Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Muinasjutt Murast

    MARIO PULVER

    R.A.A.A.M-i „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“, autor ja lavastaja Damir Salimzianov, kunstnik Riina Vanhanen, valguskujundaja Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Jane Napp, Kristo Viiding, Piret Krumm, Martin Kõiv ja Kristjan Sarv. Esietendus 6. VII Tõstamaa mõisas.

    Elas kord naine, kes pika elu jooksul jõudis käia ära siin-seal ja seitsme mere taga, armuda ja saada lapsi, matta mehe ja armastada veel mitut. Seda, et ta päriselt surnud pole, näitab see, et lühikese aja jooksul esietendub Eestis temast korraga kaks lavastust. Tõsi, selle kokkulangevuse taga on nii pandeemilised kui ka juhuslikud olud, aga ühes korralikus muinasjutus elustuvadki võimalused, mis on vähem tõenäolised kui lotovõit.

    Mura Budbergi elus oli neid lotovõidujuhtumeid palju, ega ta muidu kirjanikke tänaseni inspireeriks. Mehed tema ümber langevad kuulist või lähevad vangi, tema aga lipsab elegantse naeratuse saatel kõrvale. Kusagil aga kõkutavad moirad, kes koovad talle pika seiklusliku elu. Selline nais-Bond lausa nõuab, et tema lugu dramatiseeritaks. Ja see film, mida tegelased laval valmistavad, näikse tulevat just selline põnev eluloodraama. Ainult et Damir Salimzianov on filmiprotsessi muutnud kelmikaks paroodiaks, näidates esmapilgul ranget mängustiili, millesse sõidavad kärarikkalt sisse klouninumbrid.

    See ei tähenda, et Salimzianovi lavastus on mingi mõõdutundetu jant või lame lõõpimine tõsise teatri aadressil. Pigem meenutab see lavastaja käekirja tema varasemas hitis „Praegu pole aeg armastamiseks“. Sealgi olid võetud ette tõsised teemad – sõda, inimsuhted, surm –, mida kommenteeritakse commedia dell’arte stiilis. Salimzianovi tugevus on see, et robustne koomika ei iseloomusta lavastust läbivalt, tema groteskinumbrid on doseeritud hingetõmbe­pauside vahele.

    Lüürilised hetked ja naerulülitid

    Just seesama tasakaal rahulikuma teatri ja tsirkuseepisoodide vahel lubab hoida lavastust intelligentsema farsi kategoorias. Loomulikult kisub see välja tugevaid naerupahvakaid ja paaril korral ei pea lavastaja vastu kiusatusele ammutada nalju vistseraalsemast ehk alakõhuga seonduvast komöödiast. Ometi ei ole „Läbi kõigi elude …“ laadapalagan, kus võtad õlletopsi kätte ja naerad laginal selle peale, kuidas Arlekiin Pierrot’d kolgib. Mina olen teatrikogemuse põhjal veendunud, et vähemalt keskmine Eesti vaataja ei möirga naerda piinamise või peksu üle.

    Lavastuses „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“ on Eva (Jane Napp) ainus, kes peab püsima malbe ja tõsine.

    Vahest just seepärast on ka Salim­zianovi lavastuse naerulülitid programmeeritud pigem sõnalise huumori või reaktsioonide peale. Suure osa tööst teevad ära Martin Kõiv, Piret Krumm ja Kristjan Sarv, kes hoogu sattudes saavad publikult naeru kätte juba ainuüksi õigeaegse kulmukergituse või vuntsikohendusega. Pinge on muidugi alati kõikuv ja iga liigutus ei tööta, aga nende kolme klounaad on üldiselt tugeval tasemel ja piisavalt kiire, et mitte väsitama hakata.

    Valida raske elukäigu kirjeldamiseks jämekoomika on võte, mis ei pruugi alati sobida. Kuna aga Mura Budbergi elus pole nii mastaapseid räigusi nagu holokaust, on see pigem tõesti Bondi-film. Jah, inimesed surevad ja elud purunevad, kuid peakangelane ise läheb edasi. Seepärast ei mõju kohatuna see, kui Nõukogude vanglas virelev päris-Bond (Kõiv) vestleb kurja vangivalvuri (Sarv) pilgu all oma naisega (Krumm). Salimzianovi versioonis on see vestlus nagu stseen Ukraina farsisarjast „Maski-show“ – ja toimib.

    Võib-olla on osaliselt asi selles, et idaeurooplastel on eelmise sajandi jubedused suhteliselt hästi teada ja meid väsitaks pigem hollywoodlikult surmtõsine katse pisaraid kiskuda. Pealegi, humoorikad lood aadlike raskest elust olid ka „Dekameroni“ põhileib ja seal kõlavad jutud tihti umbes sellise lausega, et kui daamid olid lõpetanud naermise kavala noormehe surnuks piinamise (s.o meega määrimise ja kaelani kõrbeliiva matmise) üle, alustas Filomena kohe oma lugu. Teiste sõnadega, publik naeris kellegi õnnetuste peale. Ja ma saan väga hästi aru, kui rõvedalt see kõlab. Ent sarnaselt legendaarse „Tujurikkuja“ sketšiga, kus talurahvas rõõmustab võimaluse üle välismaale sõita, on võimalik tippida huumori päris viimasel piiril. Sealt edasi algab juba psühho­paatia kõle kõnnumaa, aga kuni me sinna ei lähe, võib lubada endale paar itsitust teiste eluhädade üle.

    Dialektika jaheda tõsiduse ja kuumaverelise triangli vahel ilmneb juba alguses, kui lüüriliselt pika kaadri järel lüüakse pulss lustiga üles. Võiks ju arvata, et Salimzianov tüdineb nukrast realismist lihtsalt ruttu ära, kuid ilmselgelt pole see nii. Hea komöödia annab vahepeal aega atra seada ja laupa pühkida. Kuni laval esineb lüürilisi hetki, pole tulemuseks puhas farss, vaid komöödia.

    Tasakaal klounide peol

    Ent „Läbi kõigi elude …“ klounaadi ebaõiglane külg on see, et keegi peab olema konferansjee. Keegi peab olema see pidulik ja tõsine inimene, kes häälestab publiku ette, et rüsinal areenile paiskuvad klounid teeniks kõige parema reaktsiooni. Salimzianovi lavastuses on selleks Jane Napp, kes peab ainsana püsima malbes ja tõsises võtmes ning kelle etteastete järel käivituvad armutult üha uued ja uued sketšid. Napi kehastatav Eva peab sõna otseses mõttes lavalt kaduma selleks, et klounidel saaks olla pidu.

    Martin (Kristo Viiding) esindab samuti tõsist liini, kuid temal on rohkem vedanud, sest ta saab lõbutseda lihtsameelse operaatori (Kõiv), neurootilise assistendi (Sarv) ja pidevalt kädistava grimeerija (Krumm) seltsis. Eva, isegi kui ta on samal ajal laval, mõjub justkui kärbes seinal, keda kogu tralli keskel vaevalt märgatakse.

    Ja kui klouniepisood on läbi, astub lavale taas Eva. Sellistel hetkedel on ta nagu järgmine konverentsiesineja, kes peab eelmise ettekande kiiluvees puhkenud aplausitormi ja naerulõkerduse katkestama ning leebelt manitsema: „Aga nüüd tõsisematel teemadel …“ Ainuüksi seepärast tuleb Nappi tunnustada, et ta suudab oma jaheda ja vaoshoitud stiiliga publiku fookust hoida.

    Ning muinasjutuepisoodis pole raske jääda teda üksisilmi jälgima. Pean ütlema, et muinasjutu kulminatsioonis mõjus võrkkinnaste ühinemine tõesti religioosse kogemusena, nagu näib olevat lavastaja taotlus. Lihtsalt niivõrd ilus hetk. Aga ma ei nõustu kordagi Salim­zianovi mõttega, et suure kunstniku käivitab muusa. Nad sütitavad üksteist, kahtlemata, kuid teooria geeniusest, kes peab leidma käivitumiseks oma süütevõtme, jääb mulle alati kaugeks.

    Suure panuse Eva-Martini liini väärtusesse annab Kristo Viiding, kes näib olevat äärmiselt tõhus lavakaaslane. Teen selle järelduse lihtsa matemaatika abil, kuna ta sobitub partnerina efektselt nii Napi, Kõivu kui ka Sarvega. Viiding kannab väga veenvalt välja tõsist taaka ja tema vaikivaid reageeringuid on huvitav jälgida. Ta mängib täpselt õigele kaugusele, mis Tõstamaa saalis nõuab tööd – soolikakujulises saalis on näitleja kord publikule lähedal, järgmisel hetkel aga palju kaugemal. Pealegi, Kõivu ja Viidingu (kui mitmetähenduslik fraas teatri kontekstis) lavasünergia lummas juba Salimzianovi eelmises lavastuses.

    Tahan tunnustada ka Martin Kõivu, kes mõne lavastaja käe all töötades on olnud pisut liiga käre või nurgeline. Praeguseks näib see olevat ületatud, Kõiv on nii mängus kui ka tämbris mõnusalt sametine. Klouniepisoodides paneb ta küll pedaali põhja, kuid isegi siis on märgata stiilipuhtust.

    Piret Krummi koomikutalent ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, sedavõrd omane on talle hea aja(stus)tundlikkus ja raugematu energia. Kristjan Sarv seevastu on mulle füüsise tõttu mõjunud pigem tõsise mehena, ent siinses tsirkuses suudab ta väga autoriteetselt ja puhtalt pilduda oma üherealisi repliike, milleta sketš poleks sketš. Ükskõik, millest see on tingitud, kas hoolikast näitlejate valikust, juhuslikust kokkusobivusest, taiplikust lavastajakäest või professionaalsusest, nende kolme koosmõju täidab kaks vaatust väga ilusasti ära.

    Pärast etendust silmitsen Tõstamaa mõisapargi fontääni, mille vesi viskleb üles otsekui leek ja moodustab kujundeid vaid korraks, et seejärel pöördumatult igavikku variseda. Küps juulipäike vajub raugelt vanade pargipuude taha ja mõisahoonest kostab kirglikku klaverimängu. Lauldakse „It’s a wonderful world …“. Publikuliikmed kaovad ühekaupa kaugustesse, laskub öö.

    Mitte miski sellest ei ole utilitaarne, kasulik ega hariv. See on seesama vistseraalne hetk, läbinisti instinktil ja kõhutundel põhinev nauding. Fontääni siplemine, suveõhtu, ekstaatiline laul klaveri saatel, klounaad ühe ammu surnud naise elust – mitte midagi sellest ei mahu eelarvereale ega ole teaduslikult põhjendatav. Milleks siis kõik see?

    Ainus vastus on paratamatult seesama hetk, kui istud mõisatrepil, kuulad Armstrongi matkivat lauljat ja vaatad päikeseloojangus lõputult tantsisklevat veejuga. Emotsioon. Muinasjutt võib olla tarbetu pillerkaar, aga on põhjus, miks neid on esitatud sellest ajast peale, kui loomanahkades inimesed kogunesid lõkke ümber. Seniks, kui on selliseid inimesi, on ka sellist teatrit.

