Toeta
Otsi

feminism

  • Ikka monumentidele mõeldes

    JUTA KIVIMÄE

    Pariisi valgusskulptori Bernard Gerboud? 1970. aastate linnakujunduspõhimõtetele viitavad seisukohad viisid publiku võimalustemaailma, mis Eestis jäid reaalsete asjaolude teisiti kujunemisel lihtsalt läbi mängimata. Valgust kui olulist elementi konkreetsesse keskkonda rajatud monumendis kohtab siiski ka Eesti skulptuuris. Soomes töötav Villu Jaanisoo lõi 1999. aastal koos arhitekt Jorma Mukalaga Tamperesse monumendi ?100 aastat Soome rahvaharidust?, mille mõju on samuti rajatud keskkonna ja valguse koosmõjudele.

    Soome keskkonnaarhitekt ja skulptor Pekka Jylhä (1955) tutvustas oma 2000. aastal Finlandiatalo lähistele Hakasalmi parki rajatud Urho Kaleva Kekkoneni monumenti. Jylhä loodusliku graniidipaljandi alla loodud roostevabas terassilmas keeb jäätumatu vesi ka talvel maapinnale ja neli pronkskätt sirutuvad maapinnast 8 meetri kõrgusele (U.K.K. pani kogu eluaja põhimõtteliselt kõik oma tekstid ise paberile kirja).

    Vajaliku ja minu meelest ka väga õnnestunud konverentsi järelkajana jääb ikkagi häirima mõte, et ühena vähestest rahvusriikidest puudub Eestis tänini rahvusmonument, vabadussammas, sümboolne mälestusmärk või ka lihtsalt paik, milles võiks näha identiteedi sümbolit. Mitmed käesoleva omariikluse perioodil korraldatud võistluskonkursid ja katsetused selline monument siiski luua on seni lõppenud ebaõnnestumisega. Sajandeid võõrvõimudele allunud eestlase suhe kõikvõimalikesse monumentidesse näib olevat tänini kahetine: hinnatakse küll oma iseolemist ja enesemääramise võimalust, kuid aastakümnete kogemused on näidanud eestlaste umbusklikkust konkreetsete projektide vastu, leigust neis kaasatöötamisel ning kadedust ja võõristust isikute vastu, kes oleksid võimelised ja valmis sellelaadseid projekte teostama. Eestis ei ole vabadusmonumente loodud ega ole ka kirjutatud põhjalikumaid uurimusi rahvuslikest monumentidest üldse, ka mitte sellest, mis võiks olla põhjuseks, et eestlased on pikka aega suhtunud kõikvõimalikesse monumentidesse jahedalt.

    Muidugi tuleks sellisel puhul alustada küsimusega, mis on üldse rahvuslik monument, mida on see monumentaalkunsti vorm endast kujutanud teistes riikides ja mida tähendanud teistele rahvastele. Üks läbi aastakümnete enim tsiteeritud uurimus sel teemal, Thomas Nipperdey ?Nationalidee und Nationaldenkmal in Deutschland im 19. Jahrhundert? (1968) defineerib rahvusmonumenti kui katset jäädvustada rahvuslikku identiteeti kaemuslikus püsivas sümbolis. See on rahvusmonumendi idee, mis on hõljunud silme ees XIX sajandi kaasaegsetel (nad mõistsid seda niimoodi). Hoolimata mõiste erinevast tarvitamisest, peab Nipperdey seda ka veel enda uurimistegevuse ajal kaasaegseks. Selline arusaam on vähemalt tähelepanuväärne ka XXI sajandi algul, mil rahvusriigi ja rahvusluse mõiste on eurokeskkonnas omandamas XIX sajandil kehtinust hoopis erinevaid tähendusi. Inimlik argimentaliteet ja samastumisvajadus muutub aga märksa aeglasemalt, kui viimase poolsajandi kiired poliitilised muudatused Euroopa senistes rahvusriikides seda lubaksid arvata.

    Thomas Nipperdey väitel kujutab rahvuslik identiteet, selle otsimine ja leidmine, kaotamine ja kindlustamine endast pidevat probleemi. Rahvas vajab oma identiteedi nähtavat märki, seepärast peaksimegi väärtustama selle märgi visuaalse võimaluse otsinguid kogu selle problemaatilisuses.

  • Eesti Kunstimuuseumi toimetiste uus number käsitleb tehnilist kunstiajalugu

    Evelina Vedom

    Ajakirja erinumber käsitleb tehnilist kunstiajalugu ning lähtub paljuski Kadrioru kunstimuuseumis toimunud rahvusvahelisest uurimis- ja näituseprojektist „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge”.

    Teadusringkondades ja laiema avalikkuse hulgas nii Eestis kui ka väljaspool tähelepanu pälvinud ning Eesti Kunstimuuseumile mitmeid väärikaid auhindu toonud projekti „Bosch & Bruegel” juures on väga oluline, et see tõi Eesti kunstiteadusesse mõiste „tehniline kunstiajalugu”. Lisaks süvendas diskussiooni küsimustes, milline tähtsus on kunstiteoste hindamisel nende tehnilistel uuringutel, milliste kunstiteoste puhul tuleks tehnilisi uuringuid rakendada, millised on tehnilised võimalused kunsti ühiskonnale mõistetavamaks muutmisel jne.

    „Loomulikult ei sündinud see üleöö ja tühjale kohale, sest kunstiteoste materiaalse poole uurimise ning tutvustamisega on Eesti kunstiteadlased-restauraatorid tegelenud koostöös Ida ja Lääne kolleegidega juba aastakümneid,” ütles Eesti Kunstimuuseumi teadusnõukogu esimees Tiina-Mall Kreem. „Mitte kunagi varem aga pole see teema olnud nii aktuaalne kui praegu. Uurimise tehnilised vahendid ja uurimustulemusi koondavad andmebaasid täiustuvad iga päevaga ning interdistsiplinaarsusest on saanud nähtuse või objekti mõistmisel võtmesõna.”

    Eesti Kunstimuuseum otsustas projektiga „Bosch & Bruegel” edasi minna ning avaldada oma toimetistes tehnilist kunstiajalugu puudutavaid käsitlusi, et hoida kolleege, kunstieksperte ja -kogujaid, kunsti- ja konserveerimisteaduse üliõpilasi, tehniliste professioonide esindajaid ning publikut uusimate kunstiteoste uurimissuundadega kursis.

