feminism

Rahvusvaheline koostöö

UNESCO tegelik pädevus ja tegutsemisala seisneb nõustamises (policy advice) nii hariduse, teaduse, kultuuri, kommunikatsiooni kui ka keskkonna alal. Kuna UNESCO püüab valdkondi ning probleeme käsitleda tervikuna, on mitmed UNESCO uuemad initsiatiivid (näiteks säästvat arengut toetav haridus) interdistsiplinaarsed; valdkondadevahelise sidususe tähtsaks  pidamist oodatakse ka liikmesriikidelt. Just nõustamisele keskendumine on põhjus, miks UNESCO-le on äärmiselt oluline eri riikide ekspertide osalemine rahvusvahelises koostöös ning miks UNESCO-l on nende kaasamiseks loodud arvukalt mehhanisme ja raamistikke: valitsustevahelised komiteed, rahvusvahelised komiteed, võrgustikud, foorumid, töögrupid. Hiljuti loodi andmebaas ROSTER , mille kaudu eksperdid, nii valitsusasutustest,  ülikoolidest kui mujalt saavad ise end ülemaailmsesse andmebaasi lisada. Eestile tähendab panustamine UNESCO töösse eksperthinnangutega ühelt poolt võimalust aidata oma teadmistega arenguriike, kuid saada samaaegselt ka ise kogemusi – sest maailm meie ümber on kiires muutumises ega piirdu Euroopaga. Ja meil on oskusi ning kogemusi, mille jagamist oodatakse.

Eesti eksperdid on eriliselt hinnatud meie  totalitaarse režiimi ja post-traumaatilise kogemuse tõttu: saame jagada kogemust, kuidas oleme suutnud end, oma kultuuri ja elutunnetust säilitada ning kuidas uutes tingimustes hakkama saada. Lisaks on selge, et teatud UNESCO pädevusse kuuluvates valdkondades on Eesti teadmised väga teretulnud. Üheks selliseks on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Hiljuti saime kutse UNESCO rahvusvahelisse hariduse IKT statistika töögruppi  ja meil on hea meel, et haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Eesti töögrupiga ka liitus. Mitmed eetikaküsimused ja miks mitte näiteks autoriõigused või innovatsioon, võiksid kujuneda nii-öelda Eesti teemadeks ka UNESCO raames. UNESCO Eesti rahvuslikku komisjoni kuuluvatest ekspertidest on viimastel aastatel väga aktiivselt organisatsiooni töösse panustanud Toivo Maimets rahvusvahelise bioeetika komitee liikmena, Talvi Märja elukestva  õppe valdkonnas ja Toomas Kokovkin biosfääri kaitsealade küsimustes. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni valitsustevahelise komitee liikmena tegutses Kristin Kuutma eksperdina 12 Aafrika riigi nõupidamisel LõunaAafrika Vabariigis ning 2009. aastal nõustab ta konventsiooni rakendamises ka Eritread. Kõigi nimetatud ekspertide tegevus hõlmab nii tööd rahvusvahelises raamistikus kui oma valdkonna arendamist Eestis UNESCOs kokkulepitust  lähtudes.

UNESCOs tegeldakse haridusproblemaatikaga proportsionaalselt rohkem kui kultuuriga. Idealistlikuks sooviks on tagada kõigile lastele maailmas võrdne ligipääs haridusele, seegi programm ei ole mõeldud üksnes arenguriikide toetamiseks. Euroopa poliitika arendamisel tähendab see kaasava hariduse edendamist. Üheks mehhanismiks on õppekavaarenduse võrgustik, mille Põhjamaade  koordinatsioonipunktiga liitumiseks Eestile Soome hiljuti ettepaneku tegi. Sarnaste huvide ja eesmärkide tõttu toetame me ka maailmaharidusele spetsialiseerunud MTÜde tegevust ja nende jätkuvat kaasamist Eesti õppekavaarendusse. Kultuurivaldkonnaski on UNESCO ülesanne luua eelkõige raamistikke. Kultuurikonventsioonidest on hetkel, ja seda ka kogu Euroopa Liidule, kõige olulisemaks kultuuripoliitiline alusdokument, mille kandvaks eesmärgiks on loomemajanduse arendamine ja kultuuri jõulisem kaasamine teistesse valdkondadesse, eelkõige säästvasse arengusse ja arengukoostöösse. UNESCO üheks tähtsamaks eesmärgiks on vaesuse vähendamine maailmas kvaliteetsele haridusele ligipääsu tagamise kaudu ning kas või sellest tulenevalt võib julgelt väita, et UNESCO on muule maailmale strateegiliselt olulisem kui Euroopale või Põhja-Ameerikale. 

