feminism

Prolegomena’s muretseb autor tagurlike meeleolude pärast Maarjamaal: „Paraku ei ole Eestis valitsevad arusaamad kommunikatsioonist ja meediast ikka veel ületanud Descartes’i maailmapilti ega Aristotelese kahevalentset loogikat … Usun,  et mul on õigus enda kogetu põhjal öelda: kurval kombel loksuvad paljude kallite kaasmaalaste arusaamad neid ümbritsevast sotsiaalsest tegelikkusest endiselt ajast ja arust munakiviteel”. Kogu seda vaimupimedust asubki autor likvideerima. Sissejuhatuses seatakse tööle kolm eesmärki. Esiteks, „kirjeldada kommunikatsiooniteooria otsinguid süsteemiteooria ja konstruktivismi vaatevinklist”. Edasi arutleb autor nii. Inimesed ja nende kooselu vormid on „mittetriviaalsed süsteemid, millel on oma keerukad olekud ja mälu. See peaks muutma nad analüütiliselt määramatuks ja ettearvamatuks, kuid ometi on inimesed  interaktsioonis teiste inimestega”.

„Kuidas on see võimalik?”, küsib autor. Eesti keelde tõlgitult: kuidas on võimalik, et inimesed, kel on mälu ja hingeelu, suudavad suhelda? Selle äraseletamine on töö teine eesmärk. Just mainitud „kognitiivse autonoomia ja sotsiaalse orientatsiooni suhte” küsimusega seondub kolmas ja „vähemasti teoreetiliselt kõige olulisem”: meedia mõju selgitamine. Palmaru ei tasu kadestada – seesuguste küsimuste lahendamine ühe raamatu piires on kaelamurdev ülesanne. Autor astub välja kartesiaanliku maailmapildi vastu, kus  tunnetav vaim asub väljaspool materiaalset maailma ning inimvaatlustel pole vaadeldavatele asjadele mingit mõju: „Klassikaline tunnetusekäsitus on ikka ja jälle delegeerinud vaatluse mingile hüpoteetilisele kusagil „väljaspool” hõljuvale intellektile, mis pole subjekt, mida ei sega vaatluse konkreetne perspektiiv ega ka huvid, arusaamad, ideoloogia või muu seesugune”.

1972. aastal avaldas tšiili bioloog Humberto Romesín Maturana koos oma noorema kolleegi Francisco Javier Varelaga raamatus „De máquinas y seres vivos” („Masinatest ja elusolenditest”) nn autopoieetilise teooria põhijooned. Laiema tuntuse  tõi 1980. aastal ilmunud ingliskeelne „Autopoiesis and Cognition”. (Autopoiessi – kr auto = ise ning poiesis = loomine – võiks eestindada iseloomise või omaloominguna, seega „Omalooming ja tunnetus”).

Katsun lühidalt kirjeldada autori kirjeldust mainitud raamatust. Elavad süsteemid resp. elussüsteemid resp. elusüsteemid on tunduvalt autonoomsemad kui tavaliselt arvatakse. Nad mitte ainult ei korrasta etteantud elemente struktuuriks, vaid loovad peale selle (rangelt võttes: enne seda) elemendid, mis on selle struktuuri aluseks. Autopoieetiliste süsteemide kognitiivne  aparaat on suletud iseloomuga: tunnetamine ei tähenda välismaailma vastuvõttu, vaid selle katkematut konstrueerimist süsteemi poolt. Ja kuskil siin usun nägevat üht kujutlust, mis autorit eksitab. Mida see õigupoolest tähendab? Kas seda, et inimese kognitiivne süsteem konstrueerib, mida tahab? Või seda, et maailma tajumine sellisena, nagu see objektiivselt on, on küll võimatu, ent (hetke)pilt on määratud selle ja minu psüühika ehituse, psüühilise seisundi ja mälu poolt. Esimese võimaluse kohta võib öelda, et tõenäoliselt on see võimalik, kuigi piiratud  ulatuses ja meditsiinipersonali valvsa pilgu all.

