Teeline, kes siseneb tähtsamaid magistraale pidi mõnda Eesti suuremasse linna, ei saa neid palistavatelt välireklaamitahvlitelt vähimatki aimu, millised keerulised probleemid ühiskonda vaevavad ning kes ja mil viisil rahva hädast välja aitab. Muudkui osta ja lõbutse, soeta uus eluase ja kui raha üle jääb, lunasta endale koht mõnel meelelahutus- või kunstisündmusel! Kuskilt ei paista, et juba kolme kuu pärast toimuvad valimised valla- ja linnavõimu uue koosseisu leidmiseks volikogudes. Paljud teed-tänavad on küll üles küntud, laiendamiseks või sillutamiseks suletud, mis on kohaliku võimu valimiste eel tavapärane. Kuid kui teetöödega ei kaasne poliitilist kommunikatsiooni, mis puust ja punaselt igaühele ära näitaks, et kõik see toimub just tänu linnas-vallas võimul erakonnale või parteitule grupeeringule ning selle säravatele ning kõigi heaolu nimel pingutavatele juhtidele, võivad tänamatud kodanikud asfaldi ja ideoloogia seost mõista sama lünklikult kui vaktsiini ja vabaduse oma.
Erakondadel on kogu oma ilu rahva ette toomisega õigupoolest kiire, sest seesama riik, mille juhtimiseks on nad seaduse järgi seatud ja kutsutud, hakkab neile piiratud ressursiga turul lähiajal aina teravamat konkurentsi pakkuma. Seda nii sõnumite kui ka raha vallas. Reklaamipindade omanikud saavad mõistagi vaid tervitada seda, et riigiasutused juba ammusest finantskriisist saadik kiratsevasse ärisektorisse raha juurde toovad. Neid ei pea ka sugugi huvitama, milliseid sõnumeid neile kuuluvatel stendidel, leheveergudel või eetris paljundatakse. Erakondi, kandidaate ja kampaaniameistreid aga peaks riigiasutuste pealetung reklaamipinnale murelikuks tegema küll. Esiteks on küsimus rahas, milles erakonnad teatavasti endiselt ei kümble, sest suurem nõudlus kergitab hindu. Teiseks aga selles, et mida rohkem teemasid on inforuumis parajasti aktualiseeritud, seda väiksem on võimalus oma sõnumiga domineerima pääseda ning sõnastada valimiste põhiküsimus, mis politoloogide veendumuse järgi on valimisedu saavutamiseks esmatähtis.
Kui riigihankega kõik hästi peaks minema, käivitab sotsiaalministeerium õige pea ulatusliku reklaamikampaania ära vajuma kippuva viirushaiguse vastu vaktsineerimise innu elavdamiseks. Rahandusministeerium on aga teada andnud, et sellega paralleelselt viiakse juulis läbi viimase hetke kampaania „Mõtle läbi!“ õigelt teelt hälbinud kodanike tagasitoomiseks kogumispensioni teise, varem kohustuslikku, nüüd vabatahtlikku sambasse. Kui esimesele plaanile võib veel mingigi õigustuse leida, siis teine on veidruse tipp, mis ajab ka karastunud poliitikahuvilise segadusse küsimuses, kes või mis on riik ja milliste eesmärkide saavutamiseks avalikku raha kulutatakse.
Vaktsineerimise hõlmatuse andmetest peab järeldama, et noorte hulgas levivad ajalehed ainult Hiiumaal ja Tartus.
Sotsiaalministeerium ja tervishoiuametnikud loodavad reklaamikampaania toel jõuda aasta alguses seatud eesmärgini vaktsineerida septembriks 70 protsenti elanikkonnast, kuigi peale minister Tanel Kiige ei näi selle saavutamisse keegi enam tõsiselt uskuvat. Reklaamikampaania tehakse sellele vaatamata ja pole kahtlust, et kampaania loovlahendus on igati professionaalne – agentuurid on meil kunstiliselt andekad ning leidlikud. Ja kui raha pakutakse, ega nad ei pea tellijale ütlema, et see on lootusetult valele teele eksinud.
Miks tee vale on, miks on valed aeg ja koht? Asjaolu, et Eestis suhtub kolmandik elanikkonnast vaktsineerimisse eri põhjustel kahtlevalt ning selle suurema osa kaitsepookimine ei pruugi olla saavutatav, oli uuringute järgi teada eelmisel aastal ehk ammu enne esimese vaktsiinidoosi kohalejõudmist. Mai lõpuks oli kõhklejate hulk vähenenud viiendikuni ja küllap selles oli oma osa ka riiklikul teavitustööl, aga pigem ikka kuhjunud faktidel, mille vastu ei saa. Kui pool miljonit vaktsineeritut vabalt ja tervena ühiskonnas oma argielu elab ning ühtki vaktsiinimärtrit ei ole ette näidata, läheb lõpuks õhk välja igast kuulujutust ja vandenõuteooriast. Oma panuse ja seejuures omast tarkusest, mitte poliitilise ja ametkondliku võimu juhistest tulenevalt, on andnud kogu Eesti vaba ajakirjandus. Pole ühtki toimetust, kus domineeriks skepsis vaktsineerimise suhtes. Vastupidi. Uudistes, juhtkirjades, raadio- ja tele-eetris avaldub toimetuste jäägitu poolehoid vaktsineerimisele. Kõik nime ja näoga ajakirjanikud kinnitavad oma kanalites kui ühest suust, et on juba vaktsineeritud ja soovitavad seda teistelegi. Kui midagi kritiseeritakse, siis vaktsineerimise korralduslikku poolt.
Seega, inimesed, kes ajakirjandust tarbivad ja ka usaldavad, ei tohiks vaktsineerimise vajalikkuses juba ammu kahelda. Mille alusel ametivõim teisele järeldusele jõudis ning arvab, et ajakirjanduses niikuinii kinnistunud seisukoht sisukülgedel ja saadetes tuleb tingimata tasuliste reklaamide kujul üle rääkida? Kuival maal kalapüüdmine ei saa kunagi tulemuslik olla, sest kalad lihtsalt ei tea, et neile on seal sööt välja pandud. Ajakirjanduse vahendusel ei ole võimalik jõuda inimesteni, kes lehti ei loe ja raadiot ei kuula. Kas tõesti reklaamikampaania tellijad seda ikka veel ei tea? Millise mulje see kodanikele riigivõimust jätab, kui see umbropsu rapsib ja kulutab?
Lisaks kohale (ajakirjandus) on kampaania tegemiseks ka võimalikest halvim aeg. Juba mais hakkas inimeste ohutunne kiiresti kaduma. Kui kadus maskisundus, kadus samal päeval ka igapäevane meeldetuletus, et elame ohtlikul ajal ning haigus ja surm varitsevad meid igal sammul. Hirmutamine, sealhulgas millestki heast või eluks vajalikust ilmajäämisega, süütunde tekitamine, et oma hoolimatuse ja laiskusega võid põhjustada korvamatut kahju kaaskodanikele – need võtted, olgu pisut moraalitud, oleksid võinud toimida märtsis, aga mitte nüüd.
Vaktsineerimisega hõlmatuse tabelist, mida needsamad reklaamikampaaniat kavandavad otsustajad ise peavad, vastused otse karjuvad vastu. Ka valitsuse teadusnõustajad ning meedikud kordavad sama: vaktsineerige lapsi ja noori, tehke süstimine neile lihtsaks ja mugavaks ning küll nad siis mõjuagentidena oma vanemad ja vanavanemadki koostööle kallutavad. See võimalus lasti käest koos koolilõpukella helinaga. Aga populatsiooni immuunsus saavutatakse Eestis vaktsineerimise ja läbipõdemise koosmõjus ka valitsuse sihitust kulutamisest ning kohati lausa vastutegevusena mõjuvatest äpardustest hoolimata niikuinii.
Kuid ei ole vaktsiini rumaluse vastu immuunsuse tekkeks. Nagu analüütikud ennustasid ajal, mil nn pensionireform ehk teise, kohustuslikku pensionisambasse kogunenud raha laialijagamine oli veel vaid Isamaa ja koalitsiooni lubadus, nii umbes viiendiku jagu pensionikogujaid ka seaduse jõustumise järel oma raha kättesaamiseks avalduse kirjutas. Rahandusministeeriumiski osati arvutada, kui palju raha kuhu ja millal liikuma hakkab. Ei ole usutav, et ametnikud alles nüüd märkasid mingit ohtu riigi rahanduslikule seisule ning tõttasid oma seaduslikku õigust ja vabadust kasutavaid kodanikke kampaania korras ümber veenma. Kui ministeerium pärast seaduse jõustumist jaanuaris uute võimaluste asjus „Mõtle läbi!“ loosungi all teavitustööd alustas, oli sel informeeriv iseloom ja puudus vahetu poliitiline kontekst, kuna ka poliitiline võim, kes ihanuks oma võidust kasu lõigata, suundus osaliselt opositsiooni.
Nüüd aga põhjustab eriti segadust, et kampaanias kõneldakse riigi nimel millegi vastu, mille seesama riik valitsuskoalitsiooni algatusel ning parlamendienamuse tahtel on kehtestanud. Pealegi, kuigi ei ole uuritud, kui suur on pensionisambast lahkujate ning vaktsiinivastaste ringi kattuvus, võib osalist kattumist eeldada, sest nende hoiakute algpõhjus on riigi ja tema institutsioonide umbusaldamine, mida meediakampaaniatega ja kiiresti muuta ei saa. Kui kampaania „Mõtle läbi!“ teine laine ei ole ametnike algatus, peab sel olema poliitiline tõukejõud. Pensionireformi ettevalmistamise ajal oli Reformierakond sellele kui rumalusele üsna häälekalt vastu ja on loogiline, et nüüdne reformistist rahandusminister ei ole oma vaateid muutnud. Kuid sel juhul tehakse eelarverahaga midagi vähemasti piiripealset, kui mitte lubamatut, kasutades avalikke vahendeid varjamatult erakonnapoliitilise sõnumi levitamiseks ja valimiste eel „pildil“ püsimiseks. Teisest sambast lahkujate meedias reklaamikeeli kõnetamine muudab nende vajadusi ja veendumusi täpselt sama vähe kui välireklaamid süstlamõnust vaktsiiniskeptikute oma. Nii viskabki valitsus prügikasti ühe asemel korraga kaks rahapakki.
Vanal hallil ajal kasutas rahvas reisil olles netikohvikuid, mu saksa sõber aga pelgas neid. Oma meilipostkasti ei tahtnud ta seal sisse logida, sest andmed võidi ju salvestada, pealegi olid kõik maailma bakterid nende arvutite klaviatuurile koondunud. Ta kinnitas ka, et annab mis tahes veebikontot luues üles vale sünnikuupäeva, sest mine sa tea!
Sakslaste privaatsusärevus ja digi-angst on ammu tuntud, tosina aasta eest protestiti näiteks sellegi vastu, et Google Street View maju pildistas. Ajaloo taustal (Gestapo, Stasi) on ärevus mõistetav ja eks mujalgi võimenda jälgimishirme totalitarismikogemus. See, kui häiritud ja valvsad me oleme, sõltub usaldusest: inimene on inimesele – kes? Mida teeb ligimene või võim, kui ta su kohta midagi sensitiivset teada saab? Muidugi, mõte, et keegi sind su oma soovita jälgib, su isiku ja keha kohta andmeid kogub, ajab igal juhul stressi. Sõrmejälgede andmine passi saamiseks või mõnda riiki sisenemiseks tekitab minuski instinktiivse tõrke, aga ega ma sellele pikalt viitsi mõelda. Sõbra üle ma muigasin, mõõdukas heausklikkus tundus ratsionaalsem ja energiasäästlikum kui tema ülim ettevaatus. Pärast Snowdeni filmigi ei kleepinud ma veebikaamerat kinni.
Juuni keskel vastu võetud ABISe seadusega on järelevalvehirmu veidi jälle vahule löödud. Õiguskantsler kinnitas seaduse problemaatilisust, nähes muu hulgas ohtu, et sisulise andmekogumise üle hakkaks otsustama hoopis täitevvõim. Seaduse kallale asus töögrupp, mis peab tagama sellegi, et andmetega ei käida ümber fantoomlikult, jälgi jätmata.
Järelevalve ja kehade arvelevõtmine on tundlik valdkond. Meie mõtlemise alustala on ju, et inimese keha on ta võõrandamatu ainuomand, tema ise; niisuguse eelduse valguses saab mõjuda avastuslikult ka Foucault’ analüüs, kuidas subjekt kultuuris ja komplekssetes võimusuhetes luuakse. Rõõm oli näha, et ABISe taustal on Maarja Vainogi asunud Foucault’d lugema ja kirjeldab hoolsalt panoptikoni (Benthami panoptikonist, kus konge jälgitakse vaatetornist, räägib Foucault küll hoopis raamatus „Valvata ja karistada“, mitte selles, mida Vaino mainib, aga tühja tost). Kesktorni asemel jälgitakse meid praegu siit ja sealt, eri viisil, me endi algatusel (liikumismonitorid) ja ilma et me seda aimaksimegi, erinevalt panoptikoni vangist.
Kole oleks, kui võim hakkaks biomeetriliste andmete kogu süsteemselt kuritarvitama, aga niisuguse võimuga oleks siis ka muus osas karauul. Saab küll mõelda ka, et säärases andmekogus juba peitubki hiiliv kuritarvitus, muundades meie individuaalsuse ja pannes meid vabatahtlikult vabadustest loobuma, sest biovõim töötab väidetavalt meie kaitseks (umbes nii arvas pandeemiapiirangutest Giorgio Agamben).
