Toeta
Otsi

feminism

  • Igal arhitektil oma roll, vastutus ja staatus

    ?ar Mark

    Olen väga õnnelik, et mulle on usaldatud see ametipost. See on avanud maailma hoopis teisest vaatenurgast: maailm on avaram presidentide, ministrite, suurte ülemuste, väiklaste ülemuste, heade, mõnikord võib-olla ka pisut halbade inimeste poolest. Avardunud poliitikute ja poliitika mõttes. Ainus asi, mis on mind sealjuures närvišokist hoidnud, on tõdemus, et maailm on nagu avar loomaaed. Ega siis uss ja kährik ei ole sellepärast pahad, et nad on uss ja kährik. Maailmas on neid kõiki vaja.

     See, et maailm on loomaaed, ei ole üldse väga humaanne mõte. Ma ei ole sellega rahul. Mind rahustab aga see, et juba Vanas Hiinas jagati inimtüübid loomadeks: üks on rohkem lõvi kui teised ja siga on tark loom. Ise olen ahv. Lõpuks taandub küsimus sellele, et igal loomal oleks oma roll ja koht selles looduse ringkäigus.

    Igatahes olen selle ja paljude muude asjade tulemusel hakanud mõtlema, mis loom on arhitekt. Mis on arhitekti roll Eestis? Usun, et riik jõuab selleni, et seadustab juba ammuse tõe, et maju võiks üldjuhul projekteerida ikka spetsialistid. Ilmselt saame korda ka kvaliteetse ehitamise standardid, normistikud ja kõik head tavad, seda kindlasti tänu Euroopa Liidule. Kindlasti lähevad paljud regulatsioonid ja bürokraatlikud võtted ka üle piiri.

    Siiani on aga lahtine ja ilmselt ka jääb lahtiseks, kas arhitekt on kunstnik või praktiliste teadmiste valdaja. Kui küsida, mida arvavad kliendid, siis ka nemad on segaduses. Osa neist soovib tellida kunsti ja teised pragmaatilisi ehitusprojekti tööjooniseid. Põhiliselt soovib tellija selgust. Kas me saame seda neile pakkuda? See hoiaks ära hulga rahulolematust. Selleks, et ei tekiks vastuolu, et klient tellib endale kuiva arhitektuurse tööjoonise, aga saab kunsti, või tellib kunsti, aga saab hoopis odavad tööjoonised.

    Meil kui arhitektidel on tähtis roll öelda ühiskonnale, kes me oleme. Meid on nii vähe, et ainus võimalus selleks oleks iga arhitekti osalus: seisukoht peab olema, ei tohi jääda ujuma teenimisvõimaluste meres. Siit jõuab välja tõdemuseni, et maailma eri riikides on  arhitekti rolli  mitmeti käsitletud. Mõnes riigis pole arhitekt üksnes projektijuht, vaid vastutab ka ehituse valmimise eest ehitusplatsil, ehituse kogu raha käib arhitekti käest läbi. See on riigipoolne sund, et tagada jätkuvalt ehituse kvaliteeti.

    Teisel juhul, julgen öelda, on arhitekt taandatud/ülendatud kunstnikuks, kuidas võtta. Kunsti tuleks siinjuures mõista kui vaimset ja füüsilist vabadust. Igal juhul ei vastuta arhitekt ehitusprotsessi eest, teeb oma joonise ja talle öeldakse, et ära nüüd rohkem sega, nüüd hakkab üks tõsine tegevus. Kui ehituse käigus tehakse muutusi vastavalt elu nõuetele, siis arhitekt ei tohiks sekkuda, sest temal pole piisavalt pädevaid juriidilisi lepinguid, vastutuskindlustust ja käivet. Kunstnik on nõrk ja teda ei tohi päris elul traumeerida lasta.

    Nende rollide vahel  kõigutakse liiga suure amplituudiga. Peaksime suutma kutsetunnistuse, heade võistlustavade ja  muu tegevusega selgeks teha, mis rollis arhitekt on. Ükski neist rollidest pole iseenesest halb. Eksisteeribki arhitekte-kunstnikke, kes viivad edasi suurt mõtet, toetudes mõtlemisvabadusele. On arhitekte, kes seisavad kollektiivse projekteerimise eest ja võtavad kohati kolossaalse vastutuse. On kohaliku omavalitsuse töötajad, kes vastutavad omavalitsuse ehk avalike huvide kaitsmise eest; on ka akadeemilisi töötajaid, kes vastutavad akadeemilise sõnumi eest, mõnes mõttes jälgides kõrvalt seda segast maailma.

    On ülioluline, et nad kõik oleksid olemas ja tõsiselt oma tööga hõivatud; et nad mõnes mõttes isegi vastanduksid. On oluline, et nad ise mõistaksid, mis positsioonis nad on. Ei saa olla kõigis positsioonides ühekorraga. Tundub, et seda ei mõista ei tellijad ega ühiskond. Detailplaneering toimib hoopis kolmandat moodi.  Väga raskelt tuleb siiani mõistmine, et omavalitsus peaks seisma tervikliku arusaamise eest.

    Arhitektil on õigus projekteerida kliendile kõike, mida temalt tellitakse. See on mäng, mis tuleb läbi mängida, enne kui otsustada tulemuse üle. Räägitakse palju kohustusest, et arhitekt peab kinni pidama planeeringutest, seadustest, muinsuskaitsest jne. Selliste piirangutega suletakse ta kitsasse karpi, kus looming on välistatud. Selle tulemusel jääb läbi mängimata terve hulk võimalusi ja vaimses plaanis potentsiaalselt suuri mänge. Mis tähendab seda, et kui arhitekt teeb tellijale mingi töö, ei tähenda see, et seda peab automaatselt ehitama hakkama. Ühiskonnas peab olema välja töötatud meetod, mille abil saab hinnata, kas projekti on ikka võimalik realiseerida.

    Projekte läbi mängides ei häiri arhitekt kellegi huve. Mul ei ole valmislahendusi, kuidas peaks seda korraldama, kuid arhitektide liidu esimehena olen sunnitud sellega tegelema. Kõlgun etteheidete ja kiituste vahel. Et positsioneerida, selgitada ja ka ise mõista. Mõnikord olen selgitamiseks kasutanud juristide abi, sest on nii prokurörid kui kaitsjad; et tekiks võimalus tõe väljumiseks nähtamatust tsoonist.

    Praegu peab meie noores sootsiumis ennekõike kuidagimoodi teadvustama arhitektirolle, jõudma välja seadusandlusesse, kultuuriministeeriumi arhitektuurikomisjonini. Siit jõuame teise olulise punktini – kultuuriministeeriumi juurde loodud nõunikukohani. Koht, mis on loodud endise ministri  poolt või vaatamata talle. Kuna tegemist on uue töökohaga ministeeriumi juures, siis pole veel päris selge, millega nõunik tegeleb, mida vedama hakkab, mida peab tegema ja mis rollis on kultuuriministeerium arhitektuuriküsimuste otsustamisel.

    Kas see päädib riigiarhitektiga või jõuab mingi muu institutsioonini? Kas kasvab arhitektuuriga tegelevate ametnike arv kultuuri- või mõnes teises ministeeriumis või ei laiene ega toimu miskit? Praegu on ta riigis üksi ja peab suutma koordineerida ja mõjutada mitmete ministeeriumide alluvusse jäävat tööd, mis on arhitektide seisukohalt kriitiline. Need küsimused on kindlasti õhus ka järgmistel aastatel. Loodan, et viie aasta jooksul saab selgeks, kuidas poliitikat paremini ajada. Ikka selleks, et töist tegemist ja võimu rakendumist tasakaalustada.

    Et arhitektide liit oleks loomevõimeline, tuleks sinna haarata võimalikult palju uusi liikmeid, ka noori. Siiani ei ole juhatus peale käinud, pole helistanud, e-kirju saatnud, et liikmeid juurde saada. Arhitektide liitu astumine ei tähenda automaatselt kutsetunnistuse omandamist, nagu see oli kunagi varem. Praegu peaks liitu kuulumine tähendama seda, et arhitekt hindab samu väärtusi, mida tema kolleegid ja tegutseb arhitektina. Kutsetunnistuse võib saada ka arhitektide liitu kuulumata.

