Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Eesti heliloojad ja nende liit

    Timo Steinerm, EHLi juhatuse liige

    Eesti heliloojatel oli detsembri teine nädalavahetus sündmusterohke. Heliloojaid ja muusikateadlasi koondav selts  Eesti Heliloojate Liit tähistas oma 80. sünnipäeva. Kas alustamise ajaks lugeda aastat 1924 (asutati Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts), 1944 (Eesti NSV Heliloojate Liit) või 1991 (Eesti Heliloojate Liit), ei oma siin muud kui vormilist tähtsust. Selge on see, et eesti heliloojad ja muusikateadlased on juba mõnda aega tundnud vajadust koonduda ühte organisatsiooni, et propageerida selle abil omamaist professionaalset heliloomingut ja mõjutada Eesti muusikaelu.

    Aastapäeva sündmused olid eriilmelised ja rutiinivabad ? nagu loomingulistele inimestele kohane! Ajaloolise rõhuga mälestuste õhtut teatri- ja muusikamuuseumis jääb meenutama näitus liidu ajaloost ning Eesti Muusika Infokeskuse üllitatud juubelibro?üür ?Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts / Eesti NSV Heliloojate Liit / Eesti Heliloojate Liit 80?; Kadrioru kunstimuuseumis toimunud lõppakordi ansambli Küberstuudio eesti heliloomingu ajalugu mõtestav kontsert ja soliidne vastuvõtt. Aastapäevaürituste sisuliseks kulminatsiooniks kujunesid aga mõttetalgud Pirgu väljasõidumõisas, kus viie toimeka tunni vältel käsitleti EHLi hetkeseisu ja tulevikuvisioone.

    Praeguse Eesti Vabariigi aastad on heliloojate liidule olnud eelkõige otsingute aeg. Ära on langenud paljud funktsioonid, mida heliloojate ühendus pidi täitma NSVLi tingimustes. Mõnedel neist oli aga ideoloogilise surve kiuste ka laiem kunstiline tähendus (näiteks teisipäevased muusikakuulamisõhtud), nende taaskorraldamine uuenenud, vabamas õhkkonnas on olnud korduvalt jututeemaks.

    Tänase liidu tegemised on paigutatavad nelja kategooriasse: liit kui muusikapoliitikasse sekkuv ühiskondlik organisatsioon, liit kui hüvesid pakkuv ja oma liikmete heaolu eest võitlev ametiühing, liit kui kontserdikorraldaja ning liit kui sarnaste huvidega loomeinimeste suhtlust toetav klubi või tsunft.

    EHL kontserdikorraldajana

    Kõige silmapaistvam on heliloojate liit olnud kontserdikorraldajana. Juba üle 25 aasta on organiseeritud uue muusika festivali ehk Eesti muusika päevi, mille eesmärk on tutvustada avalikkusele liidu liikmete loomingut. Muusikapäevade kaudu on heliloojate liit suurim esmaettekannete tellija Eestis, olles tööandjaks nii oma liikmetele kui ka paljudele eesti interpreetidele. Taasiseseisvumisest peale on organiseeritud mitmeid loomingukonkursse, eriti nõuaks jätkamist lastemuusikakonkursside traditsioon.

    EHLi ühiskondlik roll…

    …on viimastel aastatel kahanenud. Muusikamaastikul on tekkinud palju erinevaid huvisid esindavaid organisatsioone. Heliloojate hääl peaks tänastes tingimustes kuuldav olema eelkõige läbi tõhusa koostöö. Muusikaorganisatsioonide kõrval on oluline suhelda ka teiste loomeliitudega. Ergutamist vajaksid liidu välissuhted. Uue suuna peaks siin tooma loodetav liitumine rahvusvahelise uue muusika ühingu ISCMiga.

    EHLi üks peamisi ülesandeid ametiühinguna…

    ?on olnud vahendada heliloojat ja riigistruktuure. Heliloojate huvid on kaitstud mitmete esinduste kaudu erinevates nõukogudes, meie jaoks ehk tähtsaim on kultuuriministeeriumi heliloomingu ekspertiisikomisjon, mis jagab toetusi kontserdikorraldajatele uute teoste tellimiseks. Liit saab oma tahet väljendada ka näiteks kuulumise tõttu Eesti Muusika Infokeskuse juhatusse, Eesti Kontserdi loomenõukogusse, rahvusooperi nõukogusse ning ajakirja Teater. Muusika. Kino kolleegiumisse. Meil on oma esindaja Eesti Muusikanõukogus, puudub aga esindatus Eesti Kultuurkapitali juures.

    Viimaste aastate oluliseks võiduks on resideeriva helilooja ametikoha taastamine pärast mõningat pausi. Sel hooajal resideerib helilooja Toivo Tulev Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures kohustusega kirjutada vähemalt üks kontserdipoolt täitev suurteos. Pikemas perspektiivis aga ootame resideeriva heliloojaga kollektiividelt suuremat koostöövõimet ja vastutust.

    Heliloojate liidu roll ametiühinguna saab uue suuna pärast loovisiku seaduse rakendumist. Lisaks moraalsele võidule (loovisik on Eesti Vabariigilt oma erivajadustega lõpuks tunnustust leidnud!) avab seadus liidule ka uusi võimalusi ja näeb ette kohustusi. On võimalus toetada hättasattunud liikmeid ja kohustus kontrollida liikmete loomingulist aktiivsust. See võimaldab ka jätkata perioodiliste trükiste ?Eesti heliloojate ja muusikateadlaste looming? väljaandmise vahepeal katkenud traditsiooni.

    EHL kui tsunft

    Nagu öeldud, ei koosne liidu liikmeskond ainult heliloojatest. Meie 102 liikme hulgas on ka paarkümmend muusikateadlast. Viimastel on ka oma liit ? Muusikateaduse Selts, kuid seejuures pole olnud kuulda soovi EHList välja astuda. Tänane heliloojate liit näeb meelsasti enda ridades mitte ainult tõsist muusikateadust viljelevaid ajaloolasi ja teoreetikuid, vaid ka muusikaajakirjanikke ja miks mitte ka produtsente. EHLi astumise eeltingimus, professionaalne kõrgharidus, peaks siiski jätkuvalt tagama liidu akadeemilise iseloomu.

    Liidu tänast liikmeskonda vaadates teeb rõõmu, et viimaste aastate jooksul on lisandunud päris palju aktiivseid noori liikmeid. Lõppeva aasta jooksul astusid liitu värskelt EMA lõpetanud heliloojad Tauno Aints, Pille Kangur, Age Hirv, Tatjana Kozlova, Ülo Krigul, Malle Maltis ja Piret Rips, samuti Mari Amor, Mirje Mändla, Kristina Kõrver, Margit Peil ja Toomas Trass.

    Kui siiani toimus põhiline suhtlemine aastakoosolekute ja Eesti muusika päevade ürituste najal, siis leiti, et sellises vormis mõttetalgud on päris hea tsunftitunde ergutaja. Otsustati, et liikmeskond võiks kokku saada vähemalt kord kvartalis ja suviseks kooskäimise vormiks võiks olla mõni matk. Klubilist läbimist aitaks elavdada kuulamisõhtute traditsiooni taastamine.

    Heliloojatele on viimastel aastatel suurimaks probleemiks olnud helitööde kirjastamine. (Välis)kirjastuste huvi eesti muusika vastu (kui mõned erandid välja arvata) on enamasti ühekülgne ega rahulda eesti heliloojate vajadusi. Kurb on, et eesti muusika esituste eest peavad kontserdikorraldajad maksma tihti väliskapitalil põhinevatele kirjastustele ja seda isegi eesti muusikaklassika osas. Ideaalina näeb EHL tegutsemas Eesti kapitalil töötavat jõulist kirjastust, kellel oleks läbilöögivõimet ka välisturgudel. Kuni sellist pole, loodame Eesti Muusika Infokeskuse aktiivsusele, üks selle tegevusvaldkondi peaks sisaldama ka noodimaterjalide kättesaadavaks tegemise ja tutvustamise nii üleriigiliselt kui rahvusvahelisel tasandil.

    XXI sajandi Eesti Heliloojate Liit tahab olla aktiivne ja nooruslik loominguliste isiksuste ühendus, millel oleks kaalu nii kodumaisel kultuurimaastikul kui ka rahvusvahelist autoriteeti.

  • Kunst rahvani ehk Kwangju biennaal

    Siram

    Kwangju biennaal Lõuna-Koreas on kahtlemata üks suuremaid sündmusi Aasia kunstielus. Biennaal sai alguse 1995. aastal ja väidetavasti oli selle kuluka ja suurejoonelise ürituse initsieerimine kuidagiviisi nagu ligemale 2000 kwangjulase 1980. aastal sõjaväere?iimi vastu toimunud meeleavaldusel hukkumise kompensatsioon. Esialgu püstitati kontseptuaalne eesmärk võidelda keskuse ja äärealade erinevuste ning diskrimineerimise vastu. 1997. aastal võeti vastu Kwangju deklaratsioon, mis tunneb südamevalu kunsti ja ühiskonna lõhe pärast ning paneb ette tuua kunst rahvale lähemale kummalisel viisil: kunst peab samaaegselt olema helge ja publikusõbralik ning seejuures säilitama sotsiaalse tundlikkuse ja teravuse.

