Toeta
Otsi

feminism

  • Teadlik ja kaasav poliitika või turunduse võim?

    Ero Liivik

    Otsedemokraatia põhiseadusest

    Tegelikult on meil ka täna otsedemokraatia riigi tasemel seadustatud: põhiseaduse § 105 ütleb, et riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele (v.a eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi). Miks siis seda mehhanismi nii vähe kasutatakse? Õigusteadlased on põhjendanud seda põhiseaduse klausliga, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa  poolthäälte enamust, kuulutab president välja parlamendi erakorralised valimised (§ 105 lg 4). Ehk siis: võimalus on küll olemas, kuid selle kasutamine võib maksta valitsejatele nende võimupositsiooni. Iseenesest annab just see klausel rahvahääletusele kaalukuse ja mõjususe, kuid ka „garanteerib”, et seda peaaegu kunagi ei kasutata. Kogu taastatud vabariigi eksistentsi jooksul on rahvahääletust toimetatud vaid 2003. aastal, seoses Euroopa Liitu astumisega (sisuline paratamatus). Rahvahääletuse saab algatada nii riigikogu liige, fraktsioon kui komisjon.  Veel hiljaaegu otsis riigikogu omale kaalukamat tööd ja suuremat väljundit, kuna eelnõusid nappivat. Teiselt poolt on riigis ka rida küsimusi, mille korral rahva poole pöördumine oleks täiesti põhjendatud ja võimalik. Põhimõtteliselt ei ole täna teadlaste hulgas vahest ühtki, kes arvaks, et esindusdemokraatia peaks asendama täielikult otsedemokraatiaga, küll aga suhtutakse positiivselt esindusdemokraatia rikastamisse otsedemokraatlike elementidega. Millised võiksid siis olla sisulised põhjendused lisaks juriidilistele? Miks kõlab jätkuvalt otsedemokraatia üleskutseid, kui seda Eestis siiski ei rakendata, kuigi kord selleks on olemas?

    Postdemokraatlik ajastu

    Tuleb silmas pidada, et nüüdisaegne demokraatia teooria arvestab üha enam ka suveräänsuse mõiste muutumisega (nii riigi võimu kui ka rahva tahte tähenduses). Globaliseerunud maailmas lahknevad tegelikud võimupiirid järjest rohkem riigipiiridest, suurem roll on mitmesugustel piiriülestel rahvusvahelistel  ühendustel (näiteks Euroopa Liit, IMF), üleilmsetel turgudel jms. 2005. aastal ilmunud raamatus „Post-democracy” kirjutab Warwicki ülikooli professor Colin Crouch, et maailm on jõudnud nn postdemokraatia ajastusse, kus demokraatlike institutsioonide ja protsesside efektiivsus ning mõju on tugevalt kitsendatud. Crouch osutab, et arenenud demokraatiaga riikides nagu Lääne-Euroopa riigid, USA ja Jaapan süveneb legitiimsuskriis, kuna üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus esindab nende huve ka tegelikult. Legitiimsuskriis  seostub ka liberaalse demokraatia mudeli tõsise proovilepanekuga näiteks mõjuvõimsate ettevõtjate poolt: viimaste lobitöö mõjutab parteide kaudu valitsust neile kasulikus suunas, samas tõrjudes kitsendusi oma tegevusele ja kapitalile. Kodanike poliitiline aktiivsus on kriitiliselt langenud, selle asemele on tulnud korporatiivse eliidi mõjutegevus. Järjest laienev globaliseerumine teeb postdemokraatia olulisimateks toimijateks mitmesugused rahvusvahelised korporatsioonid ja suurinvestorid. Kehtib põhimõte: kes maksab, see tellib ka muusika. Poliitikast saab äriline tegevus,  see ei ole enam avalik asi. Crouch näeb lahendust poliitilise süsteemi uuendamises, millega suurendataks näiteks kohaliku tasandi demokraatia rolli, toodaks poliitikasse vähemuste hääl ja muudetaks poliitilised parteid avatumaks. Crouchi joonis käib nii-öelda suure pildi kohta, ometi ei lähe see ka Eestist päris mööda.

    Tõepoolest, esindusdemokraatias on tsentraalne parteide roll, kuid poliitilise turu suletuse ja mõne partei võimumonopoli küsimus on mudeli normaalse toimimise seisukohalt esmane. Endine õiguskantsler Allar Jõks kirjutas 2008. aastal, et Eestis on loodud  ühiskond, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem ning politiseeritakse kõike, mis vähegi võimalik. Töös ja äris edasijõudmiseks peab kuuluma kas erakonda või perekonda, seadusandlike ja täidesaatvate organite sees eksisteerib parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine. („Kellele kuulub Eesti riik?”, Postimees 7. III 2008). Kõik see kinnitab üha uuesti Michelsi „oligarhia raudsest seadusest” surematut teesi. Parteide võim tänapäeva ühiskonnas on sedavõrd markantne ja domineeriv, et näiteks  Saksa poliitikauurija Martin Greiffenhagen on kasutanud selle fenomeni tähistamiseks mõistet „Parteide riik” (Parteienstaat). Eesti parteide omavahelises konkurentsis suletakse mänguväli mitmesuguste administratiivsete piirangutega, näiteks kõrge liikmete miinimumi nõue, riigi esinduskogu suuremate parteide rahastamine riigieelarvest (sealjuures puudub adekvaatne rahakasutuse seire), valimissüsteem ise, mida on nimetatud enam majoritaarseks kui proportsionaalseks, poliitikast on sisuliselt lahkuma sunnitud kohalikud valimisliidud, poliitilise „koolikatuste raha”  jagamine parteilisel alusel jms.

    Tõrjutud kodanikud

    Otsedemokraatia nõudlemine osutab probleemidele avalikus suhtlusruumis. Viimastel aastatel rõhutatakse ka Eestis üha enam teadmistepõhisele ühiskonnale ülemineku vajadust paljudes valdkondades. Teadmistepõhine ühiskond näeb väärtust avatuses ning tugevalt detsentraliseeritud otsustusmehhanismis, see on mudel, mis võtab kasutusse tänasest mitu korda rohkem kollektiivset mõistust ning kus tunduvalt rohkem  aega ja jõudu läheb otsuste ja tegevuse ettevalmistamisele, mitte tagajärgede silumisele (Mati Heidmets). Ideaalis peaks see kontseptsioon mõjutama ka poliitikategemist: tehtud otsused oleksid arukad (tugineksid uuringutele ja objektiivsele teabele), samuti maksimaalselt konsensuslikud ja läbi räägitud (arutleva demokraatia põhimõte), kindlasti prognoosivad ja tulevikku vaatavad. Paraku näeme, et ühiskonnas puudub sageli sisuline  debatt, seda asendab hasartne poliitturundus. Parasjagu võimul ja sinna pürgivad parteid manipuleerivad nii meedia kui valijatega eelkõige lühiajalist tulemit silmas pidades.

    Veel probleeme: Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamine ei ole meie poliitikas ja riigihalduses sugugi enesestmõistetav, vaid sõltub suurel määral kas ametniku subjektiivsest otsustusest või valitsevast poliitilisest õhkkonnast. Kindlad ning läbipaistvad kodanikualgatuse kaasamismehhanismid Eestis „Inimarengu aruande 2007” autorite arvates ei toimi. Arvamusuuringute kohaselt võõrandub üha  rohkem Eesti elanikke poliitikast, valimisaktiivsus on jätkuvalt väike, poliitikas osaleva grupi sotsiaalne ja kultuuriline kapital kipub olema kesine, mis ei soodusta ka tarkade otsuste tegemist, tegelikke debatte asendavad virtuaalsed küsitlused ja „pollid”, mille tõepärasus on küsitav jms. Senikaua, kui poliitikategemine on Eestis jätkuvalt kitsa eliidi mängumaa, püsib aktuaalne ka otsedemokraatia vajalikkuse ja otstarbekuse debatt. Kui sobilik on otsedemokraatia sellise olukorra murdmiseks, on juba iseseisev teema.

    Vt ka Ülle Madise lugu „Otsedemokraatia liiga ilus idee” eelmises ja intervjuud Marek Strandbergiga üle-eelmises Sirbis.

