Toeta
Otsi

feminism

  • Sild töötuseni

    Aet Annist

    Rasked ajad ehitavad sageli kummalisi sildu inimeste vahele ja aitavad näha paralleelmaailmu, mida siiani ignoreerida sai. Töötus on üks seni võhivõõraid olekuid, mis jäi teisele poole tohutut kogemuskuristikku, kuid on täna kasvavate hulkade igapäevaks saamas. Kuni tööhõive on kõrge, marginaliseeritakse töötust kui saatust, mis tabab inimesi, kes ei puutu teistesse, ei saa enda ja oma eluga hakkama, on laisad või lollid, teinud vale valiku või ripuvad kangekaelselt oma äpardunud eelistuste küljes. Headel aegadel varieerub hoiak töötute suhtes halvasti  varjatud haletsusest sügava ükskõiksuseni. Aga head ajad on otsa saanud. Inglismaal arvatakse töötust jõudvat ligi 8%-ni juunikuuks, ja see pole kaugeltki põhi. Eestis ennustatakse sel aastal töötuse protsendiks 10. Sellest piisab, et töötus võib puudutada justkui igat perekonda. Seni kalevi alla mahtunud teema ja kogemused on tõusnud tähelepanu keskmesse. BB C pühendab oma uudisteportaalis terve sektsiooni inimeste värskele töötusekogemusele, kus veel hiljaaegu rahaliselt mugavalt elanud palgatajäämise ehmatust ja tagajärgi kirjeldavad. Siiski on see enamuses  sõnakas ja söakas seltskond, kes tulevad praegu toime lootuse ja enesekindluse najal.

    Mõnes piirkonnas on pikaajaline töötus, aga ka alaline ebakindlus ja hirm oma töö pärast ammune reaalsus. Mitmed Lõuna-Eesti vallad pistavad juba aastaid 20% tööpuudusega rinda. Aasiasse või Ladina-Ameerikasse kolitud tehaste endised kodulinnad USAs või Inglismaal on töötusega samuti pikki aegu maadelnud. Kauaaegse töötu suhe riigiga ei koosne mitte maksumaksja õigustatud ootustest ja nõudmistest, vaid on almusepaluja oma;  nende poliitiline hääl on nõrk ja väärikus ning lootus kulunud. Põlvkonnapikkune alahõive ja töötus loovad lumpeniseerunud klassi, kes ülejäänud ühiskonda ennasthävitavalt vihkab.

    Tosin aastat töötute hulgas välitööd teinud sotsiaalteadlane S. J. Charlesworth on oma publikatsioonides väljendanud seisukohta, et töötu isiksuses domineerib teiste silmis fakt, et ta ei ole end tõestanud tööd tehes. Krooniliselt töötu võimalus end süsteemis kehtestada on peaaegu olematu; tööd isiksuse oluliseks omaduseks pidavas maailmas peab rahatu ja töötu otsima armetuid asendustegevusi, et end kas või mõne hetke hästi tunda, ja need on sageli (enese)destruktiivsed ja keemilised. Ohvrimentaliteet on samaaegselt vastus ümbritsevale ja ümbritseva vastus nii enda kujutajale. Charlesworthi meelest ei suudeta säärases olukorras selle vastu mässata – puudub igasugune vaimne ja sotsiaalne ressurss. Ka Leo Howe (1990, „Töötuna Põhja-Iirimaal. Etnograafiline uurimus.”, CUP) arvab, et töötud ei suuda süsteemile kuidagi kaikaid kodarasse loopida, vaid taastoodavad seda, põlates  teisi samasuguses positsioonis olijaid.

    Enamasti seisneb töötuse ja vaesuse mäss süsteemi vastu sapises soovimatuses investeerida iseennast või iseendasse selleks, et paremini hakkama saada. Klassikogemus osutab selle investeeringu mõttetusele. Briti hariduspoliitika on viimasel kümmekonnal aastal keskendunud haridusvõimaluste avamisele kõigi jaoks. Kuid juba klassikuks saanud Paul Willise teoses „Tööliseks õppides”, 1977 on kirjeldatud, kuidas töölisnoored oma sinikrae-tuleviku ära aimavad ja mõttetu kooliga vaeva  ei hakka nägema. Kaduvad töölisklassi töökohad põhjapoolkeral ennustavad neile tänapäeval siiski armetut tulevikku. Charlesworthi teravas kriitikas paljastubki, et lahenduste asemel toodab praegune hariduspoliitika noori, kellele ei jätku sinikraede töid, kuid keda nende lumpenliku habituse tõttu ei võeta omaks ka kõrgharidust nõudvatel positsioonidel.

    Kuid sel lootusetul kirjeldusel on ehk ka väike moraal. Kriis võiks õpetada mitte ainult majandust ümber korraldama või igaks juhuks sukasäärt täitma, vaid kasvatada  empaatiat nende vastu, kes on töötusest ja vaesusest tuleneva ängistusega ammu tuttavad või koguni selles üles kasvanud. Või mis mõte sel kriisil muidu üldse oleks?

  • Jagatud kriisid

    Anu Allas

    Näituselt on tõesti raske leida töid, mis seda laadi diskussioone kõige otsesemal viisil ei puudutaks ja laseksid mõnel teisel mõõtmel oma teoses probleemiteadlikkust varjutada. Mõne töö puhul tekib tunne, et tegemist võiks olla pigem sotsiaalministeeriumi integratsiooniosakonna õppefilmiga, neidki pole ülearu palju.

    Pealkiri “Don’t Worry – Be Curious!” mõjub küll veidi irooniliselt. Kui sellelt näituselt miski meelde jääb, siis just mure ja nõutus, mille tekkemehhanisme ja tahke on küll väga uudishimulikult uuritud, kuid mis ometi kogu avatuse ja avameelsuse varjust kuskile ei kao. Siin ei ole probleem enam ühegi kunstniku suutlikkuses, suutmatuses või konkreetses teoses, vaid ülesande püstituses laiemalt. Kunstimaailmas näib kohati levivat usk, et kunst on kõigi vähegi vabameelsemate, lootustandvamate, nn alternatiivsete mõtteviiside häll ja ainuvaldaja ning just see on tema olemasolu esmane õigustus. Nii on ka praeguse “Ars Baltica” näituse kuraatorite soov “ärgitada meid teisiti mõtlema meie osalusest ühiskonnas”. Seda soovi on ilmselt tugevalt süstitud ka kunstnikesse ja süstitakse edaspidigi.

    Kui aga ringi vaadata, siis mingit teistsugust mõtlemist näitusel ju ei kohta, kõik need seisukohad ja tunnetusviisid eksisteerivad ka igal pool mujal ning elavad väljaspool kunstisaali sageli märksa aktiivsemat ning konfliktsemat elu. On muidugi arusaadav, et igasugune kunst võitleb praegu ja arvatavasti ka tulevikus oma positsiooni pärast, püüab ennast arusaadavaks ja vajalikuks teha, aga valede ootuste üleskütmine ja enesepettus ei pruugi olla kõige õigem tee.

    Üks näituse võluvamaid ja vabastavamaid töid on Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta-Kalleineni projekt “Kaebuste koorid” (2005–2006). Neljal seinal näidatavas videoinstallatsioonis esitavad Birminghami, Peterburi, Hamburgi ja Helsingi elanikud koorilaulu, mis koosneb kõige erinevamatest, osalejate endi kirja pandud kaebustest. Need on vaheldumisi väga globaalsed ja väga isiklikud, väga suured ja väga väikesed, enam-vähem sellistest inimeste päevad ja elu koosnevadki. Ülejäänud teosed asetuvad sellesse suure ja kõikelubava kaebuste koori raamistikku, kuigi pretendeerivad enamasti n-ö laiemale sotsiaalsele kõlapinnale ja hoiduvad liigsest isiklikkusest.

