feminism

Yes on justkui kasvuhoone näidisansambel, millest on tänaseks võrsunud kõige eripalgelisemad ja kuulsamad interpreedinatuurid. Nimetagem siinkohal kõigepealt selliseid figuure nagu trummar Bill Bruford (kes on endale iseloomuliku kvaliteedimärgi jätnud vähemalt kümmekonda rock-, samuti fusion-kooslusse) või suurte müütide (kuningas Arthur, Henry VIII) muusikalist jutustajat, pianisti-süntesaatorimängijat Rick Wakemani. Või koos Vangelisega pikaajalisi projekte teinud Yesi lauljat Jon Andersoni, või Yesi koosseisus korraks musitseerinud-salvestanud popansambli Buggles liikmeid Trevor Horni ja Geoff Downesi. Ning loomulikult praegu filmimuusikas (ja mõnevõrra varasematest Tina Turneri projektidest) tuntud kitarristi Trevor Rabinit, ka legendaarset bassimeest Tony Levinit (King Crimson jt bändid), kelle suundumused samuti tulemusrikkalt ansambliga Yes mõneks ajaks ühtisid.

Ent alustagem ikka otsast peale: aastal 1968 ristusid Londonis kahe rock-muusiku – laulja Jon Andersoni (1944) ja basskitarristi Chris Squire’i (1948) teed ja nii tekkiski ansambel Yes (Chris Squire’i pandud nimi), kus peale eelnimetatute mängisid veel Pete Banks kitarril, Tony Kaye klahvpillidel ja Bill Bruford trummidel. Tollasel Yesil, mille stiili võib võrrelda ehk folkarite Simon & Garfunkeli omaga, oli veel üsna vähe ühist hilisema, põhjalikult läbi komponeeritud Yesi muusikaga. Esimesed Yesi ülesastumised kontserdilaval toimusid, muuseas, ansambli Cream soojendusbändina. Ent aastal 1969 ilmus neil juba esimene plaat „Yes” ning 1970 ka teine „Time And A Word”. Isikupärase stiili avastamiseni jäi küll veel natuke aega, kuid Yesi esimene „firmamärk”, Jon Andersoni hästi kõrge, lausa „ingellikes registrites” heljuvalt kõlav vokaal, oli jõudnud juba kriitikute tähelepanu äratada.

Yesi teine „firmamärk”, kitarrist Steve Howe (1947), tuli 1971. aastal ansamblist lahkunud Pete Banksi asendama bändist Tomorrow. Tuli Yesi, et pikaks ajaks jääda ning tuua endaga kaasa isikupärane kitarri-sound, kus olulisteks tunnusteks akustilise kitarri, semiakustilise elektrikitarri ning steel-kitarri tämbrivõimaluste kõlaliselt virtuooslik sulandamine. Howe’i mängustiil erines (ja erineb praegugi) tollaste kitarrisangarite väljenduslaadist: ei mingit väliselt efektitsevat raju-rock’i, pigem kontsentreeritud, kammerlik musitseerimine akustilistel pillidel ning pingete järkjärguline, vahel ka ekstaatiline „üleskruttimine” elektrikitarridel. Yesi koos Steve Howe’iga 1971. aasta alguses salvestatud plaat „The Yes Album” tähendas tegelikult bändi tähelennu algust.

Kuigi tol hetkel ei ansambel ega ka produtsent Eddie Offord seda ise ilmselt päris hästi ei tabanudki – kuna puudu oli (nagu me nüüd tagantjärele teame) Yesi kolmas „firmamärk”. Ja selleks sai samal aastal Londoni kuningliku muusikakolledži diplomiga pärjatud pianist, tollal seljani lehvivate blondide juustega klahvpillimängija Rick Wakeman (1949) ansamblist Strawbs. Ning Wakeman oli just see kuju, kes tõi endaga kaasa mitte ainult temale ainuomase virtuoosliku klahvpillitunnetuse ja tolle aja kohta üsnagi eksklusiivsed süntesaatorid, vaid ka klassikalise muusika tõlgendamisvisioonid rock-muusikas. need ta kohe ka rakendas Yesi sama, 1971. aasta lõpus ilmunud albumil „Fragile” (instrumentaalloos „Cans and Brahms”).