Inimõiguslased muretsevad, et põgenikele on ohtlik, kui nende biomeetrilistele andmetele ÜRO pagulaskomitees pääsevad ligi valitsused ja turvateenistused. Meil kardab andmete pärast EKRE, kes vabaduste ja õiguste asjus on selektiivne ning rõhub kaitsevajadusele (immigrantidele ei! loogem uued eriüksused!). Huvitav on meenutada partei soovi lõpetada liikmete avalikustamine. Kas me ei peaks, ka nende meelest, ideaaliski, elama ühiskonnas, kus oma kuuluvust ei tule varjata? Hoopis veider on kujutleda parteid, mille suundumusi tajub suur osa ühiskonnast ohtliku ja diskrimineerivana ning mille liikmetele antakseseetõttu võimalus tegutseda salajas nagu nuhid. Muidugi, meil peab olema võimalus teha asju ka nii, et neid ei nähta. Ja võimalus tagada, et mittenähtav tegevus teisi ei kahjusta.
Biomeetria ilmselt ainult laieneb. Ääri vaadates: heausklikkus või paranoia, kumb tagab paremini ellujäämise? Heauskne võib ju langeda igati välditavasse lõksu ja paranoikul koita tähetund: „Eks ma öelnud!“ Aga kurb oleks elada pidevas asjatus ärevuses, arvates, et sind varitsetakse, kui sind pole viitsitud märgatagi.
Primaatide käitumist analüüsides on Robert Sapolsky rõhutanud, kui kahjulik on glükokortikoidide (stressihormoonide) pikka aega kõrge tase veres. Ta kirjeldab, millisel isasel paavianil on glükokortikoidide baastase madal: nimelt sellel, kes oskab vahet teha, kas rivaal, kes lösutab eemal rohus, varitseb teda või puhkab. See, kes igal juhul pabistab, et teda võidakse rünnata, rikub stressiga tervist. Ettevaatus on hea, aga paranoia will destroy ya.
Üsna varsti algavad üle Eesti taas kaasava eelarve arutelud ja selle üle hääletamine. Aastatega laekunud ideedest võiks ammutada inspiratsiooni ka eelolevate kohalike omavalitsuste valimiste programmide tegijad, sest esitatud ideed näitavad päris hästi kätte, millest avalikus ruumis ja elukeskkonnas puudust tuntakse.
Kaasav eelarve on üks tööriist elanike võimestamiseks omavalitsuse eelarve ja oma elukeskkonna üle otsustamiseks. Summad, mille kasutamise üle rahvas otsustada saab, erinevad muidugi vastavalt omavalitsuse võimalustele: näiteks Tallinnas on see 800 000, Kastre vallas 20 000 eurot.
Kaasava eelarve üle hääletamise ajalugu pole Eestis pikk, kuid tänavu on põhjust tähistada juba väikest ümmargust sünnipäeva. Kümme aastat tagasi, aastal 2011, hakkas e-riigi akadeemia sellest võimalusest rääkima. Esimesena lasti elanikel eelarve üle otsustada Tartus, kus sai 2013. aastal esimest korda siinmail hääletada selle üle, mida 1% linna eelarvest peale hakata. Kiire internetiotsing näitab, et nüüdseks hääletatakse kaasava eelarve üle väga paljudes omavalitsustes: Hiiumaast Tapani ja Võrust Harkuni. Puudust tuntakse aga üsna sarnastest maistest asjadest: mänguväljakutest, välijõusaalidest, pargipinkidest, ilusatest koolihoovidest, korrastatud puhkealadest ja muust säärasest.
Tartu linna kaasava eelarve hääletuse on mitu aastat järjest võitnud linna koolide ettepanekud luua aktiivseid liikumisviise edendav õueala. Ehitatud on seega nii spordi- kui ka mänguväljakuid üsna kitsale huvigrupile. Vaatamata sellele, et hääletusel võitnud koolide hoovid peavad olema avalikult kasutatavad, on tegu siiski päris väikese ringkonna huvi realiseerimisega. Selline on aga olnud hääletajate tahe – kahtlemata liidab hääletuse võistlusmoment koolipere. Avalikku ruumi puudutavad ettepanekud, millel pole kindlapiirilist huvigruppi taga, kuid mille mõju oleks laiem, ei ole seni püünele pääsenud.
Ehk peaksid seekordsetel valimistel osalejad koostama ka tegevusprogrammi, kuidas rajada liikumist soodustavaid koolihoove linna eelarvest otse ja mitte loota, et ärksamad koolid saavad selleks vajaliku raha kaasava eelarve hääletusel kokku? Selle võrra jääb ju laiemate ideede teostamiseks kaasavas eelarves rohkem võimalusi. Ehk ei peaks kogu valimisdebatti Tartus hõivama südalinna kultuurikeskuse asukoht? Kaasava eelarve raames pakutu järgi näib, et pitsitavad teemad on hoopis maisemad. Tahetakse Emajõe kallast mööda takistamatult jalutada, parkides elurikkust näha ja neid tegevusvõimalustega rikastada, ohutuid jalgrattateid ja head tänavaruumi kõigile liiklejatele.
Aasta alguses Tallinnas esimest korda läbi viidud kaasava eelarve aruteludes on jäänud silma sama trend: keegi ei unista laiemast autoteest või parkimiskohtadest. Tahetakse hoopis jõulinnakut, valgustust radade äärde, mänguväljakut, promenaadi. Kõik taas sellised asjad, mis võiksid niisamagi olla linna investeeringuplaanides.
Ka väiksemates omavalitsustes pitsitab king üsna samast kohast. Kastre valla kaasava eelarve jaotamiseks tehtud ettepanekud puudutavad näiteks spordiplatsi rajamist, rannaala korrastamist, valgustatud bussipeatust ja muud seesugust.
Elanike väikesed ja maised soovid annavad väga hästi aimu omavalitsuse tegematajätmisest: terviseradade ja bussipeatuse valgustamine, ranna korrastamine ja kooli õueruumi kavandamine on ju omavalitsuse elementaarne ülesanne. Kuni sellised väikesed asjad logisevad ning on korda tegemata, ei võida ilmselt eelarvehääletusel kogu elukeskkonda parandavad ideed.
Kellele on mõeldud tänapäeva raamatukogud? Armunutele, allergikutele, araverelistele, ametnikele, beebidele, biseksuaalidele, eksinutele, haigetele, haldjatele, heidikutele, hipidele, häiritutele, hääletutele, illusionistidele, lobisejatele, lootusrikastele, kannatajatele, kaotajatele, keisritele, koerainimestele (siiski mitte koertele), koduehitajatele, kohtunikele, kollektsionääridele, koolilastele, kurtidele, lugejatele, maailmaparandajatele, maainimestele, masohhistidele, migrantidele, melanhoolikutele, meisterdajatele, ministritele, müstikutele, naistele, neile, kes vara üles tõusevad, neile, kes hilja üles tõusevad, neile, kellel on kiire, neile, kellel on aega, nihilistidele, nohkaritele, onudele, pagulastele, peredele, petetutele, pettunutele, pikkadele inimestele, printsidele, protestijatele, rahuloojatele, rahvuslastele, seiklejatele, seksuaalvähemustele, sensitiivsetele, sirgeselgsetele, superkangelastele, sõjaveteranidele, sõltlastele, süütutele, tantsijatele, teesklejatele, teismelistele, transinimestele, tõrjututele, tädidele, töölistele, töötutele, unistajatele, vabakssaanutele, vabatahtlikele, vanematele, vapratele, vigastele, välismaalastele, ülekoormatutele, üksikutele – loetelu jätkub veel mitmel kaksikspiraalse trepi käänul maailma parimas1 Oodi raamatukogus Helsingis.
Helsingi Oodi (ALA Architects, 2018) on vaieldamatu edulugu. Seda külastas 2019 – esimesel avatud täisaastal – 3,1 miljonit inimest. Statistika on võetud välisuste loenduritelt: siin on ka kõik need, kes külastasid ainult kohvikut või tualetti, kuid Oodi ongi ka näljastele ning loomulike vajaduste rahuldajatele (vt uuesti nimekiri alguses). Allkorruse peldik on tõeline ballisaal purskkaevuga keskel – suurepärane koht peldikubankettideks (küllap selliseidki on kusagil juba korraldatud). Muidugi on ka Oodi raamatukogu funktsioonide kasutus hüppelises tõusutrendis. See toimub avamisjärgsetel aastatel iga uue kultuuriehitisega. 2019. aastal tehti Oodis 47 000 uut lugejakaarti ja laenutusi oli aastas rekordiline 9,4 miljonit.
Oodi on nüüdisaegse raamatukogu mudeli ausse tõstnud. Peale raamatukogu tavateenuste on siin linna töökoda (Kaupunkiverstas), kus saab laenutada tööriistu niidist-nõelast õmblusmasinani, 3D-printereid ja laserlõikureid. Siin on muusikakeskus, kust saab mängimiseks kitarre, sünte, trumme ja muud; salvestusstuudio, karaokestuudio, video- ja digistuudio, õppeköök, seminariruum Kuup, rühmatoad, arvutitoad, mängutoad ja arvutimängutoad ning 250kohaline kinosaal.
Esimest korda Oodis kohvi juues märkasime, et aeg-ajalt läheb läheduses üks uks lahti ja rõõmsad inimesed tulevad käsikäes välja. Läksin ja piilusin: seal tantsiti. Üks paar näitas keerukamaid samme, õpiti vanamoodsaid tantse tša-tšat ja tangot, kõik tundsid rõõmu liikumisest ja suhtlemisest. Ükski vestlus ei edenda suhtlemist nii kiiresti kui tants.
Tagasi- ja edasivaade
Ei ole probleemi projekteerida raamatukogu pagulastele ja haldjatele, kui saab ehitada täiesti uue maja täiesti uude kohta, nagu tehti Helsingis. Uus koht on neil tõesti väga õnnestunud: see maja laiub uuel südalinna demokraatlikul linnaväljakul otse parlamendihoone vastas. Majad vaatavad teineteist: ühes valitsejad, teises rahvas.
Raine Karbi 1984. aastal projekteeritud ja 1993. aastal avatud rahvusraamatukogu uuesti ehitama ei hakata, aga palju toimetamist on ees küll. Kõik uued torud ja kaablid on kenasti kokku loetud: maja saab 21 km ventilatsioonitorusid, 28 km kütte- ja jahutustorusid, 11 km elektrikaablite redeleid, 14 km veetorusid, 6 km seinu lammutatakse ja 4,5 ehitatakse asemele, tuleb 776 uut siseust ja 1088 akent. Seda kõike loeme projekti andmestikust, mis on praegu väljas näitusel rahvusraamatukogu fuajees. Näitusel pakutakse ulatuslik tagasivaade raamatukogu ehitamise ajaloole (kuraator Karen Jagodin). Fuajee ja näitus jäävad avatuks 30. detsembrini, teised maja korrused suletakse novembris. Rahvusraamatukogu kolib ajutiselt kunagise Punase RETi (seejärel Forekspanga ja Danske Panga) hoonesse Narva mnt 11. Näituse ajalooline osa on põhjalik ja sellisena ammendav, kuid lisaks soovitan lugeda raamatukogu hingega juhtinud Ivi Eenmaa raamatut „Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997“. Pärast seda ei imesta te enam, miks selle maja puhul ei tõsteta esile ehitajaid, konkreetselt omaaegset parimat ehitusvalitsust nr 1. Raamatusse kirja pandud uskumatud kurioosumid jäävad peegeldama nõukogudeaegset ehitusmentaliteeti kõige kirkamates värvides.
Rahvusraamatukogu fuajee uue sisekujunduse eskiis.
Rahvusraamatukogu renoveerimise projekteerimishanke (2019) võitis projekteerimisettevõte Sirkel ja Mall. Arhitektuurikonkurssi ei peetud vajalikuks, kuna maja on 2018. aastast (kümme aastat pärast Raine Karbi Sakala keskuse lammutamist) muinsuskaitse all: niikuinii suurt midagi juurde ega ümber ehitada ei tohi.
Kas ikka ei tohi? Otsekui kompensatsiooniks Sakala keskuse lammmutamise eest on Karbi rahvusraamatukogust nüüd tehtud justnagu muinsuskaitse rangete piirangutega näidisobjekt: säilima peavad isegi tuletõrjekappide ja tualettide vineeruksed, kõigest muust rääkimata (eritingimused koostas Mait Väljas). Maja mahtu muuta on keelatud, leevendused puudutavad ainult Endla tänava äärse kolmnurkse põhiplaaniga korpuse sisemisi ümberehitisi, kuhu kolib rahvusarhiiv.
