Sotsiaal- ja humanitaarteaduste osas lüüakse Eestis perioodiliselt häirekella. Kõrvalseisjad on nii mõnigi kord kahtluse alla seadnud kui mitte pehmete uurimisvaldkondade, siis vähemalt meie humanitaar- ja sotsiaalteadlaste võimekuse. Asjaosalised kurdavad jälle humanitaaria kroonilise ja süveneva alarahastamise ja -hindamise üle. Oled õppinud ka mujal kui Eestis. Kuidas sulle need küsimused paistavad?
See on mitmetahuline küsimus. Tuleb endale aru anda, et Eesti hädade üks peamine põhjus on meie silmapaistvalt väike rahvaarv. Lisaks on meie sotsiaal- ja humanitaarteadused alles suhteliselt hiljuti saanud hakata vabalt arenema. Teaduse taseme tagamiseks/tõstmiseks neis tingimustes on loodud kunstlikud mõõtmissüsteemid (viimane neist on ETIS). Nende süsteemide loogika on aga paraku suurel määral dikteeritud loodusteaduse mastaapide alusel. Eriti sobimatud on need mõõdupuud humanitaariale. Kuivõrd humanitaarne uurimistöö on enamjuhtudel individuaalne, on näiteks ebaõiglane, kuidas loodusteadlastel õnnestub kirja saada tunduvalt suurem hulk publikatsioone ainult tänu asjaolule, et Eestis lähevad kaasautorina tehtud tööd kõigil autoritel ühtmoodi täie publikatsiooni eest kirja. Ka klassifikatsioonid ajakirjade ning kirjastuste väärtustamiseks on pöördunud iseenda vastandiks, kuna humanitaaria ning ka sotsiaalia valdkonna seesmise heterogeensuse tõttu ei saa need lihtsalt adekvaatselt kajastada erinevate uurimisalade eripäraseid hierarhiaid. Igasugusesse võrdlusesse Eesti sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna ning loodusteaduste „tulemuslikkuse” vahel suhtun ma seega suure skepsisega. Milleks ja kellele on selline võrdlemine kasulik? Mille alusel seda tehakse? Kas see on põhimõtteliselt üldse võimalik või võrdleja pädevuses (on ta üldse sisuliselt kursis neil aladel tehtavaga)?
Teiselt poolt ei taha ma sugugi öelda, et olukord meie humanitaarja sotsiaalteadustes on suurepärane. Vastupidi, seesama väike rahvaarv viib kroonilise kvalifitseeritud inimeste puuduseni, välismaiste jõudude värbamiseks puudub aga sageli initsiatiiv ning oskus, samuti paljudel juhtudel finantsid. Üldisemalt on meil siin suuresti puudu sellest, mida Kant nimetas „sapere aude”, ehk julgusest kahelda autoriteetides, esitada küsimusi, visandada teooriaid, leida ja otsida probleeme. Ka sotsiaal- ja humanitaarteadust võib teha nagu käsitööd, lahendades lihtsaid ülesandeid (näiteks kui ajaloolane lihtsalt kirjeldab arhiiviallikate sisu või kui sotsiaalteadlane otsib suvaliselt valitud korrelatsioone). Võimalik, et see on üldisem inimlik probleem ning süvatasandile tungijaid ongi populatsiooni kohta teatud arv – egas neid ju tegelikult ka lääne teaduses palju ole.
Eestlased arvavad sageli, et tunnevad ajalugu ja geograafiat keskmisest õhtumaalasest paremini. Kuidas sulle näib, on meil piisavalt ajalooalast kooliharidust, populaarseid käsitlusi meedias ja kultuuriajakirjanduses, tippteadust?
Kui see arvamus põhineb sellel, et eestlased, erinevalt näiteks inglastest, ei vaheta ära Leedu ja Läti pealinna, siis see on muidugi enesekeskse rahvusuhkuse tüüpiline näide. Sest kui liikuda siit mõnda muusse maailmajakku, ei ole ma enam eestlaste teadmistes sugugi nii kindel. Rein Taagepera on selle kohta kasutanud tabavalt võrdlust „Tootsi gloobusega”, mille keskmes on Paunvere ja kuhu peale mõnikord eksib ära isegi köstri kartulikuhi. Teiselt poolt on väikerahvastel muidugi täiesti praktiline vajadus teada pisut ka sellest, mis jääb nende enda ajaloost ja territooriumilt väljapoole, nii et arvatavasti siiski on keskmise haritud eestlase teadmised pisut universaalsemad mõne suurrahva keskmise haritud kodaniku omadest. Oluline on ka see, et haritud eestlane loeb palju tõlgitud kirjandust, mis ju samuti avardab tema teadmisi maailmast. Avalik „ajalooareen” on meil tegelikult suhteliselt vilgas, eriti tänu Marek Tamme ning üldisemalt ajakirjaga Tuna seotud inimeste pingutustele.
