feminism

Raamatul on vähemalt kaks olulist voorust.  Esiteks on tegemist ladusa ja põneva jutustusega. Laidre on oma narratiivi konstrueerinud kui klassikalise draama või täpsemalt öeldes tragöödia, mis jälgib linna kui dramatis persona katsumusi, valikuid ja läbielamisi. Linn ei ole seega vaid ohver suurriiklike huvide põrkumise väljal, vaid talle on jäetud teatav tegutsemis- ja otsustamisruum. Žanrile  kohaselt ei taju peategelane siiski adekvaatselt oma saatust määravaid jõujooni, mistõttu tema enda vead (Tartu rae ja kodanike kitsad omahuvid ning suutmatus teha koostööd Rootsi võimudega) aitavad kaasa ta õnnetustele ja lõplikule hävingule (Tartu elanike küüditamine ja linna maatasa tegemine Põhjasõja ajal). See traagiline lõpp on aga vaevalt ärahoitav, kuna selle tingivad laiemad muudatused Põhja-Euroopa poliitilistes ja sõjalistes jõujoontes.

Põhjamaade Saja-aastane sõda?

Ehkki Tartu tragöödias osalevad kõik kolm tolle perioodi Läänemere suurvõimu ehk Rootsi, Poola-Leedu ja Vene, loovad dramaatilist pinget just Vene rünnakud, mis jaotavad teose kolmeks suuremaks vaatuseks,  mis ongi vastavalt pealkirjastatud kui venelaste esimene, teine ja kolmas „tulemine”. Selles kõiges on teatavat tsivilisatsioonide kokkupõrke aurat ning omajagu teleoloogiatki. Nii on ajavahemik Kärde rahust Põhjasõjani (1661–1700) pealkirjastatud kui „Enne suurt tormi” – seega käsitletakse nelja aastakümmet kui mingit laadi „vaheperioodi”. Selline käsitlusviis kipub siiski üle võimendama sõjaaegu: XV II sajandi tartlastele  võis pigem Vene-Rootsi sõda 1656– 1661 näida ebamugava, ent õnneks piisavalt lühikese sisselõikena seitsekümmend viis aastat (1625–1700) ehk kolm inimpõlve väldanud rahuperioodi. Samas saab autorile vaevalt ette heita, et ta on oma välja öeldud eesmärkidest lähtuvalt keskendunud pigem dramaatilistele momentidele ning mainib üksnes möödaminnes muid linna elu ja arengut oluliselt mõjutanud sündmusi,  nagu näiteks ülikooli, õuekohtu ja ülemkonsistooriumi asutamine Tartusse 1630. aastatel. Ka pikema rahuperioodi 1661–1700 kirjeldamisel peatub Laidre põhjalikumalt just kõige traagilisematel aastatel 1695–1697, mil Tartu linna tabas Läänemere provintse laastanud suur näljahäda. Siiski tekib küsimus, kas Laidre narratiiv ei sea kahtluse alla tema enda teesi Põhjamaade Saja-aastasest sõjast, mis  tema nägemuses kestis ajavahemikul 1558–1661. Kui autor ise esitleb nüüd hoopis 150aastast ajavahemikku kui teatavas mõttes tervikut, siis kas võiks seda tõlgendada ka kui kaudset nõustumist inglise ajaloolase Robert Frostiga, kelle periodiseeringut Laidre on varem kritiseerinud? Frost nimelt näeb ühisosa kõigi Läänemereäärsete relvakonfliktide vahel Liivi sõjast Põhjasõjani ning nimetab neid kokku Põhjasõdadeks. Laidre põhjendab 1661. aasta valimist perioodi lõpudaatumiks sellega, et selgus pika sõdade perioodi „ainuvõitja” Rootsi suurriigi näol (lk 414). Ometi ei olnud see selge tolleaegsetele riigimeestele, eriti näiteks revanšihimulistele taanlastele, kes juba 1675. aastal proovisid tagasi vallutada Skåne provintsi, kasutades  ära asjaolu, et Rootsi oli parasjagu rünnanud Brandenburgi (mis omakorda viitab, et ka Rootsi ei olnud samuti lõpetanud oma agressiivset välispoliitikat). Need sõjad lõppesid alles 1679. aasta rahulepingute seeriaga. Ka Poola-Leedu jaoks ei tähistanud 1660. aastal Rootsiga sõlmitud Oliwa rahu sõdade perioodi lõppu, sest Moskvaga madistati veel 1667. aastani. Seega võib öelda, et 1661. aasta tähistas teatavat murrangut  üksnes Eestimaa ja Liivimaa, mitte kogu Põhjala või Kirde-Euroopa seisukohalt. Kui nüüd Laidre esitab Vene-Rootsi sõda Eesti- ja Liivimaal aastal 1656–1661 kui Põhjasõja avatakti või peaproovi, siis näib see eemaldavat viimasegi vundamendikivi Saja-aastase sõja konstruktsioonist.

