feminism

Kas tervitama kõrgeimal poliitilisel tasemel kui aastaid kestnud tööga saavutatud võitu, märki Venemaa tõelisest muutumisest? Või pigem otsima sellest poliitilisest sammust mingit uut kavalust, tundma muret selle  üle, milline nõudmine tehtud žesti tasakaalustamiseks esitatakse? Kas poliitiline avaldus ka siiras oli või mitte, nähtub sellest, millises tempos kirjutataks Venemaal vabandusele vastavaks ümber ajaloo- ja muud kooliõpikud. Vähemasti inimpõlve võtaks see ikka ja enne seda pole Venemaa vabanduse siirust võimalik lõpuni uskuda. Ja kes selle vabandusega midagi peale hakkaks? Kas see teeks olematuks või lubaks andeks anda aastad orjalaagris, vangis või asumisel? Kas see kompenseeriks vabaduse ja heaolu puudumist  50 aasta vältel? Eriti suusoojaks öelduna. Oleks parem, kui nad oma vabandust iial pakkuma ei tulekski, sest see seaks pigem ebamugavasse olukorda Eesti, mitte Venemaa. Ja meie õnneks nad Moskvas ongi liiga jäigad selleks, et kirjeldatud lihtsat provokatsiooni ette võtta. Teine on lugu Soomega. Seal sai Eestilt vabanduse palumine riigi uudisekünnist ületavaks siseasjaks.

Kirjanik Sofi Oksanen teatas, et endine president Mauno Koivisto võiks oma 1990ndate alguses tehtud avalduste eest vabandust  paluda – oleks ilus diplomaatiline žest, mida eestlased kõrgelt hindaksid. Kui tuld pakuti, siis ka tuld võeti. Ajakirjanikud on oodanud seisukohavõttu vabanduse asjus mitte ainult Koivistolt või kunagistelt rahvaesindajatelt, vaid ka praeguselt presidendilt Tarja Haloselt, kes väitis, et on igasuguste kollektiivsete vabandusepalumiste vastane. Seepeale meenutasid kriitikud kohe, kuidas Halonen kolm aastat tagasi kogu soome rahva nimel islamiusulistelt mõne pilkepildi pärast andestust palus. Kogu teema on üsna ohutu, eriti seetõttu, et küsimust  ei püstitanud Eesti ametlikud esindajad. Soomlaste siseasjana käsitlevad soomlased seda oma netimeedias ja suhtlusfoorumites vastavalt oma poliitilistele eelistustele ning kommentaare leidub servast servani. Mahlaseid võimalusi pakub pseudoteema igat masti marginaalidele. Asja ei paranda europarlamendi valimiste lähenemine, sinna rebimine on ju Soomes hoopis tihedam kui Eestis. Me võime väga õnnelikud olla oma kuue saadikukoha üle, kui meist ligi neli korda suurema rahvaarvu juures saavad soomlased ainult kolmteist kohta. 

Eestis ei ole soomlastelt vabanduse nõudmine suuremat kõlapinda leidnud. Mõni üksik poliitiline blogisõnum ja vaoshoitust soovitav kommentaar raadios ajakirjanikelt Muulilt-Samostilt. Õige ka, hea kaalub võimaliku negatiivse nii kõrge mäena üles, et pole üldse midagi arutadagi. Kui kedagi, siis soomlasi üksikvõitlejatena saame ju usaldada alati, rääkigu nende valitsus „ametlikult”, mida tahes. Ühe ehk pisut ähmase piirjoone teeb Soomest üle käinud mõttevahetus siiski selgemaks. Vabanduse palumine tuleb kõne alla ikka ainult pisikeste süütegude puhul nagu  kerge müksamine tänaval, ühistranspordis kellelegi varbale astumine või muud taolised olmeäpardused, samuti tahtmatult riivavad sõnad. Soome ametivõimu leigus Eesti iseseisvuse taastamisele hääleka toetuse andmise osas kvalifitseeruks oma kergekaalulisuse tõttu ehk vabanduse vääriliseks küll. Aga Venemaa suunalt pole meile kunagi midagi nii kerget tulnud. Me ju ei vabasta mõrvareid, vägistajaid jt kohtust vabanduse eest ohvri haual või omastele. Me ei saa kuidagi vastu võtta vabandusi neilt, kelle kuritegudeni  viinud põhimõtted pole muutunud. Moskva arhiivide saladusi üle viieteistkümne aasta publitseerinud Yale’i ülikooli kirjastaja Jonathan Brent toob oma viimases raamatus nende põhimõtete kohta hea näite, kui kirjutab kirjanik Isaak Babeli süüdimõistmisest. MGB ülekuulaja, keegi M. Rjumin, ütleb protokolli järgi Babelile: „Teie süü küsimus on otsustatud teie arreteerimise faktiga ja sel teemal pole mingit mõtet vestlust jätkata.”