    Millised iganes on suurnäituste ideaalid, tulemus on siiski üsna ühesugune. Mida suurem masinvärk on tööle pandud, seda rohkem nurki maha lihvitakse ja seda ümmargusem kogu asi saab. Kwangju 2004. aasta teema on ?Tolmutera, veetilk? (?A Grain of Dust, A Drop of Water?). Kuraatorid on Yongwoo Lee (New York, Soul), Kerry Brougher (Washingtoni distrikt) ja Suk-won Chang (Kwangju).

    Kwangju biennaalide pidamiseks on ehitatud spetsiaalne hoone, mis koosneb viiest hiiglaslikust galeriist. Neljas neist oli näitus, viiendas klubi lavaga performance?ite jaoks, kohviku, nännileti ja rea teostega, mille autorid ja tekkemehhanism jäid arusaamatuks. Korealastel pole nimelt kombeks inglise keelde tõlkida kõike, vaid ainult neile teada olevate printsiipide järgi valitud osad saadaval informatsioonist. Hoonete kompleksi ümbritseb suur park, mis sisaldab omakorda mitmesugust biennaaliga paralleelset kunsti, samuti oli biennaali eriprojekte muudes kohtades linnas, näiteks metroos. Viimased jäid allakirjutanul ajapuudusel nägemata.

     

    Kunsti rahvapärastamise tulevärk

    Tundus, et korraldajad on publiku ja kunsti integreerimist võtnud ülima tõsidusega. Esmalt kajastus see mõistagi tööde valikus, sest enamik neist olid helged ja küllaltki lihtsakoelised. Erilise tähelepanu osaliseks on saanud lapsed, kes gruppidena moodustasid ka valdava osa publikust. Nende jaoks olid tehtud eraldi nii-öelda programmivälised kunstiteosed nagu video porgandit närivast jänesest, mis olid eksponeeritud teistest taiestest madalamal. See ei vähendanud aga väikeste pilusilmsete jõmpsikate huvi päriskunsti vastu, eriti kui kuskile sai otsa ronida või midagi näppida.

    Juba lugeda oskavate külastajate tarbeks oli iga töö juures lühike ja lihtne tekst, mis tegi puust ja punaseks teose mõtte. Biennaali eripära oli teoste loomise täiesti uudne metoodika: igale kutsutud kunstnikule oli antud kompanjoniks üks viewer-participant, kellega koostöös sündis teos. Neid vaataja-osalejaid oli kõikvõimalikest sotsiaalsetest gruppidest ja maadest. Raske on öelda, kuivõrd suur oli nende tegelik roll. Mõnel puhul oli see küll nähtav, näiteks Marc Quinni (Inglismaa) pronksi valatud jänese ja lamba rümp koos kõhust paistvate poegadega võisid küll olla prototüübid farmer Ross Cherringtoni majapidamisest. Millega aga näiteks Ecuadori ?Miss Universumi? korraldaja Paulina Karina Espinosa Andrade võis aidata Pablo Cardosot, kes oli maalinud uduseid detaile udustest fotodest, seda võib üksnes oletada.

    Samas oli ka rida staarkunstnikke, kellel oli lubatud ateljeeüksinduses ilma kaasosaliseta oma teosed valmis meisterdada. Nende hulka kuulusid näiteks Edward Rucha, Gerhard Richter, Richard Hamilton, Eduardo Kac. Viimase töö haakus ainsana biennaali teemaga: ta oli malelauale kasvama pannud spetsiaalselt geenimuundatud lille, just sellesse kohta, kus Garri Kasparov arvutilt Deep Blue 1997. aastal pähe sai. Ülejäänud staarkunstnikud esinesid tuntud headuses vanade nippidega. Anish Kapoor oli aga valmistanud uued sügavsinised objektid koostöös rahvuskaaslasest haridusaktivistiga.

     

    Preemiad enam-vähem õigetele

    Biennaali pealkiri viitab ökotemaatikale, mida on tõlgendatud küllalt avaralt. On aga ka äärmiselt üksüheseid teemaarendusi, nt Josip Rastko Mocnik (Sloveenia) on lapseliku käekirjaga seinale maalinud skeemi, kuidas koduses majapidamises vett säästlikumalt kasutada. Teine otsesõnune teos Jota Castro ?1MOP(1Meter of Problems)? pälvis parima meeskonnatöö preemia. Tema oli koostanud mängukaardisuurused tekstiseeriad teemal, kuidas puhas vesi, nagu ka ülejäänud jõukus on maalimas ebaõiglaselt jaotunud. Kõige tähtsama City Light Award?i sai Watercio Caldas (Brasiilia) töö ?The Nearest Air? eest, mis seisnes ruumi riputatud lõngades. Vastavalt sisukirjeldusele pidi modelleerima ruumi ennast, kus lõngad ainult markeerivad võimalikke jõujooni.

    Teise olulise, Korea fondi preemia saanud töö avaldas ka mulle muljet. Jennifer Allora ja Guillermo Calzadilla Kuubast olid sooritanud rännaku mööda Viequese saart Puerto Ricos. Saart on kasutatud aastakümneid NATO pommiharjutusteks ja johtuvalt sellest ei näe see eriti loodus- ega inimsõbralik välja. Rännak sooritati mopeedil, millele oli summuti asemel pandud trompet. Selle nukker sõjahüüd saatis pidevalt kõnealust videot.

    Kwangju pangaga võib samuti nõustuda, kuna nende preemia läks Joon-ho Jeon?i tööle ?In God We Trust?. Video algas USA dollari kujutisega. Ühtäkki hakkas pilt riigihoone ees elama. Tume kogu kõndis ühe ameeriklase juurest teise juurde, rääkis midagi korea keeles, kummardas, aga keegi ei vastanud. Siis oli ta äkki iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise koosolekul ja pidas ka seal pika kõne maha, kuid samamoodi tulemusteta. Lõpuks väljus nukralt hoonest. Video jaoks ehitatud blackbox?i ründasid selja tagant hiiglaslikud pabersõdurid, tungides sisse illusoorsest mustast uksest.

    See installatsioon hakkas tööle koos kamerunlase Malami ekspressiivse installatsiooniga põlenud majast. Kahjuks rikkus seinatekst kõik ilusa: selgus, et tegu pole üldinimlike kannatuste väljendusega, vaid pühendusega 11. septembrile.

     

    Teravad leiud

    Sotsiaalse närviga töödest hakkas silma veel Brian Jungeni (Kanada) ?Court? ehk õmblusmasinalaudadest ehitatud kossuplats, mis viitas Aasia odava tööjõu kasutamisele sportliku meelelahutuse garderoobi teostamisel. Mõnusat irooniat sisaldas jaapanlase Momoyo Torimitsu suur maastikumudel, kus roomasid sajad robot-bisnesmenid, püüdes vallutada linnu ning tööstuskomplekse, kuid takerdudes pigem üksteise külge hunnikutesse. Tema videos olid samalaadsed robotid (Aasia, Euroopa ja Ameerika ärimees) kuid elusuurused, pandud võidu roomama kontorisse, kus päris inimeste töö parajasti käis. Sellises, võiks isegi öelda, et transpopi võtmes olid ka Yue Min Juni (Hiina) hiigelmaalid ja -skulptuurid hambad laiali irvitavate pilusilmsete ühenäoliste meestega. Päris teravalt mõjus Mounir Fami leid: Iisraeli turismi-slogan ?No one belongs here more than you?. Video lisas vaated kuivavast maast ja vees sulistavad turistid teisel ekraanil.

    Meelde jäid veel mõned tööd, mida ei ole vajagi tõlgendada mingi teema kontekstis. Kendell Geersi videoinstallatsioon oli ilmselt mõtisklus kunstniku rollist ühiskonnas. Ühel ekraanil võis näha kunstnikku tulistamas kirjutatud raamatut, teisel tühja galeriiruumi, mis aeg-ajalt ootamatult õhku lendas. Tundub, et tema nägemus sellest rollist ei ole väga optimistlik. Mehhiklanna Teresa Margollese töö rääkis seinakirjade järgi midagi isikuvabadusest, kuid mulle jäi tunne, et pigem siiski isiklikust vabadusetunnetusest. Kaadris seisis ilus paljas mees, kes umbes iga viie minuti tagant ämbritäie vett kaela sai. Mõistagi ei saa kontekstist eristumise tõttu ka unustada ka korealase Byung-jon Kimi art brute? stiilis maale Kristusest. Kristlus on Koreas popp.

     

    Kli?eed ja vastuolud

    Kahel põhjusel jäi meelde veel Kyoung Ho Lee teos, mis koosnes vahvliküpsetusmasinast, mis pidevalt vahvleid välja viskas, ning selle detailide projektsioonidest. Meeldejäävateks asjaol
    udeks oli moemaailmas tuntud kaasautor Miuccia Prada ning võimalus tühja kõhu korral vahvleid näpata.

