Toeta
Otsi

feminism

  • Hirmu ja leppimatuse reisid

    Ivar Sild

    Kui lugesin Loomingust paari Saksamaa reisi peatükki, siis lootsin palju ja ootasin, et millal ometi saaks kõike lugeda. Väga värvikas ja paljulubav algus. Õhinaga ma seda ka lugema asusin ja siis tekkis korraga paus, polnud tahtmist edasi lugeda. Ma pole kunagi armastanud paranoialisi raamatuid või esoteerilisi paikapanemisi. Nüüd aga on mul käes korraga teos, mis on suhteliselt ladusalt kirjutatud, haaravgi, aga täis kummalist ängistust ja kibestumist. Õnneks pole tegu halaga, et vaat nõuka-ajal… ja õnneks pole ka suurt esoteerikat, aga paranoia on paraku küll läbiv.

     

    Poliitiliselt ebakorrektne

     

    Esimene osa ?Saksamaa õppetunnid? kannab kavalat alapealkirja ?Poliitiliselt ebakorrektsed vestlused naisega?. Et lugejal seesinane tõik kuidagi kahe silma vahele ei jääks, siis on ka reisi lõpus kenasti meelde tuletatud lahkumisõhkkonnas paika pandud raamatu kontseptsioon: ?Viimased kahtlused hajutas Ripsik, kes lausus: ?Kirjuta see raamat vormis ?vestlused naisega?, siis saad kõige õelamad tähelepanekud minu kaela veeretada.?

    Poliitilist ebakorrektsust siin muidugi jätkub: moraalselt hukkamõistetavatest homodest Euroopat vallutavate moslemiteni. Samas, kuna tegu on reisiraamatuga, oleksin tahtnud hoopis rohkem lugeda Saksamaa kui sellise kohta. Mõne üksiku detailiga Thomas Mann Hausist või ka mujalt ei teki kuidagi reisi kui sellise elamust. Need on tõesti pigem üldistavad (liialt) vestlused abikaasaga, kus ei puudu kohatine vaimukuski. Samas on lipsanud sisse ka veidraid pingetõstmise või pigem kenitlevaid lauseid nagu: ?Oleme Ripsikuga mõlemad melomaanid, täpsemalt ooperihuvilised, veel täpsemalt, Itaalia ooperi austajad, kui otse, ilma keerutamata välja öelda ? Verdi fanaatikud.? Õnneks lipsab sellist imelikku stiili või stiilivääratust harva sisse.

    Kuid nimetet Verdist alates lähevad vestlused tõesti kuidagi rusuvaks. Tuleb välja, et ainus kuulatav muusika on klassikaline, veel täpsemalt ooper jne. Kõik, mis tänapäevane, see mahub ühismõistete ?kerglus? ja ?pööbellikkus? alla. Põhiviga meie ja üleüldse Lääne ühiskonnas on demokraatia see tähendab, et demos valitseb. Kahekümne esimesel sajandil on suisa kummaline lugeda kellegi tõsimeelsena tunduvat arvamust (loodetavasti eksin ja tegu on irooniaga), et siis, kui valitses aadlike maitse, oli kõik kõige paremas korras. Käsperis avaldub siiralt ja valehäbita eliidiihalus. Ainult et omas kurtmises on ta unustanud, et meie rahvas poleks kunsti saanud üldse looma hakatagi, kui aadlikud poleks kadunud.

    Aga noh, mis temal ühest pisikesest rahvast, kelle kultuur pealekauba igav ja noor. Pagan, kas meil on tegu keisrite järeltulijaga? Kurbusega tõdeb Käsper, et Euroopat ei ühenda mitte Bach vaid The Beatles, et pööbel mässab. Imelik küll, aga seega on vist suurem osa kolleegidest pööbel, sest kardetavasti suur osa meist armastab popmuusikat lisaks muule. Ja pööbli kohal kõrgub Käsperi aadellik vari.

    Teine osa ?Telemacheia? on siis eepos elik ülim grotesk, kuidas lollile välismaalasele loll Eestimaa paista võiks. Ja see on juba tõeline reisiraamat, välismaalase rolli ja ka kohaliku ?vilusoohvi? kesta on ta ennast suurepäraselt asetanud. Ehkki ka siin on parasjagu põrkimist kõikvõimalikel ühiskondlikel teemadel, on kõik õnneks nii groteskseks pööratud, et ei tule pähegi miskit ette heita. Mingil määral täitsa muigama ajab.

     

    Armeenlannad ja antifeminism

     

    Kolmas osa ?Armeenlannad? on minevikureis. Meenutus abikaasa leidmisest ja tema suguvõsa vaagimine. Taas teeb autor vea, et kannab liiga palju veendumusi üksikult üldisele. Nagu ta ka ise vabandas, et loomulikult on ka armeenlannade hulgas nii- ja naasuguseid. Kuid kui räägitakse kitsast pere- ja tutvusringkonnast, siis ei mõju selline üldistamine veenvalt.

