humanitaarteadused

Raske on Ennu ette kujutada noore mehena mootorratta seljas. Rohkem tunneme teda ameerika kirjanduse ühe suurepärasema tõlkijana koos Rähesoo ja teistega.  Millalgi 1988 vist kirjutas Enn Soosaar paar esseistlikku ja sisukat arvamuslugu Loomingule. See oli üllatus, aga mitte päris. Võib-olla ta kirjutas siis juba mujalegi. Ta on olnud ühiskonnatundlik inimene, hooliv ja sõbralik. See, miks ta on hakanud niimoodi ajakirjanduses kommenteerima, on lihtsalt kasvatuse tulemus, omamoodi misjon. „Minu isa ja vanaisa ei olnud kindlasti naiivsed mehed.”  (lk 184). Nii oligi. Ühe suurepärase vaimuliku peres kasvanud poisile jäi meelde kõik tolleaegne tagakiusamine ja jälitamine, see on paljude jaoks nüüd unustus, aga veel on neid, kes mäletavad. Loen aeg-ajalt lolle kirjatükke, eriti mu kirjanikest kolleegide sulest (võrgukommentaare ei maksa mainida – nn eestimeest Maardust jne) ja üha imestan – kust see viha? Mida on ükski eesti usklik inimene teinud kurja ühele uskmatule? Olgu see uskmatus  nõukogude ajupesu tagajärg või lihtsalt nooruslik vastuhakk – aga millele? See, mida Enn Soosaare raamatust loeme, ongi ju seesama eetika, mida alustasid Platon ja Aristoteles juba Vana-Kreekas ning mis kandus ka kristlusesse, Püha Augustinus ja puha. Jah, see on usk, mis ei vabasta. Kõigevägevamasse ning pääsemisse, kuid inimese eluajaks on see ühtlasi tegevusjuhis – seesama eetika, mille puudumise pärast  nüüd nutetakse.

Tont võtaks, loetagu siis kas või Kanti, Hegelit, Teichmüllerit – midagi peaks ikka ka selgeks saama. Aga ma tean, et ei saa. Paraku. Aga nüüd ma toriseksin pisut Enn Soosaare raamatu pealkirja üle. Kas ikka oli nuripidine aastasada või hoopiski liiga ülearu päripidine? Oleme ühesama sajandi mehed. Võib-olla läks kõik liiga päripidi? Kapitalism, sotsialism, kommunism, natslus ja muu? Liiga suur usk mitte sellesse, kus midagi pidevat oli, vaid ebareaalsesse tulevikku. Nuripidine tähendab tagasikäiku, kuid seda ju ei tehtud kuskil poolel. Ega tehtagi, tänaseni. See on mõtlemiskoht. Nüüd oleme justkui ühel uuel joonel, aga kas keegi märkab? Enn Soosaar teab väga hästi, mida ma silmas pean. Tõesti oleme elanud mingil nuripidisel ajal, mis kiskus meid nagu kuskile tagasi – kuhu, aga samas veeti meid ju kuhugi edasi. 

Teame seda. Liigutavad on meenutused lapsepõlvest Kiltsis, mis pärast vist muudeti „keelatud tsooniks”. Ega need mälestused meelest ei lähe. Olen minagi kohanud vilksamisi Ennu isa, see oli vist veel seal Tondil, aga asi pole selles. Meie ainsad relvad on olnud mälu ja mõtlemine. Meie, kes me siin üksteist pisikest viisi toetame, ei mõtle ainult rahale ja edule, vaid sellele, mida mu kaugem sugulane Uku Masing nimetas „ülimaks hüüsiks”.  See on ladinas supremum bonum. Kindlasti on Enn Soosaar seda maksiimi järginud – elu, kasvatuse ja oma hinge tõttu.

