Toeta
Otsi

feminism

  • Salaraamatud ja riiklik kirjastamine

    Jüri Adams

    Nii on meil tegemist mitte ainult ainukese, vaid ka soliidse, usaldusväärse ja enamasti kõrgkvaliteetse ajakirjaga politoloogia, poliitika ja riigielu teemadel. Viimasest, 19.  numbrist võiksid kõige üldisemat huvi pakkuda näiteks artikkel „Eesti poliitiline kultuur: poliitikastiilid ja poliitikaprotsess”, autorid Leif Kalev, Ott Lumi ja Tõnis Saarts. Aga ka Riho Kanguri arutlus „Kaas peale! Valimiskampaania kulude ülempiiri kehtestamisest”. 18. numbrist nimetaksin: L. Kalevi, T. Saartsi ja Mari-Liis Jakobsoni artiklit „Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused”, samuti Ero Liiviku lugu „Otsedemokraatia rakendamise võimalustest Eesti  riigikorralduses”.

    Ajakirja kõrge taseme ja olulise sisuga on sügavas vastuolus ajakirja vähene mõju. Seda paistab justkui üldse mitte olevat. Ei mäleta, et oleksin kunagi näinud või kuulnud, et mõni riigielu ja poliitikat käsitlev ajakirjanik või keegi nn arvamusliider oleks kunagi viidanud mõnele artiklile või ajakirjas avaldatud andmetele või seisukohale. Sama tulemuse annab ka netiotsing: niigi vähesed selle ajakirja nimetamised  on peaaegu kõik automaatsed autorite nimede või artiklite pealkirjade fikseeringud. Eesti ühiskonna jaoks seda väljaannet justkui ei olekski olemas. Sinna kirjutamine on kui kotti kisamine. Kui Riigikogu Toimetised alustasid ilmumist aastal 2000, sai see n-ö kinkeraamatu staatuse, s.t riigikogu kantselei kinkis seda omaenda äranägemisel, kuid müümine ja ostmine olid keelatud. Olukorda võiks võrrelda asutuse poolt trükkida lastud kutse- või tervituskaardi juriidilise staatusega. Kujunes välja kingituse (s.t ajakirja) saajate nimekiri, kuhu kuulusid riigikogu kantselei töötajad, ajakirja omandamisest huvitatud riigikogu liikmed, mitmesugused riigi- ja muud asutused, kõik raamatukogud, mis avaldasid soovi seda väljaannet saada (nad saavad seda, muidugi, tasuta), aga ka muud üksikisikud – nii näiteks minagi pärast seda, kui ma enam riigikogu liige ei ole.

    Praeguseks  on kingituse laialisaatmise nii raamatukogudele kui teistelegi võtnud enda peale rahvusraamatukogu, kes teeb ka kogu tehnilise kirjastamistöö. 15. numbrist peale on alanud uus areng, nimelt on rahvusraamatukogu osa tema käes olevaid eksemplare, mis on üle jäänud, pannud ka mõnedesse raamatukauplustesse müügile. Olen näinud Riigikogu Toimetiste numbreid müügil Tallinnas rahvusraamatukogu fuajees raamatukaupluses ja  Tartus ülikooli raamatukaupluses, netiotsingu andmetel on mõni eksemplar kolme viimast numbrit saadaval Rahva Raamatus, Apollos aga paar varasemat numbrit. Kuid müüki on kokku läinud 20–30 eksemplari, viimaste numbrite trükiarv aga olnud 800. Hind, millega müüki on antud, on olnud allpool omahinda. Kui riigiasutus võib välja anda raamatu, siis miks ei või ta seda müüa (kas või hinnaga 0 krooni,  s.t et mina kui ostja saaksin raamatu vaid posti- jms kulud tasudes)? Olen juba aastaid kuulnud seletust, et seda keelavat Eesti seadus. Artiklit ette valmistades esitasin ma kõigile vestluskaaslastele küsimuse, milline seadus ja milline selle seaduse koht keelab.

    Sellele  ei osanud minu kaasvestlejad selget vastust anda. Üks mäletas, et oli kuulnud oma asutuse juriste arutamas, et raamatumüük on ju riigivara võõrandamine, mida riigivara seadus sellisel kujul keelab. Tõele lähedasemad tundusid mulle aga seletused, et see ei sobi riigiasutuse majandamist määravate seadustega (või ehk nende rakendamisega), et raamatupidamise reeglid ei taha niisugust asja näha, et raamatu müügi eest saadud raha ei saa kasutada, sest see peab minema riigi tuludesse jne, nii et kokkuvõttes on lihtsam ja mugavam teha raamatut nii, et ei peaks rahaga õiendama. Rahvusraamatukogul, millel on avalik-õigusliku isiku juriidiline staatus ja mis toimib oma seaduse alusel, selletaolisi probleeme aga ei olevat. Inimesena, kellel on elus tulnud õiguse probleemidega kokku puutuda, on mul küll hoopis teine mõttekäik. Riigi või muu asutuse  tegevuse käigus võib tekkida vajadus, aga ka võimalus (sest on kogunenud materjali, on vastavate oskuste ja teadmistega inimesi) anda välja mitmesuguseid trükiseid. Asutustel on kahtlemata õigus seda teha, kui vaid on selleks raha eelarves.