Eestis haruldane žanr

Ent piisab ajaloolastele palju lõbu ja samas üsna vähe tulu pakkuvast periodiseeringutemaatikast  ning pöördugem Laidre raamatu teise suure vooruse poole. Nimelt ei ole autor loetavust ja põnevust taotledes vähimalgi määral ohvriks toonud faktitäpsust ja teaduslikkust. Õieti panebki imestama, miks ajalooliste jutustuste külge tavatsetakse nii sageli pookida väljamõeldisi, justkui ajalugu ei pakuks piisavalt põnevat materjali. Selle arusaamiseni jõudis näiteks saksa ajaloolane Yella Erdmann, kelle raamat Patkulist  ilmus hiljuti ka eestikeelses tõlkes. Algselt ajaloolise romaanina kavandatud teosest ei saanud asja, sest materjali kogudes avastas autor, et päris ajalugu võib olla fiktsioonist põnevam. Seda tõestab ka Laidre raamat. Erinevalt Erdmannist on Laidre aga lisanud oma teosele ka eeskujuliku viiteaparaadi, nii et tema argumente saab jälgida ja vajadusel kontrollida; ühtlasi annab see tunnistust muljetavaldavalt mahukast tööst  nii kirjanduse kui arhiivimaterjalidega. Kui üldse saab kõnelda mingitest kompromissidest loetavuse nimel, siis ehk selles osas, et autor väldib kõrvalekaldeid erinevate tõlgenduste radadele, isegi kui allikamaterjal ei anna alust raudkindlateks väideteks (tõsi, mõnikord on eriarvamused ja kahtlused viidetes ka välja toodud). Teiseks võib mõnda tõsisemat lugejat pahandada väheolulisena näivate juhtumuste või seikade detailne esitamine,  ent minu arvates on see hästi kooskõlas autori valitud mikroajaloolise perspektiiviga, mis loob elavama ja vahetuma minevikupildi kui mis tahes teravmeelsed üldistused. Laiemale lugejaskonnale suunatuna, ent ka teaduslikult tõsiseltvõetavana paigutub Laidre teos žanrisse, mis on näiteks Põhjamaadel või Inglismaal üsna levinud, ent meil vaevalt viljeldud. Rootsi raamatupoodide  ajalooriiulitel domineerivad eriti just teosed suurvõimu perioodi kuulsusrikastest sõdadest ja meeldejäävatest valitsejatest nagu Gustav Adolf, Kristiina, Karl X või Karl XII. Kõik need tegelased käivad läbi ka kõnealusest raamatust. Siinkohal tasub meenutada, et Laidre edukäik populaarsete ajalooteoste autorina saigi alguse suursaadikuna Stockholmis, kui valmis (hiljem ka rootsi keelde tõlgitud) teos Narva lahingust.  Huvitaval kombel on ka Rootsis selliste raamatute autoriteks enamasti ülikoolivälised õpetlased. Ilmselt ei hinnata sealgi piisavalt akadeemiliste töötajate seda laadi „kõrvalharrastusi” või siis ETISe keeles kaks-kaks ja kuus-neli tegevust. Eestis pärsib vastavate teoste produtseerimist kindlasti ka kuulsusrikaste perioodide ilmselge puudus, ehkki näiteks rahvuslik ärkamisaeg oma markantsete tegelaste ja intriigidega vääriks kindlasti  populaarset ja pädevat narratiivi. Oma rolli selliste raamatute vähesuses mängib kindlasti ka potentsiaalse lugejaskonna nappus. Seda enam väärib Laidre viljakas tegevus esiletõstmist. Mis puudutab Tartu ajalugu, siis loodan, et ka vähem dramaatilised ja vahest pisut rõõmsamadki perioodid linna ajaloos leiavad tulevikus sama põhjalikku ja haaravat käsitlemist kui Margus Laidre teoses vaenu- ja nutuajad. 

