Juhtus nii, et kahel järjestikusel päeval oli Sirbi toimetusel võimalik külastada kaht etendust: Rakvere teatri lavastust „Vanaema juures” ja Endla „Kokkolat”. Esimest Karksi-Nuias, teist Pärnus. Kuna esmamainitu püüab kirjeldada kaasaegset eesti elu ja teine kaasaegset soome elu, tundus sobiv soome-ugri kontekstis neist kahest lavastusest võrdlevalt juttu teha.
Võikski alguseks küsida, kas Jakob Karu „Vanaema juures” ja Leea Klemola „Kokkolal” on mingi ühisosa. Jah, mõlemas lavastuses käsitletakse näiteks alkoholismi, „Kokkola” kavalehe tagumisel küljel lausa võrreldakse eestlaste ja soomlaste alkohoolsete jookide pruukimisega seotud näitajaid. Alkoholi tarbimine annab muidugi mõlema lavastuse näitlejatele ohtralt võimalusi tuikuda, kukkuda, silmi pilgutada, käpuli käia. Kuid alkoholismist olulisemakski kaht kõnealust lavastust ühendavaks lüliks võinuks tõusta nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline üksindus, isoleeritus ja sellest tingitud alaväärsus.
Tuleb kohe mainida, et Jakob Karul õnnestus „Vanaema juures” (lav Üllar Saaremäe) selle teema käsitlemine palju paremini, s.t selline oluline probleemiasetus tuli ilmsiks. Sellest hoolimata püüdis rohkem pilku visuaalne pool – tundus, et lavastaja oli püüdnud oma ütlemise vormi n-ö kaasajastada, pookides lavastuse tekstuuri sisse Mati Undile, Von Krahlile või NO99 omaseid väljenduslikke vahendeid nagu punase prožektori kasutamine, laval oksendamine, aegluubis liikumine (nagu „Julia” mõõgavõitlusstseenis), lakooniline lavakujundus, lavastamise telgitaguste näitamine, stseenide vahetumiste markeerimine lavataguste röögatustega, nukkude ootamatu sissetoomine, suur tehiskärbes ja muidugi – näitleja publikus. Ma ei taha väita, et siin taheti mingit väljendusviisi kopeerida, sest esiteks elustas mainitu kogu lavastust – eriti toredalt mõjus hambareana esilekargav kuusehekk või hetk, mil selgus, miks stseenid karjumise saatel vahetusid, samuti tuleb tunnustada muusikalisi ornamente, ühes seades näiteks läks AC/DC märkamatult üle The Sparksiks. Teiseks tingis vahest emotsionaalsema lavakeele ka Karu enda tekst, mis – nagu Karu puhul ikka – võis tõusta lausa otsese sarkasmini. Kuid ometi ei tasandanud lavastuse hüplikkus Karu teksti hakitust, vaid hoopis rõhutas seda, tõi selle esile, muutes loo raskesti jälgitavaks, terviku raskelt fokuseeritavaks. Ühesõnaga – teemad (alkohol, kommunismi pärand, isoleeritus) olid täiesti olemas, puudu jäi sidususest. Kuigi ma pole Karu teksti lugenud, tundus see koosnevat üsna eri- ning vinjetilaadsetest piltidest, mida oli omavahel raske tervikuks voolida. Loomulikult tekitati häid pildikesi, näiteks siis, kui näidendi üks peategelasi, äpardunud intellektuaal Peeter (Peeter Rästas) loeb publikule luuletust ning publiku ebalev aplaus sobib Peetri äpuliku kujuga nagu poksikinnas rusikaga. Samuti mõjus intrigeerivana lausa raevukas poleemika Jaan Tätte maaelu romantiseerimisega, mistõttu Karu rõhutab hirmu ruraalse ees, mida päris vaimukalt kujutab Aadersoo nime kandev tont või inimene, kolhoosiesimehe vaim (Volli Käro). Kogu pulli aga lõhub irdunud Marin (Marin Mägi), kelle monoloogide karjatused à la „kuradi jumal!” mõjuvad üsna sentimentaalselt selle sõna ebameeldivas tähenduses. Ning hulk stseene segab teemade arendusi, nii et sisu õigest suunast ja rõhkudest hoolimata ei saa ajuti aru, miks ja kuhu keegi parajasti laval taarub (ei tasu unustada alkoholi teemat) või miks näiteks topitakse teksti Foucault’d või Fukuyamat.