„Fragile” märkis samas Yesi tõelise kommertsedu algust: see LP jõudis oma läbimüüginumbritelt plaatinaplaadi staatusesse ning peamiselt oli „süüdlaseks” kahtlemata albumi avalugu, haamerdava rütmiga „Roundabout”, mis püsis oma pikkusest (üle kaheksa minuti!) hoolimata USA edetabelite tipus tervelt 13 nädalat. Järgmise edetabelite tippe vallutanud hiti suutis Yes produtseerida alles 12 aasta pärast („Owner Of A Lonely Heart”, 1983). Samas oli „Fragile” just see verstapost, mis märkis pikaks ajaks ära Yesi stiililise mängumaa rajajooned: ansambli muusikat iseloomustavad ulatuslikud, läbikomponeeritud kompositsioonid, klassikalise orkestratsiooniga võrreldavad komplitseeritud seaded ning mängutehniline virtuoossus kõikidel pillidel.

Ansambli loominguline küpsemine käis siit alates lausa kosmilise kiirusega – aastal 1972 ilmus Yesi tänaseni kõige tuntum ja kiidetum kontseptsioonalbum „Close To The Edge”. Sellest plaadist alates polnud popmuusika maailm enam endine, kuna LP esimesel poolel võis kuulda neljaosalist, ligi 20 minutit kestvat süiti „Close To The Edge”. Uudsena mõjusid siin teemade pikad ja dramaatilised arendused ning ansambliseaded, mida on nende tämbridramaturgia poolest õigem võrrelda ehk isegi sümfoonilise orkestratsiooniga. Yes oli hakanud komponeerima suurvorme ning mõisted nagu „pop”, „rock”, „levi” ja „süva” tuli ümber hinnata (midagi sellist juhtus ka umbes pool sajandit varem, kui Gershwin komponeeris oma „Rhapsody in Blue”).

Kuigi „Close To The Edge’i” muusika oli mitmeski mõttes elitaarne, oli see tänu väljendusrikkale meloodilisusele siiski ka laiemale kuulajaskonnale hästi mõistetav ning jõudis mitmekordse plaatinaplaadi staatusesse. Seevastu järgmisel aastal ilmunud topelt-LP „Tales From Topographic Oceans” (1973), mis oli oma koguni nelja 20-minutilise suurvormiga veelgi elitaarsem, keeras senisele kõrvu paitavale meloodiakujundusele selja ning jäi kuulajaile seetõttu mõistetamatuks. Ka kriitikud olid skeptilised ja süüdistasid „Topographic’u” muusikat liigses konstrueerituses. Yesis oli alanud loominguline käärimine. Juba enne kõnealuse plaadi salvestamist oli ansamblisse King Crimson lahkunud senine trummar Bill Bruford ning Yesi uueks rütmimootoriks saanud Alan White (1949). Pärast „Topographic’u” valmimist lahkus ka Rick Wakeman, kes oma intervjuudes ei varjanudki, et tolle plaadi muusika oli tema jaoks „üks suur arusaamatus”.

Väikestele tagasilöökidele vaatamata püsis Yesi tuumik (Anderson-Howe-Squire) siiski veel ühel mõttelainel, klahvpille kutsuti mängima šveitslane Patrick Moraz (1948) ning üheskoos komponeeriti veel üks rock-suurvorm. Nimelt 22 minutit kestev „The Gates Of Delirium”, mida sai kuulda 1974. aastal ilmunud plaadi „Relayer” esimesel poolel. Kuna ka selle albumi müük jäi üsna tagasihoidlikuks, võtsid Yesi muusikud aja maha ning pühendusid paari järgneva aasta jooksul oma sooloplaatide tegemisele. Tõtt-öelda oli Rick Wakeman soolokarjääriga juba enne oma kolleege edukalt alustanud; teadupärast ilmus tal 1973. aastal laineid löönud sooloplaat „Six Wives Of Henry VIII”. Aeg aga näitas, et sooloprojektide vallas oli Wakemanist edukamgi hoopis Jon Anderson.

