Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kas teadusfilosoofia aitab teadusest aru saada?

    ENDLA LÕHKIVI

    Matemaatikutaustaga teadusfiloosof ja -ajaloolane Peeter Müürsepp on Tallinna tehnikaülikooli dotsent, paljude Eesti ja rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide juhtorganite liige, sh Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees, Rahvusvahelise Teaduse Ajaloo Akadeemia korrespondentliige, ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum peatoimetaja, Teadusliku ja Kultuurilise Diversiteedi Rahvusvahelise Ühenduse nõukogu liige (assessor), Rahvusvahelise Tehnoloogia Ajaloo Komitee täitevkomitee liige (vt etis.ee) ja ka üks sagedasi Sirbi autoreid.

    Doktorikraadi said filosoofias 20 aastat tagasi ja sestpeale oled olnud üks Eesti ja Baltimaade teadusfilosoofia suunaandjaist. Mis oli see, mis matemaatiku teadusfilosoofia juurde tõi?

    Ma kindlasti ei nimetaks ennast suuna­andjaks. Olen liikunud olemasolevates suundades, mille on maha pannud Lembit Valt ja eelkõige Rein Vihalemm. Tugevasti on mind mõjutanud ka Leo Näpinen.

    Matemaatikast filosoofiasse suundumine pole ajaloolises plaanis midagi erandlikku. Matemaatika ja filosoofia on lähedased kas või seetõttu, et kumbki ei tegele empiiriliselt tunnetatavaga, vaid püüab puhta mõistuse abil hakkama saada. Platoni jaoks paiknes matemaatika teatavasti materiaalse maailma ja ideede maailma vahel, olles seega filosoofiale kõige lähedasem distsipliin. Aristoteles täpsustas, et füüsika (tolle aja mõttes looduse uurimine) on materiaalse maailmaga seotud, metafüüsika (filosoofia) pole sellest üldse sõltuv, aga matemaatika on osaliselt seotud, seega vahepeal.

    Filosoofia hakkas mind huvitama juba keskkoolis, aga ideoloogilisest survest teadlik olles ei pidanud ma Nõukogude ajal võimalikuks niisugust eriala valida. Matemaatika on selles osas kõige neutraalsem valdkond, aga ka muus osas universaalselt kindel teadmiste alus. Olen selle selgituse eest tänapäevani tänulik oma isale, kes mulle ka omaenese nime pani, nii et meid veel praegugi mõnikord segi aetakse, kuigi isa lahkus siit ilmast 1999. aastal. Miks just teadusfilosoofia? Siin on põhjuseks jällegi isa soovitus võtta kontakti Lembit Valdiga, kellega ta põgusalt tuttav oli. Tegin seda perestroika algusaegadel, kui polnud veel selge, milline tulevik meie hariduselus saab olema eksistentsialismil või analüütilisel filosoofial, aga teadusmetodoloogia horisont paistis juba pilvitu.

    Teadusfilosoofide üks peamisi ülesandeid on leida üles teaduse kohta laialt levinud müütide lähtekohad ja nende müütide kummutamine. Miks vaatamata paljudele raamatutele ja aastakümnete pikkusele veenmistööle kipuvad ikkagi valitsema lihtsustatud ja moonutatud käsitlused teadusest?

    Äkki on teadusfilosoofid siis oma tööd kehvasti teinud!? Ega teadusfilosoofid selle tõeliselt olulise küsimusega innukalt tegelegi. Tuleb ka aru saada, et ülesanne pole kergete killast. Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida. Teadlased on ekslikud nagu kõik inimesed ja teevad vigu. Kuidas niisuguse reaalsuse puhul teaduskauget inimest veenda, et teadus on kindlam teadmiste allikas kui mis tahes muu valdkond? Teadlased ju vaidlevad omavahel, lähtuvad eri mõtteviisidest ja rakendavad eri mudeleid. Kellel õigus, selgub alles praktiliste rakenduste tulemusena ja siiski mitte tingimata üheselt ja lõplikult. Loomulikult on raske aru saada, miks n-ö targad inimesed kohe aru ei saa, kuidas asjad maailmas tegelikult on. Ideoloogilistele liidritele on see selge ja rahval läheb paraku kiiresti meelest ära, et too selgus oli vaid näiline ja eksiti sügavalt. Teaduses pettumise põhjuseks võib skepsise kõrval olla ka ülemäärane teaduseusk, mis suure tõenäosusega saab mingil hetkel tagasilöögi. Kas või näiteks pärast teada saamist, et vaktsiinid ei annagi haiguste vastu sajaprotsendilist kaitset. Kui teadusehuviline juhtub veel lugema teadusfilosoofia klassik Paul Feyerabendit, kelle järgi teaduslikku meetodit polegi olemas, võib see kergesti viia suure segaduseni või isegi teaduses lõpliku pettumiseni.

    Võtame kas või Nicholas Maxwelli üleskutse teadus ühiskonna vajadustest lähtuvalt ümber kujundada eesmärgipärase ratsionalismi põhimõtete järgi. Miks ei ole tema vaated laia toetajaskonda leidnud?

    Maxwell ei ole hoolimata ennastsalgavast publitseerimisest akadeemilist üldsust oma vaadete paikapidavuses veenda suutnud. Pole välistatud, et Maxwell on ise ülesande enesele tarbetult keeruliseks teinud. Ta lähtub oma vaadete tutvustamisel teaduse kriitikast. Maxwell nõuab, et teaduse mõistmine, mida ta nimetab standardseks empirismiks, tuleb asendada eesmärgipärase empirismiga ja alles see uus teaduskäsitus, kus ei nõuta kõigi seisukohtade empiirilist testitavust, loob aluse teadustulemuste efektiivseks rakendamiseks otseste eluliste probleemide lahendamiseks. Aga võib-olla kõlbab teadus ka niisugusena, nagu see praegu on. Tuleb luua palju paremini toimiv kooskõla ühiskonnaga. Küsimus võib olla pigem haldussuutlikkuses kui teaduse valesti mõistmises. Teadusfilosoofid peaksid siinkohal kindlasti aktiivsemalt sekkuma. Korraks veel Maxwelli juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et ta pole ka diskussiooni­aldis, vaid propageerib järjekindlalt oma vaateid. Filosoofid tahavad vaielda ja kipuvad lootma, et nende kogu kriitikat järjekindlalt tagasi ei lükata.

    Peeter Müürsepp: „Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest aru saama?“

    Koroonaajal on teadlasi ühiskonnas küll kuulda võetud, kuid ei saa öelda, et nende sõnumit alati mõistetakse või et nende ülesanne algusest peale oleks kõigile arusaadav. Teadlastelt eeldatakse lihtsaid, kiireid ja odavaid lahendusi, kuid see, mida teadlased pakkuda saavad, ei vasta ootustele. Mida tuleks teha, et ootused ja võimalused paremini kooskõlas oleksid?

    Ideaalset lahendust siin ilmselt pole. Kui on otsene ja tõsine probleem, soovib inimene alati kiiret lahendust. Kuna viirusega võitlemiseks on vaja teaduspõhist meditsiini, siis keskendub teadlastele eriline tähelepanu. Praeguses kriisis on huvitav täheldada, et kuigi teadlased on aeg-ajalt pälvinud kriitikat, ei ole olnud kuulda, et kusagilt mujalt peale teaduspõhise meditsiini tuleks viirusele leevendust. Skeptikud, kelle arvates viirust pole olemaski, on muidugi omaette seltskond.

    Paljudes ülikoolides on teadusfilosoofia seotud teaduse ajaloo uurimisega, nende hulgas on ka ülikoole, kus oled töötanud või õppinud. Mida on teadusfilosoofil teadusajaloolastelt õppida ja ajaloolasel filosoofidelt?

    Teadusfilosoof peab tundma teaduse arengulugu. Ilma selleta on tal võimatu teaduse kohta midagi tähelepanuväärset öelda. Isegi kui mõni teadusfilosoof arvab oskavat teadlastele ette öelda, milline on õige teaduse käsitus, mida mina küll mõistlikuks ei pea, ei saa ta seda teha, ilma et ta teadustraditsioone tunneks. Teadusajaloolane saab filosoofilt õppida kriitilist mõtlemist ning väljendusviisi selgust ja täpsust. Teadusajaloolase kirjutatu ei tohi ülearu kuiv olla.

    Oled töötanud ja õppinud lääne ülikoolides, viimasel ajal ka ida ülikoolides Kasahstanis, Hiinas, Taivanis, Venemaal, ka Kamerunis. Kas ülikoolielu korralduses, uurimistöö argipäevas, akadeemilises kultuuris on ida ja lääne vahel erinevusi? Kas need tulenevad ajaloost või on pigem määratud eesmärkide erinevustest?

    Vormilised eesmärgid on igal pool väga läänelikud. Tüüpiliselt juurutatakse publitseerimisnõudeid eelretsenseeritavates lääne ajakirjades, mis kuuluvad Scopuse või Web of Science’i andmebaasidesse. Mõnel pool on olukord isegi groteskne. Pean silmas administratiivseid ettekirjutusi, kus täpselt tuleb publitseerida, mis läheb arvesse ja mis mitte. Traditsioonide senine lahknemine tuleneb rohkem ajaloost kui praegustest kultuurilisest erinevusest. Akadeemilised kultuurid lähenevad suure hooga üksteisele igal pool, kus olen viibinud. Tüüpiline on ka kohaliku keele ja inglise keele vahekorra probleem. Inglise keele pealetung on ülivõimas. Väga raske öelda, milleni see ülikooli- ja teadusmaailmas välja viib.

    Äsja toimus Belgradis Ida-Euroopa teadusfilosoofia võrgustiku kolmas konverents, kus olid esinejate hulgas ja käsitlesid Eestis ja ka rahvusvaheliselt järjest laiemat toetust leidvat vaadet, mida tuntakse praktilise realismina. Ettekande pealkirjas küsisid: kas tegemist on realismiga? Praktiline realism pakub sellise teaduse mõistmise, mis keskendub uurimistööle, teadlaste praktikale, kus luuakse mudelid maailma kohta, nii et võib öelda, et maailmaga seostumise viis sõltub uurimispraktikast või kuhnilikult väljendudes, para­digmast. Kui me teaduses saame teadmisi vaid paradigma piires, loen sinu ettekande pealkirjast välja võimaliku filosoofilise küsimuse: kuidas on siis päriselt või mis on olemas tegelikult? Kuidas sa sellele küsimusele vasta(si)d? Kuidas praktilises realismis mõistetakse tõde ja objektiivsust?

    Rein Vihalemma algatatud praktilist realismi tuleks ka eesti lugejale emakeeles lähemalt tutvustada. Kahjuks pole jõudnud. Peamine põhjus peitub vastuses eelmisele küsimusele. Nagu nimetuski ütleb, mõistab praktiline realism teadust eelkõige praktilise tegevusena, praktilise uurimistööna. Kõige tüüpilisem teadus sellest vaatenurgast on eksperimentaalne loodusteadus. Teame, et seda ei saa olla ilma teadlast suunava teooriata. Nii väidetakse ka praktilises realismis. Ometi ei ütle teooria üksi midagi. Teadlane peab hakkama uurima ja ainult niisugusel viisil saadakse teadustulemusi, millest paljud on ka vägagi kasulikult rakendatavad. Ikkagi jääb küsimus, kas teadlane oma uurimistöös üldse reaalsuseni välja jõuab või tegeleb ainult omaloodud konstruktsioonidega. Võib-olla loovadki seose tegelikkusega ainult edukad rakendused. Vähemalt niiviisi saavutab teadus lõpuks reaalsusega ikkagi kontakti. Teadlase praktiline uurimistöö ja saadud tulemuste rakendamine, kui see võimalikuks osutub, ongi see, mis on olemas. Objektiivsuse küsimust praktilises realismis minu arvates õieti ei tekigi. Kõik see, millega teadlane üldse kokku puutuda saab, on reaalne maailm. Isegi tema enese teoreetilised konstruktsioonid, sest midagi suvalist konstrueerida ei saa. Reaalsus ei luba. Ega seda usutagi, et kogu objektiivne reaalsus viimse detailini kunagi kättesaadav võiks olla. Tõde ei paku samuti praktilise realismi järgijale huvi. Omaks võetakse nn deflatsiooniline lähenemine, mille järgi tõeküsimus justkui taandub. Ütleme ju lihtsalt, et täna on palav ilm. Kas oleks vaja öelda: vastab tõele, et täna on palav ilm. Taandub ka metafüüsika. Praktiline realism seda ei vaja. Siin peitub erinevus Rein Vihalemma ja Nicholas Maxwelli vaadete vahel ja ühtlasi põhjus, miks mina ei saa ennast praktiliseks realistiks nimetada. Olen nõus Maxwelliga, et teadus ei saa hakkama ilma empiiriliselt kontrollimatute eeldusteta, s.t ilma metafüüsikata.*

    Paul Feyerabend leidis 50 aastat tagasi oma teadusfilosoofias, et ei tuleks keskenduda ühtsete meetodireeglite sõnastamisele, vaid arendada loovust; ei tuleks filosofeerida teaduse olemuse üle, vaid teha teaduslikku uurimistööd. Kas teadusfilosoofiat peaks õpetama tulevastele teadlastele? Miks?

