Alates laupäevast, 26. juunist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Cili Kugleri ja Tauri Västriku debüütnäitus „Illusioonid”.
Koostööprojekt uurib nähtamatuid identiteete ja kväärkultuuri läbi moekunst ja animatsiooni meediumite. Väljas on Tauri lõpukomplekti disainiprotsessi käigus loodud rõivad ja materjalid. Nende abil saab arutleda ja vaadelda kvääridentiteete ning riiete ja tekstiilide taha peituvaid tegelasi.
Tauri kollektsioonile sekundeerivad Cili installatsioonid, mis väljendavad tema loomingulist peegeldavat praktikat. Animeeritud interaktiivsed installatsioonid jätkavad eneseväljenduse teemaga, kasutades loo rääkimiseks optilisi illusioone ja abstraktsiooni.
Illusoorne maailm tervitab nähtamatuid identiteete ja esitab küsimusi. Mis määratleb meid meheliku, naiseliku või mitte kummagina? Kas eksisteerib moodus vabaneda binaarsetest sooreeglitest ilma nendega sobitumata? Kas tegu on üldse näitusega või oled lihtsalt sattunud ekstravagantsesse kväärklubisse?
Cili Kugler (snd 1995) on saanud Budapesti MOMEst bakalaureusekraadi moedisainis. Ta jätkas magistriõpinguid visuaalses kommunikatsioonis Helsingi Aalto Ülikoolis. Oma töödes kombineerib Cili eksperimentaalselt moodi ja graafilist disaini animatsiooniga, mille tulemusena valimavad humoorikad narratiivipõhised projektid. Kaht tema varasemat animatsiooni näidati 2019. ja 2020. aasta Tallinn Fashion Weekil.
www.cilikugler.com
Tauri Västrik (snd 1993) on saanud EKAst moedisaini bakalaureuse. Ta jätkas magistriõpinguid Helsingi Aalto Ülikoolis. Tema loomingut on näidatud rahvusvahelistel võistlustel nagu Mittelmoda (Itaalia), BIAAF (Hispaania) ja Mados Infekcija (Leedu). 2021. aasta algul sai temast Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat. Tema looming keskendub peamiselt materjalide arendamisele ning tema eesmärgiks on luuga kergkudumeid tegeledes samas teostes soo-uuringutega seotud teemadega.
Graafiline disain ja näituse tekst: Cili Kugler
Erilised tänud: Kristian Kaiva, Kertu Kivisik, Kilian Kottmeier, Henrik Rakitin, Anari Västrik, Very Hard Official, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kunstimaja.
Näitus jääb avatuks 25. juulini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedest, 25. juunist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Silver Vahtre isikunäitus „Tartu kollaažid“.
Tuntud disainer, linnakujundaja, graafik, teatri- ja filmikunstnik ning mis kõik veel nimetab oma mullu valminud suureformaadilist sarja Tartu kollaažideks, aga mida see kunstniku tehtud pilt siis ikka muu on kui kollaaž. Olgu see siis portree või maastik ning kasvõi üdini realistlik, ikka on kunstnik selle enesele omasest nägemusest kokku joonistanud.
Vahtre seekordne pildirida on aga midagi erakordset ja unenäolist. Suveräänse ja ainet tundva kogenud kunstnikuna käsitleb ta materjali täiesti vabalt, ilma võltshäbi või peidetud poliitilis-kultuurilis-usulise korrektsuseta. Seetõttu sünnivad kooslused urbaansetest keskkondadest, inimestest seal sees ja ajaloolistest viidetest, mis ometigi pole mingid lihtsad unenäod, vaid üsna mõtlemapanevad jutustused.
Vahtre sarjas on äratuntavate isikute ja lugude küllus, mis annab ainest kestvateks vaatamisnaudinguteks või isegi psühhiaatrilisteks käsitlusteks. Peab suisa imestama, mida küll kunstniku „haige aju“ kõik välja ei mõtle. Selgitavad tekstijupid ja viited piltide juurde võivad küll aidata, aga tegelikult mitte. Pigem on need pildid sellised Tartu linnaruumi väärindamised, mis vääriks omaette albumit või vähemalt „postkaartide“ sari omaaegsete vaatekaartidena väljaandmist.
Tehnikas küll digitaalselt kujundatuna, on need ometigi trükis väga detaili- ja materjalitäpselt teostatud nagu nii pika disainerikogemusega kunstnikule kohane. Ehkki arvutifailid, on nende teostus (meister Janno Välja, OÜ Salibar) ometi niivõrd keeruline ja kulukas, et neid ainueksemplare võib pidada pigem maalideks kui graafikaks.
Näitust tutvustava teksti on kirjutanud Enriko Talvistu.
Homme algav Rapla festival toob avakontserdil kuulajateni Faure Reekviemi
26. juunist 11. juulini toimuv XXIX Rapla Kirikumuusika Festival avab uksed laupäeval kell 19 suurejoonelise avakontserdiga Rapla Maarja-Magdaleena kirikus. Kontserdile eelneb festivali patrooni EELK peapiiskop Urmas Viilmaga vestlus-kohtumine Rapla kiriku aias. Festivali kunstiline juht on Pille Lill ja korraldaja Muusikute fond PLMF.
Heli Jürgenson
Festivali avakontsert toimub Rapla kirikus homme, 26. juunil kell 19, kus lavale astuvad Tallinna Kammerkoor ja Estonia Seltsi segakoor ning dirigendiks hiljaaegu aasta dirigendi tiitliga premeeritud Heli Jürgenson. Esitusele tuleb Gabriel Fauré Reekviem, solistideks Maria Listra ja Atlan Karp. Kontserdi esimeses pooles kõlavad Arcadelt, Luis de Victoria, Bruckner, Duruflé, MacMillan, Stanford, Kõrvits, Schnittke, Pärt ja Kreek.
Kontserdile eelneb kiriku aias kell 18 vestlus-kohtumine festivali patrooni Urmas Viilmaga, kes ütleb algava festivali kohta nõnda: „Vähe on Eestis nii pika ajaloo ja järjepideva innuga tehtud festivale kui Rapla Kirikumuusika festival. Suur kunst on hoida püsivalt kõrget kvaliteeti ja kunstilist taset, et kuulajad soovivad uuesti tagasi tulla. Ja nõnda igal suvel ja paljudel kontsertidel. Arvestades viiruseperioodi saab selle aasta festival olema värskendav muusikaline sõõm kultuuri, mille järele kõigi hing on pikalt janunenud.“
Laupäeval algavad festivali pidustused esmakordselt muusikalise perepäevaga kell 12 Rapla keskväljakul. Toimub kogupäevalaat ning esinevad Kadi võimlejad, Rapla tantsustuudio Lootus, teadusteater Kvark, Raplamaa Noor Muusik 2021 konkursi võitjad, Raplamaa noorteorkester ja Rapla kinos saab vaadata kogupere filmi “Peeter Pikk-kõrv: jänes jooksus”.
Aarne Saluveer
Pühapäeval, 27. juunil, kell 19 rõõmustab Märjamaa kirikus publikut ETV Tütarlastekoor Aarne Saluveri juhatamisel kontsertkavaga „Mu süda ärka üles“. Kõlavad Kreek, Ojakäär, Sisask, Biebl, Kõrvits, Palestrina, Bojesen, Hovland, Rehnqvist, Kuulpak, Uusberg, Lloyd Webber ja Tormis.
Esmaspäeval, 28. juunil kell 19 Vahastu kirikus on esmakordselt festivali kavasse põimitud luule koos muusikaga. Esinejateks Kristiina Ehin, Silver Sepp ja Krista Citra Joonas.
Kontserdid toimuvad veel Rapla kirikus (1.07, keelpillikvartett Kristina Kriit, Mari-Liis Uibo, Johanna Vahermägi, Andreas Lend), Vigala kirikus (3.07, bariton Atlan Karp, saksofinst Eve Neumann tšellist Andreas Lend ja akordionil Jaak Lutsoja), Hageri kirikus (4.07, saksofonist Virgo Veldi ja orelil Ines Maidre, Velise kirikus (8.07, Orthodox Singers), Järvakandi kirikus (9.07, metsosopran Kadi Jürgens ja harfil Liis Jürgens), Käru kirikus (10.07, Pille Lill, Maria Listra, Rasmus Kull, Aare Saal, Tamar Nugis jt).