Kuid seda ei anna võrreldagi Ingomar Vihmari lavastatud „Kokkolaga”. Alustuseks pööritab peaosa mängiv Andrus Vaarik silmi. Rahvas naerab. Seejärel – kuna Vaarik mängib naist – lendab mingil hetkel seljast seelik ning paljastuvad sukkades jalad. Rahvas naerab. Nota bene! – kuidas teha nii, et sukad mehe jalas oleksid naljakad (nagu Maiel ja Valduril)? Esiteks – need peavad olema ihuvärvi ja ilma mustrita. Teiseks – need ei tohi kalduda teise äärmusse, s.t ei tohi olla sukkpüksid. Kuidas sukad nähtavale ilmuvad? Andrus Vaariku tegelaskuju tunnistab, et ta kuses püksi. Ha-ha-haa! Üks mees saab bussiuksega vastu nägu. Hi-hi-hii! Kuna „Kokkola” pakub palju n-ö jalaga-persse nalju, peavad tulema mängu ka päris persed. Sepo Seeman, Lauri Kink ja Ago Anderson võtavad ühel hetkel samuti püksid jalast ning nii paljastuvad nende stringides taguotsad. Rahvas naerab. Kuna laval oli ka Jüri Vlassov, tekkis mul küsimus, millal võtab püksid jalast tema. Õige vastus: teises vaatuses. Ühel hetkel kangastus juba, et persega näitlemist on Vihmari lavastuses pea samapalju kui näoga näitlemist. Ka siit ei puudu röhitsused, öökimine. Soomlased joovad, see tähendab, et Ago Anderson ei saagi esimeses vaatuses kainet inimest mängida. Jah, pole midagi öelda, meenutades Veiko Õunpuu „Sügisballi”, tuleb öelda, et tõeline suhtekomöödia. Tõeline „Teater keset linna”! Kuid mis oli asja eesmärk, sõnum, kontseptsioon? Näidata, et soomlased – nii naised kui ka mehed – joovad ja kusevad püksi? Sellest jääb justkui pisut väheks… Samuti ei jätnud lavastus emotsionaalsel tasemel alkoholismist hoiatavat või sellega polemiseerivat muljet, kuna tegelased mõjusid liiga karikatuurselt, liiga „teiselt” – Vihmari meetod tõi meelde Peeter Võsa, kelle parastava alatooniga intervjuud veriste ja poolsurnud inimestega (à la „noh, lamate nüüd siin vereloigus, kas viinakurat nõudis oma?”) rõhutasid alati saate vaataja ning intervjueeritava selget erinevust, vaataja kuulumist publiku mõnusasse äraolemisse ja heaolusse. Muidugi, Vihmari kommentaar mõjub palju-palju leebemalt ja lugupidavamalt. Ei teagi, võib-olla oli näiteks Klemola mõelnud Saku Zeppelini robustse kuju kommenteerima kuidagi perevägivalla teemat, kuid Enn Keerd mängis Zeppelini sellisesse ülepingutatud karikatuursusse, pühendunult huuli torutades ja kulme kortsutades, et sellist tegelast lihtsalt polnud võimalik tõsiselt võtta.