    Need raamatud võiks laias laastus jagada kahte liiki.Ühed, mis on vajalikud asutuse sisemiseks (või asutustevaheliseks jms) toimimiseks. Ja teised, millel on mingeid selliseid sisulisi väärtusi, mis teevad need vajalikuks  laiemalt, s.t ka väljaspool asutuse enda tööd. Kui ma olen Eesti kodanik, olen maksumaksja, ja kuskil asutuses antakse välja raamat, mis pakub mulle huvi ja mis ei ole riigisaladus, siis peaks mul olema õigus ja võimalus endale see saada. Seda enam, et niisuguse väljaande tekkimist olen ju ka mina oma makstud maksudega rahastanud. Riigikogu Toimetised ei ole ju mingisugune ametkonnasisene brošüürike, seepärast  oleks vaja, et selle levitamise juriidiline staatus peaks saama niisuguseks, nagu on ajakirjadel ja muudel perioodilistel väljaannetel, s.t et seda peaks saama hakata endale tellima iga huviline. Tellimise korraldamine oleks vajalik ka sellepärast, et potentsiaalseid huvilisi – näiteks vanaduspensionile läinud endised riigiametnikud või kunagised riigikogu liikmed  – on üha enam üle maailma laiali. See oleks ka üks samm väljaandele suurema tuntuse ja tähelepanu suunas. Õiguskantsleri kantselei 2008. aastal välja antud raamat „15 kaasust” on veelgi „salajasem” kui Riigikogu Toimetised, sellega seotud probleemid aga põhiliselt samad. Raamatut trükiti kuuldavasti 500–600 eksemplari, netis selle teksti kättesaadaval ei ole. Kuskil seda müüdud ei ole, see on olnud puhtal kujul kinkeraamat. Kuid erinevalt Riigikogu Toimetistest teatati ilmumise puhul sellest meedias. See on olemas raamatukogudes, samuti kinkis õiguskantsleri kantselei seda õigusaineid õpetavatele kõrgkoolidele. Raamatusse on valitud õiguskantslerite, s.t nii Erik Truuvälja kui Allar Jõksi tegevusaastatest 15 olulisemat juhtumit või probleemi,  millega pöörduti kohtusse või mõne asutuse poole, on toodud vastavad argumendid ja kriitika ning kirjeldatud, millised on olnud tulemused. Seda kõike on tehtud väga kokkusurutud moel (mille tulemuseks on, et tekst on kohati raskesti arusaadav ja stiil ei ole sugugi parim võimalik, aga see pole juristide tekstide puhul ju ebatavaline). Kuid need kaasused tuletavad meelde meie lähiajaloo võitlusi ja vaidlusi ning pretendeerivad jäävusele.

    Need  peaksid olema teatud ja tuntud kõigile riigieluhuvilistele: 1) 1993 aasta. Narva ja Sillamäe vene autonoomia referendumite korraldamise katse; 2) pealtkuulamise ja jälitamisvahendite lubatavuse küsimus; 3) valesti pargitud autode rataste lukustamise lubatavuse probleem (1994-95); 4) kas riigikogu liikmed võivad olla ettevõtete nõukogudes; 5) valimisliidud kohalikel valimistel; 6. tasumata maksudelt intressi maksmise küsimus; 7) üliõpilastele toimetulekutoetuse  maksmine; 8) Tallinna avaliku korra eeskirja probleemid aastatel 2004-2005; 9) põhiseaduse täiendamise vajaduse probleem Euroopa Liitu astumisel; 10) 2004. aasta katse kehtestada Tallinnas ühistranspordis sõidu eest erinevad piletihinnad tallinlastele ja mittetallinlastele; 11) kas riigikogu liikmed võivad olla ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed; 12) vaesuspiiri küsimus; 13) arstiabi ravikindlustamata inimestele; 14) avaliku koosoleku  pidamise õigus; 15) erakondade rahastamise probleemid, annetused, k-kohuke jms. Raamatu lõpus on lisaks veel õiguskantsleri ametkonna tegevuse kronoloogia ja statistika. Alates 4. septembrist on kõnealune raamat kättesaadav ka netis aadressil h t t p : / / w w w. o i g u s k a n t s l e r. e e / p u b l i c / resources/editor/File/15_kaasust.pdf, võimalik, et positiivse tõuke selleks andis käesoleva artikli ettevalmistamine. 