    Üldiselt oli biennaalil väga palju kli?eesid. Igal mainstream-meganäitusel on vähemalt üks seeria fotosid neegrite raskest elust (Muyiwa Mthethwa, Nigeeria, elu on neil seal muidugi tõesti raske), üks seeria tuppa kasvama pandud taimi (Ilka Meyer, Saksamaa),  üks mõtisklus arhitektuursest ruumist, mis ei vii järeldusteni (Nayia Frangouli, Kreeka), üks kohapealset linnaruumi projektsioon (Antoni Muntadas, Hispaania), üks korjandus inimeste soovidest (Raquel Schwartz, Boliivia), üks arusaamatu interaktiivne installatsioon (Eva Marisaldi, Itaalia) ja üks soovide puu (Barbara Edelstein). Oli ka palju selliseid töid, mis olid tehtud kõige parema tahtega, kuid liiga lihtsameelsed, infomahukad või visuaalselt segased, et muljet avaldada. Mingeid üldisi sisulisi järeldusi biennaalil eksponeeritust on raske teha, kui, siis võiks öelda ehk seda, et kunstnikud on üldiselt loodushoiu ja humaansuse poolt. Paraku üsna vastuoluline järeldus, kui asjale süvaroheliselt positsioonilt läheneda.

    Pilet Souli maksab umbes 16 000 krooni, kuuldavasti Moskva kaudu pidi odavamalt saama. Johann Köleri nim Positivistliku Kunsttööstuskooli esindus, kes osales biennaali performance?iprogrammis, tänab Eesti Kultuurkapitali.

  • Eesti Ajaloomuuseumi digitaalarhiiv DIGITEEK on avatud ja MUUSEUMI MUSU üle antud!

    Reti Meema

    Eesti Ajaloomuuseum tähistas eile oma 149. sünnipäeva ja avas sel puhul muuseumi digitaalsete materjalide arhiivi – Eesti Ajaloomuuseumi Digiteegi.

    Digiteek on avalik veebikeskkond, kust leiate pildi, heli- ja videofailid Eesti Ajaloomuuseumi näitustest, üritustest ja muuseumi kogudest.

    Hetkel on Digiteegis ligi 3600 faili muuseumi näitustest ja üritustest ning 13 400 faili muuseumi kogudest. Info täieneb iga päevaga ning museaalide pildid varustatakse teabega Muuseumide Infosüsteemist MuIS.

    Digiteek muudab lihtsamaks Eesti Ajaloomuuseumi digitaalsete materjalide tellimise. Juhul, kui eraisik, ettevõte jne tellib mõnest esemest, fotost või dokumendist koopia, laetakse see Digiteegi keskkonda üles ja seda saavad edaspidi kasutada kõik soovijad. Piltide ärilisel otstarbel kasutamiseks tuleb allalaadimisõiguse eest tasuda vastavalt muuseumi hinnakirjale.

    Paranenud juurdepääsuga digitaalarhiivi DIGITEEK pääseb muuseumi kodulehelt www.ajaloomuuseum.ee.

    Olete oodatud tutvuma ja kasutama!

    Oma sünnipäeval andis Eesti Ajaloomuuseum üle ka MUUSEUMI MUSU 2012 ehk muuseumi parima sõbra ja partneri auhinna. Sel korral on MUUSEUMI MUSU ajakiri Imeline Ajalugu ja selle peatoimetaja Kadri Bank, kes on andnud suure panuse ajaloo populariseerimisse.  Palju õnne!

  • Ealised iseärasused

    Evi Arujärv

    Tähistades eelkõige majandusedu, oli sellel sümbolil küljes tugev pragmatismi maik. Üleskutse jäi lendsõnaks, sest suure kihistumisega majandusmudeli „ümber” ei ole parima tahtmise korralgi võimalik kujundada üldisele edule orienteeritud üldrahvalikku vaimset aktiivsust. Tegijad leidsidki ruttu oma isiklikud Nokiad erastamisprotsessi juriidilistes hookuspookustes,  sooja mere maksuparadiisides või seadusandja juures tagatrepilobi tehes, aga üldrahvaliku Nokia teemast sai pigem pilamise kui tõsimeelse arutelu objekt. Et tegelikult peitub efektiivseim Nokia inimeste kujutlustes ja mälestustes, mis võivad teha õnnelikuks ka need inimesed, kellel olevikku ega tulevikku ehk päris Nokiat ei ole – see selgus alles hiljem.

    Võidusammas ei ole ju ka tegelikult sammas, vaid ideoloogiline Nokia. Kuigi formaalselt tähistab see Eesti iseseisvuse ajaloos olulist sündmust, annab sellele tähenduse ristiusu tähtsaim,  tugeva mõjujõuga sümbol. Sambas kehastub täiuslikult keeldumine olevikust ja püüd otsida tähendust minevikust ning veelgi kaugemalt – müüdimaailma sügavikust. See vaatab näoga helgesse minevikku – patriarhaalsesse, tõsisesse ja dramaatilisse „Eesti aega”, kus paikneb eelkõige vanema põlvkonna ühe osa altar. Ühtlasi kõrgub pealinna peaväljakul kristlik-konservatiivse ilmavaate ikoon, millel on peal erakondlike huvide ja päevapoliitika märgid. Lootus jääb, et kunagi jõuab eesti rahvas ka sellise vaimuküpsuseni, et teoks võib saada selline sümbol,  mis ei põhine ajalootrauma ja virtuaalse lunastuse läbimängimisel, vaid on ühendav, positiivne ja tulevikku suunatud. Kui võidusammas viib meid dramaatilisse isamaaliskristlikku müüdimaailma, siis Tarandi valimisvõit suunab – täpselt ei teagi, aga tundub, et kusagile tühja kohta, kus tähendused on alles tekkimas. On ju võidu taga üksnes tugev kollektiivne eitus – seniste võimulolijate, aga ka kogu parteipoliitilise süsteemi eitus ning soov otsida alternatiivi väljastpoolt. Missugune on see alternatiiv, selgub loodetavasti edaspidi, sest kampaania käigus jäi see saladuseks.

    Karta on siiski, et ka kõik alternatiivid saavad võimalikuks vaid ühe või teise süsteemi „sees”, vastasel juhul sülitab too süsteem iga Messiase välja, ja et kui nimed muutuvadki, siis süsteem on igavene. Õnneks ei häiri see eitusele orienteerujaid – alati leidub ju midagi uut, mida eitada. Nii jumaldamisel põhineva sambasaaga kui ka eitusel põhinevate demokraatiaprotsesside puhul on siiski mõneti masendav teadvustada selliste inimeste suurt  hulka, kes keelduvad oleviku konstruktiivsest käsitlemisest, eelistades minevikku või mingit emotsionaalset kujutlusruumi. Selline oleviku vältimine meenutab ealisi iseärasusi: mineviku pühitsemine ja mütoloogiatesse süüvimine on omane vanemale põlvkonnale, tundeline eitus ilma konstruktiivse alternatiivita on hormoonidest pulbitseva murdeealise mängumaa. Ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, et üldiselt on just viimasel edumaa: pullitegevale, seksinäljas teismelisele on ju orienteeritud kogu kultuuritööstus ja ka suur osa avalikust informatsioonist. 

    Mõeldes, et tõenäoliselt moodustavad need kaks tinglikku figuuri – müüdimaailmas elav vanainimene ja ärapanemiskihust pulbitsev (täiskasvanud) teismeline – ka aktiivsema ja ihaldatuma osa valijaskonnast, hakkab natukene õudne. Aga teisest küljest: pilt muutub rahustavalt selgeks, kui võttagi omaks, et mis tahes ideoloogia on fiktsioon ja kogu inimlik ning poliitiline tarkus seisnebki ealiste iseärasuste ning inimhinge inseneritehnoloogia tundmises ning ärakasutamises.

  • Just must

    Herke Vaarmann

    Julia de Ville. Gunclub. Hiiretopis, teemant, gagaat, kuld.

    Näitusele sisenedes on ees ootavast vaid aimdus, see kutsub edasi astuma ja vaatama. Tuba on tume, valgust on vähe ja mustadest vitriinidest labürint ulatab vaatajale ükshaaval oma põues hoitud pärle. Mustad ehted pikutavad, ripuvad või sirutavad end neile eraldatud piklikes laegastes klaaside taga. Mõni jagab oma ruumi naabriga, mõnel on lausa omaette kambrike. Kõiki klaaside taga piidlevaid esemeid ühendab must konstruktsioon: must, kerge sein või hoopis olemisviis? Tegelikult nii üks kui ka teine. Musta seinaga vitriinide süsteem on ajutiseks koduks tumedatele esemetele. Siiski ei ole siin eksponeeritu eranditult musta värvi ega isegi mitte tumedat tooni, kuigi näituse pealkiri lubab mustaks pidada kõiki Suurgildi hoone väikeses saalis eksponeeritud ehteid.

    Must on hoopis mõttelaad, olemus – ideede ja inspiratsiooni kaev, kust on ammutatud Kadri Mälgu valikul ja palvel kokku kogutud ehtekunsti imelised teosed maailma eri paigust. Siinkohal tuleb jalamaid loobuda arusaamast mustast kui üksnes kurbuse, kurjuse, kahtlaste tegude, pimeduse ja depressiivsuse värvist. „Just musta” must on vähemalt samapalju, kui mitte rohkemgi lootuse, sügavuse, läheduse, meenutuste, ilu, mõtiskluse ja leidude must. Maagilise veenmisjõuga juhatab ta heitma pilku siin nii avalikult, isegi paljastavalt laiali laotatud lugudele.  Näituse pealkirja inglise keeles lugedes viitab „Just must” eelkõige seesmisele möödapääsmatule vajadusele anda kuju, vormida mõte, mis enne peast füüsiliselt väljasaamist rahu ei anna.

