feminism

BB ei ole eesti Brigitte Bardot, vaid hoopis Baltic Baroque ja selline ansambel eksisteerib meil aastast 1989. Sellest ajast on abikaasad Sofia ja Grigori Maltizov ennast järjekindlalt ja lõpuni pühendanud instrumentaalsele barokkmuusikale. Kogu projekti produtsent, kunstiline ideoloog ja meisterlik plokkflöötide mängija on Grigori Maltizov, kes on oma kreedo sõnastanud nii: “Barokkmuusika on otsene kõne, kus muusikaline süntaks, intonatsioonide küllus ja maitse mängivad otsustavat rolli.”

Baltic Baroque on järjekindlalt tegelnud salvestamisega ning ilmale toonud seitse CDd Frescobaldi, Vivaldi, Couperini, Telemanni, Bachi ja Händeli teostega. Viimane, “Viva Vivaldi” ilmus 2005. aastal ning nüüd on töös pikem sari, mis on koondatud pealkirja alla “Kuningate muusika”. Barokkmuusika ladestus maailma muusikaajaloos on praktiliselt ammendamatu ja väljakaevamised selles ajalookihis pole veel kaugeltki lõppfaasis. Uusi ning seni tundmata või vähetuntud autoreid koos nende säilinud käsikirjadega on ikka ja jälle lavale või CD-le jõudnud. Baltic Baroque on oma kontsertidele ja ka salvestistele angažeerinud paljusid Eesti, Läti ja Venemaa tippmuusikuid, kellest nimetama peaks viiuldajaid: Anna Zarina, Aleksei Strelnikov, Elo Ivask, Terje Raidmets, Olga Voronova, Kaido Välja; ning edasi Peeter Klaas (viola da gamba), Jelena Ossipova (kitarr), Anna Sakalouskaya (mandoliin), Reinut Tepp (klavessiin), Aare-Paul Lattik (orel) jt.

Nende muusikute “koduklubideks” on päris sageli sellise suurusega tähtansamblid nagu Moskva Virtuoosid ja Kremerata Baltica või Hortus Musicus. Et haarata neid oma tegevusse, selleks peab olema midagi rohkemat kui lihtsalt järjekordne kontsert või salvestus. Baltic Baroque ei hellita eesti kuulajat kontsertide või veel enam tuuride rohkusega. Oma tagasihoidlikul moel tulevad nad välja paari kontserdiga aastas, aga see-eest alati värske programmiga, valitud miljöös ja ikka viimistletud esitusega.

Üks meelispaikadest, kus esinetakse, on kindlasti Kadrioru lossisaal ning “Akadeemilise kammermuusika” sari. Nii seegi kord 23. septembril. Juhin siinkohal tähelepanu, et sellest hooajast on sarja kontserdid kolinud seniselt traditsiooniliselt pühapäevalt laupäevale ning nii tundub ka jäävat.

Baltic Baroque esines seekord koosseisus Grigori Maltizov (flauto dolce, alto flauto dolce), Jelena Ossipova (kitarr), Olga Voronova (viiul), Sofia Maltizova (barokktšello) ja Reinut Tepp (klavessiin). Kavas sellised barokkmeistrid kui Joseph Bodin de Boismortier (1689 – 1755), kaks korda Antonio Vivaldi (1678 – 1741), Marin Marais (1656 – 1728) ning siis allakirjutanule uudisena Johann Sigismund Weiss (1690 – 1737). Vormiliselt kaks triosonaati, üks süit ning kaks instrumentaalkontserti läbi Euroopa, s.t Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa.

Kui Boismortier’ ja Vivaldi triosonaadid kõlasid originaalidena, kus ainult lautot asendas kitarr, siis Marais’ Süit, Weissi Lautokontsert ning Vivaldi Kontsert olid seaded (tõenäoliselt G. Maltizov), kuid see asjaolu ainult värskendab pilti ja on lubatud ning vägagi levinud. Kui seni olen ansamblit laval kohanud ikka ka ajastukostüümides, siis seekord esineti tänapäevaselt ja ausalt öeldes oli see mulle meelepärane otsus – epateerivat tolmu oleks justkui vähem olnud.

Ansambli lustlikust ja meisterlikust esinemisest jäid kõrva meeldiva üllatusena Jelena Ossipova vabalt ning sundimatult voolav musitseerimine Weissi Lautokontserdis ja Vivaldi Kontsert plokkflöödile, kahele viiulile ja basso continuo’le. Seega kaks viimast numbrit. Selleks ajaks olid kõlavahekorrad, mis igas teoses tänu erinevale koosseisule erinevate probleemidega, paika läinud ja muusikud minetanud teatava ettevaatlikkuse, mis domineeris triosonaatides.

Soovitan meie kontserdikorraldajatele soojalt enam ekspluateerida Baltic Baroque’i rohkem – see tasub vaeva.

Millest võiks Juudit või selle lavastus tänasele vaatajale kõnelda?

Inimesest, armastusest, Jumalast.

Kuidas kujunes trupi koosseis – paljud näitlejad on Estonia kui kutselise teatri 100. sünnipäeva aegu vabakutselised? Miks niisugune valik?

