Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Täna õhtul ilusam kui homme

    KAUR RIISMAA

    Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“, lavastaja Mart Kangro, teksti autorid trupp, Mart Kangro ja Eero Epner, helikujundaja Artjom Astrov, valguskujundajad Mihhail Makošin ja Kalle Tikas. Mängivad Marika Vaarik, Mari Abel, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup, Ingmar Jõela ja Ursel Tilk. Esietendus 17. VI Von Krahli teatris.

    Lorem ipsum on tekst, mis ei tähenda mitte midagi. Mis juhtub aga siis, kui seda mittemiskit esitada laval: kas tähendus pressib ennast ikkagi saali sisse? Kas midagi tekib?

    Lorem ipsum. See on täitetekst, mida kasutatakse trükiste ja veebilehtede disainis. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit, sed do eiusmod tempor incididunt ut labore et dolore magna aliqua jne.

    See lause on pärit Cicero raamatust „Hüvede ja pahede piiridest“ („De finibus bonorum et malorum“). Ent isegi klassikaline filoloog ei tunneks peale vaadates autorit ära. Sõnad on sassis, jupitatud, lause ei jookse: näiteks lorem peaks olema dolorem (dolor, akusatiiv dolorem, valu). Sel juhul tähendaksid esimesed sõnad enam-vähem „valu ise“: „Ja keegi ei püüdle valu ennast, sest see on valus, vaid kuna teatud tingimustel võib kannatus ja valu tuua kaasa suuri rõõme.“1 Ent lorem ipsum ei tohi midagi tähendada, selle peamine funktsioon on olla tähenduseta.

    Lorem ipsum annab disainerile kas tulevase trükise või veebilehe küljenduses aimu teksti ulatuvusest. Ta teab, näiteks, et lehele tuleb kolm suurt fotot ja üks väike. Tekstist, mis pole veel valmis, tuleb teha kolm-neli väljavõtet, mis on teistsuguse fondi ja suurusega. Pealkiri peab olema kolmanda fondi ja suurusega. Täiteteksti saab ära vormindada ning see ütleb üsna täpselt ette: kopikas (copywriter) võib kirjutada 5200 tähemärki. Valitud kujundust saab näidata kliendile, ilma et tolle pilk jääks sõnadesse kinni.

    Lavastuses „Täna õhtul lorem ipsum“ on näitlejad (fotol Katariina Tamm) trükimust, nende omavaheline liikumine on kerning, pausid on sõnavahed ja pimedus reavahe.

    Miks mingi ladinakeelne tekst? Sellepärast, et keegi ei saa ladina keelest aru. Inimene märkab tähendusi, kas ta tahab seda või mitte. Ürgsel ajal jäi ellu see, kes tõlgendas tähendusetut krabinat luurava tiigrina. Kunagi ei tea, millal tiiger luurab. Aju on pidevalt valvel ning näeb seoseid ja mustreid ka seal, kus seoseid ei ole. Pilv on lihtsalt pilv, aga inimene näeb siga: ühegi elusolendi mõistus ei suuda mõista tähendusetut müra in essentia (kobaras veemolekule taevas vmt).

    Täiuslik tähendusetus saab sündida ainult siis, kui inimesed (adressaat ja adressant) lepivad kokku: nüüd ma näitan sulle midagi, millel tähendust ei ole. Lorem ipsum’i puhul teab peale vaatav disainer, klient või loovjuht juba ette: tähendust ei pea otsima, seda ei ole siin. Ta saab tähelepanu pöörata fondile, kerning’ule, kontrastidele, kujundusele jmt. Lorem ipsum täidab selle paiga, kuhu tähendus peab tekkima, ning demonstreerib loojale tähenduse ulatuvust ruumis. Tühjust ei saa asendada. Võitlev neoplatonist ütleks, et tegemist on tühja ideega, puhta transtsendentsusega, mis ootab sisu.

    Kas teatris selline leping toimib? Kas lavastaja saab enne etendust publikule öelda, et me ainult mängime, sellel ei ole tähendust? Saab, aga kes teda usub. Kriitik nohiseb ja kolmanda rea tädi ohkab: „Jälle moodne kunst.“

    Vorm. Raske öelda, kas Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“ koosneb piltidest, mida eraldavad pausid, või pausidest, mida eraldavad pildid. Kui jutt käib tähendustest, ei või iial päriselt kindel olla, millest räägitakse. 28. juuni etendus algas Katariina Tamme monoloogiga, mis kõlas ligikaudu nii: „See ei ole etenduse algus, ma lihtsalt ütlen mõned laused. Minu teine lause järgneb esimesele ja sellele omakorda peaks järgnema kolmas, kui ma teisega ühele poole saan, milleks tuleks kõigepealt panna mingi tähemärk, ent …“ jne. Sellel tekstil endal ei ole tähendust, kuid näitlejal on. Näitleja mängib, neid nelja on äärmiselt huvitav jälgida, ilmselt just selle pärast, et teksti ei pea kuulama. Nagu lorem ipsum’i puhul ei pea jälgima sõnade tähendusi. Lavastuses „Täna õhtul lorem ipsum“ on näitlejad trükimust, nende omavaheline liikumine on kerning, pausid on sõnavahed ja pimedus reavahe.

    Alguspildis kasutatakse herneid, et rääkida mingi linna tänaval elavatest inimestest. Ursel Tilk kirjeldab väga täpselt, kes elas kus: üks hernes on üks maja või korter. Mari Abel täiendab teda oma taskutäie hernestega ja lõpuks läheb kõik sassi. Kes suudles kellega, kes elas kellega koos … Nende jutus on aga paigad, mis meenutavad paikasid, ruumid, mis ise pole ruumid, aga lasevad vaatajal need sisuga täita. Näiteks linna serval asuv burksiputka (lavastuses Rõõmu Grill), mis on alatasa suletud, aga mille ees pargivad autod. Mingid mehed arutavad seal tähtsaid asju. Kas nad on maffiast? Küllap teab igaüks mõnda taolist paika.

    Näitlejate tekstid on pragulised. Pragudest immitseb absurdi. Marika Vaarik räägib pikalt, mismoodi elati siis, kui tema noor oli. Elati karjas, käidi kaevul joomas ja heinamaal söömas. Jutu käigus selgub, et ta kukkus kaevu, milles polnud vett. Siis ronis ta kaevust välja ja läks vett otsima. Kõmm! Peaga vastu puud. Armas puu, ütle, kust ma vett saaksin?

    Väga loogilise lapsepõlvejutustusena – kes meie tänaval elasid? – alanud lugu muutub muinasjutuks või isegi loomismüüdiks. Absurd on oma olemuselt adutud tähendusetus: inimene lubab endal uskuda, et see, mis ta näeb ja kogeb, ei tähenda midagi. Aga kas see on teatris võimalik? Kas etendust vaadates saab uskuda, et nähtav on „lihtsalt naljakas“ või „lihtsalt kurb“? Või ka, et nähtav „lihtsalt“ on? Tilga, Abeli ja Vaariku kombinatsioonis sünnib tähendus tahtmatult. Enne kui aru saad, oled toimuva kohta mõtelnud mõne targa sõna. Loomismüüt. Absurd.

    See on kolmas kiht: mida teeb teatris kultuurne inimene? Kui kultuurne inimene lavastusest aru ei saa, siis ta ei näita seda välja. Teatris on viisakas aru saada, siia ei tulda niisama, sest põnev on või muud polnud teha. Mine siis lõbustusparki. Lavastus kõnetab, „ütleb midagi meie eksistentsiaalse situatsiooni kohta aastal 2021“. Seevastu aga: lorem ipsum ei tähenda midagi. Ma olen vaba: minu ootused sisule, vaadates tulevase raamatu lehekülgi, on absoluutselt null. Minu silmad ei otsi tähendust, ma olen evolutsiooni enda üle kavaldanud. Aga teatrilavastus peab ju midagi tähendama! Häda ongi selles, et inimene tuleb teadlikult teatrisse tähendusi otsima. Näitleja võib laval väga aktiivselt mitte midagi teha, aga tõsiasi, et see kõik toimub laval, juba annabki teed sisule.

    Täna õhtul ilusam kui homme. Kes tõesti ei taha aru saada, võib mõtelda etenduse ajal Lauri Lagle lavastusele „Sa oled täna ilusam kui homme“.2 Õigupoolest annaksid „Täna õhtul lorem ipsum“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“ kokku ühe tõeliselt tugeva lavastuse kaks vaatust. Esimene on vorm ja teine on sisu. Lagle lavastuses tegelased muudkui lobisevad ja seda on põnev kuulata, mis siis, et ei räägita õieti millestki – vormi ei ole. Kangro lavastuses tegelased aina teevad, aga sisu ei ole – eriti eelviimane pilt on kirjeldamatult põnev –, sellel tegemisel pole mõtet, see ainult meenutab ränka tööd. Metallist lati hoidmine vastu pöörlevat jalgrattaratast võib meenutada millegi lihvimist, aga päriselt ju ei lihvita midagi. Naljakas on kasutada sõna „päriselt“, aga see on see, mida inimene teatris vaatab. Tegelane sureb päriselt, armastab päriselt, selleks et meie, päris inimesed, ei peaks päriselt surema ega armastama.

    Etenduse lõpuks tekib kurku päris vastik usaldamatuse tunne. Kui miski ei tähenda midagi – seda olen ma ju vaatama tulnud – ja ma ikkagi näen tähendust, siis kas ma vaatan valesti? Kas ma pole lasknud lavastusel õigesti mõjuda? Mis on õige? Kui arutluses, et millest õieti koosneb arv 92, on mainitud 4 km/h kõndimist, ja lavastuse finaalis on umbes sama kiiresti kõndiv kriipsujuku, kas ma siis … mis ma siis? Võib-olla on usaldamatus hea. Võib-olla see õhtune suhtesaade kell 20.30 ei ole sisuline, vaid täidab augu pärast uudiseid ja enne õhtust filmi? Sel on ainult ajaline ulatuvus. Kas kolme euro eest ostetud vitamiinijoogike tervistab või täidab augu usus, et oled edukas inimene?

    „Täna õhtul lorem ipsum“ aitab kultuursel inimesel käia teatris, vaadata telekat, jutelda sõpradega ning seda kõike mitte liiga tõsiselt võtta. Pidevalt tähendust otsida on kurnav ja alati see pole ka vajalik: mõned paigad elus on lihtsalt augud, neid ei pea väevõimuga täitma. Nad ongi mõeldud olema tähenduseta. „Täna õhtul lorem ipsum“ lubab vaatajal olla laps, kes vaatab, sest on põnev, mitte selle pärast, et aru peab saama. Vaadata võiks seda paaris lavastusega „Sa oled täna ilusam kui homme“. Aga garantiid, et sa siis lõpuks millestki aru saad, ei saa anda. Ja see on võlu. See on lust. Ja vabadus.

    1 Cicero, De finibus bonorum et malorum. I raamat.

    2 Kaur Riismaa, Loba kiituseks. – Sirp 19. IX 2020.

  • Ookean, hiidnukk ja prügihunnik

    AARE TOOL

    Muusikaline lavastus „Ookean“ 15. VII Tallinna kruiisisadama alal. Helilooja Ülo Krigul, elektrooniline helikujundus Sander Mölder, lavastaja Ran Arthur Braun, kunstiline juht ja dirigent Risto Joost. Esitajad Tallinn Sinfonia ja Voces Tallinn.

    Audiovisuaalse teose „Ookean“ keskmes on kaheksa meetrit kõrge tuukriüli­konnas nukk, kes kergitab köietõmbe peale kätt-jalga, pööritab silmi ja paotab suud. Nattipidi kraana otsa riputatuna veeti teda mootorimürina saatel etenduspaigas ühele ja teisele poole, ümberringi sebimas kaheksaliikmeline nukuliigutajate meeskond nagu mammutikütid. Vahepeal avas nukk suu, et tuua malbel häälel kuuldavale mõtteteri „kui sureb planeet, siis sureme ka meie“ või „ärme risusta omaenda kodu!“.

    „Ookean“ on mingis mõttes koroona­piirangute järgse (või koroonalainete vahepealse) aja sümptom. Mida keerulisem on olukord, seda ülemeelikum on pärast vabanemise tunne ja seda ohjeldamatum vaatemäng. „Ookean“ lausa rebeneb sellesse paigutatud vahendite külluse all: kammerkoor ja -orkester, elektrooniline helikujundus, eelsalvestatud videoklipid, videopilti otse lavaekraanile edastav võttegrupp, akvalangistid, iluvõimlejad, tõrvikutega žongleerijad, rääkimata hiidnukust ja selle juhtidest. Seejuures kanti „Ookeani“ ette ainult kaks korda ja mõlemad etendused olid samal õhtul.

    Pisendatud süütunne

    Etenduspaigas, kruiisisadama alal asuval mulla- ja kruusaväljal, võis kõigepealt näha kokkupressitud plastpudelitest tahukaid, mis juhatasid põhiteema, ookeanis hulpiva prügi juurde. Juba ainuüksi kruiisisadama mullatolmune väljak, kus veel hiljuti oli raskeveokite parkla, rõhub oma trööstituses publiku ökoloogilisele süütundele. Sellisesse kohta jõudnuna küsid endalt: kas olen ikka omalt poolt teinud kõik, et hoida ookean rämpsust puhas? Küllap mitte, sest viisakas ja loodushoidlik publik kõnnib Estonia kontserdisaali parketil. Igaüks, kes on sattunud tühermaale „Ookeani“ vaatama, peab mõistma, et on selle ära teeninud: loodushoid on meie kõigi ühine mure ja halbadel tegudel on tagajärg.