    Osalt on sama materjal ka detailsemalt kättesaadav, nimelt iga-aastastes õiguskantsleri tegevuse ülevaadetes, mis on alates 2001. aastast antud välja eraldi raamatuna. 2007. aasta aruanne oli
    juba 372 lehekülge pikk ja netis leitav aadressil http://www.oiguskantsler.ee/ public/resources/editor/File/Ylevaade_2007. pdf . Mul puuduvad andmed, kas või millisel määral on seda raamatut kasutatud ülikoolides  vm õppevahendina või kohustusliku lektüürina, kuigi just selline kasutamine tunduks kõige otstarbekam, vähemalt seal ja senikaua, kus samade asjade kohta ei ole paremat õppematerjali. Ei ole ka täheldanud mingeid viiteid sellele ei ajakirjanduses ega nn arvamusliidrite suust. Raamatu teeb vajalikuks eriti see, et tegemist ei ole mitte teoreetiliste õiguslike arutlustega, vaid meie avaliku õiguse praktiliste kujunemisnähtustega. Ja ei ole kahtlust,  et õiguskantsleri ametkond on meie õiguse kujunemisel kõigist teistest ametkondadest ja asutustest esimene ja teistest ees, kohati isegi nii kaugel ees, et teised ei suuda sealse õigusliku mõtte arenguga kaasa tulla. Arend Lijpharti raamatut „Demokraatia mustrid” tutvustas väga hästi 24. juuli Sirbis Martin Mölder, nii et mul ei ole mingit põhjust ega vajadust raamatu sisu kohta midagi öelda.

    Küll aga väärivad veidi vaatlust selle tõlke  ilmumise iseäralikud asjaolud. Kuuldavasti olevat kõik saanud alguse sellest, et riigikogu esimees akadeemik Ene Ergma olevat lugenud seda raamatut inglise keeles ning jõudnud seejärel otsusele, et see raamat peaks olema tehtud kättesaadavaks kogu Eesti ühiskonnale, ning ta olevat pannud riigikogu kantselei töötajad selles suunas tegutsema. (Kahju, et neil aastatel, kui allakirjutanu oli riigikogu liikmeks, olid selle esimeesteks mehed, kelle  puhul küll mingit selletaolist raamatuhuvi kunagi ei ilmunud.) Kommertskirjastused, millega ühendust võeti, olevat kõik avaldamise mõtte tagasi lükanud, kuna ei näinud selles ärilise edu võimalust. Kirjastamise võttis enda peale rahvusraamatukogu, kulude (mille hulgas ka litsentsitasu) kandmisest osa võttis enda peale aga riigikogu kantselei, saades omakorda mingi hulga eksemplare n-ö kinkeraamatuteks. Trükiarv oli tuhat, millest enamik läks kauplustesse müüki. Kuna rahvusraamatukogu ei taotle kirjastustegevusest tulu, siis on müümise aluseks n-ö omahind (et kirjastuse kulud saaksid kaetud), raamat on kauplustes praegu saadaval hinnaga 280–300 krooni. Siinkohal on põhjust rääkida kahest asjast: tõlke keelest ja politoloogia-teemaliste raamatute väljaandmisest üldisemalt.

    Tõlkija Hille Saluääre ja ta kaastööliste ning toimetaja Mirjam Alliku eesti keel on meie keskmiste politoloogia vms tõlgete taustal erakordne. Selle üheks põhjuseks on olnud arvatavasti see, et oskussõnade tõlkes kasutatud eestikeelsed vasted on andnud professor Rein Taagepera, raamatu autori kolleeg ja käesoleva väljaande eessõna autor. Raamatust kumab otsusekindlus mitte tuua kasutusele uusi võõrsõnu, hoides võõrsõnade kasutamise teatud minimaalsel tasemel. (Allakirjutanul on oletus, et selle eelkäijaks on üks teine tõlge, mis ilmus 20 aastat tagasi: R. Taagepera, M. S. Shugart, Häältest mandaatideni: valimissüsteemide mõjud ja mõjutajad. Eestindanud Vello Hanson, Riina Kütt, Lya Oll. Eesti Majandusjuhtide Instituut, 1989. See oli kolmeosaline brošeeritud rotaprindiväljaanne, mida praegusaja raamatutega võrreldes ei saa õieti raamatuteks nimetada. See vääriks ehk uut väljaandmist, kuna on ammu muutunud rariteediks. Usun, et ka selle tõlke oskussõnavara kujunemist mõjutas valdavalt Rein Taagepera. „Demokraatia mustrid” vääriks omataoliste hulgas tõlke vm preemiat, kui mingeid selliseid tunnustamisviise üldse olemas on. Eestikeelset politoloogia-alast kirjandust (või selle teemaga piirnevatel teemadel raamatuid, ma ei tahaks siinkohal hakata taga ajama täpsust ja eelistaksin pigem laiemat tähendust, eriti silmas pidades n-ö laiema lugeja huvi) ilmub üldse vähe.