Meie trupis mängivad nii draamanäitlejad kui Estonia lauluartistid. Juudit ja Olovernes on draamanäitlejad Garmen Tabor ja Tõnu Tepandi. René Soom, kes mängib Nimetu rolli, on laulja. Draamanäitlejatest teevad kaasa veel Peeter Raudsepp, Terje Pennie, Vello Janson ja Tõnu Tamm, kes töötab Estonias näitejuhina. Lauljatest mängivad Tiit Tralla, Mati Vaikmaa, Diana Dikson-Soom, Jaan Vaidla, Olev Kriisa, Aare Kodasma, Kalev Vaidla, Sven Tarlap, Alar Haak ning kaks minu õpilast, noored draamanäitlejad Joonas Parve ja Marko Mäesaar.

Meie trupi draamanäitlejad on vabad ja kutselised. Vabakutselisus annab “Juuditis” nii nagu ka “Teatriromansis”, eelmises Estoniaga koostöös, võimaluse teha trupiga pikaajaliselt intensiivset tööd. Näitleja ei pea mures olema, kas ta saab tulla proovi, või etendusele. Oluline on “Juuditi” lavastuse tegemisel olnud koostöö kunstnik Krista Tooliga ja helilooja Helena Tulvega. Ja see, et mängime Estonia teatris “Juuditi” draamat, et meie trupis mängivad koos Estonia lauljad ja vabakutselised draamanäitlejad, kes kõik on rõõmsalt ja vabatahtlikult kokku tulnud, andis suurepärase töötegemise õhkkonna. Võin öelda, et on tekkinud täiesti omalaadne, ainult sellele lavastusele iseloomulik mängulaad.

Kas sinu meelest võiks või peaks Estonias rohkemgi draamalavastusi olema?

Meie poolest küll.

Millised on su enda järgmised plaanid teatris?

Praegu on kõik mõtted “Juuditiga” seotud, aga kui sa meie vastu pärast esietendust veel huvi tunned, siis võib uutest plaanidest rääkida. Neid on küll!

Küsinud M. V.

Kadri KõusaarVABA TÕUS

Kui mult küsitakse, kas on kirjandus või pole, siis ? muidugi on. See on võimalus sisse vaadata teist laadi mõttemaailma, teist laadi väärtushinnanguisse, mida Kõusaarel on parem võimalus uurida olnud. Kõige rohkem räägib see raamat vist üksiolemisest, väga suures plaanis. Toimetanud Inna Lusti, korrektuuri lugenud Mari Saar, kaane kujundanud Kadri Kõusaar ja Taavi Torim. Küljendanud Jan Garðnek. Pegasus, 2004. 218 lk.

VerrevLUULETUSED

Kui mult küsitakse, kas on kirjandus või pole, siis ? ikka on. Seekord on Verrev läinud traditsioonilise esteetilise mässu teed, ta on koostanud raamatu ostutðekkidest. Nõnda, arvude ja asjade, tänapäeva mateeria kaudu, annab ta pildi neljast tegelasest. Siit leiab ostuhuumoritki: arvete perversset keelt jne. Toimetanud Toomas Verrev, küljendus ja kujundus Martin Hanson. Ver, 2004.

Harper LeeTAPPA LAULURÄSTAST?

Ameerika suurteos, rassismi ja tõe ja õiguse lugu; samas mõnusa huumori, hea silmaga kirja pandud. Teine, parandatud trükk. Tõlkinud Valda Raud, toimetanud Ülle Tarum, korrektuuri lugenud Kaidi Kuivjõgi, kaane illustreerinud ja kujundanud Tiiu Pirsko. Pegasus, 2004. 286 lk.

Karl Ristikivi SIGTUNA VÄRAVAD

Ristikivi ajaloolisi novelle ja jutustusi koondav lühiproosavalimik, tegevus toimub 13. ? 15. sajandil Euroopa eri paigus. Ilmub EV Kultuuriministeeriumi programmi ?Eesti kirjandusklassika? toel. Kordustrükk 1968. aasta Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, kaane kujundanud Andres Rõhu. Varrak, 2004. 224 lk.

ARIADNE LÕNG 2003, nr. 1/2

Nais- ja meesuuringute ajakiri. Uues numbris kirjutab Andreas Kalkun seto naisautobiograafide maailmast, Raili Põldsaar Simone de Beauvoir? ?Teise sugupoole? eestikeelsest tõlkest, Eve Annuk Ilmi Kollast, Loone Ots ajakirja Siluett kunagisest kasvatuslikust rollist, lisaks palju muud põnevat (ka mõned tõlkelood). Peatoimetaja Anne Lill.

Kumu kunstimuuseumi fuajees saab vaadata miniatuurset kunstiruumi Loop, kus hetkel on eksponeeritud prantsuse kunstniku Tristan le Brazi näitus „Lost & Found”. Loop on tänavalt leitud ja kunstiruumina kasutusele võetud endine nukumaja, mis reisib oma näitustega tihti lennuki käsipagasis või postipakis, võimaldades mobiilsust ning näitusest osasaamist erinevates riikides. Nii näitus kui ka kohtumine kuraatoriga on tasuta!

Reedel, 1. märtsil kl 16 kohtuvad Kumu hariduskeskuse auditooriumis külastajatega Loopis näitust kureerinud galerist ja kunstiteadlane Indrek Grigor, Loopis eksponeerinud kunstnik Eva Labotkin ja Loopi kuraator, kunstnik Laura Kuusk.