Samas ei ole UNESCO puhas arenguabi või -koostöö organisatsioon nagu näiteks OECD. UNESCO kohustuseks on kõigi liikmesriikide kaasatus ja osalus koostöös, mis rikastaks erinevaid kultuure, aitaks arendada ka Euroopa ja Põhja-Ameerika eri valdkondade poliitikat ning edendaks nn Põhja-Lõuna koostööd. Kahjuks ei saa aga UNESCO nagu ÜROgi puhul, mööda ka kriitikast: UNESCO on aeglane, teemasid ja pädevusvaldkondi on väga palju, rahastamine  liikmesriikide poolt on kasin, Pariisis asuva sekretariaadi efektiivsus on vähene; Euroopa riigid kurdavad, et neile ei jagu organisatsioonil piisavalt tähelepanu.

Reformide ajendiks on rahapuudus

Eelneva taustal ei ole vahest väga üllatav, et liikmesriikide sissemaksed UNESCO eelarvesse ei ole organisatsiooni strateegiliste eesmärkide saavutamiseks piisavad ning suuresti  seetõttu on ka rahaline toetus Euroopale väga piiratud. Märkimist väärib vaid iga kahe aasta tagant toimuv kindlatele kriteeriumidele vastavaid projekte rahastav osalusprogramm, milles Eesti siiani osaleb. 2008. aastal sai toetust viis väga head projekti, mille esitajad olid Jaan Tõnissoni Instituut, MTÜ Mondo, MTÜ Eesti Noorteadlaste Akadeemia ja Tartu ülikool. Osalusprogramm on üks võimalustest, mille kaudu saavutada UNE SCO eesmärke Põhja  Lõuna koostöös. UNESCO aitab osalusprogrammi kaudu teemasid esile tuua ning luua toetust saanud projektide taotlejatele seeläbi parema võimaluse kaas- ja lisafinantseerimiseks teistest rahastamisallikatest ja fondidest nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. Tuleb nentida, et Eestil oleks aeg hakata sarnaselt Põhjamaadega üha rohkem suunama oma tegevust UNE SCO reformimisele ja tõhusamaks muutmisele. Liikmesriik saab neid protsesse kõige paremini mõjutada esindatusega täitevkogus, kuhu kandideerimine eeldab välisministeeriumi tahet, ning UNESCO rahvusliku komisjoni sekretariaadi kaudu, sest just viimane on UNESCO üldküsimustes kõige pädevam. Välisministeeriumi toetus on vajalik ka UNESCO sissekirjutamiseks Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavva, kus UNESCO praegu kajastamist ei leia. Eelmisel aastal koostasime esmakordselt strateegilise  arengukava koos iga-aastaselt uuendatava tegevuskavaga ka UNESCO Eesti rahvuslikule komisjonile. Sihtasutuse nõukogu kiitis selle üksmeelselt heaks.

