Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Muusikakollektiivides arendatakse eluoskusi

    MIRJAM ESPERK

    Tallinna ülikooli erialadeülese projektiga1 „ELUoskused muusikast“2 uuriti, milliseid töös ja igapäevaelus tudengitele ja vilistlastele vajalikke oskusi arendab muusikakollektiivides osalemine. Uuringu tulemused tõid üllatusi ja pakkusid ka äratundmisrõõmu.

    Ülevaade saadi kaheksa eluvaldkonna oskuste, teadmiste ja hoiakute (nimetagem neid edaspidi eluoskusteks) arengu kohta.3 Vastajad leidsid, et uuringus hinnatud oskusi ja teadmisi on eelkõige vaja töös, seejärel õpingutes ning igapäevategemistes. Teistest veidi rohkem tõusis esile hinnang kultuuriteadlikkuse ja kultuurilise eneseväljenduse ning kodaniku­pädevuse arengu kohta. Kõige väiksemaks hinnati muusikakollektiivides osalemise mõju kirjaoskusele.

    Siinkohal saavad iga eluoskuse juures sõna küsitluses osalenud: uuringus tehtud järeldusi illustreerivad näited avatud küsimustele saadud vastustest.

    Kirjaoskus. Selle eluoskuse arengu hindamine oli kõige vastuolulisem. Ühest küljest selgus, et kõige enam mõjutab muusikakollektiivides musitseerimine kuulamist ja mõistmist ning kõige vähem kirjalikku eneseväljendust. Teiselt poolt avastasime, et paljud mõtlevad mõiste „kirjaoskuspädevus“ all ainult kirjalikku eneseväljendamist. „Minu jaoks on oluline kirjutada õigesti, selgelt ja arusaadavalt, ma ei ole täheldanud, et kooris käimine seda edendanud on.“

    Kirjaoskus on aga äärmiselt lai mõiste, haarates kirjaliku, suulise ja ka näiteks kehakeeles suhtlemise oskuse. „Mõiste mastaapsuse tõttu võin öelda, et kirjaoskuspädevus võimaldab suhelda erinevate inimestega, omada sõpru, mõista, kuidas eriala, millel õpin, võiks ümbruskondseid aidata, kuidas kohvikus cappuccino’t tellides mitte turvasid endale kraesse saada.“

    Järeldame, et kirjaoskuspädevuse mõistega ei olnud vastajad piisavalt põhjalikult tutvunud või oli see küsimus liiga keeruliselt sõnastatud. Kokkuvõtteks võib aga öelda, et muusikakollektiivides on väga tähtis omavaheline mitte­ametlik suhtlus ning vähem oluline ametlik ja mitteametlik kirjalik suhtlus.

    Mitmekeelsus. Uuringus osalejad arvasid, et mitmekeelsus on eelkõige vajalik teabe saamiseks ja ka suhtlemiseks (peamiselt tööalaselt). „Mida suuremate projektidega me tegeleme, seda rahvus­vahelisemad need on. Kui tahta teha suuri asju, siis Eestis eesti keelega hakkama ei saa. Maailm on suur ja koostööd tuleb teha paljudega. Ei saa märkimata jätta ka seda, et suurem osa võrgus paiknevatest infomaterjalidest on inglise keeles. Märkimisväärne osa ka saksa keeles.“

    Eraldi toodi universaalse keelena välja noodikeel, mille oskus paraneb muusikakollektiivis osaledes. „Kodus räägin inglise, eesti ning ukraina keeles. Ka noodid on omaette keel, universaalne meedium inimkeelte seas. Kõik need keeled on minu jaoks väga olulised. See on minu elu.“

    Muusikakollektiivides on väga tähtis omavaheline mitteametlik suhtlus ning vähem oluline ametlik ja mitteametlik kirjalik suhtlus. Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester (dirigent Martin Sildos) rektor Tõnu Viigi inaugureerimisel.

    Reaalteadused. Matemaatikateadmised on vastajate hinnangul möödapääsmatult vajalikud nii töös kui ka igapäeva­eluga toimetulekuks, samuti finantsteadlikkuse saavutamisel. „Alates kodus askeldamisest (söögitegemine, remondiks vajalike plaanide tegemine) rahaga arveldamisel, kulude-tulude planeerimiseni läheb matemaatikat ja loodus­teadust kogu aeg vaja.“

    Loodusteadused rikastavad aga hinge­maailma, suunavad märkama looduses toimuvat. „Me elame siin Maal koos lindude ja taimedega, nii et loodus on igapäevase elu lahutamatu osa. Ma armastan linde, kuulan neid, suhtlen nendega, kui neid toidan – nad käivad kogu aeg minu aknalaual.“

    Vastajad märkisid ka, et reaalvaldkonna teadmised on abiks musitseerimisel, näiteks nooti lugedes noodi­märkides orienteerumisel ja noodipikkuste lugemisel.

    Digipädevus. Vastajad leidsid, et digi­oskused ja -teadmised on tänapäeva elu lahutamatu osa. Nende arengut on tugevalt mõjutanud COVID-19 pandeemia. „Praeguse distantsõppe puhul muud võimalust nagu ei olegi kui ainult digivahendid ja see loetelu on pikk, mida peab oskama kasutada – alates videokõne variantidest kuni keskkondadeni, kus teha kontrolltöösid.“

    Muusikakollektiivides on vaja näiteks osata kasutada elektroonilisi lahendusi nootide jaoks (mõeldud on nootide lugemist tahvelarvutis ja nootide kirjutamist notatsiooniprogrammis) ning suhelda omavahel eri keskkondades. Ometi ei arenda muusikakollektiivis osalemine vastajate hinnangul digi­oskusi märkimisväärselt. „Kasutan digivahendeid igapäevaselt, kuid ei arva, et digivahendite kasutus oleks arenenud otseselt muusikakollektiivis osalemise tagajärjel. Samas on sellele küsimusele keeruline vastata, sest näiteks noodistusprogramme, metronoomi jms õppisin kasutama oluliselt varem, kui liitusin ülikooli kollektiiviga. Samas on muusikaga tegelemine olnud mulle motivatsiooniks nende kasutama õppimisel.“

    Enesemääratlus-, sotsiaalne ja õpipädevus. Vastajad hindasid, et need oskused lubavad paremini reflekteerida enda ja oma kaaslaste tegevust ning tulla toime pingelistes olukordades, näiteks esinemisnärvi korral. Peale selle saab nende olemasolu korral maandada igapäevapingeid ning hoida end vaimselt ja füüsiliselt vormis. „On vajalik mõista oma tugevusi ja nõrkusi, et saada aru, millega oled võimeline ise hakkama saama ning millega sul läheb abi vaja. Koostöö teiste inimestega on oluline nii tööl, koolis kui ka oma sõprade ja perega suheldes, et oskaks teistega arvestada ja konflikte vajadusel lahendada.“