    Näituseks koondatud ehtekunstnike loomingu valik peegeldab selgelt nihet ehtekunstis. Uuenduslikkus ja traditsioonilise, esmajoones kandja kaunistamiseks mõeldud ehte taandumine autori kontseptuaalset sõnumit edastava teose ees kõlab näituse „Just must” kandva akordina. Mitte kehakaunistused ei ole need, mis ootavad vaatajat mustas toas, vaid eelkõige vaikselt jutustatud lood nendele, kes soovivad kuulata. Isiklikud, intiimsed jutud, kunstniku sosistatud sõnum talle olulisel teemal, mis ei ole mõeldud üksnes sisemonoloogina helisema, vaid dialoogiks valitud keelt mõistva(te) inimes(t)ega. Kes leiab siit üles oma loo, see on muidugi loo füüsilise kandja näol leidnud endale ka võimaliku kaunistuse või koguni kaitsja.

    Just isiklikku laadi jutustused näivad seda ruumi valitsevat. Ehte nõudliku kuju on saanud analüüsid ja kokkuvõtted kunstniku kogemustest, painavaile või ka lihtsalt otsivaile küsimustele leitud vastused, intrigeerivad mõtted, naer ja joovastus – inimese teekonnal kogunenud pagas. Nende lugude näitamise kohtki ju viitab sellele, et hetkes nähtav ja kombatav toetub alati millelegi, mis esmapilgul nähtamatuks jääb, kuid ometi alati kaasa räägib. Oma loomult inimese lähedale kuuluvatena kutsuvad „Just musta“ ehted kuulama end lähemalt, vahetus isiklikus kontaktis.

    Niisiis on Suurgildi hoone näitusesaalis eksponeeritud ühtse nimetaja alla koondatud uue ehtekunsti valik. Näitusel osalevad autorid Eestist, Rootsist, Norrast, Soomest, Taanist, Inglismaalt, Koreast, Hollandist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist, Austriast, Šveitsist, Jaapanist, Austraaliast, Uus-Meremaalt – kokku 58 ehtekunstnikku 18 maalt. Päritolumaale ja erinevale taustale vaatamata mõtlevad „Just must” näitusel esindatud kunstnikud ühes liinis – või vähemalt on olnud nende loomingus hetki, mille jooksul loodud teosed kõnelevad ühte keelt ja hingavad ühes rütmis. Valdavalt koosneb „Just must” näitus autorite loomingust, kelle töödes on Kadri Mälk ära tundnud midagi igiomaselt tumedat, ent siin leidub ka mitu ehet, mis on spetsiaalselt „Just musta” kontseptsioonist innustust saanud.

    Kõige üle valitsev paitava käega suur jõud on ulatanud just musta ja kõik selle nüansid lakkamatuks olemislaadiks Kadri Mälgule. Tema mustad ja tihedat laengut täis ehted kiirgavad enda ümber müstilisi mõtteid ja kirglikkust – need sõnumid näivad intiimsetena, väga-väga isiklikena, ent on ometi kõigi silme ette pillatud. Neist kiirguvat energiat näeb nii mitmeski teises „Just musta” ehtes.

    Siin on mõtteid päritolust ja juurtest, mäletamisest, aga ka edasikestmisest. Akiko Kurihara, Gemma Draper, Helena Lehtinen, Ketli Tiitsar jutustavad igaüks omal viisil mineviku otsimisest ja selle kaasaskandmisest. Neist ehetest kiirgab soov mõista tausta tundes iseennast ja leida rada oma teekonna jätkamiseks. Xavier Domènech ütleb otse, et vajab kedagi, kes mäletaks. Omamoodi mängib ühest kohast teise mineku mõttega ka Ted Noten oma intrigeeriva „Hakkamasaamise koti” ja „Spermasõrmusega”. Need näivad esmapilgul ehk musta registrite keskel kohatult roosadena, ent sisaldavad ometi oma naabritega haakuvat irooniat ja mõtisklusi. Keegi ei saa olla päritoluta, igaühel on midagi kaasas.

    Inimese pingestatud analüüs ja võib-olla teisel pool teadlikult tajutu piire kogunevad emotsioonid paistavad saatvat mitut „Just musta” kunstnikku. Tanel Veenre, Cristina Filipe, Birgit Skolimowski ja Ruudt Peters kõnelevad otsingutest enda sees. Keerulised sisevaatlused ja võrdlus ümbruskonnaga on ilmselt andnud vastuseid ja neid ollakse valmis lahkelt jagama.

    Ka eraldatusest ja kättesaamatus kauguses viibimisest kõnelevad „Just musta” ehted. Üsna argine tunne: olla kõigest justkui eemal, mõistmise barjääri taha jäänud, omaette. Kas just nukker, aga mõnikord üksildane enesetunne, kui ümberringi voogav jääb kaugeks ja ihaldatud lähedus näib kuuluvat kuhugi teise, võõrasse süsteemi. Läheduse otsimisest või lähedase kaotamisest kõnelevad Claudia Costa, Maria Valdma, Francis Willemstijn ja Peter de Wit. Üksik must ja kummuv laiguke, läbi õhulise puitvõre kiirgav sisemus, oma musti kiiri justkui abipalves väljapoole ulatava võru kuju võtnud igatsus, tühjale ruudule vastanduv, ent sellest kinni hoidev keha jutustavad igaüks oma ainulaadsel moel kellegi või millegi juurde kuulumise vajadusest. Näiline juhuslikkus, mis külvab kuubedele tolmu, ei pruugi olla juhuslik. Kui keegi püüab su kuuereväärilt pühkida sinna sattunud kübemeid, kas on need kübemed juhuslikud või teadlikult asetatud nõelad kontrollimaks, kas kellelegi läheb korda su rinnale ladestunud päev? Peter Bauhuis on osavalt seadnud hõbedased tolmukübemed kangale püüdma mööda libisevaid pilke.

    Õrnuse ja hapruse üle arutlemine on samuti osa musta registritest. Mõnikord vajab tuum püsimiseks kaitsvat kesta ning seda teavad väga hästi Maarja Niinemäe, Johanna Dahm ja Kiko Graziano Gianocca. Maarja Niinemäe kerge ja elegantne eebenipuust sõrmus puhkab telliskivist karbis, nagu õnnelik laps turvalises kodus. Johanna Dahmi loodud kuldsõrmus on aga oma kaitsvast kookonist välja pudenenud ning näib ootavat talle ulatatavat sooja kätt. Ringlemisest jutustav Kiko Graziano Gianocca kaelaehe paistab aga reipalt oma pehmest kestast rõõmu tundvat.

    Aga siin leidub ka hoogsat lainetust. Peter Chang demonstreerib värvide rõkkavas jõulisuses elujaatust, seesmistest kihtidest pinnale kerkivat olemisrõõmu, julget ja julgustavat tuge, mille najal võib jagu saada ka kõige hallimast päevast.

    Et osalevaid kunstnikke on „Just mustal” palju, on siin ehte vahendusel esindatud väga lai spekter inimlikke emotsioone: on vaprust ja vastupidavust, rünnakuga reageerimist, tugevust, usaldust, rõõmu ja kurbust.

    „Just must” on tegelikult lausa kirju isiklikke teemasid avavatest kõnelustest.

     

  • Teater on vanade meeste mängumaa

    K?in Kaldmaa

    Eestis on mängitud vaid Astrid Saalbachi tükki „Tantsutund”, 1998. aastal Ugalas. kätlin kaldmaa

    Kui Norras on teatrilaval Ibsen ja tema loodud naistegelased, siis kas Taani teatritraditsioonil on midagi samaväärset vastu panna?

    Ei ole, aga me peame Ibsenit taani kirjanikuks. Mõnes mõttes on see minu arvates hea asi, sest kirjutama hakates ei pea mitte millegagi võistlema, vaid võid kohe ise otsast alustada. Meie suured kirjanikud on romaanikirjanikud.

     

    Kas siis, kui teie alustasite, oli Taanis veel naisdramaturge?

    Olla Taanis naine, kes kirjutab teatrilava jaoks, ei ole väga keeruline. See ei ole koht, kus ühiskonnas sein ette tuleb. Sein tuleb ette näiteks hoopis näitlejatel. Taanis on palju väga häid naisnäitlejaid, aga väga vähe rolle. Kui ringi vaadata, siis on kõik teatrijuhid mehed, suurem osa lavastajaid ka. Taani naised on oma suhtumises väga ambivalentsed: me ei taha naistele kvoote kehtestada, aga nuriseme palju. Mõtleme, et on parem, kui see juhtub loomulikul teel. Aga seda ei juhtu. Teatri puhul on väga selge, et see on vanade meeste mängumaa. Naisnäitlejale on see kahtlemata raske olukord. Kui olin veel noor näitleja, tundsin seda oma nahal. Ma ei olnud küll maailma parim näitleja, sest ma olin väga uje. Naiste jaoks ei ole väga palju rolle ja kui naine vanemaks jääb, ei olegi tal kuigi palju võimalusi.

