Toeta
Otsi

feminism

  • Ka Eesti vajab oma pildiraamatuid

    Anu Kalm

    Juba neljakümne viiendat aastat järjest saavad igal kevadel Itaalia linnas Bolognas kokku lasteraamatukirjastajad üle maailma. Ja mitte ainult kirjastajad, see on ka autorite, illustraatorite, trükkalite, raamatumüüjate, autoriõiguste alal tegutsejate, tele- ja filmiprodutsentide kohtumispaik. Väike armas Bologna linn on neid inimesi  messi ajal täis, hotellid broneeritakse järgmiseks aastaks kohe pärast messi lõppemist, kui järgmise aeg täpselt teada. Jaanuaris broneerima hakanuna saime oma nördimuseks kohad väga kaugele, sõna otseses mõttes linna teise otsa, ent seegi kauge hotell oli messikülalisi täis. Hommikul vara väljus shuttle-buss messile ja õhtul tõi hotelli tagasi. Lisaks minule ja Piret Rauale, kahele illustraatorile, kes me olime messikülalised IBBY (The International Board on Books for Young  People) Eesti esindajatena sellel aastal, peatusid meie rõõmuks samas hotellis veel Tiritamme ja Tänapäeva kirjastuse esindajad. Nii et kui viimane buss linnast hotelli suunas väljus meie nördimuseks juba kell üheksa õhtul, siis oli vähemalt huvitav jagada koos hotelliõues sooja ilma nautides eesti kirjastajatega muljeid päeval nähtu üle.

    Messikülastus tähendab nelja päeva tõsist tööd. Meie seekord ainult vaatasime, aga  kirjastuste stendide juures vonklesid pikad järjekorrad illustraatoritest, kes ootasid võimalust tutvustada oma portfooliot; messi üks eesmärkidest ongi viia kokku kirjastajad ja illustraatorid üle maailma.

    Mess hõlmab rohkem kui 20 000 ruutmeetrit näitusepinda, sel aastal oli väljas 1300 boksi kokku 66 maalt.

    Eestil oma boksi kahjuks polnud. Lätil oli kirjastuste ühine boks ja kui seal vestlema hakkasime, selgus, et enne meie tulekut oli vesteldud leedulastega, kes olid väljas trükikoja boksiga (mida me kahjuks ei näinud). Lätlased olid selleks ajaks maha müünud mitu raamatut ja nende arvamus oli, et boks on hotelliga võrreldes odav. Eesti esindajad, kellega vestlesime, väitsid vastupidi, et boksi rentimine on üüratult kallis. Mine võta kinni. Eestit esindasid kolm raamatut IBBY rahvusvahelisel stendil ja kohvriga ringi käiv ning tutvustavaid materjale jagav Ilvi Liive Eesti Kirjanduse Teabekeskusest.

    Ja muidugi Piret Raud, kelle tööd olid valitud rahvusvahelisele illustraatorite näitusele. See oli üldse esimene kord, kus eesti illustraatori tööd olid žüriisõelast näitusele pääsenud. Messikeskuse ees lehvisid osalevate maade lipud – ja ma usun, et Eesti lipp oli seekord teiste hulgas just sellepärast, et meie osavõtt tähendas Piret Raua tööde väljapanekut illustraatorite näitusel.

    Illustraatorite näitust korraldatakse messil 1967. aastast saadik, 2007. aastal valis žürii 58 maa 2653 osavõtusoovija seast välja 85 illustraatorit ja nad kõik olid võrdsed võitjad, keda näituse avamisel tutvustati ja autasustati.  Kohale oli tulnud üle poole, paljud valitud kunstnikest olid väga noored, nende sünniaasta jääb juba 1980ndatesse.  Palju oli näitusele valitud Prantsusmaa, Saksa ja Jaapani illustraatorite töid, erinevad stiilid ja laadid olid näitusežürii sõnul maailma paremik, uusimad trendid lasteraamatuillustratsioonis.

    Näituse aukülaline oli saksa illustraator Wolf Erlbruch. Eraldi oli välja pandud prantsuskeelse Belgia (Valloonia-Brüssel) lasteraamatuillustratsioonist näitus, nemad olid messi kutsutud aukülalised.

    Lisaks illustraatoritele oli välja valitud kümme kõige paremat raamatut, neid võis näha raamatupoodides ja  näitusel Bologna Ragazzi Award’i ülikooli raamatukogus, kus olid ühtlasi eksponeeritud viimase neljakümne aasta parimad raamatud. Leidsin sealt ühe Ida-Saksa raamatu, mille olin ERKI tudengina 80ndate aastate keskel Lugemisvara raamatupoest ostnud, ja mitmeid uuemaid, mis olid uudse välimusega muu maailma raamatupoodides viimastel aastatel silma jäänud.

    Bologna mess on pildiraamatu mess. Seal ostetakse raamatuid illustratsioonide, mitte jutu pärast. Ja pakutav ongi eelkõige pildiraamat, valdavalt väikestele lastele, aga mitte ainult. Messilt leiab muidugi kõike: huvitavat kunstnikutööd ja magusat kitši, kindlasti saab pildi valitsevatest trendidest. Eestis leiab raamatupoodidest paraku seda tüüpi raamatuid vähe, kirjastajad ütlevad, et meie inimesed tahavad juttu, et pildiraamat, ja eriti trendikas, eriline, ei müü. Eks seal on oma osa Eesti väiksusel, aga usun, et tõeliselt ilusa lasteraamatu tunneb ära ka mitte kunstisõbrast lapsevanem, ja lapse visuaalsel harimisel on sellistel raamatutel kindlasti täita tänuväärne roll. Ootan väga, et tuleks juurde eesti illustraatorite pildiraamatuid, mida muule maailmale pakkuda, aga suuremat valikut välismaisest paremikust. Messil igatahes oli, mille hulgast valida ja millest vaimustuda.

     

  • GaleriiPINK: Iiri klaasikunsti näitus “Eedi ja Éabha”

    Kateriin Rikken

    GaleriiPINK KUTSUB:  

    Klaasikunsti näitus „Eedi ja Éabha“ 

    31.01 –  27.02. 2013 

    Olete oodatud iiri klaasikunstniku Charlene McFarlandi isiknäituse avamisele 30. jaanuaril, kell 18.00  

    Charlene McFarland on klaasikunstnik, kes kasutab osavalt nii klaasi kui ka metalli. Tema looming on inspiratsiooni saanud autode restaureerimistöökodadest ja vanade autode näitustelt. Nii mängivadki teoste juures põhirolli puhutud klaas ja erinevad autoosad aastatest 1910.-1940. Kunstnik on enda kohta öelnud, et temas ühilduvad loovus ja insenerlik mõtlemine, ta naudib konstrueerimist ja ülesehitamist, nii on näiteks tööde juures kasutatud magnetühendusi, mis annavad võimaluse erinevaid osasid lihtsalt vahetada ja muuta.