Filosoofia olevat eestlasi aga vähe puudutanud, otse ja vahetult peaaegu üldse mitte. Nii on näiteks Madis Kõiv, aga teisedki arvanud. Oma raamatu väga huvitavas sissejuhatuses jätad meie nii omaaegsetele kui kaasaegsetele rahvusideoloogidele viitamata, kuigi need teemad võiksid sissejuhatuses esile tulla. Kas eestlaste arusaam rahvuslusest on sinu meelest kuni ajaloolasteni ja intellektuaalideni välja üsna valdavalt emotsionaalne ja intuitiivne?
Kogumikku koostades ja sissejuhatust kirjutades tuli langetada päris mitu põhimõttelist otsust. Kõigepealt, ilmselt lootnuks rahvusluse teemaga kursis inimesed sellest leida esmajoones tunnustatud sekundaarkäsitlusi (või nende katkendeid) rahvusluse ajaloost (nt Kohn, Gellner, Kedourie, Anderson, Smith jne). Mulle oli see aga tõtt-öelda kõige vähem ahvatlev lähenemisvõimalus. Varasemad neist autoritest (nt Kohn, Kedourie) on pakkunud välja vägagi küsitavaid nägemusi rahvusluse idee-ajaloolisest sisust ja arengust. Hiljem on diskussiooni objektiks olnud rahvusluse seos modernsuse tüüpiliste protsessidega. „Rahvuslust” ennast on selliste seoste otsimisel defineeritud aga väga erinevalt, sageli rõhutades erinevaid aspekte seejuures, mistõttu lähemal vaatlusel tõsist vaidlust erinevate käsitluste vahel justkui polegi.
Tõsi, piike on murtud ka filosoofilisema küsimuse üle, kas rahvus on konstrueeritud või päriselt olemas, ent ma arvan, et see on tänaseks paljuski juba selgeks vaieldud küsimus (kui selle sügavamad vaimufilosoofilised aspektid muidugi välja jätta). Muidugi on rahvus ettekujutatud (intentsionaalne) objekt, aga selle aluseks on indiviidide enesemääratlus selle liikmena, samuti teatud kindlad ühised tunnused, millele selle enesemääratluse juures viidatakse. Need tunnused võivad eri rahvuste puhul erineda. Sellest, et see on ettekujutatud ja põhineb varieeruvatel tunnustel, ei järeldu pealegi, et selle nimel ei tehtaks väga reaalseid individuaalseid ja kollektiivseid tegusid. Mind huvitabki ennekõike see, kuidas niisugune idee filosoofias esile kerkib, milliseid probleeme selle abil tõstatatakse ja lahendada püütakse, ja muidugi, milliseid filosoofilisi ja praktilisi probleeme see ise sealjuures tekitab. Modernse rahvusluse kujunemisel on keskne ajastu XVIII sajand, mil turumajanduse pealetung seab inimeste ette põhimõttelised küsimused inimloomusest, ühiskonna ja riigi psühholoogilistest alusprintsiipidest. Patriotism ja hiljem ka rahvuslus kui moraalsed hoiakud leiavad põhjendamist ja arendamist selliste arutelude kontekstis. Ent selline vaade rahvusluse kujunemisele ei ole sugugi üldine, vastupidi, see on üks mu enda uurimistöö teoreetilisi lähtepunkte; kirjutan praegu oma doktoritöö põhjal raamatut saksa rahvusluse tekkest XVIII sajandi üle-euroopalistes moraali- ja poliitikafilosoofilistes vaidlustes.