    Minu seisukoht on, et tulevastele teadlastele, kõigile üliõpilastele tuleks õpetada kursust, mida eesti keeles sobib nimetada teaduslooks, või kui tegemist on näiteks tulevaste inseneridega, siis peaks see olema teadus- ja tehnikalugu. Rõhuasetuse paneksin teaduse ja vastava valdkonna ajaloolise arengu käsitlemisele. Loomulikult tuleb tutvustada ka põhilisi filosoofilisi teadusekäsitlusi, pannes üliõpilased mõtlema selle üle, kuidas nemad teadust mõista eelistavad. Tulevased spetsialistid peavad ikkagi mõistma, mida nende eriala enesest kujutab. Vastasel juhul oleks tegemist pelgalt tehniliste töötajatega. Näen kahjuks viimasel ajal järjest rohkem suhtumist, et muud polegi vaja ülikoolis saavutada, seda nii meil kui ka mujal.

    Hea teadustava ja teaduseetika on järjest tähtsamad, aina uusi ja järjest tõsisemaid poliitilisi ja moraaliküsimusi kerkib uurimistöös üles, kas või küsimus hüvede jagamisest: kellele osutada abi, keda ravida, keda vaktsineerida, kui ressursid on piiratud. Kas vastamine neile küsimustele ei hõlma siiski ka küsimusi teadusliku teadmise iseloomust, teaduse võimalustest mingil ajal, mingis kohas, kontekstis? Kuidas teadusfilosoofia sellega arvestab? Kuidas teeb seda näiteks praktiline realism või Maxwelli eesmärgipärane ratsionalism?

    Kõik nimetatu on vähimagi kahtluseta oluline. Teadusfilosoofia peab nende probleemidega tegelema, aga imesid korda saata kindlasti ei suuda. Teadus on küll eristuv, aga ainult üks paljudest inimese tegevusvaldkondadest. Teadlased on inimesed, kellest igaühel on oma kultuuritaust, maailmavaade ja väärtushinnangud ning kes ei ole vabad inimlikest nõrkustest, emotsioonidest, subjektiivsetest eelistustest. Teadus ei saa kindlasti olla steriilselt objektiivne. Selle müüdi võime unustada. Kõike seda on Rein Vihalemm praktilise realismi põhiteesides tugevasti rõhutanud. Enamgi veel, isegi tegelikkus, millega teadlane uurimistöö käigus kontaktis on, ei saa olla väärtusneutraalne. Nicholas Maxwelli teadusekäsitluse motiiviks on kriitiline hoiak selle suhtes, et teadus ei hooli inimkonna ega üksikinimese tõeliste probleemide lahendamisest, vaid keskendub pelgalt teaduslike teadmiste saamisele. Raske on ette kujutada moraalsemat ja vastutustundlikumat hoiakut.

    Järjest enam võib lugeda arvamusi, et ainult kõrge tehnoloogilise arengutaseme, arenenud tootmisega rikastes riikides on mõistlik arendada alusuuringuid. Arenevates ühiskondades tuleks teha panus tehnoloogilisele innovatsioonile. Kas alusuuringute jätmine ainult suurtele ja rikastele ei tähenda, et varsti ei saa me enam teadus- ja tehnikatekstidest aru? Alusuuringutel on hariduslik ja kultuuriline aspekt. See ongi meie maailmapildi kese?

    Tuleb ilmselt pidevalt otsida mõistlikku tasakaalu. Loomulikult oleks tore, kui igal pool areneks teadus oma täies mitmekesisuses, aga paratamatult ressursse ei jätku ja hästi toimiva rahvusvahelise koostöö puhul pole vist ka niisugust vajadust. Ressursimahukad alusuuringute keskused peaksid oma töötajate koosseisult olema rahvusvahelised. Maailmapildi osas on samuti tasakaalu küsimus. Loomulikult tuleb kõigile emakeeles selgeks teha teadusliku maailmapildi põhialused, aga paratamatult saavad ainult vähesed aru uute avastuste detailidest. Seda mõtet on lihtsam selgitada matemaatika põhjal. Kui paljud matemaatikudki, kõigist haritud inimestest rääkimata, saavad aru selle valdkonna uusimatest saavutustest? Väga selge vähemus. Ainult need, kes parajasti matemaatika selle haruga sügavuti tegelevad. Neid võib olla mitte rohkem kui viis-kuus inimest kogu maailmas. Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Vaatame ka tehnoloogia poole pealt. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest üldse aru saama?

    Teaduse lingua franca on inglise keel. Sellest tulenevalt on järjest enam õppekavu ülikoolides ingliskeelsed ning see on rahvuskeelte tuleviku pärast muretsejad pannud küsima, kas rahvuskeeled jäävad köögikeeleks. Kas teadlased peaksid tegelema rahvuskeeltes teaduskeele arendamisega? Kas keel on teadusele oluline? Alguse juurde tagasi tulles: on ju sageli parafraseeritud küll Kanti, küll Galileid, et teaduse keeleks on matemaatika keel. Kuidas sellega siis ikkagi on?

    Matemaatika on tõesti hädavajalik universaalne teaduse keel, aga ilma rahvuskeelteta ka hakkama ei saa. Jällegi tuleb mõelda, milline oleks mõistlik tasakaal. Leian, et iga kõrgharidusega inimene peab tänapäeval oskama inglise keelt. Samuti peab ta kindlasti väljendama ennast ka emakeeles, muu hulgas selgitama oma eriala peensusi. On väidetud, et niisugune olukord annab eelise inglise keelt emakeelena rääkijatele. See ei pruugi tõsi olla. Vähemalt mitte igas valdkonnas. Mitme keele valdamine kuni nendes mõtlemiseni avardab maailmapilti ja aitab kaasa loovuse arengule. Kui küsitakse, mitut keelt valdama peaks, siis kindlasti pole õige vastus, et võimalikult palju. Õige vastuse peab igaüks ise leidma, arvestades oma võimeid ja huvisid ning oma valdkonna eripära.

    * See, et praktiline realism on tõe küsimuses deflatsionistlik ja eitab metafüüsikat, ei tähenda, et tegelikkus rolli ei mängiks, metafüüsika asemel peab praktiline realism vajalikuks keskenduda teaduse mudelite konstrueerimisele, mis küll ei esita tegelikkust nii, nagu see on, vaid mudelid sarnanevad tegelikkusega mingis aspektis ja mingil määral. Vt nt Endla Lõhkivi, Rein Vihalemm, Guest Editorial: Philosophy of Science in Practice and Practical Realism. Studia Philosophica Estonica 2012, 5 (2), 1−6.

  • Võromaa vägi

    MERCA

    Näitus „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 4. VII. Kuraatorid Jana Huul, Marje Taska ja Reet Varblane, kujundaja Villu Plink, kunstnikud Anna Hints, Peeter Laurits, Ivo Lill, Elo Liiv, Raul Meel, Len Murusalu, Terje Ojaver, Villu Plink ja Silja Saarepuu, Uku Sepsivart ning Sanne Sihm.

    Vägi on väga väekas sõna, ka väga tähtis sõna, eriti liitvormides: sõjavägi, merevägi, lennuvägi, naistevägi, meestevägi, lastevägi jne. Kui palju inimesi moodustab väe? Kas viis isikut on salk või juba vägi? Ilmselt oleneb nende häälestusest. Väeliik võib olla nii esoteeriline kui militaarne termin. Ja lõpeks – ka sõna „väga“ tuleb sõnast „vägi“, et te, kirja­keellased teaks. Lõunaosariikes öeldakse: väega. „Ma armasta sinno väega!“ Palju vägevam kui väga. Vägilaslik sõnum, ma ütleksin.

    Vana-Võromaa kultuurikojas on püsti kolmiknäituse „Vägi. Vaim. Võim“ esimene osa. Teine tuleb Tartusse ja viimane Tallinna. Väisasin ekspositsiooni käänüpääväl, mis oli ju esmaspäeval ja muuseum muidu sulet, aga kõlistamise peale paluti lahkesti kohale tulla. Nii nautisingi näitust uhkes üksinduses. Mina ja minu mõtted.

    Tegelikult algas kõik väljast, haljas­alalt, aga seda seirasin hilgem, sest päiv oll umbõ lämmi. Tegelikult kasvasid Elo Liivi rohelised sõrmekesed ka galerii põrandast siit-sealt välja nagu väikesed seened. Seen on kah üks vägev asi: mõned seened kannavad ladina keeles eesnimesid – phalloides ja vaginata, vist üks vulva oli ka … Suguelundid on igal juhul väge täis instrumendid. Need sümbolid ehtisid ka „Daami“ ja „Härra“ portreede musti pullovere (Villu Plingi ja Silja Saarepuu videopaarik). Kui mees aevastas, lendas naisele justkui spermat näkku. Või sülge. Süljes on samuti vägi sees. Vanasti tatistanud riidu kiskuvad mehed kõrtsu ees maha, kui kakelda ei viitsinud: las süljed võitlevad. Üle vasaku õla tatistamine on hoopis kaitsevaimule väe lisamine. Kõneldakse, et ka näkku sülgamise eest tuleks teist tänada, mitte solvuda ta peale: jagati ju sinuga väge.

    Elo Liiv. UP_YOURS. Ökoloogiline viipekeel 001. Installatsioon, 2021.

    Peeter Laurits pani kosmosse tiirlema uue sõlme või stringi. Üraskilabürintidega objekt söestus tasapikku, siis sai taas endiseks. Istusin põrmandul ja vaatlesin, et mispidi pöörleb. Manotegemistpidi! Mamma õpetus lapsepõlvest: „Ku pääväperrä tiit, saat mano, vastapäävä, sõs võetas mant arq.“ Seletuseks: sööki segatakse ja pakutakse päripäeva, koristatakse ning nõusid pestakse vastupäeva.

    Söestumine sisaldab tule elemendi juuresolu, see on samuti suure väega asi, mida peab valvama, et käest ära ei lähe. Samas on vanasti ehituses kasutatud söestatud palki – ei idanend, ei mädanend. Meie külas on mägi, mille otsas omal ajal küla jaanikuid peeti, arvata aastasadu, sest söekiht seal on üpriski paks.

    Kord aastate eest Viina Meegumäel sattusin nägema ümber lõkke istuvaid halle inimesi: vanu, noori, päris lapsekesi. Need olid esivanemad. Läbi lõkke ei lugenud ma välja nende näojooni, aga Sanne Sihmi on nad ära näinud ja suurtesse portreedesse kätkenud. Nii valvavad esivanemad „Ühe jalaga kündjat“. Lõuna-Eestis toodi esimese künnivao tegemise ajal salapeidikust (viljavakast) nurme veerele Kesväesä. See oli puust pisust falliline väeolend, kes pidi põlluviljadele rammu andma. Pärast peideti ta taas ära kuni tulevase kevadeni. Mõnel pool toodi Kesvaesä välja ka esimese viljavihu põimimise ajal.