    Tema tööde vormikeel on rütmiline ja klaasilikult selgejooneline.   

    Näitust kureerib Emer Lynch. 

    Näituse raames on toimumas ka workshop Eesti Kunstiakadeemias klaasikunsti osakonnas ning lisaks on 1. veebruaril, kell 16.00 toimumas ka tarbekunstialane mini-konverents Eesti Kunstiakadeemias. Olete väga palutud kuulama ja kaasa rääkima.  

    www.eediandeabha.com 

    https://www.facebook.com/Eedi.Eabha?fref=ts

  • Seatud sekulariseerunud ja ateistlikku maailma teenima

    Anne Kull

    Elmar Salumaa pühendumises võib teatud paralleele tõmmata Ilmamaa „Eesti mõtteloo” sarjas sel aastal avaldatava teise Eesti teoloogi Arthur Võõbusega (1909–1988). Arthur Võõbus andis välja 1951. aastast peale teoloogilisi  kogumikke Papers of the Estonian Theological Society in Exile (Eesti Usuteadlaste Seltsi paguluses toimetused). Võõbuse kogumikes käsitleti esimeste sajandite kristlust ja eriti Süüria kiriku käsikirju ning Eesti ajalugu. Võõbus oli tuntud ka väsimatu kommunismi kuritegude paljastajana, näidismaterjaliks Eestis juhtunu. Salumaa mõistetavail põhjusil ei paljastanud midagi oma kirjatöödes, ta arreteeriti 1945. aastal ja saadeti Kasahstani Pavlodari oblasti  vangilaagrisse, aastast 1951 sundasumisele Krasnojarski krai Suhhobuzinski rajooni, kus ta töötas Kirovi-nimelises kolhoosis farmitöölisena. Üks teoloog eksiilis ja teine kodumaale Siberist naasenuna katsusid ainuisikuliselt teha ära terve kujuteldava teaduskonna töö. Mõlemad tulevased teoloogid olid Hugo Treffneri gümnaasiumi vilistlased ja küllap neisse oli jäänud midagi koolijuhataja innustusest – nii nagu Tammsaare härra Maurusele  sõnad suhu paneb: „ … [inemine] õppigu vaimustusega, õppigu kui hull”.

    Mõlemad astusid Tartu ülikooli usuteaduskonda. Võib vaid kujutleda, kui aktiivseks oleks võinud kujuneda teoloogiline diskussioon, kui ajalugu oleks teisiti kulgenud – kolmteist treffneristi astus tookord korraga usuteaduskonda (nende seas hilisem EE LK peapiiskop Edgar Hark ja Karl Raudsepp, piiskop Kanadas). Professor Võõbuse sõber ja kolleeg Chicago ülikoolist professor Joseph  Sittler on öelnud Võõbuse kohta, et tema hoidis meid kõiki ausana. Võõbuse avastustest ja teaduslikest töödest õppis kogu Uue Testamendi teadlaste ja kirikuloolaste seltskond Oxfordist Melbourne’ni. Salumaale omistati 1980. aastal EE LK UI audoktori ja 1994 TÜ audoktori tiitel. Salumaa doktoritöö hävis Teise maailmasõja ajal. Salumaa tegi Eestis, mida suutis: hoidis poole sajandi vältel järjepidevalt alal kriitilist  diskussiooni teoloogia ja kiriku üle. Salumaa armastas kirikut ja teoloogiat, ka siis, kui kirik oli teoloogilise mõtlemise suhtes leigevõitu. Ja ometi, mõttekas on kritiseerida vaid seda, mida armastad. Nõukogude võimu tsensuuri tingimustes ei saanud Salumaa idee kirikust ja selle identiteedist loomulikult avaliku arutelu osaks. Salumaa oli täiesti teadlik, et rahva- või koguni riigikiriku aeg on möödas – ajalooline situatsioon oli muutunud – ka neil maadel, mida  luterlikeks nimetatakse. Selles uues situatsioonis lootis ta, et kirik leiab „elastsust ja julgust eksperimenteerimiseks.

    Ainult niimoodi võib kirik taas leida enesele vajaliku identiteedi ja selles identsuses osutuda arusaadavaks ning mõistetavaks kaasajale” (lk 368). 1976. aastal kirjutatud artikkel „Kirik uues situatsioonis” ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni. Näib, et Salumaa ei pidanud vajalikuks institutsioonilist kasvu kirikule; diasporaasituatsioonis  kujunevad kirikul välja need funktsioonid, mis teda lähendavad pigem uustestamentlikule kirikumõistmisele: paljud on kutsutud, vähesed äravalitud. Salumaa oli veendunud, et kirik peab olema avatud maailmale: „… ta on seatud just seda mittekristlikku, sekulariseerunud ja ateistlikku maailma teenima, mitte aga oma müüride vahele peidetud kitsast kildkonda. … Kuulutava teenijana ja teeniva kuulutajana  õigustab ta oma eksistentsi Jumala rahvana ja on sellisena tõeline Kristuse instrument” (lk 365). Salumaa võtab korduvalt sõna liberalismi vastu, täna võiks arvata, et ta võtaks kritiseerida ka fundamentalismi. Liberalism ja konservatism ei kirjelda kõige paremini eri teoloogide seisukohti, ent kuna neid termineid on laialdaselt kasutatud 20. sajandil ja praegugi, siis võiks öelda, et Salumaa oli liberaal selles  osas, et ta rõhutas Pühakirja uurimise tähtsust ka ajaloolise uurimistöö kriitiliste meetodite abil; et kristlaskonda ei tohi vaadelda lahus üldisest kultuurilisest, psühholoogilisest ja sotsioloogilisest olukorrast; et protestantlik teoloogia peab olema kangekaelselt ratsionaalne, vastandina sakramentaalsele-maagilisele, ebausklikule spiritualiteedile. Sealjuures oli Salumaa konservatiiv või ortodoksne teoloog selles osas, et ta pidas teoloogia peamiseks  allikaks Pühakirja; et ta rõhutas Jumala ja inimese vahelist lõputut erinevust ja et inimese olukord on täna sama moonutatud suhtes Jumalaga kui eelmiste põlvkondade oma.