Usun (ikka veel) arhitektide oskusesse projekteerida juurdeehitisi nii, et hoone põhistruktuur loetava ja nähtavana säilib ning domineerima jääb algse lahenduse arhitekti, mitte juurdeehituse projekteerija ego. Vaatamata võimsa keskosa sümmeetriale ja püramiidkatusele on rahvusraamatukogu oma tornide, kaaristute, sisetänavate, eri kõrgustega krundi ja maastikulisusega just selline hübriidvormiline ehitis, mida annaks edukalt samas võtmes edasi kasvatada. Hoone külgedel ja taga on arhitekt seda ka ise lisaehitistega teinud. Kunagist Toom-Kuninga tänava algust markeerivast trepiga tänavast – Raine Karbi Lühikesest jalast – Endla tänava poole jääb täiesti n-ö mittesümmeetriline arhitektuur, siin ja tagaküljel võiks olla võimalik rahvusarhiivi ruumivajadustest ja logistikast lähtuvalt muuta siseruume, aga ka mahtu – seda enam, et rahvusarhiivi kartus on olnud, et nad ei mahu pakutud ruumidesse ära. Maja tagaküljel asuva amfiteatri paigutuse sümmeetriat on ehk põhiplaanilt ja lennukilt kena vaadata, kuid amfiteater pole kohana kunagi toiminud. Viga pole vaja põlistada, vaid ära parandada: amfiteater tuleb paigutada teisiti, teha see ka laugemaks ja suuremaks. Loen Ivi Eenmaa mälestustest, et kunagi oli võimalus rahvusraamatukogule selle taga asuvat pargimaad juurde kinnistada – võib-olla ei ole see võimalus kadunud.
Rahvusraamatukogu arhitektuur on selgelt postmodernistlik, kuid see on nihkes postmodernism (arhitektuuristiili mõistes), rohkem modernisti postmodernism. Karbi vormiloome on range ja ratsionaalne, vabameelsusel ja värvilisusel pole siin kohta. Madalad ja lamedad kaared ei kutsu vaatama kõrgustesse, vaid maha. Raskepärased piirded ja paeseinad mõjuvad kohati isegi monotoonselt. Värvi on siin just niipalju, kui Eesti paekivi kihtides. Kohvikuõueski on tõsine kuusepuu ja mitte kuldsete lehtedega kekutav kunstpalm nagu ameerika postmodernistide töödes. Hingelt läbini eestimeelsel arhitektil oli ambitsioon panna arhitektuuri ka vaikne, aga kangekaelne eestlaslik vastupanu, mis oli eriti silmatorkav esimeses eskiisis, kus esineb rahvuslik ristpostidega värava motiiv. See ei lase kasutada sõnapaari nõukogude postmodernism, mis viitaks sovetlikkusele postmodernismis, pigem võib rääkida mõõdukast postmodernismist nõukogude aja allasurutud tingimustes, millesse kodeeritud rahvuslik sõnum peegeldab vastandumist nii nõukogude tegelikkusele kui ka ameerika arhitektuuri kergemeelsusele.
Valguse ja varju piiril
Nüüd elame teises ajas. Raamatukogud on avatud suhtlemiskohad, nende eesmärk on meeldiv keskkond, mitmekülgsus ja avatus. „Maja avarast aatriumist kujuneb üllatusrohke sisetänav ja ürituskorralduse süda, kust pääseb nii täiesti uut tüüpi kohvikutesse kui ka näiteks ööpäev läbi lahti olevasse iseteeninduslikku raamatukokku. Elu uues majas ei peaks katkema enam hetkekski. [—] Uuenenud maja tahab olla kõigile avatud ja sellest ka teada anda,“ kirjutatakse veebisaidil.
Sisearhitektuuri konkursi võidutöö (Ville Lausmäe, Peeter Klaas ja Mirell Ülle) pealkiri ütleb selgelt, kuhu suundub rahvusraamatukogu siseruumidega seonduv esimene mõte: „Valgus“.
Kuid siingi on muinsuskaitse tingimustega muudatustele kriips peale tõmmatud. Uue sisekujunduse eskiisidel nähtav fuajee valgusküllasus on pettus: sellist siia tulla ei saa, sest katuseaknaid ja mis tahes muid avasid teha on keelatud. Väärtuslikuks on tunnistatud ka värvitud plekklagi, mis peab säilima omal kohal, mööndusena lubatakse see üle värvida (arhitekti algne idee oli valge lagi). Sisekujunduspiltidel kujutatud lumivalged lamedad trepikäsipuud on valetamine, sest fuajee trepid peavad säilima muutumatul kujul. Süngus ja pimedus on olnud algusest peale rahvusraamatukogu fuajeele ette heidetud omadus, nüüd on see ka kaitse all. Ei saa siia kuidagi tuua kelmikaid kasepuid päikeses helkivate lehtedega, nagu projektipiltidel esitatakse, sest päikest kusagilt juurde ei tule. Kui hele valgus saavutatakse elektriga, siis küsin: kuhu jääb säästlikkus? Küll aga ihkab ammu juba korrektset elektrivalgustust Enn Põldroosi pannoo „Valguse ja varju piiril”, et sellele maalitud pimestav valgusesähvatus ruumis ka mõjule pääseks. See lennutaks pilgu üles.
Enne maja kaitse alla võtmist on rahvusraamatukogus jooksvate remontide käigus väga paljut muudetud, see on olnud asjade loomulik käik. Kogu mööbel on aja jooksul välja vahetatud, 2012. aastal ehitati uus ventilatsioonisüsteem, remonditi katuseid, lugemissaalid said uue valgustuse, peasissepääs uue pöördukse. Vahetatud on aknaid, fuajee põranda plaate jm. Miks terrasse juba varem kasutusele ei võetud, pole kunagi aru saanud – hea, et nüüd seda tehakse. Kohviku rohelisele „tänavale“ on lauad juba tõstetud.
Maja on kogu aeg tasapisi muutunud.
Raamatukogu on ruum, mis ei saa kunagi valmis, kirjutab raamatukogu direktriss Janne Andresoo. Muinsuskaitse arvates on see nüüd valmis ja peab sellisena säilima. Mis siin unistada püramiidkatuse tõstmisest või suuremast konverentsikeskusest, mida Tallinn vajab. Kui saaks maa-aluse parklagi, mis pidi Tõnismäe haljaku alla tulema – pronkssõdurit ju enam ei ole. Nagu öeldud, oli konkurss ainult sisearhitektuurile, kuid sisearhitektid linnaruumi ei projekteeri.
Uue põlvkonna arhitektid tunduvad olevat märksa ajaloosõbralikumad kui modernistide ja postmodernistidena kasvanud arhitektid. On taunimisväärt, et arhitektidel ei lastud nii tähtsa ehitise puhul nagu rahvusraamatukogu üldse midagi arvata, uute ideede pakkumisest rääkimata. Kirjutati küll märgukiri, kuid avalikkuses arutelu ei tekkinud, samal ajal kui teise rahvusliku ehitusmälestise Estonia juurdeehitus tekitas lausa tormi. Formaalselt on kõik korras: maja kaitse alla võetud, eritingimused kinnitatud, arhitektid eemal hoitud, äkki teevad midagi liiga radikaalset. Et kui ühe Karbi objektiga hävisime täielikult, siis teise puhul ei luba midagi? Mis siis, et kõigist Karbi suurobjektidest (õieti ongi jäänud vaid võrdlus Linnahalliga) on see kõige loomupärasemalt edasiarendatav ehitis.
Sakala vaidluste puhul reageeris Karp: „Ah, las teevad, mis tahavad.“ Ehkki just tema autorina oleks võinud lasta asjadel minna teisiti, nagu ootasid 12 000 inimest, kes andsid riigikogule esitatud lammutamise protestikirjale allkirja. Rahvusraamatukogu kaitse alla võtmise ajal Karp oma arvamust teadaolevalt ei esitanud, vähemasti kirjalikult mitte. Nüüd on järg rahvusraamatukogu käes, kus autori kaasarääkimine oleks taas vajalik. Kahtlen, kas ühe oma maja täies tükis lammutada lasknud arhitekt ikka jagab seisukohta, et tema teise hoone puhul peab viimseni säilitama kõiki elemente ja detaile. Karp võiks ise pakkuda ideid, kuidas teha mornist majast tõepoolest valgusküllane, ruumikas ja sõbralik maja – et maja imago nii väljast kui ka seest uue sisuga kaasa tuleks.
„Siin katuse all elab Eesti vabariigi tulevikuvõimalus kõrvuti Eesti vabariigi minevikuvõimalusega,“ ütles Lennart Meri maja avamisel 11. septembril 1993. Tema lootis, et Eesti rahvas valib selle teise – tulevikuvõimaluse. Minagi loodan, et rahvusraamatukogu maja ei konserveeritaks minevikumälestuseks, vaid et sel lastakse muutuda koos raamatukogu ja riigiga.
Eesti Noorsooteatri „Teises toas“, autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Andre Pichen. Mängivad Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi ja Risto Vaidla. Esietendus 5.VI ovaalsaalis ja proovisaalis.
Ugala teatri „Kui sa tuled, too mul lilli“, autorid-lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, kunstnik Maret Tamme, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Mängivad Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm. Esietendus 24.V väikeses saalis.
„Kurjuse vastu on ainult üks relv ja see on avalikustamine. Ma olen täiesti kindel, et kui pimedatesse nurkadesse näidata valgust, siis see pimedus kaob. Kui kurjategijad saavad aru, et ühel päeval kõik nende teod avalikustatakse, ma usun, et nii mõnigi valu, nii mõnigi nutt, nii mõnigi ülekohus jääks olemata. Olen tähele pannud, et inimesed, kes on kurja teinud minu elus, nende ainuke mure on, et ma seda ei räägiks: tee mis sa teed, aga ainult ära räägi seda mitte kuskil pool.“
Nii nendib Eesti Noorsooteatri dokumentaallavastuses „Teises toas“ perevägivalla käes kannatanud naine. Ka teises, hiljuti Ugala teatris esietendunud lähisuhtevägivalla teemal tehtud lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli“ näidatakse, et lavaruum võib olla osa meediaruumist ning teater saab ühiskonna murekohtade avalikustamisele kaasa aidata, kui peavoolumeedia seda teha ei suuda või ei taha.
Teatraalne meedia ja publitsistlik teater. Teater on tõhus tähelepanu naelutamise moodus ning saab rikastada ühiseluliste probleemide läbitunnetamise võimalusi muu hulgas seetõttu, et teatrietendus kestab vähemalt tund aega. Teatrikülastajal on mõne muu meedia auditooriumiga võrreldes rohkem aega käsitletavaid probleeme teadvustada.
Teatraalsete võtete kasutamine meedias pole midagi uut, ajakirjanduslikel etendustel on oma väljakujunenud vormivõtted, süžeekäigud, esitusloogika. Nt Marti Kuusiku, Estonia teatri ja Nõmme Kalju juhtumis järgiti üsna selget kompositsiooni: 1) süüdistuse tutvustamine, 2) süüteo üle polemiseerimine, 3) õigeksmõistva kohtuotsuse puhul probleemi tagantjärele eitamine või pisendamine. Kõik asjaosalised peavadki saama sõna, ent väljaande valida on pealkirja sõnastus, fotode valik ja seegi, millises mahus ja kastmes advokaatide suhtekorralduslikke spinne eetrisse paisata. Esitusviis on meedias sama tähenduslik kui sisu.
End peresuhete eestkõnelejana esitlev Eesti suurim päevaleht Postimees tegeleb süsteemselt pere- ja seksuaalvägivalla teema pisendamisega. Osa ajakirjandusväljaannetest, sh Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht, on läbi teinud arenguhüppe küpsema, vastutustundlikuma ajakirjanduse suunas. Uue vastutustundliku tegijana on lisandunud Levila. Ent ka kultuuriajakirjandus pole suutnud kultuurielu puudutavate ahistamiskaasuste kajastamisel ajaga sammu pidada – esteetilistest probleemidest irduv institutsioonikriitika pole justkui hea toon.
Eesti Noorsooteatri lavastuses „Teises toas“ (fotol Doris Tislar) on ajakirjanduslikule kainestavusele saateks paras annus kujundlikkust, aga see on pigem toetav, õhupallid noorte saalis on raskete lugude kuulamisel hea pehmendav abivahend.
Meedia on etenduslik. Pole seega mingit põhjust, miks teater ei võiks viljeleda kvaliteetset publitsistikat. Daniel Vaariku ja Eero Epneri eestvedamisel on Levila asunud võltshäbita kasutama professionaalseid näitlejaid portaalis avaldatavate ajakirjanduslike tekstide mõjususe suurendamiseks. Ka ajakirjanike liidu hiljuti esitatud avaldus kultuuriministrile saada registreeritud loomeliiduna näitab, et ajakirjandus julgeb tunnistada oma tegevuse taidelisi taotlusi, olgugi et avaldust tehes lähtuti vist peamiselt pragmaatilistest kaalutlustest.
Kultuur võib olla vägivalla viigileht. Publitsistliku teatri relv on võimalus tõsta mingeid nähtusi poodiumile ning suunata lavastuse väljatoomisega kaasnev meediatähelepanu ühiselulistele valupunktidele. Seda relva on Ugala ja Eesti Noorsooteater nüüd kasutanud kvaliteetajakirjandusele omase hillitsetuse ja mitmekülgsusega: peale ohvrite lastakse kõnelda ka vägivallatsejatel ning vägivalla õigustajatel ja kaassõltlastel. Kui Eesti Noorsooteatri lavastuses „Teises toas“ saab kuulda eri ühiskonnakihtidest inimeste dokumentaalseid lugusid (ja neid lugusid mahub lavale viisteist), siis Ugala lavastuses keskendutakse tõsielust inspireeritud, ent siiski väljamõeldud tegelase, tippdirigent Toomas Villmanni ja tema lähedaste kurbloole.