    Kodanikupädevus. Eestis on muusika­kollektiiv olnud traditsiooniliselt rahvusluse hoidja. Samal ajal on kõrg­koolide muusikakollektiivid ka kõrgkooli ajaloo ja traditsioonide hoidjad, seetõttu tõstab muusikakollektiivis osalemine ka sellealast teadlikkust. Samuti tajutakse seetõttu traditsioonide hoidmise vajalikkust argielus. Kõik see peegeldub ka asjaolus, et need oskused hinnati kultuuriteadlikkuse järel teiseks oluliseks pädevuseks, mille arengut on tänu muusikakollektiivis osalemisele tunda. „Kuna kolisin Eestisse ja jäin siia elama, on minu jaoks äärmiselt oluline kuuluda kogukonda ja tunda end selle suure pere liikmena. Muusika aitab mul mõista, mis ühiskonnas toimub, millised on praegused hoovused, meele­olud, väärtused, ja olla arusaadav, kui ise ennast selles kultuuris väljendan.“

    Ettevõtlikkus. Vastustest selgus, et muusikakollektiivides osalemine toetab koostöö ja probleemide lahendamise oskust, aga vähem vastutuse võtmist ja initsiatiivikust. Kui muusikakollektiivi liikmel oli kollektiivis ka mõni korralduslik lisaroll, siis nähti ettevõtlikkus­pädevuses suuremat arengut. „Kultuuri­korraldajana on mulle see juba sisse kodeeritud ning tunnen peaaegu igal argipäeval vajadust seda pädevust rakendada.“

    Kultuuriteadlikkus ja kultuuriline eneseväljendusvõime. Selles, et muusikakollektiivis osalemine aitab paremini mõista, hinnata ja nautida kultuuriüritusi, oldi kindlad. Samuti leiti, et need on muu hulgas olulised ka tervise, ühiskonna- ja kultuuriteadlikkuse, samuti tunnetuslike protsesside edendamiseks. „Õpime väga erinevate kultuuride, riikide ja ajastute muusikat ning see aitab kindlasti mõista teisi rahvuseid, mõista meie sarnasusi ja mõista ka enda esivanemaid. Oleme proovinud ka improvisatsioonilist laulmist.“

    Vastajad leidsid, et kaheksast nimetatud eluoskusest avaldas muusikakollektiivides osalemine kõige rohkem mõju just kultuuriteadlikkuse ja kultuurilise eneseväljenduse arengule.

    1 Erialasid lõimiv uuendus ehk ELU: https://elu.tlu.ee/

    2 Projekti „ELUoskused muusikast“ küsimustikule, mis koosnes ankeetküsitlusest ja avatud küsimustest, vastasid kõrgkoolide koorides ja orkestrites musitseerivad tudengid ning vilistlased, kes on lõpetanud kõrgkooli viimase kümne aasta jooksul. Selle tulemused annavad sisendi rahvusvahelisele projektile MEETS (Music in Higher Educations to Develop Transversal Skills), kus luuakse veebiplatvorm võtmepädevuste arengu hindamiseks, ning ka Julia Reinmani magistritööle.

    Uuringu töögrupp: Mari Mäekivi, Ülle Vilpuu, Maret Nurklik, Mirjam Esperk, Marie Luhamäe, Andres Kungla, Hele-Riin Mällo ja Silja Eleanora Kulagina, juhendajad Janne Jakobson ja Halliki Põlda. https://marieluhamae.wixsite.com/eluoskusedmuusikast, http://meetsproject.eu

    3 Euroopa Nõukogu soovitus võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (2018). https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018H0604(01)&from=FR

  • Võim ja sugu. Ära kärata mu peale

    PIRET KARRO

    Vaatamata praegusele emotsionaalselt köetud ahjude, ptüi, üles köetud naiste kultuuriklišeele, on minu vaatluste kohaselt pigem naised need, kes väljenduvad kontrollitumalt kui mehed. Naistel on rohkem kaalul: üks krõbedam ütlemine ja pälvid hüsteeriku tiitli – see on juba oodanud, et saaks sulle kaela hüpata. Naistelt eeldatakse leplikkust ja teiste eest hoolitsemist. Meie ühiskonna arusaam maskuliinsusest sisaldab mh agressiivset käitumist, mis tähendab, et mees võib oma sõna maksma panna rusikaga lauale virutades. Vahel isegi noogutatakse selle peale tunnustavalt, nagu õigele mehele kunagi. Ennast kehtestatakse viisil, millele meessoost olemine justkui voli annab: oma erimeelsus kallatakse raevukalt välja ilma igasuguse tähelepanuta juuresolijate tunnetele. Tavaliselt on mõni naine see, kes peab ruumis emotsionaalse taseme uuesti normaalseks tõstma, öeldes midagi pehmendavat, lohutavat või lõbustavat, pingutades selle nimel, et parasjagu käsil seminar, koosolek või perekondlik eine saaks jätkuda rahumeelselt.

    Mõiste, mille abil seda nähtust lahata, on tundetöö. See on „nagu nähtamatu liim, mis hoiab suhted korras ja tegutsemiskeskkonna lugupidavana ning mille olemasolust tuntakse puudust, kui seda tööd järsku enam ei tehta.“1 Aet Kuusik kirjeldab Feministeeriumis avaldatud artiklis ka emotsionaalset tööd, mida teevad teenindustöötajad, kes pidevalt naeratama peavad, või samuti sellena võetavat üksteisele toe pakkumist, ärakuulamist, küsimist, kuidas päev on läinud, jne. Keskendun siinkohal pigem igapäevasele tundetööle töökollektiivis (või peres, kooliklassis), kus väljendame paratamatult iga päev suheldes ka oma tundeid parasjagu käsil asja suhtes. Tavaolukorras tehakse seda justkui märkamatult, sest oma tunnetega toimetulek on enamikule inimestest siis lihtne. Tundetöö või selle tegemata jätmine tuleb aga välja konflikti korral, mõnikord ka kõige väiksemate erimeelsuste ilmnemisel, kui tegu on inimese või ka mitmega, kes kohe üldse ei halda oma emotsioone. Siis plärtsatab üks midagi välja ja teised peavad siluma.

    Britta Benno. Madonna lapsega (Raphael XI). 2015, ofort.

    Muidugi sõltuvad käitumismustrid suuresti inimeste iseloomust. Teinekord võibki suhe toimida nii, et üks on tasakaalukam ja teine võib endale selle võrra lubada neurootilisust. Probleem tekib siis, kui ebavõrdsus kurnab ühte liialt. Igal juhul vormivad meie iseloomu ühiskonna võimusuhted, milles üles kasvame. Emotsioonide haldamisega seotud ootused ei tulene ainult soost, vaid seda eeldatakse enamasti marginaliseeritumalt grupilt, kellel on nähvamisele vastu haukudes rohkem kaotada kui sellel, kes nähvas. Nemad peavad olukorras rahulikuks jääma ja enesevalitsuse säilitama. Küllap on paljud kogenud, et bossiga rääkides on tulnud huulde hammustada, et end vaos hoida. Rassismi kogevad inimesed riskivad sellega, et kui nad enda kaitseks välja astuvad, võib too rassistlikult käitunud võimukandja oma positsiooni kuritarvitada. Või kleebitakse neilegi hüsteeriku silt: see oli lihtsalt nali, miks sa tuju rikud jms. Seejuures on patriarhaalsed võimusuhted nii tugevad, et võivad kehtida ametlike hierarhiate kiuste: madalamal pulgal onkel võib naisjuhiga ülbitseda või valge tudeng mustanahalise professori autoriteedis kahelda.