  • Taas üks tuleviku tegija

    Tiiu Levald

    Kuna antud õhtul saime kuulata de Falla enda kirja pandud varianti klaverile ja lauljale, siis puudub etteheideteks igasugune alus. Vaid üks „aga”: äärmiselt raske on kammerlikus ja suure kajaga raekoja saalis leida nii orkestraalsele klaveripartiile lauljaga õiget akustilist balanssi. Pianist Dmitri Pavlov tundus olevat tulise temperamendi ja hea pianistliku tehnikaga, kuid kuna ta on seni tegutsenud nii Maria teatris (2000–2002) kui Helsingi Ooperis (aastast 2003) balletikontsertmeistrina, kus tähtis ere rütmikus ja orkestraalsus, siis koostööks lauljaga tuleb tal läbida veel pikk tee otsimaks klaverikäsitluses hoopis teistsugust värvipaletti. Ka sel juhul, kui laulja omab nii täisväärtuslikku ja suure mahuga ooperihäält, nagu seda on Liivil. Tuleb otsida nüansirikkamaid radu dünaamikas – loobuda liiga sagedasest fff-st ning nautida pp ja ka ppp! Õppima hindama pausi ning andma lauljale impulsse pikemateks fraasideks.

    Monika-Evelin Liiv on ooperilaval kindlasti suure tulevikuga laulja. Uskumatu, kui klaariks, säravaks on kujunenud tema väga rikka lopsakusega metso! Ta ületab elegantselt paljusid metsosopraneid kummitavad üleminekud nii ülemises kui alumise registris ja võrratult kaunid ning jõulised on tema emotsionaalselt põhjendatud kõrgused. Pärast de Falla tsükli „Introduktsiooni” allegro furioso’t tuli kuulajani „Laul armastuse kannatustest” – väga valuline ja kurblik mustlasneiu kaebelaul, kus meeleheitlik soov vabaneda nurjatu ja kombelõdva, kuid samas nii neetult kütkestava mustlase minevikku jäänud armastusest. Teiseks kõlanud „Laulus virvatulest” oli kuulda soovi vabaneda viirastuslikust jälitajast ning tsükli lõpulaul „Armurõõmu tants” ja finaal „Hommikukellad” kõlasid kui uhke ülistuslaul uuele, tärkavale armastusele.

    Kava jätkus Richard Straussi kolme ülipopulaarse Lied’iga: „Homme” (op. 27 nr 1), „Öö” (op. 10 nr 3) ja „Pühendus” (op. 10 nr 1). Lauljal oli ilmselt läbitud küllaltki selge kontseptsioon ja hea ettevalmistus nende hõrkude teoste esitamiseks, kuid kahjuks sõltub R. Straussi Lied’is väga palju pianistist. Kui ei peeta esimeses laulus kinni autori märkest Lento molto cantabile ja dünaamikas piano’st, teises laulus pianissimo’st ning lauljalt oodatud sotto voce’st (poole häälega), siis soovitud atmosfääri ei teki! Kõige paremini kõlas viimane laul: siin sisalduv R. Straussile nii omane, bravuurne ja paatoslik pühendus oli olemas. Edaspidi tasuks otsida pikka straussilikku fraasi, see kulub tulevikus marjaks ära nii Straussi kui ka näiteks Wagneri suurrollide puhul, mis saavad kindlasti Monika-Evelin Liivi pärusmaaks.

    Kava teises pooles kõlasid Dmitri Šostakovitši „Hispaania laulud” (1956). Kahju ainult, et noor inimene esitas nii auväärse helilooja loodut noodist! Ma ei taha uskuda, et tegu on kehva mäluga, ning kuna kontserdid on juba aasta ette planeeritud, siis peaks ka kõige tihedama ajagraafiku puhul leidma selle aja, et muusika pähe õppida. Nii röövis interpreet kõige enam just eneselt, võttes endalt võimaluse olla kaaslooja sedavõrd vaimustavalt kaunis muusikas, mis oli Liivile kindlasti väga sobilik.

    Seda tõestasid mitmed õnnestumised: kaunilt kõlasid melismid „Hüvasti, Granada’s”, hea särtsu ja kelmikusega kandusid kuulajani „Tähekesed” ning „Ronda”, ilus oli Tempo di valse „Esimeses kohtumises”. Kuid enamat süvenemist ja pikemat fraasipoognat oleks oodanud pihtimuslikust Largo’st „Esimese kohtumises” ning praegu jäi kahjuks loole punkt panemata – laulus „Uni” siiras ülestunnistus „Oo, mu tuvike! Vaata ometi, kuis lendab merel oma hapras lootsikus vaene nooruk, kes nii kuumalt sind armastab!” on suuresti kogu tsükli võti. Olen veendunud, et kui ükskord see muusika kahele suure potentsiaaliga noorele muusikule päris omaks on saanud, ootab Monika-Evelin Liivi ja Dmitri Pavlovit kahtlemata lai tööpõld.

     

  • Eesti Kunstnike Liidu suurkogu

     

    9. V kell 9 kogunevad kunstnike liidu enam kui tuhat liiget (või vähemalt kaks viiendikku neist, sest siis on suurkogu põhikirja järgi juriidiliselt otsustusvõimeline) Vene teatrisse, et vaagida asjade seisu, teha tulevikuplaane ning valida president, asepresident ja volikogu.

    Ettekannetega astuvad üles kunstnike liidu senine president Jaan Elken, kultuuriminister Laine Jänes, kunstnike liidu finantsdirektor Kristel Ait, Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, Tallinna Kunstihoone juhataja Reiu Tüür, ehtekunstnik-galerist Tiina Käesel, avangardist-professor Leonhard Lapin, kunstiteadlane, ajakirja kunst.ee toimetaja Heie Treier ja autorihüvitusfondi tegevdirektor Ainiki Väljataga.

    Sirbi üleskutsele tutvustada oma presidendiplatvormi reageerisid senine president Jaan Elken ja kauaaegne disainiõppejõud Aleksander Jakovlev.

     

     

    JAAN ELKEN:

    Kasutan Sirbi pakutud võimalust, et kunstnike liidu suurkogu eel kunstnikkonnale paari olulise aspekti üle arutleda. Viimaste päevade ärevate sündmuste valguses tegi EKLi juhatus kiirküsitluse volikogu liikmete seas ja enamik toetas mõtet jääda algse plaani juurde: seega toimub EKLi suurkogu  9. V algusega kell 9 Vene teatris Tallinnas.

    Aga nüüd ülevaade tegemistest.

    2006. aastal käivitus pärast närvesöövat seaduseparanduse kadalippu loovisikute ja loomeliitude seadus ka Eesti Kunstnike Liidu jaoks ja oodatult on just kunstnike seas kõige rohkem neid, kes seaduse raames saavad pakutavat kuuekuulist abi taotleda. Eelmisel aastal kasutamata jäänud loometoetuste jäägi jagasime jaanuaris loomestipendiumideks, järgmine taotluste voor on II poolaasta alul. Näitlejal, kirjanikul või arhitektil on raske uskuda, et Eestis leidub ridamisi vabakutselisi, eelkõige kujutavaid kunstnikke, aga ka disainereid ja tarbekunstnikke, kel sissetulek oma erialasest tegevusest täielikult puudub, ja seda tärkavale kunstiturule vaatamata! Isegi oma praegusel mitte-ideaalsel, poolikul kujul on praegune toetussüsteem tubli samm edasi ja vaid väheste Euroopa riikide loovisikutel on selletaoline garant olemas. Kui aasta tagasi toimus loomeliitude juhtide kokkusaamine peaminister Andrus Ansipiga, siis toetasid ka arhitektid jõuliselt kunstnike esitatud peamist “valupunkti”: meil puudub riiklik tellimus kunstile, eelkõige nn protsendikunsti säte. Enamikus lääneriikides on just protsendikunsti seadus see instrument, mille raames tellitakse riigi ja omavalitsuste raha eest ehitatavasse avalikku ruumi keskkonda väärtustavat kunsti, nii interjööri kui eksterjööri.

