Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Sõgedus ei sure

    Raivo Palmaru

    Sõnum võetakse vastu kognitiivse süsteemi sees ning sellele tähenduse andmine sõltub tõlgendaja arusaamast. Pange näiteks kümneaastane laps lugema „Hamletit” ja kuulake, mida ta  räägib. Seegi näide õpetab, et kui tahate leida mõnda autorit, siis otsige teda üksnes tema enda tekstidest, mitte kellegi teise ümberjutustustest või arvustustest. Mu raamatu sisu mitte ainult ei vastanud Kääriku arusaamadele ja neist tulenevatele ootustele, vaid ta ei saanud sellest ka aru. Et iga esitus tuleb luua lugematu hulga valikute alusel, kus osa asju tuuakse esile, teised aga jäetakse varju, siis vaatame, millise valiku ta tegi.  Kõigepealt, milliseid nimesid kohates oli Käärik valmis süvitsi minema?

    Neid on kolm: René Descartes, Immanuel Kant ja Max Weber. Autopoieesi teooria rajaja Humberto Maturana ja XX sajandi teise poole küllap suurima sotsioloogi Niklas Luhmanni puhul piirdub ta vaid Vikipeedia tasemel tõdedega, ülejäänute kohta pole tal midagi öelda. Kääriku argumentide seas ei ole ühtegi, mida poleks saanud esitada 25 aastat varem. Just siia ongi koer maetud.  Parafraseerides süsteemikäsituse ühte põhiväidet, et autopoieetiliste süsteemide kognitiivne aparaat on suletud iseloomuga – tunnetamine ei tähenda välismaailma vastuvõttu, vaid selle katkematut konstrueerimist süsteemi poolt –, ütleb Käärik, et näeb autorit eksitavat kujutlust.

    „Mida see õigupoolest tähendab?” küsib ta. „Kas seda, et inimese kognitiivne süsteem konstrueerib, mida tahab? Või seda, et maailma tajumine sellisena, nagu see objektiivselt on, on küll võimatu, ent (hetke)pilt on määratud selle ja minu psüühika ehituse, psüühilise seisundi ja mälu poolt.” Ja lisab: „Esimese võimaluse kohta võib öelda, et tõenäoliselt on see võimalik, kuigi piiratud ulatuses ja meditsiinipersonali valvsa pilgu all.”

    Piinlik on Eesti väärikaima õppeasutuse sotsioloogia teooria dotsendile seletada, et Maturana ja Luhmanni järgi teeme me vaatlejatena eristusi ega saa välist maailma tunda. Loomulikult  sõltuvad need eristused kognitiivse süsteemi struktuurist. Maturanal on ka üsna üksikasjalik struktuurse sidususe (ingl structural coupling) käsitlus. Kuna minu lähenemisviis on radikaalkonstruktivistlik, siis olgu lisatud, et selles arusaamas ei avasta tunnetus objektiivset ontoloogilist reaalsust, vaid üksnes organiseerib ja korrastab subjekti kogemuste maailma. Olen seda raamatus vähemalt neljal korral selgitanud. Kääriku iroonia meditsiinipersonali teemal  eeldab vaikimisi, et ta teab täpselt, milline on objektiivne reaalsus. Umbes nii, et tunnetus on vaadeldava asja koopia, selle peegeldus, mida võib mõista lahus nii vaatlejast, kontekstist kui ka keskkonnast, kus asi asub. Huvitav, kui palju on Euroopa Liidu riikides sotsioloogia teooria õppejõude, kes jagavad seda arvamust?

    Käärik jätkab: „Pärast Runneli keldrikakandiluuletuse esitust leiame raamatust pikema kommunikatsiooni, millest saab aru isegi lihtrahvas:  inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias. Selge jutt. Mis siis, et ammu kõigile teada.”

    Muide, üks väike õiendus: lõik Runneli luuletusest on leheküljel 222, tõdemus, et valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias, aga järgmises peatükis leheküljel 266. Käärik keevitab kokku kaks erineva kontekstiga kirjakohta ja pakub lugejale kui tervikut. Mis puutub kinnitusse, et väärtustamise mõju olla ammu  teada, siis meedia mõju uurijate seas on tänaseni valdavaks arusaamaks meedia minimaalse mõju mudel, mis rõhutab individuaalsete ja struktuursete tegurite tähtsust ning taandab meedia rolli ainult võimendamisele. Edasi teatab Käärik, et „tiraadi statistika aabitsatõdedest pidanuks keegi, kes sellest midagi teab, muidugi üle vaatama”. Hea tava eeldab, et seda sorti märkus tugineb konkreetsele viitele. Käärik lahmib niisama.

    Olgu märgitud, et raamatus (lk 253) käib jutt sellest, kuidas vältida kolme ja enamat muutujat hõlmavat multikollineaarsust. Kääriku teada on see statistika aabitsatõde. Siia-sinna hüpeldes jõuab ta lõpuks 139. leheküljele ja leiab, et olen Weberit tsiteerides ühe sulgudes sõna valesti tõlkinud. Dulden tähendab tõepoolest talumist, minu viga. Aga see viga on ka ainus, mille Käärik 320-leheküljelisest raamatust leidis. Aitäh sellegi eest!  Sellest seigast järeldusi välja pigistades läheb ta veel kord rappa. Weber pole kunagi „sotsiaalset” ette kujutanud ilma inimesteta, kehkleb ta. Nagu keegi teine oleks! Jah, mu raamatus on alapealkiri „Ühiskond ilma inimesteta”, aga siin on tegu metafooriga, kujundliku sõnatarvitusega. Süsteemiteoreetilises käsitlusviisis ei koosne sotsiaalne inimkehadest ja ajudest, vaid on kommunikatsioonivõrk, mis ei tähenda, et sotsiaalne kommunikatsioon on  võimalik ilma inimese keha ja ajuta. Organisatsiooniteoorias abstraheeris Chester Barnard juba 1938. aastal inimesed organisatsioonist ja jõudis järeldusele, et organisatsioon on seotud kooperatiivse tegevusmustri, mitte konkreetsete inimestega.

    Mida on siin siis uut või arusaamatut? Olgu lisatud, et teooriate puhul ei käi jutt sotsiaalse süsteemi kõige õigemast olemusest, vaid ainult otstarbekast konstruktsioonist, et saaks üles ehitada praktilisi eesmärke täita  aitava teooria. Mis puhul on selline piinlik arvustus kirjutatud? Nähtavasti juhtis Kääriku sulge soov kaitsta oma tegelikkusepilti, seda hästi tempereeritud maailma, kus kõik on turvaliselt paigas ja selge. Tõenäoliselt teeb ta sedasama oma igapäevatöös, sest õpetamine on teatud mõttes sümboolne vägivald, mis kestab seni, kuni õpetatav peab ühte maailma tajumise viisi õigemaks kui teisi. Enam-vähem samasugune  pildikaitsmine käib ju ka meedias. Ja keset seda idülli tuleb keegi, kes ütleb, et meie kujutlused polegi välise maailma peegeldused. No eks see aja tõesti hinge täis!

  • “Tehnobia” – taaskohtumine tulevikuga

    Raivo Kelomees

    Paatose mõttes on tegu lahtisest uksest sissemurdmisega, kuna tehnoloogia ja bioloogia liitumisega tekkinud uued võimalused on nii populaarkultuuris kui teoreetilistes arut­eludes päevakorras olnud aktiivselt paarkümmend aastat, kuid viidata võib lausa aastatuhandeid vanadele paralleelidele. Pygmalioni ja Galateia lugu antiikmütoloogias, Mary Shelley “Frankenstein”, naisrobot Maria Fritz Langi “Metropolis’es”, replikandid Ridley Scotti “Blade Runner’is”, Paul Verhoeveni “Robocop”, Terminaatori-filmid, David Cronenbergi “Kärbes” ja “eXistenZ”, kui nimetada mõningaid, mis viivad mõtted küberneetilise, sünteetilise ja muteeritud organismi teemadele. Laiemalt on tegu tehnoobilise kultuuri saadustega.

    Juureldes nende struktuuride päritolu üle komistame arhetüüpsetele vormidele alateadvuses ja lõppematutele inimlikele püüdlustele võimendada oma küündimatut organismi “meediumidega”, tehnoloogiliste ekstensioonidega, muuta end enamaks kui pelgalt piirangutega lihakeha.