    Ma olen valmis uskuma Kalle Käsperi naisekäsitlust, kui see poleks jälle ?euroopalikkust? lõhkuv. Võimalik, et Armeenia ongi rohkem Euroopa kui muu nimetet maailmajagu kokku, ent sealses jäikuses on siiski rohkem oriendi hõngu. Samas selgivad tänu sellele osale ka Ripsime ja peategelase suhted ning miks Käsperi naisekäsitlus on nii solvavalt (?) vanamoodne. Kui esimesel reisil selgub, et kogu demokraatlik ühiskond ja kultuur on mäda, siis viimasel, et naised ja emantsipatsioon on ikka halvad siin Euroopa poolel. Käsper pole nagu kogu feminismi laines mõistnud, et keegi ei keela naisel kenasti endiselt kodukana mängida, aga kui tal kõrini saab, siis võib ta ka tööle minna. Tegelikult muidugi käib ka armeenlanna tööl, kuid tekstist kõlab järjekindlalt, et euroopa töötav naine ei oska pakkuda enam kodusoojust, sest ei pese mehe särke ega askelda tundide kaupa köögis. Lisaks kõigele jätab mind reisiraamatu või romaani puhul tegelikult täiesti külmaks, et Käsperi arvates ei kõlba kogu muu maailma köök kuhugi ? hea on vaid kodune armeenia oma. No ja siis, mina söön päevast päeva keedetud riisi (koos miljonite hiinlastega) ja olen omas pööbellikkuses rahul.

     

    Tuttav Delfist

     

    Postmodernne ajastu sunnib mind paratamatult mängima (kah Käsperi etteheide, et kõik on liiga mänguline) mõttega, et pool tema seisukohtadest võib julgelt kõrvale jätta, sest ta lihtsalt ironiseerib teatava inimtüübi üle, kes igas asjas kipub tonti ja kurjust ja kergemeelsust nägema, s.t ironiseerib ?mõistliku? eestlase üle. Kas ei tule tuttavad ette needsamad seisukohad Delfi portaalist ja ajalehtede lugejakirjadest, kus kurdetakse kodumaa mahamüümise üle ja moslemite suurest ohust.

    Tegelikult räägitakse islamiusuliste võimalikust invasioonist juba üsna avalikult ja seda ka kirutud Euroopa Liidu tasemel. Eks ole ju seepärast ka Türgi euroopastumine üsna kahtlase väärtusega fakt. Nii kurbmänguline kui see ka ei tundu, on euroopa kultuur tõesti vananemas, nii ideoloogiliselt kui religioosselt, seega, kui me jalgu jääme, siis on paratamatus, et fanaatilisem inimrühm meid neelab. Muidugi on Käsper rahulolematu ka Eestiga, mis teda sundinud kosmopoliidiks hakkama, ja kardetavasti sunnib üha enam, sest kui selliseid arvamusi laiali loopida, siis ega keegi sind nii väga armastada tahagi…

    Mus hakkas kummitama mõte, et kui mõni neonats peaks seda raamatut lugema, siis kui suure tõenäosusega saaks sellest uus ?Mein Kampf?. Paraku või õnneks on raamatus sees ka natsismivastaseid mõtteavaldusi, ent ideoloogiline külg oma elitaarsuse ja puhastamise sooviga kipub väga lähedale. Ja üldiselt on viga vist minus, kui ma ei taipa, millest selline hirm inimeste (lihtsate inimeste) ees. On vist väga raske aru saada, et miks kultuur üleüldiselt on ikka ja üha eliitne nähtus niigi, et igal ajastul on omad staarid ja popmuusikud ning kitsale ringile mõistetavad loojad.

  • „Demodictus“ näitus Haapsalu Linnagaleriis

    Agur Kruusing

    Tähelepanu! Olete oodatud kunstnikerühmituse „Demodictus“ näituse avaüritusele kolmapäeval, 06.03 kell 17.00.

    Avamisel esinevad: Priidik Hallas, Taavi Tulev ja Meister Jaan

    Näitus jääb avatuks kuni 07.04

    Mari Prekup ja Ott Pilipenko.

    Taavi Tulev, Priidik Hallas, James Connor, Märt Vaidla.

    Demodictus on platvorm, mille kaudu luuakse erinevaid kunstiobjekte, mida tutvustavad Mari Prekup ja Ott Pilipenko. Muusikaliselt lööb kaasa Taavi Tulev, kirjanikuna Priidik Hallas, metallurgina Märt Vaidla, elektroonikuna James Connor.

    Projekt sai alguse 2008. aastal ning on saanud inspiratsiooni Notke Surmatantsust ja viisist kuidas identsete objektide/mõistete tähendus muutub, kui vahetada taustsüsteemi, kaotades oma esialgse mõtte ja korjates tee peal üles ootamatud konnotatsioone ning leides hoopis uusi tähendusi. See on jätkuv otsing leidmaks ühtset võimalikult muutumatut mõistet, et liikuda eri kultuuride vahel.

    Demodictuse esitletav väljaastumine räägib surmast eri kultuuride kontekstis. Lääne maailm ja islami maad – meie ja teised. Kas ja kellele kuulub surm? Kelle käes on võim seda edasi lükata, kelle käes võim kontrollida surmaga seotud tabusid?

    Läbi eksperimentide püüab Demodictus need küsimused publiku jaoks päevakorda tuua. Mängu kaudu võidame surmahirmu ja -häbi.

    Projekt koosneb erinevatest objektidest, mille hulka kuuluvad ka näiteks vanad hauaristid. Näituse kontekstis on rist Lääne maailma ehk kristlikku maailma tähistav sümbol. Sellega seoses eksisteerib tugev tabutunne ka nende eestlaste hulgas, kelle isiklik religioosne taust on õhuke. Ristid, nagu ka fakt, et installatsioonid on interaktiivsed, võiksid olla katalüsaatoriks lõpu või mitte-lõpu adumisele auditooriumis.