Festivali lõpetavad Rapla kirikus 11. juulil kell 19 Sofia Rubina ja Uku Suviste kontserdiga, mis on inspireeritud gospelmuusikast.
Alates reedest, 25. juunist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud pikaaegse Narva Kunstikooli direktori Gennadi Kurlenkovi isikunäitus „Subjektiivne reaalsus”.
Näitusel on esitatud portreed, figuraalsed ja abstraktsed kompositsioonid ning maastikumaalid kunstniku viimase 35 aasta loomingust. Nende visuaalne keel liidab erinevaid kunstilisi suundi, kuid Kurlnekovi loomingus on selge püüd üldistada, stiliseerida ja abstrahheerida. Ta kujutab inimest, tema muresid, emotsioone, räägib olemise igavestest väärtustest ja maailma loomisest, emadusest ja lapsepõlvest, inimese hingest ja harmoonia püüdlustest.
Autor lisab: “Igal kunstnikul on oma maailmatunnetus, vaade teda ümbritsevale reaalsusele, subjektiivne nägemus, oma kujundlik ja loominguline keel. Loominguline protsess on tunnete ja emotsioonide voog, mis väljendub lõuendil erinevates värvides. Usaldan alandlikult neid tundeid ning proovin läbi värvide ja harmoonia väljendada seda, mis neis peitub. Selles on loomingulist rõõmu, avameelsust ja värsket looduslikku energiat.”
Gennadi Kurlenkov on sündinud 1954. aastal Valgevenes. Kunstihariduse omandas Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi kunstigraafika osakonnas Peterburis. 1991. aastast on ta Narva Kunstikooli direktor. Personaalnäitustega on esinenud Narvas, Ahtmes, Sillamäel, Rakveres, Tallinnas ja Tartus. Tema töid on nii erakollektsioonides kui muuseumides Eestis, Venemaal, Valgevenes, Soomes, Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal ja USAs.
Merike Estna avas Helsingis avaliku ruumi teose ja isiknäituse austusega Lydia Koidulale
Maalikunstnik Merike Estna avas 12. juunil Helsingis kureerimisagentuuris PUBLICS isikunäituse „Nightfall/Videvik“ ja tänavalt ööpäevaringselt vaadeldava aknakunstiteose „Päev looja läind“.
„Nightfall/Videvik“ on Merike Estna uus kohapõhine avaliku ruumi kunstiteos ja isikunäitus, kus on eksponeeritud nelja aknaga maaliinstallatsioon „Päev looja läind“ ja uued teosed, sh suur käsitsi maalitud 62-leheküljeline raamat „Videvik“, suuremõõtmelised raamitud maalid „Magama“ ja „Unenägu“ ning ühesõnalistest järjehoidjatest koosnev tundlik sekkumine „Õhturahu“ PUBLICSi raamatukogus.
Kõik need teosed on Estna austusavaldus eesti naisluuletajale ja kirjanikule Lydia Koidulale. Näitusega soovib kunstnik osutada tähelepanu oma lapsepõlvekangelasele ja avaldada austust sellele ajaloolise tähtsusega naisele. Näitusel on kasutatud nii eesti- kui ka soomekeelseid ridu Lydia Koidula luuletusest „Õhturahu“. Koidula luuletus vallutab sõna otseses mõttes Estna teosed, sekkub neisse ja asustab PUBLICSi ruumi nii akende sees kui ka taga, seintel ja raamaturiiulitel.
Luuletusest „Õhturahu“ laenatud sõnade abil käsitlevad Estna teosed koroonatalve käega kombatavat vaikust ja kurbust. Teosed väljendavad ka kunstniku enda kogemust Eesti karmidel talvekuudel ning seda külma, üksildast ja hapra iluga aega, mida Koidula oma sõnadega on kirjeldanud.
PUBLICS on Helsingis tegutsev kureerimisagentuur, millel on erialane raamatukogu, projektiruum ja lugemissaal, mida juhib kuraator Paul O’Neill.
Tänavalt vaadeldav aknakunstiteos „Päev looja läind“ on üleval suve lõpuni, isikunäitust on võimalik külastada eelneval kokkuleppel.
Tartu Kunstioksjon 2021 oli edukas ja lõi rekordeid
Imat Suumann. Võrniku liin. 2021. Õli lõuendil. 70 × 80
Eile, 18. juunil Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ja Zoom videokeskkonnas toimunud Tartu Kunstioksjon 2021 oli vaatamata pandeemiast tingitud vangerdustele edukas ning järgmise aasta oksjon leiab aset 25. märtsil 2022!
Teist korda Tartu Kunstnike Liidu ja galerii Art &Tonic koostöös toimunud Tartu Kunstioksjon pidi taaskord toime tulema pandeemiast tingitud piirangutega.Oksjoninäitus avati algselt 25. veebruaril, kuid suleti peatselt COVID-19 piirangute tõttu. Oksjon ise lükati 26. märtsilt 18. juunile ning
teistkordselt avati näitus Kunstimaja monumentaalgaleriis 29. mail.
Kokku osales 48 autorit 50 teosega, millest Reigo Kuivjõgi juhtimisel toimunud oksjonil läks haamri all müügiks pea neli-viiendikku. Oksjoni hinnarekordi tegi Imat Suumann, kelle “Võrniku liin” läks 1500 eurose alghinna juures peale tõelist lahingut lõpuks uule omanikule hinnaga 6350 eurot, mis on ka kunstniku seniseks oksjonirekordiks.
Isiklikud oksjonite hinnarekordid tegid ka Siiri Jüris (alghind 750, haamrihind 3250) ja Timo Kähara, kelle Sigmund Freudi kujutava maali hind tõusis 400 euro pealt 1800 eurole. Lisaks neile tegid suuremaid tõuse muuhulgas Urmo Teekivi, Regina-Mareta Soonsein, Kiwa, Mall Nukke ja Alar Tuul.
Oksjonipidaja Kuivjõgi lisab: “Tänavu toimus korralik hüpe nii oksjonile osalevate pakkujate kui hindade osas, mis näitab, et publik on nii oksjoni kui selle formaadi hästi vastu võtnud ning sellega tuleb jätkata.
Erinevad paralleelsed pakkumisvõimalused toimisid sujuvalt ja ilma liigse ootamiseta ning tänu neile oli mugav osaleda igast Eestimaa paigast.”
Müügis olnud teostega saab tutvuda aadressil oksjon.kunstimaja.ee.
Tekstide autorid on Kristlyn Liier ja Peeter Talvistu. Reprod pildistas Madis Katz.
Tartu Kunstioksjon 2022 leiab aset reedel, 25. märtsil 2022 kell 17.00 ning teoste vastuvõtt algab juba selle aasta lõpus.
Leevendus on saabunud. Sügiseni, mil protseduurimänguga lõpuni kurnatud parlament jälle korraliseks tööks kokku tuleb, saab Eesti ühiskond puhata poliitilise klassi liikmete katkematu üksteise umbusaldamise tõttu ja uudiste kaasabil iga päev sisendatavast mõttest, et mitte kedagi neist ei saa usaldada, kui nad ise üksteist ei usalda.
Umbusalduse avaldamine ei ole midagi uut, seda on Eestiski harrastatud läbi iseseisvuse aastakümnete. Mõnikord ehk ka põhjusega, kuid arvestades meie traditsiooni, et võimulolijate käes on suurem osa mandaate riigikogus, teavad umbusaldajad ette, et nende katse on luhtumisele määratud. Tegu on seega lihtlabase enese eksponeerimisega, pildile ehk üle meediakünnise pääsemisega. Sest pildilolek toodab reitingu tõusu ning see omakorda pakub keskmisele parteijuhile kirjeldamatut mõnutunnet.