    Meie oma autorite raamatuid sama hästi kui ei ilmu, kuigi loogiline oleks oodata neid põhiliselt Tartu ja Tallinna ülikooli juurest (veel 8–10 aastat tagasi ilmus Tartu ülikooli politoloogidelt terve rida väljaandeid). Olulisi tõlkeraamatuid aga peaks Eestis aastas ilmuma kindlasti rohkem kui üks. Lääne bestsellerite puhul (Fukuyama, Huntington jne) probleemi ei ole, neid avaldavad meie suuremad kirjastused kiiresti ja meeleldi. Vähem „müüvate” aga oluliste autorite ja teemade puhul ei ole selge, kas ülikoolid peaksid nende tõlgete avaldamisega tegelema.

    Kuid Tartu ülikooli eestikakeskusel, mis on viimastel aastatel energiliselt raamatuid välja andnud, ilmus näiteks hiljuti tähelepanuväärne tõlkekogumik „Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste” (koostaja Eva Piirimäe, Tartu 2009, 378 lk). Selle raamatu teemade kohta ilmus 28. mai Sirbis pikem intervjuu, mida aga ei saa siiski pidada otseselt selle raamatu tutvustuseks või arvustuseks. Üksikuid tõlkeraamatuid on andnud välja mitmesugused asutused, aga neid on ilmunud ka ajakirjas Akadeemia. EYS Veljesto kirjastus ilmutas kümnendi esimesel poolel kaks tähelepanuväärset tõlget: esiteks „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid” (koostanud ja toimetanud Jüri Lipping, Tartu 2002), teiseks „Erik Kuehnelt-Leddihn. Demokraatia analüüs” (tõlkinud Andro Kitus, Tartu, 2004). Järeldus paistab olevat selge: erainitsiatiiv ei ole selles valdkonnas midagi oluliselt head või püsivamat suutnud ära teha. Seepärast ei saa pidada valeks või ebaloomulikuks, kui püütakse ellu kutsuda riiklikku kirjastamist. Aga meil ei ole riiklikku kirjastust (kirjastusi), mis võiks sellise temaatikaga raamatuid võtta kirjastamisplaani, tellida originaale või tõlkeid jne. Usun, et riigiasutused annavad välja mitmesuguseid „salaraamatuid” hulga rohkem, kui mulle on silma hakanud.

    Lihtsalt minu huvid piirduvad poliitika, poliitikateaduse ja õiguse valdkonna kokkupuutealadega, teisi tegevusvaldkondi ja teemasid ma lihtsalt ei tunne. Seda, et olulise ajakirja, aga nüüd ka hea ja vajaliku tõlkeraamatu väljaandmiseks ühendasid oma jõud kaks riigiasutust (minu arusaamist mööda on rahvusraamatukogu sisuliselt ikkagi vaid üks riigiasutustest, kuigi riikliku otstarbekuse kaalutlustel on sellele antud nn avalik-õigusliku isiku juriidiline staatus), selles pole midagi halba. Hoopis vastupidi. Kogemus, kuidas rahvusraamatukogu on osutanud riigikogule „kirjastamisteenust”, on positiivne. Riigikorralduslik küsimus on: kuidas senise kogemuse positiivsest osast edasi minna, et vajalikud raamatud saaksid mõistlikul viisil ilmuda ja jõuda lugejate kätte.

  • Kuulates Mart Saare koorilaule

    Virve Normet

    Juba esimestest oopustest peale kannavad tema teosed erksa maailmataju pitserit, püüdu uute kõlamaailmade (eeskujuks impressionistid, Skrjabin) ning eheda, loodusemüstikast ja maagiastki tulvil rahvalaulu poole. Suur meloodiaanne, muusikaliste mõtteleidude tohutu, lausa geniaalne rikkus ja värviküllus, haruldane võime justkui meelevaldsete harmooniliste järgnevuste kaudu süvitsi meeleoludesse sisse minna – see on Mart Saar. Ta oskas targalt ja tundlikult leida uusi, väga isikupäraseid teid nii harmoonias, vormis kui tunnetuslaadis.

    Heliplaat, mis paneb süvitsi mõtisklema ajast ja ajatusest, Mart Saarest, tema Hüpassaarest ja kõverast kuusekesest rabamaastikul, on kahekümne Mart Saare koorilauluga “Luule, see ei tule tuulest”, mille eest oleme tänu võlgu Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja eriti tema noorele dirigendile Mikk Üleojale. Need on laulud aastatest 1907–1934, valdavas osas siiski kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates helilooja sulest. Vanim valitud lauludest on “Mets kohiseb” ning ajaliselt sama lähedalt pärinevad ka “Põhjavaim”, “Meie elu”, “Imäl oli jo”, “Vihmakõne, vellekõne”, “Karjase kaebus”, “Allik”, “Seitse sammeldunud sängi”.