Pidades tähtsaks UNESCO reformimist, on Euroopa UNESCO rahvuslike komisjonide sekretariaadid liikumas strateegilisema ja kooskõlastatuma tegutsemise suunas (empowerment of NatComs). Rahvuslike komisjonide mudelid erinevad riigiti, sõltudes peamiselt riigi arenguastmest  ja suurusest. Oluline on, et komisjoni struktuuri kuuluksid riigis UNESCO tööga seotud valdkondade võtmeisikud nii avalikust sektorist kui kodanikuühiskonnast, kelle seast valitakse roteerivalt komisjoni esimees (Chairman, reeglina teadlane). Sekretariaadi ülesanne on nõustada liikmesriigi valitsust, abistada kõiki UNESCOst huvitatud või tema tööga seotud isikuid riigis ja arendada loodud võrgustikku. Põhjamaadel ja mitmes Kesk  Euroopa riigis asub sekretariaat osakonnana mõnes ministeeriumis, mis lihtsustab oluliselt riigi positsioonide kujundamist, hoiab kokku ressurssi, väldib dubleerimist või sekretariaadi väljajätmist ministeeriumide tasanditel või Pariisis toimuvast Euroopa Liidu koordinatsioonist. Tulevikku vaadates on väga oluline ka koostöö tugevdamine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukogu ja loomulikult Euroopa Komisjoniga. Eestis on  sekretariaat 1998. aastast peale ühe asutaja ja rahastajaga (kultuuriministeerium) sihtasutus, mis ei ole juriidilisest vormist hoolimata olnud kunagi rakendusasutus, vaid kuni kolme töötajaga koordinaator, kelle eesmärgiks on olnud – lisaks Eesti huvide kaitsmisele organisatsiooni raames – viia ellu UNESCO programme olemasolevate institutsioonide kaudu. Kultuuriministeerium on komisjoni mudelit viimastel aastatel reformima asunud, arutelud ja liikumine Eestile kõige sobivama variandi poole peaksid kindlasti jätkuma.

Loodame siiralt, et hakkame Eestis ühiselt UNESCOst rohkem pidama, sest UNESCO liikmesus kohustab meid mõtlema mitte ainult Eesti- või
Euroopa-keskselt, vaid nägema kogu maailma ja selle probleeme. See rikastab meie endi maailmapilti ning aitab mõista Eesti ees seisvaid üleilmastumise ja kultuuride paljususega kaasnevaid probleeme, teeb meid avatumaks  ja annab avarama sisu Eestis veel üsna kitsalt mõistetud kultuurilise mitmekesisuse kontseptsioonile. Meie arvates on see taas üks võimalus, ent ühtlasi ka vajadus muutuda maailmas passiivsest vaatlejast ja kaasakulgejast teotahteliseks ja arvestatud panustajaks . Autorid töötavad UNESCO Eesti rahvuslikus komisjonis

Tuumakad ja halenaljakad osad

Mullu ilmus selliste üllitiste ritta aga üks teos, mida tahan soovitada ka üliõpilastele täiendavaks lugemiseks sissejuhatavate loengute juurde, ent paraku söandan seda teha vaid reservatsioonidega. Tegu on Varraku kirjastusel „Silmaringi teatmike” sarjas ilmunud raamatuga „Filosoofia”, mille autoriks on  Stephen Law. Teatmik koosneb viiest osast. Sissejuhatuse ning filosoofia ajaloo lühitutvustuse järel tuleb raamatu kõige tuumakam, kolmas peatükk, mis pakub 150 leheküljel asjatundliku ning sisuka ülevaate filosoofia peamistest valdkondadest: epistemoloogiast, metafüüsikast, moraalifilosoofiast, vaimufilosoofiast, religioonifilosoofiast, poliitilisest filosoofiast ja teadusfilosoofiast. Väärib märkimist, et pakutav ülevaade esitab nimetatud valdkonnad täiesti korralikul tasemel, hõlmates mitmeid aktuaalseid probleeme ja argumente. Samuti on juba pööratud tähelepanu  XXI sajandil aktiivselt kirjutavatele filosoofidele nagu Alvin Goldman, Frank Jackson, Saul Kripke, Richard Swinburne jt, kelle nime populaarsetes ülevaateteostes muidu eriti ei kohta. Selle peatüki artiklid annavad niisiis esmase sissevaate filosoofia harudesse, nii nagu neid tänapäeval praktiseeritakse. Järgmine peatükk väärib samuti põhjalikku uurimist, nimelt tutvustatakse seal põhilisi argumenteerimise  viise ning laialt levinud mõtlemisvigu, mida saab vältida vaid neid tundes. Eesti keeles ei olegi ühtegi teist populaarset käsitlust, mis tutvustaks mõtlemise abivahendeid nõnda selgelt.

