Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Mida saab 27 krooni eest? Kirjandusajakirja?

    Triinu Ojalo,Kairi Korts

    Mida huvitavat uues kirjandusajakirjas on? Äärmiselt raske ja ennatlik oleks praegu  väita, kes ja kas neist avaldatud noortest autoritest end eesti kirjandusmaastikule rebivad, ent huvitavaid ja lootustandvaid tendentse võib mitmete noorte autorite loomingus kindlasti märgata. 

    Kriitika rubriik lükkab ümber arvamuse, nagu loeksid tänapäeva noored ainult Harry Potterit ja Internetti. Arvustused veenavad, et noored autorid loevad erisugust kirjandust,  mõistavad seda, oskavad oma ajaga seostada, tekitavad tekstide ümber intertekstuaalset võrgustikku ning lõpuks pakuvad põnevaid omatõlgendusi. Arvustamiseks on valitud väga erineva taustaga kirjanikke. Näiteks Antti Parve alias Atsi Mehis Heinsaare “Härra Pauli kroonikate” arvustus, vormiliselt isikupärane arvustus, mis kevadisel võistlusel pika puuga teistele ära tegi.  Noor kriitik on väga osavalt tabanud heinsaarelikku kirjutamisviisi. Sellisest sisselugemisoskusest tasub eeskuju võtta!

    Proosatekste lugedes meenuvad “karmist maailmast kirjutavad karmid mehed” Kaur Kender ning Sass Henno – sarnase kirjutamismaneeri tõttu paigutub nendega ühte ritta end Gusto varjunime alla peitnud kirjanik. Lüürikas ilmneb kaks lähtepunkti: sügavalt isiklik ning laiemalt pinnalt tõukuv ühiskondlik-sotsiaalne. Eliina Kortsi eneseiroonilised ja värske metafoorikaga luuletused kirjeldavad noore poetessi suhet kirjandusega, tema elu tsitaatides. Luuletustes elav unenäoline minategelane meenutab Tennessee Williamsi purunemispelglikku ja igatsevat klaasist loomaaia Laurat. Viljo Kivisilla keeletundlikkus on autori noore ea kohta tähelepanuväärne. Tema nutikate kujundite efektsus tuleb kõige paremini esile ette lugedes: Viljo luuletuse rütm on kaasakiskuv ja jääb kummitama. Pilkealusteks saavad nii hr Eestlus kui hr Majandus ning paljastatakse omaloominguvõistluse telgitagused.

    Kui midagi üldisemat öelda, siis tundub ajakirjas avaldatud autoreid lugedes, et puudub enamasti noorele kirjandusele omane tormiline maailma ja enese vastandamine. Barrikaadidele ei minda, kuid see ei tähenda, et maailmaparandamise soov tekstides täiesti puuduks. Kuklas tuntakse kogu aeg mingit tabamatut pinget, kardetakse elule jalgu jääda, rongist maha jääda, tunnetatakse vajadust kohanduda ja kõigest hoolimata hakkama saada. Sedasama otsitakse ka teiste autorite tekstidest. Tekstides peegeldub kiire reageerimine ümbritsevale. Iseloomulik on filmilikkus, kaadrid ja pildid vahelduvad intensiivse hooga.

    Seega toimub eesti kirjanduses tegelikult palju ning soov end väljendada kirjaliku teksti kaudu pole noorte seas kuhugi kadunud. Välja ei elata end ainult netikommentaarides. Kes vähegi on viitsinud netis omaloomingu avaldamiseks mõeldud kodukatel käia, on pidanud üllatuma, kui palju tegelikult kirjutatakse ja kui palju leidub neid noori, kes ühel või teisel põhjusel on pidanud oluliseks oma tekstid veebikeskkonda üles riputada. Lisaks ilmuvad ju ka koolialmanahhid ning väljaandeid, mis levivad ainult netis või siis käest kätte. Kahjuks ei saagi sellest täit teadmist olla, sest “eesti kirjandus” on saanud kitsaste ringkondade siseasjadeks. Killustumises väikesteks kirjandusteks ning subkultuuristumises ei ole enam midagi üllatavat. Aga üks asi on see, kui muu infomüra tõttu lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõigega kursis olla, teine asi hoopis see, kui midagi jääb õigustamatult tähelepanu alt välja.

    Netis jäävad tihti parimad tekstid ja autorid märkamatuks ning anonüümseks. Kogu selles tekstimassiivis on raske orienteeruda ning paljud tekstid on kirjutatud kiirustades, aega pole võetud viimistlemiseks ja süvenemiseks. Seega on olemas vajadus toimetatava väljaande järele, mis oleks formaalsem. Mis innustaks ja julgustaks edasi kirjutama ning esitaks väljakutse uue taseme saavutamiseks. Ja pealegi on ju paberi peal ikka uhkem ja “õigem” kui vilkuval arvutiekraanil. Loomingus ja Vikerkaares ning teisteski kultuuriväljaannetes avaldavad oma loomingut aga juba kogenumad ning tuntumad autorid.

    Uus ajakiri aitab ehk noortel avastada oma põlvkondlikku kuulumist. Annab tunde, et keegi kirjutab veel samadest asjadest ja et keegi tahab ka neid asju lugeda. See loob platvormi, kus noorkirjanik saab end põlvkonnakaaslastega enam-vähem võrdselt positsioonilt võrrelda, samastada, kust ta leiab adekvaatse vastukaja ja tagasiside. Neid 50 lehekülge saadab idee, et äkki õnnestub luua uus mõtteline ruum, kus lugejad kohtuvad värskete tekstide ning nende autoritega, sünnib mõttevahetus ja elav vestlus. Küsimus ei ole pingerea moodustamises ega saagi kunagi olla. Kui mitte püüda praegu väärtustada ning toetada neid asju, mis peaksid justkui tähistama uut algust, siis millal veel? Head kirjandust ei ole ju kunagi liiga palju. Tuleb anda võimalus selle sünniks. Nagu kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher ajakirja esitlusel oma sõnavõtus rõhutas, ei jõudnudki eelmise põlvkonna (90ndate keskpaiga) tulijad selliste väljaannete loomiseni ning sellise ettevõtmise tähtsust on võimalik hinnata ainult perspektiivis.

    Triinu Ojalo, Värske Rõhu esseistika- ja draamatoimetaja Kairi Korts, Värske Rõhu luuletoimetaja

     

     

  • TTT:?Loomade farm? võiks olla süsteemi elektrikarjus

    Maria Lee,lavakunstikooli I kursuse tudeng

    Jõudsin esietendusele (3. juuni), saanuna läbimängupublikult natuke rohkem teada, kui oleks tahtnud. Kui aga algas, siis haaras kaasa. See, mis laval hakkas toimuma, liikus edasi oma rütmis ja oma energiaga, tulemus oli vältimatu, tulemust teadsid juba siis kõik vaatajad. Ainult ?kuidas? oli veel teadmata.

    Süsteem ? see on juba see, mis paratamatult hukutab (mind kui vaatajat, kui tudengit, kui süsteemiloojat ja -hävitajat). Niisiis on natuke hilisteismeeagroteski ja natuke sellist x-generation?it, MTV ja lääne idealiseerimist (võib-olla see on lihtsalt meie põlvkonda nii sisse kirjutatud; tegelikult on Lääs selles lavastuses samavõrd vaenlane kui Ida, tundub). Süsteemi piirides visuaalselt üsna veenev vastuhakk, publikum naeratab neljakümneaastaselt, võib-olla naeratab, võib-olla tukub, kui vihma hakkab sadama või kriitika nende pihta peaks käima, siis ajab enesele kilekae peale ja ignoreerib.

    Kriitika on poliitika pihta. Poliitika on kauge. Parlamentarism või demokraatia. Puha Toompea asi, ma mõtlen. Eks tegijad tea, ise ka Toompealt. All-linna kommertsteatrikontingent ei tunne end puudutatuna.

