kultuuriajakirjandus

Kunst

Grafiti vajab oma Jakob Hurta

16. juuli 2021

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Tallinna vanakooli grafiti“ Telliskivi loomelinnaku galeriis ja Kolme puu galeriis kuni 8. VIII, kuraator Ats Allaste, fotograafid Helen Kivisoo ja Jaanus Hallmets. Näitus kuulub festivali „Ma ei saa aru“ (Telliskivi loomelinnakus 10. ja 11. VII) programmi.

Eesti grafitiskeene on andnud seni ühe kunstiajalooliselt tähtsa nime – Edward von Lõngus. Tüüpiliselt traagiline olukord: omanäoline tegija on tabanud zeitgeist’i, tema loomingu ümber on koondunud üldsuse sädin ning lõpuks on hakanud valdkond avalikkuse ees kandma tema nägu. Ilmselgelt ei ole tegu positsiooniga, millele Lõngus oleks pretendeerinud või mida ta tegelikult ka esindada suudaks. See, kas ta seda kuluaarides naudib, on juba teine küsimus. Igatahes peegeldub üldsuse silmis tänavakunst peamiselt ühe kunstniku loomingu tundmise ja väärtustamise kaudu.

Kahjuks läheb palju kaotsi, kui avalikkuse tähelepanu on koondunud ainult ühele tegijale. Eesti grafiti on seisus, kus lapsekingad on ammu tennistega vahetatud ning üle horisondi piiluvad juba täiskasvanulikud disaineriketsid. Tänavakunst on vaikselt arenenud, põlvkonnad on vahetunud ja seeläbi on see kindlalt püsima jäänud. Tekkinud on koolkonnad – võiks öelda, et Tallinnast leiab rohkem vaba käega joonistajaid, Tartust šablooniga töötajaid – ning nende sees omakorda rühmitused. Olemuselt marginaalne kunstivorm ei ilmuta väsimuse märke (üks sein pani mu küll ennist hommikusel jalutuskäigul punastama), ent ühiskonna ja kunsti äärealade nähtusena kiputakse seda siiski juba unustama.

Näituselt „Tallinna vanakooli grafiti“ kipubki keelele jääma peatselt saabuva unustuse maik. Üle Telliskivi kahe poetänava laotuv näitus kajastab, nagu pealkirjaski öeldud, Tallinnas leiduva grafiti esimese põlve kihistust, 1990ndate keskpunktist uue aastatuhande algusaastateni. Seda pea täielikult fotomaterjali kujul, vürtsiks mõne väärteomenetluse koopia. Erinevas vormistuses disainesemeid ja kohviaksessuaare turustavad poed saavad rahulikult hingata: keegi pole sodinud meriinovillast lastesõime kohale „Mafia 666“. Publikuni on toodud suur kogus omaaegseid kohati paratamatult kehva kvaliteediga fotojäädvustusi, mis mõjuvad nagu värskuse meenutus, justkui päikesest pleekinud Diroli nätsureklaam. Ontlikus kontekstis tagasivaade kunstile, mida siiani on olnud keeruline kombekaks nimetada, on võtnud sisu ja konteksti kontrasti ning aja möödumise karmi tõiga tõttu vormi, mida kunstnikud ise poleks osanud ennustada – pärand.

Joon, tääg ja sodi. Pärandi väärtustamiseks tuleb seda osata hinnata, selleks tuleb seda aga natukenegi mõista. Kahjuks ronib grafiti siinkohal veel madalamatel redelipulkadel, mida tõestab oma pealkirjaga kas või festival, mille raames näitus aset leiab: „Ma ei saa aru“. Kui lugejale peaks pähe tulema mõni konkreetsem mittemõistmise avaldus, võib ta selle mõnele Telliskivi seinale kirjutada. Kuigi grafiti on fenomenina teadvustatud ning kohati isegi omaks võetud, tundub siiani olevat puudulik teadmine grafitist kui eraldi kunsti- ja kultuuriruumist.

Ajastu vaimust läbi imbunud kaadrid illustreerivad ägedat hetke, mil konkreetseid värvitoone segati veel ise, põlve otsas leiutamist oli palju ning töötati ka emailvärvidega, kui vaja.

Grafiti, vähemalt siis, kui seda õigesti teha, võib küll kanda illegaalset maiku, ent jääb kunstiajaloo kontekstis mõneti üllatavalt klassikaliseks. Kunstipraktikana antakse seda edasi käest kätte ja suust suhu. Kuigi klassikaline meistri-õpipoisi vektor pole siinjuures päris sama konkreetne, nagu on ateljee kontekstis, on see sellegipoolest olemas. Vanematelt tegijatelt õpitakse joonelahendusi, teemasid, millal ja kuidas on ohutu joonistada, ning loomulikult joonistamise etiketti. Näiteks kellegi teise joonistuse ületegemine võib kujuneda mänguliseks dialoogiks, aga ka tüliõunaks.

Üksi töötamist pigem välditakse. Esiteks tagab koostöö ohutuse: sõber saab pidada valvet, kui parasjagu joonistad, ning toestada uljamaid turnimisi. Teiseks on midagi koos teha lihtsalt tore. Vajadus kellegi hulka kuuluda on tihti see, mis noore tänavakunsti juurde toob. Enam kui tihti moodustatakse kunstnike rühmitused (crew) vastavalt sellele, kellega on hea koostööd teha ja kes on valmis sama mastaapi julgustükkideks. Kunstniku positsioon grafitimaailmas lähtub suuresti tema kunstilise taseme, tööde arvu ning väljal veedetud aastate salapärase koondvõrrandi vastusest. Ennast on võimalik pühendumise korral võrdlemisi kiiresti nähtavaks teha, ent oma positsiooni kindlustamine tegijana vajab kolleegide lugupidamist samavõrd nagu teisteski valdkondades. Vanu olijaid on noorte tulijatega võrreldes alati käputäis. Grafiti kipub olema nagu Riisipere rong, millega enamik reisijaid lõppjaama välja ei sõida, kuid mida paljud kasutavad.

Üksteist tuntakse selles maailmas pseudonüümide ehk täägide kaudu. Nii nagu varjunimed ja signatuurid, kalligraafilised avantüürid, on ka täägid tõenäoliselt grafiti osa, mis tundub vaenulikule publikule kõige mõistmatum: „Tehku siis vähemalt mõni pilt, aga mis nad neid arusaamatuid nimesid sodivad!?“ Täägimise puhul on aga just nimesodimise akt iseenesest suuresti see, mida hinnata. Isegi päevavalguses paistab mõnest edevast täägist välja kunstniku kätt kiirustama sundinud hirm korrakaitseorganite ees. Samuti pakub tõelise semiootilise naudingu mõni alajaam, mille pinnale on pikad väljas veedetud ööd kuhjunud loetamatute kursiivkirjas nimede näol.

Täpselt nii nagu foto vajab hindamiseks seda, et fotos nähtaks veel midagi muud, kui ainult kellegi pildile püütud sarnasus, nõuab seda ka täägimine ja grafiti. Ka kõige kehvem, ropum ja loetamatum minakuvandi avaldus peidab endas hulljulgust ja radikaalset loomevabadust. See, kuidas grafiti leiab täägimise kui selle kunsti baasvormi kaudu tee loomevabaduse enda probleemistikuni, on intrigeeriv. Seda küsimuste „kus ja kuhu?“, mitte „mis ja milleks?“ esitamisega. Tallinna tipptääger DJ Tiine Rott, kuigi ajuvaba ning kehva muusikamaitsega, tunnetas eelmisel kahel suvel priiust viisil, mida galerii talle kunagi ei võimalda. Selle vabaduse tajumist ja hindamist võib pidada eelhäälestuseks, mille toel grafitit vaadata ja mõista.

Lasnamäe, 1996

Ees tundub ootavat suur minevik. Kuigi Eesti grafiti ajalugu saab hakata kirjutama juba nõukogude ajajärgust, on „Tallinna vanakooli grafiti“ targu piiritletud ajaga, mil grafiti kui globaalse sõnavara ja tunnetusega kunstivorm siinmail kanda kinnitas. Ajastu vaimust läbi imbunud kaadrid illustreerivad ägedat hetke, mil konkreetseid värvitoone segati veel ise, põlve otsas leiutamist oli palju ning töötati ka emailvärvidega, kui vaja. 1990ndate lapsena oli juba puhtalt kunagiste nn mittekohtade nägemine – kahjuks on mitmed neist grafiti seljast heitnud ja päris kohtadeks hakanud – iseenesest äärmiselt rõõmustav proustlik akt.

Samuti mõjuvad igati toetavalt näituse saatetekstid. Omaaegsete kogemused ja mälestused loovad piltidele hädatarviliku konteksti. Kui teada, kuidas oli koos Soome kolleegidega ronge joonistada või kuidas suhtus politsei toona täägijatesse, hakkavad fotod tööle hoopis elavamal ja ägedamal viisil. Kontekst annab kujutistele väärikama laengu. Me ei vaata ainult möödunud aega, vaid vaimustavat mineviku semiosfääri.

Sellesse semiosfääri ei kuulu vaid see, mida on kujutanud tänavakunstnikud, vaid seegi, kus nad on seda teinud. Mitmed ehitusplatsid ja nurgatagused, vanad rongid ja hüljatud tööstushooned on seetõttu, et fookus on olnud grafitil, esitatud hunnitus autentsuses. Kuna fotograaf üritas tabada joonistust seinal, on sein pildil esitatud ilustamata. Sestap tasub, isegi kui grafiti tõepoolest üldse ei huvita, näitusel ära käia kas või selleks, et näha Tallinna kakskümmend aastat nooremana, kergetes kasvuraskustes, ent ülimas eheduses.

Kahjuks peab siinkohal kiidusõnadele joone alla tõmbama. Näituse kuraator Ats Allaste on projektini jõudnud suuresti @tallinn.oldschool Instagrami lehe tegemise ja haldamise abil. Kuigi eraviisilise arhivaaritöö näituseks vormistamine on enam kui kiiduväärt, paistab välja, et publikuga ei ole just arvestatud. Konkreetseim näide selle kohta on ehk grupeerimine. Diletandist vaataja ei oska tõenäoliselt mitte ühelgi viisil kokku viia, miks on ühes teoste grupis keskendutud ainult sõnale „sky“. Tegu pole kõige lahedama crew’ga, kellest vaataja kunagi kuulnud pole, vaid raadiojaam Sky Plus ostis endale grafitikunstnike kaudu odavat ja igavest reklaami.

Selliste lugude rääkimata jätmine annab tugevasti tunda. Mitmed pildid on võetud objektidel või kokkusaamistel, mille tausta tundmine annaks palju juurde. Kuigi kellelegi, kes vähegi on grafitiga kokku puutunud, on kohe selge, et foto kunstnikust joonistamas on ülieriline materjal, tuleks seda laiemale publikule kindlasti selgitada. Et väljas on niikuinii pildid piltidest, ei lõhuks lühike, asjalik selgitav tekst vaatamiskogemust. Loota pilt kaotab oma tähenduse palju kindlamalt kui pildita lugu.