Neljanda peatüki lõpuni soovitangi seda raamatut lugeda, järgnevale sajakonnale leheküljele kokku surutud „Kes on kes filosoofias” on tõlke konaruste tõttu päris piinarikas lugemisvara, ehkki ka eespool leidub olulisi eksitusi. Sellest siis ka minu reservatsioonid. Kui on huvi mõtlejakeskse ülevaate järele, siis  paremini tõlgitud ja põhjalikuma käsitluse leiab näiteks Peter Kingi raamatust „Sada filosoofi” või Koolibri kirjastusel ilmunud „Filosoofia ajaloost”. „Silmaringi teatmikus” on tõlkes nii mitmedki laused muutunud lausa halenaljakaks. Näiteks lk 284 saame teada, et „Leibniz kuulus ühes Spinozaga uusaja ratsionaalsemate filosoofide hulka”. Kes vähegi filosoofia ajalugu tunneb, peaks ometi teadma, et tegu on ratsionalistidega.

Kierkegaardi kohta on tõlkes järgmine ebaloogiline lause: „Hiljem, mil ta elas tagasitõmbunult, sai temast pärast vaidlust ühe oma trükisega kohalik naljanumber, kuid ta jätkas surmani  võitlust formaalse kirikuga” (lk 310). Kierkegaardi kimbutas tõepoolest nädalaleht Corsaren ning ta ise kritiseeris Taani riigikirikut, ent selles lauses on järelduvus ning sisu üsna paigast ära läinud. Leheküljel 292 leiame tõelise „pärli” Rousseau’ kohta: „Seal elas ta ühe naise juures ning lapsendas selle viis vallaslast, kes kõik anti leidlaste varjupaika”. Jätan lugejale koduseks ülesandeks uurida, mitu loogika- ning faktiviga esineb selles lauses. Kohati kasutatakse kohatut sõnavara (lk 270 loeme, et Machiavelli „viibis töölähetustel Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal”; lk 345 ründavad Peter Singerit „hälvikute” õiguste  eest võitlejad).

Lisaks esineb raamatute pealkirjade tõlgetes mitmeid kõrvalekaldeid eesti kultuuriruumis käibivatest variantidest. Leheküljel 288 leiame Berkeley teose „Alciphron ehk Minutifilosoof”. „Minute” tähendab antud juhul siiski väikest ehk tühist, mitte minutit. Nietzsche teos on tuntud kui „Inimlik-liiginimlik”, mitte „Inimlik-üliinimlik” (lk 316). Ei ole võetud vaevaks ühtlustada pealkirju eesti keelde juba tõlgitud raamatutega. Wittgensteini „Filosoofilistest uurimustest” on saanud „Filosoofilised uuringud” (lk 326). Carnapile omistatud  artikli pealkiri peab olema „Metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsiga”, mitte „Metafüüsilise mõtte elimineerimine keele loogilises analüüsis” (lk 330). Ehk tuleb tõlkijale ka üllatusena, et Adam Smithi peateos on eesti keeles ilmunud pealkirja all „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”, mitte „Uurimus rahvaste jõukuse olemusest ja põhjustest” (lk 298). Turingi kuulus artikkel on eesti keeles „Arvutusmasinad ja intellekt”, mitte „Arvutavad masinad ja intelligents” (lk 133). „Intelligence” näib tõlkijale valmistavat probleeme ka mujal: kord on Jumala-idee „intelligentsi” allikas (lk 79), kord saame  teada, et Gilbert Ryle „tegeles sõja ajal intellektuaalse tööga” (lk 331). Tõesti, mida muud võiski üks filosoof sõja ajal teha. Kuid tegelikult osutas Ryle teeneid briti luurele ning jõudis sõja lõpuks majori auastmesse. Mitmed teisedki samalaadsed eksimused annavad märku teatmiku eesti keelde toojate silmaringi ahtusest. Leheküljel 129 tutvustatakse meile Frank Jacksonit kui Austraalia Riikliku Ülikooli väljapaistvat professorit. Jackson on kindlasti väljapaistev filosoof, ent „Distinguished Professor” on tema ametikoha nimetus. Ayer ei saanud Oxfordis Wykehamis loogikaprofessoriks (lk 338), vaid Wykehami loogikaprofessoriks.  Wykeham on siin professuuri nimi, mitte kohanimi. Leheküljel 297 räägitakse vaatleja „pöörlemisest” ümber tähtede, ehkki kõnealust protsessi tuleks nimetada „tiirlemiseks”. Eksimustest pole vabad ka raamatu originaali koostajad: leheküljel 225 tuuakse näide Oxfordi ülikooli kohta, kuid illustreeritakse seda Cambridge‘i pildiga.