    Kunstnikud tänavad kõiki, kes näituse sünnile kaasa aitasid: Sandra Jõgeva, Kiwa, Sander Põldsaar, Jesper Saron, Erik Alalooga, Eleriin Ello, Külliki Tõnisson, Hardo Aasmäe, Dr. Esc, Terje Rink, Asso Admann, Aet Admann, Elvo Admann, Igor Prekup, Toomas Kuusing, Andrei Pilipenko, Radu Prekup, Paul Gustave Doré, Bernt Notke, Elin Kard ja Agur Kruusing.

  • Naise Teise positsioonist

    Mirjam Hinrikus

    Beauvoir suudab end lahti rebida individualistlikust perspektiivist ja ahistorismist, mis iseloomustab Sartre’i „Olemist ja eimiskit” ja millele toetudes ei ole võimalik seletada naiste alistamist kui kollektiivset, ühiskondlikku ja ajaloolist nähtust. Selline lahtirebimine osutub võimalikuks tänu sellele, et Beauvoir selgitab naiste  alistamise algupära hegelianismist ja marxismist lähtuvalt. Beauvoir väidab, et suhetes naisega loodab mees vältida inimsuhetes (s.t meestevahelistes suhetes) paratamatult ja pidevalt esinevaid pingeid ja konflikte, sest vajadus teiste järele toob ühtlasi kaasa riski osutuda alistatuks. Pingete ja konfliktide vältimise vahendiks saabki naine. „Selle soovunelma kehastuseks on just naine. Naine on mehele võõra looduse igatsetud vahendaja ja omataoline, kes on temaga liialt  identne.

    Naine ei suhtu mehesse looduse vaikse vaenulikkusega ega nõua ränga kohustusena vastastikust tunnustamist. Naise ainulaadne privileeg on olla teadvus, kuid sellegipoolest tundub võimalik omada naist lihalikult. Tänu naisele võib mees pääseda isanda ja orja vääramatust dialektikast, mille allikaks on mõlema vabaduse vastastikune tingitus” („Teine sugupool”, lk 135, tõlge muudetud – M. H.). Mees projitseerib naisesse kõik selle, mida  ta kardab, ihaldab, millest tunneb puudust. Selle tulemusel ilmneb naine ambivalentse, illusoorse ja müstilisena. Osaliselt just selliste projektsioonide tulemusel puudub naisel konkreetne identiteet ja ta on sunnitud tegutsema väljaspool ühiskondlikku elu. Ta ei saa end ise identifitseerida – selleks oleks vaja produktiivset tööd ja plaanide elluviimist, see pole aga naisele traditsiooniliselt sotsiaalses plaanis lubatud. Eksistentsialistina usub Beauvoir, et valikute tegemine, eesmärkide seadmine ja kavatsuste täideviimine on alus, millelt lähtudes subjekt oma olemasolule kinnitust ning õigustust saab nõuda.

    Kui subjekt mingil põhjusel ei suuda ühiskondlikus elus oma valikuvabadust kasutada või kui eesmärgid, mille poole ta püüdleb, jäävad kättesaamatuks, satub inimese eksistents, iseäranis selle eksistentsi põhjendatus ohtu. Oma valikuvabaduse kasutamata ja seega ka oma eesmärkide saavutamata jätmine  tähendab, et me „ei õigusta oma eksistentsi positiivselt” .

    Just selles näeb Beauvoir naiste peamist probleemi. Kuna Beauvoir ei pea naiste kodutöid ei ratsionaalseiks ega kreatiivseiks, siis on naine võimetu realiseerima end transtsendentse olendina, jäädes seotuks immanentsusega ning üksnes korrates oma tegevusi. „Kodused tööd, millele naine on pühendunud, sest ainult need sobivad emaduse kohustusega,  vangistavad naise kordumise ja immanentsuse maailma. Samad toimingud korduvad päevast päeva ja kestavad peaaegu muutusteta sajandist sajandisse. Ja sellest ei sünni midagi uut” („Teine sugupool”, lk 60). Hegeli ajaloofilosoofias esindab mees kõrgemat teadvuse tasandit kui naine. Beauvoir sellist essentsialistlikku naisolemuse määratlust muidugi ei tunnista, kuid tõdeb Hegelist inspireerituna, et naissoost inimolendid ei ole ajaloo  jooksul tunnustust otsinud: naine ei ole sidunud end võitlusega tunnustamise nimel ega kinni(s) tanud ka oma eneseteadvust.

    Naine jäi animaalsemale tasandile, sellal kui mehed murdsid vastastikuse tunnustamise kaudu Loodusest Kultuuri. Naine jäi Teiseks, väljapoole isanda ja orja dialektikat.

  • õs

    Argo Mund

    Ameerika inglise keele mõjul on eesti üldkeeles hakanud levima moderaatori tähendus ’väitluskoosoleku juhataja’. ÕS niisugust lisatähendust ei soovita, sest üldkeelsesse teksti leidub moderaatori asemele läbipaistvamaid keelendeid. Kõige sagedamini sobib sõna väitlusjuht, mille on esitanud ka ÕS 2006 artiklites moderaator ja väitlus. EKI keelenõuandesse pöördunutega on olnud jutuks teisedki väljendusvõimalused, nt diskussiooni juht, koosoleku, konverentsi või muu ürituse juhataja, vestlusekorraldaja. Verbi modereerima asemel võib öelda juhtima, juhatama või ka ohjes hoidma.

     

  • Tänu tulemast!

    Heidi Sarapuu

    Maarja Jakobson ja Väino Rast Elo ja Friedebert Tuglasena lavastuses“Tänu tulemast!”.