    Peaaegu kõik tööd on koondatud paari-kolme peateema ümber. Kõigepealt muidugi lääne ja islami kultuuri konflikt (Bodil Furu “Minu ümbrus”, 2005; Petra Baueri “Rana”, 2007) ning laiemalt identiteedi konstrueerimise probleem võõras keskkonnas (Coloneli ja Khaled D. Ramadani “Biokolonialism”, 2006–2007). Baltimaade eripäraga tegeleb Janne Schäferi ja Kristine Agergaardi uurimisretke põhjal loodud ruumikollaaž (2007), eesti- ja venekeelsete noorte kõrvutamisega Anu Pennaneni “Tallinna projekt” (2004–2007), võrduse võimalikkuse ja ühtsuse paradoksidega Tanja Nellemann Poulseni installatsioon (2007). Anna Baumgarti skulptuurid põhinevad meediahittideks muutunud fotodel, mis kujutavad erinevatel põhjustel varjatud näoga naisi (“Weronika AP”, 2006; “Natascha”, 2007).

    Kui küsida, kas miski eristab “heaoluühiskonna kriisi” ja “kapitalismile ülemineku vaevusi” kogevate kunstnike teoseid, siis muidugi leidub teatavaid küsimusi, mis on aktuaalsed pigem endises idablokis (Kaspars Goba fotod gei- ja lesbipaaridest, 2006–2007), kuid oma ja võõra konfliktide põhimuster on tõesti sarnane. Teatavaid erinevusi kohtab lähenemises looduskeskkonnale, mis tähistab midagi haavatavat ja kaitsmist vajavat, käestlibisevat (Kristina Inčiūraitė “Saage maumastega sõpradeks!”, 2007; Katrin Teesi “Risustaja käsiraamat edasijõudnuile”, 2004), teiselt poolt üksindust, hüljatust, väljaspoolsust nii heas kui halvas mõttes (Sven Johne “Jalutuskäik läbi Lausitzi”, 2006, Julita Wójciki “Kui sa midagi näed, anna teada!”, 2007), kuid seda lahknevust ei saa liialt siduda kunstnike päritolumaaga.

    Leidub siiski üks teema, mis arvatavasti annab veel mõnda aega (küll oma tõusude ja mõõnadega) idabloki kunstnikele materjali: see on nende lähiajalugu. Arturas Valiauga (“Kallaste vahel”, 2007) portreteerib idariikidest pärit reisijaid, kes sõidavad üle Läänemere, kõrvuti fotodega rannikutest, kust lahkuti või kuhu jõutakse. Olga Tšernõševa video “Pidulik unenägu” (2005) on filmitud alles hiljuti ühes Moskva eeslinnas, ometi tundub, nagu oleks aeg seal mitukümmend aastat tagasi seisma jäänud. Teatava sentimendi, aga ka piisava võõritusega esitatud nõukogude perioodi mälupiltide elushoidmine tundub olevat praegusele ajale sümptomaatiline (kas või kui mõelda hiljutisele vene kunsti näitusele “Mälu tagasitulek”). Näib ju olevat selge, et sellest minevikust tuleb üle saada, samuti ei paista kaduvat tunne, et midagi olulist on sinna maha jäänud, midagi, mida pole kuidagi võimalik kaasa võtta, aga mida ei raatsita ka unustada. Kogukonna nostalgiast, lihtsama ja kompaktsema maailma igatsusest kõnelevad ka Talleiv Taro Manumi fotod (“Tervitused Ringnesist”, 2007) samuti alles mõned aastad tagasi toimunud, kuid oma meeleolult pigem hipilaagreid meenutavast kunsti- ja muusikafestivalist ühes väikeses Norra asulas.

    Teistsuguse vaate mineviku ja tänase suhtele esitab Alexander Vaindorfi installatsioon (2006), mis vastandab Peter Tillbergi 1972. aasta maali “On sust ka kasu, mu väike sõber?” (klassitäis tummalt istuvaid lapsi) videole tänaste Stockholmi kooliõpilaste diskussioonist tuleviku teemadel ning nende poolt Rootsi valitsusele kirjutatud kirjadele. Kahtlemata on hea, kui ei pea olema vait ja igaüks saab kõnelda, mis südamel. Häälte paljususest (õnneks mitte ainult kunstisaalis) on saanud igapäevane asi. Mida selletaolises kaebuste kooris edasi teha, millised võiksid olla võimalikud kompromissid ja integratsioonimudelid või kas “kompromiss” ja “integratsioon” on üldse õiged sõnad, mida oma tulevikuvisioonides kasutada, see on muidugi hoopis omaette teema.

     

  • Viljandis pärimusmuusika

    Maret Tomson

     

    13.–15. märtsini toimunud Viljandi kultuuriakadeemia muusikatriaad lisas kevadise Viljandi muusikaelule nooruslikke toone. Kui vahel kostab nurinat, et akadeemia tegemised jäävad liiga kooli seinte vahele, siis triaadi päevil tiheneb õppeasutuse ja linna side. Ka sel korral käisid tudengid kontserte andmas mitmes koolis. Huvilistel oli võimalus osaleda linnaraamatukogus peetud Olav Ehala ja Lembit Saarsalu kontsertloengul “Jazz – mis see on?”.

    Triaadi oodatuim sündmus oli noorte muusikute võistlus rahvaviiside seadete tegemises ja pillivaldamises. Esinejaid hindas žürii koosseisus Helin-Mari Arder, Vello Kuura, Taivo Niitvägi, Lauri Õunapuu ning Jaan Ross. Eelvoorus valiti 26 fonogrammi hulgast välja 16 finalisti. Eelmiste aastatega võrreldes oli tase ühtlaselt hea. Kuigi kontsert kestis neli tundi, ei hakanud kordagi igav. Jazzi ja rahvamuusika ühendamisest sündis mitmeidki põnevaid kompositsioone, mis võlusid eelkõige oma siiruse ja ehedusega. Mõne tudengi puhul (näiteks Pavel Korotajev kontrabassil) võis täheldada toredat arengut pillikäsitlemise osas, teine üllatas oma kodukandi folkloori suurepärase valdajana (Jalmar Vabarna Setumaalt).

    Rahvaviiside seadete puhul oleks tahtnud rohkem kuulda arenduslikke lugusid, tihti piirduti vaid rahvaviisile mõne üksiku akordi lisamisega. Mõni lugu lõppes just siis, kui areng oleks võinud alles alata. Pöördusin žürii liikmete poole küsimusega, mida nemad sellest arvavad.

    Taivo Niitvägi: “Noorte esitus oli seisundi, mitte interpretatsioonikeskne, see oligi veenev. Me saame autentsest folkloorist kasutada ainult kilde, me ei saa taastada seda, mis kunagi oli olemas täielikul kujul. Rahvamuusika on objektiivne nähtus ning esitaja võtab nii palju folkloori, kui selles keskkonnas on.” Taivo Niitvägi arvates ei seisa asi mitte üksnes rahvamuusika töötlemises, vaid põhimõttelises suhtumises. Talle meeldis, et iga esineja oli oma nägu – mitte kopeeritud, vaid lähtus enda vaatepunktist. “Tase on kõrge ning on tunda, et see pole tulnud ilmutusena, all on suur töö, millele on pannud aluse 1980.-1990. aastate põlvkonnad. See ongi meie folkloorne keskkond, siit kasvab rahvas edasi.”

    Helin-Mari Arder: “Ehedad esinejad lähtuvad endast ning arendus peab välja kasvama esitajast. Lauljad ei peaks muretsema, mida publikule näidata, võistlus tuleb laval ära unustada. Rahvamuusika kasutamine annab noortele hea põhja, kust on võimalus edasi liikuda. Jazz nõuab eelnevaid oskusi, rahvamuusikas saab lihtsamate vahenditega hakkama”.

