Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
humanitaarteadused – Sirp
Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Teatri barokipidu kontserdisaalis

    Toomas Velmet

    XIX barokifestivali avakontsert oli pealkirjastatud kui „Pidu teatris”, selle esimene vaatus toimus Prantsuse õukonnas ja Versailles’ teatris ning teine vaatus pea samal ajal Inglismaal. Tol kaugel ajal viljeleti väga huvitavaid žanre nagu näiteks ballettkomöödiad, heroilised ja koomilised pastoraalid ja ooperballetid. Need kõik nägid ilmavalgust Jean-Baptiste Lully (1632–1687), Jean-Philippe Rameau (1683–1764), André Campra (1660–1744) sulest Prantsusmaal ning semiooperid (poolooperid) Inglismaal Henry Purcelli (1659–1695) loominguna. Vähem tuntud on sellest seltskonnast Campra, kuid ehk pakub huvi teada, et selle helilooja ooperballet „L’Europe galante” etendus 1949. aastal Rootsis Drottingholmi teatris ning teose partituuri oli restaureerinud ei keegi muu kui Eduard Tubin.

    Nimetatud heliloojate loomingust oligi kontserdi kava koostatud ning selle esitasid ERSO, segakoor Latvija, solistid Helen Lokuta (metsosopran), Mati Turi (tenor), Risto Joost (kontratenor) ja Andrus Mitt (bass). Mina nimetaksin hea meelega kontserdil esinenud orkestrit ERSO barokk-koosseisuks ja seda kahel põhjusel. Esiteks oli selgelt näha: orkestri väike koosseis ei moodustunud sugugi juhuslikul põhimõttel, et kelle kord on mängida. Samuti oli kontsertmeistriks Elar Kuiv ja keelpillides põhiliselt muusikud, kes stiili valdavad ja on sellest huvitunud. Teiseks ja olulisemaks pean aga hasartset mängulusti ning sellest tulenevat kõrgetasemelist tulemust, olgu see siis orkestrimuusika ooperite avamängudes või lauljate saatmisel. Samas, too sõna (saatmine) on siinkohal väär, sest tegemist oli lihtsalt suurepäraste kammerlike ansamblitega.

    Ei tohi sugugi nimetamata jätta meisterlikku continuo gruppi, kelleks Reinut Tepp (klavessiin) ja Peeter Klaas (viola da gamba). Vahetevahel liitus sellega ka fagott, kuid oma asukoha tõttu (meetrit viis kirde suunas) tundus tema tegevus nii dünaamiliselt kui ka ansambliliselt eraldi seisvana, vahel isegi segavana. Koosseisudes, kus oli tegemist trompetitega, sädelesid need meisterlikult nii tutti’des kui ka Helen Lokutaga ansamblis trillerdades (!).

    Õhtu staarid olid ikkagi lauljad ja esimesena nimetaksin siin Helen Lokuta peent barokitõlgitsust ja kohe tema kõrval Risto Joosti oma üliväärtusliku hääle meisterliku valdamisega. Andrus Mitt, nagu korralikule bassile kohane, valdab ja demonstreerib suurepäraselt koomilist rolli ja seda nii soolona kui paaris Risto Joostiga. Mati Turi võttis alguses liigvaljult sõna, kuid hiljem süüvis esitatavasse ja duetis Joostiga lõimusid hääled juba suurepäraselt.

    ERSO barokk-koosseis oli täies mahus hästi diferentseeritud ja musitseeris erksalt Kes mind tunnevad, need teavad, et ma ei ole suur nn autentse musitseerimise apologeet, kuid minust võib veel asja saada, kui lood sedasi arenevad ja valdavaks saab vaimustus tehtavast ning nauding kuuldavast.

    Kuigi kontserdi kavaleht oli seekord 17-leheküljeline, pidas Andres Mustonen vajalikuks lisada kommentaare, juhtides tähelepanu teoste ajatusele ja seostele tänapäevaga. Nii kommenteeris ta Lully komöödiaballetti „Kodanlasest aadlimees”, et see on ju tänapäevane pisibisnismen, kes ennast kõrgkultuuris kutsumata külalisena tunneb.

    Irooniliselt küll, ent silmanähtavalt murelikult märkis Mustonen, et ajad muutuvad ning kui Lully ja Rameau’ oopusi said kuulata ainult valitud Prantsuse õukonnas, siis tänapäeval on seda võimalik nautida ju kõigil. „Aga nüüd nad ei tule ju,” lõpetas maestro tühje tooliridasid vaadates kurvalt. Juba ammu on kadunud vahe kontserdi hooaegade vahel suviti, võib-olla oleks siis mõistlik pidada loogiline paus hoopis talvel (jaanuaris pluss pool veebruari). Kahju, kui nii head kontserdid nagu kõnealune jäävad fännide tähelepanuta.

    Ja kus te siis kõik olete, tahan ma küsida, kui kontserdisaalis mõni väärt sündmus toimub?!

     

  • Jalutuskäik galeriides

    Andri Ksenofontov

     

    Lainevänt, kuusekepp

     

    Jüri Ojaveri näitus “Liputajad metsas”

    Hobusepea galeriis kuni 23. IV.

     

    Kui tavaliselt mainitakse kunstiteoste üldistusjõudu, siis Jüri Ojaveri töödel on ka modelleeriv mõju. Kunstikommunikatsioonis räägitakse kunstniku ja vaataja ühel lainel olemisest. Katsume analüüsida seda väljendit järgmise mudeli abil: kaks inimest A ja B lähevad kumbki oma paadiga vette. Nad valivad vees asukoha, kus nende paat saab segamatult hõljuda. A kõigutab oma keha, pannes paadi loksuma nii, et paat omakorda tekitab laineid. Kui A kõigutab end aeglasemalt, loksutab paat pikklaineid, kui kiiremini, siis lühilained, ja kui A kõigutab end keskmiselt, siis loksutab paat kesklaineid. Kui A tabab ära selle kõigutamissageduse, mis sobib paadi mõõtudega, siis läheb ta resonantsi. Paat loksutab väsimatu lustiga, lainete levi ulatab kaugele. B ei tee otseselt midagi, ta on passiivne. Kui A tekitatud lained sobivad B mõõtudega, siis läheb B-paat lainetusega resonantsi ning B tajub oma paadi kaudu selgelt A kehakõigutamist. Kui A ja B mõõdud on samad, siis tekib nende vahel hea kommunikatsioon. Kui aga näiteks A on pikk ja B keskmine, siis õnnestub A-l pikklaine hästi, ent B-paat mängib sellele kaasa niivõrd kuivõrd tugev lainetus sunnib. Kesklaine nõuab A-lt suuremat pingutust. See tasub end ära, sest B-paat võtab kesklainet suurepäraselt vastu. Suhtlemine lühilainel läheb nurja, sest A-paat ei ole osav lühilaine saatja ega B-paat vastuvõtja.

    Kui eelnevas arutelus asendada sõna “paat” sõnaga “peenis”, siis saame kirjelduse Jüri Ojaveri näitusest “Liputajad metsas” Hobusepea galerii esimesel korrusel. Seal on kaks kummipaati, kummaski kaheks hargnev kuusetüvi, nagu mehe keha kahe jalaga. Hargnemiskohast kasvab allapoole kolmas, peenem oks, mille kunstnik on voolinud torso kõhul puhkavaks peeniseks. Tõsi, seda ainult keskmise puhul. Pikem ei ole ise kasvanud, vaid külge monteeritud. Seinal on tüüpiline nõukogudeaegne raadio, millel on ainult kesklaine- ja pikklainenupp. Raadio valjuhääldi kohal on videopilt Jüri Ojaverist, kelle paat loksub lainetes. Kunstniku kujund on sellisel viisil samastatud rahvaga, keda kõigutavad kultuurilained ja poliitikatuuled.

