Toeta
Otsi

feminism

  • Psühhoanalüütik seletab, mis on nali ja kuidas seda tehakse

    Mart Juur

     1905. aastal avaldatud uurimus „Nali ja selle seos teadvustamatusega” on põhjapanev teos. Kui varasemad käsitlused (Kant, Fisher, Lipps, Bergson) lähenesid naljale esteetiliste ja filosoofiliste kategooriate abil, nagu oleks nalja võimatu käsitleda teisiti kui seostatult koomilisega, siis Freud rakendas naljauuringute vankri ette oma armsa psühhoanalüüsi-hobuse ja tulemus  on sama äge kui käsitlused unenägude tähendusest või argielu psühhopatoloogiast. Freud ei tegele kirjandusliku huumori analüüsiga. Teda huvitab fenomen, mida võib nimetada killurebimiseks või lõuapoolikluseks.

    „Kas nalja teema väärib selliseid pürgimusi?” küsib Freud ning vastab: „Selles ei saa kahelda. Kui vaatan kõrvale isiklikest, selle uurimuse arenedes avanevatest motiividest, mis sunnivad mind süüvima  nalja probleemidesse, saan ma tugineda tõsiasjale, et psüühilised ilmingud on kõik sisimas seoses; äratundmine, mis tõotab psühholoogilisele äratundmisele ühel perifeersel alal hindamatut väärtust ka teistes sfäärides.” Maestro alustab analüüsi naljatehnikate analüüsist. See pole kuiv teooria, vaid üpris lõbustav lektüür. Teemapüstituse juures esitab Freud kotitäie anekdoote, vigurijutte  ja seltskonnas kuuldud teravmeelsusi ning lahkab neid põhjalikult nagu kirurg konna. Näidisnaljad läbivad raamatut juhtmotiividena, nende juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, neid rapitakse kasvava mõnuga. Öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb. Ma lisaksin, et inimene on see, mille üle ta naerab.

    Nagu Freudi puhul tavaliselt, õpime Freudi teoseid lugedes tundma eelkõige Freudi ennast. Lugejat kostitatakse  ropuvõitu juudi huumoriga, millest suur osa on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Freudi naljatehnikate käsitlus on detailirikas ja täpne. Kujutan ette, et klassifikatsioone Exceli tabeli kujul pähe tagudes võiks läbi viia edukaid huumorikoolitusi. Freud ise jõuab eht-freudiliku järelduseni: „See mitmekesisus ajab segadusse. Ajab vihale, et keskendusime just nalja tehnilistele võtetele ja meil võib tekkida kõhklus,  kas me mitte ei ülehinda oma seniseid teadmisi nalja olulistest omadustest. Ent meie otsust kinnitab tõsiasi, et nali kaob alati, kui me selle tehnika soorituse väljendusest ära võtame!”. Siinkohal oleks nõrgema närvikavaga teadlane ilmselt alla vandunud. Ent mitte papa Freud! Naljatehnikate käsitlus siirdub kõrgemale tasemele, kui vaatluse alla tulevad naljatendentsid.  Tendentslik on iga nali, mis pole „süütu”, eriti tendentslikud on Freudi järgi „vaenulikud ja rõvedad” naljad. Mõlema naljakategooria analüüs pakub toredaid elamusi, kõrva taha tasub panna tarkusetera, mille kohaselt vajab tendentslik nali kolme isikut: lisaks sellele, kes nalja teeb, teist, kes võetakse vaenuliku või seksuaalse rünnaku objektiks, ja kolmandat, kellele on suunatud nalja naudingu tekitamise kavatsus.  Peatükis „Naudingumehhanism ja nalja psühhogenees” näidatakse, et „süütu” nali polegi nali, vaid lihtsalt „vallatus”. Nali ei ole kunagi tendentsitu, nali on psüühiline võimufaktor, et naljanaudingu abil tekitada allasurutuse kaotamise eelnaudingut ja väljatõrjumisega uut naudingut. Ehk tavakeeles öeldes, nali on ründe- ja kaitserelv, nalja tehakse kellegi või millegi arvel (välja arvatud absurdi- ehk mõttetusnaljad, mis  Freudi käsitlusse ei mahu).

    Miks nalja tehakse? Seda probleemi käsitleb peatükk „Nalja motiivid. Nali kui sotsiaalne protsess”. Kaugeltki mitte ainult selleks, et nalja saaks ja lõbus oleks. Naljatöös osaleb igasuguseid motiive, kusjuures äärmiselt olulised olevat subjektiivsed sättungid. Teenekas hulluarst purjetab tuttavates vetes. Freud viskab õhku oletuse, et naljahambad on lõhestatud ja närvihaigustele altid isiksused ning vaid dokumenteeritud haiguslugude vähesus hoiab tagasi kindlasti väitmast, et selline psühhoneurootiline konstitutsioon on nalja tekke vajalik subjektiivne tingimus. Süütute naljade tegemise liikumapanev jõud on sageli auahne tung näidata oma vaimukust, demonstreerida iseennast, ekshibitsionism. Roppude naljade puhul saab teha järelduse, et nende algatajal on varjatud ekshibitsionistlikud  kalduvused, agressioonitendentsiga naljad õnnestuvad kõige paremini neil, kelle seksuaalsuses saab tõendada pärsitud sadistlikku komponenti. Vaagides seoseid unenäo ja teadvustamatusega, jõudis Freud järeldusele, et need kaks, nali ja unenägu, on kasvanud välja sootuks erinevatest hingeelu aladest ja need tuleb psühholoogilises süsteemis paigutada teineteisest kaugele. Unenägu on alati  soov, nali on arendatud mäng, resümeerib Freud.

    Viimane peatükk „Nali ja koomilise liigid” pakub nalja, koomika ja huumori olemuse lõbustava analüüsi. Puänt ei tule kergelt, aga tuleb lõpuks siiski: nalja nauding johtub „kokkuhoitud pärssumusenergiast”, koomika oma „kokkuhoitud kujutlusenergiast” ja huumori oma „kokkuhoitud tundeenergiast”! Lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et kui raamatust näitemäng teha, saaks  pagana vahva monoetenduse. Niisugune närviline psühholoog, kes uurib nalja. Seda võiks mängida kuskil hullumajas, peaosas näiteks Andres Keil, hingestatud ja elukardetav. Saaks ikka väga diibi asja mu meelest. Ning lõpetuseks: mis on nalja mõte? See, kuidas ammutada psüühilisest tegevusest taas naudingut, mis selle tegevuse arenedes on kaduma läinud. „Sest see eufooria, mida me nalja läbi saavutada üritame, ei  ole mitte midagi muud kui ühe eluperioodi, meie lapsepõlve meeleolu, mille puhul me koomilist ei tundnud, ei suutnud nalja heita ega vajanud huumorit, et ennast elus õnnelikuna tunda,” resümeerib Freud. Või nagu kunagi ütles luuletaja Ilmar Trull: „Nali on õnne ja rõõmu armetu surrogaat.” Selle mõttega on ilus lõpetada. Täitsa vahva, et ülevaates Sigmund Freudist jääb viimane sõna Ilmar Trullile. Jäägu nii.  

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    6. IX juhatas Olari Elts Dresdeni kultuuripalees Dresdeni Sümfoonikute 10. aastapäeva kontserti, kus kõlas kaks esiettekannet: Torsten Raschi „excantare fruges” ja Enrico Chapela „Noctámbulos” (rock-triole orkestriga). Seejärel esitati Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 5 (koos Berlin Jazz Orchestra ja elektrikitarrist Jens Legleriga). Kontserdi salvestas Deutschland Radio Kultur ja see antakse välja CD-l.

    12. IX seisis Elts Soome Raadio SO ees Helsingi Temppeliaukios: kavas Arvo Pärdi „Orient & Occident” ja „Da pacem Domine”, Webern, Schubert, solist Piia Komsi. 27. IX dirigeerib ta Austraalias Queensland Orchestrat Brisbane’i kunstide keskuse kontserdisaalis, sarjas „Maestro Series” kõlab Mendelssohni oratoorium „Paulus”, kaastegev Brisbane Chorale.

    Kristjan Järvi oli Absolute Ensemble’iga taas Bremeni festivalil. Juhatanud enne oma akadeemiat (5.–12. IX), esines ta koos sellel osalenutega 12. IX Bremeni Raadios, 13. IX kavas „Bach Absolutely Re-invented” kõlasid ansambliliikmete-heliloojate seaded Bachi kuuest inventsioonist. 15.-16. IX viis Järvi ansambli MITO festivalile Milano Teatro Manzonis ja Torino Lingottos kavaga „Absolute Bregovic – Three letters to three prophets”.

    21. IX dirigeerib ta Usedomi festivalil SLVs orkestrit Baltic Youth Philharmonic, kus esiettekandel Niels Marthinseni „Burning a Fiery Furnace”, veel Beethoveni Kolmikkontsert (solistid Lauma Skride, David Geringas, Søren Elbæk) ja Dvořáki IX sümfoonia. 28. ja 29. IX avab Kristjan Järvi Tonkünstler-Orchesteri hooaja Viini Musikvereinis ja St. Pölteni Festivalimajas: kavas Sibeliuse „Kurb valss”, Griegi Klaverikontsert (solist Ayako Uehara), Dvořáki IX sümfoonia, Griegi I süit „Peer Gynt” ja Beethoveni V sümfoonia.