    Kolmekümnendatel aastatel loodud ehk hilisemad on võrratu “Kõver kuuseke”, “Luule, see ei tule tuulest”, “Sii om leelo liinast tuudu”, “Miks sa nutad, tammekene?”. Oma esivanemate Hüpassaare talu sai helilooja tagasi alles aastal 1932, aga midagi müstiliselt põhjavaimumeelset ja metsavaimuhinguselist on Saarel ilmselt geenides. Seda ei ole võimalik õpetada ega sisendada, see on sündides kaasa antud. Seda peegeldab enamik tema lauludest, ka need, mis loodud üsna linlikes oludes.

    Mitte olles pädev järeldusi või kokkuvõtteid tegema, lähtun hetke meeleolust ja tinglikust näilisusest. EFK on loorbereid lõiganud Pärdi-Tormise liinil ja õige mitme maa klassika esitamisega, enamasti ikka peadirigentidega roolis. Koormeistrina on Mikk Üleoja olnud EFK juures 1998. aastast peale ja iseseisvaid kontserte andes jäänud eesti muusika radadele. Tahaks loota, et see on kas või osaltki missioonitunne.

    Mikk Üleojas kui dirigendis on väga head tundlikkust Saare meeleoludesse sisenemiseks. Selles muusikas kõnelevad ju tihtipeale tempod ja aeg võrdselt meloodia iluga, häälte liikumise võrratu “kangaga” ja harmoonia omapäraga. Antud heliplaat näitab, et Mart Saare laulud lihtsalt on erakordselt kaunid, nauditavad ja lähevad (eestlastele) hinge ka XXI sajandil. Aegumatult. Tõenäoliselt pakuvad need ka koorile parasjagu nii tööd kui naudingut.

    Nende valimine ühe tunniajalise CD-kontserdi jaoks polnudki ehk kerge, sest Saare koorilooming küünib 300 lauluni. Saan aru, et Mikk Üleoja on valinud siia talle kõige armsamad, põnevamad, tuntumad ja plaadi kui terviku aspektist vaheldust pakkuvad oopused. Saare laulude sekka on pandud ka üks eesti koorimuusika haruldasi pärleid, Peeter Süda ainus koorilaul, koorifuuga “Linakatkuja”. Nad olid suured sõbrad, Saar ja Süda. Ka nende helikeeled sobivad omavahel, sest nad olid aatekaaslased. Peeter Süda surm 1920. aasta augustis oli Mart Saarele raske saatuselöök.

    1922. aastast tähistati pea iga viie aasta järel Mart Saare sünnipäevi arvukate koorikontsertide, mõne kammerkontserdi ja enamasti ka mõne noodiväljaandega. See hea komme lõppes vist millalgi pärast helilooja 100. sünniaastapäeva. Mis saab Mart Saare loomingust täna, homme, aasta ja kümne pärast? Mis saab Hüpassaarest täna-homme-üldse? Kas langetatud metsadest kaob ka “me kaitsja Põhjavaim”? Kuidas Betti Alver kirjutaski, et “nüüd Vaim on vardas ja pöörab – Härg”…

    Heliplaat jääb. See on sündinud EFK ja Eesti Raadio koostöös, salvestatuna helirežissöör Maido Maadiku professionaalse käe all Tallinna Metodisti kirikus möödunud suvel. See on hea muusika heas ettekandes, heas tehnilises lahenduses ja kaunilt kujundatud heliplaadina oma välisvormis. Poeetilise ja inforikka kaassõnaga Kersti Inno sulest. Ometi teeb selle kuulamine meele nukraks.

    Mart Saare 125. sünniaastapäeval, mis on täna, 28. septembril, oleks tore olnud kuulda tema laule ka kontserdilavalt…

     

  • Koeralita nälgivad kutsikad

    Vaapo Vaher

    Pidulikel viiekümnendail luulendas Paul Rummo: “Kes tuleb, kes tuleb, kes tuleb seal vastu / mis imelik hiiglane stepis küll astub? // Nagu veidi puhates kohapeal tammub, / siis jällegi edasi sammub ja sammub…” Loomulikult kütkestas poeedi meeli proletaarse progressi uhkus ja au, nõukogude tehnikadinosaurus – sammuv ekskavaator.

    Seda metallist monstroosset elukat arendati absurdini, kuni masin kerkis 14-korruselise maja kõrguseks, kraananokk venis 100 meetri pikkuseks ja kopp koos 100-kuumeetrise pinnasega kaalus 300 tonni. Miks see jubedus veel ka “kõndima” pidi, ei tea keegi. Ent niimoodi võis kolaka tituleerida “maailma suurimaks”. Ehkki ta liikumiskiirus oli 60 meetrit tunnis ja ta jäänuks seega võidujooksus alla ka kilpkonnale. Maaki tõstis ta korraga küll juhmilt palju, kuid üksnes selleks, et uusi dinosaurusi toodetaks. Takkajärgi on sellest tehnikapeletisest saanud hukkunud impeeriumi kunstiline sümbol.

