TRISTAN PRIIMÄGI: Suur mäng keskmiste kaartidega
Kinematograafiliselt pakkus Cannes’i filmifestivali programm vähe üllatusi, aga tõi kaasa Eesti filminduse suursündmuse. Cannes’i filmifestivali ebatavalise koroonajärgse aasta üldmuljetest kirjutasin pisut juba eelmisel nädalal. Nüüd, kui auhinnad jagatud ja mitu, nii rahvuslikku kui rahvusvahelist, šokki üle elatud, on ehk õige aeg rääkida tänavusest hindamisest, filmidest ja auhinnavõitjatest. On nagu on, ette rutates jääb 2021. aasta Cannes’ist täiesti kindlalt meile kõlama see, et esimest korda oli Eesti mitte üksnes esindatud oma filmiga – vähemuskaastootmisena Soome, Venemaa ja Saksamaaga koos tehtud mängufilm „Kupee nr 6“ –, vaid suudeti maailma tippnimede konkurentsis koju tuua ka festivali tähtsuselt teine auhind, grand prix. See on Eesti filmiajaloos märgiline sündmus ja loodame, et ka murranguline.
MAAJA VADI, HEDI TRUU: Tehnoloogia + stress = tehnostress
Tehnostress põhjustab suurel hulgal negatiivseid emotsioone ja selle kogemine on vaimselt raske katsumus. Stress tekib siis, kui inimene kohtab üle jõu käivaid ülesandeid ning teeb korduvalt pingutusi raskuste ületamiseks. See valdavalt negatiivse alatooniga sõna on aja jooksul kujunenud käibesõnaks. 1984. aastast räägitakse ka tehnostressist ja selle sõna võttis kindla tähendusega terminina kasutusele Craig Brod. Lihtsalt öeldes on tehnostress võimetus uute tehnoloogiatega tervislikul viisil toime tulla. Tehnostressi kogedes väljub inimene turvalisest keskkonnast ning tajub seetõttu ärevust ja pinget.
KARIN BACHMANN: Unustatud vana vähemuse uus tulemine
Loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentrismist lahtiütlemiseks vajalik, selleks tuleb ka avalik ruum hobuste, koerte, tolmeldajate ja lindude seisukohast läbi mõelda. Inimene on koos loomaga elanud kaua. Nii koerte kui ka hobuste kodustamine algas umbes 10 000 aastat tagasi; koerad jõudsid inimese igapäevaellu arvatavasti hobusest veidi varem. Praeguseks on koer kodus pigem norm kui erand, hobune aga erakorralise eluviisi indikaator. 2016. aastal oli Eestis registreeritud 10 376 hobuisendit (sh üks eesel). Autosid on 2021. aasta juuni seisuga 912 871, koeri 2019. aasta kinnitamata andmetel 210 000 – ja need on vaid registreeritud koerad.
JAAK ALLIK: Orwelli-vaatemäng Vanemuises
Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust. Totalitarismi õudusi esile manada püüdvas Vanemuise suvelavastuses „1984“ hakkas tõeliselt õõvastav pärast etenduse lõppu. Ma pole kindel, kas toimunu oli Karl Laumetsa lavastatud või tuleb tänada hoopis teatrijuht Kristiina Alliksaart, aga kui aplausi vaibudes ilmusid oma kohtadelt püsti tõusva publiku ette kümmekond mustades särkides „mõtteroimarit“, kes otsusekindlalt kamandasid rahva paigale ning manipuleerisid inimesi ridade kaupa saalist lahkuma, siis oli õhus tõesti tunda Suure Venna reaalset kohalolu. (Kahjuks puudusid löögirühmlastel küll meile viimase aastaga nii omaseks saanud suukorvid.) Samasuguse tunde tekitasid kümmekonna aasta eest meid paljude Tallinna majade fassaadidelt mitme kuu vältel jälginud (Paavo Pettai geniaalselt loodud) Savisaare silmad.
AARE TOOL: Ookean, hiidnukk ja prügihunnik
Muusikaline lavastus „Ookean“ paneb vaataja mõistma, et loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg. Audiovisuaalse teose „Ookean“ keskmes on kaheksa meetrit kõrge tuukriülikonnas nukk, kes kergitab köietõmbe peale kätt-jalga, pööritab silmi ja paotab suud. Nattipidi kraana otsa riputatuna veeti teda mootorimürina saatel etenduspaigas ühele ja teisele poole, ümberringi sebimas kaheksaliikmeline nukuliigutajate meeskond nagu mammutikütid. Vahepeal avas nukk suu, et tuua malbel häälel kuuldavale mõtteteri „kui sureb planeet, siis sureme ka meie“ või „ärme risusta omaenda kodu!“.
KRISTINA JÕEKALDA: Kujutletud ühtsus rahvuskogukonnas – iidsest uudseni
Nii Benedict Andersoni kui Ernest Gellneri teose lähtepunkt on, et rahvuskuuluvus ei ole midagi antut, nagu varasemad uurijad olid seda kippunud käsitlema. Puhtakujulisi rahvusriike ei ole olemas. Ja ometi kasutatakse pidevalt seda kategooriat kui üht ajalookirjutuse alustala. See ongi Ernest Gellneri (1925–1995) raamatu lähtepunkte – „asjaolu, et rahvusprobleem on hakanud näima nii endastmõistetavana, on loomulikult üks rahvusprobleemi aspekt või koguni tema tuum“. Benedict Anderson (1936–2015) kirjutab samamoodi, et „„rahvusluseajastu lõpp“, mida nii ammu on ette kuulutatud, pole veel kaugeltki silmapiiril. Õigupoolest on rahvuslikkus meie aja poliitikaelu kõige universaalsem legitiimne väärtus.“
SILVIA URGAS: Milleks kirjandusajakirjad, kui olemas on Instagram?
Raamatu-suunamudijad mõjutavad üha enam seda, milliseid raamatuid loetakse ja ostetakse. Eesti kirjandus ei kuulu veel nende huviorbiiti. Tänapäeva lugeja raamatusoovitused ei pärine enam pelgalt ajakirjanduses ilmunud arvustustest või poeriiulilt, vaid ka ühismeediast. Bookstagrammer’id ehk Instagrami raamatublogijad ja booktoker’id ehk Tiktoki raamatuteemaliste videote autorid mõjutavad aina enam seda, millest saab müügihitt. Tegu pole mõistagi ootamatu arenguga. Kui midagi on võimalik ühismeediasse sobiva kastmega üle valada, siis seda ka tehakse, sama käib kirjanduse kohta. Kirjastamine on eriti ingliskeelses maailmas senimaani arvestatav äri ning sarnaselt muude toodete ja teenustega käib raamatumüük nüüdseks peamiselt internetis. Seega oli raamatu-suunamudijate esilekerkimine vaid aja küsimus.
MAARIN MÜRK: Tallinna linnakunstil on oma kuraator (intervjuu)
Kati Ots: „Nooremad põlvkonnad on üles kasvanud visuaalipõhise ühismeediaga, see toetab visuaalset kirjaoskust. Sellega on kaasnenud suurem ühiskonnakriitilisus ja empaatia.“ Kati Ots on olnud kunstiväljal aktiivne juba peaaegu kümme aastat: kuraatori, installatsioonikunstniku, projektijuhi, õpetaja ja kriitikuna. Viimased viis aastat on ta olnud spetsialiseerunud avaliku ruumi kunstile ning ühiskondliku õigluse teemadele. Ta on ennast täiendanud Helsingis, Göteborgis, Viinis ja New Yorgis. Kus paikneb linnakunsti kuraator Tallinna linna struktuuris? Kes on sinu tiimikaaslased? Mis kuulub sinu vastutusalasse? See on täiesti uus ametikoht ja kuulub Tallinna strateegiakeskuse strateegilise planeerimise teenistuse ruumiloome kompetentsikeskuse alla. Minu kolleegid on arhitektid ja linnaplaneerijad.
Arvustamisel Jüri Kolgi „Argitraagikaid ja teisi artikleid“
Tallinna joonistustriennaal „Impulss“
Klassikalise muusika festival „Klaaspärlimäng“
Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“
Paul Kondasel on tore pilt „Maasikasööjad“, kus talle omaselt punnsilmne ja kõrgelaubaline seltskond marju nautleb. Maal on kuidagi eriti aktuaalne tänavu, sest hirmsooja suve tõttu on meile avanenud haruldane võimalus elada peaaegu ainult maasikatoidulisena. Raske on mõtiskleda ka millegi keerulisema üle kui randade veetemperatuur või mitmesuguste kokteilide kangused ja nõrkused. Maailm on täis rõõmu, kergust ja muidugi päikesepaistet.
Nagu teada, on Paul Kondas (1900–1985) meie üks kuulsamaid harrastuskunstnikke. Ometi on tema teoste naiivsus kohati näiline, lihtsasse ja lõbusasse laadi on pakitud ka allegooriaid ja sümboleid.
Kondas Kondaseks, aga naiivsus ja lihtsustav vaade on meie ajastul kahtlemata pandeemilised. Loomulikult on südasuvel otsekui jäätisena sulades raske vaagida teemade mitmetahulisust, analüüsida, süveneda ning jõuda järeldusele, et probleemile polegi ühest vastust.
Näiteks rattauputus rongis takistab lapsekäruga ja raskustega liikujaid. Jalgrattaga liikumise maksustamine ja selle otsuse keskkonnasõbraliku käitumise poole nügimisena esitlemine mõjub suurfirma puhul otsekui mälestusväärne lepatriinusoeng kunagise punkari, praeguseks kristluse ja kunsti leidnud Kaido Rätsepa peas. Ehe naivism! Seda enam et on üldteada, et ratta-rongi kombinatsioon on vägagi loodussõbralik valik ning pealinna jaamades puuduvad turvalised rattaparklad.
Naivism lokkab vaat et kõikjal. Vahvates kogukonnafoorumites domineerib arusaam, et miljööväärtuslikel aladel on uudisehitiste puhul ainsad talutavad lahendused butafooria ja ilutsemine. Dialoog ajalooga, kus moodsam praktika ja loominguline lähenemine on omal kohal, jäävad ikka väga võõraks. „Ei koledatele kastidele!“ hõigatakse vähegi sirgema seina puhul. Ometi on väärt miljöö habras loomake – umbes nagu koaala, kes pelgab agressiivsust ja tehistoitu. Ühe või teise koha identiteediloomeks ei piisa müügimuinasjuttudest ja sepisrõdust, vaid vaja on nutikalt rajatud lahendusi.
Ega ka arhitektid ole naivismist priid. Vaadates renoveeritud koole ja lasteaedu, siis miskipärast arvatakse, et lapsed jumaldavad ruutude ja ringidega ehitud majaseinu, viltuseid ja ümaraid avasid. See on vägagi algeline arusaam laste loovusest ja selle edendamisest! Ses mõttes on tore näiteks liigses hipilikkuses süüdistatud Waldorf-süsteem, kus elu ei imiteerita nukuköögis, vaid küpsetatakse kakukesed oma kätega valmis, ehitatakse puidust lelusid ja onne ning käiakse näiteks sotsiaaltöö praktikal.