    Neeme Järvi juhatas 4. – 6. IX esmakordselt Brasiilias São Paulo Riiklikku SOd, Šostakovitši I tšellokontserdi solistiks Jian Wang. 12.-13. IX avas ta Residentie Orkesti hooaja Haagis, kus koos Berliini Raadiokooriga (solistid Hillevi Martinpelto, Birgit Remmert, Jorma Silvasti ja Robert Holl) esitati Beethoveni „Missa solemnis”, 14. IX sama ka Amsterdami Concertgebouws. Printsessipäeva kontserdil 16. IX Haagis kõlasid Tšaikovski V sümfoonia, Rahmaninovi II klaverikontsert (solist Hélène Grimaud) ja Jan Van Gilse „Kontsertavamäng”.

    Paavo Järvi dirigeeris 4.-5. IX Frankfurti RSO ees esmakordselt Kageli teost „Étude Nr. 3”, 25. ja 26. IX on Alte Operis kavas Eduard Tubina Viies sümfoonia, veel Bartóki Kontsert orkestrile; Dvořáki kavas Cincinnatis täna-homme ka Sümfoonia nr 8, tuntud solistideks eri paigus Christian Tetzlaff, Gautier Capuçon jt.

    Mihkel Kütson tõi 13. IX oma Schleswig-Holsteini Landestheateriga Flensburgis välja Wagneri „Tannhäuseri” esietenduse (täna kolmas õhtu), lavastuse tegi Jan-Richard Kehl. 26., 28. ja 29. IX juhatab ta Düsseldorfi Sümfoonikuid sarjas „Sternzeichen” esindussaalis Tonhalles: kavas Čiurlionise „Meri”, Hauglandi „Law vs Order” ja Sibeliuse II sümfoonia, kaastegev Raschèr Saxophone Quartet.

    Mikk Murdvee dirigeeris 15. VIII Heinola Sinfoniettat sealses suveteatris. Ettekandel oli Aarre ja Oskar Merikanto vokaallooming ooperiaariatest orkestrilauludeni. Väljamüüdud õhtul olid solistideks soomlaste nimekad Jyrki Anttila, Mari Palo, Marjatta Airas jt lauljad.

    Hortus Musicus ja Andres Mustonen esinesid 1. IX Belgia Klassikaraadio mainekal Klarafestivalil Brüsselis, esitades Kantšeli ja Pärdi loomingut ning heebrea ja india traditsionaale. Samal päeval toimus ka kontsert „Andres Mustonen and Friends”, kaastegev Raz Mezinai New Yorgist.

    2. IX astus samal festivalil soolokavaga üles Mihkel Poll, mängides Domenico Scarlatti viis sonaati, Beethoveni Sonaadi nr 21 ja Šostakovitši Sonaadi nr 1.

    Ain Anger esines Viini Riigiooperis 6. – 15. IX neljal Verdi „Saatuse jõu” etendusel Paolo Carignani juhatusel, lauldes David Pountney lavastuses Pater Guardiano osas, partneriteks Nina Stemme, Carlos Alvarez ja Marcello Giordani.

    Annely Peebo tegi kaasa (kuni 2. VIII) Klosterneuburgi suvesarjas kokku 11 Mozarti „Don Giovanni” etendusel, lauldes donna Elvira osas.

    Mati Palm laulis Dzintarsi vabaõhulaval Lätis Jūrmalas 12. VII festivali „Legendide paraad” galakontserdil „Balti tähed lastele” aariaid Rimski-Korsakovi, Verdi ja Rossini ooperitest, ka Cyrillus Kreegi seatud „Tule koju”. Klaveril saatis Peep Lassmann, kes oli ka leedu soprani Irena Milkevičiūtė klaverisaatja.

    Külli Tomingas on osalenud Puccini kontsertidel 7. VI Vogheras ja 12. VIII Forte dei Marmis (klaveril Luca Schieppati), 31. VII esines taas Milanos, laulis Mascagni „Talupoja aus” Lolat 19. VII Comos ja 27. VIII Lago Maggiores.

    Anna-Liisa Bezrodny mängis 16. IX Razumovsky Ensemble’i koosseisus Londoni Wigmore Hallis, kavas Mendelssohni Oktett. 17. IX esines ta Manchesteri Bridgewater Hallis koos pianist Aleksandr Karpejeviga, kavas Griegi Sonaat nr 3, Debussy Sonaat ja Raveli „Tzigane”.

    Kristjan Randalu Quartet esineb mitmel pool Saksamaal 11. – 20. IX, sh Berliini klubis b-flat, Detmoldi Kaiserkelleris, täna jazziööl Mannheimis; 26. IX järgneb Grupa Janke Randalu kontsert Bad Saulgaus ja 27. IX kava „Siiri Sisask & jälg” Münsterlandi festivalil Billerbekis.

    TMKK abiturient Eva Vorobjova esines Peterburi 2007. aasta Chopini konkursi laureaadina 31. VIII helilooja sünnimajas Poolas Żelazowa Wolas Chopini loomingu soolokavaga.

    Harmonia Mundi andis esmakordselt välja Toivo Tulevi autoriplaadi „Songs”, millel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses Paul Hillieri juhatusel (solist Robin Blaze) kõlavad teosed „Der Herr ist mein getreuer Hirt” I ja II, „Rejoice, rejoice, rejoice!”, „Leave, alas this tormenting” ja „Jusques au printemps”.

    Helena Tulve muusikaga film „The Visitor” esietendus 31. VIII Veneetsia filmifestivali programmis „Venice Days”. Filmi režissöör on Jukka-Pekka Valkeapää.

    Arvo Pärdi muusikaga („Tabula rasa” ja „Peegel peeglis”) John Neumeieri ballet „Othello” oli taas Hamburgi Riigiooperi balletitrupi kavas 4. – 10. IX. Valeri Gergijev valis Pärdi „Da pacem Domine” ja „Lamentate” oma Rotterdami festivali avateosteks 6. IX.

    12. IX toimus „Passacaglia” orkestriversiooni Itaalia esiettekanne Milano Teatro dal Vermes, esitajaiks Pomeriggi Musicali di Milano, solist Francesco Manara ja dirigent Antonello Manacorda. Camerata Salzburgi kavas oli 14. IX Maribori katedraalis „Fratres”, dirigeeris Richard Tognetti, Kölni Kammerorkester mängis eile „Silvanuse laulu”, 21. IX kõlab Berliini Filharmoonias „Fratres” 12 tšellole, 22. IX Prahas „Berliini missa”, dirigendiks Peter Vrábel.

     

    „Last Night of the Proms” läks Londonist maailmale

    Klassikalise muusika tippfestivali BBC Promsi viimane 76. kontsert „Last Night” kujunes 13. IX taas rahvuslikuks suursündmuseks, mille otseülekandest Royal Albert Hallist sai osa miljonitesse ulatuv publik üle kogu maailma. Peaesinejat BBC SOd dirigeeris Roger Norrington, solistideks olid bariton Bryn Terfel ja pianist Hélène Grimaud.

    Promsil esinesid tänavu ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatusel ja festivali debütandina BBC Walesi Rahvusorkestri ees Kristjan Järvi. Festivali valitud heliloojateks (tellitud teosega esiettekandes) olid inglane, British Composer Award’i värske laureaat Simon Holt (teoseks „Troubled Light” orkestrile, esitajaks BBC Walesi RO), rootslane Anders Hillborg (klarnetikontsert „Peacock Tales”, Martin Fröst ja Göteborgi SO, dirigent Gustavo Dudamel), USA helilooja Steven Stucky („Rhapsodies” orkestrile, New Yorgi FO, dirigent Lorin Maaz
    el), Mark-Anthony Turnage („Chicago Remains”, Chicago SO oma uue peadirigendi Bernard Haitinki juhatusel). Õhtu teosetellimuse sai ka šotlanna Anna Meredith, kelle pala „froms” kõlas sadade esitajate poolt.

     

  • Püüa maski väljal

    Enn Lillemets

    Lüüdia Vallimäe-Mark. Nägemus. Õli, lõuend. 1975. Malev Toom

    Lüüdia Vallimäe-Margi (1925 – 2004) 81 maali Tartu Kunstimaja kahel korrusel kuni 16. X. Näituse on koostanud Külli Aleksanderson, kujundanud Ilmar Kruusamäe.

    Ühed tõhusamad ja ohjeldamatumad nägemustenägijad siinkandis on kunstiteadlased, kui nende tekste lugeda ja sõnu uskuda. Nägemused tabavad neid lausa igal sammul, kõikvõimalike nähtustega seoses, mis iseenesest ei pruugi tähendada veel asjast arusaamist. Aga vahel harva mõne kunstniku loomingust rääkides on see sõna päris omal kohal. Kui Pallasest võrsunud sürrealismi silmas pidada, siis kas või näiteks Jaan Grünbergi sõjajärgsete aastakümnete, tema Rootsi aja põlevate värviulmade puhul. Või Lüüdia Vallimäe-Margi harmooniasse kätketud kompositsioonide ja iseäralike seisundite puhul.