Eelnevalt esile tõstetud lapsus’ed on ilmselt tingitud lohakusest ja teadmatusest, need võivad takistada küll sujuvat lugemist, ent tegu pole põhimõtteliste probleemidega. Kuid teatmikus esineb ka selliseid vääratusi, mis muudavad algse  filosoofilise mõtte sootumaks. Toon needki siinkohal sõbraliku täiendusena esile, lootuses, et ehk aitavad need parandused teatmiku segadusse sattunud lugejal seal kirjeldatud seisukohti siiski vähegi paremini mõista, sest raamat ise on lugemist väärt.

Teatud ingliskeelsete sõnade mõte on läbivalt kaotsi läinud. Iseäranis problemaatiline on „necessity” ning selle variatsioonid, mida tuleks tõlkida üldiselt paratamatuseks, välja arvatud vastanduses „necessary-sufficient conditions”, mida on kombeks edasi anda kui tarvilikke ja piisavaid  tingimusi. Seevastu kõnealuses raamatus on paratamatus tõlgitud enamasti „vajalikkuseks” (nt lk 92, 319). Ometi peaks olema selge, et vajalik ning paratamatu on erinevad asjad. Kui ühes lauses esineb rohkem kui üks viga, siis ei saa lootagi, et lugeja sellest õigesti aru saab, eriti veel siis, kui kõne all on analüütiline metafüüsika: „Kripke on seisukohal, et õige nimi osutab samale objektile kõikides võimalikes maailmades, kus see eksisteerib, ja seega tõesed  identiteediväited, mis hõlmavad õigeid nimesid nagu „Everest on Džomolungma”, on metafüüsiliselt vajalikud” (lk 345). Pärast vigade parandust kõlaks see lause järgmiselt: „Kripke on seisukohal, et pärisnimi osutab samale objektile kõikides võimalikes maailmades, kus see eksisteerib, ja seega tõesed identsusväited, mis hõlmavad pärisnimesid nagu „Everest on Džomolungma”, on metafüüsiliselt paratamatud”.

Ka neis kohtades, kus kõne all on tarvilik tingimus, tehakse tõlkes juttu vajalikust tingimusest (nt lk 62, 218). Kant uuris  kogemuse ja teadmise võimalikkuse tarvilikke tingimusi, mitte „kogemuse tõenäosuse võimalusi”, „kogemusele seatud vajalikku struktuuri”, „teadmise võimalikkuse vajalikke tingimusi” (lk 296). Paistab, et Kant on üldse osutunud tõlkijale läbitungimatuks. Samal leheküljel on „ajalis-ruumiline” lausa tõlkimata jäänud: „kogemused maailma kohta on spatio-temporal’sed”. On ka öeldud, et „Kant kaitses lõplikult ontoloogilist tõestust” (lk 141), ehkki asi oli vastupidi – võib öelda, et Kant vääras lõplikult selle jumalatõestuse. Üheks raskusi valmistavaks terminiks on „propositsioon”. 