    Unenägudega tuleb ette vaadata, sõnadega tuleb ette vaadata, lauludega tuleb ette vaadata: võivad täide minna. Öökaemuse väljarääkimise puhul võib teinekord halva ende peatada. Laulude liigne kordamine toob seevastu kindlasti tagajärjed, nagu elu on näidanud. Kippus Tartu ülikooli peahoone tõepoolest kord maapõhja vajuma, ja kui Johansonid esitlesid oma kontserdituuri, lauldes reklaamiks: „Nii külm, nii külm … “, läks ka see tõeks – üle mitme-setme aasta saabus arvestavate külmakraadidega tali.

    Nii et lugegem parem armuloitsu, armuloitsu pikalt ja pidevalt. Üks väega õnn ei saa ometi kedagi kahjustada.

  • Prānāyāma läbi EMA ninasõõrme*

    KAUR GARŠNEK

    Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“ 15. V kell 19 Estonia kontserdisaalis. Sven Grünberg, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA): Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Theodore Parker ja Doris Hallmägi; visuaalprogrammi autor Tencu.

    40 aastat tagasi (ehk aastal 1981) ilmus Sven Grünbergi esimene autoriplaat „Hingus“, mis teadaolevalt oli ka esimene Nõukogude Liidus üllitatud elektroonilise muusika autoriplaat. Muusika mängiti sisse eri süntesaatoritel (sh Moskvas toasuurune EMS Synthi 100 ja Riiast üheks päevaks laenatud ARP Omni II), peale selle leidsid kasutust akustilised instrumendid, näiteks mitme­sugused löökpillid ning Rapla kiriku ja Tallinna toomkiriku orel. Ühesõnaga, suurejooneline ja tehniliselt keerukas projekt. Paraku ei jäänud helilooja plaadi helikvaliteediga rahule – see olevat olnud lausa „katastroofiliselt halb“. Ometi on just see vinüülplaat osutunud paljudele märgiliseks või koguni ilmutuslikuks, nii mõnelgi on see kodus ammu ribadeks kuulatud. Nii et kui nüüd EMA kuulutas välja teose esiettekande, siis oli õhk ootusest paks – seda enam, et teost ei olnud kunagi noodistatud ning partituur tuli salvestiste ja mälujälgede põhjal rekonstrueerida, samal ajal kui Grünberg oli avaldanud kahtlust, kas teost üldse annab elavas ettekandes esitada.

    Mulle on Grünbergi muusikasalvestistest kõige inspireerivam ansambli Mess looming ja Grünbergi muusika filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“. „Hinguseni“ (mille materjal valmis mainitutest hiljem, kuid ilmus plaadina varem) jõudsin õigupoolest kummalise ringiga, kuid sellegipoolest oli ka minu ootusärevus kõrgel. Pinget aitas ülal hoida viimasel hetkel tehtud otsus vahetada ära kontserdi pooled. Nimelt pidi esimeses pooles algselt kõlama kõnealuse plaadi materjal koos „Hinguse“ tsükli uue osaga, teises pooles lubati aga vestlust heliloojaga ja viimaks filmimuusika programmi. See oleks olnud ka esitajatele lihtsam – saada põhiteosega võimalikult ruttu ühele poole ja siis nautida „Naksitralle“ –, kuid ega kunstis peagi kõik kerge olema.

    Niisiis algas õhtu hoopis meeleoluka vestlusega. Publik sai näiteks teada, kuidas Härmo Härm ehitas pärast igat bändiproovi Grünbergi süntesaatorit edasi, nii et järgmises proovis oli jälle laual justkui uus instrument, mõned huvitavamad funktsioonid jättis aga pillimeister sisse puhtalt hajameelsusest. Räägiti sellest, et ebastabiilne ja nihkuva häälestusega „firmakas“ analoog­süntesaator maksis kunagi sama palju kui maja Nõmmel. Grünberg tutvustas paari sõnaga oma seisukohta, et filmihelilooja peaks vajaduse korral suutma oma muusikat terviku huvides ka taandada. Viimaks saime teada, et elektroonilised instrumendid sobituvad „hinguse“ kontseptsiooniga kõige paremini sel lihtsal põhjusel, et vaid elektrooniline heli saab tekkida n-ö eimillestki ning kasvada ja kaduda märkamatult, samal ajal kui akustilistel pillidel jääb isegi väga peenetundeliselt mängides alati kuulda heli algus ja lõpp.

    Järgnenud filmimuusikaprogramm aitas säilitada muhedat meeleolu, peale „Naksitrallide“ kõlas seal näiteks animafilmi „Klaabu“ muusika. Eks ole see omamoodi lapsepõlve popmuusika, mis vähemalt minu põlvkonnal tekitas kindlasti nostalgilise seose. Selline kergemat laadi avang aitas aga juhtida tähelepanu EMA koosseisule ja pillipargile. Elektroonilist kaadervärki oli laval omajagu, alustades arvutitest ja muudest digilahendustest ning lõpetades analoogsüntesaatoritega, millest üks oli olnud väidetavalt kasutusel ka „Hinguse“ originaalsalvestusel. Asi kiskus kraadi võrra huvitavamaks, kui kõlama hakkas muusika filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“ – umbes täpselt nii, nagu see filmi alguses eimillestki välja ilmub. Taavi Kerikmäe soolosüntesaator oli täpselt õige tämbriga, taustal undavad tumekihid olid samuti originaalilähedased (tekkis isegi kahtlus, kas tegu pole mitte sämplitega). Ometigi tekkis minus võõrastus, sest külmalt kiunuv süntesaator kõlab heliribal ju tõesti improvisatsiooniliselt, hapralt ja otsinguliselt, kuid vorm, mille need otsingud võtavad, on aastatepikkuse korduse tulemusena kinnistunud ajukurdude vahele teatava in­variandina, millest hälbimine registreerub peaaegu et veana. Samasugust esteetilist kiivust ei tekkinud mul aga inspektor Glebsky unenäo ega laviini stseeni muusika suhtes, kuivõrd need lood on tihedama faktuuriga ja peavad töötlustele paremini vastu. Eriti mõjuvaks osutus võimsalt sünge „Laviin“.

    Kui EMA kuulutas välja „Hinguse“ esiettekande, siis oli õhk ootusest paks – seda enam, et teost ei olnud kunagi noodistatud ning partituur tuli salvestiste ja mälujälgede põhjal rekonstrueerida, samal ajal kui Grünberg oli avaldanud kahtlust, kas teost üldse annab elavas ettekandes esitada.

    Tsükkel „Hingus“ haaras minu tähele­panu küll esimesest hetkest peale. Kuna paiknesin külgrõdul, kust avanes ansamblile väga hea vaade, siis olin pilguga naelutatud laval toimuvale. Alles tsükli lõpus märkasin, et kui esimeses pooles olin veel poole silmaga jälginud Tencu visuaale, kus filmimaterjal oli läbi joonistatud ja uut moodi elama pandud, siis „Hinguse“ lõpuks polnud ma tõesti vist kordagi lavalt kõrvale vaadanud ega ilmselt ka hinganud, nii et ma tõesti ei tea, mis seal suurel ekraanil jooksis.

    Stabiilse harmooniaplaaniga „Hingus I“ mõjus omamoodi eelhäälestusena. See osa põhineb loomulikul mollil, peamiselt pentatoonikal, nii et tähelepanu läheb seal tämbritele ja dünaamikale, paisutustele ja vaibumistele. Prāṇā muudkui voolab ja kulgeb, tõmbub kokku ja lendab laiali. Rütmi­figuurid mõjuvad seal retsiteerivalt, nii et isegi Grünbergi budistlikku tausta teadmata võib tekkida seos Tiibeti budismi rituaalidega. Tämbriliselt oli kõik äratuntav. Leidus ka mõningaid erinevusi, kuid need mõjusid värskendavalt ning järjest enam süvenes veendumus, et tegemist on elavaks ettekandeks vägagi sobiliku teosega ja EMA on esituseks täpselt õige koosseis. Kõige rohkem tundsin ehk puudust kirikuorelist, mida elektroonilised pillid asendada ei suutnud, kuid selle vea saaks parandada vaid ühel viisil … Kirikus esitamist võiks ju kaaluda, sest Estonia kontserdisaali akustika tundus selle teose jaoks paiguti liiga „kuiv“. Järgnenud „Hingus II“ kujutab endast lühikest vaheosa, mille ajal tabasin end mõttelt, et mõningaid akustilisi löökpille oleks võinud siiski lisaks kasutada. „Hingus III“ vaheldab unelevaid passaaže võimsalt mõjuvate ja „ülespoole rebivate“ refräänidega, mis kulmineeruvad helistikumodulatsioonide reaga, valitsevasse heakõlalisusesse sõidavad seal aeg-ajalt sisse ka oreli klastrid. Nii melodramaatiliselt, kui see ka ei kõla, tõusevad mul seda osa kuulates iga kord ihukarvad püsti ja EMA esitus ei olnud mingi erand. „Hingus IV“ kulmineerub plaadil kirikukellade ja orelihelide atonaalse mürasulamiga, kuid Estonia kontserdisaalis jäid elemendid siiski eraldi kihtidena paigale. Üldiselt võib aga teose ettekannet pidada kindlalt õnnestunuks ja tõesti eriliseks sündmuseks.

    Plaadil „Hingus“ leidub veel orientaalses früügia laadis „Valgusõis“, mis kõlas elavas ettekandes samuti täiesti äratuntavalt. Ometi on selge, et ka see teos võimaldab palju vabadust ja kõike noot-noodilt esitada ei saa ega pole vajagi. Meeldejääva meloodiaga „Teekond“ jäi aga millegipärast esitamata.

    Viimaks kõlas Grünbergi uudisteose „Hingus 2021“ esiettekanne, mis algas külmalt ja kosmiliselt (kui soovite, siis nagu nimetu lugu nr 10 Aphex Twini albumilt „Selected Ambient Works Volume II“). Teose teine pool oli seevastu aktiivse rütmiga ja sõjakas, seal oli kasutatud hulgaliselt orkestripillide ja trummide sämpleid ning see tekitas mul paratamatult seose neofolk- ja martial industrial žanriga. Silme eest käisid läbi mõningad sõjapidamise arvutimängud, Tencu leegitsevad visuaalid tõid aga meelde Šiva kosmilise tuletantsu, millega põletatakse maailm tuhaks. Helilooja sõnul kajastab teos meie ärevaid aegu, milles annavad tooni globaalprobleemid ja murenev suhtluskultuur, kuid annab ka lootust tulevikuks. Seda lootust mina seal küll ei tajunud. Ometi on selge, et praegusel ajal oleks mõnevõrra kohatu põgeneda kuhugi mäetippu õndsust otsima ning helilooja vastumeelsust minevikuigatsuse taaselustamise suhtes võib igal juhul tervitada.

    * Prāṇa – skr ’hingus’. Prāṇāyāma – Vana-India päritolu hingamise teadvustamise harjutus.

  • Kõik tuleviku, tulevik kõigi nimel

    KIRKE PÄSS

    Näitus „Majad, mida me vajame“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. XI. Näitusel osalevad Anna-Liisa Unt, arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, Kuidas, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, Pluss, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ja Stuudio Tallinn. Kuraator Jarmo Kauge, ruumikujundajad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke, graafiline kujundaja Margus Tamm.

