Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • ERM100: Valmis edasi liikuma

    Krista Aru, direktor

    Neile oli selge, et mitte keegi peale eestlaste enda ei hakka hoolitsema  eesti kultuuri järjepidevuse eest, et rahva kultuuriliseks arenguks ei piisa rahva kirjaoskusest ja majanduslikust jalulpüsimisest, vaid selleks on vaja hoopis laiemat ja kindlamat aluspinda. ERM pidi endasse ja enda ümber selle aluspinna looma, sest „Alles siis, kui meie vaade sügavasse oma rahva minevikku ja arenemisloosse suudab tungida, hakkame meie iseenesest ja oma rahva iseloomulistest ülesannetest inimlise kultura eduloos  aru saama. Ainult siis on meie tuleviku-püüetel tõsist jõudu ja edu, kui nad meie rahva iseloomulistel võimetel ja iseäraldustel põhjenevad, nagu need endid rahva elus ja töös mineviku päivil on ilmutanud” , kirjutas Jaan Tõnisson, üks ERM i asutamise eestvedajaid, oma üleskutses muuseumi toetamiseks 1911. aastal. Rahvas uskus muuseumi mõttesse ja tunnistas selle vajadust. Kuigi muuseumi polnud tol hetkel veel silmaga näha, ammugi polnud lootust, et see asutajatele või toetajatele kasu tooks. Muuseumi tunnistati ja vajati kui oma rahvusliku identiteedi ja kultuuri kestmise tagatist. ERM i esimene ülesanne oli linnastumise ja kommete muutumisega kiiresti kaduva vanavara kokkukogumine. Tegelikult kogus selle vanavara kokku rahvas ise.

    Ei ole Eestis paika ega suguvõsa, kelle omanduses olnud esemeid või mälestusi ei leiaks ERM i kogudes. Kõikehõlmavas sisus on ERM i tugevus ka kaasajal.  Meie õigus ja kohustus on seda rikkalikku pärandvara hoida, mõtestada, rahvale tagasi anda ning täiendada tänase päevaga, et ka saja aasta pärast oleks järeltulijatel samasugune õigus ja kohustus. Meie enda vabadus on selle varanduse kohta öelda „pastlad ja õllekannud, tühipaljas träna”, nagu netikommentaaridest nii sageli kostub, aga see ütlus iseloomustab eelkõige ütlejat ennast. Saja aasta jooksul on ERM otseselt ja kaudselt  hoidnud ja toitnud meie kultuurimälu.

    Meie rahvarõivad on taas au sees, meie käsitööoskus ja traditsioonilised töövõtted on ellu ärganud ja meie rahvapärimus on elavam kui vahepealsetel pimeduseaegadel. Tänu ERM ile on need võimalused alles ja elus olnud ning oma aega oodanud. ERM is töötanud ja töötavad inimesed on peaaegu olematutes tingimustes taganud nende säilimise. Meie varasalved on praegu rikkalikumad kui kunagi varem.  Me oskame ja suudame kogutut mõtestada ja kasutada mitmekesisemalt kui varasematel aegadel. Me oleme saja aasta jooksul täitnud suure osa neist ülesannetest, mis ERM i ette usus ja lootuses püstitati. Kuid üks neist ülesannetest on seni ikka täitmata: ehitamata on muuseumi oma maja. Muuseumihoone ehitamine tõsteti päevakorda kohe 1909. aastal.

    Tunnistati endale, et see tuleb ehitada vastavalt muuseumi vajadustele.  Ehkki neid vajadusi veel ei tuntud, ei kõheldud maja vajalikkuses. Kuna seda oli vaja kogu rahvale, ei peljatud küsida nõu naabritelt Norrast, Rootsist ja Soomest. Ei värisenud tollase Eesti suurimad eestikeelsed ajalehed, Päevaleht Tallinnas ja Postimees Tartus, kartuses lugejate kaotuse pärast, kui nad muuseumi mõtet toetasid ja õhutasid, avaldades pikki ülevaateid vanavara kogumisest ja kokkuvõtteid muuseumi juhatuse koosolekutest. Enamgi veel: Päevaleht kogus toimetuse liikme Jakob Mändmetsa eestvedamisel 1918. aastal muuseumihoone ehitamiseks üle 10 000 rubla. 1917.-1918. aastal jäi maja ehitamata ärevate ja segaste aegade, valitsuste, seaduste, raha jms muutumise tõttu, mitte aga seepärast, et oleks kaheldud selle vajalikkuses. Arvamised, et raha oma rahvusliku kultuuripärandi talletamiseks on mõttetult kulutatud, on iseloomulikud meie kaasajale, mitte eelkäijatele. Neil jätkus  kõikidest eriarvamustest hoolimata üksmeelt asjadeks, mille tähendus ja tähtsus ületas igamehe soovid ja tahtmised. ERM i hoone ehitamist ei võetud II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis kordagi oluliste rahvuslike ehituste plaanist maha. Isegi siis mitte, kui 1921. aastal otsustas tollane Põllutööministeerium anda ERM i käsutusse osa Raadi mõisast. Siis kinnitati sõnaselgelt, et „selle kõrval ei tohi nimetamata jätta, et siiski lõpusihiks  oleks muuseumile oma maja ehitamine” (ERM i juhatuse protokoll 21. aprillist 1921). 1924. aastal, kui muuseumi loterii ja Eesti Kultuurkapitali laenuga osteti ERM i raamatukogule maja Aia (praegu Vanemuise) tänaval, teatas juhatus kindlameelselt, et „peaks edasi õhutama, et kord ka terve muuseumi uus maja saaks ehitatud” (ERM i juhatuse protokoll 23. aprillist 1924).

    Võib aru saada, miks nõukogude ajal, 1960.  aastate keskel, muuseumihoonet (siis küll pärast ERM i lammutamist moodustatud etnograafiamuuseumile) ei ehitatud: hoolimata muuseumi kogudes tehtud puhastustööst ja ideoloogilisest surutisest, võis etnograafiamuuseumist levida vana Eesti vaimu ja sellele ei saanud ju maja ehitada. Aga 1990. aastate alguses Toomemäele projekteeritud Põhjakonna nime kandnud hoone oleks võinud juba tegelikkuseks saada: taas oli vabadus ja taas oli aeg  rõõmustada oma kultuuri üle. Kuid vabadus ja rõõm andsid ERM i käsutusse järjekordse „ajutise” lahenduse: nõukogudeaegne raudteelaste klubi remonditi ERM i näitusemajaks. Nüüd on siis saja aasta sees viies kord, mil kavandatakse ja projekteeritakse ERM i hoonet. Varasemate kavadega on seekordsel vähe seost, muutunud on ootused muuseumile, muutunud on muuseum ise. Vanavara kogumine on asendunud tänapäevaelu iseloomustavate sümbolesemete kogumisega. Kogumispoliitika nagu ka muuseumi teadustöö kaasajastamine on muuseumiga toimunud muutustest siiski vahest kõige arusaadavamad: isegi suurim muuseumivõhik ei kahtlusta, et ERM koguks veel vanavara XIX sajandi tähenduses, sest see on juba ammu enne meid kokku kogutud ning seda lihtsalt enam ei ole. ERM talletab meie tänase päeva, jälgib ja mõtestab selle toiminguid. Kõikidest meie praegustest oskustest ja  kogu tegevusest jääb aga Raadile kavandatava ERM i hoone täitmiseks ilmselgelt väheseks. See hoone oma 32 000 ruutmeetriga nõuab muuseumilt senisest hoopis enamat: kasvamist tähenduselt ja suutlikkuselt suuremaks, kui muuseum kunagi on olnud. Muuseumi hääl peaks olema kuulda ühiskonna pidu- ja kriisipäevadel. Muuseum peaks julgema end pakkuda mitte ainult säilitajaks ja hoidjaks, vaid ka küsimuste ja probleemide osutajaks,  tõstatajaks ja lahendajaks.

    Muuseum peab jõudma iga inimeseni, kõnetama teda talle arusaadavas keeles ja toonil, kuulama inimese juttu ja tabama emotsioone. Inimesekesksus pole kunagi varem, kui ERM i maja on plaanitud, nii olulisel kohal olnud kui nüüd, aastal 2009. Pole isegi tähtis, kas muuseumi uus roll on tähtsustunud seoses sellega, et elu meie ümber muutub üha globaalsemaks ja eklektilisemaks või on sel mingid  muud põhjused. Oluline on, et see tähendab muuseumi senise paradigma muutmist: muuseumi enda aktiivsust, muuseumi enda tarkust ja tugevust, et algatada ja juhtida kahekõnesid. ERM on selliseks omamoodi uueks alguseks – Raadil, inimesekeskse, kokkuhoidva ja avatuna – valmis. On valmis parimat, mis meil on, meie rahvuslikku kultuuripärandit, hoidma ja kaitsma, et rahval oleks ka tulevikus võimalus väärika ja loomisjõulisena edasi  liikuda.

  • Punase näoga kuninganna

    Mart Kivastik

    Ma olen kunstiröövel. Ükspäev sain telefonikõne ühelt tuttavalt, kelle nime ma ei sooviks  teatavatel põhjustel mainida. Pakkumine oli järgmine – püstirikas klient tahab endale Valev Seina maali „Punase näoga kuninganna”. Kuna kunstnik pole  oma tööd soostunud loovutama, paluti minul maali kohaletoimetamine enda peale võtta. Kuna tasu oli korralik, ei hakanudki ma kõhklema. Imestama pani mind vaid Valev Seina nimi. Ma olen kunstiröövidega tegelenud juba pikemat aega ja pean seetõttu end kunstis kaunis heaks asjatundjaks. Ma olen süüvinud erialaraamatutesse,  tean, mis on paspartuu ja kuidas sellest polti välja lõigata. Olen veetnud lõputuid töötunde Itaalia, Prantsusmaa, Hollandi, Venemaa ja Ameerika paremates galeriides. Olen nuusutanud van Goghi Arles’i heinamaid ja näppinud Rembrandti muusade tisse. Kaasaegne kunstki ei ole mulle võõras, kuid Valev Sein…? Valev Sein… Sein Valev… On see eesti või hoopiski irokeesi nimi? Kuigi kokkuvõttes polnud sel tähtsust. Töö oli vastu võetud, läksin sellega tutvuma. 

    Käisin ja vaatasin asja üle. Valev Seina näitus oli viimaseid päevi  lahti Tartu Kunstimajas. See on vana üsna kulunud hoone, mille alumisel korrusel müüakse pitsat, teisel korrusel asuvad näitusesaalid ning ülejäänud maja võtavad enda alla kunstnike ateljeed. Tüüpiline Tartu  unustusse vajunud kunstimaja – turvaseadmeid ei jaksa seal keegi osta. Wiiralt – aga palun – võetagu seinalt, kes soovib, kas või koos maja endaga. Pole kunsti, pole jamasid. Niisiis, kuna karta polnud midagi, oli mul aega heita pilk Valev Seina töödele, puhtast röövlihuvist.

    Esiotsa võttis silmade eest kirjuks! Valev Seina tööd on tavalistest maalidest kaks korda paksemad. Nad on loodud kõikvõimalikele materjalidele: lauajuppidele, lambanahkadele, sametitükkidele… Otsapidi on tegu justkui tahvelmaalidega, aga need tööd on ka ruumilised – reljeefid. Kunstnik on ühte tööd sadu kordi üle maalinud, nii et värvikihid moodustavad mitme sentimeetri paksuse kihi, mille iga kiht teisest läbi paistab. Tulemuseks on mitte enam maine, vaid juba  kosmiline õhustik.  Esialgu tundus see veider, pisut vanamoodne stiil, lihtsalt huvitav, siis eriline ja lõpuks erakordne!