Kohvrilaadselt avanev kahekorruseline ruum Loop on kahe tegutsemisaasta jooksul mahutanud 14 näitust, mille hulgas on nii grupi- kui sooloesinemisi rohkem kui 40 eesti, prantsuse, tšehhi ja vene kunstnikult või kuraatorilt.

Praegusel näitusel on Tristan Le Brazi fototööd, mis tegelevad leidobjektide, pildivigade, tehnilise müra ja error’i mõistega. „Oma fotograafilistes uuringutes otsib Le Braz vorme, mis meenutavad skulptuure, installatsioone, maale nende metsikus olekus või näiteks monumente, mis ootavad tähenduse saabumist,” ütles Loopi looja ning kuraator Laura Kuusk. Loopi 685 ruutsentimeetrile on välja pandud leid-diapositiivid ja video, mis koosneb paljude filmide osadest, kus pildinurka ilmub must ketas – nn cigarette burn, mida kasutati filmilintidel märkena sellest, et peagi tuleb filmirulli vahetada. Näitusel on ka leidfotodest väljaaugustatud kettakeste kogu ning erinevad mittelooduslikud leidobjektid, mis on eksponeeritud spetsiaalselt Loopi ruumile kohaldatud installatsioonidena.

Suurim Loopis eksponeerinud grupp on olnud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna 16 tudengit, kelle näitus reisis 2010. aastal mitmetes Eesti linnades ning Prantsusmaal. Enim reisinud Loopi näitus on siiani olnud „Emergency” (kuraator Camille Laurelli), mida eksponeeriti Eestis, Prantsusmaal ja Soomes erinevates korterites, kunstnike ateljeedes, projektiruumis MÄRZ, Kiasmas, Tallinn-Helsingi liinilaeval, Eesti Kunstiakadeemias jm. Toimunud on ühepäevaseid näitusi, nagu näiteks Triin Tamme kutsel Stéphane Déplani näitus „Do It Itself” 2009. aastal Grenoble’i kaasaegse kunsti päeval, aga ka selliseid, mis vältavad kuid – 2010. aastal toimunud „Duul” (kuraator Indrek Grigor) kestis koos ettevalmistusperioodiga 6 kuud. Lisaks on väljapanekuid, mis ühe kuu jooksul reisivad kolmes riigis, vahetades näitusepaika pea iga päev, kuid ka neid, mis kestavad nädalapäevi ja liiguvad linna avalikus ruumis (parkides, kohvikutes, tänaval). Iga osaleja saab Loopi enda kätte sellisena, nagu see eelmisest näitusest jääb. Järgmise kunstniku defineerida on, mismoodi Loopi antud näituse puhul nimetada – kas kunstikeskuseks, galeriiks, majaks, kastiks või muuks, sest Loopi mobiilsus väljendub selles, et tema olemus kohaneb iga näitusega. Ka näitamispaigad tulenevad näituse omadustest. Nii kasvavad näituste kihid üksteise peale nagu kettkiri, nagu lõputu vestlus, kus iga järgmine lause tõukub eelmisest.

Loopi koduleht: www.loooooooooop.blogspot.com

Miniatuurset kunstikeskust Loop saab Kumu kunstimuuseumis vaadata 10. märtsini 2013.

Ja ikka on neid kolme vaadatud paarikaupa. Saatuse ja vaba tahte paaris on lähtekohaks ikka suur saatus. Vaba tahe on vaid sekundaarne pool. Ja mõtlejad eristuvad vaid selles, kui palju saab inimene oma saatust muuta ja millist osa. Fatalismi järgi ei saa ükski inimene oma saatust muuta. Veel enam, keegi ei pääse oma saatusest, sest õiged ja valed on ette välja valitud. Vabam arusaam jätab ka inimesele mingi rolli. Küsimus on vaid, kas on saatuse määrata vaid elu suured hetked, sünd ja surm, ja inimesele jäävad tema igapäevased eluseigad, või on needki juba hommikuses horoskoobis kirjas. Teine ja sama oluline erinevus on see, et ühel juhul on teadjaks vaid saatus ise, kes mulle seda ei ütle.

Teisel juhul on ka inimesi, kes teavad, olgu nende nimeks prohvet, tark, hiromant või astroloog. Ja kaklus on käinud vaid selle ümber, kes neist on õige teadja ja kes mitte. Teine paar on juhus ja vaba tahe. Ka siin töötab sama mudel. Ikka on inimese pärisosaks vaid pisikesed mõjuhetked ja tema vastas suur ja ääretu juhuste ookean. Ja ka siin on olemas inimesed, kes on võimelised juhuste mängu vahendama, seletama ja mõnikord ka ennustama. Need kannavad teadlase tiitlit. Aga mu arvates on neil kahel paaril üks oluline vahe. Saatus on sõna, mis on suunatud tulevikku. See on ettemääratus. Juhuse ajaks on ajatus, milles pole eraldi tulevikku. Ja seetõttu loogiliselt neid kolme kokku panna ei anna.

