illustratreerinud Triinu Lille
Selle võistluse vaieldamatu liider. Üle mitme
aasta üks meeldiv üllatus. Õhuliselt, avaralt (ent
mitte asjatult pillavalt) on Timo Marani luule
raamitud must-valgete linnuvaatlejajoonistustega.
Hallides toonides paber- ja köitematerjal
haakuvad ideaalselt. Tulemus on lihtne, intiimne,
tasane ja veenev. Nuriseda võib vaid peensuste
kallal. Üdini naturaalse olemisega raamatut,
selle ühegi märketa tekstiilkaant ümbritseb
iseenesest sümpaatne ja praktiline pealkirjaga
panderollriba. Ent miks on see riba kaetud plastlaminaadiga?
Too laminaat toob kujundusse asjatult
reklaamikaja euromekki, võõrandumishingust
ja mida kõike veel.
Ka võib pidada küsitavaks kahe täiesti erineva
kirjatüübi kasutamist sellise väikesemahulise
raamatu puhul. Kaane ja pealkirjade elegantse
Futuraga sisutekstide Verdana ei haaku. Esimene
on modernistlike kirjatüüpide kuningas, rafineeritud
klassika. Viimane aga segaseil 1990ndail arvutiekraani
jaoks loodud font, mis sedajagu tehnilisem,
hingetum ning visuaalselt lonkavam.
Piia Ausman · Tähtsad asjad
Kujundanud Jüri Kaarma,
illustreerinud Jarõna Ilo
Jüri Kaarma on Eesti raamatukujunduse Suur
Vana Mees, kelle kogemustes ja tüpograafilises
andes ei kahtle keegi. Auhindu on ta (täiesti teenitult)
saanud igal aastal. Sedapuhku siis mitte
mõne klassitsistliku arhitektuurialbumi, vaid
lasteraamatu eest!
Lõpuks ometi üks toimiv muinasjuturaamat,
nagu neid möödunud sajandi 70-80ndatest mäletame:
korraliku maketi, sümpaatse kirjatüübi ja
teksti ning illustratsioonide meeldiva omavahelise
tasakaaluga. Vaadake ja õppige, Eesti lasteraamatuillustraatorid!
Ilus pilt on kena küll, aga
sinna amatöörlikult juurde pusitud tekst mõjub
lõpptulemusele hävitavalt. Kasutage ometi vilunud
tüpograafide abi!
I Love My Family
Kujundanud Indrek Sirkel
Tänase Eesti parima eriharidusega ja teadlikema
noore raamatukujundaja kuulsusrikkad päevad
on kindlasti veel ees. Lähedalt kui kaugelt annab
otsida inimest, kes suhtuks raamatute disainimisse
sellise kirega. Tema kujunduste puhul
võib kindel olla, et iga detail on läbi mõeldud,
vähimgi liigutus põhjendatud. Marko Mäetamme
Veneetsia biennaali ekspositsiooni kataloog
pole minu arust Sirkli kõige tugevam teos, aga
tema keskmine on lihtsalt mäekõrguselt üle Eesti
parimatest. Antud juhul on tegemist meditatsiooniga
lapsepõlvemälestuste ja perekondlike
painete teemadel, millele on vormilist eeskuju
andnud Heljo Männi esimene karuaabits. Mäetamme
vägivaldsete fantaasiatega võrreldes on
vormistus ehk pisut liialt kontrolli all ja ohutu.
Arne Maasik
Kujundanud Martin Pedanik
Raamat lööb eelkõige massiga. 500 lehekülge
fotosid – see paneb mõtlema. Kujunduslikult on
tegemist vana hea Pedanikuga: Helvetica, vasakjoonduv
sisutekst, imepisike pealkiri kaaneservas.
Pedanik on sündinud modernist, kes ajab
üht minimalistlikku rida, hoolimata sellest, kas
tegemisel on teatriplakat, diskoflaier või kunstiraamat.
Ja tore on! Kui kujundatav sisu on ise
niivõrd jõuline (kehtib nii N0 99 kui Maasiku
fotode kohta), siis oleksid disainivigurid üksnes
risuks jalus. Et aga tulemus lööks pahviks, soovitaksin
kujundajal pisut peentüpograafiat tudeerida.