    Õhku on tõusnud ja jäänud ka arhitektuurikeskuse teema. Keskus, kus antaks koostöös mitmete organisatsioonidega arhitektuurialast koolitust, korraldataks näitusi, üritusi. Kui rääkida kultuuriministeeriumi ja ka teiste rahastajatega, siis nad on nõus toetama erialaliitudest väljapoole jäävaid projekte. Erialaliite, kes võiksid kõige otstarbekamalt riigile teenuseid pakkuda, et korraldada oma valdkonna tegevust, on palju, kuid kahjuks on nad rahastamisest välja jäetud. Kuid Eestis võiks kasutada teiste väikerahvaste juures kasutatud mudelit. Šotimaal, Hollandis, Taanis ja Soomes  tegutsevad sellised keskused.

    Praegu võib Eestis näha nelja tüüpi arhitektuuriasutusi. On keskus, mis tegeleb ürituste, koolitamiste, näituste, omavalituse toetamise, laste ja noortega jne. On arhitektuurimuuseum, mis tegeleb arhitektuuriajaloo ja museaalsete väärtustega. On kutseharidusasutused, kus õpetatakse ametit. Ja on arhitektide liit, kus tegeldakse oma liikmetega. Uue keskuse loomisega liidu tähendus väheneks või õigemini saaks liit kontsentreeruda oma liikmete vajadustele. Oluline on diversiteet, mis tagaks värskuse ja dialoogi.

    Lõpuks ei pääse ka meediast. Praeguse seisuga on arhitektide liit pidanud pidevalt just me
    edias oma seisukohti välja ütlema. Kas see on arhitektide liidu roll? Kuid elame meediaajastul ning avalik meedia on sageli ainus võimalus, et ennast ühiskonnas kuidagigi nähtavaks ja kuuldavaks teha.  Kas arhitektide liit peab nii palju arhitektuuri/ehituspoliitikasse sekkuma? Ikka kostub, et arhitektide liit peaks teisiti käituma. Arhitektide liidu juhtkond saab tõstatada probleeme, kui see on olnud liikmete soov, kui küsimused on õhus olnud. Mida aktiivsemad on liikmed, seda tugevam on liit.

     

    (Artikkel põhineb Eesti Arhitektide Liidu üldkogu ettekandel.)

  • Eesti Rahva Muuseum ootab udmurdi õhtule

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseum näitusemajas toimub 31. jaanuaril kell 18 udmurdi kultuurile pühendatud hõimuõhtu ja tähistatakse udmurdi rahvuskirjaniku Kuzebai Gerdi 115. sünniaastapäeva.

    MTÜ Fenno-Ugria Asutus korraldab juba mitmendat aasta koos Eestis tegutsevate soome-ugri seltsidega hõimuõhtute sarja, mille eesmärgiks on tutvustada soome-ugri rahvaid, nende muusikat ja rahvatantse.

    Üles astuvad Baškortostanist  Eestisse saabunud rahvalaulikud ja -tantsijad Aljona Timerhanova ja Alfira Kamaltdinova, kes on pärit Kaama jõe paremkaldal elavate udmurtide seast. Neiud tunnevad hästi Kaama-taguste udmurtide traditsioone ja omapära. Nad esitavad kohalikku rahvakalendri tähtpäevadega seotud ning perekondlik-olmelist laulu- ja tantsufolkloori. Baškortostani udmurdid elavad tihedas kontaktis kohalike turgi rahvastega ning nende meloodilistes ja saladuslikes lauludes on segunenud udmurdi, baškiiri ja tatari motiivid.

    Kuzebai Gerdi seostest eesti kultuuritegelastega räägib Eesti Rahva Muuseumi teadur Svetlana Karm. Näha saab ka lühifilmi Kaama-taguste udmurtide loodususundist, mida kommenteerib folklorist Nikolai Anissimov.

    Hõimuõhtut toetab Hõimurahvaste Programm.

    Üritus on osalejatele tasuta.

  • Ratsateenistuskohustusest ehk Seisuste revisjon 2009

    Kaarel Tarand

    Ja paljusid teisigi, keda üle pärilike seisuspiiride ühendab ülikool. Tingimus on siin lihtne: literaadiseisuse au hoidmise tingimus on sotsiaalne aktiivsus, pidev valmisolek ühiskonda muuta ja parandada; tegutseda valgustuslikus vaimus, jagada oma teadmisi mittetulunduslikul viisil; propageerida uut, mitte aegunut (teiste vana). Kultuurrahva haritlaskonna vaimset  palet ei tohiks iseloomustada teiste rahvaste second hand’i edukas kasutamine ja sellega veel ka uhkustamine. Kui näiteks muutunud majanduskeskkonnaga kohanemiseks on ainus nõu, et teeme nii nagu soomlased 20 aastat tagasi, siis on see kehv nõu, mitte literaadinõu. Soomlased ju toona ei öelnud endale, et teeme nagu rootslased 1960ndatel, vaid mõtlesid ise välja omanäolise ja ainukordse plaani just Soomes ja oma lama’st ülesaamiseks.

    Töö või teenistus

    Vastavalt võimete kasvule võtsid eestlased literaadiseisuse järel viimasena üle ka aadliseisuse ülesanded ja kohustused, milleks teadupärast oli maa ja selle rahva teenimine auasjana, teiste sõnadega avalik võim, nii tsiviil- kui ka militaarteenistus (seda finantseeriti talupoegade maksustamisõiguse kaudu). Valitsemisülesande täitmine äratab rahvahulkades siiamaani kõige enam nurinat, mõistmatust ja põhjendamatuid kahtlusi (justkui saaks avaliku võimu teostamine seaduse alusel kuidagi olla „rahva huvide” vastane). Aga tõepoolest pole avalik teenistus ju enam au-, vaid palgatöö. Kes see ikka ütleb, et käib teenistuses, käiakse tööl, ja see nüansivahe kõnekeeles annab  märku tõsiasjast, et aadliseisuse ülesannetesse pole eestlased veel tänase päevani õieti kasvada suutnud. Pealegi, tööl käiakse mitte keisrit/maad/õiguskorda teenimas, vaid raha teenimas. Ja see on juba midagi enamat kui nüansivahe. Maa teenimine tähendab iseendast millegi andmist ja sellega kaasnev tasu on maa ja rahva heaolu. Raha teenimine aga tähendab oma saamahimu rahuldamist. Üks on hingeline, teine kaubanduslik suhe.

    Eelnevast ei tohi järeldada, nagu arvaksin ma, et tänapäeva avalik teenistus peaks tasuta funktsioneerima. Ei olnud see ka seisusliku korra ajal nii, rahapalk tuli aga maksustamisõigusena  kaudselt. Rahas mõõdetavad töösuhted peavad kahtlemata edasi kestma, aga aule, truudusele ja seisuseuhkusele tuginevad arusaamad peaksid teenistussuhetesse tagasi tulema. Siiamaani pole nad saanud tulla. Vastupidine olekski imelik, sest eks ka pärast iseseisvuse taastamist on seisusteta ühiskonna retoorika Eesti elus domineerinud, keegi pole tohtinud kellestki parem olla ja vähimadki mõistuspärase elitarismi ilmingud on kohe kõva kisakoori hukkamõistu osaks saanud. Kui palju on maha kistud ideed üldhariduskoolide ülemastmes vabalt spetsialiseeruda, arendada välja nn eliitkoole? Alles  praegu on ühiskonnas saanud eluõiguse ka mõte, et kõigile kõva põranda jalge alla ehitamine on vältimatu, kuid see ei tähenda, et keskmise järgi peaks ehitama ka lae, mis andekate kasvamist enneaegu takistama hakkab.

