feminism

Estonia talveaed rahvusooperi majas on kui suure teatri väike veli. Heidame sellele pilgu – just täna, sel sügisel. Astugem sisse!

Avar ruum laeakende maheda valguskumaga on täis lilli ja rohelust, madalat ja kõrget elavat loodust. Ruum lummab! Talveaed on ühtaegu pidulik ja kodune. See on koht muusika, kunsti ja inimese jaoks, kes vajab mõlemaid. See saal on imeline ka selle poolest, et päeva iga tund igal aastaajal annab erineva valgusetunnetuse: päikesepaiste, vihm või lumesadu, nagu ka hilisõhtune taevatumedus on Suure Valguskunstniku tasuta lisakujundus talveaias toimuvale.

15 aastat tagasi ühel suvepäeval kutsus tollane RAT Estonia direktor Jaak Viller filharmoonia teadustajana tuntud ja laulupeobürood juhtinud Viktoria Jagomäe endaga kaasa teatri sisehoovi, kus vanas Estonias oli olnud suveaed ja mis tol hetkel oli veel käimas ehituse ja restaureerimise segadikus. Ta pakkus suurt väljakutset – teha talveaiast üks päris oma nägu ettevõtmine. Viktoria Jagomägi nõustus samal hetkel: talveaia sünnipäevaks sai 7. oktoober 1991. Selle avas esimesel kontserdil Arne Miku sõnavõtt. Kutsutud olid Estonia Seltsi ja loomeliitude liikmed, kõlas Arvo Pärdi muusika, esimesi sissekirjutusi esimeses külalisraamatus on president Lennart Merelt.

Kes ja mis andsid talveaiale tema näo?

Viktoria Jagomägi, praegu juubelit pidava Tallinna muusikakeskkooli I lennu lõpetaja, kõrgharidusega koorijuht, on saanud looduselt kaasa sarmika suhtlemisoskuse, mida on lihvinud omakorda tema ametid ja pidev töö kooridega. Suuresti tänu direktrissi neile võimetele on talveaed olnud ka mitmete pikaajaliste sponsorite lemmiklaps.

“Tänu Investeerimispanga juhtkonnale on meil mööbel, uhiuuena Soomest tellitud. See on olnud vastupidav ja omanäoline. Väga suur sõber ja aitaja on olnud Teede REV-2, kellele eelkõige oleme tänu võlgu uue Estonia klaveri eest, aga ka meie kontserttegevuse pideva rahalise toetamise eest. Klavessiin on meil perekond Visnapuult, laenuks, tähtajatult – justkui kingitus, seda hooldab Marju Riisikamp. Palju tuge oma ettevõtmisteks oleme saanud kultuurkapitalilt. Loomulikult on teatri ja kolleegide toetus olnud suur, nii majanduslikus kui kunstilises ja eetilises tähenduses,” räägib Viktoria Jagomägi.

Talveaia seinu katavad hetkel Jüri Arraku gobeläänid. Üks pikaajaline talveaia traditsioon ongi tuua siia pidevalt uusi näitusi: esimene, Leili Muuga tööde väljapanek oli üleval juba 1991. aasta oktoobris, talveaia avapäevadel. Praegune näitus on saja kümnes.

Taiesed talveaia seintel on vaheldunud pidevalt: siin on olnud graafikat, on maale, aga eelistatud on tekstiilinäitused, sest tihe on koostöö Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga ja kuraator Peeter Kuutmaga.

Üks osa talveaia atmosfäärist on tema personali kätes. Ma ei räägi ainult Jagomäest, kes tunneb paljusid muusikuid ja näitlejaid, pensioniealistest koolijütsideni, poliitikuid ja funktsionääre. Tema abilisteks on aastaid olnud administraatorid Ene Meimer ja Helvi Lepp, viimastel aastatel Meeli Müller. Iga külaline tunneb sisenedes alati, et on siin oodatud. Aga sündmusi tuleb siin aasta kohta keskeltläbi 230! Nii kõik 15 aastat.

Kellele on vaja (olnud) talveaeda?