Tüüpilise hoogsa vabagraafikuna ei viitsi
Pedanik teinekord juuksekarva lõhki ajada.
Antud raamatus on fotode kõrval vaadata veel
ainult tekstilehekülgi. Need ei ole oma pealiskaudses
komponeeringus piltide väärilised: on
sel moel justkui lihtsalt „välja kukkunud”. Tekstitulpade
ebaühtlane paremserv vajab hädasti
silumist, tulpade laius, laopinna suhe veeristesse
jne ei mõju veenvana.
August Jakobson · Eesti muinasjutud
Kujundanud Dan Mikkin,
illustreerinud Jüri Mildeberg
Suurfirmade kommertstrükiste kõrvalt saab reklaamidisainer
Dan Mikkin mõnigi kord mahti
lasteraamatuid kujundada. Igapäevatöö käigus
lihvitud oskused isuäratavate pakendite loomisel
leiavad antud juhul maksimaalset rakendust.
Kreemika kvaliteetpaberi avarustele nägusa fondiga
pikitud napp tekst, hõrkudes maatoonides
illustratsioonid ja dekoratiivribad – löö või kohe
hambad sisse! Šokolaadikarbi muljet süvendavad
raamatu paksud plastkaaned, mis on ent
kogu muu kujunduse ja teose sisuga karjuvas
vastuolus. Paadunud reklaamimehe refleksid ei
luba leppida niivõrd „tavapärase” lahendusega,
nagu on seda pealkirja ja autori trükkimine otse
raamatu kaanele. Vaja on „lisaväärtust”, mille
läbipaistev plastmass ju ometi peaks garanteerima?
Kujundajate kulukate kapriisidega kaasaminek
on kirjastusele Tänapäev vägagi iseloomulik.
Anni Arro · Sepamaa talu köök
Kujundanud Külli Kuusik,
fotod Johannes Arro ja Sandra Urvak
Ei aita siin Anni Arro modellivälimus, tema
näpunäidete sisukus ega retseptide mitmekesisus:
selle kokaraamatu peategelasteks tõusevad
siiski fotograafid. Iial varem pole siinmail
nähtud nii meelaid ja kunstipäraseid toidupilte:
päikesekuivatatud tomatid, mahlast nõrguvad
lambakarreed, värsked puuviljad antiiksel köögilaual…
Kujundaja Külli Kuusikut võib üldiselt
kiita kogu selle magusa müriaadi ohjeshoidmise
eest. Raamat on kirju, ent ülesehituselt loogiline,
makett kasutajasõbralik. Hätta jääb disainer
tüpograafiliste nüanssidega. Naiivne arusaam,
et lõbusad ja orgaanilised fotod nõuavad enda
kõrvale ka „lõbusat ja orgaanilist” arvutifonti,
maksab kurjasti kätte. Juba umbes kümnendal
leheküljel on selle lugematute odavreisireklaamide
poolt pilastatud dekoratiivse kirjatüübi
mehaaniline olemus paljastunud. Hoolimata
allikmaterjali ehedusest, jõuab raamat seetõttu
ohtlikult lähedale keskpärasele liinitööle.
Shen-yeni ja Dan Stevenson ·
Härja jälgi mööda
Kujundanud Angelika Schneider
Valge, punane ja must on alati ilusad värvid vaadata.
Suured hieroglüüfid on alati nägusad. Raamatu
kuivapoolne kujundus tõuseb esile eelkõige tänu
võistluskaaslaste vohavatele vormidele. Konkreetselt
võiks osutada hoogsalt laiutava hieroglüüfi
ja kokku pressitud karmi groteskkirja vahelisele
kergele ebakõlale kaanel. Ja kui veel norida, siis
budismi tee on teatavasti suunatud valgustatusele,
kõigest liigsest eemaldumisele. Seetõttu mõjub ka
väikseim dekoratiivvigur (90-kraadise nurga alla
keeratud autorinimed ja keskmisest laiemad reavahed)
siinkohal pisut ülepakutuna.
Kerttu Soans · Mari ja Jüri 10 ametit
kujundanud Urmas Viik
Kujundajana oma esimesi samme astuv graafik
Urmas Viik on sedakorda teinud eriti pika hüppe.