     

    Teater Varius alustas oma 20 hooaega rahvusooper Estonia talveaias lavastusega Paul Pinnast, et olla eesti teatri juubeliaastal õnnitlejate pikas rivis. Legendaarne teatrimees oli Peeter Kaljumäe esituses koos Estonia lauljate Rene Soomi, Diana Dikson-Soomi ning näitlejate Inga Alliku, Kadi Valgma ja Raivo Metsaga toonud kaks saalitäit publikut nautima omaaegseid Paul Pinna esinemisnumbreid. Kindlasti ei jää need esinemised viimasteks, sest Pinna  kabareed sobivad ka tänasesse päeva ja nagu ütleb  lavastuses Karl August Hindrey: “Kultuurkapitali rahad pole põhjatud”.

    Uus hooaeg  on ka Variuses juubelihõnguline. Jätkub Eesti ja Põhjamaade kultuuriloo tutvustamine. Kuna teater osaleb aktiivselt ka  kirjanduselus, siis võib etteruttavalt teada anda oma pühendumisest norra kirjandusele jaanuarikuus. Norra näitekirjandusest tuleb lähemalt juttu rahvusraamatukogu Põhjamaade saalis ja teatrisaalis saab vaadata Jon Fosse näidendit “Suzannah”, kus Ibseni naist mängivad Haide Männamäe, Terje Rinne ja külalisena Lii Tedre Pärnu Endlast.

    Mängukavas on veel “Tervist, härra Vilde!”, mida mängitakse Kadriorus igal märtsikuul. Näidendit on mängitud aastaid, vahetunud on vaid peaosalised. Lastele ja noortele on jätkuvalt repertuaaris lustakas  lugu Hans C. Anderseni elust. Peaosalist mängib ja laulab Rene Soom, kes on Variusega koostööd teinud juba üle viie aasta. Järgmised etendused on 24. ja 25. oktoobril rahvusraamatukogu teatrisaalis ja igav pole ka täiskasvanutel, kes etendusele pileti ostnud.

    Esinemisküpseks hakkab saama lugu Elo ja Friedebert Tuglase elust, see kannab pealkirja “Tänu tulemast!”. Need on Marie Underi read Friedebert Tuglasele ja loomulikult on lavastus seotud nii Marie Underi kui Artur Adsoniga. Kõik need kirjanikud on vähemal või suuremal määral figureerinud Variuse lavastustes, kirjandusõhtutel, kuuldemängudes  (“Helesinine mälestus”) ja  kirjandussaadete sarjas  Eesti Raadios (Tuglastega Põhjamaadel). Eesti televisioon on salvestanud Variuse lavastuse “Sinine puri”, mis käsitleb Marie Underi elukäiku Eestis ja Rootsis. “Tänu tulemast!” esietendub Nõmmel Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses,  majas, mis kuulus Adsonile ja Underile ning  sai hiljem Elo ja Fr. Tuglase koduks. Tegevus saab alguse aastal 1944  ja jõuab lavastuse lõpuks Tuglase majamuuseumi avamiseni. Mängivad Maarja Jakobson, Väino Rast, Anne Velt, Ilona Sillamaa, Andres Liivak ja Peeter Kaljumäe. Etendusele saab tulla 3 – 7. oktoobrini,  kordusetendused on  aga alles märtsikuus.

     

  • Sulale läks märtsi viimasel päeval

    Toomas Velmet

    Eesti muusika päevade lõppkontsert toimus siiski Estonia kontserdisaalis, mitte väljakuulutatud kultuuritehase Polymer katlamajas. Kuigi kohta tuli vahetada viimasel hetkel, toimus see hästi organiseerituna ning viimane buss väljus katlamajast kontserdisaali kell 19, seega hilineti etiketi piirides ca 15 minutit.

    Huvi festivali vastu oli ilmselt suurem kui korraldajad prognoosisid, sest bukletid olid otsa saanud ning ooteaega sai sisustada lugemise asemel vestlusega. Festivali lõppkontsert väärinuks siiski ehk eraldi kavalehte – nii soliidne finaal on ju finaal ka publikule. Teiselt poolt, väliskülalistel olid bukletid juba ammu käes ning omad teavad niigi, kes on Helena Tulve, kes Eino Tamberg, kes Ülo Krigul ja kes Tõnis Kaumann. Paul Mägi on ju see, kes dirigeerib, Mati Turi see, kes laulab, Indrek Vau puhub, aga kes musitseerib didgeridoo’l? Räägitakse, et olnud Tommy Mansikka-Aho Soomest.

    Esimese teosena tuvastasin Helena Tulve “Sula” (1999) juba enne algust, sest autor istus helipuldi taga ja koos dirigendiga tuli lavale ka didgeridoo solist. Ning veel: kui te silmate laval veinipeekreid ja sealt ei jooda, vaid võlutakse välja helisid, siis see on Tulve. Kinnitust sain esimestest helidest-tämbritest, millised minu mälukataloogis identifitseeruvad autoriga. Nimetaks neid kristallklaasjateks tämbriteks ja hästi ereheledateks värvideks, mis on pidevas muutumises, kuid püsivad kontrolli all ikka skaala ülemisel piiril. Tulve loomingu kuulamisel üldse, aga “Sula” puhul eriti, on mul tunne, et teosest saab suurima naudingu, kui istud tugitoolis ja kuulad salvestist kõrgkvaliteetsest aparatuurist ning ilmtingimata kõrvaklappidega. Veel parem ka silmaklappidega.

