Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Tubin ja tema aeg

    TOOMAS VELMET, KAIE TANNER, KARIN KOPRA

    Festival ?Eduard Tubin ja tema aeg?, ERSO kontsert ?Tantsud sümfooniaorkestrile? Tõnu Kalami (USA) dirigeerimisel, solist Sigrid Kuulmann (viiul).

    ERSO Tubina festivalikontsert 4. VI alapealkirjaga ?Tantsud sümfooniaorkestrile? oli kenasti kergemeelne muusikaõhtu vaheldumisi traagilisega. ERSOt tantsitas ?meie mees Ameerikast?, maestro Tõnu Kalam, Põhja-Carolina ülikooli professor ja Longview SO dirigent, solist värske Neeme Järvi nimelise (Volvo) preemia laureaat viiulikunstnik Sigrid Kuulmann. Siinkohal on õige esineda vabandusega, et ühes varasemas kirjutises jäi nimetamata S. Kuulmanni nii TMKK kui Muusikaakadeemia õppejõud Tiiu Peäske.

    Kui ERSO tantsis Kalamiga mõnusalt, siis Eesti Kontsert keerutas asjatult bukleti infoga. On täiesti mõistetav, et objektiivsetest asjaoludest tingituna võib tekkida vajadus teha kavades muudatusi, ent nii soliidse festivali produtseerija peaks olema võimeline sellistele juhtumitele ka kiirelt reageerima. Festivali publiku hulgas on rohkesti väliskülalisi ning ei ole mõistlik arvata, et nad saavad hakkama kontsert-mõistatusega eesti muusikast, kui Eduard Oja ?Magatsitlite tantsu? asemel kõlab Eino Tambergi ?Sümfooniline tants nr. 3? op. 6. Kui esitajad kutsusid välja kohalviibinud autori, oli suure osa publiku segadus saalis lausa kuuldav, sest toimus intensiivne bukleti lehitsemine ning ka arvamuste vahetamine seoses autori identifitseerimisega. Usun küll, et Tambergi käekirjaga tuttav osa publikust lahendas mõistatuse enne autori kummardust. See tema ?Concerto grosso?le? järgnev oopus on hästi efektne orkestriteos ja ega ei meenu küll, et seda liiga tihti oleks kuuldavaks tehtud. Olen sageli täheldanud kurtmist, et otsitakse eesti sümfoonilise muusika efektseid lühivorme ? ja palun, siin ta on, kirjutatud aastal 1957! Tambergi lemmikorkestrisolistide (trompet, saksofonid, viiul) võistluse võitis seekord ERSO kontsertmeistri Arvo Leiburi temperament.

    Järgnes ainsana kavas omale kohale jäänud Eduard Tubina ?Süit eesti tantsuviisidest? viiulile ja orkestrile ETW 53A (1974) ja Sigrid Kuulmann sai soosingu osaliseks juba enne esitust, tulles lavale kenasti rahvarõivais. Kui mõni aeg tagasi sama teose algvariandi klaveri esituses (1943) oli kuuldav teatav tunnetuslik kammitsetus, siis nüüd olid pinged maandatud ja teose maalähedane vaimukus täpselt paigas. Igal kontserdil on oma projekteeritud arenguloogika, mis alati ei lange kokku esituslike õnnestumistega.

    Tahan märkida, et seekord olid erakordsed eesti muusika ettekanded, mis olid paigutatud kontserdi algusse. Järgnenud XX sajandi maailmaklassika ettekanded, s. o. Samuel Barber, Leonard Bernstein ja Maurice Ravel, olid igati normaalsed, kuid siit-sealt annaks norida, kui välja arvata ootamatult kavasse tekkinud Raveli ?Pavane pour une infante defunte?, kus olid kõik näitajad ? st. tempo, partituuri läbipaistvus, orkestrikoloriit ja kujundinõtkus absoluutselt kümnesse ning esitus ületas Barberi ?Medea? paksu traagika, Bernsteini muusikalitantsude (?On the Town?) ameerikaliku kulgemise ja ka Raveli ?Bolero? kirekruvimise ning kujunes ka ootamatult ERSO tantsupeo kulminatsiooniks.

    Täna lõppev festival ?Eduard Tubin ja tema aeg? on põnev nii kava kui esitajate poolest ning huviga jälgitav, kuid kardan, et puterdamist kavadega märgitakse ära veelgi ja see ei ole nii soliidsele festivalile kuigi soodne märk.

     

    Eesti muusika, võõrad interpreedid

    Festivali ?Tubin ja tema aeg? kontsert 5. VI Püha Vaimu kirikus, segakoor Sonore (Läti), dirigendid Matinð Ozolinð ja Andreijs Jansons.

    Kui Vardo Rumessen mulle eelmisel aastal ütles, et kutsub Tubina festivalile Eestisse Tobiase motette laulma Läti segakoori, oli mu parem ja patriootlikum mina esiti üsna solvunud. Et meie helilooja ja meie festival ? ja nüüd kutsume esinema lätlased. Aga tõepoolest, suurt tugevat segakoori, kes Tobiase vokaalselt nõudlike motettidega toime tuleks, polegi Eestis kerge leida.

    Segakoor Sonore sobib selleks oma eelduste poolest suurepäraselt. Laval on 45 muusikaharidusega lauljat, kellel seljataga hulk konkursivõite. Eesti kuulaja (mina kaasa arvatud) peaks neid mäletama 2002. aastast Põhja- ja Baltimaade koorifestivalilt Klaipedas, kus Sonore võitis koorikonkursi, esitades perfektselt kohustusliku loo, Tamulionise hirmkeeruka ?Ave Maria?.

    Dirigent Martinð Ozolinð, Läti Muusikaakadeemia kasvandik, on oma nooruse tõttu Eestis ilmselt üsna tundmatu. Tema karjääris on olulisel kohal rahvusvaheline dirigentide konkurss ?Riga 97?, kus ta pälvis III koha ning esines nii veenvalt, et sai järgmiseks kolmeks aastaks riikliku segakoori Latvija koormeistri koha. Praeguseks on ta juba Läti Muusikaakadeemia koorijuhtimise õppejõud ning rahvusooperi koormeister. Meenutuseks: ?Riga 97? võitja oli eestlane, praegu Tartu Elleri-koolis õpetajaametit pidav Lilyan Kaiv.

    Ozolinði, Latvija ja Tobiase koostööst võinuks sündida suurepärane esitus, aga seekord kahjuks päriselt nii ei sündinud. Kooril polnud ilmselt motettide õppimiseks piisavalt aega, sellest tulenes ka mõningane vokaalne ebakindlus ja ebaühtlus, mida Püha Vaimu kiriku halastamatult kuiv akustika omalt poolt veelgi rõhutas. Eriti hästi kuuldus see aeglastes pikkades liinides (?Vivit!?), lihtsamad motetid (?Ostermorgen?, ?Ostervorspiel?, ?Kleine Karfreitagsmotette?) esitati korrektselt. Siiski ? noodid lauldi küll ära, kuid Tobiase romantiline pool jäi avamata ning fraasid staatiliseks.

    Kahju on ka sellest, et koor laulis kavas olnud seitsme asemel vaid viis motetti (?Ostervorspiel?, ?Ostermorgen?, ?Kleine Karfreitagsmotette?, ?Ascendit in coelum? ja ?Vivit!?), täpselt need, mida ka Eesti kooride esituses aeg-ajalt kuulda saab. ?Kephas? ja ?Zur Absolution?, kõige raskemad, jäeti laulmata ning publiku jaoks on see oluline kaotus. Ei mäleta nimelt, et ka mõni Eesti koor neid viimaste aastate jooksul kavva oleks söandanud võtta?