Lihtsam on muidugi usaldada täisinimese kombel vastutamine ja otsustamine teistele. Siiski võiks ka ise mõelda, et rannavalve hoiatusest hoolimata pole kalda ääres isegi punase lipuga ohutu vees pladistada, seda enam et sügavamal on vesi alla 16 kraadi. Teatav info on siiski masside silmis üsna hämar. Näiteks ujuti kui üks mees lilla lipuga, mis ei tähista sõprust ega mingit alternatiivset kehapraktikat, vaid hoopis veereostust. Kahju!
Ometi võib jumalat tänada, et spetsialiste – näiteks vetelpäästjaid – ikka mingil määral usaldatakse. Eriti kui arvestada, et viimase aasta jooksul on vaat et kolmandik rahvastikust muutunud harrastusviroloogideks.
Aga jah, jõukas ühiskond saab hobisid lubada. Enam ei pea kollektsioneerima õlleklaasialuseid, salvrätte ega tikutopse, nüüd võib ka täisinimene minna tantsima balletti või harrastada maalikunsti à la Kondas. „Enda kohta täitsa tubli!“ on mul välja mõeldud toetav vormel laste diletantlike tegemiste kohta. Ent riik ei saa jääda siiski estofiilseks hobiprojektiks. Üks asi on külapeol kaasa plaksutada memmekeste piinlikuvõitu mustlastantsule, teine tera on loota tuletõrje asemel koduses valves ehk kartulimaal olevale priitahtlikule. Viimasel juhul on kvaliteetse abi lootus püha lihtsameelsus.
Ometi on rida asju, mida saame ise ära teha. „Sööge maasikaid ja grillige liha!“ meenub mulle vaimustav soovitus verekeskusest. Võrreldes rallisõidu, Estonia huku teooriate väljapakkumise, kodukootud koroonauuringute, triatloni või mõne muu ebameeldiva rahmeldamisega on doonorlus ja elu nautimine palju kasulikumad harrastused.
Nädala pärast algab Viljandi folk. Kõige kiuste püütakse taas teha täiemahuline kaugeid maid kaasav festival, mida olud mullu ei lubanud. Täisverelist folki on väga vaja. Etnokultuuri staatus on siinmail jätkuvasti kindlusetu. Tõsisemas, eksootilisemas ja eksperimenteerivamas vormis on pärimusmuusikale väljaspool Viljandi suve keeruline kuulajaid võita. Kui püüad Puuluubi saatel kelmikaks muutunud seltskonnale päris Aafrika vm kaugete maade muusikat mängida, saadetakse sind puu taha.
Fantastilistele arengutele vaatamata ei ole pärimusmuusika mahasalgamatult tähenduslikus, kandvas ja kõnekas vormis meil jalga maha saanud. Massi surve all moonduvad folküritused väikekodanlikuks ilulemiseks või simmanisummeriks. Meelest ei lähe Mart Niineste, kes nägi meie etnokultuuris muumia elustamist ilukirurgiaga – vaba ja sisuka loomelennu kompenseerimist instrumentaalse virtuoossuse ja puise džässibotoksiga.
Loomemajanduse „pärituules“ purjetavas Eestis on etnoga lood halvemini kui sotsialistlikus Mongoolias ja Kesk-Aasias. Sellest pole iseenesest midagi. Etno-fusion õitseski neis oludes iseäranis nagu siiditeed Peter Frankopani ajalooümberhindamistes. Dos Mukasani, Samarkandi, The Bayan Mongol Variety Groupi, Sato, Boomerangi jpt bändide loomingulise julguse, haarde ja vabaduse mõju püsib. Absurdsel koroonaajal, kui tavalised kultuuri- ja elukraanid olid kinni, oli lugematute troonivate teadmanaiste ja -meeste õpetusil parim mekk just koos kasahhi ja mongoolia etnopsühhedeeliaga.
Pärimusmuusika jälg meie kultuuris on kahjuks efemeerne ja ebakindel. R2 häälekad muusikanõustajad peavad pärimussugemeid millekski, mida elitaarsel ja progressiivsel popitegijal ja -tarbijal tuleks juba a priori, sooritusest sõltumatagi, vältida. Puberteedi esimesi trükiproove üleöö ununeva ja aeguva hiphopibiidi taustal propageeritakse samas kõrvulukustavalt.
Ometi pärimusmuusika metafüüsilised sügavikud, kultuurilis-poliitiline huvitavus ning instrumentaalne ja poeetiline rikkus on ammendamatud. Kolleeg ütles kord, et kui näed plaati poola džässiga, osta kohe. Eksida polevat võimalik. Olen sedasi siiski komistanud, aga pärimusmuusikaga võidab tõepoolest peaaegu alati. Vinüül gagauuside rahvamuusikaga ei ole jaaniläbul parim, ent geopoliitika, külmutatud konfliktide, Türgi, Vene ja lääne kultuuriliste ja poliitiliste mõjusfääride jms üle mõtiskledes on tegu hindamatu fooniga.
Kui ammendamatu on aga pillide, helivärvide ja nendega kaasnevate atmosfääride, hoiakute ja elunägemuste maailm, võib aimata Lubomir Yorga näitel, kes ainuüksi ühel plaadil kasutab kümneid Moldova puhutavaid rahvapille. Ja kui palju alternatiivseid eluhoiakuid ja meeleolusid vastukaaluks lääne rähklemisele, laastavale saavutus- ja edukultusele leiab kas või Pärsia taustaga muusikast.
Seetõttu teeb folgiarmastaja kadedaks kauge Ladina-Ameerika, kus pärimuskultuur näib olevat popmuusikas ning seeläbi ka ühiskondlikes võitlustes ja identiteediotsingutes vähemasti Caetano Veloso ja Gilberto Gili ajast peale Eestist sisukamalt ja kindlamalt esindatud. Sestap on tore, et mõni kuu enne autori paari nädala tagust surma eestindati Jesús Martín-Barbero „Meedia – vahendist vahendajaks“.
Barbero vaidleb massikultuuri saatanlikkust jutlustanud Theodor Adornoga, ent ilmestab ka, kui lihtne on kultuurinähtusel moonduda hingetu võltssäras suunamudimise, rähklemise ja edukultuse analoogiks, selmet selle närususe vastu lootust anda. Folgi- ja kultuurirahvas võiks Barberot lugeda, et enne mõnd järjekordset äriprojekti, kaubaketi reklaami või tühjusest ja totrusest pakatavat intervjuud mõelda, kas edevuse kõrval jääb temast mingi jalajälg ka ses mõttes, mis teeb Barbero või Veloso arvates popkultuuri sisukaks. Juhan Ulfsakit tsiteerides: „Andekal inimesel on rahvani jõudmine lihtne, oluline on, mis endast maha jäetakse.“
Suvesoojus kergitab igal aastal avalikuks vestlusaineks küsimusi, mis on sisult ülitõsised, kuid mida saab käsitleda pigem meelelahutuslikuna, sest nii on mugav ega pea midagi otsustama. Rannas alasti päevitamise ja palja ülakeha võrdsuse teemata pole läinud mööda tänavunegi kuumalaine (Eesti Päevalehe päevateema). Nudistide (keda ka naturistideks nimetatakse) sajandi jagu kestnud valgustustöö ei ole kandnud maailmas ligilähedaseltki sama vilja mis tahes muu õiguslusega. Riietatud ja riietamata inimese võrdsus sh avalikus ruumis peaks olema midagi sama loomulikku nagu võrdsed õigused, sõltumata nahavärvist, soost, seksuaalsest eelistusest või kodukeelest. Aga ei ole ja jääb vaid kahetseda, et Eestis riieteta, s.o alasti ehk loomulik olek põhiseaduse kaitse alla pole pääsenud.
Põhiseaduse asemel reguleerib riietumist aegunud kultuurinorm, mis ei võta sugugi arvesse inimkonnale juba ammu teada fakte rõivastumise, eriti liigrõivastumise kahjulikkusest. Ilma riieteta läheme tagasi ahviks, jäävad konservatiivid endale kindlaks, kuigi hoopis enam tõde on nudistide väites, et riieteta inimene on enese kehaga rohkem rahul ja tugevama identiteediga, sest see tuleb ainult seest, mitte võõrastest sulgedest, mida endale külge riputatakse.
Liigrõivastumisega peaks juba praegu pidama leppimatut võitlust, sest tegu on inimliigi eksistentsile kriitilise küsimusega. Rõivad on lõpptoode, mille valmimise ahelas on esindatud nii mürgirohke põllumajandus, taastumatu tooraine, orjatöö, defitsiitse puhta vee tohutu raiskamine ning suutmatus produkte taaskasutada. Rõivad on üks inimtekkelise kliimamuutuse suurpanustajaid, mis ei ole jäänud märkamata ka üleilmsel otsustustasandil. Rõivad ja kliima on seotud kaheti. Mida rohkem ostetakse rõivaid, seda kiiremini soojeneb kliima. Mida soojemaks läheb elukeskkond, seda vähem on aga riideid vaja isegi maakera jahedamates inimasustusega piirkondades. Loodetavasti kasvab vastavalt ka igaühe tung riided seljast heita, hoolimata iganenud usu- ja kultuurinormidest.
Tänavu veebruaris kiitis Euroopa parlament heaks resolutsiooni ringmajanduse tegevuskava kohta, kus pole küll otse juttu rõiva- ja moetööstusest, kuid mille sihiks on seatud vett ja tööstuse tooraineid raiskavate tootmisharude ohjeldamine süsinikuneutraalsuse saavutamise osana. Euroopa komisjon aga on lubanud lähiajal valmis saada tekstiilistrateegia. Faktid tekstiilitööstuse kohta selle suundumuse taga on hirmuäratavad. Seejuures on tegu valdkonnaga, kus raiskamisest saab vabaneda tagasilöökideta, sest see majandusharu ei rajane inimeste vältimatu esmavajaduse rahuldamisel, vaid aina suuremas osas ainult edevusel ja ahnusel.
Rõiva- ja jalatsitööstus annab kokku 10% kogu maailma kasvuhoonegaasidest, rohkem kui üleilmne lennundus ja merelaevandus kokku. Aastal 2017 paisati rõiva- ja jalatsitarbimisega Euroopa Liidus atmosfääri keskmiselt 654 kilo süsihappegaasi elaniku kohta. Eurooplased ostavad praegu 40% rohkem riideid kui 25 aastat tagasi. Keskmine eurooplane soetab endale rõivaid ja muud tekstiili aastas 26 kilo, millest aga juba samal aastal 11 lihtsalt ära viskab. Sellest omakorda läheb rõivastena taaskasutusse vaid 1%, pisut enam arenguabiks muudele kontinentidele, kuid 87% põletatakse või kaevatakse maa sisse. Loomulikult sünnib keskkonnakahju ka enne rõivaste enneaegset hukku. Rõivatootmise osa puhta vee reostamisel on viiendik kõigi majandusharude summast. Näiteks puuvillakasvatuses, mis võtab enda alla vaid 2% põllumaast, kasutatakse ära peaaegu veerand kõigist põllumajanduslikest taimemürkidest. Veel piltlikumalt: iga T-särgi valmimiseks on vaja 2700 liitrit vett, mille reostamist me neid tarbetuid särke kokku kuhjates kinni ei maksa.
Ilus olemiseks pole tingimata riideid vaja.