    Arhitektuurimuuseumi 30. tegevusaastale pühendatud näituse kuraator Jarmo Kauge kutsus Eesti arhitektuurivälja esindajad mõtlema selle üle, milliseid maju me vajame, lähtudes ühiskonda ees ootavatest kataklüsmidest, nagu kliimakriis, ressursipuudus, ülerahvastatus jms. Näituse 16 osalejale anti selgesõnaline eesmärk unistada ja näidata tulevikulootusi ühes prognoosidest tuleneva meeleheitega. Millised on alternatiivsed olemisviisid? Milliseid küsimusi tuleb esitada? Millised on lahendused? Muuseumi direktor Triin Ojari lisas provotseeriva tõuke: „Arhitekt-visionääridest pole ammu midagi kuulda olnud. On neid üldse veel?“

    Arhitektuuri eest ei põgene: sealt peegeldub aja nägu koos selle vajaduste, võimaluste, oskuste, unistuste ja soovidega. Arhitektid ei loo seega pelgalt ruumi, vaid ennustavad tulevikku. Kuhu me ikkagi tüürime ja kas liikumissuund on teadlikult rihitud sinna, kuhu jõuda tahame?

    Distants

    Näituseruumi viib kitsas liikumisrada. Saali keskele paigutatud ekspositsiooni ümber on läbikumava piirava seinaga vaheruum, mida mööda kõndides jõuab saali teises otsas asuva sissepääsuni. Näituse kujundajad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke on toonud soolalattu teadmatuse ahistavust peegeldava atmosfääri: täpselt ei näe, aga üht-teist võib aimata. Meenuvad jõuluaegne lumesajus linn kaminasimsil klaaskera sees või Buck­minster Fulleri klaaskupli alla suletud Manhattani utoopia.

    Anna-Liisa Unt on andnud näitusele teise vaatenurga saali keskele püstitatud trepiga. Selleks et näha suurt pilti, on vaja distantseeruda. Kanga tekstuuri ja lõime saab uurida küll ka lähedalt, kuid see, et tegu on jakiga, saab selgeks vaid eemalt. Tulevikku ette kujutada, sellest mõelda ja seda esitleda näib olevat võimalik vaid distantsilt.

    Kliima

    Ehituskunsti 59. numbri sissejuhatuses mõtiskleb arhitektuuri ja ilmastiku üle Šveitsi arhitekt Philippe Rahm. Ta kirjutab, et arhitektuuri loomisel pöördutakse tagasi selle algfunktsiooni juurde: oleme tahes-tahtmata sunnitud tegelema kliimaga. Arhitektuur sündis ju vajaduse tõttu ilmaga kohaneda ning nüüd ollakse ringiga sinna tagasi jõudnud. Selline probleemipüstitus on Plussi arhitektide näitusetöö kondikava: kliima järjest kiirema soojenemise katastroofilised tagajärjed paistavad üha reaalsemad. Tasakaalu taastamisele kaasa­aitamiseks on arhitektid toetunud teadusajakirjas Science Advances ilmunud artiklile ja panevad ette ehitada poolustele lund ja jääd tootvad tornid, mis saavad energia jääkihialustest hoovustest ja salvestavad selle soojusmahutina toimivasse kunstlumme. Lootus, et inimesed suudavad oma eluviisi muuta või et sellest piisab, paistab olevat kadunud.

    Molumba arhitektuuribüroo unistab tõeliselt rohelisest pealinnast töös „Superroheline“. See mõjub kui kohalike omavalitsuste valimiste eelne propaganda: laual ootavad flaierid, pähe surutakse konna pildiga nokats ning reklaammaterjali võib koju viia riidest kotis. „Superrohelises“ näidatakse, mida tuleb teha, et Tallinn, mis kandideeris edutult 2022. aastal Euroopa rohelise pealinna tiitlile, saaks selle aastal 2025. Tervem, õnnelikum ühiskond ja jätkusuutlikum keskkond saavutatakse alternatiivse kiire lahendusega: üks pikk hoone Virust Iruni lahendab kõik probleemid ja linn võib saada superrohelise tiitli. Kas võit tuleb? Kriitikanooled tabavad sellele küsimusele vastamisel ühiskonna heaolu õõnestavat mugavustsoonis eluviisi, aga ka populistlikku juhtimist ja täitmata lubadusi.

    Askees

    Kaua on mu laual seisnud Pier Vittorio Aureli raamat „Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist“. Aureli kirjtab: „Olukorras, kus majandus suudab ühiskondlikku rikkust hinnata üksnes rohkema kaudu – rohkem arengut, rohkem kasvu –, kätkeb ütlus „vähem on piisav“ katset määratleda uus eluviis, mis kaugeneb nii kasvulubadusest kui ka ähvardavast nappuseteooriast.“ Aureli väitel tuleb selleks keskenduda ennekõike oma eluviisile, alustada kõige argisematest harjumustest. Nii on tulevikule lähenenud ka arhitektuuribüroo B210, kes on võtnud vaatluse alla inimkehale kõige lähemal asetseva objekti, rõivad. Näituseks välja töötatud rüüruum on praktiline ja kompaktne kehakate, kus on ühendatud ehitus- ja rõivakunst. Eestis toodetud naturaalsest villast ürp rahuldab vähese kuluga mitmed mobiilse eluviisi vajadused: see on kehavari, lamamisalus, kott ja energiasalvesti.

    Elina Liivale ja Helena Rummole on oluline loobumine mugavast elust. Nad ütlevad, et askeesi kasuks otsustamine on justkui hotellipaketi valik. Puhkusereisile minnes tuleb valida reisi tüüp ja hotelli mugavuste tase, samamoodi tuleks teha valik edasiseks eluks. Tuleb teadvustada, et iga valikuga kaasneb paratamatult millestki loobumine.

    Algus ja lõpp

    Näitusel on visioone, kus on kujutatud elu jätkumist professioonile ainuomaselt – arhitektuuriprojektide kaudu. Raoul Kurvitza futuristlikud joonistused kirjeldavad kolme tüüpi ja hinnaklassiga maja, mis kiidavad heaks mobiilse eluviisi, on paindliku ruumiplaaniga ning toetavad energia-, toidu- ja finantssõltumatust.

    Utoopia ei eelda tehnoloogiaimesid, kuid ka ei välista neid. Margit Mutso ja Inke-Brett Eek on inspireerunud puu metafoorist ja pakkunud välja isemajandava mikroküla ehk tüvimaja. Autorid on läbi mõelnud selle eluringi ehitamisest kuni lagunemiseni, kui alles jääb vaid väike aimatav küngas. Praegu tuleb hoone kavandamisel täita ehitusobjekti jäätmekava, kirjeldada, kui suured on materjalikogused ja mis saab nendest lammutamisel. Läbi võiks ju mängida ka selle, milline võiks olla hoone lisafunktsioon või missugused lisavõimalused, kui algne funktsioon kaob, aga ruum jääb.

    Suhtlus

    Laura Linsi ja Roland Reemaa panevad mõtlema protsesside komplekssusele veepuhastusjaama kujundi kaudu. Nad on ehitanud võimsa kahepoolse kokku- ja lahtivolditava triptühhoni käsitsi joonistatud stseenidega hoonest ja selle ümbrusest. Veepuhastusjaamaga seotud tegurid on osa tuleviku ruumi loojatest: nende seas on kõdu, arhitekt, taim, bakter, vesi, ehitusmaterjal, masin ja lappija. Ühise eesmärgi saavutamiseks on vaja head suhtlusoskust. Pandeemiaaeg on tõestanud, et viiruste, loomade ja tehnoloogiliste kehadega tuleb arvestada ka ruumiloomes. Selleks et elu jätkuks viirusele vaatamata, pidime ju muutma oma liikumist, ruumikasutust ning õppima elama teistmoodi.

    Võrdsus ja vendlus

    Stuudio Tallinn on näituse tarbeks koostanud eri liikidega arvestava tänavate argielu manifesti. Seal seisab: „Üks ei tohi teist mürgitada. Üks ei tohi teist hukka mõista. Üks pole olulisem kui teine“. Viimane meenutab mulle Jante seadust, Skandinaavia heaoluühiskonna mentaliteeti kirjeldavaid käitumispõhimõtteid, eriti ühte: „Ära arva, et sa oled meist parem“.

    Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitši vastandlikke elukeskkondi vaadates tekib kohatu, kuid ergutav tunne. Nad on virtuaalreaalsusse kokku põiminud eksklusiivsete uuselamurajoonide ja amortiseerunud äärelinna elamufondi elemendid. Nii lahkavad Jõekalda ja Staškevitš aina süvenevat segregatsiooniprobleemi, mis sunnib ühele osale elanikkonnast peale askeesi, et teised, vähemus, saaks naudiskleda. Autorid suunavad mõtlema empaatilisema elukeskkonna loome peale, nii et arvestataks kõigiga: õige valik on see, mis toob kasu kõige suuremale hulgale inimestele.

    Väärindamine

    Millised on siis need õiged valikud, mis toovad enim kasu? Juba ajapiiri seadmine võib anda erineva vastuse. Liiga vähe mõeldakse tõeliselt pikas perspektiivis, nt 100–300 aastat, enamasti piirdutakse oma elueaga. Massilise liigtootmise ja tarbimisega on kaasnenud rohkesti prügi. Mis aga ühele prügi, see teisele varandus. Kadarik Tüür Arhitektide (KTA) töös on käsitletud jäätmeid ressursina, mida võiks ladestada kivimikihtidena maa-alusesse templisse. Selles võiks väärtust näha tulevikuinimene, nii et seda kaevandataks nagu kõiki teisi kivimeid ja metalle. KTA on varem välja pakkunud ka Aidu püramiidid, maastikuvormid, mis ehitataks kaevandamisest üle jäänud tuhast.

    Kaevandusmaastikud on looduse oma tahtmise ja vajaduse järgi moonutamise visuaalne ja füüsiline tõend, toorme lõppemisel aga hääbuvad külad, järele jääb kurnatud keskkond. Mõne aja pärast näitab aga loodus taas oma väge. Selleks on vaja, et vahepeal ei tehtaks mitte midagi, kuid tihtipeale ei kannatata oodata. Kaevandus ammendub aastakümnetega, looduse taastumine võtab rohkem aega. Kuidas anda loodusele tagasi, väärindada postindustriaalne muteerunud maastik?

    Peeter Pere on pakkunud välja Rummu paekivikarjääri asustamise. Uutmoodi rahvuslikus paearhitektuuris kasutataks ära sealsed õõnsused ja ruumid, sekkutaks nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Pere andnud võimaluse edasi mõelda, kuidas võiks selline küla toimida, kuidas ruumid korraldada. Paralleele võib siinkohal tõmmata sajandeid vana pehmesse pinnasesse kaevatud Hiina koobaslinnaga, Türgi iidse Kapadookia koobaslinnaga või Jordaania Petra kaljulinnaga.

    Kohapõhisus

    Näituse üks sakraalsemaid eksponaate sarnaneb Petra roosast kivist välja uuristatud varakambriga: saleda kõrgusesse pürgiva savist risttahuka keskelt on välja uuristatud arhitektuuriobjekt. Grupi, kes esineb nime all Kuidas, esindaja ja ühe autori Hannes Praksi seletuse kohaselt ehitati altarilaadne sammas üheskoos tampsavist, kuid ideaalse koostise ja lihvitud oskusteni jõudmiseks läks palju aega ja tuli teha rohkelt katsetusi. Tampsavist objekt on loodud kohalikust materjalist ning oma käte ehk kohaliku tööjõuga. Tähelepanu pööratakse just meile eriomasele keskkonnale ja oskustele: see on kui omamoodi globaliseerumisest lahti ütlev askeetlus, jätkusuutliku eluviisi üks võimalus.

    PART on välja pakkunud maja sLender. See on inspireeritud Tallinnas XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses populaarsest Lenderi tüüpi puidust üürimajast, mida iseloomustavad kohalik materjal, odav tooraine ja kiire ehitamine. sLenderiga haakuvad tänapäevased märksõnad nagu „jätkusuutlikkus“, „automatiseeritus“ ja „kohandatavus“. Olgu puit või savi, ühel päeval võib juhtuda, et meil ei jäägi muud üle kui saada hakkama sellega, mis meie lähiümbruses kasutada-kasvatada on.