Võrreldes näiteks eelmisel aastal (absoluutselt
teenimatult) 25 kaunima hulka valitud raamatuga
„Tallinna avastamas” on „Mari ja Jüri”
lausa meistriteos. Kasutades mitte etteantud
pildimaterjali, vaid omaenda vabakäelisi ja arvutiga
efektselt koloreeritud joonistusi, tunneb
Viik end täielikult sõiduvees. Mõned jõulisemad
pildileheküljed panevad vaatajal sipelgad selga
mööda sibama. Tunduvalt nõrgem on tekstilao
pool. Ilmselgelt teeb kujundaja tööd kättepuutuvast
materjalist. Tüpograafiliselt võhiklikuna
ei vaeva ta end liigselt sobivate kirjatüüpide ot
simisega,
vaid rahuldub koduarvutiga kaasa tulnud
Times New Romani ja Verdanaga. Ülalpool
sai juba mainitud Verdana üdini arvutiekraanilikku
iseloomu. See font lihtsalt ei ole paberi
peale kuvamiseks mõeldud: kirjapilt näeb välja
hõre, ebaühtlane ja ebaprofessionaalne. Suurte
formaatide meister on hädas ka pisielementide
tähtsuse järgi proportsioneerimisega: alapealkirjad
on suuremad kui pealkirjad, sponsorlogod
laiutavad hiiglaslikena tagatiitlil. Küllaga leidub
tehnilist praaki. Suurtest katvana mõeldud mustadest
pindadest kumab läbi kujundus selle all,
lehekülgede lõpus ripnevad üksikuna järgmiste
lausete esimesed sõnad. Miks ma sellest kõigest
nii pikalt räägin? Aga sellepärast, et kvaliteetsema
arvutitöö ja professionaalsema tüpograafia
abiga võinuks tulemus vabalt konkureerida ka
näiteks rahvusvahelisel areenil, rääkimata kohalike
peaauhindade noppimisest.
Hasso Krull, Hannu Oittinen ja Triin
Ojari · Jatulintarha/Hussaid/Kiviring
Kujundanud Peeter Laurits
Kuidas ma Peeter Lauritsat ka inimese ja kunstnikuna
ei austaks, ei saa tema kujundushariduse
puudujääkidest antud kontekstis mööda vaadata.
Ju on graafiline disain siiski sedavõrd spetsiifiline
käsitöö, et iseõppijana tasemele jõudmine
õnnestub väga harvadel juhtudel. Kui Laurits
töötab pildiga, on tulemused suurepärased. Näiteks
võib tuua tema digitrükid, Draamateatrile
tehtud fotoplakatid või 2004. aasta konkursil
Kuldraamatu auhinna võitnud Mudisti albumi
kaane. Niipea, kui mängu tulevad trükikirjad,
läheb asi segaseks (tollesama Mudisti raamatu
sisu). Laurits lihtsalt ei mõista neid fontisid lehepinnale
sättida. Mingid täheread, mis silmi vidutades
moodustavad halli kandilise pinna – mida
sellisega peale hakata? „Kiviringi” pabermaterjal
on näpu all mõnus (kui ehk liiga üheselt ökoväravasse).
Toredad on ka lihtsad illustratsioonid.
Kaanel keerdub pealkiri ümber kiviringi, muutudes
ka ise illustratsiooniks. Autorinimed ent
näivad olevat sinna poetunud täiesti juhuslikult.
Tiitellehel ja sisuosas kasutatud rasked esitähed
mõjuvad suisa amatöörlikuna. Ja miks on kujundaja
otsustanud kõige selle ürgsusetaotluse ja
võrokeelse teksti puhul kasutada kirjatüübina
Gill Sansi? Fonti, mis pärineb XX sajandi alguse
kivisöesuitsusest Londonist ja mille kirjeldamiseks
võiks kasutada märksõnu „kuningas George
V”, „kõvakübar” ja „Agatha Christie”?