    Maal “Nägemus” (1975) on seotud õpingukaaslase Ülo Soosteri mälestusega. Soosteri tooli seljatukke ilmub Buddha mask. Tema ette tekib klaas punast veini ja moodustuvad kaks küünlajalga. See on justkui altar sõbra mälestuseks, mida aitab määratleda kitsas aken. Kunstnik on kinni püüdnud talle une piiril ilmunud nägemuse. Valdab ohupunane värv, sest ka armastus võib ohtlik olla. Unedel ja kulgemistel une piiril on Lüüdia Vallimäe-Margi loomingus ja tema sürrealismi tekkemehhanismides tähelepandav osa.

     

    Katedraal ja koobas

    Tartu Kunstimaja väljapanekus on nii sisuliselt kui ka kujunduslikult õnnestunuim teise korruse peasaal. Siin tõusevad muu hulgas tugevalt esile ka Vallimäe-Margi sürrealismi pea- ja piirjooned, tema huvide ulatus vararenessansi puhastatud ruumist metafüüsilise lavastuseni. Nendes ruumides on nii ilu kui õõva. Meie ette võib kerkida katedraal või avaneda koobastik. Kõrgus ja sügavus. Ja mitte isegi niivõrd meie ees, kuivõrd meie sees. Värvikatedraal või tume koobas täis ootamatusi inimese hinges. Valgus, valguse murdumine, pimedus.

    Ruumikujutluse tekkimine on sageli seotud värviruudustikega. Kunagi oli Ado Vabbe, Lüüdia Vallimäe-Margi peamisi õpetajaid, andnud talle näpunäiteid fresko maalimiseks ja soovitanud läheneda asjale ruudustike kaudu. Need elavadki nüüd oma elu valgusrefleksidena või vitraažlike laotustena. Katedraalilikke kooskõlasid annavad Lüüdia Vallimäe-Margi piltidele samuti käed, nende rütm, mida ta on meister tabama.

    Objektid ja struktuurid, olevused ja ehitused toetuvad peentele tugedele või õhujuurtele. Neil on hingesugulust Lynn Chadwicki kujustatud tegelastega (“Lapi nõid”, 1984/85; “Tühjus silmapiirini”, 1994; “Hukkumise päev”, 1994; “Rist”, 1993). “Hukkumise päeva” peenejalgne moodustis mererannas ohuroosas ümbruses on taas tabamus unekanalite kaudu. Silmade asemel on tühjad koopad. See nägemus sündis Estonia katastroofi ligiduses, nagu hiljem selgus, mille järgi sai ka oma nime.

     

    Lavastus ja mask

     Koobast ja katedraali võib siduda mask. Ta võib vahendada ja võib eraldada, siduda või lahutada. Tuletagu see siis meelde Kristust (“Katedraal”, 1995), Buddhat (“Nägemus”, 1975) või veel Kedagi. Nad ilmuvad “Koopas” (1974) või kasvavad üldistuseks (“Maskid”, 1969). Maskid kas varjavad saladust või paljastavad iseloomuliku (“Portree tumedal taustal”, 1961).

    Oma osa on lavastusel. Kunstnikku on teater ikka huvitanud. Juba oma tädi, suurepärase teatrikunstniku Natalie Mei tõttu. Lavastus aitab tal luua tihendatud, valitud ja üldistatud tegelikkust. Figuuride seadmises on ta aga tugevamaid kogu eesti kunsti taustal. Neis tardunud olukorris on maalitud justkui tuult, mis on peatunud väljal  (“Tuulega mererannas”, 1992, eksponeerimata). See peatatud tuul tekitab sidemeid Ülo Soosteri sarjaga “Inimene, kes kuivatab rätikut tuule käes” ja mõnede Lembit Saartsi veeäärsete stseenidega.

    Õhustikus võib olla igavikulist tardumist, aga ka karjet vaikuses (“Vaikus merel”, 1977/97; “Haiget külastamas”, 1981). Igavikulist on ka kõikenägevas silmas, olgu see siis pärit Vana-Egiptuse sarkofaagilt või iseenda sügavusest (“Mere ääres”, eksponeerimata; “Rist”, mõlemad 1993). Tõeliselt huvipakkuv on jälgida, kuidas need iseseisvad silmad on ilmunud teistegi Ülo Soosteri õpingukaaslaste Valve Janovi ja Helju Sarnet Zaurami hilisloomingusse.

     

    Värv ja kujund

     Lüüdia Vallimäe-Margi ruumiloome on tihedalt seotud tema värvitajuga. Kui näha eesti maalikunsti kontekstis ühel pool kas või Mari Kurismaa ruumiillusioone, teisel pool Toomas Vindi libareaalsusi, siis tuleb see eriti esile. Lüüdia Vallimäe-Margi nägemused ja kujutlused sünnivad värvist ning saavad lahenduse toonide, aktsentide ja reflekside kaudu. Siin on oma kindel tähendus Pallase koolil.

    Värvirida ühineb kujundireaga. Esemetut maali on Lüüdia Vallimäe-Margil vähe. Ka tinglikustatud lahendusis valdab ikka ruumiline metafüüsika või nihestatud kujutluspilt (“Pillid unenäost”, 1993; “Vaade kaevu”, 1995; “Tahud”, 1998).

    “Kuivanud puu” (1971) on jahedamas hallikassinakas koloriidis maal, millel kujutatud Ruhnu juurikas paneb hiiglasliku sitikana plagama, nagu kõrvale vaatad, või teeb midagi veel hullemat. Igal juhul ei jää olukord mere ääres endiseks. “Kriik-kriik!” tegi Ruhnu valge laulev liiv, mäletas kunstnik selle maali ajendeid. Kujundi iseseisvumises on nii ilu kui õõva.

    Lüüdia Vallimäe-Margi sürrealism ei jookse ajaga võidu, vaid paneb ajaproovile vastu. Aeglane, aga veendunud kohalejõudmine. Aus valik.

     

     

  • Tallinna 6. rakenduskunsti triennaali näitust saab veel vaadata vaid 7 päeva!

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    23. novembrist 2012 kuni 3. veebruarini 2013 toimub Tallinna 6. rakenduskunsti triennaal, millel osaleb 73 kunstnikku 23 riigist, kes käsitlevad oma töödes teemat „Kogumise kunst“.

    Triennaali konkursil osales 515 kunstnikku, kelle hulgast rahvusvaheline žürii valis välja 73 esinejat. Osalejaid on paljudest Euroopa riikidest, aga ka Taiwanist, Uus-Meremaalt ja Jaapanist. Näituse kuraator on Rootsi kunstikriitik ja kuraator Love Jönsson, kes on keskendunud rakenduskunsti valdkonnale.

    Mitmed kunstnikud, kes triennaaliks Tallinnasse saabusid, tegelesid kogumise teemaga ka linnaruumis koos vaatajate ja juhuslike möödakäijatega.
    „Kogumine on üks inimtegevuse tahke, mis on jätkuvalt paeluv. Kogumisobjektiks võib olla mis tahes asi kasutatud argiesemetest kõige ihaldusväärsemate kunstiteosteni. Me kogume asju kui minevikku, nähes kogumises eluülesannet, või lihtsalt sellepärast, et ei saa teisiti,“ kirjutab kuraator Love Jönsson.

    Tallinna rakenduskunsti triennaali eesmärk on pakkuda uut, aktuaalset ja ootamatut fookust, mille abil lähemalt vaadelda nüüdisaegseid tarbekunsti- ja disainipraktikaid võimalikult laial sklaalal. Tallinna rakenduskunsti triennaali alguseks võib pidada 1979. aastat, mil sai alguse tollases suletud ühiskonnas oluline Baltimaade ühiste tarbekunstitriennaalide traditsioon.

    Love Jönsson (s 1975) on kunstikriitik ja kuraator, kes on keskendunud rakenduskunsti valdkonnale. Pärast viit aastat külalislektori ametis Göteborgi Ülikooli disaini- ja tarbekunsti instituudis asus ta hiljuti tööle Göteborgi Röhsska moe-, disaini ja dekoratiivkunsti muuseumi kuraatorina. Love Jönsson on võrgustiku ja mõttekoja THINK TANK, European Initiative for the Applied Arts (Euroopa Rakenduskunsti Algatus) asutajaliige ja Rootsi kõige pikaajalisema kunstiajakirja Paletten vastutav väljaandja.

  • Darwini tähelend

    Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd

    Esimene läbimurre – bioloogia sünd

    Charles Darwin (1809 – 1882) seletas raamatus „Liikide tekkimine” (1859) ometi ära, kes või mis on üldse inimene. Enne seda püsis pinnal lihtsalt kõige ülespuhutum seletus – et inimene on loodud Jumala näo järgi, kuid kellelgi polnud tegelikult mingit tõestust. Darwin aga tuli välja esimese teaduslikult vettpidava teooriaga. Enne Darwinit oli bioloogia kildudena laiali  pillutatud, füüsika ja keemia osa. Bioloogial polnud kandvat ja ühendavat paradigmat. Darwini loodusliku valiku ja adaptatsiooni teooria aga andis hoobilt uue seletuse kogu elusloodusele. Kõiki bioloogilisi fenomene, alates näiliselt tarkadest ensüümidest ja lõpetades isereguleeruva, Gaiaks nimetatud biosfääriga, seletatakse Darwinist saadik funktsiooni kaudu. Molekulidel pole tarkust ega biosfääril jumalikkust – loodusliku valiku tõttu on elusloodus  lihtsalt niisuguseks kujunenud. Bioloogia imeline edu seisneb selles, et Darwin suutis elussüsteemide tohutust keerukusest hoolimata luua toetuspinna, millel saab kõiki väiteid kontrollida. Ekslikud väited sõelutakse välja, tõesed kerkivad pinnale ja kinnistuvad. Korrektsete, end tõestanud väidete najal saab püstitada uusi hüpoteese. Nõnda teadus areneb ja kogub üha jõudu juurde. Bioloogiateadus on prognoosijõuline ja sellisena  ääretult funktsionaalne.