Vägivallatsejast perepea ise on surnud, ent tema kunagised kuriteod mõjutavad pereliikmete elu siiani. Kaassõltlasest lesel (Terje Pennie) on ka vanas eas raske oma lastele mehe kuritegu tunnistada. Noorema poja Orpheuse (Ringo Ramuli mõjus roll) alkoholism, tütre Kaja (Ilo-Ann Saarepera) kaassõltuvus oma vägivaldsest mehest (Ramuli teine roll selles lavastuses), tütre Helena (Marika Palm) üksildus, mille on tinginud tema suutmatus mehi usaldada, ning dirigendi muusikust poja Aleksandri (Tanel Joonas) kalduvus vaimsele terrorile oma naise Pireti (samuti Ilo-Ann Saarepera) kallal – kõik see on kuulsa dirigendi pärand. Pere pole sellest aga kellelegi rääkinud.
Laura Kalle ja Liis Aedmaa lavastuses näidatakse, kui keeruliselt võivad kultuurilembus ja vägivaldsus töö- või peresuhetes omavahel põimuda. Ugala on julgelt kirjeldanud kunsti lunastava aura tumedaid toimeid: kultuur kui vägivalla viigileht saab halastamatult maha kistud. Lavastuse ühes keskses stseenis läheb klaverihäälestaja ametit pidav pahaaimamatu Orpheus ühte korterisse klaverit häälestama, peab sealt aga enne klaveri häälde saamist rõdu kaudu põgenema, sest korterielanikel puhkeb veriste tagajärgedega peretüli. Orpheus põgeneb küll kuriteopaigast, aga mitte vägivallapõrgust, sest nähtud koduvägivallastseen elustab tema enda lapsepõlvemälestused kooselust türannist isaga.
Eesti teatri enesepuhastuse võimega pole lood sugugi nii hullud kui Toomas Villmanni perekonnas. Seda näitab asjaolu, et meedias on just teatriinimeste endi eestvõttel hiljuti paljastatud mõni aeg tagasi toimunud süsteemne neidude seksuaalne ärakasutamine teatrilaagrites. Paavo Piigi ja Heneliis Nottoni artikli avaldanud Levila toimetus on olnud taktitundeline ja professionaalne: enne loo avaldamist võeti ühendust ahistajatega ja anti neile võimalus oma tegusid kommenteerida. Kedagi nimepidi ei ole mainitud, aga teatrieluga kursis inimesed ilmselt aimavad, kes need mehed on. Seega, mingil moel on avalikustamine ka isikustatud, karistava jõuga.
Teatri meediumiomaseks eripäraks on veel ka koosolekuline vorm: päris inimesed saavad päriselt kokku, et mingil teemal suhelda. Ka publikuna julgustatakse rääkima, osaletakse millegi avalikustamises. Ugala ja Eesti Noorsooteatri saalis ei etendata tragöödiat, vaid suunatakse avalikkust normaliseerima pereprobleemidest rääkimist väljaspool koduseinu.
Seejuures on lähisuhtevägivalda käsitlev dokumentaalteater omamoodi metateater, sest tegelikud vägivallatsejad on oma tegevuse nii peenelt läbi lavastanud, et teatritegijatel polegi vaja teha muud kui vaataja taluvuspiiri aimata ja valgust sättida nii, et selle algse elulise lavastuse peensused läbi nähtaks. Eriti Eesti Noorsooteatri lavastuses ainsa paarina (teised etteasted olid monoloogid) oma luhtaläinud suhet kirjeldavad Brent (Sander Roosimägi) ja Silja (Getter Meresmaa) toovad esile, kui filigraanselt veenev võib vägivallatseja olla oma tegudele teed rajades ja õigustusi leides.
Ka kaassõltlased vastutavad. Nii Eesti Noorsooteatri kui ka Ugala lavastuses torkab silma probleemikäsitluse soolise tasakaalustatusega. Eesti Noorsooteatri lavastuses räägitakse muu hulgas emade vägivallast laste suhtes, tippdirigent Villmanni peres oli pereema ohver, aga ka kaassõltlane, üks vägivalla võimaldajatest. Ugala lavastuse pereema (Terje Pennie) oli teinud valiku muusikust kaasa ja seega ka muusikavaldkonna maine hoidmise kasuks oma laste tervise ja eluõnne hinnaga. Mõlemad lavastused koorivad kibeda kihi niigi valusalt teemalt: vägivalla all kannatava naise kohustus on teha oma viletsast olukorrast hoolimata lastele õige valik. Ka naised vastutavad naistevastase vägivalla paljastamise vältimise või selle pisendamise eest. Valus tõdemus, aga ilma selle vastutuse teadvustamiseta kantakse vägivaldne muster järgmisele põlvele edasi, sigitatakse oma tegevusetuse või julgusetuse tõttu maailma kurjust.
Terje Pennie tegelaskuju nendib, et nende ajal „neist teemadest“ lihtsalt ei räägitud, kogu hirm ja arm hoiti koduseinte vahel. See osutab veelgi vajadusele julgustada inimesi oma muredest kõnelema. Vägivaldsesse suhtesse vangistatud kaassõltlaste puhul on õigustuseks nende ohvristaatus ning majanduslik sõltuvus vägivallatsejast.
Viimase aasta jooksul on kultuuriringkondades aga avalikkuse ette astunud teist laadi kaassõltlased, ahistajate ja vägivallatsejate kaitseks esinevad harrastusadvokaadid, kes üsna ennustatavalt kasutavad selle žanri klassikasse kuuluvaid argumente: vanu asju pole mõtet torkida, otseseid tõendeid pole, nendest teemadest kõnelejad heidavad halba valgust kogu kunstiliigile jne. Sellised enesepaljastuslikud kaassõltuvusavaldused on samuti kindlasti millekski head, kuidagi ausam tunne on, kui kultuurieliit oma arenguvajadusedki ilustamata eetrisse paiskab. Esietenduse-eelsetes intervjuudes ja näoraamatu postituses Marti Kaasiku kohtuasja ja teatrilaagrite ahistamise kaasust kommenteerinud vanema Hendrik Toompere kui ka Peeter Helmet õigustanud Andrei Hvostovi ja Peeter Sauteri avaldused näitavad, mis juhtub, kui kultuurimulli seinad liigselt paksenevad: tekib moraalne kasvuhooneefekt. Kultuuriliselt on kõik korrektne, väidetakse ka väga jäledate paljastuste puhul. Juhtub ka parimates peredes, liigume edasi. Loe: eirame edasi.
Rohkem kultuurset lähedust. Igasuguste läheduseskandaalide puhul painab teadmine, et puudutamine kui läheduseakt sai järjekordselt diskrediteeritud. Me ei tohi endale füüsilisust keelata. Vastupidi, igasugu kollektiivides võiks olla vabadust oma kolleege rohkem katsuda ja kallistada, aga sõbralikult, hoolivalt, jõustavalt ja loomulikult – selge nõusoleku ja kokkuleppe alusel. See ongi kultuur, sellise läheduse eritlemise oskus rõvetsemistaotlusega puudutusist. Just selles suunas võiks ka kultuurieliit aidata kollegiaalset läheduskultuuri nügida ja nüansseerida, selle asemel et pühenduda laste seksuaalse ahistamise õigustamisele kunstilistel põhjustel.
Ugala lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli“ on kaassõltlasest lesel (Terje Pennie, paremal) raske oma lastele mehe kunagist vägivallatsemist tunnistada. Kaja – Ilo-Ann Saarepera, Helena – Marika Palm, Orpheuse – Ringo Ramul, Aleksander – Tanel Joonas.
Sealjuures on süükultuur ja selle äärmusliku ilminguna tühistamiskultuur täiesti ebavajalikud ja vähemalt pikemas perspektiivis kontraproduktiivsed. Süükultuur on #metoo liikumise toksiline kõrvalmõju ja selle süvendamisest püüavad ka kõnealused lavastused hoiduda, aga mitte iga hinnaga. Ükski kannataja ei tohiks tunda survet vaikida tema suhtes toime pandud tegudest ainuüksi seetõttu, et kellelgi teisel avalikustamise tõttu ebamugavusi tekib. „Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ on mõlemad targad lavastused muuhulgas seetõttu, et kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult, mitte võitlevalt või süüstades.
Oluline on ennetada avastatud kuritegude kordumist tulevikus ja nii Ugala kui ka Eesti Noorsooteatri lavastuse taotlus on selgelt ennetav. Ennetusele on pannud eriti rõhku Mari-Liis Lill ja Priit Põldma „Teises toas“. Muu hulgas olid teatritoolidele jäetud nõustamiskeskuse visiitkaardid, et kui keegi ennast näidatud „armastuslugudes“ ära tunneb … Tihti arutletakse, mida ühiskonnakriitilised teatrilavastused õigupoolest muudavad. Mängitakse justkui „omadele“ seda ühiskonnakriitikat. „Teises toas“ ollakse sellisest kalduvusest teadlik. On vähetõenäoline, et ükski koduvägivallatseja seda lavastust vaatama läheb, kuigi vägivaldsusse kalduvaid isendeid, nii mehi kui ka naisi, võib see õigele rajale suunata küll. Eesti Noorsooteatri taotlus näib hoopis olevat anda äratav põselaks ohvriunne suikunutele, kes on seni kartnud sellest teemast avalikult rääkida ja kellele pere, emad või sugulased on võib-olla sisendanud, et perekonna musta pesu avalikkuse ees ei pesta.
Tegelikult ei peaks lähisuhtevägivalla ohvritele teatrietendusel telefoninumbreid jagama, vaid linnapildis peaksid olema aukohal inimeste väestamis- ja jõustamiskeskused, kus kasutatakse ka loomingulisi meetodeid. Seda on mõjusalt tehtud Margo Orupõllu eestvõttel Pärnu naiste varjupaigas, kus esitletakse performatiivses vormis kangelaslugusid, selliseid lugusid, nagu Eesti Noorsooteatri etenduse lõpus jagab 1971. aastal sündinud Elin (Lee Trei). Elin on peale füüsilise vägivalla elanud üle kaks vägistamist ja ahistamise isa poolt. Tema toob esile võib-olla et kõige sügavama ja raskemini tunnistatava tõe, mille tajumisest oleks äkki abi ka keskealistele ohvrimentaliteeti levitavatele meesliteraatidele ja -lavastajatele: ka ohver kannab vastutust oma kannatuste peatamise eest.
Ugala lavastuse dramaturgiline vorm tundub siiski küsitav: dokumentaalsed katked on segatud fiktsionaalse well-made play võttestikuga ning need ei toeta üksteist kuidagi. Ka jääb Ugala loos puudu julgustavusest. Kuidagi lootusetu ja lohutuna mõjub see dirigendipere lugu ja ka lavastust näinuna jääb hinge närima kahtlus, et näe, see ongi hind, mida suure andeka looja pereliikmed peavad maksma, et suurt kunsti võimaldada. Villmannide pere laostumine on aga nii totaalne, et kogu selle resignatsiooni alltekstina jääb selgelt kõlama: see ei pea nii olema, suur kunst ei õigusta sittasid inimsuhteid. Ugala on valinud veenmistaktikaks publikus tekitatava klaustrofoobiatunde: lavale veetakse etenduse käigus suuri tumedaid kivirahne, mida on lõpuks nii palju, et mõni neist ähvardab saali väljapääsu sulgeda.
Ka Eesti Noorsooteatri lavastuses on ajakirjanduslikule kainestavusele saateks paras annus kujundlikkust, aga see on pigem toetav, õhupallid noorte saalis on raskete lugude kuulamisel hea pehmendav abivahend. Vaatasingi Eesti Noorsooteatri lavastust kui avaliku kõnelemise harjutust, mille käigus näidatakse, et „nendest asjadest“ rääkimine on normaalne, vabastatakse „selliste lugude“ avalikustamise häbist, sest see, mille taha vägivallatseja poeb ja mille olemasolu eest hoolitseb, on ohvrihäbi. Mari-Liis Lille lavastuses „Teises toas“ avaldub dokumentaalteatri põhiline võimestavus: tuua avalikkusesse väljendusjulgust, näidata vägivallatsejatele paljastavat valgust. Nende lugude nähtavaks-kuuldavaks tegemine on selgelt publitsistlik tegu. Nii Ugala kui ka Eesti Noorsooteater näitavad, et eesti teater on lähisuhtevägivalla teema kajastamisel mõnest meie meediaorganisatsioonist kümnendi võrra ees.
Peedu Kassi teose „Hiiglase hällilaulud“ kontrabassile ja keelpilliorkestrile esiettekanne 3.VII Triigi filharmoonias. Peedu Kass (kontrabass), Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd. Esines ka Soome ansambel Elifantree.
3. juulil esitati Saaremaal Triigi filharmoonias Peedu Kassi orkestriteos „Hiiglase hällilaulud“ soolokontrabassile ja keelpilliorkestrile. Kuigi kontrabassile on meil muusikat kirjutatud ju varemgi, meenub kontrabassikontsertidest vaid 1948. aasta teos Eduard Tubina sulest. Neid kahte kontserti pole isegi mõtet võrrelda, sest juba esimestest taktidest kuuleb ära, kuivõrd need erinevad nii kontseptuaalselt kui ka helikeelelt. Seda sümpaatsem on ainuüksi fakt, et žanr on saanud sisuka täienduse. Täpselt nii ju on. Ei ole naljaasi kolmveerand tundi kontserdisaalis pinget ülal hoida – ometi saab „Hiiglase hällilaulud“ sellega kenasti hakkama.