Paistis, et väike puhkus kulus muusikutele marjaks ära, kuna 1977. aastal tuli Yes jälle oma klassikalises koosseisus kokku (s.t koos Rick Wakemaniga) ning andis välja albumi „Going For The One”. Ning seda peetakse siiani õigustatult Yesi teiseks n-ö megaplaadiks varasema „Close To The Edge’i” kõrval. Tõsi, ülepaisutatud suurvormidest ja gigantomaaniast oli nüüdseks juba loobutud, küll aga mitte suurejoonelisest muusikalisest mõttelennust, arenduslikest kompositsioonidest ja tämbridramaturgiast. Igatahes sellised palad nagu plaadi nimilugu ja sügavamõtteline „Awaken” pole pärliteks mitte ainult Yesi diskograafias, vaid kogu proge-rock’i varasalves. Ja siis ei maksagi eriti imestada, et 1978. aastal ilmunud „Tormato” (iseenesest igati tasemel plaat) jäi lihtsalt „Going For The One’i” varju.

Seitsmekümnendad jäidki Yesi n-ö klassikaliseks kuldajastuks, mille juurde on ansambel ka aastakümneid hiljem oma kontsertidel ikka tagasi pöördunud. Drastiline koosseisumuutus plaadil „Drama” (1980), kus Andersoni ja Wakemani asendasid vastavalt Trevor Horn ja Geoff Downes ansamblist Buggles (mäletate ehk nende hitti „Video Kills The Radio Star”), ei õigustanud end vähimalgi määral. Tõsi, edukaks osutus aastal 1983 ilmunud stiilipöördeline plaat „90125” koos kitarrist Trevo
r Rabiniga. Koguni nii edukaks, et selle elektroonilistest efektidest tulvil menuloost „Owner Of A Lonely Heart” hakati hiljem isegi diskohitte kaverdama.

Ent pimestavat järge paraku ei tulnud: ei plaadid „Big Generator” (1987), eklektiline „Union” (1991) ega raskemates rock’i-rütmides „Talk” (1994) hiilanud enam endisaegse muusikalise vaimusäraga. Ning ka Yesi viimaste plaatide „The Ladder” (1999) ja „Magnification” (2001) panuse ansambli diskograafiasse võib hinnata küllaltki tagasihoidlikuks.

Mitmed eesti muusikud osalesid Bergeni festivalil: 24. ja 26. V laulis Ain Anger Wagneri „Valküüri” kontsertettekandel Hundingi osas, partneriteks Päivi Nisula ja Stephen Gould, juhatas Andrew Litton. Irina Zahharenkova esines soolokavaga (Mozart, Grieg, Sibelius, Tšaikovski, Beethoven) samas Griegi saalis 31. V, kus 1. VI andis oma kontserdi riigi 90. aastapäeva puhul ka RAM, juhatas Mihhail Gerts: Eduard Tubin, Arvo Pärt, Veljo Tormis („Laulja”, „Kullervo läkitus”, „Muistse mere laulud”), Rudolf Tobias, Tõnu Kõrvitsa „Öö pimeneb mu ümber” ja Kuldar Singi „Meie Isa palve”. 3.-4. VI osales koor Schönbergi „Gurrelaulude” esitusel, teisedki koorid ja solistid koos Bergeni FOga, juhatas Andrew Litton ja sellega festival lõpetati.

RAM ja Metsatöll etendasid 12. VI Reutlingeni Naturtheateris Veljo Tormise „Raua needmist” Baden-Württembergis korraldatud suursarja „E wie Estland” lõpetusel.

