Anderseni tekstid on tunduvalt mitmekihilisemad ja sügavamad, kui oleme harjunud arvama. Kui tänapäeval ruulivad sci-fi, fantasy ja muud imelood räägivad enamasti hea ja kurja vastandusest või igavese õnne ja armastuse valemitest, siis seal käsitletakse ka inimolemise sügavamaid probleeme, otsitakse vastust igavikulistele küsimustele inimeksistentsi ja ümbritseva maailma olemuse kohta või analüüsitakse ühiskonna võimusuhteid.
Lugemine kui tekstiloome
Tänapäeva kirjandusteaduses on levinud arusaam, et lugemine on teksti ja lugeja dialoog. Võib arvata, et näiteks taanlased reageerivad Anderseni muinasjuttudele teisti kui eestlased või ameeriklased. Ootuspärane on ka see, et tänapäeva lugeja võtab Anderseni tekstid vastu teistmoodi kui kirjaniku kaasaegne, sest ta suunab neile oma ajastutüüpilise vaatepunkti. Oluline on siinjuures teadmine, et teksti tähendus tekib alles siis, kui lugeja tekstile n-ö reageerib, rakendades lugedes oma teadmistepagasit, kujutlusvõimet, varasemat lektüürikogemust jms. Sealjuures on tal mõistagi abiks tekstis olevad signaalid, pidepunktid ja nende vahele jäävad tühikud või määratlematuse kohad, nagu ütles tuntud retseptsiooniteoreetik Wolfgang Iser. Kui lugeja reageerib teksti üleskutsele need tühikud või määratlematuse kohad täita, siis osaleb ta aktiivselt tekstiloomeprotsessis, mille käigus omandab tekst (tema jaoks) tähenduse. Iga uue lugemisega tekib seega uus tähenduskiht ja tekst sünnib justkui uuele elule.
Anderseni muinasjutud – tõsi küll, mitte kõik 154 – on ajaproovile hästi vastu pidanud. Tema tekstide populaarsus seisnebki tõenäoliselt selles, et temaatilised pidepunktid, mida nad pakuvad, on universaalsed ja üldinimlikud, et mitte öelda arhetüüpsed, võimaldades nende vahele jäävad tühikud täita individuaalse kogemusega.
“Lumekuninganna” mitu palet
Kirjandusloolased on Anderseni muinasjutuloomingu jaganud tinglikult kaheks: rahvajutuainelisteks lugudeks, mida ta isikupäraselt töötles ja teisendas, ning originaalseteks kunstmuinasjuttudeks, milles esineb samuti pärimuslikke motiive, kuid mis on sulatatud uudseteks ja omanäolisteks tervikuteks. Just kunstmuinasjutud kõnetavad eelkõige täiskasvanut lugejat: need on sageli sügavalt filosoofilised või tugevalt religioosse alatooniga, mõnikord teravalt ühiskonnakriitilised või lahkavad isiksuse kujunemise keerdkäike. Võib oletada, et algajale lugejale jäävad tabamata ka Anderseni loomingut punase niidina läbivad kunstniku saatuse ja kunstiloome lõputud nüansid.
Anderseni üks tuntumaid tekste, 1844. aastal ilmunud muinasjutt “Lumekuninganna. Muinasjutt seitsmes loos” näib esmapilgul loona kahe lapse, Kaj ja Gerda sõprusest, millele kuri Lumekuninganna üritab kiilu vahele lüüa. Gerda ennastsalgavad ja väsimatud otsingud sõbra leidmiseks kannavad lõpuks vilja: headus võidab kurjuse, sõprus ükskõiksuse ja kalkuse. Kuid muinasjuttu võib vaadelda ka kui arenguromaani või kui sügavalt religioosset teost, mis räägib sellest, et tee Jumala ja iseendani kulgeb ainult armastuse ja hingesoojuse kaudu. Muinasjutu proloogis on juttu sellest, kuidas saatan koos käsilastega kõverpeegli abil maailma moonutab ja inimeste üle nalja heidab. Ühel päeval otsustavad kurikaelad isegi inglite ja Jumala üle irvitada, kuid naerukrampides vääneldes ei suuda nad peeglit kinni hoida ja nii pudeneb see sadadeks miljoniteks tükkideks maailma laiali. Üks neist kildudest satub väikese Kaj silma ja teine südamesse. Hoolivast ja südamlikust poisist saab päevapealt üleolev jõhkard, kelle mänge ja tegemisi juhib külm mõistus. Kaasaminek Lumekuningannaga, kes on tarkuse, kunstlikkuse ja eluvõõruse võrdkuju, on Kaj metamorfoosi loogiline jätk. Ka valge kaunitari lossis tegeleb poiss hommikust õhtuni “mõistuse jäämänguga”, mille eesmärk on kokku saada sõna “igavik”, Jumala sünonüüm.
