feminism

Arne Mikk on Estonia teatris oma rahulikul ja delikaatsel, mitte liiga silmatorkaval moel olemas olnud kogu aeg, kuni äkki oli pärast Mägi ja Härmi skandaali vaja inimest, kes teatri kriisist välja tooks. Ja selles rollis on aasta isa (ka see tiitel omistati talle paar aastat tagasi) Arne Mikk siiani. Kui teatritöötajad astusid välja oma juhtkonna ? kes peadirigendi, kes peaballettmeistri vastu, siis oli väga raske leida persooni, keda ülesärritatud inimesed juhina usaldaksid ja aktsepteeriksid. Nagu aastad 2002 ? 2004 näidanud, on isalikult rahulik ja teatriinimesi läbi-lõhki tundev Arne Mikk sellega hakkama saanud.

?Minul ei olnud võimalik seada oma isiklikke eesmärke, sest olin nõus jääma ainult kaheks aastaks, millest üks oli juba alustatud, nii et plaane sain teha ainult üheks hooajaks,? võtab Mikk oma teatripäästmise rolli ilma liigsete emotsioonideta. Ja inimeste rahustamine ning töölesuunamine õnnestus tal oma sõnul osalt seetõttu, et tunneb mitmeid lauljate põlvkondi juba õppejõuna konservatooriumi-aegadest. (Jälle isalikkuse fenomen.) Kriisiolukorras oli tema deviisiks: ?Mind ei huvita, kes kelle poolt on. Mind huvitab see, kes on Estonia teatri poolt, kellega on võimalik mõtelda ühes ? teatri kasu suunas. Teater oli enne meid ja jääb pärast meid, ei tohi üle tähtsustada ühe isiku rolli selles, vaid mõtelda suuremas perspektiivis.?

Mikk pidas oma ülesandeks leida teatrile muusikaline peremees, kes garanteeriks igapäeva etenduste taseme, sest külalisdirigentidega ühest projektist teise hüpates jääb see unarusse. Ta andis oma loomejuhiks olemise ajal võimaluse Estonia teatris juhatada pea kõigile eesti dirigentidele. Nüüd kohe tuleb uus inimene, kes hakkab seadma uusi suundi. Nimelt viib Arvo Volmer teatri oma kaheaastase lepinguaja lõpus, aastal 2006, vastu ka selle 100. sünnipäevale.

Ja kõige raskemaks peab Mikk oma oldud ajast pikkade remondipauside täitmist nii, et inimesed oleksid sel ajal tööga kindlustatud ja vorm ei läheks alla. Seetõttu said ellu kutsutud ?Tannhäuseri? ja ?Talupoja au? kontsertetendus.

Kooripoisist loomejuhiks

Tema tee Estonia teatris on olnud ajalehepoisist miljonäriks, teismelisest muusikakoolis õppivast koorinoorukist soliidses eas loomingulise juhini. Ja kõrvalt vaadates ongi tooni andnud delikaatne ja inimest arvestav suhtumine. Võib-olla sellepärast pole ka Miku lavastused mitte lavastajateatri, vaid näitlejateatri nägu. Talle on oluline laulja mugavus ja hea enesetunne. ?Olen ise lauljana alustanud ja võib-olla on see minu nõrkus, et ei suuda olla lavastajana liiga radikaalne,? nõustub Mikk. ?Muidugi ei saa lubada, et iga näitleja kisuks ise suunas. Ning kui külalisnäitlejaid võtame ? ka nemad peavad meie üldjoonisesse sobituma, selleks peavad olema mingid kindlad piirid. Aga publiku ette astub ikka laulja ja kui talle see liikumine kohe kuidagi ei sobi, ei saa teda panna seda tegema,? ütleb Mikk välja oma lavastajakreedo.

?Berliinis näiteks nägin etendust, kus naislaulja lamas selili rõdu peal ? juuksed rippusid üle rõdu ääre ? ja ta pidi niimoodi laulma. On väga erinevaid lavastajakäekirju: Moskva Tagankas on näitlejad harjunud, et Ljubimov paneb nad nagu malenupud paika. Kui väline on paigas, hakkab sisemine töö. Tuli aga Efros sinna lavastama ja andis kohe vabad käed ? suured staarid tundsid ennast kohutavalt vabalt, osa olid abitud ja ütlesid, et nad ei tea, mis nad peavad tegema.?

