Nüüdisteatri kunstivõrgustiku all on veel üks võrgustik, tihedama koega ja püsivam kui miski muu – haltuuravõrgustik. Seal liigub informatsioon uute haltuuravõimaluste kohta, grupeerutakse ja jagatakse, haaratakse kinni ning võimalusel tõmmatakse kaasa ka keegi kena kolleeg. Oleme koos nii mõnegi nüüdisteatri esindajaga osutanud pulmateenust, lõbustanud korporatsioonide töötajaid või kasseerinud raha selle eest, et kõrge riigiametniku juubel ei mööduks ilma teda kiitva eeskavata. Häbeneda on nii mõndagi, kuid ellu peab jääma.
Kui on vaja kedagi säärastesse avantüüridesse kaasa tõmmata, siis on kõige kergem saak vabakutselised. Nende graafik on paindlik, rahavajadus lakkamatu ja mingil kummalisel moel võtavad nad isegi haltuurat tõsiselt, valmistavad selleks põhjalikult ette ning proovivad koguni tolaõhtust leida midagigi kontseptuaalselt paeluvat. Ja miks ka mitte, sest neoliberaalne maailm on samasugune reaalsus nagu kõik muu.
Kriitiliselt on juhitud tähelepanu sellele, et kuigi oma teemades võitleb nüüdisteater sageli just neoliberaalse maailma väärtushinnangute vastu, siis tasub vaid imaginaarne eesriie ette tõmmata ja kohe võime rääkida nende väärtushinnangute eriti jõulisest kehtestumisest. Konkurents või kadedus pole sugugi võõrad mõisted. Konkureeritakse nii toetuste, auhindade kui ka tähelepanu peale. Laval aetakse suust küll vasakpoolset juttu, kuid parema honorari või pikema intervjuu nimel ronitakse jumal teab kuhu.
Neoliberaalne on juba kogu süsteem ise: kusagil ei räägita niivõrd palju „produtseerimisest“ kui nüüdisteatris, kus lavastusi luuakse ja etendatakse vastavalt produktsioonireeglitele, pakendades ning disainides neid kas või aimamisi lähtuvalt mõnest domineerivast diskursusest. „Ida-Euroopa ei ole enam ammu moes,“ ütles mõne aasta eest üks etenduskunstnik. See tähendab, et kunagi varem see oli moes: kunagi oli kergem saada toetusi, tõstes endas esile mingi kvaliteedi, mis võib-olla iseendale polegi oluline, kuid turg ootab just seda. Enese kaubamärgistamine, kergesti turustatava käekirja väljavoolimine, üleolevad alluvussuhted kollektiivis – kõik need teemad on nüüdisteatris võib-olla isegi rohkem esil kui müütilises klassikalises teatris.
Vastuolu neoliberalismi kriitika ja seejuures neoliberalistliku modus vivendi vahel on terav ja paljude poolt ka enesekriitiliselt tajutav. Turu hooleks jäetuna tuleb turu reeglitele alluda, kaotamata siiski usku, et selle kõige sees on ehk võimalik leida autonoomne kunstiruum. Ent isegi kui see ruum leitakse, on vaja ennast sealgi mingil moel kehtestada, ja nii venivadki üha pikemaks artistide CVd, üha enam lükitakse üksteise otsa pea-, lisa- ja kaasprodutsentide nimesid, viidatakse sellele või tollele artiklile.
Ma ei moraliseeri. Ellu peab jääma ja häbeneda pole midagi. Kuid neoliberalistliku mõttemudeli imbumine ka kunstilistesse otsustesse, selle eriline võime vormida kõike oma näo järgi – ja seda mitte labaste rahastamisotsuste, vaid palju keerukamate hierarhiliste struktuuride kaudu: mis on oluline ja miks, kes esineb ja kes ei esine, mis saab tähelepanu ja mis ei saa – on epideemiline. See võib ulatuda märkamatust mõttest teha mõni stseen „publikusõbralikumaks“ kuni vaikse hirmuni, et iga järgmise tööga võib kaotada kättevõidetud positsioonid, kas või kolleegide lugupidamise, ja seetõttu keelatakse endale partnereid, teemasid või kujundeid.
Neoliberalismi kõikjaloleku teadvustamine võib aga äratada nüüdisteatris tungi autonoomse poole. Korraga viiakse läbi aktsioone kummalistes ruumides, lavastusi peaaegu ei kujundata ja need on pealtnäha isegi pohhuistlikud. Ei kardeta olla räpakad, vastikud, segased, tungilised, toored, ükskõiksed publiku ja meedia suhtes ning isegi mitte eriti Insta-sõbralikud. Liigutakse eemale kaubastatavast, ei tunta muret „tõsiseltvõetavuse“ pärast, kehitatakse õlgu igasuguste vanade hierarhiate peale (auhinnad, nimetused, artiklid, esietendusel istuv pealinna kriitik vms), mudeldatakse mingi teistsuguste suhete võrgustik, mille keskel saaks luua kunstiteose, mis sellest kõigest natukenegi mööda vaataks. Need katsed ei ole ega saagi kunagi olla väga pikaajalised, sest varem või hiljem kaubamärgistatakse ka see, mis kaubamärk olla ei taha. Müüa saab ka seda, mis on müüdamatu – ja vahel isegi paremini. Ent oluline on siin see, et nüüdisteatris sääraseid katseid pidevalt tehakse. See on olnud juba vähemalt popkunstist saadik üks nüüdisaegse kultuuri käivitavaid mehhanisme: pagemine neoliberalismi eest, ja siis selle küüsi langemine, ja siis uuesti pagemine, ja uuesti lõksujäämine, ja uuesti … ja uuesti … ja uuesti … See on lõputu ring, kuid ka lõputus ringis on oma ilu, õigus ja poeesia.
Kui mõni aeg tagasi tõstatas üks Eesti telesaatejuht oma saates küsimuse, kas Eesti mehed on muutunud liiga naiselikuks, tekkis sellest omajagu furoori. Kelle pani irooniline ülevaade meeste muutunud rollist ebamugavalt nihelema, kelle populaarsust taotleva küsimusepüstituse tõttu tõsimeeli solvuma. Riivatute reaktsioone kohtas netiavarustes omajagu. O tempora, o mores!
Ent millal pole soorollide olemuslikkust küsimuse alla asetav seisukoht olnud asjakohane ja millal pole see tekitanud furoori? Soorollid on lääne kultuuriruumis olnud pideva tähelepanu all, vormides seda, mis on võimalik ühele soopoolele ja võimatu teisele, ning kujundades seeläbi ka sugudevahelist hierarhiat. Koloniaalprojektide käigus viidi need ettekirjutused ka lõunasse, kus hakati koloniaalvalitsejate eeskujul nägema soolises eristumises tsiviliseerituse märki.
Kui tänapäeval on kõigile selge, et soorollid on sotsiaalne konstrukt – see, kuidas mõtestatakse ja etendatakse sugu, on alati tingitud sotsiokultuurilisest kontekstist ning mitte universaalsest sugudevahelisest erinevusest – ei olnud see sugugi veel nii sajand tagasi. Ameerika antropoloog Margaret Mead oli üks esimesi, kes demonstreeris veenvalt oma 1935. aastal esmakordselt avaldatud teoses „Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas“ soo sotsiaalset konstrueeritust. Nüüd on teos avaldatud ka eesti keeles.
Ameerika tuntumaid antropolooge
Pennsylvania osariigis sündinud ning New Yorgi Columbia ülikoolis doktorikraadi saanud Mead sai tuntuks oma esinemistega meedias: teda peeti oraakliks, kellel on kõige kohta midagi öelda. Tihti tõmbas ta oma töödes ja esinemistes kaugetes kultuurides kogutud materjali ja Ameerika ühiskonna vahel paralleele, mis tõi talle populaarsust märksa laiemalt kui vaid teadlasringkonnas. Tema teel üheks maailma tuntumaks antropoloogiks ei saa mainimata jätta antropoloogia suurkujude Franz Boasi ja Ruth Benedicti mõju. Nood olid olnud Meadi õppejõud Columbia ülikoolis.
Meadi kui teadlase reputatsiooni ründas postuumselt Uus-Meremaa antropoloog Derek Freeman, kes püüdis näidata, et Mead manipuleeris andmetega, et need sobituksid teooriasse, mille kohaselt domineerib keskkonnategurite mõju pärilikkuse üle. Sisukas teose järelsõnas on Raili Marling muu hulgas peatunud ka sellel poleemikal, tõdedes, et Meadi töö väärtuse osas valitseb konsensus. Igati õigustatult tõstab Marling esile Meadi ka naisteadlaskarjääri populariseerija ning sotsiaalpoliitiliselt vastutustundliku antropoloogia viljelejana.
Teose „Sugu ja sundus“ mõju ulatub aga sellest kaugemalegi. Nimelt sai ta välitööde käigus lähedaseks Gregory Batesoniga ning nad andsid koostöös suure panuse visuaalantropoloogia kui eraldiseisva uurimissuuna kujunemisse.1
Loodus vs. kasvatus
Selleks et mõista teoses „Sugu ja sundus“ esitatud argumendi olulisust omas ajas, tuleb vaadata sajandi alguses valitsenud inimestevaheliste erinevustega seotud hoiakuid. 1920. aastate rassistlike veendumuste kohaselt erinevad inimesed bioloogiliselt. Kuna rassi peeti looduse poolt sätestatuks, arvati, et need, kes ei ole valgenahalised, on geneetiliselt kehvema koodiga. Valges nahas nähti sünnipärast üleolekut.
Sellest kujunes XX sajandil sotsiaalteaduste üks olulisemaid debatte, mille juured ulatuvad otsapidi antiikfilosoofiasse. Murranguliseks lähepunktiks peetakse John Locke’i 1690. aasta teesi, mille kohaselt on inimese meel sündides tühi tahvel, tabula rasa. Debati keskne küsimus oli, kumb mõjutab inimest enam, kas loodus ehk geenid ja pärilikud tegurid või kasvatus ehk sotsiokultuuriline keskkond ja kogemused. XX sajandi alguses domineeris esimene seisukoht. Teooria võimaldas muu hulgas õigustada valge nahavärviga indiviidide üleolekut. Sama loogika järgi sai naisi pidada ka meestest vähem väärtuslikuks sooks. Margaret Mead kaitses aga kiivalt seisukohta, et „indiviidi vormivaks primaarseks jõuks on kultuur ja mitte bioloogia“ (lk 14).
Feministliku antropoloogia lätted
Kuigi feministlikust antropoloogiast sai eneseteadlik distsipliin umbes 40–45 aastat tagasi ja seda suuresti nn teise laine feminismi tuules, siis võib Margaret Meadi koos Ruth Benedicti (aga ka Bronisław Malinowskiga) pidada XX sajandi alguse feministliku antropoloogia kandjateks. Nemad olid esimesed, kes pöörasid tähelepanu soorollidele ja seksuaalsusele kui legitiimsele uurimisvaldkonnale.
Tol ajal oli tavaks, et meesuurijad said andmeid sooliste suhete, seksuaalsuse, suguluse, aga ka naiste olukorra ja staatuse kohta vaid meesinformantidelt, kuid seda esitati kui kogu uuritavat ühiskonda puudutavat tõde. Sugu ja seksuaalsus olid harva eraldi töö fookuses, pigem käsitleti neid möödaminnes seoses muude küsimustega, nagu perekond ja sugulus. Naiste olukorra esitus nende enda vaatevinklist oli sisuliselt olematu. Esimesed naissoost antropoloogid alustasid tööd XIX sajandi lõpus, sageli olid nad oma abikaasast teadlasega uurimisretkedel saatjana kaasas. Nii mõnigi neist oli iseõppija ning paljude intellektuaalne panus – eriti nende, kes ei olnud valgenahalised – on läinud sooliselt kallutatud viitamistava tõttu kaduma. Feministlikud antropoloogid tegid naised antropoloogilises kirjelduses nähtavaks, seda nii uuritavate kui ka uurijatena.
Margaret Mead tunnistab bioloogiliste sooerinevuste olemasolu, aga kritiseerib sooga seostatavate sünnipäraste iseloomuerinevuste arusaama. Pildil Mead New Yorgi Teaduste Akadeemias 1968. aastal.