    Järgnev on selgelt loominguväline, kuid ma ei saa midagi parata, et mul on hale ja kurb, kui näen laval ca 60 keelpillimängijat, kelle tegevus ca 15minutises teoses piirdub pikkade nootide esitusega. Muidugi ei ole kuskil öeldud, et nad peaksid higistama, sest sula alles ennustab sooja. Helena Tulve, kahekordne Pariisi rostrumi laureaat, oli tänavuste muusikapäevade peahelilooja ja teose esitus oli autori vääriline kindlasti.

    Ehkki heaks kombeks on dirigentide poolt eraldi näidata publikule orkestrisolistide püstitõstmisega nende saavutusi, siis seekord tahaks küll eraldi ja suurt tunnustust avaldada dirigent Paul Mägile ja seda kogu kontserdi ettevalmistuse ja -kandmise eest. Et eesti muusika on eesti dirigendile oluline, see on Paul Mägi käsulaual ilmselt suurte tähtedega kirjas.

    Lihtne pole ka nüüdismuusika kontserdi kava kokku panna ja kes seda ka ei teinud, oli see igal juhul õnnestunud valik. Eino Tambergi Trompetikontsert nr 2 kannab aastaarvu 1997 ja alles nüüd toimus esiettekanne kodus. Tambergi armastus trompeti vastu ei ole saladus juba Concerto grosso ajast (1956) ning sai kinnitust Trompetikontserdi nr 1 (1972) esitusega legendaarse Timofei Dokšitseri poolt ja nüüd siis number kaks. Indrek Vau ERSO esitrompetina on kindlasti väärt mees teost Eestis esiettekandma. Tambergi muusikas on alati midagi hästi maitsvat, lisaks põnevusele ja vaimukusele. Teise kontserdi puhul oli põnevalt maitsvaks vaimukuseks puhkpillide koosseis: kolm klarnetit, kolm metsasarve ja tuuba ning eriti episood sooloklarnetiga nimetatud vaskede peal.

    Iga mulje sõltub kuulaja kõrvadest, meeleolust, taustast ning veel tuhandest pisiasjast, kus väike osa ei ole ka eelsoodumusel, et mitte öelda -arvamusel. Isegi kõige sellega arvestades mõtlen, et meister Eino Tamberg andis sellidele väärtusliku õppetunni. Indrek Vaud kuulates ei saa ma ikka lahti kinnismõttest, millal siis ükskord Eestis kantakse ette Skrjabini “Ekstaasipoeem”?

    Ülo Kriguli 2005. aasta Europäische Komponistenpreis’i pälvinud “JenZeits” kuulub sulavaldkonda ja minu liigituse järgi “klapimuusikasse” ning tundus, et tal on vormilisi eeliseid päris “Sula” ees, kuid päevade kuludes on mälus siiski rohkem Tulvet kui Krigulit.

    Tõnis Kaumanni “Stabat mater” lõpetas eesti muusika päevad. Teos on hea, isegi väga hea, aga Mati Turi on fenomenaalne laulja. Kuigi ilma kavaleheta ei jõudnud minuni, kas teos on Stabat mater dolorosa või ehk hoopis Stabat mater speciosa, ei ole see oluline. Sest kui küsitakse: kuidas meeldis, on hinnang üheselt mõistetav – suurepärane! EMP lõppkontsert kandis värskendavat hingust.

     

  • Paides tuleb kinokultuuri infopäev

     

    Infopäev on suunatud kohalike omavalitsuste haridus- ja kultuurinõunikele, kinode ja kultuurimajade juhatajatele ning kõigile, kes hoolivad kinokultuuri arengust.

    Lisainformatsioon: meelis.muhu@kul.ee6 282 257

    Registreerimine: rain@bdg.ee6 274 791

  • Linnutee valgus on hõbevalge

    REET RAST

    Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik

    See loosung võttis 1950. aastatel absurdi mõõtmed. Kuznetsovi portselanitehases 1920. aastatel toodetud vene konstruktivistide-kubistide revolutsioonisümboolikaga taldrikud kuuluvad maailmaklassikasse. Põhja-Eesti lillkirjaga põimitud viisnurgad lavaeesriide bordüüril on ainult ajastudokumendid muuseumiriiulil.

    Seinavaibad ?Muhu? ja ?Rahvuslikel motiividel? (1958) on armsad lillkirjalised vaibad, kuid sama hästi võiksid need olla mõne tundmatu külameistri tehtud. Kunstnike joonistatud mustrilehed naistelehtede käsitööküljel näitasid küll suunda ja nende järgi tehtud tekstiilid leidsid kodukujunduses laialdaselt kasutamist, kuid piir kunstniku ja külameistri vahel oli väga õbluke. ?Laastukiri?, ?Tähekiri?, ?Sõbakiri? on näited 1950. aastate vaiba- ja kanganimedest.

    Kunstniku tütar Tiia Arro meenutas, et vaipadele pealkirjade mõtlemine oli tähenduslik protsess. Vaiba pealkiri on nagu üherealine luuletus; kogumina peegeldavad need oma ajastut.