Tööstust võib normide ja standarditega ahistada, kuid see on vaid pool lahendust, kui midagi põhimõttelist ei muutu kultuuris ja tavades. Selles osas võiksid humanitaar- ja sotsiaalteadlased otsustajatele head nõu anda, kuid neilt, erinevalt uudismoest kuulata teadusnõukodade loodusteadlasi, ei ole endistviisi kombeks midagi küsida.
Kui inimesed on millegagi liialdama hakanud ning liialduste tagajärjed on neile endale ja inimliigilegi ohtlikud, siis on avalikul võimul kaks põhihooba soovitud liikumissuunale jõudmiseks. Esiteks peab kiiresti kaotama piirangud ning õhutama suuremat vabadust seal, kus see on soovitav. Ja teiseks piirama maksude ja keeldude abil otsustavalt seniste harjumuste rajal jätkamist. Liigrõivastumine on täpselt samasugune pahe nagu alkoholi liigtarvitamine, seega on loogiline koormata aktsiisimaksuga ka riided ja jalanõud, nagu on tehtud alkoholi ja tubaka puhul. Ikka piirini, et keskmisel ostjal valus hakkab ja tal enam ühtki üleliigset hilpu kappi ei sugene. Öeldut lugev keskmik mingu nüüd oma garderoobi ja arvutagu kokku, kui palju tal riideid on, seejärel püüdku meenutada, mitu korda ja millal on ta neist erilisemaid üldse kandnud. Küsimus ei ole ainult karusnahkades ja loomapiinamises. Suur osa meie igapäevarõivaist on objektiivselt võttes tarbetud, kuid meil olemas, kuna me ei ole pidanud nende keskkonnamõju kinni maksma.
Hea näide on kõikvõimalikud ametirõivad, kohtuniku talaarist relvakandjate paraadmundrini. Kas me tõesti tunneme ja hindame pastorit, kohtunikku või kindralit eeskätt tema ametirüü tõttu ja tema ametitegevus ei tunduks meile enam usutav, kui ta oleks suvepalavuses meie ees kantslis, troonil või väesalga ees palja ülakehaga? Näiteks Venemaal andis palja ülakeha näitamine presidendile autoriteeti juurde.
Üle ilma sadade miljonite, meilgi kümnete tuhandete kontoritöötajate ülikonna- ja kostüümikultuur on sama keskkonnavaenulik. Miks peaks moodsates stabiilse temperatuuriga siseruumides kandma ühe rõivakihi asemel seljas nelja-viit? Kas bürokraadi teeb heaks selge keelekasutus ja oma aine laitmatu valdamine või kolleegist suurem triiksärkide, lipsude ja vestiga ülikondade kollektsioon? Pandeemiaaeg on kinnitanud, et pesuväel kodus tegutsedes ei anna bürokraat sugugi vähem ja kehvemat toodangut kui lipsustatult kontoris. Miks ei võiks siis ka ametihoones minimaalrõivastuses ringi liikuda? Või mida peale keskkonnareostuse annab kokkuvõttes tohutu ühiskondliku surve toel käiv võidurelvastumine pahatihti vaid kord elus kandmiseks loodud rõivakomplektide alal, kui ühiskonna koorekiht igal aastal valmistub presidendi vastuvõtuks?
Ühesõnaga, vähem rõivaid on parem ja selle printsiibi kultuuris kinnistumine võiks erilist rõõmu pakkuda lapsevanematele, kes kehtiva normi järgi peavad igal aastal järeltulijaile uue täisvarustuse soetama ja vana ära hukkama. Ja kultuuri muutmiseks ei olegi ränga maksustamise kõrval muud võimalust kui alustada lastest, sest vanu halle mehi, kes ei taipa võimu juurest ära minna, niikuinii ümber ei õpeta. Algust saaks teha lasteaias, hästi köetud ruumides, kus lapsed võiksid suurema osa ajast olla alasti või napis riides. Inimkehade kuju mitmekesisuse varajane teadvustamine arendaks empaatiat, arusaama, et mis on loomulik ja kaasa antud, seda ei pea varjama ega häbenema. Üldhariduskoolis peaks võimalikult täies alastuses ehk parimate antiiktavade vaimus läbi viima vähemasti kehalise kasvatuse tunnid siseruumides. Jätta see tegemata kartuses, et spordiilm ja haridussüsteem tervikuna kubiseb pedofiilidest ja muudest vanadest pervertidest, on ulme tõekspidamine. Kui neid näputäis ongi, siis need peab lihtsalt kinni nabima, mitte hirmukujutelma tõttu oma järeltulijaid tulevikuta jätmisega karistama.
Selge see, et külm ilm või mõni muu eriolukord sunnib inimesele mõnikord ikka mõne ihukatte selga. On ameteid, kus näiteks tööohutus riidevarustust nõuab. Rõivad peaksid kultuuris sallitud ja õiguses soositud olema ennekõike hügieeni, tervise ja ohutuse põhjendusel ning teatud temperatuuri ülem- ja alampiirist alates, kõik ülejäänud peaksid aga saama vabaduse mitte oma ihu ja keskkonda liigrõivastumisega koormata, vabaduse end mitte tulevikuta jätta.
Kes seda juttu uskuma ei jäänud, võib nüüd lehe käest panna ja lähimasse rõivapoodi tõtata, et värske kiirmoe soetamisega oma meelepaha maandada ja tunda rõõmu teadmisest, et on sellega inimkonna lõpu jälle päevakese lähemale toonud. Teised, kes mõistsid, alustagu ülearuse seljast heitmisega, nagu üksmeelselt tehti näomaskidega päeval, mil kadus nende kandmise sundus ja tervisekaitseline põhjendus. Mis vahet siis näo-, rinna- ja istmikukattel nii väga on?
Koroonakriis on juba ammu üle kasvanud ühiskonna seisundiks, kui mitte kriisiks, mis vajab ühiskonnateadlaste – sotsioloogide, politoloogide, filosoofide – vaatenurka, et sellest aru saada ja seda lahendada. Kas COVID-19 tõrje teadusnõukoja eesmärk võiks olla laiem, sest kriisi olemus on muutunud ja ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näidu muutumine ja värsked reoveeandmed? Kas ja kuidas saaksid ühiskonnateadlased aidata praegu olukorras selgust luua ja suurtele küsimustele lahendusi pakkuda?
Vestlusringis on poliitikateooria professor Peeter Selg Tallinna ülikoolist, kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Tartu ülikoolist ja Tallinna ülikooli dotsent Barbi Pilvre.
Barbi Pilvre: Reoveenäitajad on rohelises, ent on selgunud, et koroonakriis on eri eluvaldkondi ja ühiskonnagruppe puudutanud isemoodi. Ilmuvad esimesed optimistlikud majandusprognoosid, ent mõni eluvaldkond nagu turism või meelelahutustööstus on varjusurmas ja inimesed on tööta või sunnitud eriala vahetama. Nukrad on andmed vaimse tervise, kasvava alkoholi tarvitamise, hariduslünkade ja naiste halvenenud olukorra kohta. Missuguse jälje on koroonakriis ja piirangud ühiskonnale jätnud?
Triin Vihalemm: „Koroonakriisi mõjud haakuvad suurte arengusuundumustega, näiteks töö olemuse muutumine, vananemine, tervisepõhine kihistumine, pelg jälgimisühiskonna ees, digisõltuvused, rahvusriikide ja üleilmsete süsteemide järjest teravamad vastuolud jne.“
Triin Vihalemm: Kui määratleda koroonakriisi jälge pikaajalise ühiskonnamõjuna, siis kriisi mõjul ei ole üht tsentrit, vaid samal ajal on tekkinud ja tekib muutusi hajali paljudes kohtades. Koroonakriisi mõjud haakuvad suurte arengusuundumustega, näiteks töö olemuse muutumine, vananemine, tervisepõhine kihistumine, pelg jälgimisühiskonna ees, digisõltuvused, rahvusriikide ja üleilmsete süsteemide järjest teravamad vastuolud jne. Need ilmnevad mõne aja pärast.
Kui tuua üks konkreetne näide, mida olen ise uurinud, siis see on organisatsioonide kommunikatsiooni ja töökultuuri muutumine. Märkimisväärne osa organisatsioonidest ei taasta kogu varasema vahetu kommunikatsiooni praktikat. Digitaalselt vahendatud nõupidamised, instrueerimine, turundus ja ka loominguline töö jääb osalt veebipõhiseks, mis tähendab uusi ruumikasutuse, ajaplaneerimise ning töötajatega kontakti hoidmise viise, ärikommunikatsiooni normide muutust jms. See omakorda muudab nõudluse struktuuri näiteks elamumajanduses.
Nõrkade signaalidena on märgata palju muudki. Muutunud on ettekujutus üleilmsetest riskidest ning riigi suutlikkusest probleeme hallata, polariseerumas on arvamused tervishoiu ja sotsiaalkaitse küsimustes: kuhu kulutada? Teenindusel põhinev ettevõtlus on kiirendatult kohandunud digitaalse taristuga ning see muudab tarbimisharjumusi. Elustiilid ja organisatsioonikultuurid on polariseerunud: osa soovib rohkem soodustada kohalikku tootmist, tarbimist ja n-ö isetegemist, osa loodab globaalsete ärimudelite ja sellel põhineva elustiili – lennureisid, üleilmne kaubandus jm – kiirele taastumisele.
Peeter Selg: Näeme riigi kui suveräänse üksuse tagasitulekut koos sellele omase sunnijõu monopoliga. Üks võimalus suveräänsust määratleda ongi ju, et
Peeter Selg: „Koroonakriis ei ole ainult viroloogiline ega epidemioloogiline kriis, vaid läbi on põimunud mitu kriisi, mida ei ole võimalik lahendada ekspertiisi põhjal.“
suverään on see, kes või mis otsustab eriolukorra üle. Ei Eestis ega Euroopas pole riik ammu nii palju suveräänset võimu rakendanud: mitte ainult eriolukord selle sõna juriidilises tähenduses, mis kestis Eestis kaks kuud, vaid kõiksugu piirangud ka väiksemas mahus on toonud tagasi riigi kui sunniaparaadi kuvandi. Vahepeal tundus, et suveräänne riik on lahustumas üleilmsetesse moodustistesse nagu turg, kapital ja riigiülesed poliitilised kehandid, näiteks Euroopa Liit. Teiselt poolt on riik olnud juba mitmeid põlvi Euroopas pigem hoolekandeasutus kui see, kes lajatab n-ö ülevalt alla. Suveräänsuse- või sunnikeskne riigi ja avaliku võimu kuvand toob aga esile sellele klassikaliselt vastanduva nähtuse – indiviidi, kes peaks justkui olema riigi omavoli eest kaitstud, põhiõiguste ja põhivabaduste kaudu.