Rosamunde Pilcher · Kojutulek
kujundanud Britt Urbla
Kõikide maailma raamatukonkursside žüriiliikmete
peas keerleb küsimus: kuidas teha nii, et kallite makstud ilualbumite ja juubeliväljaannete
vahele trehvaks kas või üks päris-raamat hallist
igapäevamaailmast? Selline, mille tavalised
inimesed poest ostavad. Sedakorda on valik langenud
Briti menuautori naisteromaanile. Ja ega
ei olegi midagi halba öelda. Olin omal ajal naistekate
kujundamisele spetsialiseerunud ja võin
kinnitada, et selles kontekstis on tulemuseks
nappide vahenditega veenvalt teostatud disain.
Ei mingeid imalaid ja kulukaid fotolavastusi – illustratsiooniks
kõlbab hästi ka lillemuster, millel
jõulised mustad tekstikastid. Midagi ei puudu,
midagi pole ka katastroofiliselt üleliia.
Tiia Toomet · Õnnelik lapsepõlv
Kujundanud Ruth Huimerind, Jüri Lõun
Siin tegijad oma tuntud headuses, mis hakkab tasapisi
rutiiniks muutuma. See, et Huimerind armastab
XIX sajandi lõpu hilishistoritsismi, ei ole
kellelegi saladus. Gravüüridetailid ja eklektilis-romantiline
kirjakasutus leiavad tee kõigisse tema
kujundustesse. Kui teemaks on II maailmasõja
eelne aeg – Kuld Lõwi ja wanaemade mänguasjad
–, siis polegi erilist probleemi. Historitsism suri
teadagi visalt ning ilmutas end ka 1930ndatel.
Aga „Õnnelik lapsepõlv” räägib meile nõukogude
ajast. Kolhoos, MTJ, sputnik – see kõik ei klapi ju
kuidagimoodi kujundaja pakutud viktoriaanlikku
raamistusse. Toonase karmi reaalsuse rüütamine
pehmesse toontoonis dekoratiivkuube on
mitmes mõttes vale.
Merca · Narrivile
Kujundanud Mall Nukke
Veel üks disainipüünisesse sattunud vabakunstnik.
Veel üks verejanulise Verdana fondi ohver.
Muretult laseb kujundaja trükki disainivigadest
kubiseva raamatu ning süüdimatult tõstab žürii
selle 25 parema hulka. Kas tõesti ei ole end raamatukujundusspetsialistidena
esitlevatest asjaosalistest
keegi kuulnud seda, et hiiglasuurte sõnavahede
vastu aitab poolituse kasutamine või
et leheküljed ei tohiks lõppeda uue lõigu esimese
lausega? Et küljendusprobleemid, mis on aktsepteeritavad
odavas maakonnalehes, ei tohiks
väikesemahulise luuleraamatu puhul kõne allagi
tulla? Pole vist isegi mõtet mainida, et Nukke
raamatusse valitud bling-bling-kassikuldsed pildikesed
ei haaku raamatu kaitsevärvides kaanega,
pungiema Merca tekstidest rääkimata.
Panso päevaraamat
Kujundanud Kert Lokotar.
Kuna Kert Lokotari nimi on mulle tundmatu, vaatasin
netist järele ning avastasin, et ta on peale
mitmete draamateatri raamatute kujundanud ka
näiteks Avita välja antud „Kompositsiooniõpetuse”.
Paistab, et tal endal jäi teos tookord läbi
töötamata: selleaastaste võidutööde hulgas ei ole
teist, mille kompositsioon oleks nii suvaline. Kogu
tootmiseks kulunud vaev oma paarisköite ja lamineeritud
karbiga mõjub asjatu ning naeruväärsena.
Kujundust, mida too karp peaks kandma, ei
ole olemas. On kimp suvalisi elemente, mis neile
eraldatud pruunil pinnal vabalt ringi ujuvad. Iseäranis
oluline paistab olevat Panso allkiri, mida
kasutatakse kõikvõimalikus suuruses ja kõikvõimalikes
kohtades. Algelised Photoshopi-efektid
(näotult kokku miksitud faktuursed pinnad, käekirjanäidised,
fotod jms) ning tüpograafilised kohmakused
ajavad muigama ja nutma ühekorraga.