Sellel taustal on seda imelisem, et XX sajandi esimese poole Ameerikas olid kaks kõige tuntumat antropoloogi naised – Ruth Benedict ja Margaret Mead –, kinnitades erandina meeste domineerimise reeglit.
1970. aastatel pead tõstnud naisantropoloogia, mida hakati fookuse nihkudes naistelt soosuhetele nimetama sooantropoloogiaks ning seejärel üha enam feministlikuks antropoloogiaks, on feministliku kriitikaga varustatud antropoloogia, mis tõi kaasa ka suurema huvi oma kultuuri uurimise vastu. Kultuurirelativismile viidates sai osutada sellele, mis on omakultuuris valesti. 1970ndate feministlikult meelestatud naisuurijatele oli sooküsimus seetõttu kahtlemata sütitav.
Kultuuride võrdleva analüüsi ja omakultuuri kriitika vallas oli Margaret Mead aga pioneer. Võib arvata, et osalt tõi just julgus kaasa rääkida ja kriitiliselt Ameerika kultuuri käsitleda talle kõrge staatuse.
Soopõhise temperamendi konstruktsioon
Nüüd sellest mõjukast teosest lähemalt. 1931. aastal leidis Mead välitöödel Paapua Uus-Guineas kolm hõimu, kes elavad üksteisest 160 kilomeetri kaugusel. Just nende hõimude juurde sattus Mead paljuski juhuslikult kas kellegi soovituse, liikumisvõimaluste või välitööde käigus teda tabanud malaariahoo tõttu. Kuna neis kogukondades mõisteti soolist erinevust väga erineval moel, sai ta omas ajas välja tulla radikaalse argumendiga.
Mead leidis, et neid „lihtsaid ühiskondi“ võrreldes on võimalik mõista, „millised elemendid on sotsiaalsed konstruktsioonid, mis bioloogilise sooga ei seostu“ (lk 34). Uuringuid alustades jagas ta enda sõnul üldlevinud seisukohta, et sooga seonduv temperament on olemas ning heal juhul saab seda kasvatusega natuke kujundada. Välitööde käigus sai talle selgeks, et seesuguste iseloomuomaduste suunas, mida Ameerikas seostati ühe või teise sugupoolega, on võimalik kasvatada mõlemast soost isikuid.
Nii kritiseerib ta iseloomuomaduste vastassuunas võimendamist: kui mees on tugev, siis naine on tingimata nõrk; kui naine on leebe, siis mees on tingimata agressiivne. Mead märgib, et „kuigi iga kultuur on mingil viisil institutsionaliseerinud meeste ja naiste rollid, pole seda tehtud tingimata kahele soole ette kirjutatud isiksusetüüpe teineteisele vastandades ning samuti mitte domineerimise või alistumise mõistete kaudu“ (lk 37). Näiteks kui kultuuris jagatakse soo järgi mõnesid kombeid või tegevusalasid (juuste pikkus, seelik või püksid, huulepulk või mitte), siis nendega ei ole inimestel tavaliselt raske kohaneda.
Küll aga tekib probleem, kui sugusid eristatakse temperamendierinevuse alusel. Siia alla käivad kõikvõimalikud ettekujutused, et näiteks mehed on paremad juhid ja naised paremad kokad, naised emotsionaalsed ja mehed ratsionaalsed, üks sugupool on „loomulikult“ maskuliinne ja teine „loomulikult“ feminiinne. Asi pole ainult ühe sugupoole privilegeeritumasse positsiooni asetamises, vaid säärased seisukohad võimaldavad tõrjuda ja rõhuda neid, kes normist kõrvale kalduvad.
Seejuures ei tähenda see, et soolisi erinevusi pole olemas. 1950. aasta väljaande eessõna alustab Mead nendinguga, et seda tema raamatut on kõige sagedamini valesti mõistetud. Nimelt arvati temast, et tema meelest pole mingeid soolisi erinevusi olemas. Loomulikult tunnistab Mead bioloogiliste sooerinevuste olemasolu, aga kritiseerib sooga seostatavate sünnipäraste iseloomuerinevuste arusaama.
Hoolitsevad ja usaldavad arapešid
Teose esimeses osas on käsitletud mägedes elavate arapešide kogukonda, kus nii meeste kui ka naiste roll on emalik. Arapešide elu on seiklus, mille käigus kasvatatakse lapsi, loomi ja ka vilja. Koostööle üles ehitatud ühiskonnas ei kuulu maa elanikele, vaid nemad kuuluvad maale. Tööle teiste aedades ja jahiretkedel osalemisele kulutatakse ligi kümme korda rohkem töötunde kui oma plaanide elluviimisele (lk 63). Üksikutele meestele surutakse peale „suurte meeste“ roll: nemad peavad olema liidrid ja uhkeldavalt kõndima, mida ükski arapeš muidu ei teeks. Vägivallatus kogukonnas ei võeta midagi karistuseks ette ka nende inimestega, kes on vägivaldsed.
Kuidas on see võimalik? Mead on analüüsinud põhjalikult arapešide seksuaalkäitumist ning seda, kuidas nad oma mudilasi kasvatavad. Esiteks imetatakse lapsi väga kaua. Kui ema on olnud pikka aega ära aiatöödel, hüvitab ta selle alati tundeküllase imetamisega. Nii kasvab lapse usaldus kõige ümbritseva vastu. Samuti ei õpetata lastele, et käitumine on kuidagi sooga piiritletud või et vastassoost inimesega peab kuidagi erilisel kombel suhtlema, mistõttu on lastel „muretu familiaarne suhe mõlemast soost kehadega“ (lk 92).
Poiss ja tüdruk pannakse juba varakult paari ja ühe katuse alla elama. Seksuaalsuhetes ei toonitata rahuldust, vaid mõlemapoolset valmisolekut (lk 153). Seksuaalne läbikäimine kasvab välja aeglaselt süvenevast kiindumusest. Arapešid peavad mehi sama hoolitsevateks vanemateks „nagu meie peame naisi“ (lk 185). Perekondlikes suhetes eristuvad mehed ja naised vaid vanuse tõttu, millest tuleneb tarkuse ja vastutuse erinev määr. Polügüünia pole siin eesmärk omaette, vaid seda võib olude sunnil ette tulla. Selline mees, keda Mead pidas kõige sarnasemaks tolle ajastu Ameerika meesideaaliga – heade füüsiliste proportsioonidega, ägedaloomuline, omamishimuline, agressiivselt seksuaalne – on arapešide juures haletsusväärne tegelane (lk 200).
Sõjakad mundugumorid ja kunstilembesed tšambulid
Väga huvitav oli lugeda teose harvu sissevaateid uurimistöö telgitagustesse – uurijarefleksiooni, mis on tänapäeval iga antropoloogilise teadustöö möödapääsmatu osa. Küll aga polnud see Meadi ajal nii. Seda hinnalisemad on need leheküljed, nagu näiteks teose teise osa alguses, kus ta kirjeldab asjaolusid, mille tulemusel jõudis ta kannibalidest mundugumoride juurde.
Kiirevoolulise Sepiki jõe ääres elavad mundugumorid, kellele on pühendatud raamatu teine osa, on kandunud leebete ja hoolitsevate arapeššidega võrreldes teise äärmusse. Standardiks on neil maskuliinne, aktiivne ja agressiivne käitumine ning seda nii meeste kui ka naiste puhul. Eeldatakse, et „iga mees hangib endale naise nõnda, et annab oma õe vastu mõne teise mehe õe eest“ (lk 243). Kuivõrd ühiskonna struktuur defineerib isa ja poja rivaalidena (lk 236), on vaenulikkus sisse kirjutatud juba peremustrisse. Liidriteks on mehed, kes on eriti agressiivsed, võimuhimulised ja ülbed ning kel on palju naisi, sest naised teevad ära ka kogu hõimu töö.
Pinevasse ühiskonda sündinud lapsi kantakse tihketes punutud korvides, nii et laps ei tunne ema ihu soojust. Suurem laps peab järgima mitmesuguseid keelde, mis „rõhutavad taas konflikti, mis teda kõikjal ümbritseb“ (lk 265). Noorte armuafäärid on kirglikud ja pingelised. Olgugi et naised on selles kogukonnas ebasoodsamal positsioonil, ei nähta neid nõrkadena ja meeste abi vajavatena, vaid „ägedaloomuliste emalõvidena“ (lk 285).
Kolmas hõim, mida on raamatus kirjeldatud veidi põgusamalt, on järve kaldal elavad detailiderohke kunsti ja kultuuriga tšambulid. Siin on naised hõivatud kalapüügi ja punumisega, lokitud juustega ehitud mehed aga tseremoniaalsete toimingutega. Ühiskonda hoiab koos kunst, mis on valdavalt meeste pärusmaa. Reaalne võimupositsioon kuulub aga naistele, kes on ka üksteises suhtes väga toetavad: mehed on „nominaalselt majade omanikud ja perekonna pead, aga .. tegelik initsiatiiv ja võim on naiste käes“ (lk 320).
Norm ja kõrvalekalle
Iga hõimu kirjeldades on Mead peatunud pikemalt sellel, et norm tõrjub teistsugused süsteemist välja, vaadelnud, mis saab nendest, kes on arapeššide juures agressiivsed, mundugumoride hulgas koostööaltid või ei kohane tšambulite hõimus naiste tegeliku võimuga. Sellest johtub ka teose läbiv ja olulisim tees, mis on tänini üks tuumikideid nii antropoloogias kui queer’i-teoorias: soolise temperamendi standardiseerimine rõhub normist kõrvale kalduvaid inimesi, kelle „temperamendist tulenevatele annetele ei leia tema ühiskond mingit kasutust või neid koguni ei sallita“ (lk 355). Selle tulemusel kannatab ka süsteem tervikuna.
Normist hälbivaid inimesi kirjeldab Mead deviandi mõiste kaudu. Nad on mõne kogukonna liikmed vaid sünni poolest ning on sunnitud „elama sellele kultuurile võõrana, parimal juhul hämmelduses, halvimal juhul mässates“ (lk 356). Nende hulgas on neid, kes on sündinud teistsuguse füsioloogiaga (nt vahesoolistena sündinud), ja neid, kes on õnnetuse või haiguse tõttu kohanemisvõimetud (füüsilise või vaimse puudega inimesed), aga ka neid, kes erinevad sotsiaalsest standardist „sünnipärase meelelaadi“ poolest.
Kui ühiskonnas esineb temperamendi soodihhotoomia (nagu tšambulite juures ning ka lääne kultuuriruumis), tekitavad distsiplineerivad märkused „tüdrukud nii ei tee“ või „ära käitu nagu tüdruk“ lastes hirmu, et teatud käitumise tõttu ei saagi ta oma soo hulka kuuluda (lk 363). Niisiis võib soo sotsiaalne klassifikatsioon ja sellega seotud hoiakute dihhotoomia tekitada segadust ja kahtlusi oma soolises kuuluvuses. Seejuures viitab Mead, küll lihtsustatult, ka transsoolisuse võimalikele põhjustele: kultuuris, kus sugude standardiseeritud käitumise dihhotoomia on tugevalt juurdunud, võib normist kõrvale kalduv inimene leida end kuuluvat vastandsoo hulka.
Kui aga domineerimine on mehe mõõt, siis toidab sellises ühiskonnas kohanenud meeste veendumust, et ollakse oma soogrupi liige, ennekõike see, et seesuguseid isiksusi vastassoo hulgas ei esine. Nii taasloob patriarhaalne süsteem iseennast.
Niisiis tõi Margaret Mead oma teosega juba ligi saja aasta eest välja midagi, mis on tänini aktuaalne ja väärib jätkuvalt kriitilist tähelepanu: kitsalt defineeritud soonormid ei rõhu ainult ühte sugupoolt, vaid väga paljusid indiviide nii meeste, naiste kui ka alternatiivse sooidentiteediga inimeste hulgas. Mead väidab koguni, et sooliselt piiratud sotsiaalse isiksuse dihhotoomia karistab suuremal või väiksemal määral kõiki sellises ühiskonnas sündinud inimesi.