    Tulevik

    Tulevik sõltub ennekõike noorimatest. Arhitektuurikooli kaudu osalevad näitusel ka need, kes ühel hetkel võtavad ohjad enda kätte ja on sunnitud elama taagaga, mille praegune eluviis neile jätab. Koostöös lastega on valminud nii mäng kui visioonid, mida on meil elus kõige rohkem vaja. See tundubki näitusel kõige olulisem: kui uus põlvkond praegustele ideedele rakendust ei leia, kui nad ei oska kaasa mõelda, siis …

    Tuleviku väetamine

    Mitmest tööst kumab läbi küsimus, mis meist alles jääb ja kuidas soovime tulevikku väetada. Kuidas edaspidi ellu jääda ja millest selle nimel loobuda? Väidetavalt on käes tehisintellekti ajastu, kuid näitusel on liigutud pigem algupärasuse poole. Ehk see ongi nutikus? Tegu pole pelgalt ringiga tagasipöördumisega vanade oskuste ja eluviiside juurde, vaid spiraalina selle kohale jõudmisega, tehnoloogiliste ja teadmisepõhiste uuendustega, et lahendada olulised küsimused aina kaugemale tulevikku vaadates.

    Soovin, et arhitektid esitleksid oma mõtteid ja visioone aina rohkem. Visioonita poleks ju 30 aastat tagasi sündinud ka arhitektuurimuuseum. Lõpetan Leonhard Lapini mõttega näituselt: ärgem unustagem tuleviku tõsiduse kõrval ka selle kunstipärast loomust, pragmatismist vaba elu.

    Raoul Kurvitza projekt „Nemohaus“, kõikvõimalikele maastikele mõeldud liikurmaja.
    Suurte süsteemide delikaatse muukimise on ette võtnud Laura Linsi ja Roland Reemaa projektis „Veepuhastusjaama allegooria“.
    Näitusel osalejatele anti selgesõnaline eesmärk unistada ja näidata tulevikulootusi ühes prognoosidest tuleneva meeleheitega. Esiplaanil Stuudio Tallinna „Tänavate argielu manifest“.

  • Ühest õigusealasest koolist ei aita

    IGOR GRÄZIN

    Praegu käib vaidlus selle üle, kas õigusteadust tuleb õpetada mitmes kõrgkoolis1,2 – Tallinnas kahes ja Tartus ühes – või tuleb kogu juriidiline haridus viia kokku ainult Tartusse. Dispuut on seda hullem, et mõned vaidlevad juristid teevad seda nii, et rikutakse õigusriigi aluspõhimõtet – võimude lahusust. Jurisprudents kuulub aga nn vabade kutsete hulka nagu kunstid, teadus, religioon. Need teadmised ei tohi kuuluda riigi kontrolli alla. Seega pole õige, kui sellest, kus ja kuidas õigust õpetada räägivad riigikohtunik ja õiguskantsler,3 kelle võimuses on riiklikult käskida. Akadeemilist haridust riiklikult käskida ei tohi. Kas me oskame ette kujutada olukorda, kus USA justiitsminister, k.a peaprokurör, või riigikohtunik hakkaks seletama Harvardi või Yale’i ülikoolile, kuidas nood peavad õpetama, või käskima neil oma õigusteaduskond lihtsalt kinni panna! Aga et Eesti ülemkohtu esimees seda teeb, ei pane me tähelegi.

    Kahjulik reform

    Käimasolevas pealesurumises Tallinna õigusõppe likvideerimiseks unustatakse, et meie akadeemiline haridus ja eeskätt juura langes aastate eest nn ühendreformi alla, milles haridus jagati bakalaureuse- (kolm aastat) ja magistriõppeks (kaks aastat). See tähendab, et tegelikku juurat õpiti vaid kaks viimast aastat, mis sundis õiguse õpetamisest välja jätma oma paarkümmend ainet: arbitraaži, rahandusõiguse, väärtpaberid, raamatupidamise, kohtustatistika, panga vahendatud tehingud (secured transactions ja siis ka UCP 500), kriminalistika, kohtumeditsiini, üld- ja kohtupsühholoogia, kohtu- ja prokuratuuri korralduse, valitsusväliste organisatsioonide õiguse, sõna- ja trükivabaduse, digitaalõiguse, maa- ja kinnisvaraõiguse … kui nimetada vaid mõnda. Ma arvan, et see ajab mõnelgi kananaha ihule, kui saadakse teada, et neid distsipliine ülikoolis ei õpetata. (Rõhutan, et kõigis nendes ainetes on meil õpetajad olemas. Tänu sellele, et nad on õppinud välismaal. Sageli on mõnes aines ainult üks õppejõud, kelle sünnituspuhkusele jäämisel, minema kolimisel või surma korral kaob ka selle aine õpetamine. Kui Nõukogude ajal oli iga aine kohta kolm-neli õppejõudu, näiteks tsiviilõiguses Endel Ploom, Lembit Saarnits, Peeter Kask, Jenny Ananjeva, Paul Varul, õigusteoorias ja -filosoofias Advig Kiris, Peeter Vihalem, Eerik-Juhan Truuväli, Igor Gräzin, Jüri Jegorov, Leo Leesment ja Raul Narits, siis nüüd on üks õppejõud kolme-nelja kohta.)

    Idee üle minna tasuta õppele oli rumal ja baseerus iga rektori veendumusel, et just temal on parimad suhted ministriga ja seega suurimad šansid saada temalt senisest rohkem raha, lisaks oli tollase IRLi ministri peas soov allavett minevale erakonnale noortelt hädavajalikke hääli korjata. Mõlemad kaalutlused on tänapäeval osutunud mõttetuks, aga tasuta ja nigel ülikooliharidus on jäänud, s.t juristide õpe kestab kaks aastat nelja ja poole asemel ja raha õppe-teadustööks ikkagi ei ole.

    Minu praegused Helsingi-tudengid, kelle õpe on tasuline, ei ole eesti kaasvõitlejaid suuresti ületavad geeniused, vaid inimesed, sealhulgas ka juriidilistel ametikohtadel töötajad, kes tahavad oma raha eest midagi vastu saada. Ja ära õppida. Kusjuures meilegi pole a priori selge, et Tartu on õiguse õpetamiseks parim ja ainus koht: eraülikoolide akrediteering ja õppetöö edukus Helsingis kinnitavad, et nii ei pruugi see olla (aga võib ka olla, kuid see ei oma tähtsust!). Käskivas toonis peetav dispuut avab meie riigile tee diktatuuri, likvideeritakse seegi vähene akadeemiline vabadus, mis ülikoolidele on veel jäänud. Ma pean ülivajalikuks, et õiguskantsler ja kohtunikud loeksid läbi meie silmapaistvama juristi-demokraadi Jaan Krossi raamatu „Mesmeri ring“ (Kupar 1995), kus kujutatakse üliõpilaskonna protesti Kaarel Eenpalu vastu, kes vaid õhkõrnalt püüab ülikooli autonoomiat ahistada, kuna reguleeritakse vaid rektori valimist ja korporatsioonide korda. Kõigi nende kuue Helsingi-aasta jooksul, mil olen õpetanud Tallinna ülikooli Helsingi koolis, pole ma kordagi tunnetanud Soome valitsuselt mingisugustki, ka kaudset, ahistamist.

    Tallinn ja Tartu

    Justiitsminister Maris Lauri ütles4 õigesti, et Tallinna-Tartu kõrgel positsioonil juristide vastandumine on vaidlus raha ja selle pärast, et Tallinna ülikoolidest juurahariduse andmine Tartusse ümber tõsta. Mõistagi tähendab see raha äravõtmist kõigilt teistelt peale Tartu ülikooli, kus õpetamise tase on sama mis mujal. Kui aga ülikooli raha oleneb ministri tujust, siis on loogiline soov kujundada ülikool ümber mitte akadeemiliste huvide, vaid riigile meeldimise järgi. On veel üks nüanss, mida juriidiliste kutsekodade esimehed ei näe ega mõista: ülikoolide õigusteaduskonnad annavad lõpetajatele diplomi akadeemiliste kraadide kohta (bakalaureus, magister), aga mitte kutse. Kutse annavad kutsekojad. Just kutsekojad ehitavad ülikooli kraadi peale erialased praktilised oskused, kusjuures näiteks USAs kukub advokatuuri esmakordsel eksamil läbi kolm neljandikku sooritajatest. Mäletate komöödiast „My Cousin Vinni“5 – kolm on kohtu seadus (for me three times was charm)? Filmist jookseb läbi detail: kogu protsessiõiguse õpetamine lasub ainult advokatuuril. USA advokatuuri eksamitel on läbi kukkunud Franklin D. Roosevelt, John Kennedy (kaks korda), Bill ja Hillary Clinton, praegune asepresident Kamala Harris ja teisigi kuulsusi. Kennedy oli lõpetanud Harvardi ülikooli ja ega keegi tema topelt läbikukkumisest ei järelda, et Harvardi õiguskool oleks vilets. Hinnanguliselt on advokatuuri eksamil läbi kukkunud ligi 100 000 juristi.

    Seda öelnult vaadelgem nüüd Tallinna ja Tartu õigusõppe vahekorda.

    Üks põhjus, miks Tallinnas on õiguse õppimine parem ja tulemuslikum, on see, et erinevalt Tartust asuvad Tallinnas kõik valitsusasutused, parlament ja enamiku firmade peakorterid. Kui Tartus hööveldatakse laudu, siis Tallinnas aetakse nende Tartus kruvidega kinnitatud kaupadega äri. Teine moment veel: just Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut võtab õigusteaduse alale vastu ohtralt välistudengeid üle Euroopa ja õpetab neid ka Helsingi filiaalis. Sellest ei järeldu, et Tartu ülikool peaks õiguse õpetamise sulgema, ei, hoopiski mitte, sest sealgi on omad eelised kas või riigikohtu näol, kust ülikool võib kutsuda endale õppejõude. Aga see vastuolu pole veel kõik.

    Meil on praegu mitu niisugust kohtuasja, mis pakuvad huvi ajakirjanikele ja üldsusele. Oleme juba hakanud ekraanilt ära tundma kohtunike, prokuröride ja advokaatide nimesid ja nägusid. Alles hiljuti märkis üks tuttav, et näinud „Aktuaalses kaameras“ mingit istungit, kus kas või pildi serval ei olnud Aivar Pilve ega Paul Kerest, sai ta aru, et ilma nendeta pole see protsess justkui kaalukas. Ja mis veel tähtsam: me kõik oleme nüüd selgeks saanud, et kohtuprotsessis saavad omavahel kokku vähemalt kaks vastandlikku tõde – süüdistaja/hageja ja süüdistatava/kostja oma. Kumbki neist tõdedest pole lõplik, enne kui kõrgem kohtuinstants on leidnud oma tõe, mis kaldub ühe või teise esimese astme tõe suunas.

    Toon lihtsa näite ühest kuulsast kohtuasjast, vendade Voitkade omast. Vennaksed elasid mäletatavasti metsavennaelu 14 aastat: ehitasid punkreid, varjusid inimeste eest, varastasid ja röövisid, sh politseinikelt relvi. Kui nad 2000. aastal tabati ja kohtu alla saadeti, ilmnes asjaolu, et avalik arvamus oli nende kui metsavendade poolt. Nad esindasid ja kehastasid kõike seda romantilist, mida metsavendluse legendid endast kujutavad. Teistpidi olid nad aga tavalised kriminaalid, kes röövisid kauplustest toiduaineid, bensiini, masinaid, isegi loteriipileteid. Ja sellistena oli nende kohus minna vanglasse. Siin ongi tegemist õigusteoreetilise konfliktiga: nn positiivne ehk tähttäheline õigusteadus nõudnuks üksüheselt varaste vangi panemist, õigusfilosoofiline juura aga andnuks neile kui metsavendadele, ühiskonna vastu protestijatele kas vabaduse või tingliku karistuse. Ühesõnaga: üks lugu, kaks tõlgendust. Mõlema poole juristidele oli vaidluse sisu selge, aga käitumine selles moraalne ja seega vaieldav.