Teadmise standardkäsituse järgi on teadmine mõne tõese propositsiooni õig
ustatud uskumine. Teatmiku määratlus on aga täiesti arusaamatu: te „teate antud eeldust siis ja ainult siis, kui eeldus p on tõene; te usute seda p; te usute, et p on õigustatud” (lk 62). Inglise „proposition” on siin ekslikult tõlgitud eelduseks. Sama viga on tehtud ka analüütilise propositsiooniga: registris asub viide sellele kui analüütilisele eeldusele, kuid viidatud leheküljel on juttu hoopis analüütilistest ja sünteetilistest „positsioonidest” (lk 67)!

Mõistete või kontseptsioonide asemel on raamatus kasutusel  „ideestik”, mis vähemalt antud kontekstis mõjub uudissõnana (lk 92-93). Näiteks leheküljel 61 võime lugeda ideestike omandamisest ning ideestike poolt struktureeritud kogemusest. Siinkohal oleks „mõistetest” täiesti piisanud. Juttu tehakse ka „antustest” (lk 323), mis pealegi „mitteeksisteerivad”. Arvatavasti on sellega püütud teatavat kõlalist sarnasust hoides tõlkida ingliskeelset terminit „entity”, ehkki õige oleks „entiteet”. Mitte kõik entiteedid ehk tegelikud, võimalikud ning võimatud asjad ei pruugi olla meile antud ning „antus” („the given”) on epistemoloogias eraldi termin, seega on selline  tõlge kahekordselt eksitav.

Milline võiks olla „lõdva teadmise teooria”?

 Ka mitmete teooriate nimed on vildakalt tõlgitud. Kui kogu see lugu poleks õigupoolest nõnda trööstitu, siis oleks päris lõbus mõelda, milline võiks olla „lõdva teadmise teooria”, mida lk 55 selgitatakse järgmiselt: „Tavaliselt muudab protsessi usaldusväärseks lõtv seos selle vahel, mida usutakse (roos), ja uskumuse enda vahel”. Tegelikult on kõne all põhjuslik teadmisteooria ning asjaomane seos on „causal”, mitte „casual” nagu põgusal vaatamisel võis paista.

Veel vigu teooriate ja kontseptsioonide  nimedes: Russelli määravate kirjelduste teooria on tõlgitud „kirjeldamisteooriaks” (lk 322); Milli konsekventsialismi eetikas tutvustatakse kui „järelduslikku” positsiooni (lk 308); Schopenhauer kirjutas küllaldase aluse, mitte „piisava põhjendatuse” printsiibist (lk 305); Rawls uuris distributiivse õigluse põhimõtteid, mitte ei tundnud „huvi jaguneva õigluse vastu” (lk 340). Teatmiku järgi väitnud Berkeley, et „olla olemas tähendab tajuda” (lk 288), tegelikult tähendab tema kuulus sentents „Esse est percipi” hoopis „olemine on tajutud-olemine”. Raamatus mainitakse ka „Briti tänapäevast empirismi” (lk 269),  kuigi on selge, et mõeldud on uusaegset Briti empirismi. Sõna „modern” on saanud komistuskiviks ka Hobbesi juures, keda tõlge tituleerib „esimeseks tänapäevaseks materialistiks” (lk 275), ehkki XVII sajandit on kombeks klassifitseerida pigem uusajaks kui tänapäevaks.