    Esmakordselt on meil Toompeal valitsus, mille koalitsioonileppe kultuuri puudutavatesse peatükkidesse on protsendikunst sisse kirjutatud. Tahan uskuda, et üheaastane  tähtaeg, mille värske kultuuriminister Laine Jänes  seaduseelnõu projekti tõenäoliseks  väljatöötamiseks ja sealt edasi vajalike struktuuriüksuste käivitamiseks (eeldatavasti kultuuriministeeriumi eraldi allasutuse või osakonnana) välja pakkus, on ikka piisav. Sel töörühmal seisavad ees pingelised ajad, õnneks on muu maailma praktika ees ootamas. Ka uue seaduse sidumine riigihangete ja ehitusseadustikuga ei tohiks üle jõu käiva.

    2006. aasta kevadel käivitus EKLi egiidi all Hopi galerii, meie kolmas galerii, mis napilt aastaga ennast  Tallinna pulbitseval galeriimaastikul hästi koduselt tunneb. Kultuuriminister Urmas Paeti ajal käivitunud galeriitoetusprogrammi mahte on vaja jõuliselt suurendada, nii et ka EKLi arendatud galeriides ei peaks kunstnik galeriipinna eest renti maksma (ka EKLi pressing aitas omal ajal Tallinna Kunstihoonel eraldi eelarvereale pääseda ning koos linna ja kultuurkapitali toega on SA Tallinna Kunstihoone Fondi hallatavad galeriid üleüldise vaesuse sees Eesti paremini rahastatud galeriid). Kas kujutaksite ette etendusasutust (nt teatrit), kus lavastaja või dirigent saali üüri maksaks ja hiljem publiku lahkelt tasuta etendustele kutsuks? Just sellises olukorras aga üksikkunstnik Eestis on. EKLi korraldatud Eesti kunsti üldnäitused Tallinna Kunstihoones, kas rangema või leebema kuraatori taktikepi all, on aastate lõikes oma identiteeti otsinud, kunstnike ja publiku poolehoid sellele formaadile on kindel argument jätkamiseks. Erialaliitude (nii nagu sel aastal toimuv tarbekunsti ülevaatenäitus) korraldatavad üldnäitused pakuvad esinemisvõimalusi kunstnike laiemale ringile, teisiti ei saakski see kunstnikele kuuluvas Tallinna Kunstihoones ka ollagi. Teatud  vastuolu, mis kuraatorite promotud nn sotsiaalse kunsti (mis kunstnike vanema generatsiooni jaoks paraku tõeline déjà-vu) ja kunstnike enamuse omaks võetud n-ö esteetilis/eetilise dimensiooni vahel, mis 90ndatest saadik justkui jätkuvalt õhus, on hea vaid määrani, kui see ei võta alatu klannipoliitika ja kuraatoritürannia tunnuseid. Vastuolude rahumeelne kanaliseerimine erialasesse dialoogi, siin on veel palju arenguruumi, kunstnike enamuse väärtushinnangud ja eneserefleksioonivõime on jätkuvalt hea. 

    Ka Kumu praegune, üle aasta kestnud “turulolek” on klassika  ja klassikute positsioone objektiveerinud ning  eelnenud kümnendite kunsti omnipresentsena kunstimaailma toimevälja kaasanud. Suurkogul tõuseb kindlasti päevakorda ka kunstiharidus, eriti kunstialane kõrgharidus (ettekanne rektor Signe Kivilt). On ju enamik erialase palgatööga seotud kunstnikke just kunstiharidusse kaasatud.

    Kindlasti seisab teelahkmel endise kunstikombinaadi Ars saatus. Kas minna riskikapitalismi teed ja  asuda arendaja staatusesse, sattudes samas pangalaenu orjusesse ja sõltuvusse konjunktuurist kinnisvara- ning üüriturul, või jätkata senist konservatiivset halduspoliitikat?

    EKLi igapäevatöö mahust  ja kompetentsist on ca 80 protsenti analoogsed majavalitseja omadega, kinnisvara omamine on meie jõukuse ja vaesuse allikas, nii paradoksaalne kui see ka ei ole.

    Olen koos asepresident Anu Kalmuga volikogule teatanud, et kandideerime uuesti ja soovime tiimina jätkata.

     

    ALEKSANDER JAKOVLEV:

    Meie tegevuskava tähelepanuväärne sisu on tihtipeale moderniseeritud proosakokkuvõte ühingute eesmärgipoeesiast ja isamaalisest luulest, mis paikneb aruandluse ja tegevuskava vahel. Selle põhikirjameenutustega illustreeritud vahepala otstarve on domineeriva kujutluse isoleerimine oma elluviimise tagajärgedest, eristada meid meie endi saamatusest.

    Kunstnike liit ei ole ses mõttes erand. Meil on asjad nii nagu ikka seal, kus raha ei ole. Seejuures ei pea ma silmas ainuüksi liikmeskonna käsutuses olevate kollektiivsete vahendite nappust, vaid eelkõige liidu liikmete, individuaalsete, kutsetegevusele rajatud elustrateegiate võimatust selles sotsiaal- ja majandusteoreetilises reaalsuses. Nimelt eeldab materiaalsete väärtuste loomisele rajatud elukäsitlus materiaalselt produktiivset ühiskonda või vähemalt majanduspoliitilise mõtte taset ja ümbruse arengutendentsi, mis oleks võimeline aduma ja  arvestama eelkõige omamaise materiaalse kultuuri ja sellele toetuva  tootearenduse olulisust kaasaegses Euroopa majanduskultuuris.

    Vähe sellest, erinevalt fundamentaalteaduste nähtavast ja prognoositavast kasust rakendusteaduste kaudu tootearendusele, seega kogu majanduskultuurile tervikuna, tuleb fundamentaal- ja eksperimentaalteadustega sümmeetriliselt toimiva kujutava kunsti rolli sellel ühiskondliku teadvuse tasemel veel ka eraldi seletada (sic!).

    Samal ajal lasub ka Eestis just kunstnikel ja arhitektidel täiesti nähtavalt Euroopa kultuuritraditsioonist tulenev vastutus meie elukeskkonna eest kultuuriruumina. See ei olekski ehk üleni nii radikaalne, kui Eesti kultuuri materiaalne, nähtav ja kombatav osa ei oleks pidevalt viimase aja kvaasipoliitiliste huvide, otsese vaenu ja veel mingi raskesti seletatava huvide konflikti tallermaaks. Viimati mainitud konflikti esimeseks teguriks on omamaiste, kunsti rakenduslike erialade ümberpaiknemine väljapoole rahv
    uslikku  majandusruumi, kusjuures traditsiooniline tarbekunst ja kaunid kunstid on jäetud toimima üsna omapäi, oma ettevõtlikkuse ja suhteliselt läbipaistmatute fondide  najale. Teine tegur on raskesti formuleeritav, kuid seda iseloomulikum. Nimelt on rakenduskunstnike ja graafikute endi edukuse mõõduks oskus arvestada Eesti majandusmudeli sisulise küljega, õieti selle mõjuga produktiivsete ja loominguliste erialade tööturule ning sealt jalga lasta nii kiiresti kui saab, vastasel juhul ei ole mingi inimväärse eksistentsi kujutelm enam reaalsustajuga vähimaski kooskõlas, rääkimata millestki sellisest, millele produktiivses eas inimene oma tuleviku rajada võiks. On ka kolmas ja kurvem tunnus või õieti tagajärg, kus muude erialade esindajatel enam erilisi illusioone ei olegi.

    Selline on lühidalt situatsioon, milles kunstnike liit on viimased aastad toiminud, ning tuleb tunnistada liidu senise juhatuse tublidust. Ja mida saakski siis tegelikult nii väga teisiti teha, seal, eikuskil, seesuguse küpsusastmega ühiskonna ja ennast üha populaarsemaks moderniseeriva kunstiteooria vahel.