Teise võimaluse kohta võib öelda, et see on võimalikum, kuigi mitte päris uus. Ütleb autor isegi tema enda poolt tema enda jaoks uuena määratletud mittekartesiaanliku lähenemise kohta: „Sisuliselt on Maturana korranud seda, mida Kant oli kirjutanud juba 1781. aastal „Puhta mõistuse kriitikas”: tegelikkuse, milles inimesed elavad, on nad ise loonud”. Tõsi, jah, see viimane pole niivõrd Immanuel Kant, kuivõrd vana armas Karl Marx, keda professor Palmaru asjatult unustada püüab. Kuivõrd Maturana ja Varela teooria pole autori  arvates paljuski rakendatav sotsiaalsetele ega psüühilistele süsteemidele, võtab ta appi saksa sotsioloogi Niklas Luhmanni. Enne veel kui autor asub Luhmanni kallale, tuleb taas kõneks maarahva arengupeetus: „Inimeses, kes süsteemiteooria mõistetes ei orienteeru, tekitab Luhmanni tekst nõutust ja mõnikord lausa pahameelt, sest sellest on raske aru saada [—] Nii võib juhtuda, et lugeja kogemusvälja ning Luhmanni käsituse ühispind on liiga väike. [—] käsitused, mida annavad edasi Luhmanni sõnad, on eesti keele tähendusväljale võõrad. Eesti ühiskondlik mõte ja seda vahendav sõnavara ei ole kartesianistlikku  ega positivistlikku maailmapilti veel ületanud”.

Luhmann eristab elu- ehk bioloogilisi, psüühilisi ja sotsiaalsüsteeme. Viimaste algelemendiks on kommunikatsioon ja ainult kommunikatsioon. Kommunikatsioon tekitab kommunikatsiooni ning kui need on enam-vähem mõistuspäraselt ja etteaimatavalt korrastatud, tekivad sotsiaalsüsteemid. Viimased, sealhulgas meedia, on mõistagi autopoieetilised, iseend sigitavad ja tegevuslikult suletud. Autopoieesi krooniks on ühiskond, sotsiaalsete süsteemide süsteem. Inimesed, ilvesed ja jänesed seega ühiskonda ei kuulu. Ma söandan tõlgendada  Luhmanni, Habermasi elupõlise oponendi kogu sotsioloogiat kui abstraktselt iroonilist vastust kõikehõlmavatele avatuseglobaliseerumise teooriatele. Minu ülesanne ei ole siinkohal Luhmanni kriitiline läbivalgustamine. Lugejana tahtnuksin pigem näha, kas Luhmanni vaated tegelikkuses maksavad. Seda ma raamatust ei leidnud. Võimalik, et ei osanud otsida. Seetõttu ei jää mul üle muud kui püüda konstrueerida üks näide, kuidas kommunikatsioonist võiks sugeneda kommunikatsioon.

Võtame esimeseks kommunikatsiooniks Palmaru mõttekäigu: „Meediakommunikatsioon ei ole info ülekandmine, vaid meediasüsteemile  vastava tegelikkuse konstrueerimine; meedia ei ole tegelikkuse peegeldaja, vaid talle kui süsteemile vastava konstruktsiooni looja. See, mida meedia meile iga päev tarnib, on tema loodud pilt reaalsusest, millel ei pruugi olla viimasega kuigi palju ühist”. Ja teiseks kommunikatsiooniks autori arutluse: „Demokraatliku meediapoliitika tuumaks on avaliku ringhäälingu toetamine [—] Avalik ringhääling peaks olema üks meediasüsteemi põhilisi standardite seadjaid ning muutma samaaegu üldiselt kättesaadavaks avaliku teenistuse (loe: ühise huvi teenimise)  väärtused. Avalik-õiguslik ringhääling on üks avaliku huvi ja avaliku teenistuse mõttelaadi olulisemaid kandjaid ning tema erosioon oleks ühtlasi avaliku huvi erosioon”. Hästi kirjutab Palmaru. Ülekohtune oleks aga öelda, et autor selgemat juttu ei ajagi.

