Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Mees on tagurpidi naine

    TRIIN TASUJA

    Pärnu XX kunstisuvi: näitused „Naine ja naine“ (kuraator Marian Kivila, kunstnikud Valeria Secchi, Sarah Maple, Katrin Piile, Jill Peters, Kaja Kann ja Mikk Pärnits), „Mees ja mees“ (kuraator Jan Leo Grau, kunstnikud Kenneth Bamberg, Arne Svenson, Ahti Lyra, Art Allmägi, Jun Ishikura, Sandra Jõgeva, Alan Miller, Kaupo Kikkas ja Nicolas Bouvy) ja „Viis vaadet mehelikkusele“ (kuraator Harry Liivrand, kunstnikud Ado Lill, Mark Kovalenko, Ly Lestberg, Toomas Volkmann ja Leonhard Lapin) Pärnu Linnagaleriis kuni 17. VII.

    Sootemaatika intriig äratas mu huvi näituse vastu juba siis, kui sain teada, et selline väljapanek tuleb. Sugu kui inimeseks olemise üks tunnuseid võib tekitada vastuolusid, kuidas keegi sugu tajub ning mis määrab kujutluse ja arusaama soost. Nii on ka näitusel esindatud kunstnike vaatenurgad, mille kaudu nad on soolisust vaadelnud, üsnagi erinevad. Liialt sugudevahelistesse suhetesse laskumata on mõlemal näitusel esitletud viise, kuidas oma sugu maailmale esitleda ja/või sellega toime tulla ehk kuidas oma sugu välja kanda.

    Naer enda või teiste üle? Ma ei pidanud pikalt juurdlema selle üle, kumba näitust enne vaatama minna, sest soolist kantavust on kõige ilmsemalt esitanud Mikk Pärnits alajaotuses „Naine ja naine“. Tema küsimus „Mida mehed tahavad? Keda kotib!“ väljendab ka minu hoiakut. Pärnitsa fiktiivsete naiste­ajakirjade kaantest koosnev teos on eksponeeritud omaette ruumis, mis on natuke nagu raamatukogu ajakirjandusosakond. Kõigil ajakirjakaantel ilutseb tema nägu, kuigi naisteajakirjade kaantel oleme harjunud nägema naisi, ent ka Pärnits on neil naiselik – täpselt nende ilustandardite järgi, mida praegusel ajal nõutakse või eeldatakse. Ajakirjade nimi ja eksponeeritud fotod (seeria „Kõva“) tuletavad mõne erandiga meelde eesti ajakirju: Pede ja Kodu, Tagasi, Eesti Paine jne. Seda on lõbustav lugeda. Viimase kaanel vaatab Mikk Pärnits vaatajat pilguga, mis nagu küsiks: „Noh, said

    Valeria Secchi on loonud tänapäevase naise ikooni, kuid edu kõrval tähistab see ka läbikukkumist.

    pihta?“ Jääb vaataja otsustada, kas naljale, traagikale või oma egole. Pärnitsale eraldatud ruum on nagu meediapauk, mis käsitleb ebamugavaid soolisuse (ja ka muuga) seotud teemasid, mõjudes intensiivselt nii sisukuse kui ka esteetikaga, tekitades korraga väga palju tundeid ja mõtteid. Õnneks ei tuvastanud ma kõiki kaantel mainitud nimesid, nende nägusid ja tegusid (ehk tahan neid lihtsalt unustada), sest tean, et järele uurides hakkaks mul ilmselt paha, siis naljakas. Autor on oma põhimõtted esitanud ka seinal eksponeeritud intervjuus Eesti Painele, sest on karta, et muidu ei pruugita aru saada.

    Fantaasia ja tegelikkuse piirimaadel. Järgmisse ruumi astudes näen kahe taime vahel eksponeeritud videoinstallatsiooni täpselt sel momendil, kui roosas kangas tagumik end videos vastu ekraani surub. Olmelise kodusaate muusika taustal toimetab pealaest jalatallani tussuroosasse liibunud androgüünne figuur. Mõtlen jälle, et hea, et ma kohe autorit ei tea – ta ilmselt ei tahakski, et ma teaksin. Näota tegelane kannab alguses käes kella ja joob, pea alaspidi, tünnist valget vahtu. Selle nagu teistegi tegevuste – munade korjamine, pissimine, saunatamine, suitsetamine jne – puhul kannab kangelanna roosat liibukat. Esimesena seostuvad mul selle tsirkusega BDSMi fetišid, mille sügavalt intiimsest erootika­filosoofiast avalikult rääkimist võiks vist veel üksi kõrbes karjumiseks pidada, ent see mõjub südantsoojendavalt oma võimalikkuses, nagu võiks seks kui elu kunstitöö olla aktsepteeritav, tabuvaba teema. Roosas liibukas tegelane lõpetab kanakuudis kanadeta: ta püüab ennast sinna ära mahutada, sobivat poosi otsida ja ka läbi ekraani tungida. Ärkan oma BDSMi fantaasiast täielikult video lõpul, kui ekraanile ilmuvad kaks tütarlast, kes on alasti lumises öös, nagu oleksid nad just saunast tulnud, et end lumme visata.

    Kaja Kannu videoinstallatsioon „Üksi kodus“ on kõike muud kui erootiline fantaasia, ent lakoonilisuse tõttu suudab autor sellega tekitada nii palju seoseid, puudutades (otseselt puudutamata) nii mitmeid teemasid korraga, et ainult üksioleku abil saab installatsiooni tervikuna mõista. Vahepeal ilmuvad ekraanile teist värvi liibukinimesed: nad figureerivad remarkidena, mille tõlgendamine eeldab informeeritust ja kujundlikku mõtlemist, sest muidu võib see jääda „kaasaegseks kunstiks, millest keegi niikuinii aru ei saa“. Sootusele pretendeerimine on just kostüümide tõttu tähenduslik, sest tõmbab rõhu soolisuselt ära, tegeledes pigem inimesena ellujäämise küsimustega.

    Jõudes peasaali, kus asuvad ülejäänud kunstnike tööd, loen selgitavast tekstist, et Kanni video „portreteerib meie kultuurikeskkonnas mõnes mõttes arhetüüpset naist, kes peab maal elades oma soostereotüüpsed soorollid unustama“. See kirjeldus ausalt öeldes lahjendab minu tõlgendust.

     

    Intellektiga naisekuvandi kallale. Sarah Maple’i ülikooli lõpetanud Disney printsesside portreed on esimesel pilgul nii igavad, et mida iganes, mingid USA rikkad, ilusad ja privilegeeritud – nagu poleks juba ammu aru saanud, kui võlts üks staatus võib olla. Ent kõrvutatuna Jill Petersi „Albaania vannutatud neitsidega“ tekib kontrast, mis avab naise ja hariduse mõiste uuel tasandil ja loob kahe teose kauni sümbioosi – ideed mõttetusest ja mõttekusest, ilust ja ideest – ning paneb küsima looduse ja kultuuri segunemise ja tekkimise tagamaade kohta. Albaania neitsid näevad välja nagu mehed, kuigi on bioloogiliselt naised. Balkani külatraditsiooni järgi on nad otsustanud varases eas omandada mehe sotsiaalse identiteedi, kuid selle mängu reeglite hulka käib mehe privileegide ja maneeride õppimise kõrval elu lõpuni tsölibaati jäämine. Sadu aastaid vana traditsioon kujunes välja (tõenäoliselt) vastuhakust olla abikaasa omand, mida tähendas naiseks olemise sotsiaalne staatus. Praegu on sellise traditsiooni säilimine ka sealsete maailmast informeeritumate arvates kohatu, ent siin peitubki traditsiooni paradoks. Omamoodi on ju ka Disney printsess fabritseeritud sotsiaalne standard ja kui ta veel ka ülikooli lõpetab – mis eeldab, et ta on piisavalt rikas, et seda teha –, on ta topeltstandardiseeritud, aga vastu­pidiselt vannutatud neitsiga, kelle haridus on külatraditsioon (võimaluste piiratus) ja ebanaiselik esteetika. Hakkasin mõtlema, milles merineitsi Ariel küll diplomi võis saada – ujumises või? Maple’i portreeseeria lihtsuses võib iga printsessilugu muinasjutu taust­süsteemi arvesse võttes minna retsilt vastuoluliseks.

    Kui aga naine Albaanias ei tahtnud abielluda, oli tema ainus variant olla mees, kui ta soovis oma kultuuriruumis kehtestatud sotsiaalsete normide keskel elada. Me sõltume teadmistest, mis on meile kättesaadavad, aga mida rohkem infot on kättesaadav, seda enam sõltub valikute tegemine individuaalsest otsustusvõimest. Sotsiaalsete vajaduste rahuldamine vs. iseendaga rahus elamine eeldavad oma identiteedi tundmist. Aga millele otsustab tänapäeva naine oma identiteedi luua, on iseküsimus.

    Mänguvõimalused? Valeria Secchi irvitab oma pop-plakatitel naiselikkuse üle, selles avaldub ühismeedia kriitika.

    Ta on loonud tänapäevase naise ikooni: see on rahaboss supernaine, laigi-neitsi­maarja, kallitest iluoperatsioonidest fantaseeriv ja oma eksistentsile sotsiaalmeediast lohutust otsiv tegelane, keda määratleb teda ümbritsev tähelepanu. Samal ajal paljastub selles püüdluses ka läbikukkumine, mis avaldub eelkõige töös „Ma tahtsin olla sinu moodi, aga see ei lõppenud hästi“ („ I wanted to be like you, but it did not end well“).

    Eelneva võtavad kokku Katrin Piile abstraktsed tööd, kus on naise kujutamine hajutatud ühiskonna- ja meediakriitilisuse abil, mis on tänuväärne lõpetus, sest laadivahetus on pärast saagivat põhimõttelisust vajalik. Ega sealt siiski täitsa puhtalt pääse: enne väljumist jääb viimase maaliga kummitama visioon mehest, kes loob naise kujutist. See on kuraatori seisukoht, aga ma küsin vastu: kas naine siis ei ole mehest loonud oma versiooni?

    Uksest väljudes tunnen, et tahan end kuidagi tasakaalustada. Kuigi põhilisena ei jäänud mind painama mitte niivõrd soo problemaatilisus kui konflikt, vaid praeguse aja lõputute ja rohkem või vähem arhailiste valikute ja võimalustega eluolu. Enne mehe näituse vaatamist tõmban hinge ja einestan tee peale jäävas kohvikus, kus kuulen paratamatult pealt noore ema dialoogi sügisel kooli mineva pojaga: „Kuidas sa seal koolis veel kavatsed hakkama saada, kui sa oma sandaalegi kinni ei oska siduda?“ – „Ai, ära löö mind!“ – „Ma ei löönud, ma panin sandaali kinni. Ah, tead, kui viingi su mitmeks päevaks Antsu juurde, siis istud seal kinni.“ – „Ära küünista mind.“ – „Ma ei küünistanud, ma pühkisin su jalalt liiva ära.“

    Õrn erootiline mees. Mehe näitus kutsub esimesest pilgust õrnusega: Ahti Lyra mehetorsoga installatsioon, kus seisab kiri „Blow me!“ ning kubemes on õrnad võililletupsud. See tekitab erootiliselt lõbusa meeleolu. Mänguline seksuaalsus juhatab esimesse ruumi, kus justkui valvaks kuus geist valvurit, kolm kummalgi pool. Need on Arne Svensoni fotoseeriast „Peded“, kus ta otsib vastust küsimusele, kas seksuaalne orientatsioon on füüsiliselt tuvastatav. Kuidas ma peaksin seda selle seeria abil teada saama, kui näitusetekstis on juba kirjas, et tegu on geidega? Fotol kujutatud mehed on esitatud neutraalselt, jättes vaataja oma eelarvamuste üle mõtisklema. Kas – ja kui, siis kuidas – ja mille põhjal tahame erinevusi leida? Midagi parempoolsetele: esindatud on ka üks vormirõivas preester. Kas seksuaalsuse tunnistamine teeb meid hapraks või on seksuaalsus ise nii õrn, et erinevustega leppimise asemel eelistatakse erinevat rünnata? Svenssoni kaaslase pedeks nimetamine oli pannud teda selle üle mõtlema, sest kuigi ta ka ise on gei, siis millegipärast oli võõras osutanud tema kallimale, mitte talle.

    Geide kõrval koridori lõpus on midagi altaritaolist, seal jätkuvad Lyra lilleseadete kompositsioonid torsode ja fotodega, mis puudutavad mind järjest enam, mida sügavamale neisse süvenen. Kui naise näitusel õrnust esile ei tulnud ja ka esteetika emotsionaalselt ei puudutanud, sest raius vaid intellektiga, siis seda tänulikum olen Lyra delikaatseid maske ja seadeid vaadates. Üks tema lille­seadetega fotoseeria, mille keskmes on peenis, mis on füsioloogiast sõltuvalt lillekimbuks komponeeritud, on eraldatud pisikesse kambrikesse, kuhu sisenedes tunnen end nagu nurka surutud häbelik neitsi, kes on tähelepanust meelitatud. Peenis on samavõrd hoolitsust vajav taim kui vagiinagi. See tõdemus teeb seest soojaks, sest mõistan seal seistes, et looduses oleme võrdselt õrnad. Õrnus on ilus saladus, mida Lyra tööd annavad edasi meisterliku haprusega ja siiralt. Mehe õrnus on ligi­tõmbav – pole muud teha kui ahhetada. See on vist midagi sellist, mida tunnevad mehed Victoria’s Secretsi pesukollektsiooni esitlusel? Keha kui ilu eksponeerimise lõuend, ilu esitlemise relv töötab võrdselt nii naise kui ka mehe puhul. Minu meelest pole selles midagi halba.

    Mind jääb aga häirima sõna „pede“, mis on iseenesest kirjapildis ju ka lillelikult õrn, ent intonatsiooniga saab selle muuta raiuvalt jõhkraks. Kenneth Bambergi kujutatud mehed on aga maskuliinsed selle suures ja tugevas tähenduses, nii kuninglikkuses kui ka sümboolselt, antropoloogia mõttes. Seda esitleb eriti ilmekalt koteka ehk peenisekate, mille Bamberg on lasknud kujundada Ahvenamaa meestel. Analoogselt Lyraga ei ole nende meeste kätetööl liiga intellektuaalset laengut: nad esitavad asja, nagu see neile paistab, see ilmneb ka Sandra Jõgeva videoinstallatsioonis.

    Mehe alastus ja selle erootiline alatoon on üks selle näituse läbivaid jooni. Kaupo Kikkas on muutnud praeguse aja esikulturistid oma fotodel Antiik-Kreeka monumentideks. Füüsist on väljendatud nii korstnapühkimises (Nicolas Bouvy) kui sepatöös (Jun Ishikura). Harry Liivranna kogu näitusel kaob see erootilisse mängu.

    Margus Kiis räägib Sandra Jõgeva videos „Maailmakord“ seksi põranda alla kadumisest, see aga tekitab naljaka vastuolu näitusel esitletud ilusate mehekehadega. Kui seksikust jagub, siis miks peaks seks ära kaduma?

    Tänavakohvikus lõunatades nägin frustreeritud (üksik)ema kõrval ka kolme­liikmelist perekonda. Umbes seitsmeaastane poiss oli haaranud ema käest ja tegi paar sammu, et teise käega võtta kinni ka isa omast. Niimoodi ühendatuna kõndisid nad paarkümmend meetrit ukseni, kust läksid sisse, vahetult enne seda lasi poiss mõlema käest lahti. 

  • Raputavad ja üllatavad ooperielamused

    ANNELI IVASTE

    Lõuna-Prantsusmaa väikelinn Aix-en-Provence on paljude teadvusse jõudnud eelkõige tänu muusikafestivalile, mis toimub seal igal suvel ühe kuu jooksul ning on nimetatud selle linnakese järgi. 73 aasta jooksul ooperisõpradele kohustuslikuks sündmuseks kujunenud Aix-en-Provence’i festivali telgitagustest räägib selle üks korraldajaid Jérôme Brunetière.

    Teie prantsuskeelne ametinimetus secrétaire général tekitab Eesti publikus huvi. Milline on festivalil teie vastutusala?

    Selle Prantsusmaa ooperiteatrites üsna traditsioonilise ameti alla käib kõik publiku, piletimüügi ja kommunikatsiooniga seotu. Olen seda ametit pidanud 2007. aastast, kui Aix-en-Provence’i festivali juures tööd alustasin. Minu korraldada on ka haridusprogrammid, mis on festivalil väga tähtsad. Eelmisest aastast tegelen ka festivali juurde kuuluva akadeemia ja Vahemere programmiga, mille raames koolitatakse noori artiste: lauljaid, pianiste ja dirigente. Väga oluline uus asi on naisdirigentide residentuuriprogramm, et teadvustada nende tegevust professionaalses muusikamaailmas. Pakume arenguvõimalusi ka heliloojatele ja libretistidele. Igal aastal koguneb ka Vahemere maade noorte­orkester, mis koosneb kolme kontinendi muusikutest: neid on Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Euroopast. Kõigi nende programmide ja minu tegevuse eesmärk on tutvustada ooperit kui põnevat kunstivormi ja väljendusvahendit.

    Suviti peetakse maailmas väga palju festivale. Millisel kohal on nende hulgas Aix-en-Provence’i festival? Millised on selle tugevused ja millel teie rõhuasetus, et teistest eristuda?