Selle asemel et sotsiaalselt sobilik käitumine määrataks sünnijuhuse alusel – sündimine teatud klassi, teatud soo esindajana või teatud nahavärviga –, tõdes Mead, et „peame tunnustama kogu inimlike võimete registrit ja põimima neist vähem meelevaldse sotsiaalse kudumi, sellise, milles iga erisugune inimolend endale sobiva koha leiab“ (lk 389).
* Vt näiteks „Balinese Character: A Photographic Analysis“ (1942).
Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ raamatu „Ava(sta)des mägesid“ („Dis)covering … Mountains“, 2020, inglise ja prantsuse keeles) esitlus Flo Kasearu majamuuseumis 12. VI, loenguga esinesid Leena Kurvet-Käosaar ja Mehis Heinsaar.
Kunstnik Flo Kasearu oleks pidanud lahkuma oma kodust Marseille suunas 18. III 2020, et osaleda XIII „Manifesta“ biennaali kõrvalprogrammi raames Justė Kostikovaitė, Maija Rudovska ja Merilin Talumaa kureeritud projektis „Juurtest rännakuteni“ („Roots to Routes“ 1). Flo Kasearu esialgne idee oli töötada kohapeal, Marseille La Barasse’i mägises piirkonnas, linnas, kus ta ei olnud kunagi käinud. See reis ei saanud aga teoks, sest pandeemia esimene laine pani piirid kinni ning igasugune liikumine piirdus mõneks ajaks vaid oma kodu nurkadega. Selle asemel aga, et Marseille projektist täielikult loobuda, kutsus Kasearu dialoogikaaslaseks Tartus elava romanistikaprofessori Sara Bédard-Goulet’, kes on Marseille’s sagedane külaline, et koos asuda kujuteldavale teekonnale: rännakule reisikirjade vahendusel, väljaspool kartograafilist ja ajalist normatiivsust, teekonnale, mille üheks nimetajaks oli teadmatus ja ebakindlus.
Selle teekonna lõpp-punktiks sai Flo Kasearu majamuuseumi aed 12. juunil, mil esitleti Flo ja Sara kujuteldava reisi tulemusena sündinud taskuraamatut „(Dis)covering … Mountains“ , ning kuhu kogunesid teisedki vähemal või rohkemal määral fiktiivsete rännakutega tegelejad ning nendest huvitujad. Esitlussündmusel toimus raamatu performatiivne lugemine ning loengu pidasid kirjanik Mehis Heinsaar ja kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar.2 Flo Kasearu aia „mägedes“3 tekkis seega sild kahe väga eriilmelise maastiku, lõuna ja põhja, toksilise punase mudaga La Barasse’i mägede4 ja Flo Kasearu majamuuseumi aia fiktiivsete maastikuvormide vahel. Kasearu ja Bédard-Goulet’ koostöös valminud raamat, kus on Flo joonistused ja Sara tekstid, andis võimaluse arutleda ühel selle aasta kohta haruldaselt vihmasel ja vilul juunikuu päeval nii aja suhtelisuse kui ka laiendatud geograafilisel väljal rändamise üle.
Psühhogeograafilised rännakud. Reisikirjandus on üks vanemaid kirjandusžanre. Sellega seonduvad ka tugitoolirännakud kui toimumata jäänud reiside ja saamata jäänud elamuste aseaine – liikumine ajas ja ruumis teiste kirjutatud lugude toel. Raamat „(Dis)covering … Mountains“ viibki reisile läbi reisikirjanduse, viidates suurimatele ja tuntumatele reisijatele nagu Odysseus või Don Quijote ja Sancho Panza. Reisikirjad ja nende lugemine on ka tänapäeval väga populaarsed. Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ väikese taskuraamatu eesmärk on aga nihestada traditsioonilist arusaama reisikirjadest ning vaadelda rändamist ajas ja ruumis natuke laiemalt, hõlmates ka need hetked, mil kujutlusvõimega on liiale mindud ning reaalsetest paikadest väga kaugele triivitud.
La Barasse’i mägede ning Kasearu Tallinna kodu vahel toimunud pooleldi fiktiivne, pooleldi reaalne, inimtegurite mõjutatud ja otseselt inimtekkelisi mägesid omavahel siduv rännak on olnud mõlemale autorile kahtlemata suur mentaalne väljakutse ning tõstatab muu hulgas küsimuse, mida üldse peetakse silmas rännakute ja maastike all. Mida tähendab reisimine? Mis on maastik? Piiratud liikumisvõimaluste korral võib elavneda kujutlusvõime, kuid tegelikult võib liikuda laiendatud geograafilisel väljal, väljaspool kartograafilist normatiivsust, ka igapäevastes tingimustes, nagu tõestas Mehis Heinsaare loeng meeleolumaastikest.
Maastikku võib mõtestada ja tõlgendada mitmeti. Maastik on sotsiaalne ja kultuuriline konstruktsioon, mille kujutamisviis kujunes välja juba XVII sajandil. Põhimõtteliselt muutumatuna on see säilinud tänapäevani, mh ka ühismeedias. Simon Schama on välja toonud, et erisuse toore mateeria ja maastiku vahel loob meie taju5 – maastik on seega eelkõige vaatamise viis. John Wylie näeb maastikus „vaataja ja vaadatava, sisemise ja välimise, nähtamatu ja nähtava pingeseeriat“.6 Need pinged on väljendatavad nii sõnas kui ka pildis.
Flo Kasearu joonistused ja Sara Bédard-Goulet’ tekstid andsid võimaluse arutleda ühel selle aasta kohta haruldaselt vihmasel ja vilul juunikuu päeval aja suhtelisuse ja ka laiendatud geograafilisel väljal rändamise üle.
Heinsaar keskendus just sellele keerukale sisemise ja välimise suhtele, rääkides psühhogeograafilistest rännakutest ja meeleolumaastikest. Nendest rännakutest, mis toimuvad kuskil reaalsuse ja fiktiivsuse piirimail ning mida ta on juba kümmekond aastat päevikuna kirja pannud. Heinsaare meeleolumaastikud on rikkalikud ja detailsed kirjeldused, mis viivad sellesse aega ja kohta, kus need kirja on pandud, ning mis ei piirdu pelgalt nähtavaga, vaid keskenduvad sisemise ja välimise, nähtava ja tuntava, toore mateeria ja maastiku vahelistele pingetele.
Loengu jooksul tõi Heinsaar mitmeid näiteid tihnikutest ja platoodest, siit- ja sealtpoolt Eestist ning mujaltki, kohtadest, kus ta on ekselnud, jalutanud või jalgrattaga kulgenud. Nende rännakute puhul pole oluline sihtkoht, vaid pigem protsess ise, ning kohalolu, et tajuda, kuidas tõuseb näiteks pingestatuse aste Soomaa tihnikutes Lääne-Eesti loopealsetega võrreldes.
Moonutatud aeg. Sellistel rännakutel tuleb välja ka aja suhtelisus. Mõnel rännakul tihnikutes võib tunduda, et on läinud tunde, kuigi kella järgi on see kestnud vaid mõnikümmend minutit. Aega ja selle tajumise erisusi puudutas oma ettekandes Heinsaar, aga ka Kurvet-Käosaar, mõlemad tõid välja kõrvalekaldumisi lääne ratsionaliseeritud aja hegemooniast. Viimast on ehk kõige paremini kirjeldanud Octavio Paz, kes on osutanud, et inimene on langenud mõõdetavasse aega ja temast on saanud kella, kalendri ja järgnevuse vang, sest „vaevalt jaotub aeg eilseks, tänaseks ja homseks, tundideks, minutiteks, sekunditeks, kui inimest ei ole“.7
Leena Kurvet-Käosaar viitas oma loengus ka sellele, et aja suhtelisus tuleb välja just traumade puhul, mil tavapärane aja tajumise viis on häiritud. Näite tõi ta Siberisse deporteeritute elulugudest: aeg oli moonutatud ning sulas üheks – päevad polnud enam eristatavad. Samuti oli neis lugudes kirjeldusi keskkonnast ja maastikest, kuid ka need olid moonutatud ning maakaardilt neid ei leiaks. Igasugune trauma mõjutab aja kogemise viise, tekitab tühimikke ja nihestatust, fragmentaarsust ja mälestuste hilinemist. Teiselt poolt toob just trauma esile ka iseenesestmõistetavaks muutunud industriaalse ja ratsionaliseeritud, XIX sajandist pärit lineaarse aja – kella, kalendri ja järgnevuse vangiks olemise –, mille tehislikesse piiridesse trauma aeg ei mahu.
Mittereisimine. Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ fiktiivne rännak Flo kodu ja La Barasse’i mürgise punase mudaga mägede vahel ei ole otseselt traumaga seotud, kuigi ka pandeemiat, mis seda rännakut tugevalt mõjutas, on nimetatud juba kollektiivseks traumaks. Seda eelkõige nendes riikides, kus hukkunuid on olnud palju ning nende leinamine on olnud edasi lükatud, peatatud. Ka karantiini- ja isolatsiooniaega on nimetatud peatatud ajaks, kuigi, nagu nüüdseks on näha, kohanevad inimesed kiiresti ning elu jätkub mitmetele muudatustele vaatamata siiski.
Kasearu ja Bédard-Goulet’ COVID-19-le pühendatud reisiraamatu võtab kõige paremini kokku esitluse vestlusringis kõlanud Flo mõte, et ta on rahul, kui ta kunagi Marseille’sse ei jõuagi. Võib-olla mitte kõigi, kuid vähemalt Flo Kasearule on pandeemia muutnud viisi, kuidas ta reisimisse suhtub: reisimine on mõtestatum, nii rahvusvaheliselt kui ka koduaias. Seda väärtuslikumad tundusid nihestatud hetked Flo Kasearu koduaia „mägedes“ raamatu esitluse päeval jaheda vihmasabina eest varju otsides, kui Sara Bédard-Goulet’ kirjutatud tekst raamatus ja ka Mehis Heinsaare fragmendid psühhogeograafilistest rännakutest rääkisid talumatust lõunamaisest päikesest. Lisaks pandeemiaajale, on Flo ja Sara raamat pühendatud ka mittereisimise lõpmatutele võimalustele.
1 „Roots to Routes“ on Baltimaade kunstnike, kuraatorite ja mittetulundusühingute koostööprojekt, mille esimene peatükk oli osa „Manifesta“ programmist „Les Paralléles du Sud“ Marseille’s 28. VIII – 25. X 2020.
2 Loengud on salvestatud ERRi „Ööülikooli“ tarvis ning neid saab peatselt kuulata www.ylikool.ee.
3 Korea aed tekkis Flo Kasearu Pelgulinnas asuva majamuuseumi hoovi rahvusvahelise kunstiprojekti raames 2016. aastal ning põhineb Korea iidsetel aiatraditsioonidel. Flo majamuuseumi aknast avaneb vaade fiktiivsele maastikule: aias on kolm „mäge“, mis sümboliseerivad kolme fantaasiamäge, mida tegelikult olemas ei ole, kuid mis väljendavad igatsust rännata.
4 La Barasse’i mägedes alumiiniumitootmise mürgist jääkainet punast muda on kohalike protestidest hoolimata aastakümneid pumbatud Vahemerre. See punane tootmisjääk oli ka Flo Kasearu aias vitriini vaatamiseks välja pandud. Mürgise mudaga mägede aladel elavad ja töötavad inimesed on reostuse tõttu haigestunud mitmesugustesse haigustesse, neid valdab pidev ärevus oma tervise pärast.
5 Simon Schama. Landscape and Memory. Vintage Books, New York 1996, lk 10.
6 John Wylie, Landscape, absence, and the geographies of love. – Transactions of the Institute of British Geographers 2009, kd 34, nr 3, lk 278.