    Ajakirja 2012. aasta numbri koostaja on Greta Koppel. Oma arvamust tehnilise kunstiajaloo ja kunstiajalootehnikate kohta avaldavad ajakirjas rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased Erma Hermens, Jųrgen Wadum, Matthijs Ilsink ja Krista Kodres. Uurimuslike artiklite ja mistsellidega astuvad üles Ari Tanhuanpää, Piotr Borusowski, Hilkka Hiiop, Merike Kallas, Merike Kurisoo, Isabel Aaso-Zahradnikova. Ülevaated tehnilise kunstiajaloo uutest väljakutsetest ja vahekokkuvõtetest teevad Wietske Donkersloot, Kadi Polli ja Hilkka Hiiop.

    Ajakirja Eesti Kunstimuuseumi toimetised uus number hinnaga 10 eurot on müügil Eesti Kunstimuuseumi poodides ja suuremates raamatukauplustes.

    Ajakirja e-publikatsiooni leiab Eesti Kunstimuuseumi kodulehelt:

    http://www.kunstimuuseum.ee/et/teadust88/eesti-kunstimuuseumi-toimetised

  • Lähiajaloolase kriis

    Veiko Berendsen

    Medijaise arusaam kriisist ja ajaloost on sedavõrd udune, et kahtlustada tuleb lähiajaloolase kriisi. Juba lähiajaloo mõiste ise on Medijaisel teistsugune kui autoritel. Viimased mõistavad lähiajaloo all XX sajandil juhtunut. Medijainen peab sisuliselt ühtseks perioodiks 19. ja 20. sajandit, mida ta nimetab uusima aja ajalooks. See, kas pärast uusaja ajalugu tuleb lähiajalugu või algab siis kaasaja ajalugu või  uusima aja ajalugu, on skolastiline küsimus. Arutelu termini üle ei vii mingi lahenduseni. Kaheldav on ka see, kas tunnustataks kellegi autoriteeti, kes püüab ajastut nimetada. Õpikukirjutajad ajavad seejuures mõistetavalt närvi, sest nimetavad nähtusi põhjendamata või näiliselt põhjendamata.

    Medijainen tõstatab riivamisi siiski olulisi küsimusi. Kas klassikaline metodoloogiline individualism ehk järgnevate faktide koondamine  sündmusteks ja ajastuteks, kusjuures ühed faktid on olulisemad kui teised ja kuuluvad õppimisele, on viis, kuidas õpetada? Või arvata, et struktuurid või mõisted on selline üldine raamistik, kus üksikud faktid või sündmused evivad tähendust, aga väljaspool neid on faktoloogiline ballast?

    Medijaise sisuline kriis näib olevat õige sügav, sest arvamus, et eestlastel polnud enne ärkamisaega muud ajastulist taju kui suvi ja  talv, teeb päris nõutuks. Kindlasti oli olemas nii üldine ajastutaju, mis oskas Rootsi ja Vene aega võrrelda, rääkimata oma elu etappide tajust ehk sotsiaalsest ajatajust.

    Ei ole ka aru saada, kas professor mängib, et ta ei tea, või ta tõesti ei tea, kuidas tema näidet, s.o imperialismi, on ajaliselt jaotatud. Tõenäoliselt mängib. Üldiselt ongi akadeemiliselt kombeks välja pakkuda midagi originaalset. Näiteks, et Hobsoni või Lenini käsitlus imperialismist on interpreteeritavad edasise ajaloo valguses hoopis teisiti. Ma arvan, et kogu Medijaise mure taga on politoloogilise kontseptualiseerimise jõuline sissetoomine ajalukku. Selgituse ja mõistmise dilemmas eelistab ta selgitust. Lenini peatükid: „maailma jaotamine suurriikide vahel,  imperialism kui kapitalismi eriline staadium, kapitalismi parasitism ja roiskumine, imperialismi kriitika ja lõpuks imperialismi ajalooline koht” ei anna kuidagi rahu. On kiusatus neile midagi lisada, täiendada imperialismiteooriaid.

    Medijainen ütleb, et halb on see, et LaariVahtre ajalooõpik tegelikult midagi ei õpeta. Mida ta siis peaks õpetama? Medijainen ei arva, et sündmusi oleks vaja õpetada väärtuspõhiselt.  Ta muudab ajaloo sotsiaalteaduseks halvas mõttes, mingiks kontseptuaalseks posimiseks. See pole saksalik Begriffsgeschichte, vaid üks viril asi. Sel puudub positiivne sõnum. Ta pakub, et peaks õpetama tsüklilist käsitlust, kuid see on ainult üks nägemus ajaloo muutumisest. Võib-olla olemuselt kõige metafüüsilisem. Ajalugu on valdkond, kus konkreetsusele ehk ajaloolisele faktile pole võimalik leida asendust. Interpretatsioon ja historiograafiline fakt  peab toetuma tegelikkusele. Ajalooõpetajaid tuleb õpetada nii, et nad on võimelised seletama ajalugu mitut moodi, mitte pedantselt norivalt.

    Milline võiks siis olla imperialismi ja rahvusriigi käsitlus? Muidugi võib öelda, et maailm on olnud imperialistlik pärast seda, kui Augustus imperaatori tiitli pärilikuks kuulutas. Aga miks mitte arvata, et seda oli Rooma juba siis, kui Kartaago tuli hävitada, või juba Kreeka  Aleksander Suure ajal. See on sama huvitav küsimus kui see, kas rahamajandus on kapitalism või isiklik sõltuvus väljaspool sugulust feodalism. Ka rahvuse kujunemise kohta on hulk teooriaid.