The Hilliard Ensemble laulis Tormise „Kullervo läkitust” Bathi festivalil (Ühendkuningriik) kavas „Douce Mémoire” XV sajandi lugude vahel. Tormis on ka Iiri Rahvusliku Kammerkoori kavades Dublinis: 12. VI „Piiskop ja pagan” (dirigent Paul Hillier) ning 26. VI (Rahvusgalerii, Kaspars Putnin¸š) „Tornikell minu külas” ja kolm osa „Läti burdoonlauludest”.

Paavo Järvi juhatas Frankfurdi RSOd Hiina ja Jaapani turneel 23. V – 8. VI (korraldaja Japan Arts) kokku kümme kontserti (Peking, Suzhou, Shanghai, Osaka, To¯kyo¯, Nagoya, Yokohama), kavas Brahmsi sümfooniad, Bruckneri VII ja Mahleri IX, Beethoveni V klaverikontsert (Hélène Grimaud) ja R. Straussi „Neli viimast laulu” (Maki Mori). FRSOga tuleb sel kuul veel kuus kontserti, homme dirigeerib Paavo Järvi Louvre’i festivalil Orchestre de Paris’d (Tšaikovski IV sümfoonia). Ülehomme esietendub Hesseni RTVs Manfred Scheyko portreefilm „Dirigent als Musiker: Paavo Järvi”.

Eri Klas juhatas Singapuri SOd Philipsi galakontserdil kuulsas Esplanade Hallis, kavas „The Beauty of Beethoven” avamäng „Prometheuse loomised”, Viiulikontserdi solistiks Leila Josefowicz, VII sümfoonia.

Neeme Järvil olid mais õhtud New Jersey SOga (kavas ka Haydni Sümfoonia nr 99 ja Šostakovitši V sümfoonia), 7. VI juhatas Oslo Ooperis R. Straussi ja Respighit, solistiks Karita Mattila; 13. – 15. VI Haagi Residentie Orkesti klassikafestivalil kolme kava, lõpuks Berliozi „Fantastiline sümfoonia” ja Francki „Sümfoonilised variatsioonid”.

Olari Elts lõpetas Orchestre de Bretagne’i hooaja 3., 4. ja 6. VI (viimane kontsert oli ühtlasi esimene vast renoveeritud Bretagne’i teatrimajas): Alfvéni „Midsommarvaka”, Griegi Klaverikontsert (Simon Trpcˇeski) ja Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud”. 22. VI toimub kuulsas KKLi saalis Luzerni SO õhtu (solist Arabella Steinbacher viiulil) enne kümne kontserdiga turneed 24. VI – 14. VII Jaapanis (To¯kyo¯, Yokohama, Matsumoto jt): kavades Brahmsi I ja Beethoveni VII sümfoonia, Mendelssohn ning Weber, Tšaikovski Viiulikontsert, Chopini II ja Griegi Klaverikontsert (solist Nikolai Tokarev).

Tarmo Vaask valmistas koorid Bremeni teatri ooperi-galaõhtuks 20. ja 21. VI Maximilian Schelli osalemisel, ka Verdi „Nabucco”, Mozarti „Figaro pulma”, Rossini „Tuhkatriinu” ja Wagneri „Lendava Hollandlase” õhtuteks mais-juunis.

Eesti Filharmoonia Kammerkooril on täna ja 22. VI esinemine Altenbergi toomkirikus ja Saarbrückeni Congresshalles Saksa Raadio FO (Saarbrücken/Kaiserslautern) hooaja lõpetuseks, juhatamas Christoph Poppen: Arvo Pärdi „Te Deum”, Widmanni „Missa orkestrile” ning mõlemas kavas Schuberti Missa nr 6.

Euroopa festivalil Neerpeltis (1. – 5. V) saavutas Linda Kardna juhatatud Tallinna Ülikooli Naiskoor I preemia cum laude ja EMSi poistekoor Kalev, keda juhatasid Hirvo Surva ja Indrek Vijard, I preemia ka oma kategoorias.