    Hiljuti vaatasin Vladimir Jarmošenko dokfilmi “Sammuva ekskavaatori surm”, sellestki kumas läbi gigantmasina ja riigi kujundlik rööbitamine. Võte pole ju uus, ent sedapuhku õnnestunud. Näidati tühermaal lebavat kunagise superekskavaatori hingetut karkassi, mille ribisid on käinud saagimas metallikütid ning mille torudesse kodutu koeralita sigitanud nälgivad kutsikad.

    Film nuhib ka kunagiste konstruktorite, monteerijate ja ekskavaatorijuhtide jälgi, mitmed neist nukraist inimestest olid kõnelnud linti ja nende meenutustest hõõgub igatsust ekskavaatoriajastu järele. Pole ime, sest soerdile pühendatud aastakümned täitsid nende elu, noorust ja armastust, seda helisevat aega, mil sammuvast ekskavaatorist lõid heliloojad laule ja Paul Rummod riimisid õhevil värsse.

    Vene dokumentalistika on eestlase jaoks tume maa; ei mäleta, et meil oleks näidanud näiteks Pjotr Mostovoi, kuuekümnendate aastate Leningradi koolkonna juhtfiguuri tehtut. Meest kutsutakse dokfilmi Felliniks. Nüüd on ta juba tosinkond aastat Iisraelis elanud. Temagi praegustest filmidest vibreerib läbi ekskavaatoriajastu sündroom, ehkki sootuks raugemal, intiimsemal kujul. Kõmu tekitas ta dokk nimega “Lava”. Film sündis  provotseerituna: nimelt kleepis režissöör Tel Avivis üles kuulutused, kus andis teada, et otsitakse osatäitjaid teatrietendusele “Kabaree”, kõigil soovijail tulla sinna ja sinna. Kokku tormas väga erinevaid inimesi, insenere, pedagooge, töötuid, endisi provintsiartiste. Enamjaolt hiljutised tulnukad Venemaalt, Ukrainast, Gruusiast. Kõik nad pidid läbi käima eksamilaua eest ja näitama, mida oskavad. Toanurgast filmis neid sirmi tagant aga varjatud kaamera.

    Vapustav on see siirus, millega komisjonile tantsiti “mustlast” või kõhutantsu, lauldi estraadi või krestomaatilist “Eh, Odessat”. Häbenemata hetkekski oma ebaprofessionaalsust. Enamik polnud tulnudki eksamilaua ette selleks, et “Kabareesse” pääseda, pigem taheti end elevil välja elada, eksponeerivalt realiseerida, vaimsest surutisest pääseda. Üks naine anub otse: ma tean, et ma teile ei sobi, aga kuulake mind ometi, mind ei taha ju keegi kuulata! Esiotsa paneb kinolinal toimuv vaataja saalis küllap naerust vappuma, vähemalt Moskva filmilinastuse aegu olnud see nii. Ent peagi adub publik filmist õhkuvat inimlikku üksindust, emigrantlikku peidetud kurbust, mida esinejad himustavad endalt raputada. Äkki ilmneb, et selle felliniliku pillerkaari, “inimnõrkuste kaleidoskoobi” taga etenduvad tegelikult ängistavad draamad. Kõik need inimesed on Iisraeli repatrieerunud vabatahtsi, nad arvavad end enamasti õnnelikudki olevat, ometi on nad sattunud sootuks uude kultuurisituatsiooni, millesse adapteerumine on vaevaline. Pole parata, nemad kannavad oma emotsioonides alati  nõukogulikku kajastust. Mitte poliitilist, pigem massikultuurilist, mälestuslikku. Nad võivad küll andunult kaasa unnata juudilauludele, ent kui kuulevad kuskilt kõrtsiukse vahelt kunagist naiivnõukogulikku estraadilaulu või sedasama “Eh, Odessat”, löövad nende silmad tõeliselt sirama.

    Filmis valitakse 156 kohaletulnu seast lõpuks 16 triumfeerivat figuuri “Kabaree” (sic!) jaoks välja. Algab professionaalne dressuur, mille käigus nivelleeritakse isetegemisrõõm kindlaks raamosade täitmiseks. Linatöö lõpeb epigoonliku etendusega, milles tegijad küll õhevil, ent pole neis enam esialgset primitiivset siirust ega tõuse nad teadagi ka Liza Minelliks.  

    Eestis on nõukanostalgia kuulutatud põlastusväärseks paheks, ekskavaatoriaja igandiks. Koeralita nälgivaks kutsikaks. Tegelikult ei pruugi see nii olla.