Pärast Runneli keldrikakandi-luuletuseesitust leiame raamatust pikema kommunikatsiooni, millest saab aru isegi lihtrahvas: inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias. Selge jutt. Mis siis, et ammu kõigile teada. Ja, mis samuti oluline, pesuehtne positivism. Kuradile kõik teist järku küberneetikad ja süsteemiteoreetilised autopoieetilised konstruktivismid. Tiraadi  statistika aabitsatõdedest pidanuks keegi, kes sellest midagi teab, muidugi üle vaatama. Ei saa mööda minna veel ühest asjaolust: tekst kui tervik ei püsi kuidagi püsti. Raamatus on lõputult pajatusi, millel asjaga üldse pistmist pole. Jääb mulje, et autor on püüdnud oma opus magnum’isse paaniliselt litsuda kõik, mis elu jooksul talletatud, Luhmannist Lutsuni, Augustinusest Alliksaareni, Kantist korrelatsioonikordajani.

Nõnda hääbub lennukas arutlus „mittetriviaalsetest süsteemidest” tihtilugu triviaalseks sõnahunnikuks, tekib mingi totaalne Gemüse, mille otstarve  pole täpselt teada. Tsiteerin: „Tehtud valikud on alati seotud spetsiifiliste valikutingimustega ning neil on eeldused: eelmised valikud või teod, meie arusaamad ja kujutlused, olgu need individuaalsed või kollektiivsed. Need kujutlused mõjuvad ootustena. Meenutagem kas või Oskar Lutsu „Kevade” algust. Enne kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli palju asju juba toimunud ning need määrasid suuresti Arno Tali tegevuse ja valikud. Eeldused ja valikud on rangelt komplementaarsed,
nad vastavad teineteisele”. Tõepoolest, enne kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid  tunnid juba alanud. Seepärast kutsus õpetaja Laur, rangelt komplementaarselt, mõlemad oma tuppa ja kõneles nendega natuke aega. Peale selle, ma annaksin poole oma nirust palgast, kui Palmaru paljastaks selle saladuse ja näitaks, mil viisil eeldused vastavad, „rangelt komplementaarselt”, neist eeldustest tulenevatele valikutele. Kuid vanad ontoloogilised ja tunnetusteoreetilised arusaamad ning ühiskonnakäsitlused ei kao üleöö. Ei ole sugugi nii, et eestlased ärkasid iseseisvuse taastamise järgsel hommikul uute inimestena, kelle kasvatus, lugemus, keelekasutus  ja kollektiivsete teadmiste süsteem ning kogu kultuurimudel olid otsekohe teistsugused. Ega vist. Võimalik viis teemat käsitleda võinuks olla näiteks järgmine.

Esiteks, võtta lühidalt kokku senise teooria hädad. Teiseks, anda autopoieetilise käsitluse lähete (Santiago teooria) sidus kontsentraat. Kolmandaks, esitada Luhmanni edasiarendused (pluss von Foerster, Glasersfeld, Schmidt) ning neljandaks, seletada ja rakendada Luhmanni seisukohti Eesti näitel. Viimane punkt andnuks autorile šansi demonstreerida oma  analüütilist alget ning ühtlasi näidata pakutava kujutluse elujõudu. Võõrkeelte tundmine pole kindlasti patt. Palmaru raamatus on ohtralt kõikvõimalikke saksa-, ladina-, kreeka-, prantsusja ingliskeelseid passaaže, sõnade seletamisi etc. Kõik see kõneleb laiast haardest, liigagi laiast. Cogito, ergo sum. Iga vähegi endast lugupidav inimene arvab teadvat, mida see tähendab.