Viimasel ajal on neist enim kõneainet pakkunud Christian  Kelch, kelle „Liivimaa ajaloo” tõlkest (2004) on peagi ilmumas teine osa, mis ulatub küll juba Põhjasõja aegadesse. Ent varauusaeg on olnud juba mõnda aega moes ka rahvusvahelises teadusilmas. Ja kui ka ajalooteaduse ajaloos üldiselt on varauusaegset ajaloolookirjutust samuti pigem alahinnatud, siis viimasel ajal kõlab selle kaitseks järjest veendunumaid ja veenvamaid hääli. Nagu vihjab ka pealkiri, ei ole kogumiku  huvikeskmes mitte tekstid, vaid autorite sotsiaalsed ja kultuurilised tagamaad, nende päritolu, haridus ja karjäär. Selgeimalt on see siht sõnastatud kogumiku koostaja Piret Lotmani artiklis Thomas Hiärnest, 1676. aastal valminud „Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajaloo” autorist. Uurija vaateväljas on ennekõike „ühe provintsivaimuliku poja elukäik ja eneseväljenduspüüdlused Rootsi kuningriigis 17. sajandi keskel” (lk 115). Otsus koondada  tähelepanu „autorile ja tema ajale” võib esmapilgul tunduda liigagi vanamoodsana – ja ajal, mil keeleline pööre on ajalooteaduselegi mitu tiiru peale teinud, võiks sedavõrd biograafilist tekstitõlgendust muidugi üsna kergel käel kritiseerima asuda.

Tuumakas tulemus ei anna selleks siiski põhjust. Ühelt poolt annab „autori aja” avamine laiema pildi ka tema ajastust, millele on keskendunud eriti Tiina Kala ja Lea Kõiv arhiiviallikatel  põhinevates artiklites. Esimene neist vaatleb Tallinna raehärra ja Niguliste kiriku eestseisja Hans Rotgersi sissekandeid Niguliste kiriku arveraamatusse XV sajandi lõpus ja XV I sajandi alguses. Ülestähendusi palistavad rohked detailid, mis annavad argiajaloolise sissevaate koguduse ellu, aga avavad ka mentaliteediajaloolisi taustu (näiteks suhet surmaga). Nõnda meenutab artikkel paljuski samas võtmes kirjutatud hiljutist teost „Kümme keskaegset  tallinlast” (2006, autoriteks ka Juhan Kreem ja Anu Mänd). Lea Kõiv käsitleb aga juba luterlikku aega ehk XV II sajandil lahvatanud Tallinna rae ja linnavaimulike tüli, mille kulg on jäädvustatud rae ja linnakonsistooriumi protokollides. Tüli on kummatigi au ja väärikuse küsimuses tundlikule ajale iseloomuliku konflikti tabav näide: artiklis saab sellest ühtlasi vahend analüüsimaks toonast linnaühiskonda, milles kääris vastuolu seisusliku korra  ja majanduslikult tugevate, kuid vähese poliitilise võimuga sotsiaalsete gruppide ambitsioonide vahel. Teiselt poolt on kõnealused artiklid käsitletavad nn teadmiste ajaloo, ideede, raamatute ja kirjavahetuse liikumisest miniuurimustena. Nii võiks selles näha isegi omalaadset Balti vastust ühe varauusaja ajalookirjutuse juhtiva uurija Anthony Graftoni üleskutsele uurida toonast kirjutust intellektuaalse kogukonna ja  nende omavaheliste seoste, mitte pelgalt ühe uurija kaudu. Ajaloolise teadmise, aga ka laiemalt ajalooteadvuse vallas toimusid renessansiajal mõistagi olulised muutused. Teiste