Kajd otsima asuv Gerda läbib oma teekonnal samuti mitu arenguetappi, küpsedes nii naise kui ka inimesena: vana naise ahvatlevalt kaunis lilleaias lilledega vesteldes kuuleb ta mitmeid ilusaid ja traagilisi armastuslugusid ning mõistab, et armastab Kajd. Selle armastuse sümboliks on punane roos, mida ta teiste õite hulgast otsib. Selgelt erootilise konnotatasiooniga on ka punased kingad, veretavate marjadega põõsas ja röövlitüdruku terav nuga, mis Gerda teele satuvad, rõhutades, et tegemist ei ole mingi lapseliku kiindumusega. Lugeja, kes on tuttav feministliku kriitika põhiseisukohtadega, märkab siinkohal kindlasti, et Gerda arenguloo märksõnadeks on “kehalisus”, “emotsioonid” ja “kohanemisvõime”; Kaj teekonda iseloomustavad aga ratsionaalsus, individuaalsus ja püüdlemine vaimu sfääridesse. Siiski mõjub mõnevõrra üllatavalt tüdruku aktiivne tegutsemine ja poisi passiivsus, kuid dekonstruktiivse feminismi seisukohast vaadatuna on see loogiline – naisel on midagi, mida mehel ei ole. Alles naise ja mehe kaksikliit muudab mehe täiuslikuks.
Jutustuse lõppu, mida toetab vanaema piiblitsitaat ja laulusalm Jeesus-lapsukesest, võib interpreteerida kui religioosset-filosoofilist kojujõudmist: Gerda ja Kaj on leidnud võtme igaviku mõistmiseks, neist on saanud Jumalariigi kodanikud. Sealjuures võib muinasjutu moraali sõnastada nii, et tee Jumalani ei vii mitte läbi mõistusepäraste arutluste, tühja toreduse ja hiilguse, vaid läbi armastuse, hoolivuse ja südamlikkuse. Ent samavõrra veenev näib ka arengu- ja sotsiaalpsühholoogiline seletus – tagasi koju jõudes on lapsed vaimselt küpsenud, nad on leidnud tee iseendani ja ühtlasi on neist saanud soolised olendid: mees ja naine.
Antud muinasjutu puhul torkavad nii mõnelegi lugejale küllap silma intertekstuaalsed seosed, mis teksti teiste omalaadsetega ühendavad. Näiteks võimaldab Anderseni muinasjutt tõmmata paralleele kuulsa saksa romantiku Novalise 1802. aastal ilmunud teosega “Heinrich von Ofterdingen”, mis räägib noorest andekast kunstnikust, kes on läinud suurde maailma ennast otsima ja saama kinnitust oma kunstnikuandele. Teel kohtub Heinrich luuletaja Klingsohriga, kes pühendab noormehe poeesia, eerose ja armastuse saladustesse. Ta jutustab kunstnikuhakatisele allegoorilise loo, mis sarnaneb hämmastavalt palju nii “Lumekuninganna” looga kui ka nende lugudega, mida jutustavad Gerdale lilled vana naise lilleaias.
Ja loomulikult ei ole võimalik märkamata jätta mitmeteks osadeks jaotatud teksti rohkeid seoseid klassikaliste muinasjutumotiivide ja -elementidega. Olgu selleks siis kadumaläinu otsimine, võlumine ja sellest vabanemine võtmesõna abil, rääkivad ja abistavad loomad, printsessi kosimine, head ja pahad nõiad, röövliromantika jne. Anderseni muinasjutt on mitmekihiline ja pakub veel tänapäevalgi hulganisti tõlgendusvõimalusi igas vanuse- ja küpsusastmes lugejale.
