Kuid see seadus jäi riigikogule esitamata, sama seaduse alusel vastu võetud majandusministri määrus jäi aga kehtima. Selle alusel hakati omavalitsuste poolt iga pooltoobi piirituse ja viina müümiseks antud loalt koguma 2,5% kultuurkapitali heaks. Seetõttu kogunes 1925. aastaks kapitali juba 600 000 krooni. 1922. aastal korraldas haridusministeerium Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu arutelu. Selle tulemusena liideti kultuurkapitali ja kirjanike, teadlaste ja kunstnikkude toetamise seaduse eelnõu. Kultuuritegelaste erilist protesti põhjustas spordi sissearvamine toetatavate alade hulka. Friedebert Tuglas võrdles tollase haridusministri Aleksander Veidermani sellist sammu Hispaania kuninga Ferdinand VII omaga, kelle valitsemise ajal loodi ülikoolis härjavõitluse õppetool. Haridusministeerium jõudis eelnõu lõpliku koostamiseni alles 1923. aasta sügisel ning see esitati 1924. aastal riigikogule. Seaduse arutamisel lisati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti ja kehakultuuri omadele ka ajakirjanduse sihtkapital. Eesti kultuurkapitali seadus võeti riigikogus vastu 5. veebruaril 1925. aastal Uuesti võeti kultuurkapitali seadus riigikogus vastu 1. juunil 1994. aastal. Sellelegi eelnes pikk eellugu.
Kontseptsioonide aeg
1988. aasta alul hakkas kõlama hääli, et on vaja kultuurikontseptsiooni. Rahulolematus ja teatav peataolek ilmnes nii kultuuritöötajate kui ka juhtide seas. Ühiskonnas toimunud muutused eeldasid muutusi ka senises kultuuri juhtimises. Tegelikke otsuseid oli senini langetatud partei keskkomitees ning Moskvas. Ministeeriumi juhtkond oli oma põhiülesandeks lugenud puhverdamist, ühelt poolt nagu lastes tegelikul elul kulgeda oma rada, teiselt poolt üritades pehmendada mõningaid ülalt (Moskvast, keskkomiteest) tulnud otsuseid. Tollane kultuuriminister Johannes Lott on ühe ereda näitena toonud fakti, et Eestis suudeti ära hoida üleliiduline kampaania selleks, et viia kultuur lauta. 1988. aasta alguses oldi olukorras, kus ministeeriumi juhtkonna otsustusõigus oli suurem, kuid sellega kaasnes ka suurem peataolek.
Eriti selgelt ilmnes see ministeeriumi poolt laiendatud kolleegiumile esitatud aruandes, kus märgiti lootuste kohta loomeliitude pleenumi suhtes järgmist: „Oleme kindlas usus, et sellel kokkusaamisel selginevad uus kultuuripoliitika ja kultuuri juhtimise, ehk isegi kultuurikontseptsiooni piirjooned, leitakse lähemad ja kaugemad eesmärgid, määratletakse piirjooned.” (KM arhiiv, l.42). Kuid valupunktid olid mujal. Kontseptsioonidest ja kultuuri juhtimise detsentraliseerimisest oli vähe juttu.
1988. aasta 26. aprillil ilmus ajalehes Edasi Mait Rauna ja Jüri Uljase „Ettepanek kultuuri täiuslikumaks juhtimiseks”, kus nähti kogu kultuuri finantseerimist ainuüksi kultuurkapitali kesksena. Artikkel seisis toimetuses mitu kuud, seetõttu jõudsid autorid oma ettepanekud esitada ka kultuurinõukogule ja ettepanek lülitati juba enne ilmumist ajalehes ka loomeliitude pleenumi kavva. 1989. aastal töötati majandusministeeriumis välja fondide põhikirjade projektid, nende seas ka kultuurkapitali oma. Projekti üheks eestvedajaks oli Ilmar Moss, kelle osalusel kirjutati mitmeid põhikirju. Nendest käivitusid näiteks Eesti Teadusfond ja Eesti Sotsiaalfond. Projektid esitati valitsusele, kuid tollased kultuurijuhid seda ideed omaks ei võtnud, väites, et nii aetakse kultuuritegelased omavahel kapitaalselt tülli. Sealjuures võib kultuurkapitali põhikirjast leida mitmeid viiteid Rauna ja Uljase poolt välja pakutule. Näiteks on siin kahe sihtkapitali asemel kolm: kaunite kunstide, rahvakultuuri ja kultuuripärandi sihtkapital. Ka ilmneb siin vaidlus selle üle, kas kultuurkapitali kõrvale on vaja ka kultuuriministeeriumi või ei. Antud projekt pakkus lahendusena, et kogu kultuurkapitali haldamine pidi jääma ministeeriumi kanda. Samas nähti selles projektis kultuurkapitali pigem kultuuri finantseerimise tugisüsteemina.