    Kooliõpikus tuleb neist valida selline, mis laseb kõige paremini selgitusi anda, nii et üldised mõisted selgitavad üksikut ning üksik peegeldab konkreetsusele vaatamata üldist. Selline üksik n-ö kuulub ajalukku. Just nimelt sellised sündmused, isikud, faktid ongi ajalugu. Nende interpretatsioon võib olla võrdlev nii ajas kui ruumis ja üle poordi ei tasu visata ka põhjusetagajärje seoste otsimist, kuigi põhjuste otsimisse ei tasu kinni jääda. Mudelite kaudu, olgu need weberiaanlikud, keynesiaanlikud või, taga hullemaks, mingid kodukootud, ei ole kuidagi õige koolis  ajalugu õpetada. Tegelikult näib, et Medijainengi saab sellest aru, sest heidab valitsustele ette kindla mudeli järgimist. Imperialismi ja rahvusriiki tuleb koolis käsitleda arusaadavalt ja see tähendab illustratiivselt, konkreetsete näidete varal. Mudelist väljamurdmine võikski olla üks asi, mida ajalugu õpetab.

    Nimetamine on paratamatus ning mõistete tähendusväli muutub. Nagu klassikalises  näites, et kui kunagi tähendas raha väärismetalli, siis nüüd on see pigem üks arv. Mõistete õpetus on praegu kooli ajalooõpetuses tõusev trend üle Euroopa. Kuid peatükid nagu „demokraatia kujunemine” oleks konstrueeritud käsitlus. Laaril-Vahtrel seda pole. Selles osas olen ma Medijaisega ühete meelt, et koolis ei peaks õpetama XX sajandit eraldi. Tõepoolest, kui „19. sajandi lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse”, siis kust ta tuli! Enamik XX  sajandi sündmusi on ideeliselt saanud alguse valgustusajastul. Kui me elame postmodernsel ajajärgul, siis peaksime kas või selleks, et see „post” millegi osutavaga asendada, tundma moderni. Ja mitte seejuures kultuuriajaloolist modernismi, vaid viimast kahte sajandit.

    Poliitilised ilmingud, milles me elame, nagu parlamentarism ja demokraatia, sotsiaalmajanduslikud ilmingud nagu industrialiseerumine, linnastumine, globaliseerumine on  kõik ilmnenud varem kui XX sajandil. Samas määrab siin kooli programmi maht reeglid. Lähiajaloo ja lähiajaloolase kriis on ületatav, kui võimalikult peatselt loobuda mingi hegelliku mõistelis-spekulatiivse süsteemi rajamise katsetest endale ja veelgi enam selle pealesurumisest teistele, et teised justkui ei saa aru, mida ikka mõisted tähendavad. Selleks, et „saada ajalootundides teada, kuidas ja miks maailm muutub”, tuleb peale Braudeli või  Wallersteini maailmasüsteemi käsitluse teada ka lihtsaid ja konkreetseid asju. Minu arusaamist mööda kuulub sellesse kindlasti mittedeterministlik ajalookäsitlus. See tähendab näiteks seda, et paratamatust pole ei poliitilises ega majandusajaloos nii palju, kui on võimalust tegudega ajalugu muuta. Minu arvates õpetavad Laar ja Vahtre siin põhimõtteliselt õigesti, et inimesed teevad ajalugu oma otsustuste kaudu. Ja kui neile kui rahvuslastele ongi  rahvus kui iseseisev ajalooline jõud tähtis, siis mina seda ette ei heida. Esiteks on rahvus väärtus ja teiseks on grupid n-ö ajaloolised tegelased paljude koolkondade puhul.

    Kõrvuti sellega, mida õpetada, on oluline ka, kuidas seda teha. Eesti lähiajaloo sisuline käsitlus õppekavas kannatab väidetavalt sõdade liigmahuka käsitluse all. See on nii, kuid XX sajandi puhul on see objektiivsus. Esimene maailmasõda tõi meile iseseisvuse ja naljakas  oleks õpetada, et algul oli mõrv Sarajevos, siis revolutsioon veebruaris ja siis iseseisvus. Vahe tuleb täita ja seda ei saa teha faktideta. Ka Teise maailmasõja puhul on lugu sama ja ehk keerulisemgi. Eriti keeruline on väärtuspõhise valiku tegemine. Mingit raskust selle õpiku abil hästi õpetada ma ei näe.

    Laari ja Vahtre õpik on õigete rõhkudega, eriti mis puudutab maailma. Ajaloo ja sotsiaalteaduse vahel valides on koolis vaja õpetada  ajalugu, sest see on kõrvuti poliitilise sündmusloolisusega jutustav, väärtuseline, identiteeti rajav, huvitav. Medijaise süüdistus, et Laari-Vahtre õpik õpetab tagajärgi ja mitte seda, miks maailm muutub, on ülekohtune. Just tagajärgede uurimine näitabki, miks maailm muutus, kuidas võimalikest valikutest tehtu tõi kaasa tagajärjed.

  • Bravissimo!

    Heili Meibaum

     

    PAVEL VERNIKOV (viiul) ja Tallinna

     

    Kammerorkester ANDRES MUSTONENI juhatusel Mustpeade majas 1. III.

    Tallinna Filharmoonia kontserdisarjas “Bravissimo!” said kuulajad eelmisel nädalal Mustpeade majas rõõmustava muusikaelamuse osaliseks. Tippklassi viiulisolist Pavel Vernikov ja Tallinna Kammerorkester Andres Mustoneni dirigeerimisel olid igati pretensioonika pealkirja väärilised.

    Pisut teine lugu on kava valikuga. Õigupoolest läks kõik järjest ülesmäge, aina virtuoossemaks ja põnevamaks. Kummalisena mõjus avalugu, Nino Rota “Concerto” keelpilliorkestrile. Selle filmiliku, jõuliselt programmilise ja iseenesest toreda, kaunite meloodiatega teose liigitaksin pigem meeleolumuusika valdkonda. Õnneks jagus trafaretsetele teemaarendustele piisavalt värskeid lõpplahendusi vältimaks banaalsusesse kaldumist. Aga selle piiril oli lugu küll. Suureks plussiks on sellistel puhkudel hea orkester, nii ka seekord.

    Lisaboonusena pakub publikule lausa omaette vaatemängulisust alati energilise Mustoneni liigutuste varasalv ning viimasel ajal ka kostüümide ja soengute valik. Inimeste reaktsiooni saalis on igatahes vahva jälgida ning rõõmsad näod on enamasti garanteeritud.