    „Ookeani“ keskmes on kaheksa meetrit kõrge tuukriülikonnas nukk, kes kergitab köietõmbe peale kätt-jalga ja paotab suud, tuues kuuldavale mõtteteri, nagu „kui sureb planeet, siis sureme ka meie“, ümberringi sebimas nukuliigutajate meeskond nagu mammutikütid.

    Ran Arthur Brauni lavastuses ei kohelda vaatajat siiski liiga karmilt. End musta kilesse mähkinud kalaga liitus lavaekraanil peagi merest soppa nokkiv luik, ent audiovisuaalne šokiteraapia jäi tulemata. „Ookeani“ reklaami tähelepanelikult lugedes selgub, et see ei räägi ainult ookeanist ja prügist, vaid palju laiemalt „maailma hoidmisest, unistamisest, vabadusest ja aupaklikust suhtumisest elusse“. Käsitlemiseks on valitud põletav ökoloogiline probleem, ent samal ajal öeldakse, et soovi korral võib igaüks mõelda lavastust vaadates ka ükskõik millele muule. Miks peaks?

    Merereostust siidkinnastega mõistukõneliseks pöörata ja seeläbi pisendada on lavastuse suurim viga. Kui nii tõsine teema on kord juba välja hõigatud, siis ei saa jääda pidama poolel teel, vaid tuleb näidata ilma keerutamata, mida kilekott või naftaloik teeb linnu ja loomaga. Rõhuda ei tuleks ainult üksikisiku vastutusele, vaid ka majanduslikele hoobadele, mis looduse lagastamist nagu nõiaringis tagant tõukavad. Kuna mängiti sadamas, siis seda asjakohasem olnuks meenutada, milline osakaal on merede reostamisel sadamate kaudu käival pahatihti vastutustundetul kaubavahetusel. Mõjusalt saanuks nende teemade lahkamisel kasutada dokumentaalkaadreid. Selle asemel sulistasid ekraanidel inimmolluskid ja muud olendid, kes on küll vaieldamatult mereteemalised, aga ei toeta kuigivõrd lavastuse sõnumit.

    Pahupidi sümfoonia vaatemängud

    „Ookeani“ teatrisündmuseks nimetada ongi ehk liiast. See oli ennekõike Ülo Kriguli heliteose ettekanne, millele Sander Möldri elektroonilises helikujunduses oli lisatud merekohinat ja vetevulinat. Tund aega kestev teos jaguneb seitsmeks sidusalt kulgevaks osaks, mis on inspireeritud teekonnast läbi ookeani isesuguste eluvormidega ja eri valgusega veekihtide. „Ookean“ on niisiis nagu pahupidi Richard Straussi „Alpisümfoonia“: kui „Alpisümfoonias“ kirjeldatakse mäkketõusu, siis „Ookeanis“ laskumist vetesügavusse ja pinnale tulekut ehk ühtlasi rännakut valgusest pimedusse ja uuesti päikese kätte. Veeteema kajastub Ülo Kriguli varasemaski loomingus, eriti piibliainelises segakoorile ja keelpilliorkestrile kirjutatud teoses „And the Sea Arose“ („Ja järv hakkas tõusma“, 2019), millele omane kõlakujundlikkus iseloomustab ka suurt osa „Ookeanist“. Ülo Kriguli muusika on karakteriküllane, koori rahulike veemasside ja orkestri maruliste hoovustega. Muusikaline külg pääsenuks paremini mõjule, kui Tallinn Sinfonia ja kammerkoor Voces Tallinn (endise nimega Voces Musicales) esinenuks loomuliku akustikaga korralikus kontserdipaigas, mitte lageda taeva alla püstitatud ajutisel laval. Seetõttu tasub loota, et „Ookeani“ esitatakse kunagi uuesti soodsamates kontserditingimustes ja võib-olla hoopis teistsuguse, muusikat paremini toetava visuaalse materjaliga.

    Ran Arthur Brauni lavastuses tühistavad visuaalsed kujundid üksteist vastastikku nagu osake ja antiosake. Etenduse alguses on ekraanil näha merre sammuvat leekides inimfiguuri, mis sümboliseerib ehk inimkonna ahnust ja rumalust, mille eest ainult ookean suudab pakkuda pelgupaika. Oma naturalistlikkuses kriibib see kujund mõrkjalt, siis tuleb aga malbe tuukriüli­konnas nukk, mis pöörab meresügavusest kõneleva lavastuse kuidagi pinna­pealseks. Kus on vett, sinna sobib muidugi ka tuli. Mida rohkem žongleeriti tõrvikutega ja süüdati tossavaid säraküünlad, seda enam läks ookean meelest ja tundus, et saabunud on hoopis Hiina uusaasta. Kell seitse alanud etenduse ajal, muide, lõõmas veel päike, mistõttu tõrvikud olid sama mõttekad kui valge tindiga kiri valgel paberil. Etendusepaik oli sadamas, aga lava varjas ära merevaate. Selle asemel sai vaadata merd ekraanidelt ja kuulata ookeanimüha kõlaritest. Meri on sealsamas, aga siiski publikust tehnoloogiliselt võõrandatud.

    Umbes veerand tundi enne etenduse lõppu suundus tuukriülikonnas nukk aeglaselt veidi eemale mere äärde, kus ta oleks justkui tahtnud viskuda lainetesse (tegelikult tehti tal siiski vaid kalossid märjaks). Üleelusuurune nukk on juba iseenesest veetlevalt jabur, tema aegluubis paraadlik lahkumine keerab aga oma tõsidusega absurdile veel vindi peale. Meelde tuleb 1980. aasta Moskva suveolümpia lõputseremoonia, mis kulmineerus mängude maskoti, karumõmmik Miška „taevasse minekuga“. Täiskasvanud vaatajad pühkisid sel hetkel silmanurgast pisara, lapsed olla aga kiljunud nutta: „Miška, ära mine!“ „Ookeanis“ ei paistnud keegi sukelduvat nukku taga nutvat. Siiski tuli ta etenduse lõpus tagasi, lehvitas käega ja näitas suurt gloobust, otsekui öeldes: „Vaadake, see on meie kodu, planeet Maa!“

    „Ookean“ on teisisõnu tõestus sellest, et kui panna kokku ambitsioonikas algidee ja ülevoolav teostus, siis on tulemuseks lavastus, mis taotluslikult või tahtmatult läheneb camp-esteetikale. Kas see aga täitis oma eesmärgi loodushoiu mõttes? Kaudselt kindlasti, kuivõrd raha, mille publik oleks muidu kulutanud mõttetule tarbimisele ja looduse lagastamisele, suunati sedapuhku etenduskunstidesse – valdkonda, mis ainsa reostusena toodab süsihappegaasi ja metaani ning sedagi palju vähem kui muud majandusharud.

  • Suur pilt ja üleilmne vaade

    IRIS HERMAN

    Kevadel tähistati Eesti inimarengu aruande 25. aastapäeva, mille puhul Marju Lauristin koostas mahuka ülevaate Eesti inimarengu aruannetest (EIA) aastatel 1995–2020.* Tallinna ülikooli (TLÜ) sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets on olnud mitme Eesti inimarengu aruande peatoimetaja ja kirjutanud nendesse rea artikleid. Mati Heidmetsaga vestles EIA tähendusest ja Eesti senisest arenguteest TLÜ prorektor Katrin Saks, vestluse kirjutas üles Iris Herman.

    Kuidas sai alguse inimarengu mõõtmine ja millest koosneb inimarengu indeks?

    Inimarengu indeksi lõid majandusteadlased Mahbub ul Haq ja Amartya Sen. Nad soovisid leida mõned lihtsad, aga ühtlasi olulised mõõdupuud, millega mõõta maailma rahvaste elukvaliteeti ja selle edenemist. Indeks hakkas koosnema kolmest mõõdikust: tervis (mõõdetakse oodatava eluea järgi), haridus (kooliskäidud aastate alusel) ja rikkus (sisemajanduse kogutoodangu põhjal elaniku kohta). Nende näitajate liitmisel saadud tulemust nimetataksegi inimarengu indeksiks – näitajaks, mille põhjal ÜRO inimarengu raportites riike ja rahvaid järjestatakse. Huvitav lugemine, soovitan vaadata!

    1990. aastal välja antud ÜRO esimesest inimarengu aruandest said mitmed riigid inspiratsiooni niisuguse aruande koostamiseks ka oma kodus. Eestis on inimarengu aruanded ilmunud 1995. aastast. Aruanded sisaldavad nii Eesti positsiooni mõtestamist rahvusvahelises inimarengu pingereas kui ka Eestile oluliste teemavaldkondade – majandusareng, lõimumine, digiühiskond jt – analüüsi. Ka ÜRO inimarengu aruanded on järjest rohkem liikunud laiema vaate poole: peale tervise-hariduse-rikkuse teemade on neis käsitlemist leidnud peaaegu kõik olulised üleilmse arengu katsumused alates rahvastikuprobleemidest kuni kliimamuutusteni ja julgeolekust kultuurilise mitmekesisuseni. Aruannete oluline eripära on see, et toetutakse riikide statistilisele andmestikule ning andmete analüüs on rangelt teaduslik.

    ÜRO indeks ja selle alusel koostatud järjestused andsid tõuke nn võrdlustööstuse kujunemisele kogu maailmas. Praegu koostatakse riikide ja rahvaste edetabeleid peaaegu kõigi mõeldavate näitajate alusel – internetiühenduse kiirusest kuivkäimlate osakaaluni, kooli­laste nutikusest kuni korruptsiooni sügavuseni.

    Kuidas on Eestil läinud? Kus me inimarengu pingereas paikneme?

    Juba mõnda aega kuulub Eesti väga kõrge inimarenguga riikide hulka. ÜRO 2020. aasta aruandes jagasime 189 riigi hulgas Itaaliaga 29. kohta. Inimarengu vaates on Eesti viimase veerandsajandiga kiiresti arenenud ja ennast nn kuldsesse miljardisse sisse murdnud. Samalaadse taustaga riikide hulgas on Eesti positsioon üks paremaid, kogu maailma kontekstis elatakse Eestis hästi, kuigi me ise oma elu sellisena sageli ei taju ega hinda.

    Mati Heidmets: „Samalaadse taustaga riikide hulgas on Eesti positsioon üks paremaid, kogu maailma kontekstis elatakse Eestis hästi, kuigi me ise oma elu sellisena sageli ei taju ega hinda.“

    Kui me elame maailma taustal nii hästi, siis miks me ise rahul ei ole? Kas virisemine ja muretsemine on eestlase loomuses?

    Üks põhjus on naabrites. Igapäevaelus ei võrdle me ennast ju suure maailmaga, sellega, kuidas elatakse Indias, Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. Geograafia on meie võrdluspartneriteks teinud inimarengu absoluutsed tipud, Skandinaavia maad. Ja nendeni on elukvaliteedi mõttes veel mitu sammu.

    Teine põhjus peitub mõõdupuudes, mida inimarengu indeksi puhul kasutatakse. Nii tervis, haridus kui ka rikkus on olulised asjad, ometi on nad indeksis suhteliselt robustselt mõõdetud ega haara ka kogu meie elu selle mitmekesisuses. Ennekõike on puudu nn subjektiivse heaolu dimensioon – see, kuidas inimesed ennast tunnevad, kui õnnelikud või õnnetud nad on. Ka subjektiivset heaolu on hakatud võrdlevalt mõõtma, küll mitte ÜRO inimarenguga seoses. Ja sageli juhtub, et objektiivselt mõõdetavate näitajatega on Eesti paremal kohal kui subjektiivsete hinnangute alusel. ÜRO inimarengu indeksi pingereas oleme kõrgemal positsioonil kui maailma õnneindeksi põhjal, PISA õpitulemuste järjestuses oleme kõrgemal kui koolirõõmu näitajate edetabelis. Ju me ei ole siin Eestis veel piisavalt õppinud elust rõõmu tundma, asjadele positiivse nurga alt vaatama.

    Mida teha, et Eesti tõuseks inimarengu pingereas veelgi, näiteks esimese kahekümne hulka?

    Tipus on riigid, kus investeeritakse teadlikult inimestesse ja tarkusesse, kus riigi­võim on suutnud tõestada oma usaldusväärsust, sh ka raha ümberjagajana, ja kus üleilmsed teemad on samaväärsed kohalike küsimustega. Elukäsitlus, mille kohaselt betoon ja asfalt on riigi peamised arengumootorid, on Eestis visa taanduma. Kui sellest lahti saame, on tee päris tippu lahti.

    Oled mitmes EIAs käsitlenud lõimumisteemat. 1998. aastal tõid välja väärtuskonflikti ja ebavõrdsuse kasvu. Kuidas hinnata asjade seisu praegu?