    Teine läbimurre – alus psühholoogiale

    Viimasel paarikümnel aastal on aga suure hoo sisse saanud just inimloomuse kirjeldamine darvinistlikul printsiibil. Raamatu „Adapteerunud teadvus: evolutsiooniline psühholoogia ja kultuuri genereerimine” (1992) väljaandmisega sünteesisid John Tooby ja Leda Cosmides etoloogiast, ökoloogiast, sotsiobioloogiast,  informaatikast, antropoloogiast, paleontoloogiast ja teistest distsipliinidest evolutsioonilise psühholoogia (1992). See kiirelt arenev teadusharu on seadnud eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui inimteadvuse ja seda loovate mehhanismide täieliku kaardistamise loodusteaduslikel alustel. Evolutsioonilise psühholoogia alusideeks on, et inimkäitumist genereerivad psühholoogilised adaptatsioonid, mis on välja kujunenud selleks, et lahendada inimese eellastel  ette tulnud korduvaid probleeme. Seega, evolutsiooniline psühholoogia projekteerib inimese tema adaptatsioonikeskkonda. Paar tuhat aastat tsivilisatsiooni on liiga lühike aeg, et inimliigi teadvuse ülesehituses oleksid saanud toimuda olulised geneetilised muutused. Järelikult on inimest ahvist eristavad tunnused välja kujunenud peamiselt pleistotseeni ajastul kaks miljonit kuni 12 000 aastat tagasi, kui meie esivanemad pidasid  korilaste ja küttide karjadena rohtlates ja savannides ellujäämisvõitlust. Just niisuguses ürgses keskkonnas toimetulekuks oleme me kohastunud. Meie hambad ja seedeelundkond on kohastunud hakkama saama toore või mädanenud liha, tõukude ja juurikatega, kuid mitte jahutoodete ega suhkruga. Meie nägemismeel on kohastunud märkama liikuvat looma, kuid mitte ekraanilt tähti lugema. Me kardame  madusid ja ämblikke ning kõrgust, isegi kui piire meid kaitseb, kuid me ei tunne tavaliselt hirmu tegelikult sada korda ohtlikumat elektrikappi näppides. Me oleme kohastunud tegema koostööd, kuid ka üksteist tapma. Oleme kohastunud üksteist petma ning samas pettusi läbi nägema. Me oleme head rääkijad, kuid viletsad kirjutajad ja lugejad. Ürgsetes kogukondades kujunesime sellisteks nagu oleme: agressiivsed, jutukad, kiimased, konformistlikud, salakavalad,  magusa- ja alkoholilembesed. Samm-sammult leiab evolutsioonilises psühholoogias osa hüpoteese ja teooriaid kinnitust ja täiendust. Mõned kunagised hulljulged ideed on leidnud konsensusliku kinnituse, pakkudes alust edasiliikumiseks. Klassikalisel psühholoogial nii tugevat alust pole. Näiteks, lääne psühholoogia, mis keskendub häiretele, ei suuda teha vahet vaimuhaigusel ja psühholoogilisel mitmekesisusel. Psühholoogiateooriad  tammuvad paigal, sest pole võimalik hüpoteese tõestada ega ümber lükata. Intervjuudest saadud andmed pole usaldusväärsed, sest inimestele on omane valetada ja petta ka iseennast. Idamaine psühholoogia, tuginedes traditsioonidele, pole teaduslikus mõttes üldse tõsiseltvõetav. Seega, psühholoogia on seisnud kuni tänaseni kindla aluseta, paradigmaeelses ajastus, oodates sidusa teooria läbilööki. Selleks ongi nüüd evolutsiooniline psühholoogia. 

    Sisenemine sotsiaalteadustesse

    Darvinism on vaikselt juuri ajanud ka teistes sotsiaalteadustes. Bioevolutsionismi edu andis julgust ka juba ammusele sotsiokultuurilise evolutsiooni ideele, et ühiskonnas jäävad võitluses ressursside pärast ellu ainult kõige kohasemad ning et see konkurents viib tehnoloogilise ja kultuurilise progressini. Sotsiaaldarvinism andis XX sajandil hoogu lääne majanduse liberaliseerimisele, et Adam Smithi „nähtamatu  käsi” võiks tootmise ja tarbimise efektiivistada. Eugeenikat ja holokausti pole siin aga mõtet meelde tuletada, sest tõu- ja sordiaretus mõeldi välja juba ammu enne Darwinit. Geenievolutsiooni üldine heakskiit on andnud tõuke aga ka meemievolutsiooni teooriale, millele pani aluse Richard Dawkins raamatuga „Isekas geen” (1976). Radikaalsemas vormis nähakse kõiki kultuurinähtusi geenide analoogidena isekate meemidena, mille ainsaks eesmärgiks  on paljunemine; inimaju on aga meemide poolt manipuleeritav koopiamasin. Paljudest evolutsiooniteooriatest on omakorda edasi arendatud kõiksuse evolutsiooni ideed, millest osa hõlmab ka teadvuse ja kultuuri valdkonda. Näiteks, Gregg Henriques on ühendanud eri liiki evolutsioonid Teadmiste Süsteemi Puusse (2003), kus teadvuse kujunemisel alluvad valikule ühest küljest teadvust determineerivad geenid, teisest aga ontogeneetiliselt  neuraalkombinatsioonid. Seega, psühholoogia peab tuginema bioevolutsioonile, kuid sellele lisandub teine, neuraalkombinatsioonide valiku sammas. Järelikult, bioloogia vahenditega on küll sotsiaalteaduste uksest võimsalt sisse murtud, kuid liig naiivne oleks arvata, nagu võikski inimteadvust, selle kujunemist ja protsesse sama lihtsalt seletada nagu kaelkirjaku kaela. Kael kujuneb tõesti peamiselt geneetilise retsepti  järgi, teadvus aga allub suuresti ka ontogeneetilisele valikusõelale. Edasi, kui valiku printsiibil üritada mõtestada teadvusest veelgi keerulisemaid süsteeme, näiteks inimühiskonda, siis lisandub näiteks valik läbi sotsiaalkultuurilise õigeksmõistmise. Valikumehhanismid aga põimuvad üksteisest läbi mitmete tagasisideahelate kaudu, mistõttu evolutsiooniprintsiipide rakendamine sotsiaalteadustes on küll vältimatult vajalik,  kuid nõuab teaduses tohutut arengut.

    Sotsiaalteaduste barrikaadid langevad

    Paradigmaeelsed sotsiaalteadused keerlevad  alateadlikult teleoloogilise eelduse ümber, nagu oleks kõigel eesmärk ja nagu oleks inimesele kõrgemalt poolt antud funktsioon elada moraalselt. Kuna üldtunnustatud stabiilseid aluspostulaate pole, on sotsiaalteadused sisuliselt läbi mõtlemata. Igaüks võib väita, mida tahab. Üks ja sama vaidlus võib rahulikult kesta aastasadu. Põhjuslikkuse väited on sotsiaalteadustes subjektiivsed ja kontrollimatud. Kuidas on see ikkagi võimalik, et sotsiaalteadused  on paljude mõttehiiglaste pingutustest hoolimata nii viletsal järjel? Inimühiskond on lihtsalt suurusjärgu võrra keerulisem süsteem kui ükskõik milline muu looma- või taimeliik, võib-olla isegi keerukam kui terve biosfäär. Kõik katsed luua sotsiaalteadustele vettpidav paradigma on läbi kukkunud eelkõige süsteemi keerukuse tõttu, kuid ka sotsiaalteadlaste endi iseenesestmõistetava vastuseisu tõttu – pole ju sugugi mugav tunnistada, et sina, kolleegid  ja eelkäijad on aastasadu niisama tühja jahvatanud. Aga hämamise aeg sotsiaalteadustes on vältimatult otsakorral. Nüüdisaja kõiksuse evolutsiooni teooria variatsioonidest koorub raudse järjekindlusega välja elujõuline alus sotsiaalteadustele. Kuid see revolutsioon on valus, sest tänaste
    l sotsiaalteadlastel puudub ettevalmistus sellega kaasaminekuks. Isegi ümberõpe ei tule eriti kõne alla. Uued nõuded sotsiaalteadustele (kõrgem matemaatika,  ajaskaalade integratsioon, ökoloogilised mehhanismid) nõuavad paratamatult ka uusi, tugeva reaalharidusega inimesi, kes suudaksid ka postmodernistlikult ideid genereerida ja luua endale ääretult selge arusaam inimühiskonnast. Näiteks, niisugune aastatuhanded paigal tammunud filosoofia haru nagu eetika saab läbi evolutsioonilise psühholoogia lõpuks ometi teadusliku sisu. Inimese emotsioonid, motivatsioon ja käitumine ning nende tulemid leiavad darvinistlikud seletused ja prognoosid. Eetika kvantifitseeritakse ning muutub sellisena ka täiesti funktsionaalseks näiteks poliitikas ja õigusloomes. Tänane klassikaline eetika praktiliselt kaob uue darvinistliku eetikateaduse ning tegeliku moraali ja õigusruumi vahele. Peagi teevad bioloogid aga ka juba puhta platsi sotsioloogias, kommunikatsiooniteadustes, majandusteaduses, geograafias, politoloogias,  suures osas filosoofiast, kriminoloogias. Näiteks, ÜRO on inimõigused sisuliselt laest võtnud, tuginedes mingile XVII sajandi valgustusfilosoofiale. Ühishuvide asemel üksikisiku huvide tähtsustamine oli Teise maailmasõja järel küll inimlikult mõistetav, kuid nüüdisajal toimib individualistlik alusprintsiip kõigi kahjuks. Samas, arvutusmudelite ja mänguteooriast tuntud vangi dilemma turniiride abil on optimeeritud karistused pettuse eest,  mis maksimeerivad üheaegselt nii üksikisiku tulu kui ka ühiskasu. Muuseas, arvatakse ka, et evolutsioon on optimaalse karistusmäära programmeerinud meie emotsioonidesse ehk nn õiglustundesse.

