Toeta
Otsi

feminism

  • Vajame otsedemokraatiat

    Valle-Sten Maiste

    Kuna valikut ei tehta sisulistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid sundolukorras ja nii, et see võimulpüsimise ambitsiooni võimalikult vähem kahjustaks, püütakse valikuprotsess üha enam avalikkuse silma alt ära viia. Ka halva valiku võib ju teha sisust lähtuvalt ja avalikult ühtede võimaluste poolt ja teiste vastu argumenteerides. Spetsialistid ning mõtlevad poliitikud on oma valdkonna teemad ammu enne teoreetiliselt läbi mõelnud,  kui kriisiolukord tegutsemist nõuab. Argumenteeritud debattide atmosfääris ei juhtuks nii, et kultuurikärpeid alustatakse Tuna sulgemisest, ega nii, et sotsiaalsfääri kärped algavad pensionide kojukande kvootidest, seejuures ilma et oleks kojukande summa peale vähempakkumist tehtud. Avalikkus ei ole kuldkalake, et suudaks sisutühja poliitiku suust olematud sügavused esile tuua. Samas on asjatundlikkuse ja poliitilise tühikarjeristi kõrvutamisega võimalik jõuda mõne nukukese kõmisemise suhtes sedavõrd üldise veendumuseni, et populistlik plaadiviskamine muutub kõigile talumatuks  ja hakkab temale panustanuid vähikäigul vedama.

    Seda nägime Kadri Ibruse ja kogu uudisteajakirjanduse koostöö tulemusena sotsiaalministeeriumi probleemide puhul. Ometi torkab neis protsessides silma ETV poliitikatoimetuse nõrkus. Kui Vikerraadio poliitikaajakirjanike käsitlused on põhjalikud ja sügavad, eriti uuemate jõudude Lauri Hussari ja Arp Mülleri omad, siis ETV Maripuu-aineline „Foorum” oli mittemidagiütlev tagasiminek, võrreldes sellega, milleni trükiajakirjandus oli jõudnud. Kui Arp Mülleri eeltöö raadios on iga teemalõigu puhul tunda (ta loeb küsijana meile detailselt üles Põhja-Korea  diktaatori pojad ja diktaatori agressiivsemaks muutumise oletatavad põhjused ning järgmises majandusloos tsiteerib rahandusministeeriumist spetsiaalselt tellitud riigieelarve maksubaasi võrdlevat liigendust) siis ETV „Foorumi” juhi ühed armastatuimad väljendid on „seda, kuidas sellega on, me ju kõik teame” või „neil teemadel võiks teha eri saate või rääkida lõputult”. Sealjuures on „Foorumile” iseloomulik agressiivne, närviline ja kiirustav atmosfäär. Saatejuht pöördub külaliste poole sageli rohmakalt lugupidamatult perekonnanime nähvates ja reguleerib debatte toonil, mis sobiks võib-olla raskesti kasvatatavaid poolkriminaalseid noorukeid ohjeldades, kuid ei tule kasuks tõsistele aruteludele. Sageli nõutakse saates olijailt kiireid ja lühidaid vastuseid ning tehakse etteheiteid kuulaja kiusamises, kui kellegi arutlus võtab põhjalikuma, sisulisema või, hoidku jumal, teoreetilisema ilme. Saadetes selgineb ja kristalliseerub harva midagi. Laenates Hans H. Luigelt: „Laulge kaasa!” saadete asemel võiks „Mõtleme kaasa” tüüpi saateid üldse rohkem olla. ETV arutelusaadetel on avalikkuse ühiskonnaasjade üle mõtlema  kaasamise seisukohalt siiski eriline tähendus. Kui Anvar Samost suudab tunniajases saates mitmel teemal läbi viia rahuliku kirjeldava sissejuhatuse ning avada põhjalikult erinevad vaatepunktid, siis teledebattides sunnitakse külalised kohe vastakuti tulistama ja teema jääbki avamata. Ilmselt ei ole arutelu huvides saatesse nelja poliitiku kutsumine. Ühe vastutava ja ehk veel ühe teemat hästi valdava poliitiku kõrval võiks kõlada spetsialistide hääl. Stephen Sackur veab küll lisaks mitmele „Hardtalk’ile” nädalas raadiosaateid ja evib suurt koormust, kuid ilmselt on tal arvukas taustatiim.

    Miks ei võinuks Maripuu  saate juhtimist või stsenaariumi kirjutamist usaldada Kadri Ibrusele? Meil ei laiu kuristik mitte ainult spetsialistide ja otsustajate, vaid ka spetsialistide ja meedia vahel. Lugegem või äsja ilmunud Heigo Plotniku koostatud kogumikku „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” ja saame teada arvukatest teemadega süvitsi tegelevatest inimestest, kelle hääl jääbki marginaalselt erialaväljaannetesse. Valik saab olla ennekõike sisuline ja alles siis poliitiline. Ühiskonda puutuvaid teemasid tuleb ikka ja jälle avada detailset ja põhjalikult, nii faktidele kui teoreetilistele tagamaadele  tuginedes, distsiplineeritult ja kodutööd tehes.

    Kiire hüplemine ilmega, et avaldage ruttu seisukoht, tagamaid me kõik ju juba teame, jätab mulje vaid rumalusest ja pealiskaudsusest, millest niigi puudu ei ole. 

  • 80 aastat noor ERSO

    Toomas Velmet

     

    1926. aasta 18. detsembril läks eetrisse esimene OÜ Raadio-Ringhäälingu kontsert ja selles saates kõlas muusika, mida esitasid Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Savitski (klaver). Tegu sai selleks seemneks, millest kasvas võimas puu, mida tunneme 80 aastat hiljem nime all Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Kunstilise kollektiivi sünd on alati vaevaline ja salongitriost suureks sümfooniaorkestriks kasvamine võtab palju aega, selles ajas kajastub aga kogu riigi areng ning sellega kaasnenud kriisid ja katastroofid.

    1939. aastani täitis Ringhäälingu orkester raadio saatekava muusikaga alul otse eetris, hiljem nii otse kui helikandjate vahendusel. 1939. aastaks, kui peadirigendiks sai pianist ja dirigent Olav Roots, kannatas orkestri koosseis (39 muusikut) juba väikese sümfooniaorkestri nimetuse välja. Katastroofiline 1940. aasta ja järgnenud sõda aga ei likvideerinud kooslust, vaid paradoksaalsel kombel hoopis suurendas seda. Sügisel 1940 oli koosseisus juba 60 ja sõja ajal koguni 75 orkestranti.

    Nendest viimastest ajamärkidest peale saab päris tõsiselt rääkida ka sümfooniaorkestrist kui iseseisvast kontserte andvast üksusest, kus orkestri näo ja teo kujundajateks said tema peadirigendid: Olav Rootsi (1939 – 1944) järel Paul Karp (1944 – 1950), Roman Matsov (1950 – 1963), Neeme Järvi (1963 – 1979), Peeter Lilje (1980 – 1990), Leo Krämer (1991 – 1993), Arvo Volmer (1993 – 2001) ja aastast 2001 Nikolai Aleksejev.

    XXI sajand tõi kaasa uue tegija nimetuse all kunstiline nõustaja ja selleks sai aastast 2002 dirigent Paavo Järvi. Orkestri nimes on figureerinud kogu Eesti Raadio ajalugu, alates juba nimetatud Raadio-Ringhäälingust, edasi Riigi Ringhääling, Eesti Raadio, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee, Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee, ning 1975. aastast sai sellest vähemalt nime järgi iseseisev üksus ja riigi esindusorkester ERSO. Tänaseks on ERSO Eesti riigi üks tunnuseid, tema muusikakultuuri tähis. Käesoleval sajandil on ERSO alustanud läbimurret maailma, seda märgib Grammy (2003) ja jätkuvalt koostöös Virgin Classicsiga jõudmine BBC Music Magazine’i tunnustuseni (2006) ning Gramophone’i ja Billboardi lehekülgedele.

    Olav Rootsi aegadest teatakse rääkida ERSO ja tema dirigentide erilisest suhtest Johannes Brahmsi muusikaga. Kindlasti ei saa ükski endast lugupidav orkester ega dirigent vältida Brahmsi oma kavades, kuid lisaks Rootsile on eriti meeli köitnud aegade jooksul kindlasti Matsovi Brahms, N. Järvi Brahms ja Lilje Brahms. Kui ERSO kavas on Brahms, siis on vägagi tuntav orkestri muusikute eriline suhtumine teosesse.