Samal ajal on teose helikeel selline, et sobib kui valatult täiendama viimase poole sajandi eesti nüüdismuusika nimistut. Siit kostab läbi justkui kõik, mida oleme harjunud aimama ja sellelt ootama. Pisut džässilikkust läbisegi millegagi, mis toob korra meelde klassitsismieelse repertuaari, pentatooniliselt mõjuvad passaažid kaunikõlalise harmooniaga. On kolmkõlaliselt mõtlemist, ent siis nihkub rõhk puhastele kõlavärvidele ja polüfoonilisusele, kerge melanhoolia läbisegi ärevusega, nappide vahenditega rahutu pulseerimine, mille Tallinna Kammerorkester puhtalt välja mängis. Muide, eestilikkus (ma tean küll, et see on äärmiselt hägune mõiste) ei tähenda kindlasti lokaalsust ega seda, mida halvemal juhul võiks pidada kolkalikkuseks. Ja küllap kuuleks teistsuguse kultuuritaustaga teosest välja midagi hoopis muud.
Peedu Kass valdab instrumenti peensusteni ning on kombineerinud soolopilli džässiliku tunnetuse klassikalisemalt kõlava keelpilliorkestriga.
Võrreldes keskmisega, mis meil nüüdismuusikana kontserdisaalis kõlab, on Peedu Kassi teos vahest heakõlalisem, ilule orienteeritud. Võib-olla mõne kuulaja maitsele on see isegi liialt ilus, vahest mõnele teisele just piisaval määral – eks kuulamiskogemused ja -eelistused olegi väga isesugused. Teoses torkab eriliselt kõrva helilooja teadlik valik asetada kontrabass kammerorkestriga võrdsesse sümbioosi: need on aupaklikult omavahel dialoogis. On hetki, mil orkester toetab tundlikult solisti, ent seejärel loovutab kontrabass märkamatult ja sujuvalt juhtpositsiooni orkestrile. Helipildis valitsevad läbisegi mängulisus ja diskreetsus, haprus ja jõulisus. Tulemust võimendavad nii vahepealsed tempomuudatused kui ka ebaregulaarsed, vahelduvad taktimõõdud, samuti orkestri võrdlemisi reglementeeritult mõjuvad pizzicato’d vastukaaluks kontrabassi vabas rütmis pizzicato’dele.
Kontrabassisoolodes on aimata improvisatsiooni, solistist helilooja väga isiklikku suhet pilliga, millele ta teose on loonud. Kuna ta valdab instrumenti peensusteni, on ta kombineerinud soolopilli džässiliku tunnetuse klassikalisemalt kõlava keelpilliorkestriga. Peedu Kass demonstreerib eri mänguvõtteid, muu hulgas seda, kuidas kontrabassiga – tuginen intervjuule Eesti Ekspressis – õigete flažolettide, glissando’de ja poognatõmmete abil vaalahääled välja võluda.* Tõsi, ise ma neid helisid vaalahäältena tõlgendada ei osanud, ometi tabasin end mõtlemast, et flažoletid lisavad teosele kummastavat ilu ja originaalsust, nii et teose meelelisus tüütama ei hakka.
Muide, kuulasin teose järelsalvestust ka Klassikaraadio veebisaidilt (soovitan seda soojalt ka kõigile teistele!) ning tabasin end samal ajal mõtlemast millelegi mõne meelest vahest banaalsele nagu kontserdisaal. Kes veel ei tea, siis Triigi filharmoonia on eksperimentaalne kontserdi- ja teatrilava Saaremaal Triigi sadamas. Ma ei kahtle üldse selles, et Kassi teos kõlab suurepäraselt ka näiteks Estonia kontserdisaalis, ometi tundub mulle, et Triigi filharmoonia sobib seda tüüpi teose esiettekandeks kui rusikas silmaauku.
Miks? Sest Triigis ei ole iial täiuslikku vaikust. Ega kontserdisaaliski ole, ent Triigi filharmoonia avatuna projekteeritud kontserdisaali tungivad ka saare helid ja atmosfäär, mistõttu on selle helifoon hoopis teistsugune kui tavapärases saalis. Paiguti isegi ühtlasem: meri, tuul, laste jooksumüdin … See on hoopis midagi muud kui üksikud köhatused, kavalehtede krabin ja kogemata klobisevad jalad näiteks Estonias või Mustpeade majas. Kui publik Triigis pea paremale pöörab, näeb ta merd, vasakul aga kõrkjaid ja kõrsi, samuti kontserdisaali seina laperdavat tuult. Seegi on ilus sümbioos muusikaga.
* Tiiu Suvi, Peedu Kass ja sõbralik hiiglane. – Eesti Ekspress 30. VI 2021. https://ekspress.delfi.ee/ number/93809023/artikkel/93843221/peedu-kass-ja-sobralik-hiiglane
Festival „Rīgas ritmi“ ehk „Riia rütmid“ 1. – 3. VII Riias.
Läti pealinnas nullindate algusest saati peetavast suvisest festivalist „Rīgas ritmi“ ehk „Riia rütmid“ on kahe aastakümnega kujunenud lõunanaabrite suurim džässipidu. Meie „Jazzkaarega“ võrreldes on „Riia rütmid“ küll noorem ja väiksema programmimahuga, kuid praeguseks on festivalil esinenute nimekirja kogunenud siiski esinduslik rida maailma džässi kõige-kõigemaid: Pat Metheny, Richard Bona, Dianne Reeves, Kurt Elling, Robert Glasper ja Bobby McFerrin, ansamblid Medeski, Martin & Wood, Yellowjackets, Take 6 ja New York Voices ning palju teisigi esimese ešeloni esinejaid. Nagu moodsale ajale ja festivalile kohane, kaldub ka „Riia rütmid“ üle džässi piiride muu muusika maile, eelkõige maailmamuusika territooriumile. Ilmselt korraldajate muusikamaitse mõjul on valik läbi aastate langenud pigem lusofoonide ja hispaaniakeelse diasporaa kasuks (portugalikeelsest kultuuriruumist näiteks Cristina Branco, Carmen Souza ja Salvador Sobral, hispaaniakeelsetest tähtedest Concha Buika, Daymé Arocena, Omar Sosa jt). Tänavu oli peaesinejate seas flamenkot džässiga tempiv saksofonist-laulja Antonio Lizana, mandritevaheline supergrupp Bokanté ja Kuuba klaveri-ime Roberto Fonseca (kontsert on kavas alles 19. oktoobril). Festivalile on sattunud ka Eesti muusikuid, ehkki varasematel aastatel rohkem kui viimastel. Balti kontakte ja ühtsust peetakse Riias ometi tähtsaks: tuntakse huvi naabrite elu ja olu vastu, muusikas ja üleüldse.
Loomulikult on „Riia rütmide“ lavalauad ja prožektorisõõrid ka kodumaiste muusikute päralt. Läti muusikute vastu tundsingi nädala eest toimunud festivalil kõige suuremat huvi, sest – häbi küll – ma ei tea Läti džässist kuigi palju ja küllap on sama mure paljudel. Selle „lähedal, kuid kaugel“ sündroomi üks põhjusi on arvatavasti see, et Eesti (džäss)muusikaringkonnas, aga ka teistes kultuurivaldkondades vaadatakse hoopis sagedamini põhja kui lõuna suunas, nii eeskujusid ja loomepartnereid kui ka tuge ja turgu otsides.
Festival „Riia rütmid“ annab sealsetele muusikutele võimaluse õppida ja osaleda (töötoad ja jam session’id), aga eelkõige oma loomingut esitada, nii tavapärastel kontsertidel kui ka showcase-programmis. Festivali õhtused kontserdid algasid alati ühel ja samal ajal ning toimusid neljas kontserdikohas, mistõttu jäi mul nii mõnigi esineja kuulamata. Kuuldutest jättis kauaks mõjusa mulje Kristaps Vanadziņši trio (ansamblijuht klaveril, Jānis Rubiks kontrabassil ja Rūdolfs Dankfelds trummidel). Need Läti džässiskeene noored lõvid on tehniliselt võimekad ja hästi kokku mänginud muusikud, kelle segu euroopalikust ja ameerikalikust lähenemisest triodžässile on kaunilt ja detailirikkalt kujundatud ning esitatud eheda energia, suurte dünaamiliste tõusude ja sidusa bändikeemiaga. Lõbusalt paeluv ja kaasakiskuv vaatamine-kuulamine oli vibrafoni ja elektriklaveri vahel hüplev Miķelis Dzenuškaansambel Uzvaras Bulvāris, kus said kokku tuline funk ja Dzenuška positiivne pöörasus nii ansamblijuhi, solisti kui ka heliloojana.
Noored džässmuusikud Lätist festivalil „Rīgas ritmi“ ehk „Riia rütmid“: Kristaps Vanadziņš ja Miķelis Dzenuška.
„Riia rütmide“ kontserdipaigad olid festivali suurim, nõukapärandi VEFi kultuuripalee (ehkki mitte teab mis suur) saal, kunstikeskuse NOASS hipsterlik, Daugava jõekääru ankurdatud ujuvlava, akustilisi koosseise ja hilisõhtust vabaõhujämmi võõrustanud M/Darbnīca ning mõnusa klubiliku atmosfääriga muusikamaja Daile. Viimases esines Leedu džässi raskekahurvägi, elektribassist Leonid Šinkarenko Jazz 4N, mille liikmed on tema kauaaegsed kaasteelised: trummar Linas Būda, saksofonistid Jan Maksimovich ja Vytautas Labutis, külalisena lauljatar Neda Malūnavičiūtė. Etteaste oli elus ja ehe, ehkki Leedu tippe oli kuulamas vaid tosinkond inimest (tagasihoidlik publiku osalus torkas silma ka mitmel teisel kontserdil, selle üks määravam põhjus oli kindlasti koroonaolukord ja saalide täitumuse piirangud. Saksofonistid kostitasid kuulajaid bebop’ilikult tuliste soolodega, ansamblijuht hiilgas tehniliselt mobiilse mänguga viiekeelse bassi kõigis registrites ning artistlik Neda võlus isikupärase vokaalstiili ja häälevärvidega. Šinkarenko ansambel viljeleb muusikat, millist Eestis ei tehta ega ole sellisel kujul kunagi eriti tehtudki. Selle telje moodustavad esimese põlvkonna fusion-džässi impulsid koos teatud lisanditega nii standard-džässist kui ka vabadžässilikust lähenemisviisist. Muusikalisest materjalist rohkemgi mõjus iga muusiku mänguline panus solisti ja ka ansamblistina. Leedu värve esindasid festivali showcase-laval ka vabadžässilik saksofonistide duo Liudas Mockūnas ja Arvydas Kazlauskas.
Bokanté on viimase kümnendi ühe tähelepanuväärsema džässgrupi Snarky Puppy liidri Michael League’i kõrvalprojekt, mis sünteesib etnokõlasid maailma eri paigust. Guadeloupe’i saarestikust pärit lauljatari Malika Tirolieni selja taga oli oktett, mis koosnes löökpillidest ja kitarridest (ühel lavapoolel kolm komplekti peamiselt käsitrumme mitmest maailma piirkonnast, teisel tiival basskitarr, kaks elektrikitarri, lap steel kitarr ning ansamblijuhi baritonkitarr ja ud). Muusikute ja instrumentaariumi kirjut kultuurilist ja geograafilist tausta arvestades oleksin oodanud veelgi kirevamat maailmamuusika maitserohket pajarooga, kuid kontserdil andsid tooni bluusrokilik groove ning Lääne-Aafrika muusikale omased meloodia- ja rütmielemendid. Enamik lugusid oli üles ehitatud paariakordilisele harmooniale ning löökpillimängijate ja üsna traadiste kitarride kihiti repetatiivset materjali kasvatavatele mustritele, kulminatsiooniks Jordan Petersi viimaste krihvideni küünituvad kitarrisoolod. Energia oli rokilik, korduvalt lausa keemistemperatuuril.
Hispaania saksofonisti-laulja Antonio Lizana omalooming on samuti sulam, akustilise džässi ja flamenko oma. Erinevalt Bokantést ei otsi Lizana kõla- ega kultuurielamusi laiast maailmast, vaid kasutab seda, mis on talle ja tema ansamblile tunnetuslikult kõige omasem. Flamenko (nagu ka portugali fado või eesti regilaul) on üks neid muusikalisi keeli, mida võõramaalane ei suuda ilmselt kunagi perfektselt omandada. Lizana võtab oma n-ö kodukeele ja seob selle universaalse džässikeele leksikaga. Saadud sulami mõlemad koostisosad, džäss ja flamenko, olid kaunis kooskõlas ja tasakaalus: pianistist, elektribassistist ja trummarist koosnenud bänd musitseeris kõige kõrgemal tasemel, altsaksofonil soleerinud Lizana lisas nüüdisdžässile oma ehtflamenkoliku tämbri ja melismaatikaga lauluhääle, mida toetasid kaks tantsijat-taustalauljat. Kava oli kirglik-kaunis ja detailirohke, pakkudes festivali suurima elamuse.
„Riia rütmid“ on sõbralik ja sisukas festival, koroonakammitsate kadudes kindlasti veelgi mahukama programmiga ja kuulajarohkem. Festival väärib kindlasti ka Eesti kuulajatelt enam tähelepanu. Läti on lähedal ning sealse tasemel džässieluga tasub lähemalt tutvuda.