Üldisem tagajärg on see, et kujuneb mulje metslasühiskonna kõigi sõjast kõigi vastu, kus reetmine on igapäevane norm ning liitlasi vahetatakse tihedamini kui sokke. Märt Väljataga osutas eelmises Sirbis, et peaks välja selgitama, mida praegused otsustajad oma õpi-, rännu- ja kujunemisaastail lugesid, sest nooruses omandatut kantakse kaasas kogu elu ja vanemas eas õpitud uus enam vermunud veendumusi ei muuda. Oletan, et Thomas Hobbes autorite ringi ei kuulunud, ja pole siis ka ime, et juhtide arusaam riigi eelistest erakonnasüsteemi alalise sõjaseisukorra ees puudulik või sootuks puudu on.
Iga erakonna sees ollakse loomulikult veendunud oma täielikus usaldusväärsuses. Minapildis ollakse ainus aus reeglite järgija valemänguritest kubiseva laua ääres. See loomulikult ei takista järgmisel hetkel, kui see vähegi kasulik tundub, eelmisel kaabaklikuks petturiks peetuga ladusat koostööd tegemast. Aga kas olukorras, kus kõik võimaluse saabudes petavad, üldse saab nullsummast paremat kogutulemust sündida, ressurssi juurde tulla ja igale võidusummat tekkida? Ressursiks, mida erakonnad peaksid ihkama, on usaldus.
Läbi erakondliku prisma vaadates on usaldust küllaga. Piisab, kui iganädalasel reitingupäeval kõigi erakondade toetus kokku lüüa. Sõltuvalt küsitlusfirma metoodikast, hooajast ja päevasündmustest, valimispäeva lähedusest või kaugusest tuleb usalduse summaks tubli 75 või enam protsenti. Erakondlik järeldus: erakondade võimumonopolil rajanev esindusdemokraatia on kodanike silmis usaldusväärne ning midagi selle toimimise reeglistikus muuta ei ole vaja. Muutused võiksid olla suisa kahjulikud.
Erakondade usaldusväärsus elanike silmis (usaldajate %)
On ka teine vaateviis. Üle Euroopa Liidu läbi viidavas standardses eurobaromeetri küsitluses uuritakse paljude riiklike ja muude institutsioonide usaldusväärsust. Viimase, aprillis avaldatu järgi usaldas erakondi Eestis kõigest 18% elanikest. Vähe lohutab, et sügisel 2019 usaldas erakondi veel väiksem osa, kõigest 13%. Teisisõnu, neli elanikku viiest ei usalda parteisid, kuid peavad leppima paratamatusega, et oma äranägemise järgi teostavad avalikku võimu just parteid. Millele selles olukorras saaks toetuda parteijuhtide usk, et nad kodanike enamuse tahet ellu viivad? Eesti elanike usaldus valitsuse ja parlamendi vastu on mõnevõrra suurem (viimati eurobaromeetri järgi vastavalt 53 ja 43%). Seletuseks kodanike üldine lugupidamine põhiseadusliku ehk reeglitel ja institutsioonidel põhineva korra vastu.
Erakondade usaldamise alal jääb Eesti alla isegi Euroopa Liidu keskmisele (21%). Muudel aladel Eestit võrdlus keskmisega ei rahulda, tahtmine on olla alati teravaimas tipus, mitte ainult Lätist parem. Viimasel ajal Eesti võimu silmis usaldusväärsuse ja au kaotanud Soomes usaldab erakondi tervelt 34% elanikest, valitsust ja parlamenti vastavalt 63 ja 65%, mille alusel võiks väita, et erinevalt Eestist tegutseb Soomes parlament tõesti kodanike enamuse usalduse keskkonnas ning isegi erakonnad käituvad talutavalt.
Antiparteilise vaateviisi järgi on erakondade summaarne usaldusväärsus 18% tervik, tegelik pirukas, mida erakonnad omavahel jagada saavad. Sel juhul jagub praeguses valitsuskoalitsioonis rahva usaldust Reformierakonnale 6,5 ja Keskerakonnale 4,6% ning veel väiksema usaldusnäitajaga opositsionäärid teevad iga päev pühendunult tööd (poliitilist kommunikatsiooni), et usaldus ei kasvaks. Võimalik, et erakondadele nende napp või olematu usaldusväärsus üldse korda ei lähe, sest valimised toimuvad ning valitud nad saavad ka juhul, kui valimisaktiivsus jääb senisest kehvapoolsest veel palju väiksemaks. Reeglid on sellised ja neid muuta on ainult erakondade võimuses.
Loogiline järeldus on, et kui mõnda neist, kes juba saanud end valemängijana tõestada, usaldada ei saa, on kodanikel võimalus valimistel riigivõimu juurde edutada mõni uus ja puhas erakonnaks koondunud seltskond. Tõenäosus, et sellel õnnestuks midagi põhjalikult muuta, kroonilised petturid reegleid austama panna ning pikaajalise meeleparanduse abil taas usaldusväärseks saada, on null. Neid eksperimente on Eesti demokraatias juba korduvalt tehtud ning alati sama tagajärjega. Ausad uuendajad kallutatakse koostööle ja määritakse, kooritakse paljaks või neid lihtsalt ei võeta mängu.
On raske ette kujutada, et sama moraalitu mängukord valitseks ettevõtluses või mõnes muus konkurentsi sisaldavas eluvaldkonnas. Ükski lihatööstus, autopood või pank ei tohi oma turukonkurenti mustata, korraldada laimavaid reklaamikampaaniad stiilis „pank X varastab su säästud juba täna öösel“, „vorstivabriku Y tooted sisaldavad inimliha“ või „linnamaastur Z, sündinud mõrtsukas“. Kui ka keeldu poleks, siis vaevalt ettevõtted avalikult ja tuvastatavalt konkurentide mustamise teed läheksid, sest kahjustades teisi kahjustad ka iseennast, kogu oma tegevusvaldkonda. Sohitegija tõrjutakse turult välja. Iga äri, mitte ainult pangandus, on usalduse küsimus.
Aga erakonnad käituvad vastupidi, sest nad võivad. Värsked näited viimastest umbusaldusavaldustest kinnitavad seda. Opositsiooni väitel kavandavad valitsuserakonnad riigikaitse eelarves kosmeetilisi muudatusi tehes ei midagi vähemat kui Eesti kaitsevõime hävitamist, mille järel vaenlane sekunditki ootamata Eesti okupeerib, rahva küüditab ning maa uuesti nõukogudepäraseks lagastab. Kui võimul oleksid heldemalt kulutada soovivad erakonnad, kuuleksime, et just laenuraha mõõdutundetu sõjandusse pumpamine viib sama jubeda tagajärjeni. Maa kistakse sõtta, milles saab ainult kaotajaks jääda.
Parajasti opositsiooni langenuid ei häiri sugugi ka see, kui heakskiitmiseni valitsuses jõuab mõni aastaid nende aktiivsel osalusel valitsuskoalitsiooni koosseisus välja töötatud dokument, näiteks viimati transpordi ja liikumisvõimaluste arengukava. Opositsiooniline tähtpostitaja ühismeedias Urmas Reinsalu „paljastas“ sel nädalal, et valitsuserakondadel on plaanis maailma ajaloo mastaapseim autorööv, nimelt konfiskeerida Eesti elanike enamuselt, üksikud rikkurid välja arvatud, isiklik sõiduauto kui nende kõige hädavajalikum tarbeese, eluliin nii-öelda. Maksutehniliste võtetega nülitaks autovabaks sajad tuhanded Eesti pered. „Eluvõõras ja inimvaenulik kava,“ teatab Reinsalu.
Arengukava kiidetakse sellest hoolimata heaks. Millist juttu selle täitmise kohta võiks Reinsalu suust kuulda kahe aasta pärast, kui juhuse tahtel Isamaa partei jälle koalitsiooni peaks pääsema koos ühega kahest praegusest kurjategijast? Küllap ikka midagi automaksu voorustest, euroopalikkusest ja väärtuspõhisusest. Selles osas saab erakondi usaldada küll: on kindel, et sõltuvalt positsioonist võimul või opositsioonis muudavad nad oma senise seisukoha risti vastupidiseks.