    Selle asemel et kiirustada Opera Pizzasse õlut rüüpama, jäin ma hoopis  näitusesaali ja hakkasin pilte lähemalt uurima. Käega katsuma! See krobeline pind lausa kutsus end käperdama. Nagu naised, raisk! Pildid olid enamasti suured ja rõõmsameelsed. Vähemasti väliselt. Kui eesti kunstile on ju pigem omane sügise ehk pundunud lõpumeeleolu ja hallid novembrimaastikud, siis praegusel juhul oli tegu pigem valgusega, mitte päikese, vaid mõttevalgusega, nagu Hermann Hessel või Hiina tarkadel.

    Ma istusin  ja lihtsalt olin. Nende paksude kirevate piltide soojus jõudis vaikselt, aga kindlalt mu varvaste ja sõrmedeni ning hakkas siis aegamisi ülespoole tõusma, kuni jõudis südameni. Nagu saunas. Tuli rõõm ja rahu.  Mulle meenus, et klient, kellele ma pidin maali varastama, on küllalt jõukas, et „Punase näoga kuningannat” osta, aga kunstnik ei olnud sellega päri. Ta oli tollele arstile öelnud, et pilte ei tehta ostmiseks ega müümiseks, vaid kui nad on valmis, pannakse nad lihtsalt kõrvale. Kui protsess on läbitud. See protsess aga ongi kunsti eesmärk! Kunst sünnib ja on, aga mitte müüdava ja ostetavana, vaid sündivana – igavesti sündivana, niikaua, kuni kunstnik seda maalib või vaataja seda vaatab. Loetlen siinkohal tööde pealkirju, et tekiks kujutluspilt. „Kaks magavad, vein peas”, „Minu sõber Lucas Cranach”, „Suudlemata huuled ehk Soosterist maalimata suud”, „Kummaline valge udu”, „Üks päev aasal ehk Kuidas ma nägin paljaid Pöial-Liisisid”, „Merd ei ole veel näha”, „Taim Marsilt”, „Õhtuti on roosipuuaias hämar”, „Pidulik põõsas”, „Lendav puu”, „Shakespeare’i silmad”, „Vaatavad tulbid”, „Algaja eneseurgitseja komplekt” ja loomulikult ka  „Punase näoga kuninganna”.

    Tavaliselt mul töö südamesse ei lähe. Kui vaja, teen puhta töö, nagu palgamõrtsukas, ohvri olemusse  süüvimata. Aga paar korda elus on juhtunud, et maalid lähevad otse hinge, enne kui päästikule vajutad. Esimest korda juhtus see aastaid tagasi, kohtudes tollal veel noore Imati piltidega. Teine kord nõidus mu täiesti ära Munchi näitus New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis. Kui ma olin jõudnud „Autportreeni äratuskella ja voodi vahel” (see kujutab vana Munchi veidi enne surma), istusin selle ette maha ja hakkasin valjusti nutma nagu laps, kes on lugenud halva lõpuga lugu. See oli  nii kurb! Ühe käega pisaraid pühkides pistsin „Karje” hõlma alla ja haihtusin Manhattani saarelt.

     

    Veel samal ööl läksin kunstnike majja tagasi. Öösel on see majaront hoopis teistsugune. Koridorides on küll endiselt kärsatand pitsahaisu, kuid trepist ülespoole astudes kummitab seal kõiksuse vaim. Kui ma ülespoole hiilisin, kostis ateljeedest magavate kunstnike norskeid ja tühjas koridoris lendles nende unistusi. Näitusesaali astudes nägin ma kummaliselt helkivat valgust. See hoovas seintel rippuvatelt töödelt. Eriti kiirgas „Taim Marsilt”, ka „Kummaline valge udu” helkis nagu majakas. „Punase kuninganna” leidsin kottpimedas ruumis kohe üles, kobades nagu pime kätega soojust. Ma  läksin  pilkases pimedas otse kuninganna juurde nagu nägija, panin käed vastu maali ja hakkasin endalegi suureks ehmatuseks ka ise valendama. Kuid hirm haihtus. Punase kuninganna soojus kiirgas läbi minu maailma, ma olin nägija keset musta ööd. Minu ümber helendasid ka ülejäänud Valevi tööd, kõik eri värvid, eri kihtides, erineva soojusega – kõik nad kiirgasid head. Kunst kumas must läbi, nagu röntgenikiirgus. Sama juhtub inimesega, kes kuulab Beethoveni „Kuupaistesonaati”, Mozarti „Reekviemi” või Glucki „Aariat”. Suur kunst on alati samast allikast pärit. Kes on seal käinud, saab aru, kes ei ole… ei ole!

    Kui ime lõppes, võtsin ma „Punase kuninganna” seinalt ja põgenesin. Ma olin lubanud töö kohe samal ööl tellijale, tuntud kirurgile või tema naisele – kumb parajasti kodus on – üle anda. Aga mida edasi ma oma teed käisin, seda raskem oli mul minna, seda kõhklevamalt ma astusin, kuni lõpuks ei kuulanud mu jalad enam üldse sõna. Ära mine, kisendas mu hing, tagasi! Tagasi!!!

    Kokkuvõttes varastasin iseenda varastatud maali. Ma peitsin selle töö endale koju ja tegin just nii, nagu Valev Sein oleks soovinud: panin maali nurka, näoga seina poole.

    Ma ei saa öelda, et see töö on nüüd minu oma. Nagu ei saa öelda, et maa, mets või jõgi on kellegi omad. Nagu ei saa olla ka elu kellegi oma. Need lihtsalt on. Samamoodi on punase näoga kuningannaga. Ta elab nüüd minu juures ja sünnib üha uuesti. Kui tekib äärmine vajadus, siis heidan ise või heidab mõni mu sõber pilgu pildi serva alla, et soojus jõuaks meie südameni. Siis panen ma pildi nurka tagasi ja olen õnnelik.

    Mida rohkem ongi ühel röövlil eluks vaja?

     

     

    Kes tahavad näha kunstniku „Punase näoga kuninganna„ maali, peavad minema Mart Kivastiku juurde vaatama, sest mustvalgena on kuninganna nähtamatu.

    Valev Sein

     

     

  • Festival sünnitas festivali

    TOOMAS VELMET

     

    Gutmani tippmeisterlikkus

    Festivali avakontsert 27. VII Pärnu Eliisabeti kirikus tõi esiplaanile Dvoraki, kelle surmast möödus 100 aastat ning tema loomingu ettekanded on nagu festivali raamideks. Avaõhtul andis tðellist Natalia Gutmani (Venemaa) monoetenduse Pärnu Linnaorkestri ja Andres Mustoneni saatel. Interpreet pühendas kontserdi oma abikaasa viiulikunstnik Oleg Kagani mälestusele ning Dvoraki ?Waldesruhe? oli selleks puhuks hästi sobilik valik. Sama teose kordus kontserdi lõpus moodustaski kena raamistuse pühendusele. Muidugi on kahju, et ootamatult haigestus Natalia Gutmani poeg viiulikunstnik Svjatoslav Moroz ja me ei kuulnud Brahmsi Topeltkontserti, kuid Gutmani poolt operatiivselt kavva võetud Saint-Saensi a-moll Tðellokontsert tõi kaasa tippesituse, millist kuuleb harva. See krestomaatiline teos ei ole tippinterpreetide repertuaaris just sage külaline, seda põnevam oli kuuldu Gutmani tõlgenduses. Toonitades I ja III osa briljantsete allegro?de virtuoossust ja rõhutades II osa allegretto kaalutletud romantikat, nihutas ta teose raskuskeskme fantastilise kõlavärviga kujundatud keskmisele osale.

    Kontserdi peateoseks oli muidugi ðostakovitði Tðellokontsert nr. 1. Selles supersümfoonias tðellole ja sümfooniaorkestrile sai tðellist demonstreerida oma tippmeisterlikkust, nii dünaamilist kui tehnilist, ei häirinud mind ka ootamatult kiire Moderato (II osa), kui seda niisuguse veendumusega esitatakse. Pärnu Linnaorkester koos Andres Mustoneniga väljusid ?ellujäämiskursuse? finaalist (ðostakovitð) eluga ja suurusjärgu võrra kõrgemal meisterlikkuse tasemel. Saint-Saënsi saate komistused loeme kooliraha hulka, seda enam, et I osa salakavalas töötluses on seda ikka ja jälle kuuldud.

    29. VI esimene ?Europa Festiva? kontsert. Sibeliuse ja Süda oreliteoste raamides kaks esiettekannet, üldmeeleolu in memoriam. Esinejaiks Anders Jonhäll (Rootsi, flööt), Allar Kaasik (tðello) ja Markku Mäkinen (Soome, orel). Esiettekannetest põnevaim oli Erkki-Sven Tüüri ?Spectrum IV? tðellole ja orelile, mis nagu loodud Eliisabeti kiriku akustikasse ning tekst võimaldab multifoonilist esitust, st. tðellisti paiknemist altari ees. Äärmiselt meisterlikult on autor tasakaalustanud nii erinevate dünaamiliste võimalustega instrumendid ja tulemuseks on teos, mis vajaks kindlasti ka orkestriversiooni. Rootsi helilooja Anders Nilssoni ?Lamento in memoriam parvlaev Estonia katastroofis hukkunutele? flöödile, tðellole ja orelile esiettekanne demonstreeris ootamatult traditsioonilist helikeelt, aga südamlik muusikaline sümbol sellele Läänemere katastroofile. Kui Anne Ellerhein-Metsala Sonaat tðellole ja orelile (1985) kannab konkretiseerimata pealkirja ?In memoriam?, siis Urmas Sisaski teos sooloflöödile ?Kersti õhtulaul? (1996) on seotud konkreetse isiku hukkumisega parvlaeval Estonia.

    Kõige avangardsemaks kogu kavas osutus ometi Kaija Saariaho teos sooloflöödile ?Laconisme de l?aile?, mille esitus nõuab flötistilt ka näitlejameisterlikkust prantsuskeelse teksti esitamiseks. Sõnad on pärit Saint-John Perse?i luulekogust ?Linnud? ja instrumentaalpoeesia sümbioosi esitus oli mõlemast aspektist kõrgtasemel.

     

    Kroumata ja Homburger

    30. VI kontserdimaja suures saalis (?Europa Festiva?) oodatud sündmus rootsi löökpilliansambli Kroumata näol. Jälle kavas esiettekanne, seekord Oistrahhi festivali oma heliloojaks kujunenud Galina Grigorjevalt ?There is a Time for Autumn?. Suure saali lava, kuhu mahub lahedalt suure oratooriumi ettekandeaparaat, oli seekord täidetud kõikvõimalike ja -võimatute löökpillidega. Maksimaalselt olidki need kasutusel Grigorjeva teoses, mis ei mängi niivõrd rütmide kui ülipõnevate tämbrite konglomeraatidega ning sugugi mitte kurdistavates dünaamikamõõtmetes, pigem nõuab süvenenud kuulamist. Kompositsioon oli huvitav ja täiesti kollegiaalne naabritega, kelleks ei keegi muu kui Toru Takemitsu ja Iannis Xenakis. Viimased olid küll piiranud oma instrumentaariumi vastavalt sisule. Takemitsu ?Rain Tree? piirdus marimbade, vibrafonide ja kellukestega, aga Xenakise ?Peaux? (?Nahad?) timpanite ja suurte trummidega. Ei pea vist lisama, et Takemitsu kompas kuulmisvõime alumist ja Xenakis ülemist piiri. Meeldivaimaks küljeks on Kroumata meeste peen artistlikkus ja mõnus huumor.