Aga tegelikkus on üldiselt teine. Me kõneleme ikka ja jälle saatusest, kui vaatame tulevikku. Aga mineviku tarvis meil saatusest määratuse loogika eriti ei kehti. Minevik on antud teadlaste kätte. Seal valitseb juhuste rida, millest ajaloolased sidusa jutustuse konstrueerivad. Ja just samamoodi kehtib see juhuste rida meie endi jaoks, kes me juhuslikult säilinud ja teadlikult valitud elukildudest iseendale eluloo ehitame. Nii paneme me tihti kokku maailma, milles tulevikku valitseb saatus ja selle sees vaid killuke vaba tahet, aga mineviku põhjaks on juhus ja valitsejaks inimeste vaba tahe. Seega kehtib tuleviku tarvis üks ja mineviku jaoks teine loogika. Võib öelda, et see maailmasüsteem pole just loogiline. Ei peagi olema. Sest inimesele pole selles ilmas oluline mitte loogika, vaid vajadus seda maailma taluda.

Saatuse maailma taluda on kerge, eriti siis, kui jätta sinna võimalikult väike ruum iseenda jaoks. See lubab öelda: oma saatusest keegi ei pääse. See lubab oma tegusid õigustada: meil polnud teist võimalust. Ja lubab loobuda oma saatuse juhtimisest: ega midagi ei muutu. Juhuste määratud tuleviku talumine on raske, sest siis peaks lootma iseendale või jõudma täielikku fatalismi, kus igasugune loogika puudub. Ja nii anname oma tuleviku kergesti suure ettemääraja kätesse. Ja teistpidi: kui vaatame tagasi iseenda minevikule, siis võiks ju olla palju kergem ka seda taluda, kui eeldada, et kõik läks nii, nagu minema pidi. Ettemääratuse jälgi mööda.

Aga miskil põhjusel me sellega ei lepi. Sest just minevik on meile antud võimalus ja sinna suuname suurema osa oma vabast tahtest. Aga ma tahan veel kord pöörata pilti ja mõelda nii, et inimese elus on hetked, mis määravad tema tuleviku. Need on hetked, mil me ise teeme põhimõttelisi otsuseid. Aga siis on meie otsustamine mõneks ajaks läbi. Me paneme rööpad maha ja siis määravad meie teed vähemalt mõnda aega need rööpad. Nii paistab, et elus on aegu, mil seda juhivad teised jõud, ja on harvad hetked, mil meie elu on meie endi kätes. Jah, kui uskuda saatuse absoluutsesse rolli, siis võime öelda, et ka neil hetkedel juhib meie otsuseid keegi teine. Aga mulle meeldib mõelda teisiti. Need on tõeliselt minule kuuluvad hetked. Minule antud tuleviku võimalus.

Kuigi suurema osa neist hetkedest elame me läbi oma hinges. Kõnedes sisemaal, mõeldes sellest, mida teeksime. Või sellest, mida me oleksime teinud.

PS Aga kuhu jääb jumal? Milleks eestlasele jumal, kuigi ta käib mõnikord kirikus ja tema kalmistul on ristidega hauad. Jumal ei vaja ei juhust ega saatust. Tema on.

Ühise laua taga istusid Sirje Helme (Kumu direktor), Harry Liivrand (Tallinna Kunstihoone juht), Triin Männik („Tallinn – kultuuripealinn 2011” programmijuht), Helene Tedre (kultuuriministeeriumi kunstinõunik), Heie Treier (ajakirja kunst.ee toimetaja, Tallinna ülikooli kunstiajaloo dotsent) ja Piia Ausman (galeriide ArtDepoo ja Haus asutaja ning juhataja). Arutlusi olid kogunenud kuulama nii ajakirjanduse esindajad kui ka kunstisõbrad.

Probleeme tõusetus vestlushommikul, mis vägisi pärastlõunani kippus kestma, mitmeid. On ju kunst ja selle suhe massidega (väljend, mis seltskonnas taunimist leidis) vägagi intrigeeriv. Peateemaks kujunes see, kuidas tajub kunsti laiem publik, olgu siis kaasaegset või mitte. Kas tõesti on kunst ainult kinnise seltskonna mäng või peaks see ikkagi kuuluma rahvale, nagu kunagi väljuhäälselt kuulutati?

Arutelu käigus jõuti huvitavate tõdemusteni. Lahates kunsti suhet oma adressaadiga, tuleb mängu konkreetse vaataja ettevalmistus, tema ühiskondlik ja hariduslik taust. Kindlasti on kunstikeelt lihtsam mõista inimesel, kellel on kujunenud teatav vaatamisharjumus, kellel on teadmisi kunstiajaloo erinevate kihistuste kohta. Kaasaegne kunst oma uue meedia, formaatide ja sõnumitega võib harjumata silmaga inimese sundida hoopis kaitsepositsiooni, nii et ta loobub edaspidisest suhtlusest talle ebamugava nähtusega. Samas on võimalik, et konventsionaalne kunstiharidus, ettekujutus „õigest kunstist”, paneb inimese uute lähenemiste ees hoopiski lukku. On küllaltki tavapärane, et kunstiga tutvumisel alustatakse tihtipeale klassikutest, vanadest meistritest, kes on aja proovile vastu pidanud. Siin võib aga tekkida olukord, kus me ainult arvame, et tajume vanemat kunsti sellisena, nagu see loomise ajal mõeldud oli. Kaasaegne inimene ei pruugi mõista tollase kunstniku motiive, me ei aima, kuidas ja miks sellist kunsti tehti, rääkimata sellest, et üldjuhul ei olda võimelised lugema ka vanade meistrite puhul tihti nii olulist ikonograafiat. Tänapäeva inimese kõikvõimalikest ekraanidest „rikutud” silm ei taju ruumi ja maastikku enam nii, nagu seda tegi inimene sajandeid tagasi.