    Tänane globaalne kõne Jumalast – kui seda võib nii nimetada – sisaldab häälte kakofooniat, igaühel on midagi südamel, mis otsib väljendust. See võib ajada segadusse: kuidas kristlane saab kõneleda Jumalast ja sellest, mis kristlastele oluline, s.t et Jumal on armuline? Kas selleks on tarvis väita Kristuse absoluutsust ja kristluse eksklusivismi? Teiselt poolt, totalitarismi  tingimustes oli totaalne vastandumine vältimatu. Salumaa eluajal nõukogude võimu poolt peale sunnitud isolatsioon paljuski vabastas Eesti teoloogid laiema kontekstiga arvestamisest, koguduseliikmetelgi puudus võimalus sõnastada oma mõtteid, rääkimata neist, kes kogudustest kaugemal. Veelgi kaugemaks jäid ülejäänud maailma probleemid. Et kristlus on ka Ladina-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, oli abstraktne teadmine; et seal ka teoloogiliselt arutletakse,  on siiani Euroopas (ja Eestis) kohati vastuvõetamatu, ja kui ka vastuvõetav, siis ikkagi leidub viise, kuidas seda neutraliseerida või marginaliseerida. Sama käib ka feministliku või ökoteoloogia kohta. Eesti kristlaskondki peab kuulma süüdistusi globaalsele kristlusele, peab mäletama ja peab suutma andestada – ka iseendale. Pluralism ja oikumeeniline liikumine Salumaa ajal puudutas pigem teisi kristlikke konfessioone ja väga vähesel määral teisi religioone.  Religioonide mitmekesisus nõuab praegu suuremat episteemilist alandlikkust ja subtiilsemat Pühakirja tõlgendamist kui varasematel sajanditel ja veel eelmise sajandi esimesel poolel vajalikuks peeti. Artiklite kogumikuga tutvumist tuleks kindlasti alustada koostaja Thomas-Andreas Põdra põhjaliku eessõna lugemisega. Mitte ainult sellepärast, et saada teada koostamisprintsiip, vaid ka põhjaliku käsitluse tõttu nende artiklite paigutumisest oma kaasaega ja kuidas neid  lugeda praegu. Huvilistele võiks soovitada ka Põdra artiklit „Elmar Salumaa teoloogiamõiste” 2008. aasta viimases Akadeemias.

  • Joost, Meldere, Joost, Tarum, Joost!

    Toomas Velmet

    Risto Joost on nii erandlik nähtus, et tema noort elu tuleks vist ikka ja jälle pisut kirjeldada. Esiteks on kontratenor hääleliik, mille omanik peab olema nii ihu- kui looduskaitse all. Teiseks dirigent, s.t edukas nii koori- kui orkestridirigent on peaaegu samavõrra erandlik ka väärtuselt. Kolmandaks töövõime, mis lubab üheaegselt pühenduda nii laulja kui dirigendi karjäärile ning samaaegselt veel õppida nii ühte kui teist elu kolmandas muusikakõrgkoolis (Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias) ja osaleda näiteks justkui muuseas veel Theatre of Voices töös. Need on väärtused, mis ei luba pelgalt säravat muusikukarjääri, vaid ütleme nii, et on antud võimas start.

    Muusikute valitud kava oli, nagu öeldud, prantsuse päritolu ja sisu dikteerisid muidugi vokaalteosed, millele sobivalt sekundeerisid instrumentaalteosed. Kaks esimest esitatud vokaalmuusikateost ülistasid ühemõtteliselt armastust koos veiniga – „otsige pudel, armunud joojad, viinapuu mahl teid sütitab” – ja viimasena esitatu ainult veini, mille nautimine ei peaks isegi armastust segama: „Lõpuks loovutan võidu Bakchosele. Hoia, armujumal, segamast mu mõnu”. Selline vallatu kontsert kanti siis ette Kadrioru lossis.

    Alustati Jean-Joseph Mouret (1682–1738) kolmeosalise kantaadiga „L’Amour Vainqueur” ja peab ütlema, et Risto Joost domineeris teoses kohe sellise võiduka energiaga, millist võib ainult jälgida Michelangelo Merisi da Caravaggio samanimelisel maalil. Järgnevalt demonstreeris oma oskusi ja suhet prantsuse barokki Lāsma Meldere koos Imbi Tarumiga, esitades Jean-Marie Leclairi (1697–1764) Sonaadi viiulile e-moll.

    Siinkohal tahan endale truuks jääda ning ikka ja jälle norida kavalehel kirjutatu kallal. On palju autoreid ja nende teoseid, kus piisab, kui täpsustuseks on lisatud ainult helistik. Leclair aga ei kuulu nende hulka, sest ta on loonud nimelt mulle kättesaadavatel andmetel kuuskümmend seitse (67!) viiulisonaati, mis on jaotatud kaheksasse oopusesse, kusjuures seitsmes oopuses, kuhu kuulub 66 sonaati, on ka kõigis oma e-moll sonaat olemas. Seega on mõistetav, et teose ID-kaardil oleks ilmtingimata vajalik ka see tunnus ära näidata.

    Vaatamata asjaolule, et viiuldaja on läti päritolu ja klavessinist eesti soost, rääkisid esitajad väga ühtset prantsuse barokkmuusika dialekti ja selle tõdemuse saab üldistada ka kogu kontserdi mitte väheolulisele meeleolule. Michel Pignolet de Monteclair (1667–1737) on kirjeldanud ja ülistanud oma vahenditega armastust III kantaadis soolohäälele pealkirjaga „Le Triomphe d´Amour”. See juba ulatuslikum (kolm aariat ja kolm retsitatiivi) vokaalteos kirjeldab pingelisemat heitlust Bakchose ja Amori vahel, kust seekord veel võitjana väljub Amor, kuigi Bakchose jooki voolab ojadena. Tark interpreet, kelleks tuleb küll kontratenor Joost tunnistada, näitas alles siin oma hääle dünaamilist skaalat ja, ette rutates, ka veel mitte täies mahus.

    Instrumentaalseks vahelduseks tuli ettekandele Imbi Tarumi esituses Jean-Philippe Rameau’ (1683–1764) e-moll Süit klavessiinile tsüklist „Pieces de Clavecin” (1724). Tahan siinkohal tunnistada, et ei pea ennast klavessiinimuusika interpretatsiooni asjatundjaks, aga usun, et kui ma sagedamini Imbi Tarumi mängu kuulan, siis võib minust veel asja saada. Esiteks on tema instrument alati väga ja väga hääles ning teiseks see, mida ta artikuleerib, on mulle väga hästi mõistetav. Temperamendis, mis eriti avaldus seal, kus vaja, ehk osades „Rappel des Oiseaux” ja „Tambourin”, ei ole sel interpreedil kunagi puudujääke esinenud. Võib ainult imetleda, millist linnusümfooniat ja metsikut tamburiini võib klavessiinil tekitada.