    Eelnenud aastakümne isikukultuslik piirang põhjustas Hruðtðovi sula ajel uue kujundikeele ja temaatika intensiivse otsingu. Rahvakunsti käsitlus etteantud ja tsenseeritud ?vormilt rahvuslikus? piiris tekitas ilmselt kogu 1950. aastatel tegutsenud kunstnike põlvkonnas tülgastuse vöökirjade, seelikutriipude ja muu rahvakunstiga seonduva vastu. Kitsalt rahvuslikelt radadelt suunduti globaalsele tasandile. Briis osutus illusoorseks, seda tajuti, raudne eesriie on näha vaibal ?Dekoratiiv? (1963), kus kahte poolkera eraldab tugev joon. Sulast hoolimata oli maakera jaotatud kaheks. Maakera ja kosmose motiiv oli ka dekoratiivkangastel ?Meridiaanid, paralleelid? (1963), ?Orbiidid? (1963). Arusaamine, et ?maakera on lapik ning keraks ei saagi?, on kujutatud täiesti apoliitilisena mõjuval siidiribadest gobeläänil ?Juubeliball?, mille valmimisaasta 1967, osutab reetlikult, et väga pidulik ja intiimsustki õhkav vaip on tehtud näitusele ?50 aastat SSORi?. Daamidel on seljas 1960. aastate geomeetrilised moekangast kleidid, mis loovad kubistlikke kombinatsioone. Pidu toimub särava päikese all. Sel ajal naasis asumiselt koju ka kunstniku õde. Eestis kooliõpetajana töötanud naine oli asumisel Omski ülikooli professori peres teenija. Professoriproua oli armastanud ikka kapiukse lahti lüüa ja näidata, palju tal siidkleite on. Suur tähtpäev tähendas paljudele vanglamälestusi ja pidu katku ajal. Leesi Ermi vaipadel on varjatud tähendus, mida näitusekülastaja ei saagi aduda. Kui näiteks mõnest vanast ülesharutatud õlisest töökampsunist kootud vaip riikliku kingitusena mõnele punategelasele üle anti, pidas kunstnik peenikest naeru.

    Maailmaruumi kõrval valmis rüiu ?Mateeria? (1962) ja klassikunäitusel esindatud käsimaalis kangas ?Aatomid? (1966). Need on dekoratiivsed tekstiilid, mis siiski väljendavad soovi tungida asjade olemusse, mikrotasandile.

    Kunstniku tööd ongi tema manifest

    1991. aasta 16. novembril hoidis kogu Eesti hinge kinni: kas ENSV Ülemnõukogul on julgust otsustada Eesti taasiseseisvus? Samal päeval avasid Leesi Erm, Helle Gans, Signe Kivi ja Milvi Thalheim tarbekunstimuuseumis näituse. Sini-must-valgest tiines õhus hõljusid küsimused, kuidas reageerida, kui otsus tuleb vabaduskiiri kinnimätsiv. Kas riputada üles mustad plagud? Nelik otsustas, et nemad on kunstnikud ja esinevad oma töödega. Kujundikeel näitab, et Eesti saatus on neile tähtis ning nad julgustavad oma kaasmaalasigi nii mõtlema.

    Eesti lipu 120 aastapäeval võinuks mõtiskleda rüiu ?Kolhoosimotiiv? (1961) juures. Sellel vaibal pole ei viisnurki ega sirpe-vasaraid, vaid musta-valgekirju eesti tõuveisekari täidab vaiba pinna servast servani. Kohati on rohi roheline, kohati on rohi sinine. Rüiutehnika ei võimalda luua selgepiirilisi kontuure. Virvenduses tekivad sini-must-valged laigud. Vaiba faktuur on eriline, see narmasvaip on kootud siidist.

    Leesi Ermi manifest teha rahvuslikku kunsti pole raiutud raamatusse, kuid 1980. aastate ägedates diskussioonides, mis jäid tekstiilikunstnike liidu seinte vahele, võttis ta sõna vaba kunsti kaitseks. Olla eestlane ja olla kunstnik tähendabki teha rahvuslikku kunsti! Rahvusliku mõiste peab olema avaram kui pelk etnograafia töötlemine ja kopeerimine. Olles sünnilt maaeestlane ja vallates hästi traditsioonilisi käsitöövõtteid ning motiive, otsis kunstnik filosoofilist lähenemisnurka. Kunst pidi olema üldistav, monumentaalne, arhetüüpide tasandile välja ujuv.

    Peaaegu kolm aastakümmet läks kunstnikul selle otsinguks. Kui avati Matsalu looduskaitseala, tõttas ta sinna linde vaatlema, Tõravere observatooriumisse viis teda soov näha helkivaid ööpilvi. Kui raadios teatati meeletutest purikatest Rannamõisa pangal, sõitis ta neid imetlema.

    Tegelikult jõudis ta oma loomingulise tee olemusliku tööni küllalt varakult. Sügavmusta taevast valge piimja galaktikaga kujutav gobelään ?Linnutee? valmis 1969. aastal. Linnutee tähekogum on augustikuises taevas nähtav ainult meie laiuskraadidel; ühteaegu üldine ja nii meile omane.

    Eesti arhetüüpide otsimist tunnistavad gobeläänid ?Tuli? (1972), ?Purikad? (1973), ?Muld? (1979), maalitud kangad ?Pilved? (1974) ja ?Pilvitus? (1980). Eestlaste juurte tasandit puudutab ?Edasi? (1972), kus sisseaetud künnivaod annavad kaasa jõu, et tõusta õhku, lennata kaugele. Ilma kahtlusteta, hiiglaslikku õhupalli meenutav kera on kaetud linnusulgedega.

    Talupoegliku mineviku ilmekaim teos sellel näitusel on vaip ?Koduseinad? (1980), mis vastupidiselt Juhan Liivi mustaks suitsunud laele on valkjas, luitunud laudise karva. Näitusel pole esitatud punastes hõõguvates toonides gobelääni ?Töö?, pühendust külasepast isale. Kangasse olid kootud talu- ja sepatööriistad, panustena oli lisatud etnograafilisi sepiseid.