    Elus on lõimumine osutunud keerulisemaks, kui see 1990ndatel tundus. Eestis on kogu protsess kujunenud järskude hüpete asemel rohkem evolutsiooniliselt, mis ongi võib-olla hea. Erinevalt paljudest teistest endistest liiduvabariikidest ei ole Eestis vene elanikkond massiliselt lahkunud ega ka poliitiliselt konsolideerunud, näiteks vene partei kujul. See näitab, et suures plaanis on meil õnnestunud ühiskonnas tasakaalu hoida. Eks lõimumine ongi mitu põlvkonda kestev protsess, kus käskude ja keeldudega saavutatakse vähem kui huvi ja ahvatluste abil. Minu subjektiivne, paljuski tudengitele toetuv mulje on, et järjest suurem osa noortest eestivenelastest on loomulikul viisil omaks võtnud Eesti-keskse mõtteviisi ja kohaliku koloriidiga eluvaate.

    2012/2013. aasta EIA „Eesti maailmas“, mille oled toimetanud, erineb varasematest aruannetest: lisatud on üleilmne käsitlus ja vaade XXI sajandisse.

    Tolleks ajaks oli nn võrdlustööstus kogu maailmas hoogu saanud, ka meie üritasime Eestit selles aruandes eri mõõdupuid kasutades n-ö lahterdada. Praegu on päris huvitav tagasi vaadata, milliste näitajate alusel oli Eesti kümmekond aastat tagasi Euroopa Liidu paremate hulgas ja ka seda, kus maha jäime.

    Kümme aastat tagasi olime ELi paremate hulgas näiteks meedia-, interneti- ja majandusvabaduse, aga ka tulevikuoptimismi ja ELi usaldamise poolest. ELi keskmisel tasemel olid meie demokraatia, innovatsioonivõimekuse ja korruptsiooni näitajad. Nimekirja lõpuossa jäime töö tootlikkuse, sallivuse ja oodatava eluea poolest, aga ka eluga rahulolu ja soolise tasakaalu mõttes.

    Vabadusi oli palju, nende ümbermängimine elukvaliteediks veel tagasihoidlik. Samasugust lahterdamist oleks huvitav praegu korrata. Karta on, et meil on siiani probleeme suhteliste hea ja vaba tegevuskeskkonna võimaluste konverteerimisega nii elukvaliteediks kui ka subjektiivseks heaoluks.

    Kas varsti loodetavasti lõppev pandeemiaajastu võiks mõjutada ka vaateid inimarengule?

    Eks ikka. Järgmine Eesti aruanne on pühendatud vaimsele tervisele, ühele pandeemia ajal erilist tähelepanu saanud teemale. Tulevastes aruannetes harutatakse loodetavasti lahti ka pandeemia üldisemad ühiskonna- ja kultuurimõjud. Juba praegu on mitmeid vihjeid selle kohta, et täielikult pandeemiaeelse elukorralduse juurde ei naasta, vähemalt osa viimase aasta jooksul nii innukalt harjutatud distantselust jääbki püsima. Jääb püsima töötamisel, õppimisel, suguvõsa asjade ajamisel, kõikjal. Pandeemiajärgne elu on kontakt- ja distantselu hübriid – omamoodi kultuurimuutus, mis leiab kindlasti mõtestamist ka inimarengu aruandes.

    Kas sedalaadi globaalset pildistamist on ikkagi vaja? Kauge ja kallis asi …

    Globaalset vaadet on väga vaja, eriti praegusel ajal, kui oma naba kõige tähtsamaks mõtlemine on kogu maailmas hoogu saanud. Sest tegelikult asuvad Eesti arengu ja heaolu suured võtmed ja ohud – julgeolekugarantiid ja kliimasurve, terrorioht ja migratsiooniallikad – väljaspool meie riigipiire. Nad on oma olemuselt ülemaailmsed. Suure pildi silme ees hoidmine koos jõukohase panustamisega üleilmsete murede lahendamisse on meie kestmise huvides olulisem, kui see igapäevasagimise taustal tundub.

    Eks suure pildi joonistamisel ole ka hariduslik roll. Nii ÜRO kui ka Eesti aruanne pakub meile rangelt teaduspõhist vaadet igapäevaelu olulistele teemadele. Pole midagi teha: tuhandeaastane kooselu krattide ja ahjualuste, luupainajate ja libahuntidega kajab eestlase hinges siiamaani vastu. Teaduspõhine, aga siiski inimkeeles kirja pandud jutt inimesest, ühiskonnast ja arengust aitab meil loodetavasti asjade tegelikule olemusele mõne sammu lähemale astuda.

    * Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Koost Marju Lauristin. Eesti Koostöö Kogu, 2021, 410 lk.

    https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2021/03/EIA25_tervik_kogumik.pdf

  • Normikeel ja ühiskeel – eesti keel

    REILI ARGUS

    Keelehuvilisel on maikuust saadik võtta keeleteadlase Reet Kasiku 20 aasta jooksul ilmunud keeleteemalisi kirjutisi koondav kogumik „Elav ja muutuv keel. Valik artikleid 1999–2019“. Kuigi nii mõnigi kirjatükk on ilmunud juba 20 aastat tagasi, tundub lugedes, et sama hästi võinuks see olla kirjutatud kas või täna. Kahtlemata näitab see autori oskust tabada seda, mis ajas kestab, aga ka seda, et mõni 20 aasta tagune probleem on endiselt päevakohane.

    Artiklikogumik koosneb kolmest suuremast osast. Esimene kolmandik artikleid, koondpealkirja all „Omakeelsusest“, on kas mõne uurimisvaldkonna tutvustused, ülevaateartiklid või hõlmavad kirjakeele ajaloo küsimusi. Teise ossa „Tekstiloomest“ on koondatud tekstianalüüsi ning kolmandasse, pealkirjaga „Sõnaloomest“ tuletust ja liitsõnamoodustust puudutavad kirjutised. Raamatu ülesehitus ehk nimetatud kolm põhiosa peegeldavad hästi autori põhilisi uurimisvaldkondi: kirjakeele ajalugu, tekstiuurimist ja sõnamoodustust. Nendel kolmel põhiteemal ning nendega seotud teistel keeleteemadel vestlemegi.

    Argus: Esimeses artiklis kirjakeele väärtusest ütled: „Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ja muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist.“ Praeguses sõnastikureformi teemadest juhitud arutelus on kõlama jäänud mõte, et normitud kirjakeel pigem takistab keele arengut ja vähendab variatiivsust. Kuidas sellistesse mõtetesse suhtuda? Kas on tegemist pigem justkui lastehaigusega, mis tuleb läbi põdeda ehk jälle ükskord läbi arutada-vaielda, või on elu, ühiskond ja ka kõik keelega seotu tõesti nii muutunud, et äkki ei vajagi me enam normitud kirja­keelt? Kas normitud kirjakeel saab ja kui, siis kuidas keele loomulikku arengut kuidagi takistada?

    Reet Kasik: Normitud kirjakeel on üks eesti keele variantidest ega saa kuidagimoodi takistada muude keelevariantide arengut või vähendada keele variatiivsust. Normitud kirjakeel on vajalik riigi ametliku ja avaliku keelekasutuse jaoks, eraelus võib igaüks kasutada sellist keelt, nagu tema suhtlusringkonnas sobib.

    Argus: Samas artiklis on öeldud, et „… normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses tekstimaailmas“. See teema on seotud emakeeleõpetusega ning samuti hiljutise aruteluga sõnastike ja keelenormingute üle. Diskussioonist on läbi käinud mõte, et eesti koolis ei tohiks tegeleda ainult reeglite õpetamisega, nii et see tekitab õpilastes eesti keele suhtes negatiivse hoiaku. Samal ajal kurdavad õppejõud, et ei saa üliõpilaste tööde sisusse süveneda, sest keelevigu on nii palju. Üliõpilaste kirjakeeleoskus ei ole just kiita. Tundub seega, et õpetatakse liiga palju reegleid, ent ometi neid reegleid ei osata. Kuidas ja kui palju peaks kirjakeele norme ja norminguid koolis õpetama? Kas võib olla tõetera väites, et kui õpilastele on eesti kirjakeeles midagi rasket, tekib neil soov kasutada hoopis inglise keelt?

    Kasik: Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, see õpitakse selgeks koolis nagu ükskordüks, protsentarvutus või riikide nimed. Õppimise raskus on hoiakute küsimus. Usun, et põhipõhjus on emakeele tundide arvu drastiline vähendamine ja samal ajal õppeteemade hulga kasv emakeele ainekavas. Kardan päeva, kui need muud teemad suruvad normikeele õpetamise ainekavast päris välja. Üliõpilaste kirjakeeleoskuse tase seostub massikõrgharidusega – ülikooli ei pääse enam parimad, vaid kõik. Kirjakeele reeglid ei ole ainuke üldhariduse osa, milles on vajakajäämisi.

    Argus: Kogumiku avaartiklis „Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine“ on keele muutumise ja suundumuste juures juttu ka sellest, kuidas inglise keelest tõlgitud väljendid meie keeles varem olnuid asendama kipuvad. Selliste väljendite kohta on artiklis nenditud, et küllap nendega „läheb, nagu läheb“. Ilmselt jääb aga keeletoimetaja igaveseks küsimuseks, kust läheb toortõlke ja eesti keeles juba oma koha leidnud väljendi piir. Millal ja kas peaks keeletoimetaja tõrjuma väljendeid, nagu „ei ole minu teetass“ jms?

    Kasik: Ma ei ole kindel, kas ikka peaks tõrjuma – keel ju muutub kogu aeg. Kui üldse kuskil, siis ehk just siin saab toetuda korpustele: kas mingi väljend esineb ainult noorteslängis, üldiselt ühismeedias või juba ka avalikes tekstides. Otsus on lõpuks ikka subjektiivne, reeglit ei ole.

    Argus: Kirjutad artiklis „Eesti kirjakeele 100 aastat“ muu hulgas sellest, et kirjakeele teadlik arendamine on meil olnud ikka kollektiivne ja avalik. Eri ajal on keelega tegelejate hulgas olnud erinevaid huvirühmi, nt omal ajal kultuuriharrastajad, hiljem pigem õpetajad, toimetajad. Kes võiksid praegu keelekorraldusse senisest rohkem haaratud-kaasatud olla?

    Kasik: Nii avalik kui praegu ei ole keele­teemade arutelu kunagi olnud. Tänu interneti võimalustele, avalikele keelekorpustele ja ühismeediale saavad kaasa rääkida kõik, kes vähegi huvi tunnevad. On aktiivsemaid ja passiivsemaid aegu. Sel kevadel ja suvel tundub kaasarääkimisvajadus eriti suur, põhjuseks ehk normiinfo teenimatult tagaplaanile jätnud Sõnaveeb.

    Argus: Eestikeelsetest kirjutistest ei leia keeletoimetamisega seotu kohta just kuigi palju informatsiooni. Seda hinnatavam on artikkel „Eesti keelehoolde algusaegadest“, kus on väärtuslikku infot eesti toimetamistraditsiooni tekke kohta. Kas, ja kui, siis kuidas on keeletoimetaja roll varasema ajaga võrreldes Eestis muutunud? Milline peaks tänapäeval olema keeletoimetaja suhtumine normingutesse ja eri liiki tekstide toimetamisse?

    Kasik: Piirideta kasvav ja mitmekesistuv tekstihulk on teinud keeletoimetaja töö palju keerulisemaks kui ühelgi varasemal perioodil. Tänapäeva keeletoimetaja on eriharidusega, ta ei paranda üksnes keelevigu ja lauseehitust, vaid tegeleb kogu tekstiga, eristab üldkeelt ja oskuskeelt, tunneb muidki keelevariante ja nende kasutamise võimalusi eri liiki tekstides.

    Argus: Raamatu tekstiloomeartiklite alla on koondatud eelkõige meediakeelt, aga ka haldus- ehk võimu keelt puudutavad kirjutised. Kuidas paistab sulle halduse ehk ametliku asjaajamise keel praegu, 2021. aastal, oma kogemuse põhjal? Kas artiklites osutatud puudujäägid on samad, mis näiteks kümmekond aastat tagasi? Kuidas on muutunud ajakirjanduskeel 20 aasta taguse ajaga võrreldes (nt artikkel „Uudise süntaks“)?

    Kasik: Ajakirjanduskeele kohta ei oska öelda, et see sel sajandil eriti muutunud oleks. Halduskeelega seoses rõõmustab, et on tekkinud hulk noori halduskeele uurijaid ja ametnike keelekoolitajaid, kes oskavad selgitada ka muid tekstitunnuseid kui hoiatada kantseliidi eest.

    Argus: Kogumiku artiklitest on kolmandik pühendatud sõnamoodustusele. Sõnamoodustus on eesti keeles väga tihedalt seotud terminiloomega. Artikkel „Sõnaliik oskuskeeles: e-tuletised ja nende alusverbid“ näitab, et sõnamoodustusstrateegiad erinevad eri tekstiliikide korral ning teadustekst tingib terminikasutuse ja teatud mallide eelistamise. Et siduda siinse intervjuu algus ja ots kokku, tulen tagasi kogumiku ava­artikli ja keele muutumise teema juurde ning küsin sõnamoodustuse kohta. Kuivõrd peaks keelekorralduses arvestama paralleelselt levivate tuletiste või liitsõnade puhul (nt autorlus ja autorsus, ahiküte ja ahjuküte) nende moodustusloogikaga? Kas keelekorraldajad saavad suunata või peaksid suunama keelekasutajaid valima neid sõnu, mille moodustus on eesti keelele omasem (või keeles varem olemas olnud)? Jälle see igipõline keeletoimetaja küsimus: millal võime öelda, et nüüd ongi nii ja mingi sõna(kuju) on meil eesti keeles teise kõrval olemas ja võrdväärne?