Kaasaegse kunsti märgikeel on aga pärit meie enda ajast ja seega meile lihtsam ja arusaadavam, mis ei tähenda automaatselt, et see meile ka meeldima peaks. Tähtis pole mitte üksnes kunsti heakskiit ja sellega rahulolu, vaid kokkupuude, mis tekitab arvamusi. Kunsti puhul, nii nagu ka kõige muu emotsionaalseid väärtusi kandva puhul, ei tohiks karta seda tunnet, mis meis tekib, vaid peaksime seda püüdma endale tunnistada. Emotsionaalne element kahtlemata hõlbustab kunstiteose sõnumi vastuvõtmist. Kunstil on ju suurepärane omadus kaevata meie sisemusest välja varjatud tundeid ja luua uusi dimensioone, loksutada paika väärtushinnanguid ja tekitada afektilaadseidki seisundeid. Aeg ja kogemused setitavad välja sellised teosed ja autorid, kelle visuaalne keel on võimeline ületama marginaalsuse piirid ja muutuma kõnekaks ka kunstivõõra jaoks.

Mis puudutab aga kunsti rahvale kuulumist, siis on kunst paraku siiski liig elitaarne nähtus ja ei saa ega peagi kõigile võrdselt meelima. Kunstiga seotu imbub vääramatult ühiskonda, ent aktiivsete huviliste ring jääb paratamatult kitsaks. Ei saa ju nõuda, et kõik inimesed armastaksid ja hindaksid võrdselt kõiki kultuuri koostisosi. Kunsti ei pea armastama, ent seda ei saa ka eitada, sest ilma selleta kultuur ei toimi.

Õnneks on meil juba olemas mitmesuguse programmi ja identiteediga, küll riiklikke, küll eraalgatuslikke kunsti eksponeerimispaiku, mis kõik teenivad omal moel ja oma vahenditega publiku harimise ja suunamise eesmärki. Ilmselt jõuab ka Eesti ühiskond ükskord sellise arengustaadiumini, kus kunstiga suhtlemist võetakse inimese intellektuaalsuse ja harituse loomuliku osana ning kunstiteemad on positiivses mõttes haritud seltskonnas püsiv jututeema.

Selleks aga, et meil selline seltskond tekiks, peavad inimesed ikkagi mingil moel kunsti juurde jõudma. Lastega tundub asi olevat lihtne, kunstihuviliste vanemate lastel pole enamasti eraldi huviäratamist vaja, ülejäänute eest peaks hoolitsema aga meie haridussüsteem ja/või meedia. Paraku pole aga elus kõik nii lihtne. Üldhariduskoolides sõltub kunstiteemade käsitlemine tihtipeale õpetaja isiklikust initsiatiivist. Hoolimata sellest, et Kumu teeb oma haridusprogrammidega väga tänuväärset tööd, on see pahatihti väga pealinnakeskne. Tallinnast kaugemal elavad lapsed jäävad kahjuks küll organisatoorsetel, küll puht finantsilistel põhjustel kõigest sellest kõrvale. Ilmselt on haridusvallas otsustajatel veel palju mõtlemisainet, kuidas olukorda parandada. Oluliselt rõõmsam pole pilt ka meediakäsitluste puhul. Kunstikriitika osakaal ajakirjandusväljaannetes näitab langustendentsi, paljud olulised sündmused jäävad sootuks kajastamata. Kriitikute madal aktiivsus tuleneb avaldamisvõimaluste vähesusest, mis omakorda sunnib näiteks suuri päevalehti pädeva kriitika puudumise tõttu oma kunstikülgi kokku tõmbama. Siinkohal võiks lõpetada arutelu kokkuvõtte, kuhu koondatud toimunu filosoofilisem pool, eristamata ühte sõnavõtjat teisest liigselt.

Vahest polegi see oluline, kes ja mida kõneles. Oluline on see, et õhus oli tunda ühiseid arvamusi-veendumusi, järeldusi ja kitsaskohtade tunnistamist. ArtDepoos leiti pigem rõõmsalt, et analoogseid kokkusaamisi peaks pikema esinejate lauaga ja arvukama kuulajaskonnaga kindlasti veel korraldama. Pealegi on ArtDepoo-taoline galerii just parasjagu neutraalne, kunstikke ja kunstiinstitutsioone siduv tander ning kohtumispaik, kus kunstiga seotud teemade nappust ilmselt iialgi karta pole.

Ballet Preljocaj on tabanud meeleolu ja

vaimu, milles barokiajal selliseid teoseid loodi.

repro

BALLET PRELJOCAJ: tantsuprogramm “Neli aastaaega”, muusika Antonio Vivaldi, (lindilt) Veneetsia Barokkorkester, dirigent Andrea Marcon, koreograafia ANGELIN PRELJOCAJ, kaosegraafia Fabrice Hyber, Eesti Kontserdi projekt Estonias 26. IX.

Prantsusmaa Rahvusliku Koreograafiakeskuse fantaasia Vivaldi “Aastaaegade” teemal oli virtuoosliku barokkteose tänapäeva liikumiskeelde panemine ja üllatas kohati vaid praktiliste väljundite, näiteks nõgeseussidega. Sisulisi avastusi-üllatusi aga polnud taotletudki. Üldmeeleolus lähtuti baroklikult ülevoolavast virtuoossusest, pritsivast fantaasiamängust ja naudisklevast meeleolust. Muretus, külluslikkus, sisemine rahu – meeleolud, mis jõudsid täie õigusega Vivaldi “Aastaaegadest” inspireeritult lavale.

