feminism

Kunagi alustas Toomas Vint vastandamisega. Põõsastiku pehmesse ainesse tungisid skalpellilõigetena puna-kollased barjääritorud. Ikka oli kohal midagi, mis meid piiras, vahel leebelt, vahel ahistades. Vint ise näis kord leppivat selle koosoluga, kord tundvat hämmastust, kord õõva.

Kuid aastad lähevad ja vastandid sulanduvad, põõsad saavad majadeks, rohulibled katavad aiapinke. Kui kõik algas värviliste torude agressiooniga põõsasmaailma, siis tasapisi hakkab loodus Vindi piltides võtma revan?i, haljas lehestik katab Manhattani pilvelõhkujad. Siis aga selgub midagi ootamatut: need lehed polegi ?päris?. Neis on midagi tehislikku, nad on nagu tänapäevased kunstlilled, mis on teatavasti palju ehtsamad, kui päris lilled ise. Ja nüüd märkame midagi, millele algul ei pööranud tähelepanu ? nii on Vindil olnud juba algusest peale, juba ajast, mil taolistest tehistaimestikust polnud veel midagi kuulda. Vastuolu tehis-looduslik peitub Vindil algaines endas. Inimesi Vindi piltidel on mõnikord peetud natuke puiseks stafaa?iks. Kuid ka nemad on tehis. Nad pole küll robotid, pigem on nad mulaa?id, mis endalegi ootamatult on ärganud tunderikkasse ellu. Teistsugused olendid ei saaks ju sellises maailmas hingata. Elus ? mitteelus, need on kaks äärmust, mille vahel pendeldab Vint, kusjuures mitteelus osutub tihti kõige elusamaks. Diivan männisalus. Tehishooned, kaetud tehisrohelusega ? nende ettevaatusele manitsev aines on äkki elustunud, haaratuna ürgsest kasvuhullusest.

Kui fikseerida Vindi maastike kella- ja aastaaegu, siis enamikul juhtudest on kõrgsuvi, mis hakkab küll mööduma. Aeg on peatunud ? nii päeva lõpu poole. Päike on kas unustatud või saadab üksikuid valguslaike maailma, millest ei saa mitte aru, kas seal valitseb klorofüll või plastmass. Me ei saa aru, kas maailm on lõppemas või on lõppenud juba ammu, olles asendunud oskuslikult tehtud maketiga. Targa kunstnikuna jätab Vint kõik otsad lahti.

Võib küsida, palju on kõiges selles magritte?likku irratsionaalsust. Vaatad korraks ja arvad, et muud seal polegi. Vaatad veel kord ja näed, et Vint ei sorgi unenägudes, tema aine on pärismaailmas peituv eksistentsiaalne kahestumine.

Läbi aastakümnete on Vint teinud näo, et midagi tema kunstis ei muutu, et Vint on alati Vint. Midagi on muutunud aga pidevalt, kuid kõik toimub rabelemiseta, esmapilgul vähemärgatavate rõhunihestuste kaudu. Vindi maalid on nagu homöopaatiline ravim, milles õhkõrnad koostisosade muutused määravad otsustavalt toime. Jäävus ongi Vindi maailmapildi põhitunnus, see pole mitte kord selgeks õpitud väljendusviis, vaid filosoofiline hoiak, ütleks koguni ? elamise põhiprintsiip. Muutustest hoidumine ei tähenda laiskust, see on kangelaslik vastuseis tobedusele. Vint püüab hommikul ärgata samasse maailma, millesse õhtul uinus. Me kõik oleme dresseeritud arvama, et kõik on lausa vastupidi, et maailm tähendab lõputut segadust. Tavaliselt on siis küll segadus meis endis, mitte niivõrd maailmas. Vindil on sellest kõrini. Ta on loonud endale maailma, mis on sama terviklik ? suletud, nagu oli ühel tuntud rüütlil La Mancha päikese all. See on pagana kaunis; ma tahan öelda, et kaunid on nii Vindi pildid kui ka hoiak, mis on need esile kutsunud. Mis kuradi pärast oleme hakanud sõna ?kaunis? kunstis häbenema?

Vint on romantik ? ajal, mil defitsiitset romantikat tuleks hakata pidama hädavajalikuks ravimiks. Maailmas, mis on meedia poolt surmavalt valgustatud, kuulutab ta saladuse olemasolu. On ta viimane mohikaanlane või millegi uue kuulutaja? Hea on ta mõlemal juhul.