    Kontsert jõudis loogilise lõpuni Joseph Bodin de Boismortier’ (1689–1755) seitsmeosalise vokaalteose esitusega „L’Autumne” („Sügis”), mis võiks ehk olla pärit autori kantaaditsüklist „Neli aastaaega”. Selles finaalis demonstreeris Risto Joost seniks reservi jäetud nii alumise registri mahlakust kui dünaamilisi võimekusi, kuid ometigi imetlusväärses ansamblis kaaslastega. Publik oli vaimustuses ja lisaks esitati samast teosest aaria, „mida te just kuulsite” (Risto Joost).

    Muide, Imbi Tarumi tekstitõlked oli hästi mõnus lugemine.

     

  • Kumu

    Lola Liivat-Makarova

    Kumu pidulik avamine tähendas, et  kunst on võitnud. Valgus on läidetud vildaka raja kohale. Saab sellest tee kunstitõe juurde?  Tänapäevane uus kunstimuuseum Kumu on alustanud eesti kunsti vääristamist. Väljas on kaks püsiekspositsiooni: XVIII sajandi algusest 1944. aastani ja 1945. aastast 1990. aastani. Oma elu jooksul olen peaaegu kõiki neid teoseid näinud, nendega kohtumine ei valmistanud üllatusi, selletõttu jõudsin juba avapäeva pidulikus miljöös saada ülevaate kuraatorite valikust ja taotlustest. Hämmingut tekitab mõne kuraatori voli ja kontseptuaalne interpretatsioon.

    Eesti kunsti klassika väljapanek mõjub väärikalt. Murranguaeg  temaatika muutustega ja tõsielupeegeldustega kronoloogilisel teljel jääb kaalukaks. Kuraator Tiina Abel pälvib tunnustust. Eesti skulptuuri väljapanek on kõigepealt asjatundlik, siis aga julgelt naljakas. Eesti skulptuuriklassika ehk ennesõja-aeg skulptuuris on hindamatu ja kunstimuuseumi skulptuurikogu  rõõmustavalt suur. Oleksin  soovinud veel rohkem skulptuure näha, kuid ka monumentaalsel Kumul on piirid. Skulptuurisaali tornjas ruum küllap lausa kutsus modelleeritud päid välja paiskama – küll musti, valgeid, patineeritud, kipsnägusid, alumiinium-hõbedased Leninid uhkelt nende vahel kõrgumas. Väga tabav ja sisuliselt õige pilt puuslike hämarast okupatsiooniajast. Kuigi teost “riiulil” ei ole võimalik lähedalt vaadata, paneb kujundus end maksma ja lummab vaatajaid.

    Püüdlust ajamärgistamiseks on ka näha “Raskete valikute” maali ekspositsioonis. Seal on lõigatud suured lahmakad seinapinnad vene nõukogude aegsele maalikunstile. Need on tollased annetused meie kunstimuuseumile. Kas peredvižniklikud vene maali näited on eesti kunst? Muuseum säilitab ka suurel hulgal viiekümne aasta vältel kogutud eesti sotsrealistlikku temaatilist maali, nende kogust väljatoomisega oleks nõukogude kunsti tulek eesti kunsti võinud tulla kergemate valikutega (või ei ole aeg veel küps ajalootõest ülevaadet anda)? Aega, mil selliste kunstiteostega nime sai teha, veel mõned mäletavad. Panin tähele avapäeval kutsutud külaliste reageeringuid näitusesaalides: noorte inimeste imestunud nägusid, väliskülaliste nõutuid ilmeid, ka seintel nähtust lõbustatud tuntud isikute ja kolleegide märkusi. Midagi anekdootlikku ning kerglast jäi kumama. Edasi tõid “Rasked valikud” selgelt nähtavale kuraatori maitse-eelistusi, milleks on figuraalne kompositsioon ja portree (kas või visandid) lemmikautorite loomingust. Paljude kunstnike looming, nende seas maalikunstikorüfee Alfred Kongo teosed, ei ole lihtsalt seintele mahtunud. Uus kunstimuuseum on eelistanud luua eesti kunstist just sellise pildi. Välja on jäetud abstraktne ekspressionism. Ja ilus (?) kunst Eha Komissarovi määratluses. Vähe on Tartu kunstnike töid. Küsisin kolleeg K. N-ilt (ei soovi oma nime avaldada): miks? Ta vastas, et Tartu kunstnikel on Tartu kunstimuuseum, eesti kunstnikel on Kumu.

    Püsiväärtused on toodud nähtavale ja kunstipublik, eriti noorem põlvkond, saab eesti kunstist õige (!) ülevaate. Eesti rahvuslik kunstimuuseum on kehtestanud kaheks aastaks oma kunstitõe. Loodan koos kolleegidega, et kahe aasta pärast on eesti kunstiajalugu ümber kirjutatud ning see kajastub ka ekspositsioonis.

     

  • Uudne haridusprogramm kutsub nägemispuudega inimesi Kumusse

    Kumu kunstimuuseum

    6. veebruarist 26. aprillini 2013 viib Kumu hariduskeskus näitusel „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort” läbi programmi „Käekõne”, mis sobib lisaks tavagruppidele ka nägemispuudega külastajatele. Ettetellitavas haridusprogrammis kasutatakse meetodeid, mis võimaldab osalejatel luua kujutluspilt oma meeltesse.

    Äsja avanenud näituse kuraator Juta Kivimäe on valinud välja graniidist ja basaldist skulptuurid, mida on võimalik haridusprogrammis kaetud käega puudutada. „Selline tajumisviis annab läbi käe teada, kas skulptuur on sile, krobeline, sametine, külm, kare, sügavate vagudega või lainetav,” ütles programmi loonud Kumu haridustöö kuraator Jane Meresmaa-Roos. „Õpitakse tundma erinevate materjalide iseloomu ning tutvutakse skulptuuri tehnikatega.”

    Jaan Koorti näitusel on lisaks portreedele eksponeeritud ka loomaskulptuure, sh lastele tuttav metskits. Programmis saab teada, millised põnevad loomad veel kunstniku ateljees elasid ning jutustatakse lugusid loomadest.

    Haridusprogramm keskendub kujudele ja vormidele; võetakse ise skulptuuride asendeid, vaadatakse portreede näoilmeid, tajutakse emotsioone ning mängitakse „Kivikuju”. „Kuna nägemispuue ei võimalda asju visuaalselt tajuda, siis tunnijuhid on eelnevalt selgeks õppinud skulptuuride täpse kirjeldamise, luues lastele ettekujutuse väljavalitud teostest,” lisas Jane Meresmaa-Roos.

    Lastele vanuses 5−13 aastat.