    Kasik: Normitud kirjakeeles tuleks lahus hoida üldkasutatav sõnavara ehk üldkeel ja oskussõnavara. Minu meelest on just siin üldkeele korpustest suur abi. Raamatus „Sõnamoodustus“ (2015) olen üsna põhjalike võrdluste ja korpus­uuringute põhjal näidanud, et eesti keele loomuliku arenguga käib kokku omastavaline liitumine ja produktiivselt on kasutusel alla poole olemas­olevatest liidetest. Teiselt poolt on ligi sada aastat püütud oskuskeeles luua (pool)kunstlikke eraldusjooni (õpitöö ja õppetöö, autorsus ja autorlus, lumekate ja lumikate, paksend ja paksendus) ja osalt on need mõju avaldanud ka üldkeelele. Seda enam, et õigekeelsussõnaraamatutes on alates J. V. Veskist eelistatud terminoloogilisi sõnakujusid ja -tähendusi, alguses rangemalt, nüüd pigem soovitustena. Aga ikka on terminina fikseeritud sõnakuju ÕSis esikohal, argikeelne teisel kohal. Minu meelest peaks üldkeele sõnaraamatus olema vastupidi: üldkeele sõnakuju (mida ei sobi nimetada argikeelseks) esikohal. Nüüdis­keele korpuste põhjal on näha, millised termino­loogilised soovitused ja tähenduspiirid on levinud üldkeelde, mis aga jäänud kõigist soovitustest hooli­mata üksnes erialatekstidesse.

  • Puhtast impulsist vana kooli näituseks

    KERLY RITVAL

    Tallinna VI rahvusvaheline joonistustriennaal „Impulss“ Arsi projektiruumis kuni 1. VIII, kontseptsiooniteksti autor Lembe Ruben ja koordinaator Loit Jõekalda. Näitusel osaleb 85 kunstniku 21 riigist.

    Suuri grupinäitusi on raske veenvalt esitada. Nii on see ka tänavuse joonistus­triennaaliga. Ühine on vaid teema, kuid Lembe Rubeni kirjutatud saatetekst on hästi üldsõnaline: ta mõtiskleb impulsi üle üleüldiselt, selle sees ka Newtoni seaduste ja nähtamatu jõu üle, mis loojat liigutama paneb. „Impulss“ jätab vähemalt esimesel kohtumisel segasevõitu mulje, sest teosed varieeruvad nii stiililt kui ka joonistustehnikate poolest ning eksponeeritud teostes on raske leida mingitki ühisosa. Teemavalik ei ole üldse paha, selles on laia haaret ja julgustki, sest kutsub mõtisklema ja arutlema joonistamise põhjuste üle. Kuid vaataja on jäetud ilma selgitustest, miks just need tööd on näitusel väljas.

    Ette olid antud küll ka suurus ja teose valmimisaeg: joonistus ei tohi võtta näitusel enda alla rohkem pinda kui meeter ja peab olema tehtud mitte varem kui 2015. aastal. Aga needki tingimused ei aita veenva terviku loomisele kuigi palju kaasa.

    Jään igatsema interaktiivsust ja publiku kaasamist. Toreda dialoogi astumise võimaluse pakub aga paberirull, kuhu külastajad saavad markeritega jäädvustada koroona aja tundmusi.

    Eesti kunstnikud säravad hea teostuse ja peamiselt traditsioonilise esitusviisiga, välismaalaste tööde hulgas kohtab huvitavaid joonistustehnikaid. Mis aga kõige tähtsam, enamiku teoste puhul on märgata nakatavat loomismõnu: kunstnikud on ennast loomisprotsessi unustanud. Tavapärastel nüüdiskunsti näitustel kohtab seda aina harvem.

    Kõik algab joonistamisest

    Tihti kuuleb muusiku kohta tõdemust, et ta hakkas enne rääkimist laulma. Selliseid lugusid võib kuulda ka kunstniku lapsepõlve kohta: „Lapsena ta rääkis vähe, küll aga joonistas palju.“ Laste joonistused on tihti abstraktsed värvi- ja joonemängud, vägisi püüavad suured inimesed neis näha reaalse maailma objekte. Näiteks sinise kriipsu kohta küsitakse: „Oi, kas see on emme?“ Kes teab, ehk väljendavad väikelapsed oma piltidega sõnades väljendamatut sisemaailma, kus reaalsus ja muinasjutumaailm veel ühte sammu käivad. Lapsi ajendab joonistama puhas impulss, uudishimu selle vastu, mida üks pliiats endast välja võib anda, tahe ennast väljendada.

    Aja jooksul unustavad mõned meist joonistamise võlu, teised muutuvad selle väljendusvahenditega lähedasemaks, inimesena arenedes ja tehnikat arendades. Lõpuks allub meedium kontrollile ja tulemus on selline, nagu kunstnik on soovinud, või paremgi veel, saatuse tahtel paberile ilmunud, lõpetuse ingel õlal dikteerimas kunstiteose valmisolekut.1

    Sisemaailma väljendamiselt liigutakse arengus aina enam ümbritseva maailma võimalikult realistliku kujutamise poole, joonistuse ja maailma vahel hakkavad kujunema silmaga tajutavad seosed. Ümbritseva jäädvustamine paberile kingib kunstnikule võime olla keskkonna suhtes tähelepanelikum ja märgata detaili. Vaatajale aga võimaluse näha midagi, mis muidu märkamatuks jääb.

    Reaalse maailma jäädvustamine

    Üks joonistamise tähtsaid rolle, eriti enne fotograafia tulekut, oli tegelikkuse võimalikult täpne edastamine. Hispaanlase Juan Perdiguero foto­realistlikud joonistused meenutavad National Geographicu fotograafi Steve McCurry töid, kus noored neiud nagu vaataksid kartmatu pilguga vaatajast läbi.2 Tehnika eripäraks on Perdiguerol fotopaberi ja tindi koos kasutamine.

    Heikki Leisi on jäänud oma liistude juurde ning esineb seegi kord hüperrealistlike portreedega „Katki I“ ja „Katki II“, harilik joonistus on kaetud laminaadiga, mis loob sileda pinna ning sarnaneb seeläbi makrofotoga.

    Praegusel ajal, kui igaüks pildistab kõikjal telefoniga, võib küsida, mis mõte on fotorealistlikul kujutamisel. Kas see on oskuse näitamine või taotletakse midagi muud? Kas tegu on antiik-kreeka maalikunstnike Parrhasiuse ja Zeuxise võistlusega, kus Zeuxis pettis oma maalitud viinamarjadega linde, kes neid päris marjadeks pidasid, Parrhasius aga realistlikult maalitud kardinatega Zeuxist ennast? Või on kunstnikul praegugi veel hüperreaalset maailma kogemise nihestust pakkuda, mis avab vaatajale uue pilgu maailmale? Triennaali fotorealistlikud teosed jäävad kahjuks aga pelgalt küsimuse „kas foto või mitte?“ tasandile.

    Realistliku joonistuse kohta käivad umbes samad tõed nagu fotograafiagi kohta. Tähtis ei ole ainult tegelikkuse võimalikult täpne esitamine, vaid autori maailmatajumise edastamine. Meid kõiki võivad ümbritseda ühesugused puud, teed ja taevas, aga tajume neid erinevalt, vastavalt oma kogemuspagasile, aju keemilisele koostisele või hinge olemusele. Omaette kunst on oma tajumaailma teistele edasi anda, hea ülekande puhul oskavad ka vaatajad maailma näha kunstniku silmade kaudu. Näiteks iga kord Viljandis Ugala orgu läbides tuleb korraks silme ette ka Konrad Mäe maal „Viljandi motiiv“.

    Sedalaadi oskus tundub olevat noorel eesti kunstnikul Mark Antonius Puhkanil, kes esineb triennaalil kahe teosega. „Aastaringide kõla“ puhul on tegemist autoportreega, kus kunstnik nõjatub väsinult peaga vastu kõrgusesse tõusvat kuivanud männipuud. Eraldi on ta jäädvustanud veel helilaineid meenutavad ringid, üraski mustri puu sees ja puud toksiva rähni. Joonistust vaadates kujutan ennast samasuguses olukorras: metsas puu najal väsinult toetumas, et oma kujuteldavat juhet kujuteldava metsa pistikusse pista, sest linnatõmblusest väsinud patareid vajavad laadimist. Puhkan oskab värvipliiatsiga ringi käia, tal eriliselt pehme joon.

    Noortest joonistajatest mainiksin veel Katariin Mudisti teose „8 meetrit joogat“, kus kaheksa meetri pikkusele paberirullile on jäädvustatud väikeste kujutiste abil joogapoose. Albert Gulk on oma joonistuse jäädvustanud kahele paberirullile, kus rullub lahti mütoloogia, fantaasiamaailm. Tema joonistustes „Argipäev metsatalus I ja II“ ei puudu lustakad näkid ja tõsised töömehed, kes on uppunud Eesti loodusesse.

    Aus, puhas ja lapselik visand

    Väljapaneku huvitavama osa moodustavad kunstnike visandiraamatud – eskiislikud joonistused, millega tavaliselt avalikkuse ette ei tulda. Visandamises on omajagu intiimsust. Nii nagu kirjanik sorteerib oma päevikutest hoolikalt välja avaldamiskõlbliku materjali, on ka kunstniku visandid isiklik materjal, mille järgi mõni vana kooli psühhoanalüütik võiks kunstnikuisiksuse kohta igasuguseid, ka ennatlikke, järeldusi teha. Visandid avavad autori, on ausad ja puhtad, kohati lapselikudki. Mul tekkis palju paralleele minu enda diletantlike joonistustega kusagil sahtlipõhjas, kahe kõrva vahel kumises Picasso lause: „Mul kulus neli aastat, et õppida maalima nagu Raphael, kuid terve elu, et joonistada nagu laps.“

    Näiteks muidu hüperrealismiga tegelev Ilmar Kruusamäe esitleb tindi­pliiatsiga jäädvustatud ümbrikel usstegelasi, igaüks oma näo ja moega („Koroona-ajastu sootud usstegelased I–XII“). Ma kohe armastan juhusest sündinud joonistusi! Üldjuhul tekivad sedalaadi karakterid kätte juhtuvale paberile: autor on tavaliselt süvenenud millessegi muusse ja seetõttu võtavad sellised kujutised kuju siis, kui parasjagu on vaja tegeleda millegi pakilisega. Selline joonistamine on nagu meditatsioon, keha vastuhakk stressile. Võin vaid ette kujutada, kuidas Kruusamäe võttis hommikul postkastist arve, tutvus kulutuste summaga, võttis lonksu kohvi ning jäädvustas ümbrikule usslooma, kes sai loomise käigus endale sabaotsa ka näo, mida musitada. Kuidas ümbrikuolendid sündisid, ma ei tea, kuid teostele taustalugude fantaseerimisvõimalus on pool kunstikogemusest. Vähemalt mulle.

    Mõnikord ilmuvad paberile kõnekad karakterid, teinekord aga puhas ekspressiivne värvivalang. Mind jäid kummitama kaks hollandi professori Ad Stijnmani teost, ühe ristisin „Mother­welli hallideks munadeks“, teise „Kollaseks kukeseeneks punases“. Tegelikult on teosed pealkirjastatud numbritega: „20170809-014&230“ ja „20170916-020&077“.

    Ad Stijnman on pastellitehnikas katnud paberi tugevate kujunditega, hetkemeeleolu jäädvustustega: kollane roosal kõrgrõhkkonnas hea tuju ning hallid munad madalrõhkkonnas nulltuju võrdkujuna. Stijnman on ka tuntud kunsti­ajaloolane, kes on uurinud graafika­tehnikate ajalugu, tema uurimustega saab tutvuda EKA raamatukoguski.

    Johanna Love (Ühendkuningriik). Beleuchten IV. Grafiitjoonistus, 2018.
    Ilmar Kruusamäe. Koroona ajastu sootud usstegelased I. Pastapliiatsijoonistus vanal kirjaümbrikul, 2020–2021.
    Ülle Marksi joonistus „Varjupüüdja“ (2021, tušijoonistus, 330 x 700 cm) valmis performance’i käigus.

    Joone võlu

    Joonistus põhineb joonel, joone järgi tunneb ära kunstniku käekirja. Horvaadi kunstnik Ana Vivoda on paberi täitnud väikeste joontega. Joone õrna käsitlust saab nautida aga itaalia kunstniku Giulia Lanza töödes, kus ta on hariliku pliiatsiga jäädvustanud taime tegmeni – kaitse­membraani.