    Poulenci kaks motetti ?Vinea mea electa? ning ?Timor et Tremor? õnnestusid palju kindlamalt, tõeliselt leidis koor ennast aga Läti muusikas, mida esitati kontserdi teises pooles. Graubinði, Melngailise, Zalitise, Keninði ja Skulte looming oli lauljatele kuuldavalt ja nähtavalt omane ning täiesti muutus ka koori kõlapilt. Graubinði kiired laulud andsid võimaluse demonstreerida suurepärast diktsiooni, mitmekesiseid värvivarjundeid ning elavat karakterit, Melngailise ?Karjuse laul? ning Keninði ?Vaeslapse laul? näitasid kaunist legato?t, tihedat faktuuri ning dramaatilise pinge väljalaulmise oskust. Skulte ?Unistuste maa?, tüüpilise rahvusromantilise helitöö esitus andis tunnistust ka sellest, et lätlased oskavad suurepäraselt romantilist muusikat tõlgendada. Ühesõnaga: kontserdi teises pooles oli olemas kõik see, millest Tobiase motettide puhul puudu jäi. Tõsi küll, juhatas ka teine dirigent, välislätlane Andreijs Jansons, kuid siiski pole kahe kontserdipoole kvalitatiivne vahe ilmselt tingitud dirigentide erinevast võimekusest.

    Lätlane on alati osanud oma klassikast lugu pidada. Koguni sel määral, et see rahvusvahelistel konkurssidel-festivalidel suure erisusena silma torkab: Läti koorid on ainsad, kes laulavad valdavalt läti keeles ning omamaist muusikat. Kui Sonore oleks Tobiasega niisama palju vaeva näinud, kui tema Läti kolleegide teostega, oleksime ilmselt kuulnud üle hulga aja parimat Tobiase esitust.

     

    Kulgemine mööda armastatud teed lohutuse poole

    Festival ?Tubin ja tema aeg? 6. VI Estonia kontserdisaalis: Heli Veskus, Antra Bigaca (Läti), Kriðjanis Norvelis (Läti), segakoor Sonore (Läti), Kaarli kiriku kontsertkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Andreijs Jansons (Läti, USA). Kavas E. Tubina ?Eleegia? ETW 60, R. Tobiase/E. Tubina ?Ööpala?, H. Elleri ?Neenia?, J. Sibeliuse ?Rakastava? op. 14, E. Oja ?Vaikivad meeleolud?, E. Darzinði ?Valse Melanholique?, Helen Tobias-Duesbergi ?Reekviem? tähistamaks helilooja 85. sünnipäeva.

    Kontserdi esimest poolt võik
    s iseloomustada kolme omadussõnaga: lüüriline, dramatismivaba ja intiimne. Kõik need teosed kulgesid üheainsa väljahingamisena, mis oli õrn ja malbe nagu suveõhtu tuulehoog. Polegi nagu mõtet iga teost ja selle esitust eraldi analüüsida, sest neid lüürilisi keelpilliorkestriteoseid kuulates tekkisid küllap kõigi puhul ühed ja samad mõtted.

    Võiks ju kurta, et oli vähe publikut ja Tallinna Kammerorkester mängis justkui iseendale, puudus see nn. ind või musitseerimisrõõm, soov näidata, milleks võimelised ollakse. Iga hetk kontserdi esimeses pooles sai täidetud ilusa muusikaga, selle sõna kõige otsesemas tähenduses, kuid armastus ilusa muusika vastu põles tasase leegiga, kirg selles lõõmama ei löönud. Aga ma ei kurda, sest orkestri intiimne ja tasakaalukas musitseerimisstiil sobis vähese publikuga.

    Läti päritolu Ameerikas elav dirigent Andreijs Jansons on maailmas hinnatud tänu võimele avastada ja kontserdikavadesse lülitada harva esitatavaid ning teenimatult varju jäänud meistriteoseid (kavalehelt). Tema dirigeerimisstiil mõjus veenvalt oma mõnusalt rahuliku täpsusega, dirigent juhatas Eesti heliloojate teoseid teatud respektiga, rõhutades oma liigutustega valdavalt vaoshoitud meeleolu.

    Ei ütleks, et Soome suurima sümfooniku Jean Sibeliuse teos ?Rakastava? (1893/1911) oleks Eesti heliloojate teoste vahelt välja hüpanud, see jätkas sama tagasihoidlikku kulgemist lüürilisel muusikamaastikul. Võib-olla siiski oli Sibeliuse teose kõigis kolmes osas kuulda rohkem arendust. Osade pealkirjad ? ?Rakastava?, ?Rakastetun tie? ja ?Hyvää ilta ? jää hyvästi? ei vajanud ilmselt eesti publikule tõlkimist ning andsid teosele programmilise mõõtme, nii et kuulates oli võimalus üht-teist muusikavälist juurde kujutleda. Kuigi mulle tundub, et armastuse tunne, mida helilooja püüdis ilmselt muusikasse valada, polnudki muusika olemusest nii selgesti eraldatav. Mõlemad ?töötavad? vaid tunnetuslikul tasandil, on midagi raskesti kombatavat ja sõnadesse kas võimatu panna või väga erinevatel viisidel kirjeldatavad.

    Ühtlasest lüürilisest kulgemisest eraldus minu kõrvus hoopis esimese kontserdipoole viimane teos ? Emils Darzinði ?Valse Melanholique?, mis mõjus oma tantsulisuse tõttu rosinana suhteliselt ühetaolises meeleolus. Kui eelnenud lugusid kuulas publik valdavalt tõsise ilmega, siis selle loo ajal ei saanud naeratust tagasi hoida.

    Võiks öelda, et ka Helen Tobias-Duesbergi ?Reekviem? kujutas endast kulgemist, kuid sugugi mitte ühtses meeleolus. ?Reekviemi? iga osa oli isemoodi karakteriga, kild kirjus mosaiigis, mis liikus vääramatu jõuga lõppude lõpu poole.

    Rahvusooperi Estonia solist Heli Veskus on sel kevadel ennegi end imetlema pannud, näiteks Mascagni ?Talupoja au? kontsertettekandel mõned nädalad tagasi. Tema helge ja meloodiline Recordare harfi saatel mõjus kui armastava peategelase aaria kusagilt tundmatust ooperist.

    Kui püüda kriitikat teha, siis need kohad, mis segasid kuulamisel teosest täit rõõmu tundmast, olid koori kõrged noodid, mis peaaegu alati jäid madalaks või kõlaliselt ?kitsaks?. Et kontsert oli kahe naabermaa ühistöö, tuli lisaks Läti Rahvusooperi solistide kaasamisele välja veel pisinüansis, kuidas Eesti koori helisev l-häälik segunes läti koori Sonore tumeda l-iga, kallutades balanssi kord ühe, kord teise maa kasuks.

    Enne kontserti õnnestus mul mõtteid vahetada helilooja endaga. Energiast pakatava vanaproua tohutust mälestustepagasist hüppasid välja mõned eredamad killud. Sündinud pea üheksa kuud pärast oma isa, Rudolf Tobiase surma, ei ole Helen Tobias-Duesberg kunagi oma isa kohanud, kuid isa vaim on saatnud teda terve elu ja juhtinud eluteel, mis täis armastust muusika vastu. Õppides esimese Eesti Vabariigi ajal Narva-Jõesuu algkoolis, mille koridoris olid seinal Eesti riigipeade ja kultuuritegelaste pildid, käis väike Helen Tobias igal hommikul oma isa pildi all, et teda uue päeva algul tervitada.

    Mulle tundus, et Helen Tobias-Duesbergi isa vaim hõljus ka ?Reekviemi? ettekande ajal kuulajate-esitajate peade kohal, ilmutades ennast võimsates fugaatodega pikitud koorinumbrites, teravakõlalise harmoonia lahenemisel konsoneerivasse, ekspressiivselt romantilisse helikeelde ja nii mõneski muusika ja esituse nüansis. ?Reekviem? oli kui oratooriumi tütar, täiskasvanud ja elujõuline, kuid õrnem ning tundlikum. Mitte nii hoiatav ja ähvardav, vaid lohutav ja hooliv. ?Reekviem? sisendas, et pole mõtet karta. Tuleb vaid loota, et tee lõpus ootab meid lohutav valgus.