Mu kriitika on mõeldud julgustussõnadena kuraatorile. Tegemist on imelise materjaliga ning võib loota, et kui projekt võtab suurema mõõtme, jõuab ka publikuni rohkem lugusid ja tausta. Pilt pildis formaat on kinkinud näitusele niikuinii dokumendivaimsuse, millest tasuks kahe käega kinni hoida. Teema on huvitav, materjal on põnev ning äratab igaühes folkloristi. Lood, mida näituse juurde on vaja, pole pelgalt kunstnike, vaid ka fotograafide omad. Kui muidu võiks näituse konksu otsast lahti lasta ning öelda, et tegemist on vaid ühe sammuga pikal teel, siis fotograafide puudulik kajastus seda nii kergelt teha ei luba.

„Tallinna vanakooli grafiti“ mahult kandev selgroog tundub tulenevat Helen Kivisoo ja Jaanus Hallmetsa fotodest. Vaataja ei saa neist ka näituse lõpuks midagi teada, kuigi nad on umbes viie kuuendiku näitusel eksponeeritud fotode autorid. Nad mitte ainult ei vääri väljatoomist enama kui pildikirjena, vaid mõlema motiivid ja otsus pildistada just nimelt grafitit väärib kajastamist. Üks asi on see, kui unustatakse kunstnik, kuid veel trööstitum on, kui unustatakse keegi, kes töötas selle nimel, et kunstnikku ei unustataks. „Tallinna vanakooli grafiti“ edasise arengu vastutus on paljuski just fotograafide õlul.

Loodan siiski, et kriitika kedagi näitusele minema ei takista. Väljapanek kinnitab fakti, et meie grafiti on suureks sirgunud. Mõned kunagised tipptegijad töötavad ja toimetavad õndsalt välismaal, mõned tulevad ja juhatavad sel nädalavahetusel Telliskivis töötuba, mõned on jäädavalt lahkunud. Elu on osutunud crew’st hirmuäratavalt suuremaks ja laiemaks, nüüd vajab crew hädasti säilitamist, et täitsa meelest ei läheks. Puudulikust tekstiosast hoolimata on tegu nüüdiskultuuri harva näitusega, kus esitatu annab teravalt tunda, et on möödanik. Loodetavasti selgub tulevikus, et möödanikku pole unustatud.
Teater

Lõputa õhtusöök

16. juuli 2021

AURI JÜRNA

Üks Kuubis „Sinihabe“, autor Amélie Nothomb, tõlkija Pille Kruus, dramatiseerijad Margo Teder ja Triin Hook, lavastaja Margo Teder, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Peeter Rebane, liikumisjuht Olga Privis, valguskujundaja Triin Hook. Mängivad Karolin Jürise ja Lauri Saatpalu. Esietendus 11. VI Hüüru mõisas.

Legend Sinihabemest on üks neist lugudest, mille juured ulatuvad aegade hämarusse, ent mis oma sugestiivsuse ja erutava õudusega on inspireerinud paljusid kirjanikke ja heliloojaid. Kuigi tuntuim versioon on Charles Perrault’ 1697. aasta muinasjutt, ooperisõpradele ka Béla Bartóki ooper, on Amélie Nothombi tänapäevane interpretatsioon õõvastavalt paeluv:

„Elus naine silmitses portreesid pikalt. Fotod olid liiga hästi õnnestunud, mis tõestas, et miski lonkas. See miski oli surm. Neid kauneid naisenägusid tarretas väline hiilgus, mis oli nii intensiivne, et sellest õhkus midagi ebatervet. Võimatu oli eirata, et naised on surnud, ja võimatu oli mitte aimata, et nad olid tapetud.

„Kuulete, mida nad ütlevad?“ küsis Saturnine. See kaheksast portreest tõusev hääl, mis kordas sama lauset: „Mu arm, kuidas te saate mind mitte päästma tulla?“

„Te ei ütle midagi värvide kohta. Kas te ei leia, et need on eriliselt küllastunud? Värv on igaühe aristokraatlik osa. Ja siin on teie koht,“ sõnas ta täitmata seinaosale näidates.“¹

Veetleva ja võikana sai Nothombi õudusmuinasjutt lihaks Hüüru mõisas, Margo Tedre lavastuse ja Triin Hooki dramatiseeringuna, osades Karolin Jürise ja Lauri Saatpalu. Maitsekalt restaureeritud väike mõis sobib vaiksele, tekstitihedale hirmujutule tegevuskohaks oivaliselt ning Jürise-Saatpalu duett käivitub edukalt kahe näitleja erinevuse pinnalt. Uhke õhtusöögilaua ja keelatud ukse ümber keerlev lugu kergitab mitmeid küsimusi privaatsuse, lunastuse, ühiskonnareeglite, võimu ja ideaaliotsingute kohta. Üdini nauditav on Saatpalu ja Jürise „tants“ nende teemade ümber ning füüsiliselt ja mõtteliselt täpne kassi-hiire mäng peene söögi varjus. Kui Jürise Saturnine alustab emantsipeerunud naisena tugevalt, küüniliselt ja näiliselt vankumatult positsioonilt, siis Saatpalu don Elemirio Nibal y Milcar on lõikavalt jahe ja korrapärane.

Lauri Saatpalu: „Mis selle Amélie Nothombi teose eriti tugevaks teeb, on see, et ta ei ole Sinihabet portreteerinud, vaid talle on vastu toodud väga tugev, väga võimas isiksus noore daami kujul, kes ei ole mingi lilleke, kes põhimõtteliselt oma elus teeb täpselt samasuguseid asju. [—] Kes ei arva, et jumal teda sellepärast armastab, et kui mingi tukat visata, siis saab andeks.“² Loo edenedes Saturnine’i fassaad kahtluse ja paranoia tõttu aga mõraneb ning saladus nii ukse kui ka aadliku taga kipub tema kindlameelsusse auke söövitama. Elemirio on aga oma ideaali kinnisideest nii pimestatud, et ei märkagi ohtu. Radikaalselt erisuguse iseloomuga majanaabritest saavad kõigepealt võrdväärsed vestluspartnerid, seejärel armukesed ning lõpuks lõks ja ohver.

Kuigi raamatus on Elemirio tegelaskuju veelgi rohkem oma sisemaailma kapseldunud, toimib Lauri Saatpalu rõhutatult peen ja fanaatiline Hüüru variant hästi.

Kuigi publik on paigutatud Hüüru mõisa väikese saali eri külgedele, jääb kõigi vaatenurga keskpunkti suur laud, mille ümber käib suurem osa tegevusest. See ongi „Sinihabeme“ nauditavaim osa, sest tihe, ajaloolistest, kirjanduslikest ja religioossetest viidetest rikas tekst saab olmelise tegevuse saatel vabalt voolata. Kohati tuleb küll pingutada, et näitlejate tulistataval tekstil sabas püsida, ent isegi kui mõni viide lendab üle pea, on dialoog terav ja intrigeeriv.

Küll aga tekib küsimusi tegelaste interpretatsiooni kohta, kui Nothombi romaan üle lugeda ja seda lavastusega kõrvutada. Kuigi raamatus on Elemirio tegelaskuju veelgi rohkem oma sisemaailma kapseldunud, toimib Saatpalu rõhutatult peen ja fanaatiline Hüüru variant siiski hästi. Eriti võluv on jälgida tema kehakeelt nii tantsisklevas, vankumatult täpses lauakatmise tseremoonias kui ka konfliktsetes vaidlustes.

Lavastuse Saturnine’i sisemised mõttekäigud erinevad aga raamatu omast mõnevõrra ning tekib küsimus, kas see on teadlik valik või on paberilt lavale tõlkides midagi kaduma läinud. Nothombi lühikeses loos on üsna tähtsal kohal Saturnine’i siseheitlus, kui tulised vestlused aadlikuga on tema vastumeelsusest läbi murdnud ja naine avastab end armumas. Tedre lavastuses ja Jürise rollilahenduses seda nüanssi ei ole, selle asemel jääb mulje, et lõksupüüdmine on üdini teadlik ja kalkuleeritud käik, mis viib ebamäärase seksistseenini. Strateegiline šahh-matt. Armunu siseheitluse ära- ja nähtamatuks jäämine õigustab küll lavastuse viimast pilti – sümboolse hispaania kraega Saturnine’i aadliku positsioonil –, aga teeb üldise karakteri arengukaare veidi vaesemaks, sest muudatust temas ei toimu.

Samuti jääb segaseks lavastusse lisatud ajalooline tants: see on vaheaja asemel justkui väike visuaalne intermezzo, mis dubleerib ideelt dialoogi duelli, aga ei anna loole midagi juurde. Pigem tõmbab tants tähelepanu Saturnine’i kleidile, mis raamatu järgi pidanuks oma hingematva ilu ja meisterlikkuse poolest olema naise murdepunkt, ent lavastuse kostüüm selleni ei küündi. Pigem jätab see mööbliriidest kohmakalt konstrueeritud katsetuse mulje. Aga mine tea, ehk oli see liiga lähedal istumise süü, sest paljud teatrielemendid vajavad maagia tekkimiseks distantsi ja valguskujundust.

Üks kostüümiga seotud detail jäi eriti häirivalt silma: pöördeliseks kujunenud öisesse vastasseisu saabub Jürise Saturnine lahtise kimono väel, mille alt paistab must aluspesu, kuigi raamatus on sel kohal konkreetselt kirjas „tõmbas kimono öösärgi peale“. Tundub liigne tähenärimine, aga märgiliselt on alasti ihul laval alati suur tähtsus. Alastus tõmbab tähelepanu, osaline alastus veel rohkem, ning selle kasutamine peab alati olema täpselt kaalutud ja loo peamise idee rakenduses. Hüürus jäi mulje, et Jürise oli pesuväel vaid noore näitleja ilusa füüsise näitamiseks, käeulatuses istuva publiku provokatsiooniks, mis omakorda tõmbas tähelepanu ära tekstilt ja konfliktilt eneselt.

Lauri Saatpalu lavastuse kesksest ideest: „Inimene tahab olla jumal ja ta tahab meeldida sellisele jumalale, kes meeldib inimesele. Ühesõnaga, inimene on väga mugav. Küsimus on selles, millal inimene ise muutub jumalaks ja kuidas ta arvab, et jumal teda armastab.“³ Huvitaval kombel ei olnud Saatpalu Elemirio kordagi antipaatne: ka kõige üleolevamatel ja fanaatilisematel hetkedel säilis temas inimlikkuse, üksilduse ja otsingu meeleheite nüanss, mistõttu tekitas ta pigem kaastunnet. Just see vajanuks puutepunktiks ka Saturnine’i inimlikku nõrkust, selgelt tajutavat murdejoont, milles ilmalik reaalsus ja ühiskonnareeglid satuvad korraks kahtluse alla. Selle asemel jäi aga mulje vangerdusest, võimu ülekandest, mille tulemusena hakkab Elemirio missiooni mingil moel edasi viima Saturnine. Ka nii saab ja võib, aga siis on see teine lugu.

Suure hooga alanud suveteatri hooajal on Hüüru mõisa „Sinihabe“ igati väärt lavastus, mis pakub suviste nalja- ja heinamaalugude kõrvale mõnusat õudukamaiku ja igavikulist mõtteainet. Tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasub avastamist – kui kohti jagub. Ainult üks soovitus: mulje jääb parem, kui seda raamatuga ei võrdle.