    Mis kõigutab kunstnikku niivõrd, et innustab teda omakorda näitusel laineid lööma? Üks vastuseid on Hobusepea galerii keldris. Kui kõrgema korruse kuusetüved kukkusid sündmuste loomulikus käigus naabri krundile ning need võib kanda jumaliku inspiratsiooni arvele, siis keldris eksponeeritud panoraamne maal sai tõuke sellest, et poolteist kuud tagasi siginesid värvilised lipukesed Laulasmaa metsa kunstniku koduakende all. Näituse pealkirjaks oligi algul mõeldud “Lipukesed metsas”. Nendega ei märgistatud suusaradu ega tervitatud kevadet. Need tähistasid 90 uue erakrundi piire riigimetsas kui uusi vallutusi kinnisvaraarenduse peastaabi strateegilisel kaardil. Lipupanijad ehk liputajad on kindralid, ehitajad on sõdurid ja langetustraktorid on tankid, saak läheb majandusele. Kindralid on poliitikud. Nemad on ühiskondlikud lainelööjad ja loovate haritlaste inspireerijad, ühed enesenäitajad kõik. Me elame selles mõttes leebel ajastul, et ei pea kartma türanni riista lajatusi. Kuigi kuue juhtiva erakonna poliitikud võivad tunduda Jüri Ojaveri panoraamsel metsavaatel sebivate sipelgatena, igaüks oma lipuvärvi ja vapimärgiga, on neil piisavalt võimekust kuusemetsa maha murda, palgistada ja keppida nii et ragin taga. Kõrval nagis ripuvad kuus liputamisvalmis mantlit. Samas saalis on veel üks lainetuse epitsenter, Läti suurim maaomanik Aivars Lembergs, majanduskuritegude eeluurimise all olev vang. Jüri Ojaver saatis talle raudkirja trellitatud margiruuduga, kust härra Lembergs imetleb Laulasmaa metsapannood. Puude varjude värsket sina, sooja valgust märtsilumel ning langetatud leppade ja toomingate punaseid otsi kui tumedate falloste viimaseid viipeid.

     

     

    Seljanka broileriga

     

    Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi näitus “Inimeste elust II” Draakoni galeriis 4. – 14. IV ning Meiu Mündi näitus Draakoni galerii keldris 2. – 14. IV.

     

    Henri Matisse pidas valgeid milano tuvisid. Sellist tuvitõugu sulerohke saba ja suleliste jalgadega on nimetatud ka lehviksabaliseks tuviks, vautuviks, vausabatuviks, india tuviks, itaalia tuviks jne. Kõikidest Eesti Entsüklopeedia illustratsioonidest on sellele kõige sarnasem saksa kahetutilise trummeltuvi (nn laulutuvi) pilt. See on Jaak Visnapi kodulind, lemmikloom ja universumi sümbol, mille südame piirkonnas kulgeb Maa, ostetud Riia loomaaia väravast. Jaak Visnapi tuvi poseeris litograafial “Lito” kunstniku käes, kelle neljal sõrmenukil tätoveering “L I T O”.

    Matisse armastas oma linde joonistada (mida tunnistab ka Henri Cartier-Bressoni foto 1951. aastast). Ta pani tähele, et vahel ilmusid need ka Pablo Picasso töödele. Selle peale kinkis Henri neli tuvi sõber Pablole. Ühte neist ootas hiilgav modellikarjäär. 1949. aasta alguses joonistas Pablo Picasso tema portree, millest sai suurepärane litosaavutus. Kuna litovärvi vaik ja trükimenetluse vesi tõukuvad, katavad hallid toonid pindasid laigulise, nn kärnkonnanaha faktuuriga. Lito must on see-eest veatu. Ent valge tuvi kujutamiseks ei sobi süsimust ega kärnkonnanahk. Pablo Picasso saavutas halli varjundid, mis on õrnad, läbipaistvad ja sujuvate üleminekutega nagu linnusulel. Kevadel tuli Picasso ateljeesse külla tema seltsimees kommunistlikust parteist Louis Aragon, kes otsis sobivat kujundit Pariisi rahukonverentsi plakatile. Valge tuvi läks kohe loosi. Tööliste käed liimisid Pariisi tänavatele Picasso algupäraseid tõmmiseid “Congrès mondial des partisans de la paix. Salle Pleyel 20, 21, 22 avril 1949 Paris” ja tegid Picasso kuulsast litotuvist veelgi kuulsama rahutuvi, poliitilise kunsti kõikide valgete tuvide esimese pääsukese. Püha Vaimu kõrvad löövad iga kord ärritusest õhetama, kui tema kujutist religioosses kunstis nüüd rahutuviks nimetatakse.

    1949. aastal tuli Andy Warhol New Yorki. 1962. aastal riputas ta näitusesaali 32 siiditrükis teostatud lõuendit “32 Campbelli supipurki”, kus kujutatud toonase Campbelli supitoodangu täiskomplekti. Antikommertsliku ekspressionistliku abstraktsionismi hindajaks harjutatud kunstipublik oli šokeeritud. Euroopa vasakmeelsed haritlased nägid Warholi töödes marksistlikku satiiri kodanliku kultuuri ja popkunsti pihta. Robert Indiana aga ütles: “Ma tundsin Andyt hästi. Ta maalis supipurke, sest talle maitses supp.” Andy Warhol rajas teed kõigile tulevastele kunstnikele, kes kujutavad oma toidu purke. Sellesse ritta sobivad näiteks ka Jaan Toomiku hernesupipurgid, mis olid nõukogude aja lõpuks läikima noolitud ning mida ei olnud täita muu kui sitaga. Mõnevõrra paremates Pärnu oludes tegutsenud Jaak Visnap riputas Draakoni galerii seinale Salvesti seljankapurgid koondnimetusega “Ida-Euroopa paneelmaja supp – kultuurset inimest Campbelli supipurk ei kõneta. Kompositsioon kaheteistkümnest värvilisest kivilitograafia tehnikas valmistatud teosest “Supp-kultuur” (Andy Warholi interpretatsioonis).” Iga purgi taustaks on pruunikas, rohekas või sinakas tapeet valgete lillekestega. See on otse kunstist sündinud kunst, sest kui abikaasad Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa pärast pikka loomingulist pausi isikunäituse tööde trükkimisse sukeldusid (senimaani röövis nende aja Pärnu litokeskuse asjaajamine), siis toitusid nad Salvesti konservidest. Et faktidele truuks jääda, maitseb neile ka rassolnik, näitusele läks lihtsalt ilusama sildiga purk. Erinevalt Andy Warholist ei hakanud Jaak Visnap Salvesti tootekataloogi koostama. See ju muutub kogu aeg. Näiteks ei leia enam kusagilt seda vürtsikat Tai kanasuppi, selle asemele on tulnud hoopis üks Hiina supp. Ent ega ka Jaan Toomik oma toodangust täissortimenti esitanud.  

    Kadri Alesmaa litod keskenduvad inimeste s
    uhetele, viidates kommertstrükiste figuuridele täna ja sada aastat tagasi: “Naine, kes mängib rõõmus-ema-olemist”, “Mees, kes mängib töötegemist”. Sõbrannade suhted, mis on liibuvad, ahistavad ja egoistlikud. Need köidavad küll pilku glamuuriga, tähelepanelikumalt vaadates osutuvad draamadeks.