  • Tartu Kunstimajas Mare Saare näituse “Järelkujutis” avamine 14.veebruaril kl 17

    Tartu Kunstimaja

    Näituse avamine neljapäeval, 14. veebruaril kell 17.

     Järelkujutis on optiline illusioon, mis jätkub pärast tõelise kujutise kadumist. Foto on materialiseerunud järelkujutis, mis salvestab inimesed ja paigad, olukorrad, mida enam ei ole. Näitus “Järelkujutis” ühendab endas kaht teostusprintsiipi, mida olen kasutanud oma viimaste aastate töödes. Fotode põhjal loodud klaastahvlite abil saan salvestada ning muuta maastikke, neidki, mida täna enam mingil põhjusel pole.

    Suurte katastroofide visuaalselt võimas vaatepilt on aga tugevalt mõjutanud mu kolmemõõtmelisi klaasobjekte, millest loodav installatsioon ruumis tahab vaatajas esile kutsuda ohutunnet, juhtida tähelepanu  ümbritseva maailma haprusele ja ajutisusele, paratamatusele ning olnu pöördumatusele, olgu selle põhjuseks inimlikud vead või meie illusioonid oma üleolekust loodusest. Alguspunktiks kahele esitatavale tööde seeriale on olnud tugevad mälestused käikudest Jaapanisse, neist esimene mõned kuud enne 2011. aasta märtsikuu hävitavat maavärinat. Fukushima katastroof tõi uuesti meelde 1986. aasta Tšernobõli hävingu, mille järelmõjud ei kao veel väga paljude inimpõlvede jooksul.

    Samas esitan endale ka küsimuse, kas klaas kui teadaolevalt “ilus materjal” on sobiv sügavate ja valusate teemade käsitlemisel? Kas välise ilu tagant tahabki vaataja enam otsida sügavamaid tähendusi ning lasta end suunata elu ja surma puudutavate probleemide juurde? Klaas  on minu jaoks olnud väljendusvahendiks, mille sisemine pinge ja kapriisne iseloom on võimaldanud luua kaost ja seda uuesti omatahtsi raamidesse suruda. 

    Näitus jääb avatuks 10. märtsini 2013.

  • ERM100: Meie head abilised

    Liisi Toom, kommunikatsioonijuht, Sirje Madisson, ERMi Sõprade Seltsi tegevjuht

    Vabatahtliku töö tulemusena loodi rohkem kui 100 000-leheküljeline varamu, mis  on teadlastele ammendamatu uurimisallikas ka tänapäeval. Ilmselt ei oleks meil praegu „Setukeste laulude” kolme köidet ja ehk ka sarja „Monumenta Estoniae Antiquae” („Eesti muistsed mälestised”), mis meie rahvusliku suulise pärandi huvilistele on tuntud „Vana kandle” nime all – sellise materjalihulga kogumisega ei oleks vaid üks inimene toime tulnud. Rahva entusiasm ei raugenud ja kui paarikümne aasta pärast kutsus ERM üles koguma  hävimisohus materiaalset vanavara, koondus muuseumi ümber sadu inimesi nii Eestist kui mujalt. Esimese kümne aastaga toodi siia üle 19 000 eseme: rahvarõivaid, käsitööriistu ja tarbeesemeid.

    Vabatahtlike abiliste entusiasm ei vaibunud ka edaspidi ja nii sai võimalikuks luua muuseumi juurde alaliselt tegutsev korrespondentide võrk, mille ülesandeks sai koguda teatmematerjali etnograafilisele arhiivile. Nüüdseks on korrespondendid oma  75. tegutsemisaastapäeva ammu ära pidanud ja muuseum on saanud vastused rohkem kui 200-le küsimustikule (esimene oli 1932. aastal Gustav Ränga koostatud „Kalastusest”). 1994. aasta maikuus loodi Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, mis tänaseks on aktiivselt tegutsenud, kosunud ja kasvanud juba 15 aastat. Selle aja jooksul on rohkem kui 1400 inimest Eestist, Austraaliast, Kanadast, Rootsist, Soomest, USA st, Venemaalt, Lätist ja  Leedust koondunud, et toetada ja populariseerida põhimõtteid, mida muuseum kehastab. On tähelepanuväärne, et ERM i elus keerulistel aegadel, mis üldjuhul kattuvad keeruliste aegadega ühiskonnas, liitub seltsiga rohkem inimesi, sest teisi toetades tuntakse ennastki kindlamalt. Sõbrad tulevad appi suuremate ürituste korraldamisel, teevad tasuta kaastööd seltsi trükistele, levitavad ja täidavad muuseumi koostatud küsimustikke ning täiendavad  muuseumi fonde annetustega. Kes kohale tulla ei saa, toetavad rahaliselt: ERM i uue hoone fondi on annetustena kogunenud juba üle 500 000 krooni. Kindlasti pole tegemist ühepoolselt kasuliku protsessiga. Muuseumiga koos töötades saadakse uusi teadmisi ja oskusi, õpitakse tähelepanu pöörama uutele väärtustele.       

    Rahvusvaheline mõõde

    Järjest sagedamini algatab muuseum ise vabatahtlikke projekte. Kirjasaatjatele on lisandunud pildisaatjate võrgustik, üha rohkem kaasatakse eri valdkondades tegutsevaid organisatsioone. Sellele kõigele on aga lisandunud ka rahvusvaheline mõõde. Alates 2009. aastast osaleb ERM Euroopa vabatahtlikus teenistuses, mille raames tegutseb Eestis üksteist kuud noor prantslanna, kes töötab külg külje kõrval teiste muuseumitöötajatega. Milleks on seda ERM ile vaja? Mida annab see vabatahtlikule? Praktiline vastus on ehk see, et iga töökäsi  kulub tänases majandussituatsioonis ära, kuid see on ainult pool tõde. Olla peaaegu terve aasta võõras riigis tähendab vabatahtlikule uue kultuuri tundmaõppimist ja muuseumitöötajatele kohanemist teisest kultuuriruumist pärit noorega. ERM on hea koht, kus omandada teadmisi eesti kultuuri kohta. Mujalt tulnud inimene annab muuseumile oma oskused, pealegi näeb ta asju värske pilguga ja saab nii anda tagasisidet muuseumi töö kohta. Üks huvitav  kommentaar meie vabatahtlikult Cindylt oli, et ta pole harjunud nägema, et inimesed teevad oma tööd rõõmuga ja heal meelel. ERM i ülesanne on koguda, säilitada ja levitada teadmisi eesti kultuurist. Vabatahtlike kaasamisega saab muuseum teha viimast ehk kõige paremini ja mõjusamalt. Abistades näituste ülespanemisel, dokumenteerides tähtsündmusi Eesti kultuuris, küsitledes inimesi nende eelistuste kohta vaba aja veetmisel, hangib  vabatahtlik teadmisi kohalikust kultuurist ja kogub olulist informatsiooni muuseumile. Minnes tagasi kodumaale või suheldes ka juba Eestis teiste vabatahtlike ning uute tuttavatega, annab ta need teadmised edasi. Fakt, et järjest rohkem välisriikide noori soovib osaleda selletaolises projektis, näitab nii Eesti tuntuse kasvu välisriikides kui ka seda, et muuseumil on midagi põnevat pakkuda. Järjest suureneb ka eestlastest vabatahtlike  huvi. Nii oli näiteks „Maailmafilmi” festivali korraldamisel oluline osa vabatahtlikel, keda oli lausa mitukümmend: need on erineva taustaga inimesed, kes tahavad kas töö või kooli kõrvalt end teostada. 