Mida teha olukorras, kus rahvas ei saa (usaldada) ja parteid ei taha (usaldust välja teenida)? Üks lootuskiir eurobaromeetri viidatud küsitlusest siiski vastu vaatab. Eestis on usaldus Euroopa Liidu, järelikult nii selle institutsioonide kui ka otsuste vastu tervelt 64% (Euroopa Liidu keskmine on 49%). Seega arvatakse siin maal, hoolimata sellest, millist tõrva kohalikud erakondlased parajasti ka Brüsseli kaela ei kallaks, et kaugemalt ja kõrgemalt tuleb paremaid otsuseid, ausamat mängu. Kui usalduse võtmed on Brüsselis, peab ka õiguse neid kasutada sinna andma. Kui rohkem föderalismi kohalikud parteilised valemängurid olematusse veeretab, siis kurb küll, aga – kes tegi? Ise tegi!
Age Juurika klaveriõhtu sarjas „I nagu interpreet“ 9. VI Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver). Kavas Ludwig van Beethoveni, Richard Wagneri (Zoltán Kocsisi transkriptsioon) ja Ferenc Liszti muusika.
Mäletan eredalt esimest korda, kui kuulasin tervikuna läbi Wagneri „Tristani ja Isolde“ – see hingeliselt ja füüsiliselt raputav elamus ei unune. Mida teeb armastus inimestega, mida tehakse armastuse nimel, mida nimetada armastuseks – pole vist muusikateost, kus käsitletaks neid küsimusi kirglikumalt ja mõjuvamalt. Just sel päeval sai minust wagneriaan. Age Juurika sooloõhtul tundus teist kontserdipoolt alustanud Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ avamäng ungari pianisti Zoltán Kocsisi seades teiste teoste, pikemate ja kaalukamate kõrval tähtsusetum. Kuid tegelikult? Kontsert kui niisugune ei ole midagi sellist, millest on ainult üks õige arusaam – kontserdimulje sõltub kuulaja isikust ja elust. 10. juunil tähistavad kõik pühendunud wagneriaanid „Tristani ja Isolde“ sünnipäeva, sest just sel kuupäeval 1865. aastal toimus Münchenis Wagneri igihalja ooperi esietendus. Kui sel päeval tollest ooperist kõneldakse ja seda kuulatakse, siis on see sama endastmõistetav, et lihavõtted mööduvad „Parsifali“ seltsis. Juurika kontsert leidis aset „Tristani“ sünnipäeva eelõhtul.
I nagu interpreet. Kahtlemata. Eesti keel on rikas keel: kui inglased ütlevad interpreter, siis eestlasele võib see tähendada nii tõlki, tõlkijat kui ka tõlgendajat, millest igaühel on ise tähendus. Muusikas võiks tõlkeks pidada esmakohtumist teosega: interpreet toob kuuldavale võõra loo noodid ning suures osas jäävad teose sügavused veel hoomamata ja tabamata. Valdavalt muusikutest koosnev publik Juurika kontserdil nende lugude tõlget kahtlemata ei vajanud, maailma muusikaliteratuuri kullafondi kuuluvate teoste puhul huvitas tõlgendus, muusiku visioon. I-tähega algavad ka sellised sõnad nagu „intrigeeriv“, „inimlik“, „igavikuline“, „illusoorne“, „idealistlik“, „imposantne“, „intellektuaalne“ ja „intensiivne“, mis kõik iseloomustavad seda õhtut. Tõlgenduse võtme andis intrigeeriv seik, et Juurikas mängis Wagneri-Kocsisi teose ja Liszti sonaadi h-moll attacca. Lisapalana kõlas Skrjabini „Saatanlik poeem“. Liiga irriteeriv, et olla vähetähtis. Wagneril ja Lisztil on loomulikult palju kokkupuutepunkte: Liszt oli Wagneri äi ning suur toetaja, Liszti ja Wagneri ümber koondunud heliloojaid nimetati uueks saksa koolkonnaks ehk Weimari koolkonnaks, nad pooldasid programmilist muusikat ning Wagneri ooperireformi. Kuid mis seob nende heliloojate eespool mainitud teoseid, et oleks põhjendatud selline esmapilgul üsna meelevaldne üheks teoseks sulatamine?
Age Juurikas mängis Beethoveni sonaate lausa saatanliku üleolekuga, väga professionaalselt ja kindlalt. Tema tehniline meisterlikkus, suur kõlajõud, sihikindlus ja jõulisus ning oskus faktuuri ja vormiga töötada on kadestusväärsed.
Liszti sonaat h-moll on üks klaveriliteratuuri tähtteoseid. Age Juurikas on kavatekstis tunnistanud: „See hiigeltaies on vist kõige enam mind mõjutanud teos. Õppisin selle ära 15aastaselt. [—] Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, tunnen, et olen valmis selle päriselt avama!“ See teos ei ole programmiline, kuid mõjutatud Goethe „Faustist“, põhiteemad seostuvad selle kirjandusliku šedöövri tegelastega, omaette muusikalise materjali on Liszt andnud Faustile, Mefistofelesele ja Margaretale. Sonaat on meeleolult üpris pessimistlik, teemad on põimunud ja n-ö teevad koostööd (nagu Faust ja Mefistofeles). On arvatud, et Liszt käsitles Fausti ja Mefistofelest kui ühe inimese kahte mina ning niimoodi mängis nad välja ka Juurikas. Ka armastuse või Margareta teema ei olnud kantud soojusest ega südamlikkusest, vaid jätkas meestegelaste jaheda tundetooniga, kandes endas jääkristalle meenutavat kirgast ja külma ilu. Siinkohal tekib tugev kontrast „Tristanit“ iseloomustava kuuma ja hullumeelselt kirgliku armastusega, kuid normaalsusest (kui üldse saab rääkida normaalsusest armastuses) eemal on need mõlemad. Fausti tegelaskuju kui suurte tõdedeni, elu mõtteni pürgiv tippteadlane, kes kogu aeg otsib ja kahtleb, võib muusikaliselt kirjeldatuna tõesti sarnaneda „Tristani“ pidevalt moduleeriva harmooniaga, kus toonikasse jõudmist lükatakse pidevalt edasi. „Tristanis“ tajume pidevat tunglemist, lahenduse otsimist … ning lahenduseks on pakutud dissonantne akord. Võib öelda, et kogu ooper on nagu hiigelpikk kulgemine a-mollist H-duuri ning, kas juhuslikult või mitte, H-duuri lõpeb ka Liszti sonaat h-moll. Mõlemas teoses on tegemist võlujookide manustamise ja selle hukatusliku mõjuga ning õnnelikku lõppu ei ole kummalgi. Päris sonaadi h-moll lõpus kolm korda kõlav H-duuri akord on tihtipeale mängitud kui kirgastumine, kui lootuskiir, mis lubab lahendust. Juurika variandis jäi valitsema pessimism ning õhku küsimus, kas armastust üldse oligi või oli see pettekujutelm.
Kontserdi esimeses pooles kõlanud Beethoveni teostest ei tasu vahest musta puudlit otsida. Juurikas on kavavalikut kavalehel põhjendanud nii: „Just need kaks teineteisest väga erinevat sonaati on minu erilised lemmikud. [—] Usun, et kuulaja jaoks võib olla põnev jälgida teekonda varasest Beethoveni muusikast hiliseni.“ See muusika oleks pidanud Age Juurika esituses kummardusena Beethovenile kõlama juba rohkem kui aasta tagasi, kuid pandeemia tõttu lükati kontsert mitu korda edasi ja jõudis hilinenud aastapäevakingitusena lavale alles nüüd. Sonaat nr 3 C-duur op. 2 nr 3 on 25aastase Beethoveni elurõõmus teos, ilmselgete Haydni ja Mozarti mõjutustega, virtuoosne ja vaimukas. Beethoveni eelviimane sonaat nr 31 As-duur op. 110 on juba kurdistunud helilooja romantilise klaverikäsitlusega oopus, loodud samal ajal, kui ta töötas selliste suurteoste kallal nagu „Missa solemnis“, üheksas sümfoonia ja „33 variatsiooni Diabelli valsile“. Juurikas mängis need sonaadid lausa saatanliku üleolekuga, väga professionaalselt ja kindlalt. Tema tehniline meisterlikkus, suur kõlajõud, sihikindlus ja jõulisus ning oskus faktuuri ja vormiga töötada on kadestusväärsed. Kogu kontserdikava oli mängitud väga puhtalt, tehnilisi pisivääratusi esines ülivähe. See on üpris haruldane praegusel ajal, kus kõigil interpreetidel on esinemisi palju vähem kui vanasti, ning seesugune enesekindel mäng on juba iseenesest muljetavaldav.