Selle raamatu kujutletav lugejaskond on aga rahvusvaheline ning võiks koosneda peamiselt poliitikateoreetikutest ja poliitilise mõtte ajaloolastest. „Patriotism ja rahvuslus” seevastu on Tartu ülikooli eetikakeskuse tellimusel haridus- ja teadusministeeriumi algatatud väärtusarendusprogrammi raames koostatud ja seega eestlastele suunatud raamat. Lähtusin sellest, mida eestlastel võiks kõige rohkem vaja olla (mitte tingimata, mis meid enim huvitaks, sest huvi saab ju ka tekitada): esiteks, kas ajaloolised alliktekstid või kaasaegsed tekstid; teiseks, kas Euroopa autorid või Eesti omad. Ma arvasin, et vaja on pigem uusi tekste, sest tõepoolest, nagu sa ütled, suurema osa eestlaste patriotism ja rahvuslus on tänapäeval pigem emotsionaalne hoiak ning seda on tegelikult raske elementaarsegi universalistliku rünnaku eest argumenteeritult kaitsta. Seda on aga selgelt kohasem teha tänapäeva mõistetega ja tänaselt filosoofiliselt taustalt lähtudes. Samas ma ei arva, et praeguse
d vaidlused on sügavamad või huvitavamad kui ajaloolised. Mis puutub Eesti enda kunagistesse ja meie kaasaegsetesse autoritesse, siis muidugi oleks väga huvitav ja vajalik teha eesti rahvusluse mõtteloo tekstivalimik – filosoofiaks on seda ehk tõesti paljudel juhtudel palju nimetada. Ent seda ei saa teha ilma põhjaliku uurimistööta. Millised on siis meie põhilised rahvuslikud tekstid? Jakobsoni isamaa-kõnesidki ei ole ses osas pädevalt analüüsitud, rääkimata tema teistest vähem tuntud, kuid väga huvitavatest kultuuri- ja poliitikafilosoofilistest tekstidest. Hoopis uurimata on „vähemusvoolu” käsitlused, nt Harry Jannseni (Lydia Koidula venna) baltlus, samuti tema suhestumine Montesquieu’ga, keda ta hoolega tõlgendas. Ja mis on meie rahvusluse teooriate filosoofiline algupära? Herder, kindlasti, aga kas ka Fichte või Wilhelm von Humboldt? Aga äkki ka Rousseau (Merkeli kaudu)? Missuguste poliitiliste valikute ja väljakutsetega sidusid rahvusluse baltisakslased, kas ja milliselt aluselt suhestuti soomerootsi rahvusluse filosoofidega nagu näiteks Snellman?
Veider, et eestlased, kellele rahvuslus on sedavõrd tähtis, pole seni leidnud võimalust tõlkida isegi Herderit, kõnelemata Kohnist või Andersonist. Gellnerit on küll eestindatud ja Smithilt on Akadeemias jupike, tõlgitud on Rousseau’ „Ühiskondlikust lepingust” ja nüüd ka „Ebavõrdsuse päritolust”. Kui teatrilavastuses „GEP” mainiti põgusas repliigis mõnda ülalmainitut, oli kuulda pahameelt, et teater ei tohi muutuda loenguks. Renani kuulsa essee „Mis on rahvus?” on Vikerkaar küll eestlasteni toonud. Kas kehtib Renani tõdemus, et unustus on rahvuse sünni üks olulisemaid tegureid?
Ajalooliselt on see sageli tõesti nii olnud: rahvused on moodustunud erinevatest etnilistest gruppidest. Samas rõhutatakse tänapäeval, et inimene võib kontekstist lähtuvalt määratleda end erineva identiteediga. Näiteks ei pea ju tingimata unustama oma saarlase identiteeti, et end siiski eestlasena tunda. See unustus, millele viitad, näib aga olevat midagi „mõtlemise unustuse” taolist. Rahvuslus kui emotsionaalne moraalne hoiak, millele ei pea (ega saagi?) olla põhjendust. Täiesti võimalik, et põhjendust lõpuks olla ei saagi, küll aga on rahvuslusel siiski oma enam või vähem selge sisu. Ka seda sisu võib anda edasi (ja antaksegi) emapiima, kasvatuse ja retoorikaga, ent mõtlev inimene satub siiski ühel hetkel raskustesse, märgates konflikti oma teiste hoiakutega. Selle tulemusel võib juhtuda see, mis juba ongi juhtunud paljudel maadel läänes: „mõtlema virgumine” hakkab tähendama „rahvusluse unustamist”. Samas on aeg näidanud, et unustamine võib olla näiline ja seega on inimesed hellitanud ebarealistlikke lootusi ning see tunne tõuseb ja tegutseb jälle. Võibolla on inimesed ka selle „unustuse” läbi kaotanud üldse midagi olulist, jätnud rahuldamata mõne sügavama vajaduse või siis õõnestanud lihtsalt mõne teise olulise väärtuse paratamatuid aluseid.
Mart Laari „Äratajaid” arvustades oled pidanud küsitavaks Laari usku, et ajalugu saab kirjutada nii, nagu see tegelikult oli, seda teooria alla painutamata. Kuivõrd on oma uurimistöö teoreetiline reflekteerimine meie ajalooteaduses sinu arvates omaks võetud? On ju selles osas kõvasti panustanud Marek Tamm, nüüd ka sina?
Ajalooteooria oli minu üliõpilaspõlve esimene sügav huvi. Seejärel muutusid teised teemad olulisemaks ja ma ei ole sellest palju kirjutanud. Samas on huvi selle valdkonna vastu jäänud ning 2005. aastast olen igal aastal ajaloofilosoofiat ja -teooriat õpetanud ka Tartu ülikoolis ajaloo magistrantidele. Selle kursuse raames olen näinud, kui „süütult” tulevad tänased ajaloolased selles osas ülikooli bakalaureuseõppest välja. Olukord on ikka samasugune nagu minu enda õpingute ajal 1990. aastate keskel, siis, kui nende teemadega omal käel tegeleda püüdsin. Sealjuures on näha, kuidas nende teemadega kokkupuutumine paneb erksamad kohe üsna põhjalikult järele mõtlema.