    Bachi Topeltkontserdis d-moll soleerisid Pavel Vernikov ja Andres Mustonen. Vernikovi Bachi-tõlgendus oli igati veenev, nõtke ja peen. Pean tunnistama, et üldiselt pelgan nn akadeemiliste mängijate esitatavat barokki. Seekord polnud kartuseks alust, algusest peale haaras vaba ja kõnekas, mängutehniliselt täiuslik musitseerimine. Huvitav leid oli stiililine mitmekesisus aeglases osas, mis käis läbi justkui muusikaajaloo mitmed etapid ja maandus lõpus taas “päris” Bachi juurde. Meeldivalt mõjus solistide aktiivne suhtlemine nii omavahel kui orkestriga.

    Eks mängida võib ju mitut moodi ja kuskilt maalt on see ju solisti vabadus interpreteerida teost oma äranägemise järgi. Ometigi eeldaks mitme solisti puhul nende omavahelist üksmeelt. Kahjuks ei kostnud päris üksmeelt ka seekordses Bachi esituses. Tasakaalu kippus kallutama dirigendi ja solisti rolli korraga täitva Mustoneni väga impulsiivselt kujundatud mäng, kus ideedest pakatava interpreedi ekspressiivsus kasvas lihtsalt sedavõrd suureks, et muusika ise kippus varju jääma. Eeldan, et sellist kavatsust tegelikult polnud. Mulle iseenesest meeldib väga, kui lavalt hoovab energiat ja jõulisust, selleta pole kontserdil nagu mõtetki. Ometi jookseb kuskil habras piir: muusikale teeb haiget, kui ühel hetkel on rohkem näha kui kuulda. Kas Bachi muusika juures ikka sobib loomingulises tuhinas labajalavalsilikult trampida? On see interpreedi vabadus? Ja kuhu jääb sel juhul muusika enda kõlamise vabadus või kuulaja vabadus helide ilu nautida?

    Ent supersobivaks osutus solistide vastandlikkus Gija Kantšeli teoses “Ex contrario” (2006), mis on kirjutatud Andres Mustonenile ja Pavel Vernikovile ning kõlas Eestis esimest korda. Et teose solistipartiid ongi kujundatud esindama erinevaid lähenemisi, siis oli siin kõik sisuliselt paigas ja vägagi mõjuv. Ühelt poolt laulev virtuoossus ja rahu, teiselt raevukus ning rahvamuusikapärased mängumaneerid. Väga mõjuv ja sügav teos, kaunis pealegi, erinevalt suurest osast tänapäeva kunstist, mis püüab eeskätt šokeerida, valupunktides urgitseda, ühiskonna roiskumise halvakõlalisust esile tuua. Kantšeli laseb kõrvuti eksisteerida targal tasakaalukusel ja impulsiivsusel, näidates ilmekalt vastandite toimimist, ilma et üks teist “ära sööks”. Vastupidi – need moodustavad koos hoopis uue kvaliteedi. Sellist lähenemist oleks väga vaja praeguses igal sammul ja iga asja pärast tüli kiskuvas maailmas. Omamoodi pitseriks on loole Kantšelile iseloomulikud dünaamikakontrastid. Võimsaks laineks kuhjunud helimassile vastandub ootamatult üksik õrn noot, mõjudes igavikulisuse puudutusena argises taustas, mis küll ei vabasta peatselt kuhjuvast uuest vaevast, murest, vaid annab värske jõu. Ka orkestri poolt olid hõrgud pianissimo-lõigud lausa õndsushetked.

    Kontserdi lõpetas Leonid Hoffmani “Fantasy & Freilechs”, siin vallutas Vernikovi särav talent publiku küll jäägitult. Ekstra talle loodud teoses kasutatud juudi rahvamuusika koos kütkestava esitusega moodustasid kaasakiskuva terviku. Samuti tegid solisti lennukas virtuoossus ja peen fantaasia nii kõla- kui ajanüanssides tõelise delikatessi ka lisapalaks mängitud Rodrigese tangost “El Choco”. Värske lähenemisega ning rohkeid üllatusi pakkuvas esituses võlus orkestri ja solisti ühtne ansamblitunnetus.

    Tegelikult tundub imelik sellest kirjutada – kuidas sa muusikasündmust ikka sõnadesse surud? Eriti kontserdi teist poolt oleks pidanud lihtsalt kuulama. Kahju kõigist, keda kohal polnud. Muusikutele aga aitäh elamuse eest!

  • Muinasjutt pooleks kukkuvast kirikust

     

     

    Saare juures on olulisim vahest ta sakraalne mõõde. Kaali kraater on ju sakraliseeritud objekt, mille juures kökitav muinasjutumajakese ilmega muuseum näeb esimesel pilgul pigem välja ehk turismiinfopunktina ja poekesena, kuigi sisuliselt on geoloogilise loomuga väljapanek täitsa põnev.

    Ei tea, kaua Kaali kraater pärast Lennart Mere surma me mütoloogias püsib, eks saanud see lugu, mis Kaali ümber keerdus, ju suuresti hoogu tänu temale. teaduslikust vaatepunktist on asjad keerulisemad, kuigi, muidugi, mingi müstiline vaim seal heljub. Turiste on siin siiski juba liigagi palju: turistid toovad küll raha, aga viivad enesega minema ka tolle müstika. Katsu sa tunnetada mingit ühtsust loodusega või tuhandete aastate kulgu ühes vanas augus, kui su kõrval valjusti saksa, rootsi või poola keeli lobisetakse ning pilte võtta sähvitakse.

    Saare kristlik pagas on juba midagi muud. Võib-olla võiks selle sümboliks olla Pöide kirik, mis peagi pooleks kukub, kui sellega midagi kiiresti pihta ei hakata. Või Kaarma surnuaial tasa tükkideks vajuvad dolomiidist hauasambad ja ristid. Selline gootijutulikult veidi lagunenud, veidi hüljatud, veidi räämas, aga painavalt meelde sumbuv ja enese pääle mõtlema panev on see Saaremaa kirikute reid. Et need läbi käia, ära näha ja läbi mõelda, selleks tuleb muidugi eraldi aeg võtta. Mida meil seekord ei olnud, sest ega kellelgi pole ju enam aega. See, muide, on küll tõsi, et mujal Eestis (mida väiksem paik, seda enam) liigub aeg teistmoodi kui Tallinnas. Kuskil ei orjasta ta inimesi nii hullusti kui siin kivikõrbes. Nii et Saaremaa – jah, tallinlasele võib see olla vabadus. Iseasi, mida ta siis oma vabadusega pääle oskab hakata.