hulgas on näiteks Briti kultuuriajaloolane Peter Burke rõhutanud minevikutunnetuse tekkimist ülepea. Tabav on ka Anthony Graftoni täiendus: toona kujunes arusaam, et minevik tuleb uurijal  ise rekonstrueerida – ükski üksikallikas ei olnud enam küllaldane autoriteet. Niisiis pärinevad positivistliku ajaloo lätted just tollest ajast, mil näis, et õigeid meetodeid – eelkõige äsja sündinud allikakriitikat – kasutades on mineviku tõepärane kirjeldamine võimalik.

Seeläbi on humanismi mõju ajalooteadusele olnud suurem, kui harilikult arvatakse: XIX sajandil arendas Saksa allikauurimuslik ajalooteadus edasi mitmeid meetodeid, mille XV sajandi lõpul sündinud ars historica oli juba kasutusele võtnud. Ent juba toona pakkus see Euroopa eri paigus kirjutavaile humanistlikele ajaloohuvilistele piisavalt turvalise taustsüsteemi. Just oskuses arvestada siinsete teoste vaagimisel ühtaegu  nii laiemaid intellektuaalseid seoseid ja teadmiste liikumist kui ka kohalikke patroone, lugejaskonda ja muid võrgustikke peitubki kogumiku üks oluline panus siinsesse mnemoajalukku. Seda illustreerib hästi ka kogumiku tähtartikkel, Aivar Põldvee „“Lihtsate eestlaste ebausukombed” ja Johan Wolfgang Boeckleri tagasitulek”. Tähelepanuväärseks teeb selle juba sensatsioonimaiguline avastus: nimetatud traktaadi (ilmunud u 1685) autoriks ei  olegi Johannes Forselius, nagu on arvatud, vaid Kuusalu kirikuõpetaja Boeckler, kes omakorda kasutas selleks oma äia, Kullamaa kirikuõpetaja Gösekeni materjale. Põhjalikult asjaosaliste elukäiku süüvivat kirjutist saab lugeda omalaadse detektiiviloona, mille käigus selgub muuhulgas, et mõistmaks Boeckleri rolli nii Eestis kui ka Vilniuses aset leidnud diplomaatilistes mängudes tuleb teada nii mõndagi  seika Stockholmi kuningakojastki. Ent samavõrd selgeks saab seegi, et poliitiline, aga ka pietistlike liikumistega seonduv taust on vajalik ka tema teose mõistmiseks. Toonase ajalookirjutuse paigutamine selle loomupärasesse intellektuaalsesse ruumi  iseloomustab ka mitmeid teisi artikleid. Esmajoones väärib mainimist juba seegi, et need aitavad tänuväärselt murendada arusaama reformatsiooniga kaasnenud kiirest ilmalikustumisest. See tuleb hästi esile Kristiina Savini artiklist, kus käsitletud Johannes Schefferuse teost „Rootsi rahva mälestusväärsete näidete raamat ühes osas” (1671). XV II sajandi luterlikku vaimsust 

kandis usk jumalikku ettehooldusesse. Selle tõlgendamisel ei omanud tähtsust mitte ainult majanduslik edu (mõte, mis on saanud tuntuks tänu Max Weberi „protestantlikust eetikast” käsitlusele) vaid ka muud seigad haigustest kuni mesilaselt nõelata saamiseni, kui laenata Savini tabavat näidet (lk 104). Mõistagi on küsimusel õnne ja ettehoolduse rollist ajaloos ka poliitiline dimensioon, osutades lugejale, kelle poolt on jumal. Schefferuse eesmärk  oligi pedagoogiline ja patriootiline: teos oli mõeldud uue