    Keskklassi õnn, teiste õnnetus

    Keskmiste näitajate jumaldamine on viinud meile märkamatult keskpärasuse soosimiseni. Juba aastaid peaks igaühe õnn reklaamtekstide järgi seisnema pääsemises arvestuslikult keskklassi liikmeks. Keskklassi huvide esindamisele pretendeerivad peaaegu kõik erakonnad. Keskklassi definitsioone ja alamliigitusi  on maailmas palju, ühisjooneks see, et mõõtu annavad ainelised komponendid. Varem määras ka haridus, ent ajal, mil bakalaureuste hulk igas aastakäigus ületab poole kõigist sündinutest, ei ole enam võimalik eristada „valgekraesid” „sinikraedest” ja seda eriti vabameelsetel Põhjamaadel, kus tegelikus elus pole kraed enam ei ametnikul ega töölisel. Nii Eestiski, kus võime väita, et kes see muu ikka keskklassi kuulub kui inimene, kellel on kinnisvara (maja, aga miks ka mitte korteriomand), auto või kaks, ta on laenuvõimeline, see tähendab, et tarbib võlgu. Kuid peaasi, et tarbib, keskklass peab ju käimas hoidma maailmamajanduse praegu tõrkuvat mootorit.

    Ajakirjast Economist sai möödunud nädalal lugeda, et kogu maailmas kuulub keskklassi juba rohkem kui kaks miljardit inimest, see tähendab, peaaegu iga kolmas maakera elanik. Jõukates Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides määratleb end keskklassina üle poole ühiskonna liikmetest. Iseenesest loogiline, et keskel on kõige rohkem inimesi. Keskklass on ühtaegu demokraatia stabiilsuse allikas, väidetakse Economistis. Lisada tuleb, et see on ka kiireid poliitilisi muutusi otsustavalt pidurdav jõud. Ja jõukas ühiskonnas, kus keskklassil on palju kaotada  (elustiil ja asjad), püüab ta instinktiivselt takistada järske muutusi, reforme ja riskivõtmist.

    Kokkuvõttes kaotab oma vaid edasipüüdlikkusena näiva alalhoidlikkuse tõttu ka keskklass, aga kuna see selgub alles hiljem, siis on ju lihtne keelduda seda uskumast. Keskklass pole uue poliitika tekkimise põhjus, vaid selle rakendamise tagajärg. Ja kuigi keskklass on kõige huvitatum haridusest, laste koolitamisest ning heaolu taastootmisest, ripub ta üsna visalt kehtiva kasvumudeli küljes. Mida ütleb keskklass, kui valgustatud peadele selgub, et vana mudeli järgi  kasv enam võimalik ei ole? Ta ütleb, et teda ei huvita, valitsejad peavad tagama keskklassi vana elustandardi kestmise, sest neil, keskmikel, on „õigustatud ootus”, nad on sellega (majanduskasvuga, palgatõusuga jne) juba arvestanud ja vastavalt laenu võtnud, lennukipiletid juba ära ostnud. Vastutus on aga ühepoolselt ainult rahvavõimu (ajutiste esindajate), mitte kodaniku jagu selles omavahelises tasakaalustamata suhtes. Kehv tehing riigile. Ja ega sellise surve all auväärselt valitseda ning ratsionaalseid otsuseid teha pole kerge.

    Ühine töö, ühine au

    Kui aga eeldada, et lakkamatud tehingud riigivõimu ja keskklassi vahel on paratamatus, siis oleks kena, kui vähemasti ühel poolel selles tehingus oleks oma aukoodeks, millest juhinduda. Keskklassil ei saa juba tema enda määratluse laialivalguvuse tõttu olla mingit aukoodeksit. Millised saaksid olla auväärsed tehingud? Parimal juhul on tehingud „pooli rahuldavad”, mitte enamat. Klassidel on ajaloos olnud küll klassiviha, aga mitte klassiau. Seisustega on kindel aukoodeks aga alati lahutamatult kaasnenud. Siim Kallas osutas 30. jaanuari Sirbis, et Eesti Kaubandus  Tööstuskoja kodulehel leidub 75 eetikakoodeksit, lisades, et selliste koodeksite olemasolu on küll hea märk, kuid kui pole ühtki menetlusjuhtumit, tekib kahtlus, kas ehk pole koodeksite kehtestamine olnud silmakirjalik. Torkab muuseas silma, et vaid üks neist viidatud koodeksitest, leivaliidu oma, on aukoodeks, muud räägivad pigem eetikast ja heast tavast, olles seega ähmasemad. Ka avaliku teenistuse seaduse lisana jõustatud avaliku teenistuse eetikakoodeks on sellevõrra kena udujutt, et selle 20 punkti alusel pole vist küll kunagi kedagi avalikust teenistusest lahkuma sunnitud. Depolitiseeritud avalik teenistus, nagu seda Eesti seadus ette näeb, on kahtlemata hea asi, kuid eetikaküsimustes ei tohiks tsiviilteenistus ja poliitiline teenistus lahutatud olla. Aukoodeks peaks neil olema ühine. Kuni pole, seni pole ka lahendust tuntud jokk-käitumise lõpetamiseks. Nimelt peab eetikakoodeksi järgi (punkt 3) ametnik järgima oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet. Kui tegemist on küll õiguspärase, kuid autu korraldusega, peab ametnik seda täitma, ning auküsimuses poliitikule väljakutset ta esitada ei saa. Olgu see näiteks. Kuigi lühike dokument, on avaliku teenistuse  eetikakoodeks vastuolusid täis ja vajaks erikäsitlust. Siinkohal on oluline, et ametnikel ja poliitikutel pole võimalik kehtiva ühise väärtussüsteemi alusel teenistust pidada. Ja pole siis ka ime, et see teenistus välja paistab kui hunnik lahendamatuid vastuolusid. Näib koguni, et ametnikud ja poliitiline võim on omavahelises leppimatus vastasseisus: üks seltskond kaitseb ametkondlikke,
    teine oma valijarühma huvisid. Ja see kõik toimuvat rahva arvelt. Olgugi et see näivus on tõest kaugel, ei tunne avaliku teenistuse apoliitilised ja poliitilised esindajad sugugi alati, et veavad sama koormat ja kannavad ühiselt vastutust.

    Aasta tagasi oli Sirbi iseseisvuspäeva päevakorras meediavõimu küsimus, sel aastal pakun arutamiseks, kuidas saada kodanikuühiskonnas avaliku teenistuse pidajad, tsiviil- ja militaarametnikud ning poliitikud senisest paremini ühe mütsi alla. Kui niikuinii tuleb ajada enamusele pahatihti raskesti arusaadavat vähemuse asja (ega 200 aastat tagasi talupojad ju ka ei tahtnud sugugi taibata, miks Adam Smithist valgustatud aadel neile pärisorjuslike koormiste asemel vaba lepingut peale surus), siis ainus viis seda tõhusalt ajada on käituda ühiste mängureeglite, aukoodeksi järgi. Seda praegu pole ja seda ei pea ka kirja  panema. Kirjutamata kokkuleppeid ongi kõige parem pidada, sest nende täitmisel ei ole võimalik formaalsustesse takerduda. Kui avalik teenistus peab oma aust kinni, küll peavad omast ka literaadid, linnakodanikud ja talupojad – maksustatavad tahavad lihtsalt oma maksude eest kaitset vastu saada, muistse korra järgi ühe ratsamehe jagu iga 15 adramaa pealt. Ei midagi enamat.

  • Lummavalt peenekoeline, kaasakiskuvalt pöörane

    M?-Matis Lill

    Eks midagi sarnaselt pulbitsevat ja samas habrast on rahvamuusikas endaski. See on ju midagi, mis oma pärimuslikust loomusest tulenevalt on paratamatult pidevas muutumises, kippudes üha rohkem tänapäeva agressiivsele globaalsele kommertskultuurile jalgu jääma. Enamiku festivalil kõlanud muusikatraditsioonide kohta võib vist õigustatult tõdeda, et me ei tea, kauaks meile neid elaval kujul antud on.

    Tundub, et ka paljud pärimusmuusikud ise on nende esindatud traditsiooni haprusest ja marginaliseerumisest teadlikud. Ja see vist annab neile tihtipeale ka mingi erilise jõu ja sära, mis parimate muusikute puhul kandub alati imepärase intensiivsusega lavalt kuulajateni.