    Ikka veel 1950. aastate värvikultuuri mõju all elavates eesti inimestes tekitavad kõhedust sinkjas lilla ja muhuroosa kõrvu lehetäirohelisega vaipadel ?Rohelus I ? III? (1975). Kunstikriitikudki hindavad seda kui eksperimenti, mis kompab pruuni ja rohelist austava kodaniku taluvuse piiri. Eesti loodus ei korralda eksperimente. Lillatipulised maarja-magdaleenad, kunstniku ema lemmiklilled, alustavad kohe-kohe õitsemist. Nad õitsevad suurel väljal ja see väli on siis lilla, tugev ja jõuline. Samasse tsüklisse kuuluvad veel loodusmotiivilised vaibad ?Talv? (1976) ja ?Sügiskollane? (1978). Kuigi detailirohked ja realistlikud, kaardistavad nad kodupaiga valgust. ?Ratasmäe? on märksõna, mis õdede kirjavahetuses ikka ja jälle kordus. See oli nende talu heinamaa, sellega olid seotud noorusmälestused ja muljed, eelkõige valgus, mis muutus koos ööpäeva ja aastaaegadega.

    ?Koduseinad? on abstraheeritud vormikõnega, seal pole äratuntavaid kujundeid, kuigi triibud loovad assotsiatsiooni laudseinaga. Sealtpeale muutub Leesi Ermi looming veelgi üldistatumaks. Põhjamaa arhetüüp taandub valgusele. Aastakümnetega luitunud vesihall laudsein on nagu peegel, mis on keskpäeval hõbehall, äikesega sinkjasmust, ehavalguses hõõguvpunane. Valgust kaardistavad 1980. aastate vaibad ?Must auk?, kus keskmes neelduv ja peegelduv valgus, ?Teine valgus?, ?Hõbevalge? ja kangad ?Tähetolm? , ?Virmalised I-II?.

    See valgus kätkeb endas sügavat kohatunnetust, Eestile ainuomast. See valgus viis kunstniku Linnutee galaktikasse.

  • LadyFest Tallinn Hobusepea ja Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 06.03.2013 kell 17.00 avatakse Draakoni ja Hobusepea galeriis feministliku kultuuri festivali LadyFest Tallinn näituseprojektid.   

    2013. aasta märtsis toimub kolmandat korda feministliku kultuuri festival LadyFest Tallinn. LadyFest on rahvusvaheliselt levinud kultuurifestivalide formaat, mis keskendub naiste loodavale kultuurile ning naiste elukaarest lähtuvatele küsimustele isiklikus ja  ühiskondlikus elus. Sealjuures on tegemist kontraseksismiga: LadyFest eksponeerib eranditult naisautorite loomingut vastukaaluks paljudele kultuuriüritustele, kus esinevad valdavalt meesautorid ning mida tihtilugu korraldavad naised. LadyFest Tallinna näitustel esinevad naised, neid kureerivad naised, kuid näituse panevad üles mehed, sest kunsti ülesriputamine on Eestis maskuliniseerunud valdkond. Selline seksism on muidugi kentsakas, kuid aitab tähelepanu pöörata tõsise ja laialt levinud, kuid tavaliselt nähtamatu probleemi struktuurile. 

    Isiklik on poliitiline. See on kõige tuntum feministlik hüüdlause viimase 44 aasta jooksul. LadyFest Tallinn 2013 kolmiknäitus püüab selgust saada, mida on kujutanud Eesti feministlik kunst. Mis on üldse feminismi küsimused ja probleemipüstitused? Tallinnas Draakoni galeriis on vaatluse all naiskunstnike rühmitused nullindatel ning nende tegevus avalikus ruumis. Mitmed rühmitused ei soovinud küll galeriinäitusel osaleda, sest nende aktsioonide kontekst on tänav ja hetk, millal neid läbi viidi. Hobusepea galeriis näeme emantsipeerunud keskealise Eesti naise mõnevõrra melanhoolset kuid reibast  (enese)kuvandit ning rõhk asetub naiste unistustele ja argipäevale. Tartus Y-galeriis oleme püüdnud visandada ühe võimaliku eesti feministliku kunsti kaanoni, kus saab ilmseks isikliku ja poliitilise sfääri lahutamatus ehk kuivõrd asjatu on neid sfääre vastandada.   

    Väga erinevaid naisi kujutaval näitusel püüame jõuda selgusele, millist rolli mängivad välimus, keha ja esteetilised valikuvõimalused kuidas inimest tajutakse, ning kuivõrd sõltuvad igaühe valikud  bioloogilistest soodumustest, haridusest, klassikuuluvusest, seksuaalsest orientatsioonist, ametist, usust, vanusest ja perekonnaseisust. Kui kanooniliselt peetakse feministlikuks kunstiks äärmuslikke skandaalseid praktikaid, siis tänavune näitus vaeb pigem ebamoodsalt tüünelt eksistentsialistlikke küsimusi ning otsib, kuhu võiks feminism edasi minna ühiskonnas, kus ühelt poolt on vägistamine saanud normiks, usufundamentalistid soovivad aborte takistada, kuid enamusele ühiskonnast on selge, et võrdõiguslikkuse poliitika oleks kõigile majanduslikult ja emotsionaalselt tulutoov. Kuidas teisiti saaks katoliiklastel, rahvuskonservatiividel, seksuaalvähemustel,  rahvusvähemustel, rikastel ja vaestel olla võimalik elada oma erinevate ideaalidega väärikalt ja turvaliselt üheskoos kui mitte emantsipeerudes?!   

