Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Arhitektuurivõistlused 2007

    Karen Jagodin

    PRANTSUSE LÜTSEUMI SPORDIHOONE IDEEKONKURSS

    2007. aasta on arhitektuurielus olnud äärmiselt tormine. Tundub, nagu oleks vesi paisu tagant valla pääsenud, arhitektuur ja sellega seotud teemad püüavad pilku ajalehtede esikaanel ning kütavad kirgi. On olnud skandaale ja inimesi „mässule” õhutavaid otsuseid, arhitektuuriobjektide kaitseks või vastu on massid läinud tänavatele ning kogunud enneolematul hulgal allkirju. Kodanikuühiskond on jõudmas Eestisse, luues koos aktsioonidega oma kangelasi ja antikangelasi.

    Kui tuua vaid mõned näited, läheb 2007. aasta ajalukku Sakala lammutamise, Tallinna linna ja arhitektide liidu vägikaikaveoga raekoja asukoha pärast, Vabadussamba saaga uue peatüki alguse, arhitektuurinõuniku ametisseastumise ning veel paljude suurte otsustega. Mõnele nagu messiase ilmumisena mõjunud Hollandi riigiarhitekti külaskäik pani siingi jutud taas käima sama ametikoha vajalikkuse ning võimalikkuse üle Eestis.

    Kui aga hakata vaatama, mis toimus 2007. aastal arhitektuurivõistlustel, siis jääb pigem puhveraasta mulje. Jäi ju eelmisesse aastasse palju kära põhjustanud ERMi konkurss, lisaks kamaluga ühiskondlikke hooneid, planeeringuid ning eraarendajate ettevõtmisi, kuid see aasta on olnud kuidagi vaikne. Vaikus enne tormi? Mõneti küll, sest just tänavuse aasta lõpul said hoo sisse veel mitmed võistlused, mille tulemused selguvad 2008. aastal: olgu nendeks näiteks Eesti Vabariigi uus saatkonnahoone Riias ja ka Pekingis või tõenäoliselt järgmise aasta hitiks kujunev otsus ehitada uus Eesti Kunstiakadeemia hoone otse südalinna.

    Mõnetine langus võib olla tingitud eelmiste aastate kasvust: nüüd on asutud teostama seda, mida eelmistel aastatel hoogsalt planeeriti, teiselt poolt on selge, et üldine jahenemine ehitus- ning kinnisvaraturul võib olla andnud teatava efekti ka arhitektuurivõistluste korraldamisel. Seetõttu ongi tänavune saak mõneti kesine: kõige üle troonib loomulikult Vabadussõja jäine sammas, kõrvale pressib end ehk vaevu uus ringhäälinguhoone, kuid kui veel mõned üksikud pealinnakesksed sähvatused välja arvata, on olnud rahulik aasta.

    Tuntav kasv on toimunud hoopiski väheste kutsutud osavõtjatega konkursside hulgas, ilma milleta ei taha suuremad omavalitsused enam ühtegi mõjuvamat krunti lasta hoonestada. Nii ongi eraarendajate korraldatud kolme kutsutud osavõtjaga konkursid peamised, mida Tartus või Pärnus toimunut vaadates leiab. Eraldi tendentsina võib välja tuua Tallinna-lähedaste endiste alevike „rehabiliteerimiskatsed”. Valglinnastumise käigus oma kunagist positsiooni kaotama hakkavad lähiasulad seisavad küsimuse ees, kas sulanduda ühtsesse superlinna või püüda luua oma identiteediga keskus, mis oleks võimeline pealinnatulede kõrval oma atraktiivsuse säilitama. Nendest probleemidest lähtuvalt korraldati tänavu Tabasalus keskuse planeerimiseks kolme kutsutud osalejaga arhitektuurikonkurss, kus võidutsesid QP Arhitektid. Tallinnast väljaspool korraldati konkursse veel Paide kutsekeskkooli laienduse saamiseks (I preemia Villem Tomiste, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür) ning Tamsalu keskuse uue mahulise planeeringu koostamiseks (I preemia Tiina Skolimowski, Kai Süda, Angela Vaher, Risto Parve).

    Tallinna arhitektuurielu ilmestasid eelkõige kolm suuremat ettevõtmist: rahvusringhäälingu uus hoone, vabaõhumuuseumi külastajakeskus ning Patarei ja lennusadama planeering. Kõik väga erineva probleemipüstitusega ülesanded tõstatasid erinevaid valukohti käimasolevas arhitektuuripoliitikas. Avalike hoonete kesklinnast väljakolimise tendentsi jätkuks otsustati ühinenud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni uus hoone püstitada äärelinna kaubandusmaastiku keskele. Rahvusvahelise konkursi võitsid taanlased Nobel Arkitekteri büroost, esitades funktsionaalseteks osadeks jaotatud ja klaasist kardinaga ümbritsetud hooneprojekti. Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud vabaõhumuuseumi külastuskeskust, ennistuskoda Kanutit ning Tallinna muuseumide ühishoidlat ühendava hoonemassiiviga Rocca al Mares on üritatud lahendada kolme hooneprobleemi korraga, aluseks kaasaegse muuseumi funktsioneerimispõhimõte: atraktiivne külastajatele, turvaline säilitatavale. Patarei ja Lennusadama ümbruse konkursi lõpulejõudmine (I preemia Sverre Laanjärv ja Ivar Lubjak) peaks looma alused kogu mere ääre pikaldase, kuid ehk siiski järjekindla väljaehitamise ning kujundamiseni, nii et lõpuks peaks teostuma kaua oodatud linna avamine merele.

    Seega kokkuvõttes: kärarikas arhitektuuriaasta, kus konkursid nautisid kerget puhkust, et käivituda loodetavasti uuel aastal uue hooga.

     

     

  • Teater (stereo)tüüpide loojana

    Anneli Saro

    Teema tundub esmapilgul kurjakuulutav ning stereotüüpidest lähtuv kodanik võib arvata, et jälle kavatsetakse vaene eesti teater liistule tõmmata ning talle pika puuga ära teha. Ilmselt seda siiski ei juhtu ning see oleks ka liiga lihtne ja igav lähteülesanne. Tutvustan siinkohal põgusalt konverentsil kõneks tulevat, kutsudes seega Tartusse esinejatele kaasa mõtlema või siis vabalt valitud kohas individuaalselt mõlgutama.  

    Mõned strateegilised küsimused on peidus juba konverentsi pealkirjas. Enne kui hakata üksteist sõnadega pilduma, tuleks läbi mõelda nende tähendused: näiteks kuidas suhestuvad mõisted “tüüp”, “karakter” ja “stereotüüp”. “Tüüp” seostub teatri kontekstis kõigepealt mingi inimtüübi, sotsiaalse või psühholoogilise üldistusega, vastandudes seega karakterile kui omanäolisele või mitmekülgsele tegelasele. Draamateoorias tõdetakse, et näidendi ja lavastuste piiratud ajalis-ruumilise mahu tõttu on kõrvaltegelased enamasti pigem tüübid kui karakterid, nii et tüübi mängimine kõrvalosas on justkui paratamatu. Sellele vaatamata on tüübi-karakteri skaalal viimane selgelt positiivsema tähendusega laetud: kuigi näitlejaid kiidetakse mõnikord tüübi tabamise eest, siis ometi on uhkem olla nimetatud karakternäitlejaks või huvitava karakteri loojaks. Loogiliselt arutledes ja teatripraktikat kõrvale jättes peaksid asjad aga justkui vastupidi olema ning hinnata tuleks pigem näitleja/lavastaja üldistusvõimet mingi sotsiaalse või kultuurilise inimtüübi kujutamisel.

