feminism

Indie-suunast on rock’i tulnud põnevaid noote, vaheldust eesti raadio-rock’i üheülbalisele pateetikale ja labasusele. Muidugi, eks ole säälgi (eriti just viimastel aastatel tekkinud ingliskeelsete indie-bändide seas) klišeelikke lahendusi, pastišši ja matkimist, aga sekka ilmub tõelisi pärle. Sama on meil keskeltläbi ka räpiga – Chalice’i ja Tommyboy omapärastele visioonidele vastukaaluks on olemas täiesti MTV-väärilisi kommertsprojekte. Aga keskeltläbi on needki pigem huvitavad asjad.

Ansambel Ursula debüütplaat “Annameme­nõu” astub kunagi Genialistide sisse tallatud rada: on korraga lüüriline rock-menuk, aga samas sisuliselt mainstream’ile uljalt vastu ujuv, me popmuusika tänastest kaanoneist üsna vähe pidav asjake, peaaegu paroodiaplaat. Lähim sugulashing me muusikas võikski olla Genialistid, see, mis nad 1990ndail tegid. Ent samas on Ursula sedavõrd uljalt iseseisev, et raske on teda üldse kuskile panna – muusikaliselt meisterlik (enese)irooniline projekt, mis suudab matkida-nokkida Jää-äärt näiteks nii, et tulemuseks on õnnestunud ja ilus poprock-laul, mis torkab vanameistreid, öeldes: näe, me oskame teie klišeede ja nippidega mängida ja samas iseendaks jääda. Nõnda ei saagi aru, kas selletaolised sammud nende lugudes on kummardus muusikaliste eeskujude poole või süüdimatu postmodernistlik pila. Usutavasti mõlemat.

Plaadi eelviimane lugu “Heiki” astub dialoogi me rock-ballaadi-kultuuriga – lausa mõnitavas toonis. Samas on seda halenaljakat lugu võimalik võtta ka adekvaatse sissevaatena ühe armunud luuseri maailma ning sel juhul kaob tast jämekoomiline moment. Ursula balansseerib pidevalt muusikalise trikitamise-huumori-rock’i tegemise ning tõsiseltvõetava teistlaadse indie-musa piirimail. Ühesõnaga eluterve ja terav projekt, mis teeb sedavõrd ilusat muusikat sedavõrd irooniliste, kiuslike, mitmemõtteliste tekstidega, et kuulaja võib toda siiralt nautides lasta end korralikult tõmmata – kusjuures ta veel naudib seda tõmmet! Ursula nõuab veidi äraspidist huumorimeelt – ega meil vabariigis naljalt teistsugust enam ei leiagi, ajad siuksed –, aga ei ole naljabänd.

Kui Ursula alles alustab, siis me indie-rock’i vana lipulaev Dreamphish (muidugi, Dallase kõrval) pani sel kevadel ametlikult pillid kotti; kuigi ega popmuusikamaailmas sääraseid jutte alati usaldada ei tasu. Dreamphish tekitab mus positiivset melanhooliat, see on säherdune hea endassesüüvimise muusika, kuigi neil on ka aktiivselt punkivat, raevukalt energiaalset musa, nagu Fagira D Morti tekstiga “Bolshie Boy”.

Plaat “Happiness Happens” õigustab oma nime – see on tagasivaade Dreamphishi aastate jooksul tehtule, kogumik parimast ingliskeelsest (mõtlen kogu aeg, kas nad kõlaksid maakeeli usutavalt, vast ikka, seda oleks väga põnev kuulda; tulge kokku tagasi ja tehke üks eestikeelne asi ka! – ma olen kuulnud, et teil on poeet omas käest võtta) sordiini all hoitud õrnusest ja pingest, mida me rock’il pakkuda. Parim on ta siis, kui muusikud saavutavad säherduse tasase pinge, sisemise intensiivsuse, nagu näiteks loos “Touched”.

Eestis tehtava ingliskeelse indie-rock’i fenomen väärib tegelikult tähelepanu, võtame või Pia Frausi – neid on vaikselt ka maailmas märkama hakatud. Kui näiteks Smilersi või Blacky puhul tundub, et tegu pole mitte bändi, vaid tooteprojektiga, kindla kauba ja selle turustamisstrateegiaga, siis indie-mehed (ja -naised, sest sageli peab lauljaks olema ilus uinutava häälega tüdriklaps – nagu mu lemmik Dallasest) teevad bändi selle sõna kõige paremas mõttes, need on entusiasmi ja südamega tehtud asjad, selles ongi indie’ väärtus ja võlu, selles teatavas asjaarmastajalikus tuhinas, enda jaoks tegemises (muidugi lootuses vallutada kuulajate kõrvu ja südameid). Dreamphish on väga hea näide sellisest bänditegemisest, vähemasti nii see kõlab.

Eesti räpis on latt kõrgele seatud ning A-rühm (koos Chalice’i, Tommyboy, Toe Tagi ja teistega) on üks süüdlasi – hitist “Popmuusik” on Genka, Kozy, Cool D ja DJ Critikal päris kaugele liikunud. Ei, mitte, et see halb olnuks, aga nad on veel paremini riimima hakanud ning kuidagi jõulisemad, täiskasvanumad.