    Avastus, et võin kirjutada, oli tõeline pääsetee. Ma võin terve elu kirjutada. Alguses olin ma noor naine, kes kirjutas rolle teistele noortele naistele. Siis sain lapsed ja kirjutasin sellest vaatepunktist. Ma tunnen, et mul on tohutult vedanud, et võin terve oma elu teatud mõttes kaleidoskoobi alla seada ja teiste naiste sisse kirjutada. Mitte et mul poleks probleeme olnud. Kirjanik olemine seisneb väga suurel määral selles, et iga kord tuleb piire kaugemale lükata. Tuleb mängida vormiga: ühiskond muutub ja vastavalt sellele tuleb muuta ka vormi. Kogu aeg tuleb aina radikaalsemaks ja radikaalsemaks minna ja see toob probleeme kaasa, aga see ei ole mitte kuidagi seotud kirjaniku sooga. Teater on väga konservatiivne ala. Kogu aeg öeldakse, et kirjuta meile midagi uut, aga see peab olema samasugune nagu eelmine näidend. Kokkuvõttes tunnen ma siiski, et olen osa teatrist, mitte niivõrd siin Kopenhaagenis, kuivõrd osa teatrist kui kontseptsioonist.

     

    Kas olete mõnes enda kirjutatud näidendis mänginud?

    Oma esimese näidendi „Jäljed liivas” kirjutasin ma väga noorelt. See rääkis töötust tüdrukust ja poisist tuleviku ühiskonnas, kus valitseb kõva kontroll. Neil on automaatvastaja, kuhu tüdruk hakkab jätma sõnumeid, et nad hakkavad mere äärde minema. Lõpuks ei saa enam aru, kas see kõik juhtub päriselt või ainult tüdruku peas. See näidend tekkis sellest, et olin väga kaua olnud töötu näitleja. Taanis on töötute tarvis väga karm süsteem, mis teiste riikidega võrreldes on küll väga luksuslik. Mul oli väga privilegeeritud lapsepõlv, ent ühtäkki pidin seisma sabas koos kõigi teiste töötutega ja see šokeeris mind. Ma kirjutasin selle näidendi arusaamises, et see ongi elu, ja et ma ei taha sellist elu elada. Ma olin 22aastane.

    Kirjutasin oma esimese näidendi raadioteatri jaoks. Kui olin neilt näitlejana ükskõik kui pisikest rolli palunud, ei reageerinud nad sellele kuidagi. Aga kui saatsin neile oma näidendi, pöördus maailm äkki pea peale. Näidend läks eetrisse peaaegu kõigis Euroopa riikides ja Jaapanis. Ma unustasin neile öelda, kes peaks lugema peategelase osa. Ühel päeval helistas mulle mu parim sõber ja suurim konkurent ja ütles: „Tead, kui uskumatu lugu! Ma hakkan sinu näidendis Stellat mängima!” Aga ma olin selle osa ju enda jaoks kirjutanud! Ta tegi muidugi suurepärase rolli. Ma arvan, et autor ei peaks omaenda näidendis mängima ega seda lavastama. Näidend ainult võidab sellest, kui autori nägemusele lisandub kellegi teise oma.

    Pärast seda sain ma isegi kuninglikus teatris rolle ja mängisin mõnda aega laval. Ja nad tellisid minult näidendi „Tantsutunnid”, mida hiljem ka Baltimaadel mängiti. Ent see tekitas minus väga kahetisi tundeid: näitlemine on väga ekstravertne ja kirjutamine väga introvertne tegevus. Ma ei saanud mõlemat teha. Ja mulle ei meeldinud enam laval. Sellest peale olen ma ainult kirjutanud ja olen selle üle väga õnnelik. Eriti kui ma näen, kui vähesed minu õpingukaaslastest ikka veel näitlejad on. Teatris näidatakse naisi ainult noorte tüdrukute, emade või vanade naistena. See on see koht, kus naiskirjanikud saavad teatrile midagi juurde anda.

     

    Kui palju on Taanis naisdramaturge?

    Kümme aastat tagasi olin ma ainuke naisdramaturg. Praegu on meid… tuleb meelde neli. Aga me oleme väga erinevad. Ainus ühisosa, mis meil on, on sugu.

    Kummaline on see, et mulle meeldib aina enam ja enam meestest kirjutada. Mulle ei meeldi kirjutada nii-öelda feministlikke näidendeid, see oleks tohutu enesepiiramine. Rootslased taasleiutavad praegu feminismi. Ma ei oska sellest midagi arvata. Mul on pojad ja ma arvan, et poiste jaoks on praegu väga rasked ajad, sest Põhjamaadel on tüdrukud lihtsalt nii palju tugevamad.

    Rootsis ja Norras on valitsus loonud programmid, kus koolitatakse naisi, kes võiksid kultuurielus ja kultuurielu juhtimises kaasa rääkida. Meil Taanis sellist ei ole, aga oleks väga vaja, muidu ei taha asjad kuidagi muutuda ja naised jäävad välja. Ma kardan, et see probleem ei kao kunagi kusagile. Vähemalt meil siin, Taanis ja Islandil. Meil siin naisi küll julgustatakse edasi püüdlema, aga vahendeid selleks ei anta. Kultuurielus on igal pool ainult mehed ja neil ei ole isegi häbi. Televisioonis, teatrites – mehed, mehed, mehed. Ühtemoodi mehed. Nad räägivad, aga nad ei tee mitte midagi, ja hoiavad naised väljaspool ringi. Alati, kui televisioonis on vaja mingit eksperti, kutsutakse mees, kuigi on ka sama häid naisi.

     

    Mis te arvate, kuidas see naistele mõjub?

    See tekitab olukorra, kus naised saavadki ainult võidelda. Selleks, et mõelda, peavad naised võitlema.

     

    Nimetasite juba Islandit, aga kuidas on teie arvates lood teistel Põhjamaadel?

    Norras on olukord väga hea. Norra valitsus ei räägi, seal lihtsalt otsustatakse midagi ja tehakse see teoks. Nad on targemad kui rootslased. Rootsis kehtib rohkem selline… poliitiline korrektsus. Seal on suured kandilised tugevad naised, kelle meelest mehed on alati halvad ja naised on alati head.

    Kui käisin eelmisel aastal Göteborgis, saadeti mulle küsimused meiliga ette ja küsiti, kas võib neid asju küsida. See oli natuke kahtlane, sest kõik küsimused olid suunatud sellele, et mehed on halvad inimesed, kes ei taha midagi muud kui ringi käia ja vägistada. Minu romaanis oli aga vastupidi, hoopis kaunis naine kasutas oma võlujõudu, nii et lõpuks olin ma nagu reetur, sest mees minu raamatus ei olnud tingimusteta halb. Mind süüdistati antifeminismis, ma olin reetur.

     

    Mida naised peaksid tegema?

    Ma arvan, et me peame võitlema. Midagi muud meil praegu üle ei jää.

     

     

     

     

     

  • Looja number on 04730000220? elu eest

    Berk Vaher

    Kahtlemata on Ervin Õunapuu endale meedias selgepiirilise brändi kehtestanud. Selle positiivseks tagajärjeks on, et tema loomingu vastu võivad huvi tundma hakata ka need, keda kirjandus või muudki Õunapuu asustatud kultuurialad muidu ei puudutaks. Negatiivseks tulemiks ? just ta loomingu mõistmise huvides ? on aga tõik, et enamus kriitikuid lähtubki arvustamisel brändist, mitte kirjapandust.

     

    Õunapuu kui jäik ja leppimatu vingamees?

     

    On nõnda juba läinud ka Õunapuu esseekoguga ?Öövöö?. Jan Kaus on selle põhjal juba kirjutanud mõtiskluse ?See, mis loeb, on su meeltes moodustuv muster? (Sirp 14. I 2005), mis küll on sümpaatne oma tasakaalutaotluses valitud teema suhtes, kuid on kummati paraku juba a priori tasakaalust väljas. Keskendub ju Kaus ühele probleemide ringile Õunapuu raamatus: ikka sellelesinasele ateismile, millega Õunapuu on kurikuulsaks saanud. Ent ma olen veendunud, et see teema ei ole ?Öövöös? tegelikult dominantne.

    Ateismile ja kirikuvastasusele rõhuvad esmajärgus vaid mõned tekstid raamatu lõpuosas. Lisaks nendele (ja enne neid) sisaldab ?Öövöö? aga mitmeid mõtisklusi kunstist, kirjandusest, ajaloost, ühiskonna eri tahkudest, vanasõnadest ja kassidestki? Sisaldab erinevalt tavalistest esseekogudest ka mitmeid hilisemaid lisandusi ja kunagi kirjutatu ümberhindamisi. Eirata neid ja vaagida raamatut vaid viimatiste otseselt ateismivaimu kandvate tekstide alusel on nagu arvustada romaani vaid lõpplahenduse alusel, tundmata huvi kõige vastu, mis just selleni viis.