    Tegutseme suveperioodil üsna lühikest aega – neli nädalat –, sel aastal 30. juunist 25. juulini. Selle aja jooksul pakume kaheksas etenduspaigas väga mitmekülgset repertuaari, nii oopereid kui ka kontserte. Meil tuleb sel aastal välja koguni kaheksa uut ooperi­produktsiooni – maailma festivalikaar­dil üsna ainulaadne asi. Traditsioon on ette kanda ka Mozarti ooper ning sel aastal on kavas „Figaro pulm“. Muidugi jätame eraldi ruumi uudisloomingule: tänavu esietendus Saariaho-Oksaneni vapustav ooper „Innocence“ („Süütus“), millest kõik räägivad juba pärast paari etendust!1

    Meie festivali lavastuste puhul ei tasu oodata klassikalist käsitlust. Tahame publikut üllatada ning seetõttu on lavastuste uuenduslikkus ja nende erisugune käekiri oluline. Ainulaadne on ka see, et meil ei ole festivaliorkestrit, vaid kutsume neid mitu: sel aastal saab kuulda koguni kuut orkestrit. Näiteks ooperites „Innocence“ ja „Tristan ja Isolde“ mängib võrratu Londoni Sümfooniaorkester, esimese puhul Susanna Mälkki ja teises Sir Simon Rattle’i käe all, „Falstaffis“ aga Lyoni Ooperi orkester, mida juhatab Verdi-ekspert Daniele Rustioni.

    Inimesed on meie festivali üles leidnud: nad reisivad ooperi pärast, et saada kontsentreeritult väga erinevaid elamusi, mis raputavad ja üllatavad.

    Aix-en-Provence’i festivali secrétaire général’i Jérôme Brunetière’i hallata on publik, piletimüük ja kommunikatsioon.

    Kas festivali programmi koostades lähtutakse ainult kunstilistest kaalutlustest või mõeldakse ka sellele, mida külastajad näha sooviksid?

    Keskendume ainult kunstilistele ideedele ja parimatele artistidele. Kui festivali kvaliteet on väga hea, siis on seda ka lihtne turundada. Ma ei usu, et ooperit saab produtseerida turundusreeglite järgi. Loomulikult teame, mis inimesi huvitab või mida nad hindavad, ja teame ka seda, et „La traviatat“ on lihtsam müüa kui nüüdisaegset tellitud helitööd, kuid meie otsuseid see ei mõjuta. Minu meelest on meie tugevus see, et oleme suutnud üles ehitada festivali, mis ei sõltu kommunikatsioonist, vaid põhineb tegelikkusel ehk sellel, mida inimesed ise on Aix-en-Provence’is kogenud. Kui teatakse, et kvaliteet ja meeldiv üllatus on tagatud, siis tullakse ka kohale. Ise aitame kaasa ainult infot jagades.

    Turundust oleme teinud eelkõige pandeemiast tingitud olukorra tõttu: oleme piletiostjatele kinnitanud, et kui olukord halveneb, siis ostame piletid tagasi. Jagame infot ka selle kohta, et tagame festivali turvalise külastamise, mis tähendab, et etendusele tulles peab näitama ette oma vaktsiinipassi või koroonatesti negatiivse tulemuse. See ei paku kellelegi lõbu, kuid nüüd teame, et see protseduur on lihtne ja toimib. Olen saanud ka positiivset tagasisidet: kontrolli läbinud ja saali pääsenud inimesed saavad rahulikult keskenduda ainult etendusele.

    Kuidas on publiku huviga sel aastal? Kas ollakse pigem ettevaatlikud või on inimestel kange tahtmine kultuuri­üritustel käia?

    Märtsis-aprillis müüdi pileteid viiruselaine tõttu vähem kui tavaliselt, kuid praeguseks oleme jõudnud harjunud tasemele ning huvi on sama suur kui eelmistel aastatel.

    Kas olite ka „Innocence’i“ idee sünni juures? Ooperi loomeprotsessis osalesid tuntud tegijad: helilooja Kaija Saariaho, libretist Sofi Oksanen ja dirigent Susanna Mälkki. Kuid selle tellimise taga olid samuti suured jõud, koguni viis ooperiteatrit: Aix-en-Provence’i ooperifestival, Covent Gardeni Kuninglik Ooper, Soome Rahvusooper, San Francisco Ooperiteater ja Hollandi Rahvusooper. Kuidas nii võimas koostöö alguse sai?

    Kaija Saariaho on üks tähtsamaid elavaid ooperiheliloojaid ning seetõttu oli loomulik, et tellisime ooperi just temalt. Saariaho loomingut on palju juhatanud Susanna Mälkki, kes on tuntud just nüüdis­muusika interpreedina, mistõttu oli ka tema valik ilmne.

    Ühistellimused on tavapärased, kuid seekord on erakordne nii suur koostööpartnerite arv – koguni viis. Olime aastaid omavahel kontaktis ja vahetasime mõtteid, et leida parim lahendus. Kõigile kompaniidele on suur au selles tellimuses osaleda, kuid nii saab jagada ka kulud. Loomulikult soovitakse seda lavastust näidata ka oma teatris. 2022. aasta oktoobris esietendubki „Innocence“ Soome Rahvusooperis, teiste teatritega on veel läbirääkimised pooleli.

    —-

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor

    osales tänavu Aix-en-Provence’i festivalil kahe ooperi lavastuses.

    Kaija Saariaho „Innocence“ („Süütus“) Libretist Sofi Oksanen, dirigent Susanna Mälkki, lavastaja Simon Stone. Osades Magdalena Kožená, Sandrine Piau, Tuomas Pursio, Lilian Farahani, Markus Nykänen ja Vilma Jää. Londoni Sümfooniaorkester.

    Richard Wagneri „Tristan ja Isolde“ Dirigent Sir Simon Rattle, lavastaja Simon Stone. Nimiosades Stuart Skelton ja Nina Stemme. Londoni Sümfooniaorkester.

    —-

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor on Aix-en-Provence’i festivalil varem kaasa teinud 2011. ja 2013. aastal. Miks otsustati ka seekord just Eesti koori kasuks?

    Kutsusime EFK, kuna teie koor tagab kvaliteedi. Nii lihtne see ongi.2

    Ilmselgelt on ooperi lavaletoomine seotud väga suurte kuludega. Kuidas te selleks vahendid leiate?

    Meil on saavutatud hea tasakaal riikliku finantseerimise, piletitulu ja erarahastamise vahel. Festivali eel­arvest moodustab riigi tugi umbes 30–35%, millest üks osa tuleb Prantsuse kultuuri­ministeeriumilt ning teine osa kohalikult omavalitsuselt, Aix-en-Provence’i linnalt. See ei ole suur summa, kuid hädavajalik, et festivali elus hoida. Piletimüügist tuleb pisut üle 20% kogu tulust. Muidugi on oluline osa ka fundraising’ul – eraettevõtetest või üksikisikutelt saadud raha osakaal tõuseb järjest. Muide, Aix-en-Provence’i festivalil on Prantsus­maa üks tõhusamaid fundraising’u süsteeme ja meil on kujunenud ka hulk metseene, kes on huvitatud just uute ooperiproduktsioonide toetamisest.

    Millised on olnud selle festivali kõrghetked?

    Kõigepealt ütleksin, et festivali korraldamine on toonud palju rõõmu: see on suur tiimitöö, kuna mitte keegi ei saa toimida ilma teisteta. Mis puutub mu enda eelistustesse, siis olen väga tihedalt seotud kõigi produktsioonidega, näinud nende arengut ja neisse palju investeerinud, nii et mul on väga tugev side kõigega. Ühe puhul meeldib rohkem orkester, teise puhul lavastus jne, kuid lõpuks on need ju kõik nagu oma lapsed.

    1 „Figaro pulm“ ja „Innocence“ on järelvaadatavad ARTE kanalil.

    2 EFK on juba saanud kutse osaleda ka 2023. aasta Aix-en-Provence’i festivalil Alban Bergi ooperi „Wozzeck“ lavastuses koos Londoni Sümfooniaorkestri ja Sir Simon Rattle’iga.

  • Villem Ernits kui erinevuse külvaja

    RIHO PARAMONOV

    Ilmselt on selge, et moodsas globaal­ühiskonnas kultuuririkkus nivelleerub. Olen mõnikord imestanud, kui tugevalt on kultuuriväljal kokku kuivanud ekstsentrike read. See on muidugi minu subjektiivne tunnetus ja lähtub neist piltidest, mis on tekkinud kirjasõna vahendusel XIX ja XX sajandi esimese poole kultuuri- ja ülikoolitegelaste eluilma piiludes. Neil puhkudel olen tajunud, et toona oli tugev individuaalne kõrvale­kalle (eripära) nii sage, et on peaaegu norm. Kui lähen tänapäeval ülikooli, ei suuda ma eristada õppejõude üliõpilastest: erinevused välimuses, rõivastuses, maneerides ja kõnelemisviisis on minimaalsed. Väärikas eas professoridki oskavad hinnata hetkemoodi, stiili, noortepärasust jms. Oma kooli- ja ülikooliajast olen suuteline leidma vahest mitte enam kui ühe tõeliselt ebahariliku isiku ja sellest on natuke kahjugi.

    See meenus mulle, kui võtsin kätte Villem Ernitsa värske mälestusraamatu. Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest. Ja nagu võib raamatustki lugeda, teeb see Ernitsa kaasaegsete silmis puhuti tõeliseks enfant terrible’iks. Näib, et ennekõike mäletataksegi Ernitsat, kelle panus kultuuri- ja ühiskonnaellu on kahtlemata enam kui kaalukas, tema veidruste tõttu. Ka raamatus avaldatud mälestusis lasub põhiraskus just erinevusel, mis legendaarse keelemehega kaasneb.

    Ernitsa matustel pidas suurepärase kõne Juri Lotman. Ta väitis, et teaduses jagunevad inimesed külvajateks ja lõikajateks (Ernits oli külvaja). Laiendan Lotmani mõtet: ühed inimesed paistavad silma rohkem tööga, teised isiksusega, mõju(ta)des ennekõike oma aktiivse kogemusega. Nende töö ei pruugi olla kõige ulatuslikum, viimistletum ega säravam, kuid loomupärase aktiivsuse, otsiva vaimu ja karisma tõttu on neil teistele eriline vahetu mõju. Ernits kuulub sellesse gruppi. Koloriitse keele­mehe ainulaadne olemus lubab teda käsitleda Tartu vaimuna. Pole just palju inimesi, kes on nii tugevalt sisse kirjutatud kohaidentiteeti, keda teavad peaaegu kõik linlased, kelle kohta on käibel jutte ja legende, üks imelikum kui teine. Ainult tööga seda ei saavuta.

    Kindel on, et Ernits oli oma eripärast teadlik ega soovinudki ses osas muutust. Tema iseloomus näis olevat vähe provotseerivat elementi, kuid parajas annuses mängulisust vahest küll. Muu määrab ära kompromissitu orienteeritus vaimule ja teadmistele. Antidea Metsa kirjeldab nii ilusasti, kuidas keelemees süvenes restoranis ajalehte, jättes toidu täiesti tähelepanuta. Vees keedetud kaks kõva leivatükki ja verivorst – selline võis olla tema toit kodus, Pälsoni ühikas.

    Mingis mõttes oli tema ellusuhtumine aga hästi praktiline. Näiteks osales ta lõputööde kaitsmistel ka seetõttu, et bankettidel saab korralikult süüa. Ülimalt eriskummaline riietuski lähtus suuresti mugavusest ja isiklikest vajadustest (haiged jalad vajasid villaseid sokke jne). Jällegi, vaim on üle kõige! Häda on aga selles, et niisugune kombinatsioon ei võtnud mõnel juhul arvesse teiste vajadusi ega tundmusi. Mitte et midagi oleks olnud talumatult hullusti, aga tahumatuna mõjus Ernits küll. Martti Soosaar on oma mälestusraamatus koloriitset õpetlast kirjeldanud kui päti välimusega vanameest.

    Oskar Kallas suhtus Ernitsasse lugupidavalt ja toetavalt, kuid Aino Kallas teda eriti ei hinnanud ning on oma päevikus nimetanud koguni vaimuhaigeks. Ernits ise on Kallase 90. sünniaastapäeva meenutuses arvanud, et selline seisukoht oli kirjanikuproual tekkinud arstist ja kirjanikust austaja Juhan Luiga mõjul. Olgu lisatud, et see on keelemehe iseärasuste kohta ka kõige radikaalsem arvamus. Enamasti on kaasaegsed suhtunud Ernitsasse mõistvalt: tema puudujääke on võetud kui pisut naljakatki paratamatust.

    Ernitsa piiripealsusel oli üks suur pluss. Kuna nõukogude võim ei võtnud teda tõsiselt, sai ta mõnikord võrdlemisi vabalt öelda välja seda, mida teised ei julgenud või ei tahtnud. Selles mõttes sarnanes ta vanaaja narrile, kes võis ainsana õukonnas tõtt kõnelda. Aga seejuures oli ta ka elav minevikumälu kandja, kes võis vahendada isiklikke muljeid näiteks Asutavast Kogust ja rahvusülikooli loomisest. Veel üks moment: Karl August Hindrey on öelnud, et Ernits oli ainus sotsiaaldemokraat, kes vabadussõjas püssi kätte võttis. Seega täitis ta toona nii vajalikku ajaloosilla funktsiooni.

    Ernitsast on mõnikord räägitud kui elupõlisest poissmehest. See liin moodustaks justkui paari alkoholivastase hoiakuga. Mälestused, mida raamatus Ernitsa kohta jagatakse, näitavad, et ka siin on omajagu pooltoone. Keelemehe elus oli mitu naist, kelle suhtes ei olnud ta ükskõikne. See mitteükskõikne olemine valmistas osale neist daamidest kui mitte probleeme, siis parasjagu meelehärmi. Oli kuidas oli, aga naisemeest temast ei saanud. See nõudnuks suuremat otsustavust, aga Ernits elas hetkes ja aega oli tal küll. Mis puudutab aga alkoholi­vastasust, siis ei olnud Ernits radikaal. Mitu tema kaasaegset on väitnud, et kerge napsitamine teda ei häirinud. Küll aga oli keelemees kuri, kui keegi vallatu kallas alkoholi tema joogi sisse. ETV arhiivis leidub katke inter­vjuust 91aastase Ernitsaga. Ta mõjub vitaalse ja energilisena. Ütle, et alkoholi­vaba elu ei aita!

    Raamatu esimeses pooles annab Ott Kurs ülevaate Ernitsa elust, tegevusest, kirjutistest jms. Siin saab päris hea ülevaate tema sugupuust ja sünnipaigast. On esitatud ka Ernitsa kirjutiste taastrükke ja vestlusi temaga. Maitse­prooviks võinuks neid olla isegi rohkem, kuid kel isu suurem, leiab vajaliku nagunii „Noorpõlve ideaalidest“. Teine osa kätkeb Ernitsaga kokku puutunud inimeste mälestusi. Need on esitatud läbi tema elukaare enam-vähem kronoloogiliselt.

    On häid illustratsioone, näiteks lk 17 on Ernits pildil noore Malle Salupere ja Jaan Kaplinskiga. Suurepärasel fotol on ka õpetajad Pent Nurmekund ja Leo Leesment. Kuna fotosid Ernitsast on arhiivides omajagu, võinuks neidki olla rohkem, iseäranis selliseid, mis avavad tema eripära. Vaata näiteks FOTISes 70. sünnipäeva jäädvustust (EAA.5263.1.299.2). Sümpaatne on Kursi vanamoodne ja turvaline sõnakasutus: „kaitsmisil“, „üritusil“ jne. Tekst on kergesti loetav ka mitteajaloolasele.

    Kurs kirjutab, et 14aastasena tõlkis Ernits sõber Mihkel Leebeniga vene keelest eesti keelde Karl Marxi teose „Töö ja kapital“. Tekib küsimus, miks ta seda tegi ja mis oli tulemus. 1906. aastal ilmus Marxi raamat Edasi väljaandena Peterburis pealkirjaga „Palgatöö ja kapital“Kes oli selle raamatu tõlkija, pole teada – nimeks on lakooniliselt märgitud L. Kõnekas on, et keeleoskusest rääkivas peatükis ütleb Ernits ise, et ta vene keel pole ideaalne. See ei vasta ilmsesti tõele. Õpetas ta ju kogu elu slaavi keeli ning ka tema küsimused ja kommentaarid väitekirjade kaitsmisel olid sageli just keeleliste finesside kohta.

    Kui Lotman ütles, et Ernits on külvaja, siis pidas ta silmas, et mõtetele, plaanidele, algatustele ja ettepanekutele tema peas ei tulnud lõppu. Ja need ei olnud kaugeltki pelk õhutäide, vaid sageli inspireerisid ja viisid edasi. Paljud Ernitsa mõtted, näiteks ettepanek luua teaduste akadeemia ja korraldada rahvusvahelisi soome-ugri keeleteadlaste kongresse, olid ajast ees. Tema huvide ulatus oli suur, kätkedes poliitikat (oli ka Asutava Kogu ja riigikogu liige), nimede eestistamist, karskusliikumise, hõimuliikumise ja üliõpilaselu edendamist, orientalistikat, (ülikooli)ajakirjandust, ajalugu, tõlketööd, massaaživahendeid jne. Vähe oli kõrgema taseme lõputööde kaitsmisi, millest ta osa ei võtnud (oli n-ö kolmas oponent). Seejuures luges ta läbi ja oskas sõna võtta ka reaalteaduslike tööde puhul. Sageli võis Ernitsat näha seltsides, sh loodusuurijate ning aianduse ja mesinduse seltsis. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse, tal oli lähedasi seoseid Soome ja Poolaga ning ta reisis palju (aastail 1911–1939 u sada korda. Käis ka Põhja-Ameerikas).