    Läbi kõigi elude otsime … Mida? Armastust. Sihti. Tõtt. Vastust suure algustähega. Mida iganes keegi otsib, see tuleb tal tõenäoliselt ise endal leida. Ainult siis saab elada õnnelikult elu lõpuni.

  • Taasleitud arm Põrgupõhja puhkemajas

    PILLE-RIIN PURJE

    Pärnu Suveteatri „Indrek ja heledad hääled“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Oskar Seeman, Terje Pennie, Piret Laurimaa, Lena Barbara Luhse ja Sepo Seeman. Esietendus 9. VI Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi õuel.

    Tiit Palu tänavusse suvelavastusse „Indrek ja heledad hääled“ on täiesti võimalik suhtuda nii või naa. Üsna hõlpsasti võib tekkida kiusatus olla kriitiline, isegi natuke nagu pettunud. Tõepoolest, see ei ole Tiit Palu läbikomponeerituim lavatekst ega mõjusaim autorilavastus. Tegu on vaimuka visandiga, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata. Kõik veel veidike ligadi-logadi, just nagu näidendi tegevuspaigas, Põrgupõhja puhkemajas, mis pole päris valmis. Esimene vaatus kulgeb pika ekspositsioonina, kipub lohisema. Teine vaatus on vaheldusrikkam, ehkki tsipake paigaltammuv, kuni saabub lahe puänt.

    Ent heatahtlikule vaatajale jääb võimalus tunda rõõmu. Mitte üksnes ilusast ilmast ja Kurgja kohavaimust, seda niikuinii, aga rõõmu kohtumisest tuttavate tegelastega kodusest kirjandusklassikast. Iseäranis kui A. H. Tammsaare juhtub olema lemmikkirjanik – nagu minul ja küllap meil paljudel. Loen Tammsaaret ikka ja jälle, olen aastatega jõudnud arusaamani, et tema looming on ammendamatu, et avastamisrõõm ei lõpe iialgi. Teatrilavastused Tammsaare teostest aina kinnitavad mu usku, süvendavad vaimustust.

    Tiit Palu lavaloos ei nimetata Tammsaare nime. Aga tema raamatuid loetakse, teda tsiteeritakse, kutsutakse Klassikuks – erisuguse suhtega, aga tingimata suure algustähega. Huvitav on, kuis Tammsaare loodud tegelased loevad oma autori teoseid. Siit võrsub küsimusi: kuivõrd tunneb keegi loetus ära iseenda, kas ja miks miski meenub, ununeb, äratundmisi äratab? Kõige enam kannab endas mäletamise ja unustamise saladust Indrek, Põrgupõhja puhkemaja noorperemees. Tema esimesed külalised on Kõrboja Anna, Juudit ja Tiksi jutustusest „Kärbes“.

    Eesti kirjandusklassika naistegelastest on näitemänge loodud varemgi. Meenub Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)“, Tiit Palu lavastus Vanemuises (2015). Ja Urmas Lennuki autorilavastus „Ükssarvikute farm“ (Rakvere teater, 2017), mis püsib siiani mängukavas.

    Oskar Seeman pillab Indrekuna mängu vaimukaid improvisatsioonisädemeid.

    Lavastuse „Indrek ja heledad hääled“ vaheajal arutab publik, et kui sa ei ole A. H. Tammsaare loominguga sina peal, ei pruugi kõike taibata. Ja et just Tiksi olla võõram tegelane. Eks ta ole jah. Mängisin minagi mõttega, kas Tiksi asemel võinuks ilmuda keegi teine: Irma Vainu, Angela, Aino Võsand … Äkki hoopis Põrgupõhja Jürka tütar Riia, kes vahepeal suureks kasvanud. Aga kui pärast suvelavastuse vaatamist tekib kirglik soov „Kärbes“ uuesti läbi lugeda, siis mis sa hing veel tahad.

    Miks mitte lugeda taas ka „Kõrboja peremeest“ ja „Tõde ja õigust“. Sest vähemasti üks publikureaktsioon andis aimu, et miski võib olla ununenud. Ahhetati täiesti siiralt, kui Indrek oma esimest armumist meenutades lausus: „Ma põletasin ta kassi ära.“ Indrek küll täpsustas malbelt, et kass oli juba surnud, nii et õigupoolest oli see põletusmatus … Võib-olla on mõnel lugejal ununenud Indreku lapsepõlv „Tõe ja õiguse“ I osas, Oru karjatüdruk Riia ja ta kassiniru Milli, linnupesad ja koerad. Imestasin, et Indrek oma pruute meenutades seejärel kohe nimetas koolidirektori tütart. Aga kuhu jäi Milli (kogemata kombel kassi nimekaim!), kes äratas Indrekus ju poeetilisi tundmusi, esimese ehedama aimduse armastusest.

    Iseküsimus, millises ajajärgus viibib see Indrek, keda Oskar Seeman mängib heledana, luuleliselt naeratlevana. Igatahes Karin Vesiroosist ei tea see noormees õnneks (veel?) midagi. Kui Anna ja Juudit näikse olevat teose raamid seljataha jätnud, kumbki küll omal moel, siis Tiksi ja Indrek on otsides ekslemas, armumisvalmis noored hinged.

    Vaatasin lavastust „Indrek ja heledad hääled“ kaks korda, esietendust 9. juunil ja eelviimast etendust kümme päeva hiljem. Omamoodi lõbustav kogemus oli viibida Kurgjal päevake pärast Endla „Põrgupõhja uue Wanapagana“ nägemist, siis sai Põrgupõhja puhkemaja lisamõõtme. Eredamalt hakkasid kaasa kumisema mälestused, kuis Sepo Seeman kord mängis Põrgupõhja Jürkat ja Piret Laurimaa tema väikest tütrekest Riiat (Raivo Trassi lavastus Endlas, 2002).

    Koloriitsed tegelaskujud

    Oskar Seeman sobib natuurilt Indrekuks, ehkki Indreku roll on ikka olnud omajagu tänamatu. Seesinane vaatleja­taak ei lase Indrekul nüüdki piisavalt mõjule pääseda, tema osaks on naeratades kliente ümmardada või ahistavate daamide eest vilkalt plagama panna. Oskar Seeman pillab mängu vaimukaid improvisatsioonisädemeid, aina tugevamaks muutub igatsus peagi näha teda läbivas ja vedavas, keerulises ja nõudlikus rollis. Ega Vanemuise draamajuhil ole kerge noorte näitlejate arengu eest süstemaatiliselt hoolt kanda, kui neid suures näitetrupis on omajagu.

    Terje Pennie mängis lavakunstikateedri XI lennu tudengina Ramildat (Mikk Mikiveri lavastus „Armastus ja surm“, 1984), see mälestus loob nüüd toreda teatriloolise silla Indrekuni. Tema Anna on maailma näinud daam, kirglik Klassiku teoste lugeja, kes vaibumatul õhinal valmis rääkima tegelaste hingeelust. Kõrboja Anna mure ligimeste silmade pärast annab võimaluse kirgliselt kirjeldada Katku Villu saatust.

    Piret Laurimaa koloriitne Juudit keskendub meestevihkamise (vere)janule. Janu on „Juuditi“ kontekstis mitmetähenduslik. Kahe etenduse võrdluses oli Laurimaa esmamuljes justkui kurjem olend, hiljem lisandus läbiv kelmikas kõrvalpilk, see mõjus mõnusalt. Üks virgutavaid viive lavastuses sünnib, kui Juudit ühtäkki mäletab end Kunksmoorina; seejärel õhkab Juudit Nipernaadi järele, mis muidugi toob meelde Pärnu Suveteatri lavastuse „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ (2018). Ja kui juba Gailit platsis, ootasin viidet Pille Riinile, keda Laurimaa on mänginud Tiit Palu lavastuses „Ekke Moor“ (Endla, 2002). Aga Pille Riin tuli ise ridade vahele juurde luuletada. Just see juurdeluuletamise (l)ootus kuulub mu meelest Palu mängureeglitesse, sihilik lõpetamatus käivitab vaataja kujundiloome. Hea näide on Indreku viide raamatule, mida ta üha loeb – meenub „Tõe ja õiguse“ I osa salapärane raamat saladuslike sõnadega, hoobilt avardub tegelase hingeelu.

    Viimase külalisena saabub puhkemajja Tartu bussi pealt oranžide prillidega Tiksi – Lena Barbara Luhse. See roll liikus mu muljes Juuditiga võrreldes vastupidises suunas. Tiksi näis eelviimasel etendusel grotesksem, ka tibake agressiivsem, võluvat naivismi oli millegipärast vähemaks jäänud. Luhse isikupärane koomikusarm pääseb Tiksi rollis siiski mõjule. Indreku lüüriliseks meenutuseks saab A. H. Tammsaare miniatuur „Poiss ja liblik“. Tiksi lugu kirjanik Meriheina kärbsest haakub liblika teemaga natuke pelutavalt: mine võta kinni, kas Indrek teeb õige valiku, kui laseb Tiksil ennast kui liblikat püüda … Aga ei maksa üle analüüsida, see on siiski rõõmus helge suveflirt, korraks võiks unustada Indrek Paasi ja tema naiste rasked saatused.

    Mängus on ka viies tegelane: Töömees, keda Anna lugupidavalt kutsub Lugejaks. Äsja oli Sepo Seemanil 50 aasta juubel, naljaga pooleks võib tema osatäitmise kuulutada ideaalseks juubelirolliks. Saab sõnatult üle lava kõndida ja altkulmu Seeman juuniori takseerida; saab jõudumööda puhata, raamat käeulatuses; saab Kalevipoja kombel laudu sinna-tänna tassida.

    Isamaakõne kui muhe puänt

    Kuni saabub puänt, võtmestseen, mille nimel „Indrek ja heledad hääled“ ongi lavastatud Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis. Nimelt tuleb põrandalaudade alt lagedale vutlar ajaloolise läkitusega, Jakobsoni neljanda isamaalise kõnega. Puhkemaja grill ja tšill jääb sinnapaika. Sepo Seemani seni sõnatu tegelaskuju leiab vutlarist ka C. R. Linnutaja prillid, rullib kõne lahti ja kannab ette – lühendatuna, sest elutark Jakobson on teadnud sedagi, et inimestel pole enam mahti pikki tekste kuulata.

    Oo jaa, tänu Tiit Palu suvelavastusele otsisin ja leidsin raamaturiiulist Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet“. Millal neid viimati lugesin, ei mäletagi. Neljandast kõnest saame teada, et maailma päästab vaid armastus. Tõesti, sõnum on lihtne. Klassiku loominguga sügavuti kooskõlas. Uhke on avastus, et biitlite laulule „All you need is love“ andis sõnad Jakobsoni neljas isamaaline kõne. Nimelt niisugust kõnet vajab eesti rahvas praegu, et mitte Juuditi kombel kättemaksu hinges kanda. Eks vae Jakobsoni kolmas isamaa kõne hoiatades nõiaprotsesside ajalugu, kujundlikul kombel haakub see Juuditi needusega.

