Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Maire Koll Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Neljapäeval 21.02. avatakse Vabaduse galeriis kell 17.00 näitus 

    PUUD JA INIMESED. MAIRE KOLLI MAALID 

    Näitus jääb avatuks kuni 05.03.   

    Näitus koondab Maire Kolli maale läbi veerandsajandi. Tema maalide ekspressiivne dünaamika on arenenud tänaseks spontaanseks ent siiski teadlikult saavutatud seisundimaaliks. Ta on ühendanud oma loomupärase koloristi andega jõulisi ja temperamentseid värvikooslusi, lähtudes enamasti maali aluseks valitud lokaaltoonidest. Maire Koll on üks 1980. aastate teisel poolel ellu astunud uusekspressionistlikke maalijaid. Ta on arendanud intensiivset väljenduslikkust ja maalide tajutavat assotsiatiivsust tänaseni eelkõige  puhta värvi kaudu. Maalides on alati lähtutud konkreetsest aluskujundist ent enamasti toimib värv lõpuks ise mõjuvaima struktuurina, allutades kõik muud dünaamika- ja kujundimängud. Maire Kolli taolisi nö puhtaid tundeseisundist lähtuvaid maalijaid pole Eesti kunstimaastikul sellisel tasemel enam kuigi arvukalt. Selgelt väljenduslikkusele rajatud maalis jõuab mistahes kunstnikku ajendanud resonants vaatajani intensiivse elamusena eelkõige läbi värvile rajatud kompositsiooni.

  • Kui oskaksime päriselt jutustada

    Hasso Krull

    Ameerika antropoloog Laura Bohannan kirjeldab oma romaanis „Tagasitulek naeru juurde” (1966), kuidas ühes Nigeeria külas pärast rõuge-epideemiat kogunetakse jutustama ja kuulama lugusid. Esitus on väga teatraalne, jutustamisega käib kaasas tegelaste jäljendamine, tants ja laul; samal ajal kõlab ka lugude kriitika, vahelehüüded ja kommentaarid. „Igavaid lugusid polnudki. Kuulajad ei oleks seda sündida lasknud. Nad väljendasid valjuhäälselt  niihästi kiitust kui laitust, ja kui mõni jutuvestja ei suutnud nende tähelepanu köita, karjuti temast lihtsalt üle.

    „See lugu on liiga pikk.” „Sa ei oska ju laulda.” „Sa pole sellest loost ise aru saanud.” „Õpi ometi tantsima.” Mõnikord piisas vaid põgusast hetkest, mil tähelepanu hajus, ja juba kargas ringi keskele uus jutustaja, alustades enne kui eelmine oli lõpetanud. Siis võis mõnda aega kuulata kahte lugu või kahte laulu ühekorraga. Varsti aga liitusid kuulajad kindlalt ühe kooriga, nii et teine jutuvestja jäi vait ja istus maha.” Kuna paljud lood jäävadki seetõttu lõpetamata, eeldab  niisugune jutustamiskultuur muidugi pärandi head tundmist. Lood ei lõpe ära ka siis, kui jutustamine ise vaibub – vastupidi, pärast esituste lakkamist sõnavahetus alles algab. Kõik müütilised ja muinasjutulised sündmused seostuvad päevakohaste teemadega, nende üle vaieldakse ägedalt ja igaühel võib olla asjast omamoodi arusaamine.

    Ehk, nagu seletab Roger D. Abrahams raamatus „African Folktales” („Aafrika rahvajutud”, 1983), „mustas Aafrikas ongi kunst elu ja vastupidi, ta ei jää lihtsalt inimlike ja kogukondlike suhete peegelduseks, vaid muutub otseseks  aruteluks selle üle, kuidas asjad praegu on ja kuidas nad peaksid olema; kunst ei piirdu elu jäljendamisega, vaid teravdab ja tõstab esile inimeste kõige tähtsamaid probleeme” (lk 9). Sellises ümbruses on raske ette kujutada, et inimesed võiksid kauaks omaks võtta ideesid, mis on neile või nende kogukonnale tõsiselt kahjulikud. Vanade lugude kaudu, kus küll tegelasteks on loomad või mütoloogilised olendid, tuleb tõde ikka päevavalgele ja seostub varasema kogemusega. Võiks arvata, et tänapäeva lakkamatus meediakäras,  keset igikestvat diskussiooni, mida omavahel peavad elukutselised vaidlejad – poliitikud, ajakirjanikud, telestaarid –, toimub kõik seesama veel intensiivsemalt. Ideesid sõelutakse läbi palju rohkem, probleeme arutatakse palju mitmekülgsemalt …

    Imelikul kombel aga ei ole see nii. Nagu selgitab meie antropoloog Aet Annist, võtavad isegi töötud lääne ühiskonnas omaks neile vaenulikud sotsiaalsed normid ega ürita neid kuidagi vaidlustada, vaagida ja ümber hinnata. „Ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusüsteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas  suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud. Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.” (Vikerkaar 2009, nr 4-5.)