    Mina tunnen end puudutatuna ja liigutatuna, kui skeemid lihtsustatakse koomikaks ja kitarr on lavaaugukontekstis päris veenev, vokaal ei õõnestagi Radioheadi, vaid oma müstilisel viisil lausa toetab seda. Naeran, sest arvan, et saan aru. Kusagil taga on kursavenna naer. Meie ju teame. Meie ju olime seal. Istun neile häbitult lähedal, kui nad mööda lava edasi-tagasi turnivad. Otsin mässu süsteemi vastu. Toompeasüsteemi, elusüsteemi. Olen sel hetkel ise see süsteem, mille vastasust ma lavalt otsin. Radioheadile ei tee sel hetkel liiga mitte kaverdaja, vaid kuulaja.

    Ja ometi pole see mingil juhul säärane elitaarne, väikese grupi etendus, mis siis, et sisse on pandud siseringinalju ja paroole. Ja kas nad tegelikult mässavad ? kas meie tegelikult mässame või on see turvaline provotseeritud efektikaup? Sest Linnateatri lavaaugus päriselt keegi kellelegi turja ei karga.

    Aga võib-olla mässab süsteem ise, nii et arugi ei saa? Tänapäeva küünilises võtmes. Ja mässates süsteemi vastu lõhume me maha tema mässu ja taastame seda autoritaarset, türanlikku, idiootset süsteemi, mille vastu ta ise on? Kui lavastaja annab näitlejatele teema, tekstid, kostüümid, misanstseenid ja näitleja annab lavastajale elu ja linnateater annab kooslusele ruumi ja publik annab tulemusele raha… siis kes tüssab keda ja kes veenab keda (ja milles?) ja mis saab uueks ja mis saab reformitud? Kas me saavutame selle, mis me tahame ? ja mis see on, mida me tahame (peale raha, vabaduse ja tunnustatuse)?

    Mis laval klantsib, on väljakirjutatud ideoloogia, kõik on natuke millegi paroodia ning millegi illustratsioon. Elanuna Orwelli sajandil, teame nagunii enam-vähem, kuidas süsteemid toimivad, ning palju enam ei üllatu. Ometi on hea, kui vahel toimub teatrikunst ja see tuletab meelde, kasutades vahendina noori veel ehtsaid inimesi, kes võib-olla ise ka usuvad veel millessegi. Ja on uskumatult hea, et seda teeb Linnateatri suvelavastus, muusikalise vahepala pähe esitades laule, milles on, hoolimata eestindamisest, säilinud veel eht radioheadilik teravus ning mis hakkavad hiljem küll kummitama samamoodi nagu ?Kaotajate? viisikesed, kuid mis kannavad endas veel mingisugust aktiivset laengut, natuke mässu ja natuke küünilist resignatsiooni.

    Ilm läheb pimedamaks, vihma sajab üsna tihedalt, publik on üleni kiles ja näitlejad mängivad lõpuni. Jõuga. Radiohead on ideoloogiliselt jahmatavalt täpne. Inimesed on täpsed, olgu nende näitlejameisterlikkusega siis kuidas on. Aimub midagi kahtlast, aga ma panen silmad kinni ja ei vaata. Vaatan musti aknaavasid lava taga, vaatan kajakaid (selja tagant küsib keegi: ?Kas see on päris või see on lindilt??), vaatan vihma pro?ektorivalguses ja nende unenäoinimeste juustes. Mängivad lõpuni, saavad lint?itud, saavad lilled ja oma vanema kursuse esietendusekallistusi. Publik aplodeerib ning mina samuti. Natuke ma olen igast süsteemist väljas, mõtlen. Apoliitiline amoraalne agnostiline muiduolija. Eks teatrit tehakse erinevalt ja erinevaid asju minnakse teatrisse vaatama. Olgu selle ?Loomade farmiga? kuidas on, kas ta III kursuse töö või suvelavastusena veenev on; aga mingites aspektides on ta nii paigas ? ideoloogiliselt, sisuliselt ?, et see kompenseerib paljut niisama- ja muidutehtut. Asja taga on tööd ja usku ja ehedust, mis on teatris tegelikult harvem, kui tahaks arvata. Veel on aega olla meeleheitlik ja hirmuga mõelda nende surnud hobuste varjudele, kellega tuleb ükskord sõitma hakata.

     

  • Eesti Kunstiakadeemia raamatukogule tegi vilistlane Raal Kivi hinnalise kingituse

    Solveig Jahnke

    Eesti Kunstiakadeemia vilistlane ja Tartu linna kauaagne peaarhitekt Raal Kivi annetas Eesti Kunstiakadeemia akadeemilisele raamatukogule oma isa, nn tipikate põlvkonda kuulunud nimeka Tartu arhitekti Raul-Levroit Kivi suure koguse erialaseid raamatuid, mis on hinnaline täiendus arhitektuurialase kirjanduse osas. 

    Teadusprorektori Mart Kalmu sõnul on see väga haruldane kogu. “Tänu isiklikele kontaktidele sisaldas Raul-Levroit Kivi raamatukogu palju külma sõja aegset läänesaksa arhitektuurikirjandust, mida Ida-Euroopa raamatukogudes üldiselt ei leia. 1960.-70. aastad on praegu rahvusvaheliselt väga suure uurijahuvi all, mistõttu on hea meel meie üliõpilasi ja teadureid varustada oluliste allikatega. Kuna EKAs põhimõtteliselt ei piirduta inglise keelega ja nii kunstiteadlased kui muinsuskaitsjad õpivad saksa keelt, siis leiavad need teosed kindlasti kasutust,” selgitab prof Kalm.  Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu juhataja Elvira Muti sõnul on see ajajärk Eesti raamatukogudes lääne kirjandusest hõre. 

    “Siin on 25 raamatukasti. Me alles uurime ja katalogiseerime, kuid pealmistes kihtides oli ka eesti arhitektuuri teoseid ja eriti rõõmsad oleme perioodika pärast nagu ehitusajakirjad, sest meie enda omad on suurest kasutusest juba üsna halvas seisukorras. Raal Kivi kogu täiendas EKA raamatukogu ka hulga teatmeteoste ja kunstiraamatutega” selgitab Elvira Mutt ja lisab:

    “EKA raamatukogu on annetuste eest väga tänulik, sest alati on seal ka midagi väga vajalikku või fondi rikastavat.”

  • Demokraatlik pop

    Andreas Ventsel

    Ühtedele on tegemist õhtumaise kultuuri allakäigu viimase astmega, dekadentsiga, kus kõik endised ühiskonna sidusust konstitueerivad väärtused on naeruvääristatud, mistõttu on paratamatu ka selle kultuuriterviku enese lagunemine ja hukk. Selliste vaatekohtade oponendid süüdistavad esimeste seisukohti teatavates totalitariseerivates järelmites, kuna need justkui eeldavad mingeid universaalseid väärtusi, mis tegelikult on aga ideoloogiliste huvide kattevari. Neile on popkultuur ja postmodernistlik ilmavaade alles tõelise, kõikide vabaduse väljendus ja loosungi „vabadus vendlus,  võrdsus” täideviimine. Siinses kultuuriruumis on küll olemas mõningad pop(ulaar) kultuuri teooriaid käsitlevad eestindused, näiteks Dominic Strinati „Sissejuhatus populaarkultuuriteooriatesse” (2001), või omakeelsed orginaalteosed nagu Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur” (2005), samuti võime leida kultuurifilosoofilisi tõlgendusi postmodernismist ja amerikaniseerumise seostest, kas või Kalle Lasni „Kultuuritõkestus” (2001). Puudu oli aga n-ö omakandimehe vaade sellele eelmise sajandi kultuurielu määranud nähtusele, selline,  kus oleks püütud näha neid seoseid ja mõjusid ka siin, raudse eesriidega ümbritsetud ühiskonna kultuurielus.