1 Amélie Nothomb, Sinihabe. Tlk Pille Kruus. Tänapäev, 2013, lk 108.

2 Kultuurisaade „OP“, ETV 27. V 2021.

3 Samas.
Arhitektuur

Valmis

16. juuli 2021

ULLA ALLA

Ursula K. Le Guin kirjutas 1969. aastal haarava (ulme)romaani „Pimeduse pahem käsi“, mille kultuuri ja ühiskonda puudutavad mõtted on vaimukad: seal on osavalt konstrueeritud kõrvalpilk ühiskonnale ja selle väärtustele. Raamatu sündmustik hargneb Talveplaneedil, kus elavad humanoidid, kelle ühiskonnakorraldust ja kultuuri suunavad mõõdukuse ja tasase arengu ideed. Talveplaneedi kliima on külm ning elurütm aeglane. Karmid tingimused liialdamist ei soosi. Näiteks võrreldakse Maad ja Talveplaneeti nii: „Maalased kalduvad arvama, et nad peavad edasi minema, edusamme tegema. Talveplaneedi inimesed, kes elavad alati Esimesel aastal, arvavad, et edusammud on vähem tähtsad kui kohalolek.“ Le Guini Talveplaneedil keeratakse pahupidi millegi tegemise algpõhjused ja progressi idee kui selline.

Kus on ülemmäär?

Kas meie igavese kasvu ja üha kiirema arengu eesmärki täitev ühiskond on pidevalt esitanud valesid küsimusi? Ehk peaksime retoorilise „Miks ka mitte?“ asemel rohkem, sagedamini ja kõvemini küsima hoopis „Aga miks?“.

Vajaduste miinimumist on lihtne aru saada: kui on nälg, siis on nälg ja miski muu pole oluline. Vajaduste maksimumi on raskem tabada: millal on piisavalt? Piisavalt süüa ja juua, piisavalt turvaline, piisavalt eneseteostusvõimalusi? Kuidas aru saada, millal on küll? Lihtsam on leida oma ülemmäär indiviidina kui ühiskonna või kultuurina. Kollektiivne taju ja selle areng on palju aeglasem ja keerulisem.

On aeg ühiskonna ja kultuurina kõigis valdkondades panna paika ülemmäär. Seepärast küsin ma ka arhitektuurilt: millal on küll? Millal on piisavalt ruumi? Millal saab valmis? Pidevalt räägitakse progressist, kasvust, visioonidest ja plaanidest. Vähem kiputakse rääkima lõpust, paigalseisust ja säilitamisest. Ehitussektoris nagu ka kõikjal mujal kipub domineerima ikkagi tulevikuvisioon sellest, mida peab ehitama: uut ja läikivat, energiatõhusamat kui enne. Kuidas näeb välja ehitussektor, mis ei ole suunatud kasvumajandusele?

Toon lihtsa võrdluse. Viimase 20 aasta jooksul on Eestis ehitatud 21 497 000 ruutmeetrit uut pinda, see on elamud ja mitteelamud kokku. Eesti elanikkond on see-eest viimase 20 aasta jooksul vähenenud 76 430 inimese võrra. Ruumiliselt ja demograafiliselt võrdub see Keila, Rakvere ja Pärnuga.¹

Järgnev küsimus võib mõjuda naiivselt ja pealiskaudselt, kuid see on siiski vajalik. Kellele seda ruumi ehitatakse? Ehk on aeg hakata juba olemasolevat putitama, hooldama ja kindlameelselt säilitama? Vana hoonestus ei ole kuhugi kadunud ega amortiseeru uue ehitusega sama kiires tempos.

Vaikselt tõstab pead erialane arusaam ja visioon, mille keskmes on ainult see, mis on juba praegu olemas. Tasahilju ja aina enam levib mässajate visionääride ja noorte arhitektide seas arusaam, et „… kõik ehitatu on praegu juba olemas ja see moodustab peamise materiaalse ressursi tulevikuks“.² Ja nii ongi: kõik on juba olemas, on vaid vaja selle eest hoolt kanda.

Oleme muutunud tehisruumidest sõltuvaks, samal ajal sõltuvad need ruumid meist – üht ei ole teiseta. Meie elame-oleme oma ruumidega sümbioosis, sõltuvuses, mistõttu on meil vastutus hoolitseda oma ruumide hea käekäigu ja pika ea eest nii, nagu hoolitseme oma esimese ruumi ehk keha eest.

Vabaruumid oleksid kasumiahne ning reeglitest ja kommetest läbipõimitud ühiskonna antipoolused, oaasid, kus käia südametunnistuspiinadeta molutamas või ennast välja elamas. Tuleb vaid leida julgus, et sisse astuda.

Ruumi ühiskondlik hüljatus

2020. aasta suvel ilmus tehnikaülikooli uuring Eesti hoonevaramu kohta. Hinnati, et järgmise 30 aasta jooksul vajab renoveerimist – küll vaid energiatõhususe perspektiivist – umbkaudu 36 protsenti hoonevaramust ehk 54 miljonit ruutmeetrit (ehitatud enne 2000. aastat).³ Tegemist on suure investeeringuga, ehitussektorile jagub tööd küllaga.

Hoonete hooldust annab jaotada erimoodi, pinnapealsest n-ö nahapesust puujalgade ja valehammaste remondini. Kuid hoolduse peamine tingimus on, et keegi hoolib ja hoolitseb. Kuidas hoolitseda aga paikade eest, millest keegi enam ei hooli? Lõpuks, kui kõik ehitatu on juba olemas, on ka unustatud paigal väärtus – kas pelgalt materiaalne või lausa kultuuriline ja ühiskondlik.

Praegu paistab, et unustatud paigad, hooldajata ruumid peamiselt lammutatakse. Eelmainitud tehnikaülikooli uurimuses välja toodud hinnangu järgi on 30 aasta jooksul „vaja“ lammutada 2000–4000 hoonet. Selle investeeringu maksumus on 15 miljonit eurot aastas. Peab küsima: millesse seejuures investeeritakse? Paremasse keskkonda? Ilusamasse ja korrastatud ümbrusesse? Ehitusjäätmetesse? Mõningaid lammutatavaid hooneid saab küll taaskasutada, aga kindlasti mitte samas mahus ja sama väärtuslikuna, kui need olid algselt kasutusel. Igal juhul on säärased lahendused seni veel küllaltki kulukad või töömahukad.

Kas võiks need unustatud ja hüljatud hooned lihtsalt rahule jätta – lasta neil olla potentsiaalne materjal, mida ühel päeval osatakse tõepoolest kasutada? Vaikselt ja järjekindlalt lammutavad ja dekonstrueerivad nad end ise. Loodus ja ilmastik aitavad omasoodu kaasa.

Unustatud ja hoolitsuseta jäänud paigad, majad ja ruumid hoiavad meeles ja tuletavad meelde ühiskonna suuremaid murekohti: oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes, „mitte minu tagaaias” mentaliteeti. Vahel on segadus tagaaias ja peatänaval oluline, palju olulisem kui lakutud ühtlane sillutis, mis ei salli korralagedust ja varjab ruumi ebavõrdsust.

Ikka ja jälle on unustatud paikade tarastamise ja lammutamise argumendid ohutus, eramaa pühadus ja ilumeele riivamine. Sedasorti suhtumine ja reeglid ei ole aga fikseeritud ning neid on võimalik mudida ja muuta.

Eeldame, et siseruum ja avalik ruum on võrdlemisi ohutud. Majades, tänavatel ega tunnelites ei peaks kogu aeg hirmunult ringi vaatama, et midagi kaela ei kukuks. Ometi ei takista ükski seadus näppu ukse vahele jätmast ega trepil komistamast, ei kaitse õnnetute juhuste kokkusattumise eest. Seadused ja seaduste järelvalve tagaksid justkui pelgalt oma olemasoluga turvalise keskkonna. Liigne turvamine ja omavastutuse välistamine viivad üha rangemate normide ja reeglite kehtestamiseni. Riik teab, mis on tema kodanikule hea ja turvaline. Patroneeriv ettehooldus viib lõppkokkuvõttes õpitud abituseni.

Millised peaksid aga olema ohutusreeglid ja turvanõuded unustatud kohtadele, mahajäetud hoonetele, omamoodi avalikule ruumile? Ohutus on peamine ettekääne ja põhjus, miks kiputakse unustatud ja hüljatud hooneid n-ö hooldama just lammutamisega. Kui aga lammutamiseks vahendeid ei leita, siis ümbritsetakse hüljatud territoorium ajutiste taradega ja varustatakse hoiatussiltidega: „Eramaa“, „Ohutsoon“, „Valvab G4S“.

Nii lükatakse vastutus võimaliku ohu korral inimesele, kes loata siseneb. Koht ja seda ümbritsev territoorium lõigatakse tähelepanust ja kasutusest lihtsalt ära ning tarastamise ja uste-akende kinni löömisega välistatakse iga potentsiaalse huvilise juurdepääs ruumile, mis on üle. Hüljatus tabab nii inimesi kui ka maju ja kohti.

Looduses, reeglitevabas ruumis, liikudes oleme tähelepanelikud. Kõik meeled registreerivad olukorda ja kaardistavad hetki. Kaljunukil seistes vaatame jalge ette, oleme mõttega kohal. Võib-olla tuleks hüljatud ja unustatud tehiskeskkondadest mõelda kui loodusest, käituda seal vastavalt – respektiga.

Tardunud aeg ja ruum

Kui omanik jätab omandi hooleta, omamine on talle liiga raske koorem, siis kas ei peaks seal kehtima igamehe õigus – vaba kasutuse õigus? Loosung „Eramaa on püha“ on tihti argument, miks võõraid ei lasta tühjalt seisvale ruumile ligi. Kuid arusaam eramaast on alati muutuv ja muudetav.

1930. aastate Inglismaal loodi ühendus The Ramblers, mis pühitseb kõndimise naudingut ja kaitseb kohti, kus inimesed armastavad käia. Ühendus on suutnud ümber mõtestada eramaa ja selle, kellel on õigus eramaaks nimetatud loodusele ligi pääseda.

Nii on ehk võimalik teha ka ehitatud, kuid seejärel unustatud eramaaga: ümber mõtestada, kellele see lõpuks kuulub. Lasta sellele ligi just need huvilised, keda enamasti üritatakse takistada ja vitsaga eemale ajada. Ja lasta paikadel olla kas või nii kaua, kuni selle hüljatuga osatakse midagi ette võtta või kuni ta omasoodu põrmuks vajub ja loodus selle tagasi võtab. Loodus ju luba ei küsi – ta kasvab, kui saab.

Võib-olla tekitavad unustatud paigad inimestes ebakindlust või teadmatust, sest see ruum ei paigutu justkui ühessegi tuntud kategooriasse. Olli Lagerspetz kiidab „Mustuse filosoofias“ Tove Janssonit, kes taaselustas väljendi rådd–djuret (rootsi k). See sõnapaar iseloomustab olukorda, „milles puudub kord ja mille puhul jääb ebaselgeks, mis kord oleks üldse õige“. See omamoodi vahepealset seisundit kirjeldav rootsikeelne sõnapaar väljendab hästi unustatud paiku, kus tulevik on tundmatu ja võimalused määramatud, kus aeg ja ruum on tardunud ootele. Pole küll veel teada, mille ootele.