See on klassikaline liberalistlik poliitfilosoofia, mille kõige kärarikkamad kuulutajad on tänapäeval ka kõige kärarikkamad liberalismivastased – konservatiivid, õieti konservatiivset ideoloogiat propageerivad populistid –, paradoks, mis pandeemia ajal on tugevamalt esile kerkinud. Inimeste põhivabadusi esitatakse vulgariseeritud kujul – levib omamoodi vulgaarliberalism. Ükski klassikaline liberaal ei ole väitnud, et vabadus tähendab, et võib teha, mis tahes pähe tuleb, vaid seda, et vabadus on piiratud teiste vabaduste ja õigustega. See teisekesksus kaob populistide mõttemaailmas ära. Kultiveeritakse arusaama „minu tervis, minu asi“ ja „meil on ju valikuvabadus ja arvamusvabadus“. Nojah, kui tegemist on rasvumise või joomarlusega, viimase aja tüüpiliste rahvatervise probleemidega, siis – teatavate mööndustega – see nii ongi. Aga kui räägime nakkavatest viirushaigustest, siis ei ole kellegi tervis ainult tema enda asi, ja isegi kui meil on valiku- ja arvamusvabadus, siis ei järeldu sellest, et iga valik ja iga arvamus on adekvaatne. Vulgaarliberalismi propageerijatel on sellest jube raske aru saada. Siin on analoogia turvavöö kinnitamisega. Kui autos on neli inimest ja üks ei pane turvavööd kinni, sest „tema tervis, tema asi“, siis tõsisema avarii korral tapab see üks ka ülejäänud kolm, kui ta mööda salongi ringi lendab ja edasi-tagasi põrkab.
Teisekesksus on loomult ka demokraatlik alge ja just see, mis eristab demokraatiat idiokraatiast. Sõna idiotes algtähendus ei olnud „nõrgamõistuslik“, vaid just see, kes ei hooli teistest ega ühistest asjadest. Vabadus olla idioot on omamoodi kõverpeegeldus riigi kui suverääni kuvandist, millega oleme poolteist aastat silmitsi olnud. Ja on terve rida poliitilisi jõude, kelle huvides on seda vastandust võimendada. Populismi põhivastandus – rahvas versusestablishment – langeb viljakale pinnasele ja saab tuge müriaadist „oma peaga mõtlejatest“, kes – nähes teaduse köögipoolt, millest Triin räägib – vastanduvad kõigele, mida ülevalt poolt pakutakse.
Pilvre: Kuidas paistab ühiskonna praegune seis teadlasele? Kas ühiskond on saanud kriisis targemaks? Kas teaduse roll on kasvanud?
Vihalemm: Tahaksin esile tuua kaks üldist eri eluvaldkondi läbivat mõttemustrit, mis on pandeemiaga võimendunud – mõned näited valdkondadest, mida olen varem uurinud.
Vaatamata vaktsiinide kiirele tulekule on inimesed omal nahal tundnud, et teadus ei teagi kõiki vastuseid, ja kogenud vastuolulise info virvarri. Teatud mõttes on tavakodanikud olnud teaduse köögis kaasas, selmet rahulikult lauas oodata, kuni ettekandja toob valmis roa, kristalliseerinud teaduslikud teadmised. Umbusk vaktsiinide suhtes on selles olukorras normaalne reaktsioon. On näha, et inimesed ei ole enda tervisekäitumises valmis võtma n-ö klassikalisi rolle: kui oled haige või nakatunud, siis on sinu ühiskondlik ülesanne käituda vastavalt haige rolli ettekirjutustele, nii nagu Ameerika sotsioloog Robert Merton 1960ndatel postuleeris.
Kuna viimastel kümnenditel on haigustest domineerinud mittenakkuslikud, degeneratiivsed haigused nagu vähk ja südame-veresoonkonnahaigused, siis on ümber kujunenud ka tervisekäitumise ühiskondlikud normid ja rollid. Tagasipööramine on siin raske, kui mitte võimatu. Isikliku elukvaliteedi nõuded – ka haige olles – on tõusnud ja kollektiivse vastutuse osa on vähenenud. Nii tekivadki ühiskonnas iga pandeemialainega tugevad pinged.
Pandeemiakogemus võimendas tõenäoliselt veelgi era- ja tööelu, samuti poliitiliste otsuste ajaperspektiivi: see lühendas veelgi olevikku ning vähendas tuleviku planeerimist, kuna „musta luige“ stsenaarium – sündmused, millel on väike tõenäosus, aga suur mõju – saigi tõeks. Mary Douglase kultuuride tüpoloogiast tulenevalt on pandeemiakogemus otsustamise kultuuris võimendanud hierarhia (eksperdid otsustavad ülalt alla) ja fatalismi (ehku peale mineku) alusel otsuste tegemist ning vähendanud egalitaarse (kõik osalevad võrdselt positsioonilt) ja individualistliku või konkurentsipõhise (võidab see, kel on parim lahendus) otsustamise populaarsust.
Need üldisemad tähenduste ja käitumisstrateegiate nihked on tõenäoliselt pikema ning mitmeastmelise mõjuga.
Selg: Lisan, et kõige raskem on praeguse kriisi juures mõista, et sellele ei saa olla n-ö elegantset lahendust, kus otsustamine taandatakse ühele loogikale – olgu siis individualism, egalitarism, hierarhia või fatalism. Saab olla pidevalt muutuv lahendus, mida nimetatakse rohmakaks lahenduseks (clumsy solution). See kõik räägib vastu tavalisele otsustaja ideaalile: sa pead olema otsusekindel, ei tohi olla kõikuv, kõige hullem, kui veel valesti otsustad … Samal ajal on koroonakriisiga edukalt toime tulnud riikide eripära just selles, et ollakse valmis tunnistama oma piiratust ja sellest tulenevalt – mis on eriti oluline – räägitakse oma tegevusest, ollakse nii läbipaistev kui võimalik. Sellest tekib üks kummaline demokraatiat võimaldav fenomen, mis ei ole oma loomult ratsionaalne – see on usaldus. Kui näeme tegutsemises läbipaistvust, siis usaldame tegutsejat, isegi kui me ei saa alati kõigest aru.
Pilvre: Kas näete ühiskonnateadustes selgeid probleemipüstitusi, uurimisülesannete sõnastamise vajadust?
Vihalemm: Koroonaeelne aeg ei tule tagasi, sest muutused toimusid korraga mitmes elusfääris. Iga kriisiga kaasneb osalt taastumine, osalt valmistumine-õppimine ja osalt innovatsioon. Uurimisküsimusi tuleks ka püstitada vastavalt. Näiteks innovatsiooni puhul peaks küsima igas valdkonnas, kus on nišid, millele koroonakriis andis arengueelise. Hariduse valdkonnas, kus tekkis tungiv vajadus edastada õpilastele uusi teadmisi, jälgida nende arusaamist, arutelude ja loominguliste ülesannete lahendamist kaugsuhtluse kaudu, toimis väga elav kogemustevahetus olemasolevate meetodite ja tehniliste võimaluste üle, aga kui need ei rahuldanud, hakati ise uusi välja töötama. Innovatsiooninišše on tekkinud palju – aja jooksul selgub, mis jääb püsima. Rääkimata kogu e–kaubanduse ja -teeninduse ning logistika valdkonnast, mis sai tugeva arengumüksu. Tuleks jälgida, millist mõju koroona avaldas või avaldab üleilmsetele arengusuundumustele, ning analüüsida, mida saab Eesti enda arenguks ära kasutada.
Pilvre: Kuna nakatumisnäitajad on madalad, ootavad mõned koroonaeelse aja ja endiste käitumismustrite tagasitulekut, aga mõnel hinnangul olemegi uues ühiskondlikus olukorras, kus õpime elama koos uut tüüpi viirustega. Kas naaseme koroonaeelsesse ajastusse või on tegu suuremat sorti muutusega? Mis on jäädavalt muutunud?
Vihalemm: Nagu öeldud: varasem aeg ei naase, igas valdkonnas on areng saanud koroonaga seoses mingid müksud, mis võivad viia jäävate muutusteni. Arvan, et koroonapiirangud ja ühiskondlik reaktsioon neile on teatud mõttes kvaasi-eksperiment ka tuleviku tarbeks. Kooruvad välja probleemid, mis vajavad nii spetsialistide kui ka laiema avalikkuse refleksiooni. Tulevikuühiskond maadleb viisil või teisel ressursiproblemaatika ja enesepiiramise vajadustega.
Kogu tõde ühiskonna seisundi kohta ei selgu reoveeuuringutest. Pildil Paljassaare reoveepuhastusjaam.
Pilvre: Kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kiuste on suhted riikide vahel praegu segased. Vaatamata sama viiruse põhjustatud epidemioloogilisele olukorrale ja justnagu sarnasele kriisile on riikide kriisilahendamise meetmed ja vastavalt ka kujunenud olukord eri maades väga isesugune. See peaks tõendama, et tervisenäitajate tõlgendamine on mitte ainult epidemioloogide ja viroloogide, vaid võimu kasutavate ja regulatsioone välja mõtlevate ametkondade pädevuses. Piirangute kohta esitatakse üllatavalt vähe küsimusi, ehk ainult õiguskantsler Ülle Madise ja endine õiguskantsler Allar Jõks on olnud avalikkuses nähtaval regulatsioonide proportsionaalsust ja põhjendatust kahtluse alla seades ning toonud esile ka suvalisust ja põhjendamatut võimukasutust.
Koroonakriis on toonud ilmselt põhjendatud vajaduse inimese privaatsust riivata võivate järelevalve, regulatsioonide ja reeglite järele. Kuidas näete teie arengut võimukasutuses? Kas regulatsioonide kohta võiks esitada rohkem küsimusi? Miks neid ei esitata?
Vihalemm: Kuna see on heaoluühiskondades uus problemaatika, siis ei osata esitada ka n-ö häid küsimusi. Piiranguid on seni arutatud üsna üheplaaniliselt. Näiteks vastutuse ja kollektiivsete kulude üle ei ole ma kohanud head arutlusloogikat. Meditsiinikulutused ja toetused tulevad maksurahast. Ei ole eriti märgata, et küsitaks üldisemalt kriisiga hakkamasaamise korralduse, kas või toetuste andmise strateegiate kohta. Toetuste skeemid põhinesid maksudistsipliinil ja töötajate arvul. Mulle ei ole eriti silma jäänud toetusi, mida jagataks kriisiajal innovatsioonile, mis võiks taastumist kiirendada.
Pilvre: Miks on Eestis nii üksmeelselt nõus oldud ka isikuandmete kaitse ja üksikisiku vabadustega vastuolus olevate lahendustega?
Vihalemm: Meenub üks uuring, kus võrreldi Euroopa riikide elanike suhtumist avalikus ruumis suitsetamise keelamise kohta. Riigid, kus inimesed vähe protestisid, paistsid silma individualistliku käitumise strateegiatega: kas n-ö pandi tuima, s.t reegleid ignoreeriti (olen näinud suitsetamist otse keelava sildi all) või oldi loomingulised, et neist mööda nihverdada (baarid ja kohvikud). Siin võib olla samasugune efekt. Nihverdavaid loomingulisi käitumisstrateegiaid oli palju näha maskikohustuse ajal: näiteks bussijuhile piletit näidates kanti maski, istekohale jõudes võeti ära, kusjuures kaasreisijad üksteisele märkusi ei teinud. Selline käitumismuster võib mõjutada ka n-ö digitaliseeritud tegevusvaldkondi – loodetakse, et küll kuidagi saadakse ikka hakkama.
Pilvre: Väga palju pakutakse digitaalseid lahendusi, alates Hoia rakendusest kuni nüüd vaktsineerimisega seotud digitaalsete tõenditeni. Kas digitaalsed lahendused laiendavad ametkondade võimukasutust ja kontrolli? Kohati tundub, et kui näiteks haigete ja tervete või vaktsineeritute eristamise lahendus on digitaalne, siis on ta kuidagi äge ja aktsepteeritav ega piira üksikisiku vabadusi või õigust privaatsusele.