    Näiteks nüüdses Eesti külas poleks seega mõeldav, et pärast mõnd sotsiaalset vapustust korraldataks ühine jutuõhtu, kus pärast värvikaid  esinemisi üheskoos arutataks tekkinud probleeme. Sest inimesed, kes on kõige rohkem kannatada saanud, ei tuleks sinna lihtsalt kohalegi. Kuid milline oleks Eesti siis, kui meil kogu „hegemoonse diskursuse” kiuste mingi ime läbi ometi elustuks muistne jutustamistraditsioon? Kui me kogu individualistlikust isolatsioonist hoolimata ometi leiaksime viisi, kuidas jagada olulisi kogemusi, ilma et sellest saaks pihtimus või tarbetu eneseõigustus? Kui me oskaksime päriselt jutustada, nii nagu osati vanasti või nagu veel hiljuti osati kuskil Aafrika  külas (mine tea, ehk osatakse seda seal praegugi)? Kui meil väga-väga pikkamisi, tasa ja targu õnnestuks vabaneda kahjulike väärtushinnangute sopast, millega liberaalne kapitalism meid üle on kallanud? Ehk ei olegi need veel nii sügavale sööbinud kui arvatakse? Ehk võiksid vaesed ja väetidki tõusta jalule ja kõnelda, ehk võiksid töötud leida jutuvestjatena tööd? Tean küll, mida selle peale tavaliselt vastatakse: see ei ole reaalne. Heakene küll, ma olen nõus. Aga meenutagem, kuidas kunagi hüüatas üks külahull: „Ükskord on Eesti riik!”. See väljavaade polnud siis reaalne. 

    Võite öelda, et olen unistaja, aga ma pole ju ainus.

  • Veneetsia biennaali meelispaviljon

     

     

    Anu Kalm:

    Kogumulje biennaalist oli positiivsem ja elujaatavam, kui oskasin loota. Kas põhjus oli see, et kuraatorid olid naised, ei tea. Lemmikuid oli palju, kui just peab ühe valima, siis ehk ?veitsi paviljon.

    San Stae barokk-kirikust Canal Grande ääres sõitsin vaporetto?ga korduvalt mööda (peamiselt käies lennujaamas oma kadumaläinud kohvrit otsimas). Hiigelsuurt Pipilotti Risti plakatit kiriku fassaadil oli võimatu mitte märgata. Sisse jõudin aga alles viimasel päeval, kui juba pikk saba ukse taga lookles. Hämaras kirikus tuli jalanõud ära võtta ja heita pikali erksavärvilisele amorfsele lamamisalusele kiriku põrandal. Ja vaadata lakke, kus noored  naised justnagu Ruth Huimerinna fotodelt paradiisiaias ringi kõndisid, küpseid vilju noppisid  ja neid siis meelalt  oma alasti kehale katki surusid. Ja siis, kummardudes juustega üle terve kiriku lae, tõmbasid. Võimas!

    Kõik oli viimse detailini läbi mõeldud: suurepärane muusika, kataloog ? sametsisuga karbike boxa ludens?i erinevatel paberitel plaanide, postkaartide, kolkkuvolditud plakati ja margiplokiga. Audio-videoprojekti (liikuva ja heliseva laemaali) nimi oli ?Homo sapiens sapiens?.

    Lemmiku(ma)d olid veel Jonas Mekase ?Celebration of the Small and Personal in the Times of Bigness? Leedu paviljonis, Eija-Liisa Ahtila video ?The Prayers Hour? Giardini kuraatorinäitusel ja Prantsuse paviljoni sissepääs, kus üle kirja FRANCE oli kursiivis neoon casino, seal kõrval Annette Messager, soliidne ja kena, suitsetav ja mobiiliga närviliselt kõnelev. Nii oli see hetkel, kui mina sinna sattusin.

     

    Harry Liivrand:

    Austria paviljon on teravmeelne näide modernismi parimate traditsioonide vaimus ümberkujundatud vanast keskkonnast uueks environment?iks. Pidades dialoogi ajaloolise kogemusega, vastandub Hans Schabusi projekt ?Das letzte Land? nii lokaalsele geograafilisele kontekstile, kui esitleb samaaegselt oma rahvuslikku geograafiat ja identiteeti, tulemuseks pargimaastikuga ühte sulav ja ometi väliskujult üllatust pakkuv tehismägi keset Veneetsiat. Schabus lammutas vana paviljoni lae ja osa siseruumidest ja ehitas sisse värsketest laudadest geomeetrilise struktuuri, mis meenutab mäe sisemust. Paviljoni külastajale antakse sümboolselt väsitavat tööd tegeva kaevuri roll, keda mööda kindlaksmääratud treppteed juhatatakse aina ülespoole, katuseluugini. Teekond palavas, umbses, vaigulõhnalises, higistama ajavas ruumis kafkalikku labürinti meenutavas Merzbaus päädib tillukese vaateplatvormiga, kust avaneb värelev perspektiivvaade üle Veneetsia katuste. Tundmatuseni moonutatud paviljonihoone (1934. aastal  valminud Josef Hoffmanni plaani järgi) elab praegu igas mõttes uut elu, meenutades ka Saksa paviljoni interjööridega ette võetud radikaalseid ruumilisi eksperimente. Kui rääkida õnnestunud dekonstruktsioonist, siis vastab Schabusi projekt sellele igas mõttes. 

     

    Eilve Manglus:

    Mulle kui ehtekunstnikule valmistasid Veneetsias kustumatu mälestuse hoopiski ühed läbipaistvast, õhukesest klaasist puhutud pärlid. Kaelas meenutasid need Veneetsia klaasile ebatüüpilised helmed seebimullide kobarat. Nad olid nii ebareaalsed, justkui kohe lõhkevad seebimullid.

    Samasuguse ootamatuse ja ebatavalisusega üllatas mind Saksa paviljon. Suurtes saalides kõrgusid mingid vist värvilised plastikskulptuurid, mille täpset kuju või materjali ma praeguseks isegi meenutada ei suuda. Kunstnike nimesid ka mitte. Ruumides liikusid valgetes pluusides turvamehed, nagu kõikjal mujalgi. Ootamatult hakkas üks neist hõiskama: ?This is so contemporary!? Ja talle vastasid samaga ülejäänud saalivalvurid, igaüks oma temperamendile omases rütmis: ?This is so contemporary! This is soooo contemporay!? Kuidagi väga saksalik eneseiroonia ja ka kaval üleolevus. Väga hästi sellises keskkonnas toimiv.