    “Tehnobia” näituse konteksti panekuks sobiks viidata 1995. aasta Eesti Sorose Keskuse aastanäitusele “Biotoopia”. Kuid enne seda ja hiljem sobiks paralleeli mõttes meenutada kunagisi “Ars Electronica” festivale “Genetic Art – Artificial Life” (1993) ja “Fleshfactor” (1997) inimesest kui informatsioonimasinast, “LifeScience” (1999) elust ja bioloogiast tehnoloogilisel ajastul,  “Next Sex” (2000) seksist ja paljunemisvõimalustest tehnoloogilise sekkumise ajastul  ja “Code” (2003) bioloogilisest ja tarkvarakoodist kui meie aja keelest. Ja ehk neid näitusi leiaks rohkemgi nii enne nimetatuid kui samaaegseltki toimunute hulgast. Mainida võiks regulaarselt korraldatavaid “Artificial Life” konkursse kui ka transgeenilise kunsti uurijaid ja edendajaid, nagu seda on brasiillane Eduardo Kac.

    Miks peaks meenutama olnut ja mujal tehtut? Miks viidata üldse millelegi, kui võiks anduda “Tehnobial” näidatava innustunud eritlemisele. Mõnest vaatenurgast ei pruugi toodud näited sootuks paika pidada ning “Tehnobia” paatos seisneb milleski muus, võiks kõlada vastuväide. Eks sellises oponeeringus peitub kahtlus, kas paralleelide toomine pole mitte pelgalt kirjutaja targutamine ja arrogants. Siit samuti kahtlus, et ei suudeta näitusest midagi välja pigistada.

    See võib olla tõsi. Eespool toodud näidete valguses paigutub “Tehnobia” kontseptuaalne rõhk läbimängitud ideede maastikule. Lapin kirjutab: “Meile on avanenud uus evolutsioonietapp, milles info on väljunud aminohappelisest hällist ja hakanud elama oma iseseisvat elu. Sellesse valdkonda kuuluvad näiteks keel, matemaatika, kunst, rituaal, religioon jmt.”

    Tõesti, kirjutatakse, kuidas on loodus üles kirjutanud pärilikku infot nukleotiidide järjestusjadadesse, millest moodustuvad geenid; et DNA/RNA on elusa operatsioonisüsteem; et kui sellesse sekkuda ja “koodi” kontrollida, võib näiteks inimese geneetilise “operatsioonisüsteemi” ümber programmeerida nagu tarkvaraprogrammi ehk vabastada inimesed pärilikest haigustest ja pikendada elu jms. Sel viisil liigub kõik ühisele alusele – kodeeritavuse ja sel viisil rekombineeritavuse poole.

    Lapin: “Seda uut eluvormi nimetatakse tehnobiaks, mis toetub küll inimesele, ent me ei kontrolli enam seda protsessi, vaid oleme ainult üks osa uuest tervikust. Tehnobia on nüüd juba inimese organismi elama asunud.”

    Tõdegem inimese organismi nii otsest kui metafoorset “tehnologiseerumist”. Metafoorset ses mõttes, et tsiviliseeritust võib samuti mõista kui küborgiseeritust. Inimene on masinasarnane, ta ei ole loomulik ja looduslik. Inimese tegevus, ihad, tunded ja mõttedki on raamistatud, kanaliseeritud ühiskonna ja kultuuri väljatöötatud “masinatesse”, nagu isegi näiteks keel. Otseselt tähendab see tehnokultuuri loodud reaalseid mehhanisme, vahendeid, seadmeid, mille tõttu inimene masinastub, muutub masina ja liha hübriidiks. Need kujutlused on sügaval, viitan siin artikli alguses toodud näidetele, kus grotesksemal viisil kruvitakse kidura inimorganismi ajudesse teda tõhustav seadeldis, kuni bioloogilise sekkumise näideteni, mille tulemusena areneb geneetiliselt laitmatu, füüsiliselt tugev ja nutikas tegelane. Filmides mõistagi supersõdur. Ja et inimesed seda elu enam ei kontrolli, on ütlematagi selge.

    Teine kontrollimatuse aspekt seisneb geneetilise sekkumise tulemusena tekkinud elu libavormide saastavas toimes. Need paljunevad ja ristuvad looduslikuga, mille mõjul kahaneb loodusliku vastupanuvõime. Siit arutelu, kuivõrd geneetiliselt mõjutatud taimed ja sellest tehtud toiduained mõjutavad inimeste tervist ja järglaste arengut. Mis algselt mõeldud inimkonna ellujäämisvajaduste rahuldamiseks, sellest saab nende hukutaja.

     

    Näitusel “Tehnobia” näeme teemakohaseid esteetilisi kommentaare, on mõned erandid, nagu Viivi Aaviku ja Terje Ojaveri projekt, kus on kasutatud valmisobjekte ja leitud mateeriat. Mare Mikoffi efektne keskkond, Taje Trossi erootilis-kahemõttelised agregaadid, Meeland Sepa röögatu seadeldis, Erik Alalooga teos, Infotankistid ja paljud teised toimivad kohustuslike pilkupüüdvate näituseobjektidena, milleta kõik olnuks väheatraktiivne.

    “Tehnobia” huvitavus seisnes avamisürituse ja “Diverse Universe II” performance’ite kokkusulatamises. Kunstihoone ees oli viimasel ajal nii harva kunstimelu ja performance’i-kunst sobib selle tekitamiseks. Sujuv edasiareng kunstnike liidu suvepeoks lõi kunstielu ja kunsti loomupärase ühtsuse tunde.

    “Diverse Universe II” on Non Grata aktivistide Al Paldroki ja Mari Kartau praeguseks mahult rahvusvahelisim üritus. See täitis Kultuuritehas Polümeeri ja võimaldas mõnede etenduste raames, näiteks Erki Kasemetsa “Polügoonteater”, heita pilgu Tallinna alateadvusse: endise loomaaja territooriumil sai ronida salapärasesse käiku. Non Grata on rahvusvahelise performance’i-kompetentsi maaletooja ja imestamisväärne on pigem meediumi igihaljas loomus. Kunst ei liigu ammu arenguks nimetatavat vektorit pidi, juba leiutatud kunstivormid reanimeeritakse või need ei olegi seniajani lavalt lahkunud. Samuti on teemadega, tehnoloogia + bioloogia köidab jätkuvalt meeli. Kuni pole peatunud tehniline areng, ei lakka tekkimast uued eluvormid ja tõlgendusviisid.

  • Diana surmast inspireeritud Violetta lugu Veronas

    RAILI SULE

    Lavastus oli midagi erilist, kuigi kohapeal võis kuulda, et traditsioonide austajail tekkis vastakaid arvamusi. Lavastaja Graham Vick ja kunstnik Paul Brown on mõlemad inglased, kes koos töötanud 17 aastat ja teinud umbes 25 ? 30 lavastust üle terve maailma. Lavastaja on öelnud, et nende vahel valitseb suur teineteisemõistmine, et nad arendavad koos teose dramaturgiat, et ?Traviatast? sai nende esimene töö amfiteatris, eksperiment, millega tahtsid üllatada mõjusa vaatepildi, lavakujunduse, kostüümide ja valgustuse osas ning et amfiteatri lava andis neile suure vabaduse.

    Intervjuust lavastajaga võib lugeda: ?Minu arvates esindab Violetta kaasaegset ühiskonda ja see on võimas ning huvitav mõte. Naine, olles jõudnud ühiskonnas mingile positsioonile, on sõltumatum, väärikas, usaldav, suhtub meestesse respektiga… Esimene, mida ma tegin, on tegevuse ülekandmine tänapäeva, kus Violetta on kuulus naine, nagu diiva või nagu ikoon. Mitte nagu Marie Duplessis või Eva Peron või Marilyn Monroe, pigem printsess Diana. Kui ma mõtlen Diana surmale, siis see oli tavaline sündmus, autoõnnetus, nagu neid juhtub iga päev, aga seljataga oli kogu tema lugu ja minu kodumaal sai sellest tähelepanuväärne sündmus. Pärast surma sai Dianast ikoon. Ka Violetta muutub surma läbi nagu jumalannaks, müütiliseks figuuriks.

    Kui Verdi oma ooperi kirjutas, oli see kaasaegne lugu, mis põhines tõsielul prostitutsioonist ja silmakirjalikkusest. Kandsin mõttes Diana surmale järgnenud nädalat, need loendamatud lilled igal pool inspireerisid mind, ühtpidi oli see kõik kaunis, aga teisalt ka kui elu praht. Violetta surm ei ole Oidipuse või Othello surm. Violetta surm on väike lugu, aga legendi luues muutub see suureks. Ma ei ole huvitatud ?Traviata? lavastamisest ?normaalsel? laval. Teatris on ju ?Traviata? üsna vilets ja armetu lugu, aga Arena ruumijaotuse mõõtkavas saab sellest midagi reaalselt tähtsat, midagi, mis räägib publikuga süvitsi.?