7 Octavio Paz, The Labyrinth of Solitude. Grove Press, New York 1991, lk 209.
Vaatamata sellele et igasuguse ruumi kavandamine on tuleviku disainimine, ei ole arhitektuurivaldkonnas päriselt tulevikku vaadates mõtiskletud juba pikka aega. Viimati 2014 arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist” (kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu). Kaua ei ole küsitud, millist maja peagi üldse vajatakse. Nüüd on arhitektuurimuuseumis võimalus tutvuda 16 visiooniga selle kohta, kuidas tagada ruumi abil ilusam ja turvalisem tulevik planeedil Maa. Näituse „Majad, mida me vajame“ kuraator Jarmo Kauge räägib, millistele küsimustele on näitusel vastuseid otsitud.
Räägi alustuseks näituse taustast. Millise lähteülesande osalejatele püstitasid ja miks?
Jarmo Kauge: Näituse idee vormus möödunud aastal, mis läheb ajalukku kui üks jubedamaid perioode inimkonna lähiajaloos. Esiteks oli 2020 kõige kuumem mõõdetud aasta: seda näitlikustasid ilmekalt hiidpõlengud Austraalias ja USA läänerannikul. Toimusid massilised meeleavaldused elementaarsete inimõiguste ja rahumeelse ühiskonna eest. Jätkus 16 (!) sõda, igaüks tuhandete inimohvritega vaid 2020. aasta vältel. Viirusest rääkimata. Kogu maailma toimimine oli halvatud, kusjuures tõenäoline näib, et viirus lekkis labaselt laborist. Peale selle enneolematu matsism kogu maailma poliitmaastikel … Praegu tundub kõik justkui veidi parem, kuid pigem on see näiline rahulikum periood enne järjekordseid suuri ebameeldivusi.
Osalejatele saadetud lähteülesanne põhines tumedatel hetkeemotsioonidel, aga ka paljudel tulevikuspekulatsioonidel, mille järgi on inimkond kindlal allakäigukursil. Peale põhilise ohuallika ehk kliimasoojenemise oli lähteülesandes kirjeldatud potentsiaalseid kataklüsmilisi ohte nagu inimkonna ülikiire kasv – juba mõnekümne aasta pärast on meid tõenäoliselt üle kümne miljardi – ja meie koduplaneedi võimetus sellist inimhulka ülal pidada, mõni uus ja hullem viiruselaine, pead tõstev autokraatia (olgu jutt riigipeadest või hiidkorporatsioonidest), tuumajõuga hullud riikide eesotsas, potentsiaalne oht kosmosest (asteroid või miks ka mitte tulnukad) ja – nii ulmeliselt kui see ka ei kõla – tehnoloogiline singulaarsus ehk varem või hiljem saabuv hetk, mil iga päevaga gasellihüppeid tegev tehisintellekt saavutab inimese ees tagasipöördumatu intellektuaalse edumaa.
Sellistele teemadele mõtlemine ei mõju vaimsele tervisele hästi, aga aitab mingid perspektiivid – vähemalt individuaalses plaanis – paika loksutada. Esitasin osalejatele rodu küsimusi, millele olen ise püüdnud oma mõtterännakutel vastuseid leida. Näiteks, kas jäämegi masohhistlikult pealt vaatama, kui sügavale düstoopiakoopasse suudame enne maailmalõppu jõuda? Kui laseme asjadel omasoodu kulgeda, siis kui kiiresti jõuaksime džungliseaduse kehtestamiseni? Kas võtaksime seda paratamatusena ja peaksime kiirelt pidama mõned dekadentlikud lõpufestivalid? Püstitama endale õlale patsutavalt või kibenukralt üha uusi monumente ja memoriaale? Või peaksime siiski püüdlema üleliigilise valgustatuse poole? Kuidas? Kas meil üldse jätkub aega, jõudlust ja tahet praegust kurssi kategooriliselt muuta? Või kolime järgmisele planeedile ja proovime uuesti? Ja siis jälle? Nagu mingid intergalaktilised rändtirtsud. Lootsin, et mitmekülgselt haritud, laia silmaringiga ning igapäevaselt meie tulevase ruumi üle mõtisklevad arhitektid aitavad neil teemadel kaasa mõelda ja kui mitte ammendavaid, siis vähemalt lohutavat või meelelahutuslikku laadi vastuseid anda.
Täie arusaamise juures, et komplekssetele probleemidele pole võluvitsa moodi üheseid lahendusi, palusin neile küsimustele mõelda ühe maja raames. Ülesanne oli niisiis projekteerida tinglikult öeldes maja, võtta arvesse kõike eelnevat ning rakendada selleks täit fantaasiat, kui tahes sinisilmset, küünilist, humoorikat või asjalikku. Maja eesmärk on suunata inimkonna edasist käekäiku arvestataval määral, aidata meil ilma pidevalt paisuva ohuta oma koduplaneedil rahulikult edasi elada.
Tundub, et väga paljud osalejad on majadest üle ja mööda vaadanud. Pigem on üldisemalt käsitletud vajalikke keskkondi. Kas maja kui arhitektuuriobjekt on oma aja ära elanud ja liiga kitsas meedium, milles tuleviku üle mõelda?
See oli ootuspärane. Näituse formaat vajas laiale publikule mõistetavaid projekte ning tundus õige piirduda efektsetel joonistustel ja makettidel esitatud majadega, mitte millegi laialivalguvaga nagu hunnik pateetilist infot. Küll aga jätsin lähteülesandes „maja“ defineerimata: see võis tähendada mida tahes, pükstest tehisplaneedini. Kuraatorina oli natuke tüütu, kui saabus järjekordne töö, mille saatetekst algas sõnadega: „Ahhaa, aga äkki me ei vajagi maja, vaid …“, kuid näituse tervikut silmas pidades on see ainult hea, sest tulemus katab palju rohkem teemasid, kui algul ootasin. Kerge muigega tuleb tõdeda, et esialgne ettekujutus näitusest oli kui Wunderkammer, kus postamentidel seisavad 16 hullumeelse maja maketti Isaac Asimovi, Ayn Randi, Stanislaw Lemi, Philip K. Dicki või Douglas Adamsi laadis fantastiliste saatetekstidega. Koostasin osalejatele lausa referentside kausta, kuhu kogusin arhitektuuriajaloost terve hulga fantastilisi ja täielikult spekulatiivseid tulevikumajade projekte.
Sestap on mul eriti hea meel, et näitusele esitati siiski ka n-ö vana kooli fantaasiaprojekte. Üks mu lemmikuid nii temaatiliselt, läbitöötatuse astmelt kui ka huumorimeele mõttes on Raoul Kurvitza projekt „Nemohaus“. See on kõikvõimalikele maastikele mõeldud Jules Verne’i ja „Mad Maxi“ vaimus liikurmaja, kus segunevad tänapäevane kõrgtehnoloogiliste mikromajade trend ja potentsiaalne tulevik, kus puhas vesi ja elav taim on väärtuslikumad kui kuld. See on hõrk õudussatiir düstoopse teadusfantastika võtmes.
Sama totaalselt, kuid siiramas võtmes on lahendatud Margit Mutso ja Inke-Brett Eeki projekt „Tüvimaja“ – tõeline sotsialistlik utoopia selle parimas tähenduses. Tegu on autonoomse kogukondliku megastruktuuriga, millele on külge poogitud elamisühikud. Sellega seoses meenub Ebenezer Howardi kuulus aedlinnaprojekt, mille puhul oli samamoodi püütud ülekäte läinud maailmas ühe ropsuga võimalikult palju head korda saata.
Mis puutub majadesse kui kitsasse meediumisse, siis, tõepoolest, maja kui arhitektuuriobjekti näikse peetavat suurte ideede kandjana veidi jõuetuks. Näitusel ongi vaid üks klassikaline maja: arhitektuuripraksise PART loodud kaheksakorruseline tüüphoone „sLender“, mille põhilised hüved on taastuva ressursi ehk puidu kasutamine ja moodulitel põhinev ehitussüsteem.
Pigem on probleemidele lähenetud suurte süsteemide häkkimisena või mõnel juhul ka satiiri ja parodeerimise kaudu. Suurte süsteemide delikaatse muukimisega on tegelenud näiteks Laura Linsi ja Roland Reemaa projektis „Veepuhastusjaama allegooria“, mis on minu arvates kogu näituse üks esituslikult hõrgumaid ja samal ajal sisu poolest mõjuvõimsamaid töid. On sobilik, et nad esitavad oma ideid altaril. Nende poeetiline ja kristallselge sõnum uuest korrast on kui katekismus. Kusjuures, huvitaval kombel esitab mitu osalejat oma ideid mingit sorti religioossuse kaudu.
Kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis jah, mulle tundub, et majad on muutumas arhitektuuri ripatsiks ja tulevikuarhitektuuri olulisemad rollid on majadevälised ja -vahelised, infrastruktuur ja süsteemid, pigem olemasoleva füüsilise ruumi lahti harutamine kui uue substantsi loomine.
Nagu ülesande püstitus eeldas, siis on näituse läbiva joonena näha muret elukeskkonna tervise pärast. Pandeemia, sõjad ja kliimamuutused painavad ja pakuvad loomeainet ka mujal, mitte ainult ruumis. Kas on veel teemasid ja trende, mis on iseomased just arhitektuurile ja selle võimele maailma laialt vaadata?
Mure elukeskkonna tervise pärast võib paista läbiva joonena, kuid see on kõigest tagajärg. Praegune tulekahju vajab muidugi kustutamist, aga edasi tuleb tõsiselt tegeleda tuleohutusega. Kust tulekahju alguse sai ja miks? Kuidas seda edaspidi vältida? Mul on tohutult hea meel, et peale kasvab põlvkond, kelle meelest on normaalne esitada väga valusaid küsimusi ja rääkida valehäbita probleemidest, ma mõtlen suurtest probleemidest. Millegipärast näib, et siiani on suurte probleemide teadustajad viisakalt ära kuulatud ja jutule kaasagi noogutatud, olgu tegu näiliselt kaastundliku miljardäri või superstaar-teadlasega, kuid siis ikka asju vanaviisi edasi aetud. Peale tulevatele põlvkondadele on suured probleemid igapäevased, sest selline on neile pärandatud maailm. Mõelge, me elame ülerahvastatud, ülekuumenevas ja prügi täis maailmas, kus noori – vaevu iseseisvalt mõtlema hakanud isikuid – surutakse sunniviisiliselt sõjaväkke või hullemal juhul otse sõtta, sest nende vanemad ja vanavanemad pole suutnud oma mõttetuid tülisid tsiviliseeritud kombel ära lahendada. Ja ise peame end intelligentseks liigiks.
Näitusel on mitu sellist julgelt suurtele probleemidele osutavat projekti, näiteks Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitši töö „Uued võrdsuse vormid“, kus on tegeletud keskkonnarassismiga. Nad ilmestavad Tallinna lähedal asuva Maardu mikrorajooni n-ö vigase linnaruumi näitel, kuidas eri sotsiaalse stardipositsiooniga inimeste võimalus oma keskkonna arengus kaasa rääkida on täiesti isesugune. Meenutan siinkohal, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv linn, seda just kehvade planeeringuotsuste tõttu. Planeerimisprotsess peab algama inimmõõtmest ja pakkuma teadlikke valikuid, mitte olema linnulennuvaates ja detailideni läbimõtlemata, nagu planeeritakse paraku ülisuurt osa meie ruumi.
Mis puutub trendidesse, siis minu silmis ainsad pikka iga väärivad trendid on taaskasutus ja ehitamine taastuvatest ressurssidest. Ütlen seda metsaarmastajana valuga südames, aga see on juba teine teema. 10–15 aastat tagasi oleksin täie enesestmõistetavusega eeldanud, et 2021. aastal võimutseb Eestis kõrgekvaliteediline puitarhitektuur. Ometi pole see nii: betoonitehased huugavad nagu ei kunagi varem ja puitarhitektuurist saab rääkida peaaegu ainult eramajade sfääris. Samal ajal viiakse metsad välisturgudele või pressitakse pelletiteks. Midagi on nagu nihu. Ma ei tea, kus, millal ja missuguseid vigu on tehtud või otsuseid tegemata jäetud, et veel 2021. aastal saab spekulatiivsete tulevikumajade näitusel täieõiguslikult eksponeerida suhteliselt tavalist puitarhitektuuri näidet, ilma et see mõjuks anakronistlikult. Minu arust on selline asjade käik imelik.