    Sepo Seemanile ainuomase sundimatu usaldusväärsusega mõtestatud ja rütmistatud kõne kujuneb elujaatavaks, väärikaks ja muhedaks finaaliks. Põrgupõhja puhkemaja otsekui kerkiks maast lahti, tegelased akendel naeratavad suvele vastu.

    On jälle aeg mäletada Klassiku surematut lauset, mille ta on sõnastanud Indrek Paasi mõttena: „Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret.“ („Tõde ja õigus III“, XXVII ptk).

  • Kas ajaloo paisumisel on piirid?

    JUHAN HELLERMA

    Professionaalsete ajaloolaste esile­astumine XIX sajandil leidis aset ajal, mil lääne ühiskondades toimusid ulatuslikud ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muutused. Ühelt poolt kogeti liikumist uue ja senisest erineva tuleviku poole, teiselt poolt tõusis esile ettekujutus minevikust, mis jääb aja möödudes aina kaugemaks ja võõramaks. Ajaloolaste ülesandeks sai selle teistsuguse, olevikust lahti murdunud mineviku elluäratamine ja mõistmine.

    Mitmekesiste minevikumaailmade tunnetamine eeldab ajaloolaselt historiseerivat vaatlusviisi ehk uuritava käsitlemist sellele omases ajaloolises ümbruses. Modernse ajalooteaduse üks peamisi raamistikke on olnud rahvusriikide poliitiline ajalugu, kuid see ei tähenda, et historiseerivat käsitluslaadi ei saaks rakendada ega oleks rakendatud avaramalt. Üks võimalus iseloomustada modernse ajalookirjutuse arengut ongi vaadata, kuidas aina suurem hulk tegutsejaid ja nähtusi haaratakse ajaloovoolu. „Seda, mida varem nähti muutumatuna, ilmneb nüüd ’kultuurilise konstruktsioonina’, muutlikuna nii ajas kui ka ruumis,“* kirjutas Peter Burke juba 30 aastat tagasi, mil ilmus tema koostatud ajalooteaduse uusi arengusuundumusi käsitlev ülevaateteos.

    2018. aastal ilmus Burke’i ja Marek Tamme eestvedamisel kogumik „Ajalooteaduse uued suunad“, mida võib näha Burke’i koostatud raamatu mõttelise järjena. Tänu Olavi Teppani kiiduväärselt tõhusale tõlketööle on kaheteistkümnest peatükist koosnev ja oma eriala väljapaistvaid ajaloolasi koondav kogumik kättesaadav ka eestikeelsena. Kogumik ei paku õpikulaadseid, võimalikult lihtsaks treitud vastuseid ja skeeme, vaid annab sisutiheda sissevaate sellesse, kuidas tänapäeva ajaloolased mõtestavad oma valdkondade arengut ning sellega seotud väljakutseid ja võimalusi. Seda, et lihtsustavatest kokkuvõtetest tähtsam on avatud diskussioon, rõhutab ka asjaolu, et igale peatükile järgneb teise sama eriala eksperdi kirjutatud kommentaar, millele peatüki autor omakorda vastab.

    Nagu selgub, tegelevad tänapäeva ajaloolased väga eriilmeliste nähtustega, nagu näiteks asjad, emotsioonid, sugu, keskkond ja mälu. Temaatiline kirevus tekitab õigustatult küsimuse, kuidas eri valdkondade uurimisobjekti täpsemalt piiritleda. Ülesanne ei ole kaugeltki lihtsate killast, sest valdkondlikud trendid on muutlikud ja hargnevad tihti mitmes suunas. Ajalookirjutuse arengut mõjutavad ka nii teistes teadustes kui ka avaramal ühiskondlik-kultuurilisel tasandil toimuvad debatid ja trendid.

    Vaidlused uurimisainese piiritlemise üle

    Tekib küsimus, kas ennekõike kirjeldada valdkonnas leiduvaid rohkem või vähem selgepiirilisi ja omavahel kooskõlalisi määratlusi või pakkuda välja ka normatiivsemas võtmes käsitlus, mille eesmärk oleks liikuda mingit laadi ühtsete kontseptuaalsete aluste poole. Tehakse nii ühte kui ka teist. Mõnel juhul kerkib siiski iseäranis terav vajadus suurema teoreetilise selguse järele. Näiteks kirjutab keskkonnaajalugu käsitlev Grégory Quenet, et valdkonna definitsioon „pole endiselt selge ega jätkusuutlik“, ja võtab sihiks „liikuda sügavuti keskkonnaajaloo isikupärasema mõistmise poole“. Oma arutelus jõuab autor järgmise määrat­luseni: „Keskkonnaajaloo tuum peaks olema pakkuda ajaloolistele muutustele uut paradigmat protsessidest, mis pole üksnes inimtekkelised, vaid kõikide olendite ning isegi inimeste ja elutute vormide vaheliste vahetuste tulemus.“

    Vaagides võimalusi, kuidas valdkondade uurimisobjekte täpsemalt määratleda, lähtuvad ajaloolased baasdefinitsioonist, mille järgi ajaloo­aines on ajas muutuv ja teisenev. Nagu kirjutab Daniel Lord Smail: „Üks ajaloo suuri panuseid inimteadustesse lähtub ajaloolase instinktist eeldada, et peaaegu kõik inimmaailmas allub muutustele.“ Niisiis peaks uurimis­ainese määratlus ühelt poolt avama ühe nähtuse selle muutuvates ajaloolistes vormides, kuid teiselt poolt säilitama teatud konkreetsuse ja selgepiirilisuse. Ülesande komplitseeritust illustreerib näiteks teadmiste ajaloo peatükk. Vastukaaluks peatüki põhiautori Martin Mulsowi ettepanekule hõlmata teadmiste ajaloo alla väga erinevaid teadmusvorme, uurib kommentaari kirjutanud Lorraine Daston provotseerivalt: „Kas on midagi, milles teadmiste ajalugu ei seisne? See on noorele tärkavale teadmiste ajaloo valdkonnale, mille praegune veetlus tuleneb avatusest kõigele, eriti ebamugav küsimus.“

    Kõige selgem erimeelsus ja intriig uurimisobjekti määratlemisel joonistub välja asjade ajaloo peatüki autori Ivan Gaskelli ja kommentaari kirjutanud Bjørnar Olseni mõttevahetuses. Olsen osutab, et Gaskell ei jõua asjade agentsuse käsitlemiseni, mis võiks Olseni arvates olla asjade ajaloo peamine tuum: „Ta keskendub järjepidevalt sellele, kuidas inimesed asju kasutavad ja kontrollivad, ning eeskätt kuidas asjad vahendavad inimsuhteid üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade vahel. Kuid paljudel asjadel on võime inimese kontrolli ja juhtimise alt pääseda […]. Mõelge vaid heitmetele, mereprügile või toksilistele jäätmetele pinnases ja vees. […] Mil määral on ajaloolase huviorbiidis need sõnakuulmatud asjad?“

    Ajaloolava laienemine

    Peale küsimuste, mis puudutavad konkreetsete valdkondade uurimisainest, võimaldab „Ajalooteaduse uued suunad“ esitada ka laiema küsimuse selle kohta, kas on võimalik piiritleda ajalugu kui teatud uurimisregiooni mingil viisil tervikuna. Mainisin, et ajalooainese miinimummääratluse juurde kuulub muutlikkus, aga see ei ütle veel, mis laadi muutustest on ikkagi jutt. Mis üldse moodustab ajaloolava ja kuidas otsustada, mis sellesse kuulub ja mis mitte? Nagu juba ülal toodud näited illustreerivad, teeb traditsiooniline inimkeskne vaade ajaloole aina enam ruumi käsitlustele, mis rõhutavad näiteks asjade ja looduse agentsust ja rolli ajalooprotsessi osana.

    Mis üldse moodustab ajaloolava ja kuidas otsustada, mis sellesse kuulub ja mis mitte? Mõelgem näiteks heitmetele, mereprügile või toksilistele jäätmetele pinnases ja vees. Mil määral on ajaloolase huviorbiidis need sõnakuulmatud asjad?

    Suundumusi, milles ajaloo mõiste sisu ja tähendust otsustavalt ümber vaadatakse, võtab kogumikus hästi kokku Ewa Domanska käsitlus posthumanistlikust ajaloost. Posthumanism on autori sõnul tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteadustes mõõtuandev trend, mis pöördub „käsituse poole inimesest kui liigist, mis eksisteerib suhtes teiste orgaaniliste ja mitteorgaaniliste eluvormidega“. Rakendatuna ajalooteadusele tähendab see ajaloo mõiste avardamist viisil, kus piir inimese ja inimvälise vahel hägustub, muutes keskseks kultuuri- ja loodusmaailma eraldusjoont ülehaaravad põimingud ja seosed.

    Küsimus ajaloo mõiste ulatuse kohta seostub otseselt küsimusega, kas ja kuidas tuleks tõmmata piir inimese kui ajaloo- ja kultuuriolendi ning inimese kui loodusolendi vahel. Emotsioonide ajalugu käsitleva peatüki autor Piroska Nagy kirjutab, et seni, kuni emotsioone „peeti loomulikuks ja ajalootuks, polnud nende kohta ajaloolises mõistes suurt midagi öelda“. Autor toob välja, et teadlikkus emotsioonidest kui kultuuriti varieeruvast nähtusest tekkis 1970. ja 1980. aastate keelelise ja kultuurilise pöörde tuules. Tänapäeva arengusuundumusi vaadeldes toob Nagy esile psühholoogia pakutavate emotsioonikäsitluste mõju ajaloolastele. Seejuures leiab ta, et teaduslikud paradigmad ei saa siiski ajaloolist uurimistööd ülemäära suunata, sest viimased otsivad universaalseid, kultuurist sõltumatuid nägemusi, toetudes seega „ajaloovälisele epistemoloogiale“. Jäädes teaduslike emotsioonikäsitluste suhtes mõõdukale distantsile, pakub Nagy välja just ajaloolisele uurimislaadile sobiva määratluse: „Tähtis on ainult mõista teiste aegade inimeste läbielatud, kirjeldatud, lavastatud, otsitud või välditud emotsioonide piire, funktsioneerimist, kuju ja muundumisi. Selle lähenemise suur eelis on võimaldada meil hinnata sarnaselt 1980. aastate antropoloogidega uuritava kultuuri radikaalset teisesust, nende emotsioonide kontseptualiseerimise ja väljendamise viise.“

    Ajaloo mõiste määratlemise keerukust illustreerib ka neuroajalugu käsitlev peatükk, mis aga erinevalt eelmisest näitest rõhutab inimese kui loodus- ja kultuuriolendi kokkukuuluvust. Peatüki autor Rob Boddice selgitab, et uuenduslik ja napilt üle kümne aasta vana ajaloovaldkond tugineb arusaamale, et inimese neuroloogiline ülesehitus kujuneb vastasmõjus ajaloolis-kultuuriliste tingimustega. „Enam ei pöördu me neuroteadlase poole, et teada saada aju üleajaloolisi ja universaalseid omadusi. Vastupidi, me pöördume neoroteadlaste poole, et teada saada, milline osa aju arengust leiab aset maailmas, kultuuri vahendusel.“ Neuroajaloos haaratakse ajalooprotsessi ka inimese bioloogilis-neuroogiline konstitutsioon.