    2. VII ja 3. VII täitis (?Europa Festiva?) kava samuti festivali vana tuttav barokkviiuli-virtuoos Maya Homburger koos kaaslastega Iirimaalt. Esimene kontsert oli ajareis XVI sajandist XXI-sse ja tagasi XVII sajandisse ning teine Homburgeri soolokontsert seitsme sonaadiga Biberi ?15 müsteeriumisonaadist?. Esimesel kontserdil demonstreeriti haruldast iiri harfikõla (Siobhan Armstrong) ja Barry Guy improvisatsioonimeisterlikkust võimendusega barokkbassil ning finaaliks kõlas Corelli Sonaat ?La Folia? Homburgeriga peaosas.

    Teisel kontserdil läks Homburgeril vaja nelja erinevalt häälestatud viiulit, et operatiivselt toime tulla Biberi skordatuuridega sonaatide esitamisel. Kui esimene kontsert võlus kava mitmekesisusega, siis teine pani ennast maksma sisukuse ja kõlalise ning ansamblilise täpsuse ning intonatsiooni erakordsusega. Sonaatide continue grupis olid kasutatud kõik ansambli liikmed ja eriti vaimustav oli Sarah Cunninghami viola da gamba rikkalikult ümar tämber.

     

    Knaifel ja Grigorjeva

    4. VII õhtu Eliisabeti kirikus sisustas vene helilooja Aleksander Knaifel oma autorikontserdiga mõttekaaslaste Andres Mustoneni ja Hortus Musicuse esituses. Knaifeli looming on nagu algosadeks lahutatud muusika ja selle esitusprotsess: siin on teile üks heli, aga siin teine, nüüd helitekitamise protsess, ent tulemuseks vaikus (mitte paus). Tekstid on kavalehel olemas, kuid teostes kõlavad varjatult, kasutatud on häppeningi elemente ja artistide näitlejaoskusi. Kogu esitatud muusika on selgelt vaimuliku sisuga ning surmtõsiselt võetav. Kui tõepoolest need algkomponendid kokku sulatada, siis ei puudu ükski neist kõige traditsioonilisema muusika tavapäraselt esituselt.

    Kontserdil tulid arvatavasti ettekandele Aleksander Knaifeli järgmised teosed: ?Sünd? (2004, pühendatud Andres Mustonenile), ?Palve Pühale Vaimule? (1984), ?Trööstija? (1994), ?Tabernaakel? (1998, pühendusega Ivan Monighettile), ?See lapsuke? (1997/2001) ja ?Lux aeterna? (1997) ning lisapala klaveril autori esituses. ?Arvatavasti? sellepärast, et kogu protsess toimus attacca ja minul küll tekkis teoste eristamisega ning varjatud tekstide jälgimisega raskusi.

    Ent küllap seegi on taotluslik, kui üksikteos on osa kogu kontserdiprotsessi tervikteostuses ja see oli Hortuse artistlikkuse tasemel. Ei maksa arvata, et Knaifelil on lihtsustatud instrumentaalsed või vokaalsed nõuded, otse vastupidi! Küll võib aga raadioülekannet kuulav huviline imestada, et mis seal pikkadel vaikusehetkedel küll toimuda võib?

    5. VII oli viimane sellesse ülevaatesse mahtuv kontsert ? taas Eliisabeti kirikus ja taas vana festivalituttav ning ?Europa Festiva? projekt, segakoor Latvija dirigent Maris Sirmaisiga. Kui festivali kümnest senisest kontserdist poodiumile tõsta vaid kolm sündmust, siis need oleks Gutman, Kroumata ja Latvija. Ülipõnev a cappella kava kuni lõpunumbrini, milleks Peteris Vasksi keelpilliorkestriga ?Dona nobis pacem?. Ka siin kavas Galina Grigorjevalt esmaesitus, ulatuslik kuueosaline ?Svjatki? (?Talvistepühad?) ? ja see pole muide veel sugugi viimane Grigorjeva esiettekanne sel festivalil. Kavas veel Taveneri ?Hümn Jumalaemale? (kaks kuuehäälset koori), Górecki ?Totus tuus?, võimatult ?instrumentaalne? Poulenci Missa G-duur ja minu arvates eesti romantilise koorimuusika tippteos ? Kuldar Singi ?Psalm 89?, raskusastmelt mitte lihtsam kui Poulenc.

    Grigorjeva teine esiettekanne ?Svjatki? baseerub nii paganlike kui kristlike kombetalituste folkloorsetel tekstidel, kuid muusikas ei ole tsitaate, aluseks on just nimelt tekstirütmid. Hea on kuulda koorikontserdil kiiret, rütmiliselt põnevat ja temperamentset muusikat,
    eriti kui tekstist ei lähe midagi kaotsi. Tundus, et suurepärane kooriteos võidaks ehk veelgi, kui esimene ja viimane osa vahetaksid kohad. Viimane osa ?Kristusele, sündinule? saaks siis loogilise asukoha ja esimene ?Au Jumalale taevas? oleks ka muusikaliselt sobivam lõpetama seda suurvormi.

    Kontserdi lõpetas Peteris Vasksi rahusoovlik ?Dona nobis pacem? keelpilliorkestriga, mis sobis Latvija koori suurepärase kontserdi patriootlikuks lõpunumbriks absoluutselt. Kui mõned koorid mind selle þanri usku suudavad pöörata, siis Latvija on siin esimene tegija.

    Oistrahhi festival jätkub ning juhin tähelepanu, et põnevamad sündmused on veel ees.

  • Tartu vaksalihoones avatakse linnamuuseumi näitus “Kui rong tuli…”

    Kaari Siemer

    Tartu vaksalihoones (Vaksali 6) avatakse reedel, 8. veebruaril kell 16 Tartu Linnamuuseumi näitus “Kui rong tuli…”.

    21. augustil 1876 saabus Tartusse esimene rong. Raudtee tulek avaldas suurt mõju linna majandusele ja kultuurile – hoo sai sisse kaubandus,  kiirenes postivedu, avardus inimeste silmaring ja lühenesid vahemaad. Kõigele lisaks kerkis aja jooksul raudteejaama ümber täiesti uus linnaosa.

    Värskelt renoveeritud jaamahoone annab võimaluse seda tähtsat sündmust meenutada näitusega “Kui rong tuli…”. Väljapanek jääb vaksalihoone külastajatele pikemaks ajaks vaadata.

    Näituse koostas Aime Kärner, kujundas Joonas Õunapuu, teostas Seri Disain

  • Purgist, jätkuvalt …

    Evi Arujärv

    Arvan, et saan aru ka konservatiivsema luulesõbra meelepahast. Sisuliselt haakus protesti tekitanud  luuletus üldrahvaliku diskussiooniga, mille sümboliks on kõigile teada purk ning mida ümbritsevad konservatiivsema publiku sajatused ja skeptitsism ning kirjanike-luuletajate pateetilised või sarkastilised (enese)kaitsekõned. Vastuolu tuumaks on küsimus, kas eksisteerib mingi ülim argument piiramatu „sõnavaraga” kunstitegemise kaitseks ja kas see annab tegijatele mingi (romantismi ajal normiks saanud ja kultuurikeskse rahvusidentiteediga toestatud) eristaatuse. See küsimus oli ja on õhus nii seoses konkreetsete inimeste eraelu sotsiaalkriitilise  või poliitilise taustaga pilastamisega kunsti või meelelahutuse vormis kui ka lihtsalt piirideta madalkeelsuse kontekstis. Niisiis – kas piiramatu „sõnavara” ülim argument võiks olla neuroloogiline tasand ja mingi pingest vabanemise mõnu?

    Nimetatud alus tundub siiski liiga avarana: läbivad ju neuroloogilisel tasandil toimuvad pinge ja vabanemisseisundid inimelu iga hetke … Siiski on olemas üks funktsioon, mida võiks pidada lausa kõrgkultuuri (kui silmas pidada tõepoolest funktsionaalset  külge, mitte diskrimineerivat sotsiaalset hierarhiat) ülimaks argumendiks ning mis õigustab ka madalkeelsust ja teisi šokeerimise vahendeid. See nähtus või omadus on kunstiteose „äratusvõime”, mis toob kaasa teadvuse muutumise, ergastumise ja ärkamise mingisse „tõelisemasse” tõelusse. Seda laadi äratusest kõneles ka Maarja Kangro luuletus. Kõrvalepõikeks: on tähelepanuväärne, et äratamise ja ärkamise mõiste tähistab ka religioonide ja rahvustunde värskendamise protsessi. Äratav kunst on siiski üldiselt vastand rituaalsele, kopeerivale ja kinnitavale kultuurile – mille ülekaal on mõistetav, sest see annab inimesele ja ühiskonnale turvatunde. Samas ei pea äratus ju tingimata tähendama ühesuunalist protsessi – tabude murdmist ja suundumist mingist abstraktsest tõelusest ülimalt meelelisse reaalsusse. Isegi tänapäeval on veel võimalik ka vastupidine: meelelise ülendamine metafüüsiliseks, vältides triviaalseid ja madalkeelseid märke.

    Äratus võib olla uks väga erinevate elumaailmade või tõeluste vahel.  Kunsti äratusvõimet ülimaks argumendiks pidades ei saa tähelepanuta jätta, et kaugeltki alati ei täida selle vahendid oma eeldatavat eesmärki. Peapõhjuseks on devalveeriv kontekst: äratusele lähedast agressiivset tähelepanu hõivamise meetodit kasutab praegu ka pulbitsev reklaamimaailm, neelates nii traditsioonilise kõrgkultuuri märke kui ka demokraatlikku madalkeelsust. Olukorras, kus ropendamine ja ekraanil paaritumisliigutusi tegevad poolpaljad kehad on kultuuriformaat ja norm, võib plangult pärit süütu roppus kunstiteoses ärritada  tõesti vaid eestiaegse lastetoaga konservatiivseid vanainimesi.

    Vängemat kraami kasutades on aga oht, et publik ikkagi ei „ärka”, vaid lämbub „normi” sisse. Tundub, et Interneti-põlvkond siiski naudib seda nagu juba juurdunud rituaali – mis paraku ei tähista uude reaalsusse ärkamist, vaid lihtsat koopiakultuuri. Sellega seoses meenub üks netis ringlev Ameerika märuli- või macho-filmi lõigatud „lühiversioon”, kus olid alles üksnes fuck-sõnad. Neid ikka jätkus seal – ja sõnamuusika kõlas nagu mingi rahvaluule või loits, mänguliselt ja ilmsüütult. 