    Raoul Kurvitz on püüdnud seda tühimikku täita, tehes seda üsnagi postmodernistlikul viisil. Autor kirjutab ise sissejuhatuses (lk 22), et „see on MINU popajalugu. Selline nagu pop mulle paistab ning nagu ma olen seda läbi elanud ning jätkuvalt elan – ning ma ei tee katsetki oma paratamatut subjektiivsust varjata”. Ja peab kohe ütlema, et selle läbielatu lugemine on tegevus lugejale igati hariv. Kurvitz alustab oma popkultuuri lätete tuvastamist Suurest Prantsuse revolutsioonist, leides juba sealt märke, mida annab kokku viia tema kontseptsiooniga popist ja popkultuurist. Nii saavad seotud markii de Sade ja George Bataille ning plejaad tänapäeva popimaid filosoofe: Derrida, Deluze, Guattari, Foucault, Kristeva jpt (lk 42). Walt Whitman ja Henry David Thoreau võivad mõlemad ennast pidada Led Zeppelini ja Nirvana vaimseks esivanemaks (lk 62). Klassikalises tangos aga nähakse seda, mille viljastavaid mõjusid võime tabada Portisheadi helivõngetes (lk 76). Eriti paeluvad on peatükid, mille keskmes enamjaolt muusika või kunsti ajaloolise järjepidevuse  või siis pidevusetuse käsitlus. Seosed pole mitte üksnes harivad ja tabavad (näiteks võib teada saada, kust sai rock’n roll endale nime (lk 131)), vaid neist kiirgab stilistilist väljapeetust, nii et kohe on tunda, milline on autori enda huvide ring. Samal ajal kui filosoofide mõttemaailmade omavaheliste seoste ja nende mõjutuste kirjeldamisel järeltulijatele tuleb mõnikord sule raskust tunnistada – ehk liiga kergekäeliselt nähakse neid lõimuvaid sarnasusi ja analoogiaid.

    Väikse kõrvalepõikena: autori eruditsioonist annab märku kas või nende sõlmede (inimeste, nähtuste, liikumiste) hulk, mis omavahel risoomina ühenduvad  – neid on indeksis pisut alla tuhande! Siduvaid niite ei jõua siin kõiki üles lugedagi ja, mis peamine, autori arvates pole sellel ka erilist mõtet. Miks, võib nüüd lugeja küsida. Sest kuidagi on vaja see faktide ja nimede ladestus tervikusse koondada. Kui millegi juuri nähakse kahesaja aasta tagustes sündmustes, siis peab olema miski, mis seda retrospektiivset tagasivaadet teha võimaldab. On päris selge, et Kurvitz ei loodu siin mingitest ajaloofilosoofilistest eeldustest nagu ajaloo tsüklilisus (à la Spengler) või klassivõitluse edasiviiv antagonism (à la Marx). Ammugi ei huvita teda ka rankelik üleskutse uurida ajalugu  nagu ta on. Sest nagu ta korduvalt rõhutab (lk 57), on selles raamatus püütud teoretiseerimisest loobuda. Mis siis on see faktide paljust siduv lõim? Mis see on, mis laseb neil diskreetseil ühikuil paista tervikuna, tähenduslikuna? Vastus on antud pealkirjas: attitude. Hoiak on see, mis laseb neid erinevaid inimesi ja nähtusi – keda rohkem, keda vähem – esile tuua samal tasandil. Ja just hoiak on see, mis koondab popkultuuri. Suhteliselt ebamäärane, esmapilgul, eks?

    Püüame seda Kurvitza kaasabil siiski määratleda. Üsna alguses (lk 31) defineerib autor popkultuuri järgnevalt: „popkultuur  on erinevate hoiakute ja neile vastavate, kodeeritud eetilis-esteetiliste märksüsteemide kaudu määratlevatest subjektidest, nende tegevustest ning tegevusjälgedest koosnev üleilmne informaalne võrgustik, mis tunnetab ennast demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustest ning üksikindiviidi teadvustatud valikuvabadustest tulenevalt” ja „Pop soovib olla demokraatlik ja pakkuda võrdseid võimalusi” (lk 88). Seega iseloomustab popkultuuri hoiak, et üksikinimene on valikutes vaba ja võimeline selle potentsiaali ka ise täide viima. Selline määratlemine võimaldab autoril ühtlasi kõrvale põigata neist teadusteoreetilistest popkultuurikäsitlustest, kus tuginetakse lihtsakoelisele vana ületamise paradigmale, vastandumisloogikale, mille järgi oleks popkultuur ja postmodernism pelk modernistliku maailmakäsitluse ületamine. Ja ületamise kaudu ka ületatu eitamine. Sellisel juhul tuleb (ja mõnede autorite arvates ka saame juba) rääkida postpostmodernistlikust maailmast. Niisugune käsitus kannab aga ilmselgelt modernistliku paradigma jääki, mille järgi on identiteet – ja just popkultuuri kui nähtuse identifitseerimisega, selle äratundmisega, Kurvitz tegeleb – midagi püsivat ja homogeenset,  järjepidevat ja korrastatut. Olgu selleks inimese „tõeline mina”, ühtne klassiteadvus, Volksgemeinschaft või mingi muu suletud tervik. Teadupärast tuleneb „identiteet” etümoloogiliselt ladinakeelsest sõnast idem, mis tähendab seesama. Selge, et identiteet ei osuta absoluutsele samasusele, millel baseerub loogika A=A. Identifitseerima millegi „sellesamaga” ei ole identsussuhe, vaid samaväärsuslik suhe. Kuid on oluline, et see samaväärsuslik side kuulutakse modernistlikus paradigmas olemuslikuks, nähtusi determineerivalt konstitueerivaks.

    Kurvitz sellise totaliseeriva käsitlusega muidugi ei nõustu,  kuna see võtab võimaluse kaasaja nähtusi seletada selle enda enesekirjelduse mudelite järgi. Pigem lähtub autor siin vastupidisest identiteedi defineerimisest: identiteedid on pihustunud, üks indiviid kannab endas mitmeid, ka üksteisele vastukäivaid identiteete, identiteedid pole ajas enam nii püsivad ja on avatud muutustele ja dünaamikale. Identiteet pole seega essentsialistlikult mõistetav suurus, substantsiaalne nähtus, vaid projekt ja postulaat. Olgu selleks identiteedi killustumise põhjuseks siis industriaalajastuga kaasnenud linnastumine ja inimese võõrandumine, eetilis-esteetiliste ühendusniidistike  kadumine, massimeediast voolavad fragmenteeritud infovood vms. Kuid Kurvitz ei lange siin pessimismi, mis on iseloomulik eelmise sajandi paljudele popkultuuri teoreetikutele Adornost Baudrillard’ini. Tema järgi iseloomustab tõelist popkultuurilist eluhoiakut, nagu eespool öeldud, läbiv elutunnetus, attitude – demokraatlike väärtuste ja subjekti valiku vabaduse tunnistamine. See eeldab ka teadlikkust laiemas mõttes, stiili ning vormitunnetust, ennast kujundavat loovust, irratsionaalset taju ja palju muid peensusi, mis enamasti popkultuurist rääkides maha vaikitakse (lk 58). See aga tähendab ühtlasi, et  Kurvitz kitsendab oluliselt seda tähendusvälja, mida tavaliselt on popile ja popkultuurile omistatud. Nagu ta isegi tunnistab, tuleb eristada populaarkultuuri ja popkultuuri, viimase all aga tuleb mõelda esimese spetsiifilist ja suhteliselt marginaalset osa (lk 29).

    Tõsi, sel seletuskäigul on ka teatud nõrkusi. Ma ei räägi siin sellest, et teataval viisil tundub Kurvitz sõnakasutuses olevat vägagi sarnane eespool mainitud Adornoga, kes samuti arvas teadvat, mis on see vaba enesekujundamine ja loovus. Samuti pole siin tegemist kriitikaga, mis on tehtud sotsiaalteadlaste ja  ajaloolaste poolt neile, kes on püüdnud samuti uurida mingi ühiskonna
    ühtset vaimset hoiakut või mentaliteeti. Selle uurimine, eriti tänapäeva infoga üleküllustunud maailmas, ei pruugi osutuda nii kergeks kui esmapilgul võib tunduda. Samuti ei pruugi mitte kõik nõustuda väitega, et tõeline pop (kui seda üldse on võimalik sellisel viisil leida) on ikka nii vaba nendest mõjudest, mille võrku on langenud populaarkultuur, ennekõike siis turuloogikast tulenev käitumine. Popi (aja)loo esimene osa lõpeb raamatus aastaga 1968, aastaga, mil Praha tänavatel kolisesid tankiroomikud, Pariisis  aga läks tudengite juhitud „väike revolutsioon” suvevaheajale ja leidis ennast sügisel naastes olukorrast, kus võim oli veel rohkem nende käes, kelle vastu mässama hakati. Lõppes popkultuuri lapsepõlv. Nii et jääme ootama raamatu järge, mis aitab ehk mõningaid esmapilgul küsitavaid seoseid kindlamini sõlmida.