    Minu vaieldamatute lemmikute hulka kuulusid veel meie enda Eesti näitus ja Jaapani paviljon. Kuigi täiesti erinevatel teemadel, paelusid mõlemad intelligentse, ilu ja valu või valusa ilu esitlusega.

     

    Reimo Võsa-Tangsoo:

    Ladina-Ameerika paviljon. Kui tervik ja kui üksiktööd. Pakkus ühteaegu silmailu ja tõsist mõtlemisainet (kõrvalepõikena võiks nentida, et väga soojendas südant poliitiliste ja sotsiaalsete tööde suhteline rohkus). Väljapanek harmoneerus ruumidega (ka need tööd, mis asusid tegelikult välitingimustes). See on omamoodi lisaboonus. Pea vaieldamatu lemmik.

    Korea. Eelkõige seetõttu, et tööd on teravmeelsed ja nõuavad samas tähelepanu ning süvenemist. Tillukesed inimesed klaasi all said tõeliseks lemmikuks, nad vajasid küll ülesleidmist, aga olid seda üllatavamad.

    Austraalia. Ma ei saa midagi parata, aga täiuslik käsitööoskus koos toredate mõtetega leiab pea alati minu tähelepanu. Elusuurused, hüperrealistlikud puuskulptuurid jaburatest asjadest (nagu kott-tool, milles on istutud ja siis istumislohku ?unustatud? luupea) kvalifitseeruvad just antud kategooriasse. 

    Ukraina, Armeenia ja endiste N Liidu idaalade paviljonid. Juba eespool mainitud poliitilis-sotsiaalsetel põhjustel. Väga mõtlema panevad väljapanekud. Eriti seetõttu, et nii palju oli võimalik ära tunda.

    Mariko Mori installatsioon ?Ufo? Rosa Martinezi kuraatoriprojektis Arsenales.

    Pressifoto

    Prantsuse paviljoni Annette Messageri installatsioon ?Casino? pälvis rahvuspaviljoni preemia.

    Pressifoto

    Hans Schabuzi projekt ?Das letzte Land? Giardini Austria paviljonis.

    Harry Liivrand

    Saksa paviljoni Thomas Scheibitzi projekti magusamat osa ? saalivalvurite performance?i ?It?s so contemporary!? ei tohtinud pildistada, sest siis oleks performance lakanud olemast ?contemporary?.

    Pressifoto

    Ladina-Ameerika paviljoni Kuuba kunstniku Los Carpinterose installatsioon ?Siesta?. Ladina-Ameerika väljapanek asub Veneetsia kunsti- ja kirjandusteaduse instituudis Palazzo Cavalli Franchettis San Marco väljak 2842, Akadeemia silla lähedal.

    Kai Herkel

  • Üha kaugenev jälg Paul Karbist

    Ivalo Randalu

     

    Aeg lendab. Noorimad, kes Paul Karpi veel mäletavad Suvorovi puiestee konsist, on tänaseks ise juba viiekümnesed. Mäletab kogu toonane tudengkond, sest õppe- ja teadusala prorektorina liikus ta alatasa ?kontori?, rektoraadi ja klasside vahet, ikka käänulisi treppe ja koridorikesi pidi, endal ümmargused prillid ümaras näos, kas ninale või laubale tõstetud. Oli rahulik ja pedantne kantselei-, sõbralik ja jagav muusikajuttudes. Sellise iseloomuga ? nendivad omaaegsed kolleegid ? silunud ta mõnedki teravused närvilises ametkondlikus õhkkonnas.

    Paul Karp sündis 1. IV 1905 Harjumaal Adila mõisa öövahi ja sauniku tütre pojana, kuid juba samal aastal pages pere revolutsioonisündmuste sunnil Tallinna, kus isast sai vabrikutööline, emast pesunaine ja köögiteenija, Paulist kehv, aga hakkaja agulipoiss. Nõnda hakkaja, et õppis 1918 ? 1925 elitaarses reaalkoolis! Seda tänu trombooni valdamisele ja õpitoele, mida pakkus osalemine mereväe puhkpilliorkestris (1922 ? 1927), tema patrooniks oli seal teadagi Raimund Kull. Kull teda õpetaski: kõigepealt konservatooriumi uksest sisse, siis juba oma klassis (lõpetas 1931), seejärel andis üle veel ka oma õppetooli. Juhtus see 1935. aastal, mis ajast peale jäi Paul Karp kooliga seotuks järjest 46 aastaks (dotsendina 1947, professorina 1968, prorektorina 1956 ? 1971). Peale erialatundide (tromboon ja tuuba) on ta nende aastate sees õpetanud dirigeerimist ja orkestreerimist, juhatanud ooperiklassi, juhendanud täiendusõppijaid ning teinud mitmesugust ühiskondlikku tööd.

    Too biograafia on aga märksa kirjum. 1927 ? 1941 mängis Paul Karp Estonia orkestris, kus 1941. aastal debüteeris ka dirigendina. Sama aasta veebruarist määrati ta vastse ENSV Filharmoonia asutajadirektoriks ja kunstiliseks juhiks, arvatavaks kaasteguriks proletaarne päritolu. Etenduste juhtimine Estonias jätkus Saksa okupatsiooni ajalgi, lisandus veel aga töö Riigi Ringhäälingu orkestri juures. Neil aastail, muide, alustas ta ka orkestreerijana, kellena leidis eriti suurt kasutust ja tunnustust sõjajärgsel perioodil (Ernesaksa ooperid eesotsas ?Tormide rannaga? jt).