    Lugematute kordade kõrval erasfääris tajusin, et pean tundetööd tegema, sest olen naine, ka Eia Uusi romaani „Tüdrukune“ ümber toimunud kirjanduskriitikute heitluses. Mäletatavasti kirjutas üks meeskriitik selle romaani kohta mitu pikka teksti, mis on väga emotsionaalsed.2 Kirjutasin vastuse.3 Seejuures tundsin, et ma ei saa lubada endale seda, mida oli lubanud endale meeskriitik – kümneid tuhandeid tähemärke põhiliselt oma isikule tagasiviitavat tiraadi. Mind oleks emotsionaalselt ülesköetud naisena maha kantud. Pidin olema oma argumentide esitamisel eriti vaoshoitud. Selle peale sain lugejatelt kiita rahuliku selgitamise ja muu sellise eest ning toimetaja nimetas seda tsiviliseeritud vastukajaks. Mind nähti inimesena! Noore naissoost autori tööriist on kirjalik tundetöö – mul pole privileegi jaurata. Kes veel mäletab seda onklite marssi, millega reageeriti ühe teise noore naisautori puhul, kes julges kirjutada „Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega“.4

    Tunnete haldamine üksteisega suhtlemisel on meie igapäevane pingutus. Kes jätab selle tegemata, riputab oma töö teiste kaela. Selle, tihti soolisi või teisi võimusuhteid pidi jooksva ebavõrdsuse tasandamiseks oleks hea, kui ka mehed, valged inimesed, ülemused, enamusrahvuse liikmed, vanemad (ja mingist vanusest jälle nooremad) inimesed panustaksid sellesse, et me kõik tunneksime end kollektiivides hästi. Tahan väga, et liiguksime edasi idaeuroopa macho-kultuurist, kus käratamine on normaalne suhtlusviis, ning et inimesed käituksid üksteisega rahumeelselt. Ka siis, kui nad kellegi peale vihastavad.

    1 Aet Kuusik, Emotsionaalne töö. Mis see on ja kes seda teevad? – Feministeerium, 17. IX 2018.

    2 Vt nt Alvar Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? – Postimees, 14. V 2020.

    3 Piret Karro, Kuidas arvustada feministlikku kirjandust? – Postimees 22. V 2020.

    4 Triin Heinla, Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. – Müürileht 5. V 2017. Loe analüüsi: Joonas Kiik, Meie eitus, meie jaatus. – Sirp, 26. V 2017.

  • Märkmeid Rogožini majast

    MARIS JOHANNES

    Tallinna Linnateatri „Rogožin“, autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, tõlkija Marta Sillaots, lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves, dramaturg Elise Metsanurk, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, helilooja Lauri-Dag Tüür, muusikaline kujundaja Arbo Maran. Mängivad Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Liis Remmel ja Peeter Tammearu. Esietendus 24. V Tallinnas Toom-Kooli 9.

    Millest mõtled, uus kauge sugupõlv? Kas sa ei valulegi koos vürst Mõškiniga, ei vaatagi maailma Nastasja Filippovna kurbade silmadega? Milleks sulle Rogožin, see sõge kaupmehepoeg, kelle ainus tegu on arutult armuda? Isegi Rogožini kuri isa kooleb õigel ajal, nii et järel­tulijal on kuldne võimalus elu ja rikkust nautida. Aga noor Rogožin kibeleb kui saatan kurja tegema, kui kasiinosõltlane, kes ei mängi mitte raha, vaid inimeste peale. Sellisest tüübist on huvitatud noored lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves koos dramaturg Elise Metsanurgaga, kes on Rogožini loo Dostojevski „Idioodi“ põhjal kirja pannud.

    Etendus algab. Rogožin roomab saali, ise küürus köiekoorma all – suhtepundar, elutaak, köidikud, mis ei lase lendu tõusta? Kas lavastus algab romaani lõpust? Kuhu jääb siis muretu rahatuulutaja, kes oma unistuste naisele kallid kõrvarõngad ostab? Kõrvarõngad on siiski mängus koos isa raevupurskega. Peeter Tammearu vana Rogožin on kui Juhan Julm ise – kohe valmis poega maha lööma.

    Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor. Ta on selline jässakas, maadligi tüüp. Võiks ju loota, et kui isa otsad annab, ärkab poeg uuele elule, aga maadligi madalaks jääb ta lõpuni. Ainult kauplemisel ilmutab end kirg. Nastasja Filippovna hind on talle ikka kõrgem kui konkurendil Totskil – vähemalt kordki midagi suurejoonelist. Tema armastuses pole kübetki hellust, suhe kisub köieveoks, veel sammuke ja koduvägivald koidab. Alles päris lõpus, kui arutu tapatöö tehtud, näib Rogožin rahunevat. Selline helgepoolsem olemine tuleb ta silmavaatesse. Kui see ei ole hullus, siis mis see on? Ise peadpidi köiepuntras, saab ta koormast lahti. No on ikka elu – kui tapad, saad vabaks.

    Olla antikangelaste aeg, ütleb lavastuse dramaturg Elise Metsanurk kavalehel. Minusugused küla vanemad elanikud mäletavad veel ühte teist aega, kui mängu keskpunktis oli vürst Mõškin. Õnneks on see tegelane olemas ka „Rogožini“ lavastuses ja vastab ootustele. Jan Ehrenbergi Mõškin on heledapäine ja õrn tsiviliseeritud maailma saadik tumedas ruumis. Etenduse alguses tuiab Mõškin ringi, kaenlas samovar kui vene eksootika klišee. Kui Rogožin vaevleb köiepuntraga, siis olgu teisel poisil ka oma koormake! Tegelikult Mõškin mulle meeldis: selline veidi ärahirmutatud suur laps, oma saamatusele vaatamata hea ja õiglane, väga elegantne ja hästi riides. Kuid tema kord ei ole selles tükis maailma lunastada, ju tuleb mõni teine lavastus mõnel teisel päeval või rändab ta oma samovariga Tšehhovi maale, kus saab rahulikult teed juua.

    Rogožini (Simo Andre Kadastu) puhul võiks ju loota, et kui isa otsad annab, ärkab poeg uuele elule, aga maadligi madalaks jääb ta lõpuni.