    Öeldakse, et teater on elu peegel. Võib ka nii! Teater valgustab välja mingi elusituatsiooni, mingid inimesed, mingid mõtteviisid: püüab tabada üldist üksiku kaudu. Üldistamine eeldab aga alati lihtsustamist, erandite kõrvalejätmist, nii et ühel hetkel muutuvadki inimtüübid ja tüüpsituatsioonid kinnistunud-kivinenud stereotüüpideks, mis soodustavad lihtsustatud elukäsitlust. Niisiis tuleb tõdeda, et tüübi ja stereotüübi piir on üsna habras; nende loomine on üks maailma hõlvamise viise. Kuid millal ja kuidas saab üldistusest stereotüüp? Kuidas suhestuvad omavahel arhetüüp, tüüp ja stereotüüp?

    Konverentsil püüame ka vaagida, milliste sotsiaalsete ja kultuuriliste tüüpide ning stereotüüpidega on opereerinud/opereerib teater; millal, kuidas ja miks see nii on kujunenud; kuidas seda on vastu võetud jms. Kuidas kujutatakse teatris naisi ja mehi, rikkaid ja vaeseid, häid ja halbu, rahvusi, kirjandusteoste tegelasi, ajaloolisi isikuid jms? Kuna teater ei ole ametis mitte ainult elu jäljendamisega, vaid loob ja järgib ka oma reegleid ning traditsioone, siis tuleb rääkida ka kunstilise representatsiooni (stereo)tüüpidest. Siin tulevad mängu juba teised, peamiselt esteetilised ja fenomenoloogilised probleemid.  

    Küsimus on tegelikult ka selles, kas me üldse võime öelda, et teater loob mingeid (stereo)tüüpe, andes teatrikunstile nii suure üldistusjõu, või tuleks rääkida pigem (stereo)tüüpide loomisest teatris, kaasata nii sellesse protsessi otsesemalt ka publik.  

    Kui lavastuste puhul kerkib tihti küsimus, kuidas need seostuvad konkreetse aja ja kohaga, siis (stereo)tüüpidest kõnelemine tundub mulle just praegusel ajal väga oluline ning seda palju laiemas kontekstis kui teater. 1990. aastatel kaasnes poliitilise ja majandusliku kollapsiga ka segadus eestlaste mentaalses süsteemis. Kuid XXI sajandi alguseks on Eesti ühiskondlik struktuur stabiliseerumas: kastistumine nii sotsiaalses kui vaimses sfääris ning näilise liberalismi varjust tungib peale enesekindel kitsarinnalisus ja sallimatus, mis tuleb küllaltki selgelt ilmsiks ka teatrilaval ja -saalis. Rassiliste ja klassiliste stereotüüpide üle ilkus ja imestas päris vaimukalt hiljuti parima filmi ja parima originaalstsenaariumi Oscariga pärjatud “Kokkupõrge” (“Crash”), mis sobib hästi ka antud teema sissejuhatuseks. Igal juhul oleks tore mõelda, et meie ümber ja sees laiutavatest stereotüüpidest rääkimine teadvustab ja vabastab pisutki inimesi ahistavast kitsarinnalisusest ning et sellest võidab lõpuks nii Eesti teater kui ühiskond.

     

     

    “Teater sotsiaalsete ja kultuuriliste (stereo)tüüpide loojana”

    27. märtsil Tartus Toomemäel TÜ ajaloomuuseumi valges saalis

     

    10.15 – 10.20 avasõna ütlevad Eesti teatri aasta peakorraldaja Margus Kasterpalu ja  TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria professor Luule Epner.

     

    10.20 – 10.50 Monika Läänesaar, “Lavailma visuaalsetest stereotüüpidest”.

     

    10.50 – 11.20 Maris Peters, “(Stereo)tüüpi­line Shakespeare?”.

     

    11.20 – 11.50 Külli Paulus, “Vägivalla mitu palet”.

     

    11.50 – 12.20 kohvipaus.

    TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetooli artiklikogumiku “Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga” esitlus.

     

    12.20 – 12.50 Eike Värk, “Põhilised sotsiaalsed ja kultuurilised (stereo)tüübid eesti teatris 1980. aastatest teise iseseisvusajani”.

     

    12.50 – 13.20 Ene Paaver, “Tänane puuduja – naistemaatika teatrilaval”.

     

    13.20 – 13.50 Anneli Saro, “(Stereo)tüüpide fenomenoloogiast kunstis”.

     

    13.50 diskussioon.

     

  • Pilte vene muusikast

    Toomas Velmet

    Viiuldaja Helen Normet.

     Modest Mussorgski tsükkel klaverile ?Pildid näituselt? (1874) on tõenäoliselt maailma populaarseim heliteos, kui otsustada arran?eeringute arvu järgi. Juba aastal 1886 sai teoks esimene töötlus sümfooniaorkestrile ja neid on teada vähemalt 13. Maurice Raveli (1922) seade on ehk tuntuim, kuid vene muusikud armastavad eriti Sergei Gort?akovi (1955) tehtut.

    Huvi pakub aga teose levik selliste koosluste seas nagu Emerson, Lake & Palmer või Isao Tomita süntesaatoriseade. Igatahes ?anripiire teos ei tunne, sest seadeid võib leida soolokitarrist ja orelist alates kuni 45 klaverini, akordioniorkestrini ning isegi hiina traditsiooniliste rahvapillideni. Seejuures peab teadma, et loomisjärgselt ei tuntud teose vastu vähimatki huvi.

    Ette rutates võib öelda, et väidetavalt esmakordselt Eestis kõlanud Gort?akovi orkestratsioon kõlas suurepäraselt, kuid nii suur asjatundja ma ka pole, et juhtida kuulmise järgi tähelepanu erinevustele üldlevinud Raveli variandist. Kontserdi algus oli igati efektne ning tudengitega ?lahjendatud? ERSO kõlas pigem kraad või kaks kangemalt ja erksamalt kui harilikult. Kui nobedamates tempodes oligi tunda ansamblilisi nihkeid, siis olid need kosmeetilised ja vähe häirivad pisiasjad.

    Huvitav oli kuulda, et teose mastaapsele kõlajõule vaatamata ei ületanud dünaamika kusagil saali akustilisi piire, mis Estonia kontserdisaalis on üsna kerge juhtuma. Sellise orkestri fff tutti?t võib pigem iseloomustada mahuliselt võimsana kui kriiskavana. Jõud jätab mulje siis, kui selle demonstreerimise taga hoomad reserve, ja neid piire tunnetab maestro Nikolai Aleksejev väga täpselt.

    Helen Normet on Prokofjevi Viiulikontserdiga nr 1 op. 19 (1917) suurepäraselt mõistnud, et teos on pärit autori lüürilistelt lehekülgedelt ja tema maskuliinselt kandiline lüürika nõuab kirglikku kõlajõudu, millega ei maksa küll üheplaanilisuse hinnaga hasarti minna. Noore viiulikunstniku ettekanne oli tehniliselt ja intonatsiooniliselt ilusti paigas, kuid kujundlikult mitte ülearu veenev ?  emotsionaalset kammitsetust ei saa alati vooruseks pidada. Seepärast jäigi kõrvu kõlama Scherzo, Vivacissimo kui temperamentne episood Andantino ja Moderato taustal.