Vana seaduse alusel toiminud kultuurkapitali osakaal kultuuri finantseerimisel oli 20%. Majandusministeeriumis oldi võrdlemisi kindlad selle projekti jõustumises. Näiteks soovitati Eesti Disainerite Liidu asutaval kogul (7. juuli 1989) leida teid osasaamiseks kultuurkapitalist. Vajadus kultuurile lisaraha leidmise järele oli suur. 1990. aastal ametisse asunud valitsuse kultuuriminister Lepo Sumera tõdes samuti kultuuri toetavate fondide vajadust: „Praegune kitsikus just ei soodusta niisuguste fondide loomist, aga koputan kõigi majandusjuhtide südametunnistusele – muidu meie kultuur kängub endiselt” (Reede, 27. IV 1990, nr. 17).
Dramaatiline aeg
1990. aastate algus oli kultuurile rahaliselt väga dramaatiline aeg. Mitmed kultuuritegelased rõhutasid vajadust uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumise järele. Tajuti tugevnenud tehnokraatlikku survet, mille eesmärgiks oli teha kõigepealt korda majandus, siis alles pidi järg jõudma kultuurini. Selle üheks tunnistuseks oli ka 1990. aasta detsembris EV ülemnõukogu saadikutele saadetud palve „asuda kõigi nende käes olevate võimalustega eesti kultuuri kaitsele” (Reede, 21. XII 1990, nr 51, lk 2). Muuhulgas taotleti eelarveliste kulutuste suurendamist kultuurile sedavõrd, et oleksid tagatud olemasolevate kultuuriasutuste säilimine ja tegutsemisvõimalused. Alla olid kirjutanud 14 organisatsiooni esindajad, sealjuures üheksa teatrit. Oktoobris 1990 toimunud Eesti Teatriliidu konverentsil tegi aga Tõnis Rätsep muuhulgas ettepaneku taastada Eesti Vabariigi kultuurkapitali seadus. Mõte kiideti konverentsil heaks ja pöörduti ühtlasi ka ülemnõukogu poole.
Konkreetselt tegeldi kultuurkapitali ideega Eesti Komitees, kus kutsuti selleks kokku vastav toimkond. 1991. aastal mängis Sirbi toimetus olulist rolli kultuuripoliitikaalase diskussiooni arendamisel. Avaldati arutlusi ja arvamusi kultuuripoliitika kohta („Sirp küsib“), räägiti rahast ja kultuurist, tutvustati kultuuri finantseerimist mitmetel maadel. Algust tehti juba aasta esimeses numbris, mil esilehel avaldati Eesti Kultuurkapitali seadus. Teises numbris ilmus ülevaade toimetuses toimunud arutelust kultuurkapitali teemal. Kultuurkapitali seaduse vajalikkuses oldi võrdlemisi üksmeelsed, küsimus oli vaid selles, millal seda rakendada. Näiteks ülemnõukogu teaduse ja kultuurikomisjoni esimees Jaak Jõerüüt arvas märtsis 1991, et kultuur vajab esmalt kultuuripäästeprogrammi, kultuurkapitali rakendamine aga võtab rohkem aega kui oodata võib. „Kultuurkapitali seadus oli oma asju ise kontrolliva ühiskonna seadus, see eeldab hoopis suuremat riiklikku, st poliitilist ja majanduslikku iseseisvust, kui on praegusel Eestil.”