     

    Vahetuid elamusi, introvertset intensiivsust

    Selleaastase festivali vahetumaid elamusi oli kindlasti ameerika sooloartisti Bruce Molsky kontsert. Molsky esinemises oli mingit erilist introvertset laadi vahetust ja siirust ning samas oli see kütkestavalt kaasakiskuv. Ja seda nii iiripärastes viiulilugudes kui XIX sajandi ameerika kauboilauludes. Just see viimane traditsioon oli festivalil minu suurimaid avastusi – ei oleks osanud arvata, et ameerika Metsiku Lääne vaimus sündinud laulud võivad ka eesti pärimusmuusika kontekstis nii palju seoseid tekitada. Eelkõige meie karjaselauludega, kus tihtipeale esineb seesama veidi nukker ja melanhoolne alatoon.

    Mõjusat introvertset intensiivsust pakkus ka põhjanaabrite kollektiiv Helsinki Mandoliners. Nende etteaste oli parimaid skandinaavia pärimusmuusika esitustraditsioone järgides lihvitud, tehniliselt kõrgetasemeline ja koosmänguliselt läbi töötatud.

    Ka norra Majorstuen pakkus väga viimistletud esitust – seadetest ja koosmängust kuni lavalise liikumiseni välja. Erinevalt soomlastest oli norrakate mängus ja esinemises aga ka arvestatavas annuses metsikust ja hullust.

     

    Vahemeremaade traditsioone sünteesiv iisraeli duo

    Festivali ilmselt kõige kõrgetasemelisemat kõlakultuuri ja suurimat nüansirikkust pakkus aga vahemeremaade traditsioone sünteesiv iisraeli duo Toy Vivo, kelle muusikas ühinesid hämmastava elegantsi ja kergusega araabia klassikaline muusika, flamenco kui ka muidugi juutide enda rikkalik muusikapärand. Nende öine kontsert Kaevumäel oli päris suur üllatus: seda seetõttu, et festivali suured vabaõhulavad tavaliselt nii peenekoelist ja meditatiivset muusikat ei paku. Seekord aga kõlas siin muusika, mis – solisti pajatatud legendi vaimus – naeris, nuttis ja uinutas. See öise tähistaeva all kulgenud kontsert oli kindlasti üks festivali kaunimaid ja lummavamaid elamusi.

    Peenekoelisi vabaõhukontserte oli festivalil aga veelgi. Ka hispaania kitarrivirtuoos Paco Serrano viimistletud, tehniliselt nõudlik ja kõlaliselt nüansseeritud flamenco-kontsert pakkus väga kirka ja vahetu elamuse.

    Ereda vabaõhukontserdi andis ka Trio Solnõško Venemaalt. Nende muusikas said kokku väga eriilmelised muusikalised lätted popmuusikast folgini, kusjuures kõik see kulges üsna maitsekas jazzilikus võtmes. Poleks osanud arvatagi, et balalaikast võib nii erinevaid kõlavärve välja võluda!

     

    Mustlasmuusika – metsikust ja pöörasust

    Festivali kaasakiskuvamaid elamusi oli kindlasti ungari mustlaste ansambel Parno Grazt, kelle esinemine oli mustlasmuusika parimaid traditsioone järgides tulvil metsikust ja pöörasust. Siin oli päris palju tuttavat ka eelmise aasta Besh-O-Dromi kontserdilt – muu hulgas see kummaline hakitud silpidega, veidi räppi meenutav kõnelaulu-improvisatsioon. Kindlasti oli kontserdil päris palju äratundmisrõõmu nii palade kui meeleolu poolest Emir Kusturica filmide austajatele. Pole vist imestada, et Kusturica on sellest lättest nii palju ammutanud; mustlaskultuuris on mingit eripäraselt efektset teatraalsust, mis mõjub oma ehedas hulluses nii laval kui filmilinal hüpnootiliselt ja haaravalt. Kuuldavasti olevat legendaarne linateos „Must kass, valge kass” olnud planeeritud algselt hoopis dokumentaalfilmina…

    Üsna suure pettumuse valmistas seekord aga taani duo Haugaard ja Høirup, kelle kontserdist ma 2002. aastal saadud võimsa elamuse põhjal ootasin väga palju. Ei tea, mis nendega vahepeal juhtunud on – kunagise nakkava metsikuse asemel pakkus ansambel seekord korralikku keskpärasust.

    Vanade elamustega läks kahjuks vastuollu ka folgi ühe vanema ja regulaarsema külalise, gruusia ansambli Thbilisi kontsert. Ma ei saa aru, miks oli vaja nendele lavale lisaks tuua tantsu lindimuusika saatel. Tulemus mõjus paraku üsna tühja lava-show’na, kuhu tõi aeg-ajalt küll eredamaid hetki sisse ansambli esinemine, ent mis sellegipoolest mõjus lõppkokkuvõttes nõukogudeaegse rahvaste sõprust ülistava tühja estraadiprogrammina. Ma arvan, et Viljandi publik ja festival väärib kindlasti palju paremat; seda enam, et Thbilisil on, mida pakkuda…

     

    Gjangstal oli ehedust ja haaravust

    Kuuldud eesti artistidest valmistas meeldiva üllatuse valdavalt näppepillidest koosnev Gjangsta-nimeline rühmitus. Nende esinemises oli üksjagu värskust, ehedust ja haaravust. Loodetavasti on noortel mängijatel tahtmist ja motivatsiooni piisava pühendumusega edasi tegutseda ja see praegune uudsuse jõud ei haju ajapikku selle tulemusena, et mängijad killustavad ennast igasuguste projektide vahel. Eestis kipub see – ja mitte ainult pärimusmuusikas – paraku üsna tavaline asjade käik olema.

    Pühendumine ja süvenemine on kindlasti raskem ja vähemalt esialgu majanduslikult kindlasti mitte tulusam tee, aga kui tahta kuhugi jõuda, siis pikemas perspektiivis ei ole sellele alternatiivi. Kokkuklopsitud projektansamblid ei saavuta kunagi sellist haaravust kui pikka aega ühte asja süvenenud muusikute mäng. Seda näitas hästi ka tänavune festival ja selle parimad elamused.

     

     

  • Kumu, Veneetsia, rotatsioon

    Reet Varblane

    Kumu

     

    Eesti kunstimuuseumi uue hoone valmis saamine on pannud lõppeval aastal muuseumi kontekstis kunsti, kunstiajalugu üle vaatama ning ka ümber mõtestama. Kuid mitte ainult: Kumu valmimine ärgitas hoogsamalt kui kunagi varem ka kunstimuuseumi tähenduse ja rolli üle mõtlema. Kunstimuuseumi teadurid-kuraatorid olid ETV kunstisaate Aku käivitajad ja ka autorid; muuseumi oma väljaanne Agent ei piirdunud ainult oma tööde-tegemiste tutvustamisega, vaid püüdis avada ka üldisemalt kaasaja muuseumi olemust; sügisel toimusid muuseumi senises (ajutises) kodus Rüütelkonnahoones arutlused-ümarlauad-kohtumised. Ja mis peaasi: kunstimuuseum on õppinud oma tegevust veenvalt ja jõuliselt ka promoma ning ilmselt ka pole töös noore publikuga (eelkõige lastega!) muuseumil konkurenti.

    Kuid nagu Eestis kombeks, kipub iga positiivse tendentsiga kaasnema midagi negatiivset: kui ekspertnõukogu kohtumistel muuseumikuraatoritega oli vaieldamatult (ka) positiivne väljund, siis selle asemel, et oleks tekkinud kolleege vastastikku innustav-arendav-toetav diskussioon, moodustus kaks (ühildamatut) vastaspoolust – kontrollijad ning kontrollitavad. Sama võib kahjuks täheldada ka Tallinna Kunstihoone ning teistegi nõukogude suhetes töötajate, ideede elluviijatega.