    Stravinski ?Kevadpühitsuse? kavvalülitamist võis hinnata nii kahtlevalt kui mõistvalt. Kahtlevalt ?lahjendatud? orkestri koosseisule mõeldes ning mõistvalt, kui mõelda tudengite arengu kasutegurile. Tundub, et maestro risk oli kaalutletud ja EMA tudengite potentsiaal suurem kui eeldatakse, sest Stravinski igas võimalikus mõttes keeruline partituur kanti ette hiilgavalt. Nikolai Aleksejevile tunduvadki olevat eriti hingelähedased need ürgsed ?Pildid paganlikust Venemaast?, sest selletaolist mõistvat üleolekut nii keerulisest, kuid samas hasartse esitusega mõjuvast teosest ei ole mina varem nautinud.

    Pisiasi, et peaaegu pool orkestrist olid tudengid, meenus alles siis, kui maestro nad ovatsioonide peale eraldi püsti tõstis. Maailmapraktikast on ju teada, et ka tipporkestrites on kohti, mida aeg-ajalt täidetakse kandidaatidega, kuid nii jõulist koostööd kui EMA ja ERSO vahel ei ole küll mujal märgata. Müts maha idee autori ees ning eriline kummardus selle kolmepoolselt (Aleksejev, ERSO, EMA) koosmeelsetele teostajatele. Tulemus Stravinski ?Kevadpühitsuse? näol annab eriliselt lootusrikka perspektiivi meie orkestrimuusika homsele päevale.

  • Enesereklaam või eetika?

    Kaarel Kressa

    Kui ?poolpõrandaaluse? kirjandusajakirja Vihik 8. number ei põhjustanud kirjutavate inimeste hulgas just suuremat skandaali, siis tugevat kahinat kindlasti. Nimelt avastas mitu Yahoos asuva meililisti ?Kirjandus? liiget üllatusega, et teatud osa nende poolt kevadel listi aadressile saadetud e-kirjadest on Vihikus ära trükitud. Tookordne rahajagamise printsiipide üle alanud mõttevahetus liikus sujuvalt huvitavamatele radadele, milleks oli osapoolte vaimse ja sugulise tervise teema. Lõpuks palus mitu diskussioonist väsinud listiliiget end kasutajate nimekirjast eemaldada. Kuni viimase Vihiku ilmumiseni oli see sõnavahetus justkui lõppenud ning tõik, et nende kirjutatud sõnad paberile trükituna surematuse saavutasid, häiris paljusid kirjanikke rängalt, seda enam, et väljaanne autoreid sellest eelnevalt ei teavitanud.

    Nii aimus Vihiku 8. numbrit tutvustava kirjandusliku kolmapäeva eel õhus äikest. Juba ürituse pealkirjas sisalduv viide legendaarsele kõmulehele näis ennustavat õhtut, täis pisaraid, seksi ja vägivalda, mis kollase ajakirjandusega ikka kaasas peaksid käima. Siiski selgus kohe alguses, et suurem verelaskmine jääb ära, kuna peamised asjaosalised olid eelistanud üritusele mitte ilmuda: fakt, mis Vihikut tutvustama tulnud peatoimetajale Priit Kruusile ja vastutavale väljaandjale Berk Vaherile minu arvates kerge pettumuse valmistas. Üldse oli musta laega saalis pealtvaatajaid silma järgi hinnates vähem kui mustade kaantega ajakirjanumbreid, mis musta riietatud literaatide ees puutumatult laual lebasid.

    Kui oli ilmne, et publikut enam ei lisandu, alustasid Kruus ja Vaher oma väljaande tutvustamist. Uus peatoimetaja tõdes, et Vihiku sisu on siiani keskmise lugeja jaoks liiga igav ning kuiv olnud ning meililisti materjalide põhjal koostatud dokdraama on vaid üks paljudest olukorra parandamiseks mõeldud meetmetest. Näiteks pakub väljaanne nüüdsest tööd Argo Riistanile, kes sai mäletatavasti kurikuulsaks prominentide intervjuude fabritseerimisega. (Et Vihiku tegijad toonitasid mitmel korral oma siirast soovi Eesti kirjanduselu paremale järjele aidata, soovitaksin omalt poolt anda isiklik rubriik ka Eesti Kultuurkapitali endisele tegevjuhile Avo Viiolile ? hetkel kulub mehele oma ausa nime taastamiseks ära iga penn.)

    Berk Vaher oletas, et dokdraama avaldamisest solvunud kirjanikud ei ilmunud kirjanduslikule kolmapäevale, kuna nad aimasid, et vihiklased on oma kaitsekõne perfektselt ette valmistanud ning ei tahtnud väitluses kaotajaks pooleks jääda.

    Nüüd nihkuski õhtu tulipunkt ajakirjanduseetika manu. Ürituse korraldanud Piret Viires tõusis ning teatas, et tema hinnangul oli e-kirjade avaldamise eesmärk Vihikule odavat reklaami teha ning tegijate isiklikele vaenlastele ?ära panna?. Seejärel luges Viires kohalviibijatele ette Elo Viidingu läkituse. Poetess, kelle kirjad tema teadmata avaldati, süüdistas Kruusi ja Vaherit autoriõiguste rikkumises ja kavatsuses teda konflikti algatajana näidata. Vaher teatas, et ehkki väljaandjatel soov kedagi halvas valguses näidata puudus, kahjustas kirjade avaldamine eelkõige Viidinguga sõnelenud Kivisildnikku. Kruus, kes intellektuaalse varguse süüdistuse peale silmanähtavalt solvus, lubas Viidingule kindlasti honorari maksta ning väitis, et kuna temagi oli üks kirjade adressaate, oli tal ka õigus neid avaldada.

    Kuigi sõna ?avalikustamine? kõlas saalis nii Vaheri kui Kruusi suust mitmel korral, ei ole peatoimetaja sõnul väljaande 300-eksemplarine tiraa? märkimisväärselt suurem kirjanduslisti umbes sajasest liikmeskonnast, seega on asjassepühendatute ring siiski üpris väike.

    Edasiste sõnavõttude käigus koorus välja, et Vihiku duo teguviis oli nende enda hinnangul eetiliselt vaieldav, ent moraalselt laitmatu. Teisisõnu, kuna vihase inimese nägu on inetu, saab teda maha rahustada vaid tema enda peegelpildi abil. Pealtvaatajate hulgas viibinud literaat fs küsis, kas Vaheri ja Kruusi arvates oleks õigustatud ka kirjanike tervisliku seisundi kajastamine või näiteks kirjaniku aktifoto avaldamine, selle tarbeks luba küsimata. Kui see teenib kõrgemat hüve, siis jah, oli Vihiku tegijate vastus. Tõdemusega ?eesmärk pühitseb abinõu? jõudis debatt ka surnud seisu, sest nii põhimõttelises küsimuses on ühel poolel teist üsna võimatu ümber veenda.

    Lõpuks lubasid Vaher ja Kruus kuulajatele, et talvises Vihikus avaldatav dokdraama vihastab välja isikud, kes ühiskonnas kirjanikest märksa suuremat mõjujõudu omavad. Meeste ühiskondlikku aktiivsust arvestades võib seda täiesti uskuda. Kas pahadest poistest saavad peagi märtrid, näitab aeg.