Eestlastel on kuradi kohta selline tore väljend nagu vanatühi. Öeldakse ka, et saatan on jumala puudumine ning et kui inimene suudaks saatanat armastada, siis lakkaks viimane olemast. Mulle meeldib mõttekäik, et kunstiteos on alati targem kui selle looja. Ei valitse helilooja täielikult oma loomeprotsessi ega valitse seda ka interpreet – ja parem ongi. Kas see on tingitud headest või kurjadest jõududest? Kui tähtis on usaldus? Age Juurika kontsert pakkus palju mõtteainet sellistel igavikulistel teemadel nagu jumalikkus ja saatanlikkus meie elus, armastuse võimalikkus ja selle eri kujud ning inimlikkuse koht meie praeguses ajas. Ei maksa ka unustada, et mõnikord on must puudel siiski üksnes must puudel.
Rein Müllersoni olulisust ja vastuolulisust Eesti poliitikas ilmestab fakt, et mehele, kes kirjutas EV välisministri kohusetäitjana Mart Laari ja Jüri Luige palvel 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul Ülo Nugise haamriga kinni löödud iseseisvuskuulutuse ja mõni päev hiljem Boriss Jeltsini ülesandel ka need read, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, pole ükski Eesti president mingitki teenetemärki andnud. Olgugi et vabadusvõitlejaid tekib iga aasta veebruaris ja augustis juurde nagu seeni pärast vihma. Kirsina tordil olgu lisatud, et just Müllerson kirjutas visandi Aleksander Jakovlevile kõne tarvis, millega too sundis NSVLi rahvasaadikute kongressi 1989. aasta 24. detsembril tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need tühistama.
NSV Liidu Teaduste Akadeemia riigi ja õiguse instituudi rahvusvahelise õiguse teooria sektori juhatajana töötanud ning president Mihhail Gorbatšovi rahvusvahelise õiguse valdkonna nõunikuna tegutsenud Müllersoni kutsus välisminister Lennart Meri oma asetäitjaks 1991. aasta jaanuaris. Kaks aastat hiljem palus Müllerson ennast vabastada välisministri (tol ajal juba Jaan Manitski) asetäitja ülesannetest, kuna polnud nõus Laari valitsuse kodakondsuspoliitikaga. Müllerson väidab oma raamatus (lk 118), et 1991. aastal olid nad Mere ja Marju Lauristiniga jõudnud üksmeelele, et kodakondsusküsimuses tuleks mõningate eranditega vastu võtta nn nullvariant, s.t kõik riigi alalised elanikud peaksid saama kodakondsust taotleda ja see tuleks neile ka anda, mida nägigi ette Jeltsini ja Rüütli vahel 1991. aasta jaanuaris sõlmitud kokkulepe. Hiljem Meri ja Lauristin taganesid sellest, Müllerson jäi aga ÜRO inimõiguste komitee endise liikmena oma seisukohale ning Eesti Vabariigi nimel sõlmitud kokkuleppele kindlaks ja see viiski ta järgmiseks paarikümneks aastaks sünnimaalt kaugele – Londonisse. Seal tipnes tema karjäär Londoni ülikooli kolledžis rahvusvahelise õiguse õppetooli juhatamisega ning aastatel 2013–2015 ülemaailmse prestiižika Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de Droit International) presidendi ametiga.
Eelkõige just teisitimõtlemine kodakondsuse küsimuses lõi Müllersonile kodumaal venesõbraliku maine, millele osutab raamatu järelsõnas ka professor Lauri Mälksoo. Jah, ka vaatlusaluses raamatus peab Müllerson vajalikuks rõhutada, et „kolmandiku elanike kodakondsuseta jätmine ei olnud üksnes nende inimeste põhiliste inimõiguste rikkumine, vaid ka lõhestas Eesti ühiskonda ja oli poliitilises mõttes ohtlik. Pealegi mürgitas säärane poliitika suhteid Venemaaga“. Nii radikaalne seisukoht, mida Müllerson pole kunagi varjanud, ei seganud aga alati teadmisi ja rahvusvahelist prestiiži hinnanud Lennart Merd talle 2000. aastal õiguskantsleri ametiposti pakkumast. Müllerson küll loobus sellest ajakirjanduses tõusnud pahameeletormi tõttu. Eestisse naasis ta 2009. aastal algul Akadeemia Nordi rektoriks ja selle Tallinna ülikooliga ühinemise järel viimase professoriks.
Oma paljud artiklid ja monograafiad on professor Müllerson avaldanud vene ja inglise keeles, eesti keeles on tema sulest ilmunud vaid kaks raamatut ja needki tõlkena. Ka vaatlusalused memuaarid on Siberis sündinud ja Lõuna-Eestis üksikema üles kasvatatud ning seitsmendas klassis konflikti tõttu vene keele õpetajaga koolist välja heidetud self made man pannud kirja inglise keeles ja avaldanud 2020. aastal esmalt Londonis. „Elada huvitaval ajal …“ polegi otseselt ja ainuliselt mälestusteraamat, kuigi autori kokkupuuted nii „selle maailma vägevatega“ kui ka tippteadlastest kolleegidega on põnevusega lugemist väärt.
Professor on selles teoses analüüsinud rahvusvaheliste suhete kujunemist Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgseil aastakümneil koordinaatsüsteemis USA – Hiina – Venemaa – Euroopa Liit, teinud selged järeldused ning pannud kirja ka soovitusi edaspidiseks. Seejuures on ta andnud endale aru, et maailmapoliitika tipptegijate hulgas pole praegu Roosevelti, Churchilli ja de Gaulle’i ega isegi Schröderi, Chiraci, Rabini ja Deng Xiaopingi kaliibriga juhte, kel oli julgust mõelda ja tegutseda raamidest väljaspool. Öelgem aga kohe, et Venemaa, Hiina ja India praegused presidendid arvab autor siiski poliitikute kategooriasse, kellel „on olemas visioon oma riigist ja selle kohast maailmas ning järelikult ka maailmast endast“.
Enamik Müllersoni seisukohtadest ja järeldustest on sellised, et kutsuksid mõne kodumaise vaatleja arvamusloos avaldatuna esile kas mahavaikimise või siis lahmiva ning argumendivaba vastulöögi meie välispoliitika eest vastutajate sulest. Isegi Lauri Mälksoo on pidanud oma järelsõnas vajalikuks rõhutada, et üldiselt ta Müllersoni vaateid ei jaga, aga „me teeme targasti, kui me sellised arvamused vähemalt ära kuulame“. Jah, tsensuuri meil pole ja ekspeaminister Tiit Vähi toetusel Müllersoni raamat ilmus, kuid arvan, et ärakuulamisest on vähe. Teisiti arvajailt tahaksin lugeda sama põhjalikku ja täpse viiteaparatuuriga varustatud vastuargumentatsiooni. Minult pole seda loota, kuna olen paljuski autoriga nõus ning ka ise korduvalt väljendanud professor Müllersoni vaadetele väga lähedasi seisukohti.
Loodetust vastupidisesse olukorda
Peamine, mis Müllersoni vaevab ja millele ta vastust otsib, on küsimus, miks ei täitunud tema ning paljude ta 1990. aastate kolleegide lootus, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõuab kätte suurriikide konfrontatsioonita ajastu, kus riikide käitumist ei määra jõud, vaid õigus. Tegelikult oleme nüüdseks jõudnud loodetust hoopis vastupidisesse olukorda: rahvusvaheline õigus on nende aastakümnete jooksul korduvalt ja jõhkralt jalge alla tallatud ning konfrontatsioon üliriikide vahel on kruvitud tasemeni, mille kõrval Gorbatšovi ja Reagani sõbralik jalutuskäik Punasel väljakul, aga ka Putini ja Tony Blairi vennalik õlalepatsutamine Peterburi Maria teatri tsaariloožis tunduvad lausa kaotatud paradiisina.