Järjekordne illustratsioon arusaamatule fenomenile:
olgu tellija omal alal ükskõik kui terane ja
läbinägelik spetsialist, kujundusteemaga kokku
puutudes kaob pind jalge alt. Raamatu koostaja
Merle Karusoo on lasknud end algajal disaineril
üle mängida. Ainulaadne, imeline materjal on kujunduslikult
tuksi pandud.
Kaalu Kirme · Muusad ei vaikinud
Sisu kujundanud Tiiu Vent,
kaanepaberi kujundanud Tiiu Allikvee
Ülimalt intrigeeriv ja vähe tuntud on raamatu
aines: Eesti kunstielu II maailmasõja päevil. Intrigeeriv
on ka fakt, et raamatu sisu ja kaane on
kujundanud eri inimesed. Sellega intriig lõpeb.
Üksluisele sisumaketile sekundeerib täiesti külmaks
jättev, haltuuramaiguline kaas. Kujundus
on kokku miksitud ühestsamast sinistes toonides
naiseportreest. Sada protsenti formalistlik lahendus
ei vasta ühelegi küsimusele: miks on valitud
just see staatiline pilt esindama kogu keerulist
ajajärku? Miks korraga esi- ja tagakaanel? Miks
tükkidena? Ja miks oli tarvilik kujundusele lisada
läikivat kohtalkki? Maali autorit ei mainita ei
ümbrispaberil ega tiitellehel. Oma tüpograafiavõhiklikkust
tõestab Tiiu Allikvee peakirjafondi valikuga.
Lithos on üks neid 80ndate USA arvutipalavikust
sündinud liigdekoratiivseid kirjatüüpe,
mis leidsid kiiresti tee lihtsa inimese südamesse.
Asjaga kursis spetsialist peaks teadma, et enim
kasutatakse antud fonti odavate
Kreeka restoranide
siltidel. Mis seos on 1989. aasta rammusal
pseudohellenismil 1942. aasta kehvade oludega,
jääb selgusetuks.
Epp Maria Kokamägi ja Viivi Luik ·
Epp Maria maal
Kujundanud Külli Kuusik,
fotod Johannes Arro
Kõik, mis sama kujundaja käe alt tulnud kokaraamatu
kohta eespool öeldud, kehtib siin
sajakordsena. Epp Maria Kokamäe maalide pehmed
vormid ja soe koloriit ning Johannes Arro
romantilised fotod võimenduvad disaineri kaasabil
nõretavaks mäsuks. Meile raputatakse kulbiga
suhkrut ja seejärel kaetakse kõik siirupiga.
Nunnumeeter on täiesti põhja keeratud.
Urmas Alender · Nailonkuu
Kujundanud Heino Prunsvelt
Rahvusraamatukogu antud eriauhind Kuldraamat?!?
Mille eest? Kuidas võib üldse tulla selle
peale, et masendavatel 1980ndatel kogu rahvale
kompromissituse ja ausa tundlikkuse etaloniks
olnud Urmas Alenderi luule väärib nii maotut,
iseloomutut ja meeldida püüdvat kujundust?
Millega on põhjendatud naiselik menüükujuline
formaat, kaane sisse pressitud ilukiri, plastmassised
läbipaistvad lehekesed ja totter dekoratiivfont
tekstilaos? Kuidas saab selline ilane p…
mingi Kuldraamat olla? Kas mõtlemisvõime on
täiesti kadunud?
AO taskuteatmik
Kujundanud Jüri Dubov
Tegelikult: no comments, aga olgu. Taskuteatmik
„A ja O” on ilmunud täpselt samasuguse kujundusega
juba aastast 2003. On vahetunud kaane värv
ja -illustratsioon; muu on jäänud samaks. Seni ei
ole toda raamatut auhinnasaajate nimekirja arvatud.
Mis leidub siis viimase versiooni kaanel, mis
seda eelkäijatest eristab? Seal on Eesti vapp! Kas
žürii püüdis haakuda juubeliaastaga? Või taheti
25 kaunima konkursi staažikale žüriiliikmele
kena kingitus teha? Mina vastust ei tea.