  • Teekond on niisama oluline kui tulemus

    Kristiina Uslar

     

    Mare Saare ja Tiina Sarapu ühisnäitus esitab nii klaasikunstnike dialoogi kui soolosid. Saare graveeritud klaastahvlid seintel ning vaagen postamendil moodustavad omaette terviku, samuti Sarapu kolm erineva laenguga tööd. Kuid midagi ühiselt ümmargust leidub mõlema töödes: Mare Saare mustast klaasist vaagen “Ringtants” ja Tiina Sarapu kirgas “Pendel”. See viimane, väike, aga tublisti ruumi haarav, on võimas esmatähelepanu püüdja, mis lülitab mõtteis sisse seosterea. Improvisatsioon saab alguse. See jätkub poeetiliselt tihedas rütmis Mare Saare põhjalikult läbi töötatud graveeringutes. Graveerimine ühendab joont ja vormi, joonistamist ja modelleerimist. Mare Saare tööd on ühtaegu ruumilised, graafilised ja maalilised. Tehniliste võtete küllus on sulatatud loomulikuks tervikuks, milles vaataja mõte võib  vabalt liikuda, ka uperpallitada, kui heaks arvab. Tulemust mõjutab paljuski see, kuidas ja millise klaasipinna ning -massiga kohtub valgus. “Kuulajad” näivad kiirgavat neisse koonduvat valgust, sügavus ja rõhuasetused asetuvad töödes “Jälgijad” ja “Maagilised alad” oma kohtadele just nii, kuidas klaas valgust neelab või peegeldab.

    Mare Saare on võrrelnud graveerimist loitsimisega. Esemesse, millega pikalt ja süvenenult tegeletakse, jäävad käiajälgede kõrval ka mõtete ja tunnete jäljed, mis tööd saatnud. Mare Saare sõnad: “Teekond on niisama oluline kui tulemus.” Klaastahvlite formaadi ja põhikompositsiooni kordumine toob välja iga töö kordumatu iseloomu. Samad näojooned antakse edasi erinevates seisundites. Graveerimisjälg on nagu käekiri: loetava sõnumi kõrval on selles kaasas kirjutamise kulg. Ka siis, kui vaatajal ei ole töid ajendanud lugudest otseselt aimu, käivitavad need vaatajas  oma lood: “Kuulajaid” vaadates võib mõelda infoküllusele või hoopis lummavate helide maastikule, kus tuleb jäägitult keskenduda, et mitte midagi kaotsi lasta.

    Tiina Sarapu lähenemine on ideekeskne, tema detailid ei vaja alati isiklikku puudutust, vaid pigem läbimõeldud valikut. Tähendusmängudes on oluline materjali läbipaistvus: kõik selle näituse tööd on värvusetust klaasist. Läbipaistvad ajalooraamatud viivad mõtte lugudele, mida pole kirjas, aga mis ometi on mõjutanud tänast olemist ja maailmanägemist, läbi selle sattumuste kuhila, mida nimetatakse ajalooks. Sarapu noodipuldid olid esimest korda eksponeeritud  tänavu Riias rahvusvahelisel näitusel “Glass Voice”. Kunstnik ütleb oma kodulehel: “Klaas tähistab minu töödes maailma läbipaistmatu ja läbipaistva, nähtava ja nähtamatu, materiaalse ja immateriaalse, reaalse ja irreaalse vahel. ”

    Sarapu “Hääled” ja Saare “Kuulajad” on kaunis kooslus. Klaasi saab poolnähtamatus olekus kujutleda hääle ja muusika metafoorina.

    Merle Bukovec

     

    Tiina Sarapu on öelnud, et näituse tööd peavad kandma positiivset märki ega tohi mõjuda painavalt. Tema klaasist noodilehed noodipultidel mõjuvad siiski veidi painavalt, isegi kurvameelselt. Vahest aitab sellise tunde tekkimisele kaasa ka mustade seintega ruum. Noodilehed on tühjad, aga võib-olla see ongi muusika, mida igaüks peab endas ise kuulma – kes kurba, kes lõbusat. Veidi kurvameelselt mõjub ka Sarapu töö “Kirjutamata ajalooraamatud”, seostudes teise võimaliku pealkirjaga “Elamata elu”. See on nagu miski, mis oleks võinud olla, aga mida ometi kunagi ei juhtunud.

    “Pendel” on ainus töö, mis veidi näituse üldisest ilmest kõrvale kipub kalduma.  Kui teistest töödest õhkub vaikust ja sunnitud rahu, siis liikuv pendel nagu tekitaks müra. Sarapu viimase aja loomingus on valdavaks sulatustehnikad. Teda paelub, kuidas kahemõõtmelisest klaaslehest saab kerge liigutusega kolmemõõtmeline vorm.

    Mare Saare vaikivad, avatud silmade, kuid suletud suudega näod justkui kuulaksid Sarapu vaikivat muusikat ja loeksid olematuid ajalooraamatuid. Neil nägudel tundub olevat omi mõtteid, mis on graveeritud klaasplaatidele ja mõjuvad mantratena, ühesugused, aga samas ometi kordumatud ja ajatud.

    Saare ja Sarapu näituselt õhkub rahu ja vaikust. See on hea võimalus, et korrakski kiirustamise ja kohustuste tulvas aeg maha võtta.

    Anneli Paloveer

     

    Sügavmust ruum tekitab vaatajas soovi kuulata vaikust ning lasta oma mõtetel ja tunnetel lennata. Staatilisse vaikusse lõikub Tiina Sarapu “Pendel”, trossi küljes rippuva klaaskuuli vari meenutab tuksuvat südant. Mare Saare suur armastus on klaasi graveerimine ja pâte de verre tehnika. Seekord on ta teosed valminud sulatustehnikas ja lõpetatud graveeringuga. Tema emotsionaalsetes graveeringutes on palju esmapilgul märkamatuks jäävaid detaile ja varjatud tähendusi. Saare innovatiivse käsitlusega graveerimistehnika on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse, nüüd on seda näha ka graveeringuna mustal klaasil. Nii on teostatud  taldrik “Ringtants”. Kunstnik ise on öelnud, et ta käsitleb taldriku  vormi ja pinda kui skulptuuri. Tihedalt graveeritud  pinnad, millel puhtast klaasist vastuvõtlikud “Kuulajad” on paigutatud otsekui keset müra. “Kuulajatega” loovad koosluse ka “Jälgijad”, “Vaikiv tunnistaja” aga eraldub massist, mõjub kui  tähelepanu tõmbav ning vaikiv ohumärk. Valgel seinal on eksponeeritud kahed “Mõtted”: ühed neist, läbipaistvast klaasist, on just kui iseendale hoitud mõtted; teised aga oleksid nagu avalikult väljaöeldud mõtted.

    Jõulistel postamentidel seisavad Tiina Sarapu suured ja tühjad “Kirjutamata  ajalooraamatud”. Peaaegu nähtamatud raamatud alles ootavad  kirjutajat või on  teadlikult jäetud tühjaks, et teatud mälestusi ei säilikski. Kunstniku sooviks on saavutada oma töödes kergus ja tundlikkus ning hetkel pakub selleks parimaid võimalusi koolutustehnika. Sarapu on öelnud, et paus on väga tähtis, et heli saaks esile tulla. Aga kelle järgi joondub orkester tema tühjade noodipultidega installatsioonis “Hääled“? Kas dirigendi?  Kui  on orkester, aga puuduvad juht ja noodid, siis milline on muusika, mida suudetakse mängida? Ja kui pole ettemääratust, siis on võimalus improviseerida  materiaalse ja mittemateriaalse piirimail. Klaas tähistab nähtava ja nähtamatu vahefaasi.