  • Kristiina Kaasiku isikunäitus “Aastate valgus”

    EKL

    OLETE PALUTUD KRISTIINA KAASIKU ISIKUNÄITUSE “AASTATE VALGUS”
    AVAMISELE 29. JAANUARIL KELL 17.00
    ARHITEKTUURI- JA DISAINI GALERIIS  PÄRNU MNT 6
    NÄITUS ON AVATUD 16. VEEBRUARINI 2013 

    “Näitusel „Aastate valgus“ on esitatud valik minu  viimastel aastatel maalitud  töödest. Ühtlasi annab see näitus  mulle võimaluse teha kokkuvõte ühest etapist oma loometeel. Võiksin öelda, et neid maale seob minu igatsus nähtamatu ja vaevu sõnades seletatu järele. Millegi sellise, mida sisekaemuses olen tundnud ja mille edastamine on olnud sisesund. Igatahes olen tahtnud ka vaataja tõmmata sellesse irratsionaalsesse, unenäolisesse mängu, olen püüdnud tasapinnalisusest edasi minna maaliruumi sügavusse, leida peenemaid võnkeid, selliseid, mis lasevad tajuda uusi, kirkamaid ulatuvusi”.

     Kristiina Kaasik

  • Tee eesti muuseumini

    Piret Õunapuu

    Konverentsidel käsitletud teemad on liikunud ajas edasi: alustati kolm aastat tagasi  Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi muuseumist, nüüd ollakse oma kaasajas. ERM i juubeliaasta konverentsil oli vaatluse all pikk periood alates okupatsioonide ajast kuni meie muuseumide suundumisteni XX I sajandi alguses. See, ligi 60 aastat hõlmav periood on olnud muuseumidele vägagi muutusterohke, toonud kaasa liitmisi-lahutamisi ja kogude jagamisi. Ometi on muuseumid selle ajaga edenenud aina tugevamaks ja nende arv on  kasvanud ligi 200 võrra. 1930ndate lõpuks oli Eesti Vabariigis 39 muuseumi, praeguseks on neid umbkaudu 240.

    Konverentsi ettekanded jagunesid laias laastus kahte. Esimeses teemaplokis käsitleti sündmusi okupatsioonide ajal nii korralduslikuseadusandliku poole pealt kui analüüsiti muuseumide ellujäämisstrateegiat. Tartu ülikooli kunstimuuseumi direktor Inge Kukk ja Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja Eevi  Astel rääkisid muuseumikogude saatusest Vene ja Saksa okupatsiooni ajal.

    Juttu oli sellest, kuidas ja milliste seadustega samm sammu haaval lammutati kodanlikku pärandit ning püüti ehitada üles sotsialistlikku ja nõukogulikku töörahvale mõeldud kultuuriasutust, kus ei tohtinud olla kohta kodanlikel iganditel ega vaenulikel elementidel. 1940. aasta lõpuks olid likvideeritud 13 ja riigistatud kõik eramuuseumid.  Natsionaliseeritud ja riigistatud muuseumide varad jaotati riiklike muuseumide vahel. Sellelt taustalt tõusis ka arutelu muuseumitöötaja missioonitunde üle, mis pole kõigi nende aastate jooksul muutunud. Saksa okupatsiooni lõpuaegadel evakueeriti ERM i ja ka teiste muuseumide esemeid mitmele poole Eestimaal. Rasketes tingimustes ja ärevatel aegadel hoolitsesid nende eest sellised meie kultuurilukku läinud inimesed nagu Helmi Üprus, Virve Hinnov, Cara Vilberg jt, tollal veel noored naised, kes andsid endast kõik ja tänu kellele säilis oluline osa meie kultuuripärandist.

    Legendaarse ajaloomuuseumi peavarahoidja Eve Peetsi ettekanne oli haarav jutustus aegadest, kui ajaloomuuseum pidi täitma ka revolutsioonimuuseumi funktsiooni. Nõukogude Liidus oli Eesti NSV ainuke liiduvabariik, kus puudusid nii Lenini kui revolutsioonimuuseum. Seitsmekümnendatel aastatel  oli muuseum kahepalgeline mõnus paik, kus täideti kõrgemalt poolt tulnud korraldusi ja püüti ometi ajada ka tõsist muuseumiasja.

    ERM i teadussekretär Agnes Aljas analüüsis Eesti Rahva Muuseumi kajastamist meedias läbi mitme aastakümne kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni, olles oma ettekandes väga konstruktiivne. Tulemus oli mõneti üllatav, sest, meeldib see meile või mitte, ERM i kuvand on olnud seotud ikka eelkõige just  käpikute ja õllekannudega. Loomulikult oli see vajalik ja iseloomulik ajale, kuid siiski suhteliselt ühekülgne. Samuti on see omamoodi kinnitus, et eesti asi on ikka kindlalt kusagil hoiul ja rahval ei maksa muretseda.

    Sisuliselt teise ploki moodustasid kaks ettekannet juba enam-vähem praegusest ajast. Endine EKMi peadirektor Marika Valk analüüsis Eesti Kunstimuuseumi karmi ja keerulist teed praeguses Eesti Vabariigis, tuues taustaks vaimukate  viidetena eesti kunsti tuntud töid. Ta võrdles kultuurisituatsiooni, kui EKM alustas Kumu ideega, ERM i omaga, kui ehitamisel oma uus hoone. Neil aegadel on palju sarnast ja üks suur erinevus. Kultuur ei ole enam rahva jaoks nii innustav tegur, pigem on see omandanud paljude silmis raharaiskaja maine. Sellest tõsisest ja ausast ettekandest oli kindlasti abi ERM i töötajatele, kellel seisavad ees paljud samad probleemid. Alati on hea, kui tead, et keegi on  juba võiduka lõpuni jõudnud, ning parem on õppida teiste kui oma vigadest.