Nahakunstnik Ruth Heidok sündis Tallinnas. Kooliteed alustas ta Tallinna I keskkoolis, jätkas Tallinna XXIV keskkoolis, kus lõpetas 1969. aastal tarbekunstikallakuga klassi. Heidok läks edasi õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1975. aastal nahkehistöö erialal.
Ruth Heidok oli 1989. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. 1992. aastal astus Heidok Eesti Nahakunstnike Liitu, mille esimees oli aastatel 1992–1998. 1975. aastast esines ta arvukatel tarbekunsti- ja köitenäitustel Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal, Rumeenias, Iirimaal, Saksamaal, Soomes, USAs, Austraalias jm. 1984. aasta Kullo Lastegalerii esimesele väljapanekule lisandusid isikunäitused Tallinna Kunstisalongis (1990), Oulus (1995), Adamson-Ericu muuseumis (1996), Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus ja Vabaduse galeriis (2017), Tallinna Jaani kirikus (2019) ning Eesti Rahvusraamatukogus ja Kuressaare Raegaleriis (2020).
Oma töid teostas Ruth Heidok nahakunsti rikkalikke võimalusi kasutades mitmes kaunistustehnikas, lemmikuteks olid nahavool, lõike- ja klišeetehnika, aplikatsioon ning koloreerimine.
1976. aastast töötas Ruth Heidok Tallinna huvikeskuses Kullo kunstiõpetajana, põhiliselt nahkehistöö õpetajana, viimasel kümnel aastal juhendas ka joonistamise ja maalimise kursusi. Aastatel 1997–2007 töötas Heidok ka Tallinna Mustamäe Laste Loomingu Majas nahkehistöö õpetajana. Ruth Heidok korraldas aastate vältel palju näitusi koos õpilastega, kelle pani pühendunud järjekindlusega erialast vaimustuma. 1986. aastal ilmus Valguse kirjastatuna Ruth Heidoki koostatud raamat „Paberi-ja papitööd“.
Kohusetundliku, tagasihoidliku, tööka ja väga vitaalse inimesena oli ta ikka haaratud erialasest tegevusest. Selle kõrval tuli tal palju energiat suunata ka haigestunud pereliikmete hüvanguks ning pärast vanemate ja abikaasa kaotust jätkata oma elu ülesehitamist. Elurõõmu tõi tütre pere, iseäranis lapselapsed, kelle toel Ruth terviseraskustest hoolimata tööd jätkas ning kelle tähelepanelik abi saatis teda elutee lõpuni.
Konarlik teekond ratsionaalse filosoofilise süsteemi poole
SIIM PAUKLIN
su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind
ta oskab aga ei räägi
sest ta armastab sind
(Juhan Viiding)
Iidse legendi kohaselt jahtis Antiik-Kreeka kuningas Midas metsades palju aastaid Silenust, veinijumal Dionysose ustavat kaaslast ja elutarka õpetajat. Silenusel arvati olevat maailma ja tegelikkuse kohta salateadmisi, mida kuningas Midas ka enesele ihaldas. Püüdnud müütilise saatüri lõpuks kinni, päris kuningas Midas Silenuselt palju kordi parima kohta, mis võiks inimesele osaks saada. Vastust ei tulnud ega tulnud, Silenus vaikis alati kangekaelselt ega soovinud selle kohta midagi öelda. Kuningas Midas ei loobunud aga tema tüütamisest sama küsimusega. Lõpuks, kui Midas muutus juba äärmiselt nõudlikuks, prahvatas Silenus talle kibedalt naerdes tõrksa tooniga: „Sina kannatustes vaevlev olevus, vaid päevaks sündinu, juhuse laps, miks sa sunnid mind ütlema seda, mille kuulmata jäämine oleks sulle meelepärasem? Parim on väljaspool su haarde ulatust: olla mitte kunagi sündinud, olla mitte kunagi eksisteerinud, olla eimiski. Sellele paremuselt järgnev oleks surra niipea kui võimalik.“
See aastatuhandeid vana müüt kirjeldab olulist tähist eluslooduse arengus – inimese kui liigi arengut nii keeruka mõistusega olendiks, et ta muutub enesest ja enda ümber valitsevast tegelikkusest teadlikuks ning hakkab maailmaga suhestumisel iseenda olemasolus kui parimas valikus kahtlema, leidmata oma olemasolule rahuldavat tähendust. Loodus jõudis inimese arengus tupikusse. Kes teab, kui sageli on seda universumi tohutus avaruses mõistusega olendite arengus juhtunud ja mida on selle probleemi lahendamiseks ette võetud.
Silenuse vastus koondub lõpuks kannatuse dilemma ümber ja seetõttu on paslik meenutada suure pessimistina tuntud Schopenhaueri öeldut: „Reaalsus on maailm täis pidevalt puudustkannatavaid olevusi, kes eksisteerivad ajutiselt üksteist ära õgides, ärevuses ja puuduses ning sageli kohutavates kannatustes, kuni nad langevad viimaks surma embusesse.“ „Me ei saa olla rõõmsad, vaid peaksime olema kurvad maailma eksistentsi üle, sest selle mitte-eksisteerimine oleks parem.“ Inimkonna kohta ütleb ta nõnda: „Muud ei saa väita peale eesmärgi eksisteerida, kui välja arvata teadmist, et meile oleks parem üleüldse mitte olemas olla.“
Ameerika poeet Robert Frost on kirjutanud sellest 1942. aastal avaldatud luuletuses „Küsimus“: „…tell me truly, men of earth, / If all the soul-and-body scars / Were not too much to pay for birth“.1 Küllap need ei olnud Robert Frosti puhul lihtsalt juhumõtted, sest ta puutus kannatustega kokku kogu elu. Kui Robert oli alles 11aastane, suri tema isa 1885. aastal tuberkuloosi, jättes perekonna sügavasse vaesusesse. Frosti ema suri vähki 1900. aastal, kui Robert oli 25aastane. Nii Robert, tema abikaasa kui ka tema ema kannatasid elu jooksul depressiooni all. 1920. aastal tuli paigutada poeedi noorem õde vaimuhaiglasse elama ja 1947. aastal niisamuti tema tütar Irma. Roberti poeg Elliot suri 1904. aastal kaheksa-aastaselt koolerasse, tütar Marjorie suri 1934. aastal 29aastaselt pärast sünnitust, poeg Carol tegi 1940. aastal 38aastaselt enesetapu, tütar Elinor suri imikuna. Roberti abikaasal olid eluaegsed südameprobleemid, 1937. aastal diagnoositi tal rinnavähk ja 1938. aastal suri naine südamepuudulikkusesse. Robert Frost ise suri alles 88aastaselt 1963. aastal, olles kogenud kõiki neid kaotusi.
Inimene maailmas
Evolutsioonilisest perspektiivist lähtudes on äärmiselt ebasoovitav tulemus, kui olendil on omadus, mis hakkab takistama tema ellujäämist ja paljunemist. Kahtlemata on looduslik valik inimese mõistusesse ja füsioloogiasse ehitanud efektiivsed kaitsemehhanismid, et takistada meie mõistusel jõuda Silenuse järelduseni. Meenub Ernest Hemingway tähelepanek, millele on aegade jooksul vihjanud ka paljud filosoofid: „Rõõmus ning intelligentne inimene on kõige harvem asi, mida olen kohanud.“ Tõepoolest, seda tähelepanekut kinnitavad ka psühhomeetrilised uuringud, kus on leitud, et intelligentsusel on korrelatsioon psühholoogiliste häirete esinemissagedusega. See vihjab asjaolule, et enamikul inimestel ei teki püsivaid tõsiseid eksistentsiaalseid kahtlusi: rõõmsameelsuse jaoks peab olema piisavalt terase mõistusega, et saada maailmas ja inimühiskonnas hästi hakkama, kuid mitte nii terane, et mattuda eksistentsi, inimelu, ühiskonda ja maailma läbiva irratsionaalsuse, sihituse ja ebakõla laviini alla. Niisiis võib oletada, et negatiiivse loodusliku selektsiooni surve tõttu on indiviidide analüütiline võimekus inimpopulatsioonis püsinud keskeltläbi just sellisel sobival tasemel, kus suhteliselt vähestel hakkab liigne mõtlemisvõime muretut eksistentsi tõsiselt segama, tagades mõnest statistilisest erandist hoolimata inimliigi jätkumise põlvest põlve.
On selge, et enamik inimesi on sõltumata riigist või kultuurist eluga üsna hästi kohastunud. Inimene loob endale teadvuses subjektiivse väärtushinnangute võrgustiku, millele ta elus alateadlikult või teadlikult toetub. Suurel määral on sel juhul tegemist ühiskondlike normide ja traditsioonidega. Nooruses on need vanemate arvamus ja perekond, millele lisanduvad aastatega kool, õpetajad ja sõpruskond. Eelnev asendub täiskasvanuna töökoha, riigis kehtivate seaduste, tutvusringkonna, poliitilise erakonna ja religiooniga. Kõik need moodustavad võrgustiku, mis täidavad inimese igapäevase tegevuse, annavad talle pidevalt mõõteainet, suunavad tema tähelepanu ja tegevust. Nad annavad inimesele pidepunktid, mille järgi teadvuses automaatselt suunduda ning millega kaitsta teadvust negatiivsete mõtete eest.
Kreeka maajumal Silenus, Dionysose kaaslane ja õpetaja: „Parim on olla mitte kunagi sündinud, olla mitte kunagi eksisteerinud, olla eimiski. Sellele paremuselt järgnev oleks surra niipea kui võimalik.“ Pompeis asuv fresko kujutamas Silenust koos hermafrodiidi ja menaadiga.
Samuti pakub tänapäeva ühiskond rohkem kui kunagi varem meelelahutust või asendustegevust, mis võimaldab enamikul inimestel ümbersuunamise kaitsemehhanismi abil vältida ebameeldivaid mõtteid. Internetis kolamine, suhtlusvõrgud, nutitelefon, arvutimängud, filmitööstus, vestlussaated, muusika, sport – kõik need on enam kui piisavad, et pakkuda asendustegevust ja viia inimese tähelepanu keerukamalt vaimselt tegevuselt. Eelnevale lisanduvad ka töö- ja perekohustused, mis ei jäta kuigi palju aega ega energiat eksistentsiaalsetele teemadele keskendumiseks. Ühiskondlikud normid ja traditsioonid moodustavad ka olulise toestiku inimese moraalsete väärtushinnangute kujunemises, nagu on näidanud psühholoog Lawrence Kohlberg.
Inimene läbib lapseeas prekonventsionaalse staadiumi, mil moraalsel skaalal head ja halba eristatakse valu ja naudingu kogemise tasandil: valu tähendab moraalselt halba, nauding aga head. Konventsionaalses staadiumis, peamiselt noorukite ja täiskasvanute puhul, on peamise moraalse majaka rollis ühiskonnas aktsepteeritud tavad hea ja halva suhtes, isegi kui nende tavade järgimise või rikkumise eest ei järgne tagajärgi. See staadium pärsib ühtlasi inimese vabadust, kuid on ka väga efektiivne kaitsemehhanism. Ühiskonnast tulenev raamistik laguneb vaid harvadel juhtudel, niinimetatud konventsionaalsusejärgses staadiumis, mil indiviid lähtub moraalsete väärtushinnangute kujundamisel abstraktsetest eetilistest printsiipidest.
Ka Peter Wessel Zapffe on loonud läbinägelikult üldistatud pildi peamistest moodustest, kuidas inimmõistus on äärmiselt hästi kohastunud rakendamaks mitmesuguseid psühholoogilisi ja emotsioonidel põhinevaid kaitsemehhanisme, mis aitavad tal stressi ja ebamugava olukorraga toime tulla. Inimene kasutab selleks psühholoogiast tuntud primitiivseid ja küpsemaid kaitsemehhanisme nagu ebameeldivate mõtete ja tunnete alateadlik blokeerimine; omavahel loogiliselt mitte klappivate järelduste ja väärtushinnangute paigutamine oma teadvuses justkui eraldatud osadesse, mis võimaldab endale mitte teadvustada nende omavahelist ebakõla; ebameeldiva sündmuse asetamine enda jaoks sellisesse valgusesse, mis aitab olukorda inimese seisukohast mugavamalt seletada; endale asendustegevuste leidmine, mis aitab hajutada ebameeldivatele teemadele mõtlemist.
Ajalooliselt on äärmiselt olulised psühholoogilised kaitsemehhanismid olnud religioonid ja usundid. Viimaste aastate seisuga ei järgi vaid 16,3% maailma rahvastikust traditsioonilisi religioone. Ülejäänud 83,7% maailma populatsioonist peab ennast ühe või teise religioosse grupi liikmeks, kelle seas on kristlasi 31,5%, islamiusklikke 23,2%, hindusid 15%, budiste 7,1%, rahvausundeid 5,9% ja judaiste 0,2%. Kui ebareligioossust ennustatakse järgnevate aastakümnete jooksul kasvavat arenenud riikides nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, siis üleilmselt ebareligioossus religioossetes gruppides esineva kõrgema sündivuse tõttu pigem väheneb. Enamiku religioonide oluline tunnus on uskumine teise ja parema maailma olemasolusse.