     

  • Lauljate pidu Rossiniga

    Tiiu Levald

    Etendust iseloomustab mänguline täpsus ja atraktiivsus. harri rospu

     

    ROSSINI ooper “TUHKATRIINU”: lavastaja MICHIEL DIJKEMA (Holland), dirigent ARVO VOLMER, osades Helen Lokuta, Juhan Tralla, Rauno Elp jt, esietendused rahvusooperis Estonia.

     

    Ooperisõprade rõõmuks toimus 10. XI ja 12. XI Estonias midagi väga erilist. Michiel Dijkema (Hollandi lavastaja, lavakunstnik, ka valguskujundaja) ja Claudia Damm (kostüümikunstnik Saksamaalt) on loonud fantaasiaküllase muinasjutu Gioacchino Rossini koomilise ooperi “Tuhkatriinu” muusikale, kuid seda meie laval harva nähtud vahenditega. Esiteks hästi paljuütlevad ruumilised mängud, teiseks kostüümide disain ja, mis peamine, äärmine mänguline täpsus ja atraktiivsus. Ning olulisena soe ja sõbralik huumor, mille kõrval ei jää groteski kaudu paika panemata ka inimloomusele omane tölplus, kadedus ja õelus. Isegi iga meeskoori liige sai õukondlasena oma liikumisjoonise; soojas värvigammas ja lustaka joonega olid kujundatud kostüümid ja parukad.

    On teada, et see ooper valmis Rossinil 1816. aastal vaid 31 päevaga, pärast palavikulist süžeeotsingut koos libretist Jacopo Ferrettiga. Ajaloost on ka see teada, et Rossini lõpetas ennast imetlevate ja oma võimeid demonstreerivate lauljate omavoli noodimaterjali suhtes ega soovinud lauljate “omaloomingut” kadentsides. Ta eelistas kastraatidele naishääli, tekitas uued vokaaltüübid ja eriti imponeerisid talle kontraaldid, kellel laia diapasooni ning suure vastupidavusega hääl. Nad olid keskregistris võimelised laulma kõlavat retsitatiivi ning kõrgregistris tähelepanuväärse väledusega. Ning samas olid kontraaldid head näitlejad, kogu laulmine muutus senisest väljendusrikkamaks, teenis paremini psühholoogilist tõde. Niisugune oli Rossini teatriesteetika.

    Ei oska sõnades väljendada rõõmu, et mõlemal õhtul oli võimalus kuulata vaid meie oma lauljaist koosnevat kahte erinevat koosseisu, kus vaid kaks erandit: Ramiro rollis külaline Leedust 12. XI ja kõigutamatu kangelaslikkusega ainsa osatäitjana mõlemal õhtul don Magnifico rollis Rauno Elp.

    Kui on tõdetud, et noorte lauljate bel canto parimaks arendajaks on Bellini looming, siis Rossini on kindlasti “pähkel”, mille lahtihammustamiseks on tarvis läbi teha pikk treening. Lihtsam on lennukail häältel, kellel looduslik hääle liikuvus juba emapiimaga sees. Raskem neil, kellele südamelähedasem laulda suure ja mahuka “pilliga”.

    Angelina (Tuhkatriinu) rollis kuulsime Helen Lokutat ja Annaliisa Pillakut. Esimesel on ilmselge soodumus kujuneda kunagi säravaks sopraniks, sest iseloomulik on haruldane hääle kandvus ja ilu just kõrgregistris. Tema hea musikaalsus veenab igas registris ja koloratuurid jooksevad väga kindlal vokaaltehnilisel rajal. Lokuta Tuhkatriinu on oma soovides selgepiiriline ja armsalt malbe. Annaliisa Pillak on ilmselt Marietta Alboni (laulja, kellele Rossini usaldas oma Tuhkatriinu rolli) sarnase hääle omanik. Tema vokaalis on alumise registri lopsakust ja hea diapasoon (võib vahest otsinguid jätkata kõrgregistri koloratuuride täpsuse kujundamisel). Lopsakas oli ka tema rollikujundus – igatsus inimliku soojuse (stseen Alidoroga) ja armastuse järele mõjusid jõuliselt.

    Don Ramiro Salerno printsina on meie ees siiras ja võltsimatut armastust otsiv võimukandja, noormees, kes ilmeksimatult selle Tuhkatriinut kohates ka ära tunneb. Juhan Tralla oma mehise ning samas lüürilise häälega oleks Rossinit kindlasti võlunud – selles sisaldub kõik, millest eespool juttu olnud. Tema Prints vastas Tuhkatriinu unistustele nii oma kirglikkuse kui rüütellikkusega. Võib-olla tasub edaspidi mõelda äärmuslike teise oktaavi c-de esteetika üle – on ju nende korduv laulmisvajadus olnud põhjuseks, miks seda ooperit saab repertuaari võtta ainult hästi võimeka tenori olemasolul. Kestutis Alcauskis oli oma palju lüürilisema hääle tõttu karakterilt aga märksa malbem.

    Dandini roll pakub baritonile suuri mängu- ja laulmisvõimalusi, Rene Soom oli üks toredatest üllatustest. Teades tema võimekust näitlejana ning olnud kuulnud tema kaunist baritoni Oneginina ning Silviona (“Pajatsid”), oli lausa uskumatu tõdeda, milline tase on saavutatud hääle nobeduses! Tema toapoiss oli usin järgima rollivahetuses etiketinõudeid, kuid jäi sümpaatseks oma lihtsameelsuses. Ent Aare Saalile jäi seekord rossinilik mänglevus häälega saavutamata, ka kippus tema toapoiss veidi ülemängituna tölnerite kilda.

    Eriline lugupidamine tekkis pärast mõlemat õhtut Rauno Elbi vastu. Seniste rollide taustal võib öelda, et tema artistlikkus ja põhjalikkus rollidesse süüvimisel on muljetavaldav. Kuid sageli on küsitavuseks jäänud hääle lennukus. Rossini on ilmselgelt ulatanud talle oma poolehoidva käe ning sellest hoolimata, et ta on bariton (mitte aga selles rollis nõutud buffo bass), on ta loonud fantastilise rolli nii vokaalselt kui mänguliselt – tõeline don Magnifico kogu oma hiilguses!

    Samas reas oma isaga on kaks tütart Clorinda ja Tisbe. Noored lauljannad Kristina Vähi, Juuli Lill, Janne Ševtšenko ja Teele Jõks on lavastaja käivitanud eredasse mängumaneeri. Väga heakõlaliseks sopraniks on kasvanud Ševtšenko ja seni vaid kammerlauljana tuntust kogunud Jõks üllatas kõigele lisaks ka kõla kandvusega.

    Don Ramiro õpetaja Alidoro rollis oli esimesel õhtul Priit Volmer, teisel Mart Laur. Mõlemad mõjusid suursuguselt juba tänu oma pikale kasvule ja heale lavalisele vabadusele. Priit Volmer on omandanud hea vokaalse liikuvuse ning tema seni vahest liialt ülekaetud bassile on lisandunud lennukust. Mart Laur oli selle õhtu üks suuremaid üllatusi: uskumatult täiskõlas ning mahukas hääl täitis ootamatult kogu ruumi, ühtlasi ei jäänud midagi vajaka buffo’likus nobeduses.

    Orkester Arvo Volmeri dirigeerimisel kandis oma õlgadel mõistagi keerulist ülesannet: on ju Rossini ooperid justkui omavahel läbi põimunud keerukate ansamblite kogumid. Kõik need kvintetid, sekstetid jms, ka duetid nõuavad äärmiselt ladusat koostööd orkestriga. Rossini gurmaanlik mänglemine kontrastsete tempodega on suur väljakutse kõigile. Pruugib vaid mõne tempoga liialt kiirustada või on mõnel lauljal “laisem” mõtlemine – ja rong ongi juba läinud!

    Lõpptulemusena laabus mõlemal etendusel kõik kenasti, Estonia trupp võib õnnestunud lavastuse üle rõõmu tunda.