    Joonte üksteise kõrvale asetamisel võib kokku saada mõne äratuntava kujutise, näiteks figuuri. Põnev näide on läti kunstniku Klāvs Upaciersi „Külaliste­raamat“. Valgete lehtedega raamatusse on kopeeritud Henri Matisse’i joonistus „Lahtiste juustega naine“ (1944). Leht lehe haaval joonistus lihtsustub, figuuri moodustanud jooned kaovad. Midagi sellist tegi omal ajal ka Piet Mondriaan, kui mängis õunapuu vormiga ja lihtsustas seda, kuni õunapuu ei olnud enam midagi muud kui joonte hulk paberil. Kopeerides ja abstraheerides Matisse’i joonistust on Upaciers toonud esile joone mõju ja teadvustanud veel kord tõsiasja, et joonistus sünnib joonte asetamisest paberile.

    Jäin mõtisklema, miks olid kandideerimisreeglites välistatud tehnikavahenditega loodud teosed, eriti kui näituse pealkiri on „Impulss“. On arusaadav, et just vahendi puudus, olgu selleks graafikatrükk või digilahendus, eristab vabakäelist joonistust teistest kunstivormidest. Paljud joonistajad, eriti animaatorid ja graafilised disainerid, kannavad endaga klassikalise paberi ja pliiatsi asemel kaasas tahvelarvutit, kuid selline piirang tegi tänavusest triennaalist tugeva vana kooli näituse.

    1 Vihje Tõnu Õnnepalu raamatule „Lõpetuse Ingel. Märkmeid sügissaarelt“ – Loomingu Raamatukogu, 2015, nr 8-9.

    2 Steve McCurry kuulsaim foto on „Afgaani tüdruk“, avaldatud National Geographicu kaanel 1985. aasta juunikuus.

  • Orwelli-vaatemäng Vanemuises

    JAAK ALLIK

    Vanemuise „1984“, autor George Orwell, dramatiseeringu autorid Robert Icke ja Duncan Macmillan, tõlkija Tõnis Arro, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Epp Kubu, muusikaline kujundaja Vaiko Eplik, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Robert Annus, Maria Annus, Hannes Kaljujärv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel, Gert Raudsep. Esietendus 26. VI Tartus Kammivabriku sündmuskeskuses.

    Totalitarismi õudusi esile manada püüdvas Vanemuise suvelavastuses „1984“ hakkas tõeliselt õõvastav pärast etenduse lõppu. Ma pole kindel, kas toimunu oli Karl Laumetsa lavastatud või tuleb tänada hoopis teatrijuht Kristiina Alliksaart, aga kui aplausi vaibudes ilmusid oma kohtadelt püsti tõusva publiku ette kümmekond mustades särkides „mõtte­roimarit“, kes otsusekindlalt kamandasid rahva paigale ning manipuleerisid inimesi ridade kaupa saalist lahkuma, siis oli õhus tõesti tunda Suure Venna reaalset kohalolu. (Kahjuks puudusid löögirühmlastel küll meile viimase aastaga nii omaseks saanud suukorvid.) Samasuguse tunde tekitasid kümmekonna aasta eest meid paljude Tallinna majade fassaadidelt mitme kuu vältel jälginud (Paavo Pettai geniaalselt loodud) Savisaare silmad.

    Paraku tuleb tunnistada, et lavastuses endas jäi sellist õõva minu meelest väheks, kuigi kaks komponenti selle loomiseks olid lavastajal käepärast. Üheks neist pean Kristjan Suitsu tõeliselt totaalset ning lõpuks efektselt purunenud lavakujundust. Enamiku lavaajast kujutas see paljudest metalsetest kapiustest koosnevat tohutut halli seina. Mida need kapikesed sisaldasid, jäi lavastuse käigus aga nii sisuliselt kui ka vormiliselt avamata.

    Teine edu tõotanud komponent oli Robert Annuse õnnestunud valimine peategelase, Tõeministeeriumi pisiametniku Winston Smithi rolli. Tema habras ja hirmunud intellektuaalsus ning põlevi silmi kohalolu igas hetkes oli erakordselt täpne, loomaks kujutluspilti õilsa rüütli Lanceloti võitlusest koletu autoritaarse draakoni – Suure Vennaga. Annuse mängule, nagu ka tema antipoodi, Suure Venna maist esindajat O’Brienit kujutanud Gert Raudsepa omale, pole midagi ette heita. Viimase puhul jääb vaid kahetseda, et kunstnik ja lavastaja polnud tema ilmumise esimeses stseenis näitlejat toetanud nii romaanis kui ka dramatiseeringus ettekirjutatud sisepartei tähtsa tegelase luksusliku ja ülimugava pesapaigaga. Raudsep oli sunnitud ka seda stseeni mängima kõledas ja hallis Tõeministeeriumi interjööris, mistõttu tema pärastine muundumine jõhkraks timukaks ei tundunudki üllatuslikuna.

    Kolmandal peategelasel Maria Annusel jäi aga Julia rollis puudu nihestatud karakteersusest. Ta mängis liiga tavalist armastusejanus naisolevust, kuigi Orwelli loodud maailmas oli ka Julia võitleja, kes ei tahtnud ju seksi lihtsalt seksi pärast, vaid magas teadlikult ainult Partei liikmetega, sest vihkas Parteid ja nautis selle õõnestamist neile keelatud sugutungi äratamise ja rahuldamise kaudu.

    Kaudne puutumus

    Lavastuse küsitavuste põhjus on ilmselgelt Robert Icke’i ja Duncan Macmillani dramatiseering. Selle eesmärk on olnud teha kaugeltki mitte teatripärasest romaanist laval mängitav tükk, millest sisuline arusaamine eeldab romaani tundmist. 2017. aasta jaanuaris kerkis Orwelli 1949. aastal kirjutatud romaan Amazoni raamatumüügi edetabelis esikohale. Seda seletati Trumpi äsjase valimisega USA presidendiks. Tõejärgne ajastu oli alanud ja maailm hakkas üha rohkem võtma Orwelli kirjeldatud düstoopiale omaseid jooni.

    Esialgu oli selleks aga vaid ingliskeelne maailm. Eestis ei ole Orwelli teoste sellist edu täheldatud. Neli aastat on möödas. Äsja toimusid riigikogus tulised vaidlused NETSi ja ABISe seaduseelnõu üle, kust võib leida paragrahve, mis võiksid Suurele Vennale kindlasti meeldida. Ka Merkeli ja Macroni soov alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Putini vahel ei kõnele ju muust kui hirmust, et maailm võibki jaguneda kolme sõjalises mõttes üliriigi (USA, Hiina ja Venemaa – Orwelli ennustatuna Okeaania, Ida-Aasia ja Euraasia) vahel ning Euroopa osaks jääb olla nendevaheliste sõdade tallermaa.

    Robert Annus on õnnestunud valik peategelase, Tõeministeeriumi pisiametniku Winston Smithi rolli. Tema habras ja hirmunud intellektuaalsus ning põlevi silmi kohalolu igas hetkes oli erakordselt täpne.

    Tõsimeelse sotsialisti Orwelli romaan oli omal ajal suures osas õel paroodia stalinlikus Nõukogude Liidus toimunud ajupesu ja justiitsroimade kohta. Emmanuel Goldsteinis ja temaga seostatud vandenõudes võis kergesti ära tunda Trotski ja nn trotskistide jälitamise Venemaal. Aga praegu kordab meie „väärtuspõhine“ partner NATOs, Türgi president Erdoğan, lausa täht-tähelt samasugust jälituskampaaniat imaam Fethullah Güleni vastu, kes elab juba 1999. aastast USAs, kuid kellele kuuletuvad „gülenistid“ olevat 2016. aastal korraldanud Türgis riigipöördekatse, mille eest neid on nüüd kümnete tuhandete kaupa represseeritud ja isegi Eestis taga otsitud.

    Seega, kui juba otsustati Orwelli düstoopia praegu Eestis lavale tuua, vajanuks see alusena mitte romaani hästi tundvate inglaste tarbeks kirjutatud tegevuse ümberjutustust, vaid tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust. Jah, see on raske ülesanne, kuna romaani põhituum pole mitte sündmused, vaid Suure Venna juhitava ühiskonna toimemehhanismide kirjeldus. See ei ole aga dramatiseerijaid eriti huvitanud, mistõttu tekibki kummaline tunne, et meile näidatakse lavateost, millel Orwelli romaani põhiteemaga on vaid kaudne puutumus.

    Lavastuse sissejuhatav kolmandik peaks tutvustama vaatajale Partei juhitud Okeaania painavat õhustikku, ent see venib ning markeerib vaid pealiskaudselt ühiskonda, milles Winston Smith elab ja tegutseb. Saame küll teada, et Smith töötab ajaloovõltsimisele pühendunud Tõeministeeriumis, ent millega ta seal täpsemalt tegeleb, jääb esimesel vaatamisel-kuulamisel arusaamatuks.

    Lavastuse teine kolmandik näitab Winstoni ja Julia keelatud armastust, kuid jättes selle seksuaalse vastupanu aktina tähistamata, võib jääda vaatajale arusaamatuks, mida seal nii karta ja varjata. Kunstnik ja lavastaja on otsustanud noorte armupesa peita ning toimuvat näeb videoülekandena. Kaamera pidev kasutamine lavastuses tundub lähtuvat soovist teha tegevus nähtavaks ka kaugemal ja kõrgemal istuvale vaatajale. Kassa huvides on võte mõistetav, kuid tunnistan, et ei suuda enam vaadata teatris videoekraanile, kui selle kasutamine ei kanna selgesuunalist kunstiliselt rikastavat eesmärki. Seda eriti pärast koroona­pausi pealesurutud videoteatrit.

    Lavastuse viimases kolmandikus on peategelane sattunud Armastuseministeeriumi, mis Partei juhitud riigis tegeleb inimeste piinamise ja hävitamisega. See on kindlasti teatriõhtu võimsaim osa. Piinamisvahendid, kuni elusate rottideni välja, on valitud naturalistlikud, Robert Annuse reaktsioonid neile on füsioloogiliselt ilmekad ning ülempiinaja Gert Raudsepa mäng professionaalne ja tõetruu. Mõte läheb vaid sellele, et kas pole tänapäeval taolised toimingud siiski rafineeritumalt ideoloogilised, nagu nägime hiljuti Valgevene vabadusvõitleja Raman Pratasievičiga toimunust, kus tulem – temas tekitatud siiras armastus Suure Venna vastu – on üsna sarnane Winston Smithi juhtumiga.

    Vastuseta küsimused

    Dramaturgide loodud proloog ja epiloog näitavad publikule tänapäeva (või 2050. aasta?) inimesi, kes tutvuvad Smithi päevikuga ning kuulavad Hannes Kaljujärve üsna jõuluvanalikke selgitusi noil kaugetel aegadel sündinu kohta. Tekib küsimus, miks nende inimeste olek ja riietus on üks ühele sarnane totalitaarriigi asukate omaga. Õhku heidetakse vihje, et võib-olla polegi Partei võim murtud, vaid ainult teisenenud, ent sinna see jääbki.

    Niisamuti jääb vastuseta küsimus, kas ja kuidas selline süsteem üldse võis hävida. Orwelli romaanis kirjeldatud Suure Venna juhitud ühiskond on kolme­kihiline: 85% elanikest ehk proled, kes teevad füüsilist tööd ja saavad selle tasuks rahuldada oma kõige põhilisemaid füsioloogilisi vajadusi. Välispartei liikmed ehk riigi käed, kes elavad sünnist surmani Mõttepolitsei jälgimise all ning peavad seepärast kogu aeg demonstreerima oma usukindlust, on selle-eest aga „puhtama“ töö peal ning saavad tasuna isegi pisut šokolaadi ja rämpskohvi. Ning alla 2% elanikest moodustav riigi aju ehk sisepartei, kuhu kuulujad naudivad eripoodidest pärit luksust ja kaitsevad kõigi vahenditega oma elitaarsust.

    Sellise ühiskonna muutumise ainus võimalus on üha kehvemini elava keskkihi ehk välispartei lühiajaline liitumine proledega, selleks et ülemkiht hävitada ja siis ise peagi uueks ülemkihiks saada. (Just seda nägime ka Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal ning kas mitte ka Eestis.) Et kogu see problemaatika ei ole dramatiseerijaid ega lavastajat huvitanud, näitab kas või see, et sõna „proled“ ei kõla minu mälu järgi lavalt kordagi, nagu avaneb pealiskaudselt ka Orwelli leiutatud põhimõiste „kaksis­oim“ (doublethink, mille mina tõlgiksin pigem topeltmõtlemiseks) tähendus. Valetamisega tegelev Tõeministeerium ja piinamisega tegelev Armastuse­ministeerium jõuavad loo arengu paratamatuse tõttu küll lavale, et aga tolles peensusteni läbimõeldud ühiskonnas tegutsevad ka samavõrra olulised näljutamisega tegelev Külluseministeerium ja sõda pidav Rahuministeerium, see jääbki vaatajale teadmata.

    Tekib küsimus: ega ma ei nõua võimatut? On Orwelli romaani tegelik kude üldse teatrilavale toodav? Arvan, et siiski on, kuid mitte neljanda seina reeglite alusel laval toimuva suvise vaatemänguna, vaid publikuga algusest lõpuni osavalt manipuleeriva ja teda täielikult raputava läbielamisteatrina. Ma ei julgeks seda väita, kui poleks ise istunud 7. mail 2010 Saku suurhallis ning koos kuue tuhande kaaslasega paaniliselt klõbistanud mobiiltelefoni klahve, et valida Ojasoo ja Semperi loodud pseudopartei Ühtse Eesti juhiks mitte Tiit Ojasood, vaid Allar Jõksi.