    Rahvalt tulnud, rahvale tagasi

    On loomulik, et rahval on soov ja võimalus panustada rahvamuuseumi tegevusse. See võib olla jutuke ühest oma päevast, see võib olla lehtede riisumine Raadi mõisapargis, see võib olla tekstide tõlkimine võõrkeelde, et ka välismaalastel oleks juurdepääs meie kultuurile – kõik, mis on inimesele meelepärane ja jõukohane.  ERM on üle saja aasta olnud ümbritsetud sõprade-mõttekaaslastega, kes on omast vabast tahtest panustanud muuseumi toimimisse: täiendanud kogusid, kogunud annetusi, toetanud sõna ja teoga. Need tublid abilised leiavad muuseumi jaoks aega ja vahendeid ajal, mil mõlemat napib, ja see on kuldaväärt. Võib öelda, et sajandi kestnud pideval vabatahtlike toetusel ei ole ehk olnud nii plahvatuslikult säravaid väljundeid nagu aktsioon „Teeme  ära!”, aga see on midagi, millele annab toetuda. Ka homme. 1916. aastal saadetud postkaardil on kirjas: „Koguge Museumile sõpru! Aidake Museumile asju korjata, maja ehitada, Museumi mõtet tuttavaks teha, liikmeid koguda!”. Meie muuseum on jätkuvalt meie kõigi teha.

  • Jalutuskäik galeriides

    Marge Paas, Riin K?sepp

    Ei juhtu just tihti, kui Eestis  on korraga väljas nii palju meediakunsti kui nüüd Vaala galerii näitusel „Läbipaistev põlvkond”. Näituse pealkiri võib olla esialgu eksitav, sest näitusesaalis leiame eest ühiskonnakriitilised installatsioonid ja videod, mis ei viita mitte ainult  mitmete põlvkondade probleemidele, vaid kannavad edasi meediast läbi imbunud ühiskonna sõnumit, kus info, isikuandmete avalikkus ja nende kättesaadavus on meie igapäeva osa.

    Näitusel osalevaid kunstnikke on huvitanud, mil määral infoühiskond meid mõjutab? Milliseid häirivaid tagajärgi see endaga kaasa toob? Mil määral me end avalikustades ja kättesaadavaks tehes oma privaatsuse kadumisest endale aru anname? Kuivõrd on meie teadmised tõesed ning mil määral on tegemist vaid tervikpildi katkete ja mikroosakestega, mida igaüks saab oma suva järgi kokku panna?  Millal hakkavad spämmistunud kirjakastid üle ääre ajama?

    Tegelikult me ei tunnista üldse, kuidas meie kui inimeste vastu tegelikult huvi ei tunta: kumb siis on tähtsam, kas nimi või isikukood? Inimeste identiteet  meenutab ulmefilmide reaalsust, kus käel või kaelal on kiipkoodid, millega salvestatakse tegevus võrgukeskkonnas, või annab kooditunnus õiguse liikuda vabalt ringi ning siseneda pangatehingutesse, minna kinno või kasutada teisi teenuseid. Sellele ulmelisele kirjeldusele vastavad ka koduloomad, kes peavad juba praegu kandma kiipkoode.

    Sama lugu on meie igapäevase elektroonilise kirjavahetusega. Me kirjutame e-kirju, istume jututubades ja surfame netis, andmebaasides, laeme alla muusikat, filme, pilte, kuid peame olema valmis selleks, et osa sellest ajast peame puhastama oma postkasti nn spämmist. Piibe Piirma lahkab näitusel  seda temaatikat ning huvitav on selle juures, et kunstnik on interaktiivse kunstiteose, kus ta osutab sellele, kuidas ta on pidevalt hädas oma e-kirjakasti tühjendamisega, mis röövib temalt tohutu aja, paigutanud kuldsesse maaliraami. Kas see ei viita mitte sellele, et tegelikult oleme ise oma identiteedi lammutajad ja spämmijad, sest tekitame selle olukorra ise pidevalt uuemate ja värskemate tarkvaralahenduste allalaadimisega. You Tube ja Myspace on noorema generatsiooni seas tähtsamad kui raamatute lugemine, isegi kinoskäimine, sest kogu muusikamaastik ja kino liigub vabalt ringi Internetis. Interneti-keskkond on juba praegugi teinud tõsist moraalset/psühholoogilist kahju ning kui hoiakud ja suhtumised infoühiskonnas ei muutu, siis sagenevad küberrünnakud ning süvenevad sotsiaalsed suhtlusprobleemid.

    Tahan esile tõsta ka meediakunstnik Külli Mariste videoinstallatsiooni „Teised”.  Külli Mariste töö on ajendatud meedia kontrollist meie üle. „Mulle meeldib lugeda Kroonikat. Mulle meeldib sirvida naisteajakirju. Mulle meeldivad lood, kus räägitakse inimestest. Ma tahan teada, kuidas nad elavad, kui palju palka saavad, kus reisivad. Ma tahan teada,  mida ja kui palju nad söövad. Ma tahan teada, kas nad armastavad,” ütles kunstnik põhjenduseks, miks ta valis videoinstallatsiooni ainestikuks lood inimestest, kes jagavad ise teavet oma eraelu tegemiste kohta. Tema töös ei ole nad meediastaarid, vaid kunstnik on andnud võimaluse neil  ise rääkida ja anda just seda teavet, mida meedia pole veel ümber töötanud ja juurde lisanud, valetanud. Huvitav on selle juures, et videoinstallatsiooni saab korraga vaadata vaid üks külastaja, et kõneletavaga tekiks võimalikult intiimne suhe.

    Näitus ei muuda ilmselt küll midagi,  sest ainult kunst  ei suuda käivitada sotsiaalset diskussiooni, kuid ka väikeste ülesastumise järele, olgu siis näituse, dokumentaalfilmi või avaliku performance’i vormis, on vajadus olemas.

     

    „Avangardist Eedi pistis nahka suhkrupeedi …”

    Leonhard Lapin on avangardist, kuid Hausi väljapanekuga jääb tema radikaal-avangardistlik looming pisut varju. Ometi on antud näituse tööde enamik esmakordselt avalikkuse ees. Tõeline avangardist Lapin oli see, kes korraldas noorte ja vanade kunstnike happeningi Nõukogude Eesti lipuga oma keldriateljees 29. XII 1975. aastal. Hinges on Lapin tänaseni sõltumatu avangardistist palverändur. Seda on tunnistanud ka vene legendaarne avangardismi klassik Juri Sobolev.

    Lapini loomingut on ikka iseloomustanud seksuaalne alatoon. Selle parim näide on üheksast tušijoonistusest koosnev sari „Äralennanud süda” 1971. aastast. “Kiirel jooksul kaotab inimene oma südame. Ühe naise silmis süda võtab hoogu, kiirendub ja koondub täheks”. See on kunstniku kommentaar oma teosele. Juba seal avaldub ja avardub 1970. aastate alguse kunstipildile iseloomulik kainenemine ja skepsis. Selles väljapanekus ei tule välja mitte niivõrd Lääne kunstiliikumiste ja ideoloogiate ülesvõtmine, kuivõrd just keskendumine autobiograafilisele kontekstile konkreetses ajas, paigas ja alateadlikus mälupildis. Minu lapsepõlvemälestustes seostub Lapin 1969. aastal loodud legendaarse tuši- ja akvarellijoonistusega „Jänku suudlus”. 

    Konstruktivist avangardist Lapin toetub oma mõttemaailmas kõige enam vene avangardile: tema teosed haakuvad Moskva rühmituse Dviženie (Liikumine) tegevusega.

    Üks teema, mis on oluline 1970ndate Tallinna ja Moskva, vene ja eesti kunstnike suhete mõõtmisel, oli arusaam kunstist kui sellisest. Nii meie kunstnikud Lapin, Toomas ja Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas jt kui ka Moskva ringkond eesotsas Ilja Kabakoviga lähtusid oma loomingus XX sajandi modernismi kontekstist. Suhtumine kunsti kui globaalsesse nähtusesse sündis soovist hõivata totalitaarses kontekstis sõltumatu positsioon.