    Kui uurisin aastaid tagasi 1924. aastal Kaarepere ja Jõgeva vahel toimunud rongiõnnetust, selgus, et Ernits oli korraldanud omal käel juurdluse, mille tulemused esitas riigikogu esimehele Jaan Tõnissonile. Veel põhjalikuma uurimise viis ta läbi seoses 1931. aasta autoõnnetusega Emajõel, mis sai saatuslikuks üheksale inimesele. Selle on ta vormistanud kui kohtupsühholoogilise ekspertiisanalüüsi katse. Niisiis tegutses Ernits väikestviisi ka detektiivina (ja leidis kõigil juhtudel, et süüdi on alkohol). Raamatus oleks võinud veel markeerida Ernitsa tegevust tema aja kultuuritähtede mälestuse jäädvustamisel. Lüheldased, kuid väärtuslikud on Ernitsa visandatud avaliku elu tegelaste iseloomustused (peatükk „Poliitikud, kirjanikud ja õpilased“).

    Ernitsa peamine tegutsemisruum on alma mater, kuid klassikaline teadlastüüp seisab temast üpris kaugel. Ernitsal oli uskumatult võimekas aju (muu hulgas oli ta polüglott), kuid on arvatud, et ta ei suutnud tohutut teadmistehulka küllaldaselt sünteesida. Tõepoolest, teadlaskarjäär jäi tegemata. Eesti vabariigis töötas keelemees Tartu ülikoolis eradotsendina, kuid nõukogude ajal täitis juhuslikke õppeülesandeid ja oli kehvalt tasustatud. Küllap oli tõsiteadlaste seas neid, kes vaatasid Ernitsale ülevalt alla, aga näiteks Lotmani arvates oli tegu Eesti kõige erudeerituma ja väljapaistvama slavistiga.

    Asjaolu, et Ernits ei olnud lõikaja ehk inimene, kes süveneb oma uurimis­objekti põhjalikult ja sõlmib lõpuks otsad kokku, ilmneb kõige selgemini tema doktoritöö juhtumis. Ernitsal paluti ülemõõdu­list ja viimistlemata väitekirja koomale tõmmata ja lihvida, kuid tema esitas selle uuesti kahes köites. Ott Kurs: „Väljanägemiselt oli väitekiri küll soliidsem kui kolme aasta eest esitatu, kuid ka selles esines rohkesti juurdekleepimisi ja vahelekirjutamisi.“ Järelikult jäi asi kokku­võtmise taha. Kraadi ta ei saanud.

    Pisut on juttu ka reisidest. Vahest tasuks tsiteerida passust Ungari kohta: „Selle reisi kaudu muutus Ungari kõigi külastajate silmis elavaks realiteediks kõigi oma hääde ja halbade külgedega. Kahtlemata nägi igaüks, et suuresti on liialdatud kõik need „hirmu ja õuduse jutud“, mida mõnikord ajakirjanduse veergudel Ungari üle leida võib, kuigi Ungaris kõik asjad kaugeltki nii pole, nagu seda paljud meist näha tahaksid.“

    Oluline osa raamatust kuulub mälestustele Ernitsast. Need on põnevad, kuid veidi üldplaanilised ja korduste­rikkad, puhuti ka õige lühikesed ja pinnapealsed (näiteks Tiit Rosenbergi oma). Enamik kirjutajaid on kõnelenud tema välimusest, veidrustest, kaitsmistest ülikoolis, laialt levinud lugudest, mis mõnikord ei anna edasi tõde jms. Sügavama sissevaateni Ernitsa hingeellu ei jõuta. Kõik teadsid ja tundsid Ernitsat – kuid mil määral? Kas tal oli lähedasi sõpru? Kuivõrd avanes ta teistele? Milline oli ikkagi tema mõju? Tore, et meil on nüüd raamat, mis räägib peamise sellest imelikust ja imelisest inimesest, kuid palju on veel uurida. Ernits oli tohutult anderikas mees, kes ei suutnudki oma võimeid täielikult realiseerida. Kindlasti oli ta humanist kõige ülevamas mõttes, demiurgina pigem harvanähtav erudiiditüüp, ülimalt lihtne, aus, ideeline ja isetu, aga samal ajal isepäine inimene, kellest ei saanud mööda vaadata, seetõttu tahes või tahtmata ka piiride kompaja. Kirjandusliku figuurina jääb ta alatiseks meelde tuletama erinevuse olemasolu ja tähtsust. Ta oli igal pool oma inimene, kuid vaid teatud piirini. Erinevus oli liiga suur, et teda täielikult mõista. Hästi on öelnud Peeter Olesk: „Villem Ernits oli väga vanaks meheks elanud laps.“ Tõepoolest, vaba hing oli ta.

  • Barbi Pilvre, Tallinna ülikooli dotsent 

    Barbi Pilvre

    Teede ja platside mustkatte alla saamine on Eestis praeguseni progressi ja heaolu märk, sest põlvkonnad on elanud sõiduteede kruusatolmus, mis räägib vaesusest ja ilmajäetusest. Vaesust ei tähista ainult kruusateed, vaid meie lähimineviku kogemuse tõttu ka niitmata ja kultiveerimata rohealad – „tühermaad“. Aiatehnikaks ja hoolduseks polnud inimestel ega  omavalitsustel hiljuti veel piisavalt raha.  

    Kui nüüd raha on, saab trimmerid, saed ja puhurid hoida töös aastaringi. Haljastustööd ja asfalteerimine on linnaruumis kõigile nähtav ja ka kuuldav hoolitsus elanike eest. Kui masinad ei mürise, siis konutavad linnajuhid järelikult niisama – ja valija märkab seda! 

    Suured puud ja rohuplatsid räägivad lähimineviku trauma valguses lohakusest, tsivilisatsioonile viitab asfaltplats või nüsitud ja ära põlenud rohulibledega mullakamar. Asfaldiplatsid ja potihaljastus on Eestis arusaam hoolitsetud linnakeskkonnast ja väikelinnad järgivad siin kõiges Tallinna. 

    Haapsalus võeti hiljuti maha paarsada elujõus puud, et „teha korda“ Posti tänav. Selleks kasutati muu hulgas koroonakriisi leevendamise raha. Eksperdid on juba hinnangu andnud: puid saanuks säästa. Aga nüüd on linnaruumis rohkem kõvakattega korrastatud keskkonda, kus pole putukaid ega linde, kes autod täis situvad. Kümmekond aastat tagasi rajati Haapsalus keskkonna suhtes samasuguse hoolimatusega Rannarootsi keskus, millel on Eesti üks suuremaid parklaid. Selle käigus läks maha vana mõisapargi tammik. Raudtee lähedal Rohuküla sõidusuunda laiendades ja ringristmikku rajades võttis linn mõni aeg tagasi samuti maha suured vanad pajud. Haapsalus Posti tänaval toimunu on loogilise arengu jätk. 

    Väikelinnades võiks kruusateede traumast juba üle saada, suurlinnad liiguvad ammu teises suunas. Berliinis on liikumine, et jätta linnas alles sõjaajast pärit tühjaks jäänud rohtunud platsid, kus lokkab elu ja kus tunnevad end hästi isegi metssead. Mis täna Berliinis, see homme Tallinnas, kus juba räägitakse rohekoridoridest ja putukaväiladest. Varsti jõuab uus mood säilitada elurikkus ka Eesti väikelinnadesse. 

     

  • Panid vaba fantaasiaga eri suunas ajama

    KEIU VIRRO

    Etenduskunstifestival „CPPM Manifestal“ 13. V – 17. VI Tallinna etenduspaikades ja e-lektroni voogedastusplatvormil.

    Enam kui segasesse kevadesse jäi olude kiuste uhiuue festivali „CPPM Manifestal“ sünd. Selle osalistele, CPPMi* magistrantidele, võiks pöörata teravdatud tähelepanu.

    Tollest festivalist kirjutamine tähendab paratamatult tüki lõikamist tervikust. „CPPM Manifestal“ on tihedalt seotud pikema protsessiga, mille keskmes on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) etenduskunstide magistriprogrammi läbinud lend, kelle senistest avalikest tegemistest on tähelepanu pälvinud 99tunnine kestvuslavastus „Kuhu minek“ ja identiteedikabaree „Drag Show vol 2“.

    Paljud tudengid olid jõudnud juba enne magistriprogrammi õppima asumist teha nime professionaalsete etenduskunstnikena või olnud muudmoodi etenduskunstide maailmaga seotud. Pelgalt tudengilavastustena nende töid seega käsitleda ei saa. Sellegipoolest tahtnuks ma olla kärbes seinal ruumis, kus eksamikomisjon lavastusi arutas.

    Jüri Nael, kellel oli lisaks lennu õppekava juhi rollile täita ka festivali peakorraldaja oma, nendib festivali ajalehes, et veidral ajal tuli ette valmistada mitu festivalistsenaariumi. Lõppversioonis sai „CPPM Manifestal“ õnneks suuresti toimuda kohapeal koos publikuga. Etendusi kanti üle ka veebis, ent tulemus oli … teistsugune. Paremal juhul nägi seal näidatu välja teise kunstiteosena, mis toimis ka iseseisvalt (näiteks Lea Sekulići „ke ha tu“), halvemal juhul meenutas see aga õige mitmendat tõmmist, kus algsetest piirjoontest on alles vaid hägu.

    Lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda. Keskendun lavastustele, mis ühel või teisel põhjusel ka pärast festivali lõppu minuga kuskil kuklas kaasa on reisinud. Nii mõnegi puhul mängis koht olulist rolli, enamat kui vaid etenduspaigana.

    Festivalide üks võlu on mustrid, mis vaatajate meeltes moodustuvad – ükskõik, kas festivali loojatel-kuraatoritel on nende kujunemisel teadlik osa või mitte. CPPMi magistrandid on oma lõpulavastustes pannud vaba fantaasiaga eri suunas ajama, ent mõte tõmbab ikka jooni ühest teiseni. Mõnel puhul ilmselt soovimatussegi kohta. Kui aus olla, siis paari lavastuse ajal kiskusid paralleelid ka kuhugi „Saturday Night Live’i“ sketšide poole. Kui seal tehtaks (õigupoolest on ka tehtud) sketš nüüdisteatri tudengilavastusest, siis oleks see just selline.

    Liisa Saaremäeli kohaspetsiifiline rännaklavastus „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ (fotol Aleksander Eelmaa) viis publiku Paljassaare garaažilinnakusse.

    Mõne lavastuse puhul tuli mõte, et tegemist on eneseparoodiaga, hoopis tutvustuse tõttu. See pole midagi tudengitöödele ainuomast. Tehke vaid mõnel pühapäeval tiir Tallinna kunstigaleriides ja lugege läbi kõik näitusi tutvustavad tekstid. „Lavastus kõnetab ja provotseerib grupikäitumise ja globaalse kultuuri mõisteid, keskendudes rituaalidele ja kultusele meist väljaspool.“ Selle kirjelduse taga peitub õnneks küll lavastus, Marshall Stay „Ja taaskord me oleme üksi“, mis erinevalt tutvustusest on veenev ja kaunis.

    Toon välja mõned mõttelised paarid, mis minu meelest tagantjärele omavahel kõnelema on hakanud. Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine“ ja Lea Sekulići „ke ha tu“. Mõlemad mõjusid eelkõige installatsioonina. Kuuspu lavastuses Telliskivi Rohelises saalis sätiti etendajad vastakuti suures ruumis paiknevate metallstruktuuridega. Publik oli vaba liikuma justkui näitusesaalis ja omamoodi näituseeksponaatidena ruumis tegutsevad näitlejad ka mõjusid.

    Lea Sekulići lavastus on aga oma­pärane heliinstallatsioon. Kanuti gildi saali keldrisaali ühes ruumis kõlasid kokku erilaadsed helid. Vaatajad võisid taas etenduse vältel ringi kõndida ja jälgida selle osiseid ka üksiti. Ent teatraalsus ei olnud ilmselgelt eesmärk, mängima hakkasid eelkõige heli ja ruum.

    Kaks monolavastust kasvatasid autorite-etendajate suhtes uudishimu veelgi: Ragnar Uustali „Seis, näita end!“ ja Martina Georgina „Tüdruku peen ise teadlikkus“. Uustali lavaks oli EMTA black box, lavastuse tõukekohaks Shakespeare’i Hamleti tsitaat „Olla või mitte olla – see on küsimus“, mida oli käsitletud isiklikus võtmes. Uustal kujutas iseenda kaudu ning kesk valgusvihkude ja helikujunduse tralli õigupoolest üsna naturalistlikku olmet, küll kõnekate hõõrdekohtadega – elu pisiasjad vastakuti suurte küsimustega. Pisiasjadest võivadki kujuneda suured küsimused. Jõud ja haprus. Autobiograafiline (või vähemasti sellena esitatav) ehk individuaalne ühes Hamleti motiivide töötlemisse panustamisega kaasnevate igaveste kordustega. Kõige olulisem on aga see, et Uustal kinnistas end mono­lavastuses suure intensiivsuse ja hämmastava füüsilise kohalolekuga etendajana. See mõjutas mind vaatajana peaaegu et füüsiliselt.

    Martina Georgina „Tüdruku peen ise teadlikkus“ viis ARSi kunstilinnakusse. Lavastuse läbivaks motiiviks on tüdruku ja auto omavaheline suhe. Juba eos maskuliinsuse-feminiinsuse teljel õrritava teema võtab lavastaja-etendaja läbi kõikvõimalike nurkade alt ja vahendite abil. Oli õpetav isa ja roolis istuv tüdruk, kes pidi sellega toime tulema. Oli naine kui objekt, sest – milline on kooslus „naine + auto“, mida ilmselt kõige rohkem näeb? Küllap (pool)paljas naine autoga poseerimas – mitte seda juhtimas, vaid sellega poseerimas. Martina Georgina laulab, tantsib, poseerib, kasutab meediumina videot, fotot ja muud. Ja hoiab selle kõige käigus lavastuse koos. Ampluaa on esinduslik!

    Leidsin end festivalil korduvalt olukorrast, mida ma ei oska paremini kirjeldada kui nii, et loogika ei vastanud tundele. Oli lavastusi, kus oli ilmselgeid konarusi, dramaturgilisi loginaid, ent miski tõmbas ometi nii jõuliselt kaasa, et etenduselt tagasi ja lavastusest välja jõudsin tuntavalt muutunud seisundis. Kui kunst suudab kõigutada mingeid tugevamaid talasid, on minu meelest midagi hästi läinud.

    Nüüd kahest lavastusest, mis kuskil alateadvuses kõige kauemaks minu juurde on jäänud ja sestap osutunud nähtud üheksa lavastuse seas festivali mõjuvamateks töödeks. Liisa Saaremäeli „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ ja Seren Oroszvary „Keha, kus elada. Maja on keha“ keskmes on ruumikogemuse loomine.

    Jäin mõtlema loendamatutele kordadele, kui etenduskunstnike või koreograafide tööde kirjeldustes osutatakse, et nood tegelevad keha ja ruumi vastastikmõjuga või kehaga ruumis. Enamasti tahaks seepeale keelde hammustada, aga nüüd on mul kiusatus hoopis need pealtnäha tühiväljendid letti lüüa. Need võimaldavad vähemasti kaudselt viidata millelegi, mis sedapuhku osutus sügavalt tunnetuslikuks.

    Liisa Saaremäeli kohaspetsiifiline rännaklavastus viis publiku Paljassaare garaažilinnakusse. Üle kaunis päikeseloojangus rohetava mäe, mis, kui õigesti mäletan, on rajatud Kopli prügilale. Mis veidralt võluv kooslus! Iga garaaž on väike ühik, kuhu mahub täiesti ise­sugune kogum asju, mis esindavad kellegi elu või juppi sellest. Silmale võib avaneda organiseeritud kaos või põhjalik süsteem. Kogu ala ise loob võimaluse eriilmelisteks teekondadeks, mida on lavastuses ka ära kasutatud.

    Inimesed jaotati gruppidesse ja seetõttu ei kattu nende kogemus suures osas, ei saanud liialt sarnaneda ka etendused. Etendajad (Christopher Rajaveer, Aleksander Eelmaa, Anatoli Tafitšuk ja Liisa Saaremäel) olid küll samad, ent neile lisandusid inimesed, kes parasjagu garaažilinnakus tegutsesid ja osalesid etenduses täisväärtuslikult. Loodetavasti teadlikult. Etendusel, kus viibisin, liitusid ühel hetkel publikuga ka kartlik-uudishimuliku ilmega varateismelised. Tekst mõjus lavastuses vaid ühe killuna teiste seas – mõjuma hakkas kooslus, millele Saaremäel oli loonud parimad võimalused.

    Umbes 1300 garaažiboksi moodustasid ühe mõjusama etenduspaiga, mida olen kohanud. Seal saab mõtteliselt (ja ka füüsiliselt) pidevalt avanevat pilti muuta: üldplaan, keskplaan, detailplaan, metafooride jaoks kui loodud. Veider oli avastada, et näen seda ruumi eksootilisena, kuigi see, mis seal toimub, on ju elu ise.