    Kestus: 90 minutit

    Hind tavagruppidele ühe osaleja kohta: 3 €

    Registreerimine: kumu@ekm.ee

    Nägemispuudega lastegruppidel palume ühendust võtta: jane.meresmaa@ekm.ee.

    2012. aastal lõppes sotsiaalprojekt „Erivajadusega inimene Kumu ja Niguliste muuseumis”, mille algatas Kumu hariduskeskus koostöös Tallinna sotsiaalasutustega. Aasta lõpukuudel toimunud projekt oli esimene, mis ühendas kahe väga erineva ekspositsiooniga muuseumi haridustegevuse, luues erivajadustega inimestele võimaluse osaleda muuseumitundides.

    Projektis osales kokku 293 erivajadusega külastajat Tallinnast ja Tartust. Kokku viidi läbi 24 haridusprogrammi, milles osalesid põhiliselt intellekti ja liitpuudega lapsed, noored ja täiskasvanud.

    Programmides kasutati metoodilisi materjale, mis aitasid lisaks kuulmis- ja nägemismeelele ka kompimise teel kunstiteostes olevat meeleolu või sisu tajuda. Projekti vajalikkust kinnitas tugiisikute ja sotsiaalasutuste juhatajate positiivne tagasiside, mis oli uue haridusprogrammi „Käekõne” väljatöötamise eelduseks. „Sellised projektid loovad võimaluse intellektipuudega inimestel harjuda erinevate keskkondade ja muutustega,” kinnitas päevakeskuse Käo sotsiaaltöötaja Silvia Looveer.

    Projekti „Erivajadusega inimene Kumu ja Niguliste muuseumis” toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.

    Näitus „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort” jääb avatuks 28. aprillini 2013 Kumu kunstimuuseumis.

  • Otsedemokraatia liiga ilus idee

    Ülle Madise

    Demokraatia on ennekõike heaoluühiskonna lõbu. Viletsus soosib teisi valitsemisvorme. Ajaloost on teada, et majandusliku heaolu vähenemine pakub viljaka pinnase demokraatiat vastustavatele jõududele. Seejuures lämmatatakse demokraatiat tihtipeale just nimelt demokraatia süvendamise loosungi all: valitagu riigipea otse ja antagu talle võim, vähendatagu parlamendi koosseisu ja kärbitagu „lehmakauplejate” tiibu, algatatagu seadused rahva poolt ja võetagu need referendumil vastu. Demokraatlik valitsemiskord (nagu iga teinegi) ei saa viia objektiivselt õigete ja õiglaste otsusteni, sest õiglase  otsuse „väljamõõtmine” on võimatu. See, mis ühele tundub õiglane, tundub teisele ebaõiglane. Teatavasti on kaks vastandlikku võrdsuse käsitust: aritmeetiline võrdsus (erinevatele võrdselt) ja jaotav võrdsus (erinevatele erinevalt). Võtame näiteks vanemahüvitise: seaduse kohaselt ei ole tegemist vanema tasuga, vaid lapsega kojujäämise tõttu saamata jääva tulu hüvitamisega. Ühtede arvates tuleks saamata jääv tulu hüvitada kõikidele ühesuguses summas, sõltumata sellest, kui suur tasu saamata jääb; teiste arvates on õiglane hüvitada ära langev palgatulu. Võimatu on otsustada, kumb seisukoht on objektiivselt  õige. Just õigluse ja võrdsuse teema on poliitilise arutelu keskmes, ebaõiglus läheb inimesele hinge. Loosung „võitleme ebaõigluse vastu” leiab ikka järgijaid. Iseäranis majanduslanguse aeg on poliitilise kultuuri ja ühiskonna liidrite vastutustunde proovikiviks. Demokraatia nõuab erinevate seisukohtade ärakuulamist ja läbiarutamist. Põlglikult „lehmakauplemiseks” kutsutud protsess lõpeb enamuse otsusega, mis ideaali kohaselt peaks olema nii hea kompromiss erinevate huvide vahel kui vähegi võimalik. Läbi kaalutud, kõikidele suurema kandepinnaga  huvidele veidigi vastu tulev otsus saab sündida parlamendis, mitte rahvahääletusel. Asi on selles, et seaduseelnõu menetlemise käigus on võimalik teha kompromissi saavutamiseks tarvilikke muudatusi, koguda täiendavat infot, kuulata ära inimesi, keda seadus puudutama hakkab. Paraku on meil ikka veel sees õiguskorra ülesehitamise kiirustav rütm, ja seda kõike tihtipeale ei tehta.

    Üleolev suhtumine, mille kohaselt „konnadelt ei küsita, kui sood kuivendatakse” on tõsine probleem, kahetsusväärne on ka toore jõuga otsuste langetamine. Neid, poliitilise- ja juhtimiskultuuri  küsimusi otsedemokraatia paraku ei lahenda. Erinevaid otsedemokraatia võtteid on kogu taasiseseisvusaja vältel ikka ja jälle propageeritud: presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse seadustamise ettepanekud on peaaegu järjepidevalt riigikogu menetluses. Nende ideede arvustamine on aga ohtlik, kuna rahvahalvustaja tiitel hakkab kergesti külge. Tegelikult ei ole põhiküsimus selles, kas rahvas on kaine ja teadlik või vaimustub ülemäära kergesti. Mureallikas on hoopis see, et otsedemokraatia instrumendid ei ole reeglina mitte rahva, vaid valitseja teenistuses, s.o selle teenistuses, kellel on raha ja oskust manipuleerida. Rahvahääletus võib tõsta otsuste kvaliteeti ja tunnustatust eelkõige linna või valla tasandil, s.o kohaliku elanikkonna ja kohaliku elu küsimustes. Riigis tervikuna otsedemokraatia paraku sellist tulemust ei anna. Vastupidi: konflikte tekib ühiskonnas juurde. Keegi peab ju eelnõu projekti koostama, kümned tuhanded allkirjad sellele eelnõule on võimalik koguda vaid organiseeritult, rahvahääletusega kaasneb omakorda poolt- ja vastukampaania. Enamasti suudab üleriigilise rahvaalgatuse organiseerida vaid mõni partei, karismaatiline poliitik või siis piisavat raha käsutav äriseltskond. 