    Darvinismi varjukülg – liikide väljasuremine

    Mis saab siis tänastest moraliseerivatest ja teleoloogilistest sotsiaalteadlastest? Nende ülesandeks jääb vaimne meelelahutus, kus  oluline on verbaalne veenmisoskus. Tuleviku sotsiaalteadlased ei konkureeri, niisiis, Marika Mikelsaarega teadusgrantidele, vaid konkureerivad hoopis Aidi Vallikuga kulka toetusele. Seda muinasjutuvestjaks taandumise saatust ongi sotsiaalteadlased tegelikult alateadlikult kartnud juba „Liikide tekkimise” ilmumisest saadik – sest kui mingid liigid tekivad, siis teised peavadki kaduma. Leebe oleks arvata, et darvinistlik Jumal on julm. Tegelikult on  Jumalal meist kõigist lihtsalt täiesti-täiesti kama. Inimese elul pole aga mitte mingit sügavat mõtet. Kuid kell lööb ka bioloogidele, sest ega keegi ometi arva, et see pleekinud sturmades paksude prillidega ullikeste seltskond tõesti kogu maailmateaduse üle võtab. Bioloogidel on ju teadupärast matemaatikaga raskusi. Matemaatikud aga on viimase paarikümne aastaga bioloogiateooria tegelikult üle võtnud. 

    Tänapäeval võib vähegi haritud matemaatik tulla suvalisse bioloogiateooria harusse, jalaga ukse lahti lüüa ja teha puhta töö. Veel veidi ja ka bioloogia jääb pelgalt kõrvaliseks teedevõrguks matemaatika kirsasaabaste all. Bioloogid võivad siis endale elatist taotleda KIKi keskkonnateadlikkuse programmist ja nädalavahetusel linnarahvale metsaussikesi tutvustada. Vaevalt et matemaatikud ka Darwinit viitsivad mäletada, kes ometi pani aluse sellele kõikehõlmavale  teaduspiruka ümberjaotamisele. Darwin oli ju kõigest isehakanud bioloog, kes tambitakse teaduse sillutisse.

    Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd 12. veebruar 2009

  • Sügishooaeg tõotab uusi sarju ja värskust kammerorkestrilt

    Heili Vaus-Tamm

    Sarja „Viva oratorio!” aga kannab põhimõte, et üks olulisemaid uue muusika suundi on nn uus kirikumuusika oma meditatiivsuse, uus-meloodilisuse ja põnevate kõlaväljadega. Ja loomulikult ka erilise sõnumiga. On muidugi tänapäevalgi mõtlejaid, kel nii teksti kui muusika osas selles vallas olulist öelda, selleks ei pea pöörduma vaid sajanditetaguse loomingu poole. See on ainulaadne sari, milletaolist pole kuskil kuulnud. Omamoodi toredaid paralleele annab siin tõmmata ka samale teemale, samale tekstile kirjutatud teoste vahel. Intervalliks siis mõni sada aastat. Eks see näita, kuidas inimese mõtlemine, vahendid ja suhtumine sellesse teemasse on muutunud. Või ei olegi suurt muutunud? See jääb publiku otsustada.

    Esimene kontsert oli Tõnis Mäe koolioratoorium „Tarkus” – esmakordne žanr, mis tõi saalid vaimustunud publikut täis kolmes Eesti paigas. Muidu hakkab sari käima Tallinna ja Tartu Jaani kirikus ning järgmine kord toimub 1. ja 2. novembril tasuta hingedepäeva-kontsert „Hingelt hingele…”. Ühte kavva on pandud Sofia Gubaidulina ja Roxanna Panufnik, eri põlvkonnast ja taustaga naisheliloojad. Üks vene-tatari päritolu sügavalt religioosne inimene, teine Inglismaal elav uue põlvkonna tegija. Gubaidulina „Öö Memphises” on näide uue kirikumuusika kõlaväärtustest: meeskoori lindistatud kõnetekst tagapool ja kontraaldi sügav tämber ees moodustab publiku ümber erakordse kõlaruumi. Kuna Eestis nii madalat häält pole, tuleb laulma Merle Silmato Soome Rahvusooperist. Panufniku „Westminsteri missas” tekitavad erilise katedraalikõla paljude löökpillide ja hõreda keelpilli ühendus, lisaks harva kasutatud poiss-soprani (Heldur-Harry Põlda) hääl. Mõlemad on Eesti esiettekanded!

    Jõuluootuskavas esimese advendi paiku (29. ja 30. novembril) kuuleb ühe teosena Samuel Scheidti „Jõulumotetti”, vaimukat kahe koori võistlust, mida seovad Aavo Otsa noorte trompetistide virtuoossed soolod.

    Uusi repertuaariüllatusi pakub noore publiku lemmikuks kujunenud orkestrisari „Klaveripalavik”. 9. oktoobril esitab Henri Sigfridsson (Soomes pianismikomeediks tituleeritud nooruk) Einojuhani Rautavaara „Adagio Celeste”, Mozarti Klaverikontserdi KV 449 ja Pehr Henrik Nordgreni teose „Transe-Choaral”, dirigendiks orkestri vaieldamatu lemmik Juhani Kangas. Terve novembrikuu on orkester koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljustega USA tuuril (kavades Pärt, Tüür, Vivaldi). Kohe pärast tagasitulekut esitab 29. novembril „palavikuline” Yu-Fen Chang Taiwanilt Gershwini hitti „Rhapsody in blue” ja Rimski-Korsakovi vähe esitatud Klaverikontserdi (temperatuuri doseerib dirigent Andres Mustonen).

    Viimased kontserdid tulevad kaheksandat hooaega menukalt kulgenud sarjas „Diplomaatilised noodid”. 8. oktoobril saab (köetud) Katariina kirikus kaasa elada Ungari renessansikuninga Kuningas Mάtyάsi pulmaloole. Kontsert-etendus vanamuusikaansambliga Corvina Consort, protsessioon küünaldega ja video ajalooliste kaadritega peaks andma tervikliku ja stiilse pildi Ungari armastatuima kuninga elu ühest tipphetkest.

    Multimeediakava „Tšiili värvid” toovad teiselt poolt maailma helilooja Boris Alvarado, lauljatar Catherina Cartes ja videokunstnik Andres Tapia Urzur. Viimase tasemest räägib töötamine USA Pittsburghi kunstiinstituudis. Alvarado Euroopa turnee Tallinna kontserdil saavad osaleda meie muusikaakadeemia tudengid, dirigeerib helilooja ise. Kuulda saab elektroonilist ja akustilist ansamblimuusikat, mida iseloomustavad kuumad rütmid ja huvitav tämbrikäsitlus. Alvarado on tänapäeva Tšiili tunnustatuim helilooja. EMTAs toimuvad ka tema meistrikursused.

    Selle aasta detsembrikuu muudab aga eriti pidulikuks Tallinna Kammerorkestri kontsert maailma ühe juhtiva vokaalansambliga Manhattan Transfer (5. detsembril). Aastalõpukava meelolu kujundavad Mozarti kaunid, viini klassika vaimus glamuursed orkestripalad („Sinfonia Concertante” oboele, klarnetile, metsasarvele ja fagotile, „Adagio ja Rondo” viiulile ning orkestrile). Õhtu lõpetab traditsiooniliselt Haydni „Lahkumissümfoonia”, dirigendipuldis juhib tulevärki Andres Mustonen.

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides: Tikud, nihked ja iroonia

    Elnara Taidre/Laura Kuusk

     

    Kaido Ole näitus “Ettevaatust, tikud!” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. X.

    Ku galerii saalides areneb vaataja ees kaks lugu või õigemini kaks draamat. Esimene jutustab sellest, kuidas Kaido Ole sai peksa hiidtikkude käest: pärast lühikest kontakti käib ühesuunaline kaklus, lõpuks lebab läbipekstud Ole maas ja tikud lahkuvad, vehkides ähvardavalt oma poksikindaid meenutavate ümmarguste rusikatega. Numbrid iga maali kõrval aitavad jälgida niigi läbipaistvalt selge süžee kulgu. Teine maalisari meenutab tuletõrje moraliseeriva õppefilmi kaadreid: näeme, kuidas esimene leek on tõusnud katuse kohale, kasvab suureks lõkkeks ja hävitab kõik, jättes alles vaid väikese tuhahunniku.