    Mida tähendab sel juhul juristiharidus? Mida tähendab moraalsete tõekspidamiste kogum? See, mis kujuneb õigusteadust õppides ja hiljem juristina töötades. Elu näitab, et mõttelaade on erinevaid: kas või advokaadibüroode vaated, stiilid ja suhtumised on erinevad, kuigi on õpitud samas Tartu ülikoolis ja samade õppejõudude juures. Ja vastupidi: oleks äärmiselt halb, kui kõik juristid arvaksid üht- ja sedasama: no milleks siis kaks poolt ühes protsessis? Eestist veidi suuremas USA osariigis Indianas õpetatakse osariigi juurat viies variatsioonis. Seetõttu on loogiline, et protsessis satuvad vastakuti eri koolide lõpetajad. Neil on kõik erinev – esinemise stiil, suhtumine tõenditesse, juriidiline maailmavaade. Ning just see tagabki protsessi võistlevuse, tõe läbivalgustamise igast kandist kuni kohtuasja lõpliku lahenduseni.

    Just protsesside võistlevuse ja igakülgsuse nimel ei tohi ära kaduda vähemalt kahe juriidilise kooli loomupärane konkurents. Kusjuures – pangem tähele – see konkurents ei ole samane võistlusega teistes õpivaldkondades. Füüsik, geograaf, anatoom ei konkureeri omavahel pärast ülikooli lõpetamist muidu kui erialase töökoha ja teaduslike grantide pärast. Matemaatik Princetonis ja Moskvas (vastavalt Einstein ja Kolmogorov) tegelevad samase probleemiga ja aitavad teineteist takistustest üle, kui need uurimistöö käigus tekivad. Juristidel on konkurents teine ja saab alguse alles siis, kui karjäär on alles alanud. Keemik läheb maailma selleks, et töötada harmoonias teise keemikuga, jurist läheb tööle selleks, et võita kohtuasju. Kümme ja enam füüsikakeskust võivad kokku panna oma raha ja võimalused, selleks et ehitada üks ja ühine kallis seade, nt CERN, ja asendada intellektuaalne võistlus sünergiaga; juristide elu on aga konkurents kõigis vaadeldavates kohtu- ja muudes asjades. Õigusteadus ei ole rahaliselt kallis: paarkümmend ja pluss õppejõudu, näpuotsaga raamatuid, ja ongi kõik. Enamgi veel, kordan oma ütlust kümneid kordi, olles ühe hariduse järgi puhas filosoof: õigusteadus ei ole rangelt võttes üldse teadus, vaid vaimne käsitöö. Alles mõne sajandi eest, aga Ameerikas palju hiljem, hakati õigust õpetama ülikoolides, enne seda olid tavalised keskharidusega kutsekoolid (law schools). Juristi haridus seisneb selles, et osata otsida ja leida seaduste tekste, neist aru saada ja kõrvutada neid kohtulahenditega samasugustes asjades. Ime siis, et paljudel juristidel juriidiline haridus üldse puudus (maailmakuulus õigussotsioloogia rajaja Roscoe Pound oli botaanik) ja juriidilise haridusega inimesed tegelesid muuga. Pjotr Tšaikovski hakkas heliloojaks, Vassili Kandinsky maalikunstnikuks jne. Vaat see ongi põhjus, miks õigusteadus teaduse mõttes ei oma tähendust kõrgkooli mõttes. Maailmakuulsas Peterburi juriidilises koolis õpetati XIX sajandi lõpul ka tantsimist, ratsutamist, muusikat ja poeesiat. Lõpetajatest said seltskonnas käituda oskavad inimesed. Niisamuti nagu ka merekooli lõpetanutest.

    Nii Tartus kui ka Tallinna õigusõppes tehakse teadustööd, aga ühevõrra suhteliselt ebaolulist – teemadel, mis Eestisse ei puutu. Puht Eesti-ainelisi analüütilisi kirjutisi välismaal avaldada ei ole võimalik. Kümne aasta jooksul avaldasin USAs 17 teadusartiklit ja neist vaid kolm olid seotud Eestiga tänu sellele, et 1990ndate aastate algul oli tegemist populaarse regiooniga: ingliskeelseid juriste huvitas, et mis seal Baltimaades toimub. Sellepärast arvangi, et teadustöö (mis tegelikult teadustöö ei ole) ei ole õigusõppe kvaliteedi näitaja ja rahvusele oluline tegevus. See oli 1936. aastal, kui Fred Rodell kirjutas kuulsa artikli „Hüvasti, juriidilised ajakirjad!“, kus ta tõestas, miks õigusteaduse pretensioonid teaduslikkusele on alusetud. Tavaline juura teadusartikkel kujutab endast mingi seadusandliku akti ümberjutustust, võrdlemist mõne teise seadusega, mille leidmine võtab arvutis aega 3–5 minutit, antud seaduse kommenteerimist, ja ongi kõik. Mul on mitukümmend kolleegi, kes kirjutavad juriidilist „teadust“, aga vaid haruharva kohtan kedagi, kes neid artikleid on lugenud. Juriidilisel teadusartiklil on peale autori kaks lugejat: artikli toimetaja ja autori ema. Mõnikord juhtub, et artiklit tsiteerib advokaat või prokurör oma kohtukõnes. Kuna neid tsitaate niikuinii keegi ei kontrolli, on need suures osas välja mõeldud.

    Ja vaatamegi siis kommenteerimist kohtus. Ühte ja ainukest tõlgendust ei saa olla siis, kui poolte vaated ja arusaamad on erinevad – nii sünnib tõde. Ja erinevused on seda määravamad, mida erinevamad on vaated ja veendumused eri ülikoolidest tulnud juristidel. Kui muud teadlased võivad ka mitte vaielda, siis juristid peavad vaidlema. Meil kehtiv protsess kannab nimetust võistlev. Võistlus on mehhanism, mille abil jõutakse juriidilise tõeni. Sellepärast on meil vedanud, et juriste on koolitatud mitmes ülikoolis, kelle vahelise konkurentsi loob või likvideerib mitte riik, vaid kohus, kus need juristid esinevad. Juristide koolitamine üksnes ühes koolis toob kaasa protsessi võistlevuse kadumise. Kui kohtunik, prokurör ja advokaat on ühe ülikooli vilistlased, siis nendevahelise diili sünnist saab reaalne oht. Muide, kui kõik kolm protsessi osalist – kohtunik, süüdistaja/hageja ja kaitsja (kostja) – on kõik ühesugused turakad, siis võidutseb … misasi? Õige! Siis võidutseb õiglus. Kui aga kõik on professionaalid, siis omab tähtsust nende hariduslik taust. Kuna olen sellest riigikogus ja meedias palju rääkinud, siis toon siin ähvardava näite, kuidas prokuratuuris kujunes ajapikku sõbrataride kooslus. Pangem tähele, erinevalt teistest asutustest ei ole prokuratuuris olnud ühtegi vallandamist ega töötaja suhtes algatatud kriminaalasja. Igal pool mujal – ministeeriumides, pankades, kirjanike ja pilootide hulgas, isegi kaitsepolitseiametis – on mindud kohtu alla ja kinni, aga prokuratuuris, palun väga – ei ühtegi. Kas see on sellest, et tegemist on ainsa üdini ausa asutusega, või on see lihtsalt sõprade omavaheline asi? Seda olukorras, kus konkurentsi ei olnud ja kus keegi kedagi ei kontrollinud.

    See ongi põhjus, miks meil peaksid alles jääma mitu ülikooli, kus õpetatakse juriste, kes vaidlevad selle nimel, et tark õiglus võidutseks.

    Igor Gräzin on õigusteaduse doktor, professor.

    1 Madis Ernits, Saja-aastane monopol – kas too big to fail? – Sirp 28. V 2021.

    2 Gaabriel Tavits, Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses. – Sirp 11. VI 2021.

    3 Õigusteadlased: riik peaks rahastama akadeemilist õigusharidust vaid ühes ülikoolis. – ERR 7. VI 2021.

    4 Ode Maria Punamäe, Eksperdid on õigushariduskriisi lahenduses eriarvamusel. – ERR 11. VI 2021.

    5 „My Cousin Vinni“, Jonathan Lynn, 1992.

    Saja-aastane monopol – kas too big to fail?

    Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses

  • Loe Sirpi!

    Romaanivõistlus pakkus üllatusi 

    Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ raamat  „Ava(sta)des mägesid“ („Dis)covering … Mountains“

    Võromaa vägi Näitus „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi“

    Aken Lõuna-Eestisse. Mängufilm „Erna on sõjas“

    Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“

    Tallinna Linnateatri „Rogožin“

    Eesti Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid ees“

    Kõik tuleviku, tulevik kõigi nimel – näitus „Majad, mida me vajame“

    Terje Toomistu, „Hindamatu panus feministlikku antropoloogiasse — Margaret Meadi „Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas“

    Mare Mätas, „Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi?“

    Piret Karro, „Võim ja sugu. Ära kärata mu peale”

    Intervjuu teadusfiloosof Peeter Müürsepaga

    Igor Gräzin, „Ühest õigusealasest koolist ei aita“

     

  • Heldur Viires 23. VI 1927 – 23. VI 2021

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik Heldur Viires.

    Heldur Viires sündis Tallinnas ja oli üks viimastest, kes sai osa Eestis 1930ndatel omaks võetud prantsuse maalikoolist: ta astus Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti sõja lõpul ning õppis seal aastatel 1945–1949, kui kool oli veel esimese Pallase moonutamata jätk. 1949. aastal suunati Viires stipendiaadina Leningradi Repini-nimelisse kunstiinstituuti, kust ta tuli samal aastal Tartusse tagasi. Peagi arreteeriti ta formalismis süüdistatuna ja saadeti seetõttu aastateks 1949–1956 Vorkuta vangilaagrisse.

    Vabanedes suundus Heldur Viires õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1959. aastal. Heldur Viires töötas illustraatori ja raamatugraafikuna ning on illustreerinud suurel hulgal teaduslikke väljaandeid ja ilukirjandust. Kui asutati kirjastus Valgus, sai Heldur Viiresest selle peamine teaduslike illustratsioonide looja. Vabakunstnikuna jäi ta truuks prantsuse koloriidikesksele maali­traditsioonile, maalis portreid ja maastikke, tema loomingus on tähtsal kohal ka monotüüpia.

    Näitustel alustas Heldur Viires esinemist 1959. aastal. Tema esimene isikunäitus oli 1971. aastal Göteborgis, järgnesid näitused 1978. aastal Stockholmis, 1981. aasta lõpul ja 1982. aasta algul Tartu kunstimuuseumis, 1988. aastal Adamson-Ericu muuseumis ning 1994. aastal Küü galeriis ja Mikkeli galeriis (koos Kaja Kärneriga). 1998. aastal oli Mikkeli galeriis ja 2007. aastal Tartu kunstimajas väljas valik Heldur Viirese monotüüpiaid.

    1989. aastast on Heldur Viires õpetanud Konrad Mäe ateljees maalimist.

    Heldur Viires on olnud Eesti Kunstnike Liidu liige 1964. aastast. Heldur Viires on üks kunstiühing Pallas taaskäivitajatest 1988. aastal ning 2009. aastast ühingu auliige. 2019. aastal tunnustas Tartu linn Heldur Viirese elutööd, andes talle Tartu aukodaniku tiitli ja Tartu Suurtähe. Heldur Viirest on autasustatud ka Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

    Heldur Viires kuulus ühise maailmavaate ja vaimsusega sõpruskonda, kus olid Ülo Sooster, Lembit Saarts, Silvia Jõgever, Valve Janov, Kaja Kärner, Henn Roode jt. Heldur Viirest mäletatakse vana kooli härrasmehena, alati tähelepaneliku, tundliku ja erksa vestluskaaslasena, kes märkas allhoovusi. Heldur Viires nägi läbi inimlikku rumalust ja põlgas karjerismi, olles nõudlik ja aus, äärmiselt täpne, otsekohene ja kompromissitu. Heldur Viirese panus kunstiellu on olnud tähelepanuväärne. Kerget teed tähtede poole!