Väljakutse: loo ainese seosed

Muidugi ei oleks aga tegemist Pauli looga, kui leiaksime nende kaante vahelt hariliku eluloo. Kusagilt on meeles, et Wittgensteinile iseloomulik kirjutamisviis – eraldiseisvad lühikesed paragrahvid – oli ajendatud soovist tõmmata alla nende lugemise kiirust ja soodustada läbija järelemõtlevat lähenemist tekstile. „Uskmatu  Tooma lugu” ei ole küll liigendatud paragrahvideks – ei ole väliselt õieti üldse liigendatud, v.a paigutised tühikud lõikude vahel –, aga rahulikku ja süvenevat lähenemist nõuab see siiski. Asi ei ole üldsegi selles, et tekst oleks keeleliselt või stiililiselt raskepärane. Vastupidi! Lugemine nõuab aega pigem asjaolu tõttu, et „Uskmatu Tooma lugu” mahutab väga palju, liigub mitmesugustel, enamiku jaoks vähemalt osaliselt ka vähe tuntud radadel. Nii võib raamatu  põgusam lugemine tuua üsna kergelt kaasa selle, et loo käik ja puänt jäävad tabamata. Võib jääda mulje, et Paul räägib pisut endast – astudes isegi vähemal kui veerandil raamatu lehekülgedest üles minavormis ja viisil, mida ootame ühelt „normaalse” elulooraamatu autorilt – ning peamiselt paljudest muudest asjadest, k.a mõnel lõpulehel ka usu- ja jumalaküsimusest. Selle mõistmiseks, mida Paul ikkagi ütelda  tahab, on otsustava tähendusega selgitada seoseid, milles on n-ö tavatähenduses elulooline materjal, loodus- ja humanitaarteaduslik aines ning kõnelemine usust, mis võtab enda alla mahult isegi vähem kui kümnendiku. Sisuliselt liigendub lugu selgelt kaheks peaosaks. Esimene hõlmab sada lehekülge (lk 7–107), teine kümme lehekülge (lk 107–117). Loo lõppu on lisatud märkus loo vormi kohta (lk 118).       

Elulugu: inimese lahkamine

„Uskmatu Tooma loo” esimeses osas on otseselt enesekohane kõne võrdlemisi napp. Kitsamas mõttes elukäik saab muidugi visandatud, aga esiplaanil on „inimese lahkamine” (lk 72), millesse on haaratud loodus-, humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud perspektiivid ühes seal aja jooksul toimunud teisenemistega. Seda Pauli „eluloo” eripära on minu arvates alust mõista nõnda, et seda lugu läbib – otse ütlemata jääv – küsimus: millest ikkagi õigupoolest kirjutada, kui kirjutada oma elu lugu? Kes on see mina, kellest kõneleda? Sedavõrd on „Uskmatu Tooma lugu” ka esseistlik traktaat, kus katsutakse  selgitada eluloo kirjutamise (võimalikkuse) tingimusi. Kellest või millest kirjutada, kui kirjutada oma elulugu? Millest kõnelda? Ja kuidas mõista üteldu staatust? Mis on „oma lugu”? Mida tähendab „Toomas Paul”? Just sellisena kujuneb aga „Uskmatu Tooma loost” kütkestav ja kaasahaarav lugu. Inimest ja iseenda tähendust püüab mõista see, kes ei ole valmis lähtuma näilisest enesestmõistetavusest. Ta katsub piiritleda olukorda, kus võimaluseks  ei ole teaduse ignoreerimine, vaid üksnes selle tõsiselt võtmine. Kui tahame mõista iseennast ja maailma, ei ole inimesel muud valikut kui võtta teadust selle pingelises ja teisenevas mitmekesisuses tõsiselt. Nõnda saab Paulist, ehkki ta peab nentima oma eklektilisust, teadmiste juhuslikkust ja pealiskaudsust (lk 100) – aga kes meist seda (vähemalt oma eriala väliselt) ei peaks? – sillaehitaja loodus-, humanitaarja ühiskonnateaduste vahel. 