    Seren Oroszvary mõjus lavastus „Keha, kus elada“ oli ehk pigem iseäralik läbilavastatud meditatsioon. Lõputult ruunatud mõiste „eksklusiivne“ oleks vist omadussõnana asjakohane. Milline meeldiv raiskamine: etendus neljale vaatajale seitsmelt etendajalt.

    Teekond algas Balti jaama turu juurest kell üheksa õhtul. Publik pakiti autosse, tee- ja autojuhiks üht tšakrat esindav näitleja. Kuivõrd asukohast oli teada niipalju, et see on „ühes majas“, siis hakkas pikale veniv ja viimaks kuhugi metsa sisse viinud autosõit sel hetkel vägisi kokku kõlksuma „Midsommariga“. Selle helge esteetikaga õudusfilmi viis viimast minutit olid mul jäänud etendusele kappamise pärast nägemata ning hakkasin kahtlustama, et need minutid ilmuvad nüüd laiaks venitatuna minu ette. Eriti hetkel, kui vähest publikut hakati ükshaaval autost välja sääskede söödaks laskma.

    Spoiler: õudusfilmi stsenaarium siiski ei avanenud, pigem vastupidi. Erisugused asukohad viisid inimesed kokku erisuguste etendajatega, kes omakorda kehastasid erisuguseid tšakraid. Need moodustasid telje, mille abil Oroszvary oli loonud lavastuse, mille varal mõtestada eri tüüpi kehi ja ruume. Inimese keha, maja, keskkond, kogukond. Seitse etendajat pakkusid võimaluse ruumi kogeda, mõned veenvamalt kui teised. Kui üks eesmärke võinuks olla kõigi „ruumide“ piirjoonte avardamine, siis selle võib küll saavutatuks lugeda.

    Tšakrate üle mõtisklemine pole olnud minu huvide hulgas just esi­rinnas. Etenduspaigas ühte ja teise kohta vedelema jäänud ning ilmselt lavastajat inspireerinud raamatud rõhutasid pigem, et mõned lavastuses kasutatud tekstijupid on toored. Küsitavusi jäi õhku teisigi, ent kui viimaks nii umbes pool kaks öösel tagasi alguspunkti jõudsime, võtsin viimase asjana sõbrale kirjutada, et kui tal end kuidagi mõnda nelikusse paigutada annab, siis see on seda väärt.

    Festivale iseloomustab enamasti omalaadne fluidum. „CPPM Manifestalil“ oli see, kui üldse kellelegi, siis ilmselt asjaosalistele reserveeritud, sest ajaliselt oli festival publiku seisukohalt tõmmatud väga harali. Publik väljaspool kooli tundus mõnes mõttes ka teisejärguline. Julgen öelda, et suisa heas mõttes. Mulle meeldiks väga mõelda, et see oli etendus­kunstnikele võimalus teha oma asja nii vaba mõttelennuga kui võimalik, kui eksamikomisjon nüüd välja arvata. Ja mulle meeldiks ka mõelda, et see festival tuleb kunagi uuesti.

    * „Contemporary Physical Performance Making“ ehk EMTA rahvusvaheline etenduskunstide magistriprogramm.­

  • Mul on sulle väga puhtad käed

    SVETA GRIGORJEVA

    Emme: „Kuda raamat“
    Mina: „Meeldib“
    Emme: „Ma ei suutnud lõpuni / lugeda midagi segas“
    Mina: „Liiga masendav vist“
    Emme: „Just“
    (telefonisõnumid)

    Alustan enim meeldinud tsitaatidega. Näiteks: „loen piiblit sügan vittu jään magama“ (lk 33). Või see: „ilu enne üürikest rasedust“ (lk 76). Või: „unustasid öelda et suudeldes vajuvad mu juuksed silmadele et sul on ebamugav / unustasid öelda et sinu ees põlvitades mu hambad kriibivad et sul on ebamugav“ (lk 63). Või: „vettinud sukkade heatahtlik hais“ (lk 27). Või hoopis see: „mitte ükski surnu pole mulle haiget teinud / mitte ühtki surnut pole ma kunagi kartnud“ (lk 22). Mulle on surnud haiget teinud küll ja ma ka natuke kardan neid. Lisaks elavatele. Inimestele.

    Natalja Nekramatnaja perekonnanimi on vahest tuletatud venekeelsest sõnast неграмотная, mis tähendab kirjaoskamatut või n-ö vaeglugejat või kedagi, kes ei saa asjadest „õigesti“ aru (on girjaosgamatu). Igal juhul on see negatiivse konnotatsiooniga. Pärast Nekramatnaja luulekogu läbilugemist valgustus ses nimes äkitsi välja ka „nekra“ (kreeka νεκρός – surnu) ning „matnaja“ muundus ühel hetkel „matjaks“. Surnumatja? Pseudonüüm ei ole ilmselt sedasi tõlgendamiseks mõeldud, aga ega lugeja peagi ju õnneks autori intentsiooni kunagi täpselt mõistma, see ongi võimatu. Võtan endale õiguse olla Nekramatnaja nime mõistmisel nekramatnaja. Kuna autori debüüt keerleb suures osas just nimelt surma (ja ka sõdade) ja sellest johtuva(te) trauma(de) ümber, hakkas ka tema nimi vulgaarhermeneutiliselt kätkema pahaendelist tumedat sümbolismi.

    Alati, kui debüteerib mõni vene nimega luuletaja(nna), hakkab mul tast kahju, sest on paratamatu, et teda asutakse kohe liistule tõmbama ja/või võrdlema teiste „eestivenelaste“ tekstidega. Ühelt poolt on see arusaadav, teiselt poolt suhteliselt kummaline ja isegi problemaatiline. Nn eestivene kirjandus pole teps mitte homogeenne väli. Kui keegi näiteks väidab, et Nekramatnaja luule toetub Grigorjevale, siis on tegemist äärmiselt laisa lugejaga. Olete te kindlad, et tema tekstides pole hoopiski rohkem Elo Viidingut? Või Ene Mihkelsoni? Jah, ja võib-olla tsiipa-tsiipake Sveta Grigorjevat …

    Kaunis ja mürgine maarjajuur

    Nekramatnaja debüütteos on tõesti raskesti läbitav tekstitihnik. Emal on õigus. „Sinine pojeng“ pole eriti mänglev, groteskne, soojalt irooniline ega eriti vihanegi. Ei, see on hoopis mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürginegi, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.

    Võtame kas või luuletuse, kus autorimina valib surnud isale ülikonda matusteks: „… ja esimest korda peeglisse vaadates näen saan aru kui väikene ta / oli ja nööbid soonivad rindu ja nii väikesed õlad ma vaatan ennast kaua peeg- / list ja siis teen sellesama kiusliku naeratuse millega tema mind vaatas me oleme / samasugused aga tema minust veel väiksem ma valin välja ühe ülikonna ja / tillukesed kingad ja seon lipsu jõuga ümber kaela ja panen käekella käe peale / selle kella mille isa lubas kinkida lapsele kelle jätsin sünnitamata“ (lk 24). Luuletus, mis räägib ühe lähedase surmast ja ebameeldivast suhtest tollega, saab teise surma lisamisega veel õudsema lõpu ja värvingu.

    Autori tekstid meenutavad kohati oma külmuses Elo Viidingu luuletuste atmosfääri – just nimelt atmosfääri, mitte seda, kuidas sõnad on ritta seatud, sest Nekramatnaja on siiski lüürilisem. „Sinise pojengi“ sõnad on pärit justkui kuskilt kaugelt, vahel nad lehkavad isegi veidi kopitanult, isegi kui tegevus toimub siin ja praegu, tänapäeval. „Närimiskumm“, „lokaal“, „andun sulle“, „kõrts“, „isamaa“, „värk“. Jah, isegi släng, kui seda harva kasutatakse, on üleeilne. See pole nn moodne inimene, kes kõneleb autori tekstides, vaid meenutab hoopis keskit „vanainimeselikku“: „isegi esivanemate nooruspõlve fotodele / ilmuvad esimest korda kortsud / munakollane valgub pragudest / ja kleepub valede asjade külge // väga kaua peeglisse vaadates ilmub / kodumaa aukartustäratav ajalugu / aga vanaema muutub aasta-aastalt / nooremaks talle tuleb jälle eluvaim sisse“ (lk 16). Meenub Andrus Kasemaa leskede omailm – lugedes kerkivad silme ette samast mineraalist hõõrutud värvid, kuigi seal, kus Kasemaa on nostalgiline, on Nekramatnaja resoluutne: „VANAEMA LAULAB SURIVOODIL INTERNATSIONAALI / nagu luhtunud lootused ripuksid katkiste küünide seintel / nagu nälginud orvud kes otsivad kodusid kuivanud heintes / millest see pimedus kui kannatus kestab küllap on elugi nus- /sinud täiega näkku vii see tuli parem tagasi patune prometheus“ (lk 17).

    Mitmed tekstid meenutavad Ene Mihkelsoni omi. Ühelt poolt põhineb trauma Nekramatnaja isiklikult läbielatul, teiselt poolt on see kandunud praegusesse hetke eelmistest põlvkondadest ega lase elada sellele mõtlemata. Perekonnaarhiiv ja -ajalugu on justkui kummitav hallutsinatsioon. Lapse­põlvetraumad, väärkoheldus ja sündimata jäänud laps on juba iseenesest äärmiselt painavad teemad, nende külge on aga kleepunud ka ammused sõjad ja vanavanemate otsused.

    Väga mõjuvad ja kohati irriteerivadki on need Nekramatnaja luuletused, mis räägivad naiseksolemisest ja soolisusest üleüldse. Teose pühendus „pojale / kelle ma tapsin“ võib tekitada nii mõneski progressiivsete vaadetega lugejas (à la mina) veidi võõristust. Niisugune sõnastus ja sõnade valik meenutab liialt siinseid häälekaid katoliiklastest fundamentaliste ja abordivastaseid. Kuna hilisemad tekstid viitavad ja räägivad otseselt lapse sünnitamata jätmisest, jääb mulje, et autori arusaam naiseksolemisest ja/või naise kehast on selline, millele mina alla ei kirjutaks. „KAS KEEGI ÜLDSE SAAB SÕJA AJAL OLLA NAINE“, küsib autorimina ühes luuletuses (lk 23).

    Teisal leiame aga tekste, mis ei meenuta mitte kuidagi aktsepteeritud arusaamu nn heast naisest ja õigest naiseks­olemisest ja/või naiselikkusest. See ei ole teps mitte „aasta ema“, kes kõneleb säänses tekstis: „luban lapsel tundide viisi hüsteeriliselt nutta / jälgides teatava huviga hapnikupuudusest / krampi tõmbunud imearmsaid näojooni // eile öösel tõugati mind eemale / kättemaksuks demonstreerin ükskõiksust / hoian silmad lahti ja vaatan kaugusesse [—] laps röögib teises toas täiest kõrist / võitlemata veel ühtegi võitmatut võitlust / surun padja tugevasti vastu pead ja uinun“ (lk 20). Julmusepedaal on vajutatud põhja, ootused on põrmustatud – nii soorollile vastavad kui ka nutva lapse omad. Selline saab ka vahest sõja ajal väga edukalt edaspidigi naine olla?

    „vaid väljast tuleva valguse tõttu me näeme“

    Mulle kipuvad meeldima raamatud, mis on heledate või lausa valget värvi kaantega. See ei ole väga popp valik, eriti neile, kes tahavad oma raamatuid ikka väheke müüa. Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on just niisugune (ka Carolina Pihelga „Kiri kodust“). Valge on lääne kultuuriruumis seostatav pigem lootusega, mitte surmaga, nagu näiteks Aasias – pruudidki abielluvad meil põhjusega peamiselt valges. Mulle imponeerivad aga heledate valgete kaantega raamatud hoopis teisel põhjusel: vahel näib, et valge ei peida endas just paljut, sest ta toob kõik nähtavale, pinnale. Näiteks on valgete kaantega raamatu puhul näha, kuidas eelmine lugeja on seda raamatut käes hoidnud ja kasutanud. Kohvi- ja/või veiniplekid, sõrmejäljed, mingid arusaamatud laigulised abstraktsused, pärit kurat-teab-kust!? (Tõsi, valgete kaantetagi on raamatu sisu ikka enamjaolt valge peale trükitud.)

    Raamatukogust mõnda teost laenates mõtlen alati, kui erootiline see kõik on: loen raamatut, mille lehtede vahelt on kordi läbi käinud kellegi sõrmed, libisenud mööda siledat pinda, jätnud maha peenikese mustri, võib-olla isegi DNA, rääkimata koorunud mustusest, poetšekkidest, rebitud paberitükkidest, kortsutanud ja murdnud lehtede ülemisi või alumisi servi teadmaks, kus järgmisel korral lugemist jätkata, jätnud maha oma vedelikke ja nahka. Mõned mõtted on hariliku pliiatsiga alla joonitud ning kohmakalt ja kiiruga kustutatud, sest raamatukogutädidele sodimine ei meeldi, aga ma näen küll, müstiline eelmine lugeja, mille sa ära märkisid, tugeva käega oled pliiatsi paberi sisse jooninud-sooninud ning hetkeks olen ma sina, proovin aru saada, miks joonisid sa alla just need read, mis on see, mis sind huvitab, mida sa oluliseks pead, ma asetan end sinu sõrmedesse, sinu jäetud õrnadesse plekkidesse ja libisen koos sinuga mööda lehekülgi edasi ja alla, lisades nüüd omakorda omi kummalisi vedelikke, omi mustreid, aga ei, ma ei kavatsegi neid sealt pärast kustutada, sest ma ei karda raamatukogutädisid, müstiline eelmine lugeja, aga see pole muidugi miski, millega teiste ees kelkida, sest kes ikka raamatukogutädisid väga kardab.

    Millest see räägib, et Nekramatnaja raamat jäi lugedes täpselt sama valgeks? Tõesti ei tea. See rändas ema pehmete sõrmepadjakeste vahelt minu sõrmede alla. Oli ääretult puhas. Ja on seda ka praegu. Kas see tähendab, et kogu jättis kogu oma masendusekoorma all minu kui lugeja puhtaks, ei määrinud oma kirbe mürgiga? Või ei sukeldunud ma piisavalt sügavale nende lehtede ja ridade vahele, ei segunenud selle tekstiga, ei määrinud seda tumedat ainest valgete kaante vahel oma tumeda ja verise sisuga, jäin poolele teele? Ehk oli see raamat kogu oma näilises julmuses aukartustäratavalt habras, nii et julgesin seda lugeda vaid väga puhaste kätega vaid väga puhastes kohtades. Mis kohad need on? Mkm, ma ei ütle. Aga Nekramatnaja võib-olla teab …

  • Värskendav ja rikkalik mõttetoit haridushuvilistele

    SANDRA HAUGAS

    Kogumiku „Haridusmõte“ 19 artiklit on jaotatud nelja ossa. Esimesse ossa „Haridusmõtte arengurajad“ on koondatud peamiselt teoreetiliste, hariduse ja kasvatusteaduste n-ö suuri küsimusi mõtestavad kirjutised. Raamat saab sobivalt hoo sisse artikliga, kus on võetud luubi alla kogumiku keskne kontseptsioon ehk Eesti haridusmõte: autorid arutlevad selle üle, mis see on, millal tekkis, kuidas on arenenud, millal katkenud. Airi ja Reet Liimets jõuavad intrigeeriva järelduseni, et kui Nõu­kogude okupatsioon Eesti haridusmõtte järjepidevust katkestada ei suutnud, siis viimaste kümnendite neoliberaalsetel hoovustel on olnud märksa hävitavam mõju. Kultuurimälu katkemine, mis väljendub selles, et enam ei teata, milliseid haridusideid ja missugust -praktikat on Eestis siiani viljeletud, on autorite hinnangul toonud kaasa selle, et ikka ja jälle leiutatakse jalgratast, eesotsas nn muutunud või nüüdisaegse õpikäsitusega (MÕK ja NÕK). Sisult ei ole see autorite sõnul sugugi väga uus, kuna sellesarnaseid lähenemisi tutvustasid Eesti kasvatusteadustele alusepanijad juba sada aastat tagasi.

    Teises peatükis on Maria Erss fookusesse võtnud õppekavad. Artiklis on antud teoreetiline kontekst, mida tähendavad kaks peamist õppekava­paradigmat ehk saksa protsessikeskne didaktika ning angloameerika produkti­põhine curriculum. Autor analüüsib, kumb lähenemine on omasem Eesti õppekavadele, ning teeb järelduse, et Eestis on tegemist didaktika ja curriculum’i, aga ka Nõukogude-aegse entsüklopeedilisi teadmisi väärtustanud õppekava kombinatsiooniga. Seda võib aga pidada nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks üsna kehvaks valikuks. Kuna õpetajatele kirjutatakse detailselt ette teemad, mida peab õpetama, ning omistatakse seejuures tähtis roll välishindamisele, piirab selline õppekava õpetajate professionaalset autonoomiat ning paneb ühtlasi õpetajad ja õpilased suure surve alla. Ehkki Eesti õppekavu on püütud muuta õpetaja- ja õpilasesõbralikumaks, ei ole märkimisväärset arengut siiski näha.

