Toeta
Otsi

feminism

  • Tung ja sublimatsioon

    Reet Varblane

    Raul Rajangu on Eesti üks järjekindlamaid postmodernistlikke kunstnikke: tema esimesed ruumilised tsitaatidest kubisevad maalid 1980ndate lõpul tekitasid algul hämmastust, kuid õige pea leidsid oma koha meie värskes „kunstiklassikas”. Hilisemates installatsioonides, olenemata sellest, kas neid olid rohkem või vähem õnnestunud, leidsid kriitika heakskiitu või mitte, on ta jätkanud postmodernismile omast metatasandi lugu, kuhu on pikitud uusi tsitaate, nende tõlgendusi. Kuid metatasandile vaatamata on Rajangu kunst sügavalt isiklik: ikka ilmub kunstnik ise vaataja ette kas siis üksi või mõne mõttekaaslasega, kas otseselt keskse tegelase või näilise statistina.

    Tallinna Kunstihoones eksponeeritav „Bushenwald.com”, küll Luminoso autorinime all, on Rajangu terviklikumaid ja võimsamaid etteastumisi. Just nimelt etteastumisi, sest kuigi Kunstihoone saalides kõlavad kas suurriikide Vene Föderatsiooni, Ameerika Ühendriikide või ükskõik millise araabia riigi juhi hääl, intensiivne, manifesteeriv, oma tõde sisendav kõne või ekspressiivne, lummav, kuid ängistav muusika; ning haaravad vaataja pilku kõigepealt kummalised, vaikselt ligi hiilivad, küll oma trajektooril liikuvad kõnepuldid või siis painajalikud voodid, mis teatraalselt pimendatud galeriikeskkonnas mõjuvad lausa hiiglaslikena; näeme ka kunstnikku ennast koos oma lähedasema mõttekaaslase, vennaga, ühes või teises videopildis. Näiliselt ülejäänusse sekkumata juhib ta ometi kindlakäelise dirigendina põõsasmetsa-teemalist sümfooniat.

    Olen täiesti nõus Katrin Kivimaaga, kes möödunud nädala Eesti Ekspressis nimetas Rajangu alias Luminoso näituse afekti tekitavaks keskkonnaks ning ehitas selle keskkonna tõlgenduse ängistuse ja vabanemise metafoorile: „Vabanemine, mida ekspositsioon pakub, seisneb mõttetegevuses – asjade seisule näkkuvaatamises. Kui ristuvad üksikisiku ja suure korporatsiooni huvid – olgu selleks siis korporatiivne riik või multinatsionaalne kompanii –, lendavad üksikisiku õigused üle parda. Muidugi tekitab selline mõte ängistust, kuid selle ängistusega peab elama, vähemalt vabastab see meid illusioonidest enda ja maailma suhte kohta. Luminoso nn valgus(tus)projekt täidab eelkõige tõekõneleja rolli” (Eesti Ekspress 7. VIII). Ehk teisiti öelduna: isiku ja süsteemi konfliktile, Rajangu valgustaja- ja mentorirollile või isegi pigem narrirollile, kes, kartmata ka kuningat ennast, võis alati oma tõe välja öelda (kuigi me ei tea, mis narri müütilisele eristaatusele vaatamata temaga ikkagi juhtuda võis): „Luminoso võti näituse mõistmiseks on „Eesti on väike riik. Eesti peab valima peremehe. Eesti on valinud. See teadmine toodab lakkamatult ängistust. Vabastagem end ängistusest”.

    Selline tõlgendus peab vaieldamatult paika näituse, galeriisse tekitatud afektiivse keskkonna üldkonstruktsiooni, raamistiku kohta. Kuid Rajangul nagu parimas mõttes postmodernistlikul kunstnikul ikka on varuks mitmeid varjatumaid, kas siis rohkem või vähem nüanssidele rajatud ala- ehk subtasandeid, mis kipuvad üldkonstruktsiooni raamest välja libisema. Rajangut (seekord kunstnikku kui Valgustajat, valgus- ja särakandjat) on vaat et läbi kogu tema loomingu vaevanud (sest „huvitama” on liiga neutraalne sõna) surmateema. Nii nagu varemgi ilmub see temaatika vaataja ette mitmel tasandil. Esmalt kõige leierdatuma sümboli, pealuu kaudu, mida võib näha nii selle maailma vägevate kõnepultidel, aga ka hiidkorporatsioonide tunnuseid kandvatel vooditel ehk väljapaneku  suurtel atraktiivsetel objektidel. Siis rahu- ja turvatunnet tekitavates kalmistuvaadetes ning kõnepultide matmisstseenides, hauakirjas „Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksi sinule”. Ning lõpuks „Bedroom’s show” emotsionaalses atmosfääris, morbiidses keskkonnas. Samasuguse sisulise liikumise teeb läbi ka surmateemaga seonduv seksuaalsuse ehk sugutungi temaatika. Esmalt kõige otsesema ja tänapäeva mõttes kõige leierdatumana räige pornovideona, mis on üles ehitatud kõige primitiivsema skeemi järgi: mustanahaline, ürgjõust pakatav ülisuure suguelundiga mees, valgenahaline, tabusid eirav, meelas, isegi himur, mehe ürgjõule alluv naine. Siis selle videoklipi peegeldused hauakirja taustal, mis teeb küsitavaks nii kristluse (aga ka iga teise religiooni) võime kellelegi tänapäeval tõelist lohutust ja turvatunnet pakkuda kui ka ürgse sugutungi allutamise pornotööstuse reeglitele. Seejärel magamistoa seintele projekteeritud videote voodistseenid, kus morbiidne atmosfäär on nullinud tegeliku suguvõime ja üksildusse eraldatud tegelased on sunnitud leidma sublimatsiooni suguelu teistes vormides nagu käsikiimlus jne. Ja lõpuks suure saali riituslike tegevustega videod, mis osutavad mingi inimkoosluse, sootsiumi (mitte küll suurkorporatsioonide ja -riikide juhitud koosluse) väljakujundatud reeglistikule allumisele, kohandatud mina-tungile, sublimatsiooni rafineeritumale tasandile, kuid milles on säilinud erootika algset jõudu; mille puhul kõik ei ole allutatud ekshibitsionismile ning turureeglitele.

