Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Lennelda priiks. Kas see on linnas üldse võimalik?

    MERLE KARRO-KALBERG

    Juuni aluses tekitasid pealinlastes pahameelt Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid, mis annavad loa veeäärsel terrassil istuda vaid neile, kes on Kai külalised. Oma toidu ja joogiga keelab silt vee ääres külitamise. Kuigi silt on väike asi, annab see edasi suhtumist ja mõjub tõrjuvalt. Keelavad sildid on n-ö pehme viis linnaruum normeerida. Füüsilised torupiirded ja tarad on üks asi, aga sildid, mis keelavad rulaga sõita, ostlemisvabalt istuda, jalgratast kinnitada, maja ees kilgata jne rusuvad vaimu ning pärsivad loovust. Kuidas sellised regulatsioonid linna kuvandit ja linlasi mõjutavad, räägib antropoloog Sigrid Solnik.

    Meil on seljataga pikk ja pime koroonatalv. Lõpuks on saabunud kaua oodatud suvesoojus, mida muidu Hispaanias otsimas käiakse, kuid nüüd selgub, et selle nautimine on lubatud vaid teatud tingimustel. Kuidas sa antropoloogina suhtud Noblessneri terrassil istumist keelavatesse siltidesse?

    Kui linn on sõbralik kõigi vastu, siis tahetakse seal elada ja olla. Käigud ja askeldused loovad oma linna. Teatud asju on võimalik teha vaid avalikus ruumis. Näiteks pole mõeldav, et ettevõtte terassile minnakse päevitama.

    Meil kõigil on sisseharjunud ja meeldivad tegevused, mida teeme kas sotsiaalsete suhete loomiseks ja säilitamiseks või üksi, iseendaga parema kontakti saavutamiseks ja identideediloomeks. Selle kõige käigus me kodustame ruumi, muudame selle enda omaks. Eks muidugi on ka teatrid, poed ja privaatsed ruumid, kuid ühine tegevusruum peab säilima.

    Ma käisin meie vestluse eel Noblessneri kvartalis neid silte vaatamas. See oli enne kohvikute avamist. Hoolimata sellest, et toitlustuskohad olid suletud, siis kai peale istuda ma ikkagi ei julgenud, sest silt, mis annab teada, et ma pole siia oodatud, kui ma midagi ei osta, mõjub pelutavalt, justkui teen kohe-kohe midagi valesti. See mõjub ebasõbralikult, kuid sõbralikkus ja heatahtlikkus on mõnusa ruumi tunnus.

    Antropoloogina on mul tekkinud olukorrast siiralt kahju. Linlastel on ootused oma linnale, neil on ettekujutus, milline võiks nende kodukant olla. Põhja-Tallinna elanikud eeldavad, et meri on osa avalikust ruumist, et veele saab ligi, selle äärde saab minna, seal viibida ka ilma midagi tarbimata. Inimesi häirivad juba praegu igasugused tarad, mis mere ääres jalutamist takistavad. Need on suuresti pandud tööstusele juurdepääsu piiramiseks, kuid loodetakse väga, et piirded ja takistused kaotakse. Neid võetaksegi tasapisi maha, kuid märkamatult hiilivad füüsiliste takistuse asemele uued nüüdisaegsed taradeta tarad, needsamad sildid, mis teatud ühiskonnagrupid ruumist välja tõrjuvad.

    Sigrid Solnik ütleb, et vanemad peavad lapsi parki ja mänguväljakule viima, seal nendega piknikut pidama ja sulgpalli mängima. Nii tekib linnas elamise kultuur ning oma kodu mõiste laieneb ka linnaruumile.

    Linastena ikkagi ootame, et midagi läheks paremaks. Lootused pole kuigi suured, sest pealinna senine arendustegevus ei luba liiga suurelt unistada, koostöö pole olnud väga hea. Midagi on siiski muutunud, mõneti on juba täitunud unistus saada mere äärde, aga sellise keelamise ja käskimisega võetakse ka viimane lootusekiir.

    Urbanistid räägivad, et linnaruum peab olema paljudele ja kavandatud nii, et seal oleks teha eri vanuses, soost ja taustaga inimestel. Sellisel juhul on ruum elav ja seal on põnev olla. Kui öeldakse, et kusagil tohivad istuda vaid kliendid, kes midagi ostavad, siis on seatud selged piirid. Keeld võib lõpuks viia selleni, et ruum muutub igavaks, tühjaks ja kõledaks. Ka neile, kes on oma koha vee ääres peene kokteili ja käsitöösalatiga lunastanud.

    Tallinnas on kaua-kaua räägitud merele avanemisest, kuid head näited puuduvad, mere ääres mõnusasti istuda ei saa. Noblessner ehk oligi selline koht, kus võis end tunda kui Kopenhaagenis – istuda vee ääres, pista varbad vette ja vaadata päikeseloojangut, oma võileib pihus.

    Üks hea näide on Tallinnas siiski veel: Stroomi rand. Käisin seal alles hiljuti üheks uurimustööks intervjuud tegemas. Seal pulbitseb elust. Näeme inimesi vanuses kuuest elukuust 90 aastani. Vanemad inimesed jalutavad, on endal selleks puhuks spetsiaalselt ülikonna või kleidi selga pannud. Sealsamas on ka sportlased ja koertega jalutajad, kärutajatest ja lastest rääkimata. Kokku saavad eri keelt kõnelejad. Metsas grillivad nii eesti keelt kui ka vene keelt kõnelevad noored, nende kõrval kogunevad Pipedrive’i pusadega välismaalased. See on ideaalne koht, kus kõigil on hea olla, kuhu linnaelanikuna tahaksin minna – seal on huvitav, on, mida vaadata. Nooblid restoranid pole sinna oma väliterrasse püsti pannud.

    Noblessner on kui mudel, mille pealt võib tulevikku ennustada. See on ju piirkond, kus korterid, meelelahutus ja kultuur on toodud kokku ühte kvartalisse. Kui nüüd selgub, et see mudel ikkagi mingil põhjusel ei tööta, siis edasi on väga raske midagi sellist rajada. Inimeste hoiakud sõltuvad väga palju sellest, mis nendes uutes arendustes – nii Noblessneris, kui ka Kopli liinidel – juhtub.

    Hirmud ja pettumused saavad alguse just sellistest juhtumitest, kus taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Vastuseis uutele ideedele saab alguse just sellest, usalduse taasloomine on iga pettumuse järel aina raskem.

    On ju mõistetav, et eraettevõtjal on oma huvid, enamasti kasum või siis vähemasti kulude ja tulude tasakaal, ja ta tegutseb sellest lähtuvalt. Noblessneri juhtum tuletab aga taas valusalt meelde, et omavalitsus pole suutnud tarbimispainest vabu kohti luua.

    Avaliku ruumi hoidmine ja loomine on selgelt omavalitsuse käes, seda ei saa panna eraettevõtja õlule. Kui see jätta ärimeeste hooleks, siis juhtubki nii, et ühel päeval saab mere ääres istuda vaid siis, kui sa ostad selleks pääsme. Lõpuks on ka linnal sellest kõige rohkem kaotada. Kui toredat avalikku ruumi pole, väljas pole mujal olla kui tarbimist eeldaval väliterrassil, siis kolitaksegi mujale, kuhugi, kus on parem.

    Korda on tehtud Kopli liinid ja sealne promenaad on ruum, kus saab minna nii vett katsuma, rahulikult puitplatvormil lesida kui ka lasta lapsel mänguväljakul hullata. Mida veel Põhja-Tallinnas ja ka mujal Tallinnas väärtustada võiks?

    Me tegime alles hiljuti rakendusliku antropoloogia keskuses ühe uuringu Põhja-Tallinna kohta, kus uurisime linlaste ootusi ja hoiakuid. Uuringust tuli välja, et Reidi teed peetakse heaks ruumiarenduseks. See on koht, kus saab olla mere ääres. Muidugi tuli ka välja, et kuna sealne haljastus on alles noor ja tunnetuslikult justkui puudub, siis sügisel ja talvel ei taheta tuulte käes olla. Reidi tee on vastuoluline näide, sest paljudele seostub see väga halva linnaruumi loomise viisiga: lubati üht, aga välja ehitati hoopis midagi muud. Tavaline linlane, kes pole ruumiekspert, näeb siiski Reidi tees rohkem head.

    Põhja-Tallinna keskkonnas väärtustatakse loodust ja mitmekesisust. Loodust peetakse metsikumaks kui näiteks Nõmmel, kus puude all on enamasti pügatud muru, aga ka metsikus Põhja-Tallinnas vastandub see uute teede-tänavate äärde istutatud joonlauaga välja mõõdetud pisikestele puudele ja niidetud mururibale. Mitmekesisust nähakse nii ruumiliselt kui ka sotsiaalselt. Oodatakse avatust merele. Öeldakse, et elatakse küll mere ääres, aga sinna minna ei saa, sest tarad on ees, need takistavad ka kõikvõimalikke jalgsi liikumise otseteid. Küsitakse, miks peab mere äärde autoga sõitma.

    Põhja-Tallinn on küll sotsiaalselt mitmekesine, kuid ega ühiskonnagrupid kuigi palju üksteisega ei suhtle. Nähakse küll härrasmehi Sitsi poe ees õlut joomas, kuid otsene kokkupuude puudub. Üks koht, kus kõik siiski on võrdsed, on Sitsi Rimi: kassasabas seisavad kõik võrdsena.

    Uusarendustelt oodatakse samuti seda, et seal saaksid endale kodu lubada ka need, kes ei teeni üle Eesti keskmise palga. Keskklassistumist soovitakse teatud piirini, sest kellelegi ei meeldi, kui tänaval on varahommikul 6.30 kaheliitrise Bockiga viinaninad, kuid üheülbalist sotsiaalset keskkonda tahetakse vältida. Ühesuguse brändiriietusega, ühepalju teenivad inimesed, kes saavad endale Noblessneri kail istumist lubada, viivad lõpuks snobismi, mis pole kasulik kellelegi.

    Mina näen tasahilju linnaruumi erastavaid tendentse veel. Mitte ainult siltides, mis keelavad istuda või ei luba rulatada. Üks selliseid on toitlustusasutused, mis nüüd pärast pikka kinniolekut on taas avatud, ja seda isukamalt nende väliterrassid kõnniteedel ja väljakutel laiutavad. Ühest küljest on see arusaadav, linnaruumi elavdav, teisalt on jalakäijale pahatihti jäetud nii kitsuke riba, et kaks inimest kõrvuti teineteisest mööda ei mahu. Enamasti takistavad sellised väikesed võtted juurdepääsu just väärisruumile, sellisele, kus paljud tahaksid olla ja aega veeta.

    Mul on üks näide Pärnust. Nii nagu Noblessneris, on ka Pärnu sadamas koht veesõidukitele. Kailt paadisillale minek on piiratud võrktara ja lukus väravaga. Noblessneri olukord on mõistetav, seal seisavad jahid ja purjekad ning on arusaadav, et neile on juurdepääs vaid omanikel. Pärnus aga ei seisnud paadisilla ääres mitte ühtegi veesõidukit. Sellest hoolimata oli värav lukus, ikkagi ei olnud võimalik vee äärde minna.

    Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid annavad loa vee ääres terrassil istuda vaid neile, kes on Kai maja külalised. Oma toidu ja joogiga pole vee äärde oodatud.

    Ma mäletan lapsepõlvest, et toona ei olnud paadisillad lukus ja seal sai ujumas käia. Nüüd on sellest kujunenud kellegi privaatne ruum.

    Niisamuti lasteaedade mänguväljakud ja koolistaadionid – need peaksid olema kõigile kasutamiseks, kuid keeratakse pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetusteks lukku. Noored ei saa käia ei jalgpalli tagumas ega muul moel sportlikult aega veeta. Kas pole ogar, et riigi raha eest ehitatakse lasteaedadele ja koolidele vinged staadionid ja mänguväljakud, kuid sinna kõrvale tuleb rajada veel mänguväljakuid ja välijõusaale, sest haridusasutuste juurde ei lubata minna?

    Ma elan Järva-Jaanis, kus pole kuigi palju elanikke, kuid ka seal on lasteaia territoorium tööpäevaväliselt suletud. Asulas ei olegi rohkem selliseid mänguväljakuid. Hirm lagastamise ja koristamise ees on küll arusaadav, kuid seda ei tohiks lahendada ärakeelamise ja lukkupanekuga. Oma koha tunde kasvatamisega ei saa tegeleda nii normatiivselt. Seda tuleb harjutada ja sisse kasvatada. Kui avalik ruum lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist ka mitte kuskil harjutada.

    Kust üldse algab kodu? Kas pärast välisukse sulgemist või ikkagi juba maja eest? Või lausa tänavalt? Tegin äsja intervjuusid ühes Põhja-Tallinna piirkonnas, kus elavad koos nii vene keelt kui ka eesti keelt emakeelena kõnelevad tallinlased. Ühe korteriühistu venelasest esimees ütles, et vanema ja noorema generatsiooni kodu piir on silmapaistev. Kauaaegsed majaelanikud hoolitsevad lillepeenarde eest, hoiavad maja ümbrust ja koridori korras. Noored aga viskavad prügi maha ja kui neile selle kohta märkus tehakse, soovitavad nad võtta prügikoristusfirma, kes kommipaberi üles korjaks.

    Kodu piiri on võimalik laiendada. Kas või sellega, kui otsustatakse, et koos hakatakse hoolitsema lillepeenra eest. Ühised tegevused liidavad, teevad ruumi omaks ja kodusemaks.

    Siit koorub veel üks suur tühimik: noortel polegi linnaruumis midagi teha. Kool pannakse pärast tundide lõppu kinni, mänguväljakutel on väikesed lapsed vanematega, kes vaatavad suurematele kõõrdi, raha kusagil terrassil midagi tarbida pole ja kaubanduskeskuse turvamehel on alati voli kogunenud kambad laiali ajada.

    Jah, lõpuks ei jäägi muud üle kui niisama jõlkuda. Mida noored enamasti teevad? Istuvad koos igaüks oma telefonis, räägivad omavahel, teevad nalja. Kõrvalseisjatele – täiskasvanutele ja ühiskonnas võimupositsioonil olijatele – paistab see kahtlane tegevus ja seda ei soosita. Lihtsalt niisama ruumis jõlkumisele vaadatakse halvasti, aga selline tänavanurgal passimine ja mitte midagi tegemine on väga vajalik kas või sotsiaalse kontrolli seisukohalt. Kui tänaval on inimesi, hoitakse ka paremini korda.

    Üks väheseid noorte kohti on rulapargid, kuid ka neid kasutab ainult väike osa, pigem aktiivsed poisid. Tüdrukud ei rulata või ei julge avalikult sõitma minna. Ka noortest rääkimisel ja neile kavandamisel tuleb täpselt mõelda siht­rühmale. Kaheksa-aastasel ja viieteistaastasel on täiesti erinevad ootused ja vajadused.

    Lapsed ja noored ei sobitu täiskasvanute kategooriatesse, kuid sellest hoolimata ei taha nad tunda tõrjutust. Tõrjutusel on kaks kategooriat: füüsiline ja vaimne. Füüsiline tõrjutus on see, kui noored aetakse kusagilt minema, ei lubata mänguväljakule või kaubanduskeskusesse. Vaimset tõrjutust tunnevad need, kelle tegevust halvustatakse. Noored ei taha, et seda, mida nad teevad, pidevalt valeks peetakse. Nii nagu me kõik, soovivad ka noored tunnustamist ja aktsepteerimist.

    Koht, kuhu noored kogunevad, kus neile meeldib, on paneelelamute vahelised rohealad. Seal pole sageli midagi, vaid pügatud muru, kaks pinki ja liumägi. Kuid ka seal ei lasta neil olla. On selge, et kui lapsed mängivad, kas või palli, siis nad teevad häält. Enamasti ei meeldi see paneelelamu vanamemmedele ja mängivatele lastele kutsutakse politsei, sest see pole justkui mängimise koht. Aga kus siis on normeerimata mängimise koht? Kunagi oli normaalne, et tänaval mängiti ja kilgati. See ei häirinud kedagi. Tekib küsimus, kes otsustab, kes mida kusagil teha tohib.

    Jõuame taas avaliku ruumi kasutamise harjumuse juurde tagasi. Kui vanemad on lapsi vedanud parki ja mänguväljakule, pidanud piknikuid ja mänginud sulgpalli, siis suureks kasvades oskavad nad avalikust ruumist ka lugu pidada. Kuni seda ei tehta, sest avalik ruum tundub ehk ebaturvaline, ebameeldiv, ei teki ka linnas elamise kultuuri.