    Rain Mikseri ja Ivor Goodsoni kirjutatud kolmas peatükk annab suure­pärase vastuse, miks ei ole haridusuuendused (nt MÕK), mille rakendumist on poliitikakujundajad aastaid oodanud, siiani ootuspäraselt rakendunud. Lühike vastus on: kommunikatsiooniprobleem. Teisisõnu, samal ajal kui poliitikakujundajad teavad hästi, mille rakendamist ja miks nad õpetajatelt ootavad, ei saa kõik õpetajad sellest päriselt aru. Sestap on poliitikakujundajatel põhjust see artikkel tähelepanelikult läbi lugeda. Õpetajatele pole mõtet konservatiivsust ette heita, vaid tuleb püüda neid mõista ja leida oluliste haridusuuenduste rakendamise nimel õpetajatega n-ö ühine keel.

    Eri nurga alt, kuid mitte otseselt fookusesse võttes arutatakse mitmes pea­tükis seda, mis põhjendab Eestis ja mujal maailmas järjest hoogu koguvat alternatiivsetele haridusfilosoofiatele tuginevate erakoolide võidukäiku. Selle taustal teeb rõõmu, et raamatus leidub peatükk, kus ongi ainult sellele teemale keskendutud. Nimelt annab Tiiu Kuurme neljandas peatükis põhjaliku ülevaate alternatiivpedagoogika arengust üldiselt, aga ka sellest, kuidas on see liikumine Eestisse jõudnud. Artikkel on iseäranis väärtuslik, kuna tugineb suures osas Kuurme isiklikele kogemustele alternatiivpedagoogika liikumises osalejana. Artikkel sisaldab mh detailset ülevaadet praegu Eestis tegutsevatest alternatiivkoolidest.

    Viies peatükk on tõeline pärl neile, keda paeluvad ühelt poolt poliitika- ja valitsemisteaduste ning teiselt poolt haridusteaduste kokkupuutepunktid. Nimelt leiab sealt Viive-Riina Ruusi köitva ülevaate teaduse pöördest komplekssüsteemide suunas, käsitlenud on ta seda aga haridusreformide näitel. Kas sügaval sisimas näevad reformide kavandajad ühiskonda lineaarselt ühetaoliste instrumentidega juhitavana või kui kaost, mille koordineerimine eeldab märksa komplekssemat lähenemist? Vastus sellele küsimusele paneb paika, milliseid reforme ette võetakse ja kui sisulisi muutusi nendelt oodata tasub. Värskendava distsipliinideülese lähenemise tõttu tõuseb see artikkel kahtlemata esile kõnealuse kogumiku ühe kõige säravamana.

    Kogumiku teine osa kannab pealkirja „Alusharidusest elukestva õppimiseni“ ja seal on pulkadeks lahti võetud Eesti haridussüsteemi eri tasandite arengu­trajektoor. Esimeses peatükis annavad Tiia Õun, Maire Tuul ja Aino Ugaste ülevaate Eesti alusharidussüsteemi kujunemisest. Artiklis on mitmeid huvitavaid ja olulisi rõhuasetusi, alates Nõukogude Liidu ja iseseisvuse taastamise järgse Eesti alushariduse põhierinevuste selgitamisest ja lõpetades Eesti alus­hariduse Euroopa konteksti asetamisega. Siiski võiks artikkel olla veel köitvam, kui sisaldaks praegusest enam teoreetilist tausta. Alushariduse olulisust saab mõtestada mitmeti, alates lapsevanematele tööturul osalemise võimaldamisest ja lõpetades laste arengu maksimaalse toetamisega, seistes sel moel ka igaühe võrdsete võimaluste eest ühiskonnas kogu elukaare jooksul. Alushariduse olulisust on põhjendatud aegade jooksul erinevalt ning seisukohtade vahetumise ülevaade võimaldanuks alushariduse rolli ühiskonnas ehk veidi köitvamalt tutvustada. Ühtlasi saanuks veelgi tugevamalt veenda lugejat alushariduse kriitilises tähtsuses nii indiviidide arengu kui ka ühiskonna sidususe seisukohalt.

    Järgnevates peatükkides on võetud fookusesse õpetajad, kutseharidus, täiskasvanuharidus ja noorsootöö. Artiklitest joonistuvad välja Eesti hariduses juba paraku üsna tugevalt juurdunud probleemid, mida pole poliitikakujundajatel mitmetele püüdlustele vaatamata seni lahendada õnnestunud: õpetajaskonna vananemine, õpetajaameti vähene atraktiivsus, kutsehariduse kehv maine jms. Üllatusi need artiklid seega ei paku, küll aga leiab sisukaid ja kompaktseid probleemikirjeldusi. Ühe kõige säravama peatükina kerkib teises osas esile viies, kus Ilona-Evelyn Rannala ja Heili Griffith kirjeldavad noorsootöö kujunemist Eestis ja Euroopas, tehes seda arutlevalt, pikkides kirjeldustesse intrigeerivaid dilemmasid, mis pakuvad valdkonnas praegu kõige enam kõneainet. Näiteks toovad nad ühe sõlmküsimusena välja, kas noored tuleks integreerida juba n-ö valmis ja õigesse ühiskonda, või peaks noori vaatama kui otsuste mõjutajaid ja muutuste põhjustajaid. Ehk teisisõnu: noored kui ühiskonna produkt versus noored kui ühiskonna loojad, noored kui probleem versus noored kui ressurss.

    Kui raamatu teine osa on süsteemitutvustuste rohkuse tõttu küllaltki kirjeldav, siis kolmandas osas on vähem kirjeldusi ja rohkem analüüsi. Ühtlasi on see teemade mõttes väga mitmekesine. Esimeses peatükis kirjeldab Inge Timoštšuk seda, mida toob õppijakeskne lähenemine kaasa õpetamises. Lapsekasvatamise puhul arvatakse mõnikord eksikombel, et autoritaarse kasvatusmeetodi alternatiiv on vaid n-ö minnalaskev vabakasvatus. Samamoodi levib ka pedagoogikas müüt, et on ainult kaks õpetamismeetodit: traditsiooniline, kui õpetaja hoiab õpilased tugeva kontrolli all ehk kogu võim kuulub õpetajale, ja moodne, kui õpetajal ei ole üldse kontrolli selle üle, mis klassis toimub – kogu võim kuulub õpilastele.

    Timoštšuk näitab, et õpilasekesksus ei tähenda mitte õpetaja rolli alavääristamist, vaid selle muutumist, mitte õpetaja mõjuvõimu kadumist, vaid seda, et õpetaja kasutab klassis kontrolliva meetodi asemel struktureerivat ning õpilastega suhtlemisel minnalaskmise asemel õpilastele piisavat autonoomiat võimaldavat võimestavat stiili. Kuna artiklis on ära toodud konkreetsed punktid, mida peaks õppijakeskne lähenemine õpetamisele sisaldama, on sellel praktiline väärtus õpetajatele. Teises peatükis harutab Eve Kikas lahti palju räägitud üldpädevuse teema: mis laadi üldpädevust Eesti hariduspoliitilistes dokumentides kohtab ja mida need tähendavad. Intrigeerivaim osa kirjutisest on aga selgitus, miks üldpädevuse teema kõigi Eesti õpetajate arvates veel prioriteet ei ole ehk miks pole eelviidatud MÕK rakendunud. Autori seletus on sama, millele on juba eespool viidatud, s.t kommunikatsiooniprobleem: õpetajad ei mõtesta mis tahes üldpädevust alati samamoodi nagu teadlased ja poliitikakujundajad ega mõista seega, miks seda üldse rakendama peaks.

    Kolmas peatükk on särav kirjutis Aaro Toomela sulest. See lausa pakatab hariduselu põhiküsimuste sügavamõttelistest seletustest. Näiteks leiab sealt puust ja punaseks tehtud selgituse, mida ikkagi tähendab see nn kaasaegne arusaam õppimisest ja õpetamisest. Selle kohaselt ei saa teadmisi õpetajalt õpilasele otse üle kanda, vaid teadmised konstrueeritakse. Sukeldudes nii sügavale nagu õppimise olemuse selgitamine, näitab Toomela veenvalt, kuidas õppimise näol on tegemist äärmiselt subjektiivse protsessiga – iga õpilase õppimine on justkui omaette maailm! Toomela pakub teoreetiliselt tugevalt põhjendatud kriitika kaasaegsetele õpetajakoolituse õppekavadele, tuues positiivse programmina välja ka omapoolse detailselt selgitatud alternatiivi.

    Kas noored tuleks integreerida juba n-ö valmis ja õigesse ühiskonda või peaks noori vaatama kui otsuste mõjutajaid ja muutuste põhjustajaid? Pildil üleilmse noorte kliimastreigi üritus 2019. aasta mais New Yorgis.

    Toomela mõtted on säravad, sügavad ja suured. Sestap on seda ka tema kriitikaobjektid ja ettepanekud. Näiteks raputab ta julgelt ja veenvalt isegi kasvatusteaduste paiknemist teadus­harude struktuuris ning suhet (või õigemini selle puudumist) psühholoogiaga: „Arusaamast, et õpetamise ja kasvatus­tegevuse põhieesmärk on psüühika arengu toetamine, tuleneb oluline järeldus: sisuliselt on – või peaks olema – pedagoogika üks rakenduspsühholoogia valdkondi. … Järelikult peaks õpetamine ja seega ka õpetajate ettevalmistus toetuma psüühikateooriale ja mitte sellest eraldiseisvatele kasvatus- ja pedagoogika­teooriatele. Viimastest ei saa näiteks leida isegi seda, mis on psüühika.“

    See artikkel on suurepärane lugemismaterjal ennekõike õpetajakoolituse õppekavade arendajatele ja õpetajatele. Arvestades digiteemaliste kirjutiste rohkust praegusel digiajastul, näib kohati väheusutav, et digiteemal midagi väga säravat veel kirjutada annab. Selle eelhoiaku kummutab aga veenvalt neljas peatükk, mille autorid on Riin Seema ja Kristi Vinter-Nemvalts. Tegemist on värskendava ja tasakaalustatud lugemisega, mis ühelt poolt toob selgelt ja uuringutepõhiselt välja digivahendite kasutamise riskid, teiselt poolt tutvustab aga konstruktiivselt ka tõendus­põhist viisi, kuidas riskide realiseerumist ennetada või juba tekkinud probleeme lahendada. Võtmemärksõna on „digiärksus“, mida on teadveloleku (mindfulness) praktika abil oluline arendada kõigil, kes soovivad vältida peamist digivahendite kasutamise riski – digisõltuvust. Autorid rõhutavad koolide ja lapsevanemate kriitiliselt tähtsat rolli laste kaitsmisel digisõltuvuse küüsi langemise eest, viidates samas, et Eesti praegustes õppekavades ei ole sellele teemale piisavalt sisuliselt keskendutud. Seema ja Vinter-Nemvalts tõmbavad artikli kokku, juhtides lugejate tähelepanu järgmisele: „Kui anname lapsele digivahendi, mis tekitab potentsiaalselt sõltuvust, kuid ei õpeta talle teadmisi, oskusi, harjumusi ja hoiakuid, kuidas sõltuvust ennetada ja sellega hakkama saada, tekitame samasuguse olukorra, nagu ulataksime lapsele mõne sõltuvust tekitava aine ilma vastumürgita või nakataksime teda viirusega ilma vaktsineerimisplaanita.“

    Viies peatükk, mille autorid on Triin Lauri ja Kaire Põder, läheb raamatu eelnevatest teemadest üsna kaugele: fookuses on koolivalik. Miks on see, kuidas koolid ja pered kokku viiakse, üleüldse oluline uurimisteema; kuidas kujundada koolivalikupoliitikat nii, et perele jääb küll valikuvabadus, aga keskselt saab ohjeldatud ka valikuvabadusega kaasnev ebavõrdsus; kuidas on välja kujunenud Tallinna eliitkoolisüsteem – need on vaid mõned intrigeerivad küsimused, mis leiavad kaasahaaraval moel käsitlemist.

    Kogumiku neljas osa kannab pealkirja „Tulevikuvaated“. Osa juhatab kenasti sisse Mati Heidmetsa ja Eve Eisenschmidti artikkel kooliuuenduste väliste mõjurite ja ühiskondliku tausta kohta. Noores demokraatlikus riigis nagu Eesti on kohati üsna laialt levinud hoiak, et uued diskursused, mis on nüüd ka siin poliitikas esindatud (nt sooline diskrimineerimine ja võrdõiguslikkus, aga ka mitmed vähemusi puudutavad teemad), on pelgalt Euroopa Liidust sisse toodud teemad, mille käsitlemist meie kultuuriruumis tegelikult vaja ei ole. Seda mõtteviisi esineb ka hariduses: haridusuuendustesse suhtutakse mõnikord kui millessegi, mida rahvusvahelised organisatsioonid propageerivad, kuid mida meil vaja pole.

    Heidmets ja Eisenschmidt näitavad, et nii see ei ole. Haridus on valdkond, mis asetseb pidevalt muutuva ühiskonna sees ja peab seetõttu ka ühiskonna muutustega kaasas käima. Autorid demonstreerivad seda tööturu näitel: viimastel kümnenditel on drastiliselt muutunud nii töö olemus, töötamise mustrid kui ka tööandjate ja -võtjate vajadused. Töökeskne konteksti muutuste kaardistus on juba sellisena veenev, kuid saanuks olla muidugi veel palju põhjalikum, arvestades, et suurejoonelisi muutusi, mis on meid nihutanud osa ühiskonnateadlaste hinnangul koguni ühest epohhist (modernismist) teise (postmodernismi, voolavasse modernsusse vms), on mõistagi palju enam: muutunud soorollid, identiteedid, peremustrid, kodanike ootused riigile, info tarbimise mustrid jne.

    Teises, kolmandas ja neljandas peatükis on võetud vaatluse alla juba konkreetselt kooliuuendused: mida Eestis tehtud on, milline on kooliuuenduse seis, mida tuleks veel teha? Märksõnadena jäävad siin kõlama „digiõppevara“ ning „koostöö“. Juhitakse tähelepanu üliolulisele kitsaskohale: kui õpetajad ei oska teadlaste väljatöötatud uuendusi rakendada, jäävad need rakendamata või rakendatakse neid valesti. Seega on haridusuuenduste rakendamisel saanud kriitiliselt tähtsaks koolide ja teadlaste vaheline koostöö. Seda Eestis ka tehtud on, kusjuures – nagu viitavad kolmanda ja neljanda peatüki autorid – see on andnud häid tulemusi. Mõistagi on ka siin rohkelt arenguruumi.

    „Haridusmõte“ on väga värskendav ja rikkalik kogumik, mis pakub haridus­huvilistele põnevat mõtteainet. Raamatus on tõenduspõhiselt välja toodud Eesti hariduselu põhiprobleemid, dilemmad, intriigid, arengurajad ja tulevikuväljavaated, asetatud need paljudel juhtudel ka asjakohaselt rahvus­vahelise hariduselu konteksti. On väga sümpaatne, et raamatus on näiteks seoses haridusuuendustega esindatud nii õpetajate kui ka teadlaste vaade, mis nii mõnelgi juhul erinevad. Seega on raamatul potentsiaali tutvustada Eesti haridusväljal toimijatele üksteise arusaamu, neid üksteist paremini mõistma suunata, arusaamu ühtlustades toimijatevahelist suhtlusprobleemi leevendada ning seeläbi nii haridusuuenduste edukamale rakendumisele kui ka Eesti hariduselu arendamisele kaasa aidata. Muidugi on tegemist ka olulise panusega eesti keeles Eesti hariduselu kaardis­tavasse teadusmaailma ning ilmselt ka väärtusliku õppematerjaliga praegustele ja tulevastele üliõpilastele.

    Kas raamat saanuks olla veelgi parem? Ehkki raamat on teemade mõttes küllaltki mitmekesine, ei ole ta seda distsipliinide mõttes. Peaaegu kõik artiklid on haridusteadustekesksed. Seda on muidugi raske koostajatele ette heita, sest raamatu taga ongi haridusteadlased. Siiski on see osutus asjakohane, sest üksikuid artikleid on ka teistest valdkondadest. Seega tekib õigustatud küsimus, miks ei ole neid rohkem. Näiteks poliitika- ja valitsemisteaduste valdkonna puhul on ainult üks kirjutis, teemaks kooli­valik, kuigi teemasid, mida selle distsipliini raames Eesti hariduselu võtme­teemade kontekstis lahata, on ju hulgaliselt, alates haridusliku ebavõrdsuse eri nägudest ja uutest instrumentidest hariduspoliitika kujundamisel (nt hariduspoliitika kujundamise rahvus­vahelistumine) ja lõpetades kodanikuharidusega.

    Ning teiseks, olgugi et raamatus on teatud teemade puhul olemas mitu perspektiivi, võinuks seda olla veelgi enam. Mitmete autorite tekstides on esindatud küll õpetajate vaated (uuringutulemuste tutvustamise tõttu) ja poliitikakujundajate nägemus (poliitikadokumentide tutvustamise kujul), kuid näiteks õpilaste ja lapsevanemate seisukohad ei ole piisavalt kajastamist leidnud. Sestap võinuks kogumikus olla vähemalt üks artikkel, kus oleks käsitletud ka nende sidusgruppide arvamust, olgu siis nendele keskendunud uuringu tulemuste tutvustamise kaudu või, mis veel parem, nende endi sule läbi. Miks mitte panna järgmisse kogumikku ka näiteks üks õpilaste või õpilase ja teadlase koostöös kirjutatud artikkel? See võib ühe konservatiivset laadi akadeemilise raamatu puhul kõlada küll ehk liiga uuendusliku ettepanekuna, kuid kus siis veel julgeid ja uuenduslikke ideid kaaluda ja teostada, kui mitte teoses, mille keskmes on haridus ehk valdkond, mis – nagu ka raamatus ikka ja jälle rõhutatakse – vajab ju uuendusi nagu kala vett!