Ent Palmaru ei lase ennast eksitada. „Oma kuulsa lause pillas Descartes 1637. aastal ilmunud töös „Arutlus meetodist”. Erinevalt „Meditatsioonidest” on see raamat kirjutatud prantsuse keeles [—] ning kõnealuse  lause leiame „Arutluse” neljandas osas sellisel kujul: „Je pense, donc je suis.” (Je pense – ma kogen.) Ladinakeelne tõlge Cogito ergo sum (ld cogito mõtlema, järele mõtlema, kaalutlema, kujutlema) – „mõtlen, järelikult olen olemas” on ekslik ja pärineb John Locke’ilt.” Võib-olla oleks siiski parem, kui professor Palmaru annaks Locke’ile seekord andeks ja vaataks sõnastikust järele, mida je pense prantsuse keeles tähendab. Palmaru kirjutab: „[—] on üsna mõistetav, miks hiljemalt alates Max Weberist on sotsiaalsete protsesside analüüsi keskmes olnud inimtegevus, mitte inimene. Weberile tuginedes  on määratletud tegevust kui „inimkäitumist (ükskõik, kas välist või sisemist tegemist, tegematajätmist või hoiakut) [—], kui ning sel määral kui tegutseja on sidunud selle subjektiivse mõttega” (Weber 1972, 1). Vaene Weber. Toodud fragment on tähelepanuväärne vähemalt kolmes mõttes. Esiteks pole Weber siin ega kusagil mujal rääkinud hoiakutest. Weberi majapidamises puudub selline mõiste sootumaks.

Dulden ei tähenda antud juhul midagi muud kui talumist. Ka millegi talumine on Weberi käsituses käitumisakt. Valele tõlkele sekundeerivad siin – ja mitte ainult siin – sisulised, õigemini  küll sisuta valged laigud autori kognitiivse süsteemi mustas kastis. Weberi jaoks pole inimtegevus kunagi olnud „sotsiaalsete protsesside analüüsi keskmes”. Sotsioloogia kui teadus tõlgendab ja seletab põhjuslikult sotsiaalset tegevust, mõtestatud ja teiste käitumisele orienteeritud inimtegevust. Seda teiseks. Kolmandaks pole Weber kunagi „sotsiaalset” ette kujutanud ilma inimesteta. Päris „Suve” alguses küsib isa Joosep Tootsilt: „„Mis asi see on, see … nagu sa ütlesid … sitsteen või …?” Vastuseks kostab poeg: „Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on –  kord.””

Kui professor Palmaru kunagi jälle peaks üritama, võiks ta selle koha üle lugeda. Rahulikult, ilma „Suve” kui süsteemi „kognitiivselt perturbeerimata”.

Selle tehnilise printsiibi najal toimivad meie mõtlemine, mälu ja suures osas ka tunnetus. Asjade ning nähtuste puhul on inimene vahetu kogemise asemel hõivatud pigem nende mõistetavusega (üritades nime anda) või äratuntavusega (püüdes nime ja nähtust kokku viia). Inimene on sildikleepimise masin. Nimetamata nähtus on tema meelest nagu peremeheta koduloom või pealkirjata raamat. Seega märgib asjade ning nähtuste sõnaline fikseerimine üht peamist rindejoont Homo sapiens’i võitluses välise tegelikkuse  kõikehõlmava entroopia vastu. Olgugi et see kord luuakse üksnes teisel astmel – keeles. Uskudes, et meie mõistetes ning mõtlemises valitsev harmoonia peegeldab mingil moel asjade tegelikku seisu materiaalses välismaailmas, petab inimene end. Aga see on praktiliselt (eelkõige psühholoogiliselt) äärmiselt viljakas pettus.