    Sügisel 1944 määrati ta taastatava raadioorkestri peadirigendiks, kellena kandis kuni 1950. aastani ette nii eesti uudisloomingut kui lääne ja vene tippteoseid ning ?tegi ruumi? alustavale Roman Matsovile. Muidugi ei kukkunud sõjas räsitud orkestriga kõik priimalt välja, kuid tähtsam oligi orkestri enda kasvatamine ? puhkpillide osas sõna otseses mõttes. Viimast tegevust arendas ta ka Tallinna muusikakoolis. Ning lõpuks, Artur Kapi kompositsiooniõpilasena (lõpetas 1933) ja taas Kulli jälgedes kirjutas Paul Karp muusikatki. Kahjuks hävis suurem osa tema mitte just arvukast loomingust sõjatules, laulupidudel on siiski kõlanud avamäng-fantaasia ?Kiigemäel? puhkpilliorkestrile, säilinud on sümfoonilised ?Eleegia? ja ?Väike süit?, veelgi mõnda.

    Paul Karbi väärtuslikumad ?oopused? on otse ja kaudu ikkagi õpilased, tema prorektoriks oleku ajal avatud puhkpillidirigentide eriala lõpetas 1962 ? 1979 ühtekokku 55 dirigenti, nende seas Peeter Saul, Vello Loogna, Ilmar Tomberg, Karl Tuberik, Ahti Rääst, Priit Raik. Pillimeestest Riho Mägi, Heiki Kalaus, Ants Nuut…

    Lahkus väärikas töömees, poja ja kolme tütre isa 7. XII 1981 ning sängitati Rahumäe kalmistule. Üks tütardest, kui te veel ei tea või ei mäleta, on Leelo Karp, kelle täiskõlalist häält võiks raadiotes nüüdsete lapshäälte sekka vahel jälle pakkuda. Sest ka see oleks nagu üks üha kaugenev jälg Paul Karbist.

     

  • Sõnumik

    AARNE RUBEN

    Soome-ugri vaimumaailmaga tutvumine kujunes väga huvitavaks. Luuletused, mida sel õhtul ette loeti, kõnelesid rohkem sisemaailmast ja hingeelamustest. Põnevam, kui oleks käsitletud muu hulgas ka nende müüte ja legende. Läbi nende mõraste hingepeeglite saame teada, millised me ise tuhande aasta eest olime. Aeg on seisnud Põhjala jäistel lagendikel, aga ühes maakamarale kinnitunud kailude ja karikakardega ei ole põhjapõdrad lähispolaarrahvaste mälestusi juurtega välja ampsanud. Juured on jäänud paika ja just selles seisneb nende rahvaste tugevus ja võlu.

    Nganassaani legendid näiteks kõnelevad järvekaurist, kes Kristuse ära andis. Vaat siis, kuidas on kristlik maailm segunenud meile omase ja ürgsega, ilma mingi ?tule ja mõõgata?! Kõik kujunes rahumeelselt, ka meil. Ja kristlus ju ongi maausk, ainult hoopis teisest vaatevinklist. Üks põlisrahvausk kõik, kas Kristusega või ilma.

    Hiljaaegu on muuseas avastatud, et president Putin ise pärineb meie hõimurahvast, tõenäoliselt vepsadest.

    Meeldiv oli kuulda, et niihästi Puðkin kui Pasternak on saadaval ka mari keeles. ?Doktor Þivago? on tõlgete arvu poolest ületanud kolmekümne keele piiri ja rühib jõudsalt edasi, ähvardades kannule astuda Rõbakovi ?Arbati lastele?, mis ootab teda rekordilise 50 keele piirimail. ?Arbati lapsed? ei liigu eest ära, kuid ?Þivago? jõuab talle kannule?

    Õhtu lõpul joodi õlut, soomeugrilaste üht armastatumat rahvusjooki. Siis läks ka vaidluseks, kumb on kenam, kas ungari keel või ungari ploomid. Ungari keeleteadlane Szilard Toth kääris naljaga pooleks käised üles ja ütles Valeri Alikovile heas vene keeles: ?Lähme välja. Räägime.? Tegelikult muidugi kellegi rahvuslikke tundeid ei solvatud, õhtu lõpp läbis lihtsalt huumoriprisma.

  • “VIISASABAST ÜHISE RAHANI – Ühisturg 20.” Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Ajaloomuuseumi näitus Eesti-Soome ühisturust Tartus Tasku keskuses

    Reti Meema

    Tartus Tasku Keskuses (Turu 2) on 19. märtsini avatud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Ajaloomuuseumi koostööna valminud näitus „VIISASABAST ÜHISE RAHANI. Ühisturg 20“.

    Euroopa ühtne turg on juba 20-aastane ja sel puhul valminud näitus räägib ühise siseturu mõjust eelkõige Eesti ja Soome suhetele. Näitusel saab meenutada, kui palju on viimase 20. aasta jooksul Eesti ja Soome riigis muutunud. Olukorrast, kus üle lahe pääsemiseks tuli varavalgest seista viisasabas, oleme jõudnud vabaduseni sõita naaberriiki passita ning raha vahetamata.

    Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi Hannes Rummu sõnul on tänastel noortel raske mõista, et 30 aastat tagasi oli sõit Soome enamiku Eestimaa elanike jaoks kättesaamatu unistus ning 20 aastat tagasi tähendas see alandavas viisasabas seismist. “Täna on Eesti ja Soome vaheline suhtlus õpikunäide toimivast ühtsest turust, kus üle Soome lahe liiguvad igal aastal miljonid inimesed, kaubad, teenused ja kapital,” lisas Rumm.