  • MUBA otsib ehitajaid

    RIIN EENSALU

    Unistus avada Tallinna muusika- ja balleti­kool ehk MUBA on täitumas. Juba järgmisel sügisel peaks ühendkool uksed valla lükkama Pärnu maantee hoones, mida praegu usinasti viimistletakse. Kuid sisunüanssides on nüüd vaja hoogsaid kaasamõtlejaid, loovjuhte ja õppejuhte, keda direktor Timo Steiner parasjagu pikisilmi kaasa lööma ehk kõigepealt tööle kandideerima ootabki.

    Mida tahaksid muusikakeskkooli ajast tingimata MUBAsse kaasa võtta?

    Mulle tundub, et see mingil määral mullis elamine on lahe – tõeline fookus kunstil. Inimesed – kes kuidas – on panustanud, harjutavad, näevad palju vaeva ja tahavad kuhugi sellega jõuda. See on ka mind ennast edasi kandnud. Fookus oma erialal ongi see, mille pärast seda kooli teeme. Kunsti nimel – et oleks, mille nimel elada ja millele panustada.

    Ühes tippude koolitamise raamatus, mida olen aeg-ajalt näiteks toonud, on öeldud, et sportlased, balletitantsijad ja klassikalised muusikud on nende 5% maailma õnnelike inimeste hulgas, kes on suutnud oma võimed enam-vähem hästi välja arendada. Teistel, kes oma teekonda kaua otsivad ja võib-olla ka ei tea, kuidas seda päriselt teha, jääb see ettevõtmine pigem juhuslikuks ja võimed jäävad täiel määral välja arendamata.

    Imeline. Muusikakeskkoolis on soositud just muusikuks kujunemist – kõik on käinud n-ö ümber muusika. Kuidas nüüd tants ja ballett selle keskpunktiga liita?

    Muusika ja ballett on ju tegelikult hästi sarnased. Paljudes uurimistöödes ja tekstides on samuti käsitletud balletti ja klassikalist muusikat koos. On kuulus lause, kus öeldakse: et kellekski saada, pead endaga 10 000 tundi tööd tegema. See ongi pärit muusikute ja balletitantsijate uuringust. Seal on küll ära unustatud, et harjutada tuleb teadlikult. Niisama ei ole mõtet istuda ja loota, et see kõik lihtsalt tuleb. Ja see mõõtmise koht on ka huvitav: mõeldud on justkui 20. eluaastaks, aga sealt edasi töö ju jätkub. Vähemasti klassikalise muusika puhul on vähemalt sama oluline jätkamine kõrgkoolis ja tuleb lisada veel teist sama palju tunde. Aga see „ilu nimel, kunsti nimel“ pingutus on balletiga väga sarnane. Peale selle on sarnane muusika olemuse tajumine: nemad füüsisega ja meie heli tekitades.

    Sul on alati olnud tegutsemise kirge ja avastamise lusti, seda paljudes rollides, olgu siis Eesti muusika päevade kunstilise juhina, heliloojana või koolijuhina. Ja julgust on sul ka olnud. Kust selline julgus on tulnud? Oled sa selle kaasa saanud koolist või kodust või on sul olnud ehk mõni eeskuju või inspireeriv õpetaja? Kuidas sellist avastamise ja sukeldumise julgust edasi anda, esmalt õpetajatele ja siis õpilastele?

    Võib-olla on see olnud just julguse puudumine ainult ühe asjaga tegeleda ja ühest asjast maksimaalne välja võtta. Ohkasin kergendatult, kui lugesin dalai-laama elulugu: ta oli ühel hetkel ju nii ilmalik kui ka vaimulik juht, ajas administratsiooniasju ja vahepeal mõtles, kuidas kujustamise traditsiooni edasi viia. Minul lõi n-ö värava lahti, et järelikult on see siiski võimalik. Ja kui nii kõrgel tasemel saab seda teha, siis muusika kirjutamine ja administreerimine äkki ei olegi üksteise kõrval midagi nii võimatut.

    Pealegi on mul heliloojana alati olnud raskusi paigalpüsimisega: iseloomu­tüüp ei vasta nii hästi sellele ametile. Ma tahan liikuda nii mõtete ja tegudega kui ka füüsiliselt. Vahel on tõesti raske istuda pikalt üht asja viimist­ledes ja pean liikuma. See toob ka vaheldust. Viimasel ajal olen proovinud kätte saada hommikurütmi, et alustan hommikul loometegevusega ja saan sealt selle energia, millega minna edasi muude tegemiste juurde.

    Kas ootad ka MUBAga liituvalt meeskonnalt lusti ja julgust või on veel mingid isikuomadused, mida tahaksid näha nende uute inimeste puhul, kel on plaanis kooliga liituda?

    Jah, lusti ja julgust – ma ise ei ole pannudki veel nii täpselt neid märksõnu paika, aga võib-olla seda ongi siin haridusmaastikul vähe. Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks – eks see ole vastutuse mure –, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma ka just sellise põhja. Võib-olla ei maksa liiga murelik olla, vaid noortel võiks olla koolis head partnerid, kelles on lusti ja kes ei tapa seda lusti ära. Tegelikult on vaja kahte asja: ühel pool on see lust, rõõm ja uljus, teisel pool analüüs. Viimasel ajal olen rääkinud, kuidas õppisin Moskvas heliloomingut ja seal oli väga hea orkestratsiooniõpetaja, kes lasi tundi tulla alati ühe pala kolme variandiga. Andis mingi lookese ja sellest tuli teha klassikaline variant, hästi hull variant ja siis nende kahe süntees. Kui neid kolme võimalust läbi ei proovi, avaneb materjal üsna ühekülgselt. Sealt ei pruugi ka veel lahendust tulla, teed veel neljanda ja viienda variandi. Aga mis peamine: ühe lahenduse põhjal ei tohiks otsust teha.

    Uuest koolist ja koolide põimimisest, sellega seotud muredest ja rõõmudest on räägitud juba pikka aega. Neile, kes on vähegi teemaga kursis, on need mured teada. Kindlasti on ka vanemaid, kellel on küll kodus andekad lapsed, aga kes ei ole selle kooliga juba mitmendat põlve seotud ega tea täpselt, mida oodata. On kuulda olnud, et oodatakse väga sellist sünergiakooli, kus võib käia pillitunnis ja ansambliproovis ning põigata ka balletitundi – tõesti selle kõik ühendada. Kas kavatsed sellistele ootustele vastata või mitte vastata?

    Selle üsna unikaalse olukorra peaks kindlasti ära kasutama. Kui käisin Lätis tutvumas kooliga, kus on juba ammu tegutsenud koos balletikool ja muusikakeskkooli tüüpi kool, siis näiteks seal ei kasutata seda võimalust eriti.

    Siin tahaks teha teisiti. Aga selleks, et sünniks koostöö ja ühisloome, peab ennekõike olema tugev oma erialal. Vaid nii saab olla loomedialoogis teisele võrdväärne partner.

    Teiseks on mulle alati meeldinud n-ö õppimata õppimine, keskkonna kaudu õppimine. Isegi kui ei satuta otseselt näiteks tantsijaga koostööd tegema, siis balletipoosid võiksid muusikule nagu muuseas külge jääda. Need võiksid olla kuvatud näiteks maja ekraanidele, nii et käid sealt iga päev mööda ja jäävadki külge. Näiteks ajaloomuuseumis, kus mulle väga meeldib, räägitakse tualetis maakondade nimedest. See ongi õppimata õppimine – teadmine jääb lihtsalt külge.

    Loovuse ja ühisasja teemal meenub mulle üks Meelis Oidsalu artikkel, kus ta läks moderntantsu trenni ja oli enne arvanud, et tal on käed ja jalad, aga seal sai aru, et ikkagi ei ole, sest nad ei tööta nii, nagu ta oli arvanud, et nad võiksid töötada. See oleks huvitav. Siin koolis võiks olla võimalus tegeleda näiteks liikumisega kõigil, kel on selle vastu huvi. Kuidas laval liikuda, kuidas tantsijatega koostööd teha – sellistes projektides oleks tulevikus osaleda siis palju kergem kui muidu. Äkki me saame teha selliseid trenne või ringe.

    Praegu on küll veel suvi, meeskonda ei ole veel kokku pandud ega nende mõtetega edasi mindud, aga mulle tundub, et valikuvõimalused peaksid minema mitmesse suunda. Kuigi see on väike kool, peaks olema võimalik, et päris tipu tase pakub võimaluse valida oma eriala ja süveneda peaaegu ainult sellesse, nii et osa asju jääb kõrvale. Hommikul saab keskenduda sellele, kuidas teha ära need asjad, mida on vaja, et muusikaliselt paremaks saada, ja siis minnakse nende asjade kallale, mis on ka olulised hariduse mõttes. Nii on võimalik neid veidi paremini kombineerida ja süveneda. Teisel tasandil on fookus samuti erialal, aga valikut on veidi rohkem. Ja kolmandal tasandil võivad kombinatsioonid olla veelgi ootamatumad ja paindlikumad. Riik hakkab ka liikuma selles suunas, et õppimise aeg oleks paindlikum, ja tulevikus võiks keskaste olla kahe kuni nelja aasta pikkune, sõltuvalt sellest, mille õpilane valib, millised oskused tal on, kui ahne ta on eri valikute järele. Seda ahnust võib ilmutada hiljem kõrgkoolis, aga võib ka juba keskastmes.

    Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA otsib loovjuhti ja õppejuhti nelja suuna tarvis: klassikaline muusika, rütmimuusika, ballett ja üldharidus. Timo Steineri meelest on kõige põnevam ametipost just üldhariduse loovjuhi oma, sest tema siduda on kogu kooli maailmapilt.

    Nii et õpilase valikuvabadus jääb siiski alles? Mõnes koolis on fookuse või eriala vahetamine väga lihtne, aga MUBAs …

    Meil nõuab enamik erialasid ikka päris palju süvenemist ja tegelemist, selleks et päevapealt suunda vahetada. Aga võimalus peaeriala juurde üks lisaeriala võtta võiks küll olla, nii-öelda B-eriala: näiteks dirigendina õppida juurde midagi elektronmuusika või helinduse vallast, võib-olla hoopis heliloomingu või seadmise vallast. Kõige rohkem soovin, et juurde tuleks laiemalt loomingulisust ja loovust – see on ka põhjus, miks otsin praegu valdkondade loovjuhte.

    Kuidas jõudsid loovjuhtide ja tehnilisemate juhtide jaotuseni?

    Loovuse ja loomise tähtsus on praegusel ajal tõusnud, selles suunas peab liikuma ka haridus. Et need teemad selgelt esil oleksid, eristasin n-ö praktilisema meelega õppekava ning inimeste juhid ja loovjuhid. Loovjuhtidelt ootangi eelkõige seda, et inimene tuleb meeskonda väga selge teemaga ja on valmis katsetama, innustama, soovitama. Tänapäeval on iga inimese loovus tohutult oluline, omanäolisus sealt tulebki. Loovjuht võikski selle peale mõelda, ilma et ta oleks kinni selles, kuidas püsida õppe raamides. Selle peale saab siis mõelda juba teine inimene.

    Need loovjuhid võiksid olla aktiivselt tegutsevad muusikud või tantsijad, kellel on kogemusi, mida on praegu valdkonnas vaja või millest on puudu. Muusika valdkonnas on koolis ka praegu paljud aktiivselt tegutsevad muusikud, aga loovjuhil on võimalus oma vallas – ka tantsija või koreograafina – vabalt mõelda, milline on XXI sajandi haridus ja millised on asjad, mida me praegu ei tee, aga peaksime tegema. Üldiselt öeldakse haridussüsteemi kohta, et proovime tulevikku muuta n-ö ajaloo vaates tagasi. Me vaatame mingi varasema kogemuse peale, aga praegust kogemust meil ei ole, sest see alles tekib. Kogu aeg nagu tulistame, aga ei tea, kuhu suunas.

    Aina sagedamini võetakse tänapäeval eri valdkondades inimesi tööle nende isikuomaduste, meeskonda sobivuse, loomingulisuse ja võimekuse põhjal, isegi rohkem kui otsese professiooni alusel, kui on näha, et inimese saab välja koolitada ja rakendada tema parimaid omadusi.

    Loovjuhi ametikoht ongi mõeldud maksimaalselt vabana: töökoormust on alates veerand kohast, s.t saab jätkata ka tegevust kunstivaldkonnas. Kümme tundi nädalas tuleks siiski mõelda ja pühenduda koolile, aga põhilised tööülesanded saab paika panna, kui on selge, kes ja milliste omadustega need inimesed on. Soovin kaasata just inimest, isiksust, vaadata, kuidas mõtted hakkavad klappima sõltuvalt tema omadustest. Ja see koht on mõeldud tähtajalisena, kolmeks aastaks. Selle aja jooksul saab inimene anda endast maksimaalse ja ideid juba teostada, ning siis anda teatepulga üle järgmisele, kes seda tööd jätkab. Või kui tal on palju väge ja võimu, siis saab ka jätkata. Püüdsin mõelda ka just praegu tegutsevate kunstnike peale, et nad ei peaks oma tegevust kõrvale panema ja saaksid suure pingega olla edasi ka väga head kunstnikud. Seda kogemust meil ongi vaja. Teised inimesed, õppejuhid, tegelevad korralduslike küsimustega.

    Omavahel sobimine on tähtis, kui ühed viivad teiste ideid ellu. Näiteks pilliõpetajate puhul on ilmselgelt kõige tähtsam tema erialane meisterlikkus, õpetamis- ja motiveerimis­oskus jms.

    Mul on paar korda olnud rõõm ka selle üle, et olen loovmeeskonnas olles tajunud, et võib-olla ei ole töö läinud käima nii, et kõik väga põleksid, aga siis antakse professionaalina oma panus just selle teadmise pealt, et tema on professionaal, mina olen professionaal, me inimesena ehk ei klapi nii suurepäraselt, aga toetan seda tegevust ja tulemust ikkagi nii palju, kui saan.

    Meeskonna koostamine on sellise protsessi nurgakivi. Minu loogikas või juhtimise loogikas on see ülioluline, sellest algab kõikide visioonide ja sihiseadmiste täpsustamine. Panen enda jaoks ühe raamistiku paika. Kui tekib meeskond, kellega seda ellu viia ja kes lisab oma panuse ja sellesse usub, siis alles hakkab päriselt elu peale.

    Keda ootad praegu kandideerima? Ehk tahaksid kedagi julgustada?

    Otsime õppejuhti nelja suuna tarvis: klassikaline muusika, rütmimuusika, ballett ja üldharidus. Just esimese kolme puhul oli selge, et otsime ka loovjuhti. Aga minu meelest on kõige põnevam positsioon üldhariduse loovjuht, kes seob seda maailmapilti, aitab seda mõtet mõtestada. Unustame vahel mõnda asja iga päev väga suure koormusega tehes ära, miks me seda üldse teeme. Ja tohutus haridus­süsteemi masinavärgis unustatakse vahel ära, milline see tark inimene siis üldse võiks olla. Haridus ja haritus – selle tuuma ümber on vaja pisut keerutada, sest seda tuuma ei saagi nii täpselt sõnastada. Meil võiks olla selline inimene, kes võtaks targa ja tundliku inimese olemuse kokku ja püüaks peegeldada seda arusaama teiste koolide kõrval, kes ju ka otsivad, milline see tark inimene võiks olla.

    Inimeste klappimine on siin ilmselt kõige suurem risk. Ja ka see, kui keegi väga pilvedesse läheb – kuidas teda siis kuulda võetakse. Aga loodan siiski leida inimesed, kes saavad koos mõelda ja üksteist sütitada.

    Uued juhid ei pea tingimata olema uued inimesed. Loovjuhti kui sellist ei ole meil seni olnud – see on uus ametikoht –, aga loomulikult võivad nad tulla ka koolide seest. Samamoodi on õppejuhtidega – nad ei pea uued olema.

    Kuna kandidaate mõne ametikoha jaoks oli juba mitmeid, siis oli mu eesmärk saada lihtsalt maksimaalselt lai pilt, kes need võimalikud inimesed on ja milliste ideedega tullakse. Praegu on võimalus tutvuda kõigi võimalike variantidega ja leida parimad.

    Mulle tundub, et õppejuhte leida on isegi keerulisem. Juba mõni päev pärast kuulutuse avaldamist tunti palju huvi loovjuhi ametikoha vastu, kuid õppejuhi koha pealt on vaiksem. Õppejuhi töö on mõnes mõttes isegi spetsiifilisem, keerulisem töö: seal ollaksegi ideestiku ja reaalse õpetamise vahel ja tuleb suuta seda infot ja innustust kanaldada, üles kirjutada ja maandada, nii et see kõik toimiks.

    Kindlasti on just selliste isikuomadustega inimesi, kes võiksid tahta teha sellises loomingulises asutuses üsnagi konkreetselt piiritletud tööd.

    Ma usun küll. Õppekava detailid või tunni­plaani tegemine võivad oma detaili­rohkuses ja süvenemisetarviduses pakkuda suurt naudingut. Kui mõelda, kellele see sobib, siis ehk neile, kellel tekib hasart kirjeldada maailma detailide kaudu.