    Korraks püüdis neljandat seina oma lavastuses purustada ka Karl Laumets, tuues „vihkamisminutiteks“ publiku­tribüüni vahekäiku rahvavaenlastele needusi karjuma kogu oma näiteseltskonna. See jäi aga arusaamatuks hiire­piuksuks, sest karjuma oleksime pidanud me kõik. Tahtmist vihata ju meis leidub, sest mis on Orwelli kirjeldatud igapäevased müütilise Emmanuel Goldsteini vastu suunatud vihkamisminutid meie enda reaalsete riigijuhtide pihta sajatavate sadade netikommentaaride kõrval. Ja mis siin rääkida kommentaariumist, kui riigikogu aseesimehe Martin Helme nõunik Ivan Makarov kõrvutab meediaportaalis Objektiiv avaldatud arvamusloos president Kaljulaidi Ždanoviga ja Lavly Perlingut Vares-Barbarusega ning soovitab kogu Prantsuse lütseumi pedagoogilise kollektiivi saata mõnda Venemaa vanglasse, kus kaasvangid neid „õiglaselt kohtleksid“. Võib öelda, et Orwelli mõru fantaasia on tänases maailmas ja ka Eestis kohati juba ületatud. Paraku just seda, Orwelli maailma meie ümber, lavastuses ei näinud.

    Karl Laumetsa katse tuua Eesti kutselisele lavale Orwelli loomingut pole esmakordne. 2005. aastal lavastas 26aastane Mart Koldits Tallinna Linnateatris (samuti suvelavastusena) romaani „Loomade farm“. Ja kuigi Kolditsal olid vahest siiski nii sisepartei õhustikust pärit geneetilised kui ka isiklikud pioneeriaegsed totalitaarsüsteemi mälestused, meenub see töö praegu pigem andekate loomaetüüdidega lastelavastusena. 13 aastat hiljem lavastas Koldits lavakunstikooli XXVIII lennu diplomilavastusena väga täpselt ja mõjuvalt Reginald Rose’i näidendi „12 vihast meest“, milles räägitakse isiksusepsühholoogia tasandil ju samadest asjadest, millest Orwellgi.

    29aastasel Laumetsal ei ole enda elust võtta totalitarismikogemust. Tahaks loota, et kui ta 13 aasta pärast peaks samade teemade juurde miskipärast tagasi pöörduma, ei ole tal ka siis neid kogemusi küllaga. Selles mõttes olen ma Orwellist optimistlikum.

  • Tehnoloogia + stress = tehnostress

    MAAJA VADI, HEDI TRUU

    Stress tekib siis, kui inimene kohtab üle jõu käivaid ülesandeid ning teeb korduvalt pingutusi raskuste ületamiseks. See valdavalt negatiivse alatooniga sõna on aja jooksul kujunenud käibesõnaks. 1984. aastast räägitakse ka tehnostressist ja selle sõna võttis kindla tähendusega terminina kasutusele Craig Brod.1Lihtsalt öeldes on tehnostress võimetus uute tehnoloogiatega tervislikul viisil toime tulla. Tehnostressi kogedes väljub inimene turvalisest keskkonnast ning tajub seetõttu ärevust ja pinget.2,3Kuna nüüdisaegsetes organisatsioonides on tehnoloogiat rohkesti, on ka selge, et kahe sõna ühendina väljendatav nähtus on paljudele tuttav. Abitus, viha, kurbus, piinlikkus, mõistmatus, segadus – need on vaid mõned tunded ja seisundid, mida mainitakse, kui tehnika ei toimi. Millistes vormides tehnostress töösuhetes ilmneb ning milliseid emotsioone ja tundeid see esile kutsub?

    Mis on tehnostress?

    Tehnostressi kujunemist tingib paljude teiste stressi tekitavate tegurite hulgas tehnoloogia. Ärevus on otseselt seotud tehnoloogiaga ning määratlustes rõhutatakse olukorraga toimetulekut. Stress tekib olukorras, kus inimese võimetest ei piisa, et tehnoloogiaga toime tulla. Neil, kes tehnoloogiaga hakkama saavad, stressi ei teki. Kui ärevus ja ebakindlus võitu saavad, siis võivad need esineda ühes või korraga mitmes allpool nimetatud vormis.

    Tehnoüleküllus tekib olukorras, kus töötajad peavad rohkem või intensiivsemalt tööd tegema, sest tehnoloogia survestab töö hulka suurendama või tihendab töögraafikut. Tehnoülekülluse tõttu seatakse töötajate töö mahule ja kvaliteedile suuremad nõudmised. Inimesed tunnevad survet töötada kiiremini. Tehnoüleküllust esineb enim uue tehnoloogia kasutuselevõtu algfaasis, sest uus tööviis erineb oluliselt eelnevast ja seega on muutused töörütmis kergesti tajutavad. Hilisemas faasis harjutakse uue rütmiga ära ning muutusi ei pruugita enam nii selgelt tajuda.

    Tehnoinvasioon tähendab tööks kasutatava tehnoloogia pealetungi töövälistesse olukordadesse ning kohustust tegeleda tehnoloogia vahendusel tööülesannetega ka vabal ajal. Näiteks võib inimene tunda survet vastata töökõnedele ja -kirjadele töövälisel ajal, mil tal tegelikult vastamiskohustust ei ole. Tehnoinvasiooni alla kuulub ka olukord, kus töötaja tunneb, et peab vabal ajal uut tehnoloogiat õppima.4 Tehnoloogia õppimine peaks kuuluma tööaja sisse, mitte vähendama tööväliseks tegevuseks kasutatavat aega. Omalaadne tehno­invasiooni ilming on ka kohusetunne, mille tingivad tööandja pakutud vahendid kodukontori sisustamiseks, mistõttu töötaja tunneb tööasjade pidevat kohalolekut.

    Tehnokeerukus väljendub suutmatuses tulla toime uute tehnoloogiatega, sest need on liialt keerukad. Uute tehnoloogiliste vahenditega töö selgeks saamine on niivõrd raske, et inimesed ei leia selleks aega ega ressursse. Töötajatel tekib tunne, et nad ei ole piisavalt võimekad ja uuest tehnoloogiast teadlikud, või võtab selle selgeks saamine liiga kaua aega. Tihtipeale paneb see inimesi tundma, et uued töötajad on võimekamad ja suudavad uute töövahenditega paremini hakkama saada.5,4

    Tehnoebakindlus tähendab, et tehnoloogia paneb inimesi muret tundma oma turvalisuse ja töö püsivuse pärast. Tehnoloogiaga kaasnevad muutused tekitavad ebakindlust ning panevad mõtlema võimalikule töökaotusele.3 Töökaotuse hirm on tingitud töö automatiseerimisest ja töötaja vähesest huvist või oskustest uut tehnoloogiat tundma õppida.6 Ebakindlus tehnoloogiaga toimetulekul paneb üha enam mõtlema sellele, kas töötaja sobib oma ametikohale ja suudab oma töökohustusi piisavalt hästi täita. Tajutav ebakindlus võib väljenduda ka töötajate­vahelise kommunikatsiooni hääbumises, sest inimesed võivad tunda kolleegide hukkamõistu, kui neil puuduvad vajalikud oskused tehnoloogilisi probleeme hallata.3 Tehnoebakindlusega võib kaasneda ka üha suurenev vastumeelsus tehnoloogilise arengu suhtes, sest inimene tajub tehnoloogiat kui vaenlast, mis ajapikku tema töökohustused üle võtab ja teda uut töökohta otsima sunnib.

    Tehnomääramatus esineb olukordades, kus tehnoloogia pidevalt uueneb ja täieneb ning see eeldab ka kasutajate võimekust pidevate muutustega toime tulla.4 Tehnomääramatuse puhul tunnevad töötajad, et tehnoloogilised uuendused survestavad neid pidevalt juurde õppima ja ennast täiendama.5 Kuigi tehnoloogilised täiendused toovad endaga kaasa lahendusi varem esile kerkinud probleemidele, loovad uued võimalused ka olukorra, kus sisse harjunud töörutiini tuleb kohandada. On hea, kui koolitus- ja enesetäiendusvajadust tajub töötaja ise, kuid juhi liigne surve võib tekitada vastupidist efekti, pärssides inimese võimekust uusi teadmisi omandada.

    Tehnousaldamatus tekib siis, kui esinevad inimestest sõltumatud süsteemi häired ning töötajatel tekib kahtlus, kas tehnoloogia toimib korrektselt. Paraku kaasneb kõikide tehnoloogiate kasutamisega aeg-ajalt inimestest sõltumatuid tõrkeid, mis põhjustavad tööseisakuid. Kuna sellised olukorrad ei ole sugugi harvad ja panevad inimesi muretsema, peaksid ka need olema töötajatele lahti seletatud. Sellistes olukordades tunnevad töötajad tihti, et ei saa tehnoloogia peale loota ning võivad eelistada igapäevatöös aja- ja ressursimahukamaid töömeetodeid.

    Kuigi tehnostressi esineb paljudes töövaldkondades, keskendus sel aastal Eestis tehtud uuring just finantstöötajate tehnostressile, kuna finantsistide töö on viimaste aastate jooksul digitaliseeritud ja toonud kaasa sõltuvuse tehnoloogilistest süsteemidest. Tehnostressi uurimiseks pidasid üheksa finantstöötajat kuu aega päevikut, kuhu neil paluti kirja panna tehnostressi olukorrad ning kommenteerida oma mõtteid ja tundeid. Päevikupidajate seas oli nii naisi kui ka mehi, noori kui ka keskealisi ning erinevate töötingimuste ja perekonnaseisuga inimesi.

    Kuidas tehnostress esineb ja mida kaasa toob?

    Hiljutise uurimuse põhjal saab öelda, et enim esines finantstöötajatel olukordi, mis liigituvad tehnokeerukuse ja tehnousaldamatuse alla. Vähesemal määral kogesid uuringus osalejad tehnoinvasiooni, tehnoüleküllust ja tehnomääramatust. Kõige vähem mainiti tehnoebakindluse olukordi. Tehnousaldamatus tekitas ka kõige suurema pingeseisundi ning kõik üheksa päevikut pidanud finantstöötajat olid selle kohta üsna ühel arvamusel. Osalejad kirjutasid tehnousaldamatusest nii:

    „Õpin parasjagu uut tööosa. Tööülesande täitmiseks tuleb kasutada nelja uut programmi. Olin pool päeva kõiki programme kasutanud nii, et kõik toimis ja töötas. Seejärel tuli arvutile teha kohustuslik restart, mille järel ei avanenud mul mitte ükski programm. Proovisin reaalselt 10 korda programmi avada, kuid asjata.“

    „Postkasti otsingumootor ei tööta. On vaja otsida saadetud kirjade hulgast, aga süsteem kiilub kogu aeg kinni ja ei suuda otsitavat kirja üles leida. Ärritab, et väikese asja peale kulub liiga palju aega. Sooviks aega produktiivsemalt kasutada.“

    Päevikukannetest on näha, kuidas tehnostressi olukorrad tunnete ja emotsioonidega seostusid. Paistab silma, et suurem osa kogetud tundeid ja mõtteid olid negatiivse varjundiga, kuid leidus ka üksikuid näiteid sellest, et tehnostressi olukord võib lõpuks positiivse muutuseni viia. Tehnostressi positiivset mõju tajuti vaid kahes olukorras, näiteks üks töötaja leidis, et esialgu pingeline automatiseerimisprotsess suurendas tema huvi aruande sisuosa vastu ja panust sellesse.

    Negatiivsete tunnete põhjustajatena tajuti oskuste vähesust, tööaja kasutamise probleeme, soorituse ja kvaliteediga seotud muresid ning toimetuleku viisidega seonduvat. Need omakorda kutsusid esile erinevaid emotsioone ja tundeid (vt joonis).

    Suurem osa tundeid ja mõtteid on seotud mitme tehnostressi liigiga, mis tähendab, et ka pisut erinevad pingeolukorrad võivad töötajates tekitada sarnaseid tundeid. Näiteks toovad nii tehnomääramatuse kui ka -keerukuse olukord kaasa ebamugavustunde, mis seostub kolleegidelt küsimisega. Vähem leidub tundeid, mis kaasnevad vaid ühe kindla tehnostressi liigi olukordadega. Sellisteks tunneteks on näiteks kartus eksida, oma oskustega seotud ebakindlus ja närvilisus. Tehnostressi olukorrad põhjustavad suurel hulgal negatiivseid emotsioone, nagu kurbus, ärevus, pettumustunne, pahameel ja nördimustunne. Veelgi tugevamatest negatiivsetest emotsioonidest kogesid finants­töötajad kuu jooksul frustratsiooni, hirmu, kurnatust, paanikat ning süümepiinu. Kõik need tõestavad, et tehnostressi kogemine on vaimsel tasandil raske katsumus.

    Kõige mitmekesisemad tunded on finantstöötajatel seotud tööalase pädevuse ja oskustega. Paljudel juhtudel tajuvad töötajad survet, et peaksid oskama ise probleemi lahendada, ja seetõttu võib teistelt abi küsimine osutuda ebamugavaks. Negatiivsed mõtted ja tunded oma pädevuse asjus on seotud eelkõige tehnokeerukuse ja -ebakindlusega, kuid vähesemal määral ka tehnousaldamatusega.