Ühelt poolt polnud veel toimivat riiki, teiselt poolt oli kultuuri finantseerimise korrastamise järele karjuv vajadus. 1991. aasta jaanuaris võeti vastu Eesti Komitee ja EV ülemnõukogu ühisotsus, millega moodustati kultuurkapitali taastamise nõukogu, mille ülesandeks jäi ka selle elluviimise juhtimine. Sama aasta detsembris ilmunud Küllo Arjakase artiklis aga tõdeb ta, et seaduse taasrakendamine on võimatu, kuna vanas seaduses on mitmeid aspekte, mis riigis veel lahendamata (põhiseadus, võõrvägede baasid jne). Samas olid välja arenenud mitmed uued kultuurivaldkonnad, mistõttu pidi sihtkapitale olema rohkem. Maksuorganisatsiooniliselt peeti seaduse rakendamist aga võimalikuks.
Huvitava mõtte pakkus välja Jüri Adams. Tema idee kohaselt tuleks ülemnõukogul või tulevasel riigikogul langetada (kultuuri)poliitiline otsus selle kohta, et privatiseerimisel antaks mingi kindel protsent kultuurkapitalile. Vastava summa suurusjärk võiks ulatuda 10% piiridesse. See võimaldaks tugevasti vähendada riigi sekkumist eri kultuurivaldkondade finantseerimisse ning nii peaks kultuur suutma end ise majandada. Edasi tuli pikk vaikus. Juulis 1993 ilmus teade („Seadusi on raske teha”, Sirp 9. VII 1993, nr 27 lk 7) selle kohta, et kultuurkapitali seaduseelnõu on tegemisel ja et läht
ealuseks ei võeta 1938. aasta varianti, mis sidus rahajagamise suuresti presidendivõimuga ja vähendas kultuuriinimeste otsustamisõigust. 1994. aasta aprillis saadeti seaduseelnõu riigikokku, kus see 1. juunil lõpuks vastu võeti. Ministri Paul-Eerik Rummo hinnangul oli seadus oodanud muu seadustiku tugevnemist, seadus oli aga riigikogus vastu võetud „tunduvalt soodsamal kujul, kui oli esialgne ideekavand” (Hommikuleht, 21. VI 1994, lk 17).
Kokkuvõtteks
Kultuurkapitalile tuli pikk taastamisperiood kasuks. Seaduse vastuvõtmise ajaks olid mitmed arusaamad edasi arenenud, seetõttu tuli seadus esialgsest eelnõust parem. Näiteks vana seaduse alusel loeti laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiis, riigikogus lisati sellele aga ka loteriitulud. Samuti lubati kultuurkapitalil arendada oma majandustegevust. Erinevalt eelnevatest hirmudest ja vanast seadusest tulenevatest võimalustest leiti optimaalne lahendus ka võimu ja vaimu vastuolule. Kultuurkapitali nõukogu juhiks sai kultuuriminister, esindatud oli ka rahandusministeerium, ülejäänud olid aga sihtkapitalide esindajad. Kultuurkapital võitis ilmselt ka sihtkapitalides. Varasemates projektides oli nende arv palju väiksem. Kui vanas seaduses oli kuus sihtkapitali, siis 1994. aastal riigikogule esitatud variandis oli neid üheksa. Vaidluste tulemusena kadusid ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, vabaharidusest sai rahvakultuuri sihtkapital.
Esialgses eelnõus oli kirjas ka võimalus peale sihtkapitalide luua kultuuritegelaste pensionikassa, millele pidi minema kuni 10% kultuurkapitali tuludest. Eesti Kultuuritegelaste Pensionikassa oli valitsuse otsusega loodud 1935. aastal. Selle liikmeks võisid saada isikud, kes töötasid kultuuri alal elukutseliselt ja said sellest oma peasissetuleku. Pensionikassa pidi neile andma vanaduse ja loomevõime kaotamise korral sotsiaalse tagatise. Ilmselt oli see idee aga veel korralikult läbi mõtlemata, seetõttu jäi punkt ka seadusest välja. Üldiselt kulges aga seaduse vastuvõtmine sujuvalt ning uus seadus võeti 35 poolthäälega vastu juba teisel lugemisel. Kultuurkapitali ajakohasuse ja dünaamilisuse on taganud pidev muutumine. Näiteks ei olnud enne 1940. aastat Eestis teist sellist seadust, mida oleks nõnda palju kritiseeritud ja ka muudetud. Seaduses tehti muudatusi aastatel 1925, 1927, 1928, 1929, 1934, 1935 ja 1938. Muutumisvõimes ilmselt seisnebki selle seaduse tugevus