    Rahva pahameele võib esile kutsuda ka rahvaalgatuse süsteem ise. Kui rahva algatatud eelnõu lubatakse parlamendis muuta, siis tekivad vaidlused selle üle, millised muudatused on veel rahva, s.t algatajate tahtega kooskõlas. Konflikt on vältimatu, kui rahva algatatud eelnõu ei pea panema rahvahääletusele, vaid selle võib lihtsalt vastu võtmata jätta. Näidet pole vaja kaugelt otsida. Samuti juhul, kui rahvahääletusel vastu võetud seadust parlament ise muudab või kui rahvahääletuse otsus ei olegi riigiorganitele kohustuslik. Süsteemid ja tavad on riigiti erinevad, ent ideaalile vastavat  otsedemokraatiat ei ole kuskil. Rootsis hääletas 1955. aastal 83% rahvast parempoolse liikluse kehtestamise vastu, eelistades tollal harjumuspärast vasakpoolset liiklust. Referendumil osales vaevalt üle poole valijaist. Kaheksa aastat hiljem tegi parlament vastupidise otsuse, seda tõenäoliselt juhtiva autotootja majandushuvist lähtuvalt. See pole ainus seda laadi näide. Teisiti oli Austrias, kus 1978. aasta referendumil hääletas 50,5% kodanikest parlamendi üksmeelse otsuse alusel valmis ehitatud Zwentendorfi tuumajaama käikulaskmise vastu ning seisma see jaam jäigi.  Ühiskond aga lõhenes väga tõsiselt. Austria valitsust on häbenemata süüdistatud kehva kampaania pärast ja kiidetud oskuslikuma kihutustöö eest euroreferendumiks valmistudes. Šveitsis oli möödunud aasta 1. juunil rahvahääletusel eelnõu, mille eesmärk oli keelata poliitikutel ja ametnikel rahvahääletuste eel propagandat teha ning lubada vaid parlamendikomisjoni esimeeste lühiintervjuusid. Nimelt leidsid eelnõu algatajad, et riigivõimu esindajad saavad referendumite tulemusi oma positsiooni ja ressursse kasutades suunata ja see on vastuolus otsedemokraatia olemusega. See võib nõnda ollagi,  sest enamiku rahva algatatud eelnõudest on rahvas ise rahvahääletusel tagasi lükanud.

    Valimisaktiivsus on tavaliselt madal, mis viitab pahameelele, segaduses olekule või huvi puudumisele. „Suukorviinitsiatiiviks” nimetatud ettepaneku üle käis otsustamas 41% hääleõiguslikest kodanikest ja lükkas selle tagasi. Agitatsioon oli oskuslik. Paradoksaalsel kombel töötab otsedemokraatia, s.o rahvaalgatus ja rahvahääletus, riigipea otsevalimine, üksikute rahvaesindajate tagasikutsumine, parlamendi rahva otsusel laialisaatmine jms omaenda eesmärkide vastu. Heade, ühiskonna sidusust suurendavate otsuste ja protsesside asemel tekib pahandust juurde. Rahvaalgatuse võimalust oskavad ära kasutada võimulolijad või võimulepürgijad oma huvides ja üksteise vastu, rahvas on avaliku arvamuse manipuleerimise ees tavaliselt kaitsetu. Ehk oleks siiski mõistlik mitte panna otsedemokraatiale liialt suuri lootusi ja püüelda hoopis selle poole, et esindusdemokraatia viiks riigielu küsimuste lahendamisel võimalikult hea tulemuseni. Rahvas suveräänina, võimu allikana, peaks ka edaspidi jääda hääletama ühiskonna püsiva aluskokkuleppe,  põhiseaduse üle. Jooksvate riigielu küsimuste lahendamine, erinevate huvide ja asjaolude vaagimine ning ühiskonnas võimalikult kandvate kompromisside leidmine võiks aga jääda valitud esindajate ülesandeks.

    1 Sirje Keevalliku tõlge, Salvador Dalí „Geeniuse päevik”, lk 57.

  • Vajra-muusika ja tants

    Peeter V?

    Nüüd on nad tulemas ja annavad seitse kontsertetendust „Oriendi” egiidi all Balti regioonis ja Moskvas. Ma ei taha siinkohal kulutada väärtuslikku leheruumi biograafilistele faktidele ega kava ümberjutustamisele, keskenduksin pigem kahele märksõnale, „vajra’le” ja „kaitsejumalustele”, mis aitavad ehk potentsiaalsel kontserdikülastajal etenduse tausta paremini mõista.

     

    Vajra

    Kultusesemed vajra (hääldus: vadžra), vishvavajra, vajrakila, budismi üks olulisi suundi vajrayana, tantristliku panteoni jumalused Vajradhara, Vajrasattva, Vajrapani, Vajradaka, Vajradakini, Vajrayogini, Vajravarahi, budismi üks baastekste „Vajracchedika-prajnaparamita-sutra”, vaimne juhendaja vajracharya, Vajraloka- ja Vajradhatu-nimelised meditatsioonikeskused maailmas, samast sanskriti tüvest tulenevad tiibeti, bhutani, mongoli ja burjaadi nimevariandid Dorje, Dorjiev… Peab see ikka tähtis mõiste olema, mis sedavõrd laialdast kasutamist on leidnud!

    Ja ongi. Seda nii tantristlikus hinduismis kui ka budismis, eriti muidugi viimases. Vajra ’teemant’, ’välk’, kasutatavamaks eestikeelseks vasteks on kujunenud „teemantvälk”. Aga miks tähistab nõnda olulisi dharma kategooriaid selline kahetähenduslik sõna? Mõnikord selgitatakse asja lihtsalt: tugev kui teemant ja kiire kui välk. Ka seekordsetel kontsertetendustel kasutusel metallist kultusese sümboliseerib kontekstist olenevalt maskuliinset poolust vajrayana’t, asjade tõelist loomust, vaimupimeduse kõrvaldamist, liikumist valgustatuse poole, nähtuste transtsendentaalsete aspektide mõistmist jne. Vajra’de kunstiline kujundus võib olla küll erinev, aga põhilised osad on siiski samad nagu ka fotol kujutatud eksemplaril. Keskel on väike sfääriline detail, mis kehastab shunyata’t, tühjust, kõiksuse tõelist olemust.

    Keskpaigast kummalgi pool näeme lootoslille, üks neist sümboliseerib nirvaanat, teine sansaarat. Lootoseõiest väljuvad mitmest elusolendist kokku pandud mütoloogilised makara’d, kes kehastavad vastandite ühtsust. Enamasti on vajra kumbki ots neljaharuline, lisaks kulgeb harude vahel viiendana tsentraalne telg. Need vastavad viiele elemendile, viiele meelemürgile, viiele tarkusele ja viiele meditatsioonibudale.