    Ja lavastaja nägemus meesrollidest: ?Giorgio Germont on eriliselt huvitav. Ta on suurte lootustega, diplomaatiline, intelligentne, tugev. Aga ka silmakirjalik, kes usub, et ta on hea isa… Alfredo on ilmselt armunud, aga muutub kannatuses ja armastuses egoistlikuks. Alfredo ei ole selles loos kangelane. Kui Violetta kõneleb Giorgio Germont?iga, ei räägi ta Alfredost, vaid endast. Ja ka isa ei räägi kunagi pojast, vaid perekonnast ja tütrest, kel ees pulmad. Kättemaks Violettale Flora juures ballil on avalik. Alfredo on väike inimene ja tal on vähe eneseväärikust.?

    Lavastus mõjus sümboolikaga

    Lavastus, lavakujundus ja koreograafia mõjusid sümboolikaga. I vaatuse alguses on lava nagu suur ja värvikirev õitemeri, tagaplaanil on hauamonumenti meenutav kujutis. Joogilauluks tõuseb osa lavapinnast, moodustades tohutu suure punase südamekujulise ruumi lillede keskel. Süda kui armastuse ja ka kannatuse sümbol.

    Lavakujunduses on oluline koht hiigelsuurel nukul kui naise sümbolil. Nukk pole barbilik, pigem pisut rohmakas ja nuku õlalt ulatub kaarjas treppredel alla lillede keskele. Sellel astmestikul liigub Violetta oma kuulsa aaria ajal, ühendades nagu mõtteliselt eri põlvkondi. II vaatuse alguses on nukule antud uus asend, ta on külili, suur ja valvas silm jälgib toimuvat. Flora juures ballil on nukk teisel küljel, paistab ainult suur ja kõike kuulav kõrv. Viimases vaatuses ei ole nukul enam kohta, ta pole määratud mitte surmale, vaid elule.

    Soovides anda tähendust loo mõõtkavale, on surmastseen lahendatud nii, et valguskujundusega (valguskunstnik Peter Kaczoworski) on lava muudetud justkui kalmistuks, valgete vahalillede keskel mustas ringis seisab haige Violetta voodi. Ka Alfredo tuleb Violetta juurde valge lillekimbuga, ainus punane lillelaik on Germont?i lillekimp. Violetta, kelle esialgne ilu on kadunud, hajub ooperi finaalis valgete õite keskele.

    Loo tänapäevasust rõhutavad kostüümid. I vaatuses on Violetta lihtsas minikleidis ja Alfredo rastapatsidega. Viimases vaatuses vastandub surmhaigele ja jõuetule Violettale, kellel pole enam juukseidki peas, ülikonnas ja sirgekskammitud soenguga Alfredo. Inva Mula väga habras füüsis lubab mitmel korral süleskandmist (ka I vaatuses). II vaatuse alguses on südame asemel dollari märgid ? kõik on müüdav ja ostetav. Normaalsuuruses voodi ja kirjutuslaua kõrval on miniatuurne maamaja. Tantsustseen Flora juures ballil oli lahendatud metsiku orgiana, tagaplaanil hiigelsuur lehvik mängukaartidest, millel alasti naised. Koreograafiks Maria Grazia Garofoli, endine priimabaleriin, kes tantsinud koos paljude kuulsustega nagu Nurejev, Moissejev jt. Ja kui enesevalitsemise kaotanud Alfredo solvab seltskonna ees Violettat, visates talle rahapaki, tormavad kohale paparatsod, vähemalt paarkümmend. Koor laval ei osale, aga I vaatuses liigub koor läbi publiku, võttes kohad sisse laval orkestri kõrvale paigutatud toolidel. I vaatuses on kooril seljas frakid ja peas kõvakübarad, II vaatuses ees kummalised maskid.

    Etendust ennast jälgis umbes paarikümnetuhandene tõeliselt kosmopoliitiline auditoorium täielikus vaikuses, muidugi välja arvatud aplausid, mida jagati ohtralt. Tullakse tervest maailmast ja tore oli vaadata publikut ? enne etendust, vaheaegadel ja koduteel lauldi, ümiseti või vilistati viise õhtuselt etenduselt.

    Tänavune ?Arena di Verona? lõpeb 31. VIII, kuid see on koht, kuhu järgmisel aastal tahaks tagasi. ?Traviatat? küll enam kavas pole, aga 2005. aasta programmis on Verdi ?Nabucco? ja ?Aida?, Puccini ?Boheem? ja ?Turandot? ning Ponchielli ?Gioconda?. Lavastajat Graham Vicki ootavad uued tööd: Boito ?Mefisto? Amsterdamis, Enescu ?Oidipus? Gagliari hooaja avapidustustel Itaalias ja Mozarti ?Võluflööt? Salzburgis koos Riccardo Mutiga. Mozartit nimetab lavastaja oma lemmikuks, kelle muusikata ta ei kujuta oma elu ette.

  • Pastaca pastakajoonistused MoKSi galeriis

    MoKS

    MoKSi galeriis saab kuni 24. veebruarini vaadata muusik ja kunstnik Pastaca pastakajoonistusi läbi aastate 

    Pastacas, passinimega Ramo Teder, on Viljandis sündinud eesti muusik ja kunstnik, kes praegu elab Soomes. Ta on studeerinud Eesti Kunstiakadeemias maali ja Georg Otsa Muusikakoolis flööti. Nii kunstniku kui ka muusikuna tegutsev mees on tuntud rahvusvahelises alternatiivmuusikaringkonnas. Ta on kirjutanud heliloomingut filmidele ja teatrietendustele, tema muusikat on antud välja plaatidel ja ta on esinenud live’is nii siin kui sealpool piiri. Kujutava kunstnikuna on ta illustreerinud raamatuid, korraldanud näituseid, kujundanud CD-sid, teinud seinamaale jm.

    MoKSi galeriis saate temalt näha üht parajat portsu pastakajoonistusi. Filigraansetelt kritseldustelt vaatavad vastu erisugused olevused omailmadest: mehed ja naised, kassid ja jänesed, linnud ja muud elajad. Natuke murelike ilmetega teile unistades vastu vaatamas ja kaasa kutsumas. 

    MoKSi galerii asub Moostes, Põlvamaal.

    Näituse külastamine on tasuta.

    Avatud K-P 12-18

    Lisainfo 513 8599, http://moks.ee

  • Järelpilke naabrite festivalidele

    Igor Gar?nek

    Mis oli tänavuse Mikkeli muusikafestivali (Soome) eripära?

    Oluline on ehk see, et kui varem toimusid seal laulukursused ja meistriklassid festivali ajal, siis sellel aastal viidi nad festivali raamidest välja. Mis tähendab, et kui festival ise toimus 2. VII ? 8. VII, siis laulukursused algasid 9. VII hommikul.

    Meistriklassidel on tavaliselt üks põhiõpetaja ja -juhendaja, nimi, mis kutsub üle maailma kokku noori lauljaid. Tänavu oli selleks meilgi hästi tuntud, maailma üks suuremaid Othello osatäitjaid tenor Vladimir Atlantov, kes elab praegu Viinis ja on pensionieas. Aga tema osavõtt meistriklassidest tõi kokku hulganisti noori tervest maailmast: nii oli Atlantovi kursustele tulnud üks Mehhiko väga hea dramaatiline tenor saama temalt näpunäiteid, oli tulnud Uus-Meremaalt sopran, Norrast samuti sopran, üks jaapanlanna, rääkimata paljudest Maria teatri noortest. Mul oli suur au oma vana tuttavaga samal ajal juhendada samuti neid noori, kes olid kokku tulnud. Meilt oli veel (samuti teist aastat) kaastegev Estonia teatri kontsertmeister, pianist Tarmo Eespere.

    Muidugi need noored, kes tulid kokku, olid väga hästi ette valmistatud nii muusikaliselt, vokaalselt kui keeleliselt, nii et küsimus oli vaid nüanssides, mida parandada. Selge, et niisuguste meistriklasside tööintensiivsus on ja peabki olema väga kõrge.

    Mida ütlete Mikkeli muusikafestivalil osalenud dirigentide kohta?

    Jukka-Pekka Saraste on mulle vana tuttav, sest olen temaga mõned korrad Soomes laulnud, praegu on ta ühe Toronto suure sümfooniaorkestri peadirigent. Silma jäid veel hiina päritolu Lang Lang ning muidugi Valeri Gergiev ? kõik, mis ta ette võtab, teeb ta suurejooneliselt ja sisukalt, tema karismaatilisus on üldtuntud. Sel festivalil oli tal üks kontsert ?Wagneri-gala?, teisel kõlas Berliozi ?Reekviem?, järgmistel juba vene muusika.

    Käisite ka XII Sigulda ooperifestivalil (17. ? 25. VII). Milline on selle festivali koht maailma ooperifestivalide seas?

