Võtan vaatluse alla vaid konkreetsed raamatud ehk selle, millisel kujul pidasid „asutajad-isad” vajalikuks tähistada oma „lapse” tähtpäeva. Kuna käsitlus ei saa aga olla puhtalt raamatukujunduslik, on järeldused ja lingid mõningaisse sisulistesse probleemidesse muidugi paratamatud. Nagu ka võrdlused ja paralleelid, sest eks kummalisel kombel ole mõlema organisatsiooni saatuski sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Aga juba 1993. aasta kohalikke valimisi analüüsides kirjutab Andres Mäe, et „valimiste huvides on kasulikum ERSPsse kuuluvus maha salata” (lk 140).
Ühinemise läbi Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. aastal. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis nagu ERSPgi andis eeskuju samalaadsetele organisatsioonidele teistes tollastes liiduvabariikides ja mängis tõepoolest erakordselt suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Aga juba 1992. aasta aprillis lausub Edgar Savisaar: „… kuigi Rahvarinnet on taotud ja taotud, toetab rahvas seda ikka veel” (RR , lk 116). Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. aastal. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest. (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%)
Iga revolutsioon sööb oma lapsi, aga kuidas ometi nii kiiresti! Ja kui tõesti nii kiiresti ja antud juhul lausa lipukandjaid, siis pidi selleks ikka arvestatav põhjus olema. Kakskümmend aastat hiljem oleks õpetlik lugeda, kas kunagised alustepanijad on suutelised oma tollast tegevust peale heroiseerimise ka ajalooliselt distantsilt mõtestama ning kriitiliselt analüüsima. Eve Pärnaste koostatud kogumik toob taas lugejani seni vaid piiratud trükiarvus kaks allikapublikatsiooni: ERSP asutava koosoleku stenogrammi ning Tartus 21. I 1989 toimunud mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?” üleskirjutuse koos Jüri Adamsi selle sündmuse kohta kirjutatud uurimuse ja põhjalike ajalooliste kommentaaridega. Spetsiaalselt kogumiku tarvis on tellitud enamik kaheteistkümnest ER SP tegevuse aspektide lühianalüüsist, autoreiks peaaegu kõik erakonna tolleaegsed liidrid.
Olulise osa teosest võtab enda alla Eve Pärnaste koostatud kronoloogia sündmusest, dokumentidest ja esinemisest, mis 1987.-88. aastal eelnesid ERSP asutavale koosolekule ning tema uurimus „ER SP ja Eesti Kongress”. Mälestusi on kogumikku küsitud ilmselt paljudelt erakonna kunagistelt liikmetelt ja piirkonnajuhtidelt, avaldamist on leidnud 28, mille hulgas on nii põhjalikumaid analüüse kui ka inimlikult liigutavaid mälukilde. Erutav oli lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud ja ohtlikust tegevusest. Antagu mulle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnanes hämmastaval määral minu noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaalusest noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski ühiskonnas kunagi eriti palju. Fotokroonikana on kajastamist leidnud ER SP 20. aastapäeva tähistamine möödunud suvel Pilistveres. Ligi sada lehekülge võtavad enda alla kogumiku lisad, tuues meieni mitmekülgse personaalstatistika ning ka nimeregistri, mis hõlbustab teosega töötamist. Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib sügavat, mitte ainult poliitilist vaid ka ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.
Koostaja on endale lisaks võtnud ka toimetamisvaeva, aga isegi mälunõrkusest või trükiveakuradist tingitud paratamatute apsude arv on selles raamatus üllatavalt väike (olgu pisinorimistena osutatud, et lk 51 avaldatud tabelis on „Kaheksa avaldus” dateeritud tegelikust aasta hilisema, 1991. aasta novembriga; lk 192 nimetud partei ajaloo instituudi direktor oli Erich Kaup ja mitte poliitik Tõnu Kauba – rohkem faktivigu ei hakanudki 750 leheküljel silma!).