    Edasine  on juba uue juhatuse teha ja, olenemata sellest, kes valitakse Eesti Kunstnike Liitu juhtima, tuleb tõsiselt tegelema hakata kunstniku rolli ja tähendusega Eestis. Ühelt poolt seob see kunstniku tegevuse otseselt vastutusega  inimkeskkonna eest, mille kaitsmine paljude siinsete initsiatiivide eest on saamas koguni Eesti kui kultuurriigi tõsiseltvõetavuse kriteeriumiks. Teiselt poolt tuleb meil, kunstnikel, koos kolleegidega muudest loomeliitudest ja koos kõrgemate õppeasutustega looma hakata oma lahendusi ja pakkuma elukeskkonna mudeleid, mis suudaksid konkureerida senise keskkonna- ja majanduskäitumisega. Me peame alustama dialoogi valitsuse ja parlamendiga, ja mitte ainult seadusandluse korrastamise või seaduste toimivuse parandamiseks, vaid eelkõige tuleb hakata tegema tööd selle nimel, et luua võimalikult soodus kliima Eesti vabariigis tootearendusele orienteeritud tegevusaladele. See tähendab eelkõige traditsioonilistele materjalikäsitlustele ja  tööoskustele võimalikult laia kandepinna ning siseturuvajadusi rahuldavatele tootearendusvõimelistele väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele vajaliku majanduskeskkonna loomist. See ei paranda üksi meie, kunstnike tööhõivet või tööolusid, vaid parandab sotsiaalset kliimat kogu Eestis, rääkimata meie majanduse konkurentsivõimest ja tõsiseltvõetavusest Euroopa Liidus.

     

  • Näitus “Valitsejatest hulkuriteni – portreed Läänemaa Muuseumis”

    Läänemaa Muuseum

    Näitus “Valitsejatest hulkuriteni – portreed Läänemaa Muuseumis”

    Kuigi fotograafia levikuga kaotas portreemaal oma senise tähtsuse isiku jäädvustamisel, loovad paljud kunstnikud endiselt portreesid. Läänemaa Muuseumi kogudes leiduvaid portreid on eraldi näitustel eksponeeritud väga harva.

    Selle näituse portreede valikul lähtusime põhimõttest, et kõik näitusel välja pandud portreedel kujutatud isikud peavad olema tuvastatavad ning tähendama midagi ka Haapsalu ja Läänemaa jaoks. Seetõttu valisime ka porteesid, mille autorid on meile tundmatud.

    Valik sai seinast seina – alates kõigile teada-tuntud Gunnarist kuni Vene impeeriumi valitsejateni. See on Teilegi võimalus nendega näost-näkku kohtuda.

    Olete oodatud Läänemaa Muuseumi.

    Näitus on avatud kuni 03.03.2013.

  • Darwini evangeelium

    Toomas Paul

    Sümboliks saamine ei tarvitse juhtuda kogemata. Miks Viktor Kingissepp ei lahkunud  salakorterist pärast sidemees Linkhorsti vahistamist? Kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, et jätta võitluskaaslastele võimalus põgeneda. Nii päästis oma elu näiteks Jaan Anvelt, kelle punased siis ise ridade puhastamise käigus arreteerisid ja surnuks peksid. Küllap on õige oletus: tšekist Kingissepp oli arukas mees, ta teadis, mis temasuguseid ootab, ja valis kangelassurma. Kuid kangelaseks ja käilakujuks võib saada  ka sattumisi. Käesolev aasta on kuulutatud astronoomia aastaks seetõttu, et 400 aasta eest võttis Galileo Galilei esmakordselt kasutusele teleskoobi, et vaadelda taevakehasid.

    Kuid kas ta oli ikka esimene? Teadusajakirjanik Tiit Kändleri teatel inglise teadusloolased kahtlevad selles. Nad pakuvad esimese teleskoopi kasutanud astronoomi rolli oma erudiidile Thomas Harriotile. Nagu Galileigi, ostis Harriot Hollandi teleskoobi, mille valmistas Hans  Lippershey. Harriot suunas selle Kuule 26. juulil 1609. aastal. Ta valmistas üha paremaid Kuu kaarte kuni 1613. aastani. Oxfordi ülikooli ajaloolase Allan Chapman väidab, et Harrioti Kuu kaart jäi ületamatuks nii Galilei poolt kui ka veel aastakümneid. Kuid erinevalt Galileost Harriot oma kaarte ei avaldanud. Chapman arvab, et põhjuseks oli Harrioti niigi kindel positsioon tunnustatud filosoofina ning ta jõukus. Tal oli suur palk  Oxfordist, uhke elamine ja eriliselt sisustatud observatoorium. Seevastu Galileo siples majanduslike raskuste võrgus. Ta demonstreeris oma täiustatud teleskoopi 1609. aasta 25. augustil ja avaldas märtsis 1610 oma vaatluste tulemused. Nii et publish or perish avalda või jää kaotajaks kehtib nii nüüdisteadlaste rahastamisel kui ka teadusloos. Mitte rikkus, vaid vaesus paneb rattad käima. Ja loomulikult – märtrioreool tuleb kasuks.  Nii käis ka Darwini teooria sünd. Evolutsiooni oletamine oli õhus. Ma ei mõtle ainult tõsist loodusteadlast Alfred Russel Wallace’it, kellest Darwin ette jõudis. Meedik F. J. Schelver väitis juba 1802. aastal, et inimene on arenenud ahvitaolisest olendist. Paraku, see oli veidi enneaegne ega leidnud vastukaja. Mis tahes geeni või meemi ellujäämiseks ja paljunemiseks on oluline kohastumine. Väljavalituks osutumisel on vajalik olla õigel  ajal õiges kohas.

    Selleks, et teooria kujuneks normaalparadigmaks, peab ta olema täpselt doseeritud ja disainitud. Darwin ei öelnud kuigi palju uut, kuid ta sõnastas ideoloogia, mida tollane ühiskond vajas. Max Weber on näidanud, kuidas protestantlik, s.t kalvinistlik eetika sünnitas kapitalismi. Puritaanide arvates tähendas jõukus ja laste hulk äravalitust. Selle teooria nõrkuseks oli Jumala meelevaldsus. Miks mõned  on predestineeritud edule ja õndsusele, teised viletusse ja põrgusse? Teodiike probleem kadus, kui Darwin omistas predestineerija rolli Loodusele, kes viib läbi Natural selection’i. Ebaisikulist Nature’t ei ole võimalik süüdistada erapoolikuses, kui ta soosib üksnes tublimaid (the fittiest). See oli vabastav rõõmusõnum. On sümptomaatiline, et loodusliku (eesti keelde võiks tõlkida ka: loomuliku) valiku printsiip kerkis esile  Inglismaal, kus oli olemas kontseptsiooni ühiskondlikuks aktsepteerimiseks vajalik eeltingimus: individualistlik ja egotistlik mentaliteet. Selles printsiibis avaldus täiuslikult „ahnusefilosoofia”, kapitalistlik eetika ja manchesterlik poliitökonoomia. Loodusteaduste praktiline rakendus ehk tehnikateadused olid juba mõnda aega tööstusrevolutsiooni teenistuses, evolutsiooniteooria andis kapitalismile ka ideoloogia.

    Ühelgi ühiskonnakorral pole oma  olemasolu õigustamiseks paremat argumenti kui vastavus loodusseadustele. Malthuse teooria, nii armutu kui ta ka oli, mõistes vaesed nälgima, nägi ühiskasu isiklikest huvidest ülemana. Darwini vaatepunkt oli lihtsam ja halastamatum: evolutsioonil pole ühiskasu, loeb ainult isiklik huvi. Looduses pole heategevust. Inimkond areneb loomulikul teel, sama printsiibi järgi, nagu looduslik valik kujundab mis tahes liiki.  Inimene on aatomite müriaadide kaootilise liikumise juhuslik kõrvalprodukt. Kogu looduse areng tähtede ja elu tekkest ühiskondlike protsessideni välja on üks ja seesama matemaatiliselt mittelineaarsete võrranditega kirjeldatav turbulentne „veetulv”, milles niihästi organismid ja inimesed kui ka rahvad ja riigid sarnanevad veekeeristega, mis tekivad, hoiavad mõne hetke oma kuju ja kaovad siis jälle, andes aset uutele.  Kuna Maal on vaid üks elussüsteem, siis inimene, selle üks osa, ei ole mingis mõttes eriline, vaid kuulub kõigi teiste elusolenditega täpselt samasugustel alustel biosfääri. Tõsi, tänu oma silmapaistvale oskusele kasutada informatsiooni töötlemisel ja eriti selle edasiseks töötlemiseks salvestamisel väliskeskkonda, on ta enamiku teiste elusolendite ees saanud olulise konkurentsieelise ja seda eelist ka intensiivselt keskkonnaga suheldes kasutanud.  Kuna inimesed on muutnud planeedi termiidipesaks, siis saab neid olla nii suurel arvul. Ent kujutlus, et Homo sapiens sapiens on väljaspool ehk üle loodusest ja loodusseadustest, on anakronism. Ussjätke religiooni ajastust. Inimene ammutab oma roa ja toormaterjalid ümbritsevast loodusest ja mida rohkem meid on, seda ühekülgsem toidulaud. Niinimetatud „looduskaitse” või „keskkonnakaitse” teke oli paratamatu, see on nagu sübariidi  söömise piiramine, kui arst teda hirmutab ning podagra piinab. Aga kauaks! Järgmise ökoloogilise kollapsi tingib tõenäoliselt inimene, kes tarbib Maa paljaks. Nagu kormoranid. Edward Wilsoni sõnul on inimene „keskkondlik anomaalia”. Anomaaliad ei kesta igavesti. Wilson oletab: „Võimalik, et valele liigile osaks saanud intelligentsus annab tulemuseks kombinatsiooni, mis on biosfäärile saatuslik.