    20. XII anti Estonias ERSO tähtpäeva tähistav kontsert, kus kavas ainult Johannes Brahmsi looming ja dirigendipuldis maestro Paavo Järvi. Sümboolseks tuleb vist lugeda kontserdi avateos “Akadeemiline avamäng”, seda nii pealkirjas sisalduva iseloomustuse kui veelgi enam oopuse numbri 80 tõttu. See saksa akadeemilisi viise sisaldav ja “Gaudeamus’ega” kulmineeruv avamäng iseloomustas päris täpselt tänast ERSOt nii sisult kui esituselt ning andis tähtpäevakontserdile hea toonuse.

    Järgnenud Viiulikontserdi esitajaks oli 1990. aasta Tšaikovski konkursi võitja Akiko Suwanai (Jaapan). Suwanai külaskäik on eriline veel seetõttu, et tema kasutada on imeline Stradivari viiul “Delfiin” (1714). Selle instrumendi omanik oli XX sajandi legendide legend Jascha Heifetz (1901 – 1987) ja nüüd kuulub üks kolmest kuulsamast Stradivari viiulist Nippon Music Fondationi kollektsiooni. Brahmsi Viiulikontserdi ettekanne oli see, miks publik kontserte külastab ja mida sümfooniakontserdilt oodatakse. See oli sündmus. Ning selle peategelaseks oli loomulikult Akiko Suwanai, aga samaväärselt ka Paavo Järvi ja ERSO, kelle koosseisust eriti oluliseks pean I oboe Nils Rõõmussaare loomingulist panust nii Viiulikontserdi, ent veelgi enam järgnenud I sümfoonia ettekandesse.

    Sageli on nii, et kui midagi kontserdi käigus eriti õnnestub, siis sellele järgnev on igal juhul halvas olukorras, s.t kas taandub korrektsusele või lausa ebaõnnestub. Kontserdi teises pooles, kus ettekandele tuli Brahmsi I sümfoonia, oli arvatavasti ülipüüdlikkus see, mis ei lubanud rohkemat korrektsusest, mõnevõrra häirivaks muutus ka üldine forsseeritud kõlapilt. Eriti see valdkond, mis puudutab keelpille. Tempo on alati see tegija muusikas, mille üle võib lõputult vaielda ning mis teatavasti on kõige individuaalsem ja sõltuvam tema dikteerijast teose esitamisel. Sümfoonia esitusel on diktaatoriks dirigent. Brahmsi interpretatsioonis üldse ja I sümfoonias eriti meeldib mulle, kui mind veenavad tempod, kus domineerivaks saavad sostenuto’d ja non troppo’d ning allegro’d on pigem neist sõltuvad kui iseseisvad tegijad.

    Kuid tegelikult on Paavo Järvi koostöö ERSOga fantastiline. Kahe prooviga konditsiooni viia selline Brahmsi kava on ju erakordne vägitükk. ERSO on 80 aastat noor, teotahteline, teovõimeline ja suurte eesmärkidega motiveeritud kooslus, kelle paremad päevad on kindlasti ees ja mitte liiga kaugel.

  • Jalutuskäik galeriides

     

    Silja Saarepuu. Heinategu. Installatsioon, 2006 Elin Kard

     

    Meediastunud väike inimene

     

    Villu Plingi ja Silja Saarepuu ühisprojekt “Väikesed inimesed” Draakoni galeriis

    14. – 16. IX ja Hobusepea galeriis 14. – 24. IX.

     

    Sugugi mitte eriti sageli ei saa kunstinäitusel südamest ohata: “Pagana hea väljapanek! Tõeline õnnestumine!” Vähemalt Eestis mitte. Villu Plingi ja Silja Saarepuu näitusel “Väikesed inimesed” võib (või võis, sest Draakoni galeriis on juba uus näitus) seda südamerahuga teha. Kunstnikel on õnnestunud atraktiivse, kergesti haaratava, kuid mõjuva kujundiga vaatajat kõnetada. Kõik on nii enesestmõistetav ja loomulik, praeguse sotsiaalsusele pürgiva kunsti teoreetilisuse ja aktuaalsuse (üle)pingutusest pole lõhnagi. Ja mis peaasi, Plink ja Saarepuu ei suru vaatajat raamidesse, ei kammitse teda oma tõega, vaid jätavad parasjagu hingamis- ja tõlgendamisruumi. Nende väljapanekut võib tõlgendada poliitilises võtmes, väikeriigi (-rahva) vaatepunktist suurkorporatsioonide normeerimise õhkkonnas, nagu viidatakse pressitekstis: “Eestlased on orjarahvas, väikesed inimesed, kes just married with suurte inimestega from EU Nations”, aga seda võib vaadata ka nii üksikisiku kui ka erikultuuride ja -hoiakute seisukohast.

    Plingi ja Saarepuu väikesed inimesed ei ole naabritädi Maali ja -onu Uuno, nad pole isegi nende ameerika vasted aunt Mary ja uncle John. Plink ja Saarepuu on väikeste inimeste käsitlemiseks võtnud ette meedia: kino- ja telemaailma, nii väljamõeldud lood kunstiliste filmidena kui reaalsuse tõsielu saadetena. Väljapanek koosneb kolmest installatsioonist, kolmest plokist (rubriigist), mis toovad välja (massi)meedias kõige sagedamini esineva väikese inimese problemaatika. Seda jaotust võib vaadata kui autorite süstematiseerimise ja objektiviseerimise soovi, aga sellel võib olla ka kõikvõimalikke teisi põhjusi.

    Villu Plingi “Ilmutus” loob kummastavalt äraspidise meeleolu: postkaardisuurused tuntud ameerika filmide still’id ühendab tervikuks kangelaste suust tulev tekst “Oh, my God!”, mis auditiivselt, originaalintonatsioonis saadab omakorda pildilist kujundit. Keskmine ameeriklane kutsub jumalat ilmselt sama ohtralt appi, kui eestlane vannub, olgu põhjuseks siis õnne-, kahetsus- või hirmuhetk. Installatsiooni heliline taust on juba iseenesest nii võimas, täis armuiha ja surmaõudu, ja samas nii vaimukas ning lausa naljakas. Suur vabaduse etalon, demokraatia isa  Ameerika on tegelikult äärmiselt vagane, konservatiivselt traditsioonide kammitsas, kus väikelinna pered igal pühapäeva hommikul üheskoos kirikus käivad, ka siis, kui usk on pelgalt tava ja kohustus. Erandid on vaid New York ja San Francisco, omaette fenomenid – ei Ameerika, ei Euroopa. Ning ükskõik, mis žanris film ka tehtud on, Jumala nimest ei pääse, sest see teeb filmi omaks, selles võib ära tunda igaühe oma väikesed inimesed.

    Ilmselt ei pöörata ka ühelgi teisel maal äsja abiellunutele sellist tähelepanu nagu Ameerikas. Ja nii võib tähtedega (USA lipp, Euroopa Liidu märgistus) ümbritsetud sõrmust Silja Saarepuu installatsioonis “Just married” vaadata kui lõksu, pealiskaudse õnne salakavalat kompanjoni, aga miks mitte ka kui demokraatiaga kaasnevaid kammitsaid.

    Kõige võluvam oli aga Draakonis eksponeeritud Silja Saarepuu “Heinategu”, austusavaldus totalitarismile ja selle sublimatsioonile, kindlalt normeeritud  klassitsistlikule esteetikale, mis on ühtlasi vahedalt (ning taas vaimukalt) lõikav iroonia selle kõige üle. Ja, mis peaasi, hommage’i ja üleoleku vahele jäi ohtralt tõsist südamevalu inimliku rumaluse ja meie aja pidetuse üle.

    Reet Varblane

     

     

    Roosi nimi

     

    Enn Roosi, Jaak Soansi, Jüri Ojaveri ja Edith Karelsoni näitus “Kes on skulptori suflöör?” Vaalas kuni 30. IX ja Janna Holmstedti ja Po Hagströmi näitus “Katse ja eksitus. Monument massidele” Tallinna Linnagaleriis kuni 1. X. 