  • Ülakorrusel tukub lunastaja, all ukerdab komöödia

    Pille-Riin Purje

    “Saateviga” (Ugala), 

    “Sekstett à la carte” (Vanemuine),

    “Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater). Leini Kõrtsini Sille Annuk Teet Malsroos

     

     

    “Kui ma ükskord aru saaksin, mis siin naljakat on…” Selle retoorilise ja illusioonitu küsimusega otse saali lõpetas Eino Baskin härra Bodogi rollis Draamateatri omaaegse menulavastuse “Saateviga”. Pahatihti küsin endalt sedasama, kui tülpin kesist komöödiat vahtides. Loodan, et see pole üksnes kriitikust-kretiini norimine. Vahel tahaks aga pärida vastupidi: mis siin tõsist on? Kuhu kaob tõeluse või nukruse mõõde, mis vääristab nalja kunstiks?

    Karoly Szakonyi komöödia “Saateviga” esietendus Ago-Endrik Kerge lavastuses 1979. aastal. Marko Matvere oli siis 11aastane. Toona mängiti menutükke kaua, täna meenutab Matvere Draamateatri omaaegset “Saateviga”: “See eristus kõigist seni nähtud komöödiatest. Midagi vastikult tuttavlikku, tüütut. Mõtlesin, et selline siis saab olema elu.” Nüüd võttis Matvere ise sama loo lavastada, esietendus Ugala teatris oli 25. veebruaril.

    Ugala laval näebki telesõltlaste perekonna tüütut pudipadielu, inimeste muundumist klaasseina jõllitavaiks akvaariumikaladeks. Esietenduse lõpul tõusis publik üksmeelselt püsti (nüüdisaja veider massipsühhoos, mis üldse ei pruugi tähistada siirast vaimustust), aga riidehoius arutasid kaks teatritundlikku prouat murelikult, et see polnud ikka see, et jäi kuidagi poolikuks, nagu ka eelmine (retro)komöödia Viljandi teatris, Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool”. Pidin sisimas nõustuma. Põhipuudus “Saatevea” esietendusel oli teise vaatuse kaos: ära kadus elementaarne dialoogirežii, misanstseenid läksid lohakaks. Matvere on algaja lavastaja, aga osavalt ja täpselt puänteeritud dialoogirežii, nii elementaarne lavastajaoskus, kipub viimasel ajal üldse haruldane olema. Uues “Saateveas” ei osatud midagi peale hakata teisest aegruumist sisenenud tegelasega, kel nimeks Inimesepoeg, ehkki Ott Aardam sobis igati Kristuse ossa. Ilmselt üritas Matvere näidata Inimesepoega rabeda pidetu fanaatikuna, kes sunnitud argielule alla vanduma. See pidanuks muutma satiiri kibedamaks, ent miski lunastaja rollis tõrkus pelga naeruväärsuse vastu.

    Ilmselt ei tohikski vaadata komöödiate esietendusi? (Iseasi, kui arukas üldse on  esietendusi vaadata.) Publiku reaktsioonidele rajatud lavastus hakkab elama ja hingama alles koos vaatajaga. Eks olegi komöödia loomuldasa heitlik, sõltuv nii publiku kui trupi tänase õhtu meeleolust. Aga naerutava lavastuse hooletu lõpetamatus, äraväsimine enne lõppu näikse olevat kroonilisem. Näiteks Vanemuise  “Sekstett à la carte” (autor Neil Simon, lavastaja Jüri Lumiste): Tallinna külalisetendus 20. veebruaril algas hoogsalt, Hannes Kaljujärve – Indrek Taalmaa erksa ja täpse dialoogiga, aga edaspidi muutus lavailm aina pudedamaks. Ikka see otsustusvõimetus, kas serveerida eksabikaasade suheteklaarimist üdini jaburana või pakkuda ka pisut tõsisemaid eluhoovusi. “Saatevea” keelde tõlkides: mõistagi on ohutu lasta lunastajal ülakorrusel tukastada ja surelikel all triviaalkomöödias ukerdada, ilma et igavik sekundikski meelde turgataks. 

    Samas üks näide, kuis elus komöödia ei alistu rutiinile: Rakvere teater kütab oma “Täismängu” (lavastaja Ingomar Vihmar) juba üle kolme aasta, ent 27. veebruari külalisetendus Draamateatris oli tulvil ehedat mängurõõmu, mis nakatas ka publiku. “Täismängu” fenomen on mu arvates üks viimase aja huvitavamaid nähtusi: iga endast lugupidav teatrisnoob, ka tõsine erudiitkriitik kirtsutab ainuüksi seda pealkirja kuuldes täispõlgusega nina (arvan, et eriti need, kes pole lavastust näinudki!), publik aga lustib ja on tänulik. Selle näitemängu trump on otsene samastumisvõimalus, elujulguse sisendamine, kohati teadlik naivism, varjamatu inimlik soojus. Igal juhul on “Täismäng” kui sotsiaalteraapia (ja hoopiski mitte sotsiaalporno!) etem igast Cooney-farsist, kus võib ju sündida vallatuid rollivälgatusi, aga viimaks lämmatab loo sisse kodeeritud valede kaos nii tegelaskujud kui parimadki näitlejad.

    Kui vaadelda komöödiat teraapiaseansina, siis vabastavat naeruravi pakub  Geraldine Aroni “Minu oivaline lahutus” Draamateatri maalisaalis (lavastaja Kaie Mihkelson) Ülle Kaljuste säravas ja vaimukas esituses, delikaatselt sekundeerimas Taavi Teplenkov. Eriti sümpaatne, et meie totaalselt mehekeskses teatripildis on see keskealise naise hingekriisi (ületamise!) lugu. Eks mehed olegi nõrgem sugupool, neist tuleb hoolida ja neid hoida, aga vahel vajab nainegi teatrisaalis samastumisvõimalust, just seda “Minu oivaline lahutus” pakub. Ülle Kaljuste kohalolek on vapralt ja rõõmsalt vahetu, näitleja ja saali vahel puudub kaitsev distants, rollist kiirgab elujulget ja elujaatavat (enese)irooniat, aga ka traagika aimust, mis avardab näidendi piire. 

    Ideaalis ei tohiks komöödiat vaadates pidevalt meenuda Tagore tõdemus, et rõõm on üürike, naermise ajal ta sureb. Naer teatrisaalis peaks hinge vabastama, andma jäävama rõõmutunde kui paar tühist lõbuminutit, mille tagajärg vaid pohmell. Viimasel ajal on teatris vaata et kõige nauditavam muigetuksatus näitleja huulil ja naerusäde silmanurgas, elus partnerlus, mida märkan mõnda väärislavastust korduvalt vaadates. Padukomöödiad ei kuulu aga meil siin vääristeatri rubriiki, nii et paradoksaalsel moel ei ole komöödiažanr üldse mängurõõmu põhiläte.

    Mulle ei anna rahu Roman Baskini kunagine väide, et komöödias on inimeste valulävi kõrgem. Valulävi – Juhan Smuuli loodud väljend, mida madalam lävi, seda tundlikum inimene, mida kõrgem, seda vähem hing haiget saab. Kas komöödia ikka eeldab kõrget valuläve? Äkki suisa vastupidi? Kui inimsüdames ei ole siirast valu ja vajadust seda valu naeruga ületada, et elus püsida, siis ei sünni ka tõsiseltvõetavat komöödiat.  

     

  • Väsimatult sebiv koomik

    Irene J?

    Humanistlik filmilavastaja Woody Allen sai eile 70aastaseks.

     

    Woody Alleni paljud filmid kujutavad igapäevaseid muresid, lootusi ja lootusetust kritiseerivad ebahumaansust, äratavad igatsust uuenduste, usaldatavuse ja püsivate inimsuhete järele. Alleni komöödiate põhitüüp on väike inimene, kes igatseb intiimsust, on solvunud ja rahulolematu kaasaja ebakindluse ja määramatuse tõttu. Alleni filmid julgustavad võitlema inimlike põhimõtete eest.