    Ka Meiu Münt, nagu Andy Warhol, on läbi käinud toidupurkide perioodi. Ja kleidikeste riidepuudel. Ent need ei ole motiivipaljundused, vaid kunstnikule ehk endalegi ebaselgete kinnisideede lahtimaalimised. Oli juhus, et samal ajal galeriisse sattunud jahutatud broilerid sobisid Jaak Visnapi seljankaga ja tuvidega ning kitkutud kanad lillepeenardes Kadri Alesmaa lillelise tausta ja pesuga. Isegi punane süda punasel lõuendil “Kummaline vili” on justkui Jaak Visnapi kosmoselinnust pärit. Jaak Visnapi ja Kadri Alesmaa näitus on kunstiteatepulga ülevõtmine ja vabalt valitud suunas edasi tormamine. Nende tegelased teevad ise oma valiku või vähemalt teesklevad seda. Meiu Mündi külm ja elutu, samas õrn, haavatav ja kaitsetu tegelane ei suuda väärata oma teekonna paratamatut sihtpunkti. Kui Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa parkisid oma kered seljankat täis, siis Meiu Münt ainult vaatas pealt, kuidas teised sõid, ise ei võtnud oma modellist suutäitki.

     

  • Gudrun Heamägi ja Lauri Koppel Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Esmaspäeval, 04.02.2013 kell 17.00 avavad GUDRUN HEAMÄGI (1989) ja LAURI KOPPEL (1986) Draakoni galeriis ühisnäituse „First Sun Syndrome / Esimese Päikese Sündroom“.

    Gudrun Heamägi on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal, õpib hetkel samas magistriõppes ja on täiendanud end 2010. aastal Aalto Kunsti ja Disaini Ülikoolis Helsingis. Heamägi on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal ning on pälvinud 2011. aastal Edmund Valtmani nimelise stipendiumi. Lauri Koppel on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala bakalureuse- ja magistrikraadiga, on osalenud mitmetel ühisnäitustel ning on 2010. aastal pälvinud Eesti Kultuuriministeeriumi poolt välja antava Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi. 

    Avatavat näitust kirjeldavad autorid järgnevalt: „Tööd on trükitud 2012. aasta detsembris ja käesoleva aasta jaanuaris töökojas Albatross Editions offsett litograafia tehnikas. Suuremad tööd on trükitud kokku kahelt plaadilt. Lauri Koppel on teinud veebikeskkonnast screenshote ja trükkinud nad cmyk järjestuses suureformaadiliselt litograafia paberile. Kaks kadreeringut pärinevad kinnisvaraportaalidest, üks veebiväljaandest ja üks lennufirma koduleheküljelt. Gudrun Heamägi skänneerib joonistusi ja kavandeid ning projekteerib neist pindadest digitaalselt uusi konstruktsioone. Suurendatud konstruktsioonid on trükitud paberile peamiselt kolme värviga.“   

    Näitus jääb avatuks 16. veebruarini 2013. 

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.   

    Tänud: Albatross Editions – Harri Leppänen

  • Vastuseks Jaak Valgele

    Märt Väljataga

    Fergusoni raamatu põhiteesiks on Lääne allakäik 20. sajandil ja seda nii moraalses kui ka mõjujõu mõttes. Põhjuseks tuuakse majandusliku moderniseerumise ja globaliseerumise vallandatud ebastabiilsus ja impeeriumide lagunemine. Rahandusloolasena ja Rothschildide perekonna uurijana huvitab Fergusoni mõistagi ka juutide kui majandusliku globaliseerumise kandjate saatus. Läänemaailma loomastumist vaatleb Ferguson provokatiivselt külma pilguga, halastamata Teise maailmasõja kummalegi poolele. Seetõttu on Läänes tema raamatule isegi ette heidetud nn „moraalse võrdväärsuse” loogikat  – arusaama, nagu seisaksid natside ja lääneliitlaste õudused ühel pulgal. Kuid lääneliku sündsustunde riivamisest nähtavasti ei piisa meie arvustaja rahuldamiseks.

    Tema etteheited lähtuvad vastupidisest suunast ning Fergusoni vaateviisi põhjendab ta lõpuks hoopis karjäärihimuga. Silmapaistva majandusajaloolase ja Eesti Rahvusliku Liikumise aktivisti Jaak Valge lehelugudest jääb sageli mulje, nagu oleksid Eesti väärtushoiakud lähemal Iraanile kui LääneEuroopale. Maalehe artiklis „Teadusketserid tuleriidale” (12. XII 2002) võttis Jaak Valge oma kaitsva tiiva alla Šveitsi holokaustieitaja  Jürgen Grafi (kes praeguseks elab Venemaal). Muidugi on holokaustieitamist totter kriminaalkorras karistada, kas või juba sellepärast, et see annab karistatutele märtrioreooli. Kuid Valge meelest on Jürgen Graf teadlane, kelle gaasikambritevastane argumentatsioon „vähemalt esmapilgul näib olevat üsna tõsiseltvõetav”. Grafi kritiseerijaid nimetab Valge „hästimakstud tänitajateks”.

    Muidugi on holokausti ju poliitiliselt ära kasutatud, nagu muidki ajaloosündmusi, aga see ei tee veretöid veel olematuks. Sirbis (22. IV 2004) ajalooõpikute-teemalisele ringküsitlusele  vastates ütleb ta: „Nn juudiküsimus ja holokaust on aga poliitilised teemad, mille tänane tähtsustamine meedias ei tulene sugugi nende olulisusest Eesti ajaloos. Nende käsitlemise võikski jätta sellest profiiti lõikavate poliitikute, nn arvamusliidrite ja teiste tühikargajate pärusmaaks.” Hm, üle kümne tuhande surmatu ühe aasta jooksul – ja ebaoluline sündmus ning tühikargajate pärusmaa! Täiesti ootamatus kontekstis kerkib holokaustiteema Valgel üles mullu Postimehes ilmunud rahvusideoloogilises mõlgutluses „Maailmakriis ja Eesti demokraatia” (22. III 2008): „Seega, asi, mida võiksime tunnustada, on see, et nii nagu Rein Ruutsoo ning teised Tallinna Ülikooli aktiivsed ühiskonnaprofessorid pole kommarid ega Moskva sabarakud, vaid lihtsalt põhimõttekindlad isikud, pole ka Eesti rahvuslased rassistid ega juudivaenajad. … „Holokaustieitaja”, kelle kallal praegu peavoolu karjeristid tänitavad, oleks ajal, kui juute tõeliselt vaenati, hoopis nende kaitseks välja astunud, mida küll praeguste natsisiltide kleepijate kohta öelda ei julgeks”.

    Niisiis jälle, holokaustiteema on „karjäärihimuliste ja hästimakstud tänitavate tühikargajate” pärusmaa, kes rasketel aegadel osutuksid kindlasti  lurjusteks. Siit kumab läbi juba midagi õige isiklikku! Kas pole nii, et juudid ja holokaust on teema, mille puhul muidu professionaalne ajaloolane kaotab leheveergudel tõsiseltvõetavuse, kriitikameele ja lugemisoskuse ning muutub – kuidas nüüd öeldagi – „tühikargajast tänitajaks”?

     

     

  • Eesti Vabariik 90: Eesti muusikud maailmalavadel

    Priit Kuusk

    Täna on ettekandel ka „Berliner Messe” ja „Credo”, hiljem „Passio”, „Stabat Mater”, „Tabula rasa”, „Cantus” ning rida lühivorme. Kõik kontserdid lähevad raadioülekandele ning salvestatakse EBU-le. „Cantus’t” mängis 6.-7. II Inglismaal Warwickis ka Euroopa Liidu kammerorkester (dirigent Eva Stegeman).