     

  • Alaska päritolu graafiku Gretchen Sagani ofordid tänasest väljas Eesti Draamateatris

    Tanel Tomson

    Tänasest on Eesti Draamateatri 2. korruse jalutussaalis väljas Alaska kunstniku Gretchen Sagani ofordid sarjast “Kriimustamismäng: mis peitub pinna all?”.

    Gretechen Sagan: “Olud võivad küll olla ülekaalukalt meie vastu, kuid sellegipoolest oleme sunnitud vastu võtma väljakutseid. “Kriimustamismänguga” uurin ma nende tunnete spektrit, mis seotud uue avastamisega, hetkega, mil paljastub seni varjul olnu. Lootus, ärevus, kihk avastada – need emotsioonid tõstavad meid senikogematutesse kõrgustesse ja tasuks on kas triumf… või tühja unistuse valus hoop. Aga see, kes ei riski, ei võida kunagi.”

    “Kriimustamismängu” ofordid on loodud kuivnõela ja kalligraafilise söövituse segatehnikas. Sarja tööd on sündinud 2009. aasta augustis graafika eksperimentaalateljees Tallinnas. Autor tänab ateljee meistrit Ukut ning Viive Tollit ja Evi Tihemetsa, kaht eesti graafika suurkuju, kelle kõrval töötades ta nende vaiksest ja pühendunud loomeviisist palju inspiratsiooni ammutas.

    Gretchen Sagan on inupjaki-keelsest Alaska osast pärit kunstnik ja sõltumatu kuraator. Tema töid on eksponeeritud nii kodumaal Alaskas ja New Yorgis kui rahvusvahelistel väljapanekutel Serbias, Bulgaarias ja Eestis. Sagani töid leidub mitmetes Alaska riiklikes ja erakunstikogudes. Bakalaureusekraadi omandas ta 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemias. Ta on võitnud mitmeid olulisi kunstipreemiaid Alaskas, sealhulgas Rasmusoni Fondi stipendiumi 2010. Praegu jagab ta oma aega töötades stuudios vaheldumisi Alaskas kodulinnas Anchorage´is ning Tallinnas.

  • Erakonnademokraatia päästmiskatse

    Kaarel Tarand

    Tahaks olla Barabas

    Poliittehnoloogilise lõksu hea näide oli see, kuidas saatejuhid laupäevases valimisstuudios leili läksid, kui Marek Strandberg neilt hakkas pärima nende küsitlusandmete teadusliku põhjendatuse kohta. Pärast valimistulemuste selgumist kiitsid aga telestuudios olnud sotsioloog ja politoloog oma ja muude ennustuste täpsust, olgugi et küsitlusandmete vead ületasid  kõrge kaarega lubatavad piirid. Kuue mandaadi puhul nende jaotumist õigesti ennustada pole keeruline, sellega said paljud erialase väljaõppeta ning kodust väljumatagi hakkama. Toetuse protsendid aga läksid õpetatutel ja firmadel ühtviisi viltu. Sellel on mitu põhjust, millele on viimasel ajal korduvalt osutanud ka Rein Taagepera. Erakonnad ja ka meedia ei taha loobuda küsitlustest seetõttu, et neid käsitletakse mõjutusvahendina, tööriistana nukujuhi ja tsirkusedirektori käes avaliku arvamuse manipuleerimisel. Ka ajakirjanikud kui küsitlusandmete valitsejad rahuldavad  mõnikord oma isiklikku või väljaande võimujanu küsitlustulemusi maitse järgi interpreteerides. Ja siis väljendatakse veel imestust, et miks küll sisulisi teemasid ajalehtedes-televisioonis ei arutada, kui ise avalikkust sisutute suhtarvudega toidetakse!     

    Missugune kaotus on võit?

    Mõõta võib mitut moodi, tundmuslikust ja väikese valimiga  küsitlustel saadud näitajast olulisemad on tegelikud valimistulemused, mida on mõistlik vaadelda lahus erakondade endi emotsionaalsetest hüüatustest. Riigikogus esindatud erakondadele neil valimistel antud häälte arv erines üle 10 korra, seega hoopis rohkem kui näiteks viimati riigikogu valimistel, kui erinevus suurima (Reformierakond) ja väikseima (Rahvaliit) häälte arvu vahel oli 3,9-kordne. Nüüd oli seesama erinevus Keskerakonna ja Rahvaliidu vahel 11,7-kordne. Lihtne oleks siit järeldada kas Keskerakonna suurt võitu või Rahvaliidu lootusetut hävingut. Viimane on tõenäoline, esimene aga ebatõene  väide. Miks nii?

    Keskerakond oli seekordsetel valimistel hiilgavas positsioonis: nende pooljumalast esimees sai ometi kord kandideerida üle riigi, mitte ainult ühes ringkonnas ning valitsuserakonnad on nii globaalsete tuulte kui ka ise tehtud vigade tõttu kõvas mainelanguses, mis on opositsioonile alati hea šanss. Mis aga saavutati? Häälte üldarv üldarvuks, aga toetus 26,1% on võrdne kaks aastat tagasi riigikogu valimistel saavutatuga. 2003. aasta riigikogu valimistel toetas Keskerakonda 25,4 ja 1999. aastal 23,4% valimas käinutest. Seega ei paista Keskerakonna toetus  just palju ilmast ja oludest sõltuvat – see on mis tahes tingimustel ikka veerand valimas käijatest. Kuid ka see väide on liiga lihtsustatud. Meil ei ole praegu veel kasutada valimistulemusi jaoskonniti, kuid ka maakondlikud tulemused räägivad ju selget keelt Keskerakonna edust seal, kus eestlasi elab vähem. Riigikogu valimistel vähem kui kahe aasta pärast tuleb valimisaktiivsus maakondades tingimata suurem, seega ka eestlaste osakaal kõigi valimaskäinute hulgas. Kas see võiks lisada edumaad Keskerakonnale? Tõenäoliselt mitte, sest tegu ei ole juba aastaid eestlaste hulgas populaarse  parteiga. Teistpidi võiks küsida, kas pühapäeval hääletamata jätnute hulgas on pigem kindla erakondliku eelistusega või ilma selleta valijaid. Kas erakonnad suutsid „omad” välja tuua või mitte? Järeldus kaudsete andmete ja kaalutluste põhjal võiks lõpuks kõlada: Keskerakonna toetus on talle soodsale väliskeskkonnale vaatamata elektoraadi hulgas vähenenud. 

    Mitu sugulast on parteilasel?

    Toetutes erakondade majandusaruannetest ja büroodest pärit ligikaudsetele andmetele nende liikmete arvu kohta, toon järgnevalt ära saadud häälte ja erakonnaliikmete arvu ligikaudse suhte (andmed ei ole 100% võrreldavad, kuna liikmete arv pärineb eri ajahetkest aastatel 2007–2009):

    Sotsiaaldemokraatlik Erakond – 10,5 

    Keskerakond – 10,2

    Reformierakond – 9,0

    Eestimaa Rohelised – 7,1

    Isamaa ja Res Publica Liit – 5,4

    Rahvaliit – 0,9

    Selle tabeli järgi võib öelda, et lõplikult surnud Rahvaliitu kõrvale jättes – mis partei see on, mis oma liikmeidki ei suuda valima tuua! – on kõike rohkem kasutamata potentsiaali IRLil (eks nemad on üsna häälekalt ka üksikkandidaate „häälteröövis” süüdistanud) ja järgmisena rohelistel. 