Seesama mõtteviis kõlbab laiendamiseks ka riikidele-rahvastele. Eestlaste kollektiivse süü küsimus oli N Liidu jaoks otsustatud Eesti okupeerimise  faktiga. Sellest hetkest ei olnud enam midagi arutada ega midagi tõestada võimalik. Asjaolu, et meil õnnestus vanglast põgeneda, ei muuda süüdimõistja silmis meie süü suurust. Kui idasuunalt ka mõni vabandus peaks poetuma, ei saaks me seda mingil juhul vastu võtta. Soomlastega on teine lugu – kuna nad midagi süülist teinud pole, siis on üks kombetäitmine puhtalt täitja maitse asi. Tahab, palub, tahab, ei palu ja ikka on kõik korras. Kaarel Tarand

Keel on nagu lainetus, mis mind kannab, või nagu tuulehoog, mis puistab mu mõtted laiali. Ma ei oska ette näha, kuhu see tuul nad viib, kuhu mõtted viimaks jõuavad. Ma ei tea täpselt, kuhu see laine on teel, kas ta kannab mind veel kaua või vaibub äkki ühel rannal, mida ma enne ei tundnud. Aga siis äkki olen kohal. Olen kohal ja vaatan ringi: see on nagu saar. Keele saar.  Keele saarel tekib imelik küsimus: kas see saar on elus või mitte? Kas ta on omaette olend? Kas tal on vaim? Muidugi, ta on „avatud süsteem”, temas toimub lakkamatu ainevahetus: kogu aeg tuleb keelde väljastpoolt midagi juurde, ja kogu aeg kaob midagi keelest ka ära, kuigi me ei tea täpselt, kuhu see läheb. Muidugi, ta on ebakindel, pidevalt tasakaalust väljas, aga ka omamoodi püsiv, „dünaamiliselt stabiilne”. Ja ta uueneb iseenesest, kohaneb kõigega, parandab ise oma rikked ja lapib oma augud – kõik just nõndamoodi, nagu Ilja Prigožini koolkonna järgi üks elusolend  peaks tegema.

Võiksime siis öelda, et keel on elus. Keele saar on elus saar. Aga sellel saarel on kindlad piirid. Ma olen täiesti kindel, et mõned asjad juba on sellel saarel, et nad on siin olnud nii-öelda mäletamatutest aegadest peale (s.t ma ei tunne isiklikult kedagi, kes mäletaks). Aga ma olen ka täiesti kindel, et mõnesid asju sellel saarel lihtsalt ei ole, sest nad on hoopis mõnel teisel saarel, mis on ka ise teistsugune ja asub hoopis teises kohas. Seal räägitakse teistsugust keelt. Seal on teistsugune elu. Sinna randa jõuavad teised lained, ja  see kõik ei puudutaks mind üldse, kui mõned asjad poleks sellel saarel samasugused kui minu saarel. Veel enam, need ongi tegelikult samad asjad. Võib-olla on need asjad minu saarelt pärit. Aga võib-olla on minu saarel palju asju, mis on pärit hoopis mõnelt teiselt saarelt. Näe, sealt nad juba tulevadki. Mis neil kõik kaasas on: kirved, klaashelmed, püssid, lihakonservid, õllepurgid … Võib-olla raamat, võib-olla televiisor. Algab kaubavahetus. Algab tõlkimine. Kõike saab millegi vastu vahetada, omandada, ära anda, asendada. See pole küll päris see, aga  on ikkagi midagi, midagi uut ja huvitavat, midagi muud. Pärast seda ei ole saar küll enam päris see, mis ta enne oli, aga see-eest on mul nüüd teistsugune saar, mida enne ei olnud. See, mida enam ei ole, ununeb varsti ära, ja see, mis on, võidakse välja vahetada.