Stopp! Nüüd peab kohe selgitama, miks sai eelmises lõigus korratud, et „rahvas naerab”. Sest rahvas naeriski. Minu seisukoht ei esinda kindlasti enamust. Lavastusega seotud inimesed võivad siinkirjutatu osas muidugi ennast lohutada Gerda Kordemetsa sedastusega, kus „tundub endiselt, et kultuurikriitika on võõrandunud nii kultuurist kui ka elust”, kuid veelgi enam peaksid nad arvestama publiku enamuse heakskiiduga. Sama ei saa näiteks öelda Karu „Vanaema juures” vastuvõtu kohta Karksi-Nuias, kus teise vaatuse alguseks oli silmaga nähtav hulk publikust lahkunud. Kuulsin oma kõrvaga, kui kahe vaatuse vahepeal üksteiselt küsiti: „Miks selliseid etendusi tehakse?” Üht vanahärrat oli ilmselgelt segadusse ajanud Karu iroonitsemine Tätte aadressil, sest ta küsis minult, et kas „Vanaema juures” on siis Jaan Tätte näidend. Kuigi mina eelistan Klemola või eelkõige siis Vihmari pretensioonide puudumisele Karu/Saaremäe pretensiooni ehk Karksi-Nuia kontekstis lausa hullumeelselt julget püüdlust kaardistada nii maal kui linnas oma kaasaegsest ümbrusest irdunud eestlast, tundus just publiku enamuse vastuvõtt olema „Kokkola” triviaali-vaalile palju ühemõttelisem kui Karksi-Nuia teatrikülaliste seas ringelnud ebalev või lausa eitav suhtumine Karu/Saaremäe hakitud struktuuriga ja Foucaultyamaga vürtsitatud sotsiaalkriitikasse.
See tekitaski mõtte, et eelkõige eesti teatri suure populaarsuse tõttu peaks keskendunumalt uurima siinse teatri publikut, selle ootusi ja eneseteadvust. Väga huvitav oleks teada saada, mida n-ö tavavaatajad eesti teatrilt ootavad. Arvan „Kokkola” põhjal, et suur osa inimesi näeb teatris lihtsalt saate „Tantsud tähtedega” pisut suuremat aktiivsust nõudvat vormi. Äkki just mõnusa, pingevaba meelelahutamise argument põhjendab ja põhjustab „Kokkola” populaarsuse? Näe, see „Kodu keset linna” naine mängib seal, karjub samasuguse häälega kui televiisoriski.
„Kokkola” näitab, et rõvetsemise
l ja rõvetsemisel on selge vahe. Mulle võib ette heita, et näiteks Von Krahli austajana (vt viimast Tsooni) käitun silmakirjalikult, kui heidan „Kokkolale” ette labasust. Esmapilgul pole ju viimastel aastatel lavastatud tükkide hulgas labasustest raskemat Marko Raadi orkestreerimisel sündinud teosest „Ainult võltsid jäävad ellu”. Selle puhul oli ometi just oksendamise, toiduga mängimise ja esemete lõhkumise groteskne kuhjumine see, mis muutis laval toimunu sõnumi vahendist eesmärgiks, viidates, et sõnum karjus juba lavastuse pealkirjas – räägiti lugu Sid Viciouse autentsusest, võimalusest, et ehk oligi ta selline, nagu teda kujutati, ehk oligi oma „kuvandiga” üks, samas kui teised näitlesid, kujundasid mainet ja jäid seeläbi ellu. Niisiis – tegu oli kontseptsiooniga. Teiseks on rõvedusel ja rõvedusel vahe ka väljaspool rõveduse konteksti. Mind ei aja naerma kraaksatus: „Miks sa nussid seda hüljest?” („Kokkola”). Mind aga ajas naerma, kui punkarit näitlev näitleja roomas piinava aeglusega läbi hapukoorest ja jumal teab veel millest koosneva löga ning ulatas aluspükste vahelt teisele punkarit näitlevale näitlejale lava teises otsas kirja sõnadega „Härra, teile on kiri!” Üleüldse tundub naljakas, kuidas näiteks Von Krahli puhul tundub mitmele kriitikule rõvetsemine kuidagi eriti taunitavana, justkui otsitakski seda taunitavust. Sellessamas Tsoonis kirjutab korüfee Jaak Allik: „„Faust” – mulle ei tundunud huvitav ega öelnud midagi idee panna Faust elama Mefisto tagumikku (või oli see vastupidi?)…” Teatrikriitikutelt tähelepanelikkust nõudnud Allikule teadmiseks, et tegu polnud kummagi tagumikuga, asi oli seotud Jumala ja Mefisto vastasseisuga, seega võis perse ja põrgu vahele paralleele tõmmata (juhul kui see peaks huvi pakkuma). Niisiis – Klemola „humoorikale” alkoholi tarbimise loole eelistan ma paraku Eelmaa vürtsikat metafüüsikat.