Elu on kannatus, kuid (kas) kannatusest on väljapääs
Religiooni teema esineb muude motiivide või teemadega läbipõimunult ka paljudes teistes Anderseni muinasjuttudes. Nii näiteks vastandab muinasjutt “Tütarlaps väävlitikkudega” maist ebaõiglust ja taevalikku õndsust; lugu pealkirjaga “Teekaaslane” räägib heategudest ja leplikust meelest, mis saab tulevikus kuhjaga tasutud. Muinasjutus “Lugu ühest emast” on juttu aga ennastohverdavast emaarmastusest, mis peab leppima lapse surma paratamatusega, sest vastasel korral tekitaks ta teistele emadele suuri hingepiinu. Mitmes Anderseni loos on õige eluhoiaku küsimus seotud teispoolsuse teemaga või viimsepäeva kohtuga, kus igaühel tuleb oma tegude eest vastutust kanda. On päris kindel, et seda laadi tekstid, mis mõjuvad kohati süngena ja jäävad oma religioosse tausta poolest tänapäeva lugejale ehk kaugeks, ei kõneta väikesi lugejaid.
Anderseni mõtisklustes on aga sageli märgata pessimismi. Muinasjutus “Tigu ja roosihe
kk” on kokku viidud elu siblimisi ja sagimisi mõttetuks pidav tigu ning teiste rõõmuks ja rahuloluks õilmitsev roosihekk. Samal ajal kui maailmapõlgur tigu saadab päevi õhtusse endasse vaatamise ja oma eksistentsi üle juurdlemisega, pole roosihekk kordagi selliste süvarefleksioonidega tegelenud ega endalt küsinud, milleks, kellele ja kuidas ta õitseb. Kuid vahet pole, sest ühel heal päeval saavad põrmuks nii sügavamõttelised ja kõrgeandelised natuurid kui ka need, kes naiivselt ja muretuna läbi elu sammuvad – kõlab jutu lõpu resigneerunud tõdemus. Ühe traagilise eneseotsingu või õigemini -kaotamise loo esitab Andersen muinasjutus “Vari”. Tegemist on teisiku-motiivi kirjandusliku edasiarendusega, mille sarnaseid tunneb maailmakirjandus rohkesti – inimese lõhestumine ühiskondliku surve all. Tekstist leiab nii rahvapärimuslikke uskumusi selle kohta, kuidas inimene omandab unenäos, varjus, peegelpildis või isegi portrees teise mina, kes on sama elav ja täieõiguslik inimese osa nagu tema tegelik minagi. Kuid esindatud on ka kaasaegsemad, psühholoogiliselt motiveeritud mõttekäigud. Kaugelt põhjamaalt lõunasse kolinud õpetlane kaotab oma varju, kes loo arenedes järk-järgult iseseisvub, edukaks ja rikkaks inimeseks muutub ning jutustuse lõpus päris-mina kohale asub ja selle isegi hukutab. Varjukujundit võib interpreteerida mitmeti, kuid üks võimalus on näha temas õpetlase täitumatuid soove ja unistusi, mis tegelike võimaluste ja olukorraga vastuollu sattudes paisuvad üha suuremaks ja taltsutamatumaks. Lõunamaal viibides kogeb õpetlane inimeste poeetilisust, loomingulisust ja andekust ning soovib ka ise sellest osa saada, ent keegi ei taha enam lugeda tema kirjatöid tõest, headusest ja ilust ning mees kaotab üha enam avalikkuse tähelepanu. See lugu räägib inimese tunnustusvajadusest ja sellest, kui keeruline on õpetlase või kunstiinimese elu majanduslikku heaolu ja välist sära hindavas ühiskonnas. Võimalikel psühhoanalüütilistel seletustel ma siinkohal ruumipuudusel ei peatu.
Kunstita ei ole elu
Kuigi vaimuinimese või kunstniku saatuse teema on Anderseni loomingus läbiv, võib arvata, et oma kõikides nüanssides see algaja lugejani ei jõua. Sageli on muinasjutukuningal kunsti või kunstniku allegooriliseks võrdpildiks kaunilt lõõritavad laululinnud või lopsakalt õitsvad lilled, kuid leida võib ka otseütlemisi, nn inimkunstnike lugusid. Anderseni poetoloogiliste teemade valik on lai: ta räägib kunstiinimese rollist ja positsioonist ühiskonnas (“Ööbik”), arutleb selle üle, mis on vajalik, et sünniks mõni maal, laul, luuletus või muusikapala (“Pronkssiga”; “Leedrimemm”), pajatab oma kujunemisteest (“Peer Õnneseen”) ja kirjanduslikest eeskujudest (“Roos Homerose haualt”). Tema tekste lugedes võib veenduda, et kunstiloomeks ei ole palju vaja – vaid veidi tähelepanelikkust looduse ja inimeste vastu, elavat kujutlusvõimet, südameheadust ja loomulikkust. Kuid pildid, mida ta maalib elust, kus puudub poeesia, tekitavad kõhedust: inimesed haigestuvad, lilled lasevad kurbusest oma käharpead longu, linnud vaikivad, kõik ümberringi sureb.