Vaimufilosoofi pilku riivavad iseäranis konarused vaimufilosoofiliste ideede edasiandmisel. Ning neid jagub mitmele leheküljele. Saame teada, et dualismis kerkib esile „suhtlemise probleem” (lk 127), kuigi õigem on rääkida „interaktsiooniprobleemist”, sest substantsid teatavasti ei suhtle. Järgmisel  lehel tutvustatakse moodsat modaalset argumenti materialismi vastu, arusaamist segab aga viide „tajutavusele” (lk 128). „Conceivability” on pigem ettekujutatavus või kujutletavus. Vaimufilosoofia üheks peamiseks huviobjektiks on intentsionaalsus ehk vaimuseisundi suunatus objektile. Mitte mingil juhul ei ole tegemist aga „tahtlikkusega” (lk 123). Davidsoni vaadete tutvustamisel on tõlkija kirjutanud „tinglikest vaimsetest sündmustest” ning sellest, et vaimset ei saa „avardada füüsilisele” (lk 338). Üksnes Davidsoni filosoofia tundja võib aimata, et mõeldud on partikulaarseid vaimusündmusi ning  vaimse mitteredutseeritavust füüsilisele. Leheküljel 289 on meie ja maailma vahele tõmmatud mingisugune „kardin”; „veil of perception” on siiski „tajuloor”, mis laseb aimata ka selle taga toimuvat. Viimaks, teadlased vaatlevad loodust, mitte ei „jälgi” seda (lk 89, 182).

Selliseid näited leiaks teisigi. Märkisin siin ära enim silma riivanud ebatäpsused. Need parandused võib raamatu lugemisel kõrvale võtta. Ehk leiab siis sellest tõlkega rikutud teatmikust peale rikkalike illustratsioonide ka sisulist teavet. Loodetavasti innustavad siis raamatust loetud ideed liikumist juba originaalteoste  endi juurde ja leiab aset mõistmine, mille käigus sulavad ühte erinevad horisondid, kui Gadameri kõnepruuki laenata, ning sealjuures hajub see „silmapiiri udu” (lk 330), mis muidu maad võtab.

1 Et mu jutt ei jääks üldiseks, olgu siinkohal loetletud üksnes viimase nelja aasta jooksul ilmunud ning mulle silma hakanud ülevaated: Peter J. King, „Sada filosoofi. Maailma suurimate mõtlejate elu ja töö”, Sinisukk, 2005; Gregory Bergman (koost), „Filosoofia. Igapäevatõdesid suurtelt mõtlejatelt”, Ersen, 2005; Neil Turnbull, „Filosoofia linnulennult”, Koolibri, 2006; Christoph Delius, Matthias  Gatzemeier, Deniz Sertcan ja Kathleen Wünscher, „Filosoofia ajalugu. Antiikajast tänapäevani”, Koolibri, 2007; Esa Saarinen, „Filosoofia!”, Hermes, 2007. Philip Stokes, „100 tähtsamat mõtlejat”, Ersen, 2008; Jeremy Stangroom, „Filosoofia” Eesti Päevalehe Kirjastus, 2008.

Sõna „tsükkel” esineb Eesti ajalooõpikuis suhteliselt harva, eriti võrreldes „ajastuga”, näiteks imperialismi, kodusõdade, patsifismi, vaikiva oleku jms ajastud. Väldin enamasti selliseid mõisteid, kuna nende üldistusaste tundub tõesti liiga lai ja ähmane. Nimetused on olulised, kui need suudavad edasi anda üldist.

Berendsen toob õigesti välja, et allakirjutanu arusaam uusimast ajast ei piirdu XX  sajandiga. Ma tõesti ei saa aru, miks just seda sajandit mingi tervikuna võetakse. Leian, et kui XX sajandit siiski õpetatakse omaette tükina, siis võiks marksismist-leninismist lähtumise kõrval pakkuda alternatiivse selgituse. Berendsen näib jagavat nimetatud seisukohta, et XX sajandit pole mõtet omaette tervikuna õpetada. Suur tänu. Tegemist oli tõesti peamise sõnumiga, mida öelda tahtsingi. Kahjuks ei saa ma aru loogikast, mille  järgi demokraatia kujunemine oleks õpikus konstrueeritud peatükk, aga imperialismi kujunemise peatükk ei ole konstruktsioon.