    Näituse pealkiri “Ettevaatust, tikud!” kutsub esile assotsiatsiooni nõukogude agitatsiooni- ja hoiatusplakatitega, see on nagu (reeglina ilmekalt illustreeritud plakatite) “Ettevaatust, rong!” ja “Peida tikud laste eest!” sõnumite hübriid. Pealetükkivad hoiatused tuletikkude ohtlikkuse eest saatsid kogu (nõukogude) lapsepõlve: koolis olid väljas tüüpilised didaktilised plakatid “Hoidke tuletikke lastele kättesaamatus kohas!” või “Ära mängi tikkudega!” jne. Reaktsiooniks neile tuli vene lastefolklooris käibesse fraas “Lapsed, tikud pole mänguasi, ostke pigem tulemasin!”. Lapsepõlve keelatud naudingute seas ei olnud midagi absurdsemat kui hankida tikutoos ja lasta salaja selle sisul ükshaaval ära põleda. Täiesti sihipäratult.

    Huvitav asjaolu on see, et tikud, tulekahju potentsiaalne põhjus, muutuvad selles retoorikas ohuks iseeneses: kõik hädad, mis võiksid tikkude hoolimatu kasutamise tõttu juhtuda, projitseeritakse armsa pildiga kaunistatud süütule tikutoosile. Tundub, et Kaido Ole on kasutanud samuti seda tähistajate asendamise efekti: tema narratiivis tegutsevad agressiivsed tuletikud kui suurema ohu kandja ja kehastus. Tikud käivad alati grupis (nii öelda gängis) ning ründavad esimesena ilma mingisuguse näilise põhjuseta, kandes endale üle tule ennustamatu, kontrollimatu stiihia omadused ning ka irratsionaalse hirmu. Inimese tegelik vaenlane (ja ühtlasi suur sõber) tuli tuleb esile, teises seerias.

    Tikkude keha meenutab Ole varasema loomingu nn plangumaalide faktuuri, tegelaste kehaehitus tuletab meelde ka kunstniku omamütoloogia kerapäiseid kriipsujukusid. Erinevalt aga kriipsujukudest, kes allusid alati oma looja soovidele ja said vahel isegi kannatada autori-demiurgi küüniliselt korraldatud kataklüsmides, on tikud Ole suhtes ühetähenduslikult ülekaalus. Nad ei ole leiutatud omailma tegelased, vaid tulnud otse argipäeva olmemaailma ikonograafiast. Kuigi Ole on selliseid laene ka varem teinud, on tema varasemate maalide kitšilik roos või lakk-king pärit igapäevaelu fetišite hulgast, kõnealune seeria haakub aga pigem tabude teemaga.

    Ole ja tikkude konflikti stseenides on kõik taandatud tegelaste poolskemaatilisele-poolhüperrealistlikule kujutamisele, nende taga ei ole esemelist tausta, vaid metafüüsiliselt tühi hall pind. Sellest tühjusest ja taotluslikust steriilsusest kumab läbi autorile iseloomulik iroonia. Põleva maja kujund (viilkatusega eramu kontuurjoonis) on samuti täiesti tüüpiline ja seetõttu anonüümne. Seesugune maja oli ka Marko Mäetamme “Rääkivate majade” seeria tegelane: seal maja veritses, siin põleb ära.

    Alles põlemise protsessis märkame, et maja pole reaalne ehitis, vaid paberist volditud makett, majamudel. Põlengu etappide stseenid, mis moodustavad nagu kaadrite rea, ning toolide rivi pimedas ruumis nende ees loovad petliku mulje, et midagi peaks aktiivselt muutuma. Vaatajal tekib tunne, et temalt nõutakse pikaajalisemat tähelepanu, kaadrite jälgimist (vähemalt hetkeks) toolile istudes. Õigupoolest aga sisaldab käesolev visuaalne rida kõik muutused, esitades need korraga, tajunihke loob näituseruumis loodud disorienteeriv keskkond, mis kasutab ära videoprojektsioonide vaatamise rituaali, ühteaegu parasiteerides sellel ning dekonstrueerides seda.

    Elnara Taidre

     

     

     

    Ma tean, mida sa näitad end olevat teinud läinud suvel

     

    Näitus “Ma tean, mida sa tegid läinud suvel. / I know what you did last summer.” EKA galeriis kuni 3. X.

     

    Tegemist on kuraator Marco Laimre juhendamisel valminud  Eesti Kunstiakadeemia III kursuse fotograafiatudengite suvepraktika näitusega. Teemaasetus viitab samanimelisele tuntud õudusfilmile, samuti aga jälgimisühiskonnale ning ehk ka oma käitumise jälgimisele fotokaamera läbi. Ent  juhendamisest või kureerimisest saab siin rääkida üpris äraspidises võtmes, sest pigem on Laimre otsese suunamise asemel  provotseerinud tudengeid iseseisvalt mõtlema. Teema annab suhteliselt vabad käed, ainus piirang oli see, et tööd peaksid olema tehtud suvel 2006. Selline kuraatoripositsioon andis tudengitele laia mänguruumi ning heitis justkui intrigeeriva  “Noh?!” närimiseks. Seetõttu pakuvad tegijad neis töödes mingi konkreetse ajalõigu nägemuse ning paigutuvad ka pea esmakordselt näitusekonteksti. Tulemus on üllatavalt mitmepalgeline ning põnev: leiame teematõlgendusi nii poliitilises kui poeetilises, ühiskondlikus kui isiklikus võtmes.  

    Poeetilise ja isikliku lähenemisena võib esile tuua Helina Kõrmi töö “Lyon”, kus hommikuvalguses joonistub tüdruku ärkamise lugu. Kohati fokuseerimata, lõigatud, justnagu poolenisti unes  pildistatud seeriat võiks nimetada ärkamise protseduuride poeesiaks.

    Pressifotograafia suunitlusega mustvalgete seeriatega esinevad Dima Gerassimov ja Kristjan-Jaak Tammiksaar. Gerassimov esitab 8 fotost koosneva seeria “Võrdsete kohustustega võrdsed õigused”. Reportaaž Tallinna geidemonstratsioonilt sisaldab suurepäraseid  nn tõehetki,  ent seeria mahtu vähendades ning grupinäituse konteksti arvestades tuleks tööle kasuks tihendamine või harvendamine.

    Tammiksaare Magnumi-vaimustusest kantud seeria Iraagi lastest on keskendunud subjektikesksusele. Lastega samalt tasapinnalt pildistatud fotodel sihib Tammiksaar lapsi empaatilise rindereporterina à la National Geographic. 7 fotost koosneva  muidu üksluiseks kippuva seeria päästab fotograafi püssiga vastu sihtiva lapse portree, mis toob Tammiksaare töösse autorefleksiivset mõõdet.

    Reportaažilikule žanrile, kuid samavõrd ka moefotole läheneb  Anne-Mai Pällo töö, mille moto on autor lisanud pildiseeriale Guano Apesi teksti “Lords of the Boards”. Rulluisutajatest ja nende tšikkidest jutustav seeria päädib fotoautomaadi poolt tehtud tiinekate lollitamispiltidega. Mänglevas võtmes on esitatud heroiseeriv ja moefotolik seeria, mis sellisena täitsa ruulib.

    Tuuli Antsov ja Terje Ugandi on erineval ning põneval moel suhestunud näituse pealkirjaga.  Ugandi “A While Ago and Recently” parafraseerib filmi “American Beauty”  klassikasse kuuluvat kilekoti-stseeni. Antsov kasutab osavalt pildi ja teksti retoorilist vastuolu, suhestades rannas suvises uimas lebavad kehad meediast nopitud uudistepealkirjadega.

    Täiesti eraldi kategooria moodustab oma lähenemisega Ivar Veermäe, kes töös “View. View. View” analüüsib visuaal-intellektuaalset meditatsiooni. Ta esitab erinevaid vaateid akendest ning rõdudelt, luues nii topeltraamistuse. Töö käsitleb pildi enda ruumi, mis alati hõlmab pilgu raamistamist nii otseselt kui kaudselt. Seeria viimasel pildil ilmub ka vaataja ise, keda meie vaatajaina jälgime selja tagant, nii et lisandub veel üks vaatamise tasand. Nii põimib Veermäe näituse teemaga suhestudes mitmetasandilise jälgimiste võrgustiku.

    Võrgustiku loomisega tegeleb ka Riika Tauriainen, kes  on ainsana esindatud videoga  “Vicinity” (5’53’’). Muutuvale ruumile tegelev töö on end lahti rebinud näituse ajalisuse nõudest ning omandab inimsuhete, kookoni, liigutuse ning seotuse suundades hargnedes neljanda mõõtme.

    K
    ätly Kaibaldi “Liis” ning Raul Viitungi “Heliloojad” on portreeseeriad, mille sidet näituse teemaasetusega on raske näha. Kaibaldi veealused portreed justkui iga fotograafi kohustuslikku repertuaari kuuluvana on huvitavad vaid portreežanrina määratletuna. Liisi portreteerimine vee all tekitab küsimusi – mida autor on soovinud öelda? Esialgu jääb töö siiski vaid põnevaks algatuseks, nagu ka Viitungi heliloojate portreed, mis ilmselt pakub töö edenedes rohkem süvenemisvõimalust nii autorile kui vaatajale.  