    Rebeka Põldsam ja Anna-Stina Treumund 

    Lisainfot jälgi Facebookist https://www.facebook.com/ladyfesttallinn   

    Draakoni galerii 

    Flo Kasearu, Aet Ader, Andra Aaloe, Grete Soosalu, Puhas Rõõm, Tahapanija ja Not Now I’m Busy 

    7.–16. märtsini 

    Hobusepea galerii 

    Marge Monko, Eléonore de Montesquiou, Tanja Muravskaja, Liina Siib 

    7.–18. märtsini 

    Korraldavad: R. Põldsam, A-S. Treumund   

    NB! Käesoleva näituse raames on Hobusepea galerii lahtioleku ajad muutunud. Draakoni ja Hobusepea galerii on avatud 06.03.2013-16.03.2013 E-R 11.00-18.00, L 11.00-17.00, pühapäeviti suletud. Alates 17.03. jätkab Hobusepea galerii tööd tavagraafiku alusel: K-E 11.00-18.00, T suletud. 

    Y-galerii 

    Anu Juurak, F.F.F.F., Mare Tralla, Ly Lestberg, Marge Monko, Liina Siib, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Kai Kaljo, Valie Export Society 

    9.–31. märtsini K-R 12-19, L-P 12-17 

    Korraldavad: R. Põldsam, K. Eiche 

    Avamine 8. märtsil kl 18.00.

  • Merleau-Ponty ja kunst

    Vivian Bohl

    Näiteks essees „Cézanne’i kahtlus” vaatleb Merleau-Ponty Cézanne’i maalikeelt kui algupärase visuaalse maailma fenomenoloogiat, mis jääb truuks elavale fenomenile ega alistu geomeetrilisele perspektiivile. Filosoofiagi peaks Merleau-Ponty sõnul olema sama loov kui kunst, see ei tohiks olla mitte valmis kujul eest leitava tõe representeerimine, vaid tõe olemisse  toomine. Nii nagu Merleau-Ponty puhul ei saa kõnelda keelefilosoofiast kitsas tähenduses, ei saa ka tema kunstikäsitlusi paigutada kitsalt esteetika või kunstiteooria raamidesse. Merleau-Ponty ei pööranud erilist tähelepanu ilu mõistele ega püüdnud anda normatiivset kriteeriumi, kuidas määratleda kunstiteost. Teda huvitas pigem väljenduse (expression) fenomen kui selline, mis peaks kunstis ja kirjanduses kõige ehedamalt  esile tulema. Kui mõista keelt avaras tähenduses, siis ilmneb mis tahes kunstiliiki analüüsides erinevus kõneleva keele ehk esmase väljenduse ja kõneldud keele ehk teisese väljenduse vahel. Kõneldud keel (langage parlé) on kinnistunud kogum tuttavaid seoseid märkide ja tähenduste vahel, kõnelevas keeles (langage parlant) aga transformeeruvad olemasolevad märgid ja nende tähendused nõnda, et sünnib uus tähendus.  Väljendus on ajaliselt kulgev protsess, mis saab tervikuna toimida kõneldud ja kõneleva keelekihi koostöös.

    Mis tahes looming sünnib juba loodu ja veel mitteloodu, öeldu ja mitteöeldu, nähtu ja mittenähtu tähenduslikkusest tiines pingeväljas, mis on ühtlasi loodava ja loodamatu, öeldava ja öeldamatu, nähtava ja nähtamatu pingeväli. 1961. aasta jaanuaris ilmus Merleau-Ponty viimane lõpetatud tekst „Silm ja vaim”, mis pidi olema üks osa tema uuest olemise käsitlusest. Selles essees võrdleb Merleau-Ponty teaduslikku ja kunstilist lähenemist maailmale ning toob välja mõlema lähenemisviisi filosoofilised implikatsioonid: teadus manipuleerib asjadega ja lakkab neis elamast, koheldes kõike kui üldist objekti, samal ajal elab maalikunstniku pilk maailma tekstuuris nagu inimene oma kodus. Just „kodus olemine”, „elamine” (habiter), „asustamine” (s’installer) kuuluvad võtmemetafooride  hulka, mida Merleau-Ponty tarvitab siis, kui kirjeldab inimese algupärast suhet oma ihu ja maailmaga: me saame end ühes või teises paigas koduselt tunda vaid siis, kui elame oma ihus nagu kodus.

    Merleau-Ponty annab uue tähenduse ka stiili mõistele. André Malraux’le viidates kirjutab ta: „… juba taju stiliseerib. Mööduv naine ei ole minu jaoks esmajoones kehaline kontuur, värvitud mannekeen ega vaatemäng. Ta on „individuaalne, meeleline, seksuaalne väljendus” ehk  kindel ihu olemisviis antuna täielikult kõnnakus või isegi üksikus kontsalöögis vastu maapinda, nagu vibukaare pingulolek on kohal puidu igas kius – väga märkimisväärne kombinatsioon käimisviisist, vaatest, puudutusest ja kõnest, mis mind haarab, sest ma olen ihu”. Stiil iseloomustab seda, milline on meie ihuline suhe maailma, ja viisi, kuidas maailm on ihusse ja ihu kaudu transformeerunud. MerleauPonty ütleb: „Me ei suuda kujutleda, kuidas vaim  saaks maalida. Laenates oma ihu maailmale, muundab maalikunstnik maailma maalideks” .

    Kuna nii visuaalne kui ka keeleline väljenduslikkus kasvavad välja meie ihulisest maailmakogemusest, võinuks ta ka öelda, et laenates oma ihu maailmale, muundab kirjanik maailma kirjandusteosteks.

Sirp