    Kogu maailmaga ei pea ma ennast pädevaks võrdlema, aga tean, et Sigulda festival on leidnud oma koha maailma ooperipidustuste reas. Muidugi ei kannata see veel välja võrdlust Savonlinna ooperifestivaliga, rääkimata ?Arena di Verona? festivalist. Ent igal juhul on ta Baltimaadel kõige pikema traditsiooniga, kuna mängivad suuri oopereid juba 12 aastat järjest. Kuigi Sigulda festival kestab nädala, on seal kombeks keskenduda vaid ühele suurele ooperile, millele lisandub siis operett jms. Sel aastal oli põhiooper ?Don Giovanni? ja lisaks sellele oli ka paljude solistidega suur galakontsert, samuti mängiti Johann Straussi ?Mustlasparunit?.

    Väga sümpaatne on see, et lätlased on leidnud midagi meie Rakvere lossivaremete taolist. Sigulda lossivaremed pole küll nii hästi säilinud kui Kuressaare linnus, kuid neist müüridest, mis Siguldas alles, on palju tuge akustilises mõttes. Nende vahele mahub kuni 7000 kuulajat.

    Nagu soomlasedki, kutsuvad ka lätlased oma ooperipidustustele maailmas tiirlevaid omi ooperilauljad nagu Sonora Vaice, Inese Galante jt. Samas on ooperifestivali juhtkonnal väga head sidemed: näiteks don Ottaviot laulis sel aastal mustanahaline Norman Shankle USAst, suurepärane Ottavio nii vokaalselt kui mänguliselt, kes on seda partiid laulnud väga paljudel ooperilavadel. Donna Anna ossa kutsuti aga venelanna, väga ?armantne daam (kes elab Austrias ja töötab Euroopa suurtel ooperilavadel) Natalija U?akova, erakordselt kauni ja musikaalse häälega sopran. Donna Elvira oli Maija Kovalevska, kes on oma põhiõpetuse saanud Lätis, kuid täiendas end hiljuti maailmakuulsa Mirella Freni juures. Ja seda oli ka kuulda tema perfektses donna Elvira rolli ettekandes. Don Giovanniks oli kutsutud leedulane, hea kasvuga, väga liikuv ja hea laulja Giedrius ?alis, minu ülesandeks oli täita Komtuuri roll, mida olen ka Estonia teatris palju laulnud. Hilisemast galakontserdist võttis osa meilgi tuntud Kārlis Zariņ?, kes püsib eale vaatamata suurepärases vokaalses vormis ? kui isegi noorematele tenoritele on probleemiks do, siis temal pole seda probleemi ka praegu.

    Ooperipublikut Siguldasse jätkub: ?Don Giovanni? etendusel oli umbes 3000 inimest, galakontserdil rohkemgi, nii 5000 kuulaja ringis.

    Mis jättis Siguldas kõige eredama ela-muse?

    See, et vähem kui nädalaga sai ?Don Giovanni?, mis on küllaltki mänguline ja keeruline ooper, väga liikuva ja mobiilse lavastuse. Hästi toimis kõik, mida olime varem harjutanud, kogu see ettevalmistuse kiirus ja täiuslikkus. Kui ma kuulasin lava kõrvalt ansamblite ettekandeid, siis minu arust oleks võinud võtta need kohe veatult linti või plaati. Niisugune väga kõrge ja ühtlane ansamblite tase oli mulle üllatuseks.

    Mis algatusel Sigulda ooperifestival üldse toimub?

    Täielikult eraalgatuslikul entusiasmil, mille allikaks Sigulda haigla peaarst (!) Dainis Kalns. Nii solistid, orkester kui koor ? kõik on tema eestvedamisel komplekteeritud.

  • Laimre ?Küsimused ja vastused?

    KATRIN KIVIMAA, samuti EKLi liige

    Siinne arvamuste kogum soolalaos avatud Marco (endine Marko) Laimre näituse ?Küsimused ja vastused? kohta on sündinud EKA kunstiteadlaste kriitikaseminari raames. Seega on mingis mõttes tegemist eksperimendiga ning minul kui seminari juhatajal on selles ettevõtmises olnud veidi teistsugune positsioon kui üliõpilastel. Kõigepealt oli see minu mõte, et kasutada Laimre näitust, ning ka tekstikatkete valimine ja rittaseadmine on minu võimupositsiooni kasutamise tulemus. Et aga järgnev arvamuste kaleidoskoop sisse juhatada, tahaksin astuda dialoogi ühe Laimre näituse kohta juba ilmunud arvustusega.

    Ants Juske pöördus Eesti Ekspressis avaldatud artiklis kunstnik Laimre poole järgmiste sõnadega: ?Kui Sa leotad mustas värvis meie rahvuslippu, siis mõtle sellele, milline riik maksis hiigelsummasid, et Sa esindasid riiki Veneetsia biennaalil. Ei ole viisakas, et söön ja salgan ? ole siis radikaal lõpuni ja väldi näitusi riigi muuseumites ja EKLi hallatavates galeriides.? Mina jõudsin näitust vaatama päeval, mil soolalao küljes rippus sini-must-valge rahvuslipp selle täiesti õigetes värvides. Nimelt oli tegemist NATO päevaga ja tähistati Eesti astumist sellesse sõjalis-poliitilisse organisatsiooni. Juske artikkel oli just eelmisel päeval ilmunud ning tema ülaltoodud tsitaat koosluses NATO päeva ja lehviva rahvuslipuga paigutas Laimre näituse täiesti uude ja huvitavasse konteksti. Kuid see vääriks pikemat käsitlust. On üsna selge, et Juskegi pöördumine on nii selles kontekstis kui ka väljaspool seda väga tähendusrikas.

    Pean kohe märkima, et ma ei ole Juske seisukohaga nõus ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt võiks alustada sellest, et Laimre on samamoodi EV kodanik ja maksumaksja nagu need, kellele tema esitatud seisukohad ei meeldi, ning seetõttu ei näe ma mingit probleemi või ebakõla selles, et kunstnik esitab oma kriitikat riiklike institutsioonide raames ? lõppkokkuvõttes aitavad temagi (ja minu ja Juske ja kõigi teiste) makstud maksud neid institutsioone ülal pidada. Aga see on vaid n.-ö. tehniline märkus. Palju olulisem on see, et nõukogude aja lapsena ei saa ega taha ma unustada aega, mil küsimuste esitamine ja arvamuste avaldamine avalikus ruumis keelatud oli.

    Pean tunnistama, et olen nõus mitmelt poolt kõlama jäänud väitega, et Laimre (kes vähemalt Eesti Kunstnike Liidu teatmiku järgi on ka ise selle organisatsiooni liige, mis asetab kogu EKLi-vastase retoorika pigem iroonilisse võtmesse) ei pea näitusel kinni hea käitumise ja viisaka suhtluskultuuri tavadest. Aga milleks süüdistada üksikut kunstnikku käitumises, mida harrastatakse kollektiivselt ja pidevalt eesti poliitika- ja massimeediakultuuris? Kui Laimre retoorilisele kunstikeelele midagi süüks panna, siis vaid seda, et tema vaenlase kuju otsimise viis taastoodab n.-ö. üksteisele ärapanemise kultuuri. Aga võibolla lubab Laimre näitus sellest nähtusest ka kriitilises võtmes rääkida? Sellele küsimusele pole ühest vastust. Ühte tean aga kindlasti: kunstniku ülesanne sarnaneb filosoofi omaga selles mõttes, et mõlema eesmärk on esitada küsimusi. Võibolla on Laimre näituste ?vastuste pool? pretensioonikas, kuid küsimuste esitamise keelamine saab tähendada vaid ühte ? unistust vaikivast ajastust.

    Küsimuste esitamine võiks olla ka kunstikriitilise kirjutuse lähtealuseks, selle asemel et valmiskategooriate ja -vastandustega opereerida. Võibolla väljendab musta värvi sisse kastetud sini must valge rahvuslipp, Laimre mitme aasta vanune töö, neid traumasid, mida eesti rahvuslik identiteet XX sajandi vältel läbi elanud on? Väide, et meie kollektiivne rahvuslik (ala)teadvus, mille tähistaja sinimustvalge ju ometi on, ei kanna veel siiani ?leinarõivaid?, on lihtsalt naiivne. Laimre töö tõlgib selle äratundmise, mida riiklikul tasemel on erinevatel põhjustel väga raske tunnistada, edukalt anarhistlik-poeetilisse ?esti. See, kas meie julgeme endale samasuguseid küsimusi esitada, sõltub juba meist endist.