Üldiselt on perifeerias trendidest rääkida natuke naljakas. Mulle pakub lollakat lõbu mõelda, et Tallinna sadamat ja Ülemiste raudteejaama projekteerib kadunud Zaha Hadidi arhitektuuribüroo, mis 20 aastat tagasi oli läänemaailmas päris trendikas. Tänapäeval on nad eriti popid Hiinas. Hea küll, nende pisemad paviljonid ja kunstimuuseumide aatriumid on täitsa lahedad, aga lasta sellistel formalistidel planeerida Tallinna terveid kvartaleid on eetiliselt tagurlik ja linnaruumiliselt jõhker.
Minu mure enda elukeskkonna pärast väheneks kohe hoobilt, kui iga Tallinna krundiomanik ja linnaametnik oleks mõttega läbi lugenud oma haldusala karuaabitsa, Jan Gehli „Linnad inimestele“. Vot siit võiks sündida järgmine suur ja põhjalik trend. Aga ma ei leia, et tallinlased peaks enam kannatama. Selle raamatu loeb läbi paari õhtuga. Ja muutused võiksid alata juba ülehomme. Mida me ootame? Et enne kõik maailma ümbersõidud ja läbimurded valmis saaksid?
Hiljuti Tarkovski „Solarist“ üle vaadates jäi mind kummitama seal kõlanud mõte: häbitunne päästab maailma. Võib-olla nii ongi? Ühest küljest sisendab see lootust, teisalt sisaldub ses perspektiivis sõnulseletamatu ja kohutav raskus: tahaks, et maailm saaks päästetud ikka enne kõikehõlmavat häbitunnet. Oleks hea, kui polekski põhjust inimeseks olemise häbi tunda, aga siis oleks juba tegu puhtakujulise utoopiaga ja ega seegi poleks tore.
Mis järeldused oled teinud näitusest arhitektuuri hetkeseisu kohta enda kui kuraatori ja arhitektuuriuurija jaoks?
Ma pole kindel, kas näitusest saab teha kõikehõlmavaid järeldusi arhitektuuri hetkeseisu kohta. Pigem individuaalsete autorite ja laiemalt ajavaimu kohta, mis tundub olevat sama killustunud kui kogu ühiskond. Näituse projektid väljendavad iha mõrandada olemasolevaid süsteeme, võitlust ebavõrdsuse vastu, looduslapselikku soovi olla ja luua võimalikult säästlikult, nomaadlust ja endassetõmbumist, urbanistlikke kogukonnaunelmaid, elutervet eneseparoodiat ja peent satiiri. Või … kirjeldabki see loetelu vähemalt tänapäeva Eesti arhitektuuri paremikku? Kui otsida kõigist näitusel osalevatest projektidest ühist joont, siis on see kohatiste reservatsioonidega „Üks kõigi, kõik ühe eest!“.
Minu lõppjäreldus näitusest on, et lootust on, nii Maal kui ka Eesti arhitektuuril, aga enne tuleb jõhkralt eest ära lükata kõrgetel toolidel istuvad gerondid, kelle sõnavaras domineerivad fraasid nagu „Ei saa“ ja „Pole võimalik“, ning kõik arhitektid, kes joonistavad silmagi pilgutamata suurte klaas- ja tummseintega tänavaruumi.
„Läbi kukkumine“, koreograaf Keithy Kuuspu, dramaturg Laura Cemin, kujunduse ja tehnilise teostuse autorid Tõnu Narro ja Tarvo Porroson, helikunstnik Mihkel Maripuu, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, kostüümikunstnik Kaisa Põvvat. Etendavad Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska ja Arolin Raudva. Esietendus 15. VI Tallinnas Telliskivi Rohelises saalis.
Miks ma olen valmis tundide viisi vaatama, kuidas keha tegutseb? Nii ma viivuks mõtlesin – ja kõrvalistujale kõrva sosistasin – millalgi keset Keithy Kuuspu lavastuse „Läbi kukkumine“ kogemist, et see küsimus siis üleliigse ratsionaliseerimise ilminguna unustada. Selles mustvalges ja tellinguis maailmas, kus viis kuuenda dirigeerimisel tegutsevad, on tõepoolest midagi rahustavat. See tõmbab su endasse vahetult nähtamatu külgetõmbejõuga, pehmelt, aga siiski otsustavalt. „Läbi kukkumine“ on ühtaegu ruumiinstallatsioon – ruumi, mille konstruktsiooni kannavad etendajad – ning lubadusena ka osavõtuteater, kus publikule on küll antud võimalus ruumis ringi liikuda, kuid lavaruum ja saal on selgelt eristatavad.
Esmane ruumikogemus on tõesti imposantne, aga mitte suurustav: välispiiri määravad tolmukarva põrand, lubivalged seinad ja süsimust lagi, ruumi kolmeks jagavad sambarivid murravad katmata akendest sisse voolavat suveõhtuvalgust, mis paneb siin-seal läikima metallist tellingud – nii need, mis mõeldud etendajatele tegutsemiseks, kui ka need, mis palistavad publikupoodiume. Hiljemgi, inimestega täitudes, ei kaota see ruum oma õhulisust, sest väga paljusid siia polegi palutud (meid on siiski piisavalt, et tekiks ühiselt hingava organismi taju). See ruum võib tähistada paljut, kuid jääb meeldivalt abstraktseks (kujundus ja tehniline teostus Tõnu Narrolt ja Tarvo Porrosonilt, helikunstnik Mihkel Maripuu). On nagu ehitusplats, kus äsja lõppenud tööst annavad aimu vaid tegijaile teada loogikast lähtuvalt paigutatud tellingud ja seinale toetatud kipsplaadid, kuid sammaste vahele peitunud segumasin on diskreetselt mustaks võõbatud ning puhas tehtud töö armidest. On nagu mänguväljak, kus ühes nurgas koroonalaud ja keset ruumi rippumiskiik kahele, aga ketaste asemel ootavad löömist rusikasuurused kipsist pallid ning kiik on liiga suur ja küündib liiga kõrgele.
„Läbi kukkumine“ (esiplaanil Arolin Raudva) on lavastus tasakaalust, täpsemini selle hoidmisest.
Et seda lavaruumi ja selles tegutsejaid kogeda, võiks muidugi aina ringi ja aktiivseima tegevuspaiga poole liikuda, aga see tundub olevat ebavajalik: alati on keegi su vaateväljas ja lõpuks tullakse ka päris sinu juurde ning ühtviisi märkamatu oled sa etendajatele nii paigal püsides kui ka kohta vahetades. Sa tead seda, sest ruumipaigutus ja etendajate olek ütlevad seda sulle, aga ometigi on tunne, et äkki … Ehk ikka avaneb näiteks ruumi teisest otsast või paar sammu tagasi, seina äärde tagurdades täiesti uus vaatenurk ka sisulises plaanis? Just see publikule antud vabadus mitte liikuda on üks, mispärast mõjub „Läbi kukkumine“ rahustavalt. Istud veidi enam kui meetri kaugusel tellingujupist (selle otstes kaks redelit, mis põik- ja ristlattidega omavahel seotud, katuseks plaat) ning vaatad, kuidas etendaja tellingu keskendunult lahti võtab: päästab esimese põiklati parempoolse kinnituse ja asetab lati vabastatuna tagasi redelipulgale, avab seejärel vasakpoolse kinnituse, et saaks võtta lati kahele käele ja viia see ülejäänud tellingut puutumata mõne sammu kaugusele põrandale. Sama ka kõigi järgmiste lattidega ja ikka nii, et telling jääks püsti, kuniks see pole enam võimalik ja saab alustada uuesti ümberpööratud järjekorras, üles ehitades. Sama ka järgmiste etendajatega, kes alustuseks päästavad ühe põiklati parempoolse kinnituse ja asetavad siis lati vabastatuna tagasi redelipulgale, et liikuda vasakpoolse kinnituseni ja jõuda lõpuks hetke, mil peab alustama uuesti ümberpööratud järjekorras.
Loomulikult on „Läbi kukkumine“ lavastus tasakaalust, täpsemini selle hoidmisest. Raskuskeset otsitakse nii üksinda koroonapallidele laotatud kipsplaadil seistes kui ka tellingut lahti ja kokku monteerides, aga ka koostöös ja järgemööda sedasama hiidkiige redelit mööda turnides, nii et kontroll tasakaalu üle ei kaoks. Iga etendaja (Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska ja Arolin Raudva) toob muidugi lavale kaasa oma olemuse, kuid sarnastesse mustadesse kleitidesse riietatuna ja samu ülesandeid täites pole nende isikupära rõhutatud, aga ka mitte lõpuni tühistatud. Seega toimivad etendajad ansamblina – õigemini need viis etendajat, sest kuues, Keithy Kuuspu on lavastaja ka laval. Tema on see, kes lööb koroonakepiga kipspallid liikuma hooga, mis peabki heitma ühe neist üle lauaääre, et see maanduks võimendatud mütsakaga põrandal ja annaks ülejäänud etendajatele märku tegevust ja/või asukohta vahetada, ning muul ajal seisab pigem eemal, publikuosa ja lavaruumi piiril.
Kas etenduse kulgedes kaotaski koroonalaud tegevuse suunajana tähtsuse või ei märganud mina enam selle tähendust, ei mäletagi tagantjärele kinnitada, kuid teatav dramaturgiline järjepidematus selle võtte kasutamisel jäi siiski meelde. Seda kindlat juhtkätt ei olnudki nagu vaja või siis tahtnuksin lihtsalt vähem teadvustada lavastuse konstruktsiooni, tajuda üleminekuid tunnetuslikemana. Ka lavastust raamiv töö algus- ja lõpupunkti markeerimine juuste korda sättimise ja taas valla päästmisega mõjus ruumi abstraktsuseastet arvestades kuidagi ebakõlaliselt. Tervikut see ülemäära siiski ei murendanud ja eks ma balansseeri siin ise ka ohtlikult oma visiooni pealesurumise ja kunstniku kavatsuse mõistmise piiril.
Pealegi olen ma miskipärast niikuinii valmis tundide viisi vaatama lihtsalt seda, kuidas keha tegutseb. Selle põhjus ei ole kohe kindlasti vuajerism, küll aga teatavat laadi uudishimu näha lähivaates teist inimest, endasugust, ilma et sa mõjuksid pealetükkivana. Tegelikult pole huvikese isegi keha välisjoonisel (ka selles lavastuses on kehakasutus ennekõike funktsioonipärane, kunstilise nihketa), vaid püüul näha sisse, saada aru, kuidas sünnib etendaja kohalolu, ja teadmisel, millise elamuse loob meisterlikkus.
Ilmselt jäängi sel eesmärgil etendajaid vahtima ja mõistatama, aga see pole siiski ainus põhjus arvata „Läbi kukkumine“ kaugele (no ikka väga kaugele) ebaõnnestumisest. Selles ruumis ja heliilmas ning koos nende etendajatega on hea olla. Sellel lavastusel on ehk isegi puhastav toime: su mõtted annavad alla ja haihtuvad, et ehk kunagi unenägudena tagasi tulla, ning ka su keha vabaneb eneseesitlemise painest (sh publikuks olemise etendamise kohustusest) ja lihtsalt täidab ruumi, on üks paljudest põiklattidest, mis hoiavad etenduskogemuse koos. Tasakaal on saavutatud ja see tundub nii õige, lausa harjumuslik.
Tulevikusuundade ennustamisest pole usaldusväärsel määral kasu, sest kõike, mis ees seisab, mõjutab paljude terviku osakeste seos. Juhuste ja ettemääratuste lototron paneb neist kokku lõpmatu kombinatsiooni potentsiaalseid võimalusi. Neid võib ette kujutada ja üksteisega võistlevaid stsenaariume läbi mängida. Nagu õppustel. Mida rohkem neid on, seda sitkemaks ja treenitumaks võib saada. Ühte või teist pole mõistlik ülejäänute hulgast esile upitada, sest just paljude võimaluste kõrvutamine annab eelseisvast kõige selgema ettekujutuse. Kurmo Konsa on võrdlemise eelised välja toonud järgnevalt: „Täpsest ennustamisest ei taha enam keegi midagi kuulda. Ennemini luuakse eri stsenaariumide ja võimalike tulevikuvisioonidega võimalusi uute arusaamade kujunemiseks.“1 Tähendab, ennustamine ei jää küll üleni tänamatuks tegevuseks, aga see pole kuigi tõhus. Hasso Krull on rõhutanud, et tänasest punktist visandatud vaade tulevikule on lihtsalt natuke paremaks muudetud olevik.2 See ei ole ikkagi päriselt tulevik.