    Kristiin Räägeli mängitud Nastasja Filippovna on ilus, aga räsitud olemisega noor naine. Igatahes on seda elamise vaeva teise ritta lausa füüsiliselt tunda, kuigi dramatiseeringus pole naise üleelamistele keskendutud. Ta ei ole selle mängu subjekt, pigem objekt, kes lükatakse ühest traagilisest suhtest teise. Noorelt on lihtne olla ilus, aga kuidas seda elukogemust ja kannatust näidata, kui pole antud palju jutukohti. Või kehtib siingi vana tõde: kes vaikib, jääb filosoofiks. Kristiin Räägeli Nastasja Filippovnal see õnnestus, nii et rollile sai sügavust juurde mõelda. Küll on kahju, et keegi meie omadest ei ole võtnud dramatiseerida „Idiooti“ Nastasja Filippovna vaatepunktist. Kus siis saaks pisarat kiskuda. Algajatele oleks see muidugi liig mis liig, selles mõttes on Rogožini liin kergem käia.

    Liis Remmeli Aglajal pole Rogožini teemaga suurt pistmist, pigem lisab ta magusat vürtsi Nastasja Filippovna traagikale ja vürst Mõskini romantilistele tunnetele. Oma lapseliku energiaga jahutab ta seda morbiidset kampa. Suur arvete klaarimine Nastasja Filippovnaga on lavastatud kahe kiige võidukiikumise ja -rabelemise stseenina, mis on vaimukas ja väga dünaamiline. Tükike möllu tuleb mänguplatsile sellest naistekätšis.

    Peeter Tammearu on oma kolme rolliga tagaplaanil, aga lühikest lavaaega kasutab ta mõnuga. Kõik kübarad ja kasukad saavad kantud ning Kadastu Rogožinile näib see partnerlus hästi mõjuvat. Kuna kõik Tammearu tüübid on piisavalt koomilised, annab see publikule hingamisruumi ja teeb surmarüüpe kergemaks.

    Viie näitleja kõrval on kuues tähtis tegelane Kristjan Suitsu kujundatud mängupaik. Veidi kõhe on sinna Toompea majja minna, nagu ikka kellegi mahajäetud koju, kus tubades on kunagi elatud õnneliku elu diskreetseid märke. Selline lukuaugust piilumise piinlik tunne. Mäng käib väga räämas saalis, seinad plekilised, põrand katki. Köiepuntrad on lae all nagu võsa, sinna takerduvad kõik tegelased, kes vähem, kes rohkem. Pea puntras, ronib Nastasja Filippovna surma. Ise ronib, Rogožin lihtsalt viibib samal ajal samas ruumis ja oma puntras, millegipärast vedeleb põrandal nuga. Aknast kumab pilt surnud Kristusest, ülestõusmise eel. Lauri-Dag Tüüri ja Arbo Marani muusikaline kujundus toimib: ei mõtle kordagi selle kui kujunduse peale ja niiviisi ongi kõige parem.

    Tegu ei ole suvelavastusega. Isegi väike trots tekib: just pääsesin vabaks koroonaköidikust ja nüüd on see uus sugupõlv mind oma püünisesse püüdmas. Kannatagu ilma minuta. Mul on külmutuskapi peal üks magnet Dostojevski venekeelse tsitaadiga „Elu mõte ei ole kunagi tähtsam kui elu ise“. Ei tea, kust see on välja rebitud, aga selleks et Dostojevskiga nõustuda, peab vanaks saama. Ent raske on vanaks saada. Enne peab palju asju selgeks mõtlema, peab rähklema, kujundites püherdama, möllama, kannatama, ennast kehtestama. Selleks kulub palju jõudu ja aega.

  • ,

    ERMi püsinäitus on külastajatele jätkuvalt tasuta avatud

    Veebruari algusest alates oli Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus “Kohtumised” külastamiseks tasuta sissepääsuga. Katseperiood kutsuti ellu, et näha, kuidas inimesed reageerivad tasuta sissepääsule ning millised on mõjud terve muuseumi külastamisele. Kokkuvõte perioodist viis otsuseni, et püsinäituse „Kohtumised“ tasuta perioodi pikendatakse 2021. aasta lõpuni.

    “Olen olnud alati seda meelt, et eesti kultuurilugu ja eestlaste elu kajastav mahukas püsinäitus “Kohtumised” peaks olema tasuta sissepääsuga,” selgitab ERMi direktor Alar Karis. “Kui sel moel saab rohkem Eestimaa inimesi ja külalisi teada Eesti kultuuriloost, oleme oma ülesande täitnud. Veelgi enam, kui Eesti Rahva Muuseumi külastavad inimesed, kes pole varem muuseumis käinud, siis on lootust, et needsamad inimesed lähevad ja külastavad ka teisi Eesti muuseume.“

    Tasuta perioodil (1. veebruar kuni 27. juuni) läbi viidud külastajauuring ning ka muuseumi piletikassa ja giidide tagasiside annab märku, et muuseumisse jõudis hulgaliselt inimesi, kes siin varem käinud ei olnud. Külastajauuringule vastanutest polnud ERMis varem käinud kolmandik; samuti tõi 30% vastanutest välja, et püsinäituse tasuta sissepääs oligi sel külastuskorral ERMi tulemise põhjuseks. Tuntavalt suurenes muukeelsete külastajate hulk, mille põhjal võib väita, et teise emakeelega huvilistele on tasuta sissepääs oluliseks argumendiks muuseumisse külaskäigu ette võtmisel.

    Kuidas mõjutas tasuta näitus muuseumi tasuliste näituste külastamist ja teenuste tarbimist? Ligikaudu 70% tasuta näituse külastajatest ostsid siiski lisaks sissepääsupileti mõnele teisele ERMi näitusele.

    Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus „Kohtumised“ on tasuta sissepääsupiletiga külastamiseks 2021. aasta lõpuni muuseumi lahtiolekuaegadel kolmapäevast pühapäevani kell 10–18.

    Püsinäitus „Kohtumised“ avati ERMi uue maja valmimisel üle nelja aasta tagasi. Ligi 4000 ruutmeetrit pakub vaatamiseks Ajarada koos 12 erineva teemanäitusega.

    Püsinäituse pikk jalutuskäik kulgeb Ajarajal, mis viib kokku paljude eri aegadel siin maal elanud inimestega ning lubab osa võtta nende igapäevastest toimetustest. Siin saab külaline osa elust-olust Eestis alates vabaduste ajast kuni lõpuks jõutakse Ajarada mööda minnes tagasi kiviaega. Prii sissepääsuga on ka 12 teemanäitust, näiteks „Linnad linnas“, „Talu elu ja talu ilu“ või „Keelekatel“, samuti osalussaal vahetuvate näitustega. Tasuta saab külastada ka B-osa fuajeed ja seal asuvaid näituseid.