    1970. aastate üheks oluliseks näituseks on nõukogude avangardi kõige suurema kollektsionääri, ameeriklase Norton Dodge’i 1977. aastal Ameerika Ühendriikides korraldatud „New Art from the Soviet Union” nii Washingtoni kui ka New Yorgi galeriides. Nen­de väljapanekute kataloogis avaldati ka esimene mahukas ülevaade ja analüüs nõukogude avangardist, kus olulisematena on esile toodud Moskva, Leningrad ja Tallinn.

    Ants Eskola on oma mälestustes võrrelnud näitleja tööd ajastu lühikroonika. Lapini teoseid võib täiesti õigustatult pidada meie avangardismi lühikroonikaks.

    Lapini alter ego Alberet Trapeež on 1977. aastal kirjutanud teda ennast veenvalt iseloomustavad read: „Seisan üksi mere ääres, jalas kollased sandaalid, valged lainevahust sääred, hüüan elagu skandaalid”. Või taas jälle Trapeeži suust: „…avangardistid nad kõik Avangardi kolhoosist, igal töös oma lõik, võimalus õnneloosis.”

    1996. aasta Tallinna Kunstihoone näituse „Tallinn – Moskva 1956-1985” kataloogis on trükitud Lapini valge leht, hommage Kabakovile. 1974. aastal loodud teose nimetas kunstnik ise: „See on valge leht”, mis pole ju muud kui  Malevitši „Musta ruudu” vaste. Avangardistid nad ju kõik!

    Lapin on olnud Eesti Arhitektide Liidu väljaande Ehituskunst peatoimetaja, EKA professor,  Tartu ülikooli vabade kunstide kutsutud professor jne. Nimekiri on veel pikk, kuid ometi on ta jäänud institutsioonikesksusele vaatamata tõsikindlaks avangardistiks. Tema psühhomotoorset avangardisti rahutust kirjeldavad hästi Sergei Dovlatovi read: „Tallinna elanikud on aeglased ja liikumatud. Minu arvates on see tankitõrjemiini liikumatus.” Vaadake ette, Lapin on endiselt hoos!

     

     

  • Jutujärg: ooperi tulevik Eestimaal

    TIIU LEVALD

    Antud etendus oli magistrieksamiks Angelika Mikule (Sofia) ja bakalaureuse-eksamiks Olari Viikholmile (Bruschino isa) ning Priit Volmerile (Filiberto). Florvilli laulis III kursuse üliõpilane Urmas Põldma ja Sofia isa Aare Saal. Kõrvalosades magistrant Aleksander Mihhailov, lõpetaja Andrus Kirss ning magistrant kammerlaulu erialal Triin Ella. Lavastajaks Liis Kolle, kujundus Liina Keevallik, kostüümid R. Evart, valguskunstnik A. Eras, kontsertmeistrid R. Pikani ja J. Juul, dirigent A. Välja, klavessiinil R. Pikani.

    Pealkirjas püstitatud juhtmõtte tõttu räägin noortest tegijatest, neist, kelle kätes on meie homne ooperitegemine siin, Eestis.

    Angelika Miku (juhendaja Nadia Kurem) näol on tegemist erakordselt kõlava, puhta ülikõrge sopraniga, kellel ka alumine register väga kandev. Peale looduse kingituste (hea häälematerjal ja kaunis lavaline väljanägemine) on ta liikumine plastiline, suhtlemine partneritega orgaaniline. Jääb vaid imetlust avaldada, et ta ülikülluslikest ?võimlemistest? hoolimata suutis oma kaunid aariad perfektselt sooritada! Tahaks samas loota, et tal avaneb võimalus end edasi arendada fraseerimise plastika ja sellele hääleliigile omaste tehniliste võimaluste suunas.

    Olari Viikholm (juhendaja Ivo Kuusk) baritonina ja Priit Volmer (juhendaja külalisõppejõud Jaakko Ryhanen) bassina on ilmselgelt väga suure potentsiaaliga tegijad tulevikus. Mõlemale on antud hea artistlikkus, ilusa tämbriga hääl, lavaline plastika ja mobiilsus, koomiline anne (mis väga väärtuslik ja mitte just sagedane nähtus) ning suurepärane lavavälimus ? pikakasvulised, isikupärase sarmiga mehised mehed. Kogemuste vähesuse tõttu Rossini laulmiseks jääb praegu mõlemal veel vajaka kõla kirkusest, headest kõrgustest, fraseerimise elegantsist, kuid küllap mõlemad siirduvad magistriõpingule, kus enesetäiendamine jätkub.

    Aare Saal on juba väga suurte lavakogemustega solist, kel seljataga ka Rossini suurroll Figaro, temalt oleks soovinud kergemat, rossinilikku häälekäsitlust. Ent kuna lavastuskontseptsiooni tõttu kulus suurem ?aur? mõttetule, täiesti arusaamatule rabelemisele, mis viib ju nii tegija kui ka vaataja-kuulaja tähelepanu kõrvale põhiväärtuselt ? noore Rossini briljantselt kerguselt ja meloodilisuselt ?, siis on asi nii, nagu ta parasjagu on.

    Urmas Põldma (juhendaja Jaakko Ryhanen) laulis oma mitte just kergete kilda kuuluva partii juba tunduvalt professionaalsemalt kui oma eelmised rollid. Kuid tekkis küsimus: miks on lavastaja soodustanud noort lauljat segavat ülemängimist, selle asemel et see energia suunata ooperis kõige olulisemale ? musitseerimisele?

    Kogu lavastuse kontseptsioon jättis kuidagi hajusa mulje: noor lavastaja on tahtnud ilmselt kogu informatsiooni, mis ta kuuldavasti laiast maailmast juba kogunud, meile eksponeerida, unustades sealjuures, et vaataja-kuulaja (kes tulnud siiski ooperisse, mitte kinosaali) ootab elamust ühest siiski veel väga salapärasest kunstiliigist. Terves maailmas on head dirigendid koostöös lavastajatega juba ammu pöördunud autentsuse otsingutele, usaldades helilooja kirjapandut, inimhääle jumalikkust ja sinna lisanud omapoolse, seestpoolt tuleva filosoofia, huumorimeele ? kuid see kõik peaks teenima ikkagi Muusikat.

  • Tartu Lastekunstikoolis on avatud Eve Eesmaa graafikanäitus

    Piret Kaevats

    Tartu Lastekunstikooli Tiigi tn majas on veebruaris avatud Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu ja Tartu Lastekunstikooli õpetaja Eve Eesmaa graafikanäitus, kus eksponeeritakse sügavtrükitehnikas tõmmiseid sarjast „Ballaad“. 

    Graafikasarjas on kujutatud mitmeid motiive läänemeresoome lugulaulude teemadel. Kaasaegse globaalse maailma kiirustamiste kõrval pakub iidsete rituaalide, palvete ja laulude taasmeenutamine võimalust aeg maha võtta ja justkui siseneda teise mõõtmesse. 

    Graafika trükiplaadid valmisid küll juba mõni aeg tagasi, kuid nüüd on nendest võetud teistmoodi ja värvikamad tõmmised. Põhiekspositsiooni kõrval saab näha ja võrrelda samadest plaatidest varasemalt valmistatud suuri punaseid graafilisi lehti. 

    Külastajad on oodatud näitust vaatama veebruarikuu jooksul Tartu Lastekunstikooli uude õppehoonesse, aadressil Tiigi 61, I korrus, tööpäeviti kell 15.00 – 17.00. 