Värvib lauljate häält

Miku lavastuses pole kaelamurdvaid trikke ja laval ringikihutavaid lauljaid, silma jääb hoopis teatud skulptuursus: üksiktegelaste puhul kannavad kehad pinget, on suunatud liikumises ja tarduvad lõpetatud poosidesse, oluline osa on eri tasanditega (trepid, poodiumid, rõdud) pingeväljade tekitamises, massistseenides on huviga jälgitav gruppide liikumine. Mikk nimetab paralleeli Pokrovskiga, kes ütles, et näeb massistseene kõige paremini metsas jalutades ? kuidas puud on gruppides, ent mõned maha langenud. ?Ka inimeste reageeringud on grupiti erinevad. Kasvõi mõne õnnetuse puhul tänaval ? mõned jooksevad vaatama, osa pöördub eemale,? räägib lavastaja oma inspiratsiooniallikatest.

Mikk nimetab kõige olulisemaks lauljates psühholoogilise pinge tekitamist ? energia ühes suunas voolama panemist. ?Kui varases Verdis ? näiteks ?Ernanis? või ?Nabuccos?, kestab üks aaria kümme minutit ja sõnad korduvad, siis jääb põhiliseks ikka vokaalne bravuur,? selgitab ta. ?Aga ?Boriss Godunovi? või ?Macbethi? või ?Carmeni?, ?Padaemanda?, ?Traviata? puhul muutub kõige olulisemaks mingisugune värv. Ma kuulen ?Traviatas? Georg Otsa Germont?i teatud lõikudes siiamaani ? kus ta ütleb, et kui see ajaratas liigub ja te vananete ja kõik läheb mööda. Milles seisneb Otsa fenomen? või ?aljapin, miks siiamaani tuuakse võrdluseks teda. Plaatidel kuulad ? on ?aljapin tihti deklaratiivne ja sentimentaalne, aga tal on sellised värvid ja karakter, sellised põhimõtted, et need on midagi väga meeldejäävat.?

Miku lavastajakäsi võib ooperit vaadates jääda tähele panemata: tema seatud liikumine mõjub niivõrd loomulikult, et tundub ainuvõimalikuna, aga kunagi ei torka see ebameeldivalt silma ? ei häiri pealetükkivuse, kunstlikkuse, ammugi mitte labasusega. Tema lavastusi näivad juhtivat rohkem mõistus kui tunded.

Mõistus, mitte tunded

Hingekäristava emotsionaalsuse asemel on kõnekad detailid või filosoofiliselt mõjuvad teistpidinägemised. Näiteks Hispaania aadlike loos ?Ernanis? annab hispaanialikku poolsalajase ähvarduse meeleolu hästi edasi pistoda, mis naispeategelase Elvira käisest kord välja tuleb, kord tagasi libiseb. Väga hästi tabatud nüanss: mitte vene või itaalia lahtine emotsioon, vaid hispaanialik tuli tuha all hõõgumine. Samas ei too Elvira palve oma armastatu elu eest sugugi pisarat silma, ka mesinädalate ajal sureva mehe surmaunele saatmine on pigem rahulik lahkumine, mis vaatajas erilisi emotsioone esile ei kutsu.

Shakespeare?iga aga oskab Mikk dialoogi astuda. Üle draamalavadelgi palju nähtud tragöödialavastuste kõrguvad Miku ?Macbethi? meeldejäävad liikumised trooni ja krooniga. Eriti kõnekad on leedi Macbethi läbi krooni piilumine, ümberaetud trooni ääre peal istumine, veidi tavalisemalt mõjub hingepiinadest aetud kuningapaari teine teisel pool trooni kükitamine. Need on leiud, mis annavad silmad ette nii mõnelegi Shakespeare?i-lavastajale.

Kõige raskemaks peab Mikk lavastamise juures meeskonnatöö (dirigent, lavastaja, kunstnik) sujumist. ?Mõne lavastuse puhul voolavad ideed kohe ühte sängi, aga teinekord peab tegema lõputu arvu kompromisse ja otsima vastastikusi järeleandmisi,? ütleb Arne Mikk. ?Ega see, mida ettekujutuses omad, ei pruugi sugugi nii ka õnnestuda,? põhjendab ta. Ja nendib, et nii väikeses kultuuriruumis kui Eesti ei saa ühte ooperit eriti tihti ümber lavastada. Kordab juba varem välja öeldud Felsensteini lauset, kes kuuendat korda ?Carmenit? tehes ütles end alles nüüd seda ooperit põhjalikult tundvat.