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigendiks Daniel Reuss, esineb homme ja ülehomme EV juubeli puhul Islandil Salurinni kontserdimajas, kavas Cyrillus Kreegi „Neli psalmi” ja „Õnnis on inimene”, osi Pärdi „7 magnificat-antifoonist” ja Magnificat, Mart Saare „Seitse sammeldanud sängi” ja „Noore veljo, veeritäge” ning esiettekandes seks puhuks spetsiaalselt kirjutatud Tõnu Kõrvitsa „Kolm islandi laulu”. Kolmas kord kõlab kava Skalholti katedraalis. 28. II on Reikjavíkis Islandi SO ees ka Arvo Volmer, kavas Bruckneri II sümfoonia ja Liszti II klaverikontsert (solist Ewa Kupiec).

     

    •••

    Paavo Järvi juhatatud Cincinnati SO jaanuarikavas (25.-26. I) kõlasid ka Arvo Pärdi „Concerto Piccolo über B-A-C-H” ja Eino Tambergi Trompetikontsert op. 42, solistiks Håkan Hardenberger Rootsist, lisaks Bruckneri IX sümfoonia. 29. jaanuarist (kuni 3. II) oli tal kuus kontserti Londonis ja mujal Inglismaal orkestriga Philharmonia: Croydon, Cantebury, Londoni Royal Festival Hall, Cheltenham, Bedford, Leicester.

    Neeme Järvi juhatas Haag Residentie Orkesti külalisreisi Šveitsi: Genf, Zürich, St. Gallen, Basel, Bern (24.–28. I), kavas R. Straussi „Alpi sümfoonia”, Wagneri „Lendava Hollandlase” avamäng ja monoloog. 30. I dirigeeris ta Genfi Victoria Hallis Dinu Lipatti mälestuskontserti Šveitsi-Romaani SO ees, kus solistideks pianistid Martha Argerich, Nelson Goerner ja François-Xavier Poizat ning tšellist Sol Gabetta. 6.–7. II kõlas Pleyeli saalis (pühendusena Eesti riigi aastapäevale) Orchestre de Paris’ poolt esmakordselt Pariisis Eduard Tubina V sümfoonia, samas Sibeliuse Viiulikontsert ja Nielseni süit „Aladdin”.

    Eri Klas juhatas Novaja Opera 4. festivalil „Kolmekuninganädal” esmakordselt Moskvas 20. I Henk de Vliegeri sümfoonilist fantaasiat Wagneri „Tristanist ja Isoldest” ning Fauré Reekviemi. 22. I oli laval Birgitta festivalilt tuntud Piazzolla „Maria de Buenos Aires”, kus nimiosas laulis Angelika Klas-Fagerlund, muusikalise juhina ning klaveril Mihhail Gerts.

    Olari Elts viis Orchestre de Bretagne’i Nantes’i kuulsale festivalile „La Folle Journée” (pühendatud Schubertile), Cité des Congrès’s olid 2. II kahes kavas Schuberti avamängud „Die Zwillingsbrüder” ja „Itaalia stiilis” ning III ja V sümfoonia, samuti Schuberti-Liszti „Wanderer-Fantasie” ja Rossini Variatsioonid klarnetile orkestriga; orkestriga kodulinnas Rennes’is 4. ja 5. II (Berio solistiks Klara Csordas) ning 1. III Norra Raadio SO ees Oslo ülikooli aulas Schuberti „Itaalia stiilis”, Berio „Folk Songs” ja Schuberti-Berio „Rendering”.

    Paul Mägi dirigeeris 2. II Vilniuses Leedu Kammerorkestrit, kavas olid Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile, Mozarti aariad Asta Krikščiūnaitėga ning Beethoveni II sümfoonia.

    Kristjan Järvi juhatas 2.–4. II oma Tonkünstler Orchesterit Viini Musikvereinis ja St. Pölteni Festivalimajas. Kava avas Pärdi III sümfoonia, veel kõlasid Sibeliuse Viiulikontsert ja II sümfoonia.

    Jaanuari kolme õhtu järel Rascheri Saksofonikvarteti kaastegevusel juhatas Mihkel Kütson Schleswig-Holsteini Landestheateri orkestrit 5.–8. II Schleswigis, Flensburgis ja Rendsburgis: Takemitsu „Tree Line”, John Williamsi fagotikontsert „The Five Sacred Trees” ja Mendelssohni III sümfoonia. Märtsi algul tuleb orkestri solistiks Beethoveni IV klaverikontserdiga Kalle Randalu.

    Anu Tali juhatas Mannheimi rahvusteatris 19. ja 31. jaanuaril ning 9. veebruaril taas kontsertkorras Donizetti ooperit „Anna Bolena”. 29. II on ta Lyoni Rahvusorkestri ees, Maurice Raveli auditooriumis kavas Prokofjev, Šostakovitš, Sviridov; 8. III sünnib debüüt Türgis Bilkenti SOga, kava avab Tõnu Kõrvitsa „Tuulde lauldud”, lisaks Liszti I klaverikontsert ja Dvořáki IX sümfoonia.

    Erki Pehk dirigeeris 3. II Ukraina rahvusliku kammerorkestri Kievska Kamerata Eesti muusika kava Kiievi oreli- ja kammersaalis, solistiks Monika Mattiesen flöödil.

    Mikk Murdvee dirigendidebüüt Londonis toimus eile orkestriga Southbank Sinfonia St. John’s Waterloo kirikus, kavas Tšaikovski „Rokokoo-variatsioonid”, Hindemithi „Trauenmusik” ja Haydni Sümfoonia nr 104.

     

    •••

    Esimese Eesti lauljana esines Londoni Kuningliku Ooperi laval (debüüt 14. I, partneriteks Anna Netrebko, Jonas Kaufmann ja Dmitri Hvorostovski) metsosopran Monika-Evelin Liiv (28) Flora osas Verdi „La traviata’s”. Ta tegi kaasa kõik seekordsed 13 etendust eilseni, dirigendiks Maurizio Benini.

    Bariton Lauri Vasaral on ees debüüt Barcelona Gran Teatre del Liceus Robert Carseni lavastatud Wagneri „Tannhäuseris”, äsja oli ta Saint-Saënsi „Jõuluoratooriumi” solist Brüsseli Kuninglikus Teatris La Monnaie.

    Annely Peebo teeb kaasa Viini Volksoperis Heubergeri „Ooperiballis” ning Cherubinona neljal õhtul 22. veebruarini Mozarti „Figaro pulmas” Leopold Hageri dirigeerimisel.

    Milanos elav metsosopran Külli Tomingas esines Mozarti Missa c-moll solistina Magenta San Martino kirikus (dirigent Andrea Raffanini).

    Martin Kuuskmann esines ainsa solistina väljastpoolt New Yorgi Filharmooniaorkestrit orkestri Luciano Berio päeval (2. II) Lincoln Centeri Rose Theateris, mängides Berio „Sequenza nr 12” soolofagotile (esitati kokku Berio 14 sequenza’t). Ta sai hea arvustuse ka New York Timesis. 12. veebruarist tänaseni on tal viis kontserti koos basstrombonist David Tayloriga mainekas sarjas „Music in the Morning” Vancouveri muusikaakadeemia saalis, kavas Scott Joplin, Frescobaldi, Bach, Schubert ja Chopin.

    Kristjan Randalu osales jaanuari algul Itaalias kuue kontserdiga Matteo Sabattini jazziprojektis, 24.–30. I oma kvartetiga viiel õhtul Saksamaal (Freiburg, Rheinberg, Leipzig) Siiri Sisaski kavas „Siiri Sisask & jälg”, seejärel „Grupa Janke Randalu” õhtud, 10. ja 27. II aga kontserdid New Yorgis (Stella Maris ja Brooklyn Lyceum) Jocelyn Medina trios ja Adam Niewoodi ansamblis.