    Taivo Niitvägi sõnul võib Viljandisse panustada, kui tegemist on muusikalise kasvatusega. “Oluline aspekt on miljöö, atmosfäär. Tähtis on ka kultuuriline sõltumatus. Tallinnas on seda vähe – kus liigub palju musta raha, tuleb paratamatult kaasa kultuurilist segadust. Viljandil on selles osas eelis. Kuid see konkurss igatahes näitas, et eesti rahvas pole veel välja surnud.” Jaan Rossi sõnul oli kuuldud pilt üsna mitmepalgeline: vaatamata 16 esinejale ei olnud kordamisi muusikaliste ideede osas. Musitseerimise traditsioonis on tunda elujõudu. “Selleks, et panna üliõpilased nii loovalt tööle, peab olema väga hea atmosfäär. Olen nüüd ühes asjas targem: teadsin, et siin on kolm õppekava nelja-aastase õppeajaga, nüüd nägin kahe õppekava (pärimus- ja jazzmuusika) kokkupuudet. Need suunad on tugevalt seotud, see on koolile suur kiitus.” Õnnestunud ürituse puuduseks võib pidada seda, et väljastpoolt Viljandit oli vähe osavõtjaid. Millega seletada ürituse vähest populaarsust eesti noorte muusikute seas? Helin-Mari Arderi arvates võib põhjus olla selles, et paljudel jazzmuusikutel on rahvaviiside seadete osas väike tõrge ja hirm: äkki ma ei saa hakkama?

    Korraldajad ei kavatse siiski konkursi nõudeid muuta, sest just pärimusmuusika sümbioosi teiste stiilidega peetakse kultuuriakadeemias oluliseks. Muusikaosakonna juhataja Tuulike Agana sõnul on edaspidi plaanis muuta muusikatriaad rahvusvaheliseks. Näiteks kaasata soome tudengid, kellega on õppeasutus varemgi koostööd teinud. See võiks konkurssi tunduvalt elavdada. Tähtis on, et üritus ei jääks koolisiseseks, vaid kiirgaks rohkem väljapoole.

  • Artjom Babitski “Sadul” Hop galeriis

    Hop

    Artjom Babitski
    SADUL
    24.01. – 29.01. 2013
    Hop galerii
    Tallinn

    Näituse avamine neljapäeval 24. jaanuaril kell 17.00.

    „Sadul“ on Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna magistrandi Artjom Babitski magistritöö praktiline osa – eksperimentaalne projekt mis visualiseerib ja vormib töö teoreetilist osa – uurimust sadulast, selle funktsioonidest ja muutumistest läbi ajaloo.

    Hop galeriis eksponeeritud sadul oma vormilt ja olemuselt nagu sadul ikka…kuigi peidab endas uue ajastu tehnoloogilisi arenguid. Muutunud on ka sadulakandja – hobust on asendamas „raudratsu“ mis oma anatoomilistes iseärasustes ei ole nii nõudlik kui luust ja lihast loom.

    Magistritöö juhendaja on prof. Lennart Mänd.

    Artjom Babitski­: Sadul on üks paljudest esemetest, mis meid igapäevaelus ümbritsevad ning millele me just ülemäära suurt tähelepanu ei pööra. Need esemed on seal olemas, nad teenivad truult meie igapäevavajadusi ning tegelikult mõistame nende olulisust alles siis, kui nad katki lähevad või ära kaovad. Ent iga eseme taga on lisaks nende praktilisele väärtusele veel midagi – see on nende lugu. Lugu sellest, kuidas nende olemasolu alguse sai ning kuidas nad on läbi aastakümnete või -sadade meieni jõudnud. Ka sadulal on oma lugu. Sadul oli arvatavasti olemas, kui inimesed alles sooritasid oma esimesi samme tõeliste tsivilisatsioonide loomisel. Ta oli seal, kui suured sõjad ja kohutavad haigused üle maa käisid. Ta oli olemas, kui auto oma esmasõitu tegi ning sellele vaatamata on ta olemas ka tänapäeval. Sadul on sild, sild erinevate aegade, erinevate väärtuste, erinevate vajaduste vahel. see, mida me tänapäeval nimetame sadulaks, on läbinud pika arengutee mitmete sajandite jooksul ning see areng kestab edasi. Ent samas on ta ka traditsioonide kandja – ta räägib meile ajast, mil hobune oli kiireim vahend jõudmaks punktist A punkti B. Sadul oli see, mis muutis teekonna ratsaniku jaoks mugavaks, mis lubas tal pikki tunde, vahel isegi päevi järjest sadulas olla, et saavutada oma eesmärk, et jõuda oma sihtpunkti. Ja vaatamata sellele, et palju aega on möödunud, leiab sadul endale tänapäeval taas kord väljundi küll veidi teistsuguse ratsu seljas kui varem. See ratsu ei küsi heina ning ei väsi, kuid sellegi poolest on tema eesmärk sama – viia ratsanik kohale. Ja ükskõik, kas see sihtpunkt on siinsamas, ümber nurga või on ta hoopis teises Euroopa otsas, ratsaniku jaoks peab teekond ikka mugav olema. Seega on sadul see, mis ühendab kõiki ratsanikke, kõiki teelolijaid läbi aastasadade ja -tuhandete. Ta on see püsiv joon, mis seob kõik rändurid läbi ajaloo üheks tervikuks ning aitab neil jõuda sinna, kuhu nad soovivad. Ja kuigi ratsanik tihti ei mõtle sellele, on just sadul see, mis garanteerib selle, et me reisi lõpetades meenutame teekonda hea sõnaga…

    Näitust toetab Fury Art OÜ

    Tähelepanu! Näitus on avatud vaid 6 päeva.

  • Soome-ugri auasi

    Art Leete

    Eesti Rahva Muuseum on juba nüüdseks üle 80 aasta olnud üks Eesti olulisemaid keskusi  soome-ugri rahvaste uurimise vallas. Püüdlused olid alul raskesti teostatavad suuremas mahus, ent tasapisi läks asi käima, suuresti 1920ndate alguses Soomest Tartusse tööle tulnud arheoloog Aarne Michaël Tallgreni ja etnograaf Ilmari Mannineni õhutusel. Manninen nimetaski soomeugrilaste uurimist eestlaste „aukohustuseks”. Tallgren aga pidas soome-ugri asualasid meie teaduslikuks kolooniaks, mis pakub eestlastele „sütitavat  suurusetunnet” ning siinsete noorte fantaasiale „laiu perspektiive”.

    Suurema tuhinaga läks soome-ugri etnograafiline kogumistöö lahti siiski alles 1960ndate algusest. Seda soosisid muidugi ka tollased üldtuntud poliitilised ja sotsiaalsed reaaliad. Ent kuigi idapoolsete soomeugrilastega oli meil sel ajal piir avatud, ei tulene siit asjaolu, et kõik toimunuks iseenesest.

    ERM i tollase direktori Aleksei Petersoni  kasutatud metafooriks muuseumi mõtestamisel oli „varaait”. Petersoni eestvõttel korjati 30 aasta vältel kokku suurem osa soomeugri aarete hunnikust, mis on praeguseks ERM i ladustatud. Üsna kindlasti on Eesti tänu Petersoni püüdlustele maailmas esikohal muuseumidesse kogutud soome-ugri esemete ja riigi elanikkonna suhtarvu võrdluses. Ja ERM on selles arvestuses muidugi maailma suurim soome-ugri muuseum. (Sellised võistlusreeglid  pole minu väljamõeldis. Peterson rakendas neid juba 1980ndatel.)

    Samal perioodil avaldas teine ERM i soomeugri uurimise aktivist Jüri Linnus alternatiivset arvamust, et kogumistööd tuleks läbi viia süstemaatilise valiku põhimõttel. Linnus soovis korjamist suunata nii, et ERM i kollektsioon kajastaks soome-ugri kultuuri kogu võimalikus paikkondlikus, tegevusvaldkondlikus ning soorollilises kirevuses. 