    Konverentsi tõi tänasesse päeva ja sealt edasigi Peeter Mauer, kellel endise kultuuriministeeriumi muuseuminõunikuna on kindlasti kõige parem ülevaade meie muuseumide seisust. Mida siis tõi Eesti muuseumidele Euroopa Liit? Rohkem mõtteid? Rohkem võimalusi? Rohkem raha? Rohkem bürokraatiat? Täiesti hämmastaval kombel oskas ta  kõik vastused esitada tabelite kujul. Tabelite postid olid aga kõik tõusmas, nii et vastus on ilmselt see, et eks ta seda kõike tõigi. Täiesti kindlasti on Eesti muuseumielu praegu elavam kui kunagi varem ja ka meie muuseumide edulood on muljetavaldavad. Kõige selle krooniks on Kumule eelmisel aastal antud Euroopa muuseumide auhind.

    Kokkuvõttes läks konverents ilmselt korda. Hoolimata sellest, et kohe varsti ongi ERM i  juubel ja need konverentsid peaksid sellega lõppenud olema, oli kuluaarides juttu, et meil on veel nii palju, millest rääkida, ja kus siis veel, kui mitte Eesti Rahva Muuseumis.

  • Festival „Plektrum”, mäng ja eksperiment

    Herkko Labi

    Vahva on tõdeda, et visuaalsete helide festival on leidnud üles oma vaimu. Kuigi programm kipub siiani laiali valguma, sest on püütud haarata võib-olla liiga erinevaid valdkondi, ühendas seekord kõiki üritusi siiski mõistetav ja selgelt tajutav „tee seda ise” mõte. See on lihtne õpimeetod, mis kummutab levinud eksiarvamuse meediakunstist kui hämarast ja keerulisest valdkonnast, mille viljelemiseks on kindlasti vaja eriharidust. Kui leida natuke rohkem aega süvenemiseks, võib huviline arvutiprotsesse ise läbi proovides õppida tundma nende eripära ning avastada sedaviisi, kuivõrd lihtne võib olla teha esimene samm. Vaja on vaid tahtmist, läbimõeldud ideed ning pisut harjumist tavapärasest keerulisemate arvutiprogrammidega. Meetodil on ka positiivne eesmärk: kaotada tinglik eraldusjoon esineja ja huvilise vahel. Esineja annab küll kätte vajalikud juhtnöörid ja aitab probleemide tekkimise korral, kuid tegelikud teadmised ammutab huviline tegutsemise käigus ise, katsetades ja proovides, eksides ja luues. Festivali vaimuna läbis õpimeetod kõiki töötubasid ja tekitas vabama õhkkonnaga vestlusringid. Mõlemad tõid üllatuslikult kokku päris suure hulga huvilisi ning esimest korda oli märgata, et paljude huvi ei jää ainult festivalinädalasse, vaid annab mõtlemisainet ka selle lõppedes.

    Lisaks positiivsele vaimule tutvustati sel aastal festivalil hästi ka meediakunsti üht olulisemat toimemehhanismi – eksperimenti ja mängu. Nagu teadus nii vaatab ka meediakunst ekisteerivaid seadusi ja arusaamu nihestatult, et avastada uusi tegelikkuse kirjeldamise võimalusi. Sedaviisi programmeerib kaasaegne elektrooniline kunst pidevalt ümber juba sissetöötatud koodid või esitleb neid uute meediumide kaudu. Näiteks sobib hästi Anne Roquigny’i projekt „Webjockey”, kus samanimelise arvutiprogrammi abil esitatakse performance’i vormis mitmel ekraanil erinevaid veebilehti. Kui VJ monteerib reaalajas kokku videoklippe või DJ paneb omavahel kokku muusikapalu, siis WJ loob vaatajale helist ja pildist koosneva narratiivi, mille üksikuteks elementideks on Interneti avarustest leitud veebilehed. Nii eksperimenteerib projekt võrguga ning asetab uude valgusesse VJ-kunsti meediumi põhimõtted. Mängu tähtsust elektroonilises kunstis illustreeris tabavalt aga Taavet Janseni ja Maike Londi töötuba „Experimental Electronics Vol 2” (Eksperimentaalelektroonika. Köide 2”, kus õpetati muutma elektrooniliste lastemänguasjade tavapäraseid funktsioone. Töötoa käigus sai igaüks mänguasja ümber ehitada, tinutada ja katsetada tulemust helis, s.t kõlaritega ühendatud mänguasi hakkas vastavalt muudatustele tegema omanäolist muusikat. Töötuba kulmineerus lühikese kontserdiga, kus kõik osalejad mängisid koos omavalmistatud pillide-mänguasjadega.

    Sel aastal oli peateemaks „Peidetud ruum”. Festivali brošüüri järgi uuriti selle raames reaalse ja virtuaalse ruumi suhteid, jälgimisühiskonna probleeme ja (peidetud) ruume. Festivali infotekstides jäi kõlama ka varjatud ruumide temaatika (näiteks DNA bioloogilises kehas või veel avastamata mateeria kosmoses). Need ruumid või infokogumid asetsevad meie kõrval potentsiaali või plahvatuslike võngetena, nii et leides varjatud ruumi, teeb meie maailmapilt läbi hüppe ja tulemuseks avaneb suur hulk olulist informatsiooni. Selline peidetud ruumi käsitlus jäi aga vaatluse alt välja. Kuigi „Ööülikooli” vestlusringis avati kuulajale 0 ja 1 arengulugu ja tehti meeleolukas sissevaade kvantfüüsikasse ja -arvutitesse, ei selginenud siin siiski, kus asub see peidetud ruum, millised on tema omadused ja tegelik potentsiaal. Samuti liikus jututeema peidetud ruumi metafoorist eemale diskussioonis „Peidetud ruum”, jätkudes selle asemel eelmiste ettekannete vaimus aruteluna moe- ja meediakunsti üle. Nii jäi tabamatuks üldteema sünteesimine kogu festivali programmiga. Kui terve nädala kestnud kõrgetasemelise videonäitusega olid linnaruumist üles otsitud peidetud ruumid ning loodud (varjatud) ruume ruumide sisse, siis ülejäänud programmis jäädi üldteema esitamisel hätta. Erandiks võib-olla unustatud linnahalli fuajee, kus toimus „Plektrumi” traditsiooniline klubiõhtu. Muidugi tekib siin ka küsimus, kas üldteema peabki läbivat kajastamist leidma, kas see on kontseptuaalselt kompaktse festivali toimumiseks üldse oluline. Ehk tuleks hoopis teema sõnastamisel see kohe selgemalt piiritleda või leida programmis sellele kindel väljund näiteks ühe konstruktiivsema ja täpsema ürituse näol. Nii leiaks üldteema paremini käsitlemist ega hakkaks lõhkuma festivali traditsioonilisi eesmärke, olgu selleks siis VJ-kunsti propageerimine või „tee seda ise” õpimeetodi rakendamine.