  • ,

    Vincent Tremeau fotonäitus „Kui ma ükskord suureks saan“

    Kesk-Aafrika Vabariigist pärit Mustafa poseerib fotograafiks riietatuna
    Iraanist pärit Nazila Ahmadi, 19-aastane, poseerib näitlejannaks riietatuna

    Uue Kunsti Muuseumis
    3.-30.juuli 2021
    Avamine 2.juulil kell 16.00
    Uue Kunsti Muuseumis avaneb auhinnatud prantsuse fotograafi Vincent Tremeau maailmas laialt eksponeeritud fotonäitus „Kui ma ükskord suureks saan“, mis räägib laste vaprusest, loovusest, haavatavusest ja hariduse tähtsusest kriisikolletes. Näitus sündis koostöös Juhan Kuusi Dokfoto Keskuse ja välisministeeriumiga ÜRO 75. aastapäeva puhul ja on alates 2021. aastast rändamas üle Eesti.
    „Kelleks sa suurena saada tahad?“. Sellest on möödas kuus aastat, kui kriisikoldeid jäädvustav fotograaf Vincent Tremeau hakkas seda küsimust esitama lastele kõikjal, kuhu töö ta viis. Kesk-Aafrika Vabariigis kohtus Vincent tulevaste teemandiotsijatega, piloodiga ja poepidajatega. Malis ja Nigeris ajakirjanike, õdede ja farmeritega. Kongos olid ligi pooled poisid riietunud sõduriks. Igal maal leidus õpetajaid. Iraagis oli meremees, kes polnud kunagi merd näinud.
    Näitusel kujutatud lapsed on enamjaolt vanuses 6–18 ning näitavad käepäraste kostüümide ja vahendite abil, kelleks nad soovivad suureks saades hakata. Iga lapse tulevikunägemusse süüvimine annab meile ainulaadse pilgu nende praegustele elutingimustele ja katsumustele.
    Näituse ühe kuraatori Kristel Lauri sõnul toovad pildid selgelt välja, kui oluline on humanitaarkriisides poiste ja tüdrukute jaoks haridus. „Selle näitusega saame tuua publikuni lapsed, keda konfliktipiirkondades toimuv otseselt mõjutab. Sageli näeme meedias pilte purustustest, rahutustest, sõduritest, enamasti täiskasvanutest. Kõige traagilisemalt puudutavad need konfliktid aga just lapsi, nende lapsepõlve ja unistusi. Millisena need lapsed näevad tulevikku, millest nad unistavad ning millist elu võimalikuks peavad näebki näitusel,“ sõnas Laur.
    2020. aasta sügisel tähistati 75 aasta möödumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomisest, mis on seni maailma ambitsioonikaim rahuprojekt. Välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide ja inimõiguste büroo direktori Liis Lipre-Järma sõnul on oluline pöörata avalikku tähelepanu nii neile, kes elavad pidevate kannatuste ja kriiside keskel, kui ka neile, kes aitavad sõjakoledusi leevendada.
    „Lapsed on sageli hääletud ohvrid, kelle tulevik mattub konfliktide koledustesse. Arengukoostöö ja humanitaarabi on Eesti välispoliitika lahutamatu osa. Ka ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena on üheks meie fookuseks laste õiguste tagamine konfliktikolletes,“ selgitas Lipre-Järma.
    Kuraatorid: Kristel Laur ja Liisa Kivimäe.
    Täname: OCHA, JoinUN75, Telliskivi Loomelinnak, JOON, Taevas Ogilvy, Tikkurila Eesti, Ajar Stuudiod, Hektor Konteiner Hotell, Balmerk Eesti, Kaisa Kaer, Ilmar Kurvits, Kaspar Kaur, Jason Värk ja Haapsalu Kultuurikeskus.

    Uue Kunsti Muuseum
    Rüütli 40a, Pärnu
    www.mona.ee
    Juuli kuus avatud iga päev 11-19.00
    tel: 4430772

  • Sel reedel Sirbis

    HARRI TIIDO: Juha Hurme – inimesest Neemes, Soomes ja „Kalevalas“ 
    Finlandia auhinnaga pärjatud teostes uuritakse ühtse soomluse 14 miljardi aasta pikkust ajalugu lõppjäreldusega, et seda on võimatu määratleda. 
    Juha Hurme, Neem. Tõlkinud Tiiu Kokla, toimetanud Hille Lagerspetz. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2021. 400 lk. 
    Juha Hurme, Suomi. Kujundanud Jenni Saari. Teos, 2020. 480 lk. 
    „Austatud inimesed, suured, arukad ahvid“ – nii alustas Juha Hurme oma tänukõnet Finlandia ilukirjandusauhinna vastuvõtmisel novembris 2017. Markeerinud soome keeles lühidalt inimkonna tekitatud kahju keskkonnale, võttis ta selle kokku märkusega, et „see meie ahvide planeet on muutumas tundmatuks taevakehaks“. 
    Seejärel läks auhinnasaaja üle rootsi keelele ja teatas: „Märkimisväärne osa kõigi aegade parimast soome kirjandusest on kirjutatud rootsi keeles. Samuti on hea meeles pidada, et kaks olulist suomipoikaa, kaks andekat ahvi, Mikael Agricola ja Alexis Stenvall olid täiesti kakskeelsed. Seetõttu said nad oma teerajajatööd soome kirjakeelega teha. Muidu oleks see olnud võimatu.“ Ja neile, kes öeldust aru ei saanud, lisas ta soovituse: „Õppige rootsi keelt, maakad! Teie maailmapilt avardub hämmastaval moel.“

    Naine, kes haukab merd. Reet Varblase intervjuu Aili Vindiga
    Aili Vint: “„Täiuslikkus ei ole alati hea asi. Kui inimene on täiuslik, siis on ta igav. Tähtis on uudishimu – kõike näha, ise kogeda ja katsetada. Uudishimu ei tohi kaduda.“ 
    Viinistu kunstmuuseumi Tünnigalerii on veel kuu aega Aili Vindi päralt. Tema tagasivaatav ekspositsioon ei ole tavapärane maali- ega graafikanäitus: koos kuraator Andra Orni ja tema tiimiga on suudetud luua kohaspetsiifiline, aga ka ajakohane tervik, installatsioon. Kõik 68 teost on kunstniku enda omad.  
    Aili Vint tuli kunsti 1960ndate keskel uuendusliku kunstirühmituse ANK liikmena ja on siiani pildil olnud, olgu siis meremaalide või meelelise graafikaga, aga ka loovate koolitustega. Aili Vindil on eriline oskus piiridest välja mõelda. Ka Viinistul ei piirdunud ta tavapärase näituseavamisega, vaid korraldas ühisaktsiooni „Hullutades noorust“. Enamgi veel, kuraatori sõnul tekkis kunstnikul hulganisti ideid, kuidas kujundada Viinistu veel loovamaks ja õdusamaks: „Aili fenomen ongi suurt pilti näha ja teised kaasa haarata.“ 

    MIRJAM ESPERK: Muusikakollektiivides arendatakse eluoskusi 
    Muusikakollektiivides osalemisega kasvab ennekõike kultuuriteadlikkus, kultuurilise eneseväljenduse oskus ning kodanikupädevus.  
    Tallinna ülikooli erialadeülese projektigai „ELUoskused muusikast“ii uuriti, milliseid töös ja igapäevaelus tudengitele ja vilistlastele vajalikke oskusi arendab muusikakollektiivides osalemine. Uuringu tulemused tõid üllatusi ja pakkusid ka äratundmisrõõmu. 