    Andrus Kaursoni pealkirjata tööd võiks pidada austusavalduseks soome fotograafile Miklos Gaalile. Visuaalselt nauditavad, ülevaataja positsioonilt esitatud vaated metsale ja raudteedele esitavad justkui miniatuurse jälgimisühiskonna mudeli ning esitavad seeläbi veel ühe autoripositsiooni. Samas on Kaursoni tööd siiski nii sarnased Gaali fotodega, et raske on seda siin nimetamata jätta.  

    Laura Kuusk

     

     

  • Eesti-teemalised näitused Ungari etnograafiamuuseumis

    Eesti Instituut

    Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa. Eesti saarestiku etnograafiline pilt sada aastat tagasi – Aladár Báni kollektsioon

    Folklorist Aladár Bán (1871-1960) käis 20. sajandi algul mitu korda Eestis, kogudes Ungari Etnograafiamuuseumi palvel arhailiseks peetud saartel ja setude juures tähelepanuväärset materjali ja pannes sellega aluse muuseumi Eesti kogule. Ta ostis kokku tervelt 548 eset, nii et Eesti Rahva Muuseumi hilisemad vanavarakorjajad olid sageli kuulnud märkusi nagu “nüüd on niipalju korjajaid, et midagi ei ole järele jäänud. Mineval 1912. aastal on keegi Ungari dr. Bán kõik kallima ja huvitavama ilu ära viinud, suuri rahasid maksades. Nii oli rahvas Eesti Rahva Museumi tarvis ära rikutud.” (Edgar Kuusik). Ungari Etnograafiamuuseumi Eesti saarte kogumik on seetõttu erakordselt väärikas ja sellisena võib huvi pakkuda ka Eesti teadlastele. Esimest korda oli Ungari publikul võimalus Báni kogutud varaga tutvuda aastal 1912. Etnograafimuuseumi 100 aastat hiljem korraldatud näituse külastajad saavad imetleda 20. sajandi alguse Eesti alade traditsioonilist käsitööd, värvirikkaid tekstiile, omapäraseid rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehteid. 

    Näituse kuraator on etnograaf Ágnes Kerezsi ning see jääb avatuks  5. maini. 

    Täpsem info: Ágnes Kerezsi (kerezsi@neprajz.hu) ja  Zsuzsa Vámos-Lovay (vlzs@neprajz.hu) Näitus saab teoks Ungari Kultuurkapitali, Eesti Instituudi ning mitme eraisiku abiga. 

    Fotonäitus „Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988“ Esmakordselt möödunud aasta septembris Ungaris Siófoki Soome-ugri maailmakongressil välja pandud rändnäitus on jõudnud pärast Szombathelyi peatust ka Budapesti. Fotosid täiendavad Lennart Meri filmide helirežissööri Enn Säde meenutused, millesse on põimitud Lennart Meri ülestähendusi. Näituse kujundajaks on Peeter Laurits. 

    Lennart Meri (1929–2006) missioon oli jutustada eesti ja ta hõimurahvaste iidset lugu, otsides vastust küsimusele, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Tema filmid “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1985), “Toorumi pojad” (1989) ja “Šamaan” (1977/1997) olid esimesed rahvusvaheliselt kaalukad filmid soome-ugri rahvastest, mis annavad ülevaate iidsetest tavadest, rituaalidest, rahvaluulest, etnograafiast ning püstitavad põnevaid hüpoteese. Filmide ainestiku talletamiseks tehti aastatel 1969–1988 soome-ugri rahvaste asualadele korduvalt ekspeditsioone, võttegrupi töös osales etnograafe, folkloriste, kunstnikke ja kirjanikke. Näituse külastajatel on võimalik vaadata Jaak Lõhmuse dokumentaalfilmi “Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt” ning saateprogrammina linastuvad ka Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia teosed. 

    Näitus sai teoks Eesti Instituudi, MTÜ Fenno-Ugria Asutuse ja Lennart Meri Euroopa Sihtasutuse koostöös; rahaliselt toetasid Eesti Kultuuriministeerium, Kultuurkapital ja Hõimurahvaste programm. 

    Täpsem info: Kadi Raudalainen (Fenno-Ugria), kadi@fennougria.ee, tel. 52 89200 Móni Segesdi (Eesti Instituut Ungaris), moni.segesdi@estinst.ee

  • Muudatustega põlvnemine

    Toivo Maimets

    Mulle tundub, et üks olulisemaid mõtteid, mis muutis maailma ja muudab seda tänini, on  Darwini arusaam sellest, et eluslooduses ei ole olemas fikseeritud „kastikesi” ja „alajaotusi”, vaid pika aja jooksul on ühed vormid üle läinud teisteks. Liigid on alati muutunud ja muutuvad koos elutingimustega ning liikidevahelised piirid ja üleminekud on sujuvad ja pidevad, mittediskreetsed. „Kastikesi” ehk eluslooduse „süsteemi” kirjeldust on muidugi vaja. Selleks, et kirjeldada olemasolevat, tuleb see jagada mingiteks ühikuteks, ülem- ja alamjaotusteks ning seetõttu  ei saa kuidagi vähendada Karl Linné ja tema eelkäijate saavutusi looduse „süsteemi” kirjeldamisel. Darwin aga näitas, et liigid, sugukonnad, perekonnad jms ei ole iseseisvad lõplikud looduse jaotised (nii nagu nad astusid välja Noa laevast pärast veeuputust), vaid tinglikud – ehkki hädavajalikud – kategooriad, milles looduseuurijad on lihtsalt kokku leppinud. Tõsi, liigi defineerimiseks on võimalik kasutada nn sigimisbarjääri mõistet, mille kohaselt  kuuluvad olendid ühte liiki siis, kui eri soost isendid saavad omavahel paljunemisvõimelisi järglasi. Sellest definitsioonist ei ole aga suurt abi. Ka ühe liigi sees ei saa isendid vahel omavahel järglasi (näiteks rõngasliigid), on sujuvaid üleminekuid ühest liigist teiseni ning üleüldse kehtib see definitsioon vaid väheste liikide kohta. Enamiku eluslooduse liikide, näiteks bakterite puhul ei saa seda definitsiooni kasutada. Rääkimata uutest segadustest, mida toovad  kaasa tehnoloogilised võimalused näiteks põllumajandusloomade reproduktiivbioloogias.

    Arusaam eluslooduse „arvestusühikute” kokkuleppelisusest ja nende sujuvatest üleminekutest on minu arvates aktuaalne ka täna. Näiteks võiksime mõelda liikide väljasuremisele. Richard Dawkins hindab raamatus „The Ancestor’s Tale” („Eellase lugu”), et 99 protsenti kunagi eksisteerinud liikidest on tänaseks välja surnud. Muidugi on kahju, et kogu eksisteerinud  liigirikkust ei saa taastada ja endastmõistetavalt on väga tähtis hoida täna alles kõike, mida vähegi saab. Ometi tuleb tunnistada, et liigid on tekkinud, muutunud ja kadunud miljardite aastate jooksul ega ole ühtegi põhjust, miks peaks see protsess tänasega peatuma. Sama mõte võiks olla ka oluline inimese kui liigi ning ka indiviidi algusest rääkides. Tänaste arusaamade kohaselt on Homo sapiens’i vanuseks ca 200 000 aastat. Sealjuures ei kujuta ju  keegi ette, et ühel heal päeval sündis mitteinimeste (siis ehk H. heidelbergensis) paarile tore väike päris-inimene (Homo sapiens). Tegu oli ikka pikaajalise arenguga, kus iga järgmine põlvkond oli veidi rohkem tänase inimese moodi. Nii näiteks arvatakse, et abstraktne mõtlemine, mis praeguse arusaama järgi on igati oluline inimtunnus, tekkis alles 100 000 aastat tagasi. Ka indiviidi alguse kohta kehtib sama. Võib  kokku leppida, et inimene saab alguse munaja seemneraku ühinemise hetkel. Paljudes kultuurides peetakse selleks aga hoopis inimese sünnihetke ning on ka neid, kes seovad selle veelgi hilisemate sündmustega, näiteks iseseisva elu- ja tegutsemisvõime ning enesetunnetuse tekkega. Ei ole ühtki põhjust, miks peaks mõne kultuuri inimelu algushetke käsitlust pidama teise omast õigemaks. Kõik need „ajahetked” on kokkuleppe küsimus, tegelikult on aga tegemist sujuva arenguga: tekivad uued rakud, mis pärinevad eelmistest, ent ei ole nendega identsed. Kui seisate Emajõe kaldal ja küsite, kust see vesi alguse saab, siis on ju kooliõpikustki teada, et Rannu-Jõesuu kohalt Võrtsjärvest. Ega keegi ometi arva, et seal see vesi kõik tekibki? Arusaam, et elusloodus, nii liikide  osas kui üksikindiviidide arengus, on pidev üleminekute jada pole olnud viimasel 150 aastal sugugi nii valdav, kui seda Darwini teooria üldise aktsepteerituse järgi arvata võiks. Richard Dawkins kutsub seda „katkestatud mõtteviisi türanniaks”. On tõsi, kinnitab Dawkins eelviidatud raamatus, et meie aju on arenenud keskkonnas, kus enamik asju on jagatud diskreetsetesse kategooriatesse, ja nõnda  on nendest mõelda „lihtsam”. Mul tuleb vägisi pähe mõte ärimehest, kelle tulude pidev, sujuv kasv peegeldub selles, et viiekroonised tema laual hakkavad muutuma seitsme- ja siis üheksakroonisteks, enne kui jällegi „normaalsete” kümnekrooniste kuju võtavad. Ent tuleb meeles pidada, et vähemalt eluslooduses ei ole diskreetsete kategooriate puhul tegemist enama kui mugava fiktsiooniga, kokkuleppega. Tänane inimene on oma  eellastest tekkinud pidevate üleminekutena: ainuraksetest tekkisid hulkraksed, üks osa neist arenes keelikloomadeks ja edasi selgroogseteks, kelle hulka kuulusid kalad. Kaladest arenesid neljajalgsed, kelle hulka kuuluvad ka hominiidid. Igas järglases on muudatusi ja ta erineb vanematest. Iga inimene areneb vanemate sugurakkudest (mis omakorda pärinevad nende vanematelt) mitmete vaheastmete (nii embrüonaalsete kui sünnijärgsete) kaudu  täiskasvanuks. Nende sugurakud omakorda kannavad elu edasi lastes. Rakud poolduvad pidevalt, aga nende järglased muutuvad, erinedes oma eellasrakkudest. Darwin ei kasutanud eriti sõna „evolutsioon”, mis tähendab (millegi juba olemasoleva) lahti veeretamist. Seda võib kohata vaid möödaminnes „Liikide tekke” viimases paragrahvis. Ta eelistas väljendit „muudatustega põlvnemine” (descent with modification). 