     

    Kino, trikid ja poks

    Allen Stewart Konigsberg sündis 1. XII 1935 New Yorgi Brooklyni linnajaos. Isa Martin ja ema Nettie soovisid, et poeg õpiks farmaatsiat, aga Allen valis filmi. Koolitundidele eelistas ta kino, raadiot, koomikseid, trikke ja poksi. Poisikesena vahtis ta tihti mitu seanssi järjest, talle kulusid pähe kuulsate koomikute osad ja ta ise tahtis saada koomikuks. Kuid Allen oli ka hea kirjandite kirjutaja, viitas autoritele, sest oli palju lugenud. Tänaseks on Woody Allen üks suurema lugemusega inimesi filmimaailmas. Keskkoolis hakkas ta mängima klarnetit, millest sai eluaegne harrastus. Oma klassis oli ta kloun, kes hakkas 16aastasena ajakirjadele nalju saatma ja võttis nimeks Woody Allen. Varsti saigi temast palgaline naljakirjutaja, 18aastaselt töötas ta täiskohaga sketšide kirjutajana koomikutele. 19aastasena jõudis ta tööotsaga Hollywoodi, kus abiellus 16aastase filosoofiatudengi Harlene Roseniga. See abielu kestis viis aastat.

    Woody mänedžerid soovitasid tal endal oma nalju esitada. Charles Joffe meenutab: “Alleni tekst oli hea, aga ta ise oli kohutav, hämmeldunud ja hirmu täis nagu jänes.” Kuid kogemused tulid ja 26aastaselt oli ta juba tuntud avalik esineja. Neist aastaist on ilmunud album “Woody Allen: ööklubiaastad” ning need aastad kuni Alleni esimese filmini “Võta raha ja jookse” (1969) olid väga töörohked. 1965. abiellus Woody komöödianäitlejanna Louise Lasseriga, kellest sai ta filmide “esimene leedi”, kuni areenile astus Diane Keaton, kes selle koha üle võttis. Et Woody Allen hindab monogaamilist suhet, siis on reegliks, et esinäitlejannast saab ta elukaaslane. 1982. aastal mängis Mia Farrow Alleni filmis “Suveöö seksikomöödia” ning oli seejärel aastaid režissööri elukaaslane, kuigi film pajatas reetmisest, usaldamatusest, lähisuhete ebasiirusest.

    Filme nagu saelaudu

    1970. aastail tegi oma ühiskondlikku satiiri lihviv Allen rea säravaid komöödiaid: “Banaanid” (1971), “Kõik, mida soovisid teada seksist (aga kartsid küsida)” (1972), “Magaja” (1973), “Armastus ja surm” (1975). Neis kõigis paljastuvad “väikese inimese” äpardused, kaasaegse elu ängistus ja absurdsus. Aja kulgedes pole Alleni “kangelane” enam nii alandlik ja passiivne kui algusaegade filmides, aga langeb ikkagi vale elumudeli ohvriks.

    Alleni edukaimaks filmiks loetakse 1977. aastal valminud linateost “Annie Hall”, mis on ühteaegu väga naljakas, aga samas ka tõsine ja liigutav. Film võitis neli Oscarit, neist Allen ise kaks, režii ja stsenaariumi eest.

    Pärast Oscareid Alleni filmid tõsinevad. Ta kirjutas ja lavastas, aga pidas end koomiku välimuse tõttu sobimatuks mängima; kandideeris veel mitmele Oscarile, aga sai jaheda vastuvõtu osaliseks; hakkas vahelduva eduga katsetama draama ja komöödia segamist. Maguskibedas romantilises komöödias “Manhattan” (1979) püüab peaosaline elada ausalt ja õiglaselt keset New Yorgi moraalset lõtvust, hoolimatust ja reetmist. Allen kommenteeris: “Manhattan on metafooriks kõigele, mis on meie kultuuris väär.”

    1980ndail tuli Allenil igal aastal välja film või koguni kaks. Avameelselt teravas autoportreefilmis “Tähetolmumälestused” (1980) heidab Allen nalja nende üle, kes igatsevad taga tema varasemaid naljakaid filme. Vaimukas filmis “Zelig” (1983) mängis Allen inimkameeleonist juuti, kes võib end muuta kelleks tahes, et vaid meeldida. Filmid “Broadway Danny Rose” (1984), “Kairo purpurroos” (1985) ja “Raadiopäevad” (1987) tõid veel juurde Oscari nominatsioone stsenaariumide eest, ent Allen võidab kuldmehikese hoopis filmiga “Hannah ja ta õed” (1986). See Alleni üks küpsem film tegi ka kõva kassat. Raskepärased “September” (1987) ja “Teine naine” (1988) aga ei leidnud poolehoidu.

    “Alice” (1990) pakkus Mia Farrowle võimaluse särada, mida aga ei juhtunud. Mial ja Allenil on poeg, aga 1992. aastal puhkes skandaal, kui Allen pidi tunnistama, et tal on Mia kasutütre Soon-Yi Preveniga lähedane suhe. Rahvusvahelise keelepeksu tõttu naerdi välja nende kahe muidu õnnestunud film “Abikaasad” (1992). Sellest ettvaatlik Allen kutsus “Manhattani mõrvamüsteeriumi” (1993) mängima Diane Keatoni, mis aitas lavastaja jälle Oscari nominatsioonini režissööride kategoorias.

    Isepäiselt sõltumatu Woody

    Pärast sajandivahetust jätkab Woody Allen vanas tempos: igal aastal uus film, mõnel kaks. Lisaks lavastamisele kirjutab ikka ise stsenaariumi ja mängib ning vahel ka veel mõne teise režissööri filmis. Uue perioodi tähelepanuväärsemaks peetakse “Melinda ja Melindat” (2005), anekdooti Melinda-nimelisest naisest, kellest on tehtud kaks versiooni: koomiline ja traagiline.

    Ameerika meedia paneb Allenile pahaks, et ta pole pidanud 11. septembri tragöödiat ekraanile seadmise vääriliseks. Allen ütleb, et see on kogu ajaloo seisukohalt väike sündmus, sest tapmine käib kogu aeg. Hollywood pahandab omakorda, et põikpäine režissöör eirab nende stuudioid. Allen ütleb, et talle ei sobi, kui stuudiobossid hingavad kogu aeg kuklasse, tahavad lugeda stsenaariumi, soovivad valida näitlejaid, sekkuvad filmitegemisse. Euroopas seda ei ole, nemad annavad raha, Allen mõne kuu pärast oma filmi vastu ja ongi kogu lugu. Pealegi tuleb välja odavamalt. Nõnda tegi Woody Allen ka oma viimase filmi “Match Point” Londonis, rakendades Hollywoodi staariludust Scarlett Johanssoni.

    Nancy Pogeli “Woody Alleni” (1987)  põhjal Irene Jürna.

     

    Woody Alleni arvamusi

     

    “Lavastajal peab olema täielik kontroll oma filmi üle, sest tema on see, kellel on visioon, ja tema on see, kes paneb selle visiooni filmi.”

     

    “Muidugi meeldib mulle, kui rahvas vaatab mu filme, aga ma ei tee midagi selleks, et meeldida. Ma ei muuda midagi. Ometi on mind aastaid süüdistatud, et püüan vaatajale meeldida.”

     

    “Suurim puudus on olla iseõppija. Arvad, et tead midagi väga hästi, kuid lüngad on suured. Oleksin kindlasti olnud palju paremas seisus, kui mul oleks parem üldharidus. Aga ma olen nii tüdinud…”

     

    “Kaks suurimat müüti minust on need, et ma olen intellektuaal (sest kannan prille) ning et ma olen suur kunstnik (sest mu filmid kaotavad raha).”

     

    “Ma ei taha saavutada surematust oma tööga, tahan saavutada seda mitte surres. Ma ei karda surra, ma lihtsalt ei taha olla kohal, kui see juhtub. On hullemaid asju kui surm, näiteks veeta õhtu koos kindlustusagendiga.”

     

    “Kui võtta finantsilisest seisukohast, siis on raha parem kui vaesus.”

     

  • Soome-ugri visuaalne identiteet?

    REET VARBLANE

    Soome-ugri identiteeti käsitlevat kunsti jätkus (ja osalt jätkub ka praegu) nii mõnessegi galeriisse: disaini- ja arhitektuurigaleriis on Anu Raua kihnu kördi installatsioon, G-galeriis Kärt Summataveti joonistused ja tema juhendatud üliõpilastööd, Kastellaanimajas oli ungarlase Sandor Valy maalinäitus, mis päädis tema ja soomlase Juha Valkeapää performance?iga, rahvusraamatukogus on väljas Ungari ajalooliste kirikute fotod, kongressi ajaks toodi Sagadi puusümpoosionil valminud kujud Tallinna Tammsaare parki. Näituste loetelu sai nagu päris pikk, kuid sisusse süvenemisel on pilt enam kui heitlik: natuke siit, natuke sealt, keskpõrandale nagu ei kogunegi midagi ?