Paar päeva hiljem sattusin aga Eesti Draamateatrisse, kus oli võimalus näha Soome Rahvusteatri külalisetendust „Puhastus” (teksti autor eesti juurtega Sofi Oksanen). Niisiis, lühikese ajavahemiku sees sai liikuda nii: kõigepealt eestlaste nägemus eestlastest („Vanaema juures”), millele järgnes eestlaste nägemus soomlastest („Kokkola”), millele omakorda sekundeeris soomlaste nägemus eestlastest („Puhastus”).
Oksaneni keskendunud, peaaegu pühalik tõsidus mõjus pärast Vihmari taotluslikku laata palsamina. Muidugi, tekst, kus vaadeldakse eestlaste elu Stalini ajal ning taasiseseisvumisel, kujutab kohati eestlasi ka eestlaste kohta käibivate stereotüüpide kaudu (eesti ärikas kannab tukki ning eesti neiu peab prostitueerima jne) ning sageli tundus mitme soome näitleja mäng kuidagi ülepingutatuna – võeti peaaegu kreekalikke poose, kangestuti emotsioonide markeerimiseks jne. Ometi mõjus sümpaatsena pretensioon rääkida kihiliselt Eesti lähiajaloost – mitte ainult Oksaneni teemavalik vaid ka selle teema käsitlemist saatev ja rõhutav tõsimeelsus meenutas temast hulga vanemat Ene Mihkelsoni, praeguse hetke ehk kõige olulisemat Eesti mälukirjanikku, kes oma selle aastatuhande suurtes romaanides „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” kirjeldab Teise maailmasõja ja Stalini aja rasket, isegi hukutavat mõju eestlaskonna mälule ja ühtsustundele. Mihkelsonile on järgnenud dokumenteerivamas ja leebemas, parandust pakkuvas laadis Imbi Paju oma „Tõrjutud mälestustega”. Oksanen jätkab sama teemaga, kirjeldades omalt poolt tahtmatust mäletada raskete valikute ja hullude tegude aegu ja inimesi. Oksaneni lugu on parajalt keerukas, hoiab pinget üleval, mõjudes samas usutavalt. Kuigi lavastusest puudus humoorikuse taotlus – mis oli ilmselgelt Vihmari lavastuse põhiline eesmärk –, ei mõjunud tükk lõpplahenduse tõttu ka liigselt süngena, tahtlikult masendavana. Pakuti probleem, mis tundub olevat aktuaalne, ning lahendus, mis tundub olevat mõistlik ja inimlik. Nii et siinse loo plusspunktid lähevad eestlastest kõnelevale soomlannale.
PS Kui valida viimaste aastate Eesti teatrist lavastus, mis kirjeldaks kõige mõjuvamalt ja täpsemalt euroopaliku soomeugrilase võlu ja valu, siis tõstaksin esile Paasilinna-Smedsi „Jänese aasta” Von Krahlis, kus põimuvad terav huumor ja ajuti lausa pühalik tõsidus, vormiline mängulisus ja sotsiaalsed, eksistentsiaalsed ja metafüüsilised küsimused. Kes pole veel näinud – soovitan. Kes on näinud – soovitan.