Üks teine Thomas, keskaja suurim teoloog, koondas oma teostesse kogu tolleaegse maailma teadmise. Paul kirjutab: „Mida aeg edasi, seda raskem on ühel inimesel mahutada endasse kõike teadasaadut … Aga kihk mõista ennast ja maailma kiusab” (lk 111–112). „Uskmatu Tooma loo” lähtekohaks on Toomas Paul. Et mõista ennast ja oma lugu, püüab Paul hõlmata ja kombineerida mitmeid erialasid ja nende lähenemist inimesele.  Seetõttu võiks isegi ütelda, et „Uskmatu Tooma lugu” kätkeb endas omamoodi inimkonna kompendiumi. Uusaegse teoloogia isa Friedrich Schleiermacher kirjeldas üksikindiviidi just nõnda – inimkonna kompendiumina. Igaüks kehastab ainulaadsel kombel inimene olemist. Igaüks muidugi ei püüa või ei oska selle üle mõtelda ja seda kirjasõnasse seada. „Uskmatu Tooma loos” ilmneb Paul indiviidina, kes vähemalt eesti keeles mõtlejate ja kirjutajate hulgas evib ehk enimgi kirge teada ja koondada kaasaegse maailma üha enam spetsialiseeruvaid ja laiali lagunevaid uurimissuundi ning seda, kuidas nad seletavad ja mõistavad inimest. Ja „Uskmatu Tooma loo” lugemisel on nõnda ka lugejal võimalik avastada iseenda rohkem või vähem eklektilised teadmised, arvamused ja veendumused ruumis, mis püüab mahutada nii sünkroonselt kui diakrooniliselt kaas- ja uusaegset uurimistegevust ja väitlust inimese ja  tema maailma üle. See ei ole teaduste panuse üle ironiseerimine või teadustele „ärapanemine”, vaid lihtsalt inimese ja tema teadmise olukorra sedastamine, kuid „Uskmatu Tooma loo” esimese osa bilanss on siiski pigem negatiivset laadi. See Mina, kelle lugu jutustada või lugeda, libiseb Paulil resp. lugejal käest. „Uskmatu Tooma loo” esimese suure osa keskmes on Toomas Paul, kes tahab teada ega saa seetõttu teisiti  kui püüda teaduste kaudu ja abil inimest seletada ja mõista. Aga see katse lõpeb apoorias. Hoolimata proovitud radadest, kombineeritud perspektiivide ja teadmiste (üli)küllusest, jääb Paul (endale) kättesaamatuks, tema Mina ja „oma loo” tähendus hajub laiali. Kes on see Toomas Paul, kellest kirjutada? Mina ei anna ennast kätte. Mina tähendus ja enese loo (kirjutamise) võimalikkus jäävad lahenduseta.     

Tooma-kogemus: võimatu võimalikkus

Kui tahta olla loosunglik, siis oleks „Uskmatu Tooma loo” esimese osa märksõna „teadmine” ja teise oma „usk”. Esimese osa alguses oli juttu sellest, et Paulile panid vanemad nime apostel  Tooma järgi. Teine osa algab meenutusega, kuidas Toomas oli umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Tema ilmumine veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutust saab õigupoolest „esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal” (lk 108). Kahtlev Toomas kogeb midagi, mis ei vajanud enam tõestust. See Tooma-kogemus viis inimese Jeesuse tunnistamiseni Jumalaks.  Kuidas siis on ikkagi (Toomas Pauli) usuga? Miks ja mis tähenduses kõneleb „Uskmatu Tooma lugu” usust? Rõhutatult enesekohaselt ütleb Paul, et kui miski on talle kaheldav – võiks ütelda ka: kui on midagi sellist, mis tõesti väärib kahtlemist –, siis on see just inimese jumalasuutelisus, tema võime olla ühenduses sellega, kes ei asu „süsteemi” piires, suutelisus tunnetada seda, mis ei ole miski asi muu hulgas – üks objekt teiste seas –, vaid on teispool? 