Eripreemiad
Eesti raamatukujunduses on kaks hiiglast, kes
kasvavad iga aastaga üha suuremaks: Tiit Jürna
ja Andres Tali. Uut raamatut ette valmistades
käivad kirjastaja peast läbi esiteks just need
nimed, mehed toodavad kahepeale ilmselt rohkem
kujundusi kui kogu ülejäänud seltskond
kokku ning saavad igal aastal ka kõige rohkem
auhindu. Viimastel kordadel on tavaline taks olnud
umbes 5–7 preemiat kummalegi. Seekordset
võistlust kommenteerides õhkas Viive Noor
(kes küll ise 25 kaunima žürii töös ei osalenud)
Eesti Päevalehes: „Jürna lihtsalt on meie parim
raamatukujundaja ja Talil on praegu loominguline
kõrgperiood”. Huvitav, kas kiitus on põhjendatud
või paisub müüt asjaolude kokkulangemise
tõttu iseenesest? Igal juhul väärivad mõlemad
mehed eraldi vaatlust.
Alustagem Jürnast. Selle aasta auhinnasaak
on kesine: ainult kaks premeeritud raamatut:
„Herman Talvik 100” ja „Koodid”. Ka ei ole tegemist
kujundaja käekirja iseloomustavate ehedaimate
näidetega. Mõtteainet siiski leiab.
Kersti Koll, Herman Talvik 100
Raamat on vastavalt Jürna standardile kujundatud
ebatraditsioonilises formaadis (seega ebaökonoomse
paberikasutusega). Kaanepaberit
katab matt plastlaminaat, kus pealkirjatekst on
trükitud ultraviolettlakiga. Kumbki menetlus
pole otseselt hädavajalik, ent Jürna kasutab neid
dekoratiivseid vorminõkse 99 protsendil juhtudest.
Üsna sageli lisanduvad veel fooliotrükk,
stantsimine, erilised köiteviisid. Tänu ilualbumite
väikestele tiraažidele kasvatab iga selline
liigutus eksemplari hinda tuntavalt.
Järgmine meistrit iseloomustav detail on
tema rahulolematus lihtsa tekstilaoga. Tehnilisimagi
info puhul (toimetaja, väljaandja ja trükikoja
nimed tiitellehel) kasutatakse erinevaid
kirjatüüpe ja mitut värvitooni. Jürna peamiseks
ülesandepüstituseks paistab olevat raamatust
liialdatult suursuguse, tähtsa mulje loomine.
Selleks kasutab ta paberipinda ülima pillavusega.
Tühjad veerised on alati ekstralaiad. Kui
trükis kipub nii kõhnaks jääma, et väärikat liimköidet
hästi välja ei mängi, paisutatakse mahu
kasvatamiseks näiteks saatetekstide kirjasuurust
kõige naeruväärsemal kombel (vt hiljutisi
kunstnikualbumeid „Mari Roosvalt” ja „Ado
Lill”). „Hermann Talviku” puhul on sisutekst
normaalmõõdus, aga kogu selle “elegantse”
ruumimängu juures rõhutab kujundaja täiesti
põhjendamatul moel teisejärgulist infot (joonealused
viited) punase värvi ja kontuurkastiga,
unustades tähelepanu pöörata elementaarsetele
tüpograafiavigadele (lehekülg lõpeb uue lause
esimese sõna poolitusega).
Ilmselt saab disainer Jürna rohkem tellimusi,
kui ta täita jõuab. Seetõttu võib kujunduses sageli
näha kiirustamise märke. Terve rida hiljuti tehtud
erinevaid kunstnikuraamatuid näevad maketilt
ja kirjakasutuselt välja enam-vähem identsed.
Kui on mõni tellija, kes sooviks teistest võimalikult
erineda, siis on see ju ometi kunstnik? Jürna
ei paista sellistest nüanssidest hoolivat.
Leonhard Lapin, Koodid
Siin võib mainida järjekordseid ebaveenvaid “vormiotsinguid”.
Liimköites kataloogi kaaned on loomulikult
lamineeritud. Lamineerimise eesmärk
on kaitsta trükist näpujälgede jms eest. Seega on
tegemist välispinna katteks mõeldud töötlusega.
Ometi on Jürna antud juhul otsustanud lamineeritud
kaanele lasta ümber liimida veel teise,
kartongist kaane, millele on omakorda trükitud
prantsuse köidet markeeriv punane pind.