    OLIVER ORRO:

    Mõned aastad tagasi süüdistasid literaadid eesti uut kunsti pseudo- või mängusotsiaalsuses, soovimatuses tegelda tõeliste ühiskondlike valupunktide süvaanalüüsiga, rääkimata otsesest sekkumisest. Kas ei kuulu ?totaalne ja radikaalne, ellu sekkuv kunst? kuhugi ammuunustatud modernistliku utoopia maailma? Milline oleks siis kunstniku positsioon sotsiaalse anga?eerituse ja klassikalise “kunstniku vabaduse” vahel, mil määral on kunstnik kultuuri looja ja mil määral selle produkt? Tundub, et Laimre ei anna ühest vastust, vaid pakub välja segadusseajavalt palju variante. Sellel näitusel leidub kõike ? president Rüütel ja Juri Ustimenko, holokaust ja kristallvaasid ? igaühele oma. Kõige kohal tiksub mõnusalt ja sarkastiliselt Lotmani-nimeline semiootiline kell. Hanno Soans tõi oma raadiojutus välja, et Laimre autoripositsioon on selle näituse puhul mingis mõttes vanaaegselt romantiline ja seeläbi küllalt ambitsioonikas. Laimre ei muutu seekord aktsionistiks, vaid jääb rõhutatult ?kunstnikuks?, seejuures uskudes, et moodne kunst ja tema kui kunstniku vabadus on ühiskonnale esmatähtis, otse hädavajalik fenomen.

    Ühel tööl liugleb üliaeglaselt ja hääletult mööda videoekraani suures plaanis Jaan Elkeni nägu, kes kaastekstis S. Keeni abiga uhkelt ja selgelt ?vaenlaseks? on kuulutatud (nagu ka avamiskutse tekst vaenas selgesõnaliselt kõiki kunstnike liidu liikmeid). Näitusesaali tagumisest otsast kandub vaatajani ühe teise teose juurde kuuluv pornofilmi helitaust, Elken aga liugleb ja liugleb, väärikalt, häirimatult ja kurvalt. Porno missugune! Vaevalt, et selle video juurest tasub otsida sellist eneseirooniavaba ja üksühest ründavat tigedust, lausa isiklikku ähvardust, aga kunstimaailmasiseseid kaklusi näitusel näha on siiski enam kui kurb. Laimre, kel jätkub haaret rahvusvahelise areeni valuküsimuste (juudid, palestiinlased ja holokaust), eesti igapäevaolmeliste hirmupainete (Ustimenko ja toidukotid) ning kõrgteoreetiliste tähendusprobleemide (Lotmani tsitaat) tarbeks, võiks küll Elkeni rahule jätta!

    Painama jääb küsimus, kes selle näituse õige publik võiks olla. ?Need inimesed, kellele see võiks midagi tähendada,? arvab kunstnik ise. Külalisteraamatus seisavad peamiselt kodusest kunstiakadeemiast tuttavaks saanud nimed… Mida on Markost ootamatult internatsionaalseks Marcoks muutunud kunstnikul öelda aga turistidele, kes moodustavad peaaegu poole soolalao külastajaskonnast, minuga ühel ajal näitusel olnud üheksakümneaastasele veterankunstnikule või pühapäevajalutuskäigul juhuslikult muuseumi sisse astunud kolme väikese lapsega perekonnale?

     

    MADLI MIHKELSON:

    Loomulikult on hea, kui kunstnik eeldab inimeselt aktiivset kaasamõtlemist või mõtlemist. Laimre tööd mõjuvad nagu võrrandid, mis nõuavad lahendust. Nad ootavad ikonograafilist analüüsi, kus teosed lahutatakse algosadeks, jälitades variatsioone, et siis detailhaaval tükkideks võetud (või tükkidena esitatud) teost uuesti kokku panna. Selle tegevuse käigus konstrueeritakse töö tähendus ? seesama vastus, mis esmapilgul oli vaid tundmatu x.

    Nii põnev kui taoline tegevus olla võib, vihjab see siiski asjaolule, et kunstnik on andnud igale tööle küllalt konkreetse tähenduse, milleni tuleks siiski varem või hiljem jõuda. Viimane jääb aga vaataja enda teha. See omakorda tähendab, et inimene jääb traditsiooniliste mõtlemismudelite juurde, ta analüüsib oma mõtlemissüsteemi raames, seega jääb teadvuse tasandil piiriületamine ja diversioon minu kui vaataja jaoks ära. Tõenäoliselt toimub see aga Laimre teadvuses ja vaatajate ülesanne on tabada Laimre küsimustele leitud Laimre vastuseid.

     

     

    KAREN JAGODIN:

    Üks on kindel: käimas on sõda ja seda ka pealtnäha rahulikuks jääval Maarjamaal. Sõdu on mitu: on lahingud Lähis-Idas, kus osalevad ka eestlased, kuid on ka sõda kunstniku seisukohalt kõrgeima institutsiooni EKLiga. Ju
    ba pressitekstis on viidatud, et väljapanek pole soovitav napakatele ja KLi liikmetele ning kui esimesse kategooriasse võib liigitada keda tahes, siis teise piiranguga on lood konkreetsemad ? kui kuulud, ära tule. Globaalselt sõjatandrilt on näitusel tegelasi mitmeid: kord kehastub Laimre Palestiina vabadusvõitlejaks, siis Iisreali ja Serbia sõjardiks ning lõpuks kõigevägevamaks Saddam Husseiniks. Oma osa saavad kätte ka teised: Juri Ustimenko, Juri Lotman, Arnold Rüütel, Sonny&Cher, Richard Nixon.

     

     

    ELNARA TAIDRE:

    Laimre loosung on võidelda, paljastada korrumpeerunud institutsioonide diktaati, mis määrab ühiskonna elu. Kuid see katse osutub iseendale vasturääkivaks juba ekspositsiooni alguses, külastajate meelespea NB!!!-punktides: EKLi liikmetel ei soovitata näitust külastada; samas viitab autor pildistajate ja filmijate ees oma õigusi kaitses iseenda kuuluvusele teise organisatsiooni Eesti Autorite Ühingusse. Ning loomulikult poleks kogu projekt teoks saanud, kui seda ei oleks toetanud Eesti Kultuurkapital. Et näituseruumi siseneda, tuleb kummardada liiga madalale lastud vaheseina tõttu ? on see sümboolne tunnustusavaldus kunstnikule endale, tema töid eksponeerivale institutsioonile või kogu kunstile?

    Provokatiivselt mõjub ka kunstniku nime muutmine: eesti kunstnike nimede etümoloogias ei ole see esimene juhtum. Ka Raoul Kurvits hakkas pärast Saksamaa külastamist kodumaal esinema Kurvitzana (Baselitzi, Lüpertzi jt. neoekspressionistide mõju). Vaevalt, et Laimre on otsustanud olla poliitiliselt korrektne ja pidanud silmas Euroopa Liidu tavapäraste eesnimede kuju. Või äkki siiski, Euroopa mastaapsus tundub nii paremini haakuvat.

     

     

    MAARIN EKTERMANN:

    Teadupärast tuleb pärast 2001. aasta 11. IX end ühele või teisele poole joont asetada. Maailma poliitilise areeni retoorika on nakatanud ka ?elukauge? kunstivälja. ?Me oleme sõjas!? manifesteeris Mari Sobolev EKA kultuuriklubis, kui arutamise teema oli kunsti(elu) rahastamine. Agressiivne positsioonivõtt iseloomustab ka Laimre näitust. /—/ Eksperimendis on absurdsesse seosesse ühendatud ühiskondlikult aktsepteeritud hea ja halva norm. Headuse sümbolid, mis tagavad mugava turvatunde (presidendi ametipost) on kokku viidud pornost laenatud soundtrack?iga, mis painajalikult jälitab läbi terve näitusesaali. Ja kanalit vahetada ei saa. Küüniliselt on kunstnik analüüsinud äärmuseni läinud/viidud tarbimisühiskonda ? kilekotitäied hulle päevi. Väikese eestlase iha tunda enda täisväärtuslikuna (müstifitseeritud) lääneinimeseks-saamise-mängus on rahuldatud. /—/ Laimre installatsioonid lükkavad nõrganärvilisemad ilmselt kohe libedale teele ? arutlema kunsti piiride üle. Mis on eetiline ja kus on mindud ?liiga kaugele?? Niimoodi unustatakse, et ekperimentaalkeskkonnas on ka kõige äärmuslikumad ja karmisõnalisemad seisukohavõtud vaid süsteemi sisse planeeritud võnked. Kunstnik on visandanud (iroonilise) sööda, mis haagib end iga näitusekülastaja külge ja õngenöör hakkabki paaniliselt visklema. Eksperimentaator võib rõõmus olla, sest katse testida näitusekülastajate sotsiaalset tundlikkust neid hüperhaaknõelaga tagant torkides on ilmselt õnnestunud.