Mees pildil on Taani Andersen, kes maist septembri lõpuni juhtis Kopenhaagenis turistidele mõeldud linnaekskursioone H. C. Anderseni jälgedes. Lilla kuue ja kõrge torukübaraga soliidne härrasmees mõjus nagu magnet. Anderseniks kehastunud ja selleks avalikkuse ees ka jäänud näitleja juhatas kõige erinevamate rahvaste turismirühmi tutvuma kuningliku ja romantilise Kopenhaageni, muuseumide ja kirikute, kuningliku raamatukogu aia ja uue kuningliku raamatukoguhoone, kaunite kunstide akadeemia, kuningliku teatri, Anderseni kujuga… Augusti lõpul Kopenhaagenit külastanud Vilde-klubilastel (pildil Livia Viitol) õnnestus teda kohata täiesti juhuslikult Marmorkiriku trepil. Kuulnud, et oleme Tallinnast, ilmus Anderseni näole uudishimulik ilme ning aval naeratus – koos käepigistuse ja kindla sooviga kohtuda uuesti. L. V.
Taani Kultuuri Instituudi juhataja Milvi Teesalu, missugune Anderseni muinasjutt teile kõige rohkem meeldib?
Elu on kui muinasjutt. Minule oli tänavusel muinasjutumeistri juubeliaastal suurimaks avastuseks meister ise – tema elu kulg ja tema enese olemus, mis muinasjuttudele aluse, sisu ja vormi andsid. Taanlased võivad tõega uhked olla, et Hans Christian sündis just seal, sest tema enese unelmate maa oli Itaalia oma sillerdava päikesesära ja ajalooliste paikadega. Täna kuulub Andersen kõigile, muinajutuvestja lood on levinud üle maailma nii nagu ei ühegi teise kirjamehe looming. Meie kõigi padjajuttudeks on kindlasti olnud lugu, mis kunagi Anderseni käega kirja pandud.
Muinasjutt tabas mind siinsamas Eestimaal – Anderseni aasta käigus. Möödunud sügisel, innustades kirjaniku juubeliaastat tähistama, ei osanud ma ettegi kujutada, milline sündmusi täis aasta sellest tähtpäevast kujuneb. Ma olen võlutud laste kujutlusvõimest, õpetajate ja lasteaiakasvatajate tragidusest, kirjandusteadlaste süviti pühendumisest, kohalike vallaametnike ja volikogude siirast positiivsusest, tõsiste äriettevõtete toetusest, riigiteatrite ning truppide ettevõtlikkusest, kultuuriasutuste ning erinevate institutsioonide kaasatulekust. Imeline. Imesid pidi aga ainult muinasjuttudes juhtuma.
Hans Christian Anderseni juubeliaasta on sisult üdini positiivne. Seetõttu on võimalik, et lastekirjanduse teabekeskuse esseevõistlusele ja tegelaskujude konkursile nii palju töid laekus; et rahvusraamatukogu ja kunstnike ühisele illustratsioonide näitusele saabus kolm korda rohkem töid kui oodatud; et Tinasõdur nii uhkelt Areeni ilmus, saadetuna kõige nimekamate kunstnike loomesoovist; et Snelli tiigi kaldale ilmunud Merineitsi ja lumelinn said väga paljude laste ja nende vanemate talviseks rõõmuks; et noored filmiamatöörid tema loomingust inspireeritud said; et ilmusid Helle Karise filmiluiged uues kuues; et Eri Klas tõi muusikalise muinasjutu Lumekuningannast meile koju kätte. Kõike on võimatu üles lugeda.
Samas on Anderseni jutud üdini inimlikud, mõistetavad lastele ja täiskasvanutele, jutustades, sageli üpris karmilt, elust enesest. Küllap see köidabki lugejat nii tugevasti.
Taani Kultuuri Instituut ja Kullo galerii teevad sümboolse kokkuvõtte aastast Eesti laste loomingu näitusega, mis avatakse neljandal detsembril.