Loetleda ammendavalt on võimatu, numbridki näitavad seda. Siiski olgu nimetatud mõned pikaajaliselt toiminud koostööd ja sarjad, ja seltsid, ja koolid, ja etendused.

Talveaed on teabekoht ja suhtlemispaik. Siia tullakse raamatute ja heliplaatide esitlustele ning pressikonverentsidele. Toimuvad seminarid, teabepäevad, muusikahariduslikud kohtumised, kontsertvestlused. Avamisest peale käib siin kaks korda kuus koos Estonia Selts. Koostöö on olnud aegade jooksul Eduard Tubina Ühinguga, Wagneri Seltsi, Ungari Seltsi, Norra Seltsi, Slaavi Kultuuriseltsi, Eesti Kooriühingu, Eesti Naislaulu Seltsi jpt.

Eelkõige on talveaed siiski muusikaaed. Siin on antud soolo-, kammer-, jazzi-, koori- ja õpilaskontserte. Algusaastail leidsid aset kuulsate ooperietenduste videoõhtud kommentaaridega (Jüri Kruusi eestvõttel), siis “Perekohvikud” Arne Miku juhtimisel, “Elulõng” koostöös Raadio 7ga, “Estonia hääled talveaias” koos ETVga, elektronmuusika kontserdid Lepo Sumera juhtimisel, ulatuslik sari “See ongi Suur Muusika” Eesti Muusikakoolide Liiduga, mis tõi kokku palju noori üle kogu riigi, “Koorijuhi kolmapäevad” koostöös kooriühinguga, “Valgete ööde kontserdid”, Georg Otsa muusikapäevad, Tiit Kuusiku nimeline lauluvõistlus, “Heliloojad talveaias” (heliloojate liiduga) jpm. Koostöö on hästi toiminud Tallinna muusikakeskkooli, Nõmme muusikakooli, G. Otsa nimelise muusikakooli ja EMTAga. Ning nii see rida võiks jätkuda.

Omaette kultuurilooline väärtlehekülg on etendused talveaias: on klassikalisi kammeroopereid (Donizetti, Rossini, Cimarosa, Telemann), on vähetuntud või meil lausa tundmatuid teoseid (Offenbachi “Nr 66”, Weberi “Abu Hassan”, Bizet’ “Doktor Miraakel”, Lortzingi “Ooperiproov”) ning väga palju muud põnevat, ligi poolsada (!) nimetust. Põhilavastajad on olnud Arne Mikk ja Neeme Kuningas, koreograaf-lavastajatest Anu Ruusmaa ning Dmitri Hartšenko. Estoonlaste kõrval on palju lavastusi tulnud muusikaakadeemia ooperistuudiolt. Enamasti on kunstnikutöö teinud vanameister Eldor Renter, kes oskab ruumi ja muusika alati kütkestavalt siduda. Siit, väikeselt lavalt, on astunud suurde muusikasse praeguseks armastatud lauljad nagu Pirjo Levandi, Riina Airenne, Rauno Elp, Alar Haak, Ain Anger, Juhan Tralla jt.

Talveaed on ka esindussaal. Seda on oma külastustega ja külalistega austanud Eesti Vabariigi presidendid, riigikogu ja saatkonnad. Ka Eesti krooni pidu aastal 1992 peeti siin. Ent talveaed kui ooperimaja intiimsem paik on ka aastalõpuballide, vabariigi aastapäevapidustuste ja muude sellesarnaste sündmuste puhul üks armastatumaid saale, kus mõnus muusika ja rohelus loovad ainulaadse meeleolu ja kust publik lahkub viimasena.

Talveaed on olnud kontsertorganisatsioon

On uskumatu ja imeteldav, et seda laiaulatuslikku rahvavalgustustööd on planeerinud, koordineerinud, korraldanud ja toimetanud mitte arvukas büroo, vaid Viktoria Jagomägi, olles paljus uute mõtete algataja ja klassikaliste kultuurielužanrite elushoidja. Ta on teinud seda 15 aastat.

“Elame veel! Olgu aastas 365 eesti muusika päeva!” on talveaia külalisraamatusse kirjutanud Raimo Kangro tosin aastat tagasi.