„Probleemide probleemi” sõnastab Paul praktiliselt ja teistpidi: „Miks peaks Absoluut tundma huvi minusuguse tühise inimputuka vastu? Miks peaks ta näiteks mu palvet kuulma? Minu palvet? Kes see „mina” on, et tal saaks olla mingit tähendust?” (lk 110). Paul kõneleb „usust absurdi jõul” (lk 111). Ta ei pea silmas usu mõistusevastasust, vaid seda, et usk ei rajane sellel, mida me uurime ja uurimise põhjal tegelikuks peame. Usu aluseks  ei ole ega saa olla mingi tõestus, mis millelegi tuginedes või viidates järeldaks Jumalat ja tema tarvilikkust. Usk absurdi jõul on Pauli jaoks „usk Jumala jõul”, kes on teispool mõistuse ja tegeliku piiri ning seepärast on „käsitamatu, … puhas võimalus” – võimatu võimalikkus. Ta on võimalus, mis on alles, kui – meist ja meie tegelikkuseteadmisest lähtudes – ei ole alles mingit võimalust. Seepärast „religioosne või kristlik lootus on see lootus, mis elab, kui lootuseks  enam mingit võimalust ei ole” (lk 111). Just selleks, et vältida Jumala objektiveerivat – ja usu intellektualiseerivat – vääritimõistmist, tuleks Pauli arvates kõnelda „usust Jumalasse” asemel pigem „usust Jumala jõul”. Usk ei ole üks tunnetusakt teiste hulgas – selline, millega teatakse sihukest erilist asja nagu „jumal” – ega pelga
lt arvamine, millegi tõekspidamine või jaatamine olukorras, kus selleks puudub piisav alus.  „Usk tähistab hoiakut või enda suhestust või olemasolemise viisi, eksistentsi vormi” (lk 111). Millist? Sellist, mis rajaneb Tooma-kogemusel – sündmusel, milles Jumal tuleb inimese juurde nõnda, et ta avastab iseenda ja kogu oma elu Temas kätkevana. Usk on võimatu võimalikkusest lähtuv elu ning Jumalast kõnelemine on sellest kõnelemine, kuidas võimatu võimalikkus määrab meie ja kõige tegeliku olu. Siit tuleneb ka alandlik hoiak Jumalast kõnelemisel, kuna  Tema tõelus jääb meile haaramatuks. „Meie sõnadel on pigem pragmaatiline kui tunnetuslik väärtus: teoloogilised vormelid ei vahenda niivõrd teadmist Jumalast kuivõrd õhutavad meid kummardama teda alandlikus meeles ja teadmises omaenese puudulikkusest” (lk 116). 

Mina Teises: rõõmusõnum

„Uskmatu Tooma loo” puänt väljendubki minu arvates Pauli äratundmises, et tema Mina – ühes kõigi ja kõige teisega – juurdub radikaalsel  kombel teispool teda ennast ning seetõttu peitub kogu tema eluloo võti ja tähendus selles Teises, kes on meile avalik Jeesuses Kristuses, tema loos. Asjaolu tõttu, et uskumine ja teadmine on Pauli jaoks kategoriaalselt erinevad ja vajavad eristamist – vastasel korral muutub nii üks kui teine ebausuks –, saab mõistetavaks, miks on kõike muud kui vastuolu see, et Paul on kogu elu ihanud teada seda, mida vähegi saab teada, kuid sealjuures alustanud äärmise usuvaenamise tingimustes tööd hingekarjasena ja teinud seda tänaseni. „Uskmatu Tooma loo” teine osa on tõesti väga lühike. Kui tahta sinna kokku pressitu kohta rohkem teada, võiks lugeda mõnda teist Pauli raamatut. Nende pealkirjad on kõnekad ja lasevad aimata seost „Uskmatu Tooma looga”. Seepärast olgu need nimetatud: jõulumõtiskluste raamat „Ta tuli omade juurde” (1994), jutluste  raamat „Kusagilt kumab valgust” (1995), kristliku usu- ja elumõistmise tervikkäsitlus „Maise matka poolel teel” (1996, 3. väljaanne 2007), palvete raamat „Sinu tahtmine sündigu. Maise matka lõpu eel” (1997, 3. väljaanne 2000). Ehkki „Uskmatu Tooma loos” kõneldakse usust ja Jumalast napilt ning lahatakse ulatuslikult inimest, on uskmatu Tooma sõnum siiski rõõmusõnum. Ja nii ei jäägi üle muud kui lõpuks  rõõmustada ka Toomas Pauli üle ning saata juba aegsasti teele õnnistused 70. sünnipäevaks.