    „Surmapiin ei ole tingimata seotud meelelise naudingu saamisega, kuid surmapiin suurendab meelelist naudingut. Erootiline aktiivsus ei ole alati avalikult paheline, see pole ka alati süsteemi pragu, kuid salaja ja sügavamal tasandil kuulub pragu vahetult inimliku meelelisuse juurde, on naudingu peamine tekitaja. Surmahirm paneb meid hinge kinni hoidma ja samal kriisimomendil lämbuma,” kirjutas George Bataille surma, meelelisuse, tabude, ohverdamise, tungide, keele käsitluses („Erotism. Death & sensuality”, avaldati prantsuse keeles 1957. aastal, inglise keelde tõlgiti aastal 1962).  Bataille’ käsitluse valguses võib ka Rajangu alias valgustaja Luminoso Kunstihoone etteastet vaadata mitte ainult ratsionalistliku ängistusest vabasta(u)mise üleskutsena, kaasaja kriitilise kommentaarina, vaid selle psühhoanalüütilise tõlgendusena, indiviidi tungide ja sootsiumi tabude metafoorina, mis toimib, küll väheste kohenduste abil, väga edukalt ka mitmete teiste praegusaja valupunktide tõlgendajana. Subjektiivse, kunstniku emotsionaalse, vahest veidi üle vindi keeratud tõlgendusena, aga igal juhul mõjuva tõlgendusena. Kui näitusele nimetuse andnud ruumiinstallatsioon „Bushenwald.com” valmis spetsiaalselt Kunstihoone tarvis, siis „Bedroom’s show” on juba kolm aastat vana. Praeguses kontekstis toetavad mõlemad installatsioonid üksteist: enamgi veel, „Bushenwald.com’i” keskkond poleks pooltki nii võimas „Bedroom’s show” toeta.

     

  • Varane hommikukohv Ingmar Bergmaniga

    Jaan Franclin Perlitz

    1969. aasta veebruarihommikul kell viis äratas mind jõhkralt tungiv telefonihelin. Olin toona Göteborgi ajalehe filmi- ja teatritoimetaja, töökohaga selle Stockholmi toimetuses. Tollel hommikul oli telefoni otsas toimetuse sekretär, kes tahtis, et sõidaksin otsekohe Ingmar Bergmani juurde.

    Bergman oli eelmisel päeval ette hoiatamata löönud näkku Dagens Nyheteri teatrikriitikut Bengt Jahnssonit, nii et viimane lendas otse kulissidesse. Episood leidis aset Draamateatri laval, kus tehti proove Georg Büchneri draamaga “Woyzeck”, lavastajaks Bergman. Proovid olid avalikud ja 300 vaataja hulgas oli ka Bengt Jahnsson.

    Nüüd tahtis ajalehe kesktoimetus saada loole Bergmani kommentaari. Bergmani telefon ei vastanud, seepärast otsustasin kohale sõita. Helistasin kohe fotograafile ja sõitsin Bergmani villasse Djursholmil, eeslinna Stockholmist põhja pool. Tegin seda kõike põksuva südamega. Bergmani tujukas iseloom oli kõigile teada: ta võis mõnikord minna väga häbematuks ning nüüd oli ta niisiis kasutanud ka rusikaid. Pressikonverentsidel oli ta sõbralikkus ise, kuid eksklusiivseid intervjuusid andis harva ja sedagi vaid ajakirjanikele, keda ta hästi tundis.

    Jõudsime kohale üheaegselt kolleegidega õhtulehest Expressen. Villa oli suur ja elegantne, paljude külalistetubadega – pole ka imestada, arvestades tema arvukaid lapsi, kes aeg-ajalt külas käisid. Bergman ise on oma meenutusteraamatus “Laterna magica” rääkinud, kuidas ta Käbi Lareteiga abielludes otsustas jätta hüvasti boheemlaseluga, elamisega kord siin, kord seal, ning hakata korralikuks. Sellepärast ostiski ta maja.

    Meie, ajakirjanikud, arutasime omavahel, kas julgeme uksekella anda… kuid siis süttis ühes aknas tuli… nii et me julgesime. Ei läinud kaua, kui meisterrežissöör ise ukse avas. Näol lai naeratus, seljas punase-valge triibuline froteehommikumantel ja jalas lihtsad sussid.

    “Tere tulemast, astuge sisse,” ütles ta meid ära tundes. (Olime ju kohtunud mitmetel pressikonverentsidel ja esietendustel.) Ta juhatas meid kööki, kus istus juba Aftonbladeti reporterimeeskond.

    Köök oli suur, soe ja hubane, sisustatud talupoegliku rootsi puumööbliga – väga maitsekalt. Pliidi juures seisis Bergmani siniselillelises siidises ja elegantses hommikumantlis abikaasa Käbi Laretei ning keetis kohvi. Bergman ise otsis tema juhatusel lauale võileivamaterjali: juustu, sinki, vorsti, tomatit ja kurki. Ja muidugi leiba ja võid. Kui Käbi Laretei mulle kohvi valas, ütlesin spontaanselt eesti keeles: “Aitäh, proua Bergman.” ja tema vastas naeratades: “palun.” Vahetasime veel mõned eestikeelsed fraasid ja Bergman vaatas meid hämminguga.

    “Mis konspiratsioon see on,” küsis ta tõsiselt, kuid siis pääses naeratus võidule ning Käbi Laretei lisas, et meil, eestlastel, on omad saladused. Ja siis läks küsitlemiseks lahti: miks ta Bengt Jahnssoni pikali lõi?

    “Jaa, see oli teadlikult läbi viidud demonstratsioon,” sõnas Bergman ja jätkas, “mul pole tegelikult kriitikute vastu midagi, kui nad on usaldusväärsed. Ma pole Bengt Jahnssoniga varem kunagi kohtunud, kuid tema tegevus on mulle tundunud väga, väga räpane. Tema eesmärk on inimesi alandada ja alandust ähvardusena kasutada on ebaõiglane. Minu mõte oli anda talle korralik keretäis, kuid kui nägin teda seal lamamas, tüdinesin. Edaspidi jälitan teda igal võimalikul moel niikaua, kuni üks meist on veel elus. Praegu tundub see tõeliselt ilus!“

    Fotograafid said oma pildid Bergmanist hommikusöögilauas ning siis kiiresti linna tagasi ning tekst ja pildid teele. Meile, kõigile kolmele ajakirjanikule, tähendas see preemiat, esikülge ja tervet külge lehe sisekülgedel. Ja oma ülemustelt saime tunnustada, mis on Rootsi ajakirjanduses väga haruldane.

    Bergmanil järgnes kohtuasi. Mitu kuud hiljem süüdistati teda Stockholmi raekohtus vägivallatsemises. Kohtu ette ilmus ta heas tujus, tegi seal show’d, mis oli märkimisväärne sündmus. Ta tunnistas vägivallatsemist, kuid rääkis ka, miks see oli juhtunud. Tema jutustus tekitas publiku hulgas mitmeid naerurõkatusi.