Aga midagi jääb igatahes alles. Tõlkimine näib olevat kasulik tegevus. Maailmafilmi festivalil näidati Tartus filmi, kus Põhja-Paraguay metsadest tuleb välja väike ayoreo hõim, et hakata elama koos valgete inimestega (Lucas Bessire, „From Honey to Ashes”). Ayoreode põhilisi toite on metsmesi, mida  kogutakse puude otsast, ronides sinna osava köietehnika abil. Ootuspäraselt on ayoreo keeles metsmee liikide kohta väga palju sõnu, mida loetletakse erilise mesimagusa tooniga, mesimagusalt naeratades. Peagi aga selgub, et neli kuud pärast metsast väljatulekut on ayoreode keelest juba kadunud sõna, millega tähistati metsa üleüldse. Selle asemel öeldakse metsa kohta „selva”, nii nagu räägivad kõik hispaaniakeelsed inimesed. Võib küsida, kas siin on midagi pöördumatult kaotsi läinud? Kindlasti. Võib ka küsida, kas see näitab metsahõimu  suurt paindlikkust ja kohanemisvõimet?

Kahtlemata. Veel võiks lapselikult arutada, kuhu see sõna kadus ja kas ta veel kunagi tagasi tuleb? Ja kui tuleb, kes tunneks ta siis ära? Selle küsimuseni jõudes tunnen, et hakkan enda silmis naeruväärseks muutuma. Kuhu sa mu kandsid, laine, millega mu köitsid, keel? Aga keel vaatab mulle otsa nii tõsise näoga, et mul jääb enda üle naermatagi. Keel vaatab mulle otsa ja ütleb: „Ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska seda öelda. Ma tahan midagi öelda, aga ma ei saa seda öelda. Ma tahan midagi rääkida, aga ma ei saa sõna suust.” 

Ka mina küsin mõnikord, miks toetavad poliitikud kõigist võimalikest tihti hõredaimat ja kallutatumat ajalooesitust. Andrus Ansip sidus Tõnismäe sõjaohvrid, kelle hulgas oli mittevenelastest medõdesid, kõige solvavamate väljamõeldistega, mida meenutatakse jätkuvalt. Venemaa ja Lääne vastasseisudes esiritta  trügimine pole kindlasti Eestis huvides.

Näiteks Mart Laari naaberriigi peaministri korduv võrdlemine Hitleriga mõne USA lehe veergudel on Eesti asendit arvestades provokatsioon. Laari egotrip või isiklik kättemaks (kuuldavasti on Venemaa korduvalt vetostanud Laari kandidatuuri mõne positsiooni taotlemisel rahvusvahelisel areenil) ei anna veel aga luba kahjustada Eesti riigi alushuvisid. Mati Hindi artiklit on võimalik retooriliselt kahtluse alla seada. Kuid kindlasti pole võimalik tühistada selle olulist sõnumit Eesti poliitika tegemise viiside kohta.

Selle mitteprofessionaalsus  sundis isegi meile väga sõbraliku naabri Soome presidenti 2008. aasta sügisel Eesti välispoliitika stiili hoiatavalt kommenteerima, soovitades meil mitte jääda traumade vangi. Vastuseks esitatud president Ilvese repliik Soome TV-le osutas, et meil on raskusi ka sõprade eraldamisel vaenlastest. Sven Mikser tembeldab üle-eelmises Sirbis Hindi peaaegu et provokaatoriks, sest too olevat väitnud, et Eesti arvamusliidrite arvates „natsid ja natsi-Saksamaa ei olnudki nii halvad”. Mõned meie arvamusliidrid ja juhtpoliitikud, kes pole valmis loovutama sentimeetritki võitluses kommunismi hukkamõistmise eest,  näivad seda väidet oma süüdimatusega siiski kinnitavat. Eesti mainele ei tule kindlasti kasuks, kui Saksamaa tolliteenistus (ka siis, kui hiljem otsuse tühistab) arestib Mart Laari Eesti leegionäre heroiseeriva raamatu.

Osutan David Vseviovile, kelle arvates Laari koostatud Eesti leegioni albumit ei saa küll süüdistada fašismi heroiseerimises, kuid raamat annab sõjast täiesti vale ettekujutuse, sest 90% raamatu piltidest on kujutatud naeratavaid inimesi. Kas sõda on pidu? Sõda oma olemuselt on veri, viletsus, surm, kannatused, õnnetused.” Miks peab Eesti noorte surmasõitu natside lippude all kaunistama?  Meie poliitikute suhtumisest kõneleb ka Eesti Vabariigi patronaaži all ja kaitseministrite kiidulaulu saatel toimuv Erna retke tähistamine. Olen probleemi korduvalt tõstnud ja kuulnud vaid küünilist kriitikat, et ei lausu midagi uut ja „kordan ennast”, lisaks veel vihje, et olen kellegi „teenistuses”.