    Ma ei usu, et neid näitajaid oleks mingit erilist mõtet võrrelda teiste demokraatlike riikide omadega. Olukord ja ajalugu on igal maal siiski isesugune. Eestis on kodanike erakonnastumise taset väidetud suhteliselt madalaks, aga häälte/liikmete suhtarv peegeldab hoopis kommunikatsiooniprobleeme. Kui Rahvaliidul, äärmusliku näitena, oleks liikmeskonda arvatud veel rohkem endist sunnismaist sovhoosirahvast, kas siis see mõjutaks positiivselt ka häältesaaki? Ega vist. Iga erakonnastunud kodanik suudab oma lähedastele selgeks teha valimise (ja just tema erakonna valimise) vajaduse, kuid mitte palju enamat. 

    Valimistulemus toetub pigem vere- ja hõimusidemetele, kui on maailmavaateliste otsuste summa. Tuhandeid hääli saanud üksikkandidaadid on siin erandiks. Kellelgi ei ole ju tuhandeid sugulasi ega isegi tuttavaid, kellega jõuaks isiklikult läbi käia, keda hääletamisküpseks töödelda. Üksikkandidaadi hääled on saadud moodsamal, maailmavaatelisemal, kogukondlikumal alusel kui erakondade omad. Ja sellest peaksid erakonnad väga sügavaid järeldusi tegema, kui nende otsustusorganid (ajud) ei ole lõpuni ära mandunud. Et viimast pole juhtunud, selles ei saa päris kindel olla, sest juba  pea kümmekond aastat toimib pea kõigis erakondades alguses vaid bolševistliku põhjaga erakondadele tunnuslik olnud keskpärasuse edutamise süsteem. Seesama Jossif Stalini kuulsast 1937. aasta toostist juhinduv: „Keskastme kaadrid on põhilised. Nemad valivad juhid, selgitavad meie seisukohti massidele ja tagavad me tegevuse edukuse. Nad ei püüa ronida kõrgemale oma tasemest – te isegi ei märka neid”.     

    Peamine on distsipliin

    Keskpärasuse põhiväärtusteks meie erakondades, täpsemalt öeldes nende juhatustest ja volikogudest vaadatuna on tänulikkus, originaalsuse puudumine, ettearvatavus ja distsipliin. Distsipliin on siin A ja O. 1999. aasta valimiste järel moodustunud kolmikliidul oli riigikogus 53 kohta. Arvestades vajadust võtta seadusi vastu koosseisu enamusega oli iga hääl arvel. Ja opositsioon põhimõttekindlalt mis tahes asja vastu. Isamaaliidule oli toona suureks probleemiks Vardo Rumesseni  ettearvamatu käitumine hääletamisel (võis olla näiteks seotud tingimusega, et tuleb eelarvest mõni klaver osta või natuke kroonu kulul Joonast lähetada). Teisest äärest oli häirivalt isikupärane ja distsiplineerimatu isikumandaadi toonud Jüri Mõis. Teistes erakondades täpselt sama lugu. Kadedusega vaatasid demokraatlikud erakonnad Keskerakonna noortekogu mankurtide vankumatust. Otsustati minna madalat teed ja kindlustada hääletusmehhanismi turvalisus samade võtete abil. Aastatega on parteidistsipliin muutunud aina kõrgemaks  vooruseks isikupära, originaalse mõttelennu, julge uuenduslikkuse ja kõige muu isikut massist eristava suhtes.

    Õigemini, neist viimastest on parteielus puudus saanud. Keskpärane inimene ei salli ju enda kõrval või kukla taga endast targemat – see võib ju mööda minna, koha ja sissetuleku röövida. Seetõttu palkab keskpärasus enda lähedusse ikka aina rumalamaid ja ohutumaid, kuid see-eest distsiplineeritumaid, tänulikumaid. Kokku tekitab sellise masina järjekindel töö olukorra, kus avaliku võimu teostamisel jääb kvaliteetset inimressurssi aina rohkem kasutamata. Mitte et see viimane endale muid väljundeid  ei leiaks, kuid lõpuks ei saa ükski inimtegevuse valdkond peale kuritegevuse riigis hästi toimida, kui riigivõim ise hästi ei toimi. Euroopa Parlamendi valimistel läks üksikkandidaatidele ehk erakondadest mööda kokku 30,4% antud
    häältest. Erakondadel on siin väga kõvasti mõtlemisainet, kuidas need järgmisel korral endale võita. Kindel see, et halluse ja keskpärasuse masina abil neid hääli erakondade juurde ei too. Sisemise puhastumise kaudu aga võib-olla küll. 

    Televiisoriga vestelda on igav

    20 aastat tagasi nõudsid üliõpilased Tartus meeleavaldustel loosungitega mitmeparteisüsteemi, mille eest mõne tolleaegse NLKP liikme käest, kes praeguses mitmeparteisüsteemis erakonnajuhid, nahutada said, kuna tudengite nõue ohustavat kompartei uuenemist, liidulepingut ja perestroika’t, demokraatlikust  tsentralismist rääkimata. Toonased komparteilased ei ole mitmeparteisüsteemiga tänaseni hästi leppida suutnud ning peavad südames õigeks ainult oma erakonna olemasolu. Nüüd nõuavad needsamad „ohtlikud” inimesed jälle tegelikku ja demokraatlikku mitmeparteisüsteemi ja selle vastu on ikka needsamad vanad punase nomenklatuuri mehed. Võimetud aru saama sellest, et nagu oli neist möödaminemise teid N Liidu ajal, on neid veel arvukamalt praeguses vabaduses. Parlamendierakondadest marssis valutult mööda kolmandik valimistel antud häältest. Nende erakondadele saamiseks tuleb valijatega kui arukate inimestega rääkida. Millal viimati (peale roheliste) sisaldas mõne erakonna valimiskampaania vestluse formaati? Millal ja kus toimus mõni võistlev vestlus? Selliseid pole, kuigi erakonnad kasutavad usinalt IT-võimalusi tehnilises plaanis, sisuliselt on aga jäänud industriaalühiskonna ja televisiooni ühesuunalise kommunikatsiooni mudeli juurde. See, mis parteide tagatubades tundub olevat vestlus valijaga, tundub valijale, justkui röögiks nurgas korraga viis televiisorit. Ja mikrofoni pole talle rääkimiseks antud, mis sest, et see, kes ekraanil, vahepeal kaamera ees kuulamist teeskleb.

    Nii lülitabki valija televiisorid  välja ja läheb inimest otsima. Seekord leidiski. Valija leiab kahtlemata ka erakonna uuesti üles, kui talle see võimalus antakse. Lisaks erakondade sisemisele puhastumisele peavad aga oma tööriistakomplekti põhiosa vahetama ka ajakirjanikud ning enda ekspertideks tituleerijad. Võrgumaailmas ei käi asi nii, et teadjamehed valavad oma tarkust tühjadesse anumatesse ja info liikumine on ühesuunaline. Selle taipamine ja taibatuga oma käitumise kohandamine võiks erakonnademokraatia mitte ainult ellu jätta, vaid lõpuks koguni ausse tõsta.  

  • Premeeritu

    Kadri M?

    2007. aasta kevadel õppis Linda al-Assi Melbourne’i kuninglikus kunstikolledžis, sealsed õpingud on kaasa toonud kujundivabaduse ja katsetamisjulguse.