    Näituse koostas Eesti Välispoliitika instituudi analüütik Erkki Bahovski ning kujundas loomeagentuur AKU (http://akucollective.com). Projekti juhtisid Herke Vaarmann (Eesti Ajaloomuuseum) ja Heiki Linnamägi (Euroopa Komisjoni Eesti esindus).

    Näitus on Tasku Keskuses avatud 18. veebruarist 19. märtsini 2013. Pärast seda liigub näitus edasi järgmisesse Eestimaa linna, kus Eesti ja Soome ühisturu arengulooga saavad tutvust teha kõik huvilised.

  • Sildistatud ja lipustatud Eesti

    Marek Strandberg

    Sildistamisest

    Sildistamine toimub ja toimib. On toiminud tõhusalt ja universaalselt juba sajandi või enama jagu. Jõulise sildistamisega tegid algust Venemaa üle võtnud kommunistid. Kommunistid nimetasid enda rahvaks ning oma vaenlased rahvavaenlasteks. Sõnastati rahvavaenlase nimetusele vastavad tingimused ning tingimustele vastavad isikud lihtsalt kõrvaldati, nii ühiskonnast kui vajadusel elustki. Sildistamisega muudeti maailma XX sajandi esimesel poolel nii läänes kui ka idas. Propagandast sai teadus, tehnoloogia ja terve tööstusharu. Sõdade aegu on tegu olnud lausa kaitsetööstuse sopistusega. Asjaolu, et naabri propagandamasin on jätkuvalt täie hooga käigus vähemasti ühe oma alusmehhanismi, sildistamise kujul, viitab laussõja jätkumisele. Kuid mitte  ainult seal, vaid igal pool. Ei sõdi ainult riigid ja ettevõtted, vaid see sõda on fraktaalselt läbi immutanud terve ühiskonna. Öeldakse küsivalt „eestlane?” või „lätlane?” ja me teame une pealt kohta, kus vastuseks on „fašist”. Siltidele pandu kehtib, mis sest, et me ise teame väga hästi, et meie lemmiklektüüriks öökapil ei ole „Mein Kampf”. Või teine näide: öeldakse „ukrainlane” ja samad vastajad teavad kohe, et „gaasivaras”. Olgu peale, et varguse, mis ukrainlasele sildina kaela riputatakse, on toime pannud riputaja ise.

    Kuna sildistatud maailm on lihtne ning juhitavam kui sildistamata  maailm, siis on saanud sildistamisest ühiskonnas tavaline asi. Eestiski harrastatakse seda iga päev kõigil nähtavatel mänguväljadel. Ütled „poliitik”, mõtled – „mingi kahtlane räpaselt ja omakasupüüdlikult susserdav olend”. Roheliste kohta kõlbab seletuseks „kohtlane puudekaisutaja, kel pole reaalse maailmaga mingitki kokkupuudet”. Sildistatud maailma kohta leiab ja piiramatult näiteid sisenemisel näiteks mõne meediaväljaande elektroonilisse kommentaariruumi. On põhjust arvata, et seesama keskkond on tänaseks kujunenud ka sildistamistööstuse üheks sobilikumaks  tootmishooneks. Sildid saavad seal tekkida, ilma et autor oleks teada, ning järgmised avalikud kasutajad võivad karistamatult viidata algallikale kui „rahvasuule”, mis ju ometi ei valeta. Siltidelt saadud teadmistel pole elu ja selle otsustega rohkem pistmist kui muinasjutust pärit infol ja juhisel selle kohta, mida teha, kui saame teada, et hunt on meie lähedase inimese ära söönud. Loos Punamütsikesest on olemas lahendus: tuleb kutsuda jahimehed, kes hundi kõhu lõhki lõikavad ja vanaema koos Punamütsikesega sealt välja päästavad. Nii on muinasjutus ehk sildistatud tegelastega loos. Tegelikkuses pole sellise  päästeoperatsiooni õnnestumise kohta maailma ajaloost fakte teada. Sildistamise abil on tänaseks mütoloogilise veenvuse saavutanud teadmine, et riigivõimu teostamiseks tuleb möödapääsmatult teha enamushäältega otsuseid oponente kuulamata. Huvidest lähtuvalt. Teerullimeetodil. Selle tulemusena on sildistunud ka näiteks meie riigikogu – kummitempel. Silt, et võimu sisuks on enamuse toores jõud ja selle mõjukas kasutamine, aga mitte läbirääkimiste käigus kokkuleppimine. See on juba määrinud demokraatia tähendust ja süvendanud umbusku rahvaesinduse suhtes. Välja riputatud silt teatega, et erakonnavõimu aluseks on range distsipliin ja vaidluste puudumine, on harvade eranditega kärbuma pannud ka demokraatia erakondade sees ning muutmas erakondi ideelise võõraviha keskusteks. Sildid on huvidekeskse maailma lipukirjad, aga lippudeks ei saa need loodetavasti iialgi.       