     

    N kubermangu N linnas püstitati sõjamehe kuju, mille valas N Roos. Kuju püstitati surnud hingedele. Mõned väidavad, et pronkssõdur püstitati pronkssõdurile endale, et okupeeriks Tõnismäge. Ent tuleleek ta ees ei olnud selleks, et selle paistel öösiti oma konte soojendada. Tuli põles ainult päeval. Tule mõte oli meenutada sõjas hukkunuid. Nagu roosil on palju juurdunud tähendusi, alates kannatuse kroonist kuni Rooside sõjani, nii ka tulel, pronksil ja mundril.

    Umberto Eco nimetas oma esikromaani “Roosi nimeks”, et jätta lugejale võimalikult vabad käed pealkirja mõtestamiseks. Ent postmodernistlik kultuur püsib ainult sallivas kontekstis, muidu võib kultuuriasja nime tõlgendus tähendada selle surmaotsust.

    Enn Roos ei elanud postmodernistlikus maailmas, vaid totalitaristlikus ühiskonnas, kus kehtisid sotsialistliku realismi kaanonid. Siis ei antud palju võimalusi, kuidas kujutada mundrit või nimetada roosi. Kunsti valvasid kirsasaapad suflöörikastist nagu Jüri Ojaveri “Etteütlejad”, kes kiidavad vaikides heaks Enn Roosi raudlinnud, keraamilised karud ning betoonist loomad, naised ja lapsed. Kui nende kirsade pea üle idapiiri koju sõitis, tärkasid nad uue peremehe jalgades ning asusid pronkspoissi trampima. Surnuks on trambitud igavene tuli selle viisnurkse aseme tõttu. Täitsa trambitav on Jaak Soansi installatsioon Vaala põrandal, kus miilab leegipööristega sarnane nööripusa sinises ultraviolettkiirguses. UV-footonid taovad kasutamata skulptuurikataloogid säravateks installatsioonideks, mille võib samuti saapaga uppi lüüa. 

    Kui sõda ei võinud kõlbeliselt kujutada ega roosi rahvuslikult nimetada, kas sai siis kummastki mõelda? Nii kiigub Edith Karlsoni voolitud pronksmehe savikujuke Vaala kiiktoolil täielikus teadmatuses, mis tast saab. Kiigub pärnapuude vahel Kapo akende all, kaitsepolitseile ideaalses kohas, et Eesti ühiskonna tulipunkti jälgimise logistika- ja kommunikatsioonikulud maksumaksjale võimalikult väikesed tuleksid. Äkki sellepärast kaitsepolitsei endale selle koha peakorteriks valiski? Tõnismäe platsist sai surnud hingede turg, mis kihab kui Buhhaara bazaar. Kas ainult venelased või ka laskurkorpuse eestlased? Kas Aljoša või ehk Aleks? Kas viimane ka oma SS-mundris verevenna ees pea langetas? Äkki valvab ta hoopis mahalastud juutide luid murukamara all? Seekord ei saadetud revidenti N Liidu N linna surnutega spekuleerimist kontrollima. Nüüd toimiti palju teaduslikumalt, uurimist teostavad arheoloogid. Ma usun, et nad nimetavad oma leiud N luudeks ning jätavad otsad lahti.

    Kuidas nimetada roosi, kui selle nime tõid meile võõrvallutajad? Kelle okupatsiooni me roosi roosiks nimetades toetame, kas taanlaste, sakslaste, rootslaste või venelaste oma? Enn Roosi monument II maailmasõjas langenud sõduritele võiks selleks ka jääda, isegi kui saabastsensorid sellised sõnad nagu “Suur Isamaasõda” ja “punaväelane” ette ütlesid. Roos on ilus ja Enn Roos on andekas skulptor, kes valas Tallinnasse ühe kunstiliselt kõige paremini õnnestunud monumendi.

    Ilma eelnevalt koordineerimata, juhuse tõttu, jätkub Tõnismäe pronkssõduri teema Tallinna Linnagaleriis, kus Janna Holmstedt ja Po Hagström jälgivad katse ja eksituse meetodit monumentide rajamisel. Hea ülevaate saab veebileheküljelt http://www.trialerror.org/. Videofilmis on võrreldud kahte monumenti, mis ärritavad kohalike. Pronkssõdurit Tallinnas, mis segab kohalikke natsionaliste, ja alasti metallnaist ühes Rootsi linnas, mis ärritab kohalikke muhameedlasi. Poliitikute poolt puuslikuks puhutud pronkspoiss on kui Vanapagan, kes endale vastukaaluks Kalevipoja üles kutsub. Tauno Kangro Tallinna lahte kavandatud Kalevipoeg ongi Holmstedti ja Hagströmi näituse peateema. Et ka rahvamassid saaksid monumendi saatuse osas oma sõna kaasa öelda, on see ühendatud lõhkamisseadmega Vabaduse väljakul, kuhu Kalevipoeg, R
    ussalka või Estonia süles, läbi lainete samme seab. Rahvas saab lõhkamispuldiga hääletada, kas Kalevite kange poega jõuab randa või jäävad ta jalad, mis ta neetud mõõk jõe ületamise ajal amputeeris ja mis pärast peremehe surma ekslema jäid, kui Rhodose kolossi sääred merest turritama Russalka ingli kaitsva viipe all.. Milliseid monumente nemad ette ütlevad?

     

     

    Tommi Nordgreni heitlus deemonitega

     

    Tommi Nordgreni näitus “Lahkumine/Erkaantuminen” Artdepoos kuni 30. IX.

     

    Tommi Nordgrenile meeldivad Rembrandt, van Hals, soome klassik Helene Schjerfbeck. Kuna Soomes ei ole kusagil klassikalist maali õppida, astus ta Peterburi kunstiakadeemiasse; Venemaaga oli tal ka perekondlik side venelannast vanaema kaudu. Klassikaline maal oli Tommi Nordgrenile loomulähedane. Tal olid optimistlikud ideaalid, mille nimel ta väitles sõnas ning mida kujutas pildis.

    Kunstitaevas oli 25aastase diplomeeritud maalija ees klassitsistlikult selge. Esimesel pildil kujutas ta ennast musta raami sees hirmunult kükitamas. Raami kohal varitsesid deemonid, raami all maa sees mustendas auk. Ta seletas pildi soravalt ära ja unustas. Aimamata, et 2005. aasta talvel IRL (in real life) ei jää tal muud üle kui mustad raamid enda ümber murda, muidu ajavad deemonid ta auku tähistusega RIP (rest in peace), jättes vaid lohutuse, et paremini ei läinud eakaaslasel, kes kooles sildi all INRI (Iesus Nazarenus Rex Iudaeorum). 

    Mõni aasta kunstnikutööd sisendas Tommi Nordgrenile, et pilte ei ole kellelegi vaja, et kunst kui kultuurivorm on hermeetiline seltskonnelu klassikalise maali koht on mööblipoes. Algas kriis. Küsimused, mis on kunst ja elu mõte, tõrjusid une, unega kadus ka sõnaosavus vastata suurtele küsimustele. Valla pääsesid deemonid nagu ta varases maalis. Umbkäiku sattunud kunstnik otsis varju Valamo kloostris Heinävesis. Sügiseses metsas nagu Kullervo, kes pages üksindusse, et taltsutada metsalisi endas ja ümbritsevas hämaruses.

    Tommi Nordgren maalib alati loomulikus valguses. See sundis võtma lühikestest talvepäevadest, mis võtta andis, muu aeg kulus rikkaliku valikuga religioosse ja filosoofilise kirjanduse lugemisele kloostri raamatukogus. Tema tööd kujutavad inimeste portreesid, mis on riputatud samasugustele hallivalgetele seintele nagu Artdepoo galeriis. See ateljee fantaasiaruumi ja eksponeerimise pärisruumi juhuslik sarnasus viib mõttele endise tootmissaali ja kloostriarhitektuuri sugulusest. Üks on vabastatud tootmise, teine argipäeva melust, et esile saaks tulla muutumatu olemus selle taga.

    Näitusepildid tekitavad tunde kui jäätuval väljal, kus vaikus lõikab kõrvu pärast tabuuni läbitormamist. See on selguse ja rahu tasand, kuhu omaenese kannatused paistavad eemalt, läbi kõrvalseisja pilgu. Üldistamise käigus on figuuridelt kadunud juuksed, ninad, terved lihastegrupid. Redutseeritud on ka värvid, mis tõmbuvad tagasi helehallika üldtooni ees. Kuna maalija on soomlane, ei saa ta läbi ilma muheluseta iseenda arvel. Seal ta kõnnib, silmad joonistustooriku peas rõõmsalt lahti löödud nagu plastilise anatoomia Pinocchiol, käsi tagumikku kratsimas – kama nende katsumustega.