Mikk ei lähe ka lavastajana kunagi endast välja ega teha laval midagi pöörast ette võtta. ?Eks ma olen oma teatrisituatsioonist väljakasvamise tõttu suht traditsionaalne lavastaja,? kinnitab ta ise. ?Olen siit praktikast tulnud, kõigepealt oma vanadelt kolleegidelt Paul Mägilt ja Udo Väljaotsalt õppinud. Pole mingeid peapealekeeramise katseid teinud, isegi mitte tahtnud teha. Kuigi kui me 25 aastat tagasi kunstnik Eldor Renteri ja dirigent Neeme Järviga ?Traviatat? tegime ? nende peeglikildudega, siis Leningradis ja mujal Venemaal külalisetendustel käies nimetati meie lavastust kõvasti traditsioonist erinevaks. Aga ma ei ole julgenud teha ühte Verdit või T?aikovskit kaasaja riietes. Nägin Maria teatris hiljuti T?aikovski ?Võlutari?, oma aja olustiku ja kultuuriga seotud etendust, tänapäeva riietes. Ja see mõjus kuidagi õõnsalt ning kunstlikult ? nad peavad ju seetõttu käituma teistmoodi. Aga
?Boheemi? ja ?Carmenit? tahaks küll teha kaasajas. Ma ei kujuta ka ette, et nüüdisaja ooper näiteks ?Lulu?, oleks pandud ajaloolisse kostüümi. Aga mina olen mõelnud seda teha mingis muus ajastus. Maru oleks ka nii teha, et sama ooper oleks ühel õhtul ajaloolises kontekstis, järgmisel kaasajas.?

?Padaemand? üllatab

Nii ongi Mikk kaasaja oopereid lavastanud hoopis Estonia talveaias, hiljuti Menotti ?Vanatüdruk ja varas?, kus talveaia taimestik muutus leidlikult pargiks ja baarilaud viinapoeks. Ühte Hindemithi ooperit ?Pikk jõulueine? (õhtusöök toimub saja aasta jooksul eri põlvkondade vahetumisel) tahaks ta veel seal teha.

Aga 16. IV esietenduvas ?Padaemandas? on nii mõndagi uudset: lapsehoidjate stseen on algusest ära jäetud, hakkab väga järsult kohe Hermaniga peale, ning krahvinna kuju on tavatult avatud. ?Kui krahvinna on muidu kogu aeg üles löödud, siis meil on ta oma magamistoas peaaegu kiilas,? räägib Mikk oma ideedest. ?Ja kui ta Hermanile oma kaardid avab, siis ta ilmub noore krahvinnana ? see, mis lummab Hermanit. Ma ei tea, kuidas see õnnestub ? aga ma ei ole seda kuskil nii tehtuna näinud.? Samas on ju ooperi pealkiri ?Padaemand? ? tavaliselt jääb just see tegelaskuju väga skemaatiliseks. Nüüd aga avanevad meie ees korraga emanda eluperioodid, tema võlu ja häbi.

Paistab, et maestrol on, mida öelda. 

Oratooriumi teksti aluseks olnud autori Jaan Lõo (1872 ? 1939) nimi vajab aga ehk väikest kommentaari ? Eesti luulemaastikul vähe tuntud figuurina õnnestus tal ometi ilmutada aastal 1916 oma ainuke luulekogu ?Nägemised?, mille Siuru põlvkond olevat teinud maatasa. Ilmselt põhjustel, et vananenud keelekasutus ja vananenud isamaalisus. Ent pea sajand hiljem jõudsid Lõo isamaalised laulud Urmas Sisaski töölauale ning said nüüd tänu muusikale ka uue hingamise. Teksti kommentaariks siiski veel niipalju, et Lõo pole küll mingi ärkamisaja laulik ? või kui, siis hoopis äraspidises mõttes. Nimelt heroiseerib tema luule Eesti muinasaega kui ajaloolist epohhi, mil eestlased (kuralased jt.) olid viikingitestki vingemad, agressiivsemad ja sõjakamad. Eks ta ole ? hästi tuntud vabadusvõitluse teemale peaks tõesti eelnema ka teiste rahvaste ?anastamise? teema. Ehkki (oletatavalt) fiktsioon, kõlab see ju ometi hästi! Või kuidas? Ning sellest luulesse kirjutatud paatosest näib antud juhul lähtunud olevat ka helilooja Urmas Sisask.

Oratooriumi ?Pro patria? esituskoosseis on iseenesest tähelepanuväärne: suur puhkpilliorkester (Eesti Kaitseväe Orkester) pluss mitmed koorid ja vokaalsolist. Niisugust kooslust ei tea suurvormide puhul (vähemalt lähiajaloost) nagu meenutadagi. Plaati kuulates tundub samas, et Sisask on puhkpilliorkestrit käsitlenud orkestreerimise mõttes sümfooniaorkestrist lähtuvalt, kui pidada silmas erinevate pillirühmade funktsioone ja ulatust, värve ja strihhe.