    Tiiu Kirsipuu kangelaslikult veetud Sagadi puusümpoosionid on aastate jooksul ennast tõsiselt võtma sundinud: kontseptuaalne mõte ning vaimukas esitus on puidupuuslikud vähemalt tagaplaanile kui mitte päris välja surunud. Sagadisse sõitnud kunstnikud on olnud võimelised arvestama nii ruumilist (mõisa ümbrus) kui ajalist (varasemate aastate tööd) konteksti, ka mõisa juhuslikud külastajad saavad aru, et mitte ainult siledad klassitsistlikud puuaktid või armsad realistlikud puukassid, vaid ka kohaspetsiifiline installatsioon on väärt kunst ja räägib nii mõndagi keskkonnast, kunstnikust kui ka laiemalt praegusest kunstimõttest. Tammsaare parki transporditud soome-ugri kunstnike puuskulptuurid mõjusid aga laadapalaganina: sisu tähendusrikkus ja vormi ilu polnud võimalik siduda ei praeguse kunstimõtte ega ka autentse traditsionaalse kultuuriga. Ainus, millega enamus püüdlikult tahutud inim- või loomafiguure seostus, oli XIX sajandi lõpu kitð ? soov järgida enam kui sada aastat vana üldkehtivat ja -arusaadavat iluideaali ning see võimalikult hõlpsalt tarbijani tuua. Isegi Elo Liivi napp sümboolika ning fragmentaarne jutustus, mis haakus poeetilise ja heldelt tõlgendusrõõmu pakkuva ?Ilmapuu? teemaga ning ilmselt toimis edukalt ka Sagadi kontekstis, mõjus kuidagi haledalt. Peaaegu sama haledalt kui pargi serva unustatud tühi jurta. Rahvas uudistas rõõmsalt küll käsitööletikesi ja maitses põhjamaiselt rammusat kala ning liha, kuid palagan jäi palaganiks, kasvamata isegi Disneylandi kõikehaarava simulaakrumini, mis (enese)irooniaga segatuna oleks võinud päris vinge visuaalse identiteedi väljundi pakkuda. Ei ole selles süüdi ei puusümpoosionide initsiaator ega ka kutsutud kunstnikud: ehtsa komi ja autentse udmurdi kunstniku leidmine nõuab aega ja kohalviibimise võimalust, sealse kultuuriministeeriumi soovitusest üksi jääb tiba väheseks. Ja kontekst on võimas värk, sest soomlanna Marja-Liisa Mäki-Penttilä äraspidine ilmapuu ei oleks Tammsaare kultuuriliselt risustatud keskkonnas nii töötanud nagu Sagadi mõisapargis.

    Sandor Valy maalinäitus oli väga tõsiselt võetav ning esindab edukalt ka ungari praegust maali või vähemalt seda osa selles, mis otsib kunstiajaloo ning filosoofia kaudu oma identiteeti. Ja sedagi, et soome-ugri identiteet ei pea olema igavesti muutumatu ürgollus. Koos Juha Valkeapääga suutsid nad veenvalt eestlasteni tuua soome-ungari-antiigi sümbioosi, vürtsitades seda veel kristliku armulaua riitusega. Anu Raua kihnu kördi installatsioon ei pea kõigile meeldima, kuid vaieldamatult on sellel meie juurte tõlgendamisel oma koht. Kuid kahjuks on Valy ja Raud ainukesed, mis kindlalt soome-ugri kunstiidentiteedi aktivapoolele jäävad. Eesti ehtetudengite omaidentiteedi süvauuringud oleksid eeldanud midagi analoogset soomlastelt ja ungarlastelt, et siis nähtu põhjal edasi minna. Nii aga oli kõike kuidagi vähevõitu.

    Uusmeedia pole parem ega halvem kui traditsioonilised vahendid. ISEA raames kompis nii mõnigi aborigeenide või indiaanlaste ürgidentiteeti, kasutades selleks midagi, mis just praegusele ajale omane. Soome-ugri identiteet poleks midagi kaotanud, ainult rikastunud, kui traditsiooniliste meediumide kõrval oleks seda vaagitud ka video-, arvuti- või fotokunsti abil, aga ega tõsine maal, joonistus, skulptuur, tekstiil, keraamika, metall poleks ka kehvemad vahendid olnud. Peaasi, et sõnum oma oleks.

  • 6.–9. märtsil 2013 toimub feministlik festival LadyFest

    Dagmar Kase

    6.–9. märtsil 2013 toimub feministlik festival LadyFest. Festival lähtub ideest tutvustada eelkõige naisautorite loomingut ning keskendub naisesust puudutavatele küsimustele isiklikus ja ühiskondlikus kontekstis. LadyFest toimub naistepäeva paiku ja tuletab meelde, et see aeg pole vaid formaalseteks tähelepanuavaldusteks. Olulisem on pakkuda naistele ruumi ja võimalusi end vabalt väljendada ning aktiivselt tegutseda.

    LadyFest on mittetulunduslik festival, mida on korraldatud mitmel pool üle kogu maailma. Festivale seob ennekõike ühtne kandev mõte. Eestis toimub LadyFest kolmandat korda.

    Selle aasta festivali avavad 6. märtsil naiste aktivismi käsitlev näitus Draakoni galeriis ja naiselikkuse kujutamise tahkudega tegelev näitus Hobusepea galeriis. Festival laieneb ka Tartusse, 8. märtsil avatakse Y-galeriis eesti feministliku kunsti kullafondi kuuluvate tööde näitus.

    Festivali avamisele järgneb kirjandusõhtu Kirjanike Majas. Sündmuse märksõna on integratsioon, sest eesti naistautorite kõrval astuvad üles ka mehed, kes vahendavad saksa, poola, jaapani ning hiina autorite loomingut.

    Festivali külalised on oodatud osa võtma kahest õpitoast. 8. märtsil pakub mõtteainet soovariatsioone käsitlev autobiograafiline õpituba, kus tuleb muu hulgas juttu transsoolistest lastest, normatiividest ja eelarvamustest, iseendaks jäämise olulisusest, kapist väljatulekust ja abielust. Õpituba juhendab John Jeanette Norrast. 9. märtsil õpetab laste kasvatamise müütidel ja tegelikkusel vahet tegema perepsühholoog Lotta Heiskanen Soomest. Õpitoa fookus on samast soost lapsevanematega peredel. Mõlemad õpitoad on ingliskeelsed ja eelregistreerimisega ning toimuvad OMA Keskuses.

    LadyFesti kontserdil ja lõpupeol 9. märtsil esineb DJ-trio Mahoyo Stockholmist, queer-feministlik-trans-aktivistlik-performance-bänd iMi Helsingist ja eksperimentaalartist Kroffork Riiast. Samuti Eesti bändid Black Madonna ja Punane ning DJ-d Kristi Ruusna ja Assia Parts.

    Festivalile on oodatud kõik huvilised. Kirjanduskolmapäevale ja peole pääseb piletiga, ülejäänud üritused on tasuta. Täpsem info kellaaegade, registreerumise jm kohta on kirjas kavas. Võimalikke muudatusi kajastatakse LadyFesti Facebooki lehel ja blogis.

    Festivali korraldavad Anna-Stina Treumund, Dagmar Kase, Aet Kuusik ja Brigitta Davidjants. Näitusi kureerivad Rebeka Põldsam ja Kaisa Eiche, kirjandusõhtut veab Maarja Kangro.

    Toetajad: Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Euroopa Komisjon, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Kuninglik Norra Saatkond, OMA Keskus, Rootsi Suursaatkond, Soome Suursaatkond ja eraannetajad.

    LadyFesti saab toetada tehes annetuse MTÜ Oma Tuba arveldusarvele nr 10220122534017.

    Kodulehed: https://www.facebook.com/ladyfesttallinn, http://ladyfesttallinn.blogspot.com/

Sirp