Kui midagi ette heita, siis vahest näituse teatavat ülekoormatust. Mul on kummaline seda väita, tavaliselt ei häiri mind ka piltide riputamine kolme ülestikusse ritta. Olen alati arvanud, et inimene tuleb näitusele vaatama pilte, mitte tühja ruumi. Praegu võib aga olulisemate piltide ülesleidmine kujuneda vaatajale raskeks (minu jaoks on tähtsaimad Vindi viimased tööd). Kuid kas seda tulebki kergeks teha? Selline ekspositsioon loob aga kujutluse rikkalikult ülevoolavast küllusesarvest, mida Vint tõepoolest ka on. Vint esindab ebapopulaarseks muutuvat hoiakut, et kunst on töötegemine.

Paul Rodgers on inglise päritolu kunstnik, kes on Eestis elanud ja siinses kunstielus aktiivselt osalenud juba 15 aastat. Tema üldiselt skulpturaalsusesse kalduvas kunstis on olulised üksikisiku ja ühiskonna suhted ja erinevate materjalide tähendus.

Sisseastujat tervitab autori foto, kuid see pole niisama eputamise pärast. Inglise džentelmen on riietatud eesti rahvariietesse ja istub mõtliku näoga palkmaja trepil. Teose pealkiri “The boots don’t fit” (“Saapad ei sobi”) juhib tähelepanu asjaolule, et ta on paljajalu. Inglise keeles on jalanõudesse sobitumine empaatia ja integratsiooni võrdkujuks (nt try to walk in my shoes – katsu minu kingadega käia, s. t katsu end minu olukorda panna). Ei jää muud kui järeldada, et Rodgers ei tunne end veel täielikult Eesti ühiskonda integreerununa. Asja iroonia peitub selles, et ka väga paljud eestlased ei ole suutnud meie ühiskonda integreeruda ega tunne erilist osadust ei eurousinate bürokraatide ega aastaringses päikeses peesitavate äriringkondadega. Mainitud esindavad just seda edukat Eestit, mida väljapoole reklaamime ja turustame.

Mammonakultuse temaatikat käsitletakse ülakorruse kahes installatsioonis. Töös “Drum for shaman whose powers of divination have been handicapped” (“Trumm šamaanile, kelle jumalikud jõud on vigastatud”) näeme trumminahal suurt euromärki €, trummipulgaks on kont, mille otsas on palju raha. “European subsidies can seriously damage your health” (“Euroopa toetused kahjustavad rängalt teie tervist”) esitab meile fotona ajaviiteks hambaproteese lõksutavat operatsiooniarmiga keha, kehast eemaldatud elundid on installeeritud juures oleval riiulil. Elunditeks on kaks südant: üks neist on täidetud taas müntidega, teine on metallist.

Mõlemal puhul on üllatuslikult mammonat esindama pandud euro: esimesel juhul märgina, teisel vihjena pealkirjas. Klassikaline rahaahnus seostub subsideerimata džunglikapitalismiga, kus ainsaks käimalükkavaks jõuks on isiklik kasumiahnus. Kui rääkida eurotoetustest, siis nende vood ei sõltu kellegi personaalsetest huvidest, pigem kannavad need ideoloogiat, mida toetuste kaudu manipuleeritavatele sisse söödetakse. Kunstniku asi siinkohal ei ole hinnanguid anda, vaid tendentsidele osutada.

Ülakorrusel on veel naljakas makro­flek­sist paisuv tünn, millest turritavad välja karvatuustid. See teos kannab pealkirja “Barrel of implants waiting for the president to declare he has no bodily hair” (“Tünn proteesidega ootamas presidenti, kes deklareeriks, et tal pole kehakarvu”). Ilma pealkirjata ei oskaks siit poliitilist tagamõtet välja lugeda, kuigi materjalide dialoog on kõnekas: ülitehislik makrofleks kõrvuti arhailiste tünnilaudade ja orgaaniliste karvasalkudega. Ilmselt see kraam, mis pragudest välja punnitab, on fookus privaatsele, mis avaliku elu tegelaste puhul kirgi tekitab.