    Kuna vägivald polnud märkimisväärne, mõisteti talle trahv ning pärast istungit andis ta trepil improviseeritud pressikonverentsi. Minusse suhtus ta nagu vanasse sõpra. “Oot, see on ju minu eesti sõber,” hõikas ta ja patsutas mind õlale. Seda kõike mu kolleegide ees – selles aupaistes elasin veel kaua. Mitme aasta vältel öeldi mulle: “See on see, kes tunneb Bergmani.”

    Nüüd on ta lahkunud! Kuid tema filmid on alles ja kindlasti näidatakse neid maailmas taas ja taas. Minu lemmikud on “Seistmes pister”, “Elu allikail,” “Maasikavälu”, “Saatana silm”, “Vaikus” ning “Fanny ja Alexander”. Loodetavasti näitab neid peagi ka ETV!

     

  • Teod: ANNELI SARO, konverentsi korraldaja

    K?ud Margot Visnap

    Teatriuurijate Ühendus on juba aastaid korraldunud detsembri alguses teatrilookonverentsi. Eesti teatri aasta puhul otsustasime koos Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooliga püsti panna ühe suurejoonelisema ürituse ning kutsusime esinema ka oma väliskolleegid. Esinejaid on Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast ning Poolast, Ungarist ja Iirimaalt.

    Kui korraldada konverents Eestis, siis peab selle teema olema nii lai,  et kõik potentsiaalsed kohalikud esinejad ka sellest osa võtta saaksid, ning teiselt poolt piisavalt intrigeeriv ja keeruline, et inimesed tahaksid sel teemal mõelda ja rääkida. Teatris käib stabiilsuse ja dünaamika vastasmäng mitmel tasandil. Mõelgem näiteks sellele, mis alusel teater kui kaduv kunst üldse püsib. Lavastus püsib ju peamiselt vaid trupi ja vaatajate mälus, mis on üks ebakindel infokandja, nii et selle tulemusena on ühe lavastuse iga etendus paratamatult pisut omalaadne. Aga on see hea või halb? Või miks teater kui kunstiliik ja institutsioon üldse muutuvad aja jooksul? Kas ja kuidas muutused ühiskonnas mõjutavad kunsti? Miks rõhutatakse kunstiajalugudes rohkem selle dünaamikat kui stabiilsust? Teemast lähtuvaid küsimusi ja vastuseid on palju.   Milliseid teemasid või esinejaid eriti esile tõstaksid, kuulata soovitaksid? Esinejaid-külalisi ju palju.

    Raske on kedagi eriti esile tõsta… Konverentsi peaesineja professor Willmar Sauter räägib näiteks teatri mõiste muutumisest XX sajandil. Teater nagu iga teinegi kunst püüab end pidevalt vabastada piirangutest ja definitsioonidest, aga kriitikud ja uurijad püüavad jälle kunsti kuidagi sõnadesse püüda. Nii on selline tagaajamismäng kestnud juba pikka aega.

    Professor Knut Ove Arntzen kõrvutab oma provotseerivas ettekandes kunstnike rolli ühiskonnas nomaadide omaga: tuues näiteid nomaadide kunstist ning viidates ühtlasi nomaadlusele kui uuele kunstilisele praktikale. Lisaks plokk rahvuse ja rahvusteatri mõiste ning funktsiooni järele küsivaid ettekandeid, raportid teatri ja ühiskonna suhetest, teateid teatrikunsti uuematest otsingutest naabermaades jms.

    Kui aus olla, siis ettekannetest rohkemgi huvitavad mind nende alusel peetud diskussioonid ning see on ehk peamine põhjus, miks tasub konverentsidel käia – et saada osa dialoogist kui ühest peamisest intellektuaalsest ja teatraalsest suhtlusmudelist.  

     

    Mõeldes konverentsi teemale, s.o stabiilsusele ja dünaamikale teatris, kuidas see Eesti teatri olukorraga haakub? Mida meil siin Eestis enim vaja oleks, stabiilsust või dünaamikat?

    Kogu eesti teatri ajaloo vältel on vaikselt räägitud, nagu oleks teater teistest kunstidest maha jäänud ning kuidas omakorda kogu eesti kultuur on Euroopast maha jäänud. Niisiis oleme elanud pideva modernistliku paine all – rohkem uut ja euroopalist kultuuri! Sellest ideoloogiast lähtuvalt on omandanud sõna “dünaamika” kunstis positiivse ning “stabiilsus” negatiivse tähendusvarjundi. 1980ndate lõpust ongi üks väike osa eesti teatrist püüdnud meeleheitlikult uusi vorme otsida. Teine, määratult suurem osa on määratlenud ennast kui stabiliseerivat ja tasakaalustavat instantsi ebastabiilses ühiskonnas. Kolmas tiib on aga otsustanud, et edasiliikumiseks tuleb tagasi minna, juurte juurde, isegi siis, kui täpselt ei tea, kust neid juuri otsida.

    Kuna teater Eestis on rahvalik kunstiliik ja rahvas otsib teatrist stabiilsust, siis minu pärast jäägu nad oma teatritegemisega XX sajandisse. Mina isiklikult läheks kaasa otsijatega, hoiaks kätt aja pulsil, uuriks inimese ja kunstide väljendusvahendeid, teisi kultuure ning mõtteviise…

    Niisiis rohkem stabiilsust ja rohkem dünaamikat eesti teatrisse!  

     

    Kes võiks olla konverentsi potentsiaalne auditoorium. Kas ainult teatriteadlased?

    Kindlasti mitte! Ootame kõiki teatri- ja kultuurihuvilisi! Just sellepärast toimub konverents rahvusraamatukogu hubases avaruses ning on varustatud sünkroontõlkega.  

     

     

     

    Rahvusvaheline konverents “Teater: stabiilsus ja dünaamika”

    8. ja 9. .detsembril Eesti Rahvusraamatukogu väikeses saalis (Tõnismägi 2, Tallinn)

    Konverentsi töökeeled on eesti ja inglise keel  

    Kõik ettekanded ja arutelud tõlgitakse inglise või eesti keelde

     

     

    8. detsember

    11 – 11.15 avamine: Margus Kasterpalu, Rein Oja, Anneli Saro

    11.15 – 12 Willmar Sauter, “Teater – hoone, trupp, kunstiliik: terminoloogia versus reaalsus”

    12 – 13.15 tegelase loomise strateegiad

    Mariusz Bartosiak, “Hamleti olemine ja mitte-olemine – teatrietenduse esteetilise objekti dünaamika”

    Maris Peters, “Shakespeare’s broken English ehk Kes läks kirjakeele tundi ja kes mitte”

    13.15 – 15 lõuna

    15 –16.30 tegelase loomise strateegiad

    Valda Čakare, “Žestide klišeed läti teatri lähiajaloos”