    Tõnu Kõrvitsal on 28. II uue teose esiettekanne Amsterdami Orgelparkis: Amstel Quartet ja organist Pieter van Dijk esitavad nende tellitud „Sketches Of Thule” saksofonikvartetile ja orelile. Ansambel mängib uusteost veel ka kevadel. Samas saalis Amsterdamis esinevad juba 19. II Andres Uibo ja Viinis õppiv viiuldaja Mari-Liis Uibo; taas me juubeliaasta kava „Hüpnotiseeriv Eesti” („Hypnotiserend Estland”) Eesti muusikast: E.-S. Tüüri „Spectrum”, A. Uibo „Bach im Spiegel” ja „Then I Saw…”, Artur Kapi „Aaria”, Pärdi „Trivium” ja „Spiegel im Spiegel”, Ester Mägi „Dialoog” ning „Kadents ja teema”, Rudolf Tobiase koraalieelmäng „Nun ruhen alle Wälder” ja Fuuga d-moll.

    Stockholmi Jakobi kirikus sisustab juubeliaktuse kontserdi viiuli-klaveriduo Kirsti ja Klarika Kuusk, esitusel Arvo Pärdi „Fratres” ja Eduard Tubina „Capriccio nr 2”. New Yorgi Eesti Majas esinevad aastapäeva-aktusel sopran Kersti Ala-Murr ja akordionist Jaak Lutsoja, New Yorgi eesti mees- ja naiskoor ning eesti kooli koor; mõlemad solistid astuvad üles 29. II ka Toronto Eesti Majas.

     

  • Puuduv paradigma: klassitsism

    Linnar Priim?

    Meistriteoste lummus. Koopia Eestis XIX sajandil. Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum Tallinn, 2005. 200 lk.

     

    “On intrigeeriv, kuidas Eesti publik Lääne-Euroopa kunstiajaloo kõige tuntumate tööde koopiatele pühendatud raamatu ja näituse “Meistriteoste lummus” 2005. aasta septembris vastu võtab,” lausub saateks Tiina-Mall Kreem. Raamatu põhiosa koosneb viiest artiklist, värvitahvlitest ja kataloogidest. Töö on korralik, kujundus kaunis (Peeter Laurits), tulemus soliidne.

    Sealsamas ütleb T.-M. Kreem, et Eesti Kunstimuuseumi teadlased võtavad ülesande anda koopiakunsti/kunstikoopia “nähtuse selgitus”. “Selgitust kui niisugust” anda pole võimalik, selgituse saab anda ainult mingis paradigmas. Järelikult tundkem huvi, millises paradigmas mõtlevad selle kogumiku autorid.

    Tiina Abeli “Kujundite grand tour. Maalikoopiad ja klassikaline traditsioon” lubab juba pealkirjas, et evitab klassikalise kunstitraditsiooni ehk klassitsismi paradigma.

    Vastavalt originaalitruuduse määrale esitab T. Abel koopiate kolmikjaotuse: translatio (täielik kattuvus), imitatio (osaline kattuvus) ning aemulatio (vabad interpretatsioonid). Sõna aemulatio kasutatakse klassitsismiteoorias aga teises tähenduses. Nagu õigesti seletab  teksti saatev märkus, tähendab ladina aemulatio “võistlemist, konkurentsi”. Sergei Averintsev eristab kaht liiki traditsionalismi, eelreflektiivset ja reflektiivset, kusjuures nende piiriks saab hilisklassikalisele ajastule järgnenud “hellenistliku klassika” ajastu. Hellenismist kuni XIX sajandini väldanud reflektiivse traditsionalismi periood tekitas žanrisisese võistluse olukorra, kus iga kunstina aktsepteeritav teos sattus võrdlusse kõikide samas žanris varemalt loodud kunstiteostega. “… Autorile on selleks tema individuaalsus antudki, et igavesti osaleda “võistluses” oma eelkäijatega žanrikaanoni raames. “Võistluse” mõiste (kr ζήλωσις, ld aemulatio) on kirjanduselu tähtsaimaid universaale reflektiivse traditsionalismi märgi all.” Seesama kultuuriuniversaal kehtis ka kujutavas kunstis, eriti ilmselt kanoonilises klassitsismis.

    Niisiis ei tohiks selguse huvides aemulatio’ks nimetada lihtsalt mingi teose “vaba jäljendust” (eriti kui vabalt jäljendatakse mitteklassikalisi autoreid nagu Gustave Courbet’d või Henri Matisse’i – lk 21-22), vaid ainult juhtumeid, kus tuvastub žanrikaanonisisese konkureerimise fakt. Aemulatio ei kuulu üldse sellesse mõistestikku, millesse ta ad hoc asetab T. Abel.

    Mis puutub translatio ning imitatio vahesse, siis need erinevad – kõige lihtsamini äraseletatult – nagu “koopia” ja “tsitaat”. Tsitaat ei saa mitte kunagi olla täpne terviku kordus, see ei saa üldse olla terviku kordus. Tsitaat on alati vaid lähteteksti osa uues kontekstis. Translatio skulptuuris oleksid “valand” T.-M. Kreemi tähenduses (lk 44) ning isegi nt Antonio Canova “Kreugase” marmorkoopia (kat nr 130). Imitatio alla kuuluvad aga antiikkujude restaureeringud – puhuti meelevaldsedki, nagu “Belvedere Apollon”, kellele on lisatud käed (kat nr 2) või “Pompeji Narkissos”, kes on lausa valesti pondereeritud (kat nr 24 ja 25; viimane neist jääb muide identifitseerimata interjöörifotol lk 47). Siit paistab, et kehva tanslatio’t saab imitatio’ks pidada sama vähe nagu viletsat lauljat isikupäraseks interpreediks. Ja “võltsing” kuulub selles mõiste­paradigmas muidugi  veatu translatio alla.

    Miks koopiat kui täiskordust peetakse originaalist kui jäljendusesemest madalamaks, sellele otsib T. Abel erinevaid seletusi ja leiab vastu­väiteid, viibides teadlasena just nagu väljaspool paradigmasid. Kuid uusaja esimene kunstiloolane Giorgio Vasari kasutab teose kunstilist väärtust analüüsides tervet rida hinnangukriteeriume, mis jäid hilisemasse käibesse ja mis annavad selge võtme ka koopiaprobleemi mõistmiseks. Nimelt ei sünni kunstiteos mitte teostusest (nagu koopia), vaid ideest (it idea), jumalikust arhetüübist, mis peegeldub kunstniku peas igast tegelikkuse (it natura) ainesest. Koopia aga sünnib ideeta – ja pole sellepärast enamat kui pelk osavus. Sest klassikaline esteetika ei kaldu koos T.-M. Kreemiga pidama “loominguliseks” “erakordset hoolikust” (lk 45) – see iseloomustagu käsitööd, mitte klassitsistlikku kunsti!

    T. Abeli arutluste paradigmavälisus ei lase selget vahet teha “kujundite rändamisel” geograafilises ruumis ja kunstiruumis. Ühel juhul on tegu ju pelga kujundite geograafilise ekspansiooniga, teisel juhul nende arenguga. Koopia teenib esimest ülesannet, aemulatio teist. Kuid see nõuaks ju­ba mõtlemist klassitsistlikus mõisteparadigmas. Sel juhul ei saaks T. Abel ka öelda, et alles fotograafia tulek teadvustas “klassitsismi kui idealiseerimise ning abstraheerimise süsteemi” (lk 22) – klassitsistid teadsid juba ammu enne XIX sajandit, et nad tegelevad nimelt idealiseerimisega!