    Kui piirid kultuuri ja looduse, inimese ja mitte-inimese vahel muutuvad järjest hägusamaks, sunnib see küsima, kas ajaloo paisumisel on veel mingid põhimõttelised piirid. Ehk mida me üldse nimetame ajalooks? „Ajalooteaduse uued suunad“ ärgitab edukalt esitama just selliseid avaramaid filosoofilisi küsimusi. Ennekõike annab kogumik aga sisuka ja kohalikku humanitaaria­skeenet rikastava ülevaate tänapäeva oluliste ajaloovaldkondade aruteludest ja suundumustest.

    * Peter Burke, Overture. The New History: Its Past and its Future,” in Peter Burke (ed), New Perspectives in Historical Writing. Second edition. The Pennsylvania State University Press (2001 [1991]), 3.

  • ,

    Tuttava linna tuled – Tartu ilu alus

    Esiteks. „Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam (vt Hillar Palamets, „Lugusid toonasest Tartust“). Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati. Selle koleduse ajel kirjutas Käsu Hans oma nutulaulu „Oh! ma waene Tardo liin“.

    Teiseks. Legend räägib, et Raimond Valgre saadetud kord 1943. aastal Puna­armees rühma musta pesu ära viima, kuid mees vahetanud pesukorvi õlle vastu. Karistuse leevendamiseks pidanud Valgre eksprompt ühe laulu looma. Esimesed sõnad, mis talle kodumaast kaugel pähe kargasid, olid „kauneim linn on Eestis Tartu“. Nii sündis „Tartu marss“. Teises maailmasõjas hävis Tartu linnast pool, enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga ja osast kesklinnast sai ulatuslik lagendik.

    Kolmandaks. 2019. aastal tunnistati mainekal rahvusvahelisel konkursil LivCom Awards 75 000 – 150 000 elanikuga linnade hulgas parima elukeskkonna kategoorias teise koha vääriliseks Tartu. See ei ole enam üksiku läbisõitja kommentaar ega laulusõnad. Tegu on kõva rahvusvahelise tunnustusega globaliseerunud maailmas, kus üldpilti nähakse paremini kui eales varem. Kui rääkida spordikeeli, siis tuli Tartu maailmameistrivõistlustel oma kaalu­kategoorias hõbemedalile.

    Iga looja kirjutab, laulab ja loob Tartust omal viisil. Fragment Tartu kaarsilla välinäituselt.

    Tartu ilu kiituse vaibumatus paneb mõtlema. Mis seda põhjustab? Ütleme, et esimene kord meil lihtsalt vedas ning Tartu linna ülesehitamine õnnestus keskmisest paremini. Olid targad valitsejad, andekad arhitektid, usinad töölised. Aga edasi? Plats tehti ju korduvalt puhtaks. Kas meil muudkui vedas ja vedas inimestega, kes oskasid ehitada ilusamaid maju kui mujal? See ei ole tõenäoline. Täringuga võib järjest kaks kuut visata, aga kolmanda saamiseks peab tõenäosusteooria juba liiga suurt armulikkust ilmutama. Seega jätaksin inimeste võrdlemise siinkohal ära. Ent kui Tartut ei ehitanud teistest paremad inimesed, miks see siis alati oma ilu, või olgu, elukeskkonna poolest ikka esile kerkib?

    Tartu kirjeldustes leidub kõige sagedamini osutusi Toomemäele, Emajõele ja ülikoolile. Keskajal ülikooli ei olnud, mis tähendab, et see linna ilu põhjustesse ei puutu. Järele jäävad Emajõgi ja Toomemägi, füüsilised objektid, mis on siin sõltumata inimtegevusest alati olnud.

    Kas Emajõgi ja Toomemägi tulid inimese juurde või läks inimene nende juurde? Tartu tekkis paika, kus Põhja-Eestist Pihkvasse suunduv kaubatee sai tänu koolmekohale ületada teise kaubatee ehk jõe. Õnneliku juhusena paiknes ürgoru serval ka looduslik küngas, mis sobis kaitseehitise rajamiseks, ning oruservi ilmestas hulk sälk- ja moldorge. Kõik need olid tekkinud jääajal.

    Näib, et Tartu ilu aluseks on vaheldusrikas reljeef, kuhu tänavaid ja maju paigutades on tulemus alati suurepärane. Võib-olla on kõik orgudes paiknevad linnad keskmisest ilusamad, kuna neis avanevad vaated, mida tasapinnalistes asulates pole. Inimene ammutab 80–90% infost nägemise kaudu ja orus viibides on kahele poole kerkivad nõlvad silme ees. Oleks Avraam lamedast linnast läbi sõitnud, oleks ta kirjeldanud üksnes selle tänava äärseid maju, mida mööda ta liikus.

    Reljeefi, milles domineerivad liigendatud Toomemägi ning kesksel kohal voolav käänuline Emajõgi, võib nimetada romantiliseks. Kujutleme korraks, et Tartust eemaldatakse Toomemägi. Mis juhtub? Koht edetabelis kukuks kolksuga ning osa kirjanikke hakkaks asju pakkima. Aga Emajõgi? Teine kolks, ilukirjandusliku ülistuse lõpp ja pohmelus. Rahvas lämbuks vaimselt.

    Nii nagu elanikel, nii on ka linnadel välimuse kõrval oma sisemine pool, vaimsus, mis moodustub linna iseloomu määrava elanikkonna elu- ja mõttelaadi mittearitmeetilisest summast. Tartu vaimsusest ehk vaimust kui Eesti kõige tuntumast omataolisest on räägitud palju. Siit jällegi: miks? Mis teeb selle vaimu eriliseks? Kas sellega on seotud ülikool? Olgu, lahutame taas, eemaldame Tartust ülikooli. Kas vaim jääb alles? Ilmselt jääb, aga muundunud kujul, kõhna ja vaesena, millest avalikult ei taheta rääkida. Seega paistab ülikool olevat asutus, kus toodetakse suur osa linna vaimu kandjaist.

    Aga ülikoole leidub ju mujalgi. Kas ei või Tartu vaimsuse formeerumisel ja püsimisel olla samuti seos siinse linnapildi ja elukeskkonnaga? Tundlikum ja loomingulisem osa ülikooli tulnuist armus romantilisse linna, jäi paigale ning andis järglasi, ilu suhtes tuimem materiaalsete huvidega rahvas aga lahkus ja tegi seda mujal. Kohale jääjad on loonud Tartut ülistavaid teoseid ja rikastanud paika kõrge IQ-tasemega. Kui tajujate, mõtlejate ja loojate kontsentratsioon piiratud keskkonnas ületas mingi taseme, tekkis nende suhtluses ja koostoimes tihe mõistuslik keedis, mida nimetatakse Tartu vaimuks.

    Võib-olla leidub jääaja üle nurisejaid, kuid tartlased nende hulka ei kuulu. Tartul vedas jääajaga, sest see muljus ja uuristas arengueeliseid, kujundades maapinda tarvilikul moel. Kuna Tartut on alati kiidetud õitsenguaegadel, siis on kindel, et praegu on taas üks neist käimas, sest pole mõeldav, et linn kuulub oma kehval või keskmisel perioodil elukeskkonna kvaliteedilt maailma tippu. Ajad on head, võib-olla paremad kui eales varem, ent õitsengule on alati järgnenud hukk. Huku hetke me ette ei tea, kuid aeg on näidanud, et inimkäsi, ükskõik kui võigas, Tartust jagu ei saa. Aga mis siis saab? Eks ikka see, mis meie edu põhjustas. Uus jääaeg.

  • Sel reedel Sirbis

    MARI KARTAU: Kõik kaob peale paari tähtsa pisiasja. Intervjuu Mare Trallaga
    Mare Tralla: „Julgus on suhteline. Ühel päeval olen julge, teisel päeval mitte. See näitus nõudis suuremat julgust, sest see mõjutab ka teisi inimesi, näiteks minu perekonda.“
    Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ Pärnu endises vanglas kuni 31. VII.
    Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ toimub endise Pärnu vangla sööklas. Ruum viib meid tagasi nõukaaega. Kodust miljööd lisavad retromööbel ja tekstiilid, mida pole aga lämmatavalt palju, pigem on need sümboolsed. Otsaseinas on kaks hiiglaslikku mustvalget autahvlifotot algkoolitüdrukust. Mööbel kannab eri suuruse ja kujundusega ekraane, kust paistavad kohati abstraktsed, kohati konkreetsed vaated – loodus, maamaja, nõudepesu, mingi liikumine jne. Oluline on tekst, mis on enamasti kunstniku enda või kellegi teise poolt eesti keeles sisse loetud. Järjest neid jutte kuulates koorub vaataja ees lahti lugu idüllilisest lapsepõlvest, mida lõhestas valus trauma. Asjast ettekujutuse saamiseks pole vaja jutte kuulata ega filme vaadata ilmtingimata täies pikkuses ega kindlas järjekorras.

    LAURI LAANISTO: Madagaskari uhhuukampaania – pujujoogiga koroona vastu
    On kesksuvi ja selle loo kirjutamise hetkel on ilm lõpuks ilusaks läinud. Kevadveed on ammu ära vulisenud, maa on tahenenud, apikaalsed meristeemid on möödunud hooaja moest läinud kulu vahelt välja tunginud ja vetikad on kalmukividele uued haljad kuued selga plätserdanud. Loodus on kõikehõlmav. Viimaste säilinud garaažikomplekside juures seisavad autod reas, kapotid üle ühe lahti nagu hambad hokimängija suus pärast pikka hooaega. Lõhnad nagu nõukaaegses kolhoosis – bensiini kirbe heljum, tavotise nartsu ja õllelebra kontrapunkt. Karastusjoogised tipunoodid heljuvad ringi ka linna rohealadel, läbisegi põõsakõrvaste täisorgaaniliste niisutussüsteemidega.

    MERLE KARRO-KALBERG: Kuidas Tallinna rohepöörata?
    Maila Kuusik: „Linnad pole sarnased, lahendatakse eri väljakutseid. Tallinn peab kliimaneutraalsuse poole liikumiseks esmalt tegelema transpordi ja liikumisega.“
    Pealinna kliimakava rakendamise üle arutavad linna strateegiadirektor Raido Roop, rohepöörde kompetentsikeskuse juhtivspetsialist Marten Kaevats ja analüütik Maila Kuusik.
    Tallinnas kehtib dokument „Kliimaneutraalne Tallinn. Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava 2030“. Kuivõrd on selles n-ö kliimakavas püstitatud eesmärkide seadmine aastaks 2030 reaalne? Kas Tallinnal on olemas poliitiline tahe kava ellu viia?