    Lipustamisest

    Lipp on lakooniline. Lipp sümboliseerib väärtusi. Eesti lipu semiootikat on Toomas Hendrik Ilves mõned aastad tagasi ammendavalt lahanud. Huvisid ehk egoismi üles tähendavaid riikide ja rahvaste lippe polegi teada. Tõsi, paradoksaalselt hakkas kommunistide punalipp tähistama mitte ebaõiglasele verevalamisele lõputegemist, vaid hoopis senitundmata õigusvastast verepulma, millel ei paistnud lõppu. Mõnel pool vooruseks kuulutatud „pragmaatiliste otsuste” langetamisel kaalutakse vaid huvisid ja tehakse huvidest tulenevaid kompromisse. Huvidest lähtutakse kauplemisel, kui tingitakse hinna pärast. Lipu all või nimel pole kombeks kaubelda, sest see tühistaks väärtused, mida lipp sümboliseerib. Lipu all räägitakse väärtustest. Lipu all kaitstakse väärtusi ja lipu all ka surrakse väärtuste eest. Nii see loodetavasti ka jääb. Lipustatud Eestis on tehtud alati väärtustest juhitud otsuseid.  Meie lipu sündki oli ennekõike väärtustest lähtunud sündmus. Mis huvidest toona sai rääkida? Head asjad sünnivadki siis, kui mõeldakse väärtuste, mitte huvide kategoorias. Lipu all on seistud nii vabaduse kui väärtuse eest. Meie lipu all on püütud taastada ja taastatudki lõpuks iseseisvus kui väärtus. Paraku, jah, ka selleks, et taas minna igapäevase sildistamise ja sildistatud Eesti juurde. Üle aastate võib olla Eestiski taas käes hetk, mil ka valitsemistavades, küll vaevaliselt, aga siiski siltide alt lipu alla tagasi liikuma hakatakse. Vähemusvalitsuse jaoks on möödapääsmatu  alustada arutelusid ja sisulisi läbirääkimisi kõigi riigikogus esindatud vaaterühmadega (juhtmõtteks „kus üksmeel, seal võit”). Arutelusid vajav ja kompromisse otsiv valitsus vabastaks sildikandmise kohustusest ka riigikogu. Inimese loomuses on olla arutlev, kuid siltide maagiline mõju võib selle avaldumist pärssida.

    On hea, et juhtumisi just Eesti lipu sünnipäeva ajale sattusid oodatud muutused päevapoliitikas, mis lipu sümboliseeritud väärtused taas au sisse tõstavad. Soovin, et see muutus poleks pelk sünnipäevatort, mille maitse peo lõppedes meelest  läheb. Küll võib lipuga asju sildistada, lootuses, et see annab ka asjale väärtust juurde. Nii on tehtud ja tehakse kaupade puhul. Ja isegi valitavatega – mäletate ju neid lipuvärvides valitavate nägusid mõne aasta eest, katset monopoliseerida lipusümboolika ühe ilmavaate kasutusse? Kui lippu sildistama hakatakse ja see ka õnnestub, on asi juba tõsine. See tähendab, et väärtused on ajale jalgu jäänud või siis sootuks ära kadunud. Lipu varjus ja sildi all saab küll paraku alati pokkerit või turakat mängida, kuid õnneks ei uhu  need mängud maha lipule kirjutatud väärtusi.

  • TEOD

    R. V.

    Eesti Kunstimuuseumi arendusdirektori ametikoha konkursitingimusi lugedes oli küll tunne, et arendusdirektorile esitatud nõuetele ei suuda keegi vastata. Mis on sinu meelest arendusdirektori kõige olulisem ülesanne ja roll muuseumis? Mis valdkonnad jäävad arendusdirektori juhtida? Mis on sinu esimesed ülesanded uuel ametikohal?

    Minu arvates on arendusdirektor suure ja keeruka struktuuriga kunstimuuseumi meeskonnatöö üks koordineerijatest. Pean lähiaastatel oma olulisemaks ülesandeks kujundada muuseumis avatud koostöös nii kolleegidega kui kõigi partneritega väljaspool tema põhitegevuseks vajalik, hästi toimiv töökeskkond.

    Arendusdirektori tegevusvaldkond on lai. See hõlmab otsesemalt või kaudsemalt kogu muuseumi põhitegevuse kavandamist ja koordineerimist näituse- ja kirjastamistegevusest  rahastamise ning turunduse planeerimiseni. Loomulikult oleks siin oma koordineerija rolli täitmine kogenud ja asjatundliku meeskonna toetuse ning kaastööta mõeldamatu. Minu õnneks on kunstimuuseumi kollektiivi koondunud (koondumas) just selline kõrge professionaalsusega tiim. Ja ma tunnen rõõmu, et nüüd on mul ka endal võimalus sinna kuuluda.

    Kuigi alustan tööd kunstimuuseumis alles septembris, olen praegu (esimese ülesandena iseendale) pidanud oluliseks saada esmaülevaade muuseumide ja arendusdirektorile otse alluvate osakondade tööst ja probleemidest. Informatsiooni on olnud palju ning koguneb järjepanu juurde. Jõudumööda, oma praeguse töö kõrval, püüan pühenduda muuseumi tegemistele juba nüüd. Tegelik töö ja toimetamine, muidugi koostöös kolleegidega, algab aga ikkagi sügisest. Kindlasti saavad siis paljud minu esimestest ülesannetest uuel ametikohal olema seotud Kumu avamisega.

    Kui vaatad tagasi kultuuriministeeriumi kunstinõuniku ametiaastatele: mis on olnud kõige ebameeldivam ja kõige meeldivam kogemus?

    Kaksteist aastat kunstinõuniku ametis on olnud pikka aeg. Sellele ajale tagasi vaadates leiab sealt muidugi nii ebameeldivaid kui meeldivaid kogemusi. Õnneks on ebameeldivat olnud väga vähe ning ajapikku see ununeb. Meenub ainult hea, see, mis oli kõige meeldivam. Minu jaoks on selleks olnud suhtlus ja koostöö kunstnikkonnaga ning kunstiinstitutsioonidega (kunstimuuseumid, erialaorganisatsioonid, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja võimalus sel teel vahetult kaasa elada kunstielus toimunule. Pean seda suureks privileegiks ning olen selle eest siiralt tänulik kõigile. Ja veel, head ja lähedased suhted kogu kultuuriministeeriumi kollektiiviga, eriti oma kõigi töökaaslastega kunstide osakonnas. Soovin ja loodan, et need sidemed jäävad püsima ka pärast minu tööleasumist kunstimuuseumis. 