    Stipendium, mille 1998. aastal asutas Raul-Roman Tavast, ennesõjaaegse Eesti tuntuima juveelitöösturi Roman Tavasti poeg, on mõeldud eesti professionaalse ehtekunsti järelkasvu  toetamiseks. See määratakse üliõpilasele, kes kasutab väärismetalle ja seda uuenduslikul moel. Aastate jooksul on stipendiumi pälvinud tänaseks juba tuntud ehtekunstnikud Piret Hirv, Julia Maria Künnap, Eve Margus-Villems, Andrus Rumm ja mitmed veel.

    Seekordne stipendiaat valiti nelja kunstniku seast, lisaks Linda al-Assile kandideerisid veel Robert Mirka, Maria Rubtsova ja Birgit Skolimowski.

    Stipendiumi üleandmisel kunstiakadeemias oli rektor Signe Kivi, ehte-eriala õppejõudude ja üliõpilaste kõrval kohal ka Raul-Roman Tavast koos abikaasaga.

     

     

  • Teod: Sven Karja, Kalev Kudu

    M. V.

    Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on üks selle teatri nn vapilavastusi, mis püsib kavas juba 1987. aastast ja eelmisel kevadel, kui selle uuesti üle vaatasin, oli täitunud juba 400 mängukorda. Huvitav kokkusattumus on, et Peterburis õppinud Alina Karmazina (Vanemuise Maria), kursuseõde hakkas selles lavastuses sama rolli mängima. Kaua pidas näidendi lavastus vastu ka Moskva Sovremenniku teatris, kus selle lavastas Galina Voltšek, see on läinud edukalt ka Euroopa teatrites.

    Näitemängu ajaline foon on 1980. aasta Moskva olümpiamängud, kirja on see pandud aastal 1982, autori tunnistust mööda esialgu küll vaid käeharjutusena. Mis on ka mõistetav, kui teada, et vaatluse all on prostituutide elu – NSV Liidus teatavasti sellist nähtust ei eksisteerinud.  

     

    Miks otsustasid näidendi tõlkida ja Vanemuisele pakkuda?

    Vanemuise draamatoimetajana olen arvanud, et minu amet eeldab repertuaari koostamisel osalemisel ka teatavat pragmatismi: olen püüdnud jälgida, et dramaturgiliste tekstide valikul oleksid esindatud eri regioonid ja ajastud, et oleks “lugusid inimestest” ja intellektuaalselt komplitseeritumaid tekste ja oleks arvestatud ka trupi hõivatusega. Kuna hetkel on Vanemuisel välja panna üsna kõva naiste koosseis, tuligi just see näidend meelde. Muidugi pole see valik tehtud pelgalt naisnäitlejate “tööhõive” parandamiseks. Ühelt poolt on Galini näidendi puhul tegemist “vanaaegses” realistlikus laadis teatritekstiga. Karakterid avanevad, arenevad ja põrkuvad tegevuse käigus. On avameelset melodramaatikat ja kibedat huumorit. Aga siin on ka oma “varjatud alad”. Vähemalt ühe tähenduskihi on sellele tekstile lisanud see veerandsada aastat, mis lahutab kirjutamisaega meie omast. Kuidas vaatame sellist lugu nüüd? Nõukanostalgia avaldusena? Stiliseeritud retrona?

    Muidugi surub prostituutide temaatika automaatselt peale mingi aja- ja sotsiaalkriitilise noodi. Ei tahaks küll lavastaja  eest rääkida, aga olen aru saanud, et pigem püütakse seekord teksti ajavälist mõõdet. Näidendi situatsioon – “kahtlane” inimelement saadetakse metropolist sada kilomeetrit välja – pole ju seotud sugugi 1980ndate olümpiamängudega, sellist võtet on kasutatud iidsetest aegadest tänaseni.

     

    Näidendi toob lavale Eva Klemets Tallinna Linnateatrist. Kas see oli sinu idee – kutsuda noor naislavastaja seda tükki tegema?  Ja kes näidendis prostituute kehastavad?

    Nagu teatritöös enamasti, on alati keeruline meenutada, kes oli ühe või teise idee taga. Kuskil kuklas kumises mul tõesti, et võiks olla hea mõte pakkuda seda just naislavastajale. Et las olla selline otsast lõpuni “naiste asi”. Kujuneski nii, et terve lavastustiim – kunstnik on Liina Tepand ja valguskujundaja Airi Eras – moodustus naistest. Mis puudutab Evat, siis temaga koostööst las räägivad näitlejad ja tulemusest kriitikud, aga kannatlikkust ja paindlikkust, mida Vanemuise-taoline kobarteater eeldab, on talle igal juhul antud. Naisnäitlejatest mängivad tükis Merle Jääger, Külliki Saldre, Katrin Pärn, Piret Simson, Alina Karmazina – kes prostituute ja kes nende antipoode, las jääda juba vaataja avastada. Näidendi intriigis on aga oluline osa ka kahel meestegelasel, nii et olgu nimetatud ka Andres Mähari ning Tanel Jonase nimi.

     

    Kalev Kudu, lavastaja

    17. märtsil esietendus Tartu Üliõpilasteatris Mark Twaini – Madis Kõivu “Huck Finni lugu”. Kas pakkusite Hucki lugu ise Kõivule või on see mõni Kõivu varasem dramatiseering, mis üliõpilasteatri kätte sattus?

    See oli 1999. aastal, samal aastal, kui asutasime Tartus üliõpilasteatri. Pöördusin Madis Kõivu poole palvega, et ehk on tal mulle  mingi asi pakkuda. Kõiv pakkuski Twaini “Huckleberry Finni seikluste” instseneeringu. Olin hästi rõõmus, sest see raamat kuulub ka minu lemmikute hulka. Algusest peale oli selge, et teeme instseneeringu täiskasvanutele ja jätame Tom Sawyeri üldse välja. Kui Kõiv oma nägemuse Huckist valmis sai, nägin, et see on suure lava tükk ja pakkusin seda Ugalale. Paraku jäi tookord asi katki ning näidend seitsmeks aastaks sahtlisse/varju,  et see võiks täna  üliõpilasteatri noorte näitlejatega  ja Üliõpilasmaja suurel laval ilmuda.

     

    Miks peaks too XIX sajandi Ameerika kodusõjaeelne lugu tänasele vaatajale korda minema?

    Kõiv sai tõuke instseneeringu kirjutamiseks romaani paadistseenist, kus Huck triivib üksi öösel paadis, keset jõge allavoolu ja kuuleb hääli, mis kostuvad üle vee.

    Minu jaoks on see väga “ameerikalik” lugu: teelolemise, kulgemise, eneseleidmise, vabaduse otsimise lugu (tänapäeva kirjandusest tuleb kohe meelde J. Kerouci “Teel”). Aga seda lugu võiks näha ka inimeseks, täiskasvanuks saamise loona: Hucki otsus mitte neeger Jimi reeta ja mitte lasta end tsiviliseerida (olla ja jääda vabaks), see on juba täiskasvanud inimese otsus.

     

    Kõivu teatritekstid on teadupoolest teatrile lavastamiseks raske pähkel. Kuis või milles teie Kõivu lavale tuues “oma tee” leidsite?

    Alguses loomulikult teksti rohkus hirmutas, seitse aastat tagasi ja veidi hiljem olid ”moes” lühemad asjad, et tunnine suts ja valmis (tundub, et täna istub inimene ka kolm tundi teatris ära). Kõiv polegi nn traditsioonilisi näidendeid kirjutanud, mis teebki tema tükid lavastajale ja näitlejaile põnevaks. Aga ka meie ei pääsenud kärpimisest, mis, loodan, on lavastusele pigem kasuks tulnud.