    Kas või mulle endale pakkus maja ruumiprogrammiga töötamine niivõrd suurt huvi, et istusin pikki õhtuid ja öid selle kallal, sest lihtsalt nii põnev oli, kuigi olen ka pigem rahutu hingega. Kuidas ikkagi nendesse etteantud ruutmeetritesse ära mahtuda ja see pusle kokku panna? Ka see loovuse asi avaldus siin väga ilmselt: kui oled millegagi väga intensiivselt tegelenud ja lähed mõneks ajaks töölaua tagant ära, et teha väike rattatiir või jooks, siis juba sõidu algul tunned, et tead vastust – kohe, kui oled töölaua tagant ära läinud. Vahel piisab isegi sellest, et minna korraks ukse taha, ja juba küsimus laheneb. Inimestel võiks ka hariduse vallas olla aega järele mõelda ja ennast koguda, et parimad lahendused nendeni jõuaksid. Vahel oleme pisut kinni selles meie väikeste võimalustega maas, kus peab kogu aeg tohutult palju tegema, aga siis võiks vähemalt osata seda aega kasutada, liikuda ühest punktist teise – see ongi tegelikult sinu aeg. Sinu aeg ei ole see, kui see kõik on läbi, vaid sinu aeg on nende kahe asja vahepeal, kus sa saad ennast laadida.

    Milline võiks olla selle kooli tulevik? Hingestatud ja konservatiivne haridus ja üsna konservatiivne kunsti­haridus – kuidas see tänapäeva maailmas vastu saab pidada? Kuidas anda andekatele julgust, et nende erialal võib päriselt ka jätkata? Tore, kui on palju valikuid ja palju erialasid, helirežissööre ja teisi, aga kui laval tippu ei ole, siis ei ole nagu midagi teha …

    Jah, just selleks meil tipu- ehk süvenemisõppekava tulebki, et nendelt, kes täiega panustavad, muid kohustusi mõnevõrra ära võtta. Mulle tundub, et neid, kes palju harjutavad, meil on, aga neid, kes väga palju harjutavad, on väga vähe. Just neid oleks vaja juurde, et meil oleks valida, kes on siis seal lava peal.

    Mõnele sobib karjääri ja tööelu planeerimine juba varases eas: ta saab kõigega hakkama ja mõtleb selle peale, kuidas seda kõike teha, aga see kunsti asi peab ikka jube hea olema. Muidu ei saa nagu midagi planeerida, kui tuuma või sisu ei ole – kui sa ikkagi ei lase endale seda teatavat askeesi sisse, et ma nüüd panustangi sellesse väga palju. Hiljem saab juba hakata planeerima: kas oled iseenda mänedžer või tekivad toetusmeeskonnad. Inimesed on erinevad: mõnele sobib kõike ise teha rohkem ja see tuleb tal mängleva kergusega, mõni teine leiab endale abilised. Oluline on ikkagi sisu.

    Tippu pürgimisel ei olegi ehk kõige olulisem mänedžeerimine või tiim, aga ülioluline on perekonna toetus ja perede kaasamine.

    See on tõesti oluline ja kindlasti peab panustama veel palju mõtteenergiat sellesse, kuidas need toetustiimid saaksid hästi tekkida. Selle kooli õpilaste puhul ei ole pere tavaline pere, vaid sellest saab noore muusiku või tantsija kõige lähem toetustiim. Kunagi prantsuse lütseumi juht sõnastas, et vanemad tulevad samamoodi kooli. Meie tahaksime tõmmata need vanemad üldse kunstimaailma sisse, et vanematest saaksid selle kunsti­valdkonna fännid. Kui laps tuuakse sellesse kooli, aga varem ei ole sellisesse maailma niivõrd süvenetud, siis me saame aidata sinna süveneda. Et tõesti need väga olulised tantsu- või muusika­sündmused oleksid teema ja neid arutataks ka kodus hommikul kohvilauas.

    Väga raske on ajada oma asja kirglikult, kui kodus keegi sellega ei suhestu.

    Ja loomulikult tuleb olla kohal seal, kus su laps toimetab – see on ülioluline. Olla kohal ja näidata, et see läheb korda ja elad kaasa. Juba praegu on mitmedki väga head n-ö tiimid ja selliste perede lapsed jõuavadki palju kaugemale, sest pere tugi on taga. Esimene tugi peale õpetaja on ikkagi kodu: sealt tuleb mänedžer, transporditöötaja, kaasamõtleja. Koolis saame väga palju ära teha, aga väga palju tuleb ka kodust.

    Seoses kunstivaldkonnaga olen alati mõelnud, et kunstiusku pööramine võikski olla selle kooli missioon. Iga kord, kui kedagi kohtame – vanaema, sõpra, naabrit, kolleegi –, saame inimestele seda maailma tutvustada ja seda nendega jagada. Saame särasilmil selgitada, et see on nii äge asi, millega siin kõik tegelevad.

    Rahvusvahelises plaanis on oluline see, et meil on meeles ka see n-ö rahvuslik kaart – ja mitte kadedus. Kui jõutakse mingi otsa või kontaktini, aga ise seda ei kasutata, siis ei tohi jätta seda niisama, vaid tuleb juhatada kellegi juurde, kes saab seda kasutada, anda see edasi. Näiteks, kui kuskil järjekorras seistes tekib kontakt – keegi uurib, mis teil seal Eesti muusikas huvitavat on –, siis ma tean, mida või keda talle soovitada: näiteks, mul on siin kohe kümme väga head muusikateost, või midagi kunsti vallast. Võiks olla valmis, et kui vähegi saame infot kiirata, siis kohe ka teeme seda.

    Kuidas aidata üldse tänapäeva pealiskaudsuse suunas liikuvas maailmas, kus on nii palju valikuvõimalusi ja ahvatlusi, lapsel keskenduda? Ja kuidas hoida balanssi kahe äärmuse vahel: tippu ei jõuta leebete võtetega, aga tänapäeva koolis ei luba keegi enam olla kuri. Kuidas teha nii, et laps ei ehmataks ära ega leiaks, et on sadu muid tegevusi, millega oma aega sisustada, vaid võtaks oma eriala tõsiselt?

    Kurjus seostub tõesti teise aja ja teise tajumisega, töövõtted ongi praegu juba teistsugused. Aga kuidas hoida motivatsiooni, et tehniliselt kõrgele järjele pürgida? See on tõepoolest oskus, mida õpetaja peab tänapäeval väga hästi valdama.

    Kuidas see teadmine õpetajani viia? Kes on need õpetajate õpetajad, kes tagavad, et kõigil oleks sama arusaam – siin ei piitsutata?

    Õpetajale on sama oluline kui õpetamine võtta teadlikult aega järelemõtlemiseks ja oma kogemuse analüüsiks. Kui teed asju harjunud moel, siis nad lähevadki ju alati halvemaks, aga hästi tähtis on lasta ka oma kogemusel settida. Ka see peab olema meie ülekoormatud õpetajate igapäevases elukorralduses võimalik. Ka see peaks tööaega mahtuma.

    Tahtsin veel lisada, et me ei taha piirduda sellega, et meil on muusika, ballett ja nüüdistants, vaid meil võiks olla ka üks linna paremaid luulekogusid. Ka raamatukogu on meie kooli oluline osa ja inimesed võiksid olla ahned ka teiste kunstide järele. Luule on mõnes mõttes kõige kättesaadavam ja kõige universaalsem. Eriti just koorijuhid, kes tegelevad ise palju tekstidega, võiksid koolis olla ka luulega kätt proovinud, et teada saada, kuidas on sellele tekstikogemusele, millega nad ju nii palju kokku puutuvad, läheneda hoopis teisest küljest ja tunnetada, mida looja teeb või mõtleb.

    Selle kooli lõpetaja võiks siis olla tõeliselt mitmekülgne kunsti armastav inimene, mitte lihtsalt tippkunstnik oma erialal. Vana aja inimese omadused …

    Jah, avatud ja teadmisahne tippkunstnik. Meil ei ole enam teiste kunstnikega väga häid puutepunkte. Inimesed on küll paljudes võrgustikes, aga oma tegevuses üksikumad kui kunagi varem. Publiku mõttes võiks olla meie esimene sihtmärk kõnetada omasugust, eelkõige loovat inimest, kunstiga tegelevat inimest. Selleks et muusikasündmused oleksid ka teiste kunstivaldade sündmused, peame ise olema kohal ja nautima teiste kunsti. Võiksime üksteist rohkem mõista ja toetada. Väga oluline on tõesti aja küsimus, sest hinge seeshoidmiseks tegeletakse väga paljude asjadega. Meie esimene publik võiks aga ikkagi olla nii-öelda teadlikum publik.

    See kool tundub ikka väga ahvatlev olevat. Mida rohkem sellest rääkida ja unistada, seda selgemaks saab pilt ka õpetajatele ja tulevastele õpilastele. Kui oligi hirme, siis tundub, et need hakkavad hajuma.

    Eks hirmu tase ole ka erisugune. Käisin veel hiljuti Kivimäel muusikakeskkoolis asju ajamas ja üks lapseke tuli vastu ning küsis suure elevusega: kas me ikka neid balletitunde ka saame? Ma küsisin, miks ta tahab neid saada. „Ei no, ma tahaks balletitantsijatest aru saada!“ oli tema vastus – ei taha ta ise tantsijaks saada. Nii et tulebki tekitada just arusaamise võimalus.

    Kui rääkida maja ideestikust, siis uus hoone on arhitektiga niimoodi välja mõeldud, et kui siin Tallinna kesklinnas vähegi kannatab, siis on kooli peauks kõigile huvilistele avatud. Saab iga hetk tulla sisse, kohvikusse, ja päeva jooksul toimub palju üritusi, mida saab minna vabalt kuulama.

    Tunniplaani võiks sobitada kas või mõnel päeval nädalas sellise tsooni, kus saab teisi kuulama-vaatama minna, vahel midagi balleti-, vahel muusikavaldkonnast. See mõte tuli Helsingi popi- ja džässikonservatooriumist, kuhu sattusin keset päeva külla ja öeldi, et kohe algab kontsert, ja see oli tõesti väga veetlev. Seal ollakse muidugi rohkem džässivaldkonnaga seotud, aga siin valdkonnad vahelduksid. Kõiki võiksid huvitada ka üksteise üritused, et näha, mida on välja mõeldud. Ja üle kooli võiksid muidugi käia ka vastavad kõllid, nagu Mezzo kanal kuulutab nüüdistantsuõhtu välja suure sosinaga „dance-dance-dance-dance …“. Et nüüd algab!

    Kunsti küsimus on meile siiski kõige olulisem. Kui räägime tükk aega õppekavadest, aga kunstist ei räägi, siis me ei räägi ikkagi õigest asjast. Kooli keskmes on ikkagi see, kuidas saavutada omas valdkonnas teadmised, kompetentsus, loovus ja rõõm selle kallal töötada ja selle nimel pingutada.

  • Kelle lapsed me oleme?

    VAHUR AABRAMS

    Mäletan, kui kord aastaid tagasi pärast tööd Vanemuise teatri juurest Tartu linna peale vaatasin, käis korraga peast läbi küsimus: kelle laps ma õigupoolest olen? Tundus nimelt, et tean oma esi­vanematest palju vähem kui nii mõnestki inimesest, kellega ma iga päev raamatukogus tegelesin ja keda selle maa kultuuris tähtsaks peetakse. Ja kes läksid mullegi korda: mõtlesin nende mõtteid, juurdlesin nende tegude üle, võtsin nende elust eeskuju. Kui lisasin ka maailmakultuuri nimesid, siis pidin ainult pead vangutades oma küsimust kordama: kelle laps ma olen? See hakkas mind vaevama. Äkki oli mind juba adopteeritudki? Ma ei tahtnud olla ükskõik kui hea pere kasulaps, vaid pärislaps.

    See oli üks mitmest ahhaa-elamusest, mis panid mind järjest rohkem süvenema oma esivanematesse, nende eludesse ja surmadesse. Esivanemaid ei maksa karta. Neist kui tähtsast mõõdu­puust pidevalt teadlik olla ei tähenda kolklust ka siis, kui nende hulgas ei ole olnud ühtegi kohaliku kultuuri ega inimkonna suurkuju, kellest kirjutatakse raamatuid ja vändatakse filme. Juurte tundmine, näib mulle, aitab igal juhul olla ka parem maailmakodanik. Leedust pärit poola kirjanik Czesław Miłosz on leidnud, et „ilma isikliku suhteta jääb ajalugu meie jaoks rohkem või vähem abstraktseks ja skemaatiliseks anonüümsete jõudude võitluseks“.1

    Minu seto esivanemad elasid ja surid paigus, millest paljud on veel alles vaid kaardil. Kuid tänu nendele see maa mu kujutluses elab ja ma võin seda kõrvutada teiste maadega. Vahel näib mulle, et mõni neist tollel osalt kadunud maal elanutest on mind jälle käekõrvale võtnud ja üht-teist ära seletanud minu elu kohta siin ja praegu.

    Setomaa on nii suur, et ei mahu Eestisse tervenisti äragi. Vahel pean ikka võpatama, kui keegi ütleb midagi üldistavat „meie, eestlaste“ ajaloo ja kommete kohta, samal ajal kui selle põhjal, mida ta ütleb, on selge, et mõned, keda valitsev arusaam ja tõenäoliselt ka ütleja ise arvab eestlaste hulka (ametlikus statistikas peeti setosid 1935. aastast peale eestlasteks), jäävad nii sellest ringist välja­poole, liigituvad võõraste kilda, sest ei ole arvestatud nende ajalugu ega nende esivanemate kogemust.

    Mõtlesin sellest jälle, kui lugesin kevadel Postimehest Mari Kleini artiklist „Katedraal meis enestes“ (3. IV 2021) nendingut: „Meie esivanemad ei pidanud paastu teadlikult – talve lõpul olid tünnid ja keldrid lihtsalt tühjaks söödud.“ Küllap vastab see Eesti- ja Liivimaal elanud luteriusulise talurahva puhul tõele. Seto kultuuris on paastumist peetud veel XX sajandi algupoolelgi oluliseks identiteedi osaks. Piiri omade ja võõraste vahel on tõmmatud muu hulgas toidukeeldudesse suhtumise põhjal: setod pidasid paastu, kuid „mõtsikud“ (eestlased) mitte. Ilmselt igas seto juurtega peres mäletatakse, et vanavanemad või vähemalt nende vanemad paastusid. Setomaa ajalugu erineb muu Eesti ajaloost niisiis paljuski, kuid nähtavasti tajutakse Setomaad samal ajal liiga kõrvalisena, et seda kogu aeg sulgudes erandina lisada.

    Selline eestlastest kõnelemise viis meenutab keelenähtust, mida nimetatakse geneeriliseks meessooks. Seda esineb keeltes, kus eristatakse grammatilisi sugusid. See tähendab seda, et sõnade meessoovormi saab kasutada vajadusel ka üldistavalt – nii, et see hõlmab ka naisi. Sellist keelekasutust on uuemal ajal palju kritiseeritud. Ja põhjusega. Sest praktikas ei ole sel juhul kunagi täiesti selge, kas peale meeste on tõesti silmas peetud ka naisi. Naised peavad siis kuuluvuse enda jaoks alati ise otsustama ja on parimal juhul „kaasa arvatud“.

    Ka setod peavad iga kord ise otsustama, kas üldistavalt eestlastest või „meist“ rääkides on ka neid silmas peetud. Seda tuleb teha oma ajalooteadmiste põhjal. Kuna kooliprogrammi ei ole setode ajalugu kui midagi liiga perifeerset seni ära mahtunud, siis peab selle õpetamine jääma vanemate üles­andeks. Nii püsib see eemal kõigest ilmakärast millegi privaatse, isegi salajasena. Kuid mis asendab selle siis, kui perepärimus kaob?

    Seto identiteediga elu on tänapäeval tihti kahepaikse elu. Topeltidentiteediga on ilmselt paljud, aga küsimus on, kui kestlik selline mudel on. Richard Rohu romaanis „Elutee“ (1938) teeb edasi­püüdlik orb Sannä, kes on kasvanud Võrumaal, erakordse otsuse: hakkab elama seto rändkaubitseja elu. Kui veel XIX sajandi lõpus oli selline valik skandaalne (õde salgas Sannä häbi pärast maha), siis uuemal ajal leidub palju eestlasi, kes on seto identiteedi omaks võtnud. Nii paistab igatahes välja­poole. Mis nende südames toimub, ma ei tea. Ega ka seda, kas seal on ruumi jäänud ka nende esivanematele, kes ei olnud setod.

    Vaevalt on topeltidentiteediga elu ühelgi juhul valutu. Teravapiiriline, „geneeriline“ eestlus tähendab, et erinevused on nähtamatud. Setosid ei ole näha. Erinevustest võidakse olla üldjoontes teadlikud ja neisse võidakse suhtuda ühiskonnas nii ja naa, kuid ava­likkuses neist ei räägita. See oli eriti iseloomulik nõukogude ajale. See võib tagada rahuliku elu, mis ei tarvitse aga olla stabiilne. Niisuguse eestluse taustal näib varjamatu elu teistsuguse eestlasena oma erinevuste rõhutamisena, mida võidakse tajuda isegi rünnakuna. Niipea kui need, kes millegi poolest erinevad, end nähtavaks teevad, võib kosta nurinat, et mõni erinevus on siiski talumatult suur. Selleks võib olla kas või „AK“ Saaremaa reporteri ö-häälik.