     

  • Othello, seks ja sõdurid

    Maris Peters

    Oma “Othello” lavastuste ajaloost rääkivas raamatus “Shakespeare in Performance: Othello” on Lois Potter pealkirjastanud XX sajandi lõpu “Othellodest” rääkiva peatüki “Othello at the end of the century: sex and soldiers”. Mõlemat, nii seksi kui sõdureid, on ka vastses Draamateatri lavastuses. Lavastuse üheks domineerivamaks jooneks ongi klaustrofoobiline militaarne õhkkond, milles on vähe privaatsust ja kus, nagu reality-show’des, tekivad konfliktid sellest, et liiga palju inimesi on liiga väiksele territooriumile kokku surutud ning nende tegutsemisvabadus on piiratud. Lavastuse alguse tumedate marmorseintega sõjanõukogu/senati saal (atmosfääriliselt küll pigem punker) asendub Küprosel militaarbaasi traataedade ja roostetanud plekist (vihje Cassio ebaadekvaatsusele?) angaariseintega. Senatiga samasugused tumedad kõrged marmorseinad on ka Desdemona magamistoal, mis lisaks võimatusele põgeneda meenutab ka lavastuse algust, kus samasuguste seintega ruumis võeti vastu otsus Othello Küprosele saatmise kohta ja kus Desdemona sõnastas oma selge soovi temaga sinna kaasa minna. Ainsat vähegi helgemale maailmale viitavat detaili, suurt paraadmeeleolu ja pidustusi kujutavat maali sõjanõukogu ruumi seinal, me hiljem enam ei kohta.

     

    Uus tõlge

     

    Lavastuse tarbeks tehtud uus ja asjalik tõlge toob esile kõik tekstis leiduva kareda, karuse ning brutaalse. Ning loomulikult seksuaalse. Sellele omakorda lisandub visuaalne, seksuaalsusele viitav tegevus. See on militaarne, jõuline isaste maailm, lihvimata keelekasutuse ja tihtilugu banaalsete otseütlemistega.

    Loomulikult on peategelane Othello (Jaan Rekkor) militaarses maailmas kodus. Väga positiivselt mõjus, et Othello vastandus valgetes rõivastes veneetslastest kabinetisõdalastele oma tumeda mundri ja elustiilist tingitud päevitunud jumega. Ka mauriks kutsumine tundub olevat pigem seotud tema tulise iseloomu kui nahavärviga (paratamatult tekkisid siinkohal paralleelid ühe teise armukadeda abikaasa, “Talvemuinasjutu” Leontesega, keda Jaan Rekkor mõned aastad tagasi (Endla, 2000) mängis). Abikaasana on selle lavastuse Othello jaoks dominantne suhte lihalik külg, võimalus Desdemonast (Maria Avdjuško) sõltumata kohast ja ajast kinni krabada, tema keha puudutada. Füüsilisus avaldub Othello puhul ka teisel moel: tema üsna varakult ilmnevas kalduvuses teistele kõri kallale minna. Neil hetkedel näib ta end just nagu unustavat ning selle tulemusena peaaegu kägistab Jago.

    Ka Desdemona puhul, kes küll lavastaja kontseptsiooni kohaselt on abiellunud Othelloga kaastundest, jääb domineerima paarisuhte füüsiline külg. Senatistseenis kantud must kleit valge kraega ja valged sukad, mis muudavad ta kummaliseks seguks koolitüdrukust ja teenijannast (viimast rõhutab vööl rippuv valge riidetükk, mis muidugi osutub Othello kingitud taskurätiks), asenduvad hiljem kergete ja võib-olla militaarbaasi reaalsust arvestades kohati liiga paljastavate rõivastega. See Desdemona ei ole uje ega tagasihoidlik ning mõjub igati põhjendatuna, et ta eelistab järgneda oma vastsele, kergelt erutuvale abikaasale, selle asemel et jääda oma põdura isa, Brabantio (Aleksander Eelmaa) seltsi, kelle juures tal tuleb paratamatult täita põetaja kohustusi. Draamateatri lavastuse Desdemona armastab flirti, kuid ta ei oska veel ette näha kõiki tagajärgi, mida see kaasa tuua võib. Sellisest karakteritõlgendusest johtuvalt oli muidugi kärbitud ka pajustseen ja me ei näe Desdemonat enne voodisse heitmist palvetamas.

     

    Ükskõikne Jago

     

    Sellist olukorda, kus elatakse pead-jalad koos ning mõistliku tegevuse puudusel (trennitegemisele ja napsitamisele lisaks näeme näiteks prügikasti topitud akordionimängijat) on konfliktid ja arusaamatused kerged tekkima, on väga lihtne kasutada ära Jagol (Mait Malmsten). Väga huvitav on jälgida, kui kiiresti ta vahetab maske ja kehastub ümber (kas taotluslik sarnasus keskaja draamast pärit pahega?). Teeseldud kaastundlikkus ja lakkamatu kohalolek teeb temast Othello usaldusaluse. Nagu mitmete teistegi Jagode puhul on ka tema üheks omaduseks korraarmastus, mis väljendub nii järjekindlas mundri kinninööpimises kui peaaegu vaistlikus liigutuses, millega ta korduvalt kontrollib, ega juuksed sassi pole läinud. Ka on see just tema, kes Othellot segama tulnud Desdemona poolt põrandale loobitud asjad kokku kogub ja tagasi lauale paneb. Kuigi Jago jääb viimaseks meheks laval, lubab lavastuse lõpp aimata, et teda ootab peatselt sõjatribunal ja mahalaskmine.