Sisutekst ei ole sedakorda mitte lihtsalt natuke
suurem kui tavaks, vaid laotud paksu ja
värvilise pealkirjafondiga. Milleks see kõik?
Tiit Jürna kujundustest jääb mulje, et tegemist
on analüüsivõimetu kunstnikuhingega,
kes on sattunud õigel ajal õigesse kohta ning
kes meeldiva suhtlejana sammub honorarirekordeid
lüües ühelt suurobjektilt teisele. Tulemused
on alati sisutühjad ja dekoratiivsed ning
mitte ühestki tööst ei aimdu, et temalt asjalikku
suhtumist lootagi võiks. Tõsiasi, et keegi Tiit Jürna
mõttelaiskadest tellijaist ei paista proovivat
kujunduse osas sõna sekka öelda ega ürita ilmselt
ka ülepaisutatud trükikulusid kokku lüüa,
jääb seega klientide endi südametunnistusele.
Andres Tali on hoopis teisest puust. Tänaseni
värskena mõjuvate graafiliste lehtede autor
ja edukas tegevkunstnik on usutavasti võimeline
palju enamaks, kui väljapandud tööd aimata
lubavad. Sel aastal siis kuus auhinda. Vaatame
neid raamatuid lähemalt:
Lauri Vahtre “Absurdi impeerium” paistab
olema kiirelt ja lustiga tehtud, oma lihtsuses
sümpaatne. Jõulise joonega logolikud vinjetid
on Tali nõrkus. Kui need ka tavaliselt oma pealetükkivuses
pigem rikuvad kui parandavad kujundust,
siis siin on kõik need sirbid ja vasarad
täiesti omal kohal. Kõike head poleks aga mõtet
ühte patta panna. Pseudo-trükimasinakirja kasutamine
pealkirjades
Kaido Ole, Eero Epner · Kaido Ole
Koos “Absurdi impeeriumiga” võiks see mahtuda
parimate raamatute esikümne lõpuotsa. Korralikult
tehtud, kallid materjalid ja eritöötlused ei
tüki liialt esile. Kuna Ole maalid on minev kaup
ka uusrikaste seas, siis võib läikiv plastmassine
kaanematerjal isegi õigustatud olla. Eriliselt tahan
esile tõsta Tali kohta unikaalselt rahulikku
sisumaketti. Tavapäraste ülepakutult pikkade
ridade ja suurte reavahede asemel täiesti normaalne
veerulaius ja le
ading. Naudinguga loetav
– viis pluss! Negatiivses plaanis võiks ära märkida
tolle logoloomiskiusatuse, mis ka siin on
kahjuks võidule pääsenud. Ilus kaas, ilus eesleht
ja siis korraga tiitlil – vigurilt kokku keevitatud
„KAIDO OLE”. See näeb oma põhjendamatuses
valusalt 1990ndate moodi välja.
Eesti kunstnikud 3
Mnjaa. Täiesti Jürna-vääriline haltuura. Esimesena
hakkab silma sellise vilunud raamatukujundaja
puhul andestamatu tehniline aps: kunstnike
nimede lõputähed kaovad köite vahele ära.
Marco Laimrest on saanud Marco Laimr, Mare
Trallast Mare Trall. On selgelt näha, et kujundaja
pole teemasse süvenenud. On asja n-ö 1,5 päevaga
valmis laksinud. Pealiskaudset suhtumist
kunstnikesse ja nende töödesse (süsteemitult
lehekülgedele kokku kuhjatud fotod) loodab
disainer leevendada ekstra jõuliste kirjatüüpide
kasutamisega ekstra suurelt. Paraku tekib näiteks
autorite nimekirja pigistamisel kaanele ja
kahele tiitellehele (sealjuures väga erineva suuruse
ja reavahega) mitte huvitav kompa, vaid paras
segadus. Kui ikka disaineril puudub läbiv kujundusidee
ja mingigi suhtumine materjalisse,
siis ei ole elementide ringitõstmisest lehepinnal
erilist abi.