     

    Rotatsioon

     

    Kumu lähenev avamine käivitas tõelise rotatsiooni: ei mäleta ühtegi aastat, kus nii paljudele vabadele kohtadele oleks järjest konkurss korraldatud. Eesti Kunstimuuseumi, arhitektuurimuuseumi, kunstiakadeemia, isegi Tartu kunstimuuseumi direktori konkurssi võis vaadata kui korralist, isegi rutiinset protseduuri, kultuuriministeeriumi kunstinõuniku, Eesti Kunstimuuseumi arendusdirektori ja Kumu direktori valimine tekitasid elevuse ning, mis veel olulisem, teiste kunstiinstitutsioonide kohtade vabanemise ning uute inimeste tööleasumisega ka nende institutsioonide ümbermõtestamise. Ja mis Eesti-suguse väikese ühiskonna ning eelkõige selle üksteisega seotud kunstielu puhul rolli mängib, see on isiklike sidemete ning nende kaudu ka sündmuste-ürituste võimalik kandumine ühe institutsiooni pädevusest teise, mis omakorda võib (loodame, et see nii ei juhtu) viia sõlmsündmuste monopoliseerimiseni, alternatiivsete (väiksemate, paindlikumate) institutsioonide tähenduse kahanemisele.

    Ja veel: kõigis institutsioonides töötab terve hulk ennastsalgavaid inimesi, näituste püstitajad, sageli lausa kaasautorid, kelleta ühtegi suurejoonelist näitust poleks ning keda kahjuks kunagi nimepidi ära ei tooda.

     

    Veneetsia biennaal ja teised festivalid

     

    Möödunud suvi oli taas Veneetsia biennaali suvi. Veneetsia kunstisuurüritus on märkamatult muutunud meie kunstielu iseenesestmõistetavaks koostisosaks: ei mingeid erilisi visklemisi ega rabelemisi, meie esindaja valimise süsteem on kindlalt paigas, konkursile saabunud projektid enam-vähem korralikult vormistatud. Ka Hanno Soansi kureeritud Mark Raidpere näitus oli kindlapeale minek: korrektselt esitatud isikliku sõnumiga kaasaja kunsti keelt valdav väljapanek. Kuid eriliseks tegi tänavuse biennaali eestlaste invasioon, nii et polegi enam vahet, kas biennaal oli Tallinnas või Veneetsias.

    Veneetsia populaarsusele vaatamata kodumaist suvist kunstisündmust see siiski ei asenda: ikka tuleb nostalgiliselt meenutada omaaegseid Saaremaa biennaale, “KanaNahka” või selle Viinistu edasiarendust. Ühtse kunstisüstita oli suvi tühi, isegi Paide tegevuskunsti festival peeti kevadel, ainus arvestatav ellujääja oli Mooste külalisstuudio.

    Suvi oli küll tühjavõitu, aga tegevuskunsti tehti endiselt aktiivselt: Pärnu gratakad vedasid kevadel Paides-Pärnus-Tallinnas-Tartus-Helsingis toimunud “Diverse Universe’i”, novembris pani ennast maksma hästi läbi mõeldud, performance’i eritahke ning arendusi käsitlev Kanuti gildi ning Tallinna Kunstihoone  ehk Priit Raua ja Anders Härmi koostööna tekkinud “Continental Breakfast: Nu performance festival Tallinn”.

     

    Veel mõned tähelepanekud

     

    Esimest korda võib kõnelda tarbekunstigaleriist, A-galerii näitusesaalist, sest seni on tarbekunsti galeriid lõpetanud õige kiiresti esinduslike või tagasihoidlikumate boutique’idena. Loodetavasti aitab tarbekunsti oma galeriid elus hoida ka uue väljanägemise saanud disaini- ja tarbekunstimuuseumi lähedus. Ka Artdepoost võib midagi arvestatavat kujuneda, iseäranis kuraatori Rael Arteli senist tegevust silmas pidades. Pärnus on ta suutnud kaks suve edukalt vastu pidada, nüüd peaks veel lisanduma Tartu linnaraamatukogu keldrisaal.

    Ning veel üks kummaline galerii, Vene saatkonna galerii, mis tegutses senini saatkondade konservatiivset traditsiooni silmas pidades, kuid suutis sel aastal hämmastada paari väga hea ideenäitusega (“Meesteta naised”).

    Disain, nii toote- kui graafiline disain on tõusuteel. Puhta kunsti heade näituste kõrval nagu Peeter Alliku, Jaan Toomiku, Jaan Elkeni, Marko Mäetamme, Kaido Ole, Maris Palgi, Kaie Luige maalinäitused, Kai Kaljo videod, Arne Maasiku ja Ly Lestbergi fotod, Neeme Külma videoinstallatsioon, Marco Laimre ja Anders Härmi kuraatoriprojektid, kui ainult mõned välja tuua, on järjest suuremat tähelepanu pälvinud disainerid. Tarmo Luisu disaini- ja tarbekunstimuuseumi näitus on üks selgemaid tõestusi ning ka Karin Laansoo äärmiselt empaatilisele noorte kunstnike raamatule “22+” andis palju kaasa Indrek Sirkeli kujundus.

    Ka Peeter Mudisti maalinäitus toimis omamoodi lakmuspaberina: sugugi mitte sellepärast, et tema looming praeguses kontekstis kuidagi eriliselt esile oleks tõusnud, vaid sellepärast, et just tema kunstist ei saa enam tavapärasel viisil kõnelda, muutunud aeg ning nõudmised panevad väga ettevaatlikult sõnu valima. Just samamoodi, nagu me ei saa enam lihtsalt niisama häid näitusi teha, vaid probleemi püstituse juures tuleb järjest tõsisemalt mõelda, keda see väljapanek võiks kõnetada, kellele mida võiks öelda.

    Ning lõpuks veel üks tendents: kõik, kes vähegi midagi teevad, on oma tööga nii hõivatud, et ületöötamise ja läbipõlemise oht pole kaugel. Ja see on midagi, millele tasub tõsiselt mõelda.

     

  • Tartu Kunstimuuseumis avatakse näitus Karin Lutsu graafikast ”Ühe lehe lugu”

    Reet Pulk-Piatkowska

    Reedel, 1. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja I korrusel uus näitus ”Karin Luts. Ühe lehe lugu”, mis tutvustab uue nurga alt  kunstniku graafikaloomingut.

    2001. aastal jõudis Tartu Kunstimuuseumi Karin Lutsu (1904-1993) pärandus. Õigemini osa pärandist, mis koosnes kunstiteostest ning kunstikirjandusest. Kokku sai muuseum üle 3000 kunstiteose, millest suurem osa on K. Lutsu enda teosed. 2004. aastal valmis näitus ning monograafiline kataloog ”Konfliktid ja pihtimused. Karin Luts 1904-1993”, kus esimest korda sai täies mahus käsitleda kunstniku nii kodus kui paguluses tehtud loomingut. Koostajate tööd hinnati 2005. aasta Kr. Raua medali ja Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemiaga.

    Kuigi nüüdseks üheksa aasta tagusel näitusel oli graafikale pühendatud peaaegu terve korrus, jäi väga palju lehti välja. Kuna kollektsioon tuli muuseumisse kunstniku kodust, olid alles ka kavandid, proovitrükid ja erinevate värvidega katsetused. Karin Lutsu omapära graafikuna seisneb selles, et ta trükkis suurema osa oma lehtedest ise. Talle oli iga uue lehe trükkimine nagu uue akvarelli tegemine. See aga tähendas, et trükitud lehed ei tulnud sugugi ühte moodi, nii nagu ostjad ja eriti galeriide omanikud olid harjunud.  Näituse algidee oli näidata vaid 2-3 konkreetset graafilist lehte nende mitmetes värvivariantides, kuid valiku käigus otsustati siiski rohkemate lehtede ja kavandite kasuks. Nüüd on võimalik  näha, kuidas kunstniku idee arenema hakkab, kuidas ta kõigepealt teeb kavandi kalkapaberile, kuidas lisab sinna juurde värvid, kuidas aegajalt loob lausa eraldi kollaažiks kujuneva kunstiteose ja viib selle siis graafikasse.  Näitusele on lipsanud mõni üksik maal, millele tehtud kavand oli aluseks ka graafilisele lehele. Samuti ei raatsitud loobuda paarist kavandist-kollaažist, millele ei leidunud vastavat graafilist lehte; tööd on enneolematult põnevad. Harva saab heita pilgu kunstniku loomingu sellisele poolele.