Ja kas pole need teatud mööndustega iseloomulikud ka meie praegusele tarbimis- ja lõbutsemiskesksele maailmale? Barokiaja jumaliku sisemise rahu asemel on küll soov mitte näha kaugemale oma naudingutest ja heaolust, aga ikkagi. Nii praeguses “heaoluühiskonnas” kui barokis on muretut nautimist, mis vahepealsete aastasadade maailma-revolutsioonidele ja valulisele tundlemisele kättesaamatuks ning ka põlastusväärseks jäid.

Uus ja vana nautimine

Niisiis – ajalookeerd on viinud sarnaste nähtuste juurde. Ja sellel sarnasusel koreograafid täie õigusega ka mängisid. Siit veidi edasi minnes oleks saanud kas või kostüümide ja situatsioonidega näidata ajastute sisulisemaid paralleele, aga prantslased on eelistanud neutraalset lõbu. Parajas annuses oli ka erootikat, kohe sissejuhatuses. Veel algamata “aastaaegade” eel rullusid laval hallidesse tekkidesse mähkunud tantsijad, kohati oma täielikku alastust aimata lastes, et siis esimeste “kevadhelidega” endalt tekid heita ja asjalikult tagalaval ootavatesse lühikestesse võimlemisdressidesse riietuda.

Tuntud klassikalise muusikateose koreo-graafiakeelde panemine eeldab ideaaljuhul tantsijatelt sügavat süvenemist teosesse ja millegi näitamist, mis muusikas küll peidus, aga mitte väga nähtaval. Nii-öelda varjatud ja kodeeritud kihtide avamist. Ballet Preljocaj piirdus põhiliselt niigi selge ja pinnapealt nähtava illustreerimisega, lisaks väiksed loomariigialased fantaasiamängud à la rohelised konnad ja karvased mustad ussikesed. Vormilist leidlikkust oli see-eest küllaga. “Suve” alguses kukuvad lava kohal hõljuvast atribuutide reast alla kõrge kontsaga kingad, mis teevad mustas trikoos paljasjalgsest tantsijannast otsemaid ennast ja oma keha imetleva Naise. Ja hulga (ei tea kust välja ilmuvate) meestantsijate abil saab tema põhiliseks mänguatribuudiks ümaral põhjal kiikuv lühike trepp, ootamatu ja kui palju võimalusi teravuse ning pehmuse kontraste väljendavateks mängudeks pakkuv ese.

Võtke klassikat vabalt

Kuigi muusikas oli kasutatud ka muid Vivaldi teoseid ja mitte kõiki “Aastaaegade” lõike, olid preljocajlased muidu Vivaldi “Aastaaegadele” üllatavalt vormitruud. Iga uue aastaaja saabudes kukkus lava kohal kiikuvatest-liikuvatest asjadest üks alla, märgistamaks uut algust. Nii sadas kevade hakul alla üks puuke, suve algul juba mainitud kingad, sügise käigus üks pehme oranž pall ehk õun ja talve saabumisega valge nööripundar. Olulisem taevaand oli veel kesk suve võrgust alla paiskuv küpskollaste tükikeste hunnik, milles tantsijad ringi hullasid. Samasse väravasse olid mängitud sügise hüppenöörimängud sisuliselt keeruliste akrobaaditrikkidega. Nii et lausa lapselikud mängud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tekkima juurde muid elukaid – nii fantaasiamaailmast kui konkreetsest faunast ajendatuid.

Ainus kord, kus koreo- ja kaosegraafid veidi muusika taha piilusid, oli suve “äikesekäikudes”, siin viskles naistantsija hullumeelses agoonias, meespartner püüdis teda tabada ja rahustada (ka häälega rääkides). Ajuti see sünkroonis muusikaga ka õnnestus, kuid viiuli trillerid panid naise jällegi närviliselt tõmblema ja esimeste äikesevalingutega pääses ta oma kinnihoidja käest jälle lahti, kuni mehe kätele elutult lebama jäi. Ainus traagiline moment ses elu joovastunud ringmängus.

Veneetsia Barokkorkester esitas valitud teoseid autentse baroki vaba stiilsusega, vaid kohati temposid koreograafide järgi sättides. Nii et igati tasemel ja maitsepiiridest mitte väljuv, samas selgelt meelelahutuslik projekt. Ballet Preljocaj on sellega tabanud meeleolu ja vaimu, milles barokiajal selliseid teoseid loodi. Ja mida meie tänapäeval oleme harjunud hirmtõsiselt võtma ning esitama.

Hiljem on Ljubšin loonud mitmeid filmirolle, millega pannud vaataja samuti emotsionaalselt kimbatusse: tahaks lustida, iroonitseda, aga ei saa, sest osatäitmise värvikalt humoorika koore all pulbitseb seesmine valus dramatism. Enamikku Ljubšini rollidesse on peidetud kurb paradoks.