    Ebapiisavad oskused põhjustavad pingelises olukorras teadmatust, mõistmatust, arusaamatust ja abitust. Pidev oskustes kahtlemine ja välistele ootustele mittevastamine paneb pikemas perspektiivis kahtluse alla töökohale sobivuse ning tekivad töökohalt lahkumise mõtted. Suurel hulgal leidub ka tundeid ja mõtteid, mis viitavad murele oma töösoorituse ja -kvaliteedi pärast. Finantstöötaja puhul on tähtis ajaline ja faktitäpsus, mis seab konkreetsed tähtajad ja nõuded töö tulemusele. Tehnostressi tajudes mõtlevad töötajad selle peale, kuidas see nende töö tulemust ja täpsust mõjutab. Esineb kartust, et tähtis ülesanne ei saa õigel ajal tehtud või pole töö piisavalt kvaliteetne ning esineb eksimusi. Paljudes olukordades tunnetatakse, et tehnoloogia kasutamisega kaasneb ebaefektiivsus ning muid tööviise kasutades oleks võimalik sama ajaga teha suurem hulk parema kvaliteediga tööd. Töösoorituse ja kvaliteediga seonduvad muremõtted on põhjustatud peamiselt tehnomääramatuse ja tehnousaldamatuse olukorrast. Näiteks kirjeldasid osalejad selliseid situatsioone:

    „Peale kodust kontorisse tulekut ei toiminud enam postkast korralikult. Mitu restart’i ja refresh’i ei aidanud. Teadsin, et sel päeval oli postkastis väga kiire ja mõte, et ma ei saa midagi teha ning liiga palju asju kuhjub järgmisesse päeva, oli ärritav.“

    „Programm, kus ma igapäevaselt töötan, üllatab iga päev uue muutuse või puudusega. Nimelt on alati üks protsess toiminud ilusti ilma probleemideta, kuid nüüd avastasin, et süsteemist on miskit kaduma läinud. Selleks, et seda jälle korda saada, tuleb uurida, kus ja millal probleem tekkis.“

    Tööajaga seonduvate tunnete rühmast esineb finantstöötajate seas enim ajaraiskamise tunnet, mida kogetakse nii tehnousaldamatuse, -ülekülluse, -keerukuse kui ka -ebakindluse olukorras. Ajaraiskamise tunne oli tajutav siis, kui tehnoloogia tõttu võtab tööülesande täitmine planeeritust kauem aega või esineb täielik tööseisak. Leidus olukordi, kus töötajad ei suutnud tavapärase tööajaga kõiki olulisi ülesandeid ära teha, mistõttu tunti kohustust lõpetada need töövälisel ajal. Paaril korral tunti survet vastata saabunud teatele viivitamata, olgugi et tööpäev oli juba läbi.

    Tehnousaldamatust tekitasid finants­­töötajatele tööprogrammide häired. Kuigi need olukorrad pole tingitud töötajate käitumisest, kaasneb nendega siiski teatav süütunne ja ebamugavus kolleegide ees. Võiks eeldada, et eba­mugavus­tunne tekib eelkõige tehno­keerukuse olukordades, kus töötaja tajub oma ebapädevust ning kardab negatiivset tagasisidet paremate oskustega kolleegidelt. Kogutud päevikuinfo seda ei tõestanud ning selgus, et ebamugavus kolleegide ees kaasneb hoopis tehnousaldamatusega.

    Suurem osa päevikutes kajastatud tehnostressi olukordi puudutas vaid konkreetset inimest ja teiste reageering puudus. Enamik tehnostressi põhjustavaid probleeme olid seotud konkreetse inimese toimetuleku või töökohustustega, mis kolleegide tööprotsesse ei puudutanud. Teiste reageeringute vähesust võis mõjutada ka kaugtöö. Arvuti vahendusel ei pruukinud inimesed kolleegide reageeringut hästi tajuda, sest ei näinud päriselt, kuidas teine probleemi kaasatud osapool oma emotsioone väljendas. Seetõttu ei saa väita, et teiste reageering oleks mõjutanud olukorra tajutavat pingelisust töötaja jaoks.

    Küllap on eelkirjeldatud olukorrad ja tunded paljudele tuttavad. Siiski on alust arvata, et tehnostressist ja kaasnevatest tunnetest rääkimine aitab pingeolu­korraga toime tulla. Lootust sisendab üks uurimuse tulemus. Kui vastajaid paluti vaatlusalust perioodi üldiselt hinnata, siis suurem osa nimetas, et nad teadvustasid tehnostressi allikaid ja rohkust ning päevikupidamine lõi võimalused eneseanalüüsiks. Seda arvasid nii kõige suuremat kui ka väiksemat pinget kogenud vastajad. Ehk aitab see lihtne võte teisigi, kelle töö on tihedalt tehnoloogiaga seotud.

    1 Craig Brod, The Human Cost of the Computer Revolution. Addison-Wesley Publishing Company, Reading, USA 1984.

    2 Kanliang Wang, Qin Shu, Qiang Tu, Technostress under different organizational environments: An empirical investigation. – Computers in Human Behavior 2008, 24, 3002–3013. DOI: 10.1016/j.chb.2008.05.007

    3 Nor Farah Hanis Zainun, Johanim Johari, Zurina Adnan (2020). Technostress and Commitment to Change: The Moderating Role of Internal Communication. – International Journal of Public Administration 2020, 43(15), 1327–39. DOI: 10.1080/01900692.2019.1672180.

    4 Nico Dragano, Thorsten Lunau, Technostress at Work and Mental Health: Concepts and Research Results. – Current Opinion in Psychiatry 2020, 33(4):407–413. DOI: 10.1097/YCO.0000000000000613

    5 Monideepa Tarafdar, Qiang Tu, Bhanu S. Ragu-Nathan, T. S. Ragu-Nathan (2007). The Impact of Technostress on Role Stress and Productivity. – Journal of Management Information Systems 2007, 24(1), 301–328. DOI: 10.2753/MIS0742-1222240109

    6 Magdalena Stadin, Maria Nordin, Anders Broström, Linda L. Magnusson Hanson, Hugo Westerlund, Eleonor I. Fransson, Information and Communication Technology Demands at Work: The Association with Job Strain, Effort-Reward Imbalance and Self-Rated Health in Different Socio-Economic Strata. – International Archives of Occupational and Environmental Health 2016, 89(7):1049–58. DOI: 10.1007/s00420-016-1140-8

  • Südasuvine õhuloss

    GREGOR KULLA

    Muusikafestival „Klaaspärlimäng“ 8. – 13. VII Tartus, kunstiline juht Peeter Vähi.

    Kolmandat või neljandat aastat festivalil käies tunnen end asjaarmastaja klaaspärlimängurina, teist aastat amatöörist muusikamagistrina. Olen püüdnud mängust võimalikult truult osa võtta, et magister Ludi ja tema parema käe koostatud mängu pärlisärast suvist jumet püüda. Enda kahjuks põlesin punaseks ja nüüd vahib minuga tõtt lehekülgede viisi märkmeid ja pilte. Nende põhjal võiksin igast kontserdist omaette arvustuse kirjutada, kuid kuna maht on piiratud, püüan anda festivalist võimalikult ausa kokkuvõtte, jättes arusaadavuse huvides ülevaatest nii mõndagi välja.

    Nädalapikkuse mängu keskne „õhuloss“ oli Jaani kirik, mis pühitseti avakontserdil Roerichi pakti lipuga. Lossiväravad avas Kremerata Baltica ühes Gidon Kremeriga. Programm jäi mulle meelde eelkõige stilistilise mitmekülgsuse poolest. Kavas oli Bachi, Xenakise, Maskatsi, Britteni ja Kancheli muusika. Mõtlesin küll, et mitu kontserti on Pärdi „Fratresega“ avatud, aga mõte võttis peagi teise suuna, sest esimest korda sain elavas ettekandes kuulda Xenakise teost. Arhitektist helilooja muusika kõrvale oli asetatud Artūrs Maskatsi tantsuline teos „Kesköö Riias“, mis on kirjutatud Riia juutide kaitsjate ning päästjate Žanis ja Johanna Lipke mälestuseks. Kremer ja tšellist Giedrė Dirvanauskaitė lõid pahviks tummise tooni ning siiralt lapseliku tunnetusega. Orkestrit iseloomustas füüsiline tagasihoidlikkus, ent interpretatsiooniline jõud ja kammerlikkus. Õhtu uba, Xenakise teost „Aroura“ (tlk „Homerose maa“ või „Maa“), asus juhendama Kremeriga kohad vahetanud Tatjana Grindenko. Teose ainestik on pärit Homerose „Iliasest“. Avangardse muusika peale purtsatasid nii mõnedki minu ees istujad itsitama ja piilusid kinnituseks selja taha. Keegi ei vastanud nende purtsatustele. Xenakisega jõudis Kremerata Baltica kontsert haripunkti. Teose lõppedes mõtlesin, kas muusikutel oli „Arouraks“ eraldi poogen kaasa võetud. Tundus, et alles jäänud jõhve oli vähem kui neid, mis olid suurest kirest lõhki saetud.

    Kontserdi lõpetas Benjamin Britteni „Lihtne sümfoonia“, mis mõjus selles kavas kohati iroonilisena. Teos põhineb kaheksal teemal (igas osas kaks), mille Britten on komponeerinud lapsepõlves klaveril ja seadnud ligikaudu kümme aastat hiljem keelpilliorkestrile (ja kvartetile). Nüüd mõtlen (üle): kas iroonia oli sihik? Hessegi on ju oma romaanis pilganud ülespuhutud intellektualismi ning Britteni sümfoonia paistab justkui sellele viitavat.

    Alisson Kruusmaa (fotol) teos „Viis arabeski“, millega avati „Klaaspärlimängu“ viimane kontsert, andis õhtule mõtliku ja tagasivaatava ilme.

    Irooniale järgnes kontemplatiivsem kontsert. Õhtu sisustas Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Kõlas peamiselt kodumaine koorimuusika, millest enim jäid kõrvu teosed Riho Esko Maimetsalt, kes üllatas mind juba tänavustel Eesti muusika päevadel teosega „Kaks pala“ keelpillidele. Oli selge, et kooriteosed on kirjutatud RAMi taset silmas pidades, sest kasutatud oli kõiki meeskoori nüansse saali vappuma ajavatest bassiliinidest pilvini tõusvate tenorisoolodeni. Peale eestikeelsete oli kavas ladina-, saksa-, inglis- ja venekeelseid teoseid. Kavabukletis laiutavad loetelud koolidest, kus interpreedid on õppinud, saalidest, kus on esinetud, kuid kontserdi ega kava mõistmisele see suurt mõju ei avalda. Kuulajat aitaksid aga teosetutvustused, nende valikute põhjendused ning laulude (eesti- ja ingliskeelsed) tekstid. Sama päeva hilisõhtul astusid üles Hindol Deb (sitar), Florian Schiertz (tabla) ja Peeter Vähi (tanpura). Raagad viisid mind pooleldi transsi, kuid üle kahe tunni pikk etteaste venis päeva teise kontserdina ebamugavalt pikale.

    Dante Alighieri 700. sünniaastapäeva tähistati Marius Petersoni kontsertlavastusega „Dante nokturn“. Festivalibukletis on kirjas, et kontsertlavastusele olid andnud impulsi „Jumaliku komöödia“ ja muusika seosed ning teost võiks käsitada muusikalise teekonnana põrgust ja purgatooriumist paradiisi. Muusikaliseks teekonnaks seda minu arvates küll nimetada ei saanud. Varajase muusika esitus oli ilmekas ja elav, kuid selle esinemine peamiselt osadevahelise üleminekuna ei toonud minu arvates välja ühtegi seost poeemiga. Näitlejate deklameerimine oli klassikaliselt selge ja eeskujulik, kuid suutsin seda nautida vaid esimesed pool tundi. Üle kahe tunni pikkune „Jumaliku komöödia“ eestikeelse tõlke mahalugemine mõjus minule põhjendamatult.

    Klaverikontserdid

    Seigelnud läbi õhulossi eri saalide ja tubade, jõudsin kergelt väsinuna kamina­tuppa, kus loodi sedavõrd intiimne ja soe õhkkond, et läks meelestki, et ma pole siin üksi. Lavale astus Peep Lassmann, kes avas festivali minisarja „Rektorid“. Hilisõhtusel kontserdil videvikuhämaruses esitas pianist prantslaste teoseid kõikvõimaliku peensusega ning kõneles ka iga teose saamisloost. Soolokontserdi teemaks oli valitud tiivulised olendid. Kava koosnes eelkõige pianisti lemmikust: Messiaeni muusikast, mille vahele olid poogitud ka Raveli ja Rameau teosed. Peale selle, et kontserdilt sai harda ülevaate helidesse valatud tiivulistest, andis Lassmann tagasihoidliku prantsuse klahvpilliloomingu ajastuülevaate (Rameau süit on originaalis klavessiinile). Sedavõrd intiimset, egopriid ning terviklikku kava ja esitust oskan võrrelda vaid varasemate aastate Anna-Liisa Elleri kontsertidega.