    Näitus ”Karin Luts. Ühe lehe lugu” jääb avatuks 7. aprillini. 7. veebruaril kell 17.00 saab teoks esimene jalutuskäik kuraatoriga Karin Lutsu näitusel.

    Olete oodatud!

  • Paragrahvi väänamisest: ajalooliselt ja rahvusvaheliselt

    Hent Kalmo

    Meile võib eelmine aasta tõesti tunduda murrangulisena, kuid rahvusvahelise õiguse kriisist on räägitud juba mõnda aega. Jultunud sõjalist rünnakut polnud kriisi ilmnemiseks vaja, sest ka rahvusvahelise õiguse teaduse sees on selleks piisavalt skeptilist käärimist. Samas on tõsi, et viimane aastakümme on skepsisele tuge andnud. Siin ja seal on väidetud, et 2002. aastal Ameerikas välja kuulutatud ja 2003. aastal Iraagis käiku  lastud nn ennetavate rünnakute doktriini kiiluvees ei saa enam senisel kujul püsima jääda jõu kasutamise keeld ja riikide suveräänsuse põhimõte. Niinimetatud Bushi doktriini silmas pidades ennustas ka Henry Kissinger mõne aasta eest, et rahvusvahelisel õigusel seisab ees revolutsioon. Sõna „revolutsioon” kõlab  dramaatilisusest hoolimata eufemismina, justkui ootaks meid ees mingi uus ja uljam rahvusvaheline õigus. Küsigem selle asemel otse ja ilustamata: kas reaalpoliitika pealetung tänapäeva sõjakas maailmas tähendab, et rahvusvahelise õiguse egiidi all sajandeid  kestnud tsiviliseerumisprotsess on rööbastelt maha jooksnud? Kummalisel kombel on asi pigem vastupidi.

    Keerulisele ajale sobivat keerulist sõna kasutades võib öelda, et rahvusvahelised suhted üha juridifitseeruvad. Kui veel ülemöödunud sajandil ei peljanud suurriigid õigustada sõjategevust oma huvidega, siis nüüdseks on juristide karedast erialakeelest saanud omamoodi poliitiline släng, kohustuslik  lingua franca, mille abil, veenvalt või ebaveenvalt, põhjendada vastakaid seisukohti. Kui Venemaa tungis Gruusiasse, siis võis see küll olla järjekordne samm küünilises võimumängus, kuid seda toetati õiguslike argumentidega: Gruusia ütles, et rikutakse tema territoriaalset terviklikkust, Venemaa vastas, et kaitseb inimõigusi; Gruusia nõudis ÜRO harta austamist ja jõu kasutamise lõpetamist, Venemaa püüdis enda sõnul takistada  etnilist puhastust. Oleks liiga lihtne öelda, et Gruusial oli selles vaidluses õigus, Venemaa seevastu eksis ning väänas rahvusvahelise õiguse mõtte oma barbaarsele poliitikale sobivaks. Traagiline tõsiasi on, et rahvusvaheline õigus osutub sageli – mõned ütleksid alati – piisavalt paindlikuks, et pakkuda tõsiseltvõetavaid argumente igale vaidlevale poolele. Sellest mõneti ängistavast sedastusest  hakkabki hargnema Lauri Mälksoo hiljuti ilmunud raamat „Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika”.

    Nagu Mälksoo, üks Eesti tuntumatest rahvusvahelise õiguse teadlastest, raamatu alguses märgib, hakkas küsimus õiguse poliitilisusest teda „kummitama” pärast doktoritöö kaitsmist. Töös on ta väitnud, et Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni õigusvastasuse tõttu säilis kolmel Balti riigil rahvusvahelise õiguse kohaselt  järjepidevus kuni nende taastamiseni 1991. aastal. Ometi avastas ta doktoritöö kaitsmise järel, et selle sama ebaseadusliku okupatsiooni kestel Tartus rahvusvahelist õigust õpetanud Abner Uustal oli kaitsnud täpselt vastupidiseid seisukohti. Mõnd dogmaatilisemat juristi poleks see ilmselt segadusse ajanud. Võib ju öelda, et Uustal lihtsalt eksis. Mälksood aga ajendas see segadusse ajav kogemus küsima rahvusvahelise õiguse  ja poliitika vahekorra järele. Talle tundus, et tema ja Uustali „järelduste lahknevus paljastab midagi põhimõttelist rahvusvahelise õiguse kui teadusharu kohta, nende tingimuste ja piirangute kohta, milles rahvusvahelise õiguse argumente sõnastatakse”. Või polegi õigus muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega? Rahvusvahelise õiguse haprus on kallutanud ka teisi selle valdkonna asjatundjaid juurdlema oma elukutse ja laiemalt õiguse loomuse üle. Mida valitsejatele nõu andes ja õpetades ikkagi tehakse? Poliitikat või õigust? Või polegi õigus muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega? Liikudes XIX sajandi keskpaigast, mil rahvusvaheline õigus iseseisva teadusharu aujärjele tõsteti, Nõukogude aja lõppu ning  kirjeldades Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professorite eluteed, näitab Mälksoo, et need küsimused võivad juriste kogu eluks „kummitama” jääda. Vastuseidki on olnud igasuguseid. XIX sajandi lõpus Tartus õpetanud Karl Bergbohm näiteks arvas, et kutse-eetika nõuab juristidelt  keerulise „hingelõhestamise kunsti” (Kunst der Seelenspaltung) valdamist: poliitik ja maailmaparandaja peab jääma ühele poole, kaine peaga jurist koos ühemõtteliste tõsiasjade ja reeglitega teisele poole. Mälksoo sõnul sarnaneb Bergbohmi õpetaja August Bulmerincqi puhul püüe vältida positiivse õiguse kirjeldamisel igasuguseid isiklikke hinnanguid lausa isiksuse lõhestumisega.

    Nagu loos doktor Jekyllist ja  mister Hyde’ist olid Bulmerincqis teineteise kõrval „ühelt poolt „positiivse” rahvusvahelise õiguse eestkõneleja, kes pooldab poliitika väljaheitmist õiguse diskursusest, ning teiselt poolt Saksa patrioot ja mitmeid (peamiselt konservatiivseid) poliitilisi eesmärke toetav pamfletist.” XIX sajandi „võitleva” positivismi üleskutse hoida õigus ja poliitika teineteisest veekindlalt lahus oli muidugi üsna naiivne  utoopia. Carl Schmittil polnud hiljem raske Bergbohmi pilgates näidata, kuidas tolle „tõsiasjalähedus” oli tegelikult ise XIX sajandi lõppu sobiva poliitilise maailmavaate osa. Schmitti arvates soovisid Bergbohm ja teised „seaduspositivistid” teha õigusest sõiduplaanist täpselt kinni pidava mehaanilise liikuri, mille käitaja, positivistliku juristi võrdkuju on osavõtmatu ja apoliitiline rööpaseadja. Ei mingit otsustamist – otsustab  erapooletu seadus. Ei mingit vastutust – vastutab see, kes seaduse vastu võttis. Nagu Mälksoo raamatu teises pooles näitab, pidas Schmitt ise õigust läbinisti poliitiliseks, millekski, mis nõuab üha uut ja uut otsustamist. Carl Schmitt otsustas Hitleri režiimi kasuks ning temast sai mõneks ajaks, kuni soosingust langemiseni, natsionaalsotsialistide õukonnajurist. Positivistide liialdatud õiguse autonoomia läks poliitika alasi ja haamri  vahel sootuks kaduma. Oma raamatus pakub Mälksoo Schmittile välja eestikeelse paariku Artur-Tõeleid Kliimanni näol, kirjeldades kahe andeka juristi paralleelset eluteed teadlasest võimurite teenriks. See osa raamatust on vahest kõige mõtlemapanevam. Siiani pole ju eriti uuritud põhjuseid ja viise, kuidas Eesti haritlased 1940. aastal punase võimuga kohanesid. Mälksoo raamatust aimub hästi, et seda  lugu ei saa jutustada mustvalgena: kes oli poolt, kes vastu. Tõepoolest, oli vaimustunud poolehoidu, küünilist oportunismi ja paindumatut vastupanu. Kuid oli ka ettevaatlikku viivitamist, ridade vahel pilkamist, nii siirast kui iroonilist kaasakiitmist. Tagantjärele on muidugi raske hinnata, mis väärib rohkem ja mis vähem hukkamõistmist. Prantsusmaal vaieldakse siiani selle üle, kas Vichy valitsuse aegsete juristide positivistlik taotlus piirduda  olemasoleva õiguse kirjeldamisega ei soodustanud üleüldist apaatiat ja vastupanuvõimetust. Soovime mõista, mitte hukka mõista Mälksoo püüab oma raamatus vastata küsimusele, kas nõukogude võimu ülistanud Kliimann oli siiras või mitte. Kas Eesti vabariigi intelligentsemaid juriste sai tõesti kogu seda jama tõsiselt võtta, mida ta uue võimu all kirjutas? Teiselt poolt võib küsida, kas  siiruse küsimusel on üldse mingit tähtsust. Slavoj Žižek on tabavalt märkinud, et nõukogude võim lasi kõige paremini elada nendel, kes ei „mõelnud tõsiselt”, olid iroonilised, rääkisid küll, kuid ise ei uskunud.