    Reetta Jokinen, “Improvisatsiooniline teater kui kollektiivne ideoloogiline narratiiv”

    Eike Värk, “Kahe vastandliku jõu, traditsiooni ja uuenduse mõju näitleja loomingule eri ajalooperioodidel (Salme Reegi näitel)”

    16. 30 – 16.45 kohvipaus

    16.45 – 18 rahvuslikkuse mõiste dünaamika

    Steve E Wilmer, “Rahvusteatrid uues Euroopas”

    Edgaras Klivis, “Lavastades rahvust: leedu fin de siècle lavastused võõrates tööstuslinnades”

     

     

    9. detsember

    10 – 11.30 muutused ja stabiilsus teatrisüsteemides

    Jaak Rähesoo, “Päeval ehitades, öösel lammutades”

    Anneli Saro, “Eesti teatrisüsteemi dünaamika: repertuaariteatri kaitsel”

    Ildikó Sirató, “Muutused ja stabiilsus Kesk-Euroopa rahvuslikes teatristruktuurides” (Ungari näitel)

    11.30 – 11.45 kohvipaus

    11.45 – 13.15 Teater ja ühiskond

    Janusz Peters, “Elizabethi ja James I aegse teatri sotsiaalne taust Londonis”

    Pirkko Koski, “Kuidas populariseerida radikaalsust”

    Dariusz Leśnikowski, “Raev moraali vastu või tagasipöördumine poliitilise teatri juurde? Poola kaasaegne teater silmitsi ühiskonna patoloogia ja võimuga”

    13.15 – 15 lõuna

    15 – 16.30 kaasaegse teatri dünaamika

    Knut Ove Arntzen, “Nomadism ja kunstid”

    Jurgita Staniškytė,“Nihkuv vaatepunkt: teatritraditsiooni ümberkirjutamine postmodernistliku kultuuri äärealadel”

    Mārīte Gulbe, “Traditsioon ja uuendus – Läti teater 1990 – 2006”

    16 30 – 16.45 kohvipaus

    16.45 – 18 teatriajalugude alternatiivid

    Piret Kruuspere, “Teatriajalugu: faktid ja emotsioonid”

    Martynas Petrikas, “Teater satiiri väändunud peeglis: Leedu näide aastaist 1924 – 1940”

     

  • Kevad lõhnab jazzi järgi!

    Igor Garšnek

    Briti noor saksofonivirtuoos Soweto Kinch. pressifoto

    Legendaarne Frank Zappa on kunagi öelnud: “Jazz pole surnud, ta ainult lõhnab pisut imelikult!” Tõsi ta on, et jazz on elus mis elus – miks muidu korraldada kõikjal maailmas ja ka meil siin jazzifestivale. Ja mis puutub lõhna, siis ei lõhna Eestis imelikult mitte jazz, vaid ehk mõned muud ühiskondliku elu asjad…Laupäeval algab väsimatu Anne Ermi eestvedamisel kevadekuulutajana Eesti suurim muusikafestival “Jazzkaar”. Värske ja vikerkaarevärviline Tallinna rahvusvaheline festival jõuab pealinnast veel üheteistkümnesse Eesti linna: kontserdid on ka Tartus, Pärnus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Rakveres jm. Kuigi Sakala keskus on saamas ajalooks, jääb Tallinn ikka festivali südameks, kontserdid kõlavad pealinna 15 saalis.

    Festivalil esinevad Eesti, Soome, Islandi, Norra, Taani, Rootsi, Inglise, Saksa, Prantsuse, Hispaania, Hollandi, Itaalia, Kreeka, Leedu, Gruusia, Indoneesia, India, Austraalia, Brasiilia, Etioopia, Nigeeria, Tšiili, Iisraeli ja Ameerika muusikud. Kokku annavad 24 maa artistid 50 kontserti.

    Rohkem kui 20 kontserdiga esinevad Eesti interpreedid. Festivali avab nelja kontserdiga noor lauljatar Liisi Koikson, kes lõpetab tänavu Otsa-nimelise muusikakooli. Islandi parimaks lauljaks valitud imehäälne 23aastane Eivör Pálsdóttir, kes laulab võrdselt hästi nii ooperis kui jazziklubis, esineb koos Villu Veski maailmamuusika ansambliga Kaarli kirikus. Imelapsena jazzmuusiku teed alustanud, praegu 16aastane Itaalia saksofonist Francesco Cafiso on tuntud nii USAs kui Euroopa suurimatel festivalidel. Briti noor saksofonivirtuoos Soweto Kinch ühendab põnevalt bebop’i räpiga.

    “Jazzkaarele” on alati oluline olnud Euroopa, eriti Skandinaavia jazz. Kui veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud naabreid suurt, millist muusikat teisel pool piiri tehakse, siis nüüd osatakse neid üha enam hinnata. Euroopa on avatud uutele tuultele – “Jazzkaarel” on võimalus kuulata Euroopa parimad muusikuid.

    Kaks Prantsusmaa klarnetisti-saksofonisti-heliloojat Michel Portal ja Louis Sclavis on Euroopa jazzi tänast nägu kujundanud märkimisväärselt, nad on nüüdismuusikaski tuntud. Hispaania flamenco-jazzi vaieldamatute liidrite hulka kuuluv saksofonist-flötist on Jorge Pardo. Norrast tulevad üha uued huvitavad isiksused, hõbehääl Solveig Slettahjel on pannud kriitikud endast kõnelema kui uuest nähtusest vokaaljazzis. Soomlanna Anna-Mari Kähärä on võitnud rohkesti tunnustust ja auhindu parima helilooja-arranžeerija ning interpreedina.

    Hollandi imetšellist Ernst Reijseger on koos mänginud nii Yo-Yo Ma Aafrika muusikute kui ka sümfooniaorkestritega. Ka eksootika pole “Jazzkaarele” võõras, tänavu ulatub maailmarütmide skaala koguni India, Indoneesia ja Iisraelini.

    Veel on Ameerika staaride sära lummavam kui omade uued helimaastikud. Nelja Grammyga pärjatud Dianne Reeves on jazzvokaali valitsejanna ja iidol meiegi lauljatele. Julgelt viib noori jazzi ja rock’i sillale power piano trio The Bad Plus USAst. Brasiilia multiinstrumentalisti-laulja-helilooja Vinicius Cantuaria kvinteti intelligentne, intiimne iluihalus ei jäta kindlasti külmaks neid, kes otsivad muusikast soojust ja lähedust.

    “Jazzkaar” on nii vikerkaarel kõndijate ja sinilinnu püüdjate jaoks kui ka “jaskari” energiat hindavatele kuulajatele – kõigile avatud meeltele.