    Üks tee vabastada end eksistentsiaalsest painajast on kannatava subjekti, omaenese mina kahandamine. Tommi Nordrgen ei sea vaatajat vastakuti oma teosega, mis on aukartuse äratamiseks paigutatud pronksitud raami. Kujutades pildil põrandariba ja seina, millel ripub portree, kunstnik justkui taandab end autori positsioonilt ja samastub vaatajaga. See tabab ära postmodernistliku kultuuri olemuse, mis vähendab autori juhtivat ja õpetavat rolli ning jätab vaatajale, lugejale ja kuulajale suurema vabaduse nautimiseks ning edasimõtlemiseks oma meele järele. Mitte stiil ega meedium ei väljenda ajastut, vaid mõtete ja tunnete siiras ja arusaadav väljendamine.

    Portreed Tommi Nordgreni kujutletavas galeriis on piiratud abstraktsete mustade raamidega, mis kummastavad realistlikku ruumi. Ainsa kujutletava publikuna maalis ta sinna ühe tuvi ja ühe kassi. See näitus on pühendatud kassidele, sest ainult neid masenduspäevil vanas Tallinnas kohates koges ta tundesoojust. Nii naasis maalija koju kui Kullervo, kaasas tuvist ja kassist koosnev vägi. Taltsutatud deemonid.

    Andri Ksenofontov

     

     

     

    Aapo Ilves, naishingede insener

     

    Aapo Ilvese näitus “Mitmekesi” Y-galeriis 5. – 17. IX.

     

    Ilves ise, tuntud ka kui eurolaulu sõnameister, kunstnik ja literaat, ütleb oma blogis, et näituse  märksõnad on: fotomontaažid; modelli(de) sünergia(d) iseenes(t)ega; graafiline ajamasin, rahulikud seepiatoonides ning (kolmainsusena) kohati sakraalseltki mõjuvad teosed.

    Ma eriti ei peatuks neil seepiatoonidel ja sakraalsusel, kuna minu arust on neil piltidel põnevaimad inimesed ise. Põnevust lisas muide ka üks seik: nimelt helistas mulle üks piltide modellidest, kelle sünergia iseendaga pildil näha peaks olema, ja teatas, et ta süda on murtud, kuna Aapo Ilves ei rääkinud talle sest midagi, et ta temast vaid nende eneste tarbeks  tehtud pildi Y-galeriis välja paneb, ja et ta ei taha seda pilti mitte kusagil mujal, lehes või netis näha. Käisin selle jutu peale seda pilti veel kord vaatamas ja veendusin, nagu pärast esimest külastustki, et see on näituse parim pilt. “Piret” kujutab kolme erinevas poosis naist: alasti, ennast ülimalt vabalt tundmas, ennast nautimas. Kõik kolm Piretit säravad, neis on ürgset ja üliväga väljakutsuvat seksuaalsust, isegi ohjeldamatust, küllust ning avatust, heas mõttes šokeerivat bravuuri, mida eetika ja esteetikaga liialdaval ajal  pigem paheks kui vooruseks kiputakse pidama. Ilves näitab, et end oma kehas hästi tundev naine on ilus. Ta on modelliga hea kontakti saanud, too pole teda kartnud ja on seepärast julgenud end avada sellisena, nagu ta on tegelikult, oma keha tunnetava ja seksuaalsust mitte häbeneva naisena.

    Tegelikult on kõik Aapo Ilvese pildid naistest head. Modellid vaatavad julgelt kaamerasse, võib aimata, millest nad mõtlevad. Poisilik “Rosin” pole vähem huvitavam, lihtsalt tema seksuaalsus on aeglasemalt avanev ja nurgelisem.

    Meestega on pisut teistmoodi. “Mait”, “Mehis”, “Peeter”, “Jakop Marshall” on küll kompsitsiooniliselt huvitavad, aga sünergiat iseendaga ma ei taju. Pigem on nad nagu kolm kõrvuti asetatud kivikuju, kuidagi krampis ja kohmetud. Ei sära. Jääb isegi mulje, et pildi jaoks poseerimine on olnud neile ebamugav, nad nagu ei teaks, kuidas olla. Ilvese mehed jäävad lukku, suletuks, valvsateks.

    Ja Piret ei peaks pahandama.

    Irja Vaher

  • National Geographicu fotonäitus avab ookeani hinge

    Liis Rohtmets

    Eesti Loodusmuuseum viib külastajad rännakule salapärastesse ookeanisügavustesse: homsest saab muuseumis vaadata National Geographicu allveefotograafi Brian Skerry fotonäitust „Ookeani hing“.

    „Suur osa loodusest on inimese silma eest peidetud ning asub sügaval ookeaniavarustes. Sellele ligi pääsevad vaid vähesed. Brian Skerry on allveefotograafiaga tegelenud mitukümmend aastat, näituse jaoks on välja valitud tema parimad tööd. Loomulikult ei anna foto sajaprotsendiliselt edasi tegelikku keskkonda, kuid Skerry on veealuse maailma näitusesaali toonud vägagi ilmekalt ja värvikalt,” rääkis Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Tiit Hunt.

    Näitus juhib tähelepanu ookeanide täbarale olukorrale. Reostus ja ülepüük ei ole üksnes kaugete vete probleemid, vaid puudutavad ka Eestit. „Meie oma kodumeri, Läänemeri, on üks reostatuim meri kogu maailmas,” nentis Hunt. Kajastades ülemaailmset kalavarude kriisi ning köitvaid ellujäämislugusid, püüab Skerry teha fotograafiast muutuste tööriista. Ta ütleb, et veel ei ole hilja asuda kaitsma maailma mereelustikku ning veealuseid elukeskkondi.

    Näitusel „Ookeani hing” on Brian Skerry 20 aasta parimad fotod; ta on veetnud vee all töötades üle 10 000 tunni. Sukeldudes äärmuslikes tingimustes Arktika jää all või röövloomadest kubisevates vetes, on Skerry pildile püüdnud haruldasi ja intiimseid hetki.

    Eesti Loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas aadressil Lai 29a. Näitus „Ookeani hing” on avatud 25. jaanuarist kuni märtsi lõpuni kolmapäevast pühapäevani kell 10.00–17.00. Näituse korraldamist Eestis toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

  • Kas tuleb ka Elvis?

    Valle-Sten Maiste

    Läinud nädalal hüppasid sellest sõnumist tiivustatuna nii popkultuuriaustajad kui viimast isereguleeruvaks sekundaarvaldkonnaks pidavad ühiskonnategelased. Kõlas pilkeid, et tõusnuks lõbuürituste käibemaks veelgi, naudiksime suvel lauluväljakul ehk koguni Elvist. Ometi ei pea ju olema muusikakriitik  ega melomaan taipamaks, et meie „iidse laulurahvaga” asustatud maanurgake on kaasaegse popkultuuriga läbikäimise poolest kolklik. Kui käibemaksutõususuvi meile worldticketshop’i kõige menukatest mammutitest peale Madonna veel ka Ac/Dc, Springsteeni ning uue plaadi laineharjal tuuritava Metallica tooks (kogu see koorekiht sel suvel Soome lahe põhjakaldale ju ka jõuab) ning sellele boonusena veel U2 lisataks, ei tooks see meid kolklusest välja. Tõdemus, et nüüd on meilgi kõik käinud, on võhiklik. Küsimus ei ole selles, et Soome on neid bände näinud varem ja näeb edaspidigi  mitte artistide laugjatel kogumisperioodidel, vaid ka nende oluliste albumite energiast pakataval laineharjal. Artistidest, kellest meie muusikakriitikud rääkisid läinud aastal seoses värskete salvestistega, külastas Eestit läinud aastal vist vaid Fall. BBC popmuusika-aasta tagasivaadetega kõrvutades oli meie muusikasuvi kurvem veelgi.