Siiski on meil kasutada kimp mõistuspäraseid, pigem pessimistlikke teaduslikke fakte – rahvastiku kasv üle kriitilise piiri, kliimakatastroof, arutu tarbimine jne –, mille silmas pidamisega muuta inimese edasi eksisteerimine Maal võimalikumaks ja paremaks. See, et paljud asjad on tuksis ning õige tee on justnagu käest kaotatud, loob eelduse tee uuesti üles otsimiseks.
Teadmistele ja nende põhjal tehtud järeldustele toetudes ei ole keeruline mõista inimtegevuse laastavat mõju kliimale ja Maa seisukorrale ega seda, mis täpselt läks või on minemas valesti ja mida sellest õppida. Iga vale liigutus on ühes teiste vigadega pigem kumulatiivne, aga sama mõjuga on ka mõtestatud vigade parandus.
On tõsi, et heaks äraolemiseks on tarvis natuke priisata, aga siin-seal on ambitsiooniga liiale mindud. Kliimakriisi mõjude leevendamiseks peavad tootmine ja tarbimine olema napid ja kompaktsed ning kasutama ressursse täpselt ja otstarbekalt – et võimalikult paljudele jätkuks nii asju kui ka puhast vaba ruumi. Inimtegevusega kaasnev käib tahes-tahtmata looduse arvelt, teisiti ei saa. Ehitatud keskkonna eest tagasi tõmbama sunnitud rohelistes väärtustes tuleb märgata, hinnata ja toetada elementide summast suuremat pealisülesannet. Üha napimatesse raamidesse surutud roheluse roll ei ole ainult iseendaga hakkama saada, vaid puhastada ja jahutada õhku, infiltreerida vihmavett, hallata salasuhteid mikroobidega, olla tooraine, elupaik ja vaatamisväärsus. Looduslik element ei ole ühe konkreetse koha dekoratsioon või lihtsalt roheruum, vaid see peab süsteemselt toimima.
Ei ehitatud keskkonna ega seda tasakaalustavate roheliste väärtuste headus ei seisne lihtsalt nende suuruses, vaid läbimõelduses. Kõik, mida ette võtta, peab olema hoolikalt läbi kaalutud, ning see, mis loodud või muudetud, peab suutma oludega kohaneda ja kandma korraga paljusid ülesandeid. Loomaökoloog Tuul Sepp on selle sõnastanud nii: „Mõistes, et kodutunne ja nišiloome võib seisneda kvaliteedis, mitte kvantiteedis, koonduvad inimesed linnadesse ja asulatesse, inimliigi sipelgapesadesse, jättes suurema osa maakera pinnast looduslikele elupaikadele. Rakendades üha paremaid teaduslikke teadmisi, muudame põllumajanduse ja loodusressursside kasutamise tõhusamaks, mõistes samal ajal hukka instinkti tarbida üha rohkem ja rohkem. Ka selle stsenaariumi eeldused on täiesti olemas, ja seda toetab inimliigi võime seada ühiseid eesmärke ning akumuleerida üle põlvkondade teaduslikke teadmisi ja oskusi.“3 Ideaalis.
Teadmiste rakendamine oleks tulemuslik, kui kõik arvaksid ühtmoodi ja toimiksid ühise eesmärgi nimel, aga see ei ole see võimalik. Maailma kõige vaesem ja kõige arvukam osa elanikkonnast vaevalt et teab, et ta on probleem. Maailma kõige jõukam osa elanikkonnast teab, et ta on probleem, aga ei muuda midagi. Ma ei usu aeg-ajalt isegi, et inimese ellu jäämiseks on mõtet kuidagi pingutada. Pole vahet, kas oleme olemas või ei ole, see ei muuda mitte midagi. Maakera võib ju hukkuda – miks ta ei või? Kõhe on lihtsalt see, et kaotame mängu iseendale.
Kumb siis: kas päästa või edasi pidutseda? Pakun, et võiks parajas tempos pidutseda, sest kõiki ei saa nagunii ühte paati: keda piirab usk, keda rumalus, kes tuleb hädavaevu iseenda olmegagi toime. Pidutsedes jätkan ilmselt ikka prügi sortimist, käin jala, elan kompaktsel energiasäästlikul elamispinnal, ei raiska toitu. See annab nagu indulgentsi või mingi õigustuse seda kaunist verejooksu huviga pealt vaadata.
1 Kurmo Konsa, Tulevik on määramatu, aga kuidas seda ikkagi ette näha? – Sirp 12. III 2021.
2 Hasso Krull, Imelihtne tulevik. – Postimees 13. II 2019.
3 Tuul Sepp, Kodu evolutsioon. – Majad, mida me vajame. Näitusekataloog. Arhitektuurimuuseum 2021.
Suve hakul lahkus meie seast 87aastasena kirjandusteadlane ja lastekirjanduse uurija Reet Krusten.
Ta sündis esiklapsena kultuuritegelaste peres. Tema isa Erni (Ernst) Krusten ja onu Pedro Krusten olid mõlemad kirjanikud, onu Otto Krusten karikaturist. Seetõttu tundus, olles saanud põhi- ja keskhariduse Lääne-Virumaal, loomulik valik astuda Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Pärast lõpetamist töötas Reet Krusten Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirandi ja teadurina ning Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana.
Krusten alustas kirjandusteadlasena proosa uurimist, kaitstes 1966. aastal filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga „Eesti nõukogude proosakirjanduse arengujooni sõjajärgsel perioodil“. Hilisemal ajal keskendus ta lastekirjanduse küsimustele. Artiklid lastekirjandusest „Eesti kirjanduse ajaloo“ köidetesse ja teistesse teatmeteostesse (EKBL, ENE, ENEKE jm) on valminud just tema käe all. Ta on ka „Lastekirjanduse sõnastiku“ (2006) üks koostajaist ning raamatu „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012“ (2014) retsensent.
Krusteni lastekirjandusliku uurimistöö tipuks võib pidada eesti lastekirjanduse esimest täielikku arenguloolist ülevaadet „Eesti lastekirjandus“ (1995), mis viis selle ainevaldkonna käsitluse kirjandusteaduslikule, tugeva teoreetilise baasiga tasandile. Raamatu sissejuhatavas osas on autor esile toonud teoreetilised seisukohad (mis on lastekirjandus, kuidas seda uurida jmt), seejärel andnud ülevaate eesti lastekirjandusest alates rahvaluulest kuni 1990ndateni. Teos pakub kõigile lastekirjanduse uurijatele kirjutuslaua nurgal seistes praegustegi tegemiste puhul ajaloolist tuge ja inspiratsiooni.
Peale ajalooliste ülevaadete täiskasvanuile avaldati Reet Krusteni eestvõtmisel mitmeid 1920.–1930. aastatel tegutsenud ning Nõukogude perioodil põlu alla sattunud kirjanike valikkogusid lastele. Tema koostatuna ja põhjaliku eessõnaga varustatuna nägi sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust“ trükivalgust Jüri Parijõe („Jutte“ 1982), Jaan Vahtra („Metsajärv“ 1982), Marta Sillaotsa („Trips, Traps, Trull ja teised“ 1987) ning Reinhold Kamseni („Kodukoppel” 1992) unustusse määratud looming. „Vanad aabitsajutud“ (1993) tõi aga rambivalgusesse parimad aabitsa- ja lugemikupalad aastatest 1795–1940. Hilisematelgi perioodidel leidis Reet Krusten arhiiviriiuleilt ikka seda, mis meie lastekirjanduslikku mälu turgutaks ja taastoodaks. Kogumikud „Eesti lasteluule kuldraamat“ (2009), „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ (2009) ja „Eesti muistendite kuldraamat“ (2010) on selle tõestuseks.
Reet Krusten oli sildade looja. Tema kaudu toimusid paljud omaaegsed lastekirjanduslikud kontaktid, iseäranis Baltimaadega. Nii näiteks valmis koostöös Aija Janelsiņa-Priedīte ja Kestustis Urbaga ülevaade Baltimaade lastekirjandusest („Barnboksgrannar: barnlitteraturen i Baltikum“ 1997). Eesti iseseisvuse taastamise perioodil lõi just Reet Krusten Põhjamaadega, eriti Soome Lastekirjandusinstituudiga tihedad, tänapäevalgi toimivad sidemed.
Need, kel oli õnn Reet Krusteniga koostööd teha, meenutavad tema laialdasi üldkultuurilisi teadmisi, täpsust, süvenemisvõimet ning jäägitut armastust lastekirjanduse vastu. Ajast, mil Krusten oli lastekirjanduse vallas juba vaieldamatu autoriteet, mäletavad tollased valdkonnaga alustajad tema sooja südamlikkust ja toetvat kätt. Lahkelt juhatas ta noori uurijaid läbi meie lastekirjanduse ajaloo, meenutas omaaegset ajaloolist tausta, tõi sealt esile paralleele kaasajaga, aitas leida teoreetilist kirjandust ning juhatas kätte uurimisteel kaduma kippuva suuna. Kunagi ei olnud tunda üleolevat või kõiketeadvat suhtumist, pigem hindas ta uute tulijate värskeid ideid ja tegutsemisuljust, pakkudes toeks oma kogemusi ja teadmisi.
Reet Krusteni loendamatutest arvustustest ja lastekirjanduslikest artiklitest ilmneb juba algusaastail tema kompromissitu loomus ja nõudlikkus lastekirjanduse suhtes. Tema vääramatu põhimõte oli XIX sajandi lõpust tuttav lausung „Ainult parim on lastele küllalt hea.“. Isegi juhtudel, kui kiputi rohkem kirjaniku poolel seisma – teda lohutama, altminekuile vabandusi otsima, leidis Reet Krusten, et lastekirjanduse keskmes peab olema laps, kellele kirjutades ei tohi teha mingit hinnaalandust. Nõnda kannab ka Reet Krusteni lastekirjanduse ülevaade „Eesti lastekirjandus“ pühendust just talle kõige olulisematele, tema lastele Kertule, Anule, Keiule ja Laurile.
Vabaduse puhul on ülioluline eristada kahte olemisviisi: formaalset ja tegelikku. Esimest võib kohata näiteks kohviautomaadi juures. Flat white või late? Piima või koorega? Pseudovalikute tasand, mis uinutab inimese nägema otsustusvõimalusi esinemas vabadusena iseeneses – ohtlik illusioon. Eriti niivõrd laial diapasoonil, nagu kogeme seda praeguses ühiskonnas.
Ühelt poolt uinutatakse demokraatlik subjekt arvama, et vabadus ongi kätte võidetud ananasside kohaloluga poeletil. Veelgi kavalamalt: totalitaarse ikke all vaevlev subjekt pannakse mõtestama vabaduse puudumist ananasside puudumise kaudu poelettidel. Teisisõnu on valikuvabadus petlik, ometi hunnitult võrgutav. Võimalus osta ananassi, kulistada koolat (Coke, not Pepsi) ja ennast (tarbimis)valikute kaudu määratleda on laialt levinud.
Tegeliku vabaduse mõtestamiseks võtame kohvile vastukaaluks vaba akti par excellence ehkarmumise. Ei saa valida, kellesse armuda stiilis „kena jutt, kena keha, kenad krussis juuksed – ma nüüd armastan teda“. Ei. Armastus on jõle ja paratamatu teadmine sellest, et ilma temata ma nüüd äkki enam ei saa. Ennast retrospektiivsena ilmutav, alati siin olnud, „tervet mu elu on ainult selle hetkeni jõudmiseks elatud“ tõde. Nõnda sõnastab tegelik vabadus ennast kaunis ilusasti vana maksiimina „Vabadus on tunnetatud paratamatus.“.