Uus Tallinna Trio esitas 23. V plaadifirma ECM festivalil „Oriente – Occidente” Bergamo Teatro Donizettis kava „Between Two Mirrors”: Helena Tulve uue CD „Lijnen” ilmumise puhul tema „Lumineux/Opaque”, samas kõlasid ka Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Heino Elleri teosed.

Sarjas „Eesti pianistid” mängisid 23. V Pariisis (Hôtel National des Invalides) Peep ja Sten Lassmann, esimesel kavas Lepo Sumera  „Pardon, Fryderyk!”, Ester Mäe „Lapimaa joiud” ja valik Messiaeni palu, Sten esitas Heino Elleri Sonaadi nr 2 ja Rahmaninovi „Etüüd-pildid” op. 39.

Ave Kruup esines 2. ja 5. V Eesti festivalil Stuttgardis ning 31. V eesti kultuuri õhtul Bad Wildbadis, kus kõlasid Arvo Pärdi, Heino Elleri, Eduard Oja, Rudolf Tobiase ja Mari Vihmandi klaveripalad. 10. V mängis ta Bukarestis (Prokofjev, F. Martin, G. Böhm).

Kristjan Randalul oli viis kontserti Londonis jazzansambliga The TransAtlantic Collective, 15. VI esines ta Wolfsburgi lossis koos Siiri Sisaskiga, kaastegev Bodo Janke löökpillidel, viimasega esinetakse homme ka Karlsruhe Stadtfestil.

Andres Uibo mängis 12. VI orelikava Praha St Ludmila kirikus: Sibeliuse „Intrada”, Mendelssohni sonaadid nr 2 ja nr 6, Pärdi „Trivium”, kaks osa Uibo enda „Apocalypsis Symphony’st”. 26. VI esineb ta koos Heiki Mätliku ja Mari-Liis Uiboga (viiul) Ålandi orelifestivalil Sundis, kavas Bach, Pärt, Uibo („New Jerusalem”, „Bach im Spiegel”). 28. VI mängivad isa ja tütar Uppsala toomkirikus: Sibelius, Mendelssohn, Pärt, Ester Mägi „Kadents ja teema”, Artur Kapi „Aaria”, Uibo.

Martin Kuuskmann osales „Lohisoitto” festivalil Kotkas 5. VI improvisatsioonikavaga ja 6. VI sooloõhtuga (orelil Terhi Miikki) Pühtä kirikus, kavas Berio „Sequenza”, Hovhaness, Brahms, Saint-Saëns, Bach, Pärdi „Peegel peeglis”, Tõnu Kõrvitsa „Laul kaugele sõbrale”.

Andres Mustonen oli Gija Kantšeli uusteose „Broken Chant” solistiks, Taani Raadio SOd juhatas Leif Segerstam.

Mari-Liis Uibo mängis 1. VI Vladimir Spivakovi Fondi noortefestivalil Moskvas Mozarti III viiulikontserti koos Tveri kammerorkestriga Russkaja Kamerata Andrei Kružkovi käe all.

Ansambel triOst (metsosopran Elo Tammsalu, flötist Nina Holsbach, pianist Kairit Siidra) tutvustas 29. V Eestit Esseni filharmoonia sarjas „YOUrope Together”: Ester Mägi ja Eduard Oja soololaulud, Tormise „Neli kildu”, Tõnu Kõrvitsa „Thulemaa laulud”, Eduard Tubina Sonaat flöödile ja klaverile, Kairi Kose uusteos „Udu puile” (Esseni filharmoonia tellimus). Trio mängis sama kava 27. IV ka Aachenis Saksa-Prantsuse kultuurikeskuses.