A-rühm sihib ehk enam keskteed, mil Chalice ei mõtle niivõrd sellest, kas ta muusika on jazz või hip-hop või veel midagi muud, siis A-rühm on ilmselge räpibänd, kuigi isand Critikal on väga huvitavad, liikuvad, eriilmelised, erinevaid laade ja muusikalisi kujundeid-laene kasutavad taustad kokku keeranud. Kolme räppari anded on erinevat laadi, mõnel on rohkem öelda kui teisel, teine aga oskab isegi seda mitteöeldavat kunstiliselt löövamalt öelda. Mis puudutab elusust, kontakti sotsiaalse ilmaga, siis on see väga hea kriitiline album. Aga mitte ainult: on ka puhast ilu ja eesti vaimu. Mu jaoks kõige põnevamad palad – koostööd Tanel Padari (“Serenaad”) ja Metsatöllu Markusega (“Vaba meest ei murra”) on pea patriootlikud heliteosed. Neis väljub A-rühm enim oma sfäärist, loob uut, teistsugust muusikalist ruumi, eesti popmuusika uut nägu. Aeg on selline, et midagi on jälle õhus, madalseisus on ära käidud, Homenjad ja Sulod massidesse paisatud, nüüd liiguvad noored popmuusikud näljaselt millegi põnevama poole – jääb loota, et selle põnevama järgi tekkib ka kuulajail iha, kui nad lõppeks avastavad, et ka nemad on näljas. See, mis viimastel aastatel popmuusikaturule paisatud, suures jaos lihtsalt ei toida.

Homme esietendub Endlas muusikalavastus “Mis värvi on vabadus”. Mati Undi romaani “Mõrv hotellis” põhjal loodud lavaloos, mille on dramatiseerinud-lavastanud Tiit Palu,  kuuleb sõnalise osa kõrval elavas esituses paljusid kuuekümnendate aastate poplugusid. Kunstnik-lavastaja on Silver Vahtre, valguskunstnik-lavastaja Margus Vaigur, muusikajuht-lavastaja Feliks Kütt ning koormeister Evald Raidma. Mängivad Tambet Seling, Katrin Valkna, Ireen Kennik, Kaili Närep, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Ahti Puudersell ja Jüri Vlassov. Laval rokib ansambel koosseisus Feliks Kütt, Raido Kurri, Karl Laanekask ning Tauno Aints (Genialistid).

siin see maja, ehitis, paik, hotell seisab keset linna, kahe tähtsa tänava nurgal ning kõik selge, tähtis, vajalik ja tavaline, kõik hämar, ebaoluline, iseäralik ja kahtlane toimub öös, sest öös on asju, öös on kõik võimalik; oleksin võinud tegelikult juba üleeile ära sõita, aga vihm oli siis juba alanud ja ma ei pääsenud enam hotellist välja; ka hotelli öös on kõik võimalik, alatasa sõidavad hotelli ette taksod, neist pudeneb inimesi, kuuldub kõnelusi ja hüüdeid erinevates keeltes, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, mängib tuhandes toas, mängib kõigi korruste baarides, juuksuri-, rätsepa- ja kingsepatöökodades, koristajate ruumides, ladudes, pesukodades, keskküttekeldrites, büroodes, ning siis tõuseb tuul ja algab vihm, kõlab lause ja laul, paugub püstol ja prožektor, ilmneb aja ja koha ühtsus, äng ja ilu, naiivsus ja nihilism, ilmub lõputu tinane vihm, anonüümne, kõle ja ootel labürint, milles võnguvad tangod, püssipaugud, punane valgus; tulija kaob hotelli nagu sipelgas pessa, nagu metsloom öösse; hotelli uksed on avatud päeval ja öösel, hotell on alati valmis meid vastu võtma; kuid kõigepealt: alguses oli muusika, siis saabus viimnepäev ja tõi küsimuse: kus toimub muusika? muusika, mis üleüleline, ime- ja eluline,  kõikehaarav keeris, südamessesulav laava, kõikjalolev salapärane stiihiline substants, koguv ja kiirgav kangas; ja vastus sai: ta on oleolelises kohas, kus kohtuvad sünnivalu, eluküsimus, surmapatt ja stiil, kus nad räägivad ja vaikivad, kus veereb igavene punane lõngakera, mis mässib ja köidab ühte selle vaimude tunni, piirab ja raamib ta selles maailmas või teises, vastus sai: hotell; saagu ta, ja ta sai; siis usuti ja küsiti, keerles suits, nii leidus ja sobitus kirjandusteos, nii ilmus via regia, nõnda iseeneslikult algas ja hargnes kummardus klassikule; autor on surnud, elagu ta! Üks neist, kes olnud me võlausaldajad, me võlg saab täide siin, kus toimub täna meie sügisball; sellega said ühte juhus ja vajadus, loomulik leidmine, jõujoonte jõudmine, kirgede kulg: kohtumispaigaks kuraditele ja kuningatele kasvas hotell; siin leiame kuldse kümnendi kirkad kaigud, koldsete aastate rajukaja, mis keelitab ja keevitab, kõdib kuulmekäiku, kõlab kõrvas, see mahajäänud ja ikka siinne ajastu, mis on meie graal, mis kerib, keerutab, erutab, toob kokku ja ülendab, kannab ja annab ikka veel, jätkuvasti, on lõpmata kuu nagu kustuv päike; ka brecht tuleb öhe; ning minevakevadise deemoni kustumatutes jälgedes eksleb siin nüüd mattias, kes armastab, ei armasta, peidab, sosistab, jookseb, meelitab, mõrvab, heitleb, vaagub, loobub, vingerdab, karjub, otsib ja mäsleb, revolver vabalt ja julgelt paremas käes, ja hotell kahel pool teed hoidis hinge kinni.