    Teistsugususest tavalisuse juurde jõuda on raske. Jalmar Vabarnat teatakse ilmselt eeskätt kui seto pärimusmuusikut, kes teeb nüüd ka muud muusikat, ehkki seda muud võib olla juba rohkemgi. Ivo Linna, Jaanus Nõgisto ega Vello Toomemetsa seto päritolu enamasti ei teatagi. Sannä jäi elu lõpuni teiste jaoks setoks, ehkki elas ränd­kaubitsejana vaid nooruses, raha kogudes. Märk jäi külge. Selle eest oli vana seto kaubamees Timo Sannät juba varakult hoiatanud: „Nojah, vot setu asi on säärane, et ega setust keegi ei pea lugu. Ja kui sa veel pealegi polegi päris setu, vaid setuks tuled väljastpoolt. Tollega naerad sa enda väga ära. Vot siis sugulased pahanevad ära ja ei taha sinust enam kuuldagi. Halb on.“2

    Need ajad on õnneks möödas. Tänapäeval on juba raske taibata, miks mõni Setomaalt pärit inimene võis veel 1980. aastatel jätta oma kodukoha nimetamata – ja mitte ainult võõrale, vaid vahel ka heale sõbrale öelda ennast pärinevat hoopis näiteks kuskilt „Räpina poolt“. Veel raskem on mõista meeleolusid, mis panid 1926. aastal Petseri maavalitsuse setost esimehe Dimitri Beresini Värska kõrtsis purjuspäi avaldama arvamust, et „mõtsikud“ tuleks saata Mädajõe taha tagasi, siis oleks elu parem. Beresinit karistati riigivastase kihutustöö eest, kohtus arutati ka küsimust, kes on mõtsikud.

    Tänapäeval võib seto identiteet olla mõnel juhul ka elukutse. Ja mõne jaoks on ta vististi paljuski mäng, ajaviide või hobi. Mõne jaoks aga endistviisi paratamatusega leppimine. Kuid järjest enam ja valdavamalt isiklik valik. Nii nagu on ka isiklik valik neist asjust avalikult kirjutada.

    1 Czesław Miłosz, Sünnimaa Euroopa. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2012, lk 24.

    2 Richard Roht, Elutee. Eesti Raamat, 1985, lk 88.

  • Küsi-, mitte hüüumärgiga

    LAURA LINSI

    2021. aasta noore arhitekti preemia laureaat Johan Tali on arhitektuuri­büroo Molumba üks asutaja, Eesti kunstiakadeemia doktorant ja olnud kahel korral Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kaaskuraator. Kevadel valmis tema eestvedamisel arhitektuurimuuseumis näitus „Lõpetamata linn“, kus käsitleti Tallinna linnaehituslikke visioone. See on osa EKA laiemast samanimelisest uurimisprojektist, kus Tali osaleb teaduri ja projektijuhina. Molumba enim avalikku tähelepanu pälvinud hoone on Saue vallamaja (2020), kuid praegu on seal ehitamisel ja projekteerimisel ka mitu teist avalikku hoonet, näiteks Hiiumaa spordikeskus ja Keila laululava. Novembrini avatud arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ saab näha Molumba satiirilist eksponaati „Rohepesu“.

    Noore arhitekti preemia kandidaadid olid sinu kõrval Kadri Kerge, Elo Kiivet, Mihkel Koppel, Eve Komp ja Liina-Liis Pihu MTÜst Ruumiringlus ning büroo b210 arhitektide meeskond: Mari Hunt, Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu, Nele Šverns, Mari Möldre, Arvi Anderson, Kristian Taaksalu ja Helmi-Marie Langsepp. Mis sa arvad, mille eest noore arhitekti preemia seekord just sulle määrati?

    Johan Tali: Noore arhitektina teen asju pigem küsi- kui hüüumärgiga. See kumab läbi ka minu tegemistest. Otsin kõikide projektidega selgroogu. Seda on raske üheselt tõlgendada, aga ütleksin, et olen õppimisvõimeline ja lasen igal uuel ettevõtmisel protsessi käigus kujuneda. Mu käitumismudel on pigem küsiv, mitte niivõrd kivisse raiutud seisu­kohtade väljendamine.

    Johan Tali: „Noore arhitektina teen asju pigem küsi- kui hüüumärgiga. See kumab läbi ka minu tegemistest.“

    Kas arvad, et just see eristas sind teistest nominentidest?

    Pea kõigi nominentide ühine joon on teatav sotsiaalne närv. See tähendab, et mingile väga konkreetsele ruumilisele protsessile on küüned taha aetud. Mind eristab see, et olen seda teinud mitmes projektistaadiumis ja meediumis. Žürii tõi välja, et muu hulgas on minu tegemiste seas valmis ehitatud hooneid. See on õnnelik juhus, aga teistpidi, võrreldes nendega, kelle kavandeid on palju rohkem valmis ehitatud, olen saanud arhitektuuri ka abstraktsemal tasandil käsitleda. Siin pean eelkõige silmas näituse­projekte ja eri mõõtkavasid, kus olen vaadanud linna- ja ka digitaalset ruumi. Ma ei taha öelda, et seda preemiat mahu pealt määratakse, aga minu puhul joonistub see ilmselt väga selgelt välja.

    Mahu poolest oli sarnase profiiliga nominent arhitektuuribüroo b210, kes kandideeris kogu kollektiiviga. Mulle on aastate vältel silma jäänud, et sinu tegemised pole seotud ühe kindla meeskonnaga, vaid töötad paljudes ühendustes. Eeldan, et praegu võtab sinu ja Karli Luige asutatud arhitektuuribüroo peamise osa su ajast.

    Ma pole ühtegi projekti üksi teinud. Mulle näib, et arhitektuuri ei saagi üksinda teha. Mulle on oluline, et saaksin mitmel teemal kaasa rääkida. Ma olen selline vaba agent: ühel õhtul siin ja teisel seal, projektid, millega end seon, ongi väga erinevad. Kunstnikud töötavad sageli niiviisi, et mõtlevad projekti valmis, siis hakkavad seda teostama ning seejärel esitletakse teistele oma loomingulist väljundit. Arhitektuuriprojektid on risti vastupidised: see hetk, kui asi valmis saab, on minu jaoks kõige igavam. Kõige põnevam on protsess, kui käib arutelu asjaosalistega, ja saan end harida.

    Mis kumab läbi kõigist su projektidest, on su kõige südamelähedasem teema, n-ö laiem liin, mida ajad?

    Ma ei oska arhitektuuri lõpuni defineerida. Mul on kogu aeg vaja uut sisendit, et aru saada, mis asi see arhitektuur ikkagi on. Kui mingi uue formaadi või nähtuse kaudu saab arhitektuuri kirjeldada, siis haaran sellest põnevusega kinni. Ma ei kujuta ette, et hakkaksin näiteks tõsiuskseks jalgpallistaadionide projekteerijaks. Tahan alati tegevusvälja laiendada ja laienenud väljast täpsemalt väljendudes rääkida. Näeksin end meeleldi tuletõrjujana, kes tõttab appi, kui on mingi põletav teema. Tahan olla pakiliste teemade juures õhtujuhi või kaasamõtleja rollis, et aidata neid teemasid lahti harutada. Kui olen neist ettekujutuse saanud, siis püüan sellest ka teistele rääkida või seda kuidagi projektiga siduda. Õhtujuhi rolli all peangi silmas seda, et ka teised neist teemadest kuuleksid ja neid näeksid.

    Kuidas mõjutab sinu toimimist ja maailmanägemise viisi arhitektuuri­büroo juhtimine?

    Molumba võtab suurema osa mu argipäevast, aga kõrvalepõiked teevad selle argipäeva kuidagi kvaliteetsemaks. Molumbaski on palju n-ö lahtisi protsesse ja teistmoodi projekte, millel polegi lõpuks projekteerimisväljundit, või on see siis teisejärguline. Mulle tundub, et Karli ei taha ka lihtsalt projekteerimise pärast bürood teha. Otsime lisaks uusi ja huvitavaid väljakutseid. Näiteks arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ eksponaadil on anekdootlik teemapüstitus: milline näeb välja nn rohepesu? Meie lahendus on meelega üle võimendatud, karikatuurne või farslik, et näitlikustada arhitektide endi üleolevat suhtumist maailmapäästmisse.

    Nii „Superroheline“ kui ka paari aasta tagune „Teine Veneetsia“, millega Veneetsia arhitektuuribiennaalile kandideerisite, on esiteks eneseiroonilised ja teiseks performatiivsed. Suurt osa mängivad neis avalike suhetega manipuleerimine ja kommunikatsioonimeetodite ärakasutamine. Üha enam professionaliseeruvas arhitektuuri­vallas on see julge samm.

    Üks teema, mida käsitlen ka oma doktoritöös, on ruumi kirjeldamine. Seda ei saa alati teha jooniste kujul. Üks lisavõimalus ongi arhitekti töö näitlikustamine. Enda tööst tsirkuse tegemine kirjeldab protsesse, mis ühiskonnas muidu hästi välja ei paista, kuid millel on suur ruumiline mõju. Arhitektuuri mõju ühiskonnale on salakaval, seda on keeruline täpselt kirjeldada. Valdkonnana näib see väga lihtne: arhitektuur on kodude ehitamine, linnadesse kogunemine ja selle ruumiline haldamine. Aga ruumiloome protsessis on palju valikuid, saab otsustada üht- või teistmoodi. Selle näitlikustamiseks on farss või satiir hea võimalus. Kogu „Super­rohelises“ näidatud absurdsus on õhus ja teoksil. Nii „Superrohelise“ kui ka „Teise Veneetsia“ puhul oli meil tunne, et peame suure osa sellest teatrist ära etendama, et meie mõte selgelt välja tuleks ning et mõju oleks otsene. Välja joonistuvad nii protsess ise kui ka selle kriitika ja puudujäägid.

    Narva Lidl (2020), arhitektid Karli Luik, Johan Tali, Mae Köömnemägi, Kirke Päss, Heidi Urb. Molumba hoonete väliruum ja maastikulahendus on tihtipeale julgemad kui tänapäeva pragmaatiline arhitektuur. Avalik ruum on just see, kus tekitada mängulisi olukordi ja vormiga katsetada.

    Niisiis kaugenete tavapärastest arhitekti tööriistadest ja toetute hoopis skripti kirjutamisele.

    Muidugi tekib küsimus, kas see on arhitektile kohane. Meid painas, et peaksime „Superrohelise“ osana ikka mingi­suguse arhitektuuri lõike ka juurde joonistama. Aga mida aeg edasi, seda huvitavam oli just sellest maailmast kaugeneda ja hoopis rohepesuskeemitajat kehastada.

    Tuleme selle juurde tagasi, et oled ka ettevõtja. Kas kavatsed oma firmat kasvatada?

    Meil on eesmärk mitte kasvada suuremaks kui kümme inimest. Muidu muutuks see juba ettevõtluseks ja meil kaoks ülevaade, mis täpselt büroos toimub.

    Kiirus ja kokkuhoid on need põhjused, miks pöörduvad tellijad suurte firmade poole. See paneb mõtlema arhitektuurile kui teenusele. Kas arhitektuur on teenus?

    Eks ta natukene nii kipub olema. Arhitekti roll suuremate projektide juures on olla teenusepakkuja. Selle asemel et visiooni luua või kontseptsiooni mõtestada, pakub arhitekt lihtsustatult teenust. Suuremaid projekte juhivad sageli arendajad, kelle eesmärk ei lähtu sotsiaalsest platvormist, vaid pigem on küsimus selles, kuidas piirkonnast kõige suurem kasum teenida. Väga vähe on konkursse, kus päriselt teada tahetakse, kuidas mõnd linnaosa korda teha või mida mõne kvartali juures õigu­poolest on põhimõtteliselt vaja teha. Tavaliselt öeldakse ikka väga täpselt ette, et meil on vaja nii mitu ruutmeetrit, mis tuleb maha müüa kümne aastaga. Ja nii lähebki. Tagaplaanile jäävad üllamad eesmärgid, sest ega neid ju otseselt pärast mõõta ei saa.

    Kuidas sa arhitektina selliste projektidega suhestud? Kas tunned neis osaledes kohustust luua ühiskondlikku lisaväärtust?

    Julgen väita, et headel eesti arhitektidel on enamasti sotsiaalset närvi, et kolmaski asjaosaline – ühiskond – kõigisse projektidesse sisse tuua. Arhitektuur ei ole ainult hea teenus arendajale või tellijale. Hea arhitekt suudab oma projektidega ka ühiskonda kõnetada.

    Arhitektuuribüroo Molumba töö „Superroheline“ arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“.

    Sellega seoses tuli mul meelde, et viibisin hiljuti seltskonnas, kus üks ärimees esitas provokatiivse küsimuse, kas arhitektuur tasub ära.

    Hea arhitektuur võib ära tasuda, kui tekitab lisakihistuse, mida kusagil nõutud ei ole.

    Mis see lisakihistus siis on?

    Arhitektuuris on ruumilisele ülesandele või olukorrale kvaliteetne vaste, mis võib olla kas kohakeskne, kultuuriline või elustiililine. Arhitektuuri mahub rohkem kui lähteülesandesse saab kirja panna. Selliselt võiks see inimesi kõnetada. Näiteks eramaja puhul on ennekõike vaja, et see pakuks varju välise eest. Selle saab saavutada aga väga lihtsate vahenditega, kas või ehitussoojakuid kokku liites. Kuid kas nii tekib meeldiv ruumiline kogemus? Siin ongi arhitektuuril võimalus pakkuda ette antud ülesandele parim vastus. Arhitektuur ehituskunstina vahendab seda, kuidas me mingis ühiskonnas elame, kuidas me käitume.

    Kvalitatiivse vaste aspekt on väga selge. Elustiiliarhitektuur on aga paine, millega alati arvestama peame: arhitektuuri saab kaubastada ja sellisena on see ennekõike keskklassistamise tööriist.

    Arvan, et ehitamises on arhitektuur alati parim praktika. Mõnikord on parim vähene arhitektuur.

    Olid mitu aastat Eestist eemal: õppisid ja töötasid Viinis ning Berliinis. Kas tulid Eestisse kannustatuna tööst?

    Koht ei mängigi suurt rolli, peaasi et tunne on hea: et saad teha asju, mis päriselt huvitavad, ja et tempo sobib. Ühel hetkel rauges mu hoog välismaal olla, kuigi mu janu arhitektuuriga tegeleda aina kasvas. Suurenes loominguline himu Eestis tegutseda. Siin on maailm konkreetsem, käega katsutavam kui näiteks Londonis või Berliinis või isegi Viinis, kus toimub hästi palju asju ja igal pool on juba midagi ees. Ühel hetkel jäin ükskõikseks: minu hääl ei kostnud teiste seast piisavalt kõvasti. Ma pole kunagi mõelnud, et teen Berliinis oma büroo. Olen alati teadnud, et teen büroo seal, kus sellest kõige rohkem kasu võiks olla.

    Kui tagantjärele mõtled, siis miks üldse oli oluline ära olla?

    Tunnetasin oma eriala ulatust. Sain aru, mis on arhitektuur maailma mastaabis, milline on selle hetkeseis. Eriala kõige olulisemate tegijatega kohtumine annab tunde, kui kaugele see maailm, kus toimetad, ulatub. Võib-olla tekitab see isegi üleoleva rahulolu, et see vahest polegi kõige ägedam koht, kus nemad on. Teistpidi, kõrgel atmosfääris lennates on toetajas­kond ja tugisammas võimsam, Eestis toimetades lähedki ehk ainult paarile inimesele korda.

    Mulle näib oluline, et oma Eesti-väliseid võrgustikke hoitaks ja toidetaks. Viimasel ajal kannustab mind Balti skeene. Osaliselt pandi sellele alus kindlasti 2016. aasta XV Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti paviljoniga, mille üks autoreid olid ka sina. Nüüd loovad Austris Mailītis ja Niklāvs Paegle Läti kunsti­akadeemia juurde uut rahvusvahelist arhitektuuriosakonda, millega olen teiste seas seotud minagi. Kindlasti on mängus ka ajavaim: aina rohkem on juttu dekolonialiseerimisest. Baltimaade kontekstis on küll küsitav, kas seda on õige nii nimetada, kuid teatud mõttemalle saab siinsele piirkonnale üle kanda.

    Balti paviljoniga püüdis üheksa inimest näituse tegemise käigus seda toimimisvälja tundma õppida. Kõik Balti paviljoni inimesed on kodust ära käinud maailmarändurid, kes on ilmselgelt kaasa toonud uue energia, ka rahvusvahelise publiku kõnetamiseks.

    Mõttest, et tärkamas on midagi, mida peab poputama, tunnen ära, miks tahtsin Eestisse tagasi tulla. Tundus, et Eestis on vaja kohalikku konteksti natuke teisiti näha. Pärast Balti paviljoni tegemist mõistsin, et Eesti ei ole üksinda, ta on osa regioonist. Toetan väga mõtet, et selle väljaga tuleb tegeleda.

    Balti riigid pidid ühel hetkel oma kultuuriruumi n-ö taaslooma ja iga riik läks oma teed. Riikidest moodustusid võistlevad mullid. See aeg hakkab nüüd üle minema ja põlvkond, kes tegeleb võidu samade asjadega, hakkab oma aega ära elama. Alanud on üksteise äratundmine, mis on veel küll suhteliselt õhukese jää peal.

Sirp