  • Vaikne ja toimekas

    ELS HEINSALU

    Tavaliselt antakse au- ja kiituskirju kas silmapaistva esinemise, suurepärase saavutuse, väga hea tulemuse, eduka (või aktiivse) osavõtu või muu säärase eest. Igal juhul millegi eest, mis hakkab kergesti silma. Nii et ma olin üsna üllatunud, kui mu kõige väiksem koolilaps sai kooliaasta viimasel päeval tunnustatud kui „vaikne ja toimekas“. Peab olema ikka erakordne õpetaja, kes vaikse ja tagasihoidliku õpilase toimekust oskab märgata ja hinnata.

    Üldiselt on nii, et vaikseid inimesi, kui neid üldse tähele pannakse, peetakse enamasti igavaks. Seda sel lihtsal põhjusel, et nende kohta ei teata midagi. See on muidugi nende enda süü, sest nad ei räägi endast. Ja kuna nad ei räägi, siis miks peaks keegi nende vastu huvi tundma? Seda, et vaiksed on sageli väga toimekad, tavaliselt ei märgata, sest nad ajavad oma asja tasakesi ning nii jääbki mulje, et ega nad teegi suurt midagi.

    Vaiksete ja toimekate kõrval elavad lärmakad tegijad. Nende puhul ei teki küsimustki, kas nad on toimekad või mitte. Loomulikult on nad äärmiselt toimekad, terve ilm teab nende igast tegemisest! Jah, loomulikult räägivad nad oma saavutustest ja ettevõtmistest ise ning kiidavad end ise. Tänapäeva maailmas on see igati aktsepteeritav, nii peabki olema: kiida end ise, siis kiidavad sind ka teised!

    Lisaks on kivi peal karglevad lärmakad tüübid ka väga põnevad ja võluvad. Neil on nii palju rääkida ja see tekitab tahtmise neilt ka kõige kohta küsida. Sõltuvalt asjaoludest tituleeritakse neid arvamusliidriteks või suunamudijateks, kõige ägedamad lärmakad tegijad teenivad välja staari tiitli. Staarid või mitte, ühismeedia kanalid on kõigi lärmakate tüüpide jaoks taeva õnnistus, ilma milleta paljud neist ilmselt sureks. Nende elutarkus on: kui sa endast ise ei räägi, siis ei tee seda ka keegi teine, mis tähendab seda, et sind ei ole olemas. Ühismeedia võimaldab 24/7 ennast ja oma tegemisi presenteerida.

    Kui vaiksed ja toimekad on elus kaugele jõudnud, imestavad paljud: ta ei paistnud ju millegagi silma, kuidas ta nüüd siis on nii palju saavutanud?! Noh, mis siin ikka imestada, lärmamise pealt kokku hoitud ajaga jõuab nii mõndagi ära teha.

    Kui vaiksed ja toimekad on elus kaugele jõudnud, imestavad paljud: ta ei paistnud ju millegagi silma, kuidas ta nüüd siis on nii palju saavutanud?! Noh, mis siin ikka imestada, lärmamise pealt kokku hoitud ajaga jõuab nii mõndagi ära teha. Näiteks teaduskommunikatsioon on ju tore ja kindlasti väga vajalik, aga kui sellest saab peamine tegevus ja eesmärk omaette, siis võib juhtuda, et varsti pole enam midagi kommunikeerida. Nii võibki olla, et kõige tuntumad ja tunnustatumad teadlased ei ole sugugi mitte need kõige paremad. Või milline on üldse hea, parem ja kõige parem teadlane, õpetaja, muusik, arst jne?

    Väikeste laste puhul on tüüpiline see, et oma esimesel jooksuvõistlusel vaatavad nad pidevalt üle õla ja jooksevad seetõttu palju aeglasemalt kui nad ainult ette vaadates ja oma jooksule keskendudes võiksid joosta. Miks me võrdleme end teistega, võrdleme teisi omavahel? Kas me oleme üldse võrreldavad? Ajada oma asja, olla parem, kui olin eile, olla nii hea, kui täna suudan – see võiks olla eesmärk. Võrdlus ja võistlus ühelt poolt küll innustavad, ent kas pole teisalt hoopis nii, et paljud tegutsevad alla oma võimete, sest nad on kellestki paremad ja sellest „parem kui“ olemisest neile piisabki? Mõne teise sooritusi asub aga piirama hirm ja alaväärsustunne, et ta ei ole võrreldes teistega küllalt hea: mis mõtet on pingutada, kui mina niikuinii ei ole kunagi parim.

    Tegelikult ma ei tahagi lärmakate tegijate vastu midagi öelda. Meil on vaja nii neid kui ka vaikseid tegutsejaid – kõigil on oma funktsioon. Ometi võiks lärmakate tegijate kõrval tihedamini ka vaikseid ja toimekaid märgata ja tunnustada. Isegi kui nad ei oska sealjuures õnnest silmipimestavalt särada, vaid käituvad veidi kohmetunult ja häbelikult, on neil sisimas ikkagi hea meel.

    Mis kõige tähtsam: me peaksime üldse rohkem hindama neid vaikseid ja toimekaid tavalisi inimesi, kes meid ümbritsevad. Meie maailm ei oleks ilma nendeta, mis ta on, ega püsiks kuigi kaua.

     

  • Kas tõesti on viimane mehekeskne kants langenud?

    REET VARBLANE

    Möödunud kolmapäeval, 9. VI teatasid Veneetsia kunstibiennaali president Roberto Ciutto ja kuraator Cecilia Alemani 2022. aastal toimuva kunstisuur­ürituse teema ja deviisi. Tundub täiesti loomulik, et biennaali kuraator on naine ja et ta on oma kuraatoriprojekti (ja sellega ka kogu biennaali) pealkirjastanud teiselt naiselt, sürrealist Leonora Carringtonilt laenatud metafooriga „Unistuste piim“ („Milk of Dreams“). Kureeris ju naine ka 2011. aasta ja 2017. aasta biennaali. Kuigi, kui tuletada meelde vanima kunstibiennaali ajalugu, siis esimest korda kureeris naine seda suurüritust alles 2005. aastal ning siis oli valitud kaks kuraatorit – Maria del Corral ja Rosa Martinez, nagu ei saaks üks naine millegi nii suurega hakkama. Martineze „Alati veidi kaugemal“ („Always a Little Further“) väljapanekul kritiseeris rühmitus Guerilla Girls biennaali ja kogu meestekeskset kunstivälja. „Kas naine peab võtma ennast alasti, et pääseda Metropolitani muuseumi väljapanekusse? Vähem kui 5% moodsa kunsti väljapanekutest moodustavad naiste teosed, kuid 85% aktidest on naised,“ kõlas üks nende loosungitest.

    Viimase viieteistkümne aasta jooksul on palju muutunud mitte ainult biennaalide-triennaalide korralduses ja koosseisus, vaid kogu kunstimaailmas. Järjest enam usaldatakse (kahjuks istuvad otsustavates nõukogudes ja volikogudes enamikus veel mehed) suurte kunstiinstitutsioonide, eelkõige auväärsete muuseumide juhtimine naistele.

    Seda enam hämmastab viis, kuidas on esitletud Louvre’i muuseumi uut juhti Laurence des Carsi. Tähtis ei ole mitte niivõrd tema professionaalne karjäär, administratiivne võimekus ja panus kunstiajalukku, novaatorlikud ideed jms, vaid see, et 228 aasta vanune Louvre’i muuseum on usaldatud esimest korda naise juhtimise alla. Selle uudise (ja just sellises sõnastuses) ei noppinud üles mitte ainult Guardian ja teised väljaanded, kus kultuur on hästi esindatud, vaid ka meie uudised – nii ERRi kultuuriportaal, Postimees, Eesti Ekspress. Kujutage ette: naine on pandud Louvre’i etteotsa! Professionaalselt võimekas, sest oli pikalt tegev Abu Dhabi Louvre’i väljaarendamisega, juhtinud Orsay muuseumi, kureerinud rahvusvahelist tähelepanu äratanud näitusi jne, aga ikkagi naine. Tema vanaisa oli küll tuntud kirjanik, auväärsest aadlisuguvõsast pärit Guy de Cars.

    Pole ka ime, sest Louvre ei ole olnud mitte ainult Prantsusmaa esindusmuuseum ja turistide lemmikpaik, vaid XVII sajandist peale prantsuse mõistuse, vaimu ja identiteedi kehastus. Kui Versailles’ loss oli kuninga(te), siis Louvre oli kardinali(de) ja nende kaudu Prantsuse akadeemia projekt. Louvre oli siis ja on nüüdki Prantsusmaa suuruse ja vaimse üleoleku märk, mida on ikka kandnud suured meesmõtlejad ja -kultuurikandjad. Valgustusaja helgemad pead võisid ju külastada Madame de Pompadouri ja teiste kõrgaadlike soosikute salonge, aga kultuuri lõid ainult nemad – mehed.

    Kuigi juba Laurence des Carsi eelkäija Jean-Luc Martinez (ta oli kolm korda tagasi valitud ja kandideeris ka nüüd uuesti) oli püüdnud muuseumi „demokratiseerida“, ei saa de Carsil lihtne olema: tuleb leida tasakaal, kuidas tagada pandeemiaeelne külastatavus (2020. aastal langes see 70%) ning ehitada Louvre’ist moodne mobiilne muuseum. Prantsusmaa on tugevate traditsioonide maa – millegi saavutamiseks tuleb tunda kedagi, kellel on võimu ja tähendust –, ei ole praegune kultuurivaldkonna seis võrdõiguslikkuse poolest paha. 67% Prantsuse rahvusmuuseumide eesotsas on naine. Selline vahetus on aga toimunud kahe viimase aasta jooksul (2019. aastast on see arv tõusnud 27%), nagu uhkusega on teatatud Prantsusmaa kultuuriministeeriumist. Ka kultuuriminister on naine – Roselyne Bachelot. On lootust, et ihaldatud Prantsuse vaimu mahuvad ka naised ja „naiselik“ mõtleminegi on respekteeritud. Ja ehk see levib ka mujale.

     

  • Tähtsad asjad ei nõua palju aega

    MADIS KOLK, KAJA KANN

    „Gangstarap“, autorid ja esitajad Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov, muusika autorid Artjom Astrov ja Kino, valguskujundaja Kalle Tikas, dramaturgiline tugi Alissa Šnaider, tõlkija Aare Pilv. Esietendus 27. V Kanuti gildi saalis.

    Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov jätkavad Kanuti gildi saalis lavastusega „Gangstarap“ oma koostööd – varem on seda tehtud näiteks lavastustes „Невесомость“ („Kaaluta olek“) ja „Performance STLis“. Artjom Astrov on muusik, etenduskunsti maailmas nõutud ja hinnatud helikunstnik, kes ei ole peljanud ka füüsilist kohalolu laval. Ruslan Stepanov on kogenud koreograaf, kellel autorilavastusi kogunenud üle kümne.

    Stepanovi lavastuses „Невесомость“ ei väljendanud etendaja laval tegu, vaid edastas seisundit, mille tulemusena sai vaataja tunda teostamata jäetud liigutuse potentsiaali. Tema koos Karl Saksaga tehtud lavastuses „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“) näidati aga, et sel seisundil puudub isegi selge kirjelduskeel. Nüüd, koos Astroviga, on Stepanov liikunud edasi: ta sooritab tegusid, teeb asjad ära ning koguni kommenteerib ja defineerib neid.

    Lavastuse alguses siseneb metsa Astrov, kes kirjeldab meile olukorda, ütleb, et ta on lavastaja, osutab valgusele, selgitab oma ettepanekut. Metsaks kutsutake Kanutis fuajeed, kus asub ka väike baarilett. Seejärel läheb Astrov ise baarileti taha ja alustab muusikaga. Tegemist on etenduskunstile omase kirjeldamisvõttega, mille käigus juhatatakse vaatajad siia ruumi ja siia aega. Kutsutakse üles tähelepanelikkusele. Muusikainimesele kohaselt on Astrovi tekst poeetiline, rütmistatud ja osutab paljude viidetega siit ruumist välja, toites kuulaja aju konnotatsioonidega.

    Esietendus toimus veel koroonapiirangute lõpusirgel, maskistatud publiku seas. Astrov kirjeldab oma võimalusi ja intentsioone ning tatistab justkui manifestina põrandale süljeläraka, mille seejärel varrukaga ära kuivatab. Gangsta? Ta ütleb, et tänapäeval on kõige olulisem distants, et kui sa pole veel oma ambitsioonidele alla jäänud, siis oled vaba. Pannes sulgudesse distantsiteema ajakajalisuse, nopime üles mõtte vabadusest: olles distantsil ise­endast ja oma teost, on vabadus võimalik. Järelikult hetkel ei ole etendaja vaba. Meie ka ei ole. Meie oleme külastajad ja tema õhtujuht. Ta on hea õhtujuht, ei pinguta, loob vaba õhkkonna. Vaba?

    Liigume saali, kus Stepanov mängib suurel ekraanil arvutimängu. Kui Astrov tegeles metsas iseenda esitlemisega, siis on ka Stepanov esimeseks esitluseks valinud esimeses isikus minavormi. Mina mängin, kõnnin metsas, kõnnin põllul, läbi rohu, nüüd ma jooksen, nüüd peletan sääse, nüüd pööran paremale ja nüüd vasakule. Eneseesitlused lõpevad tõdemusega, et üks etendab Michael Jordanit (Astrov) ja teine kassi (Stepanov).

    Lavastuses petetakse publiku ootusi, lõhutakse sidusust, põhjuslikke seoseid, mida arvame elus toimivat ja tahame neid seetõttu näitlikul kujul ka laval näha. Et kui on algus, siis millises suhtes peab sellega olema lõpp? Kui aga „Невесомость“ ja „Planet Alexithymia“ viisidki meid vaatajana sellesse seisundisse, kus kausaalsuseahelad ning alguse ja lõpu dramaturgia kaotasid oma argise toime, siis „Gangstarapis“ maandatakse ja turvatakse see laeng kohe alguses mingi estraadlikkuse filtriga. Otsisime sellestki taotlust, distantsi, kuid ometi tajusime, et seekord ei tõstnud Stepanov ja Astrov meid olevikust mingisse kaaluta olekusse („Невесомость“), vaid vahetu olevik koos kõige oma koroonaväsimuse ja meelelahutusjanuga on kätte saanud nii etendajad kui ka meid. Lavastus ei ava meie meeli, vaid tekitab déjà-vu, selle seisundiga aga edasi tegelemata. Siiski loodame, et eksime.

    Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov on lõpmatult võluvad. Seekord „Gangstarapis“ pakkusid nad end välja imetlemiseks, selleks ise palju tegemata.

    Kui lavastus ongi mõeldud publiku ootustega mängima, siis pole meie kui vaatajate ootuste kirjeldamine vahest kõige kaalukam argument. Siiski, me oleksime vist oodanud rohkem aega ja avanemisvõimalusi. Meid ei tõmmata mingisse spetsiifilisse seisundisse ja aegruumi, nagu eespool korduvalt nimetatud varasemates lavastustes, vaid aktualiseeritakse vahetu olevik, konferansjee seletab selle meile lahti. Mõlemad etendajad kehastuvad justkui tegelasteks, avanevad erisugused karakterid.

    Astrov, kes on varem enamasti tagaplaanile ja heliinstrumentide taha varjunud, näitab ennast artistliku ja ülimalt sotsiaalse tüübina, kes viskab nalja ja kaasab meisterlikult publikut. Vähe sellest, jääb mulje, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Ta räägib oma kutseoskustest, jazz-kitarristist lavastajani, ning sooritab ka korvpalliga osavaid trikke.

    Stepanov kehastub omamoodi tema vastandiks (nojah, oma ootuste kohaselt kanname selle rolli muidugi ise talle üle, ikka neid eelnevaid lavastusi silmas pidades). Tema ei kohane. „Planet Alexithymias“ oli pikk arstistseen, kus katsetati haamrikesega närvireaktsioone. Stepanov näitab, mis tunne on, kui võid tunda koputust paremale põlvele hoopis vasaku kõrva taga või üldse mitte tunda. Või kui toal on väljumiseks uks, siis mis paneb eelistama näiteks keldriluuki. Kui meie ootuse kohaselt pidanuks reaalsus hakkama avanema kahe vastandliku tegelase erilaadses maailmatajus, siis Stepanovi taju ei jõuagi lahti hargneda: ta ei saa aega, et Astrovi ülevoolavale sotsiaalsele virtuoossusele vastukaaluks rakendada oma aleksitüümiat.