1939. aastaks neli köidet

1936. aastal Tallinna Ajaloo Seltsi initsiatiivil ilmumist alustanud aastaraamatut „Vana Tallinn” jõuti 1939. aastaks välja anda neli köidet. Kuigi toona keskenduti peamiselt  kunstiajaloolistele uurimustele, leidsid käsitlemist ka paljud teised linna ajalooga seotud teemad, mis hõlmasid valdavalt perioodi Liivi sõjast kuni XIX sajandi lõpuni. Rohkemat pöördeliste aastate alguseks lihtsalt ei jõutud, sest uuel võimul polnud selletaolist, minevikku meenutavat sarja vaja ning aastaraamatu väljaandmisele tõmmati kriips peale. Muidugi, ka nõukogude ajal ilmus nii mõndagi Tallinna ajalooga seonduvat ja tagantjärele  tarkusena pole isegi välistatud teoreetiline võimalus, et mõne „sula” ajal oleks analoogilise (loomulikult mitte vana järjepidevust rõhutava jätkuna) väljaande elustamine võimalikuks osutunud. Kuid sellel polnud määratud juhtuda ja on isegi raske öelda, kas seda võimalust ka tõsisemalt kaaluti. Lootust positiivsele lahendile oli tol ajal ju imevähe. Ja nii tunduski, et Tallinna ajaloo aastaraamatute sarjale on pandud jäädavalt punkt. Kuid suur  ajaloosaatus tahtis teisiti ning 1991. aastal, pärast ligikaudu pool sajandit kestnud pausi, nägi ilmavalgust „Vana Tallinna” viies ja seejärel riburada pidi järgmised köited. Seda, et ükski raamat ei sünni iseenesest, autorita ja abilisteta, teab iga Sirbi lugeja. Täpselt samuti on ka aastaraamatu „Vana Tallinn” traditsiooni taaselustamise lugu seotud konkreetse nimega: selleks on sarja peatoimetaja ja väljaandja Raimo Pullat.  Aastaraamatu elluäratajana ja põhiilme kujundajana on ta kaasanud ettevõtmisesse nii Eesti kui ka mitmeid Euroopa juhtivaid ajaloolasi, mis on teinud „Vana Tallinnast” ajalooringkondades kõrgelt hinnatud väljaande. Ühe ajaleheartikli raamides pole loomulikult võimalik põhjalikumalt peatuda isegi tühisel osal aastate jooksul „Vana Tallinnas” ilmunud kirjutistest, mille seas on nii pikemaid artikleid, ülevaateid, retsensioone, annotatsioone, arvamusi, mälestusi, vähe tuntud pilte jm. Eelkõige on keskendutud Tallinna mineviku uurimisele, kuid sageli asetub avaldatu hoopis laiemasse konteksti.

Seesugune, meie oludes küllaltki erandlik üleeuroopaline lähenemisnurk on aastaraamatu puhul tagatud juba ainuüksi sellega, et väljaande korrespondentideks on  mitmete riikide nimekad ajaloolased, mis annab väljaandele ka rahvusvahelise mõõtme. Nii on peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris mõni kirjutis Soome, Saksamaa, Poola või mõne teise riigi uurijalt. Aastaraamat on üks väheseid Eestis ilmuvaid rahvusvahelise autorite koosseisuga humanitaarvaldkonna perioodilisi väljaandeid. Samas on tunda, et köidete  koostamisel on toimetus pidanud silmas ka „tavalugejat”, hoides mõistlikku tasakaalu teoreetilisemate ja „populaarsemate” kirjutiste vahel. Viimaste seas võib iga tallinlane leida midagi, mis seostub talle lähedase linnaosa, hoone või elukutse ajalooga. Kuigi traditsiooniliselt on kõik sarja uurimuslikud artiklid olnud varustatud võõrkeelsete resümeedega, võiks Tallinna linnavalitsus kaaluda ka mõne venekeelse valikväljaande avaldamise toetamist.  Seda enam, et kahjuks on suurema osa kohaliku venekeelse elanikkonna teadmised oma kodulinna ajaloost sisuliselt olematud ning üks hea valik teeks vähemalt mõne ajalooõpetaja töö lihtsamaks. Juba 1991. aastal, taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” I köites sõnastati aastaraamatu ühe olulisema ülesandena uute allikarühmade kasutuselevõtmine. Ning tõesti, tuginedes varandusinventaride, testamentide,  kinnisvaraloendite jm seni vähe kasutamist leidnud materjalidele on avaldatud mitmeid põhjalikke uurimisi. Olgu selletaoliste kirjutiste näiteks kas või XV (XIX) köites avaldatud Lauri Suurmaa uurimus „Tallinna saksa kaupmeeste varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana 18. sajandil”. Mentaliteediajaloo ja linlaste igapäevaelu ongi aastaraamatus viimastel aastatel rohkem tähelepanu pälvinud valdkonnad, mis peaksid pakkuma laiemat huvi kõigile kultuurilembestele lugejatele. Nii võiks eraldi tähelepanu juhtida sarja 2002. ja 2005. aasta väljaannetele, kus on publitseeritud Tallinnas toimunud rahvusvahelise konverentsi „Modus vivendi” ettekanded, mis lisavad palju uut meie teadmistele linlaste kunagisest elust. Sealjuures on nii mõnedki uurimused, kus käsitletakse sajanditetagust aega, üllatuslikult aktuaalsed ka tänasel päeval. Seega leiab kinnitust vana  tõdemus, et kõik kordub ja põhimõtteliselt pole siin ilmas midagi uut. Ehk, nagu on küsimusena köites XVI (XX) pealkirjastanud oma artikli Ivar Leimus: „Euroopa hiliskeskaja suur depressioon – kas ka Liivimaal?”.       

Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus

Jätkates sõjaeelsete väljaannete traditsiooni, on „Vana Tallinna” köidetes ilmunud käsitlustes kasutatud palju Tallinna linnaarhiivi materjale. Lausa sümboolne on linnaarhiivi varade tagastamise (1990) ja „Vana Tallinna” taas ilmuma hakkamise (1991) ajaline seos. Seda enam, et nii arhiivivarade kui ka „Vana Tallinna” uuele elule äratamise taga on paljuski  üks inimene – Raimo Pullat. Linnaarhiivi varade tagastamine tolleaegse Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkuleppe alusel aga on üldse sedavõrd ainulaadne ja erakordne sündmus, et nõuaks kindlasti eraldi käsitlemist. Või vähemalt selleteemaliste mälestuste avaldamist. Milliseid rikkusi Tallinna linnaarhiiv aga sisaldab, sellest annab ettekujutuse peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris sisalduv „Ex Archivo Civitatis Revaliensis”, kus  Tiina Kala, Raimo Pullat ja teised asjatundjad on publitseerinud ja kommenteerinud põnevaid rae määrusi, kirju ja muid dokumente. Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus ongi „Vana Tallinna” iseloomulikuks jooneks, mistõttu pole see mitte ainult ajaloolaste ja kunstiajaloolaste väljaanne. Aastate jooksul on sarjas avaldatud arheoloogide, numismaatikute, etnograafide, filoloogide, geograafide ja teiste valdkondade spetsialistide töid. Nende seas ka naabermaade uurijate sulest. Nii on näiteks mitmes köites tutvustatud naabermaade linnaajaloo uurimissuundi, on ilmunud Soome ja teiste Põhjamaade, Poola, Läti ning Tšehhi linnaajaloo uurimise hetkeseisu ülevaated.  Seega võiks kokkuvõtvalt pidada „Vana Tallinna” sarja uue Tallinna ajaloo koondteose väljaandmise eeltööks. See oleks igati vajalik, kuna viimasest sellisest ülevaateteosest on möödunud juba üle 40 aasta. Näiteks Soomes on olemas mitmeköitelised Helsingi ja Turu, samuti teiste linnade ajalugu, millele meil ei ole midagi sama kaalukat kõrvale seada. Tänaseks on taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” sarja 20 köites avaldatud ligi 5000  lehekülge linnaajaloolist teksti, kus on ajaliselt hõlmatud perioodi Eesti linnade tekkimisest kuni Teise maailmasõjani ning puudutatud kõige erinevamaid teemavaldkondi. See on saavutus, millega haardeulatuselt ei suuda võistelda ei Riia ega Helsingi linn. Mis on seda uskumatum, et igati soliidset, ent kitsama profiiliga „Sēna Rīgat” („Vana Riia”) annavad välja Läti ülikooli ajaloo instituut ning Riia ajaloo ja meresõidu muuseum ning Helsingi koduuurimusliku  kallakuga kogumikku „Narinka” Helsingi linnamuuseum, meie „Vana Tallinna” aga võiks pidada ainulaadseks ühemeheürituseks. See omakorda paneb lihtsalt küsima, kas linn on üldse aru saanud, kuivõrd tal on vedanud. Ning lõpetuseks: sügav kummardus ja õnnitlused väljaandjale, toimetusele, korrespondentidele ja autoritele, kes on andnud meile XX (XXIV) „Vana Tallinna” köidet – kütkestavat  lugemist kõigile ajaloohuvilistele.