Ehkki kinolinal tõi talle esmakuulsuse ühemõtteliselt sangarlik spiooni osatäitmine laineid löönud hitis “Kilp ja mõõk” (1968), kus ta etendas Johan Weissi nime taha peitunud vene luurajat Aleksandr Belovi. Äkki ilmnes, et SS-ohvitseri vormi suudab ülima elegantsiga kanda ka venelane, selleks ei peagi ilmtingimata importima näitlejaid SDVst või Baltikumist. Noore Ljubšini nõtke naeratus, enesevalitsemine, hingeline jõud, lisaks pahelis-erootiline must vaenlasemunder ajasid ühtekokku naised kinosaalis peast segi. Ent muidugi mitte ainult naised, väikese liialdusega võib öelda, et tänu Ljubšini hiilgavale luurajarollile on praegu Venemaal pukis president Putin. Oma mälestusteraamatus ja minu mälu järgi ka paar aastat tagasi Ljubšini 70. sünnipäeva puhusel kohtumisel tunnistas Putin, et just menufilmi “Kilp ja mõõk” sugestiivsus suunas ta KGB-rajale. Sealt hakatus Piiteri poisi Volodja Putini kogu tulevane karjäär. Pole teada, kas Ljubšin on juhtunu üle rõõmus või pettunud.

Asjatundjad peavad Ljubšini parimaks filmirolliks osatäitmist Nikita Mihhalkovi auhindu korjanud filmis “Viis õhtut” (1978). Kahtlemata on see šedööver. Ent mind haaravad rohkem filmid, kus Ljubšin etendab igivenelikke veidrikke. Näiteks Šukšini proosa ainetel vändatud linatöös “Kutsu mind helgesse tulevikku” (1977) või filmis “Ärge tulistage valgeid luiki” (1979). Need on oma jahmatavuses erakordsed rollid, kätkedes eriti ehedalt Ljubšini paradoksi. Näiteks raamatupidajast peigmees filmist “Kutsu mind helgesse kaugusse” on ühtaegu koomiline, ajab vihale ja on traagiline.

Ljubšini on nimetatud üdini tšehhovlikuks näitlejaandeks. Tegelikult on ta talenti vorminud kolm isiksust: Tšehhov, Šukšin ja Volodin. Olla näitleja tähendab talle sisemist lõhestatust. Selle hingeseisundi heaks illustratsiooniks on ta enda mälestusseik lapsepõlvest. Ema tegi külas näitemängu. Etendas kangelannasid. Aga kangelannad peavad kangelasi suudlema. Isa elas seda rängalt üle. Näitemängu pärast sõitis kokku kolm ümbruskonna küla. Isa võttis end alguseks täis, ronis etenduse aegu lava trepile, pisarais, balalaika süles, ja mängis miskipärast “Internatsionaali”. Rahvas karjub: “Andrei, lase jalga, sa segad!” Tema ei lahku enne, kui lohistatakse ära. Öösel ägab isa voodis emale, et kuidas sa võid suudelda võõrast meest kolme küla silme all. Ema vastu, et egas mina, see on see naine, keda ma mängin. Isa valuliselt ohates: “Aga mina näen sind…”

Ljubšin ei loo iga päev enda ümber rahvakunstniku püha aurat, ei sõida autoga, vaid pruugib metrood, peas naljakas kootud soni. Keegi on öelnud, et rahva seas näeb ta välja kui luitunud tehaseinsener või võimlemisõpetaja. Elus tagasihoidlik, filmimisel aga tormiline, vaidleb kirglikult, nõuab duubleid, solvub, võib käskluse “Mootor!” ajal suunduda hoopis grimmiruumi. Üldsuse kihama löönud teatrirollidele vaatamata püsib tas ometi veendumus, et näitleja pärisosa on üksildus. Teed mõne eduka rolli, kõik kiljuvad vaimustusest, atmosfäär on täis kõrgmeeleolu, pärast sõidad koju, püüad rollist pääseda, saada iseendaks. Sellisena pole sind aga kellelegi tarvis, keegi ei tea, millest mõtled.

Ühes jutuajamises on Ljubšin maalinud kujutluspildi tõbisest Tšehhovist. Kirjanik sõidab linna, et kohtuda naisega, Knipper-Tšehhovaga. Ootab naist võõrastemaja üüritud numbris, kella järgi peaks juba tulema, aga ei tule. Saabub paari tunni pärast, lõhnab kalli veini järele, mõtteis kusagil eemal. Noh, veedavad oma öö. Hommikul Tšehhov taas konkasse, tagasitee, lumi, hobune veab vastutahtsi, nukrus katab maailma.

Nii on elu: ühelt poolt püsid üdini aus, teiselt poolt tõukad pukki Putini.

POLITSEINIKU VÖÖ

(POLITSEINIKU HOIATAV LAUL

ALGAJALE VARGALE )

Sina oled varas,

mina olen võmm.

Mul on vöö peal püstol,

see võib teha põmm.

Ripuvad seal samas

rauad ? kas sa näed?

Nendega võin panna

lukku sinu käed.

Kae ka kumminuia,

eks ju ? on vast malkk!

Kui sa norid tüli,

on see sinu palkk.

Siis veel raadiosaatja,

millel küljes nupp ?

kutsu võmme appi

kas või terve grupp!

Kui sind veelkord taban

mõnelt pahatöölt,

omal nahal tundma

kõikke saad mu vöölt!

LEMMIKBÄNDI KOGUMIK

Juba läinud reedest saatti

kuulan ainult ühte plaatti!

Lemmikbändi kogumik!