    Kas häbitunne päästab maailma? Merle Karro-Kalberg intervjueeris Jarmo Kauget.
    Jarmo Kauge: „Mure elukeskkonna tervise pärast on kõigest tagajärg. Praegune tulekahju vajab muidugi kustutamist, aga edasi tuleb tõsiselt tegeleda tuleohutusega.“ 
    Vaatamata sellele et igasuguse ruumi kavandamine on tuleviku disainimine, ei ole arhitektuurivaldkonnas päriselt tulevikku vaadates mõtiskletud juba pikka aega. Viimati 2014 arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist” (kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu). Kaua ei ole küsitud, millist maja peagi üldse vajatakse. Nüüd on arhitektuurimuuseumis võimalus tutvuda 16 visiooniga selle kohta, kuidas tagada ruumi abil ilusam ja turvalisem tulevik planeedil Maa. Näituse kuraator Jarmo Kauge räägib, millistele küsimustele on näitusel vastuseid otsitud. 

    ANNA-LIISA UNT: Veel üks late 
    Kuidas me tulevikus elama hakkame? Või õigemini – kas üldse? 
    Tulevikusuundade ennustamisest pole usaldusväärsel määral kasu, sest kõike, mis ees seisab, mõjutab paljude terviku osakeste seos. Juhuste ja ettemääratuste lototron paneb neist kokku lõpmatu kombinatsiooni potentsiaalseid võimalusi. Neid võib ette kujutada ja üksteisega võistlevaid stsenaariume läbi mängida. Nagu õppustel. Mida rohkem neid on, seda sitkemaks ja treenitumaks võib saada. Ühte või teist pole mõistlik ülejäänute hulgast esile upitada, sest just paljude võimaluste kõrvutamine annab eelseisvast kõige selgema ettekujutuse.

    MARE MÄTAS: Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi? 
    Kihnus on soosuhetes suhtelise isolatsiooni ja traditsiooniliste elatusalade tõttu aastasadu püsinud muinasajast pärit egalitaarsus. 
    Feminismi klassikute mõtetes (Virgina Woolfi unistuses oma toast, Simone de Beauvoiri kirjutistes naistest kui teisest või teisejärgulisest soost, Sherry Ortneri, Susan Bordo, Laura Mulvey, Julia Kristeva, Judith Buthleri jpt töödes) on mulle mu kultuurikeskkonnast tulenevalt palju mõistetamatut. Ma miskipärast ei suhestu feminismiga. Eelnimetatud autorite kultuurikontekst, lähtepunkt ja elukeskkond on olnud teine. Stereotüüpsed käsitlused, mille järgi on linnanaised uuendusmeelsed ja moodsad, täis pidevat võitluskihku vana ja traditsioonilise vastu, maanaised aga konservatiivsed ja usuvad, et sadade või tuhandete aastatega paika loksunud rollijaotustes on oma tõde või võlugi sees, tekitavad minus tõrke.

    Kas teadusfilosoofia aitab teadusest aru saada? Endla Lõhkivi intervjueeris Peeter Müürseppa
    Peeter Müürsepp: „Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida.“ 
    Matemaatikutaustaga teadusfiloosof ja -ajaloolane Peeter Müürsepp on Tallinna tehnikaülikooli dotsent, paljude Eesti ja rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide juhtorganite liige, sh Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees, Rahvusvahelise Teaduse Ajaloo Akadeemia korrespondentliige, ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum peatoimetaja, Teadusliku ja Kultuurilise Diversiteedi Rahvusvahelise Ühenduse nõukogu liige (assessor), Rahvusvahelise Tehnoloogia Ajaloo Komitee täitevkomitee liige (vt etis.ee) ja ka üks sagedasi Sirbi autoreid.

    IGOR GRÄZIN: Ühest õigusealasest koolist ei aita  
    Just protsesside võistlevuse ja igakülgsuse nimel ei tohi ära kaduda vähemalt kahe juriidilise kooli loomupärane konkurents. 
    Praegu käib vaidlus selle üle, kas õigusteadust tuleb õpetada mitmes kõrgkoolis – Tallinnas kahes ja Tartus ühes – või tuleb kogu juriidiline haridus viia kokku ainult Tartusse. Dispuut on seda hullem, et mõned vaidlevad juristid teevad seda nii, et rikutakse õigusriigi aluspõhimõtet – võimude lahusust. Jurisprudents kuulub aga nn vabade kutsete hulka nagu kunstid, teadus, religioon. Need teadmised ei tohi kuuluda riigi kontrolli alla. Seega pole õige, kui sellest, kus ja kuidas õigust õpetada räägivad riigikohtunik ja õiguskantsler, kelle võimuses on riiklikult käskida. Akadeemilist haridust riiklikult käskida ei tohi. Kas me oskame ette kujutada olukorda, kus USA justiitsminister, k.a peaprokurör, või riigikohtunik hakkaks seletama Harvardi või Yale’i ülikoolile, kuidas nood peavad õpetama, või käskima neil oma õigusteaduskond lihtsalt kinni panna! Aga et Eesti ülemkohtu esimees seda teeb, ei pane me tähelegi.

    PIRET KARRO: Võim ja sugu. Ära kärata mu peale 
    Vaatamata praegusele emotsionaalselt köetud ahjude, ptüi, üles köetud naiste kultuuriklišeele, on minu vaatluste kohaselt pigem naised need, kes väljenduvad kontrollitumalt kui mehed. Naistel on rohkem kaalul: üks krõbedam ütlemine ja pälvid hüsteeriku tiitli – see on juba oodanud, et saaks sulle kaela hüpata. Naistelt eeldatakse leplikkust ja teiste eest hoolitsemist.

    Arvustamisel
    Margaret Meadi „Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas“
    festival „Kukemuru ambient“
    Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“
    näitused: „Majad, mida me vajame“, „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi“ ja Margit Säde  „Ootevöönd“
    Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ raamat „Ava(sta)des mägesid“ („Dis)covering … Mountains“
    Tallinna Linnateatri „Rogožin“, Eesti Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid ees“ ja Keithy Kuuspu lavastus „Läbi kukkumine“
    mängufilm „Erna on sõjas“ ja dokumentaalfilm „Gunda“ 

  • ,

    Haapsalu Tšaikovski festival paneb suvituslinna taas helisema

    Foto Mait Jüriado
    Voces Tallinn

    1.–4. juulini kõlab Haapsalu kirikutes ja kontserdisaalides lummav muusika – linna täidab Haapsalu Tšaikovski festival, mis teeb taas kord kummarduse suurele vene heliloojale ja kuurortlinna kunagisele kuulsale suvitajale. End nii Haapsalu kui ka Eesti kultuurisuves tõestanud festival rikastab kauni kuurortlinna sündmuspaletti kõrgetasemelise muusikakultuuriga, pakkudes vaheldusrikast programmi, kust leiab huvipakkuvat nii kutseline muusik kui ka huviline suvitaja.