    Samuti tuleks vahet teha klassitsismil, mis jäljendas antiikkunsti, ning akademismil, mille kultuskujuks sai Raffael. Raffaeli suhe antiikkunstisse on äärmiselt pinnaline. Tema loomingu seostus antiikkunstiga, mille T. Abel võtab ette ühe põgusa ja mitte väga asjatundliku lausekese põhjal Jean-Auguste-Dominique Ingres’i märkmetest (lk 23), jääb enam kui riskantseks. Meenutagem, kuidas juba Johann Joachim Winckelmann pidi vingerdama ja valetama, et üldse kuidagi Raffaeli loomingut antiikkunsti konteksti viia! Raffael ei olnud antiikklassitsist, ta lõi oma, kristliku klassitsismi, millest sai XIX sajandi akademismi osa. Seetõttu ei sattunud bolognalastega konfrontatsiooni mitte akademism (lk 165), vaid antiikklassitsism ja seetõttu pole õige “klassitsismi ideaaliks” nimetada “akademismi nõuetele vastavat Kristuse näotüüpi” (lk 26) – Kristuse näotüüp pole iialgi olnud klassitsismi ideaal!

    Mis puutub G. Vasarisse ja J. J. Winckelmannisse, siis mälestus nendest näib olevat tänaseks kustunud. Kuidas muidu saaks T.-M. Kreem nimetada XIX sajandit “kunstiteaduse sünni sajandiks”?

    Klassitsismiparadigma puudumine lubab T. Abelil “uusklassitsismi” iseloomustada ühtaegu “monotoonselt malbena” ja “romantiliselt tundeküllasena” (lk 29)! T.-M. Kreem aga, rääkides “1860. aastatel alanud valandi väärtuse langusest” (lk 46), jätab kahe silma vahele koopiate püsiva tähtsuse akadeemilises kunstikoolituses. École des Beaux-Arts’i reform 1863. aastal ei muutnud selles ju mitte midagi – enne viimasesse, aktiklassi jõudmist tuli edaspidigi kannatlikult joonistada inimkeha skulptuurjäljendite järgi. (Teda korrigeerib erudiidina Mai Levin lk 10 – 12, 152, 172.)

    Filoloogile on võõrastav lugeda kunstiteadlase arutlusi Campe sõnaraamatu vokaablite üle. Loomulikult tähendab saksa eesliide nach- “järele-(tegemist)” ja järeletehtud pilt (Nachbild) on täpsuselt seesama mis järeleluuletatud luuletus ehk tõlge (Nachdichtung). Paul Ariste juhtis omal ajal tähelepanu, et Baltikumis oli olemas isegi saksa “järelkeel” (Nachsprache), s.t “vabas töötluses” saksa keel. Et Abbild seevastu tähendab “reprot”, pole samuti mingi ime. Filoloogilise dileteeringu asemel võinuks rääkida pigem relatiivses skaalas, “lähteobjektist” ja “sihtobjektist” kui düaadist, mis tekib kopeerimis- või jäljendusahela iga kahe järjestikuse lüli vahel ja mida seob teatavat tüüpi transformatsioon (vrd lk 46).

    Kirjandusteaduses räägitakse ka juba ammu “autorikujundist”. Seepärast ei mõju kuigi oluliselt ka Rosalind Kraussi avastus “autorsuse mõiste asendusest autorifunktsiooni mõistega”, mis T. Abelile näib muljet avaldavat kui miski uudisasi. Aga “autorifunktsioon” üksi ei seleta mitte midagi – täpsustada tuleb, et klassitsismi paradigmas lahutab see originaali ja koopia: algupärane autor (Ric­hard Hamanni tabava väljendi kohaselt) “ulatab oma konstrueeritud kehad vaatajale vastu”,
    hõõrub oma autor olemist talle nina alla, kuna aga kopist oma autorsust jõudumööda varjata püüab ja võltsija üldse peidab.

    Et tegu on teadusliku väljaandega, siis olgu ära märgitud ka mõned trüki- ja pisivead. “Niobiidi” illustratsiooni number (lk 42) on 63. “Otricoli Zeus” omistatakse traditsiooniliselt Bryaxisele (lk 39, 153) – tolle nimest on saanud juba teosenime osa. Joseph von Kopf oli Deutschrömer, seega mitte “Saksa roomlane” (st Saksamaal elav roomlane – lk 35), vaid ikka “Rooma sakslane” (s.t Roomas elav sakslane). Delacroix’ eesnimes (lk 21) peaks olema accent grave, Allori eesnimi (lk 27) ilma h-ta. Walter Benjamini essee peakiri (lk 18) on eestindatud ingliskeelse tõlke mõjul ebatäpselt, itaaliakeelsed teosenimed (samas) on antud pigem ümberjutustuses (Nacherzählung!) kui tõlkes. Samasse žanrisse kuulub Raffaeli “Disputà del Sanctissimo Sacramento” itaaliakeelne pealkiri kataloogis (lk 156).

    Nii paksu ja põhjalikkust püüdleva teose puhul tuleb selliseid pisiasju ette ikka, seepärast ärgu võetagu neid tähelepanekuid mitte millegi muu kui märgina, et retsensent luges teost huvi ja hoolega, olles autoritele tänulik mitmete nende kirjutistest inspireeritud mõtete eest.

  • Tartumaa kultuuripärandi aasta avapidu “Pulmalaat: pakulõhkumisest titemähkimiseni”

    Marju Varblane

    Tartumaa Kultuurikoda ja Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts kutsuvad Tartusse Tasku keskusesse tutvuma 2013. aasta Tartumaa tähtsamate kultuurisündmuste ja tegijatega. Samal ajal, kui laadal kaubeldakse omakandi käsitööga, rullub külastajate ees lahti eesti pulmatraditsioon – ikka laulu ja tantsuga!

    9. veebruaril kell 11.00 – 16.00 tutvustavad Tartumaa vallad Tasku keskuse aatriumis toimuval pulmalaadal alanud aasta olulisemaid sündmusi, põnevaid kohti ja inimesi. Laadale omaselt esitlevad oma kaupa Tartumaa käsitöölised, põllu- ja muidumehed. Pakutakse rahvuslikus stiilis riideid ja kodutarbeid, puidust käsitööd ja omapäraseid aksessuaare.

    Kell 12.00 algab ühtseks lavastuseks koondatud pulmamäng, kus Tartumaa vallad tutvustavad pulmakombestiku erinevaid osi, kõrvutades oma piirkonna vanu ja praeguseid traditsioone. Kuulda saab ka selle peo tarbeks kogutud rahvapärimust kohalike pulmatavade kohta Tartumaal, mille kannavad ette päevajuhid Astrid Hallik ja Ants Johanson.

    Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi projektijuhi Marju Varblase sõnul on pulmalaat ergutanud Tartumaa omavalitsusi loovalt koostööd tegema ning oodata on üllatusi täis päeva. “Kõige enam soovin, et iga pulmalaada külastaja viiks endaga kaasa mõne Tartumaa kultuuripärlitest, olgu selleks siis kindapaar, eriline emotsioon või tarkusetera.” Ilmselt ei jää pulmamäng pelgalt etenduseks, mida laadakülastaja eemalt jälgib, ning nii mõnigi möödakäija võib end ootamatult leida peiupoisi, pruuttüdruku või isegi peategelaste rollist.

    Toetajad ja koostööpartnerid: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tasku keskus, Tartumaa Kultuurikoda, Horeca Service, Tartumaa omavalitsused, Tartu Postimees, Tiigi Seltsimaja, Bookmill.

    Pulmalaadaga seotud tegevusi aitavad jäädvustada Tartumaa noored kultuurikajastajad juhendaja Tiit Helmi käe all.

  • Kuidas raha küsida?