    1990ndatest peale pole enam olnud võimalik soome-ugri kogumist ekstensiivistada, ent eks tsipake ole tehtud ka viimasel ajal. Venemaa soomeugrilaste juurest esemete kogumise võimalused on nüüdseks üsna kokku kuivanud, ent uurimistöö väljavaated on avardunud. Viimase viieteistkümne aastaga on Eesti etnoloogid avaldanud rohkem soomeugriainelisi uurimusi kui kogu varasema aja peale kokku. Ning loomulikult kajastuvad selles  tegevuses ka kaasaja spetsiifilised teoreetilised ning metodoloogilised arengusuunad.

    Inimesed (sh soomeugrilased) pole tänapäeval etnoloogile mitte enam pelgalt kultuurikandjad (kes kannavad rahvarõivaid, kaelkookusid, õllekappasid ja ürgset salateadmist). Nad on eeskätt dialoogipartnerid, kellega arutame igasugust arukat ja ka suvalist värki. Me loome üheskoos teatud kultuurilist tundmist, aitame teineteisel mõningaid huviväärseid  asju, lugusid ja suhteid meeles hoida.

    Kõigi soome-ugri uurijate asi

    Et soome-ugri etnograafilisel tegevusel oleks laiema vastukaja võimalus, tuleb vahel püüda seda osa ERM i varandusest ka rahva ette tuua. Esmakordselt tehti seda ERM is 80 aastat tagasi, kui 27. XII 1928 avati hõimurahvaste väljapanek Raadi mõisas, tollases ERM i hoones. Näha sai seda oma aja kohta pompoosset soomeugri väljapanekut kuni 1936. aastani. 

    Nõukogude perioodil korraldati ERM is mitmeid soome-ugri ajutisi näitusi ning sama on tehtud pea igal aastal ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tavaliselt on need olnud pühendatud mingile konkreetsele rahvale (saamidele, liivlastele, ersalastele ja mokšalastele, hantidele, maridele, komidele, udmurtidele). Ent esemeliselt on püütud mudeldada ka seoseid soome-ugri rahvaste vahel. Kõigi viimase aja näituste taustaideeks on olnud  valmistumine ERM i uues majas tulevikus avatavaks uueks soome-ugri püsinäituseks.

    2008. aasta novembrist 2009. aasta augustini avatud näitus on selletaoliste väljapanekute seas üks tähelepanuväärsemaid, sest see palju räägitud ja vähemalt 15 aastat uue hooga käinud valmistumine ilmneb siinjuures eriti tugevalt.

    Ekspositsiooni koostajad kirjutavad näituse kataloogi eessõnas, et nad püüdsid „…jälgida  uurijate lühemaid ja pikemaid teekondi hõimurahvaste juurde, sukelduda erinevate ajastute miljöösse, uurijate rõõmudesse ja raskustesse ning seostada omavahel koostatud kirjeldused, tehtud fotod ja joonised ning kogutud esemed”.

    „Auasja” näitus kujutab endast diakroonilist üldvaadet kogu ERM i soome-ugri tegevusele. On olemas tsitaat 1928. aasta näituselt mõnede mannekeenide näol, kõigi kogumisretkede  ja välitööde loetelu, hulk fotosid ja esemeid. Kuigi tegelikult ei paista ajalist süsteemsust näitust vaadates aga kusagilt. Näeme näilise suvalisusega hunnikutesse kuhjatud esemeid ning fotosid, millel etnograafid neid samu asju soome-ugri maadelt Eestisse tassivad.

    „Auasja” näituse avamisel rääkis 1990ndate alguseni ERM i soome-ugri ekspeditsioone innu ja hooga organiseerinud Aleksei Peterson  kogumistöö raskusest. Petersoni väite kohaselt on palju raskem tuua Vepsamaalt atra kui muinasjuttu. Sõna otseses mõttes on tõde muidugi Petersoniga. Adratassija töö on tõesti raske. (Ma tean, millest ma räägin. Olen Komimaal samuti korra atra läbi küla vedinud. Ning teine kord, kui paati jõekäänakul läbi metsa sikutasin, arvas seda pealt näinud komi kütt, et leiaksin burlakina hõlpsasti tööd.) Ent lugu on muidugi paha, kui etnograafid paistavad  silma peamiselt musklijõuga.

    Näitusel on hulk esemeid tõesti nurka hunnikusse kantud, nii et Petersoni osutatud tõlgendustasand on seal tõesti olemas. Seda isegi eksplitsiitsena, sest külastaja saab ka proovida tõsta etnograafi tingseljakotti, et tunda, mida välitööline päevast päeva oma kukil kandma peab.

    Kõik „Auasjaga” kavandatu ehk ei tule näitusesaalis niisama otseselt välja. Süvenedes  on detailsed seosed etnograafide välitöö ja muuseumikollektsiooni moodustumise vahel tuvastatavad, ent mitte niisama pilku peale visates. Ühte ruumi on kokku pandud eri aegade uurijate eri oludes ja eri eesmärgiga tehtud pingutuste tulemused. Nii on ajatelg puntrana maha langenud ja vaataja harutab mõttejärge viipsimise meetodil (kerides korrapäratult laiali paisatud mõttelõnga viipsikule, vanade soomeugrilaste lõngakerimise  hargile).

    Taustatööd on selle näitusega seoses olnud tähelepanuväärselt põhjalikud. Lisandunud on hulk uut teadmist ja sooritatud on järjekordne katse ühe soome-ugri teema eksponeerimisel. Tegu on igal juhul tõelise sammuga juba mainitud „valmistumisel”, tulevasel soome-ugri püsinäitusel on „Auasjaga” ilmselt nii mõnigi seos.

    Emandad ja isandad 

    Emandad ja isandad on ERM i peatse soomeugri püsinäituse kontseptuaalsed peategelased. See, mida muuseumi kogudest võtta on, sõltub otseselt välitöödest. Naised on nähtaval, mehed nähtamatud aastakümneid kestnud etnograafilises dialoogis. Naised on olnud altimad läbirääkimisteks etnograafidega: nad armastavad rohkem kõneleda ja seega jäädvustuvad kergemini ka nende arusaamad. Ka ERM i esemekogud kajastavad sedasama – naised  on oma asju palju rohkem ära andnud kui mehed. ERM i soome-ugri kogu on täis naiste särke, rätikuid, sukki, kedervarsi, koonlapuid, käsitöökarpe, toiduvalmistamise nõusid ja paljut muud. Ning käsikirjakogudest vaatab vastu sama pilt – ikka on peamisteks vestluskaaslasteks soome-ugri memmed.

    Naised on kandnud põlisust ka kaasaegsemasse maailmasse, meeste kaudu on soomeugri kogukondadesse tulnud modernsus,  uuendused. Naiste tegevus on ka kodule lähem, võõrale, külalisele lihtsamini tajutav ja nähtav.

    Mehed on pidevalt kuskil ära: merel, metsas ja tundras. (Mansi memm: „Kes on mees? Ta on hulkuv koer!”) Ja millega nad tegelikult tegelevad, pole tihtipeale lihtne teada saada. Meeste sõnum on rohkem varjatud, ehk tõrksamgi. Samas on just mehed (teatud mõttes paradoksaalsel moel) ka arhailisuse sümbolite  hülgajad.

    ERM i tulevane soome-ugri püsinäitus ei keskendu etnograafide vaevadele kogutava ainese soolisel tasakaalustamisel, ent küsi
    mus välitöödel kujunevast ebasümmeetrilisest kultuuridiskursusest on kogu lähenemise raamistiku osa.

    Soome-ugri etnograafia on pikka aega toiminud superetnilisest identiteediarusaamast lähtudes. Inimesed, keda me liivi rannas, mari külas või handi metsatundras küsitleme, on meie huvisfääri sattunud tänu selle ühiskuvandi varjule. Needsamad inimesed ise näevad end tihti läbi palju konkreetsema identiteediprisma. Nad kuuluvad oma küla, sugukonna või jõeääre tavaliste inimeste hulka. Ning päris kindlasti on nad väärikad ning kombekad emandad ja isandad. Just sellised, millistena meie, etnograafid, tõelisi soomeugrilasi lootsimegi eest leida.