    Võib-olla on see evolutsiooni seaduspära, et  intelligentsus kipub ennast hävitama.” Rõõmusõnum on, et sellest ei ole midagi. Tasakaal ei kao, vaid tekib uus, senisest erinev dünaamilise tasakaalu seisund. Katastroofid stimuleerivad elu mitmekesisuse, liigitekke protsesse. Liigi iga on miljoneid aastaid, mõnel juhul isegi kümneid miljoneid. Erast Parmasto sõnul: „Inimene on sellega võrreldes õige nooruke ja alles alaarenenud. Ka teisi lühiealisi liike on olnud tohutul arvul, ja äbarike liigitekkeprotsesside  kiire hääbumine on seaduspärane osa looduse mitmekesisuse kujunemisel.” Evolutsioonil ei ole tippu ja sellist asja nagu evolutsiooniline progress ei ole olemas. Looduslik valik on pelgalt protsess, mille kaudu eluvormid muutuvad, et kohastuda nende tuhandete võimalustega, mida pakuvad füüsiline keskkond ja teised eluvormid. Inimene on, nagu ütleb Stephen Jay Gould, „lihtsalt üks väike, hilise õitsemisega ja lõppkokkuvõttes mööduv raag elu külluslikult vohaval puul – mitte aga progressiredeli ette kavandatud lõppaste”.  Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest „vastutusest elu eest” on kohatu. Küberneetik Jaan Pruulmann, arutledes Interneti kui elusolendi üle, rõhutab, et rääkimine tehiselust või geenmuundatud organismidest kui millestki mittelooduslikust ei ole sisuline, vaid (majandus)poliitiline või ideoloogiline tegevus. Selles mõttes ei ole puid langetav kobras  kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias. Nagu nendib Steve Jones teatava nukrusega, Darwinit küll austatakse, ent ei loeta. Ta ei olevat kunagi kohanud briti bioloogiatudengit, kes oleks lugenud „Liikide tekkimist”. Isegi teadlased, olles (või arvates olevat) tuttavad selle sisuga, kalduvad pidama raamatu lugemist pigem erandiks kui kohuseks. Nii see elu on. Kui  palju oli Nõukogude Liidus neid marksismi-leninismi professoreid, kes olid Saksa majandusteadlase Karl Marxi „Kapitali” läbi lugenud? Seda ei oodatudki neilt. Parem oligi, kui nad piirdusid valitud tsita
    atidega. Ega ka kristlikuks peetud keskajal pidanud iga preester lugema piiblit, piisas missaalist ja breviaarist. Tavalise isendi lohutamiseks piisab veelgi vähesemast. Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris  Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid „There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life” („Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu”). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?

  • Kas rühmata andele või anduda rühmale?

    Aune Unt

    Et tandem Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semper ja laval esinenud näitlejad on head, see oli mulle ju ennegi teada. Aga uhke tunne on mäletada, kui hästi see neil välja tuli. 

    Suvel, lageda taeva all, ja suurtele massidele „päris teater” enamasti kaotab, aga valitud võttestik „Rujas” toimis mu arust igati. Imeline, kuidas kõik nii sisuliselt kui logistiliselt klappis: üheksa kaamerat, lava taga bänd ja orkester, laval näitlejad, kes mängivad ja laulavad – ja kokku sünnib täitsa arvestatav tulemus. Pean silmas just videorežiid, mis sujus justkui korralik teleülekanne. Teles on enamasti kohmakust. Siin, „Rujas”, toimis kokkumäng (näitlejad – teater, laul, muusika, live-video, lisatud dokumentaalkaadrid) nagu valatult. See, et operaatorid kalpsavad laval, tegevuse keskel ringi ja vahendavad võtmekohti ekraanile, on varasemast tuttav (NO 99 lavastuses „Kuningas Ubu” näiteks, kus nii tegevus kui publik olid kahes ruumis ja seda vahendati ühest teise samuti video ja ekraanide abil). „Ruja” näitlejad valdavad kaameraga suhtlemist, suured plaanid kannavad. Küll aga peab vaataja end kokku võtma, et haarata ühtaegu nii tegevuse üldplaani laval kui ka ekraanile kuvatud detaile – et tervikpilt kätte saada. Ja et nautida pakutud groteskset mängu: teatrigrimm ja ülisuur plaan, Semperi hammustavad värvid ja mustrid, rohkelt ehedaid ajastudetaile kujunduses.

    Lava oli jaotatud viieks ruumiks (kontor, trepikoda, elutuba, köök, vannituba) ja selle kohal ekraan, kuhu projitseeriti otse nii laval toimuvat kui ka varem salvestatud materjali ja tegevust, mis toimus lava taga. Mõnes lõigus oli arhiivimaterjal nii sujuvalt laval toimuvaga kokku miksitud (valge-punased tantsutüdrukud näiteks), et seda pidi ekstra märkama. Arhiivimaterjali kasutati väga lõbusalt, näiteks Reet Linna saatest (1982) võetud raami olid sobitatud intervjuud Ruja liikmeid kehastavate näitlejatega, tabav leid oli ka intervjuu Kalju Komissaroviga „Protsessi” eel.

    Ikka tahaks ka mõne stseeni esile tõsta, olgu selleks ekraanile kuvatud avastseen – lugude nimekiri nõukaaegsele kontrollkomisjonile, ja mida ametniku käsi sinna lehele sodis, valusnaljakas Rannapi peksmine või meeliülendav olematu koori dirigeerimine, mis laulupeoks üle kasvas, või Alenderi armastatud naise asemele imbuvad kurjakuulutavad mustad linnud. Nende lindude liikumisjoonis on vist küll kõigil tükki näinutel mälus alles.

    Lavastaja mõistagi õngitseb loost mõne konflikti esile. Mu meelest kandis pinget eelkõige Rein Rannapi (Priit Võigemast) ja Jaanus Nõgisto (Risto Kübar) liin. Ja mis vägagi leidlik, et Sergo Vares (Urmas Alender) ja Evelin Pang (Naine) laulsid-tantsisid Alenderi hinge just kahekesi lahti, kuigi Alenderi lugu oli tekstiliselt napim, ent visuaalselt ekspressiivne.

    Rujast on paljudel oma isiklikud mälestused. Ruja põhines rahvuslikul originaalmuusikal ja mitmeplaanilisel tekstil – Juhan Viidingu luulel eelkõige. Ilma Viidingu tekstideta poleks Ruja olnud see, mis ta oli, Viidingu luules oli ajastutunnetus sees. Enne Rujat ei laulnud keegi rokki eesti keeles, ja eriti Ruja algusaja lugudes oli esil taotlus keelt intensiivselt, isegi agressiivselt välja laulda. Ja muusikaga sõnumit võimendada – tekst oli vahend millegi uue loomiseks. See hoiak on tunda kõigi lauludeks valitud tekstide puhul. Meeldiv, et sama suhtumist on ka lavastuses järgitud. Tõnis Mäe esitatud mehes trepikojast saavad kokku Alliksaare küsimus „Kas rühmata andele või anduda rühmale?” ja Viidingu õhtunägemus vaesest väiksest somnambuulist… kui päike on… loojasse tõmbunud. Alliksaare küsimus võis muidugi olla Rannapi eksistentsiaalne küsimus Ruja ajal: kas üksi või koos? Selles väljendub tema dilemma: Rannap kui Ruja asutaja ja vedur, maailmavaate ja eluhoiakute kujundaja, ja –  erakordselt lootustandev kontsertpianist. Rannap oli lavastuse esimeses pooles üks pinge ja konflikti allikas, tema lahkumisega Ruja lahjeneski – nii elus kui lavastuses. Võib-olla just seetõttu oli lavastuse lõpp Venesse mandunud õhtusöömaajana mu arust mõnevõrra küsitava väärtusega kujund. Ruja ideoloog, juht ja õpetaja on alati olnud Rannap. Kui tema ei istu (Kristusena) jüngrite keskel (kus oli lavastuses Alender), siis pole kujundil justkui sisu. Aga nende lugu – teha Eestis eestimeelset-eestikeelset-väärtautorite tekstidel põhinevat rokki – tuli mu meelest lavastuses välja. Või ongi asi selles, et Ruja algus oli nii võimas ja languse kujutamise tarbeks ei jätkunud lavastajatel-kirjutajatel pinget.