    Tänud:
    Tartu Kõrgem Kunstikool
    Tartu Kultuurkapital
    Tartu Trükimuuseum
    Tartu Lastekunstikool

  • ERM100: Jope, mida kandis meie inimene

    Riina Reinvelt

    Teisisõnu tähendab see aega sellest hetkest peale, kui keegi otsustas mõne talle väärtuslikuna näiva eseme, foto jne muuseumi jaoks üles korjata ja sellest museaali teha. Eesti Rahva Muuseumi sihipärane kogumistöö algas koos muuseumi asutamisega. Kuna oli XX sajandi algus ja muuseumi nimetus rääkis eesti rahvast, siis on ka selge, et eelkõige hakati looma kogusid, mis räägiksid eestlaste  lugu ja võimaldaksid näitustel välja panna eestlastele ainuomast. Seda enam, et just samal ajal hakkas linnalik ehk saksalik järjest jõudsamalt maale tungima ja vanu traditsioone, kombeid ning eelkõige rõivastust kõrvale tõrjuma. Kuigi muuseum oli Tartus, seati eesmärgiks katta kogumistööga terve Eesti. Muuseum ei olnud sada aastat tagasi maarahvale tuntud suurus ja selle mõtet ning eesmärki oli tihti raske seletada. Sellest annab tunnistust ka  ühe koguja kirjutatud päevikukatke: „Ühelt vanakeselt saame ostu teel Piibli aastast 1731. Naine seisab ägedalt vastu: olla esiisade mälestus. Mees, kes vabameelne ja ratsionalist näib olevat, lõpetab aga seega, et raamatuga väikese äri teeb, sest muuseumist näib tal õige vähe aimu olevat: peab teda mingi basaari-sarnaseks, karuselli ja veiderdajatega, kus linnarahvale maainimeste hilpudega lõbu sünnitatakse. Peaaegu igal pool kuulen kaebtusi, et mistarvis  muuseumile asju annetada, kui neid ise ometigi iial näha ei saa, sest Tartu on kaugel ja nende jalad satuvad vaevalt elades sinna” (Albert Saaberg, 1913. a).

    Tänapäeval arvab igaüks teadvat, mis asi on muuseum, ja korra elus on vahest igaüks ka mõnes muuseumis sees käinud. Enam ei ole vahet, kas muuseum on Tartus, Tallinnas või veel kaugemal, sest kauguse mõiste on saja aastaga muutunud. Kadunud on ka paljud  piirkondlikud eripärad. Enam ei ole vahet, kas koguda meeste vammus (tänane jope) Sõrve säärest või Peipsi veerest, sest mõlemad joped võivad olla tellitud samast postikataloogist. Samuti peab meeles pidama, et enam ei ole ERM üks vähestest muuseumidest.

    Eestis on nii suuri kui ka väikesi muuseume, mis kõik talletavad kultuuripärandit valdkonna- või regioonipõhiselt. Millest siis üldse juhinduda muuseumikogude täiendamisel suures muuseumis,  mille kandepind on nii kõikehõlmav nagu terve Eesti rahvas? ERM on lähiaastateks pannud kirja kaheksa valdkonda, millele oma kogumistöös keskenduda. Need on: elulaadi muutus, kodu ja elukoht, institutsionaalne ja avalik sfäär, rõivastus, osakultuurid, kombed ja traditsioonid, eesti kogukonnad välismaal, Uurali kultuurid.

    Kogude täiendamisel on keskpunktiks inimene kui üksikisik ja/või grupi liige, kui kultuuriline  ja sotsiaalne indiviid oma aja ühiskonnas ning suhtumises looduskeskkonda ja oma elukeskkonna rajaja. Olgu ta siis etniline eestlane Eestis või välismaal, muu etnilise grupi liige Eestis või hoopis hõimurahva esindaja soomeugrilaste asualadel. Seega siis on oluline eelkõige inimene oma rahvusliku ja sotsiaalse identiteediga, see, kes kandis jopet, mitte jope kui selline.

  • Kuraator, kunst, ühiskond

    Reet Varblane

    Kuraatori rollist ja missioonist kõnelesid mitmeid institutsioone nagu NIFKA juhtinud Anders Kreuger, kes praegu vabakutselisena kuraatorlusest doktoritööd kirjutab ja õppejõuna tegutseb, Stockholmi Moderna Museeti kuraator Catrin Lundqvist ja Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumist.

     

    Mida tähendab kuraator? Millised võiksid olla kolm kõige täpsemini kuraatorit iseloomustavat omadust?

    Catrin Lundqvist: Kureerima tähendab hoolitsema nii kunsti kui ka kunstnike eest. Kui sa töötad kunsti valdkonnas, siis ei tähenda see ainult näituste korraldamist, vaid ka seda, et oled osa kunstielust ja hoolid ka kunstnikust. See on kuraatoritöös kõige olulisem. Suhted ja suhtlus isikute, mitte ainult kunstiobjektidega, isoleeritud kunstivormidega.

    Anders Kreuger: Olen sellega nõus, kuid esimene asi, mida kuraator peab tegema, on mõista kunstiteost ja isikut selle töö taga. Esimene asi, mida kunstnikud tahavad kuraatorilt, on see, et kuraator mõistaks nende tööd, tuleks kaasa sellega, mida nad teevad. See on kõige olulisem. See ei pea olema lõplik või täielik arusaamine, ühtemoodi mõtlemine, kuid kuraator peab olema võimeline minema kaasa kunstniku mõttega, seda edasi arendama. Ma ei usu, et kuraatorina töötades saaks olla positsioonil, et pole vaja aru saada, on küllalt, kui kunstnikku aitame.

    Võib-olla on Eestis kuraatorite kogemus väiksem kui mujal, hakati meil ju kuraatori mõistet kasutama alles 1990ndate algul. Kuid siiani ei armasta küllalt suur osa meie kunstnikest ja ka publikust seda mõistet: ikka tundub, et kunstniku ? kunstiteose ? vaataja suhtesse pole midagi juurde vaja.

    Hanno Soans: Kuid maailmas on nii palju sellist kunsti, mis vajab isiklikumat lähenemist. Kunstnikud võivad olla dialoogis kas omavahel või kunstiteostega, kuid ikka tekivad tühimikud. Ei usu, et praegu või ka kunagi varem oleks tahetud näha kureerimata näitusi: näitusi, mille puhul poleks keegi teinud oma teadlikku valikut. Kunstnikud vajavad ka Eestis, et kuraator kõneleks nendega nende töödest, elaks neile kaasa. Loomulikult tähendab kuraatorlus ka võimuküsimust: kuraator on otsuste, spetsiifiliste otsuste tegija. Küsimus pole isegi niivõrd otsustuste tegemises, kuivõrd oma kunsti valimises, selle mõistmises, selle eest väljas- ja sellega koosolemises, selle kunsti läbi enda teadvustamises. Ma mõistan maailma just sellise kunsti kaudu, sest just need kunstnikud osutavad millelegi, mis on mulle oluline. Teine kuraator mõistab maailma teistsuguse kunsti, teiste kunstnike kaudu. See on suurepärane, sest  maailma peabki mitmeti mõistma. Kuraatoripositsioon aitab sellele kaasa.

    A. K.: Kuraator pole ainult otsustuste tegija, kuraator on see isik, kes tekitab või aitab kaasa ühe või teise nähtuse tekkimisele. Kõige olulisem on siiski mõistmine, intellektuaalne dimensioon. Selleta on kõik muu, mida kuraator teeb, elutu. Kui puudub empaatia, jääb ka ülejäänud tegevus mõttetuks. Kui aga on sügavam huvi, siis saab alati midagi sellist teha, mis äratab ka laiemat huvi: siis on juba võimalik luua koos töötavate inimeste võrgustik, leida raha, otsida võimalusi, harida inimesi, avastada ja muuta sootsiumi jne. See kõik koos moodustabki kuraatoriprofessiooni.

    Kas kuraatoritöö erineb ka institutsiooniti? On seal vahet, kas kuraator töötab muuseumis, kunstihoones, eragaleriis või tegutseb vabakutselisena? Kas kuraatorilt tuleks siis oodata teistsugust hoiakut?