Mida rohkemat võiksime tänagi tahta?

P. S. Loodan südamest, et kuuldused talveaia ümberkorraldamisest à la carte restoraniks on tugevasti liialdatud.

Vladimir Latišonok (Peer Gynt) oli laval ülbe ja külmavereline. alan proosa

Kaasa elanud kahel korral (26. X ja 2. XI) Vanemuise teatris Peer Gynti legendile, tekkis kohe soov üle lugeda Ibseni dramaatiline luuleteos. Õnneks on meil olnud suurepärane poetess Marie Under, kelle eestindust on võimalik nautida ja mida on kasutanud ka kõik eelmised lavastajad. Mälupiltidesse tulid Tallinna Draamateatris 1962. aastal nähtud Tammuri lavastusest Ants Eskola ja Rein Areni kehastatud uhked ja võimsad ning samas äärmiselt erinevad Peerid ja Salme Reegi kräbeda ning riukaliku ema Åse pojaga pragamise ja lahkumise stseen. Samast lavastusest mingi seletamatu lummusega ümbritsetud Linda Rummo malbe ning helge Solveig ning inglihäälega lauldud laulud. Kogu see mälupagas oli pinnaseks uudishimule antud lavastuse vastu.

Mare Tommingas on juba varasematest lavastustest mällu jäänud kui väga mitmekülgsete kunstiannetega looja. Tema omanäolisele koreograafiale on lisandunud ta enda loodud fantaasia- ja värviergud kostüümid, valgusemängud, mis moodustavad täiusliku terviku.

On sündinud huvitav mosaiik Ibseni loodud loost, mille suurele edule maailmalavadel on kindlasti suurel määral kaasa aidanud värvikas Griegi muusika. Selles lavastuses on lisatud Debussy orkestripildid “Ibeeria” ja “Tuule ja mere dialoog” ning rock-ansambli Savatage muusika. Videoinstallatsioonidena maalitakse meie silme ette Norra lõputult kulgevad mäeahelikud, mis meenutavad oma müstilisuses uinuvate hüljeste kolooniaid. Dramaatilistes sõlmpunktides projitseeruvad foonile kujundid, milles sisalduvad Ibseni olulisemad sümbolid trollide kiivakiskuvatest silmadest kuni Nööbivalaja kreedoni.

26. X nähtud publikuga läbimängul sai jälgida lavastaja kavandatud algset varianti. Lugu algab ja lõpeb Solveigi lauluga ning nende esitaja lavalolekuga – selles rollis oli Karmen Puis, kellelt kõlas saali kirgas, karge nagu Norra mägede õhk, südamessetungiv laul ja tema küpse naise olekust õhkus jäävus- ja kindlustunnet. Beduiinide pildis kehastas Puis ka Anitrat ning kõlas meie lavadel seni kuulmata laul, mis andis oma nobeda ja sensuaalse meloodiaga stseenile eksootilist värvi. Siin võib laulja näitlejana veel edaspidi salakavalate ahvatlusvärvide otsinguid jätkata. Küll aga kõlas laul säravlummavalt.

2. XI etendusel kostis lummav anonüümne laul orkestrist ja laval nägime nii Solveigi kui Anitra osas Mare Tommingat ennast. See oli haruldane kooslus ning väärt nägemist! Uskumatu, kuivõrd nappide kehaliste vahenditega anti edasi pikki aastaid kestnud ja lähikondsete meelest lootusetuna näiv naise ootamise pinge, loo lõpus kummardus Solveig aga nagu kaitsev emalind oma poja kohale – stseen, kus ilmahulgus lõpuks siiski koju on naasnud.

Kogu etenduse kompositsioon on ülesehitatud erilises pingestatuses, on juletud lõhkuda traditsiooniline vorm. Kuna lavastaja on toonitanud, et see on loodud legendi ainete, siis õigustab see valiku.