Lääne kultuuriruumis sai see teise parema maailma uskumus alguse Antiik-Kreeka metafüüsiku Anaximandrose kaudu ning ka Platoni filosoofia lähtub sellest arusaamast – nähtamatu teise maailma olemasolust, milles sisaldub siinse halva ja kannatustes maailmaga võrreldes kõik hea ja ideaalne. Teise maailma arusaam esineb ka idamaade religioonides, näiteks budismis ettekujutuses parinirvaana kohta, kuhu jõuab pärast surma nirvaana saavutanud inimene, kes pääseb seeläbi igavese uuestisünni tsüklist ja selle maailma kannatustest. Teise maailma olemasolu on samuti keskse tähtsusega islamiusus, kristluses ja judaismis – paradiisi kujul, kus jällegi vabanetakse kannatustest.
On ka teisi filosoofiaid, kus ei esine teise nähtamatu parema maailma olemasolu, näiteks Antiik-Kreeka filosoofi Herakleitose arusaamas, kuid see on pigem erand. Teise maailma ettekujutus kui moraalselt hea, surematu, ilusa, tõese, perfektse ja lõputu paiga arusaam on psühholoogiliselt mõistetav kaitsemehhanism. Kuna siinne maailm on täis ebaõiglust, kurjust, kannatusi ja surma, siis võib unistada nähtamatust teisest maailmast, kus kõik inimese mured, kannatused ja ängid on pärast surma igaveseks kadunud – selline lootus aitab surmale rahulikumalt vastu astuda. Religioonid kui kaitsemehhanismid pakuvad lohutust, kogukondlikku tegevust, tähelepanu kõrvalejuhtimist, staatust ja eneseõigustust.
Juba Nietzsche ja Dostojevski rõhutasid religiooni kui peamist kaitsemehhanismi ja väärtusstruktuuri, mis on püsinud läbi aastatuhandete. XIX sajandil hakkas aga see ankurdamismehhanism kaduma, osaliselt teaduse arenguga kogunenud objektiivse info kaudu maailma toimimise kohta. Kuna uued teadmised ei sobitunud iidsete religioossete uskumustega, hakkas viimane ennekõike emotsioonidel püsiv kaitsemehhanism paratamatult lagunema, kuid uut hierarhilist mõttesüsteemi ei ole seniajani suudetud luua. Tehnika areng viis aga postmodernistliku relativismi, subjektivismi ja nihilismini, teisisõnu väärtussüsteemi tühimikuni, mis omakorda aitas kaasa totalitaarsete režiimide fašismi ja kommunismi kui alternatiivsete hierarhiliste religioonimaiguliste ideoloogiate vohamiseni, mis asusid indiviidile ja ühiskonnale mõtte andmisel tavareligioonist jäetud tühjale kohale.
Kui fašistliku ideoloogia puhul on jumal ehk ülim väärtus mingi kindel riik, rahvus või rass, siis kommunistliku ideoloogia puhul on jumal ehk ülima väärtuse etalon igakülgne täielik võrdsus. Mõlema süsteemi puhul peavad kõik argumendid klappima selle kõige kõrgema väärtusega, vastasel juhul on tegemist jumalateotusega, millesse tuleb suhtuda kui vaenlasesse, ohtlikku, üdini kurja ja seega põlastusväärsesse. Totalitaarse režiimi tunnus on ka suurte juhtide, vastavat ainuõiget ideoloogiat kuulutavate prohvetitele sarnaste juhtfiguuride kujunemine, olgu selleks Lenin, Stalin, Mao Zedong või Hitler. Vasak- ja paremradikaalid on paljuski sarnased. Psühholoogiliselt on mõlema idee ühiskonna täielik homogeensus. Kui paremradikaalsed fašistlikud režiimid kasutavad täieliku võrdsuse saavutamist ebasoovitavate liikmete ühiskonnast väljatõukamisega – näiteks rassilise puhtuse põhjal –, siis vasakradikaalsed kommunistlikud režiimid kasutavad täieliku võrdsuse saavutamiseks sellele vastupidist meetodit ehk igasuguste erinevuste mahasalgamist, olgu nendeks kas või bioloogilised või soolised erinevused. Selle eesmärgi nimel on nad valmis rakendama ka ümberpööratud diskrimineerimist, näiteks sotsiaalse õigluse ilmaliku religiooni puhul.
Sublimatsiooni teel saab inimene elamise kannatusi ja negatiivseid emotsioone loomingu kaudu väärtuslikuks muundada. See on inimese psühholoogilistest kaitsemehhanismidest kõige küpsem teguviis. Negatiivsed hävitavad impulsid püütakse muundada positiivseks loominguliseks tulemiks, olgu selleks siis kunst, kirjandus, filosoofia, teadus, muusika või mõni muu loominguline väljendusviis – seda käitumist on heakskiitvalt esile tõstnud nii Schopenhauer, Nietzsche, Camus kui ka Peter Wessel Zapffe. See on aga vaid halbadest valikutest parim, kuna ei paku probleemile lõplikku lahendust: esiteks, see saab olla vaid samm õiges suunas pikemal teekonnal ja on inimkonnas kasutusel vaid harvadel juhtudel ennekõike vaimselt küpsete indiviidide puhul ning ei puuduta seega enamikku inimesi; teiseks, see on ja jääb psühholoogiliseks kaitsemehhanismiks, mis ei paku ratsionaalset ega kindlal alusel põhinevat väärtussüsteemi, millega saab suhestuda objektiivselt, ratsionaalse mõtlemise abil, inimese subjektiivsetest eelistustest sõltumata.
Juudi-kristliku religiooni ja islamijärgi oli jumala sõnum inimkonnale: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele.“ Seda printsiipi võib niisamuti samastada eluslooduses valitseva seadusega, Schopenhaueri looduse tungiga, mis toimib loodusliku valiku kaudu.
Oluline on aga see, et kõikidel nendel kaitsemehhanismidel ei ole ratsionaalse maailmakäsitluse seisukohast stabiilset jalgealust – nad on loogiliselt koherentsed vaid väga piiratud ulatuses, ühe indiviidi, ühe ideoloogia või ühe religiooni piires. Nad on justkui laintel õõtsuvad laevukesed merel, aga mitte saared, mis püsivad igal tasandil objektiivselt tõestatavatel faktidel. Kuna sellistel kaitsemehhanismidel on elu mastaabis piiratud tähendus, on neil paratamatult ka piiratud mõttekus – nad ei suuda ratsionaalselt kummutada inimese mõistuse arengu tõttu tõstatunud uudseid eksistentsiaalseid probleeme ilma enesepettust kasutamata. Ateistide Schopenhaueri ja Peter Wessel Zapffe järeldus on pessimistlik, järgides Silenuse tarkust.
Zapffe kirjutab essees „Viimane messias“: „Niikaua kui inimliik jätkab enesepettuse kursil ja lähtub arusaamast, et inimliik on bioloogiliselt määratud eduks, ei muutu midagi.“ Zapffe iroonilisel hinnangul jõuab tuleviku vaevlevale inimkonnale viimase messiase kaudu lõpuks ikkagi kohale paratamatu tegelikkus, mis kattub sellega, kuidas ütles iidses minevikus Silenus kuningas Midasele: „Tundke iseennast – olge viljatud, ärge saage järglasi ja laske pärast teid maa olla vaikuses.“ Peter Wessel Zapffe oli oma filosoofiale elu lõpuni truu ning jäi teadlikult järglasteta. Niisamuti Schopenhauer. Kuid kas inimkond ei või laskuda enesepettusesse, jõudmata ratsionaalse arutluse abil teisele järeldusele? Kuna eelnevad filosoofiad on jõudnud tupikusse ega ole pakkunud ammendavat lahedust, siis saab selle probleemi lahendus olla eelnevalt pakutud filosoofiliste liinide fundamentaalselt uus edasiarendus.
Viimane messias ja viimane inimene
Üldine arvamus on, et me ei tee uusi inimesi ilmale tuues midagi valesti, kui nende elu on üldiselt hea. See eeldab, et eksisteerida on kasulik. Kuid filosoof David Benatar on juhtinud tähelepanu, et eksisteerimine ei ole hea, vaid halb. Kui enamus arvab, et elamine on soovitav seni, kui positiivsed küljed kaaluvad üles negatiivsed, siis Benatar ütleb, et see järeldus ei ole õige. Esiteks, kannatused on halvad. Teiseks, naudingud on head. Kolmandaks, kannatuste puudumine on alati hea, sõltumata sellest, kas inimene eksisteerib või mitte. Neljandaks, naudingute puudumine on halb vaid siis, kui inimene eksisteerib, et kogeda naudingu puudumist. See fundamentaalne asümmeetria – kannatus on oma olemuselt halb, seevastu naudingu puudumine ei ole – võimaldab Benataril teha Silenusele sarnase nihilistliku järelduse: kannatuste puudumine ja naudingute olemasolu on mõlemad head, kuid kannatuste olemasolu on palju halvem kui naudingute puudumine.
Selle arusaama järgi oleks parem, kui inimliik sureks välja, sest mitte-eksisteerimine on alati parem kui olemasoluga seotud kannatused. Mida sellest järeldada? Et lapsi ei peaks saama ja mitte keegi ei tohiks lapsi saada? Benatar väidab, et jaatavalt vastamine on inimesele tema looduslike paljunemisinstinktide vastu minek, mis on evolutsiooniliselt miljonite aastate jooksul vorminud meie kesknärvisüsteemi ja füsioloogiat. Seetõttu on selline mõte automaatselt väga võõrastav ning kipub ähmastama inimese ratsionaalset objektiivset analüüsi. Järglaste saamine rahuldab küll inimese enda looduslikke tunge, kuid ei ole järglaste eneste huvides. Lausa vastupidi, see tekitab neile kannatusi.
Ka inglise poeet Philip Larkin on ühes oma tuntumas luuletuses kirjutanud: „Man hands on misery to man. / It deepens like a coastal shelf. / Get out as early as you can, / And don’t have any kids yourself.“2 Inimene kohaneb isegi väga ebameeldivate tingimustega, kuhu ta objektiivselt võttes ei oleks iialgi soovinud sattuda ega oleks arvanud, et ta sellistes tingimustes tahaks elada. Seega, on võimalik, et inimene on juba praegu kohastunud üsna ebasoovitavate elutingimustega, mida mõni kõrgemalt arenenum, ürgsetest instinktidest prii, olend vaataks kõrvalt kaastundliku pilguga.
Mis eristab inimest teistest loomadest? Inimeste ja teiste loomaliikide sarnasusi on palju, kuid üks olulisemaid erinevusi on inimese keerukam aju. Erinevalt teistest loomadest on inimesel palju paremini arenenud teadvus, ennekõike teadmine enda ning teiste olendite olemasolust, sünnist, elust ja surmast. Sellega kaasneb ka enda olemasolule tähenduse otsimise võime, mida Viktor Frankl on nimetanud tähenduse tungiks. Mõistus ongi kahe teraga mõõk. Kui Silenusele sarnane järeldus on inimese kõrgelt arenenud mõistuse mõõga üks tera, mis muutub inimesele endale ohtlikuks, siis mõistuse abiga võiks olla võimalik jõuda ka Silenusele ammendava vastuse kujundamiseni.
Selleks teiseks tera pooleks on ratsionaalne mõtlemine – maakeral vaid inimliigile omane analüüsivõime, mille abil suudame pakkuda maailma ja ennast vaadeldes tekkivatele küsimustele loogilisi lahendusi ning tegutsema kaugema sihi või eesmärgi nimel kohest kasu saamata. Milline võiks see süsteem olla ja millistele argumentidele toetuda, et mitte langeda Auguste Comte’i tehtud vigadesse ega ka absurdismi lõksu, milleni jõudis Albert Camus oma analoogiaga inimeksistentsist kui Sisyphose olemusest lükkamas igavesti kivirahnu mäest üles ja korrates selle alla veeredes seda protsessi aegade lõpuni?
Selline filosoofiline süsteem peab toetuma individualismile, sest inimliigi individualistlikud instinktid on kollektivistlikest instinktidest tugevamad. Inimene ei ole sipelgas, mesilane ega kala, kus kõik isendid käituvad kollektivistlikult ja on valmis ennast ohverdama kogu pesa või sülemi kui superorganismi nimel – kõik inimliigi ajaloolised katsed ehitada kollektivistlikku utoopilist ühiskonda on lõppenud totalitarismi ja massimõrvadega. Teiseks, see süsteem peab lähtuma tehnika ja teaduse arenguetappidest nende etappide ajalist järjekorda meelevaldselt ümber järjestamata. Kolmandaks, sellel süsteemil peab olema ratsionaalne moraalne vundament. Kuna ajalooline kogemus näitab, et praegusel inimesel ei ole ratsionaalne mõtlemine piisavalt arenenud, siis on vaja geneetiliselt muundatud või farmakoloogiliselt kohendatud inimest, kes ei oleks enam nii tugevalt sõltuv oma loomalikest instinktidest ega nõrgast intellektist. Ratsionaalsel mõistusel ehk teaduslikul mõtlemisel põhineva moraalse süsteemi alus ei ole teise maailma ega jumala loomine, vaid ratsionaalne eeldus, et olemasoleva teadusliku maailmakäsitluse abil on võimalik jõuda tehnoloogilisele tasemele, kus juba praegu eksisteeriv geneetiline indiviid saab tulevikus elada paremini ja kauem.