     

  • Siin ja praegu

    Evelyn M?epp

    Foto:Evelyn Müürsepp

     

    Tartusse jõudis grupp viieliikmelisena, grupi suurus varieerub olenevalt parasjagu käimas projektist kolmest kuni kolmekümne hingeni. Sinna kuuluvad mitmesuguse taustaga loojad: arhitektid, tantsijad, meediakunstnikud, sotsioloogid, politoloogid. Grupp asutati 1993. aastal ja sellest ajast peale on kasvatud nii liikmete arvu kui loomingu küpsuse poolest. Alustasid nad sõna otseses mõttes tänavalt. Kuna oma ruumid puudusid, siis tuli hakata loomingut tegema linnatänavail. Nii hakkas Ici-Même Grenoble’i linnaruumis  viima läbi aktsioone. Nad seadsid end kodulinnas sisse kui üks suur nomaadiperekond: telgiti ja elati kommuunielu, tehti lõputuid jalutuskäike, jälgiti nähtamatuid ja nähtavaid piire, seati üles vestlusagentuure (conversation agence), otsiti kontakte inimestega tänavalt. Sellele kõigele järgnes kogetu kollektiivne arutamine, teoretiseerimine. Kõik see pani aluse Ici-Même’i edaspidistele projektidele.  Grupi tegevuse keskmeks sai teadlikult avalik linnaruum.

     

    Avalik ruum

     

    Avalikus ruumis formeerub kollektiivne tahe, mis on oluline ühiskonna tuleviku seisukohalt. Avaliku ruumi kahanemine ohustab otseselt ühiskonna tervist. Sageli alustab Ici-Même oma tegevust üha anonüümsemaks muutuvas linnaruumis, turismisüdametes, kaubanduskeskustes. Seda eelkõige sellepärast, et pöörata tähelepanu linnaruumi inimlikkusele ja ka selle võimatusele ehk ebainimlikkusele, sest linnad, inimeste loodud tehismaailmad, olgu eelkõige inimestele, mitte rahale, autodele, suurkorporatsioonidele. Protest anonüümsete, disainitud kohtade vastu on üks Ici-Même’i tegevuse ajendeid. Kui esialgu harrastati üsna agressiivset protestivormi, siis nüüdseks on tasapisi omandatud strateegia, mille kohaselt ühiskonda ei üritata muuta karjuvate plakatite ja lärmakate aktsioonidega, vaid hoopis pehmemalt, delikaatselt, linnakodanike kaudu. Samuti on grupi tähelepanu üha enam hakanud nihkuma väljaspoole turismikeskusi.

    Aastasele nomaadielule kodulinnas Grenoble’is järgnesid reisid Prantsusmaal, siis kõikjal Euroopas, eesmärgiks endiselt kommunikatsiooni otsimine ja avaliku linnaruumi avastamine. Uuteks väljakutseteks kujunesid keelebarjäärid ja kultuurilised erinevused, nii tekkis vajadus otsida kõnekeeleväliseid kommunikatsioonivõimalusi. Arengu tulemusena jõutigi linnahelide kontserdi projektini, mis 19., 20., 21. ja 22. IV teostati ka Tartus.

     

    Meeled

     

    Enamiku teabest saame nägemise abil. Nägemise domineerimine kompenseerib, aga samas ka vähendab teiste meelte osatähtsust. Eesti oludes, kus visuaalne müra on valdavalt imporditud peaaegu, et olematule visuaalkultuuri pinnasele, on Ici-Même’i helidele, lõhnadele ja kompimisele keskendunud etendused kui viljastav kevadvihm tajuvormide teadvustamiseks. Kui lülitub välja üks meel, siis võtavad teised meeled selle (välisilmast info ammutamise) funktsioonid tasapisi üle.  Järjest rohkem tunnetatakse lõhnu, helisid, valgusemängu. Kõik need uued tajukombinatsioonid vallandavad uusi sisemisi tajusid. “Linnahelides” osalenud fotograafiatudeng Taavi Piibemann arvas, et fotograafidele, peaks neil etendustel osalemine olema suisa kohustuslik.

    Kes siis olid need, kes julgesid end usaldada võõraste kätte? Kui esimesel etendusel puudus publik, siis teisele õnnestus mul osalema meelitada paar noort sõpra ja grupi liikmetel üks kohalik prantsuse keelt kõnelev neiu. Ning oh imet, kolmandast kontserdist hakkas osalejate hulk lumepallina kasvama.

    Linnahelide kontserdil sai vahetult osaleda korraga kümme inimest. Vaatajaid, kaudseid osalejaid ja kontserdi  korraldajaid oli aga kümneid kordi rohkem. Sest kogu tegevus käis avalikus linnaruumis. Osalejate tuumik kogunes Tartu linnasüdames Y-galerii juurde. Osalejaile anti lihtsad instruktsioonid: lülitada välja mobiiltelefonid; kel prillid, neil paluti need eest võtta; kel kõrvarõngad, neil paluti need ära võtta.  Samuti oli eelseisva jalutuskäigu kergendamiseks soovitav jätta galeriisse maha kandekott. Seejärel paluti osalejail sulgeda silmad ja usaldada end grupi professionaalide hoolde. Ning tunni-pooleteisene avastusretk võis alata. Grupi viis liiget kandsid hoolt osalejate eest, talutades seotud silmadega osalejaid läbi Tartu linnasüdame põnevate kohtade. Nende kohtade kaardistamisega oli grupp tegelenud intensiivselt juba mõned päevad enne. Linnahelide kontsert viis kuulajad seansi kellaajast olenevalt linna mitmetesse aktiivsuspunktidesse. Igal jalutuskäigul oli alati üks pikem peatuspunkt, kus siis pimekuulajad pinkidele istuma pandi, mõnusalt tekkidesse mähiti ja neile läbiviijate poolt heliturvalised klapid pähe pandi, mis linnahelisid kaugendasid ja summutasid. Samal ajal said grupi liikmed vabad käed, et tegeleda helide tekitamise ja manipuleerimisega kord kaugemal karjudes, kord otse kuulajate kõrval sosistades, kord osalejaid kaasaskantavatest valjuhäälditest ja diktofonidest salvestatud helidega üle külvates. Äärmiselt mõistatuslik oli kogu tegevust linnaruumis pealtvaatajana jälgida. Kontserdil osalejad jätsid kui ravialuste, uneskõndijate, transis olejate, teispoolsuses viibijate, pimedate jne mulje.  Pealtvaatajad olid linnatänavail jalutavad inimesed, lapsed, hängivad teismelised, kaubanduskeskuste töötajad.  Turvamehed, kes  kontserdi esimestel päevadel kummalisi unesjalutajaid ehk tähelegi ei pannud, hakkasid kontserdi kolmandal päeval juba märgatavaid ärevusemärke ilmutama ja närviliselt kuhugi helistama. Pealtvaatajate reaktsioonidki olid erinevad. Lapsevanemad ja pisipõnnid mänguväljakul (kus oli kontserdi sõlmpunkt) jälgisid toimuvat uudishimuga, teismelised alguses mõnitasid ja üritasid toimuvasse sekkuda. Aktsioonis osalejad usaldasid end aga pimesilmi Ici Même’i juhtide hoolde, mõtestati uutmoodi linna geograafilist  ruumi, avastati sotsiaalseid ruume, juba olemas ja äsja leitud tuttavate võrgustikke.