    GREGOR KULLA: Kes prügi minema viib?
    Avalik arutelu pakub toitu niigi polariseeritud poolustele ja on muutunud ebaisikuliseks ning unustatakse, et inimesed saavad haiget.
    Ma isegi ei tea, kas olen täiesti pede. Mul tekivad seksuaalsed aistingud üliharva, ainult kõige lähedasemate meessoost sõpradega. Ja isegi siis ei ole mu esimene soov nendega suguühtesse astuda. Ma ei mõtle seksist (ainult juhul, kui olukord seda nõuab). Olen sellega leppinud, et ütlen enda kohta pede, sest sealt edasi jäetakse mind rahule.
    Käisin hiljuti Kivi baaris. Kohas, kus olen end tavaliselt turvaliselt tundnud (küll mitte nii turvaliselt kui Genialistide klubis). Nägin enda meelest täiesti keskmine välja, juuksed olin ainult patsikummi survest vabastanud (ma isegi ei provotseerinud, vaid hoidsin madalat profiili). Kõndisin mööda sissekäiku baari ning minust möödus noormeeste seltskond. Mu pilk on tavaliselt kinnitunud põrandale, sest nii ei nähta mu nägu. Aga seekord läks teisiti, sest püüdsin pead mitte ära lüüa.

    JOOSEP SUSI: Suitsu nurk VII. Jüri Üdi „Krauklis“
    Siit-sealt on viimasel ajal kostnud, et tänapäeval ei mõisteta enam irooniat, et iroonia on muutunud elitaarseks või et nüüd ei osata enam ühtäkki lugeda n-ö ridade vahelt. Põhjuseks tuuakse näiteks nõrk ajaloolise konteksti tunnetamine, muutunud keelekasutus laiemalt, tsensuuri kadumine või lihtsalt varasemast pisut totumad (luule)lugejad. Ja kindlasti midagi veel. Sellised üldistavad väited panevad esmalt muidugi õlgu kehitama, tahtma tormata iroonia mõistevälja juurde barrikaadidele, et seda pisut sikutada-sakutada, tirida-tõmmata-tõugata, ja küsima vastu, kas näiteks viimaste kümnendite luule iroonilisus või irooniatunnetus kui niisugune pole langemise asemel hoopis teisenenud, saanud pisut värskema kuue ja sisu. Või et ehk on tegemist üksikjuhtumitega, millest skandeerivaid üldistusi ei maksa teha?

    Arvustamisel
    Non Grata festivalipäev ja „In graafika“ näitused
    Pärnu muusikafestival, Haapsalu vanamuusikafestival ja Saaremaa ooperipäevad
    „Ajalooteaduse uued suunad“ ja „Pisukase rantlase aabits“
    Radu Jude film „Kohatu kepp ehk meeletu porno“
    Lavastused „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“ ning „Indrek ja heledad hääled“

  • Vabadus olla üldine

    KAUR RIISMAA
    Kaur Riismaa, kirjanik ja kriitik

    Ratsionaalarvudel on koma järel mingi number veel: näiteks 0,625. Need on kirjutatavad murdudena: 0,625 = ⅝. Irratsionaalarvud on sellised, mis koma järel kunagi ära ei lõppe. Taolised on π (pii, ≈3,14), e (≈2,71828) või kuldlõige (≈1,618). Komale järgnev ei hakka kunagi korduma, kusagilt matemaatika sügavusest aina lisandub numbreid koma järele. Guinnessi rekordite raamatus on Rajveer Meena, kes suutis 9 tunni ja 27 minuti jooksul meelde jätta 70 000 π komakohta. Aga sellega ei lõppe π ära. π ei lõppe kunagi.

    Matemaatikat peetakse enamasti millekski väga täpseks ja rangeks, olgugi et matemaatikud toimetavad sageli üldistustega. Põhikoolis ringi ümbermõõtu arvutades me ehk ei mõelnud, et tõde jääb praegu välja selgitamata. Ringi, mille raadius on 2 cm, ümbermõõt oleks 3,14-ga arvutades 12,56. Kalkulaatoril π klahvi kasutades ≈12,5663706144. Sõltuvalt sellest, millega ümbermõõdu arvutame, võime saada lugematu hulga tulemusi, mis kõik on tõesed, aga millest enamik on kasutud. Põhikoolis ringi ümbermõõdu arvutamiseks pole meil vaja 70 000 π komakohta. Kas see siis tähendab, et me ei saa kunagi teadma ringi täpset ümbermõõtu? Jah, tähendab küll, aga meil pole vajagi, vahel võib endale võtta vabaduse üldistada.

    Tõde on lõpetatud, üldisus on lahtine ja kutsuv. Sellistel hetkedel, mil me ei pea „tõde välja selgitama“, hakkab loovat inimest närima täpsusvajadus. Õpetaja Tõnu Tepandi on öelnud: näitlejal peab jääma aega libistada sõrmedega üle aialippide. Niisugusesse vabasse, üldisse libistamisse on tõde ja täpsus teretulnud. Täpsest vastusest enam üldisuse poole liikuda ei saa ja pole vajagi.

    Inspiratsioon on see, kui me korraga taipame, mismoodi teatud muutujad omavahelistesse seostesse seada. See arusaamine ei saa aga tulla, kui me juba 70 000 π komakohta oma peas kinni hoiame.

  • Milleks venitada, kui pääsu ei ole?

    KAAREL TARAND

    Eesti kuulsaim autojuht Ott Tänak pahandas pärast Lõuna-Eesti teede lõhkumise rahvusvahelist suursündmust, et korraldajad paigutasid viimase kiiruskatse Raadil Eesti Rahva Muuseumi taga trassile, kus uhkete autode taustaks oli mingi võsa ja koledus, aga mitte kohad, mille abil saaks „Eestist ilusa pildi maalida“. Kutselisel roolikeerajal võivad aeg-ajalt ikka asjad segi minna. Probleem ei ole nimelt selles, et pildile jäid oksahunnikud, vaid et pildil oli auto. Auto Eesti maastikul tuletab kõigile Euroopa tuleviku suunajatele meelde kurba tõsiasja, et Eestist on saanud üks maailmajao kõige autostunumaid riike ning peale selle on meie autopark ka vana ja saastav.

    Kui Euroopa Komisjon läinud nädalal oma roheleppe täitmise detailplaani välja käis, kutsus just transpordi valdkonnas kavandatu Eestis esile erutatud reaktsiooni ning valitsuskoalitsiooni sõnavõttudest jäi kõlama, et Brüsseli üllatavate ja ebarealistlike plaanide vastu minnakse lausa võitlusesse või siis vähemasti kõvasti kauplema. Kuna Eestis on auto elanikkonna orjastanud, siis õigusest rohkelt kasvuhoonegaase tootva peremehe orjuses jätkata ei loobuta mingil tingimusel. Opositsioonist kostis siiski ka arukamaid sõnumeid. Valitsuse lubatud taktika on lootusetult vale valik ja saab tuua täpselt sama palju edu kui seniste valitsuste kangelaslik heitlus õiguse eest aegade lõpuni põlevkivi kaevandada ja põletada.

    Eestis on registri järgi juba üle 600 sõiduki 1000 elaniku kohta, millega olime 2019. aastal ELis neljandad ning senise kasvukiirusega jätkates peaksime teisel kohal oleva Itaalia kinni püüdma paari-kolme aastaga. Viimaste kuude müüginäitajate alusel võib arvata, et pandeemia tagasilöök autokaubandusele oli ajutine ning kasv jätkub meie ainulaadses auto omamist ja kasutamist mittemaksustavas riigis veel mõnda aega. Ka Eesti transpordisektori tulevikku suunavas arengukavas ei ole autode hulga vähendamist otsesõnu eesmärgiks seatud (sellest kirjutasin pikemalt möödunud sügisel1). Seega, kui valitsus asub võitlema Euroopa „sotsialistliku“ juhitvaparaadi kava vastu sundida rahvastele peale üleminek sisepõlemismootoriga autodelt elektriautodele, esindab ta justkui enamuse huve.

    Aga kuidas on kindlaks tehtud, et Eesti autoomanikud tahavad kirglikult just vanade ja saastavate autodega sõita? Noore töömehe esimene auto võib ju olla pärit kuskilt Saksamaa autokalmistult, kuid vaevalt keegi unistab eluks ajaks sellistega sõitma jääda. Väita, et Eesti elanikele käib üleminek elektriautodele 15 aastaga üle jõu, tähendab kaudselt sõnumit, et me oma majandusliku järje poolest sel perioodil Euroopa keskmisele lähemale ei jõua ning lepime hoolimata ühisest vabaturust ja konvergentsist sabassörkija rolliga kui paratamatusega.

    Paratamatus on hoopis teises kohas, nimelt energia hulgas atmosfääris, ja see on ka autonduses aastaid teada. Kui Eesti vanade ja saastavate autode omanikud on liiga vaesed ja saabuvatele nõuetele vastavaid elektriautosid osta ei jaksa, siis ehk peaks valitsus tegelema vaesuse vähendamise, mitte vanaraua kaitsmisega? Kuid isegi siis, kui jätkame Euroopa ääremaal autostunud vaestemajana, ei kao lootus kuhugi. Juba praegu sõidab ainuüksi Norra, Rootsi ja Hollandi teedel ligi miljon elektriautot, need on aastaks 2035 meie kultuuriruumi saabumiseks sobivalt kõik 15 või enam aastat vanad ning rikkad rahvad saavad õnnelikuks, kui keegi need sealt järelmüügiplatsidelt odava hinna eest minema viib. Ühesõnaga, kõigi Eesti vaeste rõõmuks ei kao odav vanaraud tulevikuski.

    Kumb on pildil ülearune, kas loodus või auto?

    Olen kindel, et meie maal ei ole vähe ka neid, kes sooviksid Eestit Brüsselis esindavatelt ministritelt hoopis järjekindlat sõnumit, et Eesti suudab alati rohkem ja kiiremini kui ühisplaanis kokku lepitud. Et Eesti on alati edasipüüdlike paadis. Ka neil peaks olema poliitiline esindus inimeste kujul, kes ei alusta kontinendiülestes küsimustes juttu alati sellest, et meie teeme midagi ainult võõra raha eest ehk siis, kui teised selle kinni maksavad.

    Õigupoolest peaks iga Eesti poliitik iga kord enne rahvusvahelisele areenile astumist selgeks õppima mitte ainult selle, milline on mõne teise riigi ametlik seisukoht päevakorralises küsimuses, vaid lisaks läbi tegema ümberkehastumise mõtteharjutuse. Kujutama ette, et on keskmine hollandlane, sakslane või prantslane, esitama sellelt positsioonilt küsimuse „kui kaua, kui palju ja mille eest ma pean eestlase elule peale maksma“ ja leidma seda inimest rahuldava vastuse. Kas vastus „eestlased väärivad eriõigusi, sest teistest suurem süsinikuheide on nende rahvuskultuuriline eripära, milleta see maailmas unikaalne rahvakild võiks välja surra“ on rahuldav?