Lood kõik kulunud on pähe ?

ikka veel on kuuldud vähe!

Lemmikbändi kogumik!

Oh, neid kuulama ma jääkski,

kallis iga pillikääkski!

Lemmikbändi kogumik!

Kas või sajandagi korra

laulan kaasa: jorra-jorra!

Lemmikbändi kogumik!

Ootasin ma, nagu näljas,

millal kord see plaat on väljas!

Ja kui jõudiski see poodi,

rõõmustasin hullumoodi!

Muidu lugusid, mis vaja,

kümnest kohast taga aja ?

nüüd ent pole seda tüli,

koos on kõikk, mis üli-üli.

Pilvisse kui kanttud ratsust

olen sellest trummimatsust!

See, mis kidramehel anda,

nagu tuul mind võtab kanda!

Aga laul on nõnda nagu

läheks traktor, järel vagu.

Laul on nii, et muud ei taha,

käes on hea ja eemal paha.

KÕHU TÄIS SÖÖN VORSTIST

(KODUTU KOERA KRÄSSU LAUL)

Öö on täna sünge.

Öö on täna sünge,

pilve taga kuu.

Öö on täna vaikne.

Öö on täna vaikne,

kostab vaid mu ?uuu!?.

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Istun lepa alla.

Istun lepa alla,

mööda saatma ööd.

Kõhu täis söön vorstist.

Kõhu täis söön vorstist,

kui kord leian tööd.

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Torgivad kui nõelad.

Torgivad kui nõelad

mornid mõtted mus.

Kuskil õnn mind ootab.

Kuskil õnn mind ootab ?

aga kus siis, kus?

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Öö on täna sünge.

Öö on täna sünge,

pilve taga kuu.

Öö on täna vaikne.

Öö on täna vaikne,

kostab vaid mu ?uuu!?.

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

RESTORANISKÄIKK

?Täna kodus süüa me ei valmista!?

kostis ema ja käest kulbi pani nii.

?Jääda näljaseks ei siiski tarvitse ?

jalutame õige restoranini!?

Ema sõnad täitsid kõikki rõõmuga,

elevuses algas restoraniretk.

Restoran ei ole korraks nuusata,

restoraniskäik on eriline hetk.

Uksel võttis vastu kelner naeratav,

ära pani mantlid ja meid lauda viis.

Pidasime ennast ülal kombekalt,

oled restoranis ? viksilt käittu siis!

Kui menüüst sai üht-teist välja valitud,

ootasime veidi, tuimalt passides.

Aga siiski rutem kui me kartsime

saabus kelner, meie söökke tassides.

Toidud, sirutades kuumi aurusid,

tegid pai nii pika maitsmismeelele ?

õigeid sõnu pole nende kiituseks,

kuid neist mälestus jääb kauaks keelele.

Nii me sõime, hõrgust maitsest võlutud,

kuni jõudis aeg, mil tuli tasuda.

Raske meil ei olnud rahast loobuda,

raske oli koduteele asuda.

Eesti Teatriliidu peakoosoleku otsus

1. Tunnistada kehtetuks Eesti Teatriliidu põhikiri 2001. aasta 29. oktoobrist. Võtta vastu uus Eesti Teatriliidu põhikiri.

2. Kohustada Teatriliidu juhatust ellu viima järgmist.

? Tegelema eesti teatrielu lahendamist nõudvate probleemsete küsimustega (teleteatri kui originaalteoseid loova teatri taastamine, teatrietenduste professionaalne jäädvustamine, teatrikoolide ja teatrite omavahelise tegevuse koordineerimine jms) ning vajadusel moodustama nende küsimuste käsitlemiseks töögruppe ja korraldama seminare, kuhu kutsuda teiste asjaomaste institutsioonide esindajaid.

? Olema Kultuuriministeeriumile võrdväärseks ja aktiivseks partneriks teatrite ja teatriprojektide rahastamise tingimuste väljatöötamisel ning teatrijuhtide valikul. Pöörduma kultuuriministri poole ettepanekuga kaasata teatriliidu esindaja juba loodud ja loomisel olevate sihtasutuste nõukogudesse.

? Tegutsema väljateenitud aastate pensioni säilitamise eesmärgil balleti- ja vokaalartistidele, orkestrantidele ja kooriartistidele ning nukujuhtidele. Otsida võimalusi analoogiliste pensionisoodustuste saamiseks ka teistel loomingulistel erialadel.

? Töötama välja eesti teatritöötajate töötingimuste raamleping.

? Taotlema teatriliidule teatritöötajate kutsekvalifikatsiooni tõendamist ja omistamist korraldava organi õigust ning moodustama selle juurde erialaspetsialistidest ja tööandjatest koosnevad kutsekomisjonid.

? Korrigeerima Eesti teatrikunsti aastaauhindade statuuti muusikalavastuste osas. Vajadusel koordineerima ?ürii tööd ?anrimääratluseta lavastuste hindamisel.

BB on Maltizovite järjekindel projekt

Teod: KATRI AASLAV-TEPANDI,lavastaja

Raamatututvustus

Miniatuurne kunstikeskus Loop Kumus

Saatus, juhus ja mina

Kas kunst kuulub rahvale?

Elu joovastunud ringmäng

VVV:Suudlus kolme küla silme all

Lastelaulud

Rein Oja valiti taas teatriliidu esimeheks