    Eesti Kunstnike Liit

    Konrad Mägi Ateljee Selts

    Kunstiühing Pallas

    Tartu linn

    Eesti Kultuurkapital

    Tartu Kunstimuuseum

  • Romaanivõistlus pakkus üllatusi

    EKL

    22. juunil selgusid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused.

    Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe „Suur tuba“ ja Loone Otsa „Armastus“. Teisele kohale tuli Heli Kendra käsikirjaga „Kärkä“. Kolmanda kohaga tunnustati Taavi Liiast käsikirja „Helmandi silmus“ eest.

    Žürii tunnustusega märgiti ära veel kaks käsikirja: Mario Pulveri „Loko­motiiv“ ja Meelis Krafti „Veealused“.

    Eesti Keele Instituut ja kirjastus Eesti Keele Sihtasutus andsid välja keele- ja stiiliauhinna, mille pälvis Kiwa käsikirja „Kummiliimiallikad“ eest. Margus Karu SA eripreemiaga tõsteti esile Katariina Ratasepa käsikiri „Ohverduste sügis“. Postimees Kirjastus tõstis esile Triin Talgi käsikirja „Auhind õigesti elatud elu eest“, Tallinna linnavalitsuse auhind läks Eve Laurile „Mis nimi loeb“ eest.

    Žürii liikme ja EKLi esimehe Tiit Aleksejevi hinnangul oli võistluse tase kõrge: „Võib öelda, et romaanivõistluse tulemused näitavad eesti keele ja kirjanduse elujõudu. Seda olukorras, kus maailm liigub hämamise, keerutamise ja kirjaliku eneseväljenduse allakäigu poole. Eesti kirjandusse on tulnud uued autorid, kel on, mida öelda.“

    Romaanivõistlusele saadeti 81 käsikirja. Žüriisse kuulusid peale Tiit Aleksejevi Andrei Hvostov, Taavi Kangur, Jan Kaus, Eva Koff, Kairi Kruus, Kerttu Rakke ja Reeli Reinaus. Žürii luges käsikirju autorit teadmata.

    Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlus algatati 2014. aastal kunagise kirjastuse Loodus romaanivõistluse eeskujul. Varasemad laureaadid on Armin Kõomägi („Lui Vutoon“, 2015), Vahur Afanasjev („Serafima ja Bogdan“, 2017) ja Paavo Matsin („Kongo tango“, 2019).

    Romaanivõistlust korraldatakse erakapitali toel, tänavu toetasid seda Rahva Raamat, Liviko ja Ellex Raidla.

    Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud autorid. Esireas vasakult Heli Kendra, Juta Kivimäe, Katariina Ratasepp, Meelis Kraft ja Loone Ots, tagareas vasakult Taavi Liias, Eve Laur, Kiwa ja Mario Pulver.

  • Prillid peas hea unelda

    KAUR RIISMAA

    Eesti Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid ees“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, helikujundajad Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja. Mängivad Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan ja Liisa Pulk. Esietendus 11. VI Viinistu katlamajas.

    „Talupojad tantsivad prillid ees“ on farss kahes vaatuses ja üheksas pildis. Üheksa jämekoomilist pilti, millest ei puudu vulgaaranatoomiline sõnavara, jalahoobid tagumikku ning kime naer iseenda pihta. Nende kolme tunni jooksul üldistatakse eestlaste ajalugu alates sakstetapust millalgi kauges ajahämaras kuni tänapäevani. Iga pilt käsitleb mingit kindlat teemat: kuidas eestlased sakstelt raamatu- ja köögitarkust õppisid, sõnavara rikastasid või üliõpilasseltse moodustasid.

    Farss kui teatrižanr. „Talupojad …“ ei ole rangelt võttes n-ö Eesti Draamateatri tükk. Vähemalt osa publikust on tulnud vaatama „vana head“ Draamat ja viriseb vaheajal, et „miks seda sitta nii palju olema peab“. Keegi härra kisub kohvisabas nalja: „Arvasin, et „Kaka ja kevad“ on Kiviräha šedööver, aga see täna on ju puhta sitt.“

    Sitta on tõepoolest palju. Röökides lendab kogu esimese vaatuse sitta igale poole. Kui sitt otsa lõpeb, jätkub tekst mörisedes, jõrisedes või muid loomahääli tehes. „Kas eestlased olidki nii ropud?“ küsib keegi siidõlasalliga daam teiselt, keda ta sõbranjeks nimetab. Too vangutab pead, aga poetab: „Kivirähk teab ja oskab.“ Tõepoolest: kui seda lavastust täpselt samal moel mängitaks kusagil Kopli lõpus vanas tehasehoones, oleks tegemist sotsiaalkriitikaga. Eesti Draamateatri trupi esituses on tegemist farsi (või satiiriga), mis sobib ülikenasti Viinistu katlamajja.

    Farss pole aga mingi nurižanr. Õigupoolest on farss ilmselt ürgseim teatrivorm (kirjutan mitte mingisugustele allikatele tuginedes). Võib-olla teater sündiski sellest, kui üks koopaelanik andis teisele jalaga tagumikku ning märkas, et juuresolijad naeravad. Andis uuesti, mörises, ja kukkus ise ka pikali. Nüüd, ise pikali kukkudes, leiutas ta satiiri – ühiskonna pahede väljanaermise.

    „Talupoegade …“ esimeses vaatuses on pilt, kus vanemate õuduseks selgub, et lapsed on kupjalt sakste sõnu õppinud. Pott, pink, korsten, käärid. Kui kaheksa-aastane Mats (Jüri Tiidus) isalt küsib, kuidas potti eestlaste keeles nimetatakse, oskab isa (Ivo Uukkivi) ainult möriseda, meeleheitlikud silmad pulkas peas. Kindlasti pole just sellist situatsiooni ajaloos kunagi olnud, ent üldistusena sobiks see isegi ajalootunnis vaadata.

    Esimeses vaatuses psühholoogilist mängu ei ole: tegelased on tabatud nende elu peasündmuses, nad ei arene, nali on mõnusalt labane. Ometi kõik liigub, midagi juhtub. Peaks tegevus ka pooleks sekundiks seisma jääma, tuleb uksest Konstantin Päts ning jagab Vabadussõja teenete eest enam-vähem kellele tahes medaleid. Jumal masinast on peaaegu alati laisk dramaturgia, kuid mitte farsis. Farsi puhul peabki püha Päts tulema pildis, mis räägib peldikute rajamisest taredesse. Muidugi tabab teda ootamatu kõhulahtisus. Muidugi pälvib välikäimla rajanud lollakas perepoeg koha riigikogus. Selles žanris ei saa teistmoodi.

    Farsi võlu seisneb selles, et hinnangut ei anta. Kõik tegelased saavad peksa, kõik on inetud ja lollid. Kui keegi tõusebki oma positsioonilt kõrgemale, siis jääb meile alles usk, et küllap ta kusagil uuesti kere peale saab. Ühes lustlikus ja vahvalt kergemeelses pildis elab eesti talupoeg (Tiit Sukk) salaja mõisas, et seal raamatuid lugeda. Ta saab sõbraks hiirega (Markus Luik), kes elab mõisas maitsva tasuta juustu pärast. Pildi lõpus võtavad nad ette tee Pariisi, kus on kultuuri ja juustu, kuid pole kahtlust, et nad käituvad seal samamoodi. Farsi autor, olgu Kivirähk või keegi muu, ei juhi tähelepanu muutusele, vaid oleviku olukorrale. Millised on suhted praegu? Inimene ei arene, ei omanda määratlust „ilus“, „kuri“, „kurb“ või „loll“, ta on selline praegu. Farssi võib pidada peaaegu et objektiivseks žanriks.

    „Talupojad tantsivad prillid ees“ on prillid. Vaataja ise otsustab, kas ta need etenduse lõpul eest võtab.

    Farss kui ajaloožanr. Kuigi „Talupojad …“ käsitleb eestlaste teed „saksalise, europalise kultura“ poole, ei pea keegi seda ajalooliseks. Siin ei ole ajaloolisi sündmusi – sakste kotti ajamine on üldistus. Viis aastat sakste teenijana töötanud ema (Kersti Heinloo) on üks paljudest. Oma sakstest põlvnemist arutavad lapsed koolis oleme aga meie ise. Iga eestlane teab rääkida, mismoodi tema vanavanaema ema krahv See või parun Too põlluveerel ära võlus. Ka rumal, räpane, lärmakas, loll ja alatasa ülemuse ees alandlik eestlane (Ivo Uukkivi eri piltides) vaatab meile kõigile peeglist otsa. Ja ometi on „Talupoegades …“ miski, mis teeb sellest ajaloolise lavastuse.

    Iga lugu on oma põhistruktuuris samasugune: tegelane tahab midagi, ta püüdleb selle poole ja lõpuks see kas õnnestub või kukub läbi. Selle tegelase maailma täidavad teatud asjaolud: esemed (võlusõrmused, kirved jne), ruumid (loss, mõis, tare jne) ja teised tegelased (mõisnik, nõid, Aljona Ivanovna jne). Nii ajaloolane kui ka dramaturg näeb, et pelgalt esemetest, ruumidest ja tegelastest ei piisa loo edasiandmiseks. „Talupoegade …“ VIII pildis on ema, Merike, Ants, Pille, Urmas, Robert, Surm. Tegevus toimub millalgi Nõukogude ajal ilmselt Tallinnas. Toas on riidekapp, motorollerikiiver ja diivan. Lugu sünnib siis, kui ajaloolane või dramaturg näitab esemete, ruumi ja tegelaste omavahelisi suhteid.

    Dramaturg saab need suhted kirjutada ükskõik kui fantastiliseks, ajaloolane jääb aga kohe kimpu. Ajaloolasel on loo puänt käes: suvi 2021. Kuid mis selleni tõi? Millised suhted tingisid selle praeguse? Farsi või satiiri puhul on suhted antud ja kui pilt peab lõppema, siis see lõpebki. „Talupoegade …“ III pildis (kuidas eestlased oma toidud said) ilmuvad tulevikuvaimud: itaalia kokk (Tiit Sukk), india kokk (Jüri Tiidus), vene kokk (Taavi Teplenkov) või tänavatoidukuller (Markus Luik). Tänavatoit tuleb rohelise kuubikuga jalgratturi kehastatuna, mille peale saal aplodeerib. Midagi tunti ära, midagi puudutas. Etendust saatva pianisti (Johan Randvere või Jakob Teppo) Bachi menueti või Chopini prelüüdi peale etenduse käigus ei aplodeerita.

    Ajaloolane tahaks väga kirjutada objektiivset lugu, kuid paratamatult peab ta kusagilt alustama ja millegagi lõpetama. Ta vajab narratiivi, et kokku kogutud asjaolud saaksid mõistetavaks, tekiks kontekst: algus, keskpaik ja lõpp. Hayden White (1928–2018) oli USA ajaloolane, kes raamatus „Metaajalugu“ käsitleb just seda küsimust: kui ajaloolane ei pääse jutustamisest, narratiivist, millised on ajaloolase viisid jutustada? Milline on parim viis ajalugu jutustada?