    Alguses, proovisaalis, mängisime à la “me mängime Hucki”, mis oli vajalik, et tüki intiimsest/isiklikust olemusest aru saada. Kõiv on rääkinud, et Huck on tegelane, kellega ta pikkamööda on samastunud. Hiljem lavale minnes sain aru, et nüüd omandab tähenduse ruum, kus me oleme; üritasime säilitada proovisaalis saavutatud intiimsuse ja minimalismi ning tuua selle üle suurele lavale. “Hucki” mängimegi üliõpilasmaja laval (ka vaataja on laval) ning lava kohal ja külgedel treppide peal.  

     

    Teatriteksti määratlus (või esialgne pealkiri?) oli “Huck Finni monoloog” – ons tegu monotükiga? Teeb ju lavastuses kaasa 12 tudengiteatri näitlejat?

    Korduvalt teksti üle lugedes hakkab tunduma, et kogu näidendi sündmustik keerleb Hucki peas, et tegelased või ka vaimud  tulevad ja lähevad omasoodu ja ilma Hucki vahelesegamiseta. Huck on ja jääb peategelaseks, nii nagu Mississippi jõgigi. Ja neil mõlemal on rääkida oma lugu. Seda aitavad neil aga rääkida tegelased, kellega Huck mööda Mississippit kulgeb.

    “Monoloog” pealkirjas tundus meile liiga teatraalne, sellepärast “lugu”. Tõepoolest, kõiki teisi tegelasi (samuti lavastuses kõlavaid hääli)  kehastavad üliõpilasteatri 12 näitlejat.

     

     

  • Kuu maa peal

    Mati Unt

    Kuidas seda võtta? Kui ütleme, et XIX sajandi teosed jätavad tihti aegunud mulje, siis enne revolutsioonide epohhi valminud oopused mõjuvad liigutavalt. Harva esineb midagi nii naiivset kui ?Elu Kuu peal?. Need moodsa aja eelsed teosed on mingis mõttes süütud. XIX sajand polnud enam ?see?, aga polnud veel ka ?teine? (see, mida me nüüd oma ümber näeme).

    See minevikulisus on armas. Drottingholmi teater äratab heldimust. Ükskõik kelles, näiteks Ingmar Bergmanis. Tekib tunne, nagu viibiksime milleski, mis on irreaalne, kuid arvatavasti samas käegakatsutav. Samuti mõjuvad ka paljud  tänapäevaseid ooperistilisatsioonid nonde teoste ainetel. Tegemist on ju artefaktilise arhetüübiga: kolm paari tahavad kokku saada, kuid paha isa ei luba.

    Tänapäeva inimesele meeldib nende nähtuste lihtsameelne puhtus, samuti  kerge filosoofiline muie ja habras melanhoolia. Ja veel rohkem teadmine, et maailma vägivaldne muutmine (näiteks Prantsuse revolutsioon aastal 1789) polnud veel kätte jõudnud. Ta oli küll juba ukse taga, aga ei koputanud veel. Need teosed tekitavad tunde, et küll vanasti oli ilus ja rahulik elu. (Antiik küll niisugust tunnet ei tekita.)

    Kavalehel viidatakse Ameerika iseseisvumisele. Et  Kuu peal on Ameerika. Tõsi, ooper esietendus 1777. aastal, ja 4. juulil 1776 oli avaldatud Jeffersoni kirja pandud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon. Ometi on küllalt raske vaadata seda ooperit kui ?Ameerika revolutsiooni metafoori?. Selle peale ilma kavaleheta ei tuleks küll.

    Seda ooperit on maailmas tehtud ka sel kombel, et tegemist pole mingi Uue Maailma ülistusega. Saksamaal on seda ooperit mängitud nii, et tegevus toimub pärast Teist maailmasõda. Kuu-elu on Saksa ?majandusime?. Üks teine saksa lavastus paigutas teose XX sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Armastajate poolt taotletud ?loomulikku õigust? esindasid seal siis Sturmabteilung?it või mafia?t meenutavad isikud (Ecclitico pärinenud justkui ?Ristiisast?); väliselt olla etendus olnud stiliseeritud ?Kabaree? või ?Jumalate huku? laadi; ?nümfid ja karjused? olid drag queen?id. Noh, huvitav muidugi, aga see on ehk niisuguse ooperi puhul liig, aga samas näitab, et ülal mainitud ?süütus? (avatus, moraalne ja poolkoomiline nullolukord) võimaldab igasugu interpreteerimis-invariante. Pole ju võimatu teost vaadelda ka kui teadusevastast. Või mis tahes, Kuu-lendudeni välja. Aga arvatavasti pole sellisel vaatlusel mõtet. Olgu nagu on.

    Etenduse visuaalne külg rääkis kokkuhoiust, kuid vaatepilt oli meeldiv. Taevas oleks võinud muidugi rohkem elada, jäi kuidagi tuimaks. Vist kogu etenduse aja tõusis tagafoonil üles paksu suitsu, mis oli aga silmale raskesti seletatav ? suitsu oleks ehk võinud natukenegi valgustada.

    Andrus Vaariku lavastus on suhteliselt napp ja elegantne, midagi ülearust ette ei võeta. Päris nauditav. Ooperist endast johtub, et lõpupoole hakkab justkui tüütama. Kõik on endiselt armas, kuid tahaks nagu öelda: ärge nüüd ikka nii palju ka laulge.

    Psühholoogilist motivatsiooni pole siin eriti vaja, tegelased mõtlevad asja ees, teist taga ümber, teevad järske pöördeid. Peaasi, et kindlal ajahetkel saaks aru, mida keegi tahab. See oli küll arusaadav. Mõttetult rabelda pole sellises ooperis mõtet, seetõttu olid mitmed misanstseenid ausalt frontaalsed.

    Mina pole muusikaasjatundja ega kavatsegi lauljaid, orkestrit ega dirigenti analüüsida. Dirigent on ju oma ala  täht ja lausrumal oleks mõelda, et ta midagi lohakalt oleks teinud. Mis kõige tähtsam: alati on hea näha noori ooperilauljaid, kes pole stagneerunud ega endale sammalt selga kasvatanud. (See oli ka Peter Brooki ?Carmeni tragöödia? edu võti.) Saurused polekski sellesse ooperisse kõlvanud.

    Tegelikult oli ansambel suhteliselt ühtlane ja võrdne. Siiski ? isiklikult minu jaoks olid mõned võrdsematest võrdsemad. Heausklik vanamees Buonafede (Priit Volmer ? väga tragikoomiline), Lisetta (Helen Lokuta ? väga südi), Clarice (Maris Liloson ? väga tarmukas), Ernesto (Toomas Tohert ? väga kummaline ja kurb).

    Meeldis, et sõnadest sai aru. Eks see ole ka läbipaistva orkestratsiooni teene, kuid laulja sõnadest saab alati paremini aru, kui laulja ise teab, mida ta laulab. Draamateatris olla hea akustika. Oli jah ? istusin rõdu all ja mul hakkas lõpuks forte?de ajal pea natuke valutama.

    Kunagi teadsime, et Kuu peal on mees… Väike (ehkki ajaliselt pikk) vinjett minevikust ? mis sa ikka oskad tahta? Vaataja (ärimees, autojuht, rahvasaadik…) tahab vahel laps olla.