     

     

    TIIU MURU:

    Kasutatud materjalide ja tehnikate mitmekesisus viitab, et Marco sisemine vajadus vastuseid anda ei piirdu vaid ühe ühiskonnakihi ?teenindamisega?, ta püüab vastu tulla kõigile, nii nagu tänapäeva supermarketidki. Midagi igale maitsele: vaadatavat, kuulatavat, kerget meelelahutust ja sügavat mõttetegevust. Nii nagu igal tallinlasel on tekkinud oma kodune supermarket, on Marco jaoks omaks saanud küsimustele vastamine. Küsimusele, mida oleks veel vaja, vastab Laimre: ?Alati on rahval peale kahe eelneva vaja olnud väikest meelelahutust. Närvesööv tugitoolisport ja mure meie poiste pärast välismaal on vaid võimalikud variandid.?

    Sisenedes tagumisse ruumi, asutakse selgitama tänase ühiskonna eksistentsi aluseid. Ühele poole jääb nimeta teos, teisele poole video rahulikust eesti mehest. Huvitav on see, et tekst käib rohkem naise kohta, kuid videolt vaatab vastu mees. Kas pole mitte laused ?ta ei ole inimene, ta on outsaider, võõras, teine? kuulunud sajandeid pigem naist iseloomustavasse leksikasse.

  • Rein Kelpmani maalinäitus Pärnu Linnagaleriis

    Pärnu Linnagalerii

    REIN KELPMANI MAALID
    6.02 – 2.03. 2013
    Pärnu Linnagalerii (Uus 4) Raekoda 

    Teretulemast! 

    Rein Kelpman on sündinud Tartus 1960 a. Näitustel hakkas osalema aastal 1981, esimene suurem isikunäitus toimus 1986 a. Tallinna Kunstihoones. Kelpman on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel nii Eestis kui mujal maalimas.

    Rein Kelpmani maalide puhul polegi tähtis temaatika, vaid hoopis sisusse kätketud vorm. Ja maalimine on Kelpmani jaoks eelkõige protsess, meditatiivne tegevus.

    „Kelpman mängib materjalidega täiesti süüdimatult, maalitehnilisi teadmisi omamata, tegelikult neist isegi hoidudes, et oma jõulisi katsetusi mitte eksitada lasta,“ kirjutab Kelpmani sõber, kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv. Nii ongi Kelpmani tööde puhul ikka räägitud mingist seletamatust tõmbest, mis vaatajaid lummab. Ehk polegi see midagi keerulisemat kui kunstniku oskus luua pildipinna ja nappide, ent sisukate pildipealkirjade kaudu sobiv keskkond vaataja isiklike tunnete ja mõtete arendamiseks. Pärnu Linnagaleriis on vaatamiseks kunstniku looming läbi erinevate aegade.

    Pärnu Linnagalerii

    www.linnagalerii.ee

  • Kaotatud ajalugu otsimas

    Iivi Anna Masso

    Milleks Soomes Eesti ajalugu? Ka see küsimus kerkis seoses Paju ja Oksase raamatuga esile. Soomes on kirjutatud Eesti ajalugu ennegi, tuntumad nimed sel alal on professor Seppo Zetterberg  ja dotsent Martti Turtola. Ometi oli just Turtola üks neist, kes panid pahaks, et sedapuhku on tulnud eestlased soomlaste õuele „oma musta pesu pesema”. Mõte, et eestlased Eesti asja Soome pinnal arutada ei tohiks, on huvitav – ajal, mil muidu ülistatakse multikultuurilisust ülima väärtusena. Tegu pole ka päris Soome pinnale tunginud eestlaste siseasjaga. Oksanen on Soomes sündinud, soomekeelne soome kirjanik, kes ilmselt tänu oma ema eesti taustale on oma viimastes teostes Eesti saatusele pühendunud. Teine autor Paju on eestlane, kuid temagi on suure osa elutööst, mille hulka kuulub dokumentaalromaan  ja -film Stalini terrorist, teinud just Soomes. Antoloogia kirjutajate hulka, keda on kokku oma kolmkümmend, kuulub lisaks eestlastele ja soome-eestlastele ka soomlasi, ameeriklasi, venelasi, sakslasi ja eestivenelasi, intervjueeritud on ka briti ajakirjanikku Edward Lucast. Sama lai on teemade ring: selle keskmes on okupatsioon, sovetiseerimine ja küüditamised eelkõige Eesti ja eestlaste seisukohast, kuid see hõlmab ka vene, soome ja juudi kogemust ning aega 1930ndatest tänapäevani. Ka stiililiselt on mahukas antoloogia üpris kirju: see sisaldab nii rangelt teaduslikke artikleid ja akadeemilise  uurimustöö tutvustusi kui ka vabamaid esseesid ja mõtisklusi ning ilukirjandusliku värvinguga „pildikesi tõsielust”. See „igaühele midagi” põhimõte toimib üllatavalt hästi. Esteetilise terviku ühtlustamiseks oleks toimetajad ju võinud paluda mõnel teaduslikul kirjutajal oma tööd veidi populariseerida ja mõnel teisel oma kommentaare veidi süvendada, kuid samas on lugejal võimalik tutvuda kogumikuga artikleid omal valikul ning läbisegi uurides, ja kergemad lood pakuvad raske empiirilise infotulva vahele hingamisruumi. Kogumik ei pretendeeri teadusliku teose staatusele, mistõttu selle osaline  akadeemilisus on pigem ekstraboonus. Antoloogia on jagatud temaatiliselt kaheksaks osaks, okupatsiooni ja sovetiseerimise ajaloolis-õiguslikust tõdemisest Gulagi ja nõukogude tegelikkuse eri aspektide kirjelduste kaudu Eesti iseseisvuse taastamiseni välja. Jaotus mõjub hästi ja annab teema- ja tegijakirevusele raamid, kergendades lugeja orienteerumist laias teemade ringis.     

    Eesti ikka oli okupeeritud

    Praegusel tõerelativismi õitseajal pole see tõde paraku kõigile enesestmõistetav, ja mida enam seda ida poolt eitatakse, seda enam jätkub läänes „häid inimesi”, kes konkureerivaid „tõdesid” võrdselt püüavad mõista. Seega on Paju ja Oksase raamatu kõige vajalikum, ehkki mitte tingimata kõige nauditavam and rangelt teaduslik ajalooliste ja juriidiliste tõsiasjade tulv, millest ka innukaimad „erinevate tõdede otsijad” ei saa üle ega ümber.  Soomes tuntakse Eesti vastu palju huvi, ja huvilised on osanud ka teavet hankida. Kuid arvestades asjaoluga, et seal ajalooõpikute tõlgendus Eesti „liitumisest N. Liiduga” ning viimase argisest tegelikkusest olid enam-vähem samad raudse eesriide taga ilmunutega – selle vahega, et Soomes usuti neid tunduvalt rohkem kui Eestis, pole ühtede kaante vahele kogutud laialdane faktiteave ka meie parimatele sõpradele üleliigne. Kogumiku informatiivse tuumiku, mis loob omamoodi raamid inimlike ja emotsionaalsete aspektide kirjeldusele ning arvamustele ja hinnangutele, moodustavad Olof Mertelsmanni  sovetiseerimise ajaloolis-geograafilise tausta ülevaade, Lauri Mälksoo okupatsiooni õigusliku külje detailne kirjeldus, Aigi Rahi-Tamme uurimustöö eestlaste küüditamise teemal ja Ivo Juurvee lausa tuimestavalt üksikasjalik selgitus, kuidas KGB „aktiivsete meetmete” käigus rahvusvahelisse avalikkusse söödetud väidetest said korduste ja edasiviitamiste kaudu „faktid”, mille õnge lähevad isegi tõsiseltvõetavad ajaloouurijad. Huvitavat teavet sisaldavad ka mitmed muud sõnavõtud, sealhulgas Mart Laari lugu metsavendade tegevusest küüditamise kontekstis ja Paju artikkel „Valel on pikad jalad”, kus  ta kirjeldab, kuidas nõukogude propaganda vallutas pärast okupatsiooni orwell’like võtetega nii avaliku inforuumi kui ka inimeste mõttemaailma. Tolle propaganda kirjeldus tekitab meis, kes seda live-action-versioonis veel mäletavad, eelkõige ebameeldivavõitu déjà-vu-tunde, kuid raudse eesriide taga elanuile ja ka taas iseseisva Eesti uutele põlvkondadele mõeldes on sellegi õnneks üha eksootilisemaks muutuva kultuurižanri talletamine kahtlemata väärt ettevõtmine. Ja kui paljud eestlasedki teavad, et nõukogude võimu algaastail hävitati Eestis 30 miljonit köidet kirjandust? 