Müllerson näeb sellise taandarengu puhul kahte põhjust. Üks on läänes XX sajandi lõpuks maad võtnud veendumus, et individualistlikest väärtustest tuletatud inimõigused on üldkehtivad ja universaalsed ning nende baasil (ja kaitseks) kujunenud liberaalne demokraatia kui õigussüsteemi alus ja valitsemismudel on paratamatult kogu inimkonna helge tulevik. Sellest tuletatakse õigus ja õigustus oma „progressiivsema“ väärtussüsteemi ja riigikorralduse pealesurumiseks hoopis teistsugustele (kogukondlikele või religioossetele) väärtustele rajatud ning teises arengujärgus ühiskondadele. Kus võimalik, nt Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias jm, otsesel relvajõul, kus aga jõud (veel) üle ei käi, moraalse hukkamõistu ja sanktsioonide abil.
Müllerson pakub sellisele lähenemisele vastukaaluks ühiskondade võrdlev-ajaloolist analüüsi. Lisaks paarikümneaastasele õpi- ja töökogemusele Moskvas, korduvalt Hiina kõrgkoolides õpetanud ja Jiao Tongi ülikooli mittekoosseisuliseks professoriks valitud, aasta Guinea-Bissaus töötanud ja OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli esindajana mitmeid kordi Kesk-Aasias viibinud inimesena on tal selle kinnituseks võtta sadu näiteid nii oma muljetest kui ka erialasest kirjandusest.
Ja nii ta jõuabki kindla veendumuseni, et „asjad, mis võivad toimida Eestis, tekitaksid Hiinas või mõnes muus riigis kaose“ ja „Kesk-Aasia riikidele oleks hukatuslik viia Balti riikide kombel kiiruga ellu lääneeuroopalikud poliitilised ja ühiskondlikud reformid. See võiks esile kutsuda kaose, anarhia ja võib-olla koguni kodusõjad“.
Loomulikult tõdeb ta, et kõik sõjalised interventsioonid ja ka sekkumine teiste riikide siseasjadesse majandussanktsioonide või poliitilise surve abil ÜRO julgeolekunõukogu volituseta ei ole enamasti teinud asja paremaks, vaid halvemaks, ning järeldab, et mida vähem arvustavad riigid avalikult teisi riike inimõiguste asjus, seda parem inimõigustele. Mõnele lugejale ehmatuseks leiab Müllerson õigustuse isegi üliõpilasprotestide julmale mahasurumisele Dengi poolt 1989. aastal Taevase Rahu väljakul, sest „lootus tuua Hiina liberaalne demokraatia oleks võrdunud nulliga isegi juhul, kui võimud poleks meeleavaldust laiaks litsunud, vaid oleksid püüdnud kõikidele üliõpilaste nõudmistele vastu tulla. Üks on kindel: see oleks tähendanud Hiina majanduskasvu lõppu“ (lk 223).
Praeguses lääneriikide hukkamõistus Hiina tegutsemisele uiguuride vastu näeb ta paralleeli samasuguse hukkamõistuga Venemaa sõjategevusele Tšetšeenias ning topeltstandardeid, võrreldes USA ja tema liitlaste brutaalse tegutsemisega islami(terroristide) vastu Lähis-Idas. Kogu selle temaatika võtab kokku professori elegantne passus: „maailm on lihtsalt liiga suur, keeruline ja mitmekesine, et selle lopsaka gobelääni saaks kahandada vaibaks, millele annab tooni üksainus, olgu siis juudi-kristlik, anglosaksi, konfutsianistlik, islami või kas või liberaaldemokraatlik muster“.
„USA sajandi“ eufooria
Praeguste rahvusvaheliste pingete teiseks põhjuseks peab autor seda, et pärast stabiilse kahepooluselise geopoliitilise süsteemi USA-NSVL kokkuvarisemist haaras USA poliitikaringkonda ning ka mõningaid ideolooge ühepooluselise maailma ja koguni „USA sajandi“ tekke võimaluse eufooria. See tõi kaasa Venemaa taassünni potentsiaali alahindamise ja suutmatuse ennustada Hiina kui maailmavõimu kiiret tõusu. Selles osas on Müllersoni etteheited nii Clintoni (1993–2000) kui ka G. W. Bushi (2001–2008) administratsiooni välispoliitikale üsna halastamatud. Ida-Euroopa ja Kaukaasia praeguse situatsiooni algpõhjusena näeb ta NATO sõda Serbia vastu Kosovo pärast. NATO pommirünnakud Jugoslaavias on Müllerson kvalifitseerinud esimeseks pärast Teist maailmasõda aset leidnud rahvusvahelist õigust ignoreerivaks ulatuslikuks sõjalise jõu kasutamiseks Euroopa südames.
On maad võtnud veendumus, et individualistlikest väärtustest tuletatud inimõigused on üldkehtivad ja universaalsed ning nende baasil kujunenud liberaalne demokraatia on paratamatult kogu inimkonna helge tulevik. Sellest tuletatakse õigustus oma „progressiivsema“ väärtussüsteemi pealesurumiseks hoopis teistsugustele (kogukondlikele või religioossetele) väärtustele rajatud ning teises arengujärgus ühiskondadele. Pildil kaader Leonid Gaidai filmist „Kaukaasia vang“. Kaader filmist
Teatavasti toimusid need ilma ÜRO julgeolekunõukogu loata (s.t Venemaa väärikust eirates). Sellele järgnes 2008. aastal Kosovo ühepoolne ja julgeolekunõukogu resolutsioonide vastane (Jugoslaavia territoriaalset terviklikkust lõhkuv) tunnustamine suurema osa NATO ja ELi riikide poolt. Kosovos toimunut analüüsib autor üsna põhjalikult ja toob esile sealse genotsiidi teadlikult vale, kosovlaste sooritatud kuritegusid pisendava käsitlemise. Õiguse annab talle selleks Kosovo Vabastusarmee juhi ja hilisema presidendi Hashim Thaçi hiljutine inimsusvastaste kuritegude eest Haagi eritribunali alla andmine. Autori lõppjäreldus on, et Kosovo operatsioonil polnud humanitaareesmärke ja suurimat kasu sai sellest USA ehitusfirma KBR, kes ehitas sinna USA kõige suurema ja kallima sõjaväebaasi Euroopas. Küll aga tegi Kosovos toimunu Kremlile lihtsamaks samuti ühepoolselt tunnustada Gruusiast lahku löönud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia sõltumatust: nagu ei kahtle keegi kosovlaste soovis vabaneda Serbia võimu alt pole põhjust kahelda ka abhaaside tahtes saada Gruusiast sõltumatuks.
Sama poliitika veelgi tõsisemaks ja kaugeleulatuvamate tagajärgedega ilminguks peab autor aga NATO Venemaa piiridele lähenemise kurssi. Teatavasti kestab vaidlus küsimuse üle, kas NATO juhtriigid lubasid või mitte Gorbatšovile, et kui ta soostub ühendatud Saksamaa kuulumisega NATOsse, siis ei liigu allianss mitte tolligi Venemaa piiridele lähemale. Müllerson viitab 2017. aasta detsembris USA riikliku julgeolekuarhiivi avaldatud 30-le dokumendile, mis seda kinnitavad. Võttes õigeks, et selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud ühtki lepingut ja NSV Liidu juhid jäid naiivselt uskuma üleskirjutustes talletatud suusõnalisi lubadusi, osutab ta, et rahvusvaheline õigus tunneb suusõnalisi nn härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.