     

    Kaitsejumalused

    Meie, eurooplased, keda on sajandite jooksul harjutatud monoteistliku maailmapildiga, räägime rohkearvulistest jumalustest justkui mingitest muinasjututegelastest või eeposekangelastest. See on loomulik, sest meie side animistliku või antiikse polüteismiga kui maailmavaatega on nüüdseks peaaegu olematuks. Aasia maadel, kus on levinud budism, elab paralleelselt edasi polüteistlik või vähemalt henoteistlik traditsioon. Nepali igapäevaelus on aukohal vedapanteoni jumalad, jaapanlased kummardavad šinto kami’sid, Birma templites võime altaril Buddha kõrval näha ka nat-vaimude kujukesi, Tõvas on šamanistlik usk vaimudesse endiselt elujõuline.

    Kuidas budism üldse suudab kõige selle keskel säilitada oma autentsust? Ei suudagi. Iseäranis kohanemisvõimelise ja dogmaatikavaba õpetusena assimileerib ta endasse kohalike usundite elemendid, kohalikud jumalad, jumalused, kaitsevaimud, nendega seotud pühapaigad ja pühad mäed. Kohati tekib õigustatud küsimus, kas saamegi näiteks tiibeti või jaapani koolkondade puhul enam kõnelda budismist või on tegemist hoopis uue sünkretistliku religiooniga.

    Eksisteerib siiski mingi sõnulseletamatu vägi, mis ei lase algkodust kaugele rännanud Buddha õpetusel täielikult lahustuda lokaalsete uskumuste ja jumaluste virvarris. Igatahes, kohalike jumaluste omaksvõtmine on paisutanud budistliku panteoni tohutult suureks. Lisaks jumalatele ja jumalannadele on veel kõikvõimalikud budad, kaitsejumalused, bodhisattva’d. Paljudel neist on oma naissoost paariline, samuti esineb arvukalt erikujusid ja emanatsioone. Niisiis, loendamatu hulk mütoloogilisi olevusi.

    Seekordses tantsuetenduses on kesksel kohal Mahakala ’suur must’, tiibeti budismi enim austatud kaitsja. Ühtlasi peetakse teda teaduste müütiliseks alusepanijaks ja kaastunde-bodhisattva Avalokitešvara raevukaks aspektiks. Maalingutel ja tantsus kujutatakse teda üpris hirmuäratavana, enamasti tulipunaste turris juustega, ümbritsetuna inimkolpadest, irevil hammastega.

    Kokkuvõtteks: ei soovita europotsent­ristlikult piiratud meelelaadiga kultuuritarbijale!

     

  • Dora Gordini teekond suurde kunsti algas Tallinnast

    Juta Kivim?

    Esiplaanil Dora Gordin, tagaplaanil abikaasa Richard Hare, skulptuurialusel on Saudi Araabia kuningriigi suursaadiku šeik Hafis Abdul Wahba abikaasa portree (u 1948-49).

     

    Tänapäeval on väga üllatav leida andmeid Eestist pärit või siin üles kasvanud kunstnike kohta, keda seni keegi ei ole taibanud kunagise kodumaaga siduda. Kui selline õnnelik sündmus aset leiab, on see kunstnikule ja ka meile siin omamoodi tagasitulek.

    Dora Gordin (1895 – 1991) on just viimastel aastatel taasavastatud kui üks huvitavaid figuraalses laadis töötanud skulptoreid XX sajandi algupoolel. Lastetuna pärandas ta oma juugendstiilis maja, eksootilise interjööri, mille ta oli majja ise loonud, ning ulatusliku isikliku arhiivi Londoni Kingstoni ülikoolile. Tema Šveitsi pangakontolt ülikoolile pärandatud miljonid võimaldasid Dorrich House’i täielikult restaureerida ja omaaegsed interjöörid ajastuomaselt taastada. Pärast aastaid kestnud maja restaureerimistöid ja muid ettevalmistusi avati majas 2003. aastal Dora Gordini muuseum. Muuseum asub Londonis Royal Borough of Kingston’is Thamesi ääres ning on üks kahest naiskunstnikule pühendatud briti muuseumist üldse, teine on skulptor Barbara Hepworthi muuseum ja skulptuuride aed St Ives’is. Dorrich House’is (nimi on kunagi tuletatud Dora ja tema abikaasa Richard Hare’i eesnimedest) eksponeeritakse Gordini tööaastaid, tema suhteid omaaegsete kunsti-, kirjandus- ja kõrgseltskonna ringides aastaist 1924 – 1986. Omaaegsed reisid ärgitasid kiindumust malaisia, hiina ja india skulptuuri ning sarnaselt oma kuulsa kaasaegse Jacob Epsteiniga kajastub see ka tema loomingus. Käesoleva aasta jaanuaris korraldatigi Dora Gordini ja Jacob Epsteini kaksiknäitus Londonis Ben Uri galeriis.

    2005. aasta hilissügisel pöördus Eesti Kunstimuuseumi poole Dorrich House Museum’i uurija dr Jonathan Black sooviga leida kinnitust Dora Gordini varastes ajaleheintervjuudes esinenud väidetele, et ta on pärit Eestist. Jonathan Black kirjutab Dora Gordini monograafiat, mis peab valmima aastaks 2008. Ta tõi kunstimuuseumi mitmeid trükiseid, mis avavad Dora Gordini isiksuse ja kunstnikuna oma ajastu kontekstis. Muuseumi väga rikkalikud arhiivimaterjalid kajastavad tema loomingut ja elukäiku peamiselt siiski aastast 1928, kui tal oli Londonis esimene isikunäitus, 1929. aastal rajas arhitekt Auguste Perret talle art-noveau stiilis ateljee Pariisi Rue du Belvedere 21, tema teine abielu iiri aristokraadi ja endise diplomaadi Richard Hare’iga tõi skulptori ellu kindlustatuse ja stabiilsed töövõimalused, arvukalt eksootilisi reise.

    Dora Gordini muuseumi dokumendid ja näituste arvustused lubavad arvata, et Dora Gordin asus Pariisi esmakordselt aastal 1924. Pärast tähelepanuväärseid osalemisi Ecole de Beaux Arts’i (1925) ja ka mõningatel muudel ühisnäitustel korraldas tuntud kollektsionäär George Eumorfopoulos 1928. aastal tema isikunäituse Londoni Leichesteri galeriis. Samas galeriis korraldati tema isikunäitus kuni 1945. aastani veel neljal korral. Kohe pärast 1929. aasta näitust leidis Gordin end mainekate inglise kunstnike siseringist. Tema lähedased sõbrad olid näiteks Augustus John ja Jacob Epstein, ajastu suurimad nimed Inglismaal.

