feminism

Sellele tugineb ka tummine muuseumiõppe suund, mis toob kokku põhiosa külastajatest ning on ühtlasi väga vajalik ühiskonna  sidususe hoidmisel, rahvusliku kasvatuse edendamisel, sageli ka kunstimeele arendamisel. Igal näitusel peab olema ka omanäoline kujundus. Vanast Raudteeklubi kultuurimajast kujunes uuel ajal omamoodi avangardne katselabor, kus oleme kultuuripärandi moodsa esitamise kaudu saanud aktualiseerida oma rahva rituaale ja kombeid, oskusi ja kogemust. Mõne moodsama nähtuse puhul on ERM saanud tunnustada loojaid ning mõne kaasaja loomingulise saavutuse julgelt  tunnistada meie kultuuripärandi osaks, olgu see siis noor rahvuslik disain või dokumentaalfilmis jäädvustatud visuaalne kultuur. Protsess on kahepoolne: igale külastajale/osalejale on loodud ruum ja keskkond, paljud sisuloojad, sh museoloogid tegutsevad tarmukalt, et näituse kaudu esitatud materjal pakuks elamuse, emotsiooni, kultuurset vaheldust järjest kommertsialiseeruvale elukeskkonnale.

Iga festival on pidu, mis annab põhjust kultuuri säilimise üle  uhkust tunda, ning iga konverents on keerulise teadusprobleemistiku arutamise kõrval ka mõistmine, milliseid väärtusi üks muuseum endas kannab. Uued infoesitusviisid võivad olla virtuaalsed, külastaja peibutamiseks saab kasutada mitmesuguseid tehnilisi lahendusi, rakendused võivad olla interaktiivsed, ent väljapandud esemed räägivad ikkagi samade inimeste eluloost, edastavad seiklusi kaugemast ajast kuni tulevikuni. Esile tasub kindlasti tõsta vahetuvate näituste sidustamist  teiste kultuurisündmustega nii muuseumi, linna kui ka riigi tasandil. ERMi näitusemajas on aastas keskmiselt 15 näitust. Igal aastal on tähelepanu keskmes paar põhjalikumat teema- või esemenäitust, mille vähendatud variandid ringlevad seejärel rändnäitustena Eesti sõsarmuuseumides või välismaal.

Täiesti teadlikult on ERM rikastanud Tartu kunstipilti disaini ja tarbekunsti väljapanekutega, sageli aitavad installatiivsemad kujundusideed  sügavamaid kultuurinähtusi atraktiivselt kirjeldada. Muuseum on ehe, ka moodne ehtekunst võib tugineda meie kõige sügavamatele kultuurijuurtele. Esemeid ja „kola” suudame ise eristada vaid siis, kui tunneme nende asjade tähendust ja käime oma ühist varandust regulaarselt vaatamas. Just vahetuvate näituste pinnal toimuv võidaks enim võimalustest, mida pakub tulevane uus hoone Raadil. Vahetuvate näituste uus logistika nõuab kuraatoritelt, teadlastelt, säilitajatelt-konservaatoritelt  ja teistelt näitustega seotud töötajatelt veelgi enam kui praegune ekspositsioonipind. Uue hoone perspektiiv nõuab näituste osakonna koostöös teiste osakondade ja sidusrühmadega uut sisu ja kvaliteeti ning see saab ilmsiks senisest läbimõeldumas produktsioonis ja kujunduses, säilitustingimuste hoolikas tagamises, seostatuses kultuurikalendriga ning muuseumiõppe programmide eesmärgipärases loomises vahetuvate näituste juurde.  Vahetuvate näituste strateegiline plaan näeb praegu ette, et tuleb maksimaalselt rakendada ideid, mis on ettevalmistuseks süsteemsetele ja läbitöötatud ekspositsioonidele ERMi uues majas.

Piiratud tööjõu- ja finantsvõimaluste tõttu tuleb eelistada mahukamaid väljapanekuid lühemaajalistele pisinäitustele. Ees ootavad viimased viis aastat avangardi, siis oleme ajas, mil ka ERMi uus maja oma uhkete näitusesaalidega on mõnda aega edukalt tegutsenud.  Siis saame taas olla nostalgiliselt moodsad.

Ootamatu ja üllatav oli võidutöö autorite ideeline lähenemine: rahva ajalugu ei saa ega või rahva mälust tõrjuda, eitades aja märke, vaid neile tuleb anda uus, lootust sisendav tähendus. Võistluse žürii hindas autorite ajatut ja formalismivaba lähenemist kõrgelt. Uus muuseumihoone jääb endisest ajaloolisest mõisakompleksist  ida suunas, kulgedes 70 meetrit laia valdavalt ühekorruselise hoonena Raadi järve kagutipust endise sõjalennuvälja stardiraja suunas, ületades sillana madalama tiikide ala ning moodustades nii 350 meetrit pika visuaalse pikenduse endisele lennukite ruleerimisrajale. Hoone otsekui sulab lennurajaga ühte. Hoone kõrgus väheneb sujuvalt lennuraja suunas. Rõhutamaks seda muljet, on hoone arhitektid ja projekteerijad leidnud tehnilise lahenduse, mis võimaldab hoida kogu hoone katusepinna puhta tehnilistest kommunikatsioonidest (ventilatsioonitorud, barjäärid jmt). Sirgjoonelist kaugusesse (minevikku? tulevikku?) liikumist järgib ka hoone sisestruktuur.