ERSP saavutas võimatu
Tekstidest tahan eelkõige esile tõsta Jüri Adamsi 1998. aastal peetud ettekannet „ERSP arenguetapid” ning tema lühiuurimust mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus” kohta ja mälestusi „ER SP ja põhiseadus”, milles on tunda nii ajaloolist vaatepunkti kui ka objektiivsuse taotlust. Väga täpselt sõnastab Adams ER SP kui organisatsiooni eripära teiste neil aastal tekkinud erakondade ja liikumiste kõrval: „ERSP [—] tõi poliitilisse tegevusse kaasa nii järjepidevuse vastupanuliikumise kõigist faasidest kui ka selliseid poliitilisi seisukohti esindavad ühiskonnarühmad ning üksikisikud, kes kommunistliku diktatuuri ajal kas varjusid või olid kuulutatud olematuks ning keda nende tõekspidamised ei oleks lubanud poliitikasse tulla ükskõik millise kommunistlikust parteist välja kasvanud või sellega seotud organisatsioonilise vormi kaudu” (lk 50).
ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on äärmiselt oluline Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eemärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest”(ERSP, lk 42). Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid”. Praktikas teadsid aga kõik kodanikud aastakümneid, et ainuüksi idee luua sellel maal veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse. 1985. aastal võimule tulnud Gorbatšov oli aga hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatšovi sõnad oma tegudega proovile panna. Nagu mäletab Eve Pärnaste: „Loobusime eestikeelse sõna erakond kasutamisest, mis oleks meie arvates mõjunud nagu varjunimena, sõna partei aga tähistas julgust asuda ainuvalitseva kompartei kõrvale” (lk 160).
ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatšovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes aga selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse” alternatiivpartei (näiteks „kristlik-demokraatliku” või „vabariikliku”) vormiga, vaid lisasid sellele veelgi „skandaalsema” rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutaval koosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut” (lk 291).
Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu! Paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali leiab Mati Kiirendi artiklist „ERSP – demokraatlike liikumiste järjepidevuse kandja”. Üsna ootamatult saame teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Juškevits, kel oli kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest” iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid. Kogum
ikust leiab ka teisi üllatavaid ja Eestimaa väiksusest tunnistust andvaid fakte. Nii näeme, et ajaloolisele dokumendile „Ettepanek ERSP loomiseks” esimesena alla kirjutanud Vello Väärtnõu koduseks aadressiks oli Tallinna südalinna korter, kus varem oli aastakümneid elanud Karl Vaino (ERSP, lk 168). ERSP esimene ametlik büroo Endla tänaval paiknes aga kunagise ENSV julgeolekuministri Boris Kummi ERSP-lasest poja korteris (Boris Kumm ise pole selles korteris küll kunagi elanud, siin Tarmo Teder eksib; lk 585).
Kogumik käsitleb ERSP ajana põhiliselt aega kuni Põhiseaduse Assamblee ja ka Eesti Komitee tegevuse lõpuni 1992. aastal. Vaieldamatult oli see aeg ERSP tähetund. Erakonna hääbumise aja sündmuste rida ning selle põhjusi puudutatakse kogumikus vaid põgusalt Jüri Adamsi, Andres Mäe ja Viktor Niitsoo kirjutistes, kus toodud seisukohad lähtuvad tänaseks saadud ajaloolise kogemuse positsioonilt ning on mitmete tol ajal astutud sammude suhtes üsnagi (enese)kriitilised. Kuna neid asju on põhjalikult käsitletud Viktor Niitsoo raamatus „Müüdimurdjad”, siis võib Eve Pärnaste n-ö positiivset valikut (ja vaikimist sellestki, et autor ise 1993. aastal ER SPst välja astus) aktsepteerida. Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ER SP loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski. On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist osa mänginud ER SP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid, siis kaks nende hulgast (Illar Hallaste ja Indrek Toome) ei ühtegi, viitab see ehk lihtsalt veel kord aumärkide andmise juhuslikkusele.
ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. Mõningane tendentslikkus ilmneb küll Eve Pärnaste enda koostatud kronoloogias, kust leiame ülekohtuse hinnangu IME projektile (lk 158) ja suveräänsusdeklaratsioonile (lk 349). Imestama paneb ka, et Lagle Pareki samuti kronoloogia vormis kirjutatud artiklis „Koos ja eraldi kurjuse impeeriumi lammutamas” ei leia vähimatki vihjet Balti ketile ega ka MRP salaprotokollide hukkamõistule NL Rahvasaadikute Kongressil. Küllap on inimlik, et mitte kõik mälestuste autorid pole suutnud oma hinges võita iseseisvusliikumise eri teede pooldajate vahel tol ajal sündinud umbusku. Huvitav on selles mõttes lausa kõrvuti lugeda Ardo Padu ja Eve Pärnaste mälestusi, kus esimene tunnistab, et ta pidas 1989. aastal Eesti Vabariigi taastamist võimatuks (lk 575), teine aga ei suuda veel tänagi andestada Marju Lauristinile, kes väitnud RR I kongressi eel, et sõna „iseseisvus” on selle kongressi kõnetoolist lausumiseks tabu (lk 579). Pilve-Elvi Kuuma arvamuse, et Rahvarinne „oli loodud kas KGB või vene valitsuse poolt, et auru välja lasta ja inimesi siltide vahetamisega maha rahustada” (lk 640), võinuks koostaja aga ehk siiski välja redigeerida.
Savisaare suurushullustus
Tallinna linnavalitsuse välja antud ja Aire Veskimäe toimetatud Rahvarinde kogumikus hämmastab kõigepealt koostamisprintsiip. Raamatus on taasavaldatud Edgar Savisaare ettekanded Rahvarinde viiel kongressil, tellitud neile eri autoreilt tänapäevased kommentaarid, ning Rein Veidemannilt üldistus pealkirja alla „Edgar Savisaare viis isamaakõnet”. Sellele lisaks avaldab teos Savisaare 1988. aasta kalendri koos tema tänaste kommentaaridega ning Rein Ruutsoo kronoloogia vormis pikema käsitluse Rahvarinde rollist Eesti ajaloos. Kogumiku lõpetab Ester Šanki pisut hüsteeriline järelsõna, mis tõmbab rasvaseid paralleele tänase Eesti ja 80ndate N. Liidu vahel ning meenutab seetõttu tuntud anekdooti Leninist, kes mausoleumist lahkudes jättis Dzeržinskile sõna, et läks Zürichisse, sest kõike tuleb alustada otsast peale.
Savisaare kõnesid on loomulikult huvitav taas lugeda. Võib tunda vaimustust tema hiilgava situatsioonianalüüsi ja rabavalt täpse tulevikuennustuse üle ettekandes RR II kongressil 1991. aasta aprillis ja olla kurb, tõdedes, et aasta hiljemgi esinenud kongressil mitte üldistusvõimeline poliitik, vaid kibestunud ekspeaminister, kes manas ühte patta kõik oma poliitilised vastased: „Vaba Eesti, Arnold Rüütli ja tema kaaskonna, Eesti Komitee, Vähi nn. apoliitilise valitsuse” (RR , lk 114) ning ennustas 1992. aasta aprillis 40. aasta juunipöörde kohest kordumist.
Küsimus pole aga mitte Savisaare kõnede vaieldamatus iseväärtuses, vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Kongressidel esinesid ju ka teised ettekandjad! Paraku on aga ka kogu kogumiku fotomaterjal ammutatud vaid Edgar Savisaare isiklikust kogust („ERSP aja” fotod on 27 erakogust) ja mis siis imestada, et teoses ilmutatud 26st konkreetseid rahvarindelasi kujutavast fotost seisab 17-l liider ise. Kõnede tänapäevased kommentaarid ei täida kahjuks seda rolli, mida ajaliselt distantsilt antud analüüsilt ootaks. Paraku on need kirjutatud ka mitmes žanris. Esimest ettekannet kommenteerides annab Rein Ruutsoo ajaloolise ülevaate Rahvarinde ideoloogia ja organisatsiooni kujunemisest, teise ettekande puhul piirdub Kadri Simson lihtsalt Savisaare teksti üleselgitamisega, kolmanda ettekande kommentaaridena on toodud hoopis Aadu Musta kahtlemata põnevad, kuid konkreetsesse teksti mitte puutuvad mälestused tema tegevusest Rootsis Eesti Infokontori juhatajana. Neljanda ettekande kaasandena saame lugeda Erik Tergi isiklikust positsioonist lähtuvat analüüsi taasiseseisvunud Eesti esimeste majanduspoliitiliste sammude kohta ning viienda ettekande järel Küllo Arjakase selgitusi seoses Rahvarinde tegevuse lõpetamisega. (Siit saame huvitava tõestuse Rahvarinde tõepoolest seinast seina olemuse kohta. Esinesid ju viimaste kõnelejatena Rahvarinde viimasel kongressil 1940. aasta Riigivolikogu „valimiste” alternatiivkandidaat ja hiljem 15 aastat Siberis veetnud Jüri-Rajur Liivak ning hiljutine EKP KK büroo liige Enn Põldroos.) Paraku ei lisa oluliselt uut ka Rein Veidemanni poolt Savisaare ettekannete „isamaakõnedeks” kuulutamine, mis omandab pisut pentsiku varjundi, kui me mõned leheküljed hiljem loeme Savisaare sõnu, et ta on Veidemanni ikka pidanud uueks Jakobsoniks (lk 183).