     

  • Runolaulu MM

    Rolf Liiv

     

  • Projekt 8:TOOL jõuab Stockholmi mööblimessilt galeriisse Noorus

    Piret Kaevats

    Teisipäeval, 5. märtsil kell 17 galeriis Noorus avatav näitus ÕPPEREIS on vahepeatus liikumisel Stockholmist Londonisse – tudengite koostööprojekt 8:TOOL on tagasi jõudnud Stockholmi Mööblimessi noorte disainerite ja disainikoolide alalt Greenhouse´i paviljonis ning valmistub osalema septembris Londoni Disainifestivali raames korraldataval üritusel Tent London. 

    ÕPPEREIS pakub võimaluse süveneda erinevate autorite loodud disainiobjektidesse – esimese ja teise kursuse tudengite disainitud väikevormide ja taburettide funktsionaalsed vormimängud kõrvuti  telgedel kootud sisustustekstiilidega loovad tootekooslusi interjööriobjektidest. Näituse keskmeks on aga Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) tekstiili- ja mööbliosakonna 3. ja 4. kursuse tudengite ühisprojekt 8:TOOL, mille esmaesitlus toimus Stockholmi Mööbli- ja sisustusmessil veebruaris 2013. 

    Näituse eesmärk on näidata teekonda, mille tudeng läbib nelja aasta jooksul – kuidas muutub ülesannete keerukuse aste ning millise tulemuseni enne lõputöö tegema asumist jõutakse. Mitmete autorite puhul on võimalik jälgida ka disainerikäekirja arengut või muutumist –  paljud ekspositsioonis olevad tööd on projektis 8:TOOL osalenud tudengite looming. 

    TKK tekstiili- ja mööbliosakonnal on pikaajaline koostöökogemus tänu rahvusvahelisele messiprojektile – Stockholmi Mööblimessi Greenhouse´i paviljonis on esinetud juba neljal korral. Siin muutub ÕPPEREIS läbi õpingute reaalseks reisiks, Stockholmi messil oma tooteid esitlemas on igal aastal käinud ligi 20 tekstiili- ja mööbliosakonna tudengit. Nii saadakse hindamatuid kogemusi ning tekib võrdlus rahvusvaheliste disainikoolide ja noorte disaineritega.  2013. aastal Stockholmis esitletud projekti 8:TOOL väljakutseks oli kasutada mööblidisainis digitaalsetel žakaartelgedel TC-1 kootud kangalahendusi – tiimidena töötanud tudengite disainiloominguna valmis 8 tooliprototüüpi. Projekt 8:TOOL pälvis Stockholmi Mööblimessil rahvusvahelist tähelepanu ning sai kutse osaleda septembris Londoni Disainifestivali raames toimuval üritusel Tent London.

    Näituse osalevad: Birgit Uibo, Eva-Liisa Kubinyi, Helen Teigar, Hannes Kivits, Hertta Võido, Ilona Ait, Jaanus Paaver, Kadri Nutt, Kairi Lentsius, Kaisi Rosin, Kersti Teenu, Kristjan Allik, Leelo Moor, Liis  Saare, Liis Somelar, Maarja Leola, Mari Kõrgesaar, Maria Kukk, Maria Kuusik, Mihkel Mölder, Rainer Klement, Reela Nigul, Riin Kivisild, Sarah Kopli, Therese Sild. 

    Töid on juhendanud: Aet Ollisaar, Jaak Roosi, Katrin Trumm, Monika Järg, Riho Tiivel, Veinika Västrik, Vello Laanemaa Näituse kujundus: Kadri Nutt, Kaisi Rosin, Reela Nigul

    Projekti 8:TOOL toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näitus ÕPPEREIS on avatud kuni 23. märtsini. 

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kell 11-18.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Marxism ja juhus

    Jüri Lipping

     

    Ma ei taha selles küsimuses võtta lõplikku seisukohta; soovin vaid viidata tõsiasjale, et teistsugune lugemisviis on võimalik – ning et seda on tehtud. Mainitagu kas või Ernesto Laclau postmarxismi, kus kogu eelnenud traditsiooni tõlgendatakse sattumuslikkuse loogika ehk hegemoonia  keskse kategooria valguses. Siin ilmutab juhus end marxistliku teooria sümptomina – ja me teame, et sümptom puudutab, tunnistab ja markeerib alati midagi olemuslikku (olgugi et äraspidisel moel). Kuid täna tahan ma viidata juhuse ühele teisele seosele, mis avanes lugemise-kirjutamise käigus ja tundus mulle päris sümpaatne. Selles seoses liigendub juhus otsejoones marxismi ühe tunnussõnaga, lausa parooliga, mida enamus  ilmselt une pealt teab: see sõna on „materialism”. Ühesõnaga, räägiksin põgusalt sellest, mida Louis Althusser (oma hilisel perioodil, s.o varastel 1980ndatel) nimetab „kohtumise materialismiks”. See on materialism, mille kandjaks seesama juhus oma mitmesugustes teisendites: sündmus, täringuvise, langemine, ime, erand, fortuuna, vabadus, ka sattumus – sattumus, mille seos saatmise ja saatusega vääriks eraldi käsitlemist. Althusser nimelt  püüab rekonstrueerida tema sõnul üht „pea tundmatut materialistlikku traditsiooni filosoofia ajaloos”, mida ta lisaks „kohtumisele” nimetab ka „aleatooriliseks materialismiks”.

    Kõrvalepõike korras täheldan selle alea’ga (kreeka k mängukivi, täring; hasart- või õnnemäng) seoses veel üht olulist problemaatikat: filosoofia ja poliitika vahekorda või, veelgi parem, filosoofilisuse ja poliitilisuse põimumist, nende vastastikust nakatumist (Derrida  väljendit pruukides), süükaaslust koguni. Sest kas pole meie lääne poliitilise ajaloo üks saatuslikum ja otsustavam – pöördelisem, aga sellega ka pöördumatum – lausumine mitte see: alea iacta est, liisk on heidetud? Althusser ütleb, et filosoofia seisab poliitikale sama lähedal kui huuled hammastele (mul on siin kiusatus libastuda ja öelda: kui hundid lammastele). Kõik see on kahtlemata intrigeeriv, seda enam, et lisaks Caesarile raputab juhuse täringuid ka paratamatuse raudne käsi. Ent mida see aleatoorilisus filosoofia seisukohalt õigupoolest tähendab? Aga seda, et filosoofial – kui totaalsel, totaliseerival, mõned ütleksid ka totalitaarsel ettevõtmisel – on välisus! Materialism ongi see, mis sunnib filosoofiat tunnistama, et tal on välisus – see miski, mida pole võimalik haarata ning et see haare (saksa Begriff) kätkeb endas alati teatavat jõuvõtet, väevõimu, vägivalda. Metafüüsilise sulustamise,  väljasulgemise asemel peab filosoofia sellele välisusele hoopistükkis avanema. Ent mis on sellise avanemise hind? Äratundmine, et sel puudub algus (lähtepunkt) ja lõpp (otstarve). Althusseri väitel ei saa mitte miski olla materialistlikum kui mõtlemine ilma algupärata ja ilma eesmärgita. Ning ka filosoofia pole lõpuks midagi muud kui „Holzweg der Holzwege” – raideteede raidetee, mis teatavasti ei vii kindlalt kusagile. 