    Muidugi puudutab üldteema festivali kontseptsioonilist külge ega tõuka oma selguses või selgusetuses õnneks eemale külastajaid. Viimaseid oli sel aastal päris palju. Seega näitas festival „Plektrum” kindlasti jätkuvat huvi meediakultuuri nähtuste vastu, samuti külastajate kasvavat uudishimu ja valmisolekut ise projektides kaasa lüüa. Seda tõestavad festivali jooksul mitmel pool tekkinud iseseisvad arutelud, kus kuuldut-nähtut analüüsiti ja ka mitmeid mõtteid tekkis. Nii näiteks sündis festivalimelus eestikeelse digitaalset kultuuri käsitleva võrguajakirja idee: eesmärgiks just kompaktse emakeelse allika loomine, mille arutelusid ja artikleid on võimalik refereerida. Samuti kinnitati omavahelistes jutuajamistes soovi, et digitaalkultuuri tutvustavad üritused peaksid leidma toetuspinna aasta ringi väiksemate häppeningide ja vestlusringide näol – et sõnum ja vaim pääseksid paremini esile ning huviliste ring kasvaks veelgi. Seda ikka eesmärgiga tutvustada tehnoloogiat kui mängu ning digitaalset kultuuri ja kunsti kui valdkonda, mille reegleid saab igaüks põnevate tulemuste saavutamiseks muuta.

     

     

  • Kluppi ja rappa

    Kaur Garšnek

     

    Kevadkuu esimesele nädalavahetusele langes mitu huvitavat sündmust: täielik kuuvarjutus, täielik reality show nimega “valimised” ning vähemalt kaks täitsa viisakat elektroonilise muusika üritust, ühenduslüliks korraldajana väsimatu Aivar Tõnso. Esimene neist “Hea Uue Heli” festivali klubiõhtu “1ÖÖ%” Von Krahli teatri baaris; teine aga emanatsioon kultuslikust “Müsteeriumi” sarjast.

     

     

    Võõrastega klubis

     

    Reedene “1ÖÖ%” tõi endaga tehnoloogilisi helisid nii kodumaistelt meediumeilt kui Saksamaa külalis-DJdelt, kes saabusid meile seoses Ruhrpotti kultuurifestivaliga Põhja-Rein-Vestfaali liidumaalt. See on techno-maailmas üks tähendusrikas piirkond, kust pärineb, muide, Kraftwerk ise.

    Ürituse alustuseks võis kuulda Aivar Tõnso sissejuhatavat set’i, seejärel Martin Juhlsi Dortmundist, kes esitas valiku ambient’likku elektroonikat. Von Krahli pimendet baariruumi nurgad täitusid ühelt poolt abstraktsest helikunstist, teiselt tonaalsetest kompositsioonidest, ühisnimetajaiks üldine salapärane meeleolu ja tumedavõitu koloriit, tihe atmosfäär ja tagasihoitud intensiivsus. Pehmed voogavad helimassiivid ning ebainimlikud ulged tõid ühtelugu silme ette rahuliku eneseküllase üksinduse võrdpilte: mahajäetud industriaalmaastikud ja avastamata grotid, loodusjõudude stiihiad nullide ja ühtede maatriksis. Kõige selle taustal tuletasid end meelde minimalistlikud rütmipartiid, mis paisusid esitisest hõredast tilkumisest ümaraks tuikamiseks; kõikeläbiv harmooniline lainetus aga transformeerus palavikuliselt undavaks tinnituseks – viimaks lausa kõrvulukustavaks mürinaks. Juhlsi etteaste mõjus tervikliku ja läbimõelduna ning joonistas ühtlase joone järgmise artistini.

    Selleks oli eesti elektronmuusik Kreck, kes pani mängima enda uusi rütmikaid lugusid ja klimberdas klaviatuuril üht-teist peale ka. Kostus rõõmsakõlalisi arpedžosid, joviaalseid helahtusi ning kandilisi kaasakiskuvaid kõmakaid – rämenaivistliku kõlakujunduse poolest midagi Detroiti techno kanti; massiivse, samas läbipõimunud rütmiplaani osas ent kuidagi tribal house’i ja dub’i suunas. Sõnaga, värskendavalt vanamoodne ja diip, intelligentne ning huumorimeelega tantsukas. Etteastel oli ainult üks viga – see jäi liiga lühidaks.

    Sest õige pea tehti ruumi peaesinejale Richard Riley Reinholdile, tuntud ka Triple R-ina, keda peetakse techno-ringkondades üsna suureks ninaks. Alustanud DJ- ja produtsendikarjääri juba 1984. aastal ning seotud label’itega nagu Trapez, Traum ja My Best Friend, on ta laia kandepinnaga nn Kölni koolkonna alusepanijaid. Seda kummalisem tundus mittemidagiütlev üleminek maestro etteastele: vaikselt hakkas sahisema lounge’ilik shuffle, helivaljus langes taustamuusika tasemele ja inimesed läksid õlut ostma. Õige pea adekvaatne heli küll taastati, ent edasine lugude valik järgis niivõrd populistlikku rida, et muusika hindamine tundub siin ülearusena. Kui, siis vaid niipalju, et kuuldu paigutus mingi etableerunud enesestmõistetavusega minimal techno ja tech-house’i piiranguisse.