Kuigi Grieg on öelnud, et talle tundub lausa laudalehka vastu õhkuvat tema enda loodud Mäekuninga ja trollide muusikast, on Tommingas erilise rõhu andnud kurjuse ja nõmeduse poolele rock-ansambli Savatage muusikas sisalduva hävitava jõhkrusega. Ruslan Stepanovi tantsitud Mäekuningasse mahtus ära nii juhmide, logardlike trollide kuningas, Suur Kõver kui ka draama lõpus Peeri ära põlgav Saatan.

Omaette teema on lavastaja ema Åse rollilahendus. Tänu muidugi sellele, et Vanemuises on selline sõnavaldamise võimetega tantsija nagu Marika Aidla! Uskumatult kandva hääle ja tõeliselt tugeva karakternäitlejana sakutab tema loodud Åse I vaatuse alguses (sealjuures selges norra keeles!) läbi oma poja: “Oh sa luiskam, peletis! Valetad, et suitseb suu.” Ning midagi nii südant kokku kiskuvat kui Peeri ja Åse hüvastijätustseen Debussy “Tuule ja mere dialoogi” saatel pole pikka aega laval näha saanud. Uskumatu, kuidas see mõnikümmend aastat hiljem loodud muusika haakub kõigega, mis selles stseenis Ibsenil kirjas on! Väga kaunis koreograafiline joonis, äärmiselt peenetundeline, ilma liigse sentimentaalsuseta, kuid Peerile halastavana.

Kogu lavastus jääks vaid geniaalse idee tasandile, kui poleks täideviijaid. Etendust kannab suurepärane muusika, mis tuli kuulajani mõlemal etendusel igas nüansis täisväärtuslikult. Kui läbimängul vahest veel ei olnud kõik tempod välja kujunenud (dirigent Toomas Vavilov), siis teisel etendusel (dirigent Lauri Sirp) sujus kõik juba väga heades suhetes, võib-olla Anitra laul võiks veelgi lennukust juurde saada. Äärmiselt nauditav oli klarnetil esitatud Solveigi teema Margus Vahemetsa mängituna!

Kogu balletirühm mõjus hea tervikuna juba esimesest pulmaliste vaimukast paljajalatantsust, mille kindlaks ja säravaks inspiratsiooniallikaks oli Kristel Eeroja-Põldoja mahlane ja lustiv viiulisoolo – kõlas täiuslik islandi folk. Värvikas tervik oli kolmest lauljast ja kolmest tantsijast koosnev karjusneidude Peeri hullutav seltskond – jällegi norrakeelse teksti atraktiivne rütmikus samas võtmes tantsuga.

Väga õnnestunud on kahe peategelase valik. Vladimir Latišonok Peerina oli algul kui perutav sälg, Ingridit (Mari Savitskist on kujunemas tugevate dramaatiliste võimetega tantsija) pilades ennastimetlev, ülbe ja külmavereline, teistkordselt Solveigist hiilivalt lahkudes oma südametunnistust pika mantli hõlmadesse peita sooviv, hullununa piinadest vaevatud. Rolli kulminatsiooniks kujunes 2. XI etendusel stseen Åsega enne viimase lahkumist teise maailma – siin oli ahastust ja protesti.

Hayley-Jean Blackburn Solveigina mõjus puhta ja kargena ning tema rolli põhitoonus vastandus oma hapruses ja iseloomukindluses ning heledate toonidega nii koreograafias kui kostüümis kogu ülejäänud mölluga, mida Peer enda ümber oskas pidevalt tekitada, ja oli tõeline lunastuse kehastus.

Lõpetuseks lisan ühe mõtte teatrijuhtidele: palun lakake kokku hoidmast selle arvel, et toote uue etenduse välja ühe koosseisuga! Pruugib vaid ühel lauljal murda kaks tundi enne esietendust jalaluu ja kogu suurepärane, meeletu pühendumisega tehtud suure kollektiivi töö võib lennata korstnasse! Meil on hetkel väga rikas “pingilistujate” rida – pean silmas noori ja võimekaid lauljaid, kes end täiendanud laias maailmas. Võimalus ühe rolli teise või kolmandana lavastusprotsessis osaleda on neile stiimuliks ja teatripraktika on läbi aegade tõestanud, et saatuse vingerpusside tõttu on just viiendast “kiibitsejast” tõusnud uus tegija!