Kordan end siinkohal meeleldi veelkord, sest Erna retke võltsiv ülistamine ei käi kokku ajaloolise hinnanguga, et sõja vallapäästmine oli baasosa natside kuritegudest. Eesti tänase kaitseväe seostamine Ernaga kahjustab Eesti riigi mainet ja täiesti asjatult ka suhteid Venemaaga. Erna kodulehel esitatud Erna ajalugu ei saa nimetada teisiti  kui võltsinguks (määravad tõsiasjad on asendatud otseste valeväidetega). Minister Jaak Aaviksoo nõustajad teevad Eesti riigi tippametnikule karuteene, kui lasevad tal kõnedes väärteabe alusel Abwehr’i missiooni ülistada. Natukegi ajalugu tundvad juhtpoliitikud (Eesti tipp-poliitikute seas on tosinkond ajaloolast) teavad ju, et Erna nime kandnud diversioonigrupi missioon oli osa natsi-Saksa vallutusretkest. Selle eesmärk oli varustada armeegrupp Nord juhistega, et see võiks maa pealt pühkida Peterburi.

Tõsi, Nõukogude okupatsioon paiskas enamiku ernalastest Abwehr’i käte vahele, kes nad luureks ja diversiooniks välja  õpetas. Kuid Erna diversantide suhtes kehtib vaid osaliselt Mikseri õigustus inimestele, kes „okupantide käe läbi pere või kodu kaotanuna haarasid instinktiivselt relva”. Paraku tegi nii mõnigi Erna juhtidest ja organiseerijatest karjääri natside poliitilises politseis ja langes kurjategijate kilda. Erna eestvedaja aga osutus NKVD innukaks kaastööliseks, kelle hingel on paljude relvavendade ja nende perekondade hukkumine.

Kui aluseks on natside sõjakäigu tingimusteta hukkamõist, ei ole võimalik heroiseerida ühte selle kõige edukamat diversiooni. Noorsoo ajalootundmise arendamise ja moraalase kasvatamise  vaatenurgast on Erna retke esiletõstmine diversioon Eesti demokraatlike väärtuste vastu. Lisaks annaksin ma Eesti kaitseministrile nõu valida oma esinemise foorumeid. Ajakirja Kultuur ja Elu viimases 2008. aasta numbris seisab Aaviksoo artikkel kõrvuti kirjatööga, kus kategooriliselt eitatakse Karl Linnase, Ain-Ervin Mere jt kuritegelikku koostööd natsidega ja ülistatakse neid tublide Eesti ohvitseridena. Miski ei väära tõsiaja, et koonduslaagrite ja poliitilise politsei juhtivate tegelastena on nad sõjakurjategijad.

Ootuspäraselt peaksid eestlased, kel pole lootustki võidukaks sõjaks, väärtustama rahu. Püüdes leida põhjusi, miks meie noorsugu  on meelestatud üsna sõjakalt, tuleb arvestada neid seiku, millele osutab Mati Hint. Et Eesti noored näevad sõja ja rahu probleeme teises valguses kui nende Euroopa eakaaslased, kinnitavad sotsioloogide uuringud. Eesti noorte sõjakus ja samal ajal demokraatia madal väärtustamine on ka Eesti eurosaadiku, Eesti Lastekaitse Liidu presidendi Katrin Saksa hiljutise artikli teemaks (vt Haridus 2009, nr 1-2).

Viidates Eesti, Soome ja Venemaa põhikooli õpilaste seas läbi viidud küsitlusele, kirjutab Saks, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatusi viimases sõjas mäletatakse, väärtustavad noored rahu erinevalt. Elu sõdadeta oli soomlastel  ja venelastel vastavalt 2. ja 3. kohal, aga eestlastel alles 14. Raske ütelda, milline on täpne seos ajaloo käsitlemise ja demokraatia väärtustamise vahel, aga see on kindlasti olemas. Eurobaromeetri andmeil on eestlased üsna leiged demokraatia kui väärtuse suhtes. Euroopa keskmisest peavad eestlased demokraatiat palju vähem tähtsaks ja vaid 17 protsenti peab seda väärtuseks. Milles on asi, küsib Saks, kas me ei suuda veel või enam demokraatiat väärtustada, ning nendib: „Nii madala numbri taustal on kära, mis Eestis tehakse demokraatia puudumise üle Venemaal, üsna koomiline”. Saks muretseb samade asjade pärast  kui Hint.