Eriti seal, kus inimene püüab kõlavasõnaliste kontseptsioonide (nt Jumal, surematu hing, hauatagune elu jne) toel importida siia maailma mingit teleoloogilist mõtet või eesmärki, mida see muidu eneses justkui ei kanna. Semantikal on omad seadused, mida Homo sapiens on vähemalt kirjakultuuri  algusaegadest peale üritanud vahelduva edu ja visadusega kuulutada intergalaktilisteks loodusseadusteks. Teiselt poolt püüab keeleliste tähistajate alaliselt kasvav mitmekesisus maailma mitmekesisusele järele jõuda – või mõnes kohas (eriti just humanitaarias) seda koguni rikastada. Nimetused ja taksonoomiad paljunevad ning paisuvad puhtalt inertsist; intellektuaalne klaaspärlimäng sünnitab juba käibel mõistetele käigu pealt uusi vahevorme, sünteese ning pooldumisi. Individualismikultuse ja pluralismilembuse viljastavates tingimustes liigub postmodernne maailm olukorra poole,  kus peaaegu igaühel on personaalne filosoofia, religioon ja/või esteetika, oma „-ism” ning „-loogia”, või koguni mitu. Eriti just kujutavas kunstis ja muusikas, kus uudsus ning originaalsus on olnud kogu XX sajandi vältel peamisteks esteetikakriteeriumideks, püüab igaüks ajada „oma” asja.

Ja on hea, kui sellel asjal on kaubanduslik (ehk: kõlavalt krüptiline) nimi. Meediaajastu vaimuturul, mida iseloomustab ideoloogia kasvav segunemine imagoloogiaga, toimib hea nimi kaubamärgina; ism-lõpulisus tiitel on paljude kunsti-, mõtte- ja muusikavoolude puhul „koolkonna” ainus olemisõigustus ning  identiteedi peamine tugi – lubatäht meediasse, inimeste teadvusesse, kaubandusse ja ajalukku. Nii esteetikas, teoloogias kui humanitaarias käivad juba paar aastatuhandet pelgalt semantika pinnale jäävad debatid stiilis „minu ülikond on parem kui su erakond” ja vastupidi. Ning sageli on vaimuelu nähtuse keeleline esitusvorm palju huvitavam kui selle avaldumine mõnes käegakatsutavamas meediumis.

Ent milline on keele- ning tunnetusvormide (ehk laiemalt: sõnade ja reaalsuse) vahekord tegelikult, jääb inimese jaoks ilmselt igavesti mõistatuseks. Võimatu öelda, kas tegelikkus  on sõnade arvelt rikkam või vaesem. Aga sellele küsimusele lahendit otsides võib sattuda ka keskteele. Soovides näidata keelevormide olemuslikku koherentsust tunnetusvormidega, kirjutas Ludwig Wittgenstein 1918. aastal: „Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele”. Teiselt poolt on selge, et ühiskeele piir voolab meist igaühe puhul suuremal või vähemal määral üle personaalse maailma piiride, sest me kasutame adressaadina (aferistlikumad ka adressandina) pidevalt tähistajaid, mille tähendust me (päris täpselt) ei tea (ka Wittgensteini enese hilisema formuleeringuga: „tähendus on kasutus”  ei õnnestu osutatud lõhet kuidagi lõplikult kustutada). Ennetamaks ning leevendamaks seda sorti olukordi on igasuguste õpikute kõrval kirjutatud ning kirjastatud suur hulk erisuguseid entsüklopeediaid ja sõnastikke. Nüüd on siis eesti keeles tõlke vahendusel veel üks juures, mis kannab nime „ Ismid ja loogiad: tõde 453 segadust tekitava mõiste kohta”.

Ehkki pealkiri osutab, et kaante vahele on kogutud vaid „-ismi” ning „-loogia” lõpuvormiga sõnad, ei vasta sellele kriteeriumile keskeltläbi iga neljas raamatus isikunimede, aastaarvude ning tsitaatide toel defineeritud väljend.  Autor Arthur Goldwag taunib eessõnas akadeemikute „segase erikeele” kasutamist (lk 15) ning püüab seeläbi justkui pugeda neile arvukatele end haritud inimeseks pidavatele isenditele, keda valdab kõigutamatu usk, et nende käsutuses olev sõnavara on piisav kõigi (humanitaarsete) tekstide lugemiseks ning et võõrapärased sõnad, mida nende leksika ei sisalda, pole muud kui snobistlik eputamine ja hämamine. Empaatiline arusaam, et igal tekstil (nii akadeemilisel, publitsistlikul kui ilukirjanduslikul) on oma ilmumiskontekst ning auditoorium, idaneb väga vaevaliselt just Põhja-Ameerikas. 