    Ootuspäraselt pole sellisel Jagol erilist huvi oma naise Emilia (Laine Mägi) vastu, kes domineerivalt tundub tühine ja pealiskaudne. Tegelikult on Jagol ükskõik, kas Othello või keegi teine on Emiliaga maganud, teda ärritab hoopis see, et sellest räägitakse ja tema üle naerdakse. Põhjuseks, miks Emilia Küprosele kaasa tuleb, ongi selles lavastuses mitte Desdemonale seltsiksolemine – nende kahe blondiini vahel ei tundu olevat mingit eriti lähedast sidet –, vaid see, et kui ta kaasa ei tuleks, ei oleks tal tõenäoliselt mitte millestki ega mitte kuskil elada. Lavastuse jooksul kannab ta kahte punast kleit – ilmselt kogu tema garderoob – ning viimases stseenis pikka kurguni kinni nööbitud tolmumantlit.

    Huvitavaks täienduseks peamiste tegelaste galeriile on ka Cassio (Margus Prangel), kellele lisaks alkoholitalumatusele on lavastuses lisatud mingi tervisehäda, mis sunnib teda korduvalt ravimite järele haarama. Ta ei hiilga erilise taibukusega ning tunneks end kindlasti paremini mõnes seltskondlikus salongis kui sõjaväebaasis. On ilmne, et tema määramine sellele ametikohale on olnud viga, ning tundub pisut kahtlane, miks Desdemona tema eest nii järjekindlalt kostab.

    Kui lõpetuseks suurematest möödalaskmistest rääkida, siis lavastuse üldist positiivset muljet varjutas kindlasti lõpustseen, mis liiga valdavalt toimus põrandal ning mille jälgimiseks tuli end poolpüsti upitada. Aga üldiselt on kõik selles detailirikkas lavastuses kenasti näha ja tasub ka vaatamist.

     

  • Aeg oleks juba

    J?n Rooste

    Kirjanik Kalle Käsper avaldas sel teisipäeval eesti rahva lemmiklehes ühiskäimlate-vastalise arvamusloo. Ega sellest pole midagi. Kirjanike sekkumine sotsiaalseis küsimusis on ainult tervitatav. Näiteks 5. X loomeliitude ühine Paljassaare ökoaktsioon, mis teenib kõrgemaid huve. Mis on isand Käsperile ta varasemate meelsusavalduste põhjal kindlasti meele järele. Kõrgemad huvid, ma mõtlen.

    Miskipärast on isand Käsper on peldiku-ristikäigul lähtunud täiesti valest eeldusest, just nagu oleks ühised käimlad võrdõiguslaste (= feministide) kurikaval vandenõu. Seejuures hakkab ta lausa demagoogiliselt sarjama ja mõnitama: “Seistes peegli ees ja vaadates oma tigedatesse silmadesse mõtlevad need aktivistid: miks mina pole nii graatsiline kui Kaie Kõrb? Miks mina pole nii poeetiline kui Doris Kareva? Ja üldse: miks minul pole armastusega vedanud nagu sõbrannal?

    Ning leidmata nendele küsimustele vastuseid, hakkavad nad vihkama kogu inimsugu, ja eriti kõike, mis on seotud selle inimsoo jagunemisega omakorda kaheks sooks.

    /—/

    Nende ümberkorralduste ohvriks olemegi sattunud meie. Soolise võrdõiguslikkuse aktivistidele ei meeldi miski: ei see, et mehed saavad rohkem palka, ega see, et nad on parlamendis enamuses.” Ja veel: “tänu taevale on enamik naisi siiani siiski veendunud meeste suuremas võimes genereerida ideesid ja üldse kainelt mõtelda.” (“Pissides Dorise kõrval”, SL Õhtuleht 20. IX).

    Kuidagi häbi on kirjanikuna lugeda teise (samuti liidu liikmest) kirjaniku lausjaburust, vihkajalikku eneseväljendust. Eriti võigas on siin Kaie Kõrbi ja Doris Kareva nimega manipuleerimine.

    Vaenu õhutamine, nende tümitamine, keda ühiskond (sageli just meedia, aga eriti eesti mehe “terve mõistus”) niikuinii tümitab, ei ole valgustatud kirjanikule, kes kultuurituld taga nutab, üleüldse paslik. Teine sel nädalal samasse ämbrisse astunud mees on Olev Remsu (vt mu kirjutist lk 16). Mäletan näiteks, et kadunud Unt nimetas end feministiks. Ja tahtmata laskuda pikemasse väitlusse, kas see mul ka praktiliselt õnnestub, siis juhul kui “normaalset, markeerimata, elutervet keskteed” esindab Käsperi pime vaen, olen minagi paadunud võrdõiguslane.

     

  • Üheksa noort