Kuid mis võiks siis saada sellistest hoonetest nagu tühi laut, teenindusmaja, eramu või kuur? Mitte midagi. Sest need on juba praegu, nagu nad olema peavad. Kuigi need on näiliselt unustatud, on neil üks suur ja oluline võimalus: edurongilt mahapudenemise hirmust vaba ruum, seaduste kaitse alt vabastatud, lindpriilikult vaba ruum ja vagabundliku mõtte jaoks vaba ruum. Jääkruumid, üleruumid, afunktsionaalsed ja tarbetud ruumid, asotsiaalsed maastikud. Ühesõnaga, vabaruumid – need on meie vabadus. Vabadus määratud kasutajast, määratud tegevusest, määratud reeglitest, harjumustest ja juurdunud rütmidest. Unustatud ja hüljatud ruumides ja kohtades on vabaduse võimalus. Meie reliikvia on just vabadus!

Inimestele, kogukondadele ja ühiskonnale oleks hea, kui jätta mõned kohad täiesti vabaks, et seal ei kehtestataks kombeid comme il faut ega suhtutaks nendesse kui kasulikku või kasumlikku potentsiaalsesse ressurssi. Vabaruumid oleksid kasumiahne ning reeglitest ja kommetest läbipõimitud ühiskonna antipoolused, oaasid, kus käia südametunnistuspiinadeta molutamas või ennast välja elamas.

Vabaruumi piir on tara, mis on püstitatud selleks, et hoida võõras eramaalt eemal, et hoida ühed sees ja teised väljas. Ent tara ei kaitse seespool olijat, vaid hoiab eemal hoopis välise maailma reeglid ja surve, laseb tara sees olijatel olla kõigest vaba. Seal pole neid reegleid, mis mujal. Seal polegi reegleid. Algselt unustatud ruumi ümber paigutatud aiad ja plangud on oluline piir ümber vabaruumi, kus sünnib kollektiivne, anonüümne ja igasuguse visioonita looming. Tuleb vaid leida julgus, et tara ületada või väravast sisse astuda. Rohkem polegi vaja.

1 Statistikaamet. Vaadatud 14. IV 2021.

2 Graeme Brooker, Nägemus + haridus. – Maja, sügis 2020 (101-102).

3 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia. Tallinna Tehnikaülikool 2020.
Kirjandus

Täpsed tekstid

16. juuli 2021

PEETER SAUTER

Ungari Instituut annab tänuväärselt eesti keeles välja ungari kirjandust, mugavate taskuraamatutena. Esimene pääsuke oli János Háy „Budapesti sillad“, teisena on ilmunud ungari naissoost kirjanike novellid ja novelletid kogumikus „Lakutud mees“.

Ungarlaste nappust ja täpsust kirjanduses tean varasemast. Aastaid tagasi avaldasid muljet József Balázsi „Bálint Fábiáni kohtumine Jumalaga“ ja „Ungarlased“. Samuti Mihály Babitsi „Kurgkaliif“, mida võiks vabalt võrrelda Poega ta paremail päevil, või siis László Krasznahorkai „Viimne hunt“. Minu silmis on need sugulased napi ja tiheda soome kirjanduse, näiteks Antti Hyry teostega, kuid ühtlasi ka Peter Handke või Thomas Bernhardi loominguga, kraamiga, mis mulle sobib.

Väikeses ungari naiskirjanike valimikus on tihedat olmet Krisztina Tóthilt ja ühtlasi nappi fantaasiat … ja hammustavat satiiri, aga kõik on väljapeetud ja pretensioonivaba.

On rõõm, et meil on ridamisi noori ungari keelest tõlkijaid eesotsas Lauri Eesmaaga. Omal ajal tõlkis Jaan Kross ungari keelt oskamata reaaluste järgi ära Imre Madáchi „Inimese tragöödia“, mida Vanemuine Toominga-Hermaküla säraval eestvedamisel mängis – just tänu sellele, et ungari kamraadid olid Niidule-Krossile Budapestis südamele pannud, et Madách tuleb ära tõlkida. Lapsena meeldisid mulle Emil Kolozsvári Grandpierre’i „Imeflöödi“ muinasjutud (tlk Valmen Hallap). Nii tekibki side ja võib kokku kasvada. Viimastel aastatel on järjest eesti keelde jõudnud László Krasznahorkai, Péter Esterházy, Péter Nádasi jt ungari kirjanduse suurkujude teosed. Meil veab, et paljud on Tartus ungari ja soome keelt õppinud. Soome kirjandust tõlgiti varem eesti keelde hoogsalt, nüüd tundub mulle, et on hoog vähe raugenud, aga ei pruugiks. Ega siis sõprus läbi ole.

Alati on vaja mõnd ainuisikulist eestvedajat, nii nagu meil Hendrik Lindepuu teeb väsimatult eestikeelseks poola kirjandust. Arvo Valton on toonud eesti keelde hulgim Venemaa ugrimugri autoreid. Kui tema enam ei viitsi-jaksa, kes siis tegema hakkab? Kes võtab tuletungla ja sammub edasi?

Paar sõna „Lakutud mehe“ iga autori juttude kohta eraldi.

Luuletaja, prosaist ja tõlkija Krisztina Tóth, Ungari üks loetumaid kirjanikke.

Krisztina Tóthi novellis „Kakskümmend viis trepiastet“ (tlk Lea Kreinin) ja teistes nappides piltides inimestest tänavalt räägitakse paaril leheküljel vihjeliselt ära suur jupp inimese elust ning siiski jätab autor palju lugejale mõistatada. Nagu prantsuse uus romaan oleks ellu ärganud.

Kinga Tóthi „Kuupaistepalged“ (tlk Berit Puidet) on valus haiglalugu üksikute detailide kaudu. Suurem osa jääb vee alla, nagu Hemingway soovis ja soovitas, aga ise ei vaevunud alati tegema.

Edina Szvoreni jutus „Õmbluskarbis pole ööloomadele ruumi“ (tlk Lauri Eesmaa) on lesbidaamid rakkes suhkruhaige pojaga. Olukord läheb keerulisemaks, kui üks sõbrannadest kaotab varju ja teine ei julge talle seda öelda. Mida varju kaotamise kujund tähendab, ei oska jälle öelda mina. Võib-olla on jutt painavast peresaladusest, mis on kõigil kuskil seinakapis kolisemas – saladus, mille pärast on oht, et meid ei peeta enam normaalseks.

Borbála Szabó jutus „Cecman ja mitmeparteisüsteem“ (tlk Orsolya Kiss ja Silver Sild) hakkavad koolilapsed mängima poliitikat. Lasteparteid muutuvad vihaseks nagu parteid igal pool ja asi kisub vägivaldseks. Lahendust ei ole ega tule, kuni kooli juhtkond jama lõpetab. Päriselus paraku ei ole koolidirektorit, kes kõik parteid ühekorraga laiali saadaks. Szabó „Lahutus“ (tlk Reet Klettenberg) on samuti tervenisti kujund. Nii nagu lahutavad mees ja naine, lahutavad siin vanemad oma viieaastasest pojast: iseloomud ei sobi temaga nii hästi kui uue poisiga mänguväljakult. Mis teha, hakka astuma. Muhe ja arusaadav. Moraal moralismita.

Gabi Csutak oli 2018. aastal UNESCO kirjanduslinna Tartu resident, osales festivalil „Hullunud Tartu“ ja korraldas fotonäituse „Uneledes Tartut“.

Gabi Csutaki „Sisisevas kammis“ (tlk Kadri Pärtel) muutub vaimne surve lapsele füüsiliseks. Äng väljendub juba valusas kammimises, mis on siiski ka lapse meelest vajalik, kuna nii harva saab selga panna pidukleidi ja jalga punased kingad. Tuleb soengutegemine ära kannatada, hambad ristis. „Tark põrsake“ kujutab kaksikelu lasteaias. Jutu „Telekas nutetakse“ tegevus leiab aset ajal, kui läänest ei tohtinud rääkida, aga kõik läänelik oli hinnas ja kes sai, pages läände. Kes oli läinud, võis juba tagasi tulla, kui piir kõigile lahti läks.

Anna Mécsi jutus „Komorebi“ (tlk Siiri Kolka) elavad tõlkijast ja kirjanikust isa ning tema tütar osalt fantaasiamaailmas, kuni isa sureb. Tütar peab tegelikkusega kohanema, kuid ei keera isa fantaasiamaailmale ka hiljem selga. See jääb alatiseks temaga.

Aliz Mosonyi „Poemuinasjutud“ (tlk Mirjam Parve) on väikesed brautiganlikud laastud eri eluhoiakutest, soojad fantaasiad. Kehvade Päevade poes istuvad ostjad maha ja ootavad, kuigi midagi oodata pole. Vanade Ahjude poes käivad armastajad. Jne.

Ilusad, õrnad, vahel valusad, alati täpsed lood.
Kirjandus

Lapsed! Täna uurime seda, kelle nime ei tohi nimetada

16. juuli 2021

VALNER VALME

On tavaline, et kirjanik esitab romaanis mingi versiooni endast. Vaatame lähedale ja näeme Peeter Sauterit, vaatame ajas ja kohas veidi kaugemale ja näeme Charles Bukowskit, kui nimetada ainult kaht. Mingis mõttes kirjutavad ju kõik kirjanikud endast, avades maailma iseenda kaudu, ometi ei kattu ükski raamatumina pärisisikutega, isegi kui nende nimi on Peeter Sauter nii elus kui ka kirjanduses.

Ka lõpututes omaelulugudes ei kattu autor kujutatuga, sest enamasti kiputakse end ilustama. Sauter ja Bukowski lähevad teist teed, madaldades end: nad ei vaiki maha madalseise, analüüsivad piinlikke detaile, salgamise asemel rõhutavad joomist ja vaesust ning vaimseid tupikuid.

Kas nats natsid või tõsised akadeemikud?

Hollandi menukirjanik Joost de Vries läheb kolmandat teed: tema kisub end kaheks ja naeruvääristab mõlemat poolt. „Moodsa aja“ sarjas ilmunud romaanis „Vabariik“ (originaalis 2013) asetab ta keskmesse jabura tegelase, Hitleri-uuringute ajakirja Uneskõndija peatoimetaja Friso de Vosi, kes näeb kirjelduse järgi välja nagu kirjanik Joost de Vries. Blond ja tervisest pakatav aarjalane. Aga mitte nats! Peategelane on justnagu täiesti tõsiselt võetavate akadeemiliste, tegelikult küll pigem ajakirjanduslikult lopsakate ambitsioonidega oma uurimisala fanaatik, kes kohkub Viini Hitleri-uurijate konverentsil „Ajaloo lõpp“ ära, kui satub ühe vanakraamipoe keldris tõeliste harrastusnatside salastaapi.

Valida teemaks Hitleri-uuringud on isegi satiirilise romaani puhul julge temp. Ma ei tea, kui lihtne oli seda romaani näiteks Facebookis promoda. Hitler on ju nagu Voldemort, kelle nime isegi negatiivses kontekstis tänases väljatimmitud maailmas enam nimetada ei tohi. Konverentsi pealkiri „Ajaloo lõpp“ märgib ühtlasi ajaloo lõppemist Hitleriga tema uurijate silmis (kas nad ehk ikka ei ole südames, alateadlikultki, Hitleri-kummardajad?) ning uuritava valdkonna suletust, piiratust, mõttetust. Mõlemad tähistused koondab füüreriuurijate ajakirja nimi: nad on pimestatud, lummatud uneskõndijad, kes tuhnivad paha mehe elu tähtsusetutes detailides, suutmata juba ammu teha üldistusi ajaloolise isiku mõju kohta maailmale tema eluajal ja pärast seda.