    C. L.: Muuseumikuraator peab arvestama suurema hulga ja erineva hoiakuga publikuga, erinevate huvigruppidega kui näiteks kunstihoonekuraator. Vabakutselised, aga ka n-ö progressiivsed kuraatorid tõlgendavad just sellist kunsti, mis neile meeldib; nad ei hooli, kas nende loodud kunstinähtuste, -näituste vastu tuntakse huvi või mitte. Muuseumis töötav kuraator ei seda endale lubada. 

    H. S.: Erinevus ei olene niivõrd sellest, milline tähendus on ühel või teisel institutsioonil ühiskonnas või ka kitsamalt kunstielus.Eelkõige loeb see, kellele üks või teine institutsioon kuulub. Näiteks Tallinna Kunstihoone asub kunstnike liidu majas ja seetõttu on ka kunstnike liidul õigus öelda oma sõna kuraatori(te) näituseprogrammi kohta: millist kunsti ja kui palju tuleb näidata. Selles mõttes on näiteks Eesti Kunstimuuseum sõltumatum.

    C. L.: Küsimus, kuidas suhtuda näitustesse, mida hindab kunstimaailm, kuid mis on laie­ma publiku arvates liiga radikaalsed ja mida seetõttu ei külastata, on viimasel ajal mitmel pool arutamise all olnud.

    A. K.: Kõik oleneb väljapaneku eksponeerimise kohast. Suurlinnas, metropolis võib seda endale lubada.

    H. S.: Olen siiski kindel, et kunstimaailma edukaks funktsioneerimiseks on vaja mitmesuguseid nähtusi, n-ö paralleelselt eksisteerivaid maailmu: neid, mida võetakse laiemalt omaks, ja ka neid, mida ei võeta. Nii mõnigi plahvatuslik idee on viinud selginemiseni, puhastumiseni. Seetõttu pole üldse oluline, et need maailmad kohtuksid, sobiksid.

    A. K.: Ma ei tööta praegu üheski institutsioonis, organiseerin kaks-kolm avalikku aktsiooni aastas, suurem osa mu ajast kulub uurimistööle, sest kirjutan kuraatorluseteemal doktoritööd. Kuid see ei tähenda, et ma ei hooliks kommunikatsioonist, kuid ma mõistan seda kindlasti teisiti kui institutsionaalne kuraator. Kasulik on aeg-ajalt vahetada institutsiooni, positsiooni: liiga kaua näiteks muuseumis töötades tundub missioon nii loomulik, et see polegi enam missioon, vaid rutiin. Siis on oht hakata mõtlema absoluutsetes kategooriates. Minu positsioonis kunsti ja publiku lõhet lihtsalt ei eksisteeri.

    Kunsti ja publiku lõhe on paljuski tekitanud institutsioonid: ikka rõhutatakse, et kunst on midagi erilist, isegi ohtlikku. Televisioonis on see tavaline, kuid kui sama on toodud galeriisse, kunstihoonesse, siis on see skandaal. See on institutsioonide konservatiivsus.

    C. L.: Kuraator peab arvestama kunstnikku ja enamik kunstnikest tahab publikuga kontakti saada, kommunikeeruda. Nad tahavad, et nende töödel oleks vastuvõtja.

    A. K.: Selles situatsioonis ongi kuraatori ülesanne kontakt luua. Mina ja kunstnikud, kellega ma koos töötan, ajame põhimõtteliselt ühte ja sama asja. Loomulikult ma hoolitsen nende eest, korraldan midagi spetsiaalselt neile, kuid mõnikord on ka vastupidi: kunstnikud teevad midagi niisugust, mis on just mind huvitanud. Kuid niipea, kui kuraator on seotud mõne institutsiooniga, peab ta arvestama selle institutsiooni positsiooni, situatsiooni, milles see asutus parasjagu on. Teisiti ei saakski institutsioon kui selline toimida. Kuraator peab oma institutsiooni ja ka oma positsiooniga lojaalne olema. Teisiti ta ei saakski töötada.

    Kui mõelda pisut laiemalt Eesti olukorra üle ?  küllap see on ka mujal nii ? siis meil on küllalt palju kunstnikke, kelle kunst jääb väljaspoole ?kunstimaailma?, intellektuaalse mõtestamise ja ümbermõtestamise huve. Kuid nende kunsti järele on sotsiaalne nõudmine: sellel on oma publik, selliseid töid oodatakse, sellel on ka kunstiline tase. Kuidas sellega käituda? Lugu oleks loomulikult lihtne, kui galeriide võrgustik oleks korralikult välja arendatud.

    A. K.: Kuraatorite huvi peegeldab alati mingis mõttes ühiskonna huvi. Selline kunst, mis jääb kuraatorite huvikeskmest välja, kipub olema puhtalt toodang, materiaalne ese. Ühiskonda ei huvita aga materiaalsus, toodang. Ühiskond laiemas mõttes hõlmab ringlust, suhtlust, mittemateriaalseid protsesse, vahetust, teadmistel põhinevat ökonoomiat. See on ka poliitikas, majanduses tegutsevate inimeste huvisfäär. Enam ei ole tähtis, kuidas materiaalsed asjad on loodud, oluline on nende intellektuaalne tähendus. Seetõttu ei paku käsitööl põhinev kunst laiemat huvi. See ei saa olla kunstiinstitutsiooni kui sellise probleem. Kuraatorid peavad esindama praegust ühiskonda, see aga ei kuulu sinna.

    H. S.: Kuraator ei pea esindama enamikku kunstnikest. Kuraator peab ehitama suhete võrgustiku, kuid ta ei saa tegelda,
    esindada, mõtestada saja (erineva) kunstniku loomingut.

    C. L.: Olen kindel, et praegu on kunstnik ja kuraator teineteisele lähemale tulnud, kui see oli kümme-viisteist aastat tagasi.

    A. K.: Kümme-viisteist aastat tagasi ei pidanud kuraatorid, ka institutsioonidega seotud kuraatorid ise vahendeid otsima, tegelema fund raising?uga. Nüüd on see aga üks nende töö lahutamatu osa. Ka kunstnikud, kui nad midagi tegema hakkavad, peavad olema kindlad, et neil on selleks vahendid olemas.

    On oluline, et informatsioonil ja kommunikatsioonil põhinevas ühiskonnas on kunstil keskne koht. Kunst ei ole, ei ole kunagi olnud majanduse osa, kunsti tarvis on alati vähem raha olnud, kui seda on liikunud majanduses või poliitikas. Informatsiooni, kommunikatsiooni, turunduse ühiskonnas on kunstil vastandumise, vastukaalu roll. Kunst ei pea olema kommunikatiivne, koostööaldis, ühiskonda propageeriv. Kunst kui selline on ühiskonnast paar sammu eespool.

    Kuid siiski vajab kunst vastuvõtjat.

    A. K.: Kui räägime kunstist kui sellisest, siis pole sugugi kindel, et kunst peab kommunikeeruma, et kunst vajab publikut kui sellist. Publik kui selline tahab ise tunda, et ta kuulub sellesse  ühiskonna ossa, mis on enamusest paar sammu ees. Seepärast kogutaksegi kunsti. Inimesed tahavad kuuluda kuhugi, olla millegi osa: neil on raha, uhke korter, kuid neil ei ole vabadust, sest nad kuuluvad tootjate-vahendajate hulka. Kunst annab neile vabadusetunde, väljaspool olemise tunde ? rahategemisest, positsioonist ja isegi turvalisusest väljaspool olemise tunde. See on nagu ühiskonnast väljaastumise unistus. Unistus olla autsaider. Tegelikult annab kunst neile midagi, mida nad isegi ei tea, mis see on, kuid nad arvavad, et nad tahavad kunsti kaudu seda saada.  Andy Warhol on kindlasti võtmenäide. Algul ei osatud Warholi suhtes üldse mingit hoiakut võtta, ta oli niivõrd teistsugune: ei huvitunud poliitikast, ei teadnud kus Vietnamgi asub, kuigi sõda käis. Warhol oli väljakutse. Kuid inimesed tahtsid kuuluda ka kuhugi, mis on nii eriline, teistsugune.