     

    Manipulatsioon

     

    Linnahelide kontserdil osaledes tekkis küsimus, kes keda juhib?, kas keegi üldse juhib, mida üldse saab juhtida, kas ma lasen ennast juhtida. Tegu oli nii nägijast juhi kui pimeda juhitava vastastikuse delikaatse, füüsilisel kontaktil põhineva vastastikuse juhtimisega. Manipulatsioon ongi praegu Ici-Même’i huviorbiidis, sest grupp tegeleb ka ühe teise, küll alles katsejärgus manipulatsiooniprojektiga. Projekt  “Cinéma radioguidé” kujutab endast hoopis agressiivsemat ja ebaisikulisemat manipulatsiooni: osalejaile (sageli kuni 80 inimest) jagatakse välja kaasaskantavad raadiod ja seejärel hakatakse neid avaliku raadiokanali kaudu juhtima. Tulemuseks on suur massiline linnaruumi dramatiseering, kus asjasse pühendamatu ei saa aru, mis toimub iseenesest  ja milline tegevus on juhitud grupi jumalike häälte poolt. “Manipulatsioon” ja “instrumentalisatsioon” on liikmetele olulised märksõnad. Asutaja Corinne Pontier sõnul on Prantsusmaal (ja mitte ainult) levimas nõudlus ühiskonna ja selle probleemgruppidega suhestuvate kunstiprojektide (public art) järele. Kahjuks üsna sageli teostavad kunstnikud oma projekte ühepoolselt, kasutavad kohalikke olusid ja elanikke oma loomingus ära, ise tegelikult neile inimestele/ühiskonnale midagi vastu andmata. Kas ühiskonna probleemidest rääkida üritav, agressiivne, protesteeriv kunst “valges kuubis”  üldse kuidagi jõuab tagasi sinna, kust ta alguse sai?

     

  • Näitus Nõukogude propagandafoto pressis 1944-1985 KGB kongide muuseumis

    Kaari Siemer

    KGB kongide muuseumis (Tartu Riia 15b) on avatud Eesti Filmiarhiivi koostatud näitus „Nõukogude propagandafoto pressis 1944-1985″, kuraator Aigi Bremse.

    Eksponeeritav materjal hõlmab aega alates Nõukogude vägede sissetungist Eestisse jaanuaris 1944 kuni 1985. aastani, mil Nõukogude Liidu juhiks sai Mihhail Gorbatšov ning algas perestroika ja glasnosti aeg.

    Näitusel on püütud pressifoto kaudu edasi anda näiteid tolleaegsest ühiskonna kõiki eluvaldkondi ja vanuserühmi puudutanud nõukogude võimu propageerimisest. Kehtiv propaganda oli silmakirjalik. Vaatamata trööstitule tegelikkusele, puudusele ja hirmuõhkkonnale maal ja linnas, näitas propaganda heroilist töölist ja kolhoositari ning õnnelikke nõukogude lapsi.  Näitusel kajastatakse ka igapäevaelu, laulupidusid, teatrit jms, mis tõid sellel keerulisel ajajärgul inimeste ellu veidigi positiivsust. 

    Näitus jääb avatuks augusti lõpuni.

  • Trikk number üks

    Evi Arujärv

     

    Eesti võimueliidi sõnumid on aegade jooksul läbinud mitmeid faase. Esimeses, laulupeo faasis pakuti ülendavat alandust (see kartulikoorte loosung). Järgnenud šokiteraapia ja ärastamise perioodil sai retoorika teljeks luuserite sõimamine ja tegijate ülistamine. Kirjutatud ja kirjutama seadusi, maksusüsteemi ja kaua kultiveeritud mentaliteeti silmas pidades on see „paradigma” au sees tänini. Et aga võimuvõitluse ja areneva kodanikuühiskonna  kontekstis ei ole seda toetav avalik retoorika kasulik, siis on luuserid ja tädi Maalid poliitikute kõnepruugist tasapisi kadunud ja kriisieelset aega täitis lopsakas populism koos paradiisitõotustega. Täna oleme tagasi alguspunktis ja inimesi mobiliseeritakse taas ülendava alandusega.

    Sõnumeid lähemalt uurides paistab läbi poliitilise demagoogia osavaim trikk: inimeste lollitamine, kasutades virtuoosseid hüppeid ühest mõisteruumist, ühest elumaailmast teise. Milles see seisneb? Nagu teada, on  inimolemist hõlmav teadmiste ja kujutluste kogum suhteliselt fragmentaarne, koosnedes suletud „elumaailmadest”, milles kehtib oma sõnavara ja paberile, mälusse või geenidesse kirjutatud reeglistik. Tähtsaimad on bioloogiline, sotsiaalne ja eksistentsiaalne elumaailm. Esimeses valitseb isikliku, teises kollektiivse ellujäämise imperatiiv, kolmandas fatalism ehk alandlikkus surma palge ees, aga ka puhas olemisrõõm. Bioloogilises eluvõitluses ja surma palge ees ei ole inimesel valikut, see on joovastav kui karm „pärismaailm”. Seevastu kollektiivse  eksistentsi mõtestamine (sinna kuulub ka kultuur) on alati utoopilise iseloomuga, kirjeldab ideaalset, altruismil põhinevat süsteemi, mis ideaalses vormis iialgi teoks ei saa. Ja ometi on kollektiivsed utoopiad inimeksistentsi ainus mõeldav mõte. Ka seepärast, et muus vallas valikuvabadus puudub. Aga eelkõige kui katse ületada bioloogilist nüridust ja saatuse vääramatust, selleks et anda olemasolemisele kaunim ja valutum vorm. Selles mõttes võiks poliitikat pidada maailma kõige üllamaks tegevusvaldkonnaks. 

    Aga tagasi sõnumite juurde. Asja tuum on selles, et ühe inimliku elumaailma reeglid teises ei kehti. Kui vastandada üks maailm teisele, on võimalik see mõtteliselt purustada või seda naeruvääristada. Selline süvitsi minev purustamine ja tühistamine on olnud postmodernse mõtteviisi teljeks. See on ka tänase poliittehnoloogia meetod number üks. Kuulutades, et õnn ei peitu rahas, tõmbab poliitik selga kirikuõpetaja kuue ja kõneleb Jumala ehk eksistentsiaalse tõe positsioonilt. Ülistades tegijaid, küsimata meetodite järele, ja alandades luusereid,  küsimata põhjuste järele, kinnistab kõneleja džungliseadustel põhinevat mentaliteeti. Ning vastupidi: küsimusega „mida sina oled teinud isamaa heaks?” surub heaolus mõnulev võimueliit esmaste eluvajaduste rahuldamisega kimpus kodaniku näoli kollektiivse patriotismi moldi – seda ka juhul, kui „headel aegadel” on kultiveeritud džungliseadusi. Tegelikult, arvesse võttes üleilmse kriisisõnumi seda osa, mis teeb nähtavaks eliidi sõnumite ja sotsiaalse usalduse fataalse rolli, vääriks sõnumitega trikitamine  karme meetmeid. Täna peaks kuulutama kuritegelikuks kõik poliitilised ja kommertsiaalsed tõevabrikud, kõik erakonna- ja reklaamikontorid ning kehtestama ranged karistused sõnumitoojatele, kes küüniliselt tallavad inimliku hirmu ja mõnu pedaalidel, ähvardades põrguga ja peibutades paradiisiga, pakkudes ohverdumise ülevust ja Kõigevägevama teeneid eluprobleemide lahendamisel. Sest poliitiku ainus kohustus ja õigus on maapealse utoopia ehitamine tões ja vaimus ning kõikide inimeste hüvanguks. Selle tasuks on raha ja armastus, vihkamine  ja andeksand eksimuste puhul. Saatuse, Looduse või Surma selja taha pugejad on volituseta valemängijad, kes tuleks halastamatult minema kihutada.

  • „Ruja” – uue ajastu algus eesti muusikateatris

    Tui Hirv, P? Ragnar P?son (Island)

    Ruja tõi raudse eesriide taha läänes juba ammu tuntud võtteid ja rakendas need tööle algupärase eesti muusika teenistusse. Pinnuks ametkondade silmas olid nii muusika sobimatus nõukogude ähmase proletaarse koodeksiga kui tekstide mässumeelsus, mis oli täiesti ilmne, kuid nii peen, et millegi taha ei olnud lausa kinni hakata. Juhan Viiding, Ott Arder ja teised luuletajad olid sama olulised ansambli liikmed kui muusikud ise.