Joost de Vriesil on seega küllaga põhjust oma tegelaskuju/teisiku üle nalja heita, sest eks ta ise tegelnud „Vabariiki“ kirjutades sama uurimisvaldkonnaga, millega Friso de Vos. Üksikasju Hitleri elust tuuakse lugejanigi.

Kas kujutate ette, et tänapäeva Euroopa teadlased võiksid korraldada päriselt Viinis Hitleri-uurijate konverentse? Arvate, et seal ei ole natsismihõngu? Vastupidi, mõnel aastal arutavad samad teadlased seal ka latentse rassismi üle Jane Austeni teostes.

Joost de Vries astub sammu edasi ja loob oma eneseparoodilisele peategelasele Friso de Vosile veel teisiku Philip de Vriesi, kes on tühjem ja lahjem, aga kõvasti pürgivam ja lausa tõusiklik kuju. Ta ei ole lihtsalt teisik, ta on ka rivaal, kes ilmub välja ja võtab üle de Vosi rolli romaani Hitleri-uuringute ringkonna kumiiri Josip Briki soosikuna. Võimas, vastupandamatu ja alatasa hullu nalja viskav Brik sureb tragikoomilisel viisil üsna raamatu algul. Tema avarat mantlit ihkaksid oma selga kõik Hitleri-uurimuse jüngrid. Briki tegelik sõber, protežee ja kolleeg on aga Friso de Vos.

Spiooniromaani paroodia

Kibe on Friso de Vosi üllatus, kui ta saab tagantjärele teada, et Briki matusel kõneles tema asemel keegi Philip de Vries, kes nimetab end Briki usaldusaluseks ja jüngriks, kellest aga keegi seni kuulnudki pole. Sest too on tavaline tudeng. De Vos ise oli samal ajal Tšiilist saadud viirusega siruli. Tšiili läks ta veel Briki mahitusel, kohtuma täitsa tavalise mehega, kes kannab rahumeeli eesnime Hitler. De Vosi plaan oli teha tolle Hitleriga intervjuu oma ajakirja. Tšiilis juhtub veel mõndagi. Suhteliselt õhuke teos on täis topitud kõiksugu intsidente ning ka selliseid olukordi, mis esmapilgul ei tundu süžeed edasi viivat. Nende seikade roll on anda aktsent teose üldisele jaburale tonaalsusele. Ja kuhu seda sündmustikku viiagi? Kui selgeks see Hitler peaks saama? Siinkohal tuleb mängu romaani teine kandev meetod: panna lisaks ühiskondlikule satiirile püsti äraspidine, napakas spiooninarratiiv.

Põnev ja naljakas on hoogu koguv rivaliteet. Esialgu ei taha Friso de Vos teisikust midagi teada. Tolle kõnet ja esinemisi jälgides taipab ta õige pea, et tegu on puhtakujulise šarlataniga, kes ei tundnud iidol Briki rohkem kui tudeng õppejõudu tavaliselt. Tegemist pole isegi särava uurijatalendiga. Philip de Vries pelgalt kasutas soodsat olukorda, kui tõeline Briki-spets oli tõvega eemal, ning hüppas rambivalgusse. Selleks ei pea isegi halb inimene olema, kõigest edev. Tagatipuks peavad paljud matusel ja telesaates esinenud de Vriesi de Vosiks. Kui tõsiselt saab lugeja selliseid teisikumänge võtta? Üldse mitte, sest meenugu Mark Twaini „Prints ja kerjus“ või Jaak Joala filmis „Teisikud“ või miljard muud süžeed, isikuvahetusse on tobedus sisse kirjutatud. Joost de Vries ei liialda seejuures sisuliselt: mõlemad tema teose kangelased-kloonid on sama ala mehed, keda pole keeruline vahetada ja segi ajada. Autor annab protsessile värvi psühholoogiliste mängudega: Briki surma järel lahkunu paremaks käeks pürgija ihkab iga hinna eest Briki tõelise soosikuga ühendust võtta, seevastu soosik esmalt väldib konkurenti, siis aga püüab teda alistada, tehes seda üliküünilisel moel.

Lugedes on tunda naudingut, millega autor on pöördeid sisse toonud. Kibestunud Friso de Vos haub kättemaksu ja otsustab omakorda üles astuda Philip de Vriesina, mängides lolli ja keerates kokku sigadusi, peaasi et kahjustada rivaali mainet. Või kahjustab ta hoopis enda oma?

Jawohl, Führer!

Akadeemilise maailma pihta suunatud lopsaka huumori poolest meenutab „Vabariik“ David Lodge’i „Väikest maailma“, aga seal, kus Lodge on maitsekas (ehkki terav ja vaimukas), läheb Joost de Vries kohati üle piiri. „Vabariik“ võib häirida ilmselt mitmetest ühiskonnakihtidest ja erisuguse ellusuhtumisega lugejaid. Näiteks näeb Hitleri-uuringute konverents välja nagu edumeelsete kõrghipsterite kokkutulek, kus on ka viimase peal kultuurikava, moodsat kunsti ja lavastust. Kujutlegem Hitleri-uuringute pesa näiteks Puändi raamatupoe või Pudeli õlleka naabruses Telliskivi kandis. De Vries keerab iroonia punasesse, tuues konverentsile luusima Hollandi ultraparempoolse poliitiku Geert Wildersi, andes selle kaudu ühese hinnangu konverentsi tähendusele reaalses maailmas. Muidugi liiguvad niisugusel suursündmusel ka päris kriminaalid, kes ajavad taga oma Püha Graali või Agra aaret. Tuleb ette groteskseid stseene ja fantastilisi fiaskosid.

Tähtsusetu valdkonna süvauurijad on satiirikule kerge saak: hajameelsed professorid, nohikud, kelle terviklik maailmapilt on valitud uurimisalasse süvenedes ahenenud. Joost de Vries õnneks mõistab seda. Et tähtsusetuks valdkonnaks on valitud ajaloos kahjuks liiga tähtsat rolli mänginud Hitler, on irooniline hüperbool, mille sees keeratakse kruvi lõpuni. Näiteks visatakse Tšiilis nalja Hitleri-nimelise baaripidaja aadressil, vastates tema palvetele kohvi tuua: jawohl, mein Führer! „Aga sellest ei maksa nüüd numbrit teha. See oli selline, kuidas öelda, kontorihuumor. Nagu see, kui keegi suhkru ja soola topsides ära vahetab, nii et segad kohvi sisse vale asja. Sel polnud juutide mõrvamisega mingit pistmist“ (lk 126).

Nii pole ka Joost de Vriesi romaanil tegelikult mingit pistmist Hitleriga, küll aga kallutatud ajalookäsitlustega, akadeemilise maailma irdumisega tõsiselt võetavast teadusetegemisest (tõde, mitte sensatsioon!) ja ühiskondlikust missioonist (planeedi päästmine!) ning valge inimese enesekesksusega. Loomulikult töötab nende ilmingute kujutamine ainult ogaral, iroonilisel viisil, teisiti muutuks romaan õõnsaks. Eks ole huumor ka lihtne taganemistee: ma tegin ainult nalja! Aga nalja peab teha oskama ja Joost de Vries oskab: üle võlli, peenelt, parasjagu brutaalselt.

Katrin Kerni tõlge on meeldivalt ebakonventsionaalne, dialoogid ei ole liiga kirjakeelseks timmitud (seda juhtub sageli), leidub erinevaid argoosid ning lihtsad ingliskeelsed väljendid on jäetud tõlkimata. Hea küll, mõni joonealune võiks ehk olla, aga nojah, meil on Google.
Lõpulugu, Kirjandus

Inimvaatlused – Suvetuuride aeg

16. juuli 2021

SUSAN LUITSALU

„On suvetuuride aeg, päike armutult praeb,“ algab Triin Ruumeti filmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ toetav laul „Raju reede“. Tegu on suhteliselt jubeda muusikapalaga, aga 1990ndate aastate vaimu võtab see kokku äärmiselt hästi. Tümaka tekst on lõbusalt tabav: selle märksõnad on „longero“, „teated piiparile“ ja „BMW“, mis viib Tartust Haanjasse (ja Dekolteesse ka). „Raju reedet“ esimest korda kuuldes naersin juba avafraasi peale, sest tõesti – oli ju selline popp nähtus nagu suvetuurid. Mulle kangastusid kohe maakonnakeskustes üles klopsitud lavad, mikrofonidesse suud maigutavad liibukates beibed ja siidripurkide külge klammerduvad elevil alaealised, kes on omale kogu jumestusarsenali korraga näkku määrinud. Ja see Koit Toome seitliga potisoeng, mida ta Code One’i ajal kandis ning mis on nüüd uuesti moodi tulnud!

Aga mitte ainult. Üleüldse pani see mind mõtlema selle peale, kuidas eestlased suvel järsku aktiveeruvad ning kukuvad meelelahutust ja kultuuri tarbima. Või vähemalt proovitakse neid veenda, et just nüüd on vaja käia, teha ja olla. Suvetuuritada. Algtähenduses suvetuurid ei näi küll enam moes olevat, aga see-eest on hoo sisse saanud kõikvõimalikud festivalid ja kontserdisarjad. Osa sellest meelelahutusest on muidugi – üldse mitte halvustavalt – lõbus kaka, mis kevadel lume alt välja sulab. Kahvatu ja krimpsus, aga pole hullu, saab natuke päikest ja kohe kosub. Lugesin piletimüügiportaalidest kokku, et ainuüksi juulikuuks on võimalik osta pilet vähemalt 20 festivalile. Eks praegu kompenseerita ka koroona ajal ära jäänut, aga ikkagi tekib küsimus, kas kogu see meelelahutus- ja kultuuriports leiab ka publiku. Peale 20 festivali on ju veel hulk kõikvõimalikke kontserdisarju ja üksiküritusi.

„Kas sa sääsetõrje võtsid kaasa või peame ostma?“ küsib meie küla poes ühe ilusa meeslaulja suvekontserdile mineku vormiriietuses, valgetes põlvpükstes ja valges heegeldatud kampsikus, keskealine proua oma mehelt. Meie külas nimelt toimub kah üks suvine üritustesari. Ja naaberkülas ka. (Aga mitte ainult – mõlemas on tulekul ka arvestatava suurusega festival.)

„Võta jah,“ mühatab kassajärjekorras seisev mees ning keskendub mornilt eikuhugi vahtimisele.

„Mida? Ma ei saa aru. Võtsid siis või ei võtnud?“ on naine kärsitu.

„Ei, ma ütlesin ju, et võta!“

Mõistan seda heegeldatud kostüümis prouat, sest minagi muutuksin äädikaseks, kui mul on ülev kontserdimeeleolu, aga vanamees mossitab, nagu homset poleks. Teisalt mossitaksin samamoodi ka mina, kui peaksin minema vastu tahtmist kontserdile, kus on sääsed ja laulab keegi, kes meeldib mu kaaslasele võib-olla natuke ülemäära. Kahju on mul mõlemast, sest õues on selleks kellaajaks juba täpselt nii külm ja rõske, et ükski kodumaine lembelaulik ei meelitaks mind muru peale joogamatile kitarritinistamist kuulama. Maksnud koorepaki eest, lähen hoopis otsejoones koju, teen kohvi ja vaatan teki all filmi.