Videos “Marigold” näeme terroristi ja liikluse reguleerija ristsugutist, kes kõnnib mööda raudteed ja viipab kutsuvalt tühermaale, kõikide asjade lõpp-punkti, stopp-märgi juurde. Vihjelised, ilma otsese paatoseta märgid, mis aga tekitavad ahistust.

Keldrikorrusel on teinegi video, Kohila sillal suudlevatest noortest, tehtud koostöös Martti Helde ja Heigo Sikkaga Soomest. Nii sisuliselt kui vormiliselt kvaliteedilt meenutab see noorukite koolitööd ja võimalik, et see osalt seda ka on. Puhta kunstina jääb see igatahes ülejäänud eksponaatidega võrreldes nõrgaks.

Põrandalt leiame veel kirstukaant meenutava voodi, mis on kaetud naelateravikega. Selle töö pealkiri viitab iibeteemadele.

Rodgers ei kritiseeri, ei mõnita kedagi, kuid esindab meie ühiskonna suhtes kõrvaltvaataja pilku, mis tabab kaheldavaid tendentse ehk selgeminigi kui põliselaniku oma. Samas on need teemad aktuaalsed igal pool ja ka vormistus kõneleb rahvusvahelises kunstiesperantos. Ehk oleks see hea materjal järgmise Eesti väljapaneku jaoks EXPO-l?

Siram

Register

Lume sulamine Tallinna tänavatel ja parkides on kui oleks avanud talvise registriraamatu, kuhu (tähestiku järjekorras) lelulõhkujad, koerad, kommisööjad, krõpsukrõbistajad, nätsunärijad, piletipoetajad, suitsetajad, süstijad, taskutuulutajad ja teised on oma sissekanded teinud. Igale sammule tühjemat paika otsides seirab jalakäija seda küllust nagu kaubamaja kataloogi. Tundub, et keegi on käskinud luuad ja labidad kappi jätta, keelates kultuurkihi kustutamise.

Kõige selgema, tähestikuliselt korrastatud “Registri 2007” esitasid vernissage’il trükikunstnikud, kes jagunevad omakorda illustraatoriteks, küljendajateks, plakatikunstnikeks ja teisteks. Praegusel ajal, kui nimi enam ei maksa, sest polikliiniku registratuuri arvuti “tahab ainult isikukoodi teada”, meeldivad mulle hästi suured, saali teisest otsast selgelt loetavad portreede pealkirjad nagu “Škop, Siima” ja “Tali, Andres”. Nad kõik on talve üle elanud ja kinnitavad seda oma foto näitusele ülesriputamisega. Pildid ise on proportsionaalselt pealkirja suhtes tillukesed, justkui ID-kaardil.

Usutavasti jäid ka mõned ordenid lume alla, sest mitte kõik, kes otsisid, ei leidnud oma medalit vabariigi aastapäeval. Medaleid jagatakse süsteemselt kõigis eluvaldkondades, nagu elupäästmise, kodumaa kaitse, kultuuri arendamise ja muul alal. Nende valdkondadega sobivat rollijaotust pakkus Signe Kivi näitus “Võimuvaibad ja vaimukleidid” Lastemaailma (arhitektuuri- ja disaini)galeriis. Kõige erinevamad naised võisid leida sealt stiilse sobiva kleidi, ja isegi vaiba, medali järele minekuks. Naise rolli ühiskonnas täiendas Kunstihoone näitus “Kehaturg / sex market”, mis oli avatud samal ajal “Vaipade ja kleitidega”. Dagmar Kase range joonega “Vorm” prostituudile oli üks huvipakkuvamaid töid, iseenesest suurepärane moekujunduse saavutus, mille tähendust selgitav tekst meenutas omaaegset Ivo Nikkolo politseimundri analüüsi. Ka sellises soliidses rõivas ei ole häbi presidendi ette astuda. Eveli Variku “King Kongi nukud” nentisid asjaolu, et väikestele tüdrukutele müüdavad Bratzi nukud, kui need elusuuruseks suurendada, sobiksid kõik klubilinnu-diskopepu rolli. Kaasa arvatud ennast üles löönud litsid.