    Festivali juhatavad neljapäeval, 1. juulil kell 18 Uuemõisa mõisas sisse teleekraanilt tuntud klassikatähed Helin Hallik (kitarr), Triinu Piirsalu (viiul), Siret Sui (flööt), Toomas Oskar Kahur (tuuba), Kristjan-Jaanek Mölder (bariton), Sten Heinoja (klaver). Põnev kooslus ei vaata mööda ka Tšaikovskist, kandes ette tema unustamatu meloodiaga „Lillede valsi“.

    Samal õhtul kell 20 rõõmustab Jaani kirikus publikut Tallinna kitarrikvartett. Kontserdil „Veneetsiast Peterburi“ kõlab maailma ühe armastatuma balleti „Pähklipureja“ muusika nelja akustilise kitarri orkestraalses esituses; samuti Itaalia ja Vahemere maade muusika, mida Tšaikovski palavalt armastas.

    1. juulil kell 18 astuvad Haapsalu kultuurikeskuses hõrgu balletigalaga „Luikede lend“ lavale Läti Rahvusballeti parimad tantsijad, esitledes pärle Tšaikovski ballettide võlumaailmast. Ettekandele tuleb ka kaks nn koroonaaja numbrit, millele on teinud koreograafia trupi kunstiline juht Aivars Leimanis. Sündinud balletiartistide piiranguaegsete kogemuste najal, on need ühtaegu tõsised ja humoorikad. Tegu on eksperimendiga kohustuslike distantsireeglite teemal – püüe luua balletti, mille tantsijad peavad hoidma kahemeetrist vahemaad.

    Samal õhtul kell 21 annavad Haapsalu toomkirikus kontserdi „Serenaad“ Tallinna Kammerorkester ning Dmitri Sinkovski. Kontratenor, viiuldaja ja dirigent Dmitri Sinkovski on fenomenaalne muusik, kelle igapäevasteks lavapartneriteks on maailma tunnustatumad solistid ja parimad orkestrid. Kavas on Mozarti viiulikontsert nr 4 A-duur KV 219 „Türgi“ ning Tšaikovski serenaad keelpillidele C-duur op. 48.

    Teise festivalipäeva lõpetab kell 23 Haapsalu kultuurikeskuses algav öökontsert „Jazzkovsky“, kus Joel Remmel Trio kannab ette Tšaikovski „Lastealbumi“ uue käsitluse. See on teos, mis mõjub paljudele nostalgiliselt, ent pakub seekord kindlasti värvika ja ootamatu emotsiooni.

     Laupäeva, 3. juuli programm algab kell 18 Haapsalu Jaani kirikus, kus noored virtuoosid Theodor Sink (tšello) ja Momir Nocaković (akordion) ühendavad kavas „Valse sentimentale“ vene muusika tundelised nüansid, Schuberti poeetilised laulud ja Ástor Piazzolla loomingu. Ootamatus kõlakombinatsioonis muusika pakub kuulajale sajanditetaguseid muusikavorme ja tulevikku vaatavat kõlakultuuri; seaded on teinud Momir Novaković.

    Foto Daniil Rabovsky
    Terem kvartett_

     Õhtu jätkub kell 20 Haapsalu linnuse hoovis, kus kell 20 astub üles kirglik Terem Kvartett Peterburist. Terem Kvartett on toonud enneolematu tähelepanu alla vene rahvapillid. Ansambli iga liige on ühtaegu helilooja, arranžeerija ning improviseerija. Spetsiaalselt Haapsalu Tšaikovski festivali tarbeks on ansambel seadnud tuntumad Tšaikovski meloodiad.

     Kell 23 algaval öökontserdil Haapsalu toomkirikus musitseerib Voces Tallinn, solistid on Triin Ella (alt), Indrek Jurtšenko (tenor) ja Zigmārs Grasis (basso profundo), dirigeerib Risto Joost. „Koguöist jumalateenistust“ loetakse helilooja Sergei Rahmaninovi üheks suurimaks meistritööks ning ühtlasi vene õigeusu kirikumuusika üheks kõige kõrgemaks saavutuseks.

     Festivali viimasel päeval, 4. juulil kõlab kell 12 Haapsalu kultuurikeskuses lastekontsert „Loomade karneval“. Laval on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri väike koosseis, Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud vioolamängija ja dirigent Xandi van Dijk ning pianistid Kärt Ruubel ja Johan Randvere, kellest viimane esitab ka humoorikaid vahetekste. Enne ja pärast kontserti saab kultuurikeskuse fuajees meisterdada ja joonistada luiki.

     Festivali lõpetab 4. juulil kell 16 Uuemõisa mõisas mängitav teatrietendus „Kui seda metsa ees ei oleks“, mis on valminud Tšaikovski eluloo ja loomingu ainetel. Urmas Lennuki loo on lavastanud Eili Neihaus, mängivad Rakvere teatri näitlejad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers.

    Festival jätkab koostööd ka Läänemaa muuseumidega, et pakkuda Haapsalus põnevat lisategevust: oodata on ekskursioone Tšaikovski radadel, hommikust joogatundi ja muud.

    Haapsalu Tšaikovski festivali korraldab Eesti Kontsert koostöös Haapsalu linnavalitsusega, toetavad COOP Haapsalu, Rahvakultuuri keskus ja Eesti Kultuurkapital.

    Loe lisaks ja soeta piletid aadressil www.tchaikovskyfestival.ee.

    Fotodel Terem Kvartett (autor ) ja Voces (autor Mait Jüriado).

  • ,

    Sarja „Valgete ööde klassika“ avab Pärt Uusbergi uudisteos

    Sel nädalal avab Eesti Interpreetide Liit suviste kontsertide seeria „Valgete ööde klassika“. Sarja esimestel kontsertidel Tartus ja Tallinnas kõlab uudisteos armastatud Eesti heliloojalt Pärt Uusbergilt, mida esitab kõrgetasemeline trio Ensemble Auftakt koosseisus Soo-Young Lee, Miina Laanesaar ja Maila Laidna. 

    1998. aastast tegutseva, professionaalseid Eesti muusikuid ühendava Interpreetide Liidu liikmeskonda kuulub üle 300 interpreedi. Tänaseks on liidust kujunenud üks  Eesti olulisemaid kammermuusika kontsertide korraldajaid pakkudes läbi aktiivse kontserttegevuse oma liikmetele loomingulisi väljundeid. 