Kui selle aasta harukordne kuumalaine välja arvata, on eestimaine ilm üsna pire ja aegade jooksul nii mõnegi väliürituse publikuvaeseks jätnud. Kust tuleb endiselt suur tuhin korraldada neid kümneid ja kümneid vabaõhuüritusi? Oleks siis, et suve saabudes tekivad meil siin ideaalsed tingimused, aga ei teki ju.

Kõikidest kultuurivormidest on aga suvel kõige keerukam keskenduda teatrietendusele. Kuna väljas on nii valge, näeb peale lava ka palju ebavajalikku. Liiga palju publikut ja ümbruskonda. Olengi ausalt öeldes proovinud suveetendusi kõigest väest vältida, aga vahel sinna kogemata ikkagi sattunud: küll peab ühe sõbranna mees ootamatult „kuskil mujal“ olema, küll on teisel peaosa mängiv vana klassivend paar defitsiitset piletit poetanud. Iga jumala kord mõtlen siis, et tuleks ehk osta mõni hea eneseabiõpik, kus õpetatakse konkreetsemalt „ei“ ütlema, või siis peaks vähemalt koostama juhise suveetenduseks valmistumise kohta. Näiteks mäletan viimase suveetenduse puhul, mida mind vaatama kutsuti, sisust eredamalt seda, missugune silmipimestav nälg mind terve see aeg vaevas. Olin kiirustades panustanud puhvetile, mida enne etendust ei avatudki, ning kui avati, sai sealt vaid jooke. Sealjuures keetsid näitlejad laval päris suppi, mille aroomid hõljusid iseenesest mõista ka publikusse. Kogemus oli traumeeriv ja enam kunagi ei lähe ma tühja kõhuga tundmatusse etenduspaika!

Ülejäänud kogemused on õpetanud, et kaasa tuleb võtta pehmem istumisalus, alajahtumise vältimiseks panna jalga termosokid ja selga liustikuvarustus, pihustada end üleni kokku sääsetõrjega ning varuda raudset närvi, sest suveteatris on mõne inimese meelest ka suvekombed. Näiteks võetakse sinna kaasa laps ja öeldakse talle etenduse ajal: „Mine jookse ringi.“ Või ollakse piisavalt tubli mitte krabistamaks kommipaberiga, aga krabistatakse see-eest kilekeebiga, mis sätiti suures vihmahirmus selga juba eos.

Ma ei taha muidugi öelda, et absoluutselt kõik, mis suvel toimub, on kuidagi ebamugav või punnitatud. On ka väga häid üritusi, osavalt loodud festivalikeskkondi, maitsekalt timmitud atmosfääri ja läbimõeldud suveteatrit. Piletilevis surfamise peale hakkas mulle isegi tunduma, et vahest ikkagi tahaksin näha Draamateatri lavastust „Talupojad tantsivad prillid ees“ … Sest juba see pealkiri on nii jabur. Ja etendus mängitakse katlamajas. Seal on pime ja pea kohal on katus! Ühele festivalile lähen ka. Aga muidu hoian suvetuuride aja tuurid madalal ja ootan tubasemat aega, mil istutakse pimedas, soojas, sametkattega toolidel, ja sääsed-kärbsed magavad talveund.

Üks esimesi ja agaramaid suvetuuritajaid oli Kuldne Trio. Hetk tuurilt „Kõik müügiks“ Tartu lauluväljakul (1996).
Online-uudised

Avanes “Eesti kultuur maailmas” 2021. aasta teine taotlusvoor

15. juuli 2021

Alates tänasest, 15. juulist saab esitada projekte „Eesti kultuur maailmas“ 2021. aasta teise taotlusvooru. Taotluste esitamise tähtpäev on 5. august. Taotluste esitamine toimub elektrooniliselt läbi toetuste menetlemise infosüsteemi.

„Kultuurikorraldajad ja loovisikud on hoidnud tugevaid sidemeid rahvusvaheliste kolleegidega ja arendanud koostööideid ka sügaval COVID-19-ga seotud piiranguteperioodil ning nüüd, mil me oleme õppinud erinevates tingimustes paindlikult toimima, on võimalik ideed ellu viia ning rõõmustada sellega rahvusvahelist publikut, kes on samuti elanud kultuurelamuste ootuses,“ räägib taotlusvooru koordinaator Madli-Liis Parts. „Taotlusvooru tingimused on võrreldes eelmise aastaga jäänud samaks ning need on täpselt kirjas taotlusvooru määruses.“

Toetust saab küsida projektidele, mis toimuvad vahemikus 1. mai – 31. detsember 2021. Taotlusvoorust eraldatava toetuse alampiir projekti kohta on 4000 eurot ja ülempiir 60 000 eurot. Taotlusvoorust eraldatavate toetuste kogumaht 2021. aastal kahe vooru peale kokku on 450 000 eurot. Käesoleva vooru rahaline maht on 155 000 eurot.

Loe täpsemalt vooru kohta Kultuuriministeeriumi kodulehelt.
Meedia

Sel reedel Sirbis

15. juuli 2021

MUBA otsib ehitajaid. Suur intervjuu loodava kooli direktori Timo Steineriga
Timo Steiner: „Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma just sellise põhja, kus lusti ja julgust.“
Unistus avada Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA on täitumas. Juba järgmisel sügisel peaks ühendkool uksed valla lükkama Pärnu maantee hoones, mida praegu usinasti viimistletakse. Kuid sisunüanssides on nüüd vaja hoogsaid kaasamõtlejaid, loovjuhte ja õppejuhte, keda direktor Timo Steiner parasjagu pikisilmi kaasa lööma ehk kõigepealt tööle kandideerima ootabki.

Millest reovesi ei kõnele? Vestlusringis Peeter Selg, Triin Vihalemm ja Barbi Pilvre
Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näit või värsked reoveeandmed.
Koroonakriis on juba ammu üle kasvanud ühiskonna seisundiks, kui mitte kriisiks, mis vajab ühiskonnateadlaste – sotsioloogide, politoloogide, filosoofide – vaatenurka, et sellest aru saada ja seda lahendada. Kas COVID-19 tõrje teadusnõukoja eesmärk võiks olla laiem, sest kriisi olemus on muutunud ja ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näidu muutumine ja värsked reoveeandmed? Kas ja kuidas saaksid ühiskonnateadlased aidata praegu olukorras selgust luua ja suurtele küsimustele lahendusi pakkuda?
Vestlusringis on poliitikateooria professor Peeter Selg Tallinna ülikoolist, kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Tartu ülikoolist ja Tallinna ülikooli dotsent Barbi Pilvre.

VAHUR AABRAMS: Kelle lapsed me oleme?
Mäletan, kui kord aastaid tagasi pärast tööd Vanemuise teatri juurest Tartu linna peale vaatasin, käis korraga peast läbi küsimus: kelle laps ma õigupoolest olen? Tundus nimelt, et tean oma esivanematest palju vähem kui nii mõnestki inimesest, kellega ma iga päev raamatukogus tegelesin ja keda selle maa kultuuris tähtsaks peetakse. Ja kes läksid mullegi korda: mõtlesin nende mõtteid, juurdlesin nende tegude üle, võtsin nende elust eeskuju. Kui lisasin ka maailmakultuuri nimesid, siis pidin ainult pead vangutades oma küsimust kordama: kelle laps ma olen? See hakkas mind vaevama. Äkki oli mind juba adopteeritudki? Ma ei tahtnud olla ükskõik kui hea pere kasulaps, vaid pärislaps.

RIHO PARAMONOV: Villem Ernits kui erinevuse külvaja
Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Villem Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest.
Ilmselt on selge, et moodsas globaalühiskonnas kultuuririkkus nivelleerub. Olen mõnikord imestanud, kui tugevalt on kultuuriväljal kokku kuivanud ekstsentrike read. See on muidugi minu subjektiivne tunnetus ja lähtub neist piltidest, mis on tekkinud kirjasõna vahendusel XIX ja XX sajandi esimese poole kultuuri- ja ülikoolitegelaste eluilma piiludes. Neil puhkudel olen tajunud, et toona oli tugev individuaalne kõrvalekalle (eripära) nii sage, et see oli peaaegu norm. Kui lähen tänapäeval ülikooli, ei suuda ma eristada õppejõude üliõpilastest: erinevused välimuses, rõivastuses, maneerides ja kõnelemisviisis on minimaalsed. Väärikas eas professoridki oskavad hinnata hetkemoodi, stiili, noortepärasust jms. Oma kooli- ja ülikooliajast olen suuteline leidma vahest mitte enam kui ühe tõeliselt ebahariliku isiku ja sellest on natuke kahjugi.

KAAREL TARAND: Vähem rõivaid!
Liigrõivastumise haigus ohustab inimkonna tulevikku enam kui lennu- ja meretransport kokku.
Suvesoojus kergitab igal aastal avalikuks vestlusaineks küsimusi, mis on sisult ülitõsised, kuid mida saab käsitleda pigem meelelahutuslikuna, sest nii on mugav ega pea midagi otsustama. Rannas alasti päevitamise ja palja ülakeha võrdsuse teemata pole läinud mööda tänavunegi kuumalaine (Eesti Päevalehe päevateema). Nudistide sajandi jagu kestnud valgustustöö ei ole kandnud maailmas ligilähedaseltki sama vilja mis tahes muu õiguslusega. Riietatud ja riietamata inimese võrdsus sh avalikus ruumis peaks olema midagi sama loomulikku nagu võrdsed õigused, sõltumata nahavärvist, soost, seksuaalsest eelistusest või kodukeelest. Aga ei ole ja jääb vaid kahetseda, et Eestis riieteta, s.o alasti ehk loomulik olek põhiseaduse kaitse alla pole pääsenud.

Arvustamisel
Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“
ungari lühiproosa kogumik „Lakutud mees“
Joost de Vriesi „Vabariik“
näitused „Naine ja naine“, „Mees ja mees“, „Viis vaadet mehelikkusele“ ja „Tallinna vanakooli grafiti“
Priit Pääsukese mängufilm „Öölapsed“
lavastus „Sinihabe“
etenduskunstifestival „CPPM Manifestal“
artiklikogumik „Haridusmõte“
Pressiteated, Pressiteated

Anna Raudkatsi vahakuju ja ülevaade tantsulooja elutööst

10. juuli 2021

Võru Linnagaleriis – Liiva 13, SA Võru Kannel I korrusel – avatud näitusel „Kanname südames Tuljaku tuld…”
10. juulil algusega kell 16 tutvustab sisukat väljapanekut Tallinna Ülikooli tantsukunsti dotsent Angela Arraste.

Näitus on valminud viis aastat tagasi MTÜ Tantsupeomuuseumi ja Tartu laulupeomuuseumi koostöös tähistamaks rahvapärimuse koguja, õpetaja, soveldaja, lavastaja, suusatamise propageerija ja kaheksa erialase raamatu autori Anna Raudkatsi 130. sünniaastapäeva.