    Inimene kohaneb. Astrov tegi oma avaetteaste ebatraditsiooniliselt Kanuti metsas. Ausalt öeldes ei tahagi enam saali liikuda, ometi suunatakse meid sinna, etendus jätkub nagu teatris ikka. Näeme laval korvpallikorvi ja kitarre ning jõuame mõelda, kas need kolmandas vaatuses pauku ka teevad või jäävad märkima teostamata teo potentsiaali.

    Järgneb Stepanovi monoloog, mille ta edastab vaatajale puurivalt otse silma vaadates. Räpp? Nüüd ütleb ta lauseid distantsilt, justkui räägiks üldisest olukorrast, et kuidas asjad maailmas üldse on. Vaikselt hakkab teksti siginema taas minavorm: Stepanovile tundub nii või naa. Varsti ta juba nõuab, ta tahab, et me vestleksime. Nüüd ta näägutab. Tema teab, aga meie peame veel õppima. Tema jagab häid soovitusi, aga meie liigume rääkivast peast distantsile, vabastame end näpuga viibutajast.

    See tekst on kõige problemaatilisem koht lavastuses. Mõtted on head ja filosoofilised, aga nende vägivaldne pealesurumine ning enda meie hulgast väljaarvamise tõttu enese paremaks pidamine lausa solvab. Hämmingut lisab ka see, et salamisi on tunne, et see tekst on kogu lavastuse võti. Võib-olla eksime. Võib-olla oleme oma ambitsioonidest koormatud. Võib-olla oli see suvaline sõnavadin, võib-olla näitab ta siin läbi etenduse voolanud heatahtlikkuse vastandiks halba. Aga nii, nagu ta ka ise lavalt ütleb: hea ja halb sõltuvadki teo tegija kavatsusest.

    Kodus loeme todasama teksti paberilt. Mõtiskleme. Ja siis jääb hoopis teine mulje. Järsku mõistame, et tegemist oli valjul häälel arutlemisega. Oma sisemaailmas hüppas Stepanov vaheldumisi minaks ja temaks või lausa nendeks. Ta vaatas ennast distantsilt. Rääkides sinavormis, mõtleb ta mina peale. Stepanov mõtleb endast kolmandas isikus. Olgu peale. Püüame ette kujutada seda distantsi. Mina tulen endale tänaval vastu, ütlen tere. Pole kindel, kas see päris mina mulle vastaks. Edasi võib minna väga põnevaks. Aga kui mina ja minu päris mina jäävad ka situatsioonist distantsile, siis ei juhtugi midagi. Neil mõlemal on suva. Nii tekibki olukord, kus vaatajal hakkab etendajast suva, mis sest, et tekst on tihe ja nõudlik. Teater on eelkõige kommunikatsiooniakt, teater ei ole kirjandus. Siin muutub eriti oluliseks see, kuidas teksti antakse, enamik tähendustest tekib esitamisest, mitte niivõrd sisust.

    Kui ainult see monoloog oleks olnud veidigi heatahtlikum, ehk oleksime nautinud lavale asetatud kaunist pilve, võluv etendaja seismas kontravalguses. Pühavaimu-poolse akna avanedes oleksime tajunud lärmakate turistide puudumist, Tallinna vanalinna lõpmatut vaikust. Mõistnud, et midagi on maailmas teisiti, et vabadus on võimalik. Ehk oleks ka tänavakossu saali asetamine leidnud sobiva tõlgenduse.

    Enne etenduse lõppu teostatakse veel üks levinud etenduskunsti võte. Eri mikrofonidesse öeldakse: „Tere, mina olen see ja see, mul on mõtteid, tundeid ja soove.“ Kõik kordub. See, kes ütleja on, ei ole enam üldse oluline. Ütleja võib olla ükskõik kes. Kõik minad ja sinad ja nemad sulanduvad üheks massiks. Ootamatult ütleb Astrov: „Kas te teate, et te istute puu otsas?“ Osutus. Nüüd olen mina taas mina ja tema tema. Meenub, et etenduse alguses rõhutas ta metsa. Me olime metsas ehk siis fuajees. Metallpostid, mida kanutilased metsapuudeks nimetavad, hoiavad üleval ka kogu tribüüni, kus me ütlemise hetkel istusime. Tõesti, sellisel juhul istume me puu otsas.

    Kanutis on traditsiooniline ebatraditsiooniline. Seega on „Gangstarap“ tavaline lavastus. Teatri konventsioonidest ei peeta seal kinni ja see on konventsionaalne. Ehk on eriline see, et ka etenduskunstis on maad hakanud võtma staarid. Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov on lõpmatult võluvad. Seekord pakkusid nad end välja imetlemiseks, selleks ise palju tegemata. Ja tänu popkultuurile omasele fännindusele pole enam oluline, mida laval täpselt tehakse ja kas teater leidis endale uue esietendusega midagi uut või mitte.

    Või on koroonakriisist tingitud liiga pika prooviperioodi negatiivsed mõjud jõudnud nüüd ka kohale? Pole ime, et lavastus on saanud liialt ambivalentne ja eklektiline, kui peab tegema lavastust, teadmata, kas ja millal saab sellest etendus, omamata infot selle kohta, kas lavastust tuleb esitleda voogteatris interneti kaudu või reaalses kontaktis publikuga. Lõpetame Stepanovi enda sõnadega: „Aga selleks, et teha erakordselt tähtsaid asju, polegi palju aega vaja, kusjuures, mida tähtsamad need asjad on, seda vähem kulub nende peale aega, aga ainult siis, kui te võtate selleks aega.“ Lavastuses „Gangstarap“ ei tulnud ühed asjad tähtsamana esile kui teised, ehk just sellepärast, et nende tarvis ei võetud aega.

  • Stiilitruud noored koreograafid

    MARIE PULLERITS

    „Põlemine“, lavastaja ja koreograaf Ingrid Mugu, helikunstnik Fremen (Natalia Wójcik), valguskujundaja Chris Kirsimäe, kostüümikunstnik Riina Kõverik, lavakujundaja Riin Maide, dramaturgiline tugi Siret Camp­bell. Esitavad Ingrid Mugu ja Natalia Wójcik. Esietendus 2. VI Sõltumatu Tantsu Laval.

    „Love me Tinder“ („Armasta mind, Tinder“), lavastaja-koreograaf ja esitaja Allar Valge, stsenograaf-kostüümikunstnik Nele Sooväli, videokunstnik Siim Raud, helikunstnik Jonas Kaarnamets, valguskujundaja Iiris Purge, dramaturgiline tugi Siret Campbell. Esietendus 2. VI Sõltumatu Tantsu Laval.

    Tähenduslikult algas Sõltumatu Tantsu Lava festival1 2. juunil uute koreograafide debüütlavastuste sarjaga „Premiere“, sillutades kõigepealt teed uuele tantsuloomingule ja iseseisvat loometeed alustavatele liikumiskunstnikele. Kunagise Sõltumatu Tantsu Ühenduse 2009. aastal algatatud sari „Premiere“ on noorte koreograafide kasvulava, kust on leidnud loometeeks indu mitmed nüüdseks tuntud-tunnustatud tantsukunstnikud (Sveta Gri­gorjeva, Karl Saks, Üüve-Lydia Toompere, Joanna Kalm jpt). Sõltumatu Tantsu Lava tegevjuht Triinu Aron kinnitas mõne aasta eest, et „Premiere“ ei ole n-ö kõrgkoolilõpu pikendus, vaid sinna oodatakse inimesi, kes on end tantsukunstiga teadlikult sidununa jõudnud arusaamisele oma loomingulistest sihtidest.2 Seetõttu on ootused suured: platvorm on küll loometeed alustavatele koreograafidele, kuid hinnaalandust nüüdistantsu publik kindlasti ei tee.

    „Premiere’i“ lavastusi on läbi aastate iseloomustanud iseenda otsimise ja (mh loomingulise) identiteedi teema. Viimastel aastatel on märgata olnud ka stilistika, esteetika ja vormiväljenduse julget mitmekesistamist. Tänavustegi debütantide, Tallinna ülikooli koreograafia osakonna vilistlaste Ingrid Mugu ja Allar Valge lavastused mõjuvad nii vormilt kui ka sisult peaaegu vastandlikuna. Ühisjoonena on sümpaatne noorte koreograafide julgus jääda truuks südamelähedasele ja tuttavale liikumiskeelele ja -stiilile.

    Ingrid Mugu „Põlemist“ võib nimetada nüüdisflamenkolavastuseks. Selle kirjeldus mõneti kinnitab eneseotsingute teema populaarsust loometee hakul. „Põlemises“ võetakse vaatluse alla õppeprotsessis inimese tunded, aistingud ja mõtted, motivatsioon ja läbipõlemise õrn piir – nii laia teema avamine on ambitsioonikas eesmärk ning kätkeb ohtu laiali valguda või jääda üldsõnaliseks.

    Laval rullub lahti noore naise arengu- ja küpsemislugu. Mugu kutsub vaataja hispaania flamenkorütmide ja elektroonilise heli seguilma. Esteetika on flamenkole truu: külluslik lillevaip seinal, tantsija juustesse põimitavad lilleõied, slepiga pikk seelik bata de cola, mis on tantsijale kord vastane, kord partner, kord allutaja ja siis toetaja. Flamenko stiilipuhtusse toob meeldiva nihestatuse poola helikunstniku Natalia Wójciki (artistinimi Fremen) live-vokaaliga segatud elektrooniline muusika, kus põimuvad flamenkorütmid, argihelid ning mürakakofoonia.

    Ingrid Mugu „Põlemist“ võib nimetada nüüdisflamenkolavastuseks.

    Füüsiline, tegevuslik tähendusloome viib mõtted XX sajandi saksa tantsuteatrile, lavastuse alguses pikas heledas kleidis Mugu meenutabki hetkiti Pina Bauschi Tanztheater Wuppertali tantsijaid. Teemade ja kujundite illustreerimisel on oht mõjuda lihtsustavalt. Lavakujund toimib metafoorina, kui osutab poeetiliselt millelegi, ent ei mängi seda otse lahti. Seetõttu on pisut küsitav Wójciki asetamine kaasetendaja rolli. Ta on laval DJ-puldis, ent võtab hetkiti pantomiimilikult mõjuva liikumisega tegevusse sekkudes tantsija üle justkui varju positsiooni, mõjutaja või manipulaatori rolli.

    Mõjuvamad momendid tekivad pigem siis, kui Mugu on tantsijana laval üksi ja lubab kõnelda flamenko liikumiskeelel ja koreograafial, mis ei vaja tantsija väljendusrikkuses selgitusi. Flamenkos on igat tüüpi jalalöögil ja käteplaksul oma karakter ja tähendusvarjund ning just nendes stseenides ilmneb Mugu kehalises väljenduses eriline selgus. Orgaanilises liikumiskeeles ei ole meeleheide ja sisevõitlused enam dekoreeritud liigsete žestide, miimika või ennast seletavate rekvisiitidega.

    Tantsija kehatüve pingestatud plastika ja käte ülim ekspressiivsus mõjuvad hüpnotiseerivalt. Põlemine väljendubki Mugu liikumises, millele võiks anda laval rohkemgi aega. Koreograafi kavatsused ja sõnum on selged ja siirad, hetkiti aimub siin ohtu võtta iseennast liiga tõsiselt. Sümpaatne on Mugu süvenemine flamenko liikumiskeele väljendusvahendite uurimisse ning nendega mängimine.

    Sootuks teise loojapositsiooni on võtnud koreograaf Allar Valge, kelle soololavastuses kõnetatakse ja peegeldatakse otsesemalt praegust sotsiaalset ja virtuaalset reaalsust, pakkudes sellest mõneti revüüteatrilikku koomilist kõverpilti. Muusikaliteatri kogemuse ja karakter-stepptantsu taustaga Allar Valge ei ole peljanud minna suisa publiku naerutamise teed. Lavastuses „Love me Tinder“ võetakse luubi alla tuntud nutirakendus-kohtinguplatvorm ja selle sotsiaalsete normide toimeprintsiibid. XXI sajandil on inimesed globaalselt ühendatumad kui kunagi varem, ometi ka samavõrra üksildased. Eneli Kindsiko on osutanud sellele väärastunud selfikultuurile, kirjeldanud, kuidas tehnosõltuvus on tekitanud inimlikkusest võõrandumise selle kõige sügavamal tasandil.3 Valge on lähenenud sellele probleemistikule huumoriga ega võta oma autoripositsiooni kindlasti liiga tõsiselt.

    Ka Valge debüütlavastust ohustab kujundite liialt otsene lahtimängimine, sotsiaalse fenomeni kriitilisele lahkamisele eriti ruumi jäetud pole. Lavapildid on tegevuslikud, publikule avaneb vaatepilt vallalise, ennast imetleva (või siis enesehinnanguga hädas) noormehe korterisse ning videolahendusena paralleelvestlustele naisterahvastega kohtingurakenduses. Üle võlli keeratud tegevuskoomika mõjub sketšilikult ja misterbeanilikult, hetkiti (taotluslikult?) pisut piinlikultki. Vaataja ees rullub lahti selge narratiiviga koomiline lugu moodsa aja elust, kus virtuaalne on ainelise elu lahutamatu osa ning suhteid luuakse petlikkust võimaldava enesekuvandi varal. Inimsuhetel on aineline väärtus, sotsiaalne kapital on kogumiseks, vahetamiseks ja (enese)müümiseks.

    Nagu „Põlemisegi“ puhul avalduvad „Love me Tinderi“ tugevused eelkõige siis, kui koreograaf annab tegevuslike stseenide asemel sõnajõu oma meisterlikult vallatud liikumiskeelele. Vihane stepptantsulahing omaenda peegelpildiga avab minategelase sootuks haavatavamalt positsioonilt. Meelehärmis tulise kiirusega tantsu vihtuvad jalad nöörivad kõri, pinev pilt mõjub kui võidujooks kohapeal iseenda ja oma unistuste ning ideaalidega.

    Tänavune „Premiere“ andis kinnitust, et eesti tantsukunsti järelkasv pole kuhugi kadunud ning oma liikumiskeele stiilipuhtust ja -truudust ei häbeneta. Noorte koreograafide eneseotsingud ja nende avamine debüütlavastuste teemades on mõistetavad, siirad ja sümpaatsed, ehkki kohati ootaks nende küsimustes enam kitsendusi ning teemade avamisel kontseptuaalselt teravamat kriitilist mõtlemist. Oma liikumisstiili kehtestamine ja julgus laval liikumisele sõnajõud anda on aga tervitatavad. Seekordne „Premiere“ oli ootamatult žanripuhas: paistab, et kõik uue põlvkonna koreograafid ei soovi tingimata sulanduda oma loominguga etenduskunstide hübriidvormidesse.

    1 Toimub 2. – 29. VI 2021, vt https://stl.ee/projekt/soltumatu-tantsu-festival/

    2 Marie Pullerits, PREMIERE – mida vajab debüteeriv koreograaf? – Tantsukuukiri, nr 64.

    3 Eneli Kindsiko, Surmaselfi. – Sirp 4. VI 2021.

  • Igapäevaelu lisab teaduslikele teadmistele mõjukust

    ANDU RÄMMER

    Sotsiaalpsühholoogilised uuringud näitavad, et teadusteemalisi avalikke arutelusid juhivad inimeste mured, hirmud ja tulevikuootused. Aruteludes kaaluvad turvatunnet ja identiteeti puudutavad emotsionaalsed seisukohad sageli üles teadlaste argumendid. Seetõttu ei üllatagi, et enamasti annavad neis tooni teaduslike teadmistega vürtsitatud tavaarusaamad.

    Kui sageli mõtleb inimene teaduslikult?

    Tugevasti ühiskonda polariseerivad reaktsioonid rohkem kui aasta inimesi vaenanud koroonakriisi põhjustele ja võimalikele lahendusviisidele on toonud rambivalgusse ühiskonnas levinud arusaamade vastuolulisuse. Kiiresti torkab silma, et paljud arusaamad ei tugine teaduslikku päritolu teadmistel. Mõnevõrra üllataval kombel on mõnes aruteluringis teaduslikke argumente mitte ainult ignoreeritud, vaid ka kahtluse alla seatud. Selle tagajärjel oleme näinud ühiskonna lõhenemist leppimatuteks leerideks. Ühed asjaosalised on valdkonna ekspertide arvamuse eiramise pärast jahmunud, teised näevad toimuvas vabaduste piiramist, kolmandad on nõudnud karmimate piirangute rakendamist.