    Vildakas on ka ettekujutus Õunapuust kui jäigast ja leppimatust vingamehest. Ta võib ka olla vägagi peenelt teravmeelne. Ei saa siin jätta pikalt tsiteerimata Õunapuu 20 aasta tagust mõtisklust eesti moodsast kunstist ? omamoodi ?pisiblufi käsiraamatut?, mis ennetab (ja ületab) Juku-Kalle Raidi ja Sven Kivisildniku halastamatuid ?arlatanipaljastusi tänastes galeriides:

    ?Kui töö on juba enam-vähem valmis, kasutab kunstnik dopingut, toob välja oma trumbid, mis alati mõjuvad ja kedagi ükskõikseks ei jäta. Lihtsaim võte on visata või tilgutada värvi, et ?suurendada teose sisemist pingestatust?. Äraproovitud võte on ka mõra või pragu ? kui ikka iga töö mõranema sundida, siis võib olla kindel, et töös on midagi salapärast. Igihaljaid nippe-sümboleid on terve koorem. Loetlen vaid kõige levinumad: kanamuna, kivid, ?iletid, tühi tool, linnud, vaskanumad ja klaasesemed (valdan materjali!), ruuduline lina (ikka veel!), vikerkaar. Ja muidugi salapärased vanurid (tingimata muigamas!) ja ahastavad väikesed lapsed ? need mõjuvad alati ?kuidagi sügavalt?. Balansseerimine pornograafia piirimail on samuti üliväga efektne (kui julge ja irooniline, oi-oi!). Aga hoopis mõjuv ja ?iselaadne? võte on sihilik abitus, primitivismikultus. Kas see, näiteks anekdootide illustreerimine, ei kajasta ka mõtlemise primitiivsust? Ja veel ? väga filosoofiline on oskus korralikult paberit joonida, moodustades tähendusrikkaid kujundisüsteeme. Selle nähtuse juures on ilmselt kõige närvesöövam ja loomingulisem nende lehtede pealkirjastamine.? (?Uus pole tõene ja tõene pole uus??, lk 31.)

    On ju siingi mässu tuima käsitöö ja semiootilise parasiitluse vastu, mida väärtustab institutsionaalne kokkulepe, mitte vägi inimest vapustada. Selline rutiin võib tunduda kahjutu, kuid just kunsti(de)s on Õunapuu jaoks inimliku eneseteostuse ülim võimalus. Tuim kunst on nagu väike surm. See loob pinnase suurele surmale.

     

    Ateism ja patsifism

     

    ?Öövöö? üks jõulisemaid sõnumeid on sõjavastasus. ?Ja alati, kui mõtlen sõjaväest või näen kaitsevärvi mundris inimest, meenub mulle Kurkse massimõrv ? pime käsutäitmine uputas noored poisid,? ei anna Õunapuu armu: ?Armees on käskijal alati õigus, käsutaja on jumala seisusse viidud ? aastatelt noorem, aga aukraadis kõrgem isik võib käsutada liigikaaslasi nagu koeri, ja kui vaja, saata selgesse surma? (?Kurja viljad?, lk 105).

    Õunapuu põlgab ka käimasolevat ususõda ja seega asetubki ta ateism märksa avaramasse konteksti. Sõdade taga on ideoloogiaga õilistatud ahnus ja võimuiha ? ning eriti drastiliselt avaldub see ususõdades. Sõda, mitte rahu on laienemisihas religioosse institutsiooni ideaalseisund ? see tugineb allumisele, mitte vabadusele; surmale, mitte elule. Ent Õunapuu asetab end vastaspoolele ? inimese, vabaduse ja elu poolele.

    Nõnda leiab ?Öövööst? mitmeid tuliseid sõnavõtte isemõtlemise kaitseks (nt ?Kodukootud?, lk 25). Õunapuu ei ole kindlasti oivikintellektuaal, kes ei julgeks ise (ega laseks teistel) ilma asjadest piuksatadagi enne, kui on läbi lugenud ?i?eki viimase essee. See ei tähenda, nagu poleks Õunapuu erudeeritud ? ta silmaring on ehk laiemgi kui mõnel sellisel oivikul. Kuid ikka just sellepärast, et ta julgeb ka ise mõelda, seisukohti kujundada, ei karda eksidagi: ?Isegi kui inimene on eksituses ja valib valesti, on parem, kui tal lastakse elada nii, nagu ta soovib? (?Lihula sinus eneses?, lk 34).

    Sestap on Jan Kausist ja paljudest teistestki ekslik panna Õunapuu hoiakud ühte (põrgu)patta Jaak Urmeti üleskutsega ateistliku selgitustöö organiseerimisele. Neil pole sisult mitte midagi ühist. Õunapuu kõneleb inimese vaba vaimu nimel, Urmet üritab ässitada võimuorganeid ?õige? mõtlemise diktatuuri kehtestama. Urmetil on seega märksa suurem ühisosa luteri kiriku ekspeapiiskopi Jaan Kiivitiga, kes veel ametis olles katsus Õunapuu suhtes kriminaalmenetlust alustada.

    Seadus oli aga sõnavabaduse poolt ja ?Öövöö? võidukaks postskriptumiks ongi vastavasisuline teade. Muuhulgas tekib seal tahtmatult (?) muhe-musthumoorikas paralleel metsalise numbriga: ?Alustamata jätmise number on 04730000220? (?Teadmiseks?, lk 128).

     

    Religioossuse liigkerge

    samastamine luterlusega

     

    Tolles enim- ja ülekajastatud ateistlikus võitluses on muidugi omajagu donkihhotlikkust. Religioossete inimeste ja ühenduste olemasolu, nähtavus ja aktiivsus ühiskonnas on küllap sama paratamatu kui mis tahes selgepiirilise maailmavaate sugereeritud elutahe. Halvakspanu või lausa vaenulikkus nende suhtes ei kaota neid, küll aga jätab neile vaid kõige primitiivsemad vahendid eneseteostuseks ? olgu siis kerjusliku tänavamisjoni, autistliku orduretoorika või lausa vaimse ja füüsilise terrorismi. Ei hakka sellest parem kellelgi.

    Küll tuleb pidada Eesti avalikkuses ohtlikult vaimulaisaks tavaks religioossuse liigkerget samastamist kristlusega (luterlusega). Ka ühiskonnategelased, kel pole otsest klerikaalset tausta, kalduvad moraalinormide, hingehoolduse või usundiõpetuse vajalikkusest rääkides ikkagi nii enesestmõistetavalt kristluse suunas koogutama. Ei ole usu ja kristluse samastamisest ju vaba Õunapuugi, ehk küll ta ka väidab, et talle on vastumeelt kõik religioonid: ?Pole mingit vahet, kas erinevaid hallutsinatsioone ja luulusid kuulutatakse ristiga märgistatud kantslist, ümisetakse ?amaanitrummi saatel või niristatakse indiaanihigina vigvamis? (?Öövöö?, lk 98).

    Ometi on just religioossuse hooletu samastamine luterlusega või laiemalt kristlusega see, mis tegelikult Õunapuu-suguse intensiivsusega vastukõnelejat vajaks. Just selle lihtsustusega teevad siinmail inimarmastusest ja vaimsetest väärtustest kõnelejad karuteene ennekõike iseendile, kuid olulisel määral ka kogu eetiliste kokkulepete saavutamise üritusele.

    Võib ju õigupoolest väita, et eranditult kõigis religioonides, kõigis ideoloogiates on kaks põhimõttelist võimalust: kas aated ja hoiakud teenivad inimlikku õnne selles elus või on inimese elu pandud teenima transtsendentseid ideaale. See jaotus kehtib reaalelus nii kristlaste kui moslemite, nii kommunistide kui liberaalide seas.  

    Õunapuu jaoks on esikohal elu. Seda ei tohi ohverdada abstraktsetele arvamistele, mida piisava institutsionaalse PR-töö tagajärjel ka religi
    ooniks saab peetud. Ometi seda aina tehakse ja sellega lepitakse siinmailgi päevast päeva. Reverend Kallas võib teha suuri sõnu lääne kultuuri hoidmisest ? kuid mida on väärt ta pereväärtuste ülistus, kui see lähtub samast ideoloogiast, mis seisab sõjavangide vägistamise taga?  

    Nii mõnedki ent tunnevad usuna ka millegi seletamatu tajumist ja väljenduspüüdu. Narr oleks arvata, et Õunapuu selle vastu võitleb ? just see on olnud ta loomingu kese ja väärtuslikem ka teiste loomingus. On elu kingitus ja meeldetuletus endast. Kui jäägitult võib Õunapuu armuda mõnesse mõistatuslikku kujundisse: ?Kala metsas kõlab maagiliselt, selles sõnapaaris sisaldub nii tohutu ja jube Miski, et sellest vägevam saab olla ainult Surm? (?Liitunud kalad metsas?, lk 41).

    Ning ta pihib: ?Tihti ma palun, et andekate Loojate looming saadaks mind kõikjal, kus ma viibin; et ei mööduks sekunditki ilma Looja puudutuseta, olgu selleks siis heli-, lava- või linateos. Siis ei ole tegelikkus, reaalne elu, enam nii kohutavalt tühi, õõnes, silmakirjalik, pealiskaudne, külm ja ühedimensiooniline.? (?Kolmainsus?, lk 39).

    Mida on selle vastu öelda neil, kes manavad Õunapuud kui kehastunud ?vertikaalse mõõtme puudumist maailmavaates??

  • Uus dirigent RAMi ees

    Kaie Tanner

    Budapesti konkursil pälvis ta ka noore dirigendi eripreemia, mullusel Eesti koorijuhtide võistlusel sai II koha ning Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia. Auhinnaks on kontsert RAMiga, mis jõuab publiku ette täna, 18. II, kavas romantiline ja nüüdismuusika.

    Tõenäoliselt on Mihhail Gerts läbi aegade noorim dirigent, kes on andnud Eesti Rahvusmeeskooriga täispika kontserdi. Eesti Muusikaakadeemia klaverieriala tudengi kohta on eespool toodud loetelu aukartustäratav.