Miks sellest kõigest jahuda? Sest tegelik vabadus läheb aina enam ananasside taha kaotsi. Isegi otsused, mille ainus lähtepunkt tohiks olla paratamatus – otsused tuleviku tarbeks vundamendi ladumise või armastuse tunnustamise kohta –, on muudetud valikuteks. Tänu jumalale, et viimane neist otsustusmomendis ei realiseerunud. Nukralt peab nentima, et kooseluteemaline diskussioon on ka armastuse poolel langenud samalaadsesse valikuvabaduse lõksu. „Meil on valida, kas me oleme Euroopa- või sovieedimaa.“ Tegelikult pole sedagi valikut. Meie ette laotunud tõdesid peidetakse valikutesse. Väljapääsuks sobib vaid ängistavalt paratamatu vabadus.
Lahkunud on armastatud soome kirjanik Laila Hirvisaari
PIRET SALURI
Otava kirjastuse väärikast uksest astus sisse noorevõitu naine, kaasas kangast turukott. Temal on Hannu Mäkeläga kokku lepitud. Hannu Mäkelä oli tollal Otava kodumaise kirjanduse toimetaja. Maja ülimalt viisakas vahtmeister juhatas edasi Mäkelä kabinetti, nagu räägib see lugu, osalt ehk legend. Naisterahvas astus sisse, võttis kotist pinu paberipoognaid ja pani toimetaja ette lauale. Läks nii, et Mäkelä kabinetti sattus tulema ka Otava kirjastuse tolleaegne peatoimetaja Paavo Haavikko. Ta vaatas sinise siidpaelaga kokku seotud pinu, lappas paberilehti, luges algust ja lõppu ja ütles Hannu Mäkeläle, kes oli teatanud, et otsustamisele kulub pool aastat: hakka kohe pihta. Me võtame selle käsikirja. Jah, me teeme selle raamatu, ilmub sügisel ja pealkiri on „Lehmusten kaupunki“ („Pärnade linn“). Trükiarv on 16 000 – kuulmatu arv tollal. Ja just nii läks.
Laila Hirvisaari 7. VI 1938 – 16. VI 2021
Daami nimi oli Laila Hietamies, hiljem Hirvisaari (tema neiupõlvenimi). Temast kujunes uskumatult viljakas ja armastatud kirjanik. Laila Hirvisaari enamasti ajaloolised romaanid, aga ka näidendid ja libretod kõnelevad soomlastele ja meile teistele Soome ajaloost, saatuseaastatest, kaotatud Karjalast. Romaanis „Pihkovan kellot“ („Pihkva kellad“)heidab autor pilgu ka Eestile.
Laila Hirvisaari kirjanikutee oli pikk, üle 40 aasta. Oli häid ja halbu aegu. Kui võimeka algaja aeg oli läbi, ei teadnud ta ühtäkki (tema enda sõnade järgi), mida edasi teha. Suurt annet märganud Paavo Haavikko soovitas: kirjutagu Laila asjust, mida tõesti tunneb, mis on talle lähedased. Nii sündis Kannase sari ja teisedki Karjala-romaanid Soome lähiajaloost. Jätkusõda, sõjaorvud, põgenikud, rindel langenud isa, ülesehitustöö. „See oli mu kirjanikutee keskpäev,“ kirjutab autor ise. Ajaviiteromaanid, arvab üks ja teine kõrgesti koolitatud kriitik. Laila Hirvisaari teksti on tõesti kerge lugeda. Ja siis?
Muidugi pälvis ta ka tunnustust: Soome riiklik preemia, Karjala preemia, professori tiitel, Finlandia auhinna nominent, Vabadusristi IV klass jpm.
Laila Hirvisaari oli sündinud Viiburis. See on tema raamatutes ka tunda. Mõtteviis, soomlastega võrreldes ägeda loomuga, vilkad tegelased. Ta ei kirjuta küll karjala murdes, kuid tema proosas kõlab karjala murde helistik.
Laila Hirvisaari loomingutee kolmas osa oli mõeldud käsitlema suuremat, maailmaajalugu. Ta jõudis kirjutada „Minä, Katariina“ (2011) ja „Me, Keisarinna“ (2013).
Siis sai tee otsa. 16. juunil 2021 tuli teade Laila Hirvisaari surmast.
Eesti keeles ilmunud Laila Hietamies-Hirvisaari romaanidest võib nimetada „Valged akaatsiad“ (tlk Debora Vaarandi, 1996), „Victoria“ (tlk Anne Karu, 1999), „Mina, Katariina“ ja „Meie, keisrinna“ (tlk Maimu Berg, 2013).
Matemaatikutaustaga teadusfiloosof ja -ajaloolane Peeter Müürsepp on Tallinna tehnikaülikooli dotsent, paljude Eesti ja rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide juhtorganite liige, sh Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees, Rahvusvahelise Teaduse Ajaloo Akadeemia korrespondentliige, ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum peatoimetaja, Teadusliku ja Kultuurilise Diversiteedi Rahvusvahelise Ühenduse nõukogu liige (assessor), Rahvusvahelise Tehnoloogia Ajaloo Komitee täitevkomitee liige (vt etis.ee) ja ka üks sagedasi Sirbi autoreid.
Doktorikraadi said filosoofias 20 aastat tagasi ja sestpeale oled olnud üks Eesti ja Baltimaade teadusfilosoofia suunaandjaist. Mis oli see, mis matemaatiku teadusfilosoofia juurde tõi?
Ma kindlasti ei nimetaks ennast suunaandjaks. Olen liikunud olemasolevates suundades, mille on maha pannud Lembit Valt ja eelkõige Rein Vihalemm. Tugevasti on mind mõjutanud ka Leo Näpinen.
Matemaatikast filosoofiasse suundumine pole ajaloolises plaanis midagi erandlikku. Matemaatika ja filosoofia on lähedased kas või seetõttu, et kumbki ei tegele empiiriliselt tunnetatavaga, vaid püüab puhta mõistuse abil hakkama saada. Platoni jaoks paiknes matemaatika teatavasti materiaalse maailma ja ideede maailma vahel, olles seega filosoofiale kõige lähedasem distsipliin. Aristoteles täpsustas, et füüsika (tolle aja mõttes looduse uurimine) on materiaalse maailmaga seotud, metafüüsika (filosoofia) pole sellest üldse sõltuv, aga matemaatika on osaliselt seotud, seega vahepeal.
Filosoofia hakkas mind huvitama juba keskkoolis, aga ideoloogilisest survest teadlik olles ei pidanud ma Nõukogude ajal võimalikuks niisugust eriala valida. Matemaatika on selles osas kõige neutraalsem valdkond, aga ka muus osas universaalselt kindel teadmiste alus. Olen selle selgituse eest tänapäevani tänulik oma isale, kes mulle ka omaenese nime pani, nii et meid veel praegugi mõnikord segi aetakse, kuigi isa lahkus siit ilmast 1999. aastal. Miks just teadusfilosoofia? Siin on põhjuseks jällegi isa soovitus võtta kontakti Lembit Valdiga, kellega ta põgusalt tuttav oli. Tegin seda perestroika algusaegadel, kui polnud veel selge, milline tulevik meie hariduselus saab olema eksistentsialismil või analüütilisel filosoofial, aga teadusmetodoloogia horisont paistis juba pilvitu.
Teadusfilosoofide üks peamisi ülesandeid on leida üles teaduse kohta laialt levinud müütide lähtekohad ja nende müütide kummutamine. Miks vaatamata paljudele raamatutele ja aastakümnete pikkusele veenmistööle kipuvad ikkagi valitsema lihtsustatud ja moonutatud käsitlused teadusest?
Äkki on teadusfilosoofid siis oma tööd kehvasti teinud!? Ega teadusfilosoofid selle tõeliselt olulise küsimusega innukalt tegelegi. Tuleb ka aru saada, et ülesanne pole kergete killast. Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida. Teadlased on ekslikud nagu kõik inimesed ja teevad vigu. Kuidas niisuguse reaalsuse puhul teaduskauget inimest veenda, et teadus on kindlam teadmiste allikas kui mis tahes muu valdkond? Teadlased ju vaidlevad omavahel, lähtuvad eri mõtteviisidest ja rakendavad eri mudeleid. Kellel õigus, selgub alles praktiliste rakenduste tulemusena ja siiski mitte tingimata üheselt ja lõplikult. Loomulikult on raske aru saada, miks n-ö targad inimesed kohe aru ei saa, kuidas asjad maailmas tegelikult on. Ideoloogilistele liidritele on see selge ja rahval läheb paraku kiiresti meelest ära, et too selgus oli vaid näiline ja eksiti sügavalt. Teaduses pettumise põhjuseks võib skepsise kõrval olla ka ülemäärane teaduseusk, mis suure tõenäosusega saab mingil hetkel tagasilöögi. Kas või näiteks pärast teada saamist, et vaktsiinid ei annagi haiguste vastu sajaprotsendilist kaitset. Kui teadusehuviline juhtub veel lugema teadusfilosoofia klassik Paul Feyerabendit, kelle järgi teaduslikku meetodit polegi olemas, võib see kergesti viia suure segaduseni või isegi teaduses lõpliku pettumiseni.
Võtame kas või Nicholas Maxwelli üleskutse teadus ühiskonna vajadustest lähtuvalt ümber kujundada eesmärgipärase ratsionalismi põhimõtete järgi. Miks ei ole tema vaated laia toetajaskonda leidnud?
Maxwell ei ole hoolimata ennastsalgavast publitseerimisest akadeemilist üldsust oma vaadete paikapidavuses veenda suutnud. Pole välistatud, et Maxwell on ise ülesande enesele tarbetult keeruliseks teinud. Ta lähtub oma vaadete tutvustamisel teaduse kriitikast. Maxwell nõuab, et teaduse mõistmine, mida ta nimetab standardseks empirismiks, tuleb asendada eesmärgipärase empirismiga ja alles see uus teaduskäsitus, kus ei nõuta kõigi seisukohtade empiirilist testitavust, loob aluse teadustulemuste efektiivseks rakendamiseks otseste eluliste probleemide lahendamiseks. Aga võib-olla kõlbab teadus ka niisugusena, nagu see praegu on. Tuleb luua palju paremini toimiv kooskõla ühiskonnaga. Küsimus võib olla pigem haldussuutlikkuses kui teaduse valesti mõistmises. Teadusfilosoofid peaksid siinkohal kindlasti aktiivsemalt sekkuma. Korraks veel Maxwelli juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et ta pole ka diskussioonialdis, vaid propageerib järjekindlalt oma vaateid. Filosoofid tahavad vaielda ja kipuvad lootma, et nende kogu kriitikat järjekindlalt tagasi ei lükata.
Peeter Müürsepp: „Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest aru saama?“
Koroonaajal on teadlasi ühiskonnas küll kuulda võetud, kuid ei saa öelda, et nende sõnumit alati mõistetakse või et nende ülesanne algusest peale oleks kõigile arusaadav. Teadlastelt eeldatakse lihtsaid, kiireid ja odavaid lahendusi, kuid see, mida teadlased pakkuda saavad, ei vasta ootustele. Mida tuleks teha, et ootused ja võimalused paremini kooskõlas oleksid?
Ideaalset lahendust siin ilmselt pole. Kui on otsene ja tõsine probleem, soovib inimene alati kiiret lahendust. Kuna viirusega võitlemiseks on vaja teaduspõhist meditsiini, siis keskendub teadlastele eriline tähelepanu. Praeguses kriisis on huvitav täheldada, et kuigi teadlased on aeg-ajalt pälvinud kriitikat, ei ole olnud kuulda, et kusagilt mujalt peale teaduspõhise meditsiini tuleks viirusele leevendust. Skeptikud, kelle arvates viirust pole olemaski, on muidugi omaette seltskond.
Paljudes ülikoolides on teadusfilosoofia seotud teaduse ajaloo uurimisega, nende hulgas on ka ülikoole, kus oled töötanud või õppinud. Mida on teadusfilosoofil teadusajaloolastelt õppida ja ajaloolasel filosoofidelt?