poliitilise eliidi harimiseks. Usk ja jumalakartlikkus polnud riigi teenistuses seisva inimese eraasjad – neist sõltus kogu riigi käekäik ja heaolu. Mitmeski teises artiklis tuleb arutusele Schefferuse mõju Balti ajalookirjutusele, ent veelgi enam Rootsi suurriigi mõju siinsele ajalookirjutusele laiemalt. Ühtlasi võimaldab see hästi välja joonistada humanistliku ajaloo  tiheda seotuse tugevneva riigiga – ja riigi huvi ajaloo vastu. Ka XV II sajandil kujunenud Rootsi suurvõim vajas väärikat ajalugu. Olaus Magnuse jt teostes loodus selle kangelaslik ajalugu eelkõige antiikautorite ja Skandinaavia mütoloogia najal (erilist rolli mängis selles juba keskajast pärit gooti muinasaja teooria, mida võinuks eesti lugejale enamgi selgitada). Sellel taustal on kahtlemata põhjendatud Piret Lotmani küsimus, kas Thomas Hiärne kirjutas  ajalugu liivimaalase või riigirootslase silmade läbi? Ühene vastus puudub, kuid tõdemus, et ta kirjutas oma tööd kooskõlas riigivõimuga ja riigivõimule, on teose (ja selle kurva trükisaatuse) mõistmisel oluline lähtepunkt. Toonaste Balti ajalugude koloniaalperspektiiv ei puuduta aga ainult Rootsi suhet oma ülemerevaldusega, vaid ka kohaliku ülemklassi suhet põlisrahvastega. Olgu siiski märgitud, et antud kogumikus kolonialismi  märksõna ei kasutata; selle kasutamine on ka Eesti vanema ajaloo puhul siiani selgeks arutlemata. Varauusaegses teise-kuvandis oli kesksel kohal kohalike „ajaloota rahvaste” eelajaloo ja genealoogiate loomine, mis võimaldas nende n-ö sissekirjutamist Euroopa ja piibli ajalukku. Praegusajal on kahtlemata raske aduda toonast tava võtta genealoogiaid tõsiselt – ja seostada need ka poliitikaga. Kui näiteks Rootsi ülemklassidele pakkusid antiikilma 

tagasi ulatuvad sugupuud tõendust nende võimu legitiimsusest, siis Balti põliselanike käsitlemine muuhulgas juutide järeltulijatena seostus orjuse õigustamisega. Lisaks hakati tundma huvi kohalike rahvaste keele, ebausukommete, argielu, tavade, välimuse jms vastu. Siinkohal peaks lugejale olema igati huvitav jälgida „eesti mütoloogiate” rännet. XV II sajandi autorid laenasid palju Paul Einhorni teosest „Historia Lett
ica” (kandes selles kujutatud  läti ebausukombed üle Eesti alale). Pietistist Boeckleri manitsev aruanne eestlaste ebausukommetest aga oli omakorda üheks allikaks Kristian Jaak Petersonile, kui viimane koostas oma „Eesti mütoloogiat” (1820). Hiljem kasutasid Boecklerit nii Faehlmann kui Kreutzwald – ja nende jalajälgedes ka paljud teised eesti folkloristid ja rahvakultuuri ajaloolased. Pika teekonna käigus on aga sootumaks ununenud, et „Taara tammikute” esimese tõru panid  mulda – Aivar Põldvee kujuka väljendi kohaselt (lk 211) – needsamad, Skandinaavia mütoloogiatest innustunud Boeckler ja Hiärne. Varauusaegset uudishimu põlisrahvaste vastu mõjutas ja kujundas ka uue maailma avastamine. Paradoksaalselgi moel ergutasid tundmatud