    Viimastel aastatel on seoses valitsuste ja kaolitsiooniliitude muutmisega tihedasti vahetunud ka kultuuriministrid. Kas võib väita, et mõne kultuuriministri ajal on kunstile rohkem, mõne ajal vähem tähelepanu pööratud? Et mõne ministriga on kunstinõunikul lihtsam ja teise ajal keerulisem olnud töötada?

    Töötamine koos erinevate kultuuriministritega, kes kõik on olnud nii kompetentsed poliitikud kui eredad isiksused, on ennekõike olnud huvitav ja rikastav. Ka pole põhjust väita, et ühe ministri ajal oleks kunstile suuremat või teise ajal märgatavalt vähem tähelepanu pööratud. Aasta-aastalt on kunstivaldkond, paljus tänu kunstnike endi aktiivsele tegevusele, kultuuripoliitikas end järjest paremini positsioneerinud.  Kindlasti peaks kunsti seisund selles olema aga veelgi märgatavam ja olulisema tähtsusega. Ja loomult optimistina ma ei kahtle, et see ka saavutatakse.

    Tänavune aasta on kulgenud kunstiaasta nime all: on käivitatud terve hulk programme, et vähendada nüüdiskunsti ja laiema publiku lõhet; haridusprogramme, et kasvatada publikut; galeriisid toetavaid programme, et kommertshuvid ei lämmataks sõnumi- ja ideekunsti. Päris edukalt on kulgenud ka Euroopa uue biennaali ?Manifesta? toomine Eestisse. Eelmine kultuuriminister Urmas Paet suutis veenvalt ka väljaspool Eestit meie kunsti maine eest väljas olla, nagu tõestas tema esinemine San Sebastianis eelmise ?Manifesta? avamisel. Kas kultuuriministri vahetus toob kaasa kunsti toetavatesse programmidesse, nende rahastamisse mingeid muutusi? Mida kunstnikel, aga ka kunstiinstitutsioonidel  (kunstimuuseumid, Kunstihoone, galeriid) on oodata uuelt ministrilt? Või sõltub kõik ikkagi ministeeriumi töötajatest -nõunikest?

    Arvestades mitmeid erinevaid aspekte, määrab kultuuripoliitika (sh kunstialas) hetkeprioriteedid ja -suunad minister. Üks, mida kõik kultuuriministrid on seejuures silmas pidanud, on järjepidevus. Teisisõnu, muudatusi ei tehta muudatuste pärast ega järskude kannapööretena. Sellepärast ei näe ma põhjust arvata teisiti, kui et püsima jäävad nii kunsti toetavad programmid kui kunstipoliitikas oluliste institutsioonide tegevuse toetus. Küsimusele ?Kas kõik sõltub ikkagi ministeeriumi töötajatest-nõunikest?? vastaksin aga, laenates Madeleine Albrighti sõnu: ?Nõunik peab poliitikat koordineerima, mitte seda looma ega teostama.? Tegelikkus on muidugi palju nüansirikkam ja nõuniku roll pole sugugi nii üheselt formuleeritav. Nõunik on oma ala spetsialistina omamoodi vahendaja ja soovitaja osas. Ühelt poolt vahendab ta valdkonda puudutavat teavet ministeeriumis, teiselt poolt on ta vajaduse korral heaks abimeheks ja nõuandjaks oma ala loojatele.

    Kes võiks olla uus kunstinõunik?

    Mulle tundub kõige olulisemana, et ta armastaks kunsti, austaks ja hindaks selle loojaid, oleks tolerantne ning koostöövalmis.  

  • Tambergi tuubakontsert kummutas eelarvamused

    Igor Gar?nek

    Jens Bjørn-Larsen on tõeline virtuoos.

    Klassikaraadio 10. sünnipäeva kontsert toimus asjakohaselt pidulikus õhkkonnas, mida toonitas ka ERSO kava, kus kõlasid vaid maailma (Schumann, Brahms) ja eesti muusikaklassikud (Tamberg).

    Kontserdi avaloo, Robert Schumanni avamängu ?Manfred? romantiliselt impulsiivset karakterit toestasid orkestris dünaamiliselt eri pillirühmade reljeefsed dialoogid. Eriti tuleb siin tunnustavalt märkida puhkpillide täpset artikulatsiooni. Dirigent Lev Markiz (Holland) modelleeris esitusel küllalt emotsionaalselt kõiki tempolisi üleminekuid ning see emotsionaalsus kandus ka edasi nii orkestri dramaatilisse väljenduslaadi kui pastelsemates episoodides keelpillide tundelisse kantileeni. Veenev ja hingestatud esitus!

    Seejärel tuli aga esiettekandele teos, mis juba ette tekitas ootusärevust ? Eino Tambergi Tuubakontsert (2004). Tuubakontserdi kirjutamine on igale heliloojale omamoodi julgustükk, seepärast neid nii vähe kirjutatud ongi. Nii terves maailmas kui Eestis, kus Tambergi Tuubakontsert on esimene (kui mitte arvestada Mati Kuulbergi ?Poeem-kontsertiinot? aastast 1970). Ning julgustükk siinkirjutaja arvates peamiselt kahel põhjusel: esiteks peetakse tuubat madalas registris törtsutavaks kohmakaks instrumendiks ning teiseks et teata üldjuhul suurt midagi headest tuubamängijatest, kuna soolorepertuaar, kus nad end näidata saaksid, on kontsertlikus mõttes pea olematu.