  • Chatelaine’i naasmine

    Merike Alber

    Näituse idee pärineb Philadelphia kuraatorilt Helen Druttilt, tema eelmist suurnäitust „Ehted ja diplomaatia”, austusavaldust Madeleine Albrightile, sai muuseumis näha 1999. aastal. Aastakümnetega on Druttil välja kujunenud oma kunstnikkond, osaga neist, nagu Gijs Bakker ja Wendy Ramshaw, sai tema koostöö alguse juba 1970. aastatel, kui ehtekunstis hakkas nägema sisulisi ja vormilisi uuendusi. Drutt on seotud kaasaegse ehtekunstimaailma tippudega, aga igale uuele näitusele kutsub ta uusi nimesid, mitte ilmtingimata noori, vaid neid kunstnikke, kelle looming talle huvi pakub. Seekord on siis uute tulijate seas ka eestlased Kadri Mälk, Kristi Paap ja Eve Margus-Villems. Olen kuulnud Eestis nurinat, et ameeriklasi on näitusele valitud liiga palju. Vabandust, kuid kuraatoril on õigus otsustada, keda ta oma näitusele kutsub. Drutt on suurte projektide meister, sellele näitusele kutsus ta 80 kunstnikku, väljas on 73 ehet 77 autorilt 16 riigist. Suured näitused on mõeldud suurele auditooriumile, nii näiteks rändasid diplomaatilised prossid mitmeid aastaid mööda maailma, ka selle näituse tuur on juba järgmiseks paariks aastaks paika pandud, Tallinnast rändavad ehted Ateenasse. Loomulikult on Drutti taga meeskond, üks Philadelphias ja teine Euroopas Soome disainimuuseumi näol, kõik kataloogid tehakse valmis Helsingis. Alati on intrigeeriv Drutti teemavalik ja seda nii tegijatele kui vaatajatele, nõudes mõlemalt poolelt kannatlikkust ja süvenemist.

    Selleks näituseks valmistuti viis aastat, projekti ettevalmistamine algas aastal 2001. Kaasaegse kunsti vaatamine eeldab kogemust, sama kehtib ka ehete puhul. Kunstnikuehe näitusel erineb täiesti müügigaleriides pakutavast, seda nii selles kantava informatsiooni, vormi kui ka materjalide poolest. See ei ole etteheide, vaid tõsiasi, mõlemad teenivadki eri eesmärki. Võti selle näituse mõistmiseks peitub suures osas tekstides: seal põhjendavad kunstnikud oma valikut ja annavad edasi oma väärtushinnanguid. Ehkki tegemist on kokkuvõtvate kommentaaridega, jääb üles küsimus, kui palju vaataja neid vaevub lugema (täielikud tekstid on kataloogis, mis on tõlgitud eesti keelde).

    Nime nii ehtele kui näitusele on andnud keskaegne lossiproua, või õigemini tema prantsuskeelne nimetus  châtelaine. Emand kandis vööl võtmerõngast, tal oli võim ja voli avada ja lukustada uksi ja laekaid. Moelemmikuks sai châtelaine  XVIII sajandil. Puhtast kullast elegantseid ripatseid (parfüümipudelikesed, puudritoosid, etüid, mis peitsid nõelapatju, kääre, puuviljanuge) valmistas Georg Michael Moseri (1706–1783) töökoda Londonis. Võtmete, kellade ja pitsatitega koos rippusid vööl veel peeglid, vandlist lehtedega märkmikud, pliiatsid. Odavamaid versioone, nn kassikullast châtelaine’e, valmistas Londoni kellassepp Christopher Pinchbeck. Umbes 1800. aastate paiku läks châtelaine moest. Châtelaine’id on ikka olnud matriarhaalse võimu sümboliks, ehkki vööd ning tarvikud on traditsiooniliselt kuulunud meeste riietuse juurde. Siiski ei ole châtelaine ainult naisteehe, see andis ka meestele ehtimise võimaluse.

    Erinevalt diplomaatilistest prossidest, mis oli tellimus staatust märkivale ehtele, kuna prosse valmistati maailma tipp-poliitikule, jäeti kunstnikele „kangelase” sedakorda valikul vabad käed. Nii saidki kõrvuti tuntud isikutega modellideks kunstnike sõbrad-sugulased. Valiku põhjused võisid olla vägagi erinevad: motiiviks sai nii imetlus, tänutunne, vihkamine kui teisedki emotsioonid. Valikuvabadust on märgata châtelaine’ide vormis. kaugeltki mitte kõik ei ole vööl kantavad, sama hästi võivad need olla prossid, kõrvarõngad või suisa skulptuurid, sama sümboolne on ka seos võtmete ja lukkudega.

    Omaette küsimus on ehete kantavus. 1970. aastatel muutus ehtekunst enesekesksemaks, ehet käsitleti kui sõltumatut (väike)vormi, mis iga kord ei nõudnud selle paigutamist isegi kujutluses inimkeha foonile, edaspidi siiski läks seos kandjaga üha konkreetsemaks. Mitmed ready-made ripatsitega ehted, näiteks Austria kunstniku Peter Skubicu „George W. Bush” (plastik, teras, messing, klaas, vedelik, 2006), annavad tunnistust pigem autori leidlikkusest kui tehnoloogiate valdamisest. Samas leiame hea kullassepatöö suurepäraseid näiteid nagu ameeriklase Linda Macneili „Nofretete” (klaas, lasuriit, türkiis, karneool, kuld, 2005). Otsene seos Egiptuse kullassepakunstiga avaldub materjalikasutuses.

    Kellele siis kunstnikud oma châtelaine’id on pühendanud? Eeskujudeks on olnud ajaloolised isikud, tänapäeva kuulsused, animafilmi fantaasiategelased, leiutajad, teadlased, seiklejad, kunstnikud jne. Ameerika kunstnik Ron Ho on pühendanud châtelaine’i Hiina viimasele leskkeisrinnale Ci Xile (Hiina jäälinnusulgedest juuksekaunistus, pärlid, jadeiit, messing, vask, hõbe, 2006). Keisrinna sinine sulgkleit, pikaks kasvatatud sõrmeküüned, lehvikud loovad meile pildi tema kirest tseremoniaalsuse ja luksuse järele. Selles rafineeritud ehtes on hoomatavad hiina kunsti traditsioonid. Hoopis teist vaimu annab edasi jaapanlase Kyoko Fucuchi châtelaine „Minu perekonna daifukucho” (paber, 2006), mille kunstnik on pühendanud oma vanaisale: ehte tegemisel kasutab ta sada-aastat vana äriraamatu käsitsi valmistatud paberit, neile paberilehtedele kirjutas tema vanavanaisa üles kimonode tellimusi. Etnilisele traditsioonile viitab Argentiinast pärit kunstnike Valeria Hasse ja Marcela Muñize ehe „Urbaanne rasta” (leitud metallid, vanad mündid, kristall, savihelmed, alpaka, traat, 2006). Ümbertöödeldud materjalidest pungistiilis châtelaine’i eeskujud on urbanistlik rastra, pampade ja gautšode lai nahkvöö, mida kaunistasid ketid ja mündid. Rastra külge kinnitati vajalikke tööriistu nagu nuga.

    Otsesemaid ja kaudsemaid viiteid ajaloolisele châtelaine’ile leiame üllatavalt palju. Diabeeti põdeva Ameerika kunstniku Douglas Bucci châtelaine „Banting & Best ja Don Tompkins” (stereolitograafia, kuld, roostevaba teras, süstal, valge safiir, 2005) viitab châtelaine’i eesmärgile aidata selle kandjal paremini elus hakkama saada. Bucci avaldab niiviisi tänu Don Tompkinsile, samuti diabeetikust kunstnikule, kes valmistas 1970. aastate alguses aumedali insuliini leiutajatele Charles Bantingile ja Frederic Bestile. Need kolm inimest on mõjutanud tema elu. Bucci châtelaine’iks on ravimifirma Lilly punane karp süstla ja kahe nõelaga. Gijs Bakker Hollandist on kujundanud lühinägelikule Maria Callasele heljuvate kontaktläätsedega kõrvarõngad (valge kuld, pleksiklaas, vedelik, 2006). Norralane Sigurd Bronger on teinud maadeuurija Salomon August Andréele (puit, teras, nahk, plastik, 2006) karbikese, mis sisaldab maadeuurijale vajalikke esemeid: žiletti ja žiletihoidjat ning kahvlit, mida saab sama varre külge ühendada. Haldamise teema on saanud uue kuju ameeriklaste Stanley Lechtzini ja Daniella Kerneri ehtes „W3 châtelaine” (kips, tsüanoakrülaatvaik, Buna-N kumm, 2005/2006). Nende inspiratsiooniallikas on olnud Tim Berners-Lee, ülemaailmse arvutivõrgu looja. Veeb on võti, mis tagab juurdepääsu kõigile, seega pole juurdepääs enam mõne üksiku väljavalitu privileeg. Vöö loomisel kasutasid kunstnikud arvutiprojekteerimist ja kolmemõõtmelist printimistehnikat. Inglanna Wendy Ramshaw châtelaine „Frida Kahlo” (värvitud metall, 2006) on pühendatud karismaatilisele kunstnikule, ehkki see kaunistab seina, mitte inimest.

    Võtmed ja tühjad võtmevormid võivad avada ja kinni pitseerida laeka, ukse, paiga või mälestuse. Ameerika kunstniku Richard Mawdsley objekt „René Lalique” (hõbe, kuld, roodium, sepistatud raud, pärlid, mäekristall, peegel, fotopaber, 2001–2004) on hommage art noveau kullassepatöö meistrile. Nagu Lalique kujundas silmapaistvaid kunstiteoseid traditsioone ja uut omavahel ühendades, nii annab ka Mawdsley traditsioonilisele laekale kaasaegse, kaubakasti vormi. Väga tundlikud on châtelaine’id, mille kangelased on pigem irreaalsed kui reaalsed
    . Norralase Tone Vigelandi „Nõid” (hõbe, 2006) on valmistatud sadadest pealtnäha ühesugustest õhukestest kohrutatud hõberibadest. Kadri Mälku on inspireerinud Kuningas Arturi legendist tuntud Morgan Le Fay ehk Fata Morgana. Châtelaine (hõbe, värvitud cibatool, antiik-klaas, akvamariin, 2006) annab edasi kujuteldava ja reaalsuse sumedat puudutust ja on komponeeritud Kadri Mälgule omase tundlikkusega.

    Austerlase Fritz Maierhoferi vöö „Arnold Schwarzenegger” (alumiinium, teras, raud, peegel, 2005/2006) kehastab Ameerika unelmat: tugevat, kaunist ja edukat. Märgid ja sümbolid lipuvärvi vöörihmal jutustavad poliitikust näitleja eluloo. Rida ehteid on pühendatud loojatele, need on vaheldumisi väga isiklikud või väga üldised ja pretendeerivad laiemale sotsiaalsele kõlapinnale. Soomlase Juhani Heikkilä „No logo” (hõbe, teras, 2006) kaitseb kultuurilisi erinevusi, oma ehte on ta pühendanud kirjanikule ja ühiskonnaaktivistile Naomi Kleinile, kes sai tuntuks „no logo” kampaaniaga. Hispaanlase Ramon Puig Cuyasw châtelaine „Italo Calvino” (teras, plastik, puit, kivi. 2005) on kerguse, kiiruse, täpsuse ja eripalgelisuse visuaalne metafoor. Annamaria Zanella Itaaliast on pühendanud châtelaine’i „Klaveriõpetaja” (messing, kuld, plastik, klaas, email, hõbe, 2006) Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Elfriede Jelinekile. Zanella tõlgendus on musikaalne ja visualiseerib kirjaniku tegelaste psühholoogilisi olukordi. Eve Margus-Villemsi ehe „Helena Tulve (sarv, kuld, 2005) on inspireeritud helilooja teosest „Lumineux/Opaque: selles kaelaehtes kiirgab meile vastu nii sisemist jõudu kui välist rahu. Kristi Paap on kujundanud ehte Kreeka päritolu Ameerika lauljale Diamanda Galás’le, „Kett” (kirsikivid, korallhelmed, termoplastik, pigment, hõbe, 2005), mis sümboliseerib lauljatari keerukat elu ja karjääri, on punastest kirsikividest barokselt mõjuv kaelaehe, mille küljes ripub valge avatud laekake.