Samast pärineb ka kestvalt kirjastajate poolt krõbisevaks-kõlisevaks konverteeritav uskumus, et kõike, alates võõrkeeltest kuni suurte mõttesüsteemideni, on võimalik omandada kui mitte just kümne minutiga, siis vähemalt taskuformaadis piltidega brošüüri abil. Ka „Ismides ja loogiates” on püütud olla üheaegselt informatiivne ja meelelahutuslik, ent pole selle tasemeni siiski laskutud. Tegu on suhteliselt korraliku teatmeteosega, kus mõisted on jagatud seitsme alajaotuse vahel: poliitika ja ajalugu, filosoofia ja kunstid, teadus, majandus, religioon, seksuaalperverssused ning eponüümid, seadused ja võõrsõnad. See jätab mulje, justkui eeldaks Goldwag, et keegi tema teose entsüklopeedilise kasutamise kõrval või asemel ka lihtsalt kaanest kaaneni läbi loeb.

Raamat on kirjutatud akadeemilises vaimus ilma autoripositsioonita, ent üksikutes kohtades (nt lk 164, kus Goldwag unustab end heietama: „Barrow ja Tipler on briljantsed füüsikud ja ma ei saa väita, et mõistan suurt osa sellest, millest nad räägivad”) tõuseb pinnale seesama omamehelik vooruseks ülendatud saamatus, mida eessõna pühitses ning raamatu kontekstis (õnneks suuresti petlikult) ette ennustas. Seksuaalperverssuste alajaotuses  on üritatud olla meelelahutuslikum, ent see on minu pettumuseks jäänud lühikeseks ning kannab eneses, nagu ka pealkiri osutab, liigselt meditsiinilisi hinnanguid. Laulusalmist tuntud kujundlikku ütlust moonide, kes on pikad-pikad-pikad, ja pardi, kes on väike, kohta võiks tarvitada ka maailmas leiduvate raskekõlaliste mõistete mastaapse mitmekesisuse ning raamatu füüsiliselt piiratud mahuvormi ebaproportsionaalsust hinnates.

Pakun, et kui otsite „Ismidest ja loogiatest” midagi konkreetset, siis üpris suure tõenäosusega te seda sealt ei leia. Raamat osutab oma puudulikkusele  kiiresti ja üheselt ise, kuna defineerimisel on kasutatud defineerimist vajavaid mõisteid, mille seletust samade kaante vahelt ei leia (nt „sinoloogia” (lk 26), „nativism” (lk 54), „isolatsionism” (lk 68, 71), „frankism” (lk 69), „plutokraatia” (lk 70), „levellerism” (lk 77), „antropomorfism” (lk 95), „analüütiline realism” (lk 95), „kubofuturism” (lk 109), „godism” (lk 122), „uusmedievism” (lk 139) jne). Vaatlusaluste mõistete valiku ning defineerimisel kasutatud nimede ja näidete osas on Goldwagi raamat (eriti just „Poliitika ja ajaloo” alajaotuses) meie lugeja tarvis natuke liiga  Ameerika-keskne. Nii näiteks leiavad seletamist eurooplase silmis äärmiselt marginaalsed „diksikratism”, „džeffersonism”, „džäksonism” jt. Seletavate näidetena on mainitud, ent mitte kirjeldatud selliseid nähtusi nagu „Bhopali surmav õnnetus” (lk 44), „Goldwateri ideed” (lk 68), „McGoverni revolutsiooni paadipõgenikud” (lk 69), „Richard Nixoni võidukas „lõunastrateegia”” (lk 72), „enragés-liikumine” (lk 74), „Alsace-Lorraine, mis tuleb tagastada Prantsusmaale” (lk 89), „Abbie Hoffmani ja Jerry Rubini jipitrikid 1960. aastatel” (lk 99) jne.