    Eino Tamberg kummutas oma Tuubakontserdiga aga nii esimese kui teise eelarvamuse ehk teisisõnu: kui helilooja võib arvestada sellisel tasemel interpreediga nagu taanlane Jens Bjørn-Larsen, siis võib tuubale kirjutada ka kontserdi, milles tulipunktis nii mängutehnilised kui kõlalised kvaliteedinõuded. Tambergi teoses olid hästi tasakaalustatud nii selle vorm (küll ebatraditsiooniliselt viieosaline) kui orkestratsioon. Mis puutub viimasesse, siis soleerivale tuubale oli siin jäetud piisavalt ?õhku?, mängu- ja mõtteruumi, mis võimaldas solisti partiil kõikides registrites ja dünaamikanüanssides selgelt esile tulla. Siit ka osalt kammerlik üldvärving, mis läbipaistva orkestratsiooniga ikka kaasneb.

    Nii oli Tuubakontserdi I osas Preludio (?Prelüüd?) oskuslikult kasutatud kontrastsete registrite vastandusi (näiteks tuuba versus kõrged puupillid ja keelpillide pizzicato) ning II osas Soli (?Soolod?) erinevate pillide (viiul, t?ello) soololõike, mis mõjusid kammerlike kontrapunktidena nii üksteisele kui soleerivale tuubale. Tuuba ise, muuseas, kõlas siin pehmelt kantileense ja lausa uskumatult tundliku ja lüürilise karakteriga, mida võiks võrrelda vaid metsasarve piano?dega.

    Orkestratsiooni intensiivsus tihenes küll ootamatult III osas Interludio (?Interlüüd?), ent mitte kauaks, kuna selle väga lühikese osa vahetas kohe välja järgmine, Percussioni (?Löökpillid?). Siin oli löökpillidel tõesti märkimisväärselt suur osatähtsus, veelgi enam aga muusikat pingestavatel rütmidel. Bjørn-Larseni partiis sai nüüd ootuspäraselt kuulda ka tehniliselt virtuoosseid momente nii kiirete passaa?ide kui repetitsioonidena. Ning finaali Postludio?t (?Postlüüdi?) iseloomustas tagasipöördumine tuuba kui meloodiapilli poole. Tõepoolest ? tuubal võib vabalt ka lüürilist serenaadi mängida! Lausa serenaadiks teose lõpuosas küll ei läinud, ent eepiline dimensioon lisandus nüüd muusikale siiski. Resümeerivalt öeldes väärt täiendus Eino Tambergi instrumentaalkontsertide (kõnealusega kokku 9) pikale reale.

    Õhtu teises pooles kõlanud Brahmsi Sümfoonia nr 3 avaosas võisid dirigendi tempovalikud jätta mõnevõrra akadeemilise mulje, ent seda orgaanilisemalt mõjus esimese ja ka lõpukulminatsiooni ettevalmistus. Järgneva Andante pastoraalset karakterit värvisid lüürilistesse toonidesse esmalt kaunikõlaliselt ühtlane puhkpillide ansambel, seejärel juba keelpillide voolujoonelised legato?d kandvates piano?des. Esituslikult parim oli aga finaal, kus imponeerisid jõuliselt väljajoonistuv karakteriselgus ning ettekandeline arengudramaturgia. Eks dirigent peabki siin viimasesse ossa oma lavastajaande kontsentreerima, kuna Brahmsi Kolmas on puhtakujuline ?finaalisümfoonia?. Mis tähendab, et kui juba lõpp on hea, siis on kõik hea.

  • Raamatukauplus

     

    Suurima valikuga on-line-raamatukauplus Eestis: üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Küütri 16, E ? R kl. 10 ? 18, tel. 744 1627,

    faks 742 3345, e-post: kriso@kriso.ee

     

    APOLLO RAAMATUKAUPLUSED

    Tallinnas Viru 23 avatud E ? R kl. 10 ? 20,

    L kl. 10 ? 19, P kl. 11 ? 16.

    Tartus Ülikooli 1 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 17.

    Pärnus Rüütli 41 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 17.

    Internetikauplus www.apollo.ee. Eesti- ja võõrkeelsete raamatute, kunsti- ja kirjatarvete müük. Raamatute tellimine välismaalt. Iga nädal sooduspakkumised. ISIC- ja ITIC-kaardi omanikele 5%ne soodustus kõigilt ostudelt. Klienditugi 654 8485, e-post: info@apollo.ee

    AS ALLECTO

    Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E ? R kl. 9 ? 18 ja L kl. 11 ? 16. Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid. Aastaringsed sooduspakkumised.

    Tel. 627 7231, 627 7230, faks 627 7233,

    e-post: allecto@online.ee

     

    MAURUSE RAAMATUKAUPLUS

    Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17. Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilistele ning majapidamiskaubad. Tel. 652 9613.

     

    RAHVA RAAMAT

    Pärnu mnt. 10. Eestikeelne kirjandus.

    Avatud E ? R kl. 9 ? 20, L kl. 10 ? 17,

    P kl. 10 ? 16.

    VÄIKE RAHVA RAAMAT

    Väike-Karja 5. Venekeelne kirjandus, eestikeelne uudiskirjandus, turismialane kirjandus Eesti kohta ning kooli- ja kirjutustarbed.

    Avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Rahva Raamatu kliendikaardiga, ISIC ja ITIC-kaardi omanikele soodustus kõigilt ostudelt 5%. Info 644 3682,

    e-post rahvaraamat@uninet.ee.

     

    BUKINIST J. Hammer: www.oldbooks.ee, tel. 644 2633. Roosikrantsi 6, Tallinn.

     

    TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD

    Tartus Ülikooli 11 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 16. Esimesel korrusel lastekirjandus, ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunstialbumid ja võõrkeelse kirjanduse tellimine.

    Tel. 744 1102, faks 744 1465, http://www.ut.ee/Raamatupood,

    e-post: bookshop@ut.ee

Sirp