kontinendid ka XV I ja XV II sajandil lahvatanud antikvarismi, huvi „vanade asjade” vastu ja loendamatute erakogude sündi. Viimased kätkesid arheoloogiat ja numismaatikat,  mälestusmärke ja monumente, aga ka keeli, vanasõnu, tekstifragmente jpm. Reisida võis seega nii ajas kui ruumis. Antikvarismi esirinnas kõndis ka Rootsi. Siinkohal on sobilik tsiteerida Piret Lotmani: „Ühtki teist teadusharu ei soosinud riigivõim sel määral. Ajaloouurimise riikliku korralduse tulemusel said rootslased endale riigiarhiivi, riigiarhivaari, riigihistoriograafi ja muinsuste kolleegiumi, olles siin esimesed uusaegses maailmas”  (lk 125). Entusiasmist sai osa ka Eesti: 1632. aastal avatud Academia Gustavianas määrati ametisse ajaloo ja muinsuste professor. Ilmselt väärinuks kogumiku kui terviku seisukohalt enamgi vaagimist selle liikumise laiem mõju, mis tõi kaasa iha täpse info järele nii inventeerimisel kui oma uurimistöös, aga ka omalaadse metodoloogia. Sellest hoolimata võtab teema sobivalt kokku – ja annab teatepulga XV III sajandile 

edasi – kogumiku lõpupeatükk. Selleks on Sirje Lusmäe ülevaade juba valgustusaegsest antikvaarist Fr. K. Gadebushist (1719–1788), täpsemalt autori omakäelistest täiendustest kolmeköitelisse Liivimaa bibliograafialeksikoni (1777). Ehkki Gadebusch, Balti ajaloobibliograafia rajaja, oli väsimatu allikmaterjalide koguja (tema raamatukogu sisaldas enam kui 2600 köidet), oli tal mitmeid võistlejaid. Ka Balti aadli ja literaatide seas oli ajalooürikute kogumisest saanud auasi (lk 230).  Viimasel ajal ongi Eestis üpriski palju tuntust pälvinud just üks tema kaasaegsetest – Johann Christoph Brotze (1742–1823), kelle Liivimaa mälestiste kogu „Estonica” köide ilmus nüüd ka eesti keeles (2006). Ent siinkohal ongi viimane aeg osutada ühele probleemile, mis tõstatub raamatut lugedes: tänapäevase allikakriitika juuri võib tõepoolest otsida nimelt varauusajast, kuid historiseerimist väärinuks ka allika mõiste ise. Kogumikus kasutatakse seevastu järjekindlalt mõisteid nagu „ajalooteadus”,  „moodne teaduslik mõtlemine” jms, määratledes (küll selgelt sõnastamata) igasuguse „teadustöö” mõõdupuuks lähenemise, mis sarnaneb eelkõige positivistliku allikakriitikaga. Nii annab Janet Laidla igati huvipakkuva ülevaate ühest vähe tuntud teosest „Jutustus Liivimaast” (1701), mis on kirjutatud kirjade vormis ja inglise keeles. Kummatigi (ala)hinnatakse seda just eelmainitud kriteeriumi tõttu: autor „üritab seda kronoloogiliselt üles ehitada ja varustada mitmete allikaviidetega, kuid  tegemist on siiski pigem meelelahutusena mõeldud juttude kui tõsiselt võetava teadustööga” (lk 60). Thomas Hiärne, seevastu, „pole esimene, kes on kirja pannud oma tähelepanekud Eestimaa ja eestlaste kohta, kuid on üks esimesi, kes on seda teinud teaduslikel eesmärkidel. … Hiärne osundab kasutatud autoritele ja tsiteerib korrektselt, võrdleb erinevate autorite