    Helen Drutt kirjutab kataloogis: „Loodame, et see näitus tähistab châtelaine’ide taastulekut meie ühiskonda pärast pikka varjusurma, mille tekitasid XX sajandi lühikesed seelikud ja käekotid.” Esimene samm sellel teel on astutud.

     

  • Kontserdiõhtu, täis lummust ja eelarvamusvabadust

    MARTA SCHMIDT (Soome)

    2. VII olin oma senise elu huvitavaimal ja kütkestavaimal kontserdil. Mis oli selles nii võluvat ? uut muusikat on ajaloolistel pillidel mängitud ju ennegi? Võlus kõik: kõlavärvide rikkus, kava pingestatus, mängijate virtuooslikkus ja üksteise respekteerimine, tõlgitsuse sügavus ja ka see, et kogenud muusikutena nauditi koosmängu ja üksteise seltskonda.

    Pärast seda, kui meloodia ja harmoonia pea kolmsada aastat kestnud hierarhia oli lõppenud, kasvas kõlavärv XIX sajandi muusikas rütmi kõrval üheks valitsevaks elemendiks. Heliloojad võtsid kasutusele uusi mänguvõtteid (roobi või kõlalaua kohal mäng, flaþoletid, erisugused pizzicato?d). Osa nimetatud tehnilistest vahenditest ei olnud siiski päris uued (nagu üldiselt arvati), neid kasutati juba vanamuusika perioodil. Kõnealusel kontserdil oli põnev jälgida, kuidas XIX sajandi mänguvõtted rikastasid vanamuusika esitusi, eelkõige pikki oreliosasid. Samas ka vastupidiselt: vanamuusikast tuntud võtted (näiteks viiuli kolm- ja nelikõlad) näivad sobivat samuti uuemasse muusikasse. Erilise värvi uuemale muusikale andis ka pillide vana häälestus (415 Hz), mis muutis helipildi tunduvalt pastelsemaks, kui seda võimaldab modernne 444 Hz häälestus. Lisaks lõid mängijad musitseerides kümneid, isegi sadu erinevaid varjundeid ? ka selliseid, mida näib olevat võimatu tekitada.

    Kava oli üles ehitatud väga meisterlikult: selles oli tohutult kontraste, majesteetlikust orelimuusikast intiimse harfisooloni. Teosed olid omavahel suurepärases tasakaalus, programm julge ja pinget pakkuv. See hoidis publiku tähelepanu pidevalt oma haardes, sest polnud teada, missugune on järgmine esitus.

    Üleminekud ühelt teoselt teisele olid põnevad, kava sisaldas väiksemaid ja suuremaid kaari ning tulemusena ei kujunenud tavapärane ja igav pala-aplaus vorm. Meisterlik oli kava ülesehitus ka selle poolest, et varajast muusikat kommenteeriti uuega (Barry Guy kontrabassi kommentaar pärast Diego Ortize gambapalasid) ja uut vanaga (harfisoolo Messiaeni oreliteose järel). Kõlavärvi ja mängutehnika kõrval oli suur osatähtsus ka improvisatsioonil, just ühendava sillana eri ajastu muusikastiilide vahel, sest improvisatsioon on omane nii vanale kui modernsele muusikale. Barry Guy on jazzmuusik ?jumala armust?.

    Programmi koostamisel respekteeris Maya Homburger oma kolleege, kuna igaüks neist sai võimaluse soolodega oma võimeid näidata. Ja neid oli rohkesti. Tunnetuslik ja stiilne oli Siobhan Armstrongi harfimäng; on suurepärane kogeda, kuidas interpreet on pühendunud oma instrumendi väärtustamisele. Iiri harf on peen instrument, millele oli kavas leitud täpselt õige koht.

    Sarah Cunningham on tavatult enesekindel ja meisterlik instrumentalist: kiired ja täpsed jooksud, alati puhas intonatsioon, tema gambamäng kõlab väga mahlakalt. Muusikalistes dialoogides esitab ta väljakutseid nii viiulile kui kontrabassile. Päikseline ja kelmikas naeratus esitaja näol väljendas täit osasaamisrõõmu nii muusikast kui ka mängust. Põnev oli jälgida ansamblis kahte basskeelpillimängijat (Sarah Cunninghamile lisaks Barry Guy kontrabassil), õhus võis tajuda ?elektrit? ja vahel tundus, et nende vahel tekkis lausa võistlus.

    Barry Guy on aga selline virtuoos, kelle mängu kuulates jääb suu lahti. Kui ma ei oleks näinud teda mängivat, kahtleksin, kas on võimalik kõike kuuldut ühel bassil esitada.

    Malcolm Proud on hea organist, kes püsib vajadusel tagaplaanil, kuid solistina on särav. Tema Messiaeni tõlgendus oli ðokeeriv elamus ? ta ei piirdunud tavapäraste oreli kõlavärvidega, vaid maalis võimsale dünaamikakaarele (pp-ffff-pp) peenekoelise värvipaleti.

    Õhtu peatäht Maya Homburger kuulub barokkviiuldajate Top 10-sse. Tema mäng on vaba ja kerge, stiil isikupärane, stiilitaju ning mitmekülgsus hämmastavad, sest ta tunneb end nagu kala vees nii vanas kui ka uues muusikas. Intonatsioon on puhas ka külmast kohmetunult mängides nii ühe- kui mitmehäälses helikoes. Tema tõlgendus annab tunnistust tõelisest süvitsiminekust. Kõik on läbi tunnetatud. Maya Homburgeril on julgust riskida ? tema võib, sest tal on ehtsa pillimängija veri.

    Kogu ansambel sulandus hästi kokku. Esinejad naudivad lavalolekut tõeliselt, reageerivad kiiresti vastastikku ideedele ja annavad samas ka üksteisele ruumi. Sellist gruppi ja sellist kava sooviksin kuulata sagedamini.

  • Alpinist ja fotograaf Jaan Künnap koondas oma loomingu albumisse Fotograafia minu elus

    Liis Lepik

    Album sisaldab 240 näitusefotot enam kui tuhandest, mis valminud ligi 40 aasta jooksul. Pooled pildid on mustvalged, pooled värvilised, pooled pärinevad möödunud sajandist, pooled sellest.

    Jaan Künnap on andekas iseõppija, kes pole fotograafias erialast haridust saanud. Ometi on ta esinenud enam kui sajal näitusel, võitnud tunnustust Eestis ja välismaal.

    Murranguliseks kujunes 1972. aasta, mil Jaanil oli valida, kas veeta suvepuhkus nii nagu aasta varem supelrannas aega surnuks lüües või minna alpinismilaagrisse. Liisk langes mägede kasuks. Kaasa sai ka fotoaparaat Zenit B. Samal sügisel tuli tunnustus „Spordilehe” fotokonkursil – Jaan sai 3. koha fotoga, millel mehed mängisid 3600 m kõrgusel jalgpalli. Järgmised 10 aastat kulusid oskuste lihvimisele nii fotograafias kui alpinismis. 1982. aastast hakkas diplomeid ja tunnustusi tulema hulgi.

    Jaan Künnap ei ole kuulunud nimekatesse kunstnike ühendustesse. Ta ei ole selle pärast põdenud, vaid ajanud sirge seljaga oma asja. Mägede võlu kõrval on Jaani kireks olnud naise keha ilu jäädvustamine. Albumis on kõrvuti rahvusvahelist tunnustust leidnud fotodega mägedest alajaotus naine fotos. Need tööd dokumenteerivad omal moel Jaani kui kunstniku arengut.

    Albumi esitlus toimub reedel, 8. veebruaril, kell 16.oo Kiek in de Köki VI korrusel.

  • Ristiusust globaalselt

    Alar Laats

    Sellel teemal tasuks mõelda, aga siinsel artiklil on veidi  testsugune eesmärk. Tahan rääkida ühest müüdist, mis kuulub nende müütide perekonda, kus väidetakse, et müüdid on otsa saanud. Nimelt on meie kandis levinud usk, et maailm on sekulariseerunud või siis läheneb sekulariseerumisele. Veelgi täpsemalt, tahan rääkida sellest müüdist, mille kohaselt ristiusk on juba välja surnud või vähemalt kohe suremas.

    Asju saab uurida mitmel moel. Viis, kuidas me asju uurime, määrab suuresti ära selle, kuidas me neid asju mõistame, milleks me neid peame ja mida me neist arvame. Üks võimalus asju uurida on neid lähedalt vaadata. Mida lähemalt vaatame, seda  väiksemaid detaile näeme. Sellise pisiasjade vaatamise puhul sõltub nähtu tihti konkreetsest eksemplarist, mida vaadatakse. Kui näiteks inimese uurimiseks vaadeldakse ühte konkreetset inimest, siis võib juhtuda, et selle inimese konkreetseid omadusi – e. g. on kaks meetrit pikk, punapäine eesti keelt rääkiv naine – peetakse kogu liigi tunnuseks. Sellise lähedalt vaatamise vastandiks on asjade kaugelt vaatamine. Siis näeb asju suures mastaabis, aga ei näe detaile. Me ei näe uuritava inimese juuksevärvi ega pikkust, aga me näeme palju erinevaid inimesi: erineb nii pikkus kui juuksevärv, ja nad  räägivad eri keeles. Kui mõelda meie maa peale, siis näib maailm välja üsna sekulariseerununa. On ju Eesti üks maailma sekulariseerunumaid maid.

    Vaatamata sellele, et meie kirikuvürstid näitavad ennast aeg-ajalt suurte ja vägevate seltskonnas, on kirikud ikkagi pühapäeviti tühjad, kristlike arusaamade ja väärtuste roll ühiskonnas marginaalne ning Jumalasse uskujate protsent maailma üks madalamaid. Tõsi, lausateistide protsent meie rahva seas pole just kõige suurem. Siin on prantslased, tšehhid, hollandlased ja  belglased meist veidi ees. Nagu Eurobarometer ja teisedki sotsiloogilised uuringud näitavad, on meie rahva seas väga palju, eurooplaste seast protsentuaalselt kõige rohkem neid, kes usuvad vaimude või mingisuguste muude vägede olemasolu. Selle kohta on ajakirjanduses juba korduvalt öeldud, et eesti rahvas usub kolli. Miks me kõige sekulariseeritum oleme ja miks me kolli kipume rohkem uskuma-usaldama kui Jumalat, selle põhjuseid on mitmeid ning selles kirjatükis pole meil kahjuks võimalust seda lähemalt vaadelda. Need põhjused on ajaloolised. 