    Kuigi ka Raadio 2 kuulaja maailmas toimuvast paljugi teab, ei ole meie avalik-õigusliku ringhäälingu tavatarbija jaoks hea popkultuur võrreldavaltki sedasi esil, kui BBC kultuurisaadetest osasaajale. Kui enesestmõistetavalt peetakse siinmail  poppi vaid eelsoojenduseks sellele, kui nina süldikaussi kukub, näitab kujukalt ETV ja Vikerraadio muusikaprogramm. Viimase ühiskonnaelusaadete austajana kitkun muusikalisi vahepalasid kuulates juukseid. Kes ja millistest arusaamadest lähtuvalt neid igikolletavaid šlaagreid ja totra pubekatekstiga uudislaulukesi küll valib? Mis toimub ETVs, kus on valida korduvate terminaatorsmilersi ülesvõtete ja selle vahel, kuidas hüsteeriline naine tantsukultuuri kidumisest sajatades Smokie’ cover’eid esitavat harrastusklavkameest promob.Kas Vaiko Eplik ja Sandra Sillamaa peavad enne liibumisvalssideni jõudma ja 80aastaseks saama, et nad avalik-õiguslikku kultuuriteadvusse jõuaksid? Ühiskonnas, kus nimetatud teadvus on nii kesine, et riigitele levimuusikaprogramm on kahtlusteta viletsam kui „Õllesummeril”, on tõepoolest mõttetu panustada maksusoodustusi ja muud raha antud sfääri. Need aga, kes näevad Madonna saabumises head näidet, kuidas vabaturg ise toob selle, mille nimel lõviosa Euroopa riike lollikestena mitmete meetmetega vaeva näeb, ei kae pealispinnast kaugemale. Meie ühiskond näib vajavat kestvaid ja põhjapanevaid  arutlusi kultuuri rolli üle mõistmaks, et kultuur pole pelk ehis ja vabaajaripats. Meilgi on ju tõlgitud Bourdieu’ „Eristuste” laadi vaimuvara, mis toob esile seoseid inimeste kultuurilise kapitali ja materiaalse toimetuleku vahel. Robert Reich on nimetatud mudelit laiendanud tervete piirkondade ja majandusüksuste toimetulekule. Läinud aastal eestindati Anu Kivilo eestvedamisel „Valik artikleid kultuuripoliitikast”, kus on läbivalt kõne all majanduskasvu ja riikliku popkultuuri edendamise seosed. Kuid kõiges majanduskasvu näha soovivatele pragmaatikutele võiks lisalektüüritagi selge olla, et  keskkonnas, kuhu Madonna jt erinevate perioodide heli-ja lava-show’d ulatuvad sagedasti ja vahetult, võrsub tänapäeva maailma peamise tuluartikli, disainitud iha ja õhu loomisel ja müümisel edukaid rohkem. Rootsi popiekspordi tulud inimese kohta on suuremad kui Inglismaal. See ei tulnud tuulest, vaid tõsise munitsipaalnoorsoopoliitika ja riikliku muusikahariduse koostöös. Terminaatori pealt, mis ise on aastatetaguse Soome TV najal sündind fake, ABB At ei sünnita. Et inimesed, kes täna külapidudest ETVni laiutava terminaatorsmilersi kõrval on teadlikud Weekend Guitar Triost või Robert Jürjendalist,  RO:Torost, Kriminaalsest Elevandist jpt läinud aastal plaadi teinud suurepärastest artistidest, moodustaksid lihtsalt lahedama kogukonna, võiks samuti selge olla. Meie riik on otsustanud nimetatud arengule oma mõjukate institutsioonidega aga risti vastu seista. Valle-Sten Maiste

  • Hoone ehk Õnnetuste kultuuri anatoomia

    Rauno Thomas Moss

    Vaade Helina Loidi ekspositsioonile. 

     rauno thomas moss

     

    Tartu ülikooli maalimagistrantide näitus “Hoone” Y-galeriis 2. – 15. I.

     

    Kultuuriteoreetik ja urbanist Paul Virilio (1932) on öelnud, et kujutav kunst, erinevalt performatiivsest, on kaotanud ennast tehnoloogilise arengu käigus. Kunst on harjumus, turu müügiartikkel, koletusliku museograafilise inflatsiooni osa, mis otsib üha ägedamalt oma olemasolu õigustust. Keegi ei söanda seda “masinat” välja lülitada. Pigem vastupidi, kõik on õnnelikud kunsti koomalaadse seisundi üle. Otsemini öeldes: kunst on juba nii kaua surnud olnud, et sellel pole enam tähtsust.

    “Hoone”, mis on Jaan Elkeni kureeritud maalimagistrantide näituse pealkiri, võiks olla omaruumi teadliku loomise püüde metafoor: selles oleksid ühendatud nii hoone loomine ja ehitus, selles elamine kui lagunemine. See on sisuliselt terviklik ning raamistatud idee, mis annab näitusele ülesehitava tähenduse.

    Tegelikult illustreerib see väljapanek suurepäraselt Virilio mõtteid: tervikliku näitusena on see ehitamist ja hävimist vaatlev installatsioon, kaasaegse maalikunsti näitus, mis esitab lagunemistöö keskel elava, töötava, loova, ennast vigastava ja oma töö hävimist pealt nägeva inimese eksistentsialistlikku hirmu.

    Y-galeriisse sisenedes on esimeses ruumis ja vasakpoolses koridorikäigus väljas Peeter Krosmanni maalid. Kerged, aimatavate arhitektuursete joonistena mõjuvad abstraktsioonid. Juhtunud on õnnetus, sest kõikjale on voolanud tint, mis on muutnud joonised loetamatuks, aimatavateks nägemusteks. Krosmanni väljapandust on mängulisim ja vaatajale kindlasti meeldejäävaim kapp, mille avanedes katkeb ehitustööliste kopsimise heli ja lõbus ümisemine ning meile vaatavad vastu töö katkestanud meeste üllatunud näod. Niipea kui häbematu vaataja on kapi sulgenud, jätkavad pisikesed mehed rahulolevalt ja usinalt oma tegemistega. Seda siis juba vaataja peas.

    Seejärel jääb vaatajale võimalus valida, kas minna edasi parempoolsesse väiksemasse ruumi, kus on Helina Loidi maalid ja metallist keevitatud kompositsioonid. Viimased on tähelepanuväärsed, kuna toovad materjali kaudu näitusesse anonüümse masina metafoori. See pole defiguratsioon, vaid purunenud tehisintellekt, mille on rebinud puruks teine masin ning mille tükid on kokku kogutud. Osalt roostetanud pindadel voolab must, naftat meenutav värv. Ühel teosel voolab valge piimjas värv, mis meenutab Björki laulu “All is full of love” videos kujutatud tundeliste robotite ihu.

    Galerii suuremas saalis katab põrandat räpane kile, millele on paisatud laaste, haamer, voolanud punast värvi, mille sees on hoolimatult tatsanud saapajäljed. Eda Lõhmuse installatsioon mängib religioossel sümboolikal. Ristipuud pole, kuid laastud, ja igale poole voolavas veres on midagi stigmaatilist. See on viide kunsti kunagisele sakraalsusele, mis sekulaarsuses kaduma on läinud. Profaanne keha küsib aga endiselt pühaduse ja pühitsemise järele. Läbi valu ja vere. See, mis on pühalik sakraalkunstis, muutub profaanses hirmuäratavaks ja õõvastavaks üksindustundeks.

    Viimases saalis on Maris Palgi maalid, mis kujutavad argielu juba valminud hoones. Vaikelu, mida läbistab transtsendentne ilmutuslikkus, valgustumine läbi rutiinse toime. Maalitehniliselt ja kompositsioonilt tugevaim on etüüd triikimislauast. Kummastav värvikäsitlus hoiab aga kõiki maale koos ning häälestab teatavale lüürilisusele. Kunstniku enda väitel on need maalid tema korterist, kus ta teeb juba mitu aastat remonti. See on pidev häirituse seisund, õnnetuste kultuur, mis on sügaval meie emotsionaalses kehas. See ebakindlus on tunginud koju ja suhetesse. Ja kõige kohutavam on see, et me harjume sellega.