Andrei Maksimjuki riidevoltide ja moe motiive iseloomustab optimistlik nostalgia, olgu need siis talveks kardina serva alla jäetud suvised jalatsipaarid koos heade sõnumite tooja paljaste jalgadega või Romeo ja Julia ülestegemata ase. Tema näitust “Surematu klassika” võis näha märtsi alguseni Ühispanga galeriis. Talviselt varjuline elamus oli Katrin Veegeni kaheksa ehte näitus “Varsti” A-galeriis. Koralle ja samblikke meenutavad prossid olid kinnitatud näitusekülastajate varje matkivatele õrnadele siluettidele valgel seinal. Eda Lõhmus Artdepoo näitusel “Ülespoole” näitab taas, kuidas abstraktne minimalistlik maastik võib koduselt edasi anda Eesti lageda välja elamuse. Lume alt sulavad välja kõrred ja raod, vaadetest libisevad üle ja tõusevad üles kehalised varjud. Teine koduselt minimalistlik maalija on Rein Kelpman, kelle “Grosso modo” (ligilähedaselt, üldjoontes) oli Artdepoos enne Eda Lõhmuse töid. Rein Kelpman on mällu süüvinud paulkleelikult tuumakate aguliüldistustega, mis mõjuvad sama usaldusväärse ja kaduvana kui agulid ise. Tema pigirohelistest ja pigiookritest piltidest, mille paksu tõrva alt mõni raudlatt välja sulab, võib iseenesest tugeva maja ehitada. Rein Kelpmani tööd sobivad Jaan Elkeni paksu valge värvipasta sisse sulatatud kaltsude ja lilledega galerii 008 näitusel “Valge valgus”. Elkeni grafiti, sotsiaalne fluidum ning valgete ja hallide toonide entsüklopeediline valik muudavad tema eeldatavasti abstraktsed tööd sarnaseks Eesti konkreetse varakevadise tänavapildiga.

Kes seda veel Tallinna tänavapildis näinud ei ole, võib vaadata luuda Paul Rodgersi näitusel “Transplants” (siirdeorganid) Hobusepea galeriis. Inglismaalt päri
t Paul Rodgersi luud pühib vaiba alla Eesti mineviku luud. Sääreluu, mis on kokku sulanud müntide ja vaigu kamakaga, taob jagamise ja valitsemise posijatrummi, mida ilustab Euroopa Liidu tähering. Olles ise immigrant, loodab ta näha lepitust põliselanike ja kõigi immigrantide vahel. Inglise ekstsentriku Marigoldi eeskujul näitab Paul Rodgers videolindil siirast soovi suunata elu, juhatades loodust kui dirigent, nägu mustaks värvitud. Noored, kes silda ületades rivvi võtavad ja teineteist möödudes põsele suudlevad, on kunstniku sinisilmne tulevikulootus.

Jaapanlane Masayo Ave tuletab meelde Eesti talve ja kevade ilu arhitektuuri- ja disainigaleriis näitusega “Haptic Interface Design” (“Puuteaistingut stimuleeriv disain”). Ta korraldab maailma eri paigus disaini-workshop’e materjalide aistinguliste assotsiatsioonide ainetel. Sellel talvel pani ta koos kunstiakadeemia disainiõppetooliga kokku “Haptilise sõnastiku II köite: 30 uut põhisõna Eesti talve aistinguliste emotsioonide väljendamiseks”. Selline on eestipäraselt mugandatud register, mille Masayo Avo oma lumeleidudest kokku on pannud (autorijärjekorras): hoh, viuh, viuht, krips, hjup-hjup, šah-šuh, šak-šuk, hokk, flapp, frikk, kronk, gronk, soga, kiru-lilu, lilu, tilu-lilu, milu-lilu, milu-milu, moakk, zaam, zam-zam, vloan, jola-jola, oah, klirr, rikk, spikk, voff, ziik-ziik.

Kuraator Jaan Elkeni sõnul oli erinevaid kunstnikepõlvkondi ja meediaid kaasa haarav 39 osavõtjaga näitus ?pigem rekonstruktsioon kui nivelleeriv euroremont?. Ent kuigi ?remont? oli toonud kontserdimaja fuajeesse mõned ehitustellingud ja lubaduse esitada ?mõõdukat kon-

fliktsituatsiooni?, mõjus kahes kultuurikeskuses laia ülevaatena koostatud näitus lahedalt ja konfliktitult; pigem hästi läbi komponeeritud sümfonietina, kus kontrapunkt korraldas kindlal käel erinevaid stiile ja arusaamisi kunstist. Ehk oli mõjunud kontserdimaja atmosfäär ja suvine Neeme Järvi meistriklass, kus eri põlvkondade muusikud interpreteerivad koos erinevate ajastute muusikat.