    Neil, kes tõsiselt võtsid ja ise uskusid, sama lihtsalt ei läinud. Lisaks Carl Schmittile võib Kliimanni kõrvutada Hans Kruusiga. Kui esimesest sai 1940. aastal Tartu Riikliku Ülikooli prorektor, siis viimane tõusis esimeseks kommunistlikuks rektoriks. Kruus arvustas juba Eesti riigi loomise ajal selle juhtide kodanlikku retoorikat ja soovitas idast eeskuju võtta. Tema paindlikkus nõukogude okupatsiooni ajal ei saanud seega olla väga üllatav. Ilmselt ei ole seetõttu, et Kruus ise „uskus”, üllatav ka tema hilisem te
    mbeldamine „kodanlikuks natsionalistiks”. Kliimann – kes veel 1938. aastal nimetas Eesti riigile aluse pannud Maanõukogu saadikuid „Eesti rahvusriigi  ajaloo sangariteks” – ei pruukinud 1940. aastal öeldut tõesti mõelda sõna-sõnalt. Samas oleks teda ehk just seetõttu pärast 1944. aastat oodanud hiilgav akadeemiline ja miks mitte ka poliitiline karjäär. Olgu sellega, kuidas on. Nagu Lauri Mälksoogi raamatu lõpus ütleb, soovime me mõista, mitte hukka mõista

  • KÕLAKODA – helid, mida pole olemas

    Tiit K?ler

    Möödunud sajandi teadus puutus kokku keerukuse probleemidega, kui hakati looduse mõistmiseks lisaks selle elementide analüüsimisele imiteerima ehk mudeleid ehitama. Kuid kõik mudelid on ebatäiuslikud, need imiteerivad maailma vaid teatud määral. Enamgi veel – mingi nähtuse kirjeldamiseks saab ehitada lõputu hulga mudeleid.

    Inimese loodud helimaailma võime käsitleda ka teatud mudelina. See aga püstitab huvitava küsimuse: kas saab luua helisid, mida kunagi ega kusagil enne pole olnud? Ja kas me neid siis ka naudiksime? Süntesaatorid lasevad ju luua koguni helisid, muusikat, mida kunagi ei esitatagi. Nende loomine vabastas ju muusikud kaheteistkümnel või mis tahes lõplikul arvul toonidel põhinevast helistikust.

     

    Laulev Maa ja kuldnokad

    Esimene asi, mida tulnukad kosmoses Maalt kuuleksid, poleks mitte inimese tehtud muusika, vaid kummalised vilinad ja sirinad nagu mingis ulmefilmis. Need helid kaasnevad virmalistega. ESA satelliitide rühm Cluster aitas teadlastel selgusele jõuda, kuidas need helid tekivad.

    Neid raadiosageduslikke helisid kutsutakse virmaliste kilomeeterkiirguseks. Selle kiirguse tekitavad kõrgel Maa kohal samad päikeseosakesed, mis põhjustavad ka virmalisi. Siiani arvati, et need raadiolained reisivad kosmosesse laieneva koonusena nagu taskulambi valgus. Neljast koos tegutsevast satelliidist koosneva Clusteri tulemusi analüüsides saadi aga teada, et virmaliste raadiolained suunduvad kosmosesse kitsa tasapinnalise joana, nagu oleks taskulambi valgusvihu ette asetatud väike pilu.

    Kiirgus lähtub mõne tuhande kilomeetri kõrguselt virmaliste pea kohalt ja moodustab vaid mõnekümne kilomeetri laiuse vihu. Virmaliste kilomeeterkiirgus avastati alles 1970. aastate alul. Maapinnale see ei jõua, kuna vahel on ionosfäär. Ja tore on, sest vastasel juhul ei saaks näiteks raadiojaamad töötada. Kuna see kiirgus on koguni 10 000 korda intensiivsem kui ka kõige tugevam sõjaväe radarisignaal.

    Inimene ei ole oma kehaga kuigi osav helitekitaja. Vähemasti ei paista ta looduses silma ei oma helide tugevuse, ulatuse ega muutumise kiiruse poolest. Mõned laululinnud saavad oma helilihaseid kokku suruda sada korda kiiremini, kui inimene silmi pilgutada. Need linnud on Euroopa kuldnokk, kes elab Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ning Austraalias ja Indoneesias elav sebra-amadiin. Sellised ülikiired lihased on siiani leitud vaid lõgismadude hääleorganites. Paljud laululinnud muudavad oma laulu tugevust ja/või helisagedust kiiremini, kui tavaliste selgroogsete lihased kokku tõmbuvad. Kuid kuldnokk teeb seda eriti kiiresti. Taani bioloogid on mõõtnud vabalt laulvate lindude helilihaste aktiivsust ja ka eemaldatud lihaste omadusi laboris. Nad leidsid, et kuldnokk ja sebra-amadiin suudavad oma vokaalseid lihaseid kokku tõmmata kolme-nelja millisekundi jooksul. Inimese silmapilgutus võtab aega 300 millisekundit. Lindude helilihased liigutavad inimese helikurdudega sarnaseid struktuure. Need lihased muudavad häälekurdude asendit ja jäikust.

    Superkiired lihased võivad teha tööd 250-hertsilise sagedusega, mis tähendab, et need linnud saavad muuta oma lauluelemente 250 korda sekundis.

     

    Beethoveni bitid

    Mis siis inimesel oma helidega silmapaistmiseks muud üle jäigi kui võtta appi omaenda leiutatud tehnoloogia. Varased elektroonilised instrumendid olid isemängiva pianoolaga võrreldes samm tagasi, sest muutsid küll voolu võngeteks, s.t helideks, ent ei suutnud oma kvaliteedilt võistelda ei viiuli, ei klaveriga. Vene insener Lev Termen, kes 1920. aastatel leiutas theremin’i, sai sellel mängida riista antennide ees käsi liigutades. 1935. aastal leiutatud Hammondi orel käitus kui kindla tämbriga orel, andes 1950. aastate rock-muusikale selle omapärase kõla. Pärast II maailmasõda leiutatud elektrikitarr toimib samalaadselt.

    Muusikalise süntesaatori idee tekkis poole sajandi eest: eesmärgiks seati tekitada mis tahes kujutletavat heli. Tegelikult algas heli sünteesimine enne, kui ilmusid helisüntesaatorid. Näiteks arendas Pariisi helilooja ja insener Pierre Schaeffer pärast II maailmasõda nn konkreetset muusikat (musique concrète), mis algas „reaalsete” salvestatud helidega nagu rongihääl, inimese hingamine, sammud, mida siis manipuleeriti. Kölni elektroonilise muusika stuudios kasutati lihtsaid elektroonilisi ostsillaatoreid, mis genereerisid siinuslaineid, aga ka saehamba ja muu kujuga helilaineid. Stuudioga tegi koostööd ka Karlheinz Stockhausen, kes 1960. aastate lõpul kirjutas oma helitöö „Kontakte”. Tema eesmärk polnud mitte helitööd komponeerimine, vaid dekomponeerimine.