Berendsen pakub imperialismi alternatiiviks rahvusriigi käsitluse, kuigi ilmselt teab, et imperialism ja rahvusriik ei ole vastandid ega kuulu isegi samale üldistuse tasemele. Jagan täiesti tema seisukohta, et õpilasel (ja õpetajalgi) on kergem üheselt, üksikfaktidele toetudes, illustratiivselt, võrreldavalt, huvitavalt  jne teha selgeks endale ning teistegi jaoks väärtustada seda, mis on rahvusriik. Vaevalt saab ta sel juhul piirduda XX sajandiga, sest rahvusriikide kujunemine algas tunduvalt varem. Kui olulisemaks pidada hoopis rahvuste kujunemise lugu, siis rahvuse kujunemise kohta on hulk teooriaid ning rahvusi oli XX sajandiks ilmselt rohkem kui riike ning, miks mitte, selleks ajaks kujunes veendumus või konstruktsioon, et „rahvus on väärtus”. 

Võrreldavad suurused oleksid siis rahvusriigid ja rahvused ilma riigita ehk sellised riigid, kuhu kuulusid mitmed rahvused. Samal tasemel ei ole võrreldavad aga rahvusriigid ja imperialism. Küllap need võivad mõnikord vastanduda ja on seega omavahel seotud. Vähemalt on see nii imperialismi teoorias, mida levitasid Marx ning eriti Lenin.

Tõepoolest tajun identiteedi kriisi, kui mõned ajalugu õppivad inimesed kordavad  veel ülikooli kolmandal aastal ning hiljemgi, et XX sajandi alguses algas maailmas imperialismi ajastu. Eriti siis, kui nad ei tunne peale Lenini definitsiooni muid imperialismi tunnuseid. Hoolimata sellest, et nad on juba kuulanud kursust, mille pealkirjaks „uus aeg” ning mille kauaaegseks esitajaks oli just Berendsen. Kes praegugi teeb juttu imperialismi teooriatest ning mitte ühest ja üldisest imperialismi ajastust, nagu kinnitab  gümnaasiumi lähiajaloo õpik. Oleks veel kord huvitav kuulda, milliste „faktide järjestus” ikka koondus XIX sajandi lõpul või XX sajandi alguses imperialismi ajastuks? Kui „Hobsoni või Lenini käsitlus imperialismist on interpreteeritavad edasise ajaloo valguses hoopis teisiti” (V. B.), siis tundub ainuõige sõnaselgelt ka  öelda, et selles õpikus on lähtutud mainitud teooriast, aga võimalikud on ka teistsugused seletused.

Berendsenile meenutuseks veel üks faktike lähi-, lähimast või kaasaja ajaloost. Nimelt on allakirjutanul keeruline lähiajaloolasena identiteedikriisi sattuda, sest ta nägi pealt, kuidas nõuka-aegset новейшая история’t iga hinna eest tosin aastat tagasi vältida püüti, kuigi see oli pelgalt nimetus. Välditi seepärast,  et mõiste seostus Suure oktoobrirevolutsiooniga ning nimetajatel ehk otsustajatel puudus ülevaade, mida ja kuidas tehakse mujal. Berendsenil on võimalus avalikult ja faktidele toetudes tunnistada, et allakirjutanu on juba aastaid sõnas ja teos propageerinud nii kursuste kui õppetooli üldnimetusena väljendit „uusim aeg” ja püüdnud vältida ajakirjanduses ning eriti poliitikute suus ning sõnas üha suuremat segadust tekitavat mõistet „lähiajalugu”. Tegu pole mitte lähiajaloolase identiteedikriisiga, kriisi tuleb otsida mujalt. Näiteks sealt, kus ühelt poolt jutlustatakse liberaalset turumajandust ja samas kinnitatakse, et tegemist on imperialismi ajastuga leninismi võtmes. Kas mitte siin kuskil ei peitu hoopis maailmavaateline kriis! Uusima aja juurde kuuluvates kursustes tuleb  loomulikult rääkida rahvusvaheliste suhete, demograafia, majandusajaloo, sotsiaalpoliitika, industrialiseerimise, ideeajaloo, rahvuste kujunemise, globaliseerumise jms ajaloost, aga kuidas seda teha ilma (vähemalt) XIX sajandist lähtumata? Kahju, et Berendsen ennast sellest kõigest on taandanud. Koostöö temaga oli meeldiv, aga kes meist saab kriiside vastu.