Vihalemm: Andmete kasutamise, sh inimeste profileerimise piirid ja eetika on alles kujunemisjärgus ja neid debatte tuleb pidada. Kuna vaktsineerimisega seotud võimalikud õigused ja piirangud võivad muuta andmete profileerimise küsimuse inimestele argiselt tajutavamaks, siis on see hea prototüüp või näidisteema, kus saab teha ka kodanikuteadust, kaasata inimesi rohkem aruteludesse, kuidas nemad näevad valikuid mugavuse, turvalisuse ja privaatsuse vahel.
Selg: Nõuab suurt usaldust, et selliseid lahendusi aktsepteeritaks. Eestis ja Euroopas laiemalt sellist usaldust ei ole. Usaldus tekib käitumuslikult, mitte kuidagi läbi rääkides. See poolkriminaalne viis, kuidas praegune Eesti valitsus moodustati keset kriisi, ei tekita usaldust isegi nende seas, kes rõõmustasid, et vähemalt väikese vastiku natsiriigi kuvandist saame äkki üle. Seesama vulgaarliberalism, millest rääkisin, ja mida on praegu hea opositsioonil ning professionaalsetel kõigevastastel (nt SAPTK) võimendada, mõistab ju riiki esmajoones ülevalt alla omavolitsejana, kelle eest saab end kaitsta ainult põhiõiguste ja -vabaduste abil. See mõttelaad, et võim võiks kuidagi panustada inimese vabadusse, või ka vastupidi, et ilma vabaduseta pole mõtet võimust rääkida – arutelud, mis vähemalt paar põlve on juba poliitilises filosoofias läbi mängitud –, on praegu tagaplaanil. Peavoolu poliitilises mõtlemises – vähemalt, mis puudutab praktikat – oleme kusagil XVII sajandi lõpus, Thomas Hobbesi juures. Jällegi, läbipaistvus, mis on üks liberalismi ideaale hilisemas arengus pärast Hobbesi, ja sellest tulenev usaldus on paradoksaalsel kombel olnud praeguse kriisi ajal eriti esiplaanil hoopis mõnes Aasia riigis nagu Lõuna-Korea ja eriti Taiwan. Euroopa lonkab siin kõiki jalgu. Tahaks öelda, et mis lonkab, see käib, aga Euroopa on ikka häbiväärselt kehvasti hakkama saanud, arvestades tema ressursse, Ameerika Ühendriikidest rääkimata.
Pilvre: Peeter Selg, oled mõni aasta tagasi iseloomustanud Euroopat ja ka Eestit tabanud migratsioonikriisi kui nurjatut probleemi, mille olemust on keeruline lõplikult defineerida ja seetõttu pole ka lahendusi. Kas koroonakriisi saab iseloomustada kui nurjatut probleemi ja kui, siis mis mõttes?
Selg: Koroonakriisi on erialases kirjanduses tõepoolest juba üsna laialdaselt iseloomustatud nurjatu probleemina, eriti 2020. aasta teise poole ja 2021. aasta teadusartiklites. Oleme kolleegidega seda samuti nurjatu probleemina käsitlenud (muuhulgas kaitseb augustis sel teemal doktoritöö minu juhendatav doktorant Benjamin Klasche Tallinna ülikooli riigiteaduste erialal). Alguspunktina on palju rõhutatud sedasama, mis on osalt ajendanud ka praegust intervjuud – tõdemus, et koroonakriis ei ole ainult viroloogiline ega epidemioloogiline kriis, vaid läbi on põimunud mitu kriisi, mida ei ole võimalik lahendada ekspertiisi põhjal.
Jah, see kõlab paradoksaalselt ja terve mõistuse vastaselt, aga nurjatud probleemid kerkivad esile siis, kui ekspertiis saab otsa ja tuleks nii probleemi määratluse kui ka võimalike lahenduskatsete osas läheneda n-ö ekspertiisiüleselt. Sisuliselt tähendab see seda, et spetsialistid-eksperdid ei peaks probleemi määratlema ega lahendusi välja pakkuma oma vaatenurgast, vaid tegema seda just kõigi või teise vaatenurgast. Seda ei saavutata ka nii, et liidetakse kokku eri vaatepunktid ja saadakse tervikpilt, mida siis käsitlema hakatakse, vaid see peaks sündima vaatepunktide reaalses dialoogis – õigemini polüloogis. See tähendabki sisulist koostööd, kus vaatepunktid kujunevad reaalses suhtes teiste vaatepunktidega ning ka arenevad pidevalt dünaamiliselt.
Konkreetsemalt võiks nimetada järgmiseid kriise. Esiteks, määratledes koroonakriisi meditsiinilise probleemina (vaktsiini leidmine ja haiguse välja juurimine) ja viroloogilise probleemina (haiguse levik ja selle pidurdamine) ei saa ignoreerida majanduslikke probleeme – tohutut majanduslikku hinda, mis võib kaasneda teatud viroloogiliste ja meditsiiniliste meetmetega –, samuti seniste kolmandast maailmast tuleval üliodaval tööjõul põhinevate majandusmudelite kestlikkust. See viimane on omakorda seotud üleilmsete ühiskonnaprobleemidega: ebavõrdsuse tohutu kasv nii eri ühiskonnakihtides kui ka piirkondades. Mitmed vaesed, aga väga rahvarohked piirkonnad saavad ühiskonna avamiseks piisavalt vaktsineeritud hinnanguliselt võib-olla alles 2024. aastal, kui ei muutu praegune vaktsineerimise suundumus, kus üleilmne ja ülirikas põhjapoolkera võib endale vaktsiine taskukohaselt varuda kas või aastateks ette, sellal kui üleilmses lõunas on see meile taskukohane hind hirmkallis ja seda ei kata ka tervisekindlustus.
Ometi on selline patendimajanduse taktika ju rumal ka üleilmse põhja vaatenurgast – isegi kitsalt omakasu seisukohast –, sest kaua ei saa põhi ka ise majanduslikult toimida, kui suuremat osa maailma rahvastikku kätkevad piirkonnad on veel aastateks põlvili. Loomulikult on see juba tekitanud ka poliitilisi probleeme: nii geopoliitiline võidujooks vaktsiinide tarnete tagamisel, sisepoliitiline võimuvõitlus koroonaprobleemi tähtsustamise ja alatähtsustamise vahel, teatud poliitiliste jõudude profiit valeinfo levimise pealt jne – fenomen, mis Eestis on ju 2021. aastal esindatud lausa parlamendiliikmete tasandil, ning samuti USA eelmise presidendi näol umbes kolme-nelja esimese kriisikuu jooksul läinud aastal.
Siin on ka kommunikatiivse ja tunnetusliku autoriteedi probleem: vandenõuteooriate vohamine ei ole seotud ainult ühismeedia idiokraatia ega inimeste lollusega, vaid autoriteedi positsioonil olevate ekspertide vastandlike ja segaste sõnumitega. Autoriteedile vastandumine pakub sobiva pinnase teatud identiteedi loomiseks, seda enam, et sisse sõidab omakorda vaimse tervise probleem – väga paljud inimesed on koroona tingimustes suurte vaimse tervise probleemide käes, mis on otseselt seotud töökoha või oma ettevõtte kaotusega, samuti sotsiaalsete kontaktide kadumisega. See kõik loob pinnase teaduse tunnetusliku autoriteedi kadumiseks ja selle asendamiseks eluülikooli ja iseguugeldamise tarkusega, mida omakorda võimendavad mitmed inimesed, kellel on ju ka vahetu kasu mängus: Eestis on kümneid tuhandeid „oma peaga mõtlevaid“ inimesi, kes kuulavad meditsiiniküsimustes pigem Paljast Porgandit ja ühiskonnaküsimustes Varro Vooglaidu kui kedagi, kel on neil teemadel ette näidata midagi rohkemat kui eluülikooli diplom.
See tühimik, mis identiteedis tekib, vajab sellises ärevuses kiiresti täitmist – ja ilmutus ning lihtsad vastandused sobivad suurepäraselt. Peale selle on koroonakriis haridusprobleem: haridus on paljuski läinud ooteseisu ja on tõsiseid kahtlusi, kas see on jätkusuutlik. Kui tahta jätkata, siis muidugi ei saa mainimata jätta ökoloogilist kriisi: pandeemiad on tulnud, et jääda, arvestades inimkonna kontrollimatut ekspansiooni meie planeedil … Kriis on osalt ka juriidiline ja seotud inimõigustega, põhivabaduste legitiimsete piirangutega jne – seda on uuritud juba ka Eestis.
Toonitame veel, et neid kriise ei saa käsitleda kui eraldiseisvaid osiseid igaühele oma lahendusega. Nende kriiside „olemus“ (kindlasti jutumärkides, sest absoluutsusest ei saa siin rääkida) kujuneb just vastastiksuhetes teiste kriisidega: neid võib käsitleda eraldi, aga mitte kui eraldiseisvaid, kui laenata Norbert Eliase üht viljakat kujundit. See tähendab, et pakkudes elegantset lahendust ühele kriisile, on paratamatu, et muudetakse teiste kriiside „olemust“. Sagedased on bumerangiefektid: paned ühiskonna kinni, tekitab see millalgi kaose ja kontrollimatuse; hoiad ühiskonna avatuna, tekib mingil hetkel vajadus ta veel jõhkramalt kinni keerata.
Pilvre: Valitsus rakendas koroonakriisi alguses tööle teadusnõukoja, mille koosseis on vastavalt algsele eesmärgile siiani epidemioloogiline ja kitsas ning mis on järgmisel hooajal valmis lahendama uue haiguspuhanguga kaasnevat tervisekriisi. Teadusnõukogus on küll psühholoog Andero Uusberg, aga tema hääl avalikkuses väga ei kõla: ajakirjanike küsimustele vastavad viroloogid, epidemioloogid ja reoveeuurijad. Kas valitsusel oleks aeg teadusnõukoja koosseis ja talle pandud ülesanded üle vaadata ning vahest neid ülesandeid laiendada?
Selg: Pandeemiate laadi üleilmsed kriisid on tulnud, et jääda. Need kriisid ei hakka kunagi olema puhtalt reaalteaduste haldusalas. Selles mõttes tasub muidugi haaret laiendada. Eraldi küsimus on, kas teadusnõukoda jääbki selle konkreetse kriisi käsitlemise kojaks või on tal püsivalt koht valitsuse institutsioonina. Mina soovitaksin muidugi viimast.
Pilvre: Eesti puhul on kõnekas, et teadusnõukoda koostati nii kitsas ja loodusteaduslik. Kui 2020. kevadel ehk oligi selline vajadus, siis nüüd on olukord muutunud. Miks on Eestis ühiskonnateadlasi koroonakriisi olemuse mõtestamisse ja lahendamisse seni nii vähe kaasatud?
Selg: Miks-küsimus on iseenesest lihtne: ühiskonnateadused on traditsiooniliselt põlu all, sest need ei paku n-ö terve mõistuse põhiseid lahendusi, mis valimiskasti-keskses tunnetuses on oma laialt dokumenteeritud viletsuses siiski kõigutamatu autoriteet, millega poliitikud peavad arvestama.