    Kuidas sa ennast klassikalise ja kerge muusika, klaveri ja dirigeerimise vahel jagad?

    Arvan, et muusika on üks tervik, küsimus on ainult erinevates ?anrites, kontekstides ja ajastutes. Muusikal erineb klassikalisest muusikast, millega tegelen EMAs, ning nõuab teistsugust lähenemist. Mulle on aga arusaamatu ja kauge seisukoht, et muusikal oleks nagu midagi tõsise muusika välist, mida saab teha iga inimene, kes kunagi nooti õppinud.

    Mis on keerulisem: kas juhatada Brahmsi motette, kus sina oled siiski olukorra peremees, või viia läbi kaks ja pool tundi kestvat etendust (ilma vaheajata!), kus side lavaga on ainult läbi monitori ja dirigendil tuleb etenduse rütmi ja käiku lihtsalt tunnetada?

    Kunstnik Kustav-Agu Püüman ütles mulle pärast ?Rendi? esietendust, et see on parim kaasaegne ooper, mida ta näinud on. ?Mees La Manchast? on kahtlemata tõsiseltvõetav draamateos, vaba tüüpilisest muusikaliefektsusest à la ?tõstame jala hästi kõrgele?.

    Sinu koormeistritöö algas, kui olid 16aastane. Ometi õpid muusikaakadeemias põhierialana klaverit, mitte dirigeerimist.

    Mul on suurepärane klaveripedagoog Ivari Ilja, kes on minu jaoks muusiku etalon selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Ta on professionaalne pedagoog, ansamblist ja solist, tunneb oma ala läbi ja lõhki ning on sellele pühendunud. Tahtsin õppima minna just sellise inimese juurde. Ma arvan, et pole oluline, kas ma õpin EMAs põhierialana klaverit või dirigeerimist, oluline on õppida hea muusiku juures.

    Dirigeerimine koosneb kahest asjast: muusikaline ettevalmistus ja dirigeerimistehnika. Ettevalmistus ? orienteerumine stiilides, muusikaline intelligentsus, faktuuri jälgimine, kuulmine ? on arendatav igal erialal.

    Mihhail Gertsi ja RAMi koostöö algas IV üleriigilisel noorte koorijuhtide konkursil 2004. aasta märtsis. Seni väikeste koosseisudega ning muusikalidega kokku puutunud dirigendile oli see uus kogemus, mis päädis suurepärase tulemusega.

    Mihhail Gerts: Mul vedas väga kavaga üleriigilisel konkursil. Loosiga saadud Ester Mägi ?Kerkokell? oli teos, millega ma ilmselt suutsin ennast usutavaks teha ? ja ma ise uskusin jäägitult seda, mida tegin. Lisaks valisin kolmanda vooru kavast osa Brahmsi ?Rinaldost?. Hea tulemus tuli tänu muusikale.

    RAMi 18. II kavas on romantikute raskekahurvägi (Bruckner ja Elgar) ning eesti nüüdismuusika (Steiner, Kangur, Tõnu Kõrvits). Miks just selline valik?

    Mulle oli algusest peale selge, et tahan teha just neid kahte maailma: romantikuid ja eesti nüüdismuusikat. Romantika on mulle lähedane, uus muusika jälle viib edasi. Lähtusin sellest, et kavas poleks RAMi hittlood, mida nad on sadu kordi laulnud. Nüüd ongi kontserdi kavas kolm esmaettekannet, eesti uudisteost, ning ka Bruckneri ?Helgolandi? ega Elgari lugusid pole RAM varem esitanud.

    Bruckner kirjutas ?Helgolandi? Viini Meeskoori 50. aastapäevaks. Teos põhineb vanal legendil: Helgolandi saare elanikud nägid taamal merel roomlaste laevu ning teadsid, et neid ootab orjus ja hukatus. Viimses hädas palusid saarlased jumalaid, kes saatsid tormi ja vaenlase laevastik hävis. Elgarilt on kavas kaks poeemi: ?Heerold? ja ?Rändaja?. Eesti autorite teosed on omamoodi helimaalid, kaunis ja väga keeruline muusika.

    Kes on Mihhail Gerts kümne aasta pärast?

    Seda ette kujutada on raske, aga unistus mul on. Tahaksin tegeleda ühe asjaga (olgu see siis näiteks orkester), mida saaksin arendada vähemalt neli-viis aastat. Praegu tunnen pidevalt, et just siis, kui midagi on sisse töötatud ja hakkab hästi välja tulema, peame lõpetama. Nii on iga muusikaliga, nii oli ka 21. kooli kammerkooriga Acoustical Spirit.

     

     

     

  • Eesti Vabariigi sünnipäev Eesti Vabaõhumuuseumis

    Eesti Vabaõhumuuseum

    24. veebruaril tähistab Eesti Vabaõhumuuseum nii Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva kui ka madisepäeva.

    Muuseum on sel päeval lahti kell 10-17. Kolu kõrtsis saab kostitada end maitsvate piduroogadega ja vaadata 1930. aastatest pärit filmilõike Filmiarhiivi kogudest. Lau külapoe õmblejanna tutvustab erinevate kihelkondade rahvarõivaid, poe poolelt saab osta pühadejooki ja ajastukohaseid maiustusi. Härjapea talus valmib pidulaud 1930. aastate retseptide järgi. Elutoas kuuleb raadiost 1930. aastate muusikat ja Konstantin Pätsi kõnet.

    Sepa talus 19. sajandi lõpul tähistatakse hoopis madisepäeva. Perenaine teeb madisepäevale kohaselt õlest “kärbseid”, et neid naabertalu ukse taha viia. Kui naabrid ei märka kärbseid edasi sokutada,  on suvel oodata suurt kärbsenuhtlust  ja pererahva laiskust.

    Kuie koolis saab panna proovile oma ajalooteadmised. Kell 14.00 toimub klassitoas Eesti Vabariigi  heliloojatele pühendatud kontsert “Tahan laulda Sulle!”, esinevad Taisi Pettai (klassikaline laul), Kirke Karja (klaver), Sigrid Mutso (klassikaline laul) ja Sandra Meindok (klaver).

    Sissepääs muuseumisse tavapiletiga.

  • Kesk-Euroopa kujutletavast geograafiast

    Jaak Tomberg

    Handke toonane mõtteavaldus tekitas suurt poleemikat, sest selle väljaütlemise ajal, 1987. aastal, oli Kesk-Euroopa tuliselt paljude väikerahvaste teadvuses. Parimate ja entusiastlikemate kujutelmade kohaselt oli Kesk-Euroopa otsekui omamoodi hajus ja paljususlik utoopia,  mille ühtne postuleerimine või saavutamine pidi viima põhimõtteliste muutusteni Euroopa poliitilises kontseptsioonis ning tõmbama kõrvale Euroopat jäigalt jaotava raudse eesriide, kukutama ida ja läänt eraldava müüri. Sellises valguses süüdistati Handket omal ajal mõnevõrra põhjendatult ükskõiksuses, reaktsioonilisuses, näilises heasoovlikkuses ja künismis.

    Ent võib-olla oligi eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp üldse viimane kord, kui Kesk-Euroopa mõiste aktiivses kollektiivses (ala)teadvuses asjakohaseks osutus. Tagantjärele võiks ju öelda, et on olemas vaatepunkt, millelt utoopiast saigi mõnes  mõttes tegelikkus, eesriie tõmmati kõrvale, müür lagunes ning koos sellega teisenes, kadus vaateväljalt või muutus tarbetuks ka mõiste, mis seda utoopiat tähistas. „Kesk-Euroopa surm kaheksakümnendatel on lõplik. [—] Mitte miski ei tähista utoopilise projekti lõppu kindlamalt, kui selle teostumine. Tõdemus, et Kesk-Euroopa on tänaseks avalikust arutelust kadunud, kinnitab, et kaheksakümnendatel kujunes Kesk-Euroopa embleemiks just põhjusel, et seda kasutati kindla poliitilise eesmärgi saavutamiseks, kommunismi kukutamiseks.” – Niimoodi kirjutab sloveenlanna Simona Škrabec oma algselt katalaani ja nüüd  ka eesti keeles ilmunud esseistlikus uurimuses „Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil” (lk 101). Seda sorti surmatunnistusest olenemata on Kesk-Euroopa mõiste olnud aktuaalne või keskne ka mitmetes varasemates aruteludes ja mitmes varasemas kontekstis ning seda kõike, ilma et tema tähendussisu üldse mingite määravate kriteeriumide kaudu küllaldaselt piiritletav oleks. Need piiritlusraskused ongi Škrabeci uurimuse esmane lähtepunkt: kõige pindmisel, esmakirjelduslikul tasandil kujutab „Võitlustuhin” endast Kesk-Euroopa mõiste müütilisuse, selle piiride amorfsuse ja hägususe väga põhjalikku  väljajoonistamist ning mitmesuguste võimalike määratlevate (geograafiliste, sotsiaal-kultuuriliste, etniliste ja rassiliste) kriteeriumide ebapiisavuse tõdemist.