  • Omailmad

    Tero Nauha

    Loovus ei ole pelgalt kommunikatsioon või tunnetus, tegelikult ei ole kogu inimeste omailm mitte midagi muud kui protees, looming või väljamõeldis. Kui minevikus mõisteti maailma müütide ja metafooride toel, siis kubises see kükloopidest, saatüritest, näkineidudest ja greifidest. Nüüd, vahendatud maailmas, on need koletised ja pooljumalused saanud endale elektroonilise läätse ja digitaalse kujutluse abil uued kaaslased ja kooslused. Samas on need olevused kaotanud oma esialgse tähenduse või on see ähmastunud. Loodus ja tema osised, kas või ninasarvikpõrnikad, eksisteerivad reaalselt nende endi omailmas, aga inimsilmale on kaamera taasloomise abivahend.

     

    Tundlikud mutatsioonid

    Loovus on tundlik sfäär. See võib juhtida künismi, aga ka iseäraliku tundlikkuse teele. Tundlikkust ei tohiks võtta kui passiivset, uimast või igavat, kuigi argikeeles on sellel kerge naiselikkuse, nõrkuse või tahtejõuetuse alatoon. Siiski mängib tundlikkus tähtsat rolli lähenemisel meediale, kujutistele ja loodusele. Ühelt poolt on meil tõsiteadused, kus me ei tohi omavahel segada muinasjutuolevusi nagu greife Dynastes tityus’te ehk ninasarvikpõrnikatega, ja teiselt poolt tundlik loovus. Niipea kui ma võtan kätte videokaamera, hakkan ma maailma otsast peale looma, olenemata sellest, kui teaduslik aparaat see kaamera ka pole.

    Minu kureeritud töötuba „Kolm ökoloogiat” segunes teise, John Grinichi kureeritud „Mutoopia” töötoaga ja põhines ökoloogia keskkondlikel, sotsiaalpoliitilistel ja vaimsetel aspektidel, järgides prantsuse filosoofi, psühhoanalüütiku ja aktivisti Félix Guattari ideid. Selleks, et aru saada, kuidas areneb neoliberaalne kapitalism, ei piisa Guattari arvates ainult keskkonnaökoloogia tundmisest. Neoliberalism ei toimi alati nagu buldooser, vaid ka väga keeruliselt, risoomselt. Inimkultuur ei ole midagi muud kui mutatsioon. Sellest teesist kujunes töötoa üks juhtlauseid. Üksnes väljasurevate liikide säilitamisest ei piisa, ja vastavalt Guattari „kolmele ökoloogiale” peaksime hooldama ja toitma mitte veel olemasolevaid vaimseid, füüsilisi ja sotsiaalseid liike, mutatsioone. Kui me seda ei tee, saab kultuurist arhailiste eluvormide muuseum.

     

    Igaüks on kunstnik, aga milline?

    Sisene tundlikkusse. Ei ole kellelegi uudiseks, et kaasaegne kognitiivne töö, mis nagu Paolo Virno ja teised kognitiivse töö ja postfordiliku kapitalismi kriitikud on väitnud, on teinud elust endast peamise tööjõu. See tähendab, et tööturul läbilöömiseks nõutakse sotsiaalseid oskusi: oskust olla inspireeritud, tegutseda grupis. Praegusel turumajanduslikul ajal on tarvis olla eelkõige sotsiaalne olend. Ja seda sugugi mitte ainult siis, kui tegutsed kunstilise juhi või majandusanalüütikuna, vaid ka siis, kui oled postiljon või laevatehase tööline. Igas situatsioonis oodatakse praegusaja inimeselt, et ta annaks enesest 110 protsenti, s.t et tal tuleb peale füüsilise tööjõu mängu panna ka kogu isiksus. Joseph Beuysi XX sajandi kuulsamaid deviise „igaüks on kunstnik” on omandanud praegusel ajal pisut teistsuguse tähenduse, kui sel oli 1970ndail. Kõik me oleme kunstnikud, kui pidada kunstnikuks kedagi, keda on võimalik inspireerida, panna looma ja mõtlema väljaspool etteantud norme. Ja mis kõige tähtsam, kunstnik on vabakutselise tööeetikaga isik: 24/7 ehk kakskümmend neli tundi ööpäevas ja tööd valmis õigeks ajaks! Me kõik oleme performance’i-kunstnikud. Me oleme võimelised või me peaksime olema võimelised looma eimillestki ükskõik kui ruttu jalustrabava kontseptsiooniga näituse.

    Fordi ajastul, mis lõppes 1970ndail-80ndail, kontrollisid tööaega ametiühingud ja majandust riigid, väljaspool tehase- ja kontoriseinu oli vaba aeg. Nüüd ei ole enam vaba aega, aga ei ole ka tööaega. Virno ja Franco Bifo Berardi on analüüsinud, kuidas aeg on muutunud ei kellegi omaks. Bifo formuleerib selle olukorra: „Kapital ei värba enam inimesi, vaid ostab ajapakette, mis on eraldatud nende vahetatavatest ja juhuslikest kandjatest”. Kõigil neil muudatustel on tohutu efekt, ja mitte ainult vaimsel või sotsiaalpoliitilisel, vaid ka keskkonna tasandil. See aga on põhjustanud meie hoiakute muutumise meie omailma suhtes. Mutatsioonid on leidnud aset kõikjal. 24/7 ajavöönd arendab künismieetost ja oportunismi. Tegu ei ole lihtsalt „haige ühiskonna” sümptomitega, need on tõsised mutatsioonid meie omailma igal tasandil. Võib öelda, et fordilik olevus erines täielikult nüüdisaja tunnetuslikust töötajast.

    Ühises workshop’is keskendusime tundlikkusele, mis on oluline, et saada korralikult pihta ka Beuysi loosungile. Küsimus on tundlikkuses oma keskkonna suhtes. Guattari kritiseerib roheliste liikumise „arhailisi” ideoloogiaid, mille idee oli elada väikeste kogukondadena maal. Guattari arvates peaksime olema tundlikud looduslike liikide, aga ka sünteetiliste ja proteesilaadsete eluvormide suhtes. Minu arvates tuleb Beuysi deviisi võtta mitte ainult kui neoliberaalse kognitiivtöötaja loosungit, vaid pigem kui teistsuguse ühisloovuse alustala. Igaüks on kunstnik, kui teeb koostööd teiste olevustega ja tema tegevus aitab kaasa tundlike mutatsioonide loomisele, kaotamata sealjuures iseennast. Iga inimene sünteesib enese omailma.

    Tundlikkus on ühendatud küünilisusega ja vastupidi. Loomine kui protsess on sisemiselt selle potentsiaaliga seotud. Oma töötubades tegelesime kunstiloomega, kuid ei teinud kunsti, osalesime  teadlikes ja mitteteadlikes seoste ja mutatsioonide loomise protsessides ning ei muretsenud eriti tulemuse pärast. Selles peitubki grupitöö tugevus. Protsess on immateriaalne, kuid selle tulemust saab tunda nii meelte kui keha kaudu. Protsess mõjutab keskkonda ka sotsiaalpoliitilisel tasandil. „Avamaa” töötoad lõid keskkonna, mille immateriaalsed ja virtuaalsed tulemused ilmnevad aja jooksul. Tuleks märgata, et nii tundlikud kui ka küünilised protsessid toimivad sarnaselt: mõlemad on immateriaalsed, aga avaldavad reaalset mõju ja loovad mutatsioone. Veelgi enam, küünilisuse aspekte ei tohi ignoreerida, sest need eksisteerivad koos tundlikkusega.

     

     

  • Klassika koos Klasiga

    Kaie Tanner

    Priit Volmer, Eri Klas ja Marion Melnik.

     

    Kontserdisarjas “KLASSIKA KOOS KLASIGA” Gabriel Fauré Reekviem: EESTI KOOLINOORTE SEGAKOOR, ÜLE-EESTILINE NOORTE SÜMFOONIAORKESTER ning solistid MARION MELNIK (sopran, Soome) ja PRIIT VOLMER (bass) ERI KLASI dirigeerimisel Tallinna Niguliste kirikus 25. III.