seisukohti ja hindab neid kriitiliselt” (lk 136–137). Sõnaga, „seega võib tema puhul eeldada juba teaduslikku ajaloohuvi” (lk  137). Sama küsimus näikse vaevavat ka teisi autoreid, nii näiteks küsib Aivar Põldvee: „kas ja kuivõrd on õigustatud Boecleri ja tema kirjatöö käsitlemine teaduse kontekstis?” (lk 196). Kristiina Savin aga osutab korduvalt, et Schefferuse teos tundub „tänapäeva lugejale anekdoodikoguna” (näiteks lk 94, 106). Esmajoones vaikib seesugune hoiak maha, et usin allikate kasutamine ei välista erapoolikust, ideoloogilisust või ka lihtsalt halba ajalookirjutust – ja et need tõsiasjad võivad kehtida ka allikate endi 

puhul. See ei võimalda ka püstitada küsimust, kas ülepea on võimalik määratleda „kindlate allikate” ja „piisavate allikate” kriteeriumi olukorras, kus kogu minevikku pole nagunii võimalik kirja panna ja iga ajalootekst esindab paratamatult ka autori valikut? Antud kontekstis aga kätkeb varauusaegsete tekstide taandamine allikakriitilise ajalooteaduse lapsekingadeks endas ohtu mitte mõista nende iseväärtust. Varauusaegset ajalookirjutust lahkava sissejuhatuse  puudumise korvab mõneti kogumikku sisse juhatav Marek Tamme „ajaloolase ajast” tõlgendus sõna otseses mõttes ehk see, kuidas kasutavad ajaloolased aega kui kategooriat. Ajalookirjutus on ennekõike „aja kodustamine” ja arusaadavaks tegemine: liigendamine, rühmitamine – ja narrativiseerimine. Reinhart Koselleckist lähtudes paigutatakse siin ajaloo kui distsipliini sünd hilisemasse aega, XV III sajandisse, väites, et arusaam lõhest, mis lahutab meie aega varasemast, sündis alles  koos ajaloo (sekulaarse) periodiseerimisega. Seegi osutab, et erinevad väited „ajaloolise aja” mõiste sünni kohta vajaksid Balti historiograafias alles kontrollimist. Kokkuvõtteks võib seega nentida, et kogumikus pööratakse eelkõige tähelepanu ajale, seda aga mitte XV II sajandi „ajaloolisuse režiimide”, vaid eelkõige konteksti tähenduses. Ehkki see ei vähenda sugugi nende sissevaadete väärtust, jääb lugejal järgmisena vaid oodata kogumiku „Ajalookirjutaja  lugu” ilmumist. Ehk nagu Marek Tamme sissejuhatus Paul Ricoeuri tsiteerides tänuväärselt meenutab, eksisteerib aeg ainult jutustatuna: „aeg muutub inimlikuks niivõrd, kuivõrd ta on artikuleeritud narratiivsel moel”. Arvestades varauusaja ajalookirjutuse žanrilist ja narratiivitüübilist mitmekesisust (kroonikad, reisikirjad, traktaadid, kõned jne), pakuks see kindlasti põnevat ainest. Ja kahtlemata tekitab sedavõrd hea algatus ainult janu enama järele: muu hulgas paneb kohati palju ümberjutustusi  sisaldav kogumik soovima juba ka tõlkeid või antoloogiaid. Tervikuna aga tuletab meelde, et uuesti kirjutamist ootab ka Balti varauusaegse ajaloo ajalugu tervikuna. Seda eriti ajal, mil siinsetelgi lehekülgedel kutsutakse üles loobuma „kontseptuaalsest posimisest” ja nägema ajaloos eelkõige „lihtsaid ja konkreetseid asju”.