    Lassmannile järgnes Ivari Ilja, kes esitas ennekõike kodumaist klaveriloomingut. Ilja kava oli bravuurne: algas Tubina vulkaanilise „Ballaadiga Mart Saare teemale“ ning lõppes Chopini pidurdamatu „Andante spinato et grande polonaise brilliantega“. Lassmanni kontserdil kõlanud Messiaeni teoste lahendust otsiv sisu vastust ei leidnud – piltlikustas üksnes protsessi, milles oli tunda otsingut. Tõnu Kõrvitsa „Mõistatus“ leiab seevastu lahenduse justkui ennast (mõistatust kui midagi, mis nõuab lahendust) tunnistades, endaga ühes käivat protsessi ilmestades. Pealkirjas tajutav probleem ja selle võti kandus edasi järgmisesse teosesse: Rautavaara klaverikontserti meenutava algusega „Põhja …“ hargneb klastritest kuni pingest impressionistlike arpedžodeni. Peeter Vähi uus teos on kui mitmekesine arendusvõtete arsenal. „Puhastustules“ leitavat teemat oli töödeldud pealtnäha kõigi võimalike vahenditega, millest enim jäid kõrva variatsioonid ja bachilik polüfoonia (fugett). Ekspressiivne teos mõjus kaleidoskoopiliselt ning vormiline tervik moodustus rohkem teoreetiliselt kui intuitiivselt. Märkisin teost kuulates vihikusse, et tegu on justkui orkestripartituuriga, mis kantakse ette klaveril. Vahest sobiks „Puhastustuli“ paremini orkestrile?

    Kunst muusikas ja muusika kunstis

    „Põhja …“ asemel lõunasse viisid Tarrvi Laamanni taiesed, mida ta maalis muusika ainesel kogu festivali vältel. Värvirikkad maalid on lõunamaise hõnguga ning kõigil neil figureerib üks või mitu mangolehe jäljendit. Abstraktne akrüülgrafiti tõi muidu tõsisevõitu kontserdisaali elujaatust ja värskust. Vasaku löövi seinal paiknes ka Nikolai Roerichi repromaalide näitus, mis oli Laamanni teostega sarnaselt kirka värvi­kasutusega, ent narratiivne.

    Tarrvi Laamanni värvirikkad lõunamaise hõnguga taiesed, mida ta maalis muusika ainesel kogu festivali vältel, tõid kontserdisaali elujaatust ja värskust.

    Kujutavale kunstile tugineb ka Sander Möldri teos „Elust välja lõigatud“ (esiettekanne) koorile ja fonogrammile, mis avas hilisõhtuse Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ja Maria Faust Bandi kontserdi. Möldri teos on pühendatud Flo Kasearule, kelle näitusel seda ka esitati, ja Pärnu naiste tugikeskusele. Kirikuakustika toetas igati koori ja elektroonika sümbioosi. Fonogramm ei võtnud kordagi teost enda alla ega mõjunud võõrkehana, vastupidi: akustiline ja elektrooniline sulandusid ühte ning moodustasid ambivalentse ambient-koosluse. „Elust välja lõigatud“ viis mind justkui limbosse, kust otsisin tulutult õhku ahmides väljapääsu. Õnneks olen titena ristitud. Maria Fausti „Maarja missa“ julge ja ääretult vajalik stiimul on koduvägivald. Epneri otsekohene dramaturgia üllatab ning teose energia ainuüksi sellele keskendubki. Teos on kooripärane ning sõnadest oli võimalik suure pingutuseta aru saada. Faust on kasutanud võtteid, mis tõid mõttesse Tormise koorimuusika (paralleelsed kromaatilised käigud, sisse hingates laulmine jne), kuid oleksin soovinud seda missas kohata märksa sagedamini. Mõlemad heliloojad on keskendunud aktuaalsetele ühiskonnaprobleemidele ning kirjutanud oma kontseptsiooni muusikasse isikupäraselt ja selge kontuuriga. Kavast paistis läbi nüüdismuusika võlu ja vajalikkus ning Lassmanni sooloõhtu kõrval oli see kindlasti üks tugevamaid programmitervikuid.

    Alisson Kruusmaa teosega „Viis arabeski“ avati „Klaaspärlimängu“ viimane kontsert, mille muidu sisustas üdini romantiline helikeel. Uudisteos on rahuliku ja pigem tundmusliku loomuga, pealkirjale vastandudes unisoonse algusega. Arenev motiiv kandub jõudu kogudes keelpillirühmadesse. Teise osa sädelus ja värelus ilmestab pealkirja ehk kõige ausamalt. Kaks viimast osa, millest esimene algab col legno, sulavad ühte. Märkamatult jõutakse õhkõrna kulminatsioonini ja maandutakse tühjusse kanduvasse sahinasse. Kolm esimest osa on selgelt eristatava tekstuuri ja ilmega, kuid kaks viimast justkui eelmiste osade töötlused. Teos andis kontserdile mõtliku ja tagasivaatava ilme, millele pildus kaikaid kodaraisse Mendelssohni vähem tuntud kontsert viiulile ja keelpilliorkestrile d-moll. Solist Hans Christian Aaviku fraseering ja kandevõime ajasid suu ammuli. Ekstreemkohad olid kadestusväärsed nii dünaamilise diapasooni kui ka karakteri poolest. Vaheajale järgnes Tšaikovski „Serenaad keelpillidele“, mida kavas nähes mõtlesin: miks? Miks valitakse tänavu kavva teos, mida on kuuldud söögi alla ja peale? Ilus muusika? Toob publiku saali? Seda küll, kuid minu arvates ei näita see muud kui kava koostaja kitsast silmaringi, kui kaanoni­väliste heliloojate arvelt tehakse valik mängida seesugust guilty pleasure muusikat. Maailmas on palju ilusat ja efektset, mis väärib samuti kuulamist.

    Ma ei valeta, kui ütlen, et „Klaaspärlimäng“ on minu suve enim oodatud festival. Mitte seepärast, et olen suur klassikalise muusika snoob, vaid sellepärast, et harva kohtab midagi sellist, mis on pealtnäha pretensioonitu ja läbimõeldud ning kust on midagi ka koju kaasa võtta. Ma ei kohta seal tuigerdavaid ja nätsu närivaid päikeseprillidega külastajaid, olgugi et ka sel on oma võlu. Sel aastal tegi mind rõõmsaks festivali tänapäevasem suund ning mind huvitab, kas seda kurssi ka hoitakse: keda kaasatakse järgmisel aastal ning kas ja kuidas saavutab festival menu ka noorte seas, et tagada selle ellujäämine?

  • Endel Priidel 16. VII 1932 – 8. VII 2021

    Üsna hiljuti oli ühe möödunud sajandi kultuurilugu uuriva projekti käigus vaja täpsustada A. H. Tammsaare kunagise juubelialbumiga seotud asjaolusid. Nimelt seda, kuidas ikka kadus kirjaniku juubelialbumist Järva-Madise ausamba avamise fotolt mälestusmärgi kõrval seisnud kindral Laidoner. Tegijad arutasid asja nii ja naa, lõpuks leiti, et tuleb küsida albumit toimetanud Endel Priidelilt. Aga tema, kaaslaste poolt Priiduks kutsutud vanahärra, ei vastanud helistamisele. Ta polnud juba mõnda aega kõrvalistele kättesaadav. Oli lähenemas 89. sünnipäev, aga enne seda jõudis kirjanike liitu teade tema lahkumisest. Endel Priidel suri 8. juulil.

    On aeg hüvasti jätta. Ja mõelda lugupidamisega tööd täis elule.

    Talumehe poeg Endel Priidel sündis 16. juulil 1932. Koolis käis ta Tarvastus ja Viljandis, lõpetas 1950. aastal Viljandi 2. keskkooli ja järgmisel aastal alustas ülikooliõpinguid Tartus. See oli veider aeg, mis algas stalinismi pähe­tagumisega, aga elul olid omad plaanid ning Stalini surma järel rikuti ära diplomitöö kirjutamiseks mõeldud vabad kuud ja selle asemel loeti stalinismi kriitikat. Vähemalt formaalselt.

    Endel Priidel oli sellest kõigest kõrgemal. Tema oli tulnud tööd tegema. Ta õppis rabelemata, süstemaatiliselt, uhkeldamata. Temas oli tunda järjekindlust ja sihiteadlikkust. Ta lõpetas 1956. aastal ülikooli eesti filoloogina, kirjastus oli valmis võtma ta toimetajaks, ja nii kirjutamegi tema elulukku: töötas kirjastuses aastatel 1956–1988. Kirjastus muutis nimesid, küllap muutus midagi ka Priidelis. Temast sai teaduslik toimetaja, siis ka teeneline kultuuritegelane. Kui teha nimekiri raamatutest, mis Endel Priideli käest, silmast, peast, mõnikord ehk ka närvidest ja südamest on läbi käinud – see nimekiri võtaks palju ruumi. See polnud lihtne elu, Vene tsensuur kiitleb veel praegugi oma kunagise ranguse ja reeglirohkusega, Eesti toimetaja pidi seda paraku arvestama. Hea meel on, et Priideli töö lõpuaastad möödusid juba normaalsemas maailmas. Ja et luuleantoloogia „Sõnarine“ nelja köite toimetamise eest sai ta koos koostaja Karl Muruga Eesti Kultuurkapitali auhinna.

    Ühe mehe elutööks tundub kõigest sellest nagu küll olevat.

    Aga see on siiski ainult üks osa Priideli elust eesti kultuuris. Selle kõrval on tema oma raamatud. Lühimonograafiaga „Ado Reinvald“ töötas ta välja mustrit ühele sariväljaandele. Erilise pühaliku kohatundega on kirjutatud ta geograafiliselt piiritletud kirjanikuraamatud „Kirjanduslik Mulgimaa“, „Viljandi ja kirjamehed“ ja „Kirjanduslik Hiiumaa“.

    Tundlikult on ta talitanud luuleilmas, koostades hulga temaatilisi valimikke. „Kas siis selle maa keel …“ on pealkirjaks ühel neist. See võiks olla motoks kõigile.

    Väga tegusaks osutus ta mõte kirjanike loomislugude kogumikust. „Teose sünd“ on selle pealkiri. Enamik autoritest on lahkunud, aga nende avalad mõtisklused loomingust on tänu Priideli pealehakkamisele meie osaks, teiste hulgas Betti Alveri võluv kild, kuidas sündis „Kaks saarlast“.

    Kuidas mitte meenutada praegusel kultuuriraputuste ajal tõelise pühendumusega koostatud ja välja antud Reiner Brockmanni „Teoseid“? Ja Tōkyō otse sunnib kirja panema Endel Priidel raamatu „Olümpiahõbe Martin Klein“.

    Ning lõpuks suurteos, tuhande lehekülje paksune „Vägikaikavedu“. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks see kogumik muutub, sest häbenemata on Priidel publitseerinud ka taustamaterjale, teades, et need ununevad, muutuvad raskesti kättesaadavaks. Nii-öelda ametlike paberite kõrval teeb ta avalikuks oma isiklikke tähelepanekuid ja hoiakuid, rõõmustab meid tähendusrikka novelliga oma õhulennust Vargamäe kohal, jagab meiega päevikumärkmeid ja väga isiklikke hoiakuid – Priidu, see nii vaoshoitud, distantseerunud ja rõhukalt erapooletu toimetaja …

    Puhka rahus!

    Sa oled meil meeles.

    Ülikoolikaaslased

    Eesti Raamatu pere

    Eesti Kirjanike Liit

    Kultuuriministeerium

  • Kaanetekst

    PILLE-RIIN LARM

    Rahva Raamatu pealtnäha lobe suvetoode osutub sisukaks teoseks. Sandra Jõgeva kolmanda raamatu pealkirjas mainitud aasta „0“ prototüüp on äratuntavalt aasta 2020, mil vallandus pandeemia ning Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja romaanivõistluse. Pöördelistele sündmustele reageeritakse sageli luuletamisega, nägime seda kas või kahe aasta eest kevadel EKREIKE koalitsiooni sõlmimise järel ja niisamuti mullu kevadel koroonaviiruse Eestisse jõudes. Siinses proosas on COVID-19 seni pigem alakajastatud, rääkimata romaanivõistluse käsitlemisest. Sandra Jõgeva panust ei maksa alahinnata, seejuures mõjub heas mõttes ootamatult autori humoorikas, et mitte öelda halastamatult (enese)irooniline lähenemisnurk. Näiteks otsustab „Ühes päevas aastal 0“ kirjanike liidu romaanivõistlusest osa võtta joodik Mari, kellele saavad aga nõutud 200 000 tähemärki saatuslikuks. Tõsised on teisedki raamatus käsitletavad teemad: inimkaubandus, vaesus ja üksildus. Jõgeva teose kõige mõistlikum ja empaatilisem tegelane on domina Katrina, kelle amet sadomasosalongi pidajana eeldab ju õigupoolest empaatia allasurumist. Katrina langemine aferisti lummusesse mõjub viimaks ebausutavalt ja valmistab pettumuse. Tegelaste psühholoogiline kaar jääb teoses üldse nõrgaks. Nagu vahel teatriarvustustes öeldakse: pigem on kujutatud tüüpe, mitte karaktereid.

    Kui nüüd veel teaks, mitu tähemärki sisaldab „Üks päev aastal 0“! Kas lugesin romaani?

Sirp