Ajakirjanikud sekundeerivad neile selles osas üsna spontaansel ja teadvustamatul moel. Vürtsi lisab alternatiivsete faktidega alternatiivmeedia mõjuvõimu kasv. Põnev on nendes kanalites see, et seal ei tegeleta tihti isegi enam propagandaga, vaid valetatakse täiesti süüdimatult. Selles mõttes on see seal esinejatele isegi vabam keskkond kui ühismeedia (esinejate ring on muidugi eksklusiivne), sest faktikontrolli ei teostata.
Selles valguses on teadusel üksjagu raske oma rohmaka ja aeglase arvamuskujundamise masinavärgiga, mis ei paku elegantseid lahendusi ja veel tagatipuks tunnistab oma vigugi. Vastasena astub ette „terve mõistus“. Teadusel üldiselt, aga ühiskonnateadustel veidi kitsamalt, on terve mõistusega põhimõtteliselt keeruline suhe. Ühiskonnateadus näeb ju enamvähem Émile Durkheimist alates „terves mõistuses“ või „spontaanses sotsioloogias“ (Bourdieuʼ termin) probleemi ja tunnetuslik distantseerumine sellest on esmane samm uurimisobjekti mõtestamisel. Nii nagu füüsik ei saa võtta oma uurimisprobleemi tervemõistuslikust ja sageli animistlikust maailmapildist lähtuvalt, ei saa ka sotsiaalteadlane lasta „spontaansel sotsioloogial“ endale dikteerida. Samal ajal on kõigil „terve mõistusega“ kodanikel oma arusaam sellest, kuidas asjad „tegelikult on“, mis puudutab ühiskonda ja poliitikat. Kes on vähegi kokku puutunud natuke liiga nokastanud onuga pühadeaegses pidulauas – või mõne etableerunud professoriga, kes juba aastakümneid ei viitsi uusi „allakäinud“ teoseid lugeda –, see teab, kuidas kõik maailma asjad ära seletatakse ja loetakse veel sõnad peale, et selle asemel, et ajada siin oma „lumehelbekese juttu“ mingitest lahendamatutest probleemidest, tuleks „silmad lahti hoida“ ja „mõelda oma peaga“.
See ei ole olnud niimoodi reaalteaduste puhul, aga nüüd, kus maailm on hiirekliki kaugusel, on „oma peaga mõtlemine“ kõigile kättesaadav. Ühismeedia suurim saavutus viimastel aastatel on see, et nüüd teavad füüsikud, arstiteadlased, keemikud, klimatoloogid, bioloogid ja muud reaalteadlased, mis tunne on olla sotsiaalteadlane. Lääne ühiskonnateadlased on juba mitu põlve – meil Eestis ka juba vähemalt põlvkonna jagu – harjunud, et igal kodanikul on oma arvamus selle kohta, kuidas nad peavad oma tööd tegema ja mis nende jutust pädeb, kui üldse midagi. Aga nüüd, kus lamemaalased, vaktsiinivastased, koroonavandenõuteoreetikud ja muud iseguugeldajad on tähtsaima tõe allika ehk oma arvamuse pühitsenud otsustavaks majakaks teadmiste tormisel merel, peab ka iga füüsik ja arstiteadlane harjuma sellega, et nende erialast juttu kuuldes mõni „positiivsest energiast“ teadmisi ja tervist ammutav – ja seejuures lausa täislausetes kirjutav – kodanik kutsub raevukalt üles selliste lollustega mitte leppima.
Reaalteadlased on selles olukorras esialgu kole nõutud, isegi haprad ja heitunud – pole ju sajandeid olnud tarvis sellise jamaga silmitsi seista. Siin julgengi eelkõige soovitada otsida moraalset tuge vanematelt olijatelt, kes on kogu karjääri jooksul pidanud silmitsi seisma „positiivse energiaga“. Ühiskonnateadlased ja humanitaarid on elanud selles normaalsuses juba aastakümneid enne ühismeedia teket. Nad oskavad kindlasti teile, kallid reaalteadlased, anda nõu ning jagada elukogemust, isegi tröösti. Vastutasuks ootame muidugi õige vähe: ärge olge siis „kõvade“ teadlastena nii „positiivsest energiast“ laetud nagu vanasti, kui hindate ühiskonnateadlaste tööd. „Kõva teadus“ ei pea ilmtingimata tähendama „kõva pead“ alternatiivide suhtes. Võib-olla on see kokkuvõttes positiivne areng, sest mäletan, kuidas veel aasta enne koroonakriisi üks vägagi lugupeetud ökoloog üleolevalt teatas, et nemad vähemalt mõõdavad midagi, sellal kui need ühiskonnateadlased tegelevad mingisuguse täiesti arusaamatu asjaga. Proportsionaalne vastus olnuks ju, et sellal kui teie mõõdate midagi, uurime meie seda, miks teie kliimakriisi puudutavad mõõtmistulemused otsustajatel juba 50 aastat mööda külgi maha voolavad. Aga nüüd, koroonaaegsel või -järgsel ajastul pole äkki enam nendeks kemplusteks tarvidust, kuna tunnetusliku autoriteedi kriis puudutab meid kõiki aina võrdsemalt.
Mängufilm „Öölapsed“ (Alexandra Film, Luxfilm, Eesti 2021, 101 min), režissöör Priit Pääsuke, stsenarist Ewert Kiwi, operaator Mart Raun, produtsent Marianne Ostrat, kunstnik Kadri Kuusler. Osades Grete Konksi, Piret Krumm, Alice Siil, Mart Müürisepp, Alo Kõrve, Jaune Kimmel, Laine Mägi, Peeter Oja jt.
Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm tõdeb, et öös on asju. Kui käes on punditund ja iga noor hing igatseb lendu tõusta, sotsialiseeruda ning leida oma koht ja kindlus ümbritsevate inimeste keskel. Suurekssaamise filmile omaselt tuleb läbida teatud hulk initsiatsiooniriitusi.
Klassikalist noortekomöödiat polegi Eestis justkui tehtud. Suurekssaamise lood on kodumaisel kinolinal „Klassis“1, „Nullpunktis“2 ja teistes filmides rohkem tõsisest rakursist käsitletud. Komöödia on siin seni lahanud rohkem keskealiste probleeme, kui ehk „Sangarid“3 välja arvata. Seega on „Öölaste“ žanriline taotlus igati tänuväärne. „Öölapsed“ polnud ka Pääsukese isiklik projekt. Režissöör liitus meeskonnaga kuuldavasti hiljem kui produtsent, stsenarist ja operaator. Käsikirjaga alustati tööd juba kümmekond aastat tagasi ja filmi produtsendi Marianne Ostrati sõnul oli pikka aega küsimus, kas kolme noore naise elu kajastav film ei vajaks hoopis naisrežissööri pilku. Lõpuks kaalub usaldus aga rohkem kui ülejäänu ja nii sai pärast Pääsukese debüütfilmi „Keti lõpp“4 valmimist jätkatud ühist tööd ka „Öölastega“. Stiilist ja pildikeelest ongi tunda Pääsukese katset stsenaariumit enda omaks teha, jätkates sarnase stilisatsiooniga, mis „Keti lõpus“ sai välja töötatud. Öös on neoonpunast, ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.
„Öölapsed“ jälgib kolme õe seiklusi päikeseloojangust koidikuni. Abituriendist Liis (Grete Konksi) seisab elu ristteel, jagades end eemaloleva poiss-sõbra, peoloomast sõbranna Pamela (Jaune Kimmel) ja vanemate soovide vahel, kes seavad teda toetades neiule siiski kohustuseks oma väikest õde Jane (Alice Siil) valvata, sellal kui ise õhtul restorani lähevad. Teismeeas Jane ei talu, et vanemad teda endiselt lapsena kohtlevad, ja otsustab sõbranna survel kodunt jalga lasta ning kiigata müstilisse peopessa nimega Loveshack, kus on võimalik oma küpsust tõestada. Vanim õde Karin (Piret Krumm) loodab saada ametikõrgendust pärast pikka rügamist väikefirmas, muretseb vanemapoolse ootuse pärast, kas tal vanuse poolest ei peaks juba pere olema, ja teeb abituid lähenemiskatseid oma eneseimetlejast ülemusele.
Kolme õe teekond on hoogne, õhus on kuulda hormoonide ragisevat aurumasinat. Teismeline, kellele film suunatud võiks olla, väljub kinosaalist ilmselt heas tujus. Nalja ju sai. Kas ka puudutas, on iseasi. Suurekssaamise žanris mängib olulist rolli tegelas(t)e teekond iseseisvumise teel. Stsenaariumi ekspositsioon teeb üsna tubli töö vaataja kaasahaaramisel, tekitades empaatia tegelaste vastu ning avades nende eluetappe. Jane on grupikuuluvust ihkav teismeline, Liis keegi, kes seisab elu ristteedel ja Karin vanem õde, kes võiks juba küps olla, kuid pole siiani korralikult jalgu alla saanud. Ent mida edasi lugu areneb, seda enam mähkuvad liinid öhe. Ainus tegelane, kes teeb läbi selge muutuse, on keskmine õde Liis.
Kate (Amanda Hermiine Künnapas) ja Jane (Alice Siil) öös iseennast leidmas.
Pealkiri „Öölapsed“ viitab öö kasvatavale rollile. Nii võiks oodata, et nooruse pimedas kires saab sarved maha joostud ja leitakse see, mis tõeliselt õige. Liis, kes jagab oma abivalmiduse tõttu end niivanemate, sõbrannade, poiss-sõbra ja vanema õe soovide vahel, surub alla selle, mida ta tõeliselt tahab: soovi otsustada ise oma elu ning tegude üle. Mis kõige olulisem: öine palagan õpetab noore naise „ei“ ütlema, teiste arvamusest sõltumata. Kahjuks ei jõua tema õdede liinid sama küpsete lahendusteni ning ülejäänud tegelaste ansamblifilmilik küllus vaid varjutab koomika ettekäändel tervikliku sõnumi tekkimist. Filmi dramaatiline pinge leiab oma lõpliku lahenduse deus ex machina’ga, ilmudes sõna otseses mõttes eikuskilt valge hobuse kujul. Puudub kausaalne side tegelaste tahte, otsuse ja selle hetke vahel, kui mõistetakse, mida neil tegelikult vaja on, või oleks vaja olnud (aristotellikkus dramaturgiakäsitluses anagnorisis).
Klassikalises ansamblifilmis on selleks tavaliselt sõlmiv sündmus, mis ühendab mingil viisil kõigi tegelaste elud, sidudes need ühise nimetajaga. Näiteks „Nashville’is“5 saab selleks presidendi kandidaadi hüveks korraldatud kantrimuusikakontsert, mis lõpeb ühe kantriikooni atendaadiga (illustreerides seeläbi edu ja välise sära petlikkust) või „Magnoolias“6 juhtuv vanatestamentlik konnasadu. Kodumaistest filmidest võiks esile tuua hetke „Sügisballist“7, mil kõik tegelased mõistavad enda üksindust või „Päevadest, mis ajasid segadusse“8 ansambli Flame loo „Tee läbi enese“, mis sõlmib tegelaste saatust. Teinekord ei pea tegelasedki asjades selgusele jõudma, ent sellisel juhul näeb asja teises valguses vaataja. „Öölastes“ viitab dramaturgiline valik jälgida gruppi tegelasi ühe öö jooksul sellele, et sõlmivaks sündmuseks võiks olla päikesetõus ja koju jõudmine, ent jääb arusaamatuks, mis selgineb. Lepitakse kallistustega.