    Kõige taga oli hirm

    Paju ja Oksase raamatu üks suuremaid plusse tavapäraste ajalooraamatutega võrreldes on Gulagi ja nõukogude tegelikkuse psühholoogilistele mõjudele pööratud suur tähelepanu. Rääkides totalitarismist ja eriti, katsudes veenda „aktiivsete meetmete” abil töödeldud lääne idealiste, et nõukogude režiim oli lääne demokraatiast halvem (mäletan oma ülikooliõpetaja aastatest, et see oli vahel üllatavalt raske), kipume ikka režiimi kuritegelikkuse tõestuseks appi võtma laibavirnu. Ellujäänute, pereliikmete ja naabrite psühholoogilisi kogemusi on raskem kirjeldada, nende abil poliitilisi argumente põhjendada aga veel raskem. Raamat õigustab oma pealkirja, sest palju on juttu hirmu rollist totalitaarse režiimi konkreetse ja ka propagandistliku tööriistana. Selles kategoorias hakkab silma Heino Noore kirjeldus okupatsiooni mõjudest tervisele, sealhulgas vaimsele tervisele, ja Jehanne M. Gheithi lood venelaste Gulagi kogemustest. Gheith räägib muu hulgas erinevatest traumatöötlemisviisidest: kes nimetab oma koera Jossif Staliniks, et koera käsutamise ja tema eest hoolitsemisega laagrikogemus kuidagi „kontrolli  alla saada”, kes tõmbub endasse ja keskendub mälestuste asemel kellamehhanismide tehnilistele üksikasjadele. Vladimir Bukovski, kelle varem mujal avaldatud lood pakuvad kogumikus esteetiliselt parima lugemisnaudingu, räägib essees „Kuidas ehitada kindlust” sellest, kuidas laagriolud hävitasid üksikisiku individuaalsuse viisil, mis toob meelde Hannah Arendti 1940ndate lõpus avaldatud Saksa koonduslaagrite loogika kirjeldused. Traumateema ulatub ka hilisemat aega kirjeldavatesse, ajaloo ja kodanikuühiskonna taastamisest kõnelevatesse artiklitesse. Huvitav on Jukka Mallise nägemus Soome traumast.  Mallinen nimetab „noodikriisi” ja Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmusi „poliitiliseks piinamiseks”, mille põhjustatud traumat selle all kannatanud eliit ei ole veel läbi elanud, ega seetõttu end terveks ravinud. Mallinen räägib ka liigutavalt sellest, kuidas ta leidis Eesti Moskva ja Jaan Krossi teoste venekeelsete tõlgete kaudu. Soome vaatevinklit nõukogudeaegsele Eestile avab ka Tauno Tiusanen. Mitte kõik soomlased ei uskunud ametlikku tõde.     

    Eesti valik

    Kõigel, mida kogumik pakub, pole siinkohal võimalik peatuda. Okupatsiooni mõjusid analüüsitakse lisaks psühholoogiale ka majanduse ja keskkonna seisukohalt. Oma teema on vähemusrahvused: võime lugeda eestivenelastest ja eestijuutidest. Paju  pilguheit Eesti 30ndate juudipoliitikale Londonis välja antud The Jewish Chronicles’i kaudu räägib Eestist kui juudisõbralikemast Ida-Euroopa riigist sel ajal. See pole väheoluline, arvestades seda, millise jõulisusega on mõnel pool taas esile kerkinud nõukogude propaganda väide, et vaba Eesti oli – ja on – natsiriik. Eestivenelane Sergei Issakov räägib Igor Kotjuhhi intervjuus, kuidas nõukogude aeg lämmatas esimese iseseisvuse aegse eestivene kultuuri ja kirjanduse „kodanliku igandina”. Usun, et eriti sellised seigad Eesti minevikust pakuvad soome lugejale ahhaa-elamusi. Kõrvaltvaatajale võib ka vaikset vastupanu kirjeldav sektor olla üllatuslik, ehkki N. Eestis  üleskasvanule on toll
    e aja poliitilised naljad (Paju) ja trotslikud seltskonnalaulud (Oksanen) hästi tuttavad. Küll aga rebib vähemalt muige huulile Bukovski lugu poliitvangide võitlusest süsteemi vastu süsteemi enda relvadega, mõttetu bürokraatia abil. Selle toimingu geniaalsus seisnes režiimi olemuse tundmises: kui bürokraatlik vorm on olulisem kui asjade sisu, keskendugem vormile – ja see töötab! Õigeid nööre tõmmates võib aparatšik’ud hukutada nende endi poolt ülal peetud kaardimaja alla. Bukovski kõrval on Eesti president Toomas Hendrik Ilves  teine tuntud autor, kellelt kogumikus avaldatakse varem juba avaldatud tekst. Eesti Diplomaatias ja soome Kanavas ilmunud essee „Meeloslasi mäletades” kõneleb väikeriigi välispoliitika raskest valikust pragmatismi ja sirgeselgse väärtuspõhisuse vahel – dilemma, mis pole kuhugi kadunud aastatuhandete jooksul, sestsaadik, kui ateenlased asetasid väikese Melose saare asukad võimatu valiku ette. Artikli kaasamine kogumikku on nutikas, sest see sõnavõtt on oluline lüli Eesti ja Soome vahel välispoliitiliste valikuvõimaluste üle peetud arutelus, aga ka sellepärast, et nõukogude terrori olemust nii põhjalikult valgustava tõestusmaterjali taustal avaneb Eesti valik arvatavasti Nato-kriitiliselegi soome lugejale uues valguses. Seevastu ei tule tuntud rahvusvaheliste asjatundjate Anne Applebaumi ja Edward Lucase sõnavõtt nii hästi esile kui sisu poolest pidanuksid. Need on esitatud ümberjutustatud intervjuu vormis, kus segunevad intervjueerija Jyri Hännise hääl, intervjueeritavate sõnad ning nende teoste refereeringud nii, et lugejal on raske mõista, kes mida ja millal räägib. Mõne originaalteksti tõlge või selgem otseintervjuu  oleks nende autorite mõtted paremini välja toonud. See, et nad kogumikku kaasati, on siiski teretulnud, arvestades eriti seda, et Applebaumi Gulagi raamatu soomekeelset tõlget ei ole veel avaldatud.       

    Tsirkus tuleb

    linna Martin Arpo, Toomas Hiio ja Terje Anepaio räägivad sellest, kuidas Eesti ajalugu tagasi tuuakse – ja sellestki, kuidas huvi mineviku vastu on kõikuma löönud, kui iseseisvus on juba „vana asi”. Tänapäeva Eestist kõneldes on antoloogia tugevuseks see, et see ei ülista vaba Eestit põhimõttel, et kohe vabaduse tulles muutus rohi roheliseks, taevas siniseks ja inimesed heaks. Jüri Reinvere kirjutises „Ütle, mida mäletad” ja Oksase lõpuloos „Dekolonisatsiooni ajast” on vaadeldud  okupatsioonijärgset Eestit üsnagi kriitilise pilguga. Kriitika detailide üle võib vaielda, kuid tõdemus, et vabanenud ja kiirelt demokraatia taastanud Eesti ei ole tingimata kohe täiuslik imemaa, tuleb tervikule ainult kasuks. Eesti lugejale ei ole suuremat vajadust selgitada, mida nõukogude kord, Stalini terror, avaliku sfääri läbi-ideologiseerimine ja vaba mõtlemise keeld endast kujutas. Ometi oleks mälu kaardistamiseks – ja miks mitte ka rahvustevahelise mõistmise süvendamiseks – see teemat mitmetahuliselt käsitlev antoloogia vajalik ka siin. Soomes tõestas raamatu  vajalikkust juba kära, mis selle ilmumise ümber tekkis. Kurikuulus Helsingi ülikooli Eesti-vaenulik õppejõud koos käputäie mõttekaaslastega püüdis raamatu presentatsiooni ja küüditamiste mälestusseminari takistada. Kriminaliseerimiskatsete ebaõnnestudes kutsus ta kohale Öise Vahtkonna ja Naši, et raamatu, Eesti ja eestlaste vastu protesteerida. Järgnes enneolematu meediatsirkus. Meedia huvi võib mõista, sest see, et keegi tänases Soomes püüab aktiivselt takistada Gulagist ja stalinlikest kuritegudest rääkimist, on iseenesest skandaalne – ja veelgi enam, kui appi kutsutakse  piiritagused jõud. Teiselt poolt oli meedia poolt vene äärmusrahvuslastele osutatud tähelepanu liialdatud: avaldamisejärgsetes intervjuudes kuulati vihadotsenti mõttekaaslastega ning autorid olid sunnitud vastama nende absurdsetele süüdistustele ehk sisuliselt õigustama raamatu ilmumist, selmet avada selle sisu või rääkida küüditamiste tähendusest eestlastele. Nagu Helsingin Sanomate Hannu Marttila asja selgitas: soome meedias tähendab „erapooletus” seda, et kui „konfliktis” on kaks osapoolt, tuleb neid võrdväärselt kohelda, ka  siis, kui vastakuti on aastate uurimistöö ja tuhandeid dokumente ning käputäis vihaseid „ei”-ütlejaid. Lõpuks pöördus farss siiski raamatu reklaamiks. Välismaa meeleavaldajaid tuli kohale „tervelt” 14, publiku huvi presentatsiooni vastu oli tohutu. Paljud soomlased said nüüd ka paremini, mis asja end „antifašistlikuks komiteeks” nimetav seltskond ajab. Parimal juhul toob Paju ja Oksase raamat värsket kevadtuult kohalikesse aruteludesse Soome enda mineviku ja soometumise üle. Esimesed märgid osutavad, et keskustelu käivitajana on kogumik juba teinud oma töö. 