    Evi Arujärv

    Need olid humoorikad finessid. Arutelu aluseks oli Austria Muusika Infokeskuse direktori Peter Rantasa ettekanne, teemaks kolm aastat kestnud põhjalik kampaania austria muusika kaitsmiseks ja edendamiseks. Kampaania hõlmas teemasid muusikaharidusest muusikatööstuseni ja realiseerus pärast edukat parlamendilobi riigitoetusega projektides ja seadustes. Rantasa andis nõu: poliitik on ka inimene, talle tuleb läheneda austusega, kõnelda õigete inimestega, rääkida lühikeste lausetega, edastada üks sõnum  korraga ja seda visalt korrata, tuleb vältida negatiivseid sõnumeid võimalike konkurentide kohta, ühendada jõud ja leida ühisosa, sõnumiviijana kasutada respekteeritud persoone, leida ka avalikkuse toetus jne – turundusliku mainekujunduse põhitõed. See kõik meenus mulle seoses kirjanike hiljutise pöördumisega, kus võib aimata põhiseaduse üldteada formuleeringu paatost. Tõtt-öelda mõjuvad kõik selles laadis avaldused tõeluse taustal ebaveenvalt. On ju loovkultuuri eristaatus turu ja demokraatia tingimustes  siiski vaid fiktsioon.

    Reaalselt on kultuurisfäär vaid üks huvigruppidest, kes peab eesmärkide teostamiseks läbima „demokraatliku avalikkuse”, majandusliku enesetõestuse ja poliitika kadalipu. Ja kakskümmend aastat „turgu” tähendab seda, et iga ambitsioon, mis ei vasta tänaseks inimeste ajukurdudesse vermitud nõudlusepakkumise skeemile, langeb automaatselt lihtlabase sotsiaalabi kategooriasse (kerjus või luuser). Muidugi leiab veel publikut vanadele vaimsuse ja valgustuse kategooriatele. Edetabelite tipud, mis pritsivad  näkku pori ja okset, ei paku sellele aga eriti katet. Võib kõnelda üldistest inimlikest väärtustest. See aga tähendab normi – ja konkurentsiühiskonna egotrip, mis ei austa inimlikkuse norme, õilmitseb ju ka kunstiloomingus. Kuna kultuur ise on läbi kasvanud turuühiskonna hoiakutest ja avalikkusele on „nähtav” just see eriti läbikasvanud osa, siis ei mõju vana retoorika kuigi veenvalt. See on näha netikommentaaridest.

    Mis puutub poliitikusse, siis tema on nõus rahast rääkima, kui tegemist on „nähtava” kultuuriga. Seda on kolme sorti. Esimest võiks nimetada piilumiskultuuriks, kus vahendatakse privaatsfääri ja sotsiaalpornot. Mõnikord nimetatakse seda ka esteetiliste piiride avardamiseks või sotsiaalseks kunstiks. Vanasti arendasid seda pahelised aristokraadid või hingelt revolutsionäärid. Esimesel juhul see toetust ei vajanud, teisel juhul ei saanud. Praegu on suur osa sellest kommertsiaalselt edukas ja seega ei ole toetamine justkui põhjendatud. Raha lõhn annab sellele poliitiku silmis siiski autoriteedi, mis võib sisse tuua ka lisaraha.  Kultuuri teisest servast leiab eelmisega võrreldes peaaegu nähtamatu elitaarse loomingu. Selle materjaliks ei ole kare sotsiaalne tõelus ega isegi mitte abstraktne „aine” (näiteks heli kui akustiline materjal), vaid intellektuaalsed struktuurid, esteetilise taju mehhanismid või puhas tunnetus. Selline on näiteks osa eesti nüüdismuusikast, multimeedia- ja tegevuskunstist. Paradoksaalselt annab sellele poliitiku silmis teatava autoriteedi globaalse koguduse olemasolu ja religioosne suletus. Muidugi teada meeldib poliitikule kõige rohkem kõik  see, mis on seotud massirituaalide ja kollektiivse ekstaasiga: sambad, laulupeod, pühakute elulood ja mitut masti „õukonnamuusika”, mida annab majapidamises kasulikult tarvitada. Seega, mõeldes sellistele asjadele nagu avalikkus ja poliitika, oleks kultuuri tarbeks raha küsima minnes alati kasulik järele mõelda, mis see on, mille jaoks küsitakse, kas sotsiaalne puue, tööstusharu, massieufooria tööriist, rahvusvaheline luksuskaup või mingi muu asi. Kui sellest reaalset kasu ei olegi, siis vähemasti annab see teatava  enesetunnetuse. Ja hiljem on selge, mille eest sõimatakse.

  • „Täiuslik vaikus” – kõrgdestilleeritud festival

    Tui Hirv

    Reedel (15. II) esines Tallinna Jaani kirikus kvartett Nostalghia kavaga „Laul Tarkovskile”. Pianist ja helilooja François Couturier kirjutas Andrei Tarkovski filmidest inspireerituna helilised poeemid, mis ei ole mõeldud filme illustreerima, vaid liikuma edasi neist laetud intellektuaalses ruumis. Ansambli koosseis (klaver, tšello, akordion, sopransaksofon) võimaldab kasutada väga laia kõlavärvide paletti. Vihjed Bachile on siin viimistletud, kõla hõre ja liikuv, viimanegi nüanss kaalutletud nagu kokal, kes teeb gurmaanile magustoitu. Mängijate omavaheline suhtleminegi muusikas on väga peen, nad vahetavad pilkude ja heliliste žestidega võrratuid finesse. Õhkõrn kooslus hingab nagu üks ja sama pill. Kohati pole muusikal otsa ega äärt: see on otsustusvõimetu ja kaootiline, siis laseb aga otsekui uitmõtetest lahti ning on jälle konkreetne. Pillid lisanduvad üksteisele aegamööda ja ettevalmistatult. Motiivid on dubleeritud nii, et nad koos moodustavad mingi kolmanda tämbri, mis ei kuulu ühele ega teisele pillile.

    Akordion (Jean-Louis Matinier) kõlab ambivalentselt. ühtaegu nagu elektriorel arhailisest kosmoseteemalisest filmist ja Champs-Elysées’ tänavamuusika. Akordion ja saksofon ei ole ju mingid kirikus mängimise pillid, aga sellel kontserdil ei tuleks kellelegi pähe nii väita. Couturier haarab klaverit kuidagi isemoodi, seal on vana kooli jazzi löögivalmidust ja minimalistlikku materjali. Sopransaksofon (Marc Larché) seisis ülejäänud ansamblist eemal ja suhestus nendega nagu üle fjordi. Tšello (Anija Lechner) mängis üksi rammusalt justkui terve orkester.

    Kui öelda selle muusika kohta midagi üldistavat, siis vahest oleks see meditatsioon, kus tuli ette jagelusi ja tangointonatsioone. Otsekui oleks tegemist aruteluga kohvikulaua ääres, kus tekib igasuguseid mõtteid. Muusikaline materjal on vaheldumisi komplitseeritum ja lakoonilisem – just nii, nagu kuuldelävi vastu võtab ja ruum mahutab, enne kui kõlamass liigselt küllastub. On torme ja raugemisi ning uusi algusi. Ja kui sinna Tarkovski filme veel kõrvale näidata, saaks kokku päris tiine koosluse.