Ain Anger on äsja Viini Riigiooperis laulnud Wagneri „Siegfriedi” uuslavastuses Fafnerina kokku kuus etendust (dirigent Franz Welser-Möst), 24., ja 28. VI esineb ta Philippe II osas Verdi „Don Carloses”.

Salzburgi Euroopa pargis esines 9. V Eestit tutvustaval kontserdil sopran Katrin Lehismets.

Kaks Veljo Tormise CDd on äsja tähelepandavat tunnustust leidnud: „Works for Men’s Voices” (Toccata Classics: Svanholm Singers, Sofia Söderberg Eberhard) veebiajakirjades Music&Vision 22. V (Patrick Standford) ja Fanfare 5/6 (Barry Brenesal); „Tormis: Choral Works” (Hyperion: Holst Singers, Stephen Layton) veebiajakirjas MusicalCriticism 27. III (Stephen Graham) ja The Timesis 5. IV (Rick Jones). Mõlemat CDd tutvustab aga Gramophone’i juuninumber (David Fanning).

Erkki-Sven Tüüri „Conversio’t” on mänginud Leila Josefowicz (Florida, Philadelphia, Aspen, Ventura); Amsterdami Concertgebouws on kõlanud „Searching for Roots” (Raadio FO, Mark Elder), Leipzigi Gewandhausis 7. VI „Salve regina” (Gregor Meyer), Londoni St Luke’is 15. VI „Searching for Roots” (London Contemporary Orchestra, Hugh Brunt).

Polar Music Prize’i värsked l
aureaadid

Miljon Rootsi krooni väärt maineka Polar Music Prize’i on tänavu võitnud USA sopran Renée Fleming ja proge-rock’i legend Pink Floyd. Preemia annab Stockholmi kontserdimajas üle kuningas Carl XVI Gustav TV osalusel toimuval tseremoonial 26. VIII. Eelmise aasta laureaadid olid Steve Reich ja Sonny Rollins.

World Music Days Rootsis

Eesti HL juhatus valis esindusteosed ISCMi maailma muusikapäevadele, mis peetakse 2009. aastal Rootsis (Visby, Växjö, Göteborg). Need on Tauno Aintsi „Steps” bigbändile, Tatjana Kozlova „Karje vari” sümfooniaorkestrile, Mirjam Tally „Blow” elektroonikale ja videole, Lauri Jõelehe „Sõnumitooja” kahele löökpillimängijale, Tõnu Kõrvitsa „Neis aedades” altsaksofonile ja keelpillidele ning Kristjan Kõrveri „Gratis dictum” kammeransamblile. „ISCM Song Book’i 2009” läheb Olav Ehala „Vaikuse laul” segakoorile.

Kui Birgitta festival toob sel suvel Eesti publiku ette maailma muusikateatri karakteerseid nähtusi ja Saaremaa ooperipäevad mustanahaliste endi lauldud „Porgy ja Bessi”, siis Suure-Jaani festival tuli välja meie oma ja unustuse hõlmas Villem Kapi ooperiga „Lembitu”. Kirikukontserdil aga kuulati Eugen Kapi, Uibo, Garšneki ja Mendelssohni teoseid.

Võrdluses teiste festivalidega oli ooperiõhtul uhke, kalli õhtusöögi asemel siga vardasse aetud (tasuta! tahe suutäis), tõusuga tooliridade ja VIP-kohtade asemel otsis igaüks endale vallimäe kumerustel oma istumis- või lamamisharjumustele vastava (veel vihmast niiske) maatüki. Polnud isegi pinke. Nii looduslähedane ja karge publikukohtlemine. Ja oma karmis lihtsuses täielikus kooskõlas lavalt kostvaga. Mõnus oli publiku hulgast vaadata maamehe kombel külitavaid habemikke taate ja mäeveerul orkestrimuusika saatel rammu katsuvaid kohalikke jõnglasi. „Traviatat” juba niimoodi kuulama ei läheks, aga „Lembitut” igal juhul! Ja selles Eesti muusikafestivalide tegijate elujõulisus seisnebki, et igaüks leiab oma kordumatu käekirja ja pakub publikule midagi sellist, mida teised ei tee. Eesti on vist koos Soomega rahvaarvu kohta kõige „hullemad” festivalimaad maailmas.