Aga ma ei taha sugugi öelda, et just sellest kokkupuutest peaks lootma suuremaid vilju. Sest üks asi on mõelda abstraktselt (või ka näidete abil) selle üle, mis on ajalooteaduse eripära, kas ja milliseid seletusi selles esitatakse ja on võimalik esitada, mis osas jutustused saavad olla ka seletused jne, teine asi aga teoreetiliselt läbi mõeldud uurimistöö kavandada ja läbi viia. Siin on vaja uurimistraditsiooni ja -eeskuju ühelt poolt, teiselt poolt aga ka sedasama mõtlemisjulgust, mille üldise vähesuse üle ennist kurtsin. Mitmetel ajaloolastel on seda julgust tegelikult eksplitsiitse teooriatagi, mis siiski ei tähenda, et sellised ajaloolased oleksid teoreetilistest eeldustest vabad ning näeksid „ajalugu, nagu see on”. Ehk niipalju siiski on Marek Tamme või minugi tegemistest kasu, et „teooriapõlgus” on hakanud eesti ajaloolaste hulgas siiski kahanema ning saadakse aru, et tasub järele mõelda, mida siis ajaloost otsitakse, milliste kategooriate valgel, milliseid seletusmudeleid kasutades.
Ka Jörn Rüsen on globaalset konteksti silmas pidades alles hiljuti kirjutanud, et ajaloofilosoofia või ajalooteooria peaks kujunema ajaloolase töö lahutamatuks osaks (Vikerkaar 2007, nr 1-2). Mis on ajalooteooriavastase tõrksuse taga – läbimõtlematus ja harjumused, ideoloogilised püüdlused, teooriate raskepärasus või mõned täiesti sisulised ja aktsepteeritavad argumendid?
Peame vist nüüd määratlema, mida me ajalooteooria all mõtleme. Ajaloo-uurijal ei ole tegelikult tõesti vaja hädasti teada, mis sorti seletusi ajaloos esineb või kas narratiiv saab anda tõese teadmise. Muidugi on ajaloolasel kasulik nende asjade üle järele mõelda või näiteks olla teadlik sellest, et jutustuses tegutseb keel paratamatult ka omasoodu. Ent tema teadustöö kvaliteet, tema uurimuse seletusjõud ei olene sellest teadmisest, vähemalt mitte olulisel määral. Nii et kui ajalooteooria on üks teadus- ja keelefilosoofia allharusid, siis on tõepoolest olemasolev ajalooteadus lihtsalt selle uurimisobjekt. Ajaloolased võivad, aga ei pea end laskma sellisest metateooriast mõjutada. Ent ajalooteooria all võime me mõista ka ajaloo mõistmiseks vajalikke tegutsemis- või ühiskonnateooriaid ning niisugused teooriad on tegelikult ajaloouurijatele hädavajalikud ja tegelikult ka vältimatud. Muidugi, ajalookirjutus on narratiivne žanr ning jutustada saab näiliselt ka ilma teooriata, intuitsiooni, otsustusja kujutlusvõime toel. Ent tegelikult tuleb alati teha valik, millest jutustada, ning jutustamise eesmärk ajaloos on ju midagi seletada – kui mitte muud, siis seda, kuidas mingi nähtus on tekkinud ja arenenud. Seega on ajaloolasel ikkagi teatav ettekujutus sellest, millised on need võimalikud kausaalsed tegurid, mis mängisid rolli selle nähtuse tekkes, või milline on see funktsioon, mida see ühiskonnas täitma hakkas.
Või näiteks idee-ajaloolane peab omama teatud ettekujutust sellest, millised on erinevat laadi tekstide kirjutamise võimalikud kavatsused. Neid ettekujutusi on võimalik omandada rohkem või vähem ebateadlikult ning tegelikult omandabki enamik teadlasi need järk-järgult koos erialaga. Ent suur osa uurijatest, kes on avanud uusi uurimisalasid ning jõudnud ka radikaalselt uute tulemusteni, on siiski ka sõnastanud oma teoreetilised alused, kritiseerides eelkäijaid nii nende teoreetilise põhja kui ka selle alusel arendatud tõlgenduse eest.
Kuidas oled jõudnud oma uurimisteemadeni? Kas raamat „Rahvuslus ja patriotism” on neist orgaaniliselt välja kasvanud või sündinud pigem vajadusest rahvuslusealast debatti edendada?