Näituse koostajad Angela Arraste ja TÜ soome keele ja kultuuri lektor Juha-Matti Aronen on kasutanud Richard Tõnnuse eraarhiivi materjale. Näituse kujundaja Peeter Paasmäe. Vahakuju autorid Ene ja Andres Mänd (Wax Studio OÜ). Näituse toetajad Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital.

Võru Linnagaleriisse on näitus toodud Võru pärimustantsu festivali raames tähistamaks legendaarse tantsujuhi 135. sünniaastapäeva.

Näitus on avatud 11. juulini 2021.

Anna Raudkats sündis 23. veebruaril 1886. aastal Tartu lähedal Piiskopi mõisas. Helsingi ülikooli lõpetamise järel sai temast üks Eesti esimesi kõrgharidusega võimlemisõpetajaid. Esimese eriteadlasena kogus ja avaldas ta tantsu- ning mängukirjeldusi. Eestikeelne rahvatantsuterminoloogia on suures osas tema loodud.

Anna Raudkatsi lai silmaring, ülikooliaegsed teadmised ja pärimuse kogumisretkedelt saadud kogemused lõid soodsa pinnase rahvatantsu käsitlemiseks selle laiemas tähenduses. Anna Raudkats on seadnud ehk soveldanud mitu tantsu, kõige tuntum neist on „Tuljak”.

Anna Raudkats suri 12. aprillil 1965 Tapal. Tema haud on Aegviidus. 7
Teadus

Koorikud, lainikud ja kaos. Akadeemik Ülo Lepik 100!

9. juuli 2021

MARGUS MAIDLA

11. juulil täitub sajas eluaasta teaduse ühel suurmehel, mehaanikateaduste korüfeel akadeemik Ülo Lepikul, kelle peamised uurimissuunad on olnud elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks ning kaoseteooria.

Peale selle, et akadeemik Lepik on silmapaistev teadlane, on tema puhul tähelepanuväärne see, et kogu teadusliku ekstsellentsuse juures ei ole ta kunagi kaotanud inimlikku soojust, sisemist helgust, empaatiat ega lihtsalt toredat ja elurõõmsat hoiakut. Seda elurõõmu ja soojust jagub veel nüüdki, kui kohtusime juuni alguses Sirbi intervjuu tarbeks. Erudiidi mälu ja mõistus on mineviku nimesid või aastaarve meenutades silmapaistvalt vahedad, ta takerdub momendiks vaid paaril korral terve vestluse jooksul. Lepiku kohta kehtib ütlus, et mõistus lõikab nagu koorelahutaja, kuid füüsis veab alt: soovida jätab nii nägemine kui ka kuulmine, aga kõigist hädadest räägib akadeemik stoilise rahuga ja leplikult.

Mul on varem olnud au kirjutada akadeemik Ülo Lepikust mahukam persoonilugu. Kel on huvi selle ülimalt huvitava elu elanud mehe käekäigu vastu, saab lugeda käsitlust, mis ilmus 2008. aasta mais kultuurilehes KesKus.*

60 aasta eest oli Ülo Lepik ülikoolis kõige noorem professor, kes rajas tee plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise valdkonda ehitusmehaanikas.

Millised on tähtsad verstapostid, mida sajast aastast tagasivaatavalt välja tuua?

Kõigepealt kindlasti Tartu ülikooli lõpetamine (1948. aastal – siin ja edaspidi sulgudes Margus Maidla kommentaarid ja märkused), siis väitekirja kaitsmine (1952 füüsika-matemaatikakandidaat Tartu ülikooli juures, 1958 füüsika-matemaatikadoktor Moskva ülikooli juures), professori kutse saamine (1960) ja tööle jäämine Tartu ülikooli. Samuti pean oluliseks Vabariigi Presidendi omistatud ordenit (Riigivapi IV klassi teenetemärk 1998. aastal), kallid on rida medaleid, mis Tartu ülikool on mulle andnud (TÜ medalid 1982, 1990 ja 1996; 2006 omistati akadeemik Lepikule Tartu ülikooli aumärk) ja kindlasti on oluline ka teaduse elutöö preemia saamine – Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 2016. aastal.

Ülikoolis õppimine ja selle lõpetamine oli teile üpris seikluslik, kui nii võib ütelda, sest langes keerulisele sõjaperioodile.

Jah, alustasin õpinguid nõukogude okupatsiooni ajal, sõjategevuse tõttu katkesid mul õpingud ülikoolis kahel korral (1941–1942). Toona oli raske tööd leida ja olen ülimalt õnnelik, et õnnestus saada algkooliõpetajaks Pala vallas. Vahepeal oli mul ka pahandus, kui istusin eestimeelsete lendlehtede levitamise pärast kuus kuud Patareis vangis. Kui välja sain, mobiliseeriti kohe Saksa sõjaväkke, seal teenisin ma radistina. Liikusin koos Eesti pataljoniga Euroopasse, seal tegime läbi „Tšehhi koti“ ning sõja lõpus viibisin sõjavangilaagris. Ülikool õnnestus lõpetada 1948. aastal.

Üldiselt olen terve elu olnud väga paikne ja kui üksikud tööalased lähetused välja jätta, siis terve elu olen elanud Tartus ja töötanud Tartu ülikoolis. Mulle on pakutud korduvalt tööd ka mujal, aga olen veendunud Tartu ja Tartu ülikooli patrioot ning pole siit kuhugi ära läinud.

Kas akadeemik Lepik on kunagi kahetsenud, et läks õppima füüsikat-matemaatikat? Kas on olnud ka kõhklusi?

Varasemas eluperioodis oli küll. Kui olin teismeline, siis noore poisina tahtsin saada loodusteadlaseks. Mul oli täiesti arvestatav liblikakogu, mis sõjaajal küll hävis. Kui sain vanemaks, tahtsin saada leiduriks, ja siis juba keskkooli vanemates klassides küpses otsus saada teadlaseks. See viimane otsus jäi ka kehtima. Kuid – ma ei saanud algul päris sellele erialale, mida soovisin: mu esmane valik oli eksperimentaalfüüsika, aga sel ajal ei olnud Tartus võimalust sellel erialal tegutseda. Mulle pakuti võimalust teoreetilise mehaanika kateedris, pidin hakkama tegelema mehaanikaga ning olen terveks eluks selle peale jäänudki.

Olete elu jooksul mitmel korral uurimisvaldkonda vahetanud. Millest on need vahetused olnud ajendatud?

Olgu kohe öeldud, et tagantjärele olen matemaatika-füüsika piiriülese erialaga väga rahul olnud, kuid leian, et üks teadlane ammendab ennast valitud erialal keskmiselt kümne aastaga. Selle aja jooksul on nii tal endal kui ka laiemalt valdkonnas kõik oluline ära tehtud – või on valdkond ise vananenud ja selle teemad pole enam relevantsed. Olen sellest printsiibist püüdnud kinni pidada ja sellest on tingitud minu uurimisteemade mitmekesisus. Mind on siiski alati huvitanud seosed rakendustega, sestap on mitmed minu uurimistööd olnud seotud ehitusmehaanikaga ja ka kaoseteooria uurimise puhul ei soovinud ma, et seos rakendusliku suunaga päris ära kaoks.

Üks teie oluline uurimisteema on lainikud.

Jah, see oligi nii, et 1980ndatel, kui otsustasin, et aeg on küps jälle uurimisteemat vahetada, ja vaatasin ringi selle pilguga, et mille huvitavaga tegelema hakata, sattusin lainikute teooria peale, mille rakendusi kasutatakse integraalvõrrandite ja diferentsiaalvõrrandite lahendamiseks. Olin toona maailmas praktiliselt teine inimene, kes hakkas lainikute teooriaga tegelema. Esimesed, meetodi väljatöötajad, olid hiinlased. Mul oli juba esimesi paljulubavaid tulemusi, kuid tundsin, et mul üksinda jääb teaduslikku jõudu väheseks, et oleks vaja luua vastavasuunaline uurimisgrupp. Kuid just tollel ajal võttis rektor Peeter Tulviste vastu seaduse, et kõik üle 65 aasta vanused teadlased peavad minema ära pensionile, sest ülikool on läinud liiga vanaks ja muutunud konnatiigiks, kus rohkem krooksutakse ega midagi mõistlikku ei tehta. Seega, ma kaotasin õppejõu koha ja kui muid kaotusi, eriti palgas, ehk ei olnudki, siis kaotasin ka oma tolleks ajaks päris heaks kujunenud sideme üliõpilastega. Mulle isegi üteldi, et ma ei tohi enam kraadiõppureid juhendada. Olen seetõttu jäänud teadlasena suuresti üksirühkijaks ja laiemat teadusrühma ega järelkasvu pole õnnestunud kasvatada. Praegu tegeletakse lainikute uurimisega väga suurte uurimisjõududega Türgis, Iraanis ja Indias. Ja ma vaatan väga suure kurbusega, et mitmed ideed, mis olid mul plaanis ära teha juba 1980. aastatel Tartu ülikoolis, realiseeritakse seal. Mul on siiski siiralt hea meel, et mul oli ikka nii palju jõudu, et 2014 ilmus mul Springeri kirjastuses lainikutest monograafia. Kuigi ma ei ole juba kümme aastat eriti midagi selles valdkonnas juurde loonud, on hea meel, et minu varasemad tööd leiavad tänapäevani üsna palju tsiteerimist nii teaduspublikatsioonides kui ka monograafiates. Veel 2019. aastal tehti mulle Indiast arvestatav koostööettepanek ja kutsuti ka ühe doktoritöö oponendiks, aga ma ütlesin neile ära. Jõuan mina enam mööda ilma ringi sahmida … Varsti saan saja-aastaseks.

Kuidas jõudsite kaoseteooria uurimise juurde?

Kaoseteooria juurde sattusin juhuslikult. Mul on Ameerikas hea kolleeg, professor Paul Symons, Browni ülikoolist. Me töötasime koos võrdlemisi lähedasel alal, süsteemide dünaamika kallal. Ühistöö ajal õnnestus teda Tartusse külla kutsuda ja tema omakorda kutsus mind jällegi kaheks kuuks endale külla Ameerikasse. Sinna jõudes arvasin ise, et jätkame ühist koostööd juba välja kujunenud mehaanika valdkonnas, aga tema andis mulle üllatuslikult täiesti uue teema – kaose. Ta oli ise hakanud kaoseteooriaga tegelema ja soovis, et ma aitaksin seal mõned asjad koos temaga välja selgitada. See oli mulle täiesti võõras valdkond, seega läksin esimese hooga sealsesse raamatukokku, mis oli äärmiselt rikkalik, ja tegin endale teoreetilise poole selgeks ning siis sain hakata probleeme lahendama. Kaks kuud on muidugi ühe valdkonna läbi töötamiseks väga lühike periood, aga küllaldane, et hammas n-ö verele saada. Jätkasin uurimistööd Tartus. Mingi hetk koopereerusime Eesti peamise kaoseuurijaga, kolleegist akadeemik Jüri Engelbrechtiga: panime teaduslikuks ühistööks leivad ühte kappi ja ilmutasime ühise monograafia.