     

  • Guru ja tema parodeerija

    Margus Kiis

    Üllatavalt mitmed kunstihuvilised on olnud imestunud Tõnis Vindi ja Ki wa ühtepanemise üle. Eks nende kahe mehe imagod pealiskaudsel vaatamisel justkui (liiga) palju erinegi. Aga ikkagi pealiskaudsel ja justkui. Sest tegelikult on mõlemal rohkem või vähem varjatud ambitsioon olla juht, õpetaja, eeskuju, giid, grupijuht. Aga kahjuks või õnneks ei kavatse ma nende taotluste õnge minna.

    Tõnis Vint on arhetüüpne guru. Müüdiudustel 1960ndatel alustanud mees, kes on üle 40 aasta juhtinud teisi õigele teele. Rätsepistes pikkade valgete juustega suurte prillidega tark (noh, alguses päris nii ei olnud, aga…). Mees, kelle poole mindi ja minnakse head nõu ja vaimuvalgust saama. Kunstnikuna on Tõnis Vint müstiliselt minimalistlik ja tõelise guruna vihjab oriendile. Ka vahelduseks kergelt kitšimaigulisi naisfiguure kujutades. “Labürindis…” on väljas üheksast graafilisest lehest koosnev seeria “Saturn” (1998), mis kujutab  sarnaseid (sisuliselt identseid) labürindiskeeme, mis on aga isemoodi n-ö karvastatud. Lisaks üks naisfiguur “Z16” (1996). Klassikaline kuiv Vint, ei midagi liigset, ei midagi erilist.

    Ki wa, kellel, nagu mainitud, on samuti tõenäoliselt guru ambitsioone, pole sellel näitusel isegi mitte järgija või õpilase, vaid pigem parodisti rollis. Parodist väärtustab oma “eeskuju” seda naeruväärselt imiteerides. Võib-olla seda isegi mitte taibates, tunnistamisest rääkimata.  On huvitav jälgida, kuidas Ki wa Tõnis Vindi pühi skeeme banaliseerib (labastamine on ehk liiga räige väljend). Maalil “Marianne Ravi” (2003) on kujutatud kiwalik tüdruk koos labürindiskeemiga, kuid peenest mustvalgest maailmast ja müstilistest keerdkäikudest on saanud popilikult perv pilt. Sama asi on juhtunud spiraaliga maalil “Solar Plexis”. Ning lausa otseselt mõnitavalt on Ki wa joonistanud vaba käega laperguselt ümmarguse väidetavalt indiaanlaste energia (või mis tahes) muundumise skeemi või muu teada blablabla koos igasugu jõudude ja tonalitega, sinna vahele on kunstnik susanud lausekese “Fiktiivsed faktid teadustekstidest”. Jajah, võib ju kirjutada, et see on nagu maailmakõiksus või ei tea mis, aga noh, kas ongi mingit vahet.

    Vindi müstilis(t)elt kaame(te)le naistele on Ki wa vastukaaluks pannud välja vihiku, kus igal leheküljel tervitab meid kamp jaapani kooliplikse ning teade “Kõik süsteemid töötavad normaalselt”. Need süsteemid töötavad palju paremini kui miskid muud tõepoolest.

    Nii Ki wa kui Tõnis Vindi teoseid ja ideid saadab tavaliselt vastupandamatu sõnadejuga ja pole vahet, kas sellega tahetakse öelda midagi transtsendentaalset või kõlavad need tähtede ja sõnade kooslused lihtsalt kaunilt, efektselt, cool’ilt, ülbelt, kunstipäraselt ja targalt. Sogane nõidumistekst on tänapäeval vist sama mõjus kui suvaline postmodernfilosoofiline verbaalkokteili segamine. Ning vana guru tõsiselt võetud müstilised skeemid võivad isegi vähem mõjuda kui noore trooniihkaja salamisi tögavad jäljendused.

     

  • Rahvusvaheline ?KLAVERI SUVEUNIversiteet?

    Toomas Velmet

    Peab väljuma terve mõistuse raamidest ja ignoreerima loodusseadusi, et sinna katlasse tükkida veel klaverikooliga ? mis sest, et rahvusvahelisega, mis sest, et Arbo Valdmaga. Valdma ei ole muidugi iial hoolinud asjadest, mida nimetatakse reaalsuseks, mille värviks hall argipäev. Valdma küllap igaveseks üleskeeratud mootor pakub sellist atraktiivset mõttelendu ja ennekuulmatut energeetikat, et professorist mitmeid kordi nooremad korraldajad Pärnu Kontserdibüroost korraldavad ennast oimetuks, kuid säravad sealjuures kui äsja mehelesaanud neidised. Selge on aga see, et ilma eelnimetatud eeldusteta ei mahuks üks spetsiifiline klaverikool selle kuhja otsa, mida nimetatakse lühidalt ? suvi Pärnus.

    Lugesin kokku 17 osavõtjat Saksamaalt, Jaapanist, Horvaatiast, Lõuna-Koreast, Iirimaalt, Soomest ja Eestist vanuses 9 kuni 39 aastat. Kümne päeva jooksul said nad kõik igapäevast õpetust kõigile soovijaile avatud õppeprotsessis ning võimaluse õpitut realiseerida viiel stuudiokontserdil Pärnu raekoja saalis suurepärases korras oleval Estonia kontsertklaveril. Kontserdid olid pealkirjastatud põhiväärtuslikena: ?Maa?, ?Õhk?, ?Tuli?, ?Vesi? ja ?Vabadus? (20. VIII!). Kõik viis stuudiokontserti algasid professori sissejuhatava suulise improvisatsiooniga, mis talle omase mõttekukerpalliga sidus esitatava pealkirjaga.

    Täiesti selgelt oli jälgitav kursantide areng kõigis aspektides esimesest viimase stuudiokontserdini ? kuidas seda saavutati, teavad need, kes ka õppeprotsessi jälgisid, ning neid polnud sugugi vähe. Ei saa vaikida ka asjaolust, et kontserdikülastajate hulka pääsemiseks tuli kohale ilmuda tubli pooltund enne algust. Eeskavad sisaldasid klaverimuusikat J. S. Bachist tänaseni, haarates Elleri, Tubina, Sumera ja Sisaski valitud teoseid. Publiku lemmikuteks said 9aastane nukuke Adele Franceska Lenz Saksamaalt ja poeetiline Kirsten Cap Iirimaalt, kellega edukalt konkureeris väliselt uje, aga sisemiselt keev horvaat Marin Limič.

    Kontserdi lõpunumbrid olid aga reeglina Eesti või siis Eestiga lähedalt seotud pianistidega nagu Toomas Vana, Natalia Zagalskaia (prof Kalle Randalu assistent Karlsruhes) ja Kadri-Ann Sumera ning nad väärisid oma kohta kavas täielikult. Kõrvu jäid kõlama kogu sellest tohutust konglomeraadist erilise viimistlusastmega Chopini ?Variation brillante? op. 12 (n. Zagalskaia), Schumanni ?Nachtstücke? nr 3 ja 4 (T. Vana) ja Chopini kolm masurkat op. 59 (K.-A. Sumera).

    Ehtvaldmalik oli viimase, st vabaduskontserdi puänt, kus enneolematu 13 pianistist moodustatud klaverikett esitas katkematult Heino Elleri ?Kodumaist viisi?, kus ka professor Arbo Valdmale oli antud vastutusrikas ülesanne hoolitseda teose pedaliseerimise eest, sest klahvidega tegelejatel ei olnud selleks püstiasendis mängides füüsilist võimalust.

    Tegijad tänavad erakordselt heade tingimuste ja võimaluste eest Eesti Kultuurkapitali, Pärnu linna, Pärnu Muusikakooli ja taastusravikeskust Sõprus. Siinkohal tasub rõhutada Pärnu linnavalitsuse mõistvalt väärtustavat suhet, võimaldades klaverikoolile tegutsemiseks ju tegelikult linna volikogu tööruumi. See on ikkagi erakordne nähtus ka Euroopa Liidus.

Sirp