Kompositsiooniliselt jaotub ?Pro patria? viide suuremasse ossa, milles võiks näha isegi analoogi viie põhiosaga missa ülesehitusega. Ent see on vaid pindmine paralleel, ?Pro patria? suuremad osad jaotuvad samas ka alaosadeks, millistest igal on mõistagi ka eraldi sisuline tähendus. Kompositsiooniliselt on suurtest osadest keskne (nelja alaosaga) ?Eroica? ning teised vormiüksused näivad tsentraalse ?Eroica? dramaatilisi pingeid kas ette valmistavat või siis takkajärgi maandavat-kommenteerivat.

?Pro patria? tervikmulje on kuulamisel küll suurejooneline-pompöösne, ent samas sugugi mitte suureliseks üles puhutud või üleafekteeritud. Ehk teisisõnu ? retoorilisi ?este on teoses küll mitmeid, ent plakatlikuna tunduvaid aktsente mitte ühtki. Patriootiline teema on tundlik ju väga mitmes mõttes.

Oratooriumi avaosa ?Praeludium? algab alaosaga ?Maal?, mille esimene mõte kuulamisel oli siinkirjutajal tõmmata paralleele mõne Carl Orffi lavalise kantaadiga. Põhjust ju oleks: samamoodi süvenemine ühte ainsasse kujundisse ning selle arendamine järk-järgult suurde kulminatsiooni. Järgnev ?Asumine? lisab muusikale kohe aktiivse rütmipulsi, mis lausa lummab oma energiliselt kaasahaarava hooga. Ning siis tuleb veel üks laiahaardeline tõusulaine, mis viib justkui renessanssmuusikast võetud harmooniajärgnevusteni. Mis lisab, muuseas, muusikale täiesti uue stiilitähendusliku mõõtme.

Sopran Pirjo Levandil on Sisaski oratooriumis mitmeid kandvaid rolle, ent nende emotsionaalne suunitlus on samas ka erinev. Näiteks teine osa ?Pastorale? kannab alapealkirja ?Kodu? ning see mõjubki kui lüürilise vokaalpartiiga vahemäng, mille meloodiajoonis oleks justkui popmuusikast võetud. Samas on hoopis teine mõju neljandal osal ?Requiem aeternam?, kus Levandi hääl toob muidu maskuliinsesse muusikasse vaid korraks pastelsema koloriidi, et juhtida see kahte kõrgpunkti, mis mõlemad kõlavad ooperlikult-dramaatiliselt. Tegelikult ongi suured kontrastid just need, mis selle osa sisemiselt hõõguma panevad.

Ning nüüd oratooriumi keskse, III osa ?Eroica? juurde. See jaotub neljaks alaosaks. Neist ?Kurelaste laul? on militaarse rütmimustriga episood, mille karakter ei mõju isegi mitte niivõrd sõjakalt, kuivõrd hoiatavalt. On ka põhjust ? eks see kirjelda ju Bravalla lahingut, pärast mida olevat kurelastest saanud kogu Skandinaavia hirm. ?Lähme edasi,? laulab koor ning kuulajal peaks olema vist selge, et sel minekul on tõepoolest tõsi taga.

Omaette teema on oratooriumis loitsuline alge, Priit Pedajas esitab lugejana teksti, mis mõjub kui muistne mana: ?Taara avita? Ümera kaldal nüüd hundid uluvad??. Tänu loitsulisele esitusele on see oratooriumi üks sisendusjõulisemaid numbreid. Ning ?Riia sõit? toob tahtmatult meelde paralleele (parimas mõttes) Tormise koorikäsitlusega, kus erinevad koorirühmad on väljendusrikkas dialoogis. Eelneva taustal mõjub ?Jüriööl? emotsionaalse järellainetusena, kus on ometi tunda ka järelemõtlemise hetki.

Asi, millest ei saa üle ega ümber ? kus on selles suures loos tsitaadilisus ja kus mitte? Iga kuulaja suhe on ilmselt erinev, kuid teades näiteks A.-L. Webberi ?Jesus Christ Superstar?i? peakulminatsiooni, peaks nii mõnegi kuulaja süda ehk korraks võpatama Sisaski oratooriumi lõpuosa ?Jubilatum? puhul. Ent siiski, sarnasus on näiline ning olulisem on hoopis muu: et on võimalik kuulata uut hästi kõlavat (ent ilmselt samas ka raskesti ettekantavat) Eesti oratooriumi.