    Aga need pole sugugi 700-800 aastat vanad, nagu meil on kombeks uskuda. Pigem on need tekkinud viimase saja-kahesaja aasta jooksul. Kui astume vaatlejatena sammukese kaugemale ja vaatleme ristiusku Euroopa mastaabis, siis palju just ei muutu, vähemalt esmapilgul. Terve kontinent on suuresti sekulariseerunud. Tõsi, keskmine eurooplane erineb siiski märgatavalt keskmisest Eesti elanikust. Eurobarometer’i kohaselt usub Jumalat 52% eurooplasi. Eestis usub Jumalat aga vaid 16% elanikest. Euroopas usub vaimolenditesse keskmiselt 27% elanikest,  Eestis aga 54% elanikest. Seegi näitab seda, et rolli, mida Euroopas etendab Jumal, etendab Eestis koll. Kui meil aga Eestimaa asjade seisu uurida siinseid rahvuserinevusi arvesse võttes, siis erinevad eestlased usu küsimuses eurooplastest veelgi rohkem, venelased on aga hoopis euroopalikumad. Euroopa kui kontinent pole muidugi oma sekulariseerituses homogeenne. On maid ja rahvaid, mis on meiega teatud moel sarnased. Eespool sai juba nimetatud prantslasi ja tšehhe. On aga ka väga religioosseid rahvaid, nii näiteks Maltal, Rumeenias, Itaalias ja Horvaatias usub suur enamik elanikkonnast Jumalat. 

    Aga ka protestantide seas on neid, kes on meist hoopis vähem sekulariseerunud. Mõelgem näiteks oma põhjanaabrite peale. Nagu Eestis nii ka terves Euroopas on sekulariseerumisel mitmeid põhjusi. Siin ei saa me seda komplitseeritud probleemi pikemalt käsitleda. Selgitan seda vaid lühidalt. Paarkümmend aastat tagasi väitis enamik sotsiolooge, et Euroopa on sekulariseerunud, kuna on modernne ja arenenud piirkond ning sekulariseerumine on modernsuse paratamatu kaasnähtus. Tänapäeval suur osa ühiskonnateadlasi enam nõnda ei arva. Asi on selles, et sugugi mitte kõik maad-rahvad pole  nõnda ekstreemselt sekulariseerunud kui Euroopa. Nii näiteks USA on vähemalt sama moderniseerunud, ometi on ta üsna kaugel sekulaarsusest. Ilmalikustunud Euroopat peetakse pigem erandiks tänapäeva maailmas.

    Üks tuntumaid sotsiolooge Peter Berger peab selle üheks põhjuseks siinsete kirikute liiga lähedast seotust riigivõimuga, aga samuti ka teatud liiki intelligentsia domineerimist võimustruktuurides, eriti aga meedias ja haridusasutustes. Euroopa aga ei ole sugugi kõige suurem mastaap, kus saame ristiusu rolli vaadelda. Peaksime astuma veel ühe  sammu ning jälgima ristiusu kohta kogu maailmas, globaalsel tasandil. Sel juhul ei saa aga enam kuidagi sekulariseerumisest rääkida. Pigem vastupidi, kristlus pole kunagi varem nõnda arvukas ja laialt levinud olnud kui tänapäeva maailmas. Kui eelmise sajandi alguses oli maailmas umbes pool miljardit kristlast, siis käesoleva sajandi alguseks oli kristlaste arv tõusnud umbes kahele miljardile. Sealjuures oli kristlaste suhteline hulk maailma rahvastikus jäänud enam-vähem samaks. Sekulariseerumisele vaatamata on Euroopa jäänud tänaseni kõige arvukama kristlaskonnaga kontinendiks. Siin oli ligikaudu 560 miljonit kristlast. Euroopale on aga kiiresti lähenemas teised kontinendid. Nii oli viimasel sajandivahetusel Ladina-Ameerikas umbes 480 miljonit kristlast. Saja aasta eest oli seal neid vaid 60 miljonit. Aasias oli aastatuhande vahetusel umbes 313 miljonit kristlast, saja aasta eest aga veidi üle 20 miljoni kristlase. Ilmselt kõige drastilisem on kristluse kasv olnud aga Aafrikas. Aastal 1900 oli seal umbes 10 miljonit kristlast, aastal 2000 umbes 360, mõnedel andmetel 380 miljonit ning aastaks 2025 prognoositakse kristlaste kasvu 630 miljonini. Nendel kolmel kontinendil on viimased sada aastat olnud  kõrge iive ning see on tublisti kaasa aidanud kristlaste arvu kasvule. Seda on mujalgi märgatud, et kristlus levib just suure iibega rahvaste seas, nagu islamgi. Ja ka vastupidi, sekulariseerumine on omakorda korrelatsioonis madala iibega. Tegelikult on iive kristlaste arvu kasvule vaid osaliselt kaasa mõjunud.

    Nendel kolmel kontinendil või globaalses lõunas, nagu neid tänapäeval nimetatakse, on tõusnud märgatavalt ka kristlaste suhteline osakaal. Ehk teisisõnu, osa rahvastikust on hakanud ja mitte sündinud kristlasteks. Geograafiliselt ei ole kristlus Aafrikas ja Aasias sugugi ühtlaselt  jaotunud. Vaid Ladina-Ameerikast võib rääkida kui täiesti kristlikust kontinendist. Aafrika puhul on tegu kristluse laia levikuga just ekvaatorist lõuna pool. Põhja poole jäävas Aafrikas domineerib tavaliselt islam.1 Komplitseeritud ja seega eriti huvitav on olukord piirialadel, näiteks Nigeerias, kus islam ja ristiusk näivad olevat enam-vähem võrdselt esindatud ning mis seetõttu on üsna plahvatusohtlikud piirkonnad. Aasias on kristluse jaotus veelgi ebaühtlasem.  Väga üldistes joontes võib rääkida kristluse suuremast levikust just Aasia idaosas. Tõsi, Aasia läänepoolses otsas LähisIdas on mitmed vanad kristlikud kirikud, mis on siin olnud juba peaaegu kristluse tekkest peale ja on seega tunduvalt vanemad kui islam. Nende osakaal on jäänud erakordselt tagasihoidlikuks, eriti just viimase sajandi jooksul.

    Üks olulisi ristiusu keskusi Aasias on Filipiinid. Sadakond aastat tagasi oli siin veidi üle seitsme miljoni elaniku. Aastal  2000 oli elanikke juba üle 76 miljoni ning aastaks 2025 on ennustatud 116-miljonilist elanikkonda. Ning filipiinlaste enamus on kristlased. Teise suure panuse Aasia kristlusesse annab Hiina. Hiina suhted ristiusuga on ajalooliselt väga vanad. Hiljemalt seitsmendal sajandil oli siin juba kirik olemas. Ajaloo käigus on kristlus siin korduvalt peaaegu kadunud, et siis taas aktiivseks ja nähtavaks muutuda. Kiiresti on aga siinne kristlus hakanud kasvama just pärast kultuurirevolutsiooni kuulsusetut lõppu või isegi veidi enne seda. Hinnangud tän
    apäeva Hiina kristlaste arvu kohta on väga kõikuvad. Olen neid kohanud alates 40 miljonist kuni 130 miljonini. Tõde on kusagil vahepeal, vahest väiksema arvu lähedal. Aga isegi siis on see arv suur, absoluutses mõttes ja mitte suhteliselt. Umbes üks kolmandik sealsetest kristlastest on roomakatoliiklased ja kaks kolmandikku protestandid. On nii riigi poolt tunnustatud kui ka tunnustamata kirikuid nii protestantide kui rooma-katoliiklaste hulgas. Suurem osa on küll tunnustamata, seega põrandaalused. Tõsi, riigivõim ei näita tänapäeval üles eriti suurt indu põrandaaluste kogudustega võitlemises. Vaid kohalikud võimumehed võtavad  aeg-ajalt karistusoperatsioone ette. Suure kasvutendentsi kõrval iseloomustab Hiina kristlasi tugev misjoniiha. Nende misjoniteadvuse üheks markantsemaks märgiks on liikumine Tagasi Jeruusalemma.

    See tekkis juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel, aga uut ja erilist aktiivsust on see üles näidanud just viimasel ajal. Liikumise eesmärgiks on laialdase misjoni läkitamine Jeruusalemma suunas ning kogu selle linna ja Hiina vahelise ala kristlusele võitmine. Nii mõnedki Hiina ja Jeruusalemma vahele jäävad islamiriigid on seetõttu rahutuks muutunud. Ilmselt on selle liikumise reaalne jõud siiski tunduvalt  tagasihoidlikum, kui tema kuulsus laseb välja paista. Kolmandaks Ida-Aasia suureks ristiusu keskuseks on LõunaKorea. Kristlasi on siin 15 ja 20 miljoni vahel. Sealsed kristlased nagu ka nende hiinlastest naabrid on silma paistnud aktiivsusega misjoni vallas. Nad on misjoneerinud ka islami piirkondades, kuhu tavaliselt kristlikud misjonärid pelgavad minna. Nii näiteks on nad üpris edukad olnud kunagistes nõukogude Kesk-Aasia piirkondades. Korea misjonäre tegutseb Eestiski.Seega, kuigi nominaalselt on Euroopas ikka veel palju kristlasi, siis sisuliselt on ristiusu kese nihkunud mujale: Ladina-Ameerikasse, Aasiasse, eelkõige aga Aafrikasse. Arvestades sealse elanikkonna  kõrget iivet, kasvab nende piirkondade kiriklik tähtsus ilmselt lähitulevikus veelgi. Kui sadakond aastat tagasi võis keskmiseks või tüüpiliseks kristlaseks pidada valget keskealist Euroopa meest, siis tänapäeval võiks keskmiseks kristlaseks osutuda must nigeerlanna kusagilt Lagose eeslinnast. Põhja asemel on ristiusk muutumas lõuna religiooniks. Kunagi oli ristiusu keskmeks Rooma. Nii vähemalt arvas osa eurooplasi.

    Tänapäeval võiks aga öelda, et kristliku maailma keskus on São Paulo või Lagos või hoopis Shanghai. Ja kui nad seda veel ei ole, siis nende keskuseks saamine ei ole enam kaugel. Just seda liiki  hiigellinnades on tänapäeval kristlus eriti levinud. Ning kuigi roomakatoliku kiriku formaalseks keskuseks on ikka Vatikan, siis ometi on sealgi hakatud lõunas toimuvat üha rohkem arvestama. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel toimus Vatikani teine kirikukogu. Euroopa ja Põhja-Ameerika mõjul tõi see enesega kaasa liberaliseerumise. Tänapäeval on aga rohkesti märke, mis viitavad püüdele sellest eelmise sajandi tendentsist distantseeruda. Mitmed kommentaatorid on selles näinud järeleandmisi globaalsele lõunale, mis on põhjast tunduvalt alalhoidlikum. Aga roomakatoliku kirik pole muidugi ainus kirik  maailmas, kus lõunapoolne kristlus oma kasvavat mõjujõudu näitab. Siin võiks mõelda näiteks anglikaani kiriku probleemidele, mis ähvardavad seda lõhestada. Üks suuri komistuskive on siin suhtumine homoseksuaalidesse. Lõunast pärit anglikaanid on kategooriliselt nende aktsepteerimise vastu. Euroopalikud põhjapoolsed anglikaanid, kes kunagi lõunapoolsete anglikaanide sõnaõiguse eest võitlesid, on nüüd liberaalsetena aga vähemusse jäänud. Milline on siis see lõunasse nihkuv ning arvuliselt üha kasvav ristiusk sisuliselt? Selle mõistmiseks on vaja teada seda, kuidas  ristiusk lõunasse on jõudnud – põhimõtteliselt misjoni kaudu. On ju üldse kogu kristlus kõikjale tekkinud ja jõudnud misjoni tulemusel. Kolonialismi perioodil tegutsesid emamaade kirikute misjonärid loomulikult ka kolooniates. Uuemal ajal on Euroopas sellesse misjonisse üsna halvustavalt suhtutud ning väidetud, et selle mõju on olnud pealiskaudne.