Oletades et inimkond otsustab võtta viljaka suuna ehk kestmise ja otsida võimalust Silenusele sisukalt vastata, siis millised oleksid need etapid, mis inimkonnal tuleks ette võtta? XVIII sajandi mõtlejatele omast utopistlikku julget mõttelendu kasutades tuleks inimkonna esimeseks staadiumiks võtta sublimatsiooni jätkamine, kuni inimese geneetiline muundamine osutub praktikas võimalikuks. Kõige paremad viisid inimeksistentsile tähendus anda on individuaalne väärtuste kujundamine ja loominguline tegevus. See toimub ennekõike sublimatsiooni kaudu, millega muudetakse elu kogemused ja kannatused individuaalselt psühhooloogilises plaanis tulemuslikuks. Üldistatult, kui on leitud vastus küsimusele „miks?“, siis on kergem taluda vastust küsimusele „kuidas?“.
Selle tõdemuseni on jõudnud nii budism kui ka eri filosoofid ja psühholoogid, nende hulgas Viktor Frankl, Nietzsche, Schopenhauer ja Kazimierz Dąbrowski. Siinkohal filosoofilises doktriinis enamasti peatutakse ja nii on see püsinud aastasadu, ilma et oleks suudetud filosoofilist süsteemi edasi arendada.Seda on sajandeid takistanud ebapiisav arusaam psühholoogiliste kaitsemehhanismide bioloogilistest aspektidest. Sublimatsiooni füsioloogiline protsess on oma olemuselt neurotransmitterite ja neuronite võrgustiku spetsiifiline seisund – see on bioloogiline fakt tegelikkuse kohta. Geneetiliste komponentideta ei ole inimese sublimatsioon kui psühholoogiline protsess võimalik. Et sublimatsiooni staadiumist edasi jõuda, on vaja mõista psühholoogiliste kaitsemehhanismide molekulaarset ülesehitust ja geneetilist regulatsiooni – seda saab lahendada vaid teaduse abil.
Teiseks staadiumiks võiks tulevikus kujuneda inimese geneetiline parandamine. Meie liik on paratamatult oma päriliku informatsiooni ehk DNA vang. Inimese emotsioonid, õnnelikkus, on suures osas geneetiliselt määratud. Näiteks Nietzsche sõnastuses on loomingulise tegevuse eeldus Rausch, millel on kahtlemata füsioloogiline mehhanism. Seega, inimese õnnelikuks tegemine ning kannatuste ja agressiivsuse vähendamine vajab geneetilist muundamist või farmakoloogilist sekkumist. Selle staadiumini jõudmiseks on aga vaja piisavaid teadmisi nende protsesside molekulaarsest toimimisest. Kui geneetiliste muudatuste ja ravimitööstuse abil evolutsiooniliselt iganenud ajuehitust muuta, siis toimiks inimene optimaalsemalt (stress, valu ja kannatused vähenevad talutavuse piiridesse). Pessimistide Schopenhaueri ja Zapffe mooduse seas maailmaga toimetulekuks on sublimatsioon ehk kunst, mis on oma olemuselt keemiliste molekulide taseme muutus inimese närvisüsteemis.
Seega, sublimatsiooni ilustamata paralleel on antidepressantide kasutamine, mis mõjutab ajus samu signaaliradasid kui meeldiva kunstielamuse saamine. Kolmas staadium – inimese intelligentsuse geneetiline muutmine – võiks järgneda kõige hiljem, kuid mitte enne teiste loomalike instinktide (agressiivsus, kadedus, verejanu jt) molekulaarset kontrolli. Keskse tähtsusega on kirjeldatud etappide ajastus ehk nende järjekord. Inimkonna ajaloo kulu muutmiseks on kõigepealt vaja teha geneetilised muudatused, et inimkond ise ennast kogemata ega teadlikult ei hävitaks. Võib-olla on vale järjekord põhjustanud ka Fermi paradoksi. Tark õpib teiste vigadest.
1 „… öelge ausalt, inimesed planeedil Maa, / kas kõik need keha ja hinge armid / ei olnud liiga kõrge hind, et olla sündinud“. Autori tõlge.
2 „Üks põlv saab teiselt viletsust, / Kui kaljupragu kasvab see. / Sa lahku kohe, kui näed ust, / Ja ära ise lapsi tee.“ Philip Larkin, See olgu värss. Tlk Maarja Kangro. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 9.
Mängufilm „ Üksildased hinged“ („Rare Beasts“, Suurbritannia 2019, 87 min), režissöör-stsenarist Billie Piper, operaator Patrick Meller, helilooja Johnny Lloyd ja Nathan Coen. Osades Billie Piper, Leo Bill, Lily James, David Thewlis, Kerry Fox, Toby Woolf jt.
„Kui mees käituks päriselus romantilise komöödia stiilis, võetaks ta vahi alla“* on satiiriväljaande The Onion ühe loo pealkiri. Loomulikult võib nuhelda superkangelaste filme või suuri märulifilme selle eest, et neil pole reaalsusega midagi pistmist, aga ei tohiks ka unustada, et romantilised komöödiad toimetavad sama ebarealistlikul territooriumil. Põikpäine järjekindlus ei vii alati unistuste partneri südame võitmiseni. Oma tõeliste tunnete avaldamine võib lõppeda korvisaamisega, head poisid ja tüdrukud aga lõpetavad viimasena, julmade ja põhimõttelagedate järel.
Kuigi „Üksildasi hingi“, mis on Briti näitleja Billie Piperi lavastaja- ja stsenaristidebüüt, ei reklaamita antiromantilise komöödiana, on Piper kasutanud paljusid romantilise komöödia võtteid, kuid keeranud need pahupidi. Paratamatult jääb tunne, et see sünge ja masendavgi lugu on vastulöök neile lamedustele ja valskustele, mis hoiavad koos suurt osa ühe Hollywoodi kõige populaarsema žanri filmidest.
Piper mängib Mandyt, kolmekümnendates üksikema, kes elab Londonis ja töötab ühes teleproduktsioonifirmas. Ta hakkab semmima kaastöötaja Pete’iga (Leo Bill). Samal ajal, kui ta üritab uut suhet õiges suunas juhtida, tuleb tal aga tegelda ka avalikuks tulnud faktidega oma ema (Kerry Fox), kellega ta korterit jagab, ja isa kohta (David Thewlis). Too elab samuti nende juures, kuigi vanemad on pealtnäha juba aastaid tagasi lahku läinud. Kui lisada veel tõsiasi, et Mandy poeg Larch (Toby Woolf) kannatab pidevalt tõmbluste ja hoogude käes, on tulemuseks paras segadus. Kas Mandy suudab tunneli teisest otsast välja jõuda?
Eeltoodud sisukirjeldus on täpselt samasugune nagu lugematute romantiliste komöödiate oma: tegelastel tuleb ületada hulk raskusi, et lõpuks kokku saada, õppida ennast armastama ja kõndida üheskoos päikeseloojangusse ja ühisesse täiuslikku tulevikku. Esimesest stseenist peale on aga näha, et see ei ole seda sorti film.
Endine popstaar Billie Piper on „Üksildaste hingede“ lavastaja, stsenarist ja peategelase Mandy osatäitja. Pildil koos poja Larchiga (Toby Woolf).
Mandy ja Pete istuvad vastamisi restoranis, ilmselt oma esimesel kohtingul. Selle asemel aga, et kohmakalt tühjast-tähjast rääkida, vahetavad nad teravusi. Ja mitte mingi vaimustavalt vaimuka teravmeelitsemise vormis, vaid kuuleb karme ja julmi epiteete, mis on suunatud nii teise kui ka enda pihta. Pete vahutab, et Mandy kui moodne naine „olekski sitt abikaasa“. Mandy avaldab arvamust, et ilmselt tahab mees teda vägistada. Nad lähevad lõpuks lahku Pete’i lubadusega end naise Instagrami-piltide peale rahuldada, aga ainult selliste piltide, kus naisel on suu kinni, sest tema hambad on mehe arvates liiga suured. Paari mürgiste märkuste ühitamatus ja lahkuminek, millest paistab läbi kumavat soov uuesti kohtuda – Pete jookseb Mandy taksole järele, aga omal viisil –, on ebamugavalt koomiline, tutvustades kogu filmi meetodit žanriklišeesid teisendada.
Hiljem selgub, et Mandyt iseloomustab suurel määral enesepõlgus. Ta kõnnib mööda Londoni tänavaid, püüdes olla õnnelik. Kaks teda seiravat töömeest pillavad kommentaari „Tõeline Joker“, samal ajal kui Mandy püüab enda ette vaikselt pomisedes ennast veenda, et „Armastan ja austan end“. Ühel liigutaval hetkel näeme tänaval kõndimas tervet hulka naisi, kes teevad täpselt sedasama.
Mandy ja Pete’i suhe põhinebki sellisel suhtlusstiilil. Pete on peaaegu et julm oma aususes Mandy vastu ja tema suhtlemisoskuse täielik puudumine viib mõtted sellele, et äkki tal on mingi diagnoos. Vaba päev koos Mandy poja Larchiga lõpeb sellega, et poisil tuleb keset tänavat peale röökimishoog. Pete sarjab poissi, et too tekitab piinlikkust, ja röögib seejärel temaga koos. Ometi riietub Mandy hiljem Pete’i ees lahti, et saaks osutada kõigile oma kehaosadele, mis talle endale ei meeldi. Varasem intsident ei paista potentsiaalset kirge pärssivat. Pete’i ausus/julmus tõmbab naist ligi. Liialdatud otsekohesusega ja peaaegu et pahatahtlikult kinnitab ja toetab too kõiki naise eelarvamusi enda suhtes. Pete’i on aga kujutatud enesevihkamise ja segaduse podiseva pajana, kes püüab täita mingit ettekujutust mehelikkusest, ilmutades seejuures pidevalt kohatut vagatsemist. Nende kahe seksistseen – peaaegu tervenisti kottpimedas – ei ole erootikanäide, vaid katkendlik ja frustreerunult kibe sõnavahetus võimudünaamika vallast.
Suur osa filmist on väga must komöödia. Mandy ja Pete’i pidevat mõõduvõttu kannavad nutikad sõnamängud ja vähene austus sentimentaalsuse vastu. Loomulikult mõjub film kohati lausa düstoopilisena. Heal järjel London, kus Mandy töötab, nõretab tavalisest kõrgema keskklassi ülbusest, mis võiks hästi sobida näiteks mõnda Richard Curtise filmi. Siin aga lõikab operaator Patrick Meller ikka ja jälle muinasjutumaailmal jalad alt. Kohati on pilt lausa kenloachilikult realistlik oma tumedate varjude ja kitsukeste kadreeringutega, kus jääb hingamiseks väga vähe ruumi. Mandy kodu on tüüpiline Londoni töölisklassi maja, mis kõigub kuskil kodususe ja kergelt kõhedust tekitava vahepeal. Ümber nurga luurab ikkagi pimedus, isegi kui Mandy tundub ka punases kleidis särades sündmusi kontrolli all hoidvat.
„Üksildased hinged“ pole siiski toore realismi näide, kuigi mõned elemendid selles suunas osutavad. Eriti viimases kolmandikus on mitmeid momente, mis tuletavad meelde filmis näidatava maailma kunstlikkust, näiteks episoodis, kus Mandy oma vanematele „esineb“, või lõpplahenduses, kus osaleb ka feministidest koosnev antiikkoor (filmi üheks teemaks on ka see, mida tähendab olla naine – ja mingil määral ka mees – tänapäeva maailmas), kes kommenteerib Mandy ihasid ja soove.
Aga ehk on just brechtlik distantseeritus see, kus film vääratab? Kogu nutika dialoogi, süngete, düstoopiliste süžeepöörete ja satiirilise kriitika juures tänapäeva romantika ja elu aadressil on filmiga emotsionaalselt väga raske kaasa minna. Kuigi saab toetuda Mandy ja tema vanemate taustaloole, mõjub naine siiski lahendamata mõistatusena. Ilma korraliku arusaamiseta sellest, kes ta on ja kust ta tuleb, jääb Mandy justkui tühjaks anumaks. Mitte et näitlejaansambel poleks hea. Piper on suurepärane, teravalt salvav, aga seejuures haavatav. Bill aga suudab Pete’i sümpaatseks mängida, vaatamata tolle tihti eemaletõukavale käitumisele. Neil õnnestub hoida vaataja enda poolel ja panna ta karakteritele kaasa elama, kuigi oleks äärmiselt lihtne olnud luua läbinisti ebameeldivad tegelased. Aga nad kannatatakse välja, tuntakse neile isegi kaasa, küll aga on raske neist kogu filmi vältel tõeliselt hoolida.
Vaatamata sellele, et Piperi „Üksildased hinged“ kannatab tooni- ja struktuurivigade all, on see üks julge ja provokatiivne teos. Briti saartel teatakse teda hästi ta teleesinemiste (ja teismeliseea popkarjääri) järgi, nüüd on Piper näidanud üles aga valmisolekut vormiga mängida. Ta ei tundu pelgavat ka sünget varju, mis valitseb suurt osa „Üksildastest hingedest“. Oma vahelduvas realismipüüdluses mõjub film kohati sügavalt isikliku ettevõtmisena. Piperi debüüt on oma mängulise lähenemisega realismile ja meeldejäävate episoodidega äravaatamist väärt. Kui on plaanis „Üksildasi hingi“ vaadata oma esimesel kohtingul, siis manitseksin küll ettevaatusele …
* Romantic-Comedy Behavior Gets Real-Life Man Arrested. – The Onion 7. IV 1999. https://www.theonion.com/romantic-comedy-behavior-gets-real-life-man-arrested-1819565117