    Kuidas siis ikkagi Kesk-Euroopat piiritleda? Kas näha selles (peamiselt saksa või saksakeelsel) kultuuril põhinevat kooslust? Või ajaloolis-geograafiliselt kunagisi Austria-Ungari kaksikmonarhia alasid? Või veel midagi kolmandat? Just niisugune paistab olevat Škrabeci uurimuse esmane küsimistrajektoor, mida järgides põrkab ta läbi kõnealust „regiooni” asustavate paljude väikeste rahvuste, keelte, kultuuritraditsioonide ja  ajaloosaatuste vahelise piisava ühisosa puudumise, teisisõnu, tõeliste ainsuslikkuste paljususe tunnistamise kaudu kõnekalt vastu ühese määratlematuse müüri: kui üldse miski, siis paistab Kesk-Euroopa olevat tõeline mitmesus, mida erinevatel ajaloolistel hetkedel on püütud ühise nimetaja alla suruda ning millele on püütud mingit ühtset identiteeti omistada. Või – nagu Škrabec paistab mõista andvat – jäävad vettpidavana pinnale pigem negatiivse alatooniga määratlused: mõeldakse Kesk-Euroopast kui regioonist, mis etendas päästikurolli mõlema maailmasõja vallandamisel. Või Kesk-Euroopast kui  Mitteleuropa’st, omamoodi utopistlikust „kavast” kehtestada sakslaste kultuurilist, keelelist, poliitilist või majanduslikku hegemooniat selles ulatuslikus piirkonnas. Või Kesk-Euroopast kui regioonist, kus on leidnud aset juutide ulatuslik tagakiusamine. Või Kesk-Euroopast kui nende kannatavate rahvaste kogumist, kes tegelikult tahaksid „kuuluda” läände. Või KeskEuroopast, mis sarnaselt Ida-Euroopa, Lähis-Ida, Kesk-Ida ja Kaug-Idaga teenib mõistena lihtsalt ühe homogeense ja enesega identse lääne koosluse põlistamist. Veel enam, ühtse Kesk-Euroopa mõiste paistabki olevat relevantseks muutunud  üksnes n-ö „ideoloogiliste kriisisituatsioonide” puhul, ning rohkete paljususte ühendamine on siis alati olnud suuremal või vähemal määral väline ja meelevaldne.

    Selle toetuseks räägib tabavalt üks lõik Kesk-Euroopa mõiste teemadel samuti sageli sõna võtnud Milan Kundera esseest „Eesriie”: „Kas on tõsi, et Kesk-Euroopa piire pole võimalik püsivalt ja täpselt kindlaks määrata? Loomulikult! Need rahvused pole kunagi olnud oma saatuse või riigipiiride isandad, harva on nad olnud ajaloo subjektid, kuid peaaegu alati on nad olnud ajaloo objektid. Nende ühtsus oli ette kavatsemata. Nad polnud lähedased mitte vabatahtlikult  ega sümpaatia või keelelise sarnasuse tõttu, vaid sarnaste kogemuste, ühiste ajaloosündmuste tõttu, mis neid eri aegadel ja erinevates situatsioonides on ühendanud, ja liikuvate piiride tõttu, mis pole kunagi olnud lõplikud”. Niisugune tõdemus veenab kerge vaevaga igasuguse ühese piiritlemise mõttetuses. Ent põhjalik pilt paljudest meelevaldsetest määratluspüüdudest või erisusi kustutavatest eelarvamustest, mille Škrabeci uurimus esile manab, osutub uurimuse süvenedes vägagi kõnekaks ja kasulikuks. Ehkki essee eesmärk ei ole „Kesk-Euroopa  müüti” üheselt tõlgendada või seletada, vaid pigem provotseerida kunstlikult loodud kinniskoosluste peale mõtlema, ei päädi see üksnes üleskutsega tunnistada erinevusi ja iseärasusi ning lükata tagasi tuimalt üldistav suhtumine. Tegu on muu hulgas ka samm-sammult areneva ideoloogiakriitikaga, tegelikkust seestpoolt toestava varjatud ideoloogilise sõrestiku toimemehhanismide hoolika nähtavaletoomisega Kesk-Euroopa mõiste taustal. See sarnaneb nii filosoofilise orientatsiooni kui ka meetodi (ent mitte retooriliste võtete) poolest mõneti Škrabeci kuulsama kaasmaalase Slavoj Žižeki mõttetegevusega. 

    Üldkokkuvõttes on „Võitlustuhina” juhtmõte aga lihtne ja vajalik: alati, kui proovime Kesk-Euroopat kui piirkonda rangelt ja üheselt ajaloolis-poliitiliselt tematiseerida, teeme me liiga (rahvaste, kultuuride, keelte jne) paljususele. Abstraktse konstruktsiooni asemel tuleks niisiis võimalikult palju mõelda konkreetsete, luust ja lihast inimeste olemisele või saatustele ning neid mitte (paratamatult) ajas kehtima jäävate kontseptsioonidega tasapindseks tõlgendada. Mõttekäik on siin võrdlemisi kirjandusteaduslik: „Kesk-Euroopa määratlemine [on ] säärase geograafia küsimus, mida peaksime endale ette kujutama,  teisisõnu, peaksime looma sellest endale vaimse representatsiooni. [—] Sama vaimse kujutluspildi loomise võimet kasutame romaani lugemisel või filmi sündmuste jälgimisel. On tegelasi, keda autor kunagi kokku ei vii, kuid lugeja või vaatajana suudame siiski ette kujutada, et nad kõnnivad mööda samu tänavaid ning liiguvad samas sotsiaalses keskkonnas, seda mitmete, mitte tingimata omavahel seotud tegelaste toimetuste põhjal.” Škrabec paistab Kesk-Euroopa käsitlemise puhul toetavat sama ideaali, mille Kundera püstitas tervet Euroopat silmas pidades – maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis.  Üleüldse võib „Võitlustuhinat” õnnestunud ning asjakohaseks tõlkevalikuks pidada veel vähemalt kahe asja pärast: Škrabec on sloveen ning ta on võrdlev kirjandusteadlane. Eestil ja Sloveenial on XX sajandi ajalugu ning riikide geograafilist asendit silmas pidades vähemalt üks ühisjoon: mõlemad on olnud väikesed n-ö piiririigid, mille rahvusliku elanikkonna soov on „kuuluda kusagile mujale” – Eesti (laiemalt?) Euroopasse, Sloveenia mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse. See teeb lugemiskogemuse võrdlevalt rikastavaks (lugeda „Võitlustuhinat” Eestis on ruumilisel tasandil umbes sama mis lugeda  ajalisel tasandil René Guénoni „Nüüdismaailma kriisi” praeguse majanduskriisi seisukohalt) ning tõestab üldistavate konstruktsioonide vajalikkust terve rahvuskehandi käekäiku hõlmavates ummikseisudes.

    Need konstruktsioonid ei tohiks aga püsima jääda ummikseisude lahenedes. Utoopilise soov
    i täitumine on ohtlik ajalooline sõlm, pärast seda ei tohiks utoopilisele programmile enam toetuma jääda, vaid kehtestuma peaks uus, uutele võimalikkustele avatud olukord, sest vastasel juhul võib tulemuseks olla kramplik seisak või, nagu ka Jüri Talvet essee saatesõnas ütleb, „tegelikkuse kohutav tragöödia”. Utoopiline  impulss peaks aga ideaalis jääma kunsti, kirjanduse jms kanda. Samuti on Škrabeci arutlus hea näide, kuidas saab kirjandusteaduslikku arsenali rakendada „väljaspool kirjandust seisvate” nähtuste analüüsiks. (Õigemini on see tõestus selle kohta, kuidas kirjandus on „endast väljaspool asuvaga” peaaegu eristamatult kokku lõimitud.) Nii ilmestatakse siin Kesk-Euroopat lausa tropoloogiliste terminite kaudu ning lagundatakse metafoori loomust, selgitades ka Kesk-Euroopa mõistet kui metafoorset müüti. Keerukamate filosoofilis-analüütiliste vinjettide asemel võib „Võitlustuhinast” leida pigem kirjanduslikel näidetel põhinevaid teraseid, leidlikke ja vahetumalt mõistetavaid võrdkujusid. Škrabec loeb kirjandusteoseid märksa (takti)tundelisemalt, säilitades nende n-ö sisemist autonoomiat ja omakohast näoilmet, kui tema juba mainitud kaasmaalasest filosoofiline rokkstaar, kes sageli allutab ühe või teise teose üksikud süžeemotiivid lihtsalt mõne filosoofilise idee parema ilmestamise teenistusse, tõlgendades seeläbi tihtipeale üleliia lihtsustavalt tasapindseks ka kirjandusele omase seesmise heterogeensuse. Võimalik, et „Võitlustuhin” ongi võimalikuks saanud alles nüüd, uuel sajandil, mil Kesk-Euroopa mõiste on kaotanud  vahetu ideoloogilis-poliitilise asjakohasuse, „kadunud avalikest aruteludest”, nii et sellest on võimalik teha ammendavamaid tagasivaatavaid kokkuvõtteid.

    Võib-olla on Peter Handke kunagi küüniliseks peetud määratlus viimaks ajakohastunud ning Kesk-Euroopast ongi saanud (kuid lõpuks ometi positiivses mõttes!) meteoroloogiline mõiste – kui ilmastiku all silmas pidada ka mitmekesist, iseeneses erisusi tunnistavat (ja vahest mitte alatasa sombust) rikkalikku kultuurilis-sotsiaalset kliimat, millele igaüks peaks kujutlustes distantsilt omanäolise kuju andma. Ja mille tänavatel igaüks võiks kõndida.

Sirp