    Kristluse olevat kohalikud vastu võetud peamiselt sellega kaasnevate hüvede pärast nagu poliitiline võim, raha etc. See arusaam kuulub aga suuresti müütide valdkonda. Üks selle tõendeid on märtrid. Pealispindselt ja materiaalsete hüvede pärast mingi usundi  omaksvõtmine ei sünnita märtreid, Aafrikas on neid aga kohalike hulgas küllalt. Üks suuremaid ja tuntumaid gruppe on nn Uganda märtrid, enamuses XIX sajandi lõpust. Neil oli võimalus kristlusest lahti öelda ja ellu jääda. Nemad aga eelistasid usule kindlaksjäämist. Oluline märk sellest, et kolonialismiaegne misjon oli viljakas, on seegi, et iseseisvumise järel need misjonikirikud ei kadunud, vaid otse vastupidi, hakkasid veelgi kasvama. Sellisteks kolonialismi ajast pärit kirikuteks on eelkõige roomakatoliku kirik kunagistes Portugali, Hispaania, Prantsuse ja Belgia  kolooniates ning anglikaani kirik kunagistes Briti kolooniates. Siin on ka mõnede teiste Briti kirikute, eelkõige metodistide ja presbüterlaste tütarkirikuid. Luterlik kirik on maailmas levinud üsna tagasihoidlikult, sest kunagistel luterluse kantsidel Saksamaal ja Skandinaavia riikidel oli üsna vähe kolooniaid, kus misjoneerida. Tänapäevaks on emamaade ja kolooniate tütarkirikute suhted kujunenud vastupidiseks kunagi olnule: endiste kolooniate usuelu on tihti tunduvalt intensiivsem kui kunagise emamaa usuelu. Siin tasub mõelda võrdluseks intensiivse usueluga  Ladina-Ameerikale ning üsna tuimale katoliiklusele tänapäeva Euroopas.

    Tütarkirikud domineerivad ka arvude osas. Wikipedia andmetel elab vaid veidi üle 20 protsendi roomakatoliiklastest Euroopas, ülejäänud on endistes kolooniates. Ka enamik maailma anglikaane elab kunagiste kolooniate territooriumil. Isegi üksikute riikide anglikaani kirikud hakkavad oma arvukuselt järele jõudma Inglismaa kirikule, kus praegu väidetakse olevat 26 miljonit liiget. Nigeeria jõudsalt kasvavas anglikaani kirikus on juba 20 miljonit liiget. Ilmselt mitte kauges tulevikus möödub Inglismaast Uganda kui ülimalt kiiresti kasvava rahvastikuga maa, kus umbes üks kolmandik elanikkonnast kuulub anglikaani kirikusse. Kunagiste kolooniate usulisest õitsemisest emamaade närbumise kõrval annab märku ka nende otsene (tagasi)mõju. Nii on Euroopas preestrite nappuses vaevlev roomakatoliku kirik sunnitud importima tsölibaadis preestreid kunagistest kolooniatest, kus neid jätkub. Aga ka Inglismaa kirikule avaldavad kunagised kolooniad mõju. Nii on tänapäeval selle kiriku hierarhias tähtsuselt teine mees Yorki peapiiskop John Sentamu pärit Ugandast. Üks Inglismaa kiriku praeguseid olulisemaid  tegelasi on ka Rochersteri piiskop Michael Nazir-Ali, kes on Pakistani päritolu. Sugugi mitte kõik globaalse lõuna kasvavad kirikud ei ole aga kunagiste misjonikirikute otsesed järeltulijad. Aafrikas on terve perekond kirikuid, mida on kombeks nimetada indigeenseteks kirikuteks. Need on kohapealsed, pärismaised kirikud, mis on tekkinud Aafrikas ja oma loomult väga aafrikalikud. Neid on üsna palju ja pilt on kirju. Kuigi neil kirikutel on olnud eelkäijaid, siis ometi võime seda tüüpi kirikute arvukamast tekkimisest rääkida XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest peale.  Tavaliselt on need tekkinud misjonikirikute pinnal neist ühel või teisel põhjusel lahku lüües. Mõned on tahtnud vabaneda valgete domineerimisest kiriku hierarhias.

    Nende hulka kuuluvad näiteks nn Etioopia liikumisega seotud kirikud või peamiselt Ameerika päritoluga Siioni kirikud. Etioopia liikumise raames tekkinud kirikuid ei maksa segi ajada Etioopia ortodokssete kirikutega, mis tegutsevad Etioopias ja Eritreas. Etioopia liikumine on peamiselt vaid nimeliselt viimastega seotud. Indigeensete kirikute üheks tekkepõhjuseks on olnud ka asjaolu, et misjonikirikud ei võtnud piisavalt arvesse kohalike  elanike aafrikalikkust, Aafrika kultuuripärandit. Tihti astusid siin esile kohalikud kristlikud juhid
    , keda prohvetiteks peeti. Nemad ja nende pooldajad on püüdnud kristlust kohandada Aafrika oludega ning erinevalt misjonäridest Aafrika reaalsust ja kultuurilist omapära arvesse võtta. Üheks selgitavaks näiteks võiks olla suhtumine nõidusesse. Euroopaliku haridusega euroopalikele misjonäridele on see ju lihtsalt ebausk, mida tuleks ignoreerida. Kohalikele on nõidus aga reaalsus, mida karistamata ignoreerida ei saa. Kohapealsete seast tulnud usuliidrid on nagu kogu rahvaski nõidust tõsiselt võtnud, seda kardetavaks  pidanud ja selle vastu reaalsete vahenditega võidelnud. Nõnda on tekkinud kohalike usutegelaste loodud kirikud, kus aafrikalikkus ja kristlus on kokku sobitatud. Osa sellistest kirikutest on kasvanud üsna suureks ning neid on aktsepteerinud ka rahvusvahelised kristlikud organisatsioonid. Mõnedel indigeensetel kirikutel on isegi omad ülikoolid.

    Vahest üks tuntumaid sellelaadilisi kirikuid on Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegutsev nn Kimbangu kirik (Église de Jésus Christ sur la Terre par son envoyé spécial Simon Kimbangu), mis kannab kunagise Kongo prohveti Simon Kimbangu nime. Selle liikmete arvu täpselt ei teata, aga oletatavasti ulatub see mitme miljonini. Mõnede uurijate arvates on umbes üks kolmandik kõigist Aafrika kristlastest indigeensete kirikute liikmed. Peale koloniaalajast pärit misjonikirikute ja indigeensete kirikute on globaalses lõunas veel kolmas grupp kirikuid, mis on viimasel ajal arenenud kõige jõudsamini. Need on n-ö uued misjonikirikud, mis on tekkinud peamiselt iseseisvusajal, viimase poolsajandi jooksul. Siin pole misjoneeritud koloniaalvõimude abil, vaid ainult nende kirikute enda vahenditega. Nende uuema aja misjoneerivate kirikute tegevust on tänapäeval  Eestiski märgata. Eelkõige võiks siin nimetada Jehoova tunnistajaid, mormoone ja nelipühilasi. Silmatorkavalt edukad on olnud just viimased. Nelipühi kirik, täpsem oleks küll öelda, et see kirikute ja liikumiste perekond, on saanud oma nime uue testamendi apostlite tegude raamatu alguses kirjeldatud nelipühasündmusest. Siin räägitakse, kuidas varsti pärast Jeesuse taevaminemist täideti ta jüngrid Püha Vaimuga. Selle kõige silmatorkavamaks tagajärjeks oli, et „nad hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida”. Tänapäeva nelipühilaste meelest peab igale tõelisele kristlasele osaks saama nn  Vaimuga ristimine. Tavalisest ristimisest ei piisa, inimene peab edasi arenema ning siis teatud hetkel saabki talle osaks see uus ja juba kõrgem Vaimuga ristimine. Selle tagajärjel saavad kristlased mitmesuguseid vaimuande. Neist kõige olulisem ongi too, mida mainitakse uues testamendis nelipühasündmuse juures – keeltega rääkimine. Enamuse, kuigi mitte kõigi nelipühilaste jaoks on keeltega rääkimine tõeliseks kristlaneolemise kriteeriumiks. Seda nähtust tuntakse glossolaalia nime all. On väidetud, et tegu on rääkimisega võõrastes keeltes, mida rääkijad pole varem osanud ega õppinudki. Lähem uurimine on  siiski näidanud, et glossolaalia puhul meenutavad häälitsused fonoloogiliselt küll keeli, aga tegelikult pole siiski tegu päris keeltega. Peale glossolaalia hinnatakse nelipühilaste seas veel teisigi vaimuande, nagu näiteks prohvetlikku kuulutamist ja ravimist.

    Moodne nelipühilus sai alguse umbes sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikides väikesest mustade kristlaste grupist. Tänapäevaks on sellest saanud liikumine, millel on mõnede väidete kohaselt üle poole miljardi liikme, seega umbes veerand kõigist kristlastest maailmas. Nelipühilaste täpsema ja usaldusväärsema  arvu nimetamine on raske, kui mitte päris võimatu, sest liikumise piirid ei ole selged. On terve hulk kirikuid, gruppe ja liikumisi, mis ise ei taha kuuluda nelipühilaste hulka, aga mida ikkagi saab pidada nelipühilikeks, ning on ka neid, kes ennast nelipühilasteks peavad, aga keda teised nelipühilased enda hulka ei taha arvata. On välja pakutud mitmeid põhjusi, miks just see usuline liikumine on nii populaarne. Üheks põhjuseks on kindlasti nelipühi liikumise sotsiaalne orientatsioon: algusest peale on see olnud vaeste ja põlatute liikumine. Näib, et kõigi maade ekspluateeritud  ei kogunenud sugugi mitte marksismi lippude alla, vaid hoopis nelipühi kirikutesse. Algusest peale on liikumine avatud olnud neile, kes mujal on tõrjutud olnud. Nii on siin alati olulist rolli etendanud naised, keda paljudes teistes kirikutes ei taheta tänaseni kirikus tegutsemas näha. Sotsiaalsete alamkihtide hulgast on see liikumine enda poole tõmmanud just edasipüüdlikke. Neile on nelipühi liikumine pakkunud n-ö redeli sotsiaalseks edasipürgimiseks. See liikumine on eriti sobinud suurtele hulkadele äsja megapolistesse õnne ja tööd otsima tulnutele, kelle eesmärk on olnud viletsusest välja rabeleda  ja kõrgemale tõusta. Seetõttu on nelipühi kirikud märgatavat edu saavutanud just kasvavates suurlinnades. Tihti on nelipühi kogudusega liitumine ära hoidnud tänavale jäämise ja kriminaalsesse keskkonda sattumise. Nelipühi liikumise edukusel on kindlasti ka teisi, eelkõige religioosseid põhjusi. Sotsiaalsete pürgimustega on seotud nelipühiluse edu teoloogia. Kui traditsioonilistes kirikutes on kesksel kohal ristilöödud ja kannatav Kristus, siis siin on olulisel kohal just triumfeeriv, edukas Kristus. Teiseks märgatavaks teoloogiliseks eripäraks nelipühi liikumises on sakraalse, üleloomuliku toomine igapäevasesse,  käegakatsutavasse maailma. Usu ja usulise praktika tagajärjed ilmnevad siin maailmas ja üsna ruttu. Kui teil on probleeme, siis tuleb tõsiselt palvetada ja Jumal lahendabki teie probleemid, mis iganes need siis ka oleksid. Tänapäeval võib rääkida ka uus-nelipühi kirikutest, mis ei apelleeri enam kõige madalamatele sotsiaalsetele klassidele, vaid pigem keskkihtidele. Siin domineerivad kõrgharidusega koguduseliikmed, kellele nende kirik on tsivilisatsiooni, globaalses kultuuris osalemise trendi märgiks. Nelipühilus on üsna hästi kohanenud postmodernse, globaalse maailma religioonide  turul. Nende vagadus on olnud teatud moel nakkavgi. Nii mõnedki kirikud on selle jooni üle võtnud.