    Juulikuu vältel toimub liidu suvise sarja „Valgete ööde klassika“ raames üle Eesti 16 erineva kava ja koosseisuga kammerõhtut. Sarja raames annavad meie parimad interpreedid kontserte Kärdla kirikus, Türi kultuurikeskuses, Kuremaa lossis, Palmse mõisas, Kullamaa kirikus, Eesti Teaduste Akadeemia saalis ning mitmel pool mujal. Kontsertidel esinevad Eesti Interpreetide Liidu liikmed – viiuldajad Hans Christian Aavik, Egert Leinsaar, Linda-Anette Verte, tšellistid Marcel Johannes Kits, Indrek Leivategija ja Theodor Sink, flötistid Pipilota Neostus ja Heili Rosin-Leivategija, pianistid Sten Heinoja, Talvi Hunt, Ralf Taal, Karolina Žukova. Eesti Interpreetide Liidu kontsertide korraldaja Kaisa Lõhmus: „„Valgete ööde klassika“ kontsertide sari on kirev ning klassikalise muusika austajad leiavad kindlasti kuulamiseks palju rõõmustavat kaunites kontserdipaikades üle Eesti.“

    Sarja avakontsertidel 30. juunil Tartu Linnamuuseumis ja 1. juulil Eesti Teaduste Akadeemia saalis kõlab Ensemble Auftakti esituses Pärt Uusbergi viiulile, klarnetile ja klaverile kirjutatud uudisteos „Peegeldusi Sulupere sillalt“. Pala on inspiratsiooni saanud Rapla külje all asuvalt Sulupere sillalt mis on helilooja sõnul on tema südames tänaseks päevaks oluline koht ning Raplasse sattudes püüab ta alati leida võimaluse sillale jalutada. „Mõneti on see minu jaoks nagu mingisugune pidepunkt tänases elus, kui enam igapäevaselt Raplas ei ela,“ sõnab Uusberg. „Mõte peegeldustest Sulupere sillal andis mulle teatava juhtnööri kammermuusika teose kirjutamiseks ja aitas luua teose struktuuri.“ 

    Sarja „Valgete ööde klassika” kontsertide kava leiab Eesti Interpreetide Liidu kodulehelt www.interpreet.ee ja Piletilevist. 

  • ,

    Selgusid kolme Balti riigi teaduste akadeemiate medalisaajad

    Eesti teaduste akadeemias toimuval Balti vaimse koostöö konverentsil „Matemaatika ühiskonnale” kuulutati täna välja selleaastased Balti teaduste akadeemiate medali laureaadid.

    Väärika autasu pälvisid kolme riigi akadeemikud: Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia  professor Tiit Tammaru, Läti ülikooli arvutiteaduse professor Andris Ambainis ning Vilniuse ülikooli keemiaprofessor Valdemaras Razumas.

    Balti teaduste akadeemiate aumedali laureaat on Hamburgi tehnikaülikooli mehaanikaprofessor ja Hamburgi teaduste akadeemia president Edwin Kreuzer.

    Tiit Tammaru pälvis medali selle eest, et on viinud Eesti nüüdisaegse inimgeograafia maailma teaduse kõige teravamasse tippu. Tema uuringud on sisuliselt puhas matemaatika rakendus, mille kaudu tehakse nähtavaks, tajutavaks ja ka juhitavaks ühiskonnas tavaliselt peidetud protsessid ja allhoovused.

    Andris Ambainis sai tunnustuse kvantarvutite uute algoritmide väljatöötamisele keskenduva tipptasemel teadustöö eest.

    Valdemaras Razumas on andnud suure panuse Balti riikide vahelise teaduskoostöö tugevdamisse endise Leedu teaduste akadeemia presidendi ning Leedu vabariigi haridus-, teadus- ja spordiministeeriumi aseministri rollis.

    Edwin Kreuzer pälvis aumedali teaduskoostöö edendamise eest Baltimaade teaduste akadeemiate ning Hamburgi teaduste ja humanitaarteaduste akadeemia vahel.

    Balti teaduste akadeemiate medalit antakse välja alates 1999. aastast Balti vaimse koostöö konverentsidel. Medal on tunnustus panuse eest Balti riikide koostöö edendamisse ja teadussaavutuste eest. Varasemad laureaadid leiab Eesti teaduste akadeemia veebilehelt.

  • ,

    Keiti Vilms ja Triigi Filharmoonia kutsuvad neuroosiaeda

    Saaremaa eksperimenteeriv lava Triigi Filharmoonia avab kuuenda hooaja kalamburist Keiti Vilmsi näitusega “Neuroosiaia kuninganna”. Heategevusliku näituse fookuses on vaimne tervis.
    Pärast pikka koroonatalve ja -kevadet pakub Keiti Vilms sõnamängu sõpradele annuse hingevaluvaigistit. Näitus on Triigi Filharmoonia alal kavalalt laiali pikitud ning ootab end avastama. Kalambuurid on kujundanud graafiline disainer Johannes Naan.
    Neuroosiaia kuninganna võtab ette vaimse tervise sõnavara ja keerab selle kummuli. Vaimse tervise mured pole näituse autorile võõrad. Kõik sõnamängud on isiklikult läbi tunnetatud — raskel ajal on olnud talle abiks just sõnakunst. See on autori esimene sellekujuline näitus väljaspool digimaailma.
    Kalambuurinäituse külastamine on tasuta, kuid Keiti Vilms kutsub külastajaid üles toetama annetusega naiste tugikeskusi psühhiaatrilise abi võimaldamiseks. Paljud tugikeskustesse jõudnud naised vajavad kogetuga toimetulekuks psühhiaatri tuge, kuid riiklikult rahastatud vastuvõttude järjekorrad on erakordselt pikad. Vastuvõtt erapraksises on aga sageli liiga kallis nii abivajajale kui ka teda abistavale tugikeskusele.
    Autorist: Keiti Vilms on pälvinud 2017. aastal Haridusministeeriumi Keeleteo auhinna, märtsis 2018 oli ta nomineeritud kulka vabaauhinnale korraga oma raamatu “@keitivilms” ja säutsude eest Twitteri kontol @keitivilms. Oma kalambuuride ja keeleteemaliste postitustega on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu. Kunstnik Kiwa on öelnud, et Keiti Vilms saavutab minimaalsete võimalustega maksimaalse efekti. Seda efekti tabama ootab näitus “Neuroosiaia kuninganna” Triigi Filharmoonia hooaja lõpuni.

    Triigi Filharmoonia 6. hooaja programm:
    26. juunil kell 19.00 Jens Lundberg ja Kammerorkester ME103 − “Astor Piazzolla 100”
    3. juulil kell 18.00 Tallinna Kammerorkester, Peedu Kassi teose “Hiiglase hällilaulud” esmaettekanne + Elifantree
    23. juulil kell 19.00 Rita Ray ja Kristen Kütneri unplugged-kontsert
    11. ja 12. augustil kell 19.00 Kinoteater esitleb: “Püstijalukomöödia Triigi eri”
    13. augustil kell 20.00 Leslie Da Bassi albumi “20 L” esitluskontsert
    14. augustil kell 19.00 Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester “Lainete vahel”

    Triigi Filharmoonia on eksperimenteeriv lava Saaremaal, Triigi sadamas. Rohkem infot seal toimuvast saab Triigi Filharmoonia kodulehelt.

Sirp