     

     

  • Ilmatu uhke korv

    Doris Kareva

    Antoloogiad, igasugused massiivsed kogutud teosed äratavad minus võõrastust. Nende tihtipeale pidulik süngus meenutab Père-Lachaise?i surnuaias raamatukogu kartoteegi sarnast kiviplaatseina, mille sahtleid asustab põrm. Antoloogiates aimub alati murelikku pingutust olla lõpuni õiglane ja ajalooliselt adekvaatne. Nad on vajalikud ja väärtuslikud teatmeteostena, aga naudingut pakuvad harva.

    Seda võluvamad on pisut isepäisemad, asjatundlikult, ent mänguliselt koostatud kogumikud, mis just tänu subjektiivsusele omavad erilist isikupära, kus liidetavate summa sõltub sageli järjekorrast ja ületab matemaatilise mitmekordselt. Üks selliseid meeldivaid avastusi ongi maailma armastusluule kogumik ?Kaksainus? Andres Ehini valikus ja tõlkes. Minu meelest on see raamat sarnane valik?okolaadi karbiga, kus iga armastuse ja hoolega, käsitsi valmistatud maius on vastavasse vahesse, hõrgult krabisevasse paberikesse asetatud. See on tajutava naudinguga kokku seatud raamat, kus elulusti on tunda läbi tõlkegi.

     

    Iga luuletus on armulugu

     

    Raamat koosneb üheksast osast: Lähis-Ida ja Kesk-Aasia, Kaug-Ida, India ja Indohiina; Venemaa, Euroopa, Ladina-Ameerika, Angloameerika, Aafrika ning Austraalia ja Okeaania. Ehinile meeldib ja sobib eksootika; tal on võime ümber kohaneda, sisse elada väga erinevatesse kultuurikontekstesse ja neid meeleolukalt ka vahendada. Eri aegade ja eri maade armuluulest on tõepoolest antud värvikalt mitmekesine pilt, nagu see esineb saatesõna ainsas lauses:

    Siit leiab nii tunde arglikke esmaavaldusi, küpset armuhoogu, groteskseid tundepaisutusi, kokkusaamisrõõmu ja lahkuminekukurbust, võimukat võtmisjoovastust ja jäägitut andumist, siit ilmast lahkunud armsama taganutmist, fallose- ja vulvakultust, armastuse ja seksiga seotud müstilisi ja religioosseid elamusi, näpuotsaga ka masohhismi ja sadismi, Erose ja Thanatose saatuslikke põiminguid, rafineeritud nautlemist ja titetegemistahtmist, noorte uljust ja vanainimeste vaikset armastust, abielupoolte sügavat teineteisele pühendumist, kui ka armastusega seotud keerulisi psühholoogilisi sõlmitusi, armastuse vastandamist terrorile ja vägivallale ning palju muud.

    Omamoodi on iga luuletus armulugu, mõistukõne, üks erinevaid maailma puudutamise viise. Ja Pu?kini lause:

    Ei ole, sõbrad, üldse vahet ?

    ma olen sama tundlik mees

    nii moodsa daami käte vahel

    kui paimenpiiga vankri sees

    kõlab lugedes vägagi Ehini enda häälega, muigvel, ent tõemeeli kinnitades selle kogumiku usaldusväärsust. Tõepoolest, ühegi tõlke puhul pole tunda kohustuse vinduvat vitsa. Vaielda ju mõne pisiasja üle võib, nt kas Yi Chongbo (1693 ? 1766) luuletuses ?Ei lähe mul meelest see kutt? on valitud konteksti kõige sobivam sõna või kas printsess Kasa luuletuses ?Ma unistasin / et torkan mõõga oma ihhu? pole ehk tegemist pigem unenägemisega, aga leides e.e. cummingsi ?arm see on paksmaom kui unu? või kohates tekstis sõnu nagu sübisünk, uduhümp, nõnge, õevane, turdjas, tuiderdaja, vikerdus, rullama, virv, umisema, miilatama, lüüme, norskvalge, sire, pagisev, naeruvarr, ratasterapp, suitsõhkjas, laintepusa, taaren, kalkuma, siuglint, hiil, keerdtäht, kägisev, sähveldama, nõidjas, võhikvägi, siugsuitsev, teadmatee, kräbenev, kiirgusetari, pahetsus, leekvein, piimapard, lõuaveski, ihastama, hurmahord, sõtke, õhkvel, tanum, ei tahaks ühtegi, ka vaba ümbertöötlusena mõjuvat tõlget enam torkida ega kõrvutada mõne teise tõlkevariandiga.

     

    Moodsast daamist paimenpiigani

     

    Luuletuste valik ulatub sumeri armuloitsust noore radikaalse hindu Nikhil Parekhini, tonga, maoori, ket?ua indiaanlaste, ersamordva, vene rahvalauludest James Joyce?i, Paul Celani, Robert Hassini ? milline muljetavaldav diapasoon! Ainult mõned üksikud näited.

    Kui Yunus Emre meelest Vaid õnnis saab teadjaks. Vaid õndsast saab tõeline dervi?. /  Et õndsusse jõuda, peab hinge sees elama arm, siis märkab vene kasuksepp asjatundlikult: Sul on tissi, sul on tussi, / sul on särav silmapaar. / Ajasid mu meeled sassi. / Meist võiks saada tore paar. (- – -) Pimps-pamps! Saime! Saime! / Mul on üle küla naine!; kui Paul Verlaine raugelt ohkab: Põu neitsilik, kus liigub kirglik pää, / mis kuumast suudlusest veel kumiseb. Mu pääs on pööristorm, see torm on hää. / Torm raugeb. Uni õndsalt umiseb, siis avaldab haiti külamees Emile Roumeri sõnul armastust hoopis konkreetsemalt: Sa oled loomalihakäntsakas mu südame soolalihatünnis, / oled siirupise maisipudru libisemine mu söögikõrist makku; kui türgi luuletaja Gülten Akin kirjutab: Sügis on käes, mu ilmad on rähmased, olen päriselt pime / Sügis on käes, juuksed langevad mul peast (- – -) olen pime ja vana, olen kolmekümneaastane, siis ei kõla maoori rahvalaul ?Kutse nutule? sugugi sama troostitult:  Siinsamas on koht, / kus maitsesime head ja paremat, / kus pidasime pidu. / Ai-ai! Nüüd lõhub vanaduse vaim seal puid. Ai-ai! / Lõhub puid, et praadida mind vanaduse tahmatulel. / Tule ja nuta mind taga!

    Ehin liigub tõepoolest vabalt ?nii moodsa daami käte vahel kui paimenpiiga vankri sees?, andes edasi ka nõudlikemaid värsivorme ja pakkudes aeg-ajalt otse vaimustavaid riime, millest kubisevad eriti Lähis-Ida ja Kesk-Aasia, aga ka Venemaa luule tõlked. Tema käe all jääb trühvel trühvliks ja pralinee pralineeks, eriti väärtuslikuks teeb kogu valiku aga ehinlikult maitseküllane stiil, pigem mõrkjavõitu kui ülemäära magus lõhnav ?okolaad, millesse kogu see kallis kraam kastetud on.

    Vähemasti üks asi on armastusel ja ?okolaadil ühine: mõlemad vallandavad serotoniini, nagu hea raamatu lugeminegi.  Kui veel kord  Emile Roumerilt sõnu laenata, siis nagu tema armsama pepu, on ?Kaksainuski? üks ilmatu uhke korv, / mis on puuvilju ja liha pilgeni täis. Sellest jätkub kauaks.

Sirp