    Kõige silmatorkavam on olnud siin just rooma-katoliku kirik, vähemalt maailma mõnes piirkonnas. Nelipühi liikumine on olnud edukas niisugustel traditsiooniliselt roomakatoliiklikel maadel nagu Filipiinid või Brasiilia. Ning konkurentidele vastupanemiseks on sealsed roomakatoliku kirikud üle võtnud mitmeid nelipühilikke jooni. Ristiusu rändamine lõunasse ning muutumine selle rännaku käigus ei ole midagi põhimõtteliselt uut selle ajaloos. Ristiusk  on varemgi palju rännanud. Siin võiks meenutada, et algselt oli ristiusu keskmeks Palestiina. Sealt liikus see üsna ruttu hellenistlikku Väike-Aasiasse ja Egiptusesse. Väljaspool Rooma riiki kujunes see aga oluliseks Süürias-Pärsias ning sealt ida poolegi. Riigiusundiks muutudes said tema keskusteks Konstantinoopol ja Rooma. Algsed levikupiirkonnad Lähis-Idas on tänaseks islamiseerunud. Eriti silmatorkavalt vähenes kristluse roll siin XX sajandil. Uusajal nihkusid kristluse keskmed edasi – Euroopa edukate riikide pealinnadesse. Idakristluse keskuseks sai aga Moskva. Seega pole midagi imelikku, kui ka nüüd liigub kristluse kese mujale. Ka sisulised metamorfoosid pole ristiusule võõrad, vähemalt teatud piires. Levides uutele territooriumidele ja uute rahvaste sekka, on ristiusk tihti kohandunud selle rahva kultuuri ja mõttelaadiga. Nõnda on ajaloo jooksul tekkinud üha uusi kristluse vorme. Juba uues testamendis leidub nii juutlikku kui ka hellenistlikku kristlust. See kreeka maailmas kujunenud hellenistlik kristlus etendas edaspidi üpris olulist rolli. Aga ei jäänud viimaseks. See, mida meie siin Euroopa ühes nurgas kristlusena tunneme, on spetsiifiliselt germaanipärane kristlus.  Selle kõrval on Euroopas olnud või on siiani veel ka kelti kristlus ja romaanipärane kristlus ning muidugi vene kristlus. Väljaspool Euroopat on aga niisugused kristluse vormid nagu süüria, kopti, india ning mitmesugused muud.

    Kuigi teoloogid on
    aegajalt püüdnud leida n-ö puhast ristiusku, on see ikkagi eksisteerinud vaid nende peas. Usund nimega „kristlus” on alati konkreetne, suuresti ajaloo ja ühiskonna vormitud nähtus. Samuti on tema vastane – ateism – ajaloo ja ühiskonna kujundatud. Pole olemas puhast ateismi. On olemas vaid prantsuse ja vene ja eesti ateism. Ajaloo tõttu on viimane muidugi pigem venekui  prantsusepärane. Ateismiski on suuresti tegu müütidega, ning igal rahval on siingi omad rahvuslikud müüdid. Seega näivad rändamine ja muutumine olevat ristiusu loomus. Ta pole hoopiski seal, kus arvame teda olevat ning ta pole see, milleks teda peame.

    1 Erandiks on Aafrika põhjapoolses osas vana traditsiooniliselt kristlik riik Etioopia ning sellest hiljaaegu eraldunud Eritrea. Ka Egiptuses on märgatavalt suur kristlik kogukond – koptid.

  • Ooper tõestas ? leedulased on kangelasverd

    HEILI VAUS-TAMM

    Kuressaare ooperipäevad on oma ülesandeks võtnud Eesti publikule naaberriikide ooperiteatrite tutvustamise ja selles on neil ainulaadne roll. Nüüdseks on demonstreeritud Peterburi, Läti ja Leedu teatreid. Selle aasta kavas oli ka projektkoosseis (?Võluflööt?), kus osalesid lähiregioonide head hääled. Leedulased näitasid ?Romeo ja Julias? lavastust ja noori tegijaid, ?Traviatas? võimalikult häid lauljaid. Nii et igati põhjalik ja ammendav viiepäevane programm.

    Vallikraavi sillal kõndides ja ümberringi soomekeelset juttu kuuldes jäi hetkeks tunne, et olengi Savonlinnas ? põhjanaabrite rahvusvaheliseks tõmbenumbriks kujunenud samuti saarekindluse ooperifestivalil.

    Siiani nähtust on kõige mõjuvamalt esinenud lätlased. Nemad on ainsana osanud väliolukorra enda kasuks pöörata ja lossihoovi maastikuarhitektuuri kasutada. Oma linnusemüüril tormituules (seda õnneks Kuressaares jätkub) etendunud ?Don Giovanniga? andsid nad kordumatu elamuse. Kui poleks finantspiiranguid, võikski edaspidi kutsuda teatrid (ja teha ka kohalikke projekte), mis oskavad maksimaalset ruumilahendust pakkuda. Tänapäeva peamikrofonide, kui vaja, ka teiste laulmist edastavate kõrvaklappide ja dirigenti transleerivate monitoride abiga pole distants enam takistuseks.

    Poomisköie või noodilehega

    Üks ooperipäevade eesmärk on aga tuua Eestisse võimalikult häid hääli ja sellisena jäi kõlama ?Võluflöödi? eliitkoosseis. Kontsertetendus on laialivalguv vorm, mida osa lauljaid võtab lihtsalt kontserdina (laulavad noodist), teised (kes rolli varem teinud) püüavad ka näidelda. Siin olekski vaja kergelt lavastajakäega üle käia, sest muidu valitseb anarhia. Üks ilmub lavale poomisköie, teine noodilehega. Just nii oli ?Võluflöödi? eredamate osatäitjatega. Tähelepanu äratava sarmi ja lavavaldamisega jäi silma Linzi ooperis töötav Eesti bariton Lauri Vasar (tõi lavale etenduse ainsa atraktsiooni, poomisköie). Tema II vaatuse väljatulekud ja duett Papagenaga (Heli Veskus) olid etenduse sisuliselt säravaimad kohad. Mõnikord (ka selles etenduses) tundub koloratuuride esitamine tõsise hääleakrobaatikana ? kui laulja seda ise ei naudi, vaid esitab sportliku ülesandena ?, siis Vasara-Veskuse pillutatud passaaþid tekitasid tõelist vaimustust. Vaba ja rolliteadliku käitumise ning nüansseeritud vokaaliga tõusis esile Viesturs Jansons Tamino rollis. Hea vokaali ja omaette noodisolemisega jäid meelde Larissa Judina Peterburist (Öökuninganna) ja Leonid Savitski Estonia teatrist (Sarastro).

    Sõbralik tragöödia

    Võrreldes erinevaid ?Romeo ja Julia? versioone (eredamad Bellini ooper ja Prokofjevi ballett) on Gounod? oma mitte nii utreeritud tragöödiaelementidega ja pehmemate karakteritega. Julia pole nii verinoor ja habras (muusikaliselt materjalilt on ta tugevam, Romeo õrnem), vanemad pole nii halastamatult kalgid jne. Inimsõbralik on ka see, et noortel lastakse surra üheaegselt ? see lisab lavastusvõimalusi, mida Gintas Þilys ka huvitavalt kasutas. Tema kiituseks peab ütlema, et etendusel oli igal hetkel näha muusikatundliku lavastaja kätt. Oli palju leidlikku ? imekspandavalt armsaid detaile (paaripaneku stseenis kohendab Romeo neiu laubal juukseid, nad nihkuvad lähemale ja suudlevad hetkeks pika kombetalituse ajal), nii ajaloolist kui tänapäevast konteksti (Montecchi noorukid olid riietatud tänapäeva pearätikute ja nahkpükste stiilis), kõnelevaid þeste, liikumist liigendavaid rütme.

    Noored lauljad täitsid kaelamurdvaid võitlusstseene ning müüril balansseerimisi imetletava osavuse ja julgusega. Julia (Jolanta Gedmintaite) ronis oma pika kleidiga rõdult mööda erinevaid müüripindu üles-alla sellise osavusega, nagu poleks Romeo sugugi esimene, kelle pärast tal seda teekonda on vaja ette võtta. Romeo (Edmuntas Seilius) oli üdini lüüriline ? ja sellisena harvanähtav tenor, kes jäi nii karakterilt kui ka vokaalilt nõrgaks dramaatilistes episoodides, läks hinge aga leebe noorukina. Naljakas, aga tema rolliloomega sobiv oli seegi, et ronimistes oli ta kohmakam kui Julia.

    Gounod? ?Romeo ja Julia? pole helilooja parim teos, ?Faustis? on rohkem ilmekat materjali. Tema helikeel ei küüni ka Verdi voogavate liinide ega Puccini läbikomponeeritud ansambliteni. Kaunim on just õrn, katkendlik lüürika ? harfikäikudega täidetud viiulimeloodiad. Siin jäi kõrva Kaunase orkestri viiulirühm oma intensiivse kontsertmeistriga, kes igati esile tõusta tahtis ja seda ka vääris.

    Jõuline Violetta

    Tähelepanuväärne, et mõlemas Leedu lavastuses joonistusid naispeaosalised märkimisväärselt tugevama karakteriga välja kui mehed. Violetta osatäitja Sabina Martinaityte sobib ilmselt kõige paremini heroiliste naiste rollidesse. Midagi wagnerlikku õhkus nii tema kujust kui rolliloomest. Hääles oli parimatel hetkedel (ja neid oli palju) pidevat sädelust ja särinat. Hästi mõjus ka see, kui ta end tagasi hoidis ? lõpustseeni pianod olid kaunid ja hinnalised. Võrdväärseks partneriks nii karakterilt kui häälematerjalilt sai talle hoopis armastatu isa ? Germont (Laimonas Pautienius), kes oli üldse etenduse parim laulja. Alfredo kui sellise jõulise naisekarakteri kohta liig lüüriline osatäitja kahvatus kuidagi nende kahe vahel.

    Märkimisväärne oli ka Violetta surmastseen, kus tavaliste, publikul pisarat silma toovalt jõuetute, hingamispuudulikkusest hakitud fraaside asemel leidis Martinaityte väljendusrikkuse hoopis masendusest parlandoga väljahüütus. Tavatu, aga andekas. See naine küll erilist kaastunnet ei äratanud ega kurnavasse kopsuhaigusesse surnud ? pigem oli ta lõpuni võitlev kangelanna. Taoline Violetta-natuur annab uusi ideid ja võimalusi mõnes originaalitsevas lavastuses antud teemat juba mõne kaasaegsema haigusega siduda.

    Kangelasverd olid ka orkestrandid, kes külmas tuules või sääseparves oma tööd tegid. Vaid korra märkasin ühte kontrabassimeest mängu katkestavat ja habemest vereimejaid tõrjuvat.

Sirp