    Kuigi autodeta inimesed (lapsed, eakad ja maailmavaate tõttu autost hoidujad) on vähemusrühm, kes väärib samuti esindamist, kõneleb kiirema elektriautodele ülemineku kasuks veel rida fakte, mis võiks reformimeelsete hulka viia ka palju praegusi autoomanikke. Esiteks, Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) ei ole autotööstust ja seetõttu ei pea muretsema ka kaduvate töökohtade pärast. Meie autovaldkonna töökohad on müügis ja teeninduses ning neile annaks kiirem üleminek ju tööd juurdegi.

    Teiseks, riigi rikkuse ja autode hulga vahel ei ole põhjuslikku seost. Eestiga enam-vähem sama jõukas Lätis oli 2019. aastal meie 600 vastu ette näidata kõigest 342 autot 1000 elaniku kohta, aga ka meist majanduslikult kaugel ees olevad Taani (456), Rootsi (478) ja Soome (493) näevad vaid kihutava Eesti tagatulesid. Asi ei ole turus, vaid turumoonutuses, mille kaotamisega peaks tegelema sõltumata rahvusvahelisest olukorrast ja survest.

    Nimelt on autokultus, autode hulk, võimsus, suurus ja vanus ka karjuva siseriikliku ebaõigluse allikas. Kuna autosid ei maksustata ning turul ei ole kohustust arvesse võtta kõiki autostumisega kaasnevaid väliskulusid, osalevad kõik maksumaksjad autoomanike põhjustatud kulu katmisel, panustavad teede ehitamisse sõltumata sellest, kas nad neid kasutavad või mitte. Samuti kantakse solidaarselt kõik autoliiklusega seotud tervise- ja keskkonnakahjud.

    Kõige suurem ebaõiglus aga valitseb võimaluste vahel kasutada avalikku ruumi. Nagu teada, langeb põhiosa autode tekitatud koormusest linnadele ja nende lähiümbrusele, mida vastavalt ka kõige innukamalt asfalteeritakse ning liikluskõlbulikuks joonitakse. Sellest, kuidas autod ja nende omanikud ülejäänutelt avalikku ruumi röövivad ning kuidas olukorda õiglasemaks muuta, on Sirbiski aastate jooksul palju kirjutatud. Aga väga vaevaliselt võtab kohalik võim eriti Tallinnas seda kuulda. Tartu mõnevõrra eesrindlikum kogemus näitab, et linlaste enamus, sh autoomanikud, on piirangute ja autotõrje abinõude suhtes üsna leplik või võtab uuendusi lausa rõõmuga vastu. Eks sealgi saaks rohkem ja kiiremini teha, aga selleks peaks valitsus Brüsselisse kangelassurma mineku kavandamise asemel hoopis andma omavalitsusele mõjuva maksustamisõiguse.

    Jookidega hästi varustatud auto tagapingilt vaadates võib maailm näida moonutatud (näiteks probleemivaba), aga see, mis suunas Euroopa autonduses liigutakse, on väga selgelt kirjas ka Euroopa autotootjate liidu ACEA ametlikes teadetes. Mõistagi pressivad töösturid poliitilistelt otsustajatelt tehnoloogiavahetuseks ja innovatsioonikulu katteks lisaraha välja igal pool. Aga kurssi see ei muuda, saavad rohkem või vähem. Tootmisele lisaks peab ülemineku tegema ka turg ning on üsna tõenäoline, et valitsused kujundavad turu ümber enam-vähem samal viisil nagu energiaturu. Kõrvuti tootjaga toetatakse õiglaseks ja kiireks üleminekuks ka tarbijat. See ongi põnevaim koht kogu loos: kas, millal ja kuidas hakata Eestis autovahetust doteerima? Kui jah, siis kas selleks piisab kohalike autoomanike käest raha kogumisest? Mille alusel seda teha? Kas suuremast maasturist elektriauto kasuks loobujale tuleks rohkem toetust anda kui väikeauto vahetajale, sest tema tegu on keskkonna paranemisele suurema jäljega? Või hoopis vastupidi, tuleks arvestada, et maasturi­kasutajail on palju üleliigset raha, mida tanklasse viia, niikuinii käes ning õiglane on see neilt kokku koguda ning nad sunniabinõudega autot vahetama panna. Võimalust Eestile kasulikult mitte midagi teha ja otsustada Euroopa Liit meie valitsusele ei anna. Võimaluse progress maha magada ja rikkamate toetusest ilma jääda aga küll.

    * Tahte triumf transpordis, Sirp 25. IX 2020, nr 38.

  • Edasi lugemiseks …

    ENELI KINDSIKO

    Avaldasin 3. juunil portaalis Times Higher Education arvamusloo,1 mis põhines 2021. aasta algul Sirbis ilmunud arvamusel. Selle keskmes oli teadus­projektide bürokraatia absurdsus.2 Exceli tööajatabelite täitmine on tobe ja mõttetu, sest teadlasi sunnitakse Excelis näitama kaheksatunniseid tööpäevi, kuigi üldjuhul ei saa teadus­uuringuid teha vaid kella üheksast viieni. Mõnikord kulub vähem aega, mõnikord rohkem ja tööaja mõõtmisel peaks olema mõistuspärane funktsioon – saada teada, kui palju on uuringute tegelik tööaja kulu. Praegu on need tööajatabelid justkui auditi eest: kui teadlane on kaheksatunnisele tööpäevale alla kirjutanud, siis ei saa keegi neid süüdistada, et „Horisont 2020“ või muu projekti raames tehakse ületunde. Teadusbürokraatias oodatakse aga teadlastelt radikaalseid ja uuenduslikke teadusavastusi täpselt ajavahemikus kell 9–17.

    Times Higher Educationi toimetaja levitas arvamuslugu ka Twitteris. Kuna tähemärkide arv selles keskkonnas on napp, siis saigi sinna panna vaid pealkirja ja loo lingi. Järgnes mitukümmend teiste teadlaste halvustavat säutsu üle maailma. Kõige kriitilisemad olid naisteadlased. Säutsud kõlasid näiteks nii: „Milline jama!“, „Sellised arvamuslood tuleks keelustada – soositakse ülikoolis läbipõlemist“, „Minu parimad teadustulemused tulid siis, kui töötasin vaid neli tundi päevas!“, „Selliste teadlaste tõttu ongi meil läbipõletav töökultuur!“, „Ta on ju majandusteaduskonnast – mida sellistelt oodatagi!“, veel pikk rida isiklikke rünnakuid jne.

    Mitmekümne hulgas oli vaid üks säuts, kus üks USA teadlane küsis, kas kommenteerijad on ikka artikli läbi lugenud – sisu ei vasta ju pealkirjale –, ja jagas uuesti artikli sisu. Huvitav, kuidas inimesed, kes on saanud korraliku hariduse ja peaksid olema kriitilise mõtlemisega, ei vaata ühismeediasse sukeldudes pealkirjast kaugemale. Ka uuringud näitavad, et 59 protsenti inimestest jagab linki, ilma et oleksid sisu lugenud, ning suurema tõenäosusega jagatakse linki, kui loetakse artikli sisu.3 Seega, suur osa inimesi ei otsusta pealkirja alusel mitte seda, kas artikkel avada ja läbi lugeda, vaid kas seda ühismeedias jagada. Times Higher Educationi arvamusloost kujunes omapärane ühiskondlik eksperiment. Kui vaid üks paarikümnest loeb pealkirjast kaugemale ja avab päriselt artikli, siis tekitab see muret. Inforuum põhineb vaid pealkirjadel ja seda ka teadlaskonna seas.

    Mis siis tegelikult juhtus? Suur osa meediast toimib tänapäeval nn tiiseri formaadis: lugeja näeb vaid löövat pealkirja ja paeluvat pilti, pilgupüüdja eesmärk on lugeja tähelepanu köita ja siis saabub klassikaline teavitus stiilis „edasi lugemiseks registreeri end kasutajaks“, „edasi lugemiseks osta artikkel“, „edasi lugemiseks hakka meie püsitellijaks“. Pehmemad versioonid on veel „edasi lugemiseks luba reklaamiküpsised“ või „edasi lugemiseks võta maha oma reklaamiblokeerija“.

    Times Higher Educationi artikli puhul nägi lugeja vaid pealkirja, mis ei vastanud sisule, sest toimetajad muutsid omavoliliselt autori pakutud pealkirja. Pealkirja otsetõlge annab selge signaali, et teadlane peabki ületundidega leppima, sest suurte saavutusteni teisiti ei jõuta: „Ärgem teeselgem, et teadlaste tööpäevad on kaheksatunnised“.

    Lugu lõppes sellega, et palusin Times Higher Educationi toimetajal Twitteri säutsu maha võtta, sest nende pandud pealkiri ei vasta artikli sisule ja Twitteri kasutajad asusid mind ründama, ilma et oleksin selleks ise midagi teinud. Säuts võeti maha. Mida siit õppida? Ei tasu alahinnata pealkirja jõudu.

    1 Eneli Kindsiko, Let’s do away with pretence that researchers work eight-hour days. – Times Higher Education, 3. VI 2021. https://www.timeshighereducation.com/blog/lets-do-away-pretence-researchers-work-eight-hour-days

    2 Eneli Kindsiko, Excelograatia. – Sirp 26. II 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/excelograatia/

    3 David Kirkpatrick, Study: 59% of readers will share this link on social media without actually reading it. – Marketingdive 20. VI 2016.

    https://www.marketingdive.com/news/study-59-of-readers-will-share-this-link-on-social-media-without-actually/421194/

  • ,

    Neli kuud muretut elu rahva lemmikkirjanikele!

    PILLE-RIIN LARM

    Selle arvamusavalduse sõnum on: raamatute laenutushüvitistega ollakse peaaegu õigel teel.

    Autorihüvitusfond avaldas hiljuti rahvaraamatukogudes 2020. aastal elektrooniliselt registreeritud laenutuste statistika ja hüvitiste saajate nimekirja. Raamatute laenutuste eest jaotati 1537 autori ja autoriõiguste omaja vahel 284 457 eurot. Võrdluseks: aasta varem jaotati 1500 taotleja vahel 189 403 eurot. Neile lisanduvad helisalvestiste ja videote laenutuste hüvitised. Mõlemal aastal on eelarvet tõhusalt suurendanud erakorraline kriisileevendus. See ajutine nähe on küll niisugune, mis võiks mitte ainult püsima jääda, vaid laenutushüvitise eelarvet tulebki edaspidi suurendada.

    Põhjendan oma seisukohta Ilmar Tomuski näitel, kes on teist aastat järjest suurima laenutushüvitise saaja. Eesmärk ei ole seejuures mitte piiluda armastatud kirjaniku rahakotti, vaid osutada suuremat hulka puudutavale probleemile.

    Autoriõiguse seaduses on kirjas, et raamatukogust koju laenutatava teose eest autorile makstava tasu ülempiir on neljakordne statistikaameti esitatud eelmise aasta Eesti keskmine brutopalk. Tänavu oli hüvitise maksimummäär seega 4 × 1448 = 5792 eurot. Kõige suurema hüvitise saaja Ilmar Tomusk täpselt niisuguse summa saigi. Hüvitise ülempiir ei ole enam püüdmatu!