Rahvuslus ja patriotism said minu teemadeks puhtteaduslikust vaatepunktist. Hakkasin huvi tundma XVIII sajandi saksa moraali- ja poliitikamõtte vastu ja märkasin, et seda on uuritud vaid väga traditsiooniliselt teoreetiliselt aluselt ning, mis vähemalt
sama oluline, ka väga saksakeskselt. Ometi olid saksa mõtlejad sel ajal osalised suures euroopalikus diskussioonis, toetudes erinevatele briti ja prantsuse autoritele ning nendega ühtaegu ka vaieldes. Nägin, et siin oleks palju ära teha. Asi läks aga tõeliselt põnevaks siis, kui avastasin Cambridge’is ka võimaluse näha XVIII sajandi diskussiooni asjakohasust kaasaegsete filosoofiliste vaidluste seisukohalt. Oleks ka veider, kui ma ei tunneks huvi eesti rahvusluse vastu – teema loogika ise nõuab ju seda. Nii olen tasapisi näpsanud oma põhiteemade kõrvalt aega ka eesti rahvusluse filosoofiliste aluste ning ajaloolise arenguga tegelemiseks, samuti on nende teemade osas raske end tagasi hoida aktuaalsesse diskussiooni sekkumast.
Kuivõrd usud ise nn identiteediloome protsesse? Kas mõtled vahel tänasest ideaalsemale olukorrale Euroopa Liidus või rahvusküsimuste lahendusele Eestis, uskudes, et siin on mõndagi poliitika ja poliitikute kätes?
Filosoofia, retoorika ning ideoloogia vahekord on üks asju, millega tahaksin edaspidi põhjalikumalt tegeleda. Patriotismi ja rahvuslust kui moraalseid hoiakuid peab kõnes ja kirjas artikuleerima, et neist kujuneks inimeste reaalse käitumise juhtijad. Enamasti seda ei tehta aga filosoofilise rangusega. Pigem esitletakse neid hoiakuid traditsioonilise retoorika võtetega, kasutades kõnekujundeid ning apelleerides mõistuse kõrval kujutlusvõimele ning emotsioonidele. Ent patriotismi ja rahvusluse küsimusega tegeletakse vara-uusajast peale ka abstraktsema moraalse ja poliitilise mõtte raames. Sellest ajast on filosoofia ka patriotismi ja rahvusluse sisu defineerimisel aktiivselt kaasa rääkinud. Oma hoiakute põhjendamine ja õigustamine on pealegi moodsas ühiskonnas väärtus. Ent avalikus ja poliitilises retoorikas hakkavad filosoofiliselt läbi mõeldud teooriad siiski elama oma elu. Neid hakatakse kohandama praktiliste eesmärkide valguses. Teooria mõjukus sõltub ju paljuski sellest, missugused väärtused juba valitsevad antud ühiskonnas. Liberaalset rahvuslust ei ole näiteks lootust juurutada ühiskonnas, kus valitsevad hõimusuhted või kus domineeriv moraalne hoiak on jäägitu lojaalsus kogukonna liidri suhtes. Uued ideed on ühelt poolt avalikus retoorikas olulised, teiselt poolt peab need siduma mingi osaga vanadest. Oluline on ka märgata, et universalistlikke ning isepäraseid väärtusi ühendavad rahvusluse teooriad või ideoloogiad hakkavad üldiselt sisepoliitiliste ja välispoliitiliste pingete tõustes lagunema, neist võivad areneda kas puhtalt universalistlikke või puhtalt isepäraseid väärtusi kaitsvad teooriad või ideoloogiad. Sellist lagunemist näeme ajaloos perioodiliselt. Pingete kasvades tulevad algselt universalistlikesse teooriatesse partikulaarsed elemendid, pärast drastilisi pingeid ja konflikte on aga universalism jälle äärmiselt ahvatlev vaateviis. Euroopa Liidu suuremates riikides toimunud meeleolumuutused on selles osas väga kõnekad ning loomulikult jälgin praegu murega, kas praegune majanduskriis toob kaasa ka uue natsionalismi laine.
Kogumiku saatesõnas on viide filosoofia praktilisusele. On aga filosoofe, kes pühendanud pikki lehekülgi kõnelemisele sellest, kuidas filosoofia levib nn seitsmenda päeva laibana kaudteid pidi. Milles saab seisneda filosoofia praktilisus ning milline võiks olla kogumiku „Rahvuslus ja patriotism” vahetu toime?
Soovitud või soovimatu toime? Olen mõelnud mõlemale. Soovitud toime oleks avardada haritud eestlase vaatevälja ning pakkuda vahendeid, kuidas oma emotsionaalset patriotismi või rahvuslust mõtestada ja põhjendada – ja mitte ainult isekeskis, vaid ka, teisele eurooplasele. Selline mõtestamine ja põhjendamine tähendavad tegelikult ka patriotismi ning rahvusluse eri vormide läbikaalumist, teatud inventuuri iseenda vaadetes – või siis vähemalt teatud „raskete kohtade” ja „valikute” teadvustamist. Avalikku teadvusse võiks tulla teatav elementaarne teadmine erinevatest kollektiivse identiteedi ning poliitilise lojaalsuse vormidest, nende eelistest ja puudustest, mida siis omakorda on võimalik Eesti kontekstis läbi kaaluda. Soovimatu toime on seotud sellesama asjaoluga, et teooriad hakkavad reaalse poliitilise kontekstiga kokku puutudes „elama oma elu”.