    1990ndatel palju kõneainet andnud uudset põllukultuuride geneetilist muundamist illustreeriti Austrias piltidega tomatist, millesse süstitakse tundmatut ainet. Nii kujunes paljudel teaduslikku tõde eirav arvamus, et geneetiliselt muundatud tomatid sisaldavad geene, aga loomulikul teel kasvanud ei sisalda.

    Esmapilgul paistab, et vastuoluliste arusaamade põhjuseks ei tohiks olla vähene informeeritus – oleme ju kõik koolis haigustekitajate kohta midagi teada saanud ning ka uute teadmiste omandamine on lihtsam kui kunagi varem. Kuidas siis on tekkinud olukord, et teaduslikke teadmisi eiratakse? Kas inimesed mõtlevad valesti?

    Ilmselt kahtlevad vähesed kooliharidusega omandatud teadusliku mõtteviisi põhitõdede kasulikkuses, mis võimaldab mõista keerukate silmale nähtamatute fenomenide, nagu tuumalõhustumine ja nakkushaiguste levik, olemust. Teaduslike teadmiste autoriteet tugineb nende rollile meie elukvaliteeti parandanud tehnoloogiliste rakenduste olemuse, nt elekter ja selle põhjal töötavad seadmed või antibiootikumid, mõistmisel.

    Uusi tehnoloogiaid kasutusele võtma harjunutel pole põhjust kahelda ka oma mõtlemise ratsionaalsuses. Kuidas siis seletada praktikas kinnitust leidnud teadlaste seisukohtade eiramist? Sellise vastuolu kujunemise mõistmiseks tasub heita pilk teaduslike teadmiste olemusele ja ühiskonnas levimise seaduspärasustele.

    Kaks mõttemaailma

    Kuigi paljud teadussaavutused on elus oma praktilise kasulikkuse tõestanud, on teadustööga mitte tegeleval inimesel üha raskem nende toimimise põhimõtetest aru saada. Ka tippteadlasele on teise eriala peensustesse süvenemine liialt keerukas ja ajamahukas. Kuid kiire elutempoga kaasaskäimiseks ja üha uute tehnoloogiliste uuenduste kasutusele võtmiseks on vaja kõigil asjast huvitatutel peale nendega ümberkäimise õppimise ka nende olemust tundma õppida.

    Teaduslike teadmiste levikut ühiskonnas põhjalikult uurinud prantsuse sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici11selgitab ühiskonnas laialt levinud arusaamade olemust kahes eri mõttemaailmas tooni andvate mõtteviiside kaudu. Nendes mõttemaailmades (tabel) kujunevad ja levivad teadmised eri moel ning nende alusel kujundatakse oma seisukohad.

    Konsensuslikus tavaarusaamade mõttemaailmas leitakse pakilistele probleemidele lahendused arutelude käigus. Selliste, arutelus osalenutele kasulikku argitarkust kujutavate seisukohtade aluseks on läbielatud kogemuste ja nende alusel kujunenud sisetunde põhjal tehtud järeldused. Konsensust otsivast vaimust lähtuvalt arutletakse tähelepanu äratavatel, oma uudsuse ja tundmatusega avalikke arutelusid käivitavatel „kuumadel“ teemadel, mis tõmbavad huvipakkuvuse, ähvardavuse või ohtlikkuse poolest. Sellised arutelud ei lähtu enamasti erapooletutelt seisukohtadelt, sest vastuseid otsitakse eelkõige omaenda eksistentsile lähedastele probleemidele. Subjektiivsete lähtepositsioonide tõttu ei esinda sel moel kujunevad arusaamad ka kogu ühiskonnas jagatud üksmeelseid seisukohti, vaid väljendavad arutelus osalevale grupile sobilikuks peetavaid lahendusi. Kuna selliseid erinevalt motiveeritud gruppe on kaasaja ühiskonnas üha rohkem, siis on ka üha enam eri positsioonidelt lähtuvaid arvamusi.

    Teadusliku mõtlemise loogika erineb argimõtlemise omast. Teaduslikus mõttemaailmas otsitakse füüsilise ja sotsiaalse maailma toimimise viiside võimalikult täpse ja konkreetse sõnastamise viise. Selliselt kujunenud teadmistes orienteerumine eeldab juba põhjalikke valdkondlikke teadmisi. Nähtusi ja nendevahelisi seoseid puudutavate teadmiste keerukuse tõttu jäävad need valdkonnas sügavamalt mitte orienteeruva inimese jaoks raskesti mõistetavaks ja kättesaamatuks. Arstist teeb arsti aastaid vältav haiguste põhjuste tundmaõppimine, mille käigus ta omandab üksikasjalikud teadmised haigustekitajatest, mis annab aluse läbimõeldud raviks. Seetõttu on tõenduspõhiselt argumenteeritud teaduslikud haigusalased teadmised keerukamad argikogemustele tuginevatele tavaarusaamadest. Kui sotsiaalsete gruppide tavarusaamad ei ole neid motiveerivate küsimuste erinevuse tõttu ühesugused, siis teaduslikud teadmised on leidnud eri oludes korduvalt kinnitust, nad on süstemaatilised ja üheselt mõistetavad.

    KONSENSUSLIK TEADUSLIK
    asjatundmatus asjatundlikkus
    kõigile arusaadavus arusaadavus ainult asjatundjatele
    argitarkus teadus
    põhjendamatus põhjendatus
    mitmetähenduslikkus üheselt mõistetavus
    emotsionaalsed ja kujuteldavad kaastähendused sõnasõnalised neutraalsed tähendused
    teadmiste sõltuvus päritolu allikast teadmiste väidetav sõltumatus päritolu allikast
    teadmiste madal püsivus ajas teadmiste kõrge püsivus ajas
    impulsiivsus läbimõeldus

    Tabel. Erinevused konsensusliku ja teadusliku mõttemaailma vahel. Allikas: Adrian Bangerter, Rethinking the relation between science and common sense: a comment on the current state of social representation theory.2

    Teaduslikest teadmistest tavaarusaamaks

    Moscovici sõnul illustreerib kahe kirjeldatud mõttemaailma vahelisi seoseid ühiskonnas uute teaduslike ideede levik, mis leiab aset kahes samaaegselt asetleidvas kommunikatsiooniprotsessis, mille käigus teisendatakse varem tundmatud nähtused tähenduse andmisega tuttavaks ja seotakse arutelus osalejatele varem teada olnud, enesestmõistetavateks peetavate teadmiste ja tuttavate arusaamadega. Uut ja tundmatut tajutakse esmalt segadusse ajava ja ähvardavana ning seda püütakse aruteludes tuttavate arusaamade hulka sobitada. Ankurdamise käigus võrreldakse tundmatut tuttavate, oma elus harjumuspäraste nähtuste selgitamiseks kasutatavate mõistetega ja antakse talle nimetus. Objektiveerimine seisneb tundmatute nähtuste tuttavateks, meeldejäävateks kujunditeks teisendamises. Näiteks kaksikheeliksi kujundis on kehastunud geenitehnoloogia ja Albert Einsteinis personifitseeritud relatiivsusteooria. Sel moel kujunevad teaduslikest, kinnitust leidnud teadmistest sotsiaalsetes gruppides minevikukogemustega sulandudes välja mitmesuguse sisuga tavaarusaamad.

    Sotsiaalpsühholoogid Martin W. Bauer ja George Gaskell3 nimetavad tänapäeva ühiskonnas laialt levinud arusaamu „uueks argitarkuseks“, sest moodsa teaduse saavutused annavad üha enam arutlusteemadeks ainest ja suunavad tavaarusaamade kujunemist. Argitarkuse temaatika muutuse põhjuseks on varem tavaarusaamade allikaks olnud religiooni ja mütoloogiate taandumine teadusest ülevõetu ees. Mitme põlvkonna jooksul teaduslikku kooliharidust omandanud ühiskondades on avalikele aruteludele kõneainet andvad teemad kaugenenud pühakirjal põhinevatest tõlgendustest ja lähtuvad üha enam teaduslikust maailmavaatest. Kui varem nähti taevas liikuvates helenduvates objektides sõnumeid jumalalt, siis pärast lennuvahendite leiutamist räägitakse kõrgtehnoloogilistest tulnukatest.

    Aruteluteemade muutumist selgitab ka argitarkuse mitmekesistumine ja fragmenteerumine – kogu ühiskonnas domineerivate ühtsete arusaamade asemel on sotsiaalsetes gruppides kujunenud välja oma liikmete seas enesestmõistetavaks peetavad arusaamad. Näiteks on arstidel, parameedikutel ja meditsiini mitteõppinutel haigustest erinevad arusaamad. Nähtust, kus samadel inimestel ja gruppidel on kujunenud eri olukordades omandatud kogemuste põhjal sama teema kohta välja arusaamad, mis ei ole mitte ainult kokkusobimatud, vaid on aeg-ajalt ka vastukäivad, nimetab Moscovici kognitiivseks polüfaasiaks. Näiteks võib arstiteadust usaldav patsient pidada teatud olukorras vajalikuks ka posija poole pöörduda. Selliste vasturääkivate, kuid igapäevast toimetulekut mõjutavate arusaamade paindlikkusest lähtuvalt ei saa ka öelda, et tegemist oleks valesti mõtlemisega.

    Uute tehnoloogiatega kohanemine

    Nicole Kronberger4 selgitab avalikkuse kohanemist uute teaduslike teadmistega kollektiivse kohanemise mehhanismi kaudu. Selle käivitab meedia, mis vahendab ja tõlgendab mõnda nähtust senise eluviisi suhtes uudse ja väljakutsuvana. Suhtlusvõrgus vaetakse lähtuvalt nii omaenda arvamustest kui ka mõttekaaslastega jagatud seisukohtadest uudseid väljakutseid, mis nii nende era- kui ka ühiselu toimimisele on esitatud.

    Tänapäeva ühiskonnas annavad teadussaavutused ja tehnoloogia rakendused üha enam kõneainest avalikeks aruteludeks, sest neile pannakse üha suuremaid lootusi rahva ja ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks. Peale teaduse ja tehnoloogia arenguga kaasnevate hüvede vaetakse ka nendega kaasnevaid ohte. Uue ja tundmatuga kokku puutudes peetakse nõu sõprade, elukaaslase, laste või eakaaslastega, minnakse kaasa meedia kaudu levivate hoiakutega ning võetakse omaks (mõningate) asjatundjate nõuandeid.

    Arvamuste vahetuse käigus aset leidva kollektiivse kohanemise jooksul määravad arutelus osalejate varasemad arusaamad ja hoiakud ära uute teadmiste omaksvõtmise viisi. Sellal kui tehniliste rakenduste ja poliitiliste otsustega tagatakse, et innovatsiooniga ei kaasne kahjulikke tagajärgi, tuleb enamikul ühiskonnast – asjatundjate ringist väljajäänutel – tundmatuga kohaneda. Kollektiivsest kohanemisest annab märku poliitilises tegevuses ja meediakajastuses ilmnev järsk poleemika ägenemine. Ekspertide ringi mittekuulujatel on aktiivsete ja asjatundlike kodanikena aruteludes kaasalöömiseks möödapääsmatu aruteluteemast vajalike algteadmiste omandamine. Ühiskonnas puhkenud aruteludes uuele ja tundmatule tähendusi omistades püüavad nad uute tehnoloogiarakenduste mõtestamisel siduda neid oma varasemate teadmistega.

    Ühiskonnas tugeva reaktsiooni põhjustanud sündmuse avalikus arutelus vormisid kujunevaid arusaamu geenitehnoloogide saavutusest kõige tugevamini moraalsed ja eetilised argumendid.

    Teaduse sulgedega rüütatud tavaarusaamades annab tooni fantaasia

    Loodusteaduse rakendused on ühiskonnas üha laiemat poleemikat põhjustanud, kutsudes esile nii lootust kui ka hirme seoses nende tehnoloogiate otseste (kavandatud) ja kaudsete (mitteplaneeritud) mõjudega. Üha enam nähakse elusorganismide elutegevusse sekkumises ka ohtu elule ja loomuliku, loodusliku elu ümberkujundamise püüdlusi.5

    Lääne-Euroopa maade vastuseisu geneetiliselt muundatud põllukultuuridele uurinud Wolfgang Wagneri töörühma uuring6 näitas, kuidas biotehnoloogialastest teadmisest kujunevad ühiskonda haaravate arutelude käigus lihtsustudes hoopis teistsuguste rõhuasetustega tavaarusaamad. 1990ndatel palju kõneainet andnud uudset põllukultuuride geneetilist muundamist illustreeriti nii Austria trükimeedias kui ka televisioonis piltidega tomatist, millesse süstitakse tundmatut ainet. Sellise metafoori laenas meedia meditsiinist. Teadmine, et võõraid aineid saab organismi süstida, osutus meediale sobilikuks lähtepunktiks geneetilise mõjutamise selgitamiseks. Geene käsitleti organismivälistena ning paljudel kujunes teaduslikku tõde eirav arvamus, et geneetiliselt muundatud tomatid sisaldavad geene, aga loomulikul teel kasvanud ei sisalda. Sellise arusaama kujunemist toetas ka teadmine, et bakterid kanduvad ühest organismist teise. Sealt jäi vaid üks samm järelduseni, et ka geenid võivad samamoodi käituda. Lõpptulemusena tekkis ettekujutus geneetiliselt muundatud põllukultuuridest kui millestki ebaloomulikust ja ohtlikust.

    Ka 1997. aasta meediakajastuse analüüs lammas Dolly kloonimisest Eesti päevalehtedes7 näitab, kuidas teaduslikud teadmised meediatekstides teisenevad. Ühiskonnas tugeva reaktsiooni põhjustanud sündmuse avalikus arutelus geenitehnoloogide saavutusest vormisid kujunevaid arusaamu kõige tugevamini moraalsed ja eetilised argumendid. Teema käsitlemise põhjalikkuse ja teadusliku asjatundlikkuse põhjal eristusid geneetikute, valdkonnaga kokkupuutuvate juristide ja arstide ning geneetikat vähem tundvate inimeste arusaamad. Kui geneetikud nägid kloonimises võimalust osaleda innovatiivses teadustegevuses, siis valdkonnavälised eksperdid võtsid kloonimisvastase hoiaku, rõhutades selle juriidilisi ja moraalseid aspekte. Aruteludes aktiivselt osalenud teemast huvitunud, kuid väheste geneetikaalaste teadmistega inimesed käsitlesid kloonimist privaatsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja elukvaliteedi seisukohalt. Kiiresti hakkasid välja kujunema äärmuslikke ja sotsiaalselt tähenduslikke juhtumeid kehastavad lihtsakoelised kujundid. Nende põhjal tekkinud arusaamad kloonimise perspektiividest kaldusid tugevasti fantaasiamaailma, visandades ohtralt ulmelisi kujutluspilte alates surnute taaselustamisest kuni eugeeniliste ideedeni väärtuslikeks peetavate inimeste reprodutseerimisest.

    Konsensuse kujunemise loogika

    Wagner8 annab tervikliku ülevaate teaduslikku päritolu teadmiste teisenemisest tavaarusaamadeks viimaste aastakümnete jooksul kliimasoojenemise ümber käinud arutelude põhjal.

    Arutelude käivitajaks olid ilmastikuteadlaste tähelepanekud, mille kohaselt on alates 1950ndatest aastatest keskmised globaalsed temperatuurid fossiilsete süsivesinike põletamise tagajärjel kõikjal tõusnud. Ainuüksi see asjaolu ei oleks ajakirjanike fantaasiat sütitanud, kui ei osundaks järgnevatel aastakümnetel süvenevale ohule meie elukvaliteedile. Pärast selliste mõistete nagu „globaalne soojenemine”, „kasvuhooneefekt” või „kliimamuutus” sõnastamist võttis meedia teema päevakorda ning aruteluga kliimamuutuse põhjuste ja võimalike lahendusteede üle liitusid valitsusvälised organisatsioonid ja avalikkus.

    Järgmist tavaarusaama kujunemise faasi iseloomustab mõttevahetus, mille käigus puhkes sõnasõda nii nähtuse olemasolu kui ka selle inimpäritolu üle ning osalejatel oli vabadus väljendada oma poolehoidu või kahtlusi teadlaste seisukohtade suhtes. Sellistes vaidlustes osalesid nii globaalses soojenemises veendunud kui ka skeptikud. Sageli aktsepteeriti ka vastaspoole argumente põhjendatute ja tähtsatena. Sel perioodil pakkus meedia teema põhiomaduste iseloomustamiseks mitmesuguseid kujundeid ja metafoore. Eri huvigruppe ning poliitilisi vaateid esindavates meediaväljaannetes ringles sel perioodil väga erinevaid arusaamu.