    Kes on aga sellisel juhul materialistlik filosoof? Ta ei ole „mitte see õudus, dialektiline materialist, vaid aleatoorne materialist”, kelle võrdkujuks saab Althusseri puhul seiklev vagabund, inimene tühjade kätega (homme de rien). Nõnda kirjutabki ta oma autobiograafias „Tulevik kestab kaua”: „Idealist on inimene, kes teab, millisest jaamast rong väljub ja kuhu suundub: ta teab seda juba ette, ning rongi peale istudes teab ta, kuhu läheb, sest rong  viib ta sinna. Materialist seevastu on inimene, kes hüppab liikuvale rongile, teadmata, kust see tuleb ja kuhu läheb.” See vagabund, vesternikangelane, suupillimees lähtub eikusagilt, vinnates ennast omaenese käte rammul „liikuvale rongile … mis on tema eest möödunud terve igaviku, nagu Herakleitose jõgi” ning maandub kusagil pärapõrgus, mingis mõttetus preerialinnakeses, olles avatud seiklustele, sekkumistele,  sõbrunemistele. Siin on Althusseri visandatud situatsioon: Saloon, õlu, viski. „Hei, semu, kust sa siia sadasid?”–„Kaugelt-kõrgelt.”–„Kuhu liigud?”–„Pole aimugi!”–„Oleks sulle tööd pakkuda.”–„Minugipoolest”. Preeria … Preerias ei saja pea kunagi. Nõnda kinnitab meile materialism kui epistemoloogiline, tunnetusteoreetiline kategooria – see on see, kuidas asjad meile näivad, kuidas need harilikult on. Ent aleatooriline materialism on ontoloogiline kategooria; sellekohaselt sajab siin lakkamatult. See „materialistlik vihmasadu” lähtub Demokritose-Epikurose aatomite rööpsest langemisest tühjuses ning kulgeb läbi Machiavelli, Hobbesi, Spinoza, Rousseau’ ja Marxi kuni Heideggeri ja Derridani välja. Althusser viitab korduvalt ka Ludwig Wittgensteini Tractatus’e avalausele: Die Welt ist alles, was der Fall ist (maailm on kõik, mis langeb-juhtub-sünnib). 

    Tõepoolest, maailm sünnib mingil hetkel aatomi lõpmatult väikesest kõrvalekaldest, mis algatab kohtumise teise aatomiga, viib ühelt kohtumiselt teisele jne, hoides käigus kogu ahelreaktsiooni. See kõrvalekalle ehk klinamen (kr klinō kallutan) on ennustamatu ja seletamatu, „keegi ei tea kus, millal või kuidas see juhtub”, ent ometi määrab selle kohtumise struktuur kõik järgneva. Et kohtumine tekitaks „maailma”, ei tohi see jääda aatomite, elementide,  inimeste või mille tahes „põgusaks kohtumiseks”, vaid see peab olema kestev kohtumine. Selleks aga peavad aatomid evima teatavat afiinsust, vastavust, hingesugulust – võimet üksteisega ühineda ja moodustada püsivaid kooslusi. Maailm on niisiis kohtumine, mis on võtnud püsiva kuju ja muutunud sellega kogu tegelikkuse, kogu paratamatuse, kogu tähenduse, mõistuspära ja ajaloo aluseks. Preeria on tühi; see tühjus on olemuslik,  hädavajalik igasugusele aleatoorsele kohtumisele. Kohtumise filosoofia on tühjuse filosoofia, selle ainulaadseks „objektiks” (kui see sõna siia veel üldse sobib) on tühjus, olematus, eimiski. Ja säärasena on see pigem juba teatav mitte-filosoofia (rõhuasetusega mõlemal sõnal), sest see välisus, millest oli eespool juttu, see tõeline välisus asetseb, leiab aset filosoofias eneses – tolle märkamatu avatuse, valmisoleku, nihestuse, kõrvalekalde, kokkusattumise  kujul, millest võib ajapikku, hea tahte korral, sündida nii mõndagi. Ühesõnaga: juhuslikult kirjutatud marxism ja marxistlikult kõnetatud juhus …

    Mida ma selle kiasmaatilise žestiga õieti öelda tahan? Noh, seda et, vaadake, siin me nüüd oleme!

  • Trompet Kadriorus – USA-Eesti maavõistlus

    Toomas Velmet

    Trompet kammermuusikas ei ole igapäevane nähtus, aga seda enam tekitas huvi Indrek Vau (trompet) ja Marko Martini (klaver) duo “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Kava raamis kaks täismõõdulist, kolmeosalist sonaati ameerika heliloojatelt Halsey Stevensilt (1908 – 1989) ja Eric Ewazenilt (1954) nende vahel Igor Garšneki “Quadra” (2006) klaverile ja esiettekandena Timo Steineri “Teine tseremoonia” trompetile ja klaverile (2006). Maavõistlus USA-Eesti oli seega justkui vähemalt vormiliselt eri kaalukategoorias: raskekaalulised sonaadid USA-lt ja kergekaalulised palad Eestilt.

    Tutvustamist vajavad külalised Ameerikast. Halsey Stevens õppis kompositsiooni William Berwaldi ja Ernest Blochi juhendamisel ning tema loomingu nimistus on hästi palju puhkpillimuusikat, nende hulgas sonaadid metsasarvele, tromboonile ja trompetile. Lisaks heliloomingule on Stevensilt ilmunud ka mahukas raamat Béla Bartóki elust ja loomingust, mis on muide tõlgitud ka jaapani keelde. Autori Sonaat trompetile ja klaverile (1956) on, arvestades instrumenti, ulatuslik kolmeosaline küllaltki traditsioonilise helikeele ja vormiga teos. Mina kuulsin, vähemalt I osas, Barberi esimeste oopuste kõnekeelt, aga III osast on kirjutatud kui tugevalt Bartóki-mõjulisest. Isikupäraseimana mõjus II osa Adagio tenero oma õrnalt mõjuva pika seotud fraasiga.