    Siiski on vara rõõmustada, sest Tomusk oli ainus, kes sai maksimumsumma. Talle järgnenud Andrus Kivirähk, Marje Ernits ja Piret Raud vääriksid samuti oma hea töö eest korralikumat hüvitist, rääkimata Erik Tohvri teoste autoriõiguse omajatest. Näiteks Piret Raua teoseid laenati 20 269 korda – raske on kalkuleerida, kui palju tema raamatuid ja mis rahasumma eest jäeti raamatukogulaenutuste arvelt poest ostmata. Raha rahaks, lõppeks väärivad palavalt armastatud kirjanikud ka nelja kuud muretut elu, mil nad saavad pühenduda järgmiste raamatute kirjutamisele.

    Üks teinegi tähelepanek valmistab muret: laenutuste hulk on rahvaraamatukogudes järsult kahanenud (2019. aastal registreeriti elektrooniliselt 3 384 231 laenutust, 2020. aastal 2 965 045). See on seletatav asjaoluga, et raamatukoguhooned pidid olema viiruseohu tõttu pikalt suletud, küllap näeme aasta pärast laenutuste arvu tõusu.

    Seni tuleb hoogu anda kontaktivabale laenutamisele ning mõistagi suurendada raamatukogude eelarvet, sest menuraamatutele on lockdown’i ajal veel pikemad järjekorrad kui muidu. Eraldi tuleb pöörata tähelepanu e-raamatute laenutusele ja selle hüvitamisele. Ning viimaks ei peaks laenutushüvitise ülempiir terendama kaugel-kaugel silmapiiril, kuhu jõudmiseks vajab sulerüütel peale ande, oskuste ja püsivuse üksjagu õnne.

  • Suur mäng keskmiste kaartidega

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Cannes’i filmifestivali ebatavalise koroonajärgse aasta üldmuljetest kirjutasin pisut juba eelmisel nädalal.1 Nüüd, kui auhinnad jagatud ja mitu, nii rahvuslikku kui rahvusvahelist, šokki üle elatud, on ehk õige aeg rääkida tänavusest hindamisest, filmidest ja auhinnavõitjatest. On nagu on, ette rutates jääb 2021. aasta Cannes’ist täiesti kindlalt meile kõlama see, et esimest korda oli Eesti mitte üksnes esindatud oma filmiga – vähemuskaastootmisena Soome, Venemaa ja Saksamaaga koos tehtud mängufilm „Kupee nr 6“2 –, vaid suudeti maailma tippnimede konkurentsis koju tuua ka festivali tähtsuselt teine auhind, grand prix. See on Eesti filmiajaloos märgiline sündmus ja loodame, et ka murranguline.

    Arusaadavalt on seda uudist Eesti meedias kõvasti võimendatud: optimistid on rõõmsad, et Eesti filmil läheb hästi, pessimistid küsivad umbusaldavalt, kuivõrd seda siiski Eesti filmiks pidada saab. Samal ajal meenub koomilise paralleelina, kuidas kõik tahtsid Eesti filmiks pidada osalt Tallinnas tehtud „Tenetit“,3 mille loominguline seos Eestiga on siiski nõrgem. Ilmselt vajab täpsemat valgustamist ka see, millise kaaluga koostööfilm „Kupee nr 6“ siis ikkagi on, ja ka see, kuidas võidi Cannes’is nii kõrge tulemuseni jõuda.

    Paberil ja linal

    Nagu sai ka eelmisel nädalal mainitud, tundus võistlusprogramm tänavu ootamatult nõrk ja seda tunnet kinnitab ka mõningane statistika. Kui võtta aluseks Cannes’i kriitikute tuntuim arvepidamisinstrument Cannes’is – prestiižsete kriitikute punktitabel iga päev ilmuvas filmifestivaliajakirjas Screendaily (kriitikute hulka kuulus kunagi vahepeal muide ka Jaan Ruus) –, siis ütlevad arvud, et nii nõrga keskmise hindega (2,19) võistlusprogrammi nagu tänavune ei ole varasema kümne aastakäigu jooksul näha olnud. Aastatel 2009–2019 kõigub Screendaily tabeli keskmine hinne vahemikus 2,21–2,57. Kas see näitab nõrgemat programmi või seda, et festivali võistlusprogrammi valik kaugeneb kriitikute maitsest? Kui viimast, siis kelle maitsele see peaks nüüd rohkem vastama?

    Eriti nukker oli tabeli esimene pool ja kusagil poole peal saadi alles õige hoog sisse. Mitu kindlat tipptegijat nagu François Ozon, Wes Anderson, Paul Verhoeven, Jacques Audiard ja Leos Carax olid välja tulnud oma taseme kohta ootamatult nõrkade filmidega. Valik oli üldse ootamatult ilmetu ning alles lõpupoole hakkas n-ö liha kontidele kogunema.

    Festivali teine auhind grand prix läks jagamisele: preemia said võrdselt Eesti osalusega valminud soome mängufilm „Kupee nr 6“ (pildil üks peaosatäitja Seidi Haarla ja režissöör Juho Kuosmanen võtteplatsil pleierit käivitamas) …

    Tänavune peažürii tegevus viis taas mõtted sellele, kui juhuslikult antakse välja need Cannes’i auhinnad. Žürii esimeheks oli pandud küll veteran-filmitegija Spike Lee, kelle panus maailma filmikunsti musta Ameerika kujutamisel rohketes väga heades 1980.–1990. aastate indie-filmides on täiesti ainulaadne, ja tänu temale on ilmselt avanenud võimalused nii Jordan Peele’ile, Steve McQueenile kui ka paljudele teistele. Lee ja veel paari filmitegija, prantslanna Mati Dopi, brasiillase Kleber Mendonça Filho ja austerlanna Jessica Hausneri kõrval jagati aga ülejäänud žüriikohad välja näitlejatele Maggie Gyllenhaalile, Mélanie Laurentile, Tahar Rahimile, Song Kang-ho’le ja Cannes’i viimase aja tavade kohaselt on vähemalt üks žüriiliige ka väljastpoolt filmitööstust, seekord siis lauljanna Mylène Farmer. Et mind valesti ei mõistetaks: mul pole näitlejate vastu midagi, rääkimata Farmerist, aga minu meelest suurendab nende lisamine žüriisse juba ühe puhul tublisti X-faktorit ja see kumuleerub, kuna sellise koosseisu puhul tuleb lõpuks mängu prognoosimatu juhus. Sama hästi võiks kaheksajalal lasta võitjat ennustada. Kui nüüd võrrelda näiteks Oscaritega, siis Ameerika filmiauhindade jagamisele eelneb pikk auhinnahooaeg sügisest varakevadeni, mille käigus tekivad favoriidid, ja kihlveokontorite soosikuid pakkudes on võimalik võitjad ka umbes 80% piires ära arvata, või veelgi täpsemalt. Cannes’i viimase aja auhindu on aga tihti saatnud teatud skandaalsus, kui võitjateks osutuvad need, keda auhinna vääriliseks ei peeta ja ilma jäävad tõelised meistriteosed.

    Ka tänavusest võitjanimekirjast ei joonistu välja ei maitset ega stiili ja auhindu anti läbisegi väga erineva taotlusega filmidele. Tõsiasi, et paar põhiauhinda – grand prix ja prix du jury – anti välja ex aequo, s.t läksid jagamisele kahe filmi vahel, on minu meelest selge tunnistus sellest, et žürii ei suutnud üksmeelele jõuda. Elektrit oli õhus tunda algusest peale ka auhinnagalal, kus žürii liikmed üritasid püüdlikult üksteise vastu viisakad olla, aga prantsuse naised ei jätnud Spike Leed torkimata. Farss sai sisse uue käigu, kui Lee teadustas kogemata Kuldse Palmioksa võitja välja kohe alguses, olles ilmselt segi ajanud „esimesena antava preemia“ ja „esimese preemia“ (first prize). Tähelepanelikumad vaatajad teadsid seega peavõitu juba algusest peale ette. Jääb ainult imestada, kuidas selline asi üldse juhtuda sai ja kas tõesti olid žürii esimehel võitjad kokkumurtud paberilehekese peal käes, mitte kinnises ümbrikus. Jäi mulje, nagu jagataks huumoriauhinda Meie Mats, mitte aasta olulisimaid filmiauhindu. Muljet rõhutas ka veel värvilise klouniülikonna, puudri ja põsepunaga Lee, kellel paistis olevat raskusi arusaamisega, mida ta peab tegema või kus ta üldse on. Mis sai nokkmütsist, mustast T-särgist, armeejakist ja päikeseprillidest? Igatahes võiks ka temale selle jahmerdamise eest anda eripreemia, näiteks Palm de Face’i.

    Kuna kunagi varem pole olnud head põhjust Cannes’i auhindade hierarhiast rääkida, siis võiks seda teha nüüd. Parimatele filmidele antakse välja kolm auhinnalist kohta. Kõige krooniks ja peaauhinnaks on muidugi Cannes’i Kuldne Palmioks. Teise koha väärilist filmi hinnatakse grand prix’ga, ja kolmandale kohale tulnud filmi auhinnaks on žürii auhind (prix du jury). Kuhugi ebaselgesse kohta, aga sisetunde järgi sinna teise ja kolmanda koha vahele paigutub veel parima režissööri auhind, mis on ju Oscaritel kaalukuselt teine ja ka Cannes’is kui väga autorikesksel festivalil tähtsal kohal. Näitlejapreemiad on seevastu võrdlemisi ebaolulised, seal ei jälgita eriti näitleja tuntust ega tema star power’it. Cannes’i preemia võib näitleja karjäärile kasuks tulla, aga ei pruugi.

    Titaani heitlus

    Kuna Spike Lee alustas kõige suuremast auhinnast, siis võime seda teha ka meie. Kuldne Palmioks läks prantsuse lavastaja Julie Ducournau ulmelisele žanrifilmile „Titaan“.4 Mulle täiesti ootamatu valik. Mitmes aspektis suudan ma mõttekäiku siiski jälgida. „Titaan“, mis räägib androgüünse välimusega naisterahva ja auto viljakast ühinemisest, mille tulemusena naine rasestub. See, et ta on samal ajal ka sarimõrvar, kes oma elu eest põgenedes asub poja kaotuse leinast murtud tuletõrjuja surrogaatpojaks, lisab juurde nii sensatsiooni kui ka segadust. „Titaan“ on nagu LSD ja Carolina Reaper’iga võimendatud rosolje, mille maitsest ei olegi võimalik aru saada ja nüansid jäävad vänguse tõttu tabamatuks. See film asub julgelt teele hea maitse silmapiiri taha, pakkudes üha uusi visuaalseid ja esteetilisi väljakutseid. Kui žürii eesmärgiks oli hinnata kõrgeima hindega midagi uut, julget ja originaalset, siis läks preemia õigesse kohta. Ometi oleneb kõik olukorrast, sest „Titaan“ on tõesti kogu tüünes võistlusprogrammis erakordselt raju film. Mõne avangardsema kõrvalprogrammi raames siin (nagu näiteks mu lemmik – „Režissööride kaksiknädal“ e „Quinzaine des réalisateurs“) või siis mõne žanrifilmifestivali programmis poleks see ilmselt nii palju silma torganud. Programmikomisjoni otsus panna Ducournau hoopis põhivõistlusse tavalisemate filmidega konkureerima, tasus ennast ära. Ducournau tänas žüriid, et see oli olnud nõus „koletised uksest sisse laskma“. Minule ja nii mõnelegi teisele jäi aga tema kujutluspilt visandlikuks ja omaloodud universumi loogika ja reeglite ülesehitamise ja järgimise asemel on mindud välja visuaalse tulevärgi peale. Nii nagu iga ilutulestiku puhul tekib küsimus, kui kaua seda kõmmutamist viitsib vaadata, sest mingit sügavamat mõtet seal ju ei ole.