     

     

  • Jälle on käes laulupidu!

    ANDRUS KIVIRÄHK

    Loomulikult on minu suhe laulu- ja tantsupeosse äärmiselt passiivne ja sootuks teisest vaatenurgast näevad seda üritust need, kes ise kaasa löövad. Nende jaoks on see kahtlemata suur seiklus ? sõita mõnest kaugest linnast või maakohast Tallinna, ööbida koolimajas, osaleda pikkadel proovidel, marssida läbi linna… Seda maailma ma ei tunne. Samas tuleb lauljaid-tantsijaid kokku nii palju, et ilmselt ei leidu Eestis peret, kellel vähemalt üks sugulane peol ei esineks. See vajutab tervele üritusele perekondlikkuse pitseri ? ikka tuleb ju minna rongkäigus sammuvale Toivole lehvitama, kuulama, kuidas Herberti tütar laulab või siis katsuda Maimut Tuljakut vihtuvate tantsijate seast ära tunda. Mingis mõttes ongi laulupidu nagu suguvõsa kokkutulek ? väga huvitav seal ju pole, aga läbi astuda on kombeks. Ainult noored radikaalid jäävad demonstratiivselt üritusest eemale ja muigavad põlastavalt, kui neile laulupeost rääkida. Siis aga: mingil hetkel lähevad nad paari, sünnib laps, see läheb kooli, pistetakse laulukoori ? ja juba me näemegi endisi mässulisi energiliselt oma rongkäigus sammuvale võsukesele viipamas. Laulu- ja tantsupidu on nagu mõni suur ja rahulik loom. Tal ei ole kiiret, aga alla neelab ta su varem või hiljem ikkagi. Tema käest ei pääse ükski eestlane.

    Ja ega nad tahagi pääseda. Jutte laulupidude hääbumisest ei maksa tõsiselt võtta. Eks sarnane ju laulupidu, vähemalt kaugemalt vaadates, piisavalt palju kõiksuguste Õllesummerite-sarnaste üritustega. Ka seal saab inimsummas ringi kooberdada, õlut juua ning vorsti närida. Säärased peod aga meelitavad ikka rahvast ligi, hoolimata esitatavast repertuaarist. Kusjuures asja pluss on see, et erinevalt teistest vabaõhuüritustest, proovivad inimesed laulupeol ontlikult käituda. Ei ole kombeks ennast purju juua ega koleda häälega lällata. Laulupeole minnes pannakse selga museaalsed rahvariided ning peetakse ennast ka ülal nagu mõnes suures vabaõhumuuseumis ? või siis tohutus teatris, kus nii esinejad kui publik etendavad Eestlasi. Mingem meiegi ja mängigem natuke, massistseenidesse on alati rahvast vaja!

  • Mere- ja kevadehõnguline 24. Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar””!

    „Jazzkaar” avalikustas täna kevadise festivali kava. Piletid müügil esmaspäevast ja ainult 11. veebruaril on need  40% soodsamad!

    Kevad ja „Jazzkaar” on lahutamatud. Jazzisõbrad juba ootavadki pikisilmi, mida toob tänavune festival. Kahekümne neljas „Jazzkaar” toimub 19. – 28. aprillini ja festivali kodu on ka sel aastal spetsiaalselt püstitatud unikaalses Merepaviljonis, mis asub reisisadamas Admiraliteedi basseini ääres. „Merepaviljon, kus on avarust ja õhku, hubased tingimused nii külastajatele kui muusikutele, pälvis läinud aastal publikult ja esinejatelt väga positiivse tagasiside,” kinnitab festivali kunstiline juht Anne Erm. Seepärast otsustas „Jazzkaar” koos Prike, RGB ja Tallinna Sadamaga pakkuda seegi kord muusikaelamusi Merepaviljoni vaimustavas atmosfääris. Traditsiooniliselt toimub „Jazzkaar” ka teistes Eesti linnades – Viljandis ja Tartus on kontsertide kontsentratsioon lausa festivalimõõtu.

     „Jazzkaare” peaesienejad on soul-jazz talent Zara McFarlane Inglismaalt, Jaapani sarmikas klaverivirtuoos Hiromi, Ameerika uue põlvkonna staarvokalist Gregory Porter ja legendaarse
    helilooja-saksofonisti Charles Lloydi The New Quartet feat. Jason Moran, Reuben Rogers, Gregory Hutchinson. Kontsert on osa maestro 75. sünnipäeva turneest. Selleks tähtpäevaks valmis ka dokumentaalfilm jazziajaloo ühest olulisemast ja värvikamast muusikust.

    Noorte talentide päralt on „Jazzkaare” esimene nädalavahetus. Festivali avab talendikas Zara McFarlane’i Quintet Londonist, NO99 jazziklubis teevad ilma norra, rootsi ja eesti noored muusikud Hanna Paulsberg Concept, Heliotroop ja MaiGroup. Merepaviljoni suurel laval jätkab Ergo Jazz Sessioni kontsertsarja noor ja eriliselt hõrgu loomingulise käekirjaga saksa pianist Nils Frahm.

    Euroopa parimat jazzi pakuvad Prantsuse jazzitipud Andy Emler Trio, Michel Portal ja Bojan Z, Austria virtuoosid akordionist Klaus Paier ja tšellist Asja Valcic, moekas ja magneetiline Hildegard Lernt Fliegen Šveitsist, Kruglov – Sooäär Quartet ja mitmed teised. Itaalia rahvusvahelise mainega trompetivirtuoos Fabricio Bosso oma kvartetiga pakub festivalikülastajale erilise maiuspala helindades kultusfilmi „The Easy Life“. Värsket heliplaati „Esmahetked“ esitleb võrratu Hedvig Hanson. Maailmamuusika hõngu lisavad festivalile serbia kitarritrio Balkan Strings ja Portugali noor fadista Claudia Aurora.

    Pühapäeval jätkab „Jazzkaar” traditsiooni, kus koostöös Eesti Autorite Ühinguga toimuvad tasuta kontserdid ühes Tallinna piirkonnas. Kadrioru ja Kalamaja järel on järg jõudnud nüüd vanalinna hoovide, pööningute ja katuste avastamiseni, põnevates hubastes kohtades esinevad eesti muusikud koos luuletajatega, nii on hea võimalus vahetult suhelda ja vanalinna ainulaadset atmosfääri nautida. Vaid ansambli Collage lugude tribuutkontsert andekatelt Viljandi lauljatelt-pillimeestelt jõuab suurele lavale. Kogu festivali jooksul üllatavad jazzmuusikud tallinlasi ja külalisi ootamatutes kontserdipaikades.

    Reede ja laupäeva õhtul muutub Merepaviljoni kontserdisaal aga säravaks klubiks, kus esinejad on tõeliselt tulised – nii meie Ultima Thule, ameeriklaste Naturally 7 tuntud headuses kui ka nooremad klubibändid ja DJ-d rõõmustavad pidulisi. 

    „Jazzkaare” kuldsponsor on Danske Bank ning Danske Banki kliendile on kõik festivali piletid saadaval 20% allahindlusega! Festivali peasponsorid on Eesti Päevaleht, ERGO ja Kafo, aastasponsorid My City Hotel, Tallink, Aktaprint, United Motors ning Merepaviljoni partnerid Prike, RGB ja Tallinna Sadam ning festivalile aitavad kaasa Hennessy ja Kodupaber. Festivali toetavad Tallinna linn, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, välisinstitutsioonidest Ameerika Suursaatkond, Austria Saatkond ja Prantsuse Kultuuriinstituut ning mitmed linnad. 

    Vaata ka www.Jazzkaar.ee

Sirp