    Muide, üldise hinnanguna tahan öelda, et trompeti ansambel klaveriga lossi barokses saalis ei mõjunud vastupidi kartustele üldse lärmakalt ning kirjutan selle esitajate meisterlikkuse arvele. Mõistetavalt on trompetimäng füüsiliselt piiratud tegevus ning seetõttu tuleb ka sooloõhtul hetkekski “vuntsile” puhkust anda.

    See hetk täitus esimese eesti autori Igor Garšneki klaveriteosega “Quadra”, mis peaks tõlkes tähendama nelinurka. Autor on öelnud, et pealkiri vihjab nii vormile (kiire-aeglane-kiire-kiire) kui neljale loomeimpulsile. Teos on põnev virtuoostükk erilise rõhuga eelmainitud aeglasel vormiosal, mida autor nimetab lihtsate akordide staatikaks. Marko Martini esituses kuulsin mina nüüdismuusikas hästi värskelt mõjuvat harmoonilist rida, mis küll paigal ei seisnud ja sobis suurepäraselt minimalistliku motoorika raamistusse kui inimlik hingetõmme mootorite maailmas. Igatahes maavõistluse seisu tuleks kommenteerida nüüd 1:0 Eesti eduks.

    Järgnes Timo Steineri teose “Teine tseremoonia” trompetile ja klaverile esiettekanne. Pealkiri eeldab, et on olemas ka esimene tseremoonia, kuigi vihjet sellele kuskilt ei leidnud. Teos ei ole lihtsalt üks pala trompetile ja klaverile. Kuulsin üsna selget kolmeosalist vormi ja eriti põnevalt lahendatud ansamblit. Millegipärast on eriti vaskpillide puhul tavaks, et välja kukuvad teosed klaverikontsertidena, s.t klaveripartiid on tekstiga üle kuhjatud, mis ilmselgelt on seotud sooloinstrumendi vähese usaldatavusega. Sarnast tendentsi võib jälgida ka näiteks romantilistes klaveritriodes Šostakovitši Teise trioni, kus autor ühendas geniaalselt tervikuks viiuli, tšello ja klaveri.

    Tahan selle arutluskäiguga öelda, et sama efektselt on Timo Steiner ühendanud üheks tervikuks klaveri ja trompeti ning ülima komplimendina tahan lisada, et ei kuulnud ühtegi üleliigset nooti kummaltki pillilt. Eriti nauditavad olid teose alguse põnevad tämbrid, aeglase osa pingestatud pausid ja lõpuosa klaveril kajavad trompeti staccato’d, milles hakkasin äkki tajuma peaaegu fuugat. Muide, oskust pause pingestada olen seni kuulnud ainult Lepo Sumera loomingus. Selle teose esituse järel tuleb tunnistada, et trompet on kindlasti kammermuusikasse kodustatud ja jääb üle ainult järge oodata.

    Kahjuks ühe löögiga kahte väravat ei saa, seega maavõistluse seis 2:0 Eesti kasuks ja USA-l veel üks sonaadikatse, mille autoriks Eric Ewazen. Sonaat trompetile ja klaverile (1995) on Rahvusvahelise Trompetigildi tellimustöö Juilliardi kooli õppejõult, kelle õpetajate hulgas võib lugeda ka Milton Babbitti ja Gunther Schulleri nime. Ei tea, millised olid trompetigildi tellimuse tingimused, kuid nii traditsioonilist, et mitte öelda igavat teost ma küll ei oleks oodanud. Kindlasti on lugu trompetipäraselt virtuoosne ja kogu meisterlikkuse arsenali hõlmav, aga kuulajale jääb autorist pigem Rahmaninovi haleda varju kui isikupärase XX sajandi helilooja mulje. Esitus oli muidugi duo kangelastegu.

    Üks on selge – heliloomingus ei saanud USA Eesti vastu silma pähe ning ohtlikku olukorda ei tekkinudki.

     

  • VVV:Kurgede hukk

    Vaapo Vaher

    Operaatorit pole filmivaataja teadvuses olemaski. Teatakse näitlejaid ja re?issööre, ent kui küsida mõnd kuulsat operaatorit, jääb vastaja suumulk suletuks. Ometi on ju film visuaalne värk ja operaator pildilooja. Nõukogude aegu oli siiski hetk, mil rahva kõrv fikseeris ka ühe operaatori nime ? Sergei Urussevski oma. See oli siis, kui maailma vapustas vene sõjafilm ?Kured lendavad? (1957). Siis tõusid üheskoos pjedestaalile kolm figuuri: re?issöör Kalatozov, näitlejanna Samoilova ja operaator Urussevski. Operaatoritöö fenomenaalsus oli selles filmis sedavõrd jahmatav, et pole kahtlust, ilma Urussevskita ?Kurgede? kõrglendu lihtsalt polnuks.

    Muide, kui pärast ?Kurgede? edu Cannes?is tehti Tatjana Samoilovale ettepanek mängida prantslaste ?Anna Kareninas? koos Gérard Philipe?iga ja kui sovetlikud ametnikud sellele võimalusele veto panid, oli just Urussevski see (NLKP liige aastast 1942), kes Tanjale avameelselt soovitas ? jää Läände! Ent tüdrukul polnud otsustavust ja võimalus saada tõeliseks diivaks luhtus.

    Urussevski tee filmi oli esiotsa olnud käänuline, noorukina õppis ta hoopis maalikunsti, ent kui teisel kursal hakati õpetama fotograafiat, haaras poissi just see distsipliin. Üliõpilasnäitusel üllatasid ta pildistused kirkuse, ühtse tunnetusega. Kui 1934. aastal tehti ettevalmistusi nõukogude esimese värvifilmi ?Ööbik-laulukuningas? (hilisema nimega ?Grunja Kornjakova?) väntamiseks, oli üheks kujundajakandidaadiks ka Serjo?a Urussevski. Enne tuli läbida kontrollküsitlus. Päriti lemmikkunstniku kohta. Urussevski vastas kõlavalt: Matisse! Sellega heitis ta end pilgupealt üle parda. Kuid poiss oli visa. Järgmisena üritas ta pääseda Gruziafilmi sõbralikku kollektiivi, kuid stuudio, mida saatuse irvitusena kamandas direktorina Kalatozov ? jah, seesama, kellega Urussevski hiljem ?Kured? teeb ja Cannes?i alistab ?, ütles tikkujale tuimalt ära.