Marie Under. Luule
Vägivaldse logoloome hukutavad mõjud saavad
siin iseäranis ilmsiks. Ei tea miks, aga kujundajale
on tundunud, et Underi tekstidest, fotost,
tüpograafiast ja erinevatest paberitest veel ei
piisa. Vaja oleks spiraalidest ja gooti tähtedest
tekitada raamatule eraldi monogramm LUM –
„Luule, Marie, Under”. Seda saaks siis pista nii
kaanele kui tiitlile kui ka igale leheküljele. Miks
Underi värsid sellist esoteerilis-alkeemilise (samuti
Tali kaubamärk: vt „Faust”, „Kuningannadel
ei ole jalgu” jt) muljega logo vajavad, ei ole
arusaadav. Näiteks kirjaniku omakäeline kaunis
luuletus „Soov” vahetiitlil lausa ägiseb ülalt peale
pressiva vinjeti raskuse all.
Voldemar Panso ·Portreed minus ja minu ümber
Kaanefoto ja Panso roosad prillid on väga kelmikad.
Küsimusi tekitab eelkõige kirjakasutus.
Raamat on esmakordselt välja antud aastal 1975.
Kuidas kellelegi, aga minu jaoks seostub Panso
ja paljud raamatus portreteeritavad Panso kaasaegsed
just nimelt eelmise sajandi 60-70ndate
aastatega. Miks siis ometi see padu-art-déco’lik
kaanefont ja kirjapaigutus? Panso hakkas ju
mehetegusid tegema ikka sõjaajal ja järel. Taas
on kainest mõistusest võitu saanud „kunstnikuvabadus”,
mida Tali ise üks kui teine kord oma
disainiotsuste põhjenduseks on toonud. Lihtsalt
meeldib talle art déco. Ja pole oluline, missuguse
teose peal oma maitse-eelistusi rakendada.
Veel üks märkimisväärne aspekt ilmneb Underi
ja Panso raamatu kõrvutamisel: need näevad
kujunduse poolest välja kui kaksikud. Justkui
oleks tegemist ühe ja sama sarjaga, ehkki
kirjastuski on teine. Kui kujundajal endal puudub
kriitikameel ning täpselt sama dekoratiivse
esteetika ülekandmine igale järgmisele kujundustööle
ei tekita küsimust, siis võiks vähemalt
kujundusspetsialistidest koosnev konkursižürii
faktidele ausalt silma vaadata ning kaksikutest
vähem õnnestunu auhinnata jätta.
Sigfried Fischer-Fabian ·Ameerika avastaja Christoph Kolumbus.
Selle üsna keskpärase raamatu puhul pole mõtet
pikalt pajatada. Kui, siis ehk võiks osutada
veel Andres Tali kujunduslikule kirele kõiksugu
keskaegsete puulõigete ja pseudokäsikirjaliste
fontide vastu. Sellele raamatule „ajast puretud”
arvutikiri isegi sobib, aga näiteks eelmisel aastal
auhinnatud „Klassiku” sari, 2006. aastal preemia
saanud „Faust” ja „Kunstniku raamat”, rääkimata
2005. aastal pärjatud „Kalevipoja” uustrükist,
on ju puhas ersats! Kasutada süütu näoga turundusmaailma
esteetikat maailmaklassika ja eheda
autoriloome kujundamisel – see on ikka üsna
nahaalne temp.
Selle asemel, et jännata mingite vanade päris
käsikirjade skannimisega või – hoidku selle
eest – omakäelist galligraafiat proovida, saab
küljendusprogrammist valida rea digitaliseeritud
käekirjafonte, mis näevad ju üsna usutavad
välja! Kui kinni ei püüta, pole varas. Äkki läheb
läbi? Alati läheb! Inimeste visuaalkultuurimaitse
on nii kultiveerimata, silm nii treenimata, et
selletaolist haltuurat ei märka ei kirjastaja, ei
ostja, ei kolleeg. Või kui märkabki, siis ei oska
hariduse puudulikkuse tõttu oma ebamugavustunnet
kuidagi sõnastada.
Mina usun Andres Talisse. Tema töövõime,
komponeerimiskiirus ja -kergus on lihtsalt
hämmastavad. Usun, et ta suudaks teha tõeliselt
hästi kujundatud raamatuid. Oleks ta ise ja
tema tellijad ainult tulemuse suhtes nõudlikumad.
Sama soovin ka kõigile teistele Eesti raamatukujundajatele.