    1920. aastate Eesti oli omamoodi korralik väike politseiriik. Sisse- ja väljakolimisel lasi kohalik politseijaoskond kolijal täita üksikasjalikud formularid, kus peale isiku sünniaasta, sisse- ja väljakolitava aadressi olid ka lahtrid, kuhu tuli märkida oma päritolumaa, rahvus, vanemad, eriala ja usutunnistus. Tallinna linnaarhiivis on säilinud Gordinite perekonnaliikmete sisse- ja väljakolimisdokumendid, mis tõestavad, et Gordinite juudi perekond asus Tallinna Kuramaalt Liepājast aastal 1912, kõik pereliikmed, s.o vanemad, kaks venda ja õde, olid 1929. ja veel 1936. aastalgi parima tervise juures ning Dora Gordin lahkus viimati Eestist 1928. aasta 12. augustil Pariisi. Perekond kolis Tallinna samal aastal, kui valmis eesti kultuuriloos kuulus Paul Burmani juugendhoone Tatari 21B. Ilmselt hästi toime tulev perekond asuski elama samasse majja ja nagu näitavad Ants Laikmaa ülimalt ebakorrapärased õpilaste nimestikud, õppis vähemalt Dora õde ka samas majas Laikmaa kursustel. Ilmselt õppis seal ka Dora ja võimalik, et ta õppis hiljem naiskäsitööd 1914. aastal avatud riigi kunsttööstuskoolis (1919. aastal pildistatud grupipildil on üks tütarlastest Dora Gordini väga äratuntavate markantsete näojoontega). Ent viimast oletust tuleks veel kontrollida. Dora Gordini väiteil oli tema isa Morduch (Mark) Gordin teedeinsener. Hiljem elas perekond Narva maantee 4 – 1, kuhu 1930. aastail oli telefoniraamatuis ikka veel märgitud Dora kaupmehest vend Mark ning õde Anna.

    Suur osa Dora Gordini loomingust on portreelooming, sealhulgas eksootilised värvitud art-decó portreed. Ta oli kuningliku portreekunstnike ühenduse liige, jäi põhimõtteliselt figuratiivseks ning vihkas II maailmasõja aastail lõpuks ka Inglismaal maad võtnud ortodoksset abstraktsionismi lainet. Sõjaeelsete aastakümnete kunst oli Inglismaal üllatavalt alalhoidlik. Paul Nashi, Henry Moore’i, Barbara Hepworthi ja Ben Nickolsoni loodud abstraktsionistide ühendus Unict One, samuti nagu ka ekspressionistlik kunst oli aastaid vastuvõetamatu kunsti tarbivale kõrgemale keskklassile.  

    Suvel Eestit külastanud Jonathan Black oli üllatatud Tatari 21B sarnasusest Dorrich House’i põhiplaaniga. Kumu ekspositsiooni vaadates armus ta muuseas Ants Laikmaa autoportreesse, tõmmates kohemaid paralleele Dora Gordini noorusaastate lemmiku Augustus Johni vallutajapilgu, vurrude ja naistelembuse vahel. Dora kiindumus Laikmaasse, esimesse kunstnikku, kellega ta ilmselt lapsepõlves tutvus, kandus tema arvates üle sümpaatiaks Augustus Johni vastu uues kunstikeskkonnas. Kogu ootamatu ja üllatav informatsioon Dora Gordinist laseb teda esmapilgul paista ka suurepärase elukunstnikuna, kelle hoolikalt loodud imidžisse Eesti ei tahtnud enam mahtuda, kuigi tema 1920ndate märkmikulehtedelt võib leida tollase Londoni suursaadiku Oskar Kallase aadressi. Kui võrrelda teda eesti varaste naiskunstnikega 1930. aastaist, võib tõmmata ilmseid paralleele: ka Linda Sõber, Amanda Jasmiin ja Lidia Laas pühendusid figuratsioonile ja nendegi loomingus oli olulisel kohal portree. Keegi neist ei jõudnud küll Dora Gordini loomingule iseloomulike üldistusteni ida ja lääne kokkupuutepunktide osas portreekunstis, kuid eesti naisskulptorid Pallasest kaugemale ei jõudnud. Nende areng oleks oodanud neid ees ja ilmselt ei oleks see olnud sajaprotsendiliselt figuratiivne, ent alanud maailmasõda katkestas oletatavad võimalused täiesti.

  • Tallinna 6. rakenduskunsti triennaali näitus avatud 3. veebruarini

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    Tallinna 6. rakenduskunsti triennaali näitust “Kogumise kunst” saab Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis vaadata veel vaid 3. veebruarini.

    23. novembrist 2012 kuni 3. veebruarini 2013 toimub Tallinna 6. rakenduskunsti triennaal, millel osaleb 73 kunstnikku 23 riigist, kes käsitlevad oma töödes teemat „Kogumise kunst“.

    Triennaali konkursil osales 515 kunstnikku, kelle hulgast rahvusvaheline žürii valis välja 73 esinejat. Osalejaid on paljudest Euroopa riikidest, aga ka Taiwanist, Uus-Meremaalt ja Jaapanist. Näituse kuraator on Rootsi kunstikriitik ja kuraator Love Jönsson, kes on keskendunud rakenduskunsti valdkonnale.

    Mitmed kunstnikud, kes triennaaliks Tallinnasse saabusid, tegelesid kogumise teemaga ka linnaruumis koos vaatajate ja juhuslike möödakäijatega.
    „Kogumine on üks inimtegevuse tahke, mis on jätkuvalt paeluv. Kogumisobjektiks võib olla mis tahes asi kasutatud argiesemetest kõige ihaldusväärsemate kunstiteosteni. Me kogume asju kui minevikku, nähes kogumises eluülesannet, või lihtsalt sellepärast, et ei saa teisiti,“ kirjutab kuraator Love Jönsson.

    Tallinna rakenduskunsti triennaali eesmärk on pakkuda uut, aktuaalset ja ootamatut fookust, mille abil lähemalt vaadelda nüüdisaegseid tarbekunsti- ja disainipraktikaid võimalikult laial sklaalal. Tallinna rakenduskunsti triennaali alguseks võib pidada 1979. aastat, mil sai alguse tollases suletud ühiskonnas oluline Baltimaade ühiste tarbekunstitriennaalide traditsioon.

    Love Jönsson (s 1975) on kunstikriitik ja kuraator, kes on keskendunud rakenduskunsti valdkonnale. Pärast viit aastat külalislektori ametis Göteborgi Ülikooli disaini- ja tarbekunsti instituudis asus ta hiljuti tööle Göteborgi Röhsska moe-, disaini ja dekoratiivkunsti muuseumi kuraatorina. Love Jönsson on võrgustiku ja mõttekoja THINK TANK, European Initiative for the Applied Arts (Euroopa Rakenduskunsti Algatus) asutajaliige ja Rootsi kõige pikaajalisema kunstiajakirja Paletten vastutav väljaandja.

Sirp