    Loomulikult on Virilio sõnade taga hulga keerulisem ning mitmetasandilisem tähenduste väli, mis muudab temale osutamise eestikeelses kultuuriruumis komplitseerituks. Ometi on just Sylvere Lotringer ja Paul Virilio need, kelle mõtteavaldused (kohati vasturääkivad) aitavad mõista XXI sajandi kunstnikes ja kunstisaalides (s.o vaatajas) toimuvat. Kujutav kunst võib olla surnud ja kõnevõimetu, kuid on sõjatraumas vaevleva XX sajandi õnnetuste kultuuri ainus arstim. Täpsem metafoor oleks, et kujutav kunst on omandanud kliinilise, julma doktori palge, kes ei räägi patsiendiga. Maal avab oma anatoomia, ülesehituse, nagu toimuks dissektsioonilaual preparatsioon, ja osutab, kuidas jääda inimeseks terrorismi ajastul.

  • Jukebox – kuuekümnendad – Paul Anka

    Vello Salumets

       Paul Anka

     

    2005. aastal jäädvustati Ottawa Kuulsuste alleele tähekujuline märk. “Ma ei tea, kas see tähendab vanaksjäämist või pean hakkama mõtlema juba surmale?” Selle muigama paneva lause on öelnud laulja, lauluautor, kunagine teismeliste iidol, muusikaärimees ja tänaseks juba viis aastakümmet maailma show-bisnise tipus püsinud Paul Anka. Kui tema aktivasse lisada veel 125 LP-albumit, 45-miljoniline plaadimüük, nii enda kui teiste tarbeks kirjutatud üle 300 laulu, mille seas hulgaliselt Billboardi Top 20 hulka jõudnud teost ja üle 900 salvestise viies keeles, on selge, et tegemist on superstaariga, kelle kohta ütlevad kõik rock’i-annaalid: “One of the biggest!”

    Paul Anka on sündinud 1941. aastal Kanadas Ottawas, Liibanonist pärit immigrantidest restoraniomanike peres. Ta oli juba lapsena musikaalsust üles näidanuna osalenud kümneseks saamisel mitmel amatöörlauljate võistlusel. Kui poiss oli 13, pakkus USAs elav onu talle koolivaheajaks suvetööd Los Angeleses. Seal komponeeris noor muusik oma esimese laulu “Blau Wildebeeste Fontaine”. Kui lugu noodipaberil, tormas Paul kohalikku väikefirmasse Modern Records ja tabas kohe kümnesse, sest kahe nädala pärast tuli Ankal oma esikteost lõõritada juba stuudiomakkide ees. Plaadimüük aga osutus kahjuks nigelaks ja suve lõpus naasis Paul Anka Kanadasse.

    Mõni aeg hiljem võitis ta koolist saadud preemiareisi New Yorki. Tal oli kaasas kassetile salvestatud demona neli omaloomingulist pala. Üks neist kandis pealkirja “Diana”, mille ajendiks oli olnud armastusavaldus ta õe ja venna lapsehoidjale, Paulist kolm aastat vanemale naabripreilile Diana Ayoubile. Noormees käis küll oma õilsatest tunnetest neiule teatamas, kuid pärast äraütlevat vastust otsustas 15aastane Paul panna oma traumaatilise kogemuse sõnadesse ja helidesse.

    New Yorgis jalutas Paul Anka, demokassett taskus, sisse esimesest teele juhtunud plaadifirma uksest. Momendil kohal viibinud ja aega surnuks löönud ABC-Paramounti produtsent Don Costa sattus nooruki laule kuulates nii vaimustusse, et palus telefonitsi Pauli vanemaid (kuna poisi vanus seda veel ei võimaldanud) otsekohe New Yorki sõita, et allkirjastada plaadistusleping.

    Paul Anka esiksingel “Diana” oli menukas algusest peale. 1957. aastal tõusis see nädalaks Billboardi tippu, kuid sai veelgi tormilisema vastuvõtu osaliseks Euroopas. “Diana” ilutses Briti tabeli magusaimal kohal koguni üheksa nädalat. Seesuguseid menuplaate võib läbi aegade vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. “Diana” kuulub kaubanduslikus mõttes kindlasti samasse kategooriasse, kus asub ka rock’i superhitt “Rock Around The Clock”.

    Kuigi mitmed rock’i-ajaloolased on öelnud, et “Diana” plaadimüügi koguarvu on sama raske kindlaks määrata kui glam rock’i esindaja Gary Glitteri vanust, pakub Joseph Murrelsi raamat “Million Selling Records” selleks 20 miljonit. Samas raamatus on ka väide, et läbi aegade on 22 riigis tehtud “Dianast” 320 kaverit. Ilmselt on tänaseks need arvud veelgi suuremad.

    “Diana” aga ei jäänud Paul Anka ainsaks pärliks. Sellesse hitiketti lisandusid robinal üsna lühikese ajaga veel sellised laulud nagu “I Love You Baby”, “You Are My Destiny”, “Lonely Boy”, “Put Your Hand On My Shoulder”, “Puppy Love” ja “My Home Town”.

    1960ndate algul hakkas Paul Anka sära veidi tuhmuma. Suurte hittide aeg oli tema jaoks ilmselt selleks korraks möödas. Üheks põhjuseks võis olla musimagusate nägude ja lakutud imidžiga teen-idol’ite hiilgeaja lõpp. Seda muret tekitavat olukorda mõistis ka 1963. aastal Paul Ankaga miljoni dollari peale lepingu sõlminud RCA Victor. Ei aidanud isegi plaadifirma katse müüa Anka vanade hittide töötlusi – need tootsid tegijatele vaid taskuraha. Uued tõlgendused olid originaalidega võrreldes lahjad ja üsna koomilisena mõjus uuele albumiümbrisele pressitud reklaamlause: “All newly recorded!”

    Kuid ehk veelgi suuremaks põhjuseks oli Beatlesi-nimeline ansambel. Ühtäkki hakkasid kõik lauljad moodustama bände, kasvatama pikki juukseid ja laulma briti aktsendiga. Seda on tunnistanud ka Paul Anka: “Nägin biitleid esmakordselt 1964. aastal Pariisi Olympia teatri laval. Ostsin ja kuulasin ka nende plaate, kuid poleks iial uskunud, et need kutid hakkavad tabeleid vallutama. Aga nad tulid ja pühkisid meid kõiki minema.”

    Kui RCA Victoril polnud Paul Ankaga erilist õnne, siis selle üle ei saanud kurta 70ndate algul Paul Ankaga lepingu sõlminud United Artists. Ehk tuli ka neile üllatusena, et nende stuudios valmis uus esikohahitt “You’re Having My Baby”. See üllitis tõusis 1974. aastal nii Billboardi kui paljude Euroopa riikide edetabelite tippu ja Paul Anka võis pärast 15 aastat riputada oma seinale uue kuldplaadi.

    Kuid Paul Anka ei istunud neil hitivaestel aegadel mitte peidus, nagu võiks oletada tabeliseisudest, vaid noppis õisi oma heliloominguga, mida esitasid teised artistid. Esimeseks pääsukeseks oli olnud juba 1959. aastal Buddy Hollyle kirjutatud “It Doesn’t Matter Anymore”, mis jõudis Briti tabeli tippu. Tom Jones aga viis 1971. aastal Billboardi teisele kohale “She’s A Lady”. Aasta hiljem ilutses samal kohal Donny Osmondi lõõritatud “Puppy Love”.

    Selleks “kõige kõigeks” on aga siiani jäänud Frank Sinatrale kirjutatud “My Way”, mis tegelikult polegi päris Paul Anka lugu. Nimelt kuulis ta 1968. aastal Pariisis olles raadiost laulu “Comme d’habitude”, mille esitaja Claude François oli kirjutanud koostöös Jacques Revaux’ ja Gillis Thibault’ga. Mõni aeg hiljem luuletas Anka oma New Yorgi korteris praktiliselt ühe ööga laulule täiesti uue ingliskeelse teksti, ostis prantslastelt ära autoriõigused ja pakkus loo salvestuseks välja oma heale tuttavale Frank Sinatrale. Too oli laulu kuuldes sedavõrd vaimustuses, et tormas stuudiosse ja kulus vaid kaks ülesvõtet, et jäädvustada “My Way”. “Kui mulle mängiti telefonitorusse ette salvestuse tulemus, hakkasin ma nutma. See oli pöördepunkt mu karjääris,” on Anka hiljem kommenteerinud.