Lembitu versus Traviata

Ja sama karm ning proosaline kui „publikuruum” oli Euroopa üldise ajaarvamise valguses ka helikeel. Villem Kapi elutöö kirjasaamise aasta on 1961. Pole imestada, et teost eriti palju Eestis esitatud pole. Olid ju selleks ajaks meiegi teatrite repertuaaris nii itaalia ja saksa ooperite hiilgeteosed kui sajandialguse operetid, mis märksa mahlakama ja liigutavama helikeelega. Aga see on meie muusika ajalugu. Tol ajahetkel üritas meie professionaalne helilooming ebavõrdselt hilist starti tasa teha ja jäi paratamatult vaid rahvuslik-ajaloolist väärtust kandvaks nähtuseks. Seda enam on märkimisväärne, et nüüdseks (paar aastakümmet vaid) oleme jõudnud sinnamaani, kus maailma muusikapoodide akendel on Pärdi plaadid ja noored heliloojad toovad võite rahvusvahelistelt heliloominguvõistlustelt.

On mitmel korral teemaks olnud teatud tähtpäevade puhuks mõnede Eesti ajaloo igas mõttes mammutteose elluäratamine, aga tihti on see plaan meeletu esitusmaksumuse tõttu luhta läinud. Nii et müts maha seekordsete tegijate ees!

Ooper „Lembitu” räägib eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Üldist raskepärasust toonitab tegelaskujude ja häälte valik: vaid üks naistegelane, kolm bassi, kaks baritoni ja peategelaste hulgas ei ühtegi tenorit. Vaat siis vastukaaluks lääne ooperiklišeele, kus tenor ja bariton jahivad sopranit ja bass on vaid kellegi isa või muidu veidrik vanamees. Peab ütlema, et Villem Kapil oli nii meloodiaannet kui orkestreerimisoskust. Aariatest (eriti teises vaatuses) kostis kauneid viisikäände ja orkester kõlas igati hästi. Viimane on kiitus ka dirigent Paul Mäele ja ERSO-le.

Aga pisarat välja ei pigista – ei süžee ega helikeel. Oli tõsine, asjalik, hea käsitöö-oskusega tehtud muusika. Ent puudu jäi, eriti esimese vaatuse puhul, vaheldusrikkusest. Kuigi üks Kapi leidudest oli näiteks neutraalsem ja kuivem klaverikõla millegi halvaendelise kandjana. Kohati kostis midagi prokofjevlikku, kord oli Puccini „Boheemi” kuulus fraas „Nii jääkülm on su käeke” maalähedasemaks tehtud. Kuid eredaid ning hingematvaid momente nappis ikka. Üks võte jäi küll meelde, ainsa kõnerepliigina öeldi kohutav sõnum: „Ta enda igatsetud kallis poeg peab tapma ta…” Muide, sama võtet on kasutanud ka Pylkkänen oma ooperis „Mare ja ta poeg”.

Õnneks oli teises vaatuses rohkem, millele kaasa elada: hõredaid sissepoole pööratud kõlavälju, võimas leinamarss ning viimase koori kõrgusse kaikuv sõna „rahu”. Vahest suutis ka kõrv selle aja peale lääne „rikutud” emotsionaalsusest puhastuda ja meie oma ajaloolist paradigmat väärtustama hakata.

Solistidest jäi hiiglarolli kangelaslikult võimsa esitusega meelde Jassi Zahharov, meeldiva lüürikaga üllatas Rauno Elp, kauni häälega panid kuulama bassid Priit Volmer ning Märt Jakobson ja tenor Mart Madiste.