Jaan Elken oli näitusele toonud rea tänavuste ja lähedaste aastate diplomandide ja veel õppivate noorte töid. Noorte maalijate arvukus rõõmustas ilmselt selle meedia tuleviku pärast muretsevaid südameid, ent pani ka mõtlema nende andekate võimalikust tulevikust ja konkurentsist. Sel kevadel Tartu ülikoolis Lembit Rändi maalistipendiumi võitnud Helina Loidi aktiseeria mõjus kontserdimaja kõrgetel seintel sugestiivselt. Andrus Joonas andis oma ?Valge Aledoia? maaliseeriaga vaatajaile tundliku ja kompetentse postmodernistliku maalikontseptsiooni õppetunni. Uue põlvkonna ekspresiivseist maalijaist olid väljas veel Merike Orava ?Peegelvormid?, Maris Palgi, Priit Petrovi, sel kevadel Tartu ülikooli maalikunstnikuna lõpetanud soomlanna Anna Kainulaineni jt. tööd. Samas kõrval Epp Viirese maaliklassika fragmendid ja kogenud maalijate ning õppejõudude teosed: Mari Roosvaldi Veneetsia galeriides pildistatud teostele rajatud õlimaalid, Valeri Vinogradovi, Jaan Elkeni maalid ja Tõnis Laanemaa graafika. Dissonantsi ei tekkinud sel määral, et kallutada hinnanguid ühe või teise võimaluse kasuks, pigem konkureerisid ja täiendasid üksteist isiklikud kvaliteedid. Remondikontseptsioon oli ju välja pakutud pigem mängulise võimalusena. Ka teatrimaja galerii oli peamiselt noorte maalijate päralt, vaid põrandale olid laotatud Tartu skulptori Ahti Seppeti vaimukad vineerist seadeldised. Tänavu EKA lõpetanud Lea Tomsoni fovistlikes värvipalanguis maalitud aktid, Kadi Kängsepa melanhoolsed koeramaalid ja Kristiina Pärja kiikuja tühjuse kohal on maalitud küll erineva temperamendi ja filosoofilise lähtekohaga, ent noored maalijad mõtlevad inimlähedaselt ja positiivselt. Nendele oli ?Kunsti remont?? motiveeriv võimalus.

Kolme eri põlvkonna kunstnike installatsioonid olid koondatud meeleolu looma kontserdimaja galeriiruumis ja fuajees ning see meeleolu kujunes valdavalt nostalgiliseks. Mare Mikoffi tuntud kunstikriitiku näomaskist ja vormiga võetud kätest ?rahvarõivaseelikuga? ?Reet? lõi illusiooni laulupeomeeleolust. Selle taustal kuivas Vergo Verniku toorsavist sein nagu vananev organism. Mari Elkeni installatsioon kuldseks maalitud reformvoodi ja ?armsate vanade asjadega? mõjus muu kõrval ka kui nostalgiline pilk teise ajastusse jäänud lapsepõlvemaailma. Meelde jäi Joanna Präätsa ilus meditatiivne lühivideo Belgia taevast läbi vihmapisarais autoakna ja Anu Põdra aega interpreteerivad plastikust inimfiguurid-liivakellad. Fuajee sammastel aga seletas soome kunstnikepaari Ville Löppöneni ja Sami Makkoneni Soome lippudele maalitud ?kohaspetsiifiline? koomiksiseeria, mis toredaid asju asine soomlane endale Pärnus lubada võib.

Imelikul kombel tekitas näitus mõtteid ?Kunstisuve? väljakasvamisest neile iga-aastaste korraldajate Sirje Eelma ja Rait Präätsa poolt algselt antud rollist (see oli vaid professionaalset kunsti koondav näitus). ?Kunstisuvi? on oma avaetenduste, pealinna institutsionaalsetest esindusnäitustest erineva publiku, kureerimispõhimõtete, meeleolu ja eri linnadesse hajutatud harunäitustega muutunud omamoodi antropoloogiliseks ürituseks, mis sureb ilmselt aastal, mil korraldajatest abielupaar leiab, et nüüd on nad tõeliselt väsinud ja enam ?Kunstisuve? ei käivita.