Kui sisu kõrvale jätta, võib sellegipoolest nautida noorte näitlejate mängu. Kuigi lõbusõidul, kus mitmelgi korral kerib dramaatilist pinget kinnitamata turvavöö ja esineb ohtralt n-ö gaas-põhjas-olukordi, kus proovitakse huumoriga vinti üle keerata, jäävad näitlejatena enim silma just tagasihoidlikumad. Eelkõige Grete Konksi, Piret Krumm, Mart Müürisepp, Alo Kõrve ja Liisa Saaremäel, kes oskavad gaasi jagada, anda kulminatsiooniks ruumi ja partneri pealt mängides hetkes olla. Episoodilistest tegelastest tõstaksin esile alkopoe müüja Katariina Tamme, kes suudab situatsioonikoomikast maksimumi välja lüpsta, jäädes täpselt pindpinevuse piirile. Noorimat õde Janet kehastav Alice Siil alustab ehk liialt ühel noodil, mängides frustreeritud ja näägutavat teismelist, ent leiab oma tasakaalu, kui tema vastu satub tema ihaldatavat noormeest kehastav Miika Pihlak. See ka arusaadav, sest mõlema paralleelne koolitee TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias laseb aimata näitlejate vahelist usaldust. Jaune Kimmel, Liisi sõbrannast peoloom, toob vajalikku kontrasti Liisi tagasihoidlikkusele, ent jääb oma ekspressiivsuses veidi üheplaaniliseks. Eks siinkohal tuleb silmas pidada ka filminäitlemise eripära, et näitleja mängu eest vastutab terviklikult režissöör, kes peab dirigendi täpsusega tajuma iga rolli kaart ja ära tabama hetked, millal pedaalile vajutada, millal mitte. Teatris on lavastaja etenduse toimumise ajal põhimõtteliselt abitu ja vastutus lasub näitlejal.
Nii nagu mängivad etapid olulist rolli noore inimese elus, mängivad nad olulist osa ka noore režissööri kujunemisel. Peab tõdema, et Pääsuke otsib endiselt kohta, stiilipuhtust ja tasakaalu lavastajana ning väljendusrikas ühtsus, mida ilmutas tema lühifilm „Must Peeter“9 (stiilsuse poolest ehk ka „Impromptu“10) pole veel režissööri täispikkadesse filmidesse lõplikult jõudnud. On vähe režissööre, kes saavutavad enda küpsuse kohe esimeste filmidega ja kõigil on oma tee käia. Loodame ainult, et see tee nipernaadilikult lõpmata pole.
1 „Klass“, Ilmar Raag, 2007.
2 „Nullpunkt“, Mihkel Ulk, 2014.
3 „Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017.
4 „Keti lõpp“, Priit Pääsuke, 2017.
5 „Nashville“, Robert Altman 1975.
6 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.
7 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.
8 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.
9 „Must Peeter“, Priit Pääsuke, 2008.
10 „Impromptu“, Priit Pääsuke ja Mart Taniel, 2015
Kui eelmisel aastal pidi pärast pikki arutelusid ja venitamist jätma ühe aasta vahele maailma olulisim filmifestival Cannes’is, lõi uus olukord paljudel jalad alt. Cannes’i ja ka teiste festivalide puudumine kogu filmiuniversumi iga-aastases ringluses andis ennast valusalt tunda: kui pole festivale, pole ka filme, mis esile tõuseks või üldse püünele pääseks. Nali naljaks, aga levitajadki üle maailma ei oska filme kinodesse osta, kui pole suurte festivalide võistlusprogramme ega auhinnatseremooniaid, sest ilmselt on üsna keeruline oma peaga otsustada, mis on hea ja mis mitte.
Seetõttu otsustati tänavu ikkagi nui neljaks see asi ära teha, isegi kui olud seda ei soosi. Traditsiooniline maikuu oli tänavu siiski veel liiga kriitiline, nii et festival lükati juulisse. Kardeti hirmsasti, et kesksuvine Riviera praeb ära kogu filmitööstuse, kuid üleilmse kuumalaine foonil tundus mereäärne asukoht isegi soodsam näiteks Kesk-Euroopast, temperatuurgi oli pisut madalam.
Nagu ilmapaanika leidsid oma loogilise lahenduse ka mitmed administratiivsed probleemid, mida ette väga kardeti. Prantslased pole kõige pädevam internetirahvas ja neid sobib iseloomustama ühe mu sõbra kunagi lausutu: prantslased tekitavad ise probleemi ja siis lahendavad sellest poole. Piletisüsteemi veebi ülekolimine oli esimestel päevadel täielik katastroof: piletikeskkond jooksis kohe kokku ja jäi sellesse olekusse veel mitmeks päevaks, väikeste hingetõmbepausidega. Ajakirjanikud, keda sidusid töökohustused ja antud lubadused, olid täielikus paanikas, et ei pääse nägema filme, mida neil oli vaadata vaja. Kirjutajate kommuun kaalus lausa ühispöördumist lisaks lõpututele eraviisilistele kaebustele, mis laekusid iga päev pressikontorisse. Ilmselt oli surve nii suur, et süsteem tehtigi mingi ime läbi korda ja see on töötanud seni vigadeta ja peab loodetavasti vastu festivali lõpuni 17. juulil. Seega on süsteem oma elujõulisust tõestanud ja juhul kui see nüüd töösse jääbki, on üks ajastu Cannes’is jälle läbi: enam ei lookle kinode ümber lõputud järjekorrad närvitsevate inimestega, kes püüavad silmadega mõõta iga neid sissepääsust lahutavat meetrit ja kalkuleerida, kas nad mahuvad saali või mitte. Kui enne said filmiprofessionaalid saali kaelakaardi alusel, elavas järjekorras, siis nüüd maksab lisaks kaardile ka ette reserveeritud pilet, mis peaks justkui tagama ka sissepääsu. Siiski on järjekorras seismisel oma võlu (ma tean, et mõni mu kolleeg tahaks mind nende sõnade eest nuhelda) ja seal suhtlemisel festivalirütmis oma koht. Enam polnud kuulda ka seda üht ja sama meest, kes müüs siin aastast aastasse ajalehte: „Libération! Libé-Libé!“
Eriti suured kahtlused olid enne festivali selles osas, kuidas suudetakse orienteeruda COVIDi tõttu kehtestatud nõuete padrikus ja garanteerida inimestele mugav, ent turvaline olemine. Festivali avapäevil avaldas väljaanne Variety sisuliselt õudusžanri kuuluva loo, et testimine on siin traumaatiline ja ebahügieeniline kogemus.1 Ajakirjanikud on teatavasti hüsteerikud ja jahivad ka hüsteerilist sisu, kuid tegelikult läksid asjad võrdlemisi kenasti käima ja testijate sõnul polnud ei järjekordi, segadust ega paanikat. Iseasi on, kui rahulikult prantslased tegelikult neid piiranguid võtsid. Töötas jällegi vaid pool valemit: filmituruhoonesse, kus oli rahvast väga hõredalt, pääses vaid vaktsineerimistõendi või kehtiva, 48 tunni jooksul tehtud testi ettenäitamisel. Sealsamas maja ees seisid aga inimesed ilma maskideta kõik puntras koos, et pääseda ilma ühegi eriloata tuhandete kohtadega Lumière’i kinosaali, kus abivalmid saalitöötajad kõik külastajad üksteise kõrvale istuma juhatasid: nagu silgud pütis, seda isegi siis, kui mujal oli rohkem ruumi. Olukorra kirjelduseks jäi meelde kellegi vaimukus, et ilmselt on sel kroonviirusel filmituru akrediteering tegemata ja turuhoonesse ta sisse ei pääse, aga tänaval ja kinodes võib vabalt möllata. Festivali jooksul liikus ringi ka vähemalt üks legend – viirusepuhangu kohta ühes kinos –, aga see ei jõudnud meediasse ja pole seetõttu ka tõestatav.
Festivali ajal tegi huvitava lükke ka Prantsuse riik, kes teatas, et avalikes kohtades, kaasa arvatud restoranides, nõutakse nüüd vaktsineerimistõendit, mispeale registreeris end vaktsineerima peaaegu miljon inimest.2 Nähes, kuidas prantslastele meeldib istuda ja einestada mõnes lokaalis (õhtusöögi ajal on restoranitänavad rahvast paksult täis), siis tundub, et vajutati õigele nupule.
Kui aga kõigi eelnimetatud komplikatsioonide puhul kehtis see, et kardeti rohkem ja tegelikult polnud asi sugugi nii hull (kuigi eks ole näha, kas uued süsteemid peavad vastu ka järgmistel aastatel, kui Cannes’i festivali külastatavus oma tavanormini jõuab, oli ju tänavu kohal palju vähem rahvast), siis filmiprogrammi puhul on lausa vastupidi. Kahe aasta jooksul kogunenud filmidest oodati kõigi aegade tähesadu ja šedöövrite tulevärki, aga see on vähemalt praegu, paar päeva enne festivali lõppu, jäänud tulemata. Võistlusprogramm on suures osas lausa üllatavalt nõrk, hoolimata sellest, et autorite seas pole tegelikult mitte ühtki tundmatut nime: kõik nad on end juba varem tõestanud. On siis asi nimelt selles, et nimi maksab üle filmi kvaliteedi, või erineb valijate maitse hindajate omast, igatahes on võistlusprogramm siin üsna leigelt vastu võetud ja tase ausalt öeldes keskmisest madalam. Loodetakse paari viimase päeva peale. Meie seisukohast on aga tänavune festival loomulikult täielik õnnestumine, sest esmakordselt on selliste maailma suurnimede nagu Wes Anderson või Leos Carax kõrval võistlemas ka Eesti osalusel valminud film „Kupee nr 6“,3 millel on võistlusprogrammi nõrgal foonil lootust ka mõni auhind koju tuua.
Olgu öeldud, et kodumaises meedias üles köetud ootused, nagu oleks juba Palmioksa oodata,4 on pehmelt öeldes optimistlikud ja karmimalt öeldes vastutustundetud, sest need on sellise filmi puhul liiast. Selline üleskütmine võib hoopis kaasa tuua pettumuslaine, sest ilmselgelt oleks „Kupee nr 6“ võit täielik pommuudis üle maailma. Seda võimalust ei tohiks välistada (film on ju iseenesest hea), aga sellele ei maksaks ka väga lootma jääda. Siin väärivad ennekõike võitu filmid, mis pakuvad midagi uut kinematograafiliselt või edastavad mingi sellise sõnumi, mida pole seni kuuldud. See on väärtfilmimaailma aastakäigu absoluutne tippsaavutus. Võit garanteerib igale laureaadile tähelepanu kogu karjääriks ja koha suurte hulgas. „Kupee nr 6“ käekäik meenutab mulle paljuski saksa filmi „Toni Erdmann“5 oma siinsamas viis aastat tagasi. Film esilinastus festivali keskpaigas, kell neli päeval, osutus täielikuks rahva lemmikuks ja ka kriitikute kõigi aegade hinnatumaks filmiks, aga auhindamisel peeti seda sisuliselt komöödiažanris filmi ilmselt siiski liiga kergeks, nii et peažüriilt ei saanud film ühtki auhinda. „Kupeel“ on puudu kriitikute üksmeelne toetus (on küll tõeliselt tunnustavaid arvustusi, aga ka negatiivseid), aga erinevalt „Toni Erdmannist“ pole sellel tänavu ka eriti tugevaid konkurente. Auhinnad antakse välja laupäeval ja tagasihoidlike prognooside kohaselt võiks mingit auhinda „Kupeele“ siiski loota.