    Ja siin on suur vahe: arengu jooksul ei ilmne mitte ainult olemasolevad tunnused (mis on näiteks kõik juba „kirjutatud” DNAsse), vaid tekivad ka täiesti uued muudatused. Sõna „evolutsioon” tähistas arengut embrüoloogilise homunkuluse teooria (XVII saj) kontekstis: arvati, et spermaga kandub emaüsasse väike „valmis” inimene ning kogu areng seisneb selle suuremaks kasvamises. Darwin rõhutas aga kvalitatiivseid muudatusi, mis kaasnevad  arenguga ja millesse panustavad nii varem kirjutatu „lahtiveeretamine” (ehk tänases mõttes DNA avaldumine) kui arengukeskkond, mis ka sama DNA puhul võib viia vägagi erinevate tulemusteni. Sellest erinevusest, tundub mulle, hakatakse aru saama alles nüüd, pool sajandit pärast DNA struktuuri avastamist ja DNA-keskse maailmapildi võidukäiku.

  • Tantsu vaba vool ehk Kas Hartšenko mängud jõudsid kohale?

    Heili Vaus-Tamm

    Selles mõttes huvitav žanr – entertainment erudeeritud inimesele. Kes vihjetest aru ei saanud, sellele jäi lihtsalt (tüütult) kirju rida. Minule sai aga avastuslikuks see, et tants kui selline polnud üldsegi eesmärk ega ka mitte kõige olulisem komponent. Mida rohkem selle etenduse üle mõelda, seda enam tuleb välja kihte ja üllatusi. Kui Hartšenko ise ütles, et kõik kolm järjestikku päevadel antud etendust olid erinevad ja improvisatsiooni osa suur, siis järelikult oli see omamoodi kultuurimoos – filosoofia, suurkujude, stiilide kvintessents. Ent selline vürtsine moos, maitsestatud absurdielementide ja süüdimatu huumoriga.

    Stiilidesse pea ees sisse sukeldumist õigustas ja põhjendas aeg-ajalt ilmuv ja puises saksa keeles püüdlikult väljendeid vormiv tantsija-nooruk: „Ich bin ein’ Träume, folge meiner Lüste, hör’ meine Lieder und denke an nichts”. Tekst, mis iseloomustab oma unelmate ja lõbude sihitut järgimist. Ükskord äratati Leopoldi, millele järgnes lõiguke Mozarti lastepalast ja aeg-ajalt hüüti „uuuu!!” Ernsti. See oli ilmselgelt etenduse aluseks oleva loomingu autor, saksa ereda kirjamehe Ernst Theodor Hoffmanni poole pöördumine. Hartšenko lubab kavalehekesel, et lavastus ei lähtu ühestki Hoffmanni teosest ega kujuta ka tema elukäiku, vaid on inspireeritud suurkuju vaimukas-õpetlikust pärandist üldse. „Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest” on Hoffmanni kirjatükk, mille pealkiri kõige paremini selle lavastusega sobiks. Klassikast on teada Tšaikovski ballett „Pähklipureja”, millest ka üks lõik sai ette kantud. Muidugi läbi Hartšenko prisma – tema koreograafi-nägemus suurballeti süžeesse sisse kirjutatud laste jõuluõhtu-ootusest.

    Etenduse peadpööritavast kaskaadist valin lähemaks vaatluseks välja paar eredamat ja sisulisemat momenti. Kõigepealt laulja Silva Valdti kasutamine tantsijana ja seda ilma hinnaalanduseta. Ta liikus koos professionaalsete tantsijatega sünkroonis küllalt keerukas ja füüsilist vabadust nõudvas joonises. Ja aeg-ajalt laulis – nii klassikalist repertuaari kui tekitas ülemhelisid koos elektroonilise taustaga. Muusikute kasutamine tantsulaval pole enam ammu mingi ime, aga tavaliselt suhtutakse neisse reservatsiooniga, et kui teevad paar saamu või võtavad mõne poosi, jätkub küll.

    Ent Hartšenko võte panna ilmselgelt akadeemilisema kehakujuga laulja liikuma võrdselt koos noorukeste tantsijatega oli samm edasi. Siit tekkis mõte kunsti väljendusvahendite, nende kandjate ja sõnumi üle. Kes mida ja millise impulsi annab? Üks on kindel, Hartšenko etendusel juba igav ei hakka. Šamaanlikult korduv-kerivat ugri asja ta ka ei aja. Ja kui ta on publiku ette juba toonud tihedal informatsioonil põhinevad, sõna ja pildiga läbi komponeeritud lavastused (Edith Piafi lugu ja vanalinna kambrites uitamine), siis nüüd oli see kannapööre kontseptuaalsest ülesehitusest just teadvuse vaba lustimise poole. Hartšenko üllatab pidevalt ja on üks väheseid loojaid, kelle puhul ei kujuta ette, et mida ta küll järgmiseks ette võtab. Nii erinevad on olnud ta senised tööd. Ja nii palju potentsiaali tundub olevat temas veel… ja varjatut… ja seni välja arendama võimalusi.

    Leksikast niipalju, et kõrvuti Hartšenko „enda iseloomulike ringide” ning muidu tänapäeva koreograafiale iseloomulikele liigutustele oli ka mõningaid värskeid leide. Ja ikkagi tundub, et lavastaja rõhuasetus pole liigutustekeskne, vaid pigem isegi verbaalne: ta ütleb meile kogu aeg midagi. Midagi, mis tuleb välja tantsuetenduse kohta tavatult sisukas muusika­valikus, kõne- või kirjutatud tekstilistes vihjetes. Lisaks mõnes korduvas, hästi rütmi andvas iseloomulikus detailis.

    Muusikuna tahan veel rõhutada Hartšenko muusikakasutust. Kunagi ehmatas mind ühe lugupeetud koreograafi suust kuuldud sõna „taust”, mida ta ilma igasuguse südametunnistuse piinata etenduse muusika kohta kasutas. Appi – mõtlesin oma haavatud pillimehehingega –, muusika on neile siis ainult taust! Midagi, mis annab (heal juhul) meeleolu ja mille najal liikuda. Dmitri Hartšenko jaoks pole aga muusika kunagi taust, vaid oluline kõnetaja, mitte kõlalise sobivuse järgi valitud saund, vaid omaette liini järgiv sõnumitooja.

    Viimane mõtteid tekitanud nähtus oli mäng stiilidega ja stiilipiiridest omamoodi mitte kinnipidamine. Etenduses oli paar elektronmuusikal põhinevat kohta ja ühes neist kolme mehe sünkroonliikumine, igati sobiv sellise muusikaga kaasneva filosoofiaga – isetu, halli massi või grupi liikumine. Hirm, ängistus, impersonaalsus, vaataja otsene kõnetamata jätmine, „uksed, mis pole sisenemiseks” on asjad, mis sellise nähtusega liituvad. Ja siit tantsus palju kasutatud kapuutsiteema: kapuuts kui ese, mis teeb näotuks, isetuks, äravahetamiseni sarnaseks. Aga Hartšenko ilmus kapuutsis just järgmises osas, nii et mängupiirid selleks, et neist üle astuda.

    Ja lõpp – selliseid erinevatest „juppidest” koosnevaid lavastusi etendusi on väga raske veenvalt lõpetada. Tihti jäävad need kas lõputa või tuleb mingi kunstlik imelik asi sinna otsa. Aeg-ajalt põlvpükstes ja vestikeses ilmuv viltuse Hitleri-soenguga koreograaf aga liitis laste mererannalt kostvate kilgetega paraja nukunalja. Laulja patsutas midagi püüdlikult nuku äratulnud jalast välja ja lõpuks viskas selle (kas lihtsalt rannaliiva või saksa muinasjuttude imetolmu) õhku. Muinasjutt saigi läbi!

     

     

Sirp