     

     

    Omadega rabas

     

    Järgmisel hommikul asutas end Juuru poole sõitma bussitäis kultuurihuvilisi, otsima midagi enamat klubilikust meelelahutusest. Programm nägi ette kunstiteaduse instituudi korraldet kahepäevast loengute, seminaride ja workshop’ide seeriat ehk talvefoorumit teemal “Kujundite taaskasutus”. Nende kahe päeva vahele mahtus aga kenasti üks “Müsteerium”, see vandeseltslaslik, välja reklaamimata underground-üritus, mille kohta info liigub üksnes teadlikumates ringkondades ning mis toimub enamasti väikestes veidrates kohtades. Sedakorda siis Juuru rahvamajas, umbes kümne kilomeetri kaugusel kurikuulsalt paranormaalsest Kaiu rabast, kus nähakse imelikke lendavaid objekte ja pahaendeliselt hõljuvaid olendeid.

    Õhustik oli niisiis ideaalne. Seda enam, et rahvamaja osutus nõukaaegse arhitektuuriga hooneks, mis lõhnas luitunud mälestuste, kadunud autoriteedi ning pesuvahendi järele.

    Kõigepealt astus lavale Tehnoloogiline Päike ehk Evar Anvelt süntesaatoril ja laptop’il koos Mihkel Kõrvitsaga elektroonilistel trummidel. Valla päästeti heakõlaline, atmosfääriline, ulmeromantiline tervikliku helipaletiga muusika, mille harmooniaskeemid ning kosmiliseks kujundatud ruum tõid meelde artiste nagu Astrobotnia, B12 ja Sven Grünberg. Aeglased tempod ja kaasakiskuvad rütmid, kuuldavuse piiril madalad hüpnootilised bassikäigud, tilisevad kellukesed ning sämplitud folkloorne naisvokaal, millele kajas juurde sakraalne varjund. Veidi kannatamatuks tegi mind ainult kolmas lugu ning selle tüütult pikk ja üheülbaline sündi-outro.

    Üritust jätkas sobivalt seesama Martin Juhls, kes tuli sedapuhku Krill.Minima esinejanime all ja omaloominguga. Temperatuur langes mõne kraadi võrra ning üsna pea lisandusid sujuvalt sisse voolanud kargetele foonidele agressiivne ja kiirem, kordustel põhinev bassipartii ja tehnitsistlikult skisoidne rütmika. Kuigi eelnenuga järjepidev, oli Juhlsi projekt Tehnoloogilise Päikesega võrreldes hoopis teisest puust. Lisaks juba mainitud erinevustele kuuldus üldine palett tunduvalt vaheldusrikkam: Vladislav Delaylikud krõbinad ja sahinad vaheldusid ülevõimendatud electro-funk’iga; massiivne dub viskus industriaalsetesse heliintriigidesse. Ning paraku kerkisid jälle ette tühjad tehased ja nende paranormaalsed asukad – miks mitte siis juba ka ufosoo kuskil taamal.

    Hoolimata tumedavõitu põhitoonidest säilis harmooniline heakõlalisus ning tervitatava kontrastina energilisele rütmile näis tundlikult pikaldane vaibumine eelviimase loo lõpul, millele järgnes lisana veel üks ujuv ja hammustav ambient techno pala. Provotseeriva mitmekesisuse kiuste püsis etteaste väga hästi koos ja traagelniite polnud näha. Ühtlasi näitas Juhls, et ka laptop’i taga arvutimuusikuna on võimalik lavalist aktiivsust üles näidata – selles abistas teda ka Taavi Laatsit (Galaktlan), kes mõnes loos süntesaatorit pruukis. Tore live.

    Nüüd tundub aga, et järgnevalt tegid kosmosetulnukad minuga sel ööl küll õudseid eksperimente, sest edasine kisub häguseks. Kindel on, et esinesid veel Algorütmid (Roland Karlson, Mihkel Tomberg ja Hendrik Kaljujärv) huvitavalt eklektilise kavaga, kus abstraktne vaheldus konkreetsega, tantsulisemad palad meditatiivsematega. Reisimuusikutest (Tõnso, Laatsit) aga meenub vaid roheline kolmemõõtmeline lasertunnel ja minu ihuliikmed kompulsiivselt igasse suunda visklemas. Kui mõne aja pärast end lummusest lahti kiskusin ja ringi piilusin, leidsin end rahvamaja tühjast plinkivast aulast.

  • Filmipühapäev joonisfilmiga “Villa Antropoff” 27. jaanuaril kell 13 Maarjamäe lossis

    Reti Meema

    Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum alustab taas filmipühapäevadega. Kevadisel hooajal on fookuses JOONISFILM. Uhke stardipaugu annab filmipühapäevadele Kaspar Jancise ja Vladimir Leschiovi joonisfilm „Villa Antropoff“ (2012). Üritus toimub 27. jaanuaril 2013 kell 13.00 Maarjamäe lossis (Pirita tee 56). Filmist räägib režissöör Kaspar Jancis.

    Animafilm „Villa Antropoff“ (13 min) valmis 2012. aastal stuudio Eesti Joonisfilm ja Läti stuudio Lunohod koostööna.  Rahvusvahelisi auhindu võitnud filmi autorid on Kaspar Jancis ja Vladimir Leschiov. Filmipühapäeval tuleb filmihuvilistega kohtuma Eesti animaator ja muusik Kaspar Jancis.

    „Villa Antropoff“ kokkuvõte: Elas kord mees, kellel ei olnud midagi peale ise-enda ja suure unistuse. Mehe ja tema unelma vahel laius suur ja ohtlik veteväli. Sellest hoolimata asus mees teele ning tänu vaprusele ja vastupidavusele jõudis ta pärale. Kuid kas see oli see, mida ta otsinud oli?

    Lisaks saab näha ka Kaspar Jancise animafilme: “Weitzenbergi tänav” (2002, Eesti Joonisfilm) (11 min) , “Maraton” (2006, Eesti Joonisfilm) (16 min),  “Krokodill”  (2009, Eesti Joonisfilm) (17 min).

    Filmipühapäev kestab orienteeruvalt 1 h ja 15 minutit.

    Maarjamäe lossis on avatud ka Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“ ja Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“.

    Avatud on Stsenaariumi kohvik!

    Maarjamäe loss on avatud K-P kell 10-17, esmaspäeviti ja teisipäeviti suletud.

    Sissepääs filmiüritusele on TASUTA!

    Kohale saab bussidega 1A, 5, 8, 34A ja 38, peatus Maarjamägi.

Sirp