Autor jõuab järeldusele, et „NATO laienemine ja külma sõja ühe peamise institutsiooni tegevuse jätkumine – ehkki selle mõte oli olnud ohjeldada nüüdseks kadunud vaenlast – ei olnud üksnes XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse suurim geopoliitiline tragöödia ja kasutamata jäänud võimalus muuta maailma paremaks, vaid see kujutas endast ka rahvusvahelise õiguse rikkumist ning aitas tugevasti kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele“. Ta põhjendab oma seisukohta sellega, et sõjaliste liitude loogika on konfrontatsiooni loogika ja nagu tunnistab rahvusvaheliste suhete ajalugu, lõpeb see tavaliselt sõjalise vastasseisuga.
Professor Müllerson ei hinda ega pane kahtluse alla Balti riikide NATOsse kuulumise õiguslikke aluseid või põhjendatust, sest lõpuks aktsepteerisid ju seda nii Jeltsin kui ka Putin, küll aga rõhutab, et Venemaa on NATO edasiliikumise pärast mures ja peabki mures olema. Eitamata, et Krimmi annekteerimisega rikkus Venemaa jämedalt rahvusvahelist õigust, põhjendab ta seda Kremli usu (või kartusega), et varsti pärast Ukraina võimalikku ühinemist USA juhitud sõjalise liiduga või isegi enne seda saab Ameerika merevägi endale Sevastoopolisse baasi. Kõik muu Krimmi ümber räägitu – ajaloolised õigustused, referendum, enesemääramisõigus jms oli vaid suitsukate selle eksistentsiaalse hirmu varjamiseks.
Ta küsib, kas Krimmi referendumi tulemused oleksid olnud sellised ka ilma Vene vägede Krimmis viibimiseta, ega kahtle, et suurem osa Krimmi elanikke eelistas Ukrainasse kuulumise asemel siiralt ühineda taas Venemaaga. Meenutades kohtunik Richard Goldstone’i juhitud sõltumatu rahvusvahelise komisjoni hinnangut Kosovo eraldumisele, mis olevat olnud „ebaseaduslik, kuid õigustatud“, tõmbab ta sama paralleeli ka Krimmiga juhtunu kohta, ironiseerides, et õigustatus on märksa umbmäärasem ja subjektiivsem kriteerium kui seaduslikkus ning peitub harilikult vaataja silmades. Ukrainale pühendatud osa oma raamatus on autor pealkirjastanud „Ukraina kui geopoliitika ohver?“ ning tõdeb, et pärast „Ukraina peavarga“ president Janukovitši langemist tormasid nii Venemaa kui ka lääne suurriigid üksteise võidu Ukraina siseasjadesse sekkuma ja selle „ühistegevuse“ tulemused on Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina külmutatud konflikti kujul nüüd käes, ohvriks aga ukraina rahvas.
Üks läbivaid teemasid on raamatus autori mõtisklused rahvusriikide rolli üle demokraatia sünnil feodalismijärgses Eurooas ning nende ellujäämisperspektiiv tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Loomulikult võtab ta selles punktis põhjaliku arutluse alla ka Euroopa Liidu tuleviku. Tuleb imeks panna, et eluloolt ja ka elukorralduselt ilmselt üks kõige kosmopoliitilisemaid eesti intellektuaalide seast (elanud kolmandiku oma elust Moskvas ja kolmandiku Londonis ning olles abielus venelannaga ja isa kahele pojale, kes vaevalt et Eestisse tagasi tulevad), on autor rahvusriikide rolli ja tuleviku suhtes lausa üllatavalt konservatiivsetel seisukohtadel. Ta tõdeb järjest ilmsemaks muutuvat, et Euroopa riikides ei ole ühiskond (vähemalt veel) vastupidi poliitilisele eliidile valmis rahvusriiki ajaloo prügikasti heitma ning sellega peavad arvestama kõik valimisvõitluses osalevad erakonnad üle kogu Euroopa.
Moskva asemel Washington
Rahvusriikide suurima vaenlasena ei näe ta mitte Euroopa Liitu, vaid just USAd, keda nimetab ainsaks üleilmse impeeriumi kohale pürgivaks riigiks, ning avaldab korduvalt nördimust Eesti poliitikute Washingtoni ees lömitamise pärast. Selle põhjust ei näe ta mitte ainult meie poliitilise eliidi russofoobses meelelaadis, vaid ka Nõukogude perioodist pärit harjumuses kuuletuda ja käsku täita. Lihtsalt nüüd on Moskva asemel Washington see, kelle ees on vaja maani kummardada. Küll tõdeb ta, et kujunemaks maailmapoliitikas oma majanduslikule kaalule ja potentsiaalile vastavaks jõuks, peaks Euroopa muutuma veel rohkem lõimitud üksuseks, iseäranis eelarve- ja kaitsepoliitika vallas, ning saama millekski föderaalse Euroopa sarnaseks.
Ent paljud Euroopa rahvad ei ole selleks valmis ega taha seda. Selleks et rahvusriikide liiduna siiski suurendada oma kaalu ja strateegilist autonoomiat Washingtoni ja Pekingi suhtes, ei jää Euroopal üle muud kui parandada tublisti suhteid Moskvaga. Ta rõhutab, et Euroopa ei kannata halbade suhete tõttu Moskvaga põrmugi vähem kui Venemaa ning Vene poliitilise juhtkonna demoniseerimine ei ole Euroopale mingiski mõttes kasulik. Just normaalsete suhete säilitamine Venemaaga on Euroopale majanduslikult tulus, aga see avardaks ka Euroopa strateegilist manööverdamisruumi, ilma et oleks vaja luua Euroopa üliriiki. Lõpetuseks tsiteerib Müllerson Prantsusmaa rahvusvaheliste suhete instituudi juhti Thierry de Montbriali hoiatust: „Kui Euroopa ja Venemaa ei leia mõistliku aja jooksul ühist pinda, et luua tugev vastastikune arusaamine, riskivad mõlemad võimalusega muutuda objektiks selles suurriikide võidujooksus, mida Ühendriigid ja Hiina on juba alustanud Euraasia mandri ülemvõimu nimel“ (lk 271).
Jäägu selle raamatu paljud muud mõttelennud ja paradoksid juba lugeja enda leida, sealhulgas ka kümned Hiinat kirjeldavad ja Hiina ning USA praegusi suhteid puudutavad leheküljed, aga muuhulgas ka vaimukad paralleelid kahe suurriigi naiivsevõitu juhtide Gorbatšovi ja Trumpi vahel ning arutlus selle üle, kas Andropovi parema tervise korral võinuks Nõukogude Liit kesta turumajanduskliku autoritaarse impeeriumina nagu Deng Xiaopingi Hiina. Olgu lõpetuseks vaid öeldud, et Rein Müllerson on alates 2007. aastast Eesti Keskerakonna liige. Jääb vaid imestada, et erakond, kes pakkus oma valitsuses ministri kohta Isamaasse kuuluvale Koit Toomele, ei teinud sellist pakkumist mehele, kes tema oma sõnade kohaselt on kunagi Sergei Lavroviga tihti koos jalgpalli tagunud ja veini joonud.
Mängufilm „Eesti matus“ (Eesti 2021, 92 min), režissöör René Vilbre, stsenarist Ott Kilusk, operaator Manfred Vainokivi. Põhineb Andrus Kiviräha samanimelisel näidendil. Osades Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva, Tambet Tuisk jt.
René Vilbre „Eesti matus“ on esimesi pärast pandeemia vaibumist kinolevisse jõudnud eesti filme. Oleks justkui kindla peale minek, mis päästab kinokassa: erakapitali toel valminud hea produktsioon, näitlejate raskekahurvägi viimase 20 aasta kõige populaarsema lavastuse ekraniseeringus. Selline film on justkui mõeldud statistiliselt keskmisele eestlasele. Arusaadavalt on rahvuslikku komöödiat vaja, kuid kriitiliselt tahan lisada: kas see pole juba liigagi turvaline ja publikut alahindav valik? Kas pole film liiga silutud, liiga püüdlik ja liiga täiuslik oma taotlustes?