Kas on ka mõned rahvusluse ja identiteediloome probleemide aspektist ilmekad konkreetsed paikkonnad, kus toimuvat erilise huvi ja tähelepanuga jälgid?
Muidugi tahaks hoida pilku peal kogu maailmal, reaalselt on mu vaateväljal muidugi piirid ning aktuaalsetest poliitikaajakirjadest loen vaid Economisti ning Prospect magazine’i, neidki viimasel ajal sporaadiliselt. Eks Euroopa asjad on selgelt kõige lähemal ning Euroopa asjadest omakorda see poliitiline kontekst, mida ise ka vahetust kogemusest tunnen: Suurbritannia, Saksamaa – ja muidugi Eesti. USA ja Venemaa on näited, millest ei saa jälle lihtsalt mööda vaadata – iseasi muidugi, kas seal toimuvast arusaamine sellise pealiskaudse vaatluse puhul tegelikult võimalik on. Saksamaa „rahvuslikku taasärkamist” 2006. aasta suvel kogesin väga vahetult ning üks mu sealne sõber – samuti patriotismiuurija – saadab aeg-ajalt häid viiteid ka sealsele jooksvale diskussioonile.
Kogumikku „Rahvuslus ja patriotism” valitud tõlked toonitavad kõik omal moel rahvusliku identiteedi olulisust. Kas me ei vajaks ka üht armutumat ülevaadet mõttesuundadest, kus rahvusluse, sh eestluse tänaste ilmingute vastu vähem empaatiat jagub?
Ideaalis oleks muidugi ka mõned läbinisti kriitilised käsitlused kogumikku ära kulunud ning valisin esialgu ka paar sellist välja. Ent kogumiku maht seadis oma selged piirid ning tundus, et tegelikult võiks pigem kavandada praegusele kogumikule järje, kus vaadelda kosmopolitismi või üldisemalt universalismi eri vorme, sh neid, mis esitlevad end otseselt rahvusluse ja patriotismi kriitika kaudu. Samas on tõsi, et Eesti avalikkusele kuluks ära olla kursis rahvusluse erinevate ajalooliste ja praeguste vormidega nii Eestis kui väljaspool, ent neid on raske tutvustada pelgalt tekstivalimiku kaudu, pealegi ei ole sellise valiku koostamine enam minu pädevuses. Tänast „eestlust” kritiseeritakse muidugi praegu üpris aktiivselt – selle hea näide on tegelikult ju ka raamat „Monumentaalne konflikt”. Osaga sellest kriitikast olen muidugi nõus, ent ehk võiks üks „Rahvusluse ja patriotismi” sõnumeid olla just hoiatada, et pesuveega koos ei peaks me ka last välja viskama. Filosoofiliselt läbi mõeldud ning moraalselt rikkamad käsitlused patriotismist või rahvuslusest võiksid olla alternatiiviks praegu Eestis uuesti pead tõstnud traditsionalistlikule kultuurrahvuslikule riigikultusele.
Kogumiku teiseks teljeks rahvusluse kõrval on liberalism. Neil teemadel lugedes tajusin taas murelikult, et tegelikult ei mõista me Eestis ka seda, mis on liberalism. Kas pole meie liberaalsed erakonnad ärastamise ja korruptiivse omakasu esirinnas seilates, röövkapitalistlikku hoolimatust toestades ning seda SKT kasvu nimel ka otsesõnu propageerides liberalismi all mõeldut ära lörtsinud? Kas eestimaalase arusaam liberalismist ei ole lootusetult äraspidiseks kujundatud?
Tõepoolest, liberalism on see taust, millega patriotismi ja rahvuslust kogumikus läbivalt kõrvutatakse. Ja tõesti, selle mõiste tähendusväljad ja peamised konnotatsioonid erinevad mõneti Eestis ja angloameerika keeleruumis. Eestis on sellel mõistel peamiselt kitsendatud tähendus: liberalism samastatakse enesestmõistetavalt vaba turumajandusega. Läänes nimetatakse sedasorti mõtlemist pigem neoliberalismiks, seda ka selgelt majandusteoreetilises kontekstis. Teine tähendus on siiski Eestis ja läänes kattuv: liberalism kui liberaaldemokraatia pooldamine ehk siis toetus liberaaldemokraatlikule poliitilisele mudelile. Osa kogumiku autoreid (nt Miller, Scruton, Canovan) mõistav
adki liberalismi all esmajoones just viimast, rõhutades eriti selle üht keskset normi – seaduste valitsemist. Nad kinnitavad, et liberaalse riigi toimimine sõltub tegelikult rahvuse olemasolust, sellest, kas selle riigi elanikkond tunnetab oma ajaloolis-kultuurilist kokkukuuluvust ja samastub oma poliitiliste institutsioonidega. Selle ajaloolis-kultuurilise kokkukuuluvuse algupära ei pea olema sugugi kauges minevikus, nagu näitab Miller, kuna rahvuslik identiteet on pidevas muutumises ning osalt ka teadlikult ümberdefineeritav. Teine osa kogumiku autoritest vaeb patriotismi ja rahvuslust (kantiaanliku) liberaalse moraali seisukohast. Ja tõesti, selles osas olen sinuga täiesti nõus: liberaalne moraalikäsitlus on Eestis väga õhuke.