    Lõpuks sai ta ametisse Me?rabpromfilmi, operaatori viienda assistendina kaablit lohistama, statiivi paika sättima. Ent ootamatu kärmusega kerkis Urussevski tegijate sekka ja juba 1948 pälvis ta Donskoi ?Külakooliõpetaja? operaatorina Stalini preemia. Kriitika kiitis teda kui novaatorit, valgusega mängijat, kaadriatmosfääri tundlikku arendajat. Kunstiliseks edasisööstuks kujunes Donskoiga koos tehtud ?Alitet läheb mägedesse? (1950), innustuseks eksootiline maastik ja rahvatavad. Ometi kammitses ta kaamerat veel fotograafiline tinglikkus ja staatilisus. Isevärki ilminguks kujunes Urussevski arengus Raizmaniga tehtud padustalinistlik ?Kuldtähe kavaler? (1951). Seda filmi on lakeerituse pärast aina materdatud, nii vene filmilugu kui Raizman ise tahtnuks käkki mälust kustutada, ent Urussevski töö filmis on tähelepanuväärt. Linal naaseb rindemees (noor Bondart?uk) kodukülla Kubanimaal, ta hing on ülendunud sõjavõidu-uhkusest ja religioossest usust kommunistlikku tulevikku. Seda ülevust rõhutab alati ka Urussevski loodud pilt, interjööre õilistab vaibumatu päikesepaiste, kaadritest kumab kuldset pühavalgust, justkui ikoonil või religioossel freskol.

    T?uhraiga tehtud ?Neljakümne esimeses? pääses juba võimule Urussevski piire lõhkuv ekspressiivsus, esiotsa veel värvidega möllates. Siis tulidki juba ?Kured? ja filmimaailma ?okk. Siinkohal pole mahti kõnelda ?edöövri operaatoritöö originaalsusest, unikaalsest dünaamikast, kujundite võimsusest, ?keerlevatest kaskedest? jne. Teada on, et Hru?t?ov, kes vaatas filmi oma dat?as, sõimas raevunult Samoilovat lirvaks. Picasso aga, kui talle isiklikus residentsis filmi spetsiaalselt näidati, hüüatas vaimustunult: ?Ma pole sada aastat midagi seesugust näinud!?

    Kalatozov ja Urussevski olid ekstaasis ja ruttasid uut filmi tegema, veelgi kunstilisemat, veelgi põrutavamat. ?Saatmata kirja? vändati taigas, tulekahjus põletati aaride viisi metsa, näitlejailt nõuti sangarlust, Smoktunovski paisati filmimiseks kärestikku ja mees viidi ajupõrutusega haiglasse. Näitlejate ja kunstiliste juhtide vahel süvenes lõhe, mis jõudis poleemiliselt ka ajakirjandusse. ?Inimhinge saladust?, mida filmis otsima mindi, ei tabatud.

    Seejärel põrutas duo Kalatozov-Urussevski Kuubasse, et rahuldada oma ekspressiivset meelt, jäädvustada Vabaduse saare revolutsioonilist kirge, habemike kultust, ent seal muljus Urussevski Kalatozovi ära, operaatori diktaat lämmatas re?issuuri. Urussevskist oli kujunenud solist, kelle jaoks olid kõik teised vaid taustabänd. See oli arengu lõpp. Operaatorist sai vaatajale taas eikeegi.

  • Rahva­kunstnikest. Kõigile

    Ivar Põllu

    Herdis Olmaru, SEITSE MEESNÄITLEJAT. Inter­vjuud Jaan Rekkori, Indrek Sammuli, Aivar Tommingase, Toomas Suumani, Ain Lutsepa, Tiit Suka ja Ivo Uukkiviga. Atlex, 2004. 112 lk.

    Erakirjastus Atlex on tulnud välja tänuväärse algatusega: kaante vahele on jõudnud inter­vjuud seitsme eesti meesnäitlejaga. Väidetavalt teatrite kõige hõivatumad ? millegipärast küll ainult Endla, Vanemuise, Linnateatri, Rakvere teatri ja Draamateatri nimekirjast. Olgu pealegi Von Krahl ja Vanalinnastuudio, kuid Ugala? Kas polnud nende hõivatud esinumber piisavalt tuntud, et teda tutvustada?

    Kuidas see kõik oli? Kriitikud ja teatriteadlased ei tea midagi, eks? Las nad siis kirjutavad ? näitlejate elu ja töö lugu kirjutatakse publiku mällu. Intervjuuraamat aitab kollektiivses mälus teha mõningaid korrektiive ja lisandusi.

    Meie teatrisüsteem on korrastatud, portreeraamatud ilmuvad harva ning veel harvemini on need teostatud kõvasid kaasi väärival tasemel. Kogutud intervjuude raamat on teine tee. Ambitsioon on olla sissejuhatus teatrimaailma, näidata, et näitlejad on samasugused inimesed nagu lugejadki, et rollide loomine on töö (ja kui mitte päris arusaadav töö, siis vähemalt on aru saada, et inimesed näevad vaeva ja et nad on omandanud oma tegemisteks kindlad kutseoskused, käinud Koolis). Niisiis on ?7 meesnäitlejat? teadlik sild ?Kroonika? ja ?Teatrielu? vahel.

    Raamat on teatriarmastajatele, kuid mitte kutselistele. See on raamatu tugevus ja nõrkus. Intervjueerija annab valitud näitlejatele võimaluse rääkida oma lapsepõlvest, koolipõlvest, vanematest, teatrimaailma sattumisest, elust teatris, loomismeetodist; iseenesest pakub formaat võimaluse end täiesti avada, kuid siin-seal jääb tunne, et intervjueerija lööb oma ettevalmistatud küsimustega intervjueeritava just avatud ?sisemiste saladuste peatüki? kinni, tuues jutu tagasi üldhuvitavate teemade juurde. Võib-olla tõesti oleks jutt läinud liiga spetsiifiliseks, kuid siiski?

    Kujundus on üllatav. Kui värvilisus ja eba-akadeemilisus on taotlus, et jõuda võimalikult paljudeni, siis maitsetus ei tohiks küll argument olla. Keegi ei osta ju raamatut sellepärast, et see on kole (ja kindlasti pole raamat meelega ka koledaks kujundatud), lihtsalt (puhaste) vikerkaarevärvidega opereerimine suurte pindadena ja lehekülgede kaupa nõuab peale arvutiprogrammi valdamise ka maitset ja ilmselt ka eelteadmisi värviteooriast. Kirjatüüp, mida kasutatakse, on kindlasti paljude meelest ilus, kuid raske lugeda ning kindlasti mitte mõeldud raamatutesse plokktekstiks.

    Intervjuud on omavahel küllaltki osava trikiga seotud (eelmine intervjueeritav räägib järgmisest), nii et raamat on tõrgeteta algusest lõpuni loetav. Just niimoodi räägivad intervjuud ka täiesti oma loo teatrisüsteemist ja inimestest selle sees. Kokkuvõttes võiks olla see hea raamat (ja sisuliselt mitmes kohas ongi), kui poleks nii ülekujundatud ja ettekavatsetult madalalennuline. Aga see on ju alles algus!

     

     

Sirp