    1969. aastal jõudis “My Way” paljude riikide edetabelite etteotsa. Inglismaal püstitas see singel omamoodi rekordi, ilutsedes Briti tabelis kokku 122 nädalat! Maailmas on “My Way’st” tehtud üle 200 kaveri, millest edukamad on olnud Elvis Presley, Tom Jonesi, Nina Simone, Brook Bentoni, Sid Viciousi, Nina Hageni ja Robbie Williamsi variant.

    Kuid suuri numbreid sisaldab ka Paul Anka enda karjäär – tegu on arvudega, mis on paljudele muusikutele jäänud vaid unistuseks. Samas peab ühinema raamatu “500 Number One Hits” toimetaja imestustega: “Lisaks kõigele on Paul Anka juba 1963. aastast õnnelikus abielus kauni ja rikka Liibanonist pärit modelli Marie Anne Alison de Zoghebiga. Seepärast on eriti hämmastav, et see superstaar üritab teenida veel lisaraha, reklaamides Jaapani viskit!”

    Paljude poolt jumaldatud Paul Anka jätkab siiani oma hiilgavat karjääri. Oma elukreedo on ta kokku võtnud sõnadega: “Ma ei esine raha pärast, ma lihtsalt ei oska elada ilma tööta. See on asi, mis mul veres. Kui algul tuldi mind kuulama mingi hiti pärast, siis nüüd publik teab, et nad tulevad vaatama etendust, mida keegi teine ei paku.”

     

  • Seminar pöörab tähelepanu Ruhnu elu eripärale

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseum ootab 8. veebruaril kl 12-15 toimuvale seminarile „Ruhnu eraldatud maailm – kultuur ja inimesed“. Seminar toimub ERMi näitusemaja loengusaalis (J. Kuperjanovi 9, Tartu).

    Seminari eesmärk on pöörata tähelepanu Ruhnu elu eripärale ja näitusel „Ruhnu eraldatud maailm“ esile toodud märgiliste objektide lugudele.

    Märt Kapsta „Ruhnu saare ajalugu“

    Piret Õunapuu „Ruhnu Eesti Rahva Muuseumis“

    Kristjan Bachman „Ühe kauni kapi lugu“

    Taavi Pae „Eestlaste kohaidentiteedist läbi etnonüümide väikesaarte näitel“

    Ehti Järv “Internet Ruhnus – vahend saare eraldatuse ületamiseks “

    Toimub ka vestlusring, millest võtavad osa Ruhnus sündinud, kuid nüüdseks mandrile kooli tulnud noored. Teemaks identiteet, selle kujunemine ja tunnetus. Vestlusringi juhib Ave Viirma.

    Nii seminari kui vestlusringi vahendatakse Ruhnu Skype’i abil.

  • Vajame otsedemokraatiat

    Valle-Sten Maiste

    Riigikogu avalikult näha tegevus ehk siis suure saali istungid on omandanud aga rituaalse tähenduse. Võimuliidu erakonda IRLi kuuluv rahvaesindaja Toomas Tõniste on üks neist, kes rituaalsuselt ka katet kergitas, kui tegi ettekande (suures saalis) riigikogu majanduskomisjonis arutlusel olnud eelnõust, millega oleks antud piisavalt tagatisi just energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks. Tõniste tõdes: „Aga see jäi arutelust (mis puudutas siis sedasama energiasäästu toetamiseks mõeldud otsuse-eelnõu – M. S.) tõesti kumama, et  eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud. Kui laiemalt teemat vaadata, siis eks alati ole raha jagamine tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid. Energiasäästu teema nõuab korralikku süvenemist ja seepärast ehk ettepanekuid ei olnudki” (väljavõte riigikogu 20. I 2008 stenogrammist). Asjassepuutuv riigikogu otsus jäi vastu võtmata. Tegemist olnuks majandust kasvusuunas mõjutava otsusega, mis oleks näiteks igakuiselt suurendanud ehitusturu mahtu ligi 100 miljoni krooni võrra. Ja seda paar aastat ühtejärge, ilma et riigile oleks tekkinud suuremaid rahalisi kohustusi! See ei ole  loomulikult poliitilise dispuudi ja teemade sisulise mõistmise kriisi ainuke näide.

    Kas tegu on Eesti parlamentarismi eripäraga või on debattide kipakus tänapäevasele demokraatiale laiemalt omane? Kust leida positiivseid näiteid?

    Tänapäeva demokraatia on parasjagu määratlemata mõiste nagu tänapäeva autogi. Siin on nii üksluisemat kui mitmekesisemat. Võib öelda, et esindusdemokraatiat talutakse kuni tõsisemate probleemideni, milleks on üldjuhul rahva arvamuse ja hoiakutega arvestamata jätmine. Kas või näiteks Lätis ja Leedus, kas või Islandil. Kas või igas Eesti omavalitsuses, kus võim on inimeste huvidest kõrgemale kasvanud. Mitmekesisem demokraatia on aga kindlasti otsedemokraatia mehhanismidega täiendatud-toetatud esindusdemokraatia. Nagu Šveitsis, kus rahvale on antud õigus ja võimalus esile kutsuda siduvaid rahvahääletusi. Seda nii oma seadusinitsiatiivide väljatoomiseks kui ka näiteks esindusdemokraatlikes kogudes tehtud otsuste vetostamiseks. Vajadusel.

    Poliitika tähendabki ju mitmete poliitfilosoofide arvates võimulpüsimise kunsti. Vaevalt et sellesihilist hämamist  täiesti kõrvaldada õnnestub.

    Sotsiaalsed oskused ja nende rakendamise vajadus tulenevad siiski kokkulepitud reeglitest ja traditsioonist. Võimu võib selles seoses ju vaadelda ka teatava ühiskondliku loomingu vahendina ja minu veendumuse kohaselt saab seda rakendada nii ühiskonda suuremal määral eiravas esindusdemokraatias nagu ka suurema rahva mõjuga otsedemokraatias. Viimasel juhul, nagu näitab seesama Šveitsi otsedemokraatia üle saja-aastane ajalugu, kohaneb ja õpib esindusdemokraatlik võimukandja sisuliselt rahvast kaasama ja tema arvamusega  arvestama. Loomulikult, ilma ülestõusudeta.

    Kas poliitikut, kes ei taha anda sisulisi ja otsekoheseid vastuseid, on võimalik mingi formaalse reeglistiku abil selleks sundida?

    Loomulikult ei ole see võimalik. Ka selle poliitiku kohta kehtib vaba ühiskonna aluspõhimõtetest üks olulisemaid: sõnavabadus. Sisuliseks ja otsekoheseks muutumine oleks ehk võimalik, kui võimu juba segatud ja teadaolevas järjestuses kaardipakki (valimistulemuse alusel paika pandud võimu jõujooni) saaks igal hetkel uuesti segada. Näiteks sellesama otsedemokraatia  ja siduvate rahvahääletuste algatamisõigusega. Vaja oleks seega siduvate referendumite algatamisõiguse andmist rahvale ja seda küllalt leebetel tingimustel. Kujutan siinkohal juba oponente rääkimas, kuidas siis populismi ja rahvaga manipuleerimise tahe saab tiibadesse enneolematu tuule. Samas olen veendunud, et veel enam toob see teadmisi otsustamisse ning võimu vajadus rahvast kaasata muutub sisuliseks. Kui pidada võimu säilitamist võimukandja praktilise töö loomulikuks osaks, siis saab otsedemokraatliku sekkumise seaduspärasuse korral ka sisulisest kaasamisest võimulpüsimise  tagamise loomulik osa. Esindusdemokraatliku ühiskonna kriis pole veel sedavõrd sügav, et oldaks valmis praegust demokraatiat rikastama. Samas, meenutame, ega finants- ja majanduskriisi võimalikkustki ei usutud, vaatamata ilmsetele põhjustele (kas või näiteks looduskapitali süstemaatilisele arvestamata jätmisele majandushinnangutes). Võib öelda aga üht: Eestis on kohalike omavalitsuste demokraatiakriis jõudnud piirini, kus otsedemokraatlik täiendus annaks sootuks uue hingamise. Õnneks annab kohalike omavalitsuste korralduse seadus selleks ka piisavalt võimalusi.

    Küsinud V.-S. M.