    Järgmine suur samm eesmärgi poole tehti 1964. aastal, kui Robert Moog ehitas transistoridel oma süntesaatori. Ometi polnud selle algne variant theremin’ist kuigi erinev. Erinevus tekkis siis, kui elektrilise pinge kontrollimine saavutas sellise täiuslikkuse, et see võimaldas lisada uut informatsiooni, uusi pingeid ning seega liita suure arvu erinevaid signaale. Süntesaatori abil sai ka muuta häälelaine mähisjoont. Kuid ikkagi kõlasid süntesaatorid nagu nad ise – nad ei suutnud kedagi ära petta.

    Traditsiooniliste muusikainstrumentide kallale läks tõsiselt digitaalne revolutsioon, kui analoogsüntesaatorite asemel tulid mängu loogilised lülitused. Mikroprotsessori leiutamisega sai võimalikuks tekitada kõikmõeldavaid helisid. Lainekujusid hakati analüüsima kiire Fourier’ meetodi abil, mis lahutab keerulise laine lihtsateks siinuskomponentideks ning mille abil saab imiteerida muusikainstrumente, orkestreid ja miks mitte lauljaidki. Musitseerimine oligi muutunud arvutamiseks. Ja arvuti peab kogu maailma andmeteks, infoks, mida saab digitaliseerida ja siis suvalisel moel töödelda.

    Kogu arengu võttis kokku 1983. aastal juurutatud muusikaline instrumentaalne digitaalne liides MIDI (musical instrument digital interface), mille abil saab hõlpsasti liigutada digitaalset infot masinast masinasse.

    Nõnda võib öelda, et omamoodi on jõutud tagasi Pythagorase aegadesse, mil muusikat peeti maailma matemaatilisuse väljenduseks. Me teame nüüd, et Beethoveni neljas klaverikontsert sisaldab 211 000 bitti infot, samal ajal kui kõik Hamleti tekstid kokku vaid 70 000. Ja Hamleti bitt on täpselt samasugune kui Beethoveni bitt. Kui see meid kuidagi kurvaks teeb, siis võiks kuulata mõnda John Lennoni ja Paul McCartney laulu, mis on üles ehitatud vaid väikesele arvule eri akordidele. Bitt on küll oluline, kuid bittide arvukus ei pruugi enam nii oluline olla.

     

     

     

  • Berlin Auguststrasse

    Ivar Jung

    Ján Mančuška installatsioon “The Space behind the Wall”, 2004. pressifoto

    Auguststrasse 69, KW, üks Berliini biennaali peaväljapanekutest vana kütteseadmete tehase viiekorruselises majas. Sellele, et tegu on kunagise tehasega, viitavad suured saalid, muidu maja nagu iga teine vana maja.

     

    Muljed

     

    Fotod, mingid linnujalgadel tüübid (linnugripp?), või lihtsalt linnujalakujulistel metalljalgadel kujud.

    1. Aïda Ruilova video “The Stun”: noor naine vanema surnud mehega toas. Hallutsinatsioonid, nägemused aiast, rannast, surnuaiast, avaneb uks, uksel ripub tüdruk – müstika. Noor naine õhkub kirest mehe vastu, kas seepärast, et too on vanem või et surnud, aga vaatajani jõuab see, mida naine tunneb surnu peal mehe püksilukku avades. Lukk jääb küll avamata (vist).

    Veel fotosid, surnud kunstnike miniatuurseid pilte  ja palju, palju majakeste makette.

    2. Põlevas tugitoolis istub mees ja loeb ajalehte, ka leht põleb ühest servast ja seinad, tapeet seintel põleb. Abikaasa toimetab põlevate kappide, laudade keskel põleva pliidi ääres. Süttib mehe pintsak, lehega rapsides saab ta mingiks ajaks tule eemale peletatud ja lugemist jätkata. Mingid linadega kaetud tüübid roomavad vahepeal mööda põrandat ringi, miks, ei selgu. Visuaalselt kaunis, liigagi kaunis ja liiga kergelt seletatav: maailm me ümber põleb, hävib, sureb, aga meie elame oma igapäevast elu keskkonnale mõtlemata, lausa hoolimatult. Muidugi teame, et päike kustub kunagi ja meile tuntud elule maakeral tuleb lõpp, aga Reynold Reynoldsi ja Patrick Jolley video kergus ja elegants ei pane kuidagi apokalüpsisele mõtlema.

    3. Mircea Cantor eksponeerib hundi ja hirve kooselu, Corey McCorkle üllitab 5-6 fotost koosneva sarja oma poja ilmaletuleku protsessist ehk sünnituse koledusest ja kaunidusest.

    4. Näituse vingeim töö on Ján Mančuška jutustus oma emast, sellest kuidas ta isa (kunstniku vanaisa) suri rabandusse ja kuidas ema poodi läks ja kaupmees ei saanud aru, mida ema rääkis, sest ema rääkis kaupmehega vene keeles, keeles, milles ta algkoolipäevist saadik rääkinud ei olnud. Lugu on kirjutatud käsitsi seinale, tekstis on lüngad. Seinateksti ees on mitmes reas metalltähtedest sõnad. Laest ripub pirn, mis valgustab metallsõnu, ja sõnade varjud täidavad seinateksti lüngad. Lugu inimesest, keelest, ja tekstist ja keelest – kuidas sõnadest moodustub tekst ja tekst on lausa füüsiliselt mitmekihiline. Teos, mille tõlgendamiseks kuluks ära olla filoloog või pigem keelefilosoof.

    5. Mingi tüüp peksab kaikaga (liiva?)kotti ja priske Klara Liden esitab ekspressiivse tantsu Stockholmi rongis.

    6. 23 minutit Gillian Wearingult nelja joobnud noormehe seltsis. Ühiskonnamudel hiigelsuurel ekraanil, puhas ja minimaalne. Konfliktid tekivad, progresseeruvad ja sumbuvad või kanduvad üle teistele objektidele. Sama kehtib ka sõpruse, armastuse kohta.

     

    Väljaspool biennaali

     

    Saksamaa on järgmiste jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldaja. Rahvusvahelise kongressikeskuse meeste tualetis on pissuaaride põhi kaetud rohelise võrguga, võrgul väike väravake, väravas ripub punane pallike. Loomulikult sihitakse palli ja pall muutub punasest valgeks.

    Puhastusvesi värvib palli taas punaseks.

  • Lasteloomingu näitus Minu perekonna traditsioonid Narva Muuseumis

    SA Narva Muuseum

    Reedel, 8. veebruaril kell 16.00 toimub SA Narva Muuseumi kunstigaleriis lasteloomingu näituse “Minu perekonna traditsioonid” avamine

    Näitusele “Minu perekonna traditsioonid” on välja pandud iga-aastase rahvusvahelise laste kunstikonkursi võitjate loomingulised tööd. Tänavu esitati konkursile 343 tööd Leedust (Kaunas, Klaipeda), Venemaalt (Amuuri äärne Komsomolsk, Perm, Kaliningrad, Ivangorod, Elektrostal ja Moskva oblasti Vorovski küla) ja Eestist (Narva, Narva-Jõesuu, Kohtla-Järve, Põltsamaa, Jõhvi ja Tallinn). Näitusele jõudsid parimad joonistused, kollaa˛id, fotod, skulptuurid ja installatsioonid.

    Võitjate hulgas on nii põhikoolide, gümnaasiumide kui ka kunstikoolide ja kunstiringide õpilased.

    8. veebruaril kell 16.00  toimub võitjate, kelle tööd on eksponeeritud kunstigaleriis, autasustamine diplomite ja auhindadega. Auhinnad on välja pannud SA Narva Muuseum, Narva linnavalitsuse kultuuriosakond, Narva Jumalaema ikooni kirik, klubi Patchwork plus ja Eesti Kultuurkapital.

    Näitus on avatud kuni 19. märtsini.

    INFO: Elena Sokhrannova, SA Narva Muuseum programmijuht-giid, tel. 35 92 151, elena.sokhrannova@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1244&menu=menu_kula

Sirp