     

    Gabriel Fauré (1845–1924) Reekviem on üks omamoodi teos. Kirjutatud on see aastatel 1877–1890, kusjuures sugugi mitte tervikliku teosena, vaid eri aegadel loodud osadest kokku panduna. Seega on ka orkestrikoosseis ositi erinev ja päris mitu korda ümber tehtud. Võrreldes Gabriel Fauré kaasaegsete Hector Berliozi (1803–1869) ja Richard Wagneri (1813–1883) mastaapsete, arvukat orkestrikoosseisu ja lauljate suurt kopsumahtu nõudvate teostega, on tema Reekviem lausa kammerlik ning kestab umbes 35 minutit, millest forte’s musitseerimise osakaal on üsna väike. Pigem kasutab Fauré oma mõtete väljendamiseks värve, harmooniat ja dünaamikat, ning tulemuseks on imeilus kammerlik reekviem.

    Keegi helilooja kaasaegsetest olla Fauréle ette heitnud, et tema surnute missa ei väljenda piisavalt surmahirmu, vaid sarnaneb hoopis surma hällilauluga. Minu meelest kõlab see pigem komplimendi kui etteheitena, kuid Fauré pidas vajalikuks end õigustada ning ütles oma intervjuus Louis Aguettant’ile (12. VII 1902): “Võib-olla tahtsin ma põgeneda kõige selle eest, mis on õige ja kohane, peale kõiki neid aastaid matustel orelimängimist. Ma tean seda kõike juba peast! Ma tahtsin ise kirjutada midagi teistsugust.”

    Eesti Koolinoorte Segakoori ja Üle-eestilise Sümfooniaorkestri noortele muusikutele sobis just see teistsugune Reekviem oma lihtsuses ja helguses suurepäraselt. Hoolimata küllalt suurest koosseisust (ligi 50 lauljat), kõlas koor pehmelt ja musikaalselt, samas toodi värvikalt esile ka dünaamilised kontrastid (eriti Kyrie’s). Suuremat vokaalset jõudu sooviks vaid meesrühmale, kes kohati jäi orkestrile puht dünaamiliselt alla, seda just rühmasoolodes. Ja Hosanna majesteetlik, natuke kandiline karakter võinuks ka veelgi eredamalt välja joonistuda, aga seda ei soosinud kuigivõrd juba ka Niguliste kajav akustika. See-eest kõlasid Sanctus ja Lux aeterna selle ümber nii võrratult helgelt, et emotsionaalset vajakajäämist peaaegu ei tajunudki.

    Eri Klas tegeles kontserdi jooksul võrdselt nii orkestri kui kooriga, tulemuseks nüanssiderohke ja musikaalne esitus, pealtnäha lihtne muusika hakkas elama kogu oma ilus ja võlus. Oluliselt aitasid kaasa ka soome sopran Marion Melnik – ilus fraasikujundus, pikk hingamine, kaunid piano’d – ning Priit Volmer, kes suutis kuulsa Libera me esitada helge palvena, kaldumata liigsesse dramatiseerimisse. Kõikide vokalistide (koorilauljad kaasa arvatud) kiituseks peab ütlema, et suurem osa teksti jõudis isegi kiriku tagumisse otsa (mida Nigulistes juhtub õige harva).

    Nii Eesti Koolinoorte Segakoor (dirigendid Taavi Esko ja Kadri Leppoja, hääleseadja Leelo Talvik) kui Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester (dirigent Jüri-Ruut Kangur) on oma olemuselt projektkollektiivid, kes ei tee pidevalt proove, vaid kohtuvad koosmusitseerimiseks ainult laagrites – heal juhul üks kord kuus. Koondades väiksemate (maa)kooride tublimaid lauljaid ning silmapaistvaid noori instrumentaliste üle Eesti, annavad sellised üleriigilised kollektiivid noortele võimaluse luua koos keerukamat muusikat, kui nad oma kodukohas, kodukooris või  kohapealses muusikakoolis seda tavaliselt teha saavad, ning kohtuda erinevate külalisdirigentidega. Seda imetlusväärsem oli selle paastumaarjapäeva kontserdi puhulgi esituse homogeensus, tunda polnud ei ebakindlust ega “toormaterjali”.

    Eesti Koolinoorte Segakoorile oli seekordne ettekanne teine (esmakordselt lauldi Fauré Reekviemi möödunud aasta novembris Rootsi-Mihkli kirikus), orkestri saatel aga esimene, sest eelmine kontsert kõlas orelisaatega. Ilmselt jääb see vähemalt esialgu ka viimaseks, sest rohkem pole orkestriga ettekandeid planeeritud. Järgmine Fauré Reekviemi kontsert toimub aprillikuus Viljandi Pauluse kirikus ning taas oreliga. Sellest on omamoodi kahju, sest Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, kes seekordki väga hästi mängis, võiks järgmiste ettekannetega kindlust veelgi juurde saada. Ning muidugi on kooslus noored-Fauré-Klas kontserdikuulajatele igati nauditav.

  • Regilaulutuba ja Karksi kihelkond, 24. jaanuar

    Maarja Aigro

    Jaanuarikuine regilaulutuba toimub 24. jaanuaril, sellel korral aga hoopis Tartu Laulupeomuuseumis, Jaama 14.

    Laulame ikka samadel kellaaegadel, 18.00 – 20.00.

    Milline mõnus mõte laulda seekord eriliselt laululistes ruumides!

    Seekordses regilaulutoas tutvustab Karksi kihelkonna lauluvaramut Taive Särg. Taive on Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur ja Karksi kihelkonna regilaulude põhjal tegi ta oma magistri- ja doktoritöö.

    Karksi regilauludest räägib ta nii: „Karksi kihelkonna regilauludest algas minu jaoks helisalvestuste noodistamine Eesti Keele Instituudi rahvamuusikasektoris. Kuulasin neid laule tundide kaupa kõrvaklappidest ja nägin kord unes, kuidas rahvalaulikud seisavad jões, viimane neist ulatamas mulle oma kätt. Sestsaadik hakkasid need laulud mu peas elama ning olen isegi olnud mõneti ettevaatlik nende laulmisel, laskmisel enesest välja, nagu tajudes nende haprust ja kartes, et kokkupuutel tegelikkusega nad võiksid kaotada midagi oma iseolemusest.“

    Nende maagiliste laulude laulmiseni!

  • Eesti teadusfilosoofi suur toiming

    Peeter Müürsepp

    Olles jätkuvalt filosoofilises kõrgvormis, võib Rein Vihalemm siiani saavutatuga igati rahule jääda. Eriti rõõmustav on märkida, et tuntus ei piirdu tema puhul koduseintega. Olles vaieldamatult meie juhtiv teadusfilosoof ja -metodoloog, jõudis Vihalemm oma aja ära oodata rahvusvahelise tunnustuse osas ja viia Eesti teadusfilosoofilise mõtte  laia maailma. Paraku ei saa sama öelda näiteks hiljuti meie hulgast lahkunud Eesti teadusfilosoofia looja Lembit Valdi kohta, kelle elutöö saatus kujunes kahjuks teistsuguseks.

    Rein Vihalemma tööde kogu on koostaja Ülo Kaevats, tõenäoliselt koostöös autoriga, igati põhjendatult jaotanud nelja ossa. Just nii teeneka professori kirjatööd loomulikul viisil jaotuvadki. Teen siinkohal lühikese sissevaate raamatus käsitletud probleemidesse  ja palun healt kolleegilt ja eeskujult ette vabandust, kui mõni rõhuasetus kõige õigem ei ole.