Ühes kohas toob Goldwag lihtsalt näiteks USA „viimased presidendivalimised”  (lk 70), osutamata nende toimumise aastale või tähenduslikele üksikasjadel
e. Olemaks teatmeteosena kasutamiskõlblik peaks „Ismides ja loogiates” olema suurel hulgal joonealuseid lisamärkusi. See sunnib tõdema, et raamat on (korralikult) toimetamata. Ja seda nii originaalis kui eestikeelses tõlkes. Selle väite tõestuseks olgu osutatud, et enamik tekstis toodud arvukatest ajaloolistest isikunimedest on varustatud eluaastatega, aga mitte kõik. Viidatud teoste puhul on paljudele lisatud ilmumisaasta, originaali pealkiri ja paarile koguni kirjastus (lk  117), ent silmatorkavalt paljudele mitte ühtegi. Lubamatult valikuline on ka tekstis kasutatud tsitaatide varustatus viidetega algallikale.

Tehnilise ebaühtluse kõrval jääb „Ismid ja loogiad” pisut pealiskaudseks ning laialivalguvaks ka sisus (see puudutab eriti „Filosoofia ja kunstide” alajaotust); sageli pole autor suutnud eristada olulist ebaolulisest. Eelöeldule lisaks kannatab raamat proportsiooniprobleemide käes (nt svedenborglusest on kirjutatud poole pikemalt kui feminismist) ning sisaldab paljudes kohtades teatmeteosele lubamatuid kõrvalekaldeid. Mõned definitsioonid on ebapiisavad, mitmes  kohas ei ava näiteks toodud ajaloolised faktid või tsitaadid üldse mõiste sisu ega päritolu. Ehkki Arthur Goldwag seletab oma teoses suhteliselt õnnestunult selliseid nähtusi nagu „šovinism”, „patriotism” ning „etnotsentrism”, on „rahvuse” mõiste talle endale siiski pisut segane. Või vähemalt mõistab ta seda erinevalt kui enamik inimesi väljaspool Põhja-Ameerikat. Nii näiteks kirjutab ta „natsionalismi” näidete varal defineerides, et: „USA vallutas oma põlisrahvad, laienes üle kogu Põhja-Ameerika kontinendi ja pidas rahvusliku identiteedi säilitamiseks [minu kursiiv – A. L.]  maha kodusõja” (lk 64) ning „20. sajandil tekkis [minu kursiiv – A. L.] maailmasõdade ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel sõna otseses mõttes sadu uusi rahvaid” (samas). Raamatus leidub ka puhtakujulisi eksimusi, mida ühes teatmeteoses endale lubada ei tohiks.

Goldwagi sõnul väitis Immanuel Kant, et „asjad iseenesest [minu kursiiv – A. L.] on meile tajumatud, kuna me tajume neid alati oma mõistusega” (lk 110). Mis pole mitte üksnes pealiskaudne ja eksitavalt hägune, vaid ka otsesõnu vale, sest Kanti sõnul ei tohiks me transtsendentsile omistada isegi mitte mitmuse vormi. Ning  Charles Sanders Peirce ei hakanud oma vaateid hiljem nimetama mitte „pragmatismiks”, nagu raamatus seisab (lk 138), vaid „pragmatitsismiks”. Hoopis iseküsimus on, kas või kuivõrd tänapäeval sedavõrd laia haardega leksikone ja entsüklopeediaid üldse raamatu formaadis enam kirjastada ning koju osta maksab. Lõplikult kätte jõudnud Interneti-ajastul tunduvad need kulukad ja ebatäiuslikud, nõuavad palju ruumi, vananevad ajas kiiresti, rääkimata interaktiivsete viidete puudumisest.