Näiteks kantiaanlik arusaam kõigi inimeste võrdsest väärikusest ei ole sügavalt juurdunud, vähe kõlapinda on ka moraalse autonoomia ideel või sellega seotud arusaamal, et inimsuse üks omadusi on vajadus ja oskus oma hoiakuid ja tegusid ratsionaalselt põhjendada. Õpetan ülikoolis ka üht kursust poliitilisest vabadusest ning kummastav on näha, kui paljud noored inimesed räägivad üleolevalt „massist”, mis on kergesti mõjutatav ning irratsionaalne. On õige, et mitmetel põhjustel on kriitiline mõtlemine tõepoolest vägagi sageli ohustatud, ent sellistest seisukohtadest kumab ühtlasi läbi inimkonna jagamine klassideks ning siit ei ole enam palju maad inimeste erineva kohtlemise õigustamiseni.
Kas liberaalse universalismi sildi all patriotismi vastustades ei mängita ka teatavat jaanalinnumängu? Demokraatlikelt riikidelt nõutakse küll elanike võrdset kohtlemist (mille näilisusele Margaret Canovan kogumikus tabavalt osutab), kuid otsitakse teinekord väikest natsikuradit Eestistki. Kas universalistid osutavad aga ka samavõrd tähelepanu globaalsele asjade seisule, kus napp kuuendik maailma elanikkonnast tarbib ära 80% maailma rikkusest, millest nii mõnigi on loodud mitte ainult loodusressurssidega küsitava ümberkäimise, vaid otse maailma vaesema osa röövimise ja seal inimõiguste rikkumisega leppimise arvelt?
Jah, teatud osas on see kindlasti õige tähelepanek: liberaalset universalismi kaitstakse liiga sageli vaid sõnades, ignoreerides tegelikult rahvusvahelise poliitika realiteete või üldse kodakondsuse aluste ning tõesti ka riigi jõukuse sügavamate ajalooliste allikate küsimust. Samas on siiski selgelt eristuv vool näiteks Kantist endast lähtuv liberaalne kosmopolitism, mille põhilisi juhtmõtteid on rahu ideaal. Selle üheks peamiseks garantiiks pidas Kant liberaaldemokraatlike vabariikide järjest paisuvat föderatiivset ühendust, kuni sinna kuulub kogu maailm. Tänapäeval on lepitud pigem „demokraatliku rahu” ideega, mille puhul eeldatakse, et ka ilma föderatiivse katuseta on demokraatlikud riigid võimelised järgima rahumeelset käitumisnormi ning mis seega on üpris hästi kooskõlas olemasoleva rahvusvahelise süsteemi ning riikliku suveräänsuse printsiibiga (ja seega ka teatud sorti liberaalse rahvuslusega). Samas on kantiaanlikule liberaalsele moraalile ehitatud ka palju ambitsioonikamaid rahvusvaheliste suhete teooriaid – nimelt selliseid, kus tõepoolest nõutakse efektiivset inimõiguste kaitset ka teistes riikides (isegi kui see tähendab suveräänsusprintsiibiga vastuollu minemist ning seega palju ulatuslikumat rahvusvahelise süsteemi ümberkorraldamist) ja radikaalselt uudseid globaalseid institutsioone, nn globaalset demokraatiat, mis tagaks tõeliselt vaba poliitiliste ja õiguslike küsimuste arutelu kogu inimkonnale ning võimaldaks teiselt poolt palju efektiivsemalt tegeleda ka postkoloniaalse majandusliku ebavõrdsuse küsimustega.
Vaatamata sellele, et me ei mõtesta oma patriotismi filosoofiliselt, on eestlased ka iseseisvuse taastamise järel, materiaalse rikkuse hindamise ajastul märkimisväärse rahvustunde säilitanud, nagu kinnitab Ansipi populaarsuse tõus Tõnismäe sõduri eemaldamise järel või öölaulupidu „Märkamisaeg”. Kuivõrd iseloomustavad meie rahvuslust taunitavad jooned, millele osutavad patriotismi suhtes kriitilised mõtlejad? Annab ju patriotismikriitika igal juhul põhjust ka kriitiliselt endasse vaadata, kuigi su raamatu peaeesmärk pole ehk see.