    Selline tähtis ja ähvardav probleem nagu globaalne soojenemine peab varem või hiljem poliitikute tähelepanu äratama ja üleilmset lahendust vajava teemana päevakorda võetama. Seda faasi iseloomustas poliitikate institutsionaliseerimine ja rahvusvahelise koostöö süvenemine, mis kutsus esile muutuse globaalse soojenemise teemaliste arutelude toonis. Kui varasemates arutelufaasides ei piiranud miski inimestel oma (eri)arvamuse avaldamist, siis selline samm institutsionaliseerimise suunas tähistas arutelu rõhuasetuste piiramist ja seisukohtade raamistamise algust. Sel perioodil hakati arutelu järjest enam sellesse kaasatud institutsioonide seisukohtadele vastavaks kohandama.

    Kliimamuutust, selle inimtekkelisi põhjusi, meteoroloogilisi tagajärgi ja kõiki nende mõjusid inimkonna tulevikule hakati käsitlema kitsendavalt, mitmekesisust piirates. Tagajärjeks oli domineeriva, poliitkorrektse arusaama võidukäik. Selles faasis aktsepteeris enamik asjaosalisi olemasolevaid tõendeid kliimamuutuse kohta veenvate ja piisavatena. Protsessi seda etappi iseloomustas suhtlemisele omase seisukohtade ja hoiakute paljususe taandumine ühe kindla seisukoha ees. Otsekohestel skeptikutel osutus üha raskemaks kahtlemine nii nähtuses endas kui ka selle inimtekkelises päritolus ilma ebasõbralikku, sageli ühismeedias poriloopimiseni küündivat vastupanu kohtamata. Sellisel moel kujunenud narratiivist sai asjaosaliste maailmapildis keskne element, domineeriv tõde, milles ei saadud enam avalikult kahelda. Kujunenud olukorras ei olnud enam vabadust oma seisukohti avaldada, kuna igasuguste asjatundmatuks peetavate või kahtlusi väljendavate seisukohtade väljendamist ei aktsepteeritud, sellele võisid järgneda sotsiaalsed sanktsioonid.

    Arusaamade killustumise anatoomia

    Koroona ja vaktsineerimiseteemaliste arutelude juures on ilmselgelt tegemist hella teemaga. Pole raske märgata, et kuigi asjaosalised räägivad samal teemal, kõnelevad nad sageli eri keelt. Aruteludes ei anna tooni mitte teaduslikud teadmised, märksa kaalukamaks on kujunenud privaatsuse, sotsiaalse õigluse ja elukvaliteedist lähtuvad moraalsed ja eetilised argumendid.

    Meedia ei edasta ainult teadusuudiseid kogu maailma tähelepanu all olevast viroloogide tegevusest, vaid püüab neid siduda ka oma auditooriumi arusaamade ja talle tuttavate kujunditega. Paraku kaasneb sellega oht elustada elusorganismide olemuse muutmisega kaasnev hirm – selline, mis tuli nähtavale imetajate kloonimise ja geneetiliselt muundatud organismide ümber käinud debatis.

    Rohkem kui aasta kestnud koroonaviiruse debati ajal on rõhuasetused pidevalt muutunud. Kui koroonakriisi alguses peeti koroonaviirust järjekordseks viiruseks, mis õnnestub lokaliseerida, siis väga kiiresti suutis see inimkonna segadusse ajada. Järjest lisanduvad sõnumid viroloogide pingutustest ja vaktsiinide väljatöötamisest kummutavad varasemaid teadusuudiseid, et saada ümber lükatud järgmiste poolt. Viiruse teemast tahavad kasu lõigata ka sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ideoloogilised rühmitused. Näiteks on mitu riigijuhti püüdnud vaktsineerimise teemat politiseerida.

    Kõige selle tagajärjel on ühiskond selles tugevaid eriarvamusi tekitavas küsimuses üha enam polariseerunud. Seda on võimendanud ka pandeemiaga võitlemiseks ette võetud abinõud. Paljudele raskestimõistetavad ja ebapopulaarsed piirangud on suurendanud kõikjal rahulolematust ja usaldamatust valitsuste vastu, pandeemia eitajate hulk on kasvanud.

    Argitarkus koolihariduse ees ei taandu

    Moscovici selgitab kaht mõtteviisi käsitledes, miks sotsiaalsetes gruppides kujunevad samast allikast pärit teaduslikest teadmistest erineva rõhuasetusega arusaamad. Samuti põhjendab ta, miks samad indiviidid, sotsiaalsed grupid või kogukonnad võtavad omaks erinevad, aeg-ajalt omavahel vastuollu läinud arusaamad, suhtumise ja praktika. Mõned neist on osutunud sobilikuks eraelulistes küsimustes, teised aga poliitiliste, majanduslike, religioossete ja teaduslike teemadega tegelemisel.

    Eri olukordades toimetuleku vajadus võimaldab selgitada vastuolusid arusaamades, millest lähtuvalt kipuvad samad inimesed omavahelistes vestlustes sõltuvalt arutelus osalejatest, seltskonnast ja konkreetsest olukorrast kasutama mõlemast mõtteviisist pärit selgitusi. Näiteks leidis India haritud keskklassi hindude seas teaduslike psühhiaatriliste teadmiste levikut uurinud Wagneri töörühm, et kodus ja perekonnaringis räägiti vaimuhaigustest traditsioonilise ravi keeles, kuid avalikes sõnavõttudes eelistati teaduslikku päritolu selgitusi. Sellised vastuolud osundavad rahvatarkuse tähtsusele toimetuleku, sotsiaalse kuuluvuse ja suhtlemise seisukohalt.

    Tavaarusaamade usaldusväärsus põhineb nende võimekusel selgitada ühiskonnaelu toimimist ja olla abiks argieluprobleemide lahendamisel. Nende kujunemist mõjutavad nii isiklikult läbielatu kui ka mõttekaaslaste ja arvamusliidrite seisukohad. Seetõttu iseloomustab konsensuslikku mõtteviisi lähtumine omaenda ja grupi huvidest ning vaade maailmale oma mätta otsast. Eluprobleemidele lahendust otsides ei peeta vajalikuks tõe väljaselgitamist. Suhted lähedaseks peetavate, tuttavate ja töökaaslastega mõjutavad uskumuste, teadmiste ja ideede edasiandmist ja omaksvõtmist.

    Hoolimata kooliajal omandatud arusaamast, et maailmas toimuvat peab mõtestama läbi teadusliku mõtlemise prisma, lähtutakse eluliste küsimuste lahendamisel siiski esmalt praktikas kinnitust leidnud rahvatarkusest. Sama ajal avardavad teaduslikud teadmised meie maailmapilti, andes vajalikku informatsiooni selliste nähtuste nagu astronoomia, geenitehnoloogia või koroonaviirused olemuse kohta. Kuigi teaduslikud ja tavateadmised esindavad eri mõtteviise, on nad piisavalt avatud, et üksteist omavahelises kokkupuutes täiendada.9

    Moscovici leiab, et sotsiaalpsühholoogia eesmärk peab olema tavaarusaamade uurimine, sest see võimaldab välja selgitada, kuidas omavahelistes aruteludes ühiskonnas toimuvat mõtestatakse. „Mõtleva ühiskonna“ uurimine võimaldab mitte ainult selgitada, vaid teatud juhtudel ka prognoosida, mida inimesed ette võtavad.

    1 Serge Moscovici, Social Representations: Explorations in Social Psychology. Polity Press, Cambridge 2000.

    2 Adrian Bangerter, Rethinking the relation between science and common sense: a comment on the current state of SR theory. – Papers on Social Representations 1995, 4, 1–18.

    3 Martin W. Bauer, George Gaskell, Social Representations Theory: A Progressive Research Programme for Social Psychology. – Journal for the Theory of Social Behaviour 2008, 38, 335–353.

    4 Nicole Kronberger, Of worlds and objects: scientific knowledge and its publics. Gordon Sammut, Eleni Andreouli, George Gaskell, Jaan Valsiner (ed)., The Cambridge Handbook of Social Representations (358–368). Cambridge University Press 2015.

    5 Marju Himma, „Teaduslikult on tõestatud, et ühele sokiaugule järgneb teine“ ehk Miks me jama usaldusväärseks peame. Intervjuu Wolfgang Wagneriga. –

    ERR/Novaator, 27. X 2015.

    https://novaator.err.ee/257895/teaduslikult-on-toestatud-et-uhele-sokiaugule-jargneb-teine-ehk-miks-me-jama-usaldusvaarseks-peame

    6 Wolfgang Wagner, Nicole Kronberger, Franz Seifert, Collective symbolic coping with new technology: Knowledge, images and public discourse. – British Journal of Social Psychology 2002, 41, 323–343.

    7 Maaris Raudsepp, Andu Rämmer, The social childhood of new ambivalent objects: emerging social representations of new biotechnologies. Anu Kannike, Patrick Laviolette, (ed.), Things in Culture, Culture in Things. University of Tartu Press 2013, 280−302.

    8 Wolfgang Wagner, Katrin Kello, Andu Rämmer, Making social objects: The theory of social representation. Alberto Rosa, Jaan Valsiner, (ed.), The Cambridge Handbook of Sociocultural Psychology, 2nd edition. Cambridge University Press 2018, 130–147.

    9 Luiz Gustavo Silva Souza, Places from which we speak: the concepts of consensual and reified universes and the interpretation of the outcomes obtained with ALCESTE and IRAMUTEQ. – Papers on Social Representations 2020, 29, 11.1–11.25.

  • Nullenergia veab vägisi miinusesse

    RIIN ALATALU

    Sel kevadel restaureeris Randel Saveli kõrgema kunstikooli Pallas lõputööna Põlvamaal Peris ekspressiivse ja väljendusrikka hiigelsuure pannoo „Mahtra sõda“1, mille 1985. aastal tellis Andrus Kasemaalt Ed. Vilde nimeline kolhoos Ado Eigi ja Ann Toode projekteeritud kolhoosikeskusele. Suur oli aga mu üllatus, kui selgus, et vald tahab hoone lammutada liginullenergia meetme raames. Tiina-Mall Kreem ja Linda Kaljundi on pannoo kohta kirjutanud, et Mahtra teema kunstilise arenduse seisukohalt on Kasemaa teos peaaegu et murranguline: „Kunstniku fantaasiamaailm, ootamatud mõttekäigud ja -seosed ning varasem huvi (piibli)ajaloo ja mütoloogia vastu võimaldasid tal palju ekspluateeritud Mahtra-teemale värskelt läheneda. Kasemaa Mahtra lugu mõjub allegooriana, „reaalne“ on seotud unenäolisega […] Pilku püüavad sakslaste-venelaste, eriti karistussalklaste maskitaolised näod, millele sekundeerivad hingestatud eesti näod, sealhulgas konkreetsete inimeste portreed: legendaarse Tartu kunstikoguja Matti Miliuse kõrval kohalikud Vilde-nimelise sovhoosi inimesed, kes kunstnikuga sõbrunesid ja tema töö valmimist vaatamas käisid…“.2

    Pannoo võiks olla küla olulisim vaatamisväärsus, pragmaatiline meel suunab kohalikud aga hoopis vahetuskaupa tegema, et uue hoone ehitamise nimel midagi lammutada.

    Nimelt tuleb selleks, et saada uue liginullenergiahoone ehitamiseks toetust, lammutada vähemalt samas mahus kasutuses ja köetavat pinda, mille energiaklass ei tohi olla parem kui D. Sellise rahastusmeetme toel peaks saavutatama omavalitsuste ülalpidamisel funktsionaalselt ebasobivate, suure energiakuluga hoonete lammutamisega energiasääst ning loodama jätkusuutlik taristu.3 Meede äratas tähelepanu juba varakevadel, kui ajakirjandussegi jõudsid teated, et ametnikud otsivad mitmel pool mööda valdu usinalt lammutamiseks hooneid. Kurioosse näitena sattusid sellesse nimekirja korraks isegi Mustjala XVIII sajandi puidust mõisahoone ja vana vaestemaja.4 Õnneks tundub see plaan siiski maha maetud olevat. Nüüd soovitakse ehitada 21 hoonet ja lammutada selleks 35 maja. Peri muret tekitaval näitel süvenesin taotlusvooru pisut põhjalikumalt.

    Raha on taotlusvoorus jaotada 20 miljonit ja see pärineb heitkoguste ühikute enampakkumisel saadavast tulust. Võrdluseks tasub märkida, et muinsuskaitseametil oli tänavu toetusteks 3,5 miljonit, millele lisandus üks miljon omandireformi reservfondist. Eestis on kaitse all ligikaudu 5200 ehitist, omavalitsuste käes oli 2015. aastal võrdväärselt 5386 hoonet, enamasti koolid-lasteaiad, võimlad, aga ka vallamajad ja muud hooned. Haldusreformiga on arvestatav hulk hooneid läinud ka erakätesse.

    Mida lammutada?

    Kõige enam soovitakse lammutada lasteaiahooneid, üksteist tükki. Spordihooneid on nimekirjas seitse, koolimaju ja nende abihooneid kokku viis, raamatukogusid kolm, päeva- ja noortekeskusi kolm. Nimekirjas on kaks elamut, üks hooldekodu abihoone, üks tervisekeskus, üks ladu ja üks garaaž. Suurem osa neist hooneist on ehitatud nõukogude ajal, üks elamu on ehitusregistri järgi valminud 1936. ja Kabli lasteaed 1881. aastal. Viimases tehti mõne aasta eest ilmselt energiasäästu nimel remont, mille tulemusel hakkas vohama majavamm.5 Seda, kui palju Eestis väga vanu, kohamälu kandvaid hooneid lammutatakse, ei tea keegi. Meil on küll olemas majandus- ja taristuministri määrus „Nõuded ehitusprojektile“, mis nõuab enne 1940. aastat ehitatud ehitise kohta ajaloolise õiendi koostamist nende dokumenteerimiseks ja ka ettepanekute tegemist materjalide ja detailide taaskasutusse suunamiseks. Nagu näitab kahjuks kirjavahetus omavalitsustega, näiteks Tapa mõisa õhkimisel ja Valga viinavabriku vahimaja lammutamisel, on omavalitsused selle kohustuse lihtsalt unustanud.

    Ühinemistoetused

    Vähemalt paar nimekirjas hoonet on seotud haldusreformi ühinemistoetuste, aga ka toonaste lubaduste muutmisega. Haldusreformi inetum külg ongi teiste arvelt arenguvõimaluste andmine neile asulatele, kus on kõvema häälega eestvedajad. Koolide-lasteaedade sulgemine toob kaasa asumite väljasuremise ka praegu kui paljud inimesed on kodukontorite laines maale kolinud. Aravete lasteaiahoone puhul, kus tegutsevad veel apteek, perearstikeskus ja hooldekodu, lubati Albu, Ambla, Imavere, Järva-Jaani, Kareda ja Koigi valla ühinemislepingu investeeringukavas, et renoveerimistööd tehakse osaliselt või täismahus ühinemistoetusest. Arvutuste järgi tulevat uue lasteaia ehitus odavam, aga see jätab katuseta teised asutused. Aasta tagasi korjati kohapeal igatahes allkirju hoone säilitamiseks ning väideti, et renoveerimisprojektis on kirjas tööd, milleks tegelikult vajadust ei ole. Kohalikud on öelnud, et Aravete lasteaia hoonesse on juba nii palju raha sisse pandud, et lammutamise asemel on mõistlikum see säästlikult korda teha.6

    Sõmerpalus lubati 2016. aastal, et ühinemistoetuse eest soojustatakse esimeses järjekorras toonane Sõmerpalu koolimaja ja vallavalitsuse hoone, mis oli muudetud spordi- ja kultuurikeskuseks.7 Nüüd, kui mitmed elulised teenused on lubatud lähemaletoomise asemele külast välja viidud, sobib ka see hoone lammutamiseks.

    Põlvamaal Peris restaureeriti sel kevadel kõrgema kunstikooli Pallas lõputööna Ado Eigi ja Ann Toode projekteeritud kolhoosikeskuse ekspressiivne ja väljendusrikas hiigelsuur pannoo „Mahtra sõda“ (1985, Andrus Kasemaa, restauraator Randel Saveli). Nüüd tahab vald selle hoone liginullenergia meetme raames lammutada.