    Laupäeval (16. II) viis Anouar Brahemi trio meid Mustpeade majas rännakule Sahara kõrbe. Lautotaolise oud’i mängija Brahem võttis oma muusikat esitama juba tuttava pianisti Couturier’ ja akordionimängija Matinier’. Pimedas saalis sinise valguse käes elustus kurblik-nõtke pealakke paistva päikese, pragunevate saviväljade ja kuumaks köetud tänavakivide muusika, kus linn on päeval inimtühi ja elustub alles õhtul, kõigil on kiire, ja ometigi aega. Põhja-Aafrika ja prantsuse kultuuri tihe läbikäimine on rikastav mõlemas suunas. Emamaal pole endistelt kolooniatelt muusikasse impulsse üle võtta mingi küsimus. Araablus nihkub Euroopa linnadesse immigrantidega üsna jõuliselt: melanhoolsuse ja traditsioonidega ühelt, lärmakuse ja tõrksusega liigkorraldatuse suhtes teiselt poolt. Kontserdi publik oli nagu ära tehtud: rohkem kui tavaliselt oli tumedaverelisi, inimesed liikusid ja hingasid muusikaga koos.

    Ka siin on pillidel küllalt iseseisvust ja koos kõlavad nad veel hoopis kuuendat moodi. Muusikas on ka aeglase tempo juures mingi kirglik jonklevus, mida kuulates on keeruline ihuliikmeid paigal hoida. Oli aimata Lähis-Ida laade, aga harmoonias ja staatilisuses ka midagi hispaanialikku, à la Raveli „Pavaan surnud printsessile“. „Amélie” filmi soundtrack kangastus samuti siin-seal. Brahem ümises oma kaeblikule pillinäppimisele unisoonis kaasa. Koos klaveri ja akordioniga moodustus kaeblik vürtsilõhnaline meditatiivne lumm, mis ei muutunud hetkekski üksluiseks. Ent elekter oli õhus.

    Nik Bärtschi ansambli kontsert 17. II oli tõeliselt terav elamus. Rock Café iseenesest on koht, kus on hea korralikku mürtsu teha, ja just seda pärast hillitsetumaid ja akadeemilisemaid kontserte vaja oligi. Kui te selle sissejuhatuse peale mõtlete, et kõlas midagi lohakat ja räpast, siis eksite rängalt. Muusika oli väga koordineeritud. Lihtsalt pillid olid valjemad ja tunnetus mässajalikum ning raudses pulsis ja ostinaatsetes kordustes, mille najal see jazz-minimalism-ja-veel-mingi-stiil koos püsis, oli olemas kogu elujõud ja sõjakus, millele viitab ansambli nimi Ronin – jaapani vaba sõdalane.

    Laval hakkas esimesena silma väga kirev instrumentaarium: mitmed klahvpillid, trummikomplekt (Kaspar Rast), löökpillid, millest mõnele ei oska nimegi anda, basskitarr (Björn Meyer) ja bassklarnet, mis oli pikem kui mees, kes seda mängis (ja Sha pole teab kui lühike). Kogu festival paistis silma läbimõeldud valguskujundusega, aga seda, mis toimus Ronini kontserdi ajal, võib võrrelda esmaklassilise teatrietendusega. Šamaanitrumm oli läbi valgustatud, nii et naha ebatasasused mõjusid pimedal laval täpselt nagu kuumaastik, lillad luminofoortorud aga nagu „Tähesõdade” valgusmõõgad. Nik Bärtschi kiilas pea ja laiad sõdalasepüksid mängisid samuti meeleolule kaasa.

    Mõnes mõttes töötas ansambel motoorselt nagu tehas, otsekui oleks neil plaan täita. Selle katkematu, ent tihedusele vaatamata pigem stoilise kui rutaka liikumise juures oli emotsionaalne laeng aga nii tugev, et võttis hinge kinni. See muusika haaras endasse jäägitult, seda ei saanud passiivselt kuulata. Mängijatel oli hämmastav võime tuua ühe takti sees kuuldavale nii erinevaid helisid mitmel pillil korraga (Andi Pupato mõjus löökpillidel visuaalselt nagu esimese kategooria baarmen) ja igaüks omas meetrumis (tantsides oleks raske olnud otsustada, kelle rütmist lähtuda). Stiilide paljusus, professionaalsus neist igaühe esitamisel ja veenvus nende segamisel avaldasid sügavat muljet – seda muusikat oleks tahtnud kuulata hommikuni.

    Kui mõelda, mis ühendas kuuldud kontserte, siis ilmselt eelkõige pikad lood ja lõputu kulgemise tunne, samuti kangekaelsus stiililisele määratlusele allumisel. Andekatele, isepäistele, kuid laitmatu ettevalmistusega muusikutele olid loodud kõik tingimused, mis kajastus esmaklassilises tulemuses. Festival oli läbinisti elitaarne ning avardas Tallinna kontserdikülastajate muusikalist kogemust tuntavalt. Loodetavasti jätkab festival ka järgmistel aastatel.

     

     

  • Pealelend

    KARL TAMBERG

    30 aastat tagasi (1974) peeti Ameerikas esimene rahvusvaheline puuetega inimeste kunstifestival. Nüüd toimub see iga viie aasta järel: kümme aastat tagasi oli Brüsselis, viie aasta eest Los Angeleses ning tänavu juunis Washingtonis. International VSA Arts Festival?il (VSA ? Very Special Art = väga eriline kunst) on esindatud kõik kunstiliigid: kirjandus, teater, muusika, kujutav kunst jne.

    Festivalist osavõtuks saatsid eri riikide puuetega inimeste kunstiühingud Washingtoni kunstnike tööde slaidid, mille alusel rahvusvaheline þürii tegi valiku. Eesti kolme puuetega kunstniku hulgast valiti näitusele kaks Sören Heinpalu värvilist joonistust. Põhjamaadest olid festivalile kutsutud veel Taani puuetega kunstnikud.

    Washingtoni lendasid Eestist Sören Heinpalu koos oma ema psühholoog Anu Heinpaluga, Viljandi Keldristuudio juhataja Malle Saarelaid ja mina. Lennukipiletite eest maksmisel aitasid meid Kultuurkapital, Kultuuriväärtuste Amet, Tallinna Peeteli kogudus jt. sponsorid.

    Ürituse avatseremoonia toimus John F. Kennedy Keskuse kontserdihallis, kus Eesti delegatsiooni sinimustvalget lippu kandis Sören Heinpalu. Festivalil nähtu jääb kauaks meelde. Eriti meeldisid mustanahaliste pimedate muusikute esinemised ja Islandi vaimupuuetega inimeste teatritrupp Perlan, kelle kutsusime ka Eestisse esinema.

    Miks valis þürii festivalile just Sören Heinpalu joonistused?

    Sörenil on iselaadne maailmanägemine. Tema piltidel on fantastilised linnud, kolme- või kuuejalgsed kassid… Kompositsioon on igati paigas, värvid soojad ja elurõõmsad. Tema pildid tunneb teiste seast ära.

    Kuidas elab Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühing?

    Ühing sündis 1998. aastal ja mind valiti selle juhatajaks. Meie põhieesmärk on puuetega kunstike avastamine, õpetamine ja arendamine, nende kunsti tutvustamine. Alustasime nullist, kuid nüüd tuntakse meid juba rohkem. Igal aastal oleme korraldanud maalilaagri, tänavu oli see Türil. Osavõtjaid on olnud Lätist, Soomest, Prantsusmaalt, tänavu ka Rootsist. Eestis korraldasime ka noorte puuetega kunstnike rahvusvahelise näituse pealkirjaga ?Eriline kunst?. Tallinnas (Lai tänav 3) avasime Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühingu kaupluse Hingesilm. Vaatame, kuidas see end õigustab.

    Meie ühingu suur unistus on avada Tallinnas puuetega inimeste kunstistuudio, kus stuudiolasi juhendaksid professionaalsed kunstnikud. Häid mõtteid andis Washingtonis festivali konverentsisaalis kuulatud hollandlase Max Zimmermani selleteemaline ettekanne.

Sirp