Raamatu kõige huvitavam ja mõtlema panevam osa on Savisaare 50-leheküljeline kommentaarium oma 1988. aasta tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka tema mälestusteraamatust „Peaminister”), et Savisaar kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta lausa deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist: „Võin oma toonastele avaldustele ka täna südamerahuga alla kirjutada, sest toonases olukorras, toonaste teadmiste juures, olid järeldused, millele tulime, samad, millele tuleme nüüd, kui meile on selge kogupilt ja ka järellugu” (RR , lk 163).
Hämmastav! Kas järellugu teades oleks Savisaar tõepoolest käitunud nii, et juba neli kuud pärast RR esimest kongressi lahkusid tema juurest RR volikogu liikmed ja senised lähimad kaasvõitlejad Siim Kallas, Ülo Vooglaid ja Igor Gräzin ning lõid organisatsiooni Vaba Eesti, mille tulemusena Savisaare Rahvarinne jäi 1990. aasta märtsis peetud ülemnõukogu valimistel (erinevalt Leedu ja Läti rahvarindest) ilma absoluutsest enamusest? Kas ta siis ei näe, et kui RR esimese volikogu ühtsus oleks säilinud, küllap oleks siis ka omandireform Eesti
s olnud vähem radikaal-restitutsionaalne ja sundüürnike valu väiksem ning kodakondsusküsimusegi oleks saanud lahendada ilma Eesti iseseisvusele lojaalseid muulasi aastate pikku mõnitamata. Ning küllap poleks siis ka Savisaare peaministri-aastad piirdunud vaid üleminekuperioodiga.
Kuid lahkumised ju jätkusid lausa lainetena: Lauristin, Põldroos, Tarand … Fjuk, Hint, Kaplinski … Veidemann, Kilvet, Junti … Kreitzberg, Mikser, Tõnisson … Valk … Ja nii olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Loomulikult on absurdne juba aastaid toimuv Savisaare demoniseerimine ning täielik sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Kas Edgar tõesti ei mõista, et just aus vaade endasse ja ajalukku aitaks tal täna ehk võtta vastu õigemaid otsuseid ning isolatsioonist väljuda? Ajastut tundvale ning ridade vahelt lugevale inimesele on Savisaare kommentaarid 1988. aasta sündmustele muidugi üsnagi kõnekad, paraku räägivad nad juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus ning Arnold Rüütli kangelaslikku käitumist Moskvas, hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba 1988. aasta jõulude eel korraldas linnahallis „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku” (lk 207).
Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus ning nende tegevus tõepoolest rahva sügavamate soovide täitmisele allutatud (veebruaris 1989 toimus ju sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni ja märtsis ilmus Pravdas artikkel, kus EKPd süüdistati Rahvarinde lõa otsas olemises), polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik rivaliteedihirm. Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. aasta märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega.
„Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe”
Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale” (lk 206). Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed. Selle sammu ühe põhjusena pudeneb tema suust lausa rabav ülestunnistus: ”Pidasime silmas ka seda, et kompartei kasutas üha aktiivsemalt meie vastu oma mõjualuseid organisatsioone, eeskätt Töökollektiivide Liitu” (lk 207). Vaid mõni lehekülg varem oleme aga lugenud, kuidas see Ülo Nugise juhitud liit tekitati Savisaare enese näpunäidete järgi Endel Lippmaa poolt kui „rahvarinde varuorganisatsioon” (lk 174). Küllap oli „varumees” siis hakanud juba iseseisvat autoriteeti omandama.
Rein Ruutsoo eksib mõlemas punktis, kui kirjutab, et rahvasaadikute kongressi valimistel täideti eesmärk blokeerida interrinde esindus ning Rahvarinne taandus neist ringkondadest, kus kandideerisid EKP liidrid (lk 279). Just Savisaare otsuse tulemusena tekkinud eestimeelsete kandidaatide killustumise tõttu pääsesid Moskvasse Jarovoi ja Kogan, kes ajaloo teistsuguse kulgemise puhul oleksid võinud meile seal veelgi suuremat kahju teha. Just see otsus pani aluse ka Vaba Eesti tekkele. Või teiselt poolt, kas järellugu teades oleks Savisaar tõesti pärast 1990. aasta veebruaris botaanikaaias sõlmitud taktikalist võimujagamise kokkulepet Eesti Komiteega käitunud selle organisatsiooni suhtes nii sõnamurdlikult, et juba pool aasta hiljem olid EK ja Vaba Eesti juhid sunnitud talle ühiselt umbusaldust avaldama (nn enamlaste-kelamlaste avaldus).
Tolle, nii isiklike suhete kui ka poliitilises plaanis ajaproovile vastu pidanud, sammu põhjused ja tagamaad on seni veel lahti kirjutamata. ERSP raamatus märgib Jüri Adams erakonna sisereaktsiooni sellele meeleheitlikule teole vähemasti üsna objektiivselt ära (ERSP, lk 46). Rahvarinde raamatus levitab aga Rein Ruutsoo jälle kulunud jampsi, nähes 8 avalduses „Eesti Kongressi viimast suuremat katset Rahvarinne võimu juurest eemale tõrjuda (RR , lk 298). Olgu nüüd siis öeldud, et „enamlaste” leeris, s.t EKPs, põhjustas see samm mitte vähem teravat reaktsiooni kui „kelamlaste”, s.t ERSP hulgas. Mis puutub Rahvarinde raamatus ligi sada lehekülge enda alla võtvasse Rein Ruutsoo kronoloogiasse, siis, hinnates paljusid tema üsna teravapilgulisi seisukohti, tuleb taas tõdeda, et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneledes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele (lk 243) vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ER SP süüdistamine bolševistlikus taktikas (lk 247). Ruutsoo tasemel ajaloolane ei tohiks endale lubada asjaolude kontrollimise asemel vaid oma mälu usaldamist, mis on raamatusse toonud hulga jämedaid faktivigu.
Piinlikumad neist on Lauri Vahtre süüdistamine „oportunismis” hääletustel ülemnõukogus, mille liige ta pole kunagi olnud (lk 311, 312), ja üha korduv väide, et ERSPsse võisid kuuluda vaid inimesed, kes pole kuulunud EKPsse (lk 270). Ainuüksi pilk ERSP raamatu lõpus toodud partei nimekirjale leiab liikmete hulgast ju mitte üksi endisi reakommuniste, vaid koguni omaaegseid partorgegi. Lagle Pareki laseb Ruutsoo juba Pilistvere koosolekul valida ERSP esimeheks (lk 270), Marju Lauristini mäletab ta Arnold Rüütli asetäitjana (lk 293), Interrinde üht juhti ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktorit Igor Šepelevitšit raadioinsener Šepelevina (lk 267) ja käesoleva artikli autorit kogunisti 1991. aastal EKP liidrina (lk 310). Kust pärineb Ruutsool valeinfo Enn-Arno Sillari 1. juuni 1988. aasta Moskvas käigu kohta (lk 262) või sellest, et 1987. aastal loodi Eesti Teatriühing (lk 257), jääb tema enda teada. Koostöös autoriga oleks raamatu toimetaja aga ehk suutnud vältida selliseid kirjaoskamatusi nagu „Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe” ning ka Savisaarele võinuks meelde tuletada, et RR volikokku kuulus mitte Mihhail vaid siiski Juri Lotman (lk 185).