Jah, see ei ole selle raamatu esmane eesmärk, ent kirjeldades positiivseid patriotismi ning rahvusluse vorme, annab see raamat tegelikult selgelt märku sellest, missugused need negatiivsed vormid olla võiksid. Kõik autorid distantseeruvad näiteks ebakriitilisest lojaalsusest isamaale või rahvusele, olgugi et need väärtused, millega seda lojaalsust seotakse, on neil erinevad ning erineval määral universaalsed. Teiseks taunib enamik neist selgesõnaliselt monotsentrilist rahvuslust või patriotismi, sellist, mis ei tunnusta teiste rahvuste samasuguseid õigusi. Ning isegi autorid nagu näiteks MacIntyre, kelle positsioon on siiski suhteliselt radikaalne (MacIntyre väidab nimelt, et patriotism ja liberaalne moraal ei ole ühildatavad), ilmutavad põlgust poliitilis-ideoloogilise manipuleerimise vastu ning peavad sellist kiusatust samas moodsale riigile üsna tüüpiliseks. Ka minu enda sõnum on tegelikult ambivalentne. Ma arvan, et on patriotismi ning rahvusluse vorme, millel on oma selge positiivne mõju ning tähendus teatud kontekstis (nt moraalse orientatsiooni pakkujana, üldisema sotsiaalse solidaarsuse kandjana), samas kui eristusjoon nende positiivsete ja teiste, negatiivsemate, vormide vahel on siiski praktikas üsna õhuke. See on muide üks põhiteemasid mu raamatus saksa rahvuslusest. See, kas seda joont suudetakse hoida, sõltub ühelt poolt ülejäänud väärtuspaletist, mida inimesed toetavad, teiselt poolt aga paljuski ka rahvusvahelistest poliitilistest ja majanduslikest tingimustest. Eesti rahvusluse mõnede praeguste arengusuundade suhtes olen tegelikult vägagi kriitiline: mulle näib, et need toetuvad just paljuski õõnsale ning iganenud retoorikale ning on sellisena enesekesksed ning välistavad. Umbusk ja tolerantsuse puudumine võõrapärase suhtes on ju tegelikult ka Eestis väga levinud. „Minu Eesti” laadis algatuse suhtes ütleksin aga pigem positiivse sõna, sest sellest võivad välja kasvada püsivamad solidaarsuse ja sotsiaalsuse mehhanismid, võrreldes ühekordsete pompoossete riigi algatatud „kultuurisündmustega”. Kuna nüüdseks tundub olevat selge, et „Minu Eestit” ei püüta – või ka lihtsalt ei suudeta, kui pisut umbusklikum olla – ära kasutada parlamentaarse demokraatia õõnestamiseks Eestis, võib sellest tõepoolest loota positiivset tasakaalustavat jõudu ühelt poolt turumajanduslikele ja teiselt poolt sugukondlik/ kildkondlikele sotsiaalsuse vormidele, mis seni on Eestis domineerinud.
Üritan sind lõpuks meelitada ka meediast rääkima. TÜ eetikakeskuse eelmises kogumikus „Mõtestatud Eesti” kõneled diskussioonikultuuri arendamise olulisusest. Kuidas hindad meie ühiskondlike debattide seisu nii meediume kui osalejaid silmas pidades? Paljud arvavad online-meedia jms seoses, et asjad lähevad siin lohutult hullemaks.
Ma ei ole siin eriti pädev hindama. Ma ei loe ei Delfit ega meie päevalehtede online-kommentaare, aga usun, mida nende kohta öeldakse: et need on väga agressiivsed ning samas harva informeeritud. Mõnikord olen kogemata raadiost juhtunud kuulma ka „Vox populi” saadet või vaatama „Vabariigi kodanikke”. Tavaliselt lülitan need ka kohe välja, just sel põhjusel, et neis osaleda soovivad „inimesed tänavalt” on alati mingi kinnismõtte küüsis ega suuda ülepea adekvaatselt arutleda. Veel kordagi pole ma juhtunud kuulma mõnd tõsiseltvõetavat ning selgelt väljendatud seisukohta sellistelt „kaasarääkijatelt”. Seda ei saa aga sugugi öelda, kui juhtud erinevate inimestega rääkima või arutlema poliitilistel või ühiskondlikel teemadel vabas vormis. Seega on tõesti midagi valesti just avaliku diskussiooniga, seal valitsevate reeglitega, et tas
akaalukalt arutlevad inimesed tegelikult ei soovi neis osaleda ja oma mõtteid väljendada. „Mõtestatud Eesti” loos pidasin aga esmajoones silmas seda, et meie ühiskondlik-poliitilised arutelud on sageli väga Eesti-kesksed, puudub võrdlev lähenemine nii ajaloo kui tänapäeva seisukohalt.
Küsinud Valle-Sten Maiste