  • Muusikamaailm: BBC pühendus Sofia Gubaidulinale

    Priit Kuusk

    Avakontserti (mis oli samal päeval meie Ester Mäe austamisõhtuga) BBC SO ja Kremerata Baltica ees juhatas Martyn Brabbins, see oli orkestritriptühhoni “Nadeyka” tervikesiettekanne, pühendatud helilooja lahkunud tütre mälestusele: “The Lyre of Orpheus”, “The Deceitful Face of Hope and of Despair”, “Feast During a Plague”, solistideks Gidon Kremer viiulil ja Sharon Bezaly flöödil. Hilisõhtul kirikukontsert (St Giles, Cripplegate), kus peateoseks Mstislav Rostropovitšile pühendatud “Canticle of the Sun” ja tšellosolistiks Aleksandr Ivaškin. Samas veel kahel päeval Gubaidulina keelpillikvartettide koguettekanne (nr 1 – 4) Royal String Quartetilt.

    Lõppkontserdil BBC SOga olid kaastegevad BBC Symphony Chorus ja BBC Singers, dirigendiks Mikhail Agrest, kavas “Alleluja” kui kontserdi nimiteose kõrval (helilooja kirjutas selle Berliini müüri langemise järel) veel 40minutiline Bajaanikontsert (solist Friedrich Lips) “Under the Sign of Scorpio” (2003) ja “The Light of the End”. Sofia Gubaidulina weekend kuulub ühtlasi Barbican Centeri 25. aastapäeva suurtsüklisse.

    Sarjas “Barbican 25” tuleb peatselt London Symphony Orchestra ette ka selle uus peadirigent (2007. aastast) Valeri Gergijev, juhatades 23. jaanuarist juunikuuni orkestri kuut erikontserti (tema valikul erandita Stravinski, Debussy ja Prokofjevi loomingust) Barbican Hallis. Selles tsüklis on LSO-l esmakordselt repertuaaris Stravinski “King of the Stars” (esimese kava avapala tuleval kolmapäeval), Prokofjevi “Seven They are Seven”, “Oktoobrikantaat” ning kolm portreed “Õnnemängijast”. Colin Davise peadirigendiaja lõppedes on kuulsa orkestri peakülalisdirigentideks Daniel Harding ja Michael Tilson Thomas ning audirigendiks André Previn.

     

     

    Philip Glass 70

     

    USA ühe tuntuma helilooja Philip Glassi 70. sünnipäev on 31. jaanuaril, tema muusikat esitatakse eriti sageli just Euroopas. Põhjuseks on ta loomingu väga avar humanitaarne, vaimne ja kultuuriline taust, mille aluseks omakorda järjekindlad ekskursid indiaani kultuuri, samuti Põhja-Aafrika, India, Himaalaja, Jaapani jpt rahvaste muusika, kirjanduse ning etnograafia valda. Maestro viimaste uusteoste hulgas on 2003. aasta ooper “The Sound of the Voice” David Henry Hwangi ainetel, Klaverikontsert nr 2 (2004), Sümfoonia nr 7 (2005) pühendusega National Symphony Orchestrale Washingtonis ja ooper “Waiting for the Barbarians”, mis põhineb John Coetzee romaanil (2005).

    Sellest nädalast kuu lõpuni võib Glassi kodulehelt leida üle kahekümne väga kaaluka esituse, peamiselt meie mandril. Twyla Tharpile pühendatud ja tema lavastatud ballett “In the Upper Room” on praegu kümne etendusega Floridas (esitajaks Miami City Ballet). Sama lavastus, aga American Ballet Theatre’ilt, oli sügisel kaheksa etendusega New Yorgis ja rändab veebruaris ka Pariisi Châtelet’ teatrisse ning Londoni Sadler’s Wellsi teatrisse. Ateena Megaronis etendab sel nädalal Heinz Spoerli lavastust “Suveöö unenägu” (Shakespeare’i süžeel, aga Glassi Viiulikontserdi muusikal) Zürichi Ballett, Salzburgi festivali 1999. aastaks tellitud Sümfooniat nr 3 (“Requiem, Bardo and Nirmanakaya”) mängis üleeile MDR SO Leipzigi Gewandhausis, dirigendiks Dennis Russell Davies, kelle käe all sünnib ülehomme veel Linzi Landestheateris Daniela Kurzi lavastatud ooperi “Orphée” (Jean Cocteau järgi, 1993) esietendus.

    Eile tähistati Glassi sünnipäeva ka Eestis: Mihkel Kütsoni valitud ja dirigeeritud sellesama Sümfooniaga nr 3 ning Klassikaraadios on kuu lõpul Philip Glassi nädal. Täna on sündmuseks “Waiting for the Barbarians” USA esiettekanne Austin Lyric Operas, Erfurti Theateri etendus Saksamaalt Guy Montavoni lavastuses Richard Buckley käe all. Väga menukas nüüdismuusika pianist Richard Trythall (USA) mängib ülehomme Roomas teost “Metamorphosis I – V”, Ensemble Resonanz 22. jaanuari juubelikontserdil Hamburgi Musikhalles samuti Sümfooniat nr 3 ning Keelpillikvartetti nr 2.

    Pika sarja viimase etenduse annab Müncheni Balletiteater 30. jaanuaril Carolyn Carlsoni balletiga “If to Leave Is to Remember”, mis põhineb Keelpillikvarteti nr 3 (jaapani kirjaniku Yuki Mishima elust) muusikal. Pariisi Cité de la Musique’is märgib juubelit Kontserdi saksofonikvartetile ja orkestrile esitus, mis on pühendus Raschèri kvartetile ja kõlas esmakordselt Stockholmis; Sümfoonia nr 3 valis juubeliks ka John Storgårds esitamiseks Tapiola Sinfoniettaga 2. veebruaril Espoos. Kodune juubeliõhtu on helilooja kohal viibides Ohios Bowling Greenis, kus kava “Happy 70th Philip!” esitab sealse ülikooli uue muusika ansambel. Järgnevad teoste esitused Milanos, Karlsruhes, Brestis, Glasgows, Edinburghis ja Moskvas, kus Suure Teatri balletiga esietendub 14. veebruaril samuti  Twyla Tharpi lavastatuna ta eelnimetatud balletiõhtu. Uued teosed helilooja töölaual on Toronto “Luminato” festivalil 1. juunil esiettekandele tulev “Book of Longing” Leonard Coheni poeesial, õhtut täitev teos solistidele ja ansamblile; oktoobris aga San Francisco Ooperi tellimusel valmiv uus ooper “Appomattox” Ameerika kodusõja teemal.

     

     

    Kütsoni ja Vestmanni dirigendipreemia

     

    Seoses Mihkel Kütsoni tulekuga Eestisse Philip Glassi dirigeerima tuleb meenutada, et tegemist on esmakordse Deutsche Dirigentenpreis’i võitnuga mullu oktoobris. Kahe aasta jooksul jälgiti Saksamaal tegutsevaid kuni 36aastasi dirigente, kolme finalisti hulgas võistles Berliini Filharmoonias koguni kaks noort eestlast, veel ka Hendrik Vestmann, kes jäi koos ameeriklase Evan Christiga jagama teist ja kolmandat kohta. Kütsoni võidupreemia oli väärt 15 000, Vestmanni eripreemia 10 000 eurot. Saksa Muusikanõukogu dirigentide foorumi auhinna žürii oli kõigiti autoriteetne, seda juhtis Roger Norrington, liikmete hulgas professorid Jorma Panula, Peter Gülke, Wolfgang Hagen, Rolf Becker jt, hääletas ka publik.

    Lisaks veel ühest Eesti noorest dirigendist Kristjan Järvist (34), kes lisaks oma Tonkünstler-Orchesterile Viinis juhatab aina tuntumaid orkestreid kogu Euroopas: üleeile ja eile seisis ta Genfi Victoria Hallis kuulsate traditsioonidega Šveitsi-Romaani orkestri ees, dirigeerides Nielseni “Aladdini süiti”, Davidi Tromboonikontserti ja Christian Lindbergi pala “Mandrake In The Corner” (mõlemas solistiks viimase autor, kuulus rootsi virtuoos, meilgi uusaastakontserdi solist) ning Stravinski süiti “Tulilind” (1945). Peaaegu sama kava (Stravinski asemel Rimski-Korsakovi “Sheherazade”) dirigeeris Kristjan Järvi ka eelmisel kuul Kuningliku Liverpooli Filharmooniaorkestri ees, solistiks samuti Christian Lindberg.

     

Sirp