Oma paljude trükivigadega jätab Tallinna linnavalitsuse väljaanne kahjuks halvasti toimetatud käsikirja mulje, mida süvendab veelgi arusaamatu pildivalik, kus kongresside ettekandeid juhatavad sisse küll suured, kuid konkreetsesse aega mittepuutuvad fotod. Erinevalt ERSP raamatust puuduvad Rahvarinde teosel kahjuks ka registrid ning statistika. Kuna mõlemas käsitletavas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali” süüdistati nii reeturlikkuses kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib tahtmine lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.
Tekib tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Et selline käsitlus juba siis (rääkimata praegu) võimalik oli, selleks tsiteerigem Kaido Kama sõnu raamatust „Teine Eesti” (Tallinn 1996, lk 491): „Tegemist oli lihtsalt situatsiooni erineva hindamisega. Need inimesed, keda Rahvarinne esindas, pidasid nõudmisi, mida hakati esitama kodanike komiteede liikumise ajal, utopistlikeks nõudmisteks, mida ei ole võimalik realiseerida ega täita. Nende suhtumine oli selgelt selline – praegu tagantjärele hinnates mitte pahatahtlik soov Eestit Venemaale maha müüa, ei midagi taolist, vaid lihtsalt erinev situatsiooni hinnang. Nende hinnangul ei olnud Eesti riigi taastamine võimalik ning selle taastamise nõudmine rikkus ära mängu taotleda suuremat suveräänsust. Nende aru
saamise järgi tuli võtta sellest sulast, mis Venemaal toimus, välja kõik mis võimalik, Venemaa raames”. Tunnistagem ka seda, et ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De iure võib öelda, et ER SP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ Keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud (ER SP, lk 524). Rein Ruutsoo kirjeldab toimunut üsna ilmekalt: „Nõukogude režiimi uskumatul viisil sooritatud enesetapp ja koos sellega impeeriumi taandumine Eestist tühistas mitmed aluseeldused, millele oli rajatud Rahvarinde pikaajaline strateegia. Kollapsi esitamine paratamatusena võimaldas heita varju Rahvarinde poliitikale tervikuna ja näidata seda konjunktuursena” (RR , lk 315).
Võitlemaks sellise hinnanguga paigaldas Edgar Savisaare juhitav Tallina linnavalitsus majale, kus asus Rahvarinde peakontor, tahvli tekstiga „Eesti taasiseseisvumine algas siit!” ja võib täiesti mõista Eve Pärnaste tänast nördimust sellise jultumuse üle (ERSP, lk 579). Samas tahaks aga tõesti lugeda toimunut mõnevõrra kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud.
Partei tehakse, et võtta võim
Lõppes totalitaarne kommunistlik režiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Ja seepärast panevad eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Mihhail Gorbatšovis, tänu kelle tõepoolest isiklikule julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki. Huvitav oleks mõtiskleda ka mõlema organisatsiooni nii kiire hääbumise põhjuste üle pärast iseseisvuse saabumist. Oma kõnes Rahvarinde viimasel kongressil ütles Edgar Savisaar, et rahvaliikumist organiseeritakse missioonitundest, partei tehakse sihiga võtta võim (RR , lk131). Tollele ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma. Millal ja kas taas missioonitundelist rahvaliikumist vaja läheb, eks seda näita aeg.
Kuid lõpetagem Mati Kiirendi sõnadega, kes on nimetanud aastaid 1988–1991 „õnnelikeks revolutsioonilisteks ja leegitsevaiks aastaiks, mil sai esineda oma kodumaa vabaduse hüvanguks”. Arvan, et neile sõnadele kirjutaks alla ka Edgar Savisaar ja kindlasti kõik ERSPlased ja rahvarindelased ning teisedki head eestimaalased.