Ülo Lepik: „Veel 2019. aastal tehti mulle Indiast arvestatav koostööettepanek ja kutsuti ka ühe doktoritöö oponendiks, aga ma ütlesin neile ära. Jõuan mina enam mööda ilma ringi sahmida … Varsti saan saja-aastaseks.“ Pildil 99. sünnipäeval Tartus koos lastega, istumas akadeemik Ülo Lepik, taga seismas pojad Toivo ja Rein ning keskel tütar Piia.

Kuigi tavaliselt ma eraelulisi aspekte ei küsi, tundub see seekord olema paslik. Ehk meenutab juubilar oma mõne aasta eest lahkunud abikaasat ja üldse perekonna rolli oma elus?

Me olime abikaasa Ainoga (Aino Lepik, neiupõlvenimega Punga 6. X 1921 – 29. VIII 2017) väga pikalt abielus – abielu registreeriti 8. septembril 1951 – ja ma ütleksin, et õnnelikus abielus. Kuigi meie erialad olid erinevad – mu abikaasa oli stomatoloogia arst –, leidsime siiski kooseluks ühise keele ja see väljendub kas või selles, et suutsime elu jooksul ühiselt valmis ehitada kaks maja: nii selle, mille hoovis me Tartus praegu juttu ajame, kui ka suvila. Meil on olnud väga tore perekond: kolm last, tütar ja kaks poega ning terve rida lapselapsi, praegu seitse, ja lapselapselapsi, aga neid ei jõua lugedagi ja neid tuleb ka kogu aeg juurde.

Kui tegime 2008. aastal persoonilugu, siis rõhutasite oma suurt ja elukestvat armastust bridži vastu kui peamisemat vaba aja lõõgastustegevust.

Bridžiga on nii, et armastus tema vastu jätkus ka pärast meie viimast kohtumist, kuid hakkas juhtuma seda, et ammused bridžikaaslased hakkasid kõrvalt ära surema ja siis tuli leida uusi. Mingi hetk avastasin ennast üsna üksi ja siis hakkasin arvutiga bridži mängima. Võtsin päris mitu aastat osa ülemaailmsest turniirist, aga siis kadus nägemine ära ja ma ei saanud enam internetti sisse ega suutnud arvutikuvarit lugeda ja sellest on äärmiselt kahju. Nägemise kaotust võtan ma üldse kõige suurema löögina, sest kadus võimalus lugeda teaduslikke artikleid ja ajalehti ning mängida bridži. Kõigist tervisehädadest on just silmanägemise kaotusest kõige rohkem kahju.

Üks eelmisi vanemaid teaduste akadeemia liikmeid, kes lahkus samuti kõrges eas, oli akadeemik Harald Keres (1912–2010), kes armastas ikka rõhutada, et ta on elanud üheksa eri riigikorra ajal. Teil vist tuleb paar riigikorda vähem: Kerenski ajutist valitsust ega Esimese maailmasõja aegset Saksa okupatsiooni pole vaja arvestusse võtta. Teie sündisite juba iseseisva Eesti vabariigi ajal.

Harald Keres, kes tegutses mõneti teises valdkonnas, oli mulle mitmeski mõttes suur eeskuju, eriti pedagoogina, ja mul on tõesti siiralt hea meel, et olen esimene teaduste akadeemia välja antava Harald Kerese nimelise medali laureaat. Mis puutub nüüd riigikordadesse ja laiemalt poliitikasse, siis minu poliitikahuvi on terve elu piirdunud päevakajaliste ajaleheartiklite regulaarse lugemisega ja see on ka kõik. Aktiivselt poliitikaga tegelenud ma ei ole ja see pole ka kunagi tõmmanud. Minu arvates on poliitika tegemiseks teised inimesed ja mind pole see huvitanud.

Mida saja-aastane akadeemik Ülo Lepik arvab: kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Vaat, alati, kui ma seda ütelust kuulen, läheb mul hari kohe punaseks … Kui vaadata Eesti elu laiemalt, siis nii hästi, kui me praegu elame, ei ole me veel mitte kunagi elanud. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli küllalt inimesi, kes olid suurtes majanduslikes raskustes, rääkimata sõjaaegsetest okupatsiooni perioodidest – siis oli kogu aeg kõigest suur puudus. Kui nüüd võtame nõukogudeaegse okupatsiooni peaaegu 50aastase perioodi, siis ka seal valitses pidev millegi defitsiit, rääkimata iseseisva riigi puudumisest. Praegu võime eluga olla igati rahul.

Kuidas on plaanis juubelipidu veeta?

Võimalikult vaikselt – minu jõuvarud on üsna otsas. Mul on umbes kümmekond terviseprobleemi: kõigepealt silmad, millest juba ennist rääkisin, siis põlved – mul on mõlemal põlvel endoproteesid – ja viimaks on mul peaaegu 20 viimast aastat olnud südamestimulaator, milleta ma kindlasti nii vanaks ei oleks elanud. Seega, võib ütelda, et olen nii kõrge eani elanud tänu moodsale meditsiinile. Kui veel viimaste aastateni sain endaga ise kenasti hakkama, siis just viimasel ajal annavad mitmesugused tervisehädad tunda.

* Margus Maidla, Eesti ühe vanema akadeemiku Ülo Lepiku töö on viinud mehaanikast kaose teooriateni. – KesKus 2. V 2008.

Ülo Lepiku elu on kui sild Eesti vabariigist Eesti vabariiki üle nõukogude aja. Pildil Ülo Lepik ja Tarmo Soomere.

Tarmo Soomere, akadeemik, professor, Eesti teaduste akadeemia president

Ülo Lepik on elav näide teaduslikust pikaealisusest. 60 aasta eest oli ta ülikoolis kõige noorem professor, kes rajas meile tee plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise valdkonda ehitusmehaanikas. Nüüdseks juba ligi 30 aastat akadeemik ja veerand sajandit emeriitprofessor – ta enda sõnul vabahärra, kes saab pühenduda teadustööle.

Pärast 70. eluaastat tavaliselt uusi teadusprobleeme ette ei võeta. Ülo Lepik vaimustus alles selles eas kaoseteooriast ja veel hiljem Haari lainikutest. „Me ei või kunagi teada, mis võib muutuda aktuaalseks ja vajalikuks,“ ütles ta kümme aastat tagasi. Tema ja akadeemik Jüri Engelbrechti „Kaoseraamat“ on nii mõnegi noore juhatanud meie maailma süvastruktuuri uuringute juurde. Haari lainikute rakendamisvõimalusi kirjeldav teadusmonograafia ilmus Springeris alles 2014. aastal.

Tema õpilase professor Andrus Salupere sõnul on kogu akadeemik Lepiku elu kui sild Eesti vabariigist Eesti vabariiki üle nõukogude aja. Ülo Lepik suutis igal ajal kanda teaduslikku ekstsellentsust, kuid samas jääda inimeseks – Teadlaseks suure algustähega – ning süstida oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. Temast õhkus ja õhkub midagi, mida pole kõigile antud. Tema käitumine on alati olnud härrasmehelik ja ta loengud akadeemilised nende sõnade kõige paremas mõttes. Suurelt osalt tänu temale on Eesti mehaanikateadus seisnud tugevalt kaardil nii siin- kui ka sealpool kunagist raudset eesriiet ja praegu kogu maailmas.

Pojapoeg Kristjan Lepik: „Vanaisa ei olnud kindlasti ainult tööle pühendunud: pere on olnud talle tähtis ning mind on inimesena väga palju kujundanud vestlused temaga. Ta on leidnud selleks alati aega.“ Pildil neli generatsiooni Lepikuid – poeg Toivo, pojapojapoeg Laur, akadeemik Ülo Lepik ja pojapoeg Kristjan Hollandis.

Kristjan Lepik,

pojapoeg

Minu kõige tugevamad lapsepõlvemälestused pärinevad Tartust Lunini tänavalt. Seal elasid mu vanavanemad Aino ja Ülo, kelle juures ma nii väikse poisi kui ka palju suurema tudengina veetsin väga palju aega. Ilmselt on mind sinna alati magnetina tõmmanud kombinatsioon nende mõlema sõbralikust ja soojast olekust ning toredatest juttudest.

Vanaisa puhul on üks kinnistunumaid visuaale huvitaval kombel selja tagant – tema oma töölaua taga istumas. Laud on kaetud rohkete paberite ja raamatutega, vanaisa kas lugemas või kirjutamas. Ta on kergelt laua kohale kummardunud ning toimetab väga süvenenult millegi kallal. Sellest olekust ja hoiakust võib tajuda nii intensiivsust kui ka teatavat lustlikkust, mängulisust. See töölaud oli omakorda magnet, mis tõmbas teda: sageli istus ta seal ka nädalavahetustel. Teadlase töö ei saagi olla vist kellast kellani, aju otsib ka muude toimetuste taustal võimalusi mõne olulise probleemi lahendamiseks.

Kuid vanaisa ei olnud kindlasti ainult tööle pühendunud: pere on olnud talle tähtis ning mind on inimesena väga palju kujundanud vestlused temaga. Ta on leidnud selleks alati aega. Olen sellele palju mõelnud ja ilma kahtluseta on vanaisa mu suurim iidol – olla nii tark inimene ja selle juures veel mitte kunagi ülbe või üleolev. Kerge muie sageli näol, põimimas mõnda väikest nalja teiste eludesse. Kõrgeim tase nii teaduses kui inimlikkuses.

Jüri Engelbrecht,

akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor

Ülo Lepiku elutee on kulgenud läbi keerukate aegade, kuid ta on käinud seda kogu aeg sirge seljaga ka siis, kui meil valitses võõrvõim. Mittepolitiseeritud teadusvaldkondades oli tollalgi võimalik vaba mõtlemine ja Ülo kasutas seda võimalust suurepäraselt. Ta pilk oli aktiivse töötamise ajal alati suunatud uutele ideedele, uutele probleemidele ja uutele meetoditele. Nii on tema arvukate teadustulemuste hulgas elegantsed meetodid insenerkonstruktsioonide (varraste, plaatide, koorikute) analüüsiks, optimaalsete lahenduste leidmise ideed ja kaoseteooria rakendused.

Kui rääkida nn vanast koolist, siis Ülo ei ole tingimata hoidnud omal ajal kujunenud vaateid, vaid näidanud eelkõige klassikalise ülikooli õppejõu intellektuaalset sära, mida iseloomustavad suurepärased loengud, kuid ka suhtlemine kolleegidega ning tuumakad publikatsioonid.

Tema eesmärk polnud kunagi indekseid taga ajada, mis haarab moodsa haigusena paljusid, vaid ikka uuringute sisu ja teadmine, et teadmiste varamus on saadud ja talletatud midagi uut.

Ta on olnud teadlane par excellence, kelle tähtpäev tiivustab teaduse järjekestvuse hoidmisel ka kolleege. Toon siin vaid ühe fakti: mõne aasta eest, 93aastasena, publitseeris Ülo teadusmonograafia oma äsjaste tulemustega! Kui veel ajalugu meenutada, siis Ülo õpetas ju klassikalises ülikoolis igivana ja iginoort teadust – mehaanikat, mida hakati Tartus õpetama juba XVII sajandi lõpus. Sven Dimberg tutvustas siis tollastele tudengitele Isaac Newtoni seadusi, mis olid raamatusse raiutud vaid mõne aasta eest. Ja sellises järjepidavuses on Ülol käes sajas verstapost!