    Kultuuripärand

    Muinsuskaitseametis on aastaid tehtud valdkonnauuringuid. Mahukaim on olnud 2007. aastal pärast Sakala keskuse lammutamist käivitatud XX sajandi pärandi kaardistamine. Kõik need on avalikult kättesaadavad ja info on saadetud ka omavalitsustele. Seega ei tohiks mitme hoone väärtus omavalitsusele küll teadmata olla. Sellest nimestikust leiab ka eelmainitud Hudo Roodemäe 1984. aastal projekteeritud Sõmerpalu keskusehoone. Seda on kirjeldatud nii: „Võhandu jõe kaldal paiknev oskuslikult maastikusse asetatud keskusehoone. Laugel künkal paiknev hoone järgib sama reljeefi, tõustes plokkidena kõrgemale. Ümberehitused on olnud minimaalsed. Tehniline seisukord on hea. Elujõuline ühiskondliku hoone ja koolina.“8 Samast väärtuslike hoonete nimekirjast leiame ka Ilmar Puumetsa projekteeritud Jõgeva haigla, polikliiniku ja apteegi hoone, mille kohta ekspertiis ütleb: „1970date lõpu 1980date aastate karkasspaneelehituse näide, kus monotoonsust on püütud leevendada parajasti moes olevate võtetega. Võtta arvele, informeerida omavalitsust selle väärtusest“9. Praeguse lammutamisotsuse põhjendus on aga lakooniline – „ala­kasutuses“.

    Eksperdihinnangu alusel on soovitatud kaitse alla võtta ka kõnealune Peri kontor-klubi kui „individuaalprojektiga kolhoosikeskuste ehitamise kõrgperioodi näide, mille arhitektuur ei kuulu küll sugugi tippude hulka, kuid mis ometi andis ajastuomase ja läbimõeldud panuse küla ruumilisse keskkonda. Küllalt kompaktse ja tervikliku Peri kolhoosiasula aktsent“.10 Hoone on poolenisti valla käes ja kasutusel raamatukoguna, teine pool on eraomanduses ja tühi. Kasemaa pannoo paikneb kaht omanikku ühendaval seinal, kahjuks lammutataval valla poolel. Kohalikud elanikud nuputavad, kuidas äsja restaureeritud maalingut säilitada, aga ainus võimalik lahendus on teha seda ikka hoone sees.

    Põltsamaal lammutatakse kaks lasteaeda, uus ja moodne rajatakse kunagi populaarsele, praegu aga rakenduseta lauluväljakule. Kuna tegemist ei ole köetava ruumiga, siis on tabelis ka märkimata jäänud, et lammutada tuleb Raine Karbi projekteeritud kõlakoda.11

    Omavalitsuse arvates ei ole majanduslikult otstarbekas renoveerida Haljala kooli võimlat, XX sajandi arhitektuuri inventeerimise tulemusel soovitatakse aga Toomas Reinu projekteeritud võimlat väärtustada.12 Küsitav tundub ka Jõgeva põhikooli võimla lammutamise otsus: taotluses väidetakse, et hoone on kasutamiseks liiga ohtlik, Eesti spordi­registris on aga kirjas, et võimla on renoveeritud 2019. aastal.13

    Uuskasutus

    Selle loetelu järgi tundub, et ka inimestest tühjaks jooksnud endistes kolhoosikeskustes ei ole tegelikult kasulikku pinda üle, sest kasutamata pinda on vähe ja lammutatu ehitatakse samas mahus tagasi. Meede muidugi eeldabki, et lammutatakse see, mida viimased kolm aastat kasutatud on! Tähelepanuta on jäetud ka võimalus anda väärtuslikele hoonetele uus elu. Raplas soovitakse lammutada kolm hoonet, et ehitada uus muusikakool. Ometi oli veel paar aastat tagasi jutuks, et Toomas Reinu maailmamainega Rapla KEK sobib muusikakooliks hästi. Kahju, kui kohalikud otsustajad ei oska sellist väärtust enda kasuks pöörata.

    Rahandusministeeriumi hindamiskriteeriumid võimaldavad jätta menetlemata taotlused, millega kavandatakse kultuuriväärtuslike hoonete lammutamist. Üldjuhul tähendab see riikliku mälestise staatust, sest tundub, et omavalitsused oma väärtusi ei tunne, ja nagu eeltoodust nähtub, siis eksperdihinnanguid ei loe. Õnneks ei käi see kõigi omavalitsuste kohta, aga vallad kasutavad liiga vähe planeerimisseaduse võimalust väärtustada üldplaneeringuga ehitisi kohaliku pärandina. Muinsuskaitseamet on selleks isegi asise juhendi koostanud. Parim ja ka majanduslikult ja sotsiaalselt tulusam on ikkagi omanike ja kohalike elanike kaitse, kõiki hooneid ei pea riigi kaitse alla võtma, et need säiliksid. Rahandusministeeriumil on kavas ruumi­loomekoolitus omavalitsustele, kahjuks alles sügisel, kui praegused otsused juba tehtud. On kummastav, et ikka veel ei võeta osa rahastusmeetmete puhul arvesse kultuuripärandit laiemalt kui riiklik kaitse. Pakun koolitusmaterjaliks ka rahvusvahelise eksperdiorganisatsiooni ICOMOS juhendist „Kvaliteedinõuded Euroopa Liidu rahastatud sekkumiste korral, millel on kultuuripärandile potentsiaalne mõju“. Võib-olla oleks järgmiste toetusmeetmetega targem keskenduda hoonete energiatõhususe parandamisele, mitte suure ökoloogilise jalajäljega lammutamisele?

    Energiasääst on üks kliimapoliitika nurgakivi, sest ehitised hõlmavad ligi 40 protsenti kogu ELi energiatarbimisest. Küsitav on aga, kas lammutamine ja ehitamine ikka annab kokku nulli. Kliima­eesmärkide järgimisel saame täiesti erineva tulemuse, kui lähtume energiatõhususe (hoone kasutamise energiakulu) asemel kliimaneutraalsuse (hoone elukaar) arvestusest. Kui lülitada arvutusse hoone kogu elukaar ehitamisest ja materjalide transportimisest kuni utiliseerimiseni, on iga juba olemas hoone keskkonnasäästlikum kui uusehitis. Eesti üks suurim kliimaprobleem on meie peamine energiaallikas ehk põlevkivi, mille kaevandamine rüvetab maad ja kasutamine saastab keskkonda. Meetmest aga selliseid projekte, mille ainus eesmärk on taastuvenergiaallikate kasutuselevõtt, ei toetata.

    1 Randel Saveli, Andrus Kasemaa seinamaalingu „Mahtra sõda“ restaureerimistööd Peri kolhoosikeskuses. Lõputöö, Kõrgem Kunstikool Pallas, 2021.

    2 Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis, Kumu, 2018.

    3 Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmise meetme tutvustus, Riigi Tugiteenuste Keskuse veebileht https://www.rtk.ee/meede-kohaliku-omavalitsuse-hoonete-energiatohusaks-muutmine

    4 Ain Lember, Mustjala pansionaat võib kerkida mõisahoone lammutamise hinnaga. – Saarte Hääl 26. II 2021.

    5 Kati Aas, Majavammi puretud Kabli lasteaed jääb suletuks. – Pärnu Postimees 17. II 2021.

    6 Silja Ratt, Aravetelased muretsevad lasteaiahoone saatuse pärast. – Järva Teataja 4. II 2021.

    7 Ühinemistoetus: Sõmerpalu koolimajahoonest spordi- ja kultuurikeskus, Osula kool saab uue kuue. – Võrumaa Teataja 15. XII 2016.

    8 Mihkel Karu, Võru maakond. Inventariseerimine. – Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise programm. Muinsuskaitseamet, 2009. https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/vorumaa/vorumaa.pdf

    9 Tõnis Padu, 20. sajandi ehituspärand. Jõgevamaa. Välitööde aruanne. Muinsuskaitseamet, 2009.

    https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/jogevamaa/Jogevamaa.pdf

    10 Ingrid Ruudi, Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandi inventeerimine. Põlva maakond. Muinsuskaitseamet, 2009.

    https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/polvamaa/Polvamaa_ehitusparand.pdf

    11 Toomas Reinpõld, Põltsamaa lauluväljaku aeg on ümber saanud. – Vooremaa 3. V 2018.

    12 Mart Kalm, Lääne-Virumaa XX sajandi ehituspärand. Muinsuskaitseamet, 2010. https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/laane-virumaa/Laane-Virumaa.pdf

    13 Eesti spordiregister. https://www.spordiregister.ee/et/ehitis/2774/jogeva_pohikooli_voimla_rohu_10

  • Loe Sirpi!

    „Pärast pikka paid“, Maria Mölder Eesti muusikaturu fookuspäevast

    Märt Läänemets, „Myanmar – valesti kokku pandud riik“

    Riin Alatalu, „Nullenergia veab vägisi miinusesse“ 

    Keele-elu: sõnastikureformi sisu hakkab ilmet võtma

    Intervjuu Jaak Allikuga

    Intervjuu filmitegija Leri Matehhaga

    Haapsalu graafilise disaini festivali näitused „Absurd“ ja „Värske Eesti kultuuriplakat“

    Laur Kaunissaare „Mäletan / Ei mäleta“

    Film „Naised rindejoonel“

    Järgmine Sirp ilmub 2. juulil.

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Dressidega ballisaalis

    LAURI LAANISTO

    Kunagi aastatuhandevahetuse paiku sattusin esimest korda välismaale teaduskonverentsile. Kopenhaagenisse. Mu toonane juhendaja valmistas mind ette: peamine on majutuskohas kõvasti end hommikuses Rootsi lauas täis laadida, kohvipauside ajal head-paremat pugida ja õhtusöögil nii palju kui võimalik tasuta veini kaanida. Nii saab päevaraha pealt kokku hoida, kõhu ikkagi täis ja ka lõbutseda. (1990ndate lõpul ei olnud Kopenhaageni hinnad tudengile tõesti taskukohased.) Ta soovitas läänemaise konverentsiatmosfääri paremaks mõistmiseks enne minekut läbi lugeda David Logdeʼi „Väikese maailma“,1 mis on humoorikas sissevaade romantilise kirjanduse uurijate konverentsitsüklile, mille käigus asjaosalised innukalt oma uurimisteemasid kõikvõimalikes paarumiskombinatsioonides ellu rakendavad.

    Pea veerand sajandit tagasi voolas Kopenhaageni ülikooli taimeuurijate katselappide vahele üles tõmmatud suures telgis, kus toimus dinee, vein tõesti ojadena. Christiania vabalinn tegutses veel viimaseid aastaid täistuuridel, kanalite servi palistavatel alustel leidus hommikust õhtuni purjus keskealisi punetava näoga mehi, kaptenimüts peas, kes iga mööduja peale sõrmega näitasid ja heatahtlikult valju naeru lagistasid. Selline ongi rahvalik taani huumor, nagu ma hiljem ka filmidest olen kinnitust saanud, sai ju ka „Klassikokkutuleku“ filmiiba alguse Taanist.2

    Hall ja mitte nii hall argipäev

    Ent pärast aastaid konverentsidel käimist asendusid kirkad mälestused tasapisi halli argipäevaga. Ameerikas pole üldse kohvipause, Skandinaavia maades kipub lahjast kohvist põis ettekannete ajal lõhkema, Portugalis juuakse kohvi sõrmkübarast väikemast topsist ja terve konverents kulgeb kohvimasina sabas seistes. Ja mis peamine – harva, kui kuuled ja näed mõnd tõeliselt head ettekannet! Vanad kuulsused toetuvad plenaaridel oma kunagistele läbilöökidele ja sedasorti meenutused mulle iseenesest meeldivad, kui nad ainult tihtipeale nii kuivad poleks. Iseenda elugi vormistatakse tuimaks referaadiks. Tavaettekannete üle ei olegi väga põhjust kurta, need on enam-vähem, eriti võrreldes näiteks humanitaaria distsipliinidega, kus ettekanne on lihtsalt see, et ettekandja vuristab võimalikult kiiresti ette lugeda pikkades kirjalikes lausetes üles tähendatud teksti, mida on kuratlikult keeruline mõttega jälgida, kuna puuduvad pausid ja mis tahes üleminekud. Ning need imepärased stendiettekanded ja slaidid, mis on juba paarkümmend aastat mööda konverentse ringi vuranud, et aina uuesti ja uuesti tarkuse emana mõjuda.

    Charles Darwini (põhjuseta kurikuulsaks tehtud) poolnõbu Francis Galton, kelle kinnismõte oli kõike viimseni kvantifitseerida, töötas muu hulgas välja teaduslike ettekannete ajal igavlemise indeksi.3 Ta istus ettekanderuumi tagumisse nurka ja jälgis kuulajate kehaasendit: huvitunud olid sirge seljaga ja kael väljasirutunult ettekandja poole, samal ajal kui igavlejad olid rohkem kaldus ja lössis; ja teiseks nende nihelemise määra – huvitunud ei nihelenud, ent need, kes nihelesid rohkem kui korra minutis, nood võis klassifitseerida igavlejaks. Olen analoogia põhjal ka ise mõne konverentsi igavamal sessioonil kuulajate huvi püüdnud mõõta. Istun ka juhtumisi kusagil taganurgas. Nüüdsel ajal on igavlemine hoopis paremini mõõdetav: räägitakse kõrvalistujaga sosinal juttu, näpitakse telefoni, vorbitakse omaenda ettekande jaoks slaide teha. Üldine huvitatuse määr sõltub nüüd palju enam ruumi läbistavate kiirguste kontekstist – kui wifit ei ole, siis kuulatakse palju suurema huviga.4

    Kuid siiski on aja jooksul üht-teist meeldejäävat konverentsidelt kogunenud. Enamasti kummastavalt naljakaid, absurdi kiskuvaid ideoloogilisi seiku eksootilisematest konverentsipaikadest. Näiteks kunagi Türgis sattus konverents novembrisse ja samal ajal oli Atatürki surma-aastapäev. Tolle päeva hommikul lükkas hotellis üks aktiivne naisterahvas kõigi osalejate toaukse alt sisse piduliku kutse surmamomendi tähistamiseks (muul ajal müütas ta konverentsil tema enda kõiksugu taimelehtedest meisterdatud Atatürki portreesid). Parasjagu oli ette nähtud väljasõit tutvumaks Vahemere-äärsete ökosüsteemidega. Buss oli juba oma pool tundi sõitnud, olime linnast ammu väljas mingil kohalikul maanteeharul, kui äkitselt hakkas väljast kostma hirmus vali üürgamine. Buss jäi seisma, meid aeti teeservale, kästi rivvi võtta, ja kui ma õigesti mäletan, siis leinaseisak kestis vähemalt viis minutit. Ja kõik see aeg üürgas leinaalarm. Kust see tuli? Vaatasime leinaseisaku ajal vargsi ringi, aga ühtegi torni, mille otsast see võinuks väljuda, ei paistnud. Ühtegi ehitist polnud silmapiiril. Läksime bussi tagasi ja sõit jätkus hoopis elavamas atmosfääris, kuna kõik pidid ajutise kuulmiskahjustuse tõttu omavahel poole valjemini suhtlema …

    Ideoloogia avaldub loodusteaduslikel konverentsidel ka ettekannete sisus. Mõni aasta tagasi Pekingis biogeograafia konverentsil olid kõik avapäeva plenaar­ettekanded kohalike teadlaste pidada.5 Ja need teadlased võtsid süsteemselt ette biogeograafia kujundamise tõeliseks hiina teaduseks. Avaettekandja rääkis tund aega sellest, kuidas nii koer kui kana ja enam-vähem kõik teised koduloomadki on just Hiina aladel kodustatud. Mittehiinlastest kuulajad siis veel muhelesid. Ettekandja oli oma uurimistulemusi tutvustades äärmiselt kategooriline, üle vindi rahvuskeskne. Järgnesid samas vaimus plenaarid sellest, kuidas Hiina on algkoduks ka kõiksugustele teistele taksonitele okaspuudest kuni oravateni, ja üldse on Hiina loodus kõige liigirikkam, ilusam ja puutumatum. Seda kõike esitati kitsas valdkondlikus mõtteseoses, kuigi tõsi – valdkond ise on oma olemuselt kõiksuguseid poliitilisi ja muid formaalseid piire eirav. Muhelemise asemel hakkasid kuulajad tasapisi omaenda asjadega tegelema.