    Rongi saabumine jaama

    Meile märksa olulisem oli loomulikult see rabav hetk, kui eelviimasena kuulutati grand prix’ võitjaks „Kupee nr 6“ kahepeale iraani legendaarse režissööri Asghar Farhadi filmiga „Kangelane“.5 Mõnes mõttes väga erinevad, aga ometi sarnased filmid. „Kupee nr 6“ osas on seda näinud inimesed üht meelt, et tegemist on õnnestunud filmiga. Ühte 1990ndate aastate Venemaa rongi­kupeesse on kokku surutud kaks väga erinevat inimest – ennast otsiv (ja samas enda eest põgeneda üritav) soome tudeng ning justkui kindla alguse ja lõputa kulgev noor vene „gopnik“. Omavahel nad ei klapi ja nende karmi pealispinna alt inimliku palge välja lihvimine on jäetud eesti stsenaristide Andris Feldmanise ja Livia Ulmani hooleks, kes sellega ka imeliselt hakkama on saanud. Eestlastest on loovtiimis veel tegevad projekti algataja, produtsent Riina Sildos ja kostüümikunstnik Jaanus Vahtra.

    Kui sissejuhatuses sai öeldud, et inimestel on teatud kahtlusi, kas me mitte soome filmi enda kontole ei taha kirjutada, siis siin tuleb aru saada, et filmitootmise koostöövorme on väga erinevaid. Minimaalse seotuse näitena võib tuua filmid, mis kasutavad Eestit võttepaigana, aga Eesti riik sinna oma filmiraha ei ole investeerinud. Keskmise näite, väikese kaasosalusprotsendi puhul jääb vähemuskaastootja osalus tihti minimaalseks ja kasutatakse vaid paari kohalikku ametimeest. Need tootmismudelid paistavad tihti diplomaatilised: tehakse selline teene, et õigel ajal ka ise teenet vastu küsida. Käsi peseb kätt, aga tihti sünnib neist kokku traageldatud rahastamis­skeemidest toode, mida on aasivalt hakatud kutsuma europudinguks – laua ümber on liiga palju otsustajaid ja igaühe oma huvid veavad tervikut ühele ja teisele poole kraavi. Ja siis on ka täiesti orgaanilised koostööfilmid, kus põhipartnerid sobivad kokku ja on asendamatud ning nende koostöö on loomulik. „Kupee nr 6“ kuulub nende viimaste hulka. Sildos sai inspiratsiooni Soomest, kust talle pakuti lugeda stsenaariumi aluseks olnud Rosa Liksomi romaani. Filmi rahastus sai alguse Eestist ning pärast Euroopa arendus­toetuse kinnitamist viis produtsent projekti edasi Soome, säilitades mitmed olulised loomingulised positsioonid, sealhulgas stsenaristi(de) ametikoha. Tõsi: Soome meedias on „Kupee nr 6“ Soome film, aga samamoodi ilmselt peame koos grusiinidega mõlemad „Mandariine“6 enda omaks, ja täiesti põhjendatult. „Kupee nr 6“ on kõigi tootjamaade ühine õnnestumine, kus keegi liialt ei domineeri ja iga osaline on omal kohal. Filmis näeb hulka vene tippnäitlejaid, kellest kõige rohkem jääb meelde peategelast Vadimi kehastanud Juri Borissov. Borissov on tõeline Venemaa tuleviku­staar, kes on praegu väga hoogsa mineku peal. Cannes’is astub ta üles ka teises võistlusfilmis, Kirill Serebrennikovi luupainajalikus Aleksei Salnikovi romaani ekraniseeringus „Petrovid gripi küüsis“.7 „Petrovid“ on täiesti nõiduslik film, mis kahjuks tundus esialgu auhindadest ilma jäävat (Lee olevat veerand tunni pärast linastuselt lahkunud), aga siiski andis institutsioon nimetusega kõrgem tehniline komisjon (CST) filmi täiesti teenitult parima operaatori auhinna Vladislav Opeljantsile. Imetabane saavutus, mida olin ka prognoosinud, aga samal ajal salamisi lootnud seda auhinda ka „Kupee“ operaatorile Jani-Petteri Passile, kes suutis suure 35mm filmikaameraga rongi sisikonnas ja kitsas kupees niimoodi manööverdada, et tema kohalolu pole filmis üldse märgata. Lausa arusaamatu, kuidas see tal õnnestus.

    Auhinnatseremoonia järel taban end mõttelt, mis võis läbi käia Kuosmaneni, produtsendi ja näitlejate peast, kui nad üksteise järel kuulsid auhindu välja kuulutatavat. Võitjatele antakse tavaliselt eelnevalt mõista, et nad „jääksid nädalavahetuseni linna“ ja viibiksid auhinnatseremoonial kohal. Nii et nad pidid aimama, et mingi auhind on tulemas. Grand prix’ väljakuulutamisel öeldi, et see antakse ex aequo, aga jäeti mainimata, milliste filmide vahel ning kutsuti esialgu vaid Farhadi tänukõnet pidama. Kas soomlased lootsid sel hetkel juba sisimas Palmioksa peale? Või jõudsid nad tseremoonia alguses tähele panna Lee kogemata välja öeldud sõna „Titane“ ja teadsid seega peavõitu juba ette? Kuna Kuosmaneni ja „Kupee“ meeskonda avalikkus nii hästi ei tunne, et neid teleülekandes rahva seas näidata, tuli nende seal viibimine ja auhinna saamine täieliku rabandusena. Tõeks said parimad lootused. Üldine foon festivalil oli see, et „Kupee nr 6“ on küll meisterlik ja inimlik film, aga veidi kergekaaluline ega haaku tänapäeva probleemteemadega, et jõuda kõrge auhinnani. Nii arvasin isegi, eriti kuna žürii esimees Spike Lee on teada-tuntud poliitilise sõnumi soosija ja propageerija. Usun, et selle filmi staatuse üle oli žüriis kõva vaidlus ja tulemuseks Farhadiga kahasse antud auhind on midagi sellist, millest unistadagi ei julgetud.

    … ja iraani suurmeistri Asghar Farhadi uue teose „Kangelane“ vahel (pildil Sahar Goldust).

    Farhadi enda „Kangelane“ on aga tuntud headuses kihiline sotsiaal­draama, kus tõde kooritakse kihthaaval lahti justkui vaataja silmadelt loori järk-järgult tõstes ja meile saab filmi jooksul selgeks, et algselt lihtsana tunduv argisituatsioon on nii komplitseeritud, et seda ei oska enam õieti kokkugi võtta. Meisterlik stsenaarium, suurepärased osatäitmised. Väärtfilmi musternäide, kuigi Farhadile endale pigem juba sisse tallatud rada kui uued horisondid.

    Kunst kõrvalradadel

    Mitmed kriitikute lemmikud lõpetasid oma teekonna küll auhinnalisel kohal, kuid prognoositust veidi allpool. Parima stsenaariumi auhind läks Feldmanise ja Ulmani asemel küll ka adaptsioonile, Haruki Murakami lühijuttudel põhinevale jaapani filmile „Drive My Car“.8 2021 on selgelt režissööri Ryûsuke Hamaguchi aasta, sest veebruaris võitis ta Berliini festivali Hõbekaru (žürii grand prix) oma eelmise suurepärase filmiga „Õnne- ja fantaasiaratas“,9 ja nüüd siis Cannes’ist auhind otsa. Oleks muidugi super, kui need pikad ja rahuliku tempoga filmid leiaksid tee ka kinolevisse, aga vähemalt võiksid need mõlemad olla aasta lõpus PÖFFil.

    Väga ootan ka teist mulje järgi väga kunstilist filmi, 2010. aasta Kuldse Palmioksa laureaadi, tai lavastaja Apichatpong Weerasethakuli uut teost „Memoria“ (2021), millest pidin ebasobiva ajagraafiku tõttu loobuma. Küll aga nägin teist meisterlikku filmi „Memoria“ peaosalise Tilda Swintoniga, kellel oli samuti väga võimas Cannes’i aasta. Lisaks „Memoriale“ ja Wes Andersoni nõrgavõitu „Prantsuse lähetusele“10 astus Swinton koos oma tütre Honor Swinton Byrne’iga üles ka üheks mulle festivali kõrghetkeks jäänud filmis „Suveniir. II osa“,11 mis on väärikas järg briti lavastaja Joanna Hoggi autobiograafilisele arthouse-teosele „Suveniir“,12 mida Eesti kinodes ka mõne üksiku linastusega näha oli.

    Nagu „Suveniir. II osa“, tegid ka mitmed teised lemmikud endale pesa hoopis kõrvalprogrammides. Eriti läks mulle Hoggi kõrval korda veel ühe teise briti naise Clio Barnardi film „Ali & Ava“, mis on sarnaselt „Kupeega“ lugu eba­standardsest armastusest. Eluliselt, ilma liigse sentimentaalsuseta, aga jalust­rabavalt inimlikult.

    Tänavune Cannes ja „Kupee nr 6“ võit ei ole aga rongi lõpp-peatus, vaid kõigest vahejaam. Ees seisab nüüd suur võitlus aastase filmitootmiseelarve planeeritud kärpimise vastu, mille kohaselt jääks Eesti film uues riigieelarves kolme miljoni võrra vaesemaks. Kui mitmekordne Oscarite shortlist’i pääsemine, Hollywoodi tipp-produktsiooni („Tenet“) toomine Eestisse ja maailma mõjukaima Cannes’i filmifestivali teise koha auhind ei ole ikka veel piisav, siis milliseid üli­inimlikke pingutusi Eesti filmirahvalt veel oodatakse? Millal jõuab kohale arusaamine, et sellel kõigel on tõeline väärtus?

    1 Tristan Priimägi. Paus on läbi, Cannes on tagasi. – Sirp 16. VII 2021.

    2 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

    3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

    4 „Titane“, Julie Ducournau, 2021.

    5 „Ghahreman“, Asghar Farhadi, 2021.

    6 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.

    7 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

    8 „Drive My Car“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

    9 „Guzen to sozo“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

    10 „The French Dispatch“, Wes Anderson, 2021.

    11 „The Souvenir: Part II“, Joanna Hogg, 2021.

    12 „The Souvenir“, Joanna Hogg, 2019.

Sirp