Kui kosmosest keegi tuleb

Kvartettide kontserdi sündmuseks oli Igor Garšneki „Kuiperi koodi” (2008) esiettekanne. „Kuiperi vööks nimetatakse meie päikesesüsteemi äärealal paiknevat väikeplaneetide-asteroidide vööndit. Ja nii nagu komeedid tungivad sealt perioodiliselt meie nägemisulatusse, nii tungivad ka minu teoses elektroonilised kõlad „maisesse” kvartetimuusikasse,” kirjutab helilooja kavaraamatus. Eesti muusika kohta tavatu literatuursus. Ja teos ise assotsieerus veel konkreetsema looga „Mary Poppinsi” raamatust – naljaka muinasjutu, psühholoogiliselt sügava seigaga. Nimelt on seal juttu lehmast, kellele äkki täht sarve otsa satub, mis sunnib teda vaid tantsima. Väärikas lehm tahab pääseda sellisest väsitavast ja ebasoliidsest olukorrast ja vabaneb Kuninga abiga tähest. Veidi nautinud oma saavutatud rahu, läheb aga lehm nüüd juba ise tähte otsima, sest tähe lahkumisega teda vallanud tühjus on nii suur, et enam muud üle ei jää. Garšnek seda lugu küll ei teadnud, aga ju siis kattus psühholoogilise fenomeni toime.

Oli huvitav jälgida, kuidas komeedi ärritavad vood (Garšnek ise süntesaatoril) primitiivselt asjalikku kõlamaailma tungisid. Asteroidi hirmuäratav kohin kandis endas tõesti suitsu ja tuld. Aga kvartett ei lasknud end häirida. Kui aga „asteroid” ootamatult lüürilist, flöödisarnast häält tegema hakkas, tundus, et uus polegi enam hirmuäratav. Selline „kodustatud asteroid”, ei kihuta ega lõhu. Kvartetimuusika tardub seda imet jälgima, kuni asteroid alustab tantsu. Ja äkki lasevad viiulid end kaasa kiskuda – liituvad oma tantsu, vivaldiliku sagimisega. Ongi kaks maailma ühise keele leidnud ja lustivad räätsalikus motoorikas.

Miskipärast asteroid aga lahkub ja kvartett jääb tuimalt mängima skeemi järgi akord-akord-paus, keerutama tuima tühja valsirütmi. Täiesti tserebraalmõju sel lool oma akustiliste ja elektrooniliste helide ning literatuursete allusioonidega; kõige selle tõttu tänases heliloomingus midagi värsket ja uut.

Tobiase Keelpillikvartett mängis veel Andres Uibo Luuka evangeeliumil põhineva loo, üht- ja teistpidi sümmeetriliselt kõikuva ilusa meditatsiooni. Kvartetist kui sellisest jäi meelde hästi tasakaalustatud kõlapilt ja Maano Männi kandvad soolod.

Tartu Keelpillikvartett aga oli kõlaliselt kuidagi kaldu viiulite poole. Kristel Eeroja-Põldoja on nii ere ja intensiivne mängija, et jääb kuidagi prevaleerima. Vaat Vanemuise orkestri kontsertmeistri kohal oli tema energiale piisavalt rakendust, väike kvartett jääb praegu balansist välja. Tema kui kvartetijuhi ülesanne oleks ehk oma isiku ja mängumaneeriga ülejäänud liikmeid niivõrd inspireerida, et ansamblist tervik saaks. Muidu oli Eugen Kapi kvartett igati kõrgetasemeliselt esitatud. Mendelssohni oktetis aga oli segaseltskonna balanss paigas ja rõõm haruldase loo kuulamisest suur.

Kontserdi kava oli huvitavalt üles ehitatud: Eesti tänast päeva esindasid mitte just heliloominguga oma igapäevast leiba teenivad muusikud. Ja meie sooserva-vabariigi professionaalset heliloomingut edendanud Eugen Kapi kõrvale oli võetud Euroopa romantismi juhtfiguur Mendelssohn. Mõtlemist ja tunnetamist kui palju!