    Raamat algab Rein Vihalemma populariseerivate kirjatöödega, kus teadusfilosoofia ja -metodoloogia problemaatikat on käsitletud võimalikult üldarusaadavalt. See pole kaugeltki lihtne ülesanne. Nagu teadus, nõuab ka filosoofia (teadusfilosoofia kaasa arvatud) erialast ettevalmistust. Mõnikord  arvatakse, et filosoofiline tekst peaks olema igale haritud lugejale või vähemalt teadlasele iseenesest arusaadav. Nii see kindlasti pole. Kas mitte siin pole peidus põhjus, miks nii mõnigi teadlane filosoofiat tarbetuks on pidanud? Ta lihtsalt ei saa sellest aru, kuna puudub vastav ettevalmistus, aga arvab, et tal ei peagi seda olema. Ütlemata on selge, et Rein Vihalemm on osanud teadusfilosoofia ja -metodoloogia kui intellektuaalse valdkonna põhiproblemaatika laiale lugejaskonnale meie emakeeles arusaadavaks kirjutada, täiendades sellega oma juba niigi suurt panust eestikeelse teadusfilosoofia arendamisse, millele lisandub Eesti teadusfilosoofide tööde tulemuslik tutvustamine rahvusvahelisel areenil.

    Raamatu esimesest osast tahan eraldi esile tõsta väga huvitava sissevaate alkeemia olemusse: leiame ilusa põhjenduse,  miks alkeemiat ei saa teaduseks (keemiaks) pidada. Raamatu nimetatud alalõik mõjutas mind niivõrd, et laenasin just sealt oma artikli pealkirja. Loomulikult ei taha ma sellega öelda, et äsja nimetatu oleks Rein Vihalemma suurim saavutus. Tema elutöö on suur teadusfilosoofiline toiming hoopis teises mõttes, millest järgnevalt ka juttu tuleb.

    Kogu teadus on kas füüsika või  margikogumine

    Teadusfilosoofia põhiprobleemiks on teatavasti küsimus, mida pärast Alan F. Chalmersi mõjuka raamatu ilmumist on kombeks sõnastada järgmiselt: „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?”. Rein Vihalemma raamatu teine osa ei anna loomulikult sellele küsimusele lõplikku vastust, mida ilmselt ei leita kunagi. Küll õnnestub Vihalemmal selgitada, millest me siis ikkagi kõneleme, kui  kõneleme teadusest. Just seda osa lugedes saame võimaluse esmatutvuseks autori kõige silmapaistvama uuendusega teadusfilosoofias, milleks on niinimetatud f-teaduse (inglise keeles φ-science) mudeli väljatöötamine. Mudel käsitleb teadust konstruktiivhüpoteetilis-deduktiivse tunnetusviisina. Autori enese sõnade kohaselt „annab  mudel võimaluse välja selgitada teaduse etalonina kasutatava füüsika põhimõttelised eeldused ja piirid”. Teadusega on tegemist siis, kui saame rääkida vastava valdkonna loodusseaduste avastamisest ning seletuse ja ettenägemise võimalikkusest. Seega hoiab füüsika f-teaduse mudeli põhjal oma staatust kvantitatiivteaduste kuningana. Mudel kinnitab Ernest Rutherfordi kuulsat aforismi: „Kogu teadus on kas füüsika või margikogumine”.

    Mittepuhas teadus (mitte-f-teadus) on olemuselt klassifitseeriv-kirjeldav-ajalooline. Loomulikult pole mittepuhtus eetilisesteetiline hinnang, vaid teatav formaalne klassifikaator. Asjatundlikus margikogumises pole ju midagi halba ega alaväärtuslikku. Seda pole lihtsalt vaja kutsuda vale nimega. Sama lugu on teadmisvaldkondadega, mis ei  kvalifitseeru f-teaduseks. Nüüd arvab lugeja ilmselt, et kõik, mis pole füüsika, on mittefteadus, st rangelt võttes mitteteadus. Pilt ei ole siiski täiesti mustvalge. Keemia on see, mis teeb maailma värviliseks ja teadusfilosoofia jaoks tõeliselt huvitavaks.

    Nagu paljud kolleegid kindlasti teavad, on Rein Vihalemm alushariduselt keemik, täites seega teadusfilosoofile kohustuslikku nõuet. Raske on võtta tõsiselt teadusfilosoofi,  kellel pole põhjalikke teadmisi ühegi loodus- või täppisteaduse vallas. Mis siis ikkagi teeb keemia eriliseks? Sellele küsimusele vastab Rein Vihalemm põhiliselt oma raamatu kolmandas osas, mis on pühendatud keemiafilosoofiale. Olgu kohe märgitud, et filosoofide hulgas on täna valdav arusaam, mille kohaselt ei ole keemiafilosoofia teadusfilosoofia osa, vaid filosoofia iseseisev alajaotus. Miks nii, seda aitab alljärgnev loodetavasti  selgitada.

    Konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse (f-teadusliku) tunnetuse puhul on tüüpiline, et loomuliku maailma roll teadusliku teadmise ülesehituses on imeväike või lausa olematu. Loodus on füüsika sisuks vaid nende omaduste, aspektide ja nähtuste puhul, mida on võimalik väljendada matemaatiliselt, mõõta, demonstreerida ja katseliselt taastekitada. Füüsika loob uurimisobjekti  enesele ise, vaadates maailma läbi matemaatilise idealiseerituse prisma. Ei koge me ju enese ümber kerasid, püramiide või koonuseid matemaatilises mõttes. Reaalsed objektid on alati ebatäpsed lähendid ideaalidele. Täppisteadus saab eksisteerida vaid niivõrd, kuivõrd suudetakse määratleda oma uurimisobjekt. Füüsikud ei uuri maailma, vaid selle alusel või sellest mõjutatuna konstrueeritud idealiseeritud kujundeid. F-teaduse eesmärk on uurida tegelikkust loodusseaduste vaatenurgast, keemia seevastu on konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivsete ja klassifitseeriv-ajaloolis-kirjeldavate uuringute segu. Keemia eesmärk on toota aineid, muundades teatud kindlate omadustega aineid, ning avastada mõningaid loodusseadusi nende ainete kohta. Kui puhta f-teaduse (füüsika) saab määratleda loodusseaduste, siis keemiat tuleb määratleda  ainete kaudu. Üksnes siis, kui uurimistöös on näidatud, et aineid saab teatud mõttes ja määral loodusseaduste alusel kujundada ja konstrueerida, saame rääkida keemiast kui f-teadusest. Tõelise f-teadusliku loodusseaduse näiteks keemias sobib hästi Dmitri Mendelejevi avastatud keemiliste elementide perioodilisuse seadus. F-teaduse mudeli väljatöötamine on Rein Vihalemmal kindlasti aidanud täpsemini  mõtestada 1977. aasta Nobeli keemiapreemia laureaadi Ilya Prigogine’i algatatud mitteklassikalist lähenemist teadusele. Prigogine on rõhutanud, et nn uus teadus suudab minna klassikalise teaduse idealisatsioonidest kaugemale, hõlmates seni subjektiivseks või erandlikuks peetud ebastabiilsust, juhuslikkust, pöördumatust,  ennustamatust, ajaloolisust jne. Niisugusest hoiakust jääb mulje, et Prigogine’i uus teadus ei tegelegi enam idealisatsioonidega, ei konstrueeritagi enesele objekti ideaalse f-teaduse kombel, vaid käsitletakse teaduslikult maailma ennast niisugusena, nagu see tegelikult on, tõmmates kaasa veel ka inimese enese. Pigem on siiski nii, et uus teadus ületab  nn klassikalise teaduse müüdi seeläbi, et ideaalpildid tunnistatakse tõepoolest ideaalpiltideks ega püüta neis näha tegelikkust ennast. Loomulikult pürgib mitteklassikaline teadus, nüüd juba Prigogine’i õpilaste eestvedamisel, siit edasi täiuslikuma maailmatunnetuse suunas. Kui edukalt ja kui teaduslikult, seda näitab aeg.