    White jagas (tema teooria pinna ligiduses libisedes) ajaloolaste narratiivid neljaks. 1) Romantiline lugu, milles headus võidab kurjuse. See on näiteks lugu eestlaste raugematust vabaduse­ihast. Sakslased on aastasadu eestlasi rõhunud, kuid nüüd oleme iseseisvad ja peremehed omal maal. 2) Koomiline lugu, milles hea ja kuri lõpuks lepivad. See on näiteks XX sajandi lugu: riigistasime mõisad, ajasime sakslased mitut puhku Eestist minema ja nüüd oleme sõbralikult kõik Euroopa Liidus koos. 3) Traagiline lugu. Headus kaotab, aga sellest osatakse õppida. See võib olla lugu Balti riikide suutmatusest 1930. aastate lõpul ühiselt Nõukogude Liidu survele vastu seista, ent sellest õpitakse ning pool sajandit hiljem võetakse üksteisel käest kinni. 4) Satiiriline lugu. Satiiri puhul pole millelgi mõtet, kõik juhtub niigi. Romantiline lugu on satiiriku meelest soovmõtlemine, koomiline lugu idealiseeritud diplomaatia ja traagiline lugu enesehaletsus. Ajalool pole mingit sügavamat mõtet, see ei arene lõpptulemuseks. Ajaloos pole ka selgepiirilisi lugusid: kõik sõltub sellest, kes kirjutab, milline on tema vaatepunkt, ja – mis kõige hullem – mida ta ajaloost leida tahab.

    Kui ma 1990. aastatel esimest korda koolis ajalugu õppisin, siis oli see kirjutatud peamiselt romantilises laadis. Muistsed talumehed jäid raudmeestele alla, löödi puruks, tapeti ja ristiti. 1343. aastal lõi vabadusiha korraks tuhast leekima, kuid summutati kohe. Algas pime orjaaeg. Laulva revolutsiooni järel oli loogiline, et jälle kätte võidetud vabadus püüti pimeduse süvendamisega heledamaks muuta. Kümne aasta eest ilmus „Eesti ajalugu II“, millest oli kadunud „muistne vabadusvõitlus“ ja see ajas paljudel harja turri. Viimastel aastatel järjest enam avaldanud ajaloolane Kristjan Oad maalib XI–XIII sajandi eestlastest sootuks teistsuguse pildi: nende seas oli hulk kristlasi, kuningaid, siin löödi oma münte ja Varbola oli Põhja-Euroopa suurimaid kivikindlusi. Täiesti vastandlik pilt kui 1990. aastatel, mil XIII sajandi eestlane oli loll ja saamatu.

    „Talupojad …“ kui objektiivne ajalugu. Satiirik muigab selle kõige peale ning hõõrub käsi. Muidugi ei saa ükski endast mingilgi arvamusel olev ajaloolane kirjutada farssi, satiirilist lugu. Ta võib nentida, et kõik osalised on ajaloos peksa saanud, ent peab sellegipoolest kirjutades ühe osa fakte kui ebavajaliku kõrvale jätma, eelistama teisi, pakkuma vaatepunkti.

    Teatris (üldse kunstis) on farss võimalik. Ajaloolased lähevad vaidlema kohe, kui keegi pakub välja mingi määratluse: „kaotus“, „võit“, „muistne“, „vabadusvõitlus“ jne. Ükski sõna ei ole vääramatult õige. Wittgensteinlikult öeldes: sõnadega saab käsitleda absoluutselt kõike peale tõe. Teatris pole tingimata sõnu vaja. Näiteks „Talupoegade …“ viimase pildis tuleb Maris (Liisa Pulk) maale tallu oma peigmehe Wilhelmiga (Jüri Tiidus). Wilhelm on sakslane, aga möku. Ta tuleb siia porri nahkkingadega, ei oska kaevust vett võtta, ei tea, millised seened on söödavad. Olukord, vaatepunkt on näitleja poosis ja ilmetes. Maris keelab ja käseb. Wilhelm kõnnib ettevaatlikult loikude vahel nagu mõnesaja aasta eest mats mõisas peene parketi peal. Ei tea, kuhu astuda või kuidas istuda. Ühesõnaga: me oleme need­samad porised matsid, kes aastasadade eest, aga oleme nüüd isandad omal taluhoovil. Maris ei käitu emandalikult, mõisa­prouana, ta on võrdlemisi väiklane, kuigi armastusväärne. Eesti tüdruk.

    Just niisugune üldistus annab satiirilise, ja sellisena küllalt objektiivse, pildi eestlaste arengust. Ühte teadustöösse üldistust mahutada pole võimalik, tegu oleks tuhandeleheküljelise monograafiaga, millele pealegi kohe vastu vaieldakse. Juhitakse tähelepanu loogikavigadele, arhiivist leitakse uusi dokumente, rõhutatakse ebakõlasid vaatepunktis. Pealegi ei loeks seda monograafiat kunagi inimene, kes silmade põledes Genis oma esiisade seast Buxhoevdeneid ja Stenbocke otsib.

    „Talupojad tantsivad prillid ees“ on prillid. Vaataja ise otsustab, kas ta need etenduse lõpul eest võtab.

  • Aken Lõuna-Eestisse

    PILLERIIN RAUDAM

    Mängufilm „Erna on sõjas“ (Taani-Eesti-Belgia 2020, 105 min), režissöör Henrik Ruben Genz, stsenaristid Henrik Ruben Genz ja Bo Hr. Hansen, operaator Jorgen Johansson, helilooja Mihkel Zilmer. Põhineb Erling Jepseni samanimelisel romaanil. Osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep jt.

    Erna Jensen (Trine Dyrholm), kelle kohta räägitakse, et ta pole kunagi ühegi mehega olnud, elab oma pisut lihtsameelse poja Kallega (Sylvester Byder) Jüütimaal. Erna süda valutab aga pojale kohe-kohe saabuva mobilisatsioonikutse pärast. Möllab Esimene maailmasõda ning Saksa väed on meeleheitel – arsti antud tõend Kalle sõtta sobimatuse kohta enam ei kehti. Lahingusse tuleb saata kõik mehed. Kalle, kel pole sõjast mingit ettekujutust, suhtub toimuvasse lapseliku naiivsuse ning kohati isegi elevusega. Erna pingutused poeg sõjast päästa lähevad luhta, mistõttu end meheks maskeerida ja sõtta minna on viimane võimalus oma poega veel kunagi elusana näha.

    Sõda on filmitegijate üks meelisteemasid, seda nii Euroopas kui ka ookeani taga, Ameerika Ühendriikides. Eeskätt just maailmasõjad, kuhu olid omal moel kaasatud kõik rahvused ja riigid. Teadmisel, et mõnd sõda on peetud päriselt, on oma kummaline ja õõvastav võlu. Nagu enamasti selletaoliste filmide puhul, on ka Taani filmitegijad osanud üles leida oma rahva seose selle ilmasõjaga. Filmi alguses öeldakse, et „see pole meie sõda, see on sakslaste sõda“, mis juhatab sisse kõigi tegelaste sisedilemma ja kõnetab ka vaatajat. Jäin isegi juurdlema, kui mitu korda on saadetud eestlasi sõdima (ja surema) võõra võimu eest.

    Tõepoolest, sõda kõnetab omal viisil.

    Erinevalt klassikalistest Hollywoodi sõjafilmidest, kus pinge ja ehmatus sammuvad käsikäes, iseloomustavad filmis „Erna on sõjas“ lahti rulluvat lugu sügavad tegelaskujud ning emotsionaalsed konfliktid. Pinget krutitakse osavalt siingi, kuid rusuv sõjaolukord ning hirm on ekraanile toodud ilma suurema vere ja rohkete laipadeta. Sündmuste arenedes kasvab ka vaatajas arusaam, et sõda muudab inimest tundmatuseni, mõnda paremuse, teist halvemuse poole. Seda tuleb valusalt kogeda Ernalgi. Saavad ju mehed aru küll, et Erna kehastatav Julius Rasmussen on rohkem naine kui mees, kuid teda ei joosta üles andma. Veel enam: teda mõistetakse. Sõjas on kõik haavatavad ning ihkavad kõige enam elusalt koju jõuda.

    Peategelast Ernat kehastav Trine Dyrholm on rahvusvaheliselt üks tuntumaid Taani naisnäitlejaid. Dyrholmi silmad räägivad sageli rohkem kui tema näoilmed.

    Erna laseb püssi, käib õppustel, kannab mundrit, ta on kaalutletud, ettevaatlik, keskendunud. Sellele, et ta on sõdurite seas ainuke naine, näib paradoksaalselt kõige vähem mõtlevat Erna ise. Temaga kokku puutuvate asjasse pühendatud meeste silmis on ta ema või naine. Kui soo saab kõrvale jätta, siis emainstinkt ei kao hetkekski. Ootuspäraselt toob see kaasa pingeid, sest sõtta on ebatraditsiooniliselt sattunud koos ema ja poeg. Nagu ühes oskuslikult kirjutatud stsenaariumis alati, paneb see tegelased kasvama ning muutuma. Vaataja hindab tegelaste arengut ekraanil: meile meeldib mõista, et neis on toimunud muutus. Peategelased läbivad ses filmis selge ning sageli ootamatu arengukaare, kuid samamoodi läheb ka kõrvaltegelastega. Ükski neist pole filmitegijatel jäänud kahe silma vahele – nad kõik on lõpuks kasvanud ja uueks saanud.

    „Erna on sõjas“ on žanripuhas sõjafilm, kus paistab kõik olevat nii kaalutletud ja paigas, et kohati on tunne, nagu oleks film šablooni järgi tehtud. Naine sõjas meeste keskel on teemapüstitusena põnev, kuid iga žanrifilm võiks endas kätkeda midagi värskendavat ning uuenduslikku. Filmi „Erna on sõjas“ sündmused ning arenguliinid on ootuspärased: kõik lahtised otsad sõlmitakse piinliku täpsusega kokku. Õnneks päästavad olukorra põnevad karakterid, iseäranis peategelase Erna mineviku avanemine ning varem vihjatu nägemine uues valguses.

    Filmi teeb eriliseks ja intrigeerivaks seotus Tartu ning Tartumaaga. Tartu filmifondi abil valminud produktsioon võeti üles Eesti ajalooarhiivi hoones, filmistuudioks kohandatud kammivabrikus ning Kindralimäel. Tähelepanelikul silmal on võttepaiku põnev jälgida. Visuaalist on tajuda kunstiosakonna põhjalikku tööd nii kostüümide kui ka filmimispaikadega. Tänapäeva Tartust Esimese maailmasõja tanner välja võluda oli kahtlemata väljakutse, kuid meeskond on sellega suurepäraselt hakkama saanud.

    Peategelast Ernat kehastav Trine Dyrholm on rahvusvaheliselt üks tuntumaid Taani naisnäitlejaid. Dyrholmi silmad räägivad sageli rohkem kui tema näoilmed. Teda stseenis valdavad emotsioonid on hoomatavad sekundiga. Emana mõjutab Dyrholm loomulikult olukorda ning toob lahinguväljale naiselikku haprust ja haavatavust. Filmi täht on aga 21aastane Kallet kehastav Sylvester Byder, kelle lapselikult siirad muiged ning naiivsed näoilmed on meeles ka pärast filmi lõppu. Byderi puhul tõuseb esile tema noorus ning küllaltki keeruline ülesanne kehastada kerget vaimset puuet, kuid ta mõjub ehedalt. Temalt tuleb ootama jääda suuri tegusid.

    Filmi lõpp on ehk liialt idealistlik ja eeldatav, kuid ehk vajabki vaataja pärast pikki ning kohati raskeid lahingustseene midagi nukrat, ent südantsoojendavat. Sõjafilmidele tüüpiliselt ootab vaatajat filmi lõpus kerge pisarakiskumine. Film lõpeb neljanda seina lõhkumisega: näitleja vaatab otse kaamerasse, justkui vaatajale silma. Enam pole vaataja keegi, kes kõike kõrvalt näeb, vaid see, keda nähakse. Lüke mõjub ootamatult ning vajadus seda kasutada tundub kaheldavana. Kui film oleks samamoodi kaamerasse vaatamisega alanud, loonuks see loo alguse ja lõpu vahele raami. Praeguse lahenduse juures lõhuvad viimased sekundid tekkinud terviku.

    „Erna on sõjas“ sobib südamlikkuse tõttu vaatamiseks ka nendele, kes muidu sõjafilme ei armasta. Klassikalisest sõjafilmist teevad nauditava elamuse huvitavad tegelaskujud ning meisterlik jutustamine.

Sirp