    Sedasorti programmilisus ei ole sugugi erandlik. Kui näiteks tahta ikka korralikku rahvuslikku või pigem küll riigi ideoloogilist teadusuhkust kogeda, ja seda veel inglise keeles, siis võib vahest soovitada India iga-aastase teaduskongressi külastamist. Ühes toredas ülevaates tollest üritusest aastast 20196 kirjeldatakse, kuidas nagu muu seas lükati ümber Einsteini relatiivsusteooria ja väideti, et Newton ei jaganud gravitatsioonist ööd ega mütsi. Ja kuidas India deemonitel olid juba tuhandeid aastaid tagasi lennukid, samuti saadi Indias katseklaasilapsi juba tuhandeid aastaid tagasi. Kõigi paleontoloogide kimbatuseks selgus ühe kohaliku paleontoloogi ettekandest, et dinosaurused lõi hinduismi üks peajumalatest, Brahma. Niisiis on India viimastel aastatel oma teadust tublisti modifitseerinud …

    Püksid maha

    Sissejuhatus on nüüd küll juba õite pikaks veninud. Tahtsin hoopis rääkida ühest konkreetsest teaduslikust ettekandest, mille Giles S. Brindley pidas 1983. aastal Las Vegases Ameerika uroloogide ühingu konverentsil. Brindley (snd 1926) on mitmekülgsete huvidega inglise teadlane, kes peamiselt on tegelnud kõikvõimalikest puuetest tingitud vaevuste leevendamisega. Juba 1960ndatel töötas ta pimedatele välja nägemisproteesi, mille abil võisid nad saada mingitki aimu ümbritsevast. Nägemise neuroloogilised ja füsioloogilised aspektid ongi tema teadustegevuse põhisuund, kuid ta on tegelnud ka parapleegiliste haigete põiehädadega, küberneetika teooriaga ja leiutanud muu hulgas niinimetatud loogilise fagoti,7 kuna on juhtumisi ka hobihelilooja.

    Pärast aastaid konverentsidel käimist asendusid kirkad mälestused tasapisi halli argipäevaga. Ameerikas pole üldse kohvipause, Skandinaavia maades kipub lahjast kohvist põis ettekannete ajal lõhkema, Portugalis juuakse kohvi sõrmkübarast väikemast topsist … Ja mis peamine – harva, kui kuuled ja näed mõnd tõeliselt head ettekannet!

    Kuid Brindley kõige väljapaistvam (ja siinkohal saab tõesti öelda „sõna otseses mõttes“) panus teadusse tuli eelmainitud uroloogide konverentsil. Kuna ma olin toona alles viiene, siis ma ise sinna ei jõudnud, nii et toetun kirjelduses kohal viibinute meenutustele.8 Brindley ettekanne oli õhtupoolikul viimane ning pärast seda pidi algama bankett. Sestap olid kokkutulnud, umbes 80 inimest, ennast pidulikult riidesse pannud ja kaasad ühes võtnud. Smokingid ja pikad kleidid. Brindley aga ronis poodiumile lohvakates sinistes dressides, käes sigarikarp diapositiividega. Tema ettekande pealkiri oli „Vaso-active therapy for erectile dysfunction“.9 Diapositiividel oli igati teaduslikult kujutatud jäigastunud peeniseid – samas skaalas ülesvõtted sama rakursi alt, taustaks koordinaatjoonestik, et saaks võrrelda tõusunurki ja muid erektiilseid parameetreid. Brindley mainis ka kohe ettekande alguses, et kõik pildid on ta teinud iseendast.

    Toona, ehk siis 1980ndate algupoolel oli üldine arusaam selline, et erektsioonihäired on tingitud psüühilistest asjaoludest ja seega on loogiline oletada, et ka ravida saab üksnes vastavate meetmetega. Kui vanast peast erektsioonihäired tekkisid, oligi rõõmude aeg otsas – midagi ei olnud enam teha. Aga Brindley oli korraldanud süsteemselt suure hulga eksperimente mitmesuguste ühendite ja nende ühendite doosidega, mida ta oli süstinud oma suguti korgatskehasse, ja pildistanud seejärel tulemusi. Piltide põhjal võis tõesti järeldada, et nii mõnegi tema kasutatud aine, näiteks papaveriini ja fentool­amiini, mõju erektsiooni tekkimisele on väga tugev. Need olid läbimurdelised tulemused. Selleks ajaks oli ühendite süstimisega tehtud üksikuid katseid, ent võrreldes Brindleyga kaugeltki mitte sama süsteemselt. Nojah, sedasorti piltide näitamise puhul, eriti kui katsealuseid on vaid üksainus ja formaalselt võttes võib enese peal eksperimenteerimist käsitleda huvide konfliktina, jääb alati võimalus, et sugutiga on muul viisil samuti kuidagi manipuleeritud ja pildil kujutatud erektsioon pole teps mitte moonikupardest väljapigistatud piimmahlas sisalduva papaveriini-nimelise alkaloidi põhjustatud.

    Brindley oli aga kõik läbi mõelnud. Sealhulgas selle, kuidas kuulajad täielikult oma tulemuste tõepärasuses ära veenda. Kui ligikaudu 30 slaidi said vaadatud ja ta oli teooria, metoodika ja tulemused lahti rääkinud, said kuulajad lõpuks aimu, miks ta smokingi asemel dressides poodiumile oli roninud. Ta esitas järgmise argumendi: ühelegi normaalsele inimesele pole suure kuulajaskonna ees ettekande tegemine mitte midagi erootilist, mis võiks tekitada erektsiooni. Veel ütles ta, et oli vahetult enne ettekannet hotellitoas oma sugutisse papaveriini süstinud. Seejärel astus ta poodiumil puldi tagant välja, tõmbas püksid alla ja demonstreeris kuulajatele oma erekteerunud peenist. Aga et ballisaal oli suur, astus ta poodiumilt maha ja suundus kuulajate-vaatajate poole, andes neile võimaluse soovi korral ise oma käega suguti jäikust kontrollida. Ruum oli ju urolooge täis (tõsi, neist siiski mitte pungil). Pool tosinat ballikleitides daami hakkas kätega vehkima ja kiljuma. Brindley ehmatas, tõmbas kiiresti püksid üles ning tema ettekanne sai pisut enneaegse lõpu. Aga sellest hoolimata oli paradigma paigast nihutatud. Ja kuidas veel!

    Pool aastat hiljem avaldas ta oma tulemused ka artikli kujul,10 kus järelduste osas vaagis ka selle ravimeetodi võimalikke puudusi, ent arvas, et kahjulikud mõjud ei kaalu kasulikke üle: „Kahtlemata põhjustab mõjuaine korgatskehasse süstimine teatud mehaanilisi kahjustusi ning need võivad kumuleeruda. Ent siiski – kuigi ma olen oma peenisesse ajavahemikul august 1982 kuni märts 1983 süstinud eksperimentide käigus 41 korral eri ühendeid (25 korral alfablokaatoreid ja 16 korral teisi aineid), siis olen ma sellest hoolimata võimeline täielikuks erektsiooniks.“11

    Kollektiivsus ja standardiseeritus vs. üksiküritajad

    Ülaltoodu võib kahtlemata näida ülemäära ekstsentrilisena ja kui korraks unustada valdkondlik kontekst, siis see kindlasti seda ka on. Võib ju küll abikaasale rääkida või sõprade seas nalja visata (ja vastu visatud saada), et muud ei tee, kui vahin ja näperdan päev otsa suguelundeid, aga see ei valmista neid siiski täiel määral ette niisuguse demonstratsiooni üleelamiseks. Teoreetilised teadmised vahetut kogemust paraku täiel määral ei kompenseeri.

    Enamasti seostub sedasorti pöörasus edevuse ja ülemäärase tähelepanuvajadusega, kuigi eks seal taga ole sageli ka majanduslikud huvid – noh, kõik need britid ja teised, kes enne uue albumi ilmumist või tõsielusarja järjekordse hooaja algust jäävad kusagil ööklubi ees ilma alukateta autosse istudes paparatsode piltidele. Brindley näide on aga mind juba aastaid kummitanud (mitte visuaalselt!). Et see pole ekstsentrilisus, vaid midagi palju enamat, hõlmates endas isepäist teaduslikku vaimu, sisu ja vormi erakordset kokkulangevust. Ei saa unustada ka tulemuste veenva tõestamise huvides suurenenud ohtu omaenese tervisele ja renomeele. Need on teadlase töö ja isiksuse omadused, mis on aastatuhandeid teadust edasi viinud (kõik need kirikuvande alla pandud ja hulluks kuulutatud teadlased, kelle teooriad on hiljem tõestust leidnud).

    Kui asetada see mõne teise valdkonna, distsipliini või uurimisküsimuse alla, siis mis võiks olla analoogne näide? Ehk näiteks geeniteraapiaga tegeleva firma BioViva tegevjuhi Elizabeth Parrise usk oma firma väljatöötatavasse, telomeraasi põhimõttel toimivasse ravimisviisi, et ta on neid telomeere juba ise pikemat aega tarbinud,12 enne kui kliinilised testid ja kõik muu säärane on tehtud. Ta on nii-öelda nullpatsient, patient zero. Telomeerid on kromosoomi otstes olevad jupid, mis vanuse kasvades aina lühemaks kuluvad, ja neid on juba pikemat aega peetud pikaealisuse üheks võimalikuks mõjutajaks. Kuigi see kõik on veel segane lugu ja sageli peetakse ka BioVivat teadusringkondades pseudoteaduslikuks soolapuhumiseks.

    Teaduse areng on, eriti viimastel aastakümnetel ja kõvemates teadustes, arenenud üha suurema kollektiivsuse ja standardimise poole. Aina eemale vaimu isepäisusest. Teadust on ka nõnda palju saanud, aina raskem on tuvastada ja ennustada selle mõjukust. Sestap on avaldamisväärsuse kõige veenvamaks argumendiks saanud kvantiteet. Mõõta skaalal ja ulatuses, mida enne pole suudetud. See on uudsuse kõige lihtsamini mõõdetav garantii. Kui panna ikka mesilastele kaamerad peale ja jälgida nende liikumist (mis paratamatult nõuab väga erikülgseid oskusi ja seega paljusid koostööpartnereid), siis kaalub see üles analoogsed uuringud, mis on tehtud palja silmaga. Isegi kui see paljas silmapaar oskab tuvastatud liikumismustreid palju tulemuslikumalt teooriatega lõimida ja elegantsemalt esitada. Üksiküritajate võimalused oma uute avastuste ja teooriatega silma paista on kahanenud, kuna uudsuse parameetrite sisukus on teaduse põhieesmärgi (uute teadmiste saamine) juurest kõrvale nihkunud ja seeläbi ka hägustunud ning võib öelda ka, et devalveerunud.

    Brindley demonstratiivsus oli kaugel teadlaskonna vastuvõtlikkuse usalduspiiridest. Rääkimata nendest, kes ei teaduse ega ka vastava valdkonnaga kokku ei puutu (need kiljuvad saatjad näiteks). See lugu kõlab heal juhul nagu linnalegend, mis pole kunagi aset leidnud. Ent samas – Viagra-sugused ravimid, mille toimeaineks on sildenafiil, mis lõõgastab veresooni, aidates verel sinna paremini voolata – see toimemehhanism ongi täpselt sama, mille Brindley avastas. Kusjuures põhimõtteliselt sellesama mehhanismi avastamise eest, ja seda enam-vähem samal ajal kui Brindley enese peal katseid tegi, said Ameerika farmakoloogid Robert F. Furchgott, Louis J. Ignarro ja Ferid Murad 1998. aastal Nobeli füsioloogiaauhinna. Nii et tõsine asi. Ja see pole veel kõik. 2007. aastal said Argentina Quilmese ülikooli teadlased Patricia V. Agostino, Santiago A. Plano ja Diego A. Golombek auhinna, kuna olid tõestanud, et sildenafiil leevendab hamstritel ajavaheväsimust (jet lag disorder). Nii et väga, väga tõsine asi!

    Lauri Laanisto on ikkagi peaasjalikult konvekablogija.

    1 David Lodge, Väike maailm. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak 1996.

    2 „Klassefesten“, Niels Nørløv Hansen, Taani 2011.

    3 Francis Galton, The measure of fidget. – Nature 1885, 32, 174–175.

    4 Need tulemused ei ole, erinevalt Galtoni tähelepanekutest, küll Natureʼs avaldatud.

    5 Mul on lausa üles tähendatud, et nende nimed olid: Zhang, Wang, Fang ja Wu … vägisi meenus Ilfi ja Petrovi „Kuldvasikas“ kirjeldatud kohaliku teatri helimeeskond – Galkin, Palkin, Malkin, Tšalkin ja Zalkind.

    6 Kamala Thiagarajan, Indian Science Congress Speakers Say Newton Was Wrong, Ancient Demon-King Had Planes. – National Public Radio 9. I 2019. https://www.npr.org/sections/goatsandsoda/2019/01/09/683298815/speakers-at-indian-science-congress-say-newton-was-wrong-ancient-demon-had-airpl

    7 Giles S. Brindley, The logical bassoon. – The Galpin Society Journal 1968, 152–161.

    8 Laurence Klotz, How (not) to communicate new scientific information: a memoir of the famous Brindley lecture. Trends in Urology & Men’s Health 2012, 3(6), 35–36.

    Carey Goldberg, Proof In The Pants: A Pivotal Moment In Pre-Viagra History. – WBUR-FM 12. IV 2013. https://www.wbur.org/commonhealth/2013/04/12/pre-viagra-history-lecture

    9 „Vasoaktiivne teraapia erektsioonihäirete raviks“; vasoaktiivsuseks nimetatakse ravimite omadust kas tõsta või langetada vererõhku või ka südamelöökide sagedust.

    10 Giles S. Brindley, Cavernosal alpha-blockade: a new technique for investigating and treating erectile impotence. – The British Journal of Psychiatry 1983, 143(4), 332–337.

    11 Ibid.

    12 Dara Mohammadi, Nicola Davis, Can this woman cure ageing with gene therapy? – Guardian, 24. VII 2016.

    https://www.theguardian.com/science/2016/jul/24/elizabeth-parrish-gene-therapy-ageing

  • Aasia sajand IV: Myanmar – valesti kokku pandud riik

    MÄRT LÄÄNEMETS

    Esmalt pilk ajalukku.2 XVIII sajandi keskel ühendas kuningas Alaungpaya birmalaste maad Irrawaddy (Ayeyarwady)3 jõe keskjooksul ehk Ülem-Birmas, alistas oma võimule monide Hanthawaddy kuningriigi lõunas, Shani riigid idas ja mägirahvad põhjas ning rajas Kagu-Aasia oma aja võimsaima riigi Konbaungi dünastia valitsemise all. Nii algas viimane vaatus Birma kuningriikide tuhandeaastases ajaloos. Alaungpaya hävitas ka prantsuse ja briti esimesed tugipunktid Birma aladel, pannes mõneks ajaks seisma Euroopa koloniaalambitsioonid. Tema järeltulijad Konbaungi troonil laiendasid riiki veelgi, vallutades idas maid Siiamilt ning läänes Arakani (praegu Birma Rakhini osariik), Manipuri ja Assami (praegu India koosseisus).

    Viimaste sammudega astuti juba valusasti Bengalit valitsenud Briti Ida-India Kompanii varvastele ning tollel hakkas küpsema tõsine nõu võimsast naabrist lahti saada ja rikkale piirkonnale käpp peale panna. 1824-26. aasta esimese Briti-Birma sõjaga, veriseima ja kulukaimaga Briti-India ajaloos, võeti Birmalt ära ja liideti kompanii valdustega Arakan (Rakhin) ja Tenasserim (Tanintharyi). Kolm aastakümmet hiljem, teises Briti-Birma sõjas vähendati Konbaungi valdusi Irrawaddy delta ja Pegu (Bago) regiooni ehk Alam-Birma jagu. Britid tegid Rangoonist (Yangon) oma uue koloonia administratiivkeskuse, mis XX sajandi alguseks oli kasvanud Kagu-Aasia kosmopoliitseimaks metropoliks ja kuni 2006. aastani oli ka Birma Liidu pealinn. Ja lõpuks, 1885. aastal vallutati kolmandas Briti-Birma sõjas Ülem-Birma ja Kongbaungi pealinn Mandalay ning dünastiale tehti ots peale. Viimane kuningas Thibaw Min viidi Indiasse, kus ta inglaste valve all elas Ratnagiris kuningliku vangina oma elupäevade lõpuni 1916. aastal. Mandalay kuningapalee aarded riisuti ja veeti Inglismaale. Enamik neist on Birmale tagastamata.

    Kunagisest hiilgavast kuningriigist sai Briti-India koloniaalvaldus, kus peamiselt riisi, tiikpuu ja kalliskivide ekspordiga kõvasti tulu teeniti. 1937. aastal lahutati eelkõige lääneliku orientatsiooniga uue linnaharitlaste ja ettevõtjate põlvkonna seas pead tõstva rahvusliku liikumise survel Birma Briti-Indiast ja temast sai omaette kroonikoloonia piiratud omavalitsusega. Peagi järgnes aga Jaapani okupatsioon ja pärast sõja lõppu loobus Ühendkuningriik teatavasti nii oma India kui ka Birma kolooniatest. Iseseisev riik – Birma Liit (alates 2008. aastast Myanmari Liidu Vabariik) kuulutati välja 4. jaanuaril 1948. aastal.

    Britid tahtsid kolooniatele iseseisvust andes ehk parimat, aga välja tuli „nagu alati“. Indiat jagades kirjutati Hindustani edasisse poliitilisse kulgu sisse vaibumatu vaen hinduistliku India ja muhameedliku Pakistani vahel, mis hõõgub edasi ka India ühiskonna sees ja võimendub hindutva ideoloogiat järgiva riigi sisepoliitikas, millest oli juttu eelmises loos.4 Birmaga läks mõnevõrra hulleminigi, sest rahvastevaheline sõda puhkes seal juba enne iseseisvumise väljakuulutamist ja pole täielikult vaibunud mitte kunagi riigi 73aastase ajaloo vältel. See on praeguses maailmas vist küll kõige pikaajalisem kodusõda, ja kui nii edasi, siis võib võllanalja tehes ennustada, et järgmine põlvkond saab rääkida juba saja-aastasest Birma sõjast.

    Rahvaste paabel

    Mõnikord öeldakse, et Birma on antropoloogide ja lingvistide paradiis, sest nii kireva ja mitmekesise rahvastikuga maid kui Birma, ei ole maailmas palju. Ametlikult (1982. aasta seadusega) on Birmas 135 ametlikult tunnustatud rahvast ja rahvusrühma, mis jagunevad kaheksa suurema ehk riigi põhirahva (major national ethnic races) vahel. See jaotus järgib tihtipeale pigem poliitilis-administratiivset kui kultuurilis-lingvistilist põhimõtet ega ole seetõttu kuigi kindel ja teaduslikult põhjendatud.

    Suurim rahvas ehk siis põhirahvaste seas kõige põhilisem on birmalased ehk bamarid, kes moodustavad riigi umbes 55miljonilisest elanikkonnast üle 60%. Nemadki jagunevad omakorda veel üheksaks rahvusrühmaks. Ülejäänud seitsmest on suurim ligi kümnemiljoniline shani rahvas (33 rahvusrühma); ülejäänud on väiksemad. Kõige liigendatum on chini rahvas 53 rahvusrühmaga. Kõige monoliitsem on umbes ühemiljoniline Birma lõunaosas elav moni rahvas, kes on Birma vanimaid rahvaid ning birma kultuuri ja riikluse alusepanijad, kuid aja jooksul suuresti bamaritesse sulandunud.

    Riigi põhirahvaste hulka pole arvestatud Birmas elavaid hiinlasi ja indialasi, nn anglobirmalasi (koloniaalajal inglaste ja birmalaste segakooseludest sündinute järeltulijaid) ja bengali migrantide järeltulijatest rohingjasid. Need „mitterahvad“ moodustavad kokku üle 10% Birma elanikkonnast. Ametliku määratluse järgi on Birma põhirahvaste staatus omistatud ainult põlisrahvastele, kes elasid seal enne 1824. aastat, s.t enne brittide sissetungi algust.

    Liitriik või liidetud riik?

    Kuningriikide ajal ei olnud rahvuslus tänapäeva mõistes probleem. Seda polnud õieti olemaski. Kuningriike lõid ning üksteisega ja isekeskis sõdisid võimu pärast nii bamarid, monid, shanid kui ka teisedki. Tähtis oli liidri karisma ja tema võimusuhted vasallide ja liitlastega rahvusest olenemata. Isegi usk ei olnud eriti oluline. Kuigi budism oli valdav religioon ja enamikku suuri kuningaid peeti ka dharma kaitsjateks, oli näiteks budistliku Arakani õukonnas periooditi jäme ots hoopis bengalitest muhameedlaste käes. Valitsejate eesmärk oli hoida kontrolli võimalikult suurte maa-alade ja alamate hulkade üle, sest sealt tuli tulu. Rahvaste, eriti kaugemate äärealade elanike eluolu, keele, usu ja kultuuri kallale ei mindud, sest see polnud kasulik ega vajalik – niikaua, kui kuninga vastu mässama ei hakatud. Mässud suruti muidugi maha, kuni kuningal selleks veel jõudu oli. Üldiselt oli olukord üsna sarnane keskaegse Euroopa omaga.

    Kas Birma jääbki pidevas eriolukorras viibivaks sõjaväeriigiks, mis isegi Aasia kõige tagurlikumate režiimide seas erilisena silma paistab? Praegu tunneli lõpus valgust ei paista. Pildil põgenikelaager Arakani osariigis Myanmaris.

    Inglased valitsesid oma kolooniaid suhteliselt paindlikult, arvestades ja enda kasuks pöörates kohalikke – ka rahvuslikke – olusid ja suhteid. Birma koloonia oli jaotatud kaheks tsooniks: „päris Birma“ (Burma Proper) ehk endise Birma kuningriigi südamaa peamiselt bamaritest elanikkonnaga ning „piirialad“ (Frontier Areas) ehk „päris Birmat“ läänest, põhjast ja idast poolkaarena ümbritsevad ulatuslikud mägialad kümnetest mittebirma rahvastest ja hõimudest elanikkonnaga. Esimene oli inglaste otsese valitsemise all; teise puhul rakendati peamiselt lepingute ja kokkulepete süsteemi, millega britid said küll õiguse nende maadel tegutseda ja majandada, kuid ei sekkunud kohalike elukorraldusse. Loomulikult toimus aeg-ajalt ka inglastevastaseid väljaastumisi ja mässe, aga üldiselt tagas briti süsteem „piirialade“ rahvaste iseolemise ja traditsioonilise elulaadi alalhoidmise. Peamiseks „tsiviliseerimise“ vahendiks oli nii mõnelgi pool edukas kristlik misjonitöö, mille tulemusel on tänapäeval just mitme mägirahva seas kristlus kõige levinum usund. Teise maailmasõja ajal teravdas rahvaste vahelisi suhteid ka see, et osa (sh bamari rahvuslaste relvajõud sõja algul) võitles jaapanlaste, teised jälle inglaste poolel.

    Kui hakkas terendama väljavaade Birma lahkumiseks Briti krooni alt, siis iseseisvumisläbirääkimisi peeti ja tingimused lepiti kokku peamiselt bamarite rahvusliku liikumise juhtidega, kes sõja lõpus olid poolt vahetanud. See ei olnud kaugeltki ühtne, koosnedes rivaalitsevatest organisatsioonidest ja relvagrupeeringutest, kuid iseseisva Birma üks peaarhitekte, praeguse Birma demokraatia käilakuju Aung San Suu Kyi isa kindral Aung San suutis saavutada mingi kompromissi. Aung San ise küll iseseisvuse vilju ei näinudki, sest ta mõrvati koos oma ajutise valitsuse liikmetega 1947. aasta suvel. Kes oli atentaadi taga, pole tänini selge, kuid ilmselt viisid niidid brittideaegse omavalitsuse juhtideni, kellele karismaatiline ja ehk liiga radikaalne Aung San oli vastunäidustatud.

    Birma Liidu loomine oli otsustatud sama aasta veebruaris Panglongi (Shani osariigi linna nime järgi) konverentsil sõlmitud lepinguga, kuid peale bamarite olid sellega ühinenud ainult Shani, Chini ja Kachini esindajad, kuna ülejäänuid ei kutsutudki või jäid nad tulemata. Seega olid rahvad kaasatud uue riigi loomisse ainult osaliselt ja väga erineval tasemel esindatusega ning paljusid polnud üldse kaasatud. Põhjus oli ka selles, et „piirialade“ rahvastel olid erinevad eesmärgid ja nägemused kolooniajärgsest iseolemisest. Kuigi lepinguga lubati kõigile rahvastele võrdseid õigusi ja autonoomiat uues Birma Liidus, suhtusid paljud sellesse lubadusse skepsisega, ja nagu edasine näitas, siis õigustatult.

    Nõnda klopsitigi kokku tüüpiline postkolonialistlik riigimoodustis, idee järgi küll föderalistlik, aga tegelikkuses bamaritest enamuse poliitilise tahte ja suva järgi toimiv, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole, või kui, siis väga piiratud määral. Birma Liidu ülesehitus järgis laias laastus Briti koloonia aegset. Endise „päris Birma“ ehk bamari enamusega aladel moodustati seitse administratiivset piirkonda ehk provintsi (division), kuna piirialad jagati formaalselt rahvuslikel alustel seitsmeks osariigiks (state). Kui kõik need rahvad leidsid end ühtäkki bamarite riigist, millega ühinemiseks nende nõusolekut ei olnud küsitud ning kus neile hakati peale suruma valitseva suurrahva ja šovinistliku keskvalitsuse reegleid, ei jäänudki muud üle kui relvastatud võitlus.

    Mõnel pool puhkes see kohe 1940ndate lõpul, nt Arakanis ja karennide maal (Kayini osariik), kusjuures viimane ei olnud, muide, brittide võimu alla üldse kuulunudki ja nende eesmärk oli algusest peale iseseisev riik Birmast eraldi. Teisal algas võitlus 1960ndatel, mil riigis tuli võimule sõjaväehunta. Ääremaadel on sõda vahelduva aktiivsusega käinud ilma vaheajata. Paljud piiriäärsed rahvuspiirkonnad pole kunagi keskvalitsuse võimu all olnudki ega ole ka praegu. Kui 1990ndatel jõuti mõnel pool rahu sõlmimiseni, siis just Birma nn demokraatlike muudatuste järel alates 2011. aastast on relvavõitlus mitmel pool aktiveerunud, ja seda just keskvalitsuse karmima poliitika tõttu. Viimastel kuudel, pärast sõjaväelaste võimu taaskehtestamist selle aasta veebruaris, on olukord pingestunud, eriti endist viisi iseseisvusmeelses Kayini osariigis.5

    Birma neetud ring

    Rohkem või vähem demokraatlikul arenguteel pidas Birma vastu veidi enam kui tosin aastat. 1962. aasta märtsis leidsid sõjaväejuhid eesotsas kindral Ne Winiga, et aitab küll ja võtsid ohjad enda kätte, korraldades sõjaväelise riigipöörde ja arreteerides või tappes endised valitud tsiviilvalitsuse juhid. Sellest ajast algaski Birma kui riigi allakäik. Parteid keelati peale Birma Sotsialistliku Programmi Partei, riik tõmbus isolatsiooni, sotsialistlik orientatsioon ühendati jäiga bamari natsionalismiga, karistusoperatsioonid ääremaade separatismi vastu said keskvalitsuse poliitika lahutamatuks osaks. Majandushoovad koondusid sõjaväejuhtide kätte, süvenes korruptsioon ning areng seiskus.

    Kõik Birma sõjaväevalitsused on peale julma põletatud maa taktika sõjakolletes paistnud silma ka äärmiselt jõhkrate meetoditega igasuguste meeleavalduste mahasurumisel linnades, olgu see siis 1960ndatel, 1970ndatel või – eriti suures ulatuses – 1980ndate lõpus. Iga väljaastumislaine uputati sõna otseses mõttes verre sadade ja tuhandete ohvritega. Uus sajand ei toonud siin midagi uut: 2007. aasta budistlike munkade algatatud oranž revolutsioon suruti maha sama brutaalselt kui varasemad. Sadu tapetuid tänavatel on toonud kaasa selle aasta kevadtalviste meeleavalduste laine.

    Muster üha kordub. Vahepealsed katsed režiimi väliselt demokraatlikumaks disainida on ikka lõppenud endise korra taastamisega. Nii läks 1989. aastal, nii lõppes ka peaaegu viimase kümnendi kestnud demokraatiamäng, mis oma algfaasis näis maailma isegi ära petvat. Kui aga mullu novembris võitis kolmandat korda valimised ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitav Rahvuslik Liiga Demokraatia Eest (National League for Democracy, NLD), sai kindralitel taas mõõt täis ja naasti vanade liistude juurde. Pikka aega koduarestis viibinud pantvangist vahepeal riigikantsleri staatuses pantvangiks tõstetud Suu Kyi pandi jälle kinni ja teda ootab kohus terve hulga süüdistuste alusel: võimu kuritarvitamine, korruptsioon, koroonareeglite rikkumine valimiskampaania ajal jne.6 Väheusutav, et kindralid esialgu lubatud aastase tähtajaga eriolukorraga piirduvad.

    Kas Birma jääbki pidevas eriolukorras viibivaks sõjaväeriigiks, mis isegi Aasia kõige tagurlikumate režiimide seas erilisena silma paistab? Praegu tunneli lõpus valgust ei paista, sest kindralite võimutäiusele ohtu ei ole. Rahva tahe selles riigis ei loe. Liiatigi olukorras, kus tsiviilühiskonnas kandvat rolli mängivad budistlik maailmavaade ja vaimulikud institutsioonid on niivõrd kokku sulanud – tegelikult läänest õpitud – bamari natsionalismiga, mis riigi teiste rahvaste suhtes jagab alati hoiakuid valitsejatega, olgu need siis mundris või seelikus,7 mida viimased osavalt ära kasutavad.

    Alahinnata ei saa ka režiimi autoritaarseid rahvusvahelisi toetajaid, kes kontrolli pärast Birma, tema loodusvarade ja geopoliitilise asendi üle rivaalitsevad. (Samamoodi nagu Kagu-Aasiat koloniseerinud Inglismaa ja Prantsusmaa XIX sajandil.) Sõjaväevõimu esimesel etapil oli see Nõukogude Liit, aastatel 1990–2000 kommunistlik Hiina, viimasel ajal soojenevad suhted taas Venemaaga. Niikaua, kui need jäänuk­impeeriumid oma mõjuvõimu huvides selliseid režiime toetavad, ei ole ka meil „Aasia sajandist“ palju head loota.

    1 Myanmar on riigi enda valitsuse poolt 1989. aastal kehtestatud ametlik bamari kirjakeelel põhinev nimekuju. Birma on läbi mitme keele eesti keeles kohanenud nimekuju, mille aluseks ingliskeelne Burma. Burma on maailmas laialdaselt kasutusel praegugi. Käesolevas kirjatöös (v.a pealkirjas) kasutan läbivalt Birma nimekuju.

    2 Birma ajaloo ja tänapäeva parima ja põhjalikema ülevaate eesti keeles leiab Karin Deani raamatu „Kagu-Aasia: riigid, rahvad ja ühiskonnad“ (Varrak, 2013) peatükist „Myanmar: kuningad ja kindralid“ (lk 289–351).

    3 Siin ja edaspidi on Birma kohanimed enamasti antud nende varasemal, Briti koloniaalajal juurdunud inglise keele põhisel rahvusvaheliselt levinud kirjakujul ning sulgudes on lisatud tänapäevane Birma ametlik kirjakuju.

    4 Sirp 21. V 2021, https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aasia-sajand-iii-kas-indiat-saabki-enam-demokraatlike-riikide-hulka-arvata/ (vaadatud 10. VI 2021)

    5 Birma rahvaste võitlusest valitseva hunta vastu viimaste kuude sündmuste valguses on eesti keeles andnud hea ülevaate Andres Herkel: Myanmari huntast Birma rahvaste vabaduseni. Postimees, 8. V 2021, https://arvamus.postimees.ee/7242146/andres-herkel-myanmari-huntast-birma-rahvaste-vabaduseni (vaadatud 10.6.2021).

    6 Vt Myanmar military junta charges Aung San Suu Kyi with corruption, BBC, 10. VI 2021. https://edition.cnn.com/2021/06/10/asia/myanmar-suu-kyi-corruption-charge-intl-hnk/index.html (vaadatud 10. VI 2021)

    7 Vihje 2011. aastal „demokraatlikke reforme“ alustanud endisest kindralist presidendi Thein Seini ja 22 teise kõrgema sõjaväelase erruminekule. Nad jätkasid riigi tippjuhtkonnas, aga vahetasid kindralimundri tsiviilriietuse vastu; birma meeste traditsioonilisse riietusse kuulub teatavasti seelik. Mundrite vahetamine seelikute vastu oli toona birmalaste seas levinud irooniline kõnekäänd, millega vihjati, et valitsuse sisus ei muutunud midagi.

Sirp