    Teadusfilosoofi sotsiaal-poliitilised kirjutised 

    Enam või vähem puhtalt teadusuuringuid käsitlevatele osadele lisaks leiame Rein Vihalemma artiklite kogumiku IV osast demokraatia apoloogia. Arvestades lähimineviku pöördelisi sündmusi meie ühiskonnas, ei tohiks tegelikult olla midagi üllatuslikku tõigas, et aktiivse eluhoiakuga intellektuaal on avaldanud ühiskondlik-poliitilise sisuga kirjatöid, kuigi see pole tema põhieriala.
    Vägisi tuleb siinkohal pähe paralleel  teadusfilosoofia suurkuju Karl Popperiga, keda laiem avalikkus tunneb tänu tema avatud ühiskonna kontseptsioonile pigem sotsiaalfilosoofina. Rein Vihalemma sama saatus vististi ei ähvarda. Tema on teadusfilosoof ja -metodoloog, kes on avaldanud mõned väga huvitavad sotsiaal-poliitilised kirjutised. Vihalemma rolli Eesti sotsiaaldemokraatia taassünni juures on raske üle hinnata. Ühelt poolt näib, et Vihalemma  poliitiline maailmavaade on tema poolt tunnustatud üldmetodoloogiliste printsiipide (iseorganiseerumine) loomulik väljund. Teiselt poolt on teada juhtumeid, kus analoogiline metodoloogiline alus on viinud hoopis paremale kaldunud maailmavaateni. Vaevalt on siin põhjust rääkida kellegi õigetest või vääradest järeldustest. Tegemist on erinevate tõlgendustega, mida ühendab suurepäraselt Popperi sõnastatud sotsiaalfilosoofia  põhiküsimus: kuidas kõige kindlamalt ära hoida diktatuuri, totalitarismi, suletud ühiskonna ohtu ning arendada ja kaitsta kõigi inimeste reaalset vabadust?

  • Klas ja ERSO Wagneri maailmas

    Heili Vaus-Tamm

    Annely Peebo

     

    “Wagner-fantaasia”: ERSO ja ANNELY PEEBO (metsosopran) ERI KLASI dirigeerimisel

    Estonia kontserdisaalis 29. III, kavas Wagneri avamäng ooperile “Rienzi”, “Wesendonki laulud”, “Austusavaldus “Meisterlauljatele””.

     

    See kontsert oli kui lohutus selle puhul, et Eestis pole Wagneri oopereid ammu lavastatud ja ega neid vist tule ka. Kava oli üles ehitatud kui kolmevaatuseline ooper: avamäng sissejuhatavaks I vaatuseks, laulud lüüriliseks II vaatuseks ja “Meisterlauljate” kvintessents ulatuslikuks finaaliks. Ka muud ooperi tingimused said täidetud: oli primadonna ja lavaline liikumine, viimane küll vaid ERSO puhkpillirühma püstitõusmise näol “Meisterlauljate” lõpulaulus. Aga ikkagi. Eri Klas tegi justkui nalja, ja ei teinud ka, ent kinkis Eesti publikule tõesti elamusliku Wagneri õhtu.

    Pealegi on Wagneri muusika üldse ja “Rienzi” avamäng oma “ärkavate” flöödisoolodega äärmiselt teatraalne. Lausa tahtmatult tuli silme ette pilt Wagneri koduteatrit ümbritsevate Bayreuthi pargi põlispuudega. Kangelase teekond algas. Ja kuna Wagner oli erakordselt maksimalistlik ja põhjalik mees (kirjutas oma ooperitele ise libreto ja ehitas teoste ettekandmiseks ideaalse ooperimaja), on tema muusika ka ääretult sugestiivne.

    Wagneri ooperite süžeed rajanevad põhiliselt saksa mütoloogial. Teemaks jumalate, nende järeltulijate ning inimeste suhted, raha, võim, needus. Ja muidugi üksikisiku kangelaslikkus, mis ulatub Nietzsche üliinimese teooriasse. “Rienzis” on küll juttu Itaalia XIV sajandi poliitikust ja rahvajuhist, aga omamoodi üliinimene oli temagi. Ikka on neil lugudel traagiline lõpp, aga Wagner oma täiusetaotluses ei lase ühtegi süžeed läbi ilma armastuse ja pilvitu õnneta. Kõige lühem aeg Wagneri kangelannal õnnelik olla on 12 tundi elu kohta: õhtusest põgenemisest tagaajajate saabumiseni koidikul. Need on see-eest aga niisugused tunnid, millest jätkub tõesti kogu eluks.

    Lõpuleviidud täiuslikkus kiirgab Wagneri muusikast pidevalt, olgu siis õnn kas või valus ja unistustes nagu “Wesendonki lauludes”. Aga see on nii õnnis valu, mille eest tänatakse Jumalat. “Rienzi” avamängus oli orkestris kuulda küll piisavat kõlajõudu, aga veel mitte hingejõudu ega sisseelamist.

    Metsosopran Annely Peebo osalemine viis aga nii orkestri kui publiku lähemale selle kultuuri tundejõule ja -sügavusele. “Wesendonki laulud” on nagu muu Wagneri looming sündinud hästi sünergiliselt. Kaupmeheproua Mathilde Wesendonk sai armastusest Wagneri vastu sellise inspiratsiooni, et lõi laulusõnad, mis kõlavad nüüd kontserdisaalides sajandeid. Nii et armastajapaari sõnad ja muusika koos. Mida enamat…

    Tsükkel algab õrna lapsepõlvemälestusega “Ingel”. Alustuseks ebatänuväärne – imelist aeglust nõudev, kõrge ja habras laul, mis harva ka tsükli alguslauluna maksimaalselt õnnestub. Kuigi juba siin sai kuulda Annely Peebo tiheda vibraatoga säravat häält. Seevastu tormiline “Seisata” oli karakterilt kohe hea. Võlusid solisti kaunis hääldus ja eriti laulu lõpuosa, armuõndsusse süvenemise aeglus. “Kasvuhoones” algas orkestri vaimustava sissejuhatusega. Küll vaid paar takti, aga täiuslik emotsioon ja teostus. Peebo aga lisas selliseid finesse, mis muutsid ettekande tõeliseks õnnestumiseks. Näiteks paisutus ja vaibumine ühe lühikese sõna klagt (kaebab) ajal. Iga selline t-tähega piano’s päädiv sõna omas lõpus, pärast täielikku vaibumist veel tillukest helisevat t-tähte. Ja et see kostis üle orkestri ning saali tagaridadesse, oli meisterlikkus mitte ainult laulja, vaid kõigi esitajate poolt. Kaunid olid ka vioola- ja tšellosoolod, mis võrdväärselt välja toodud. Üldse on sümfooniliste laulude suur eelis see, et hääl mitte ei prevaleeri, vaid sulandub orkestrikõla ning eriti pillisoolode vahele.

    Lühike puhanguline “Valu” erilist katarsist ei toonud, kuigi on mõeldud tsükli keskseks kulminatsiooniks. Seda laulu on vormist tingituna jällegi raske maksimaalse õnnestumiseni viia. Konkreetsel juhul oleks võinud aidata kiirem, n-ö ühe hingetõmbega esitus, mis aga võib vähendada apoteoosi ja kõlajõudu. Lõpetav “Unelmad” oli vormiliselt hea ühtse ülesehitusega ning näitas Annely Peebo sügavuti minevat saksa kultuuri tunnetust. Väga väärikas ja võimekas ettekanne.

    Pärast vaheaega üllatas ERSO “Meisterlauljate” avataktidest peale avatud musitseerimisega. “Rienzi” tugevatest nootidest oli saanud tugev elamuslikkus. Klas usaldas orkestrit, juhatas rohkem emotsioone kui täpsust ja vaid ühes kohas tuli “loks” sisse. Henk de Vliegeri tehtud seade ja valiku kiituseks peab ütlema, et ooperinumbrid liitusid siin lausa sümfoonilise arendusega teoseks. Ning orkester laulis ja hingas Klasi käe all väga loomulikult. Oli aega, rahu, tundeid. Juba ainuüksi tšellorühma soolo oli nii kaunilt kujundatud, et vaid selle pärast oleks tasunud kontserdile tulla.

Sirp