Teadusfilosoof peab tundma teaduse arengulugu. Ilma selleta on tal võimatu teaduse kohta midagi tähelepanuväärset öelda. Isegi kui mõni teadusfilosoof arvab oskavat teadlastele ette öelda, milline on õige teaduse käsitus, mida mina küll mõistlikuks ei pea, ei saa ta seda teha, ilma et ta teadustraditsioone tunneks. Teadusajaloolane saab filosoofilt õppida kriitilist mõtlemist ning väljendusviisi selgust ja täpsust. Teadusajaloolase kirjutatu ei tohi ülearu kuiv olla.
Oled töötanud ja õppinud lääne ülikoolides, viimasel ajal ka ida ülikoolides Kasahstanis, Hiinas, Taivanis, Venemaal, ka Kamerunis. Kas ülikoolielu korralduses, uurimistöö argipäevas, akadeemilises kultuuris on ida ja lääne vahel erinevusi? Kas need tulenevad ajaloost või on pigem määratud eesmärkide erinevustest?
Vormilised eesmärgid on igal pool väga läänelikud. Tüüpiliselt juurutatakse publitseerimisnõudeid eelretsenseeritavates lääne ajakirjades, mis kuuluvad Scopuse või Web of Science’i andmebaasidesse. Mõnel pool on olukord isegi groteskne. Pean silmas administratiivseid ettekirjutusi, kus täpselt tuleb publitseerida, mis läheb arvesse ja mis mitte. Traditsioonide senine lahknemine tuleneb rohkem ajaloost kui praegustest kultuurilisest erinevusest. Akadeemilised kultuurid lähenevad suure hooga üksteisele igal pool, kus olen viibinud. Tüüpiline on ka kohaliku keele ja inglise keele vahekorra probleem. Inglise keele pealetung on ülivõimas. Väga raske öelda, milleni see ülikooli- ja teadusmaailmas välja viib.
Äsja toimus Belgradis Ida-Euroopa teadusfilosoofia võrgustiku kolmas konverents, kus olid esinejate hulgas ja käsitlesid Eestis ja ka rahvusvaheliselt järjest laiemat toetust leidvat vaadet, mida tuntakse praktilise realismina. Ettekande pealkirjas küsisid: kas tegemist on realismiga? Praktiline realism pakub sellise teaduse mõistmise, mis keskendub uurimistööle, teadlaste praktikale, kus luuakse mudelid maailma kohta, nii et võib öelda, et maailmaga seostumise viis sõltub uurimispraktikast või kuhnilikult väljendudes, paradigmast. Kui me teaduses saame teadmisi vaid paradigma piires, loen sinu ettekande pealkirjast välja võimaliku filosoofilise küsimuse: kuidas on siis päriselt või mis on olemas tegelikult? Kuidas sa sellele küsimusele vasta(si)d? Kuidas praktilises realismis mõistetakse tõde ja objektiivsust?
Rein Vihalemma algatatud praktilist realismi tuleks ka eesti lugejale emakeeles lähemalt tutvustada. Kahjuks pole jõudnud. Peamine põhjus peitub vastuses eelmisele küsimusele. Nagu nimetuski ütleb, mõistab praktiline realism teadust eelkõige praktilise tegevusena, praktilise uurimistööna. Kõige tüüpilisem teadus sellest vaatenurgast on eksperimentaalne loodusteadus. Teame, et seda ei saa olla ilma teadlast suunava teooriata. Nii väidetakse ka praktilises realismis. Ometi ei ütle teooria üksi midagi. Teadlane peab hakkama uurima ja ainult niisugusel viisil saadakse teadustulemusi, millest paljud on ka vägagi kasulikult rakendatavad. Ikkagi jääb küsimus, kas teadlane oma uurimistöös üldse reaalsuseni välja jõuab või tegeleb ainult omaloodud konstruktsioonidega. Võib-olla loovadki seose tegelikkusega ainult edukad rakendused. Vähemalt niiviisi saavutab teadus lõpuks reaalsusega ikkagi kontakti. Teadlase praktiline uurimistöö ja saadud tulemuste rakendamine, kui see võimalikuks osutub, ongi see, mis on olemas. Objektiivsuse küsimust praktilises realismis minu arvates õieti ei tekigi. Kõik see, millega teadlane üldse kokku puutuda saab, on reaalne maailm. Isegi tema enese teoreetilised konstruktsioonid, sest midagi suvalist konstrueerida ei saa. Reaalsus ei luba. Ega seda usutagi, et kogu objektiivne reaalsus viimse detailini kunagi kättesaadav võiks olla. Tõde ei paku samuti praktilise realismi järgijale huvi. Omaks võetakse nn deflatsiooniline lähenemine, mille järgi tõeküsimus justkui taandub. Ütleme ju lihtsalt, et täna on palav ilm. Kas oleks vaja öelda: vastab tõele, et täna on palav ilm. Taandub ka metafüüsika. Praktiline realism seda ei vaja. Siin peitub erinevus Rein Vihalemma ja Nicholas Maxwelli vaadete vahel ja ühtlasi põhjus, miks mina ei saa ennast praktiliseks realistiks nimetada. Olen nõus Maxwelliga, et teadus ei saa hakkama ilma empiiriliselt kontrollimatute eeldusteta, s.t ilma metafüüsikata.*
Paul Feyerabend leidis 50 aastat tagasi oma teadusfilosoofias, et ei tuleks keskenduda ühtsete meetodireeglite sõnastamisele, vaid arendada loovust; ei tuleks filosofeerida teaduse olemuse üle, vaid teha teaduslikku uurimistööd. Kas teadusfilosoofiat peaks õpetama tulevastele teadlastele? Miks?
Minu seisukoht on, et tulevastele teadlastele, kõigile üliõpilastele tuleks õpetada kursust, mida eesti keeles sobib nimetada teaduslooks, või kui tegemist on näiteks tulevaste inseneridega, siis peaks see olema teadus- ja tehnikalugu. Rõhuasetuse paneksin teaduse ja vastava valdkonna ajaloolise arengu käsitlemisele. Loomulikult tuleb tutvustada ka põhilisi filosoofilisi teadusekäsitlusi, pannes üliõpilased mõtlema selle üle, kuidas nemad teadust mõista eelistavad. Tulevased spetsialistid peavad ikkagi mõistma, mida nende eriala enesest kujutab. Vastasel juhul oleks tegemist pelgalt tehniliste töötajatega. Näen kahjuks viimasel ajal järjest rohkem suhtumist, et muud polegi vaja ülikoolis saavutada, seda nii meil kui ka mujal.
Hea teadustava ja teaduseetika on järjest tähtsamad, aina uusi ja järjest tõsisemaid poliitilisi ja moraaliküsimusi kerkib uurimistöös üles, kas või küsimus hüvede jagamisest: kellele osutada abi, keda ravida, keda vaktsineerida, kui ressursid on piiratud. Kas vastamine neile küsimustele ei hõlma siiski ka küsimusi teadusliku teadmise iseloomust, teaduse võimalustest mingil ajal, mingis kohas, kontekstis? Kuidas teadusfilosoofia sellega arvestab? Kuidas teeb seda näiteks praktiline realism või Maxwelli eesmärgipärane ratsionalism?
Kõik nimetatu on vähimagi kahtluseta oluline. Teadusfilosoofia peab nende probleemidega tegelema, aga imesid korda saata kindlasti ei suuda. Teadus on küll eristuv, aga ainult üks paljudest inimese tegevusvaldkondadest. Teadlased on inimesed, kellest igaühel on oma kultuuritaust, maailmavaade ja väärtushinnangud ning kes ei ole vabad inimlikest nõrkustest, emotsioonidest, subjektiivsetest eelistustest. Teadus ei saa kindlasti olla steriilselt objektiivne. Selle müüdi võime unustada. Kõike seda on Rein Vihalemm praktilise realismi põhiteesides tugevasti rõhutanud. Enamgi veel, isegi tegelikkus, millega teadlane uurimistöö käigus kontaktis on, ei saa olla väärtusneutraalne. Nicholas Maxwelli teadusekäsitluse motiiviks on kriitiline hoiak selle suhtes, et teadus ei hooli inimkonna ega üksikinimese tõeliste probleemide lahendamisest, vaid keskendub pelgalt teaduslike teadmiste saamisele. Raske on ette kujutada moraalsemat ja vastutustundlikumat hoiakut.
Järjest enam võib lugeda arvamusi, et ainult kõrge tehnoloogilise arengutaseme, arenenud tootmisega rikastes riikides on mõistlik arendada alusuuringuid. Arenevates ühiskondades tuleks teha panus tehnoloogilisele innovatsioonile. Kas alusuuringute jätmine ainult suurtele ja rikastele ei tähenda, et varsti ei saa me enam teadus- ja tehnikatekstidest aru? Alusuuringutel on hariduslik ja kultuuriline aspekt. See ongi meie maailmapildi kese?
Tuleb ilmselt pidevalt otsida mõistlikku tasakaalu. Loomulikult oleks tore, kui igal pool areneks teadus oma täies mitmekesisuses, aga paratamatult ressursse ei jätku ja hästi toimiva rahvusvahelise koostöö puhul pole vist ka niisugust vajadust. Ressursimahukad alusuuringute keskused peaksid oma töötajate koosseisult olema rahvusvahelised. Maailmapildi osas on samuti tasakaalu küsimus. Loomulikult tuleb kõigile emakeeles selgeks teha teadusliku maailmapildi põhialused, aga paratamatult saavad ainult vähesed aru uute avastuste detailidest. Seda mõtet on lihtsam selgitada matemaatika põhjal. Kui paljud matemaatikudki, kõigist haritud inimestest rääkimata, saavad aru selle valdkonna uusimatest saavutustest? Väga selge vähemus. Ainult need, kes parajasti matemaatika selle haruga sügavuti tegelevad. Neid võib olla mitte rohkem kui viis-kuus inimest kogu maailmas. Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Vaatame ka tehnoloogia poole pealt. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest üldse aru saama?
Teaduse lingua franca on inglise keel. Sellest tulenevalt on järjest enam õppekavu ülikoolides ingliskeelsed ning see on rahvuskeelte tuleviku pärast muretsejad pannud küsima, kas rahvuskeeled jäävad köögikeeleks. Kas teadlased peaksid tegelema rahvuskeeltes teaduskeele arendamisega? Kas keel on teadusele oluline? Alguse juurde tagasi tulles: on ju sageli parafraseeritud küll Kanti, küll Galileid, et teaduse keeleks on matemaatika keel. Kuidas sellega siis ikkagi on?
Matemaatika on tõesti hädavajalik universaalne teaduse keel, aga ilma rahvuskeelteta ka hakkama ei saa. Jällegi tuleb mõelda, milline oleks mõistlik tasakaal. Leian, et iga kõrgharidusega inimene peab tänapäeval oskama inglise keelt. Samuti peab ta kindlasti väljendama ennast ka emakeeles, muu hulgas selgitama oma eriala peensusi. On väidetud, et niisugune olukord annab eelise inglise keelt emakeelena rääkijatele. See ei pruugi tõsi olla. Vähemalt mitte igas valdkonnas. Mitme keele valdamine kuni nendes mõtlemiseni avardab maailmapilti ja aitab kaasa loovuse arengule. Kui küsitakse, mitut keelt valdama peaks, siis kindlasti pole õige vastus, et võimalikult palju. Õige vastuse peab igaüks ise leidma, arvestades oma võimeid ja huvisid ning oma valdkonna eripära.
* See, et praktiline realism on tõe küsimuses deflatsionistlik ja eitab metafüüsikat, ei tähenda, et tegelikkus rolli ei mängiks, metafüüsika asemel peab praktiline realism vajalikuks keskenduda teaduse mudelite konstrueerimisele, mis küll ei esita tegelikkust nii, nagu see on, vaid mudelid sarnanevad tegelikkusega mingis aspektis ja mingil määral. Vt nt Endla Lõhkivi, Rein Vihalemm, Guest Editorial: Philosophy of Science in Practice and Practical Realism. Studia Philosophica Estonica 2012, 5 (2), 1−6.