Hoone on konstruktsioonilt pikk ja avar hall, nii et  seda saab vastavalt muuseumi vajadustele liigendada, kuid samas esitab see muuseumile tõsiseid väljakutseid valiku tegemisel. Aprillis 2009, kui hoone põhiprojekti koostamine jõuab lõpusirgele, on hea võimalus heita pilk valitud lahendustele. Hoone siselahenduse määrab arhitektide idee läbida hoone pikisuunas ja väljuda avarale, kaugusesse suunduvale tehismaastikule. Sellest tulenevalt on hoone keskel pikk mõtteline „koridor”, mis läheb muuseumi fuajeest sujuvalt üle näitusealaks ja taas fuajeeks. See on ka külastajate peamine liikumissuund majas. Hoonel on kaks sissepääsu: hoonesse võib siseneda nii Tartu linna poolt kui ka lennuvälja poolt. Paralleelselt „koridoriga”  paiknevad näitusealad ja muuseumi tööruumid. Sisenedes peasissekäigust, mille kohal kõrgub 70 meetrit lai ja kohati 40 meetrit pikk konsoolvarikatus, jõuame fuajeesse, mis on avar 14 meetrit kõrge ruum. Siin on infoala ja muuseumipood.

Peasissepääsust vasakule jäävad 250 kohaga kino- ja konverentsisaal ning auditooriumid. Paremale on kavandatud tegevuskeskus ja õpitoad, kus külastajatel on võimalik iseseisvalt või juhendajate abiga tegelda mitmekesise arendava tegevusega käsitööst multimeediani. Fuajeest pääseb keldrikorrusele, kuhu on paigutatud külastajate riidehoid ja tualetid. Hoone sügavusse liikudes jõuame sillaalale, kuhu on planeeritud suurem  avalik ala mitmesuguse tegevuse, ürituste jms tarvis. Sillaalast saab meeldiv kohtumispaik, siin hakatakse avama näitusi, siit saavad alguse rännakud ekspositsioonidesse, siin oodatakse kaaslasi … Sillaalale jääb restoran kauni vaatega Raadi järvele ja mõisakompleksile. Siin paikneb ka muuseumi avalik raamatukogu, millega liitub uurijate ruum neile, kes soovivad tutvuda muuseumi rikkalike kogudega.

Näituste ala jaguneb kolmeks suureks eraldi sissepääsuga alaks: eesti püsinäituste ala, mis omakorda jaguneb mitmeks osaks, soome-ugri püsinäituse ala, mis asub suures osas hoone keldrikorrusel, ja vahetuvate näituste ala. Näitusepinda on hoones kokku 5100 ruutmeetrit, seega saab  eksponeerida ERM i rikkalikke kogusid mitmetel näitustel. Läbinud umbes 150 meetrit pika näituste ala, jõuame maja teises otsas asuva fuajeeni. Siit pääseb 150-kohalisse blackbox’i-tüüpi teatri- ja muusikasaali ning kohvikusse. Soovi korral on võimalik väljuda hoonest ja liikuda edasi muuseumi ümbruskonda, kuhu rajatakse tulevikus temaatilised tegevusalad nagu muistendipargid, eksperimentaalarheoloogia ala jms. Hoonest edasi kulgeval lennurajal saab korraldada vabaõhuüritusi, kontserte, sinna võib rajada mastaapseid ekspositsioone. Hoone külastajatele avatud alade selge jagunemine kasutusotstarbe põhjal ja kaks sissepääsu lasevad kasutada hoone eri osi üksteisest sõltumatult.  Nii kino- ja konverentsisaali kui ka teatrisaali on võimalik kasutada ka õhtuti pärast muuseumi näituste ala külastajatele sulgemist. Samuti ei segata teineteist saalide üheaegsel kasutamisel.

See annab alust loota, et uuest muuseumihoonest kujuneb mitmekülgne tegevuskeskus, mis pakub laialdasi võimalusi nii muuseumile kui tema koostööpartneritele. Külastajate silma eest varjatud, aga muuseumile ühed olulisemad ruumid, hoidlad on hoones paigutatud keldrikorrusele, kus need moodustavad selge ja kompaktse terviku. Selline lahendus tagab hoidlates, mida on kokku 7500 ruutmeetrit, madala energiakuluga säilitusrežiimi ning haruldaste, nüüd osaliselt juba sada aastat vanade kollektsioonide säilimise.  Hoidlatel on hea ühendus säilitus- ja konserveerimiskeskuse ruumidega, samuti uurijate ruumiga, nii et esemeid saab mugavalt fondidest uurijatele vaatamiseks tuua. Muuseumi tööruumid, s.o kabinetid, töökojad, säilitus- ja konserveerimiskeskuse laborid ja tööruumid, multimeediakeskus, helistuudio jm paiknevad kohati kahel korrusel piki hoonet näitusealast paremal. Siia on koondatud kõik muuseumi sisuliseks tegevuseks tarvilikud üksused. Hoone suurusest tulenevalt (hoone pindala on kokku ca 32 000 m², millest 19 500 m² on avalik ruum) on suurt tähelepanu pööratud energiasäästlikkusele. Kogu hoone on kavandatud maaküttele, mis tagab  märgatava kokkuhoiu hoone ekspluatatsioonil. Energiasäästlikkust aitab tõsta „targa maja” tehnoloogiate kasutuselevõtt. ERM i uus hoone ei ole ainult uus kodu muuseumile. Uue majaga luuakse multifunktsionaalne keskkond. Aktiivne tegevus, kultuurivaldkondade segunemine, uued ideed ja inspireeriv keskkond ühelt poolt ning mälu, kultuuripärand, traditsioonid ja väärtused teiselt poolt annavad meile võimaluse luua midagi enneolematut, kohustuse luua midagi, mille üle me uhked saame olla.