1 Ramin Setoodeh, Cannes Launches With COVID Confusion and ’Disgusting’ Saliva Tests That Require Festival-Goers to Spit in a Tube. 5. VI 2021.
2 Surge in French Covid vaccine appointments after new restrictions announced. RFI, 13. VI 2021.
3 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.
4 Kriitikud: „Kupee nr 6“ on Cannes’i esimene tõsine kandidaat Kuldsele Palmioksale. – Kultuur.err.ee, 13. VI 2021.
Festival „Ma ei saa aru“ Telliskivi loomelinnakus 10. ja 11. VII.
„Ma ei saa aru“ on uus festivaliseeria, mida korraldab Telliskivi loomelinnaku tiim: Bianka Soe, Sigrid Leppmets, Herkko Labi, Silver Seeblum, Heidi Paju, Martin Lazarev ja Maarin Mürk programmi nõuandjana. Igal aastal võetakse vaatluse alla üks kunstivaldkond, esimese festivali huviorbiidis oli tänavakunst.
Millest aru ei saada? Pean tunnistama, et osalesin festivali ühes ümarlauas ja ka giidina ning kuulun tänavakunsti mõistmisel ma-saan-aru-leeri. Tänavakunst on minu huviorbiidis olnud neli aastat ning selle ajaga olen õppinud mõistma kõiki ta avaldumisvorme: nii tellitud kui ka tellimata kunsti, nii mural’it (suured seinamaalingud) kui ka täägimist (oma pseudonüümi sodimine kõikjale, kuhu vähegi saab) ning muidugi ka stencil’it ehk šabloonikunsti, mida tuntakse eelkõige maailmastaarist tänavakunstniku Banksy kaudu. Ka Telliskivi festivalil selgitati ümarlaudades tänavakunsti mõisteid ja arutleti nende väljendusvormide üle.
Ümarlauda oli kokku toodud institutsionaalseid professionaale (Gregor Taul, Madle Lippus), tänavakunstifestivalide korraldajaid (Sirla, Salme Kulmar), aga ka kunstnikke (Pirados, Pintsel, Capo) Huvitav oli jälgida rõhuasetusi. Professionaalidele tundus olevat tähtis küsimus, miks ja kuidas. Kas protsessi saaks kuidagi kontrolli alla? Tänavakunsti tegijatele pakkusid enim huvi terminid: mida kutsume tänavakunstiks, mida grafitiks, mis ei vääri kunstiks tunnistamist? Aktiivselt sekkus ka publik, kes esitas ümarlaua lõpuks küsimusi, näiteks „Palju te siis trahvi saate?“.
Kõige kohta maailmas kehtib reegel, et pärast selgitamist selgineb kõik, kui on vaid tahtmist mõista. Tänavakunsti mõtestamisele aitasid teiste seas kaasa kirjanik Jan Kaus ja näitleja Taavi Eelmaa, kes viisid huvilistele läbi tuure, pakkudes töödele välja oma interpretatsiooni. Arusaamisele aitasid kaasa ka töötoad, kus osales palju just teismelisi, aga ka mudilasi, kes ema kaamera välgutamise saatel lasksid oma esimesed aerosooli värvilaigud pudelist.
Atmosfääri ja arvamuse kujundaja. Festivali atmosfäär oli roosa – rõõmus ja turvaline pereüritus. Omamoodi tore oli seal näha grafititegijaid ringi kõndimas ja seinu maalimas, keskpäeval ja avalikus kohas. Neil oli luba seda teha ja korraldajad olid neile värvid hankinud. Enne festivali toimus ka tänavakunsti võistlus, mille võitjad said võimaluse jäädvustada oma pilt Telliskivi loomelinnakus. Väljavalitud tööd olid samuti lapselikult toredad: lilled, kiisud, gekod ja seebimullid. See pani mõtlema selliste festivalide mõju üle avalikus ruumis. Loomelinnaku keskkond muutub tänu kunstile aina rõõsamaks, sellel on Kalamaja väikeperekondlik nägu. Siinkohal oli tore, et paljudele oli see esimene kord suurele seinale joonistada ning saadi kõrvuti töötada selliste vanade kaladega nagu Pintsel, Multistab, EKS crew jt.
Kas lõpuks hakkasid need, kes varem aru ei saanud, mõistma, millega on tegu? Kindlasti jõudis arusaamine nüüd rohkemate külastajateni, noored ja lapsed said tegevust ning Telliskivi uue ilme. Tartus on selliseid üritusi sagedamini korraldatud, sealne tänavakunsti seltskond on kirjum, samuti on seal rohkem poliitilist šabloonikunsti. Jääb loota, et ka Tallinnas ollakse tänavakunsti vastu järjest tolerantsem – samm sammu haaval. Festivalist jäävad alles uued pildid seintel ja fotonäitus varasest eesti tänavakunstist loomelinnaku ja Kolme Puu galeriis.
Sellegipoolest tundub, et festivali sündmuste jada võtab kokku kilest fantoomseinale jäädvustatud koomiksi jutumull „Ikka ei saa midagi aru!!!“.
Nii nagu vanas, nii ka uues teatris jaguneb ruum tavaliselt kaheks: laval sebivad näitlejad ja saalis istub rahulikult vaataja. Näiteks pöördlava aitab sündmustejada paigutada eri ruumidesse. Kui näitleja võtab julguse kokku ja liigub publikualale, muutub see lavaks. Isegi siis, kui näitleja seisab endiselt laval ning ainult ütleb midagi ühe vaataja lipsuvärvi kohta ja teised viskavad talle pilgu peale, on kohe tekitatud kaks lava. See lava, kus on näitleja, ja see lava, kus istub lipsuga mees. Seega, lava ei ole konkreetne ega stabiilne ruum, vaid teatris asuv koht, kuhu vaataja vaatab.
Teatrisse sisenedes vaatame kõigepealt teatrimaja ennast (esimene lava), seejärel kostümeeritud garderoobitädisid või -noori (teine lava) jne. Veidi uuemat sorti teatris pannakse riided ise garderoobi ja piletit kontrollib keegi vaatajaga sarnane inimene. See on püüd need harjumuspärased esimesed lavad kaotada. Veel uuemal ajal on lava toodud fuajeesse tagasi. Kui näitleja siseneb etendust ootavate inimeste sekka ja alustab mängu seal, siis see ongi lava, kus vaatajatest saavad passiivsed etenduse osalised.
Uues teatris on väga levinud võte seletada aega ja ruumi. Näitleja ütleb tere, et aega veel on, kohe-kohe alustame, aga praegu sa seisad veel jääkülmal kivipõrandal. See võte asendab uuemat sorti teatris traditsioonilisi garderoobitädisid ja piletikontrolle. Või siis näiteks: see tool, millel sa istud, on veidi vilets, aga muretseda ei tasu, sest ta käis just paranduses – mitte küll päris paranduses, aga üks meie trupi liige tegi selle korda, see oli tema elu esimene meistrimehe töö vms. Vaatajas tekib ebakindlus, ta ei tea, kas usaldada nüüd seda remondimeest või mitte. Ka need võtted liigutavad lava. Tool saab dekoratsiooniks, sest teadupärast on dekoratsioon ju alati laval. Harjumuspärases teatrisaalis (olgu selleks või black box) on uue võttena kasutatud publiku paigutamist ruudus, ringis või poolkaares, valgustades välja ka vaatajate poole. On kasutatud ka peegleid, ikka selleks, et vaataja saaks vaadata peale etendaja ka teist vaatajat või lausa iseennast.
Teatris on lava ja saali jaotus funktsionaalne, eesmärk on määratleda nii vaataja kui ka näitleja positsioon. Uus teater kipub aga neid positsioone pidevalt muutma, lausa ühe etenduse jooksul. Just lava asukoha muutus ja paljunemine aktiveerib vaataja tähelepanu ning sunnib ka iseennast pidevalt ümber positsioneerima. Seega on lava väga konkreetne koht, mis on võimeline liikuma, paljunema ja olema ka mitte eriti füüsiline.
Uus teater on alati kohaspetsiifiline. Eesti Tantsuagentuuri veebisaidil seletatakse kohaspetsiifilist lavastust teatrimaja kaudu, see peab toimuma tavapäratus ruumis. Vana teater on rääkinud oma lugusid enne uhkete teatrimajade ehitamist veel laadaplatsil ja tsirkuseareenil ning ka pärast seda jutustatakse lugusid mõisades, kõrtsides, kus tahes. Ka uuem teater on kutsunud vaatajaid vanglasse, kaevandustesse, klassi- ja linnaruumi. Seega ei ole teatriruumist väljaspool olev teater iseenesest veel uus. Veebisaidil lisatakse ka täpsustus, et kohaspetsiifilist lavastust ei saa kohandada teistesse ruumidesse. Selline seletus lähtub publiku harjumustest. Näiteks, mängides vanglas juba neljandat-viiendat lavastust, muutub vangla teatriks. Kohaspetsiifilisus iseenesest ei määra ei uut ega vana.
Vana teater muudab laval sündmuse asupaiku, liikudes koos vaatajaga vannitoast kööki, siis koridori ja parki. Uus teater tegutseb konkreetselt siin ja praegu, hoides pidevalt lava kahes kohas korraga, muutes toda sama ruumi, kus ollakse praegu. Täna seda öeldes kõlab see nii pagana vanana. Siin ja praegu. Uus teater võib rääkida ükskõik millist lugu, võib selle ka rääkimata jätta, aga tema põhifookus on lava ise – esitades pidevalt küsimust, mis asi see on, mille peal ma praegu seisan, ja mis siis saab, kui ma seisaksin mujal. Need pole prooviprotsessi küsimused, neid esitatakse iseendale ja vaatajale etenduse käigus. Võib isegi öelda, et nendest küsimustest etendus koosnebki. Uus teater tuleb teatrimajja ja üritab muutusi läbi viia seal.
Hea vahend lava liigutamiseks on valgus. Tavaliselt kustutatakse etenduse alguses vaatajate poolel tuled ja valgustatakse lava välja. Selge pilt, kuhu vaadata. Uuemas teatris tehakse ka vastupidi: märkimaks algust, valgustatakse publik ja lava kustutatakse ära. Uue ja vana teatri lavakäsituse erinevus seisneb selles, et uus sunnib meid märkama, olema ärkvel ja kohal, vana aga uinutab ja viib vaatajat mitmesugustesse huvitavatesse paikadesse. Kõige õudsem olukord on siis, kui lava liigub vaataja pähe. Olen seda kogenud, vaadates traditsioonilist teatrit suletud silmadega. Uus teater ei ole seda suutnud: tema ei anna vaatajale rahu, vaid sunnib ka vaataja pidevalt kohaloluga tegelema. Või siis ikkagi korraks see juhtus – siis kui ma ei näinud seda va tooli, millel ma ise istusin, kartes, et see kukub kohe kokku, sest neid va näitlejaid ei saa ju usaldada.