    Ruja tegevusajal ei pidanud raudne eesriie enam nii hästi sooja, mis puutus muusika levikusse läänest itta. Ilmselgelt mängis Ruja 70ndatel tollele ajale tüüpilist rock’i ja 80ndatel niisamuti, aga nad ei kõlanud täpselt nagu lääne bändid. Nad olid kõik väga head muusikud ja teatav teatraalsus ilmestas kogu nende tegevust.

    Nende (vähemalt 70ndate) muusika oli kõikide parameetrite järgi väga kvaliteetne. Kohati meenutasid nad Queeni, Deep Purple’it ja Led Zeppelini. Ruja muusikas peegeldub ajastu meelsus, see levis läbi õhu ka sinna, kuhu poleks tohtinud. Ruja kõlab kuidagi puhtalt, neil ei olnud plaadipoode ja vaba juurdepääsu kõigele, mis läänes välja anti, nii et nad ei saanudki kõlada kopeeritult. Nende muusikas on teatavat süütust ja vooruslikkust, nagu on võimalik ainult neil, kes ei saa liiga palju välismõjusid.

    Lavastaja Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ütlevad kavaraamatus, et tegelaste prototüüpe on käsitletud üsna vabalt, et leida mingigi kesktee asjaosaliste risti vastupidiste mälestuste vahel ja paigutada sündmused ja nähtused ühtsesse pilti. Käsitletud on väga pikki ajaperioode, liigne olekski oodata mingit narratiivi. Oma fragmentaarsuses, sketšlikkuses kannab idee väga hästi. Lavastusest ei lahkunud hetkekski teatav bulgakovlik irve, mille vahepeal näidati ka olemuselt traagilisi aspekte. See on muidugi turvaline ja toimiv filter, aga vahepeal tekkis mõte: kas me ei saaks korrakski tõsised olla? Kogu aeg ei pea olema naljakas, et muljet avaldada, Ruja muusika on nii siiras, et suudab pinget ülal hoida ka ilma sunnitud naljadeta.

    Väga peenelt oli segatud vana ja uut materjali. Peenelt tabati tolle aja telesaadete ülepateetilist plärabarokset maneeri. Hämmastav, kui sarnased olid Ruja tegelikud liikmed noorte näitlejatega! Lähiminevik on muidugi tänuväärne materjal ka. Võib ainult aimata, kui palju inspireerivaid tänuväärseid tunde veetsid autorid ETV arhiivis ja asjaosaliste mälestusi kuulates ja kui palju pidi materjali selleks kärpima, et lugu kokku saaks. Kui tükk järgmine suvi jälle välja tuleb, siis tuleks väikesed väljajätted tervikule ainult kasuks.

    Detailide täpsus sarnanes mängufilmiga: ka kraam sahtlites oli autentne, rääkimata keeduvorstist, mida kallimaga köögilaua taga söödi, kohviveskist, transistorraadiost… Aga kui meile seda lava peal näidatakse, on ta korraga vaimukas ja teatud mõttes sama ühendav kui laulupidu paar päeva varem.

    Lavastuse tehniline lahendus oli väga leidlik. Kaamerate ja näitlejate integratsioon ning kaadrid tegelikult aset leidnud sündmustest ja telesaadetest paigutas tüki kuhugi teatri, kino, muusikali ja dokumentaalfilmi vahele. Ekraan oma arhailiste värvidega oli kogu aeg pisut retro. Lava oli ebatraditsiooniline, aga võimas: kõndimistasapinnal Mustamäe korter, selle kohal päevavalguslampidega ümbritsetud autokino, kust Maarja Pärsimi oskuslikul videopuldist juhtimisel ei läinud ka mitmekümne meetri peale kaotsi ükski detail sellest, mis laval parasjagu toimus. Ene-Liis Semperi videokunstniku taust tuleb kõnealuses tükis vägagi kasuks. Tema muusikalavastuste ritta, kus juba on Tüüri-Bertmani „Wallenberg” (kus vene teema samuti esile kerkib), sai väga värvikas ja hea töö. Tore on see, et ta ju ise mäletab veel kõiki neid asju, ajastu detaile ei ole tal vaja raamatust järele vaadata. Loodame väga, et lavastusest tehakse DVD – see on juba iseenesest pooleldi film ja visuaalselt nii peen.

    Muusika oli suurepäraselt esitatud, eriti kihvt oli see, et lava taga mängis päris bänd ja midagi ei olnud salvestatud. Põnev oleks teada, kuidas lavatagust sünkroniseeriti; kohati oli ähmane, millal näitlejad mängisid ise ja millal mitte. Vana hea teatrimüstika on tagasi: liiga täpselt ei ole vaja teada, kuidas miski on saavutatud, see ainult rikub elamust. Kui millegi kallal nuriseda – kui laval tükk aega midagi ei toimu, siis saab lavastusest kontsert. Tasakaal lugude valikus oli hilisemate kasuks, millest on kahju, sest neis domineeriv ühiskonnakriitika ammendab ennast rutem kui progeperioodi filosoofilisus.

    Näitlejate ansambli tuumik: Sergo Vares Alenderina, Priit Võigemast Rannapina ja Risto Kübar Nõgistona olid nii tabavad, et võttis hinge kinni. Palju oli episoodilisi rolle. Ragne Pekarev, Eva Klemets ja Laura Peterson olid hea absurditunnetusega pikakoivalised groupie’d. Nad tundsid ennast Ruja poiste juures nagu kalad vees. Moskva baabadena olid nad mõnuga värvitud, suitsetasid palju ja sõid kalamarja supilusikaga. Kõige ilusam stseen oli aga esimese vaatuse lõpus, kus peo käigus leiab aset etüüd teemal „vesi”. Soundtrack’iks „Teisel pool vett”, on bänd ja tüdrukud valgunud vannituppa, vesi voolab üle katmata rindade, keeled siuglevad üles mööda kõhetuid kehi… Alenderi pruuti mängis kindla käega koketne-raevukas Evelin Pang. Ainsad professionaalsed lauljad olid kalkar (Tõnis Mägi) ja sekretär (Siiri Koordes). Kui Ruja-poisid uljusehoos ennast kirvega läbi tellisseina lõhkusid, istus trepi peal väga loppis olemisega Mäks ja laulis nolkidel väikese käraka eest suu üsna lukku.

    Oli ilmselge, et tegemist oli muusikuid mängivate näitlejatega. Alender oli kõige usutavam, sest ta ei pidanud pilli hoidma. Kohati tekkis võrdlus hiljuti Sõpruse kinos nähtud filmiga „Control” ansambli Joy Division elust, kuhu võeti mängima ainult muusikutaustaga näitlejad, kes olid ise suutelised muusikat filmis esitama. Tartus mängisid näitlejad mängimist väga hästi. Muidugi karikeerisid nad pisut üle, aga nii muusikali tehaksegi. Rannapi manitsustest, protestidest ja vigisemisest ansambli teiste liikmete kallal koorusid väga hästi välja Ruja muusikalised tõekspidamised, nende kõrged ideaalid, vastutustunne ja leidlikkus eestikeelse rock-muusika loojatena.

    Meile (eriti Islandi poolele meist) avas tükk täiesti uue valdkonna Eesti ajaloos ja nõukogude kultuuripoliitikas. Muusika on kõikidele rahvastele sõnadetagi mõistetav, aga kogu lugu tsensuuri ja rahvavaenlusega on islandi muusikule nii võõras, et seda peab selgitama. Kui seda tükki näidataks välismaal, peaks eelnema pikem tutvustav saade või dokumentaalfilm. Meie siin kõik mäletame, aga väljas polnud aimugi, mis toimus. Seal räägitakse nõukogude tegelikkusest väga selektiivselt. Mingi võrdlusmoment tekkis „Sigade revolutsiooni” ja „Georgi” muusikaliga, seal näidati seda samamoodi läbi kõverpeegli. Tundub, et see on praegu, viimastel aastatel eesti mõtteruumis läbiv teema. Eestlased teevad endale ja oma ajaloole nagu psühhoanalüüsi. Nad suudavad Eestis vaadata sellele ajale tagasi ja naerda teatud piirini – distants on nüüd piisav.

     

     

Sirp