Hirmutav on mõelda, kui palju aega, energiat ja muud võis kuluda sureva Ivo Linna tegelaskuju Andrese silma sisse suumimiseks filmi avastseenis. Raske on meie mängufilmi ajaloost välja tuua teist võrdväärse kvaliteedi ja tähtsusastmega makrovõtet. See ja filmi lõpu peaaegu kohustuslikud droonikaadrid Tõnis Mäe „Koidu“ saatel mõjuvad kummastava jõudemonstratsioonina. Tekib küsimus: kellele seda kõike vaja oli? Ehk oleks film eepilisuse puudumisest võitnud ning saanud selle võrra soojem, värskem ja naljakam?
Ebakõla võtab kõige paremini kokku esilinastusel laual seisnud Laua Viina pitside hulk. See, mis ühele põlvkonnale on hea nali, ei ole seda enam nooremale põlvkonnale, kelles tekitab vaid õõva ja paneb kukalt kratsima.
Aga sellegipoolest: eks Andrus Kivirähk ole rahvuskirjanik ja „Eesti matus“ rahvuslavastus. Peaaegu 20 aastat teatrisaalis väljamüüdud lugu (kui vaja, vaadatav veel praegugi) on põhjusega nii populaarne. Pretensioonitu sündmustik kulgeb kiiresti ja tegelaskujud on kõigile tuttavad stereotüübid, karikatuursed variandid inimestest, kellega suguvõsa kokkutulekul kokku juhtutakse. Kiviräha kirjutusviis haarab parajalt kaasa, nii et isegi tuim rahvus saab lõbusaks ja armsalt tobedaks karikatuuriks. Peamine tegevustik leiab aset ühes talus, mis on filmis küll laiendatud ka muudesse tegevuspaikadesse, ent mõjub kokkuvõttes ikkagi teatraalsena.
Sisu on lihtne: värske paarike Andres (Markus Habakukk) ja Lee (Sandra Ashilevi) saabuvad enne välismaale suundumist Andrese nimekaimust vanaisa (Ivo Linna) matusele. Seal on kohal muidugi ema-isa, uusmaakad Maret ja Sass (Hilje Murel ja Jan Uuspõld), uusrikkad, onu-tädi Indrek ja Irina (Tambet Tuisk ja Anna Sergejeva), kohalik paar Iida ja Karla (Merle Palmiste ja Ago Anderson) ning härdameelne vanaisa ristipoeg Tiit (Peeter Oja). Noorpaari tulekuga transformeeruvad peied muidugi pulmapeoks. Eks see kõik ole statistiliselt keskmisele eestlasele üks ja sama viina-rosolje-kringliring.
Karl Ernst von Baer on juba XIX sajandil kirjutanud eestlaste alkoholilembusest ja tüütu on näha, et see teema peab ikka veel märgilise tähenduse saama. Pildil Iida (Merle Palmiste).
Sandra Ashilevi Lee mõjub kohati meeldiva, samal ajal totra tegelasena. Arusaamatuks jääb tema eestlaste põlgus, aga kahjuks ei anta Leele filmis aega taustalooks, selgituseks ega arenguks. Küll aga mõjub tema olek värske tuulehoona, ta ise maailmarändurina kolkas, kus neegrinaljad veel naljakad on. Kaaslased Lee ja venelanna Irina (Anna Sergejeva) demonstreerivadki, kas tänapäeva inimene saab tüüpilises eesti kogukonnas assimileeruda. Ta võib kas põgeneda või ulguda koos huntidega. Arvatavasti samastavad noored vaatajad end vabameelse Lee kui tema kaaslase Andresega. Nii võiski ühes Leega talus liikudes tähele panna tema kasvavat õõva. Tegu on vaieldamatult kõige halvema esimese kohtinguga ja igati mõistliku otsusena mõjus ka Lee põgenemine. Huvitava paralleelina meenus hetkel, kui Andres Leed põllul tagasi pere juurde püüab meelitada, üks väga sarnane stseen õudusfilmist „Jaanipäev“,* kus peategelane Dani (Florence Pugh) üritab pärast enesetappe lahkuda, ent tema peigmees Christian (Jack Reynor) hoiab teda isekatel põhjustel tagasi. Sarnane stseen, sarnane mõistmatus, sarnane hirm. Lee pääseb teda vangistada püüdva hõimu eest põgenema ega hakka ilmselt kunagi rääkima oma suurtest kannatustest (ja parem ongi).
Peeter Oja Tiit on justkui varem realiseerimata jäänud tegelane „Kreisiraadiost“, niivõrd tugevalt koomilise karakterina mõjub ta teiste hulgas, tema paatoslik ja harras monoloog filmi keskel on ilmselt üks naljakamaid stseene.
Karl Ernst von Baer on juba XIX sajandil kirjutanud eestlaste alkoholilembusest ja tüütu on näha, et see teema peab ikka veel märgilise tähenduse saama. Kahju, et alkoholitarbimine püsib ikka veel eesti kultuuri lahutamatu osana. Joodik on oma tüpaažilt küll loo ülesehitusele kasulik tegelane, kloun, kelle abil pinget tekitatakse ja tegevustikku liikumises hoitakse. Ago Anderson täidab Karlana igati äratuntava joodiku rolli ja temaga sobivana mõjub ka abikaasa Iida kui parkunud naha ja depressiivselt küünilise olekuga trööstitu naine. Ehteestlasliku allasurutuse musterpaar. Äratuntav jah, aga kas tõesti ka naljakas? Lastetu ja õnnetu paarina mõjuvad nad kui tume pilv ilma selginemise lubaduseta. Eks joodiku üle on ikka hea naerda, kui tema lollused kontekstist välja tõsta ja vaadelda teda klounina, kes reha peale astub ja võõrastele naistele kahvleid põske lennutab. Kes ei teaks mõnd onu, naabrit või teist karvast-sulelist, kes joobnud peast säärased kombed omandab? Võib-olla mängib Merle Palmiste Iidat liiga hästi – mitte üksnes üheplaanilise tänitava naisena – nii et neid kahte vaadates valdab kaastunne. Kui kaua võib ühe maas magava joodiku üle naerda, tahaks, et ta midagi oma eluga peale hakkaks. Lunastust aga ei saabu. Ainus helgem hetk jõuab kätte alles siis, kui Iida Tiiduga tantsib. Isegi päike näib tol hetkel muidu pilvisel päeval seltskonna peale paistvat.
Tants lunastab ja kergendab eestlaste seletamatut rasket koormat, tegelased ja naljad lähevad liikvele. Kõiki tantsima utsitades on Lee kui värskusepuhang kivikujude vahel. Eks üks statistiliselt keskmine eestlane on tubli ja tantsibki, kui ikka Valgre või Ots mängima pannakse ja paar pitsi juba sees.
Kõik põhilised tegelaskujud mõjuvad küllaltki siira ja ehedana, kuid kaheldava väärtusega on koomilise elemendina sisse toodud joodikutest külanaised, kes ilmuvad suvalistele matustele ja näppavad sealt toitu. Õõnsaks ja sisutühjaks jääb ka puuraiumissõda Sassi ja Karla vahel. Tšehhovi püssina on pidevalt kaadris reha ja kirves, mis harva niisama seisma jäävad. Ükski tegelaskuju filmi kestel ei arene, taandarengut võib näha Markus Habakuke Andreses, kes pideva ajupesu tagajärjel otsustab eestlaste 600aastase orjapõlve mentaliteedi üle võtta ning ajuvabalt puid raiuma hakata.
Kellele nalja-, kellele õõvafilm, aga „Eesti matus“ on kindlasti selline nähtus, mis igal eestlasel paratamatult kunagi nähtud-kogetud saab kas kinos või perepidu pidades. Filmitegijad on ilmselt taotluslikult teinud klassikateose ja eks aeg näitab, kas keskmine eestlane sellega kaasa läheb.
Ehk pole pandeemia eesti kultuurile siiski säärast põntsu pannud, et filmide rahastus väheneb niivõrd, et alternatiivsed filmid edaspidi valmimata jäävad. Veidi võib küll Georg Otsa saatel eestlaste kannatustest kuulata, viina juua, rosoljet ja kringlit süüa, kuid hing ihkab enamat.
Alates laupäevast, 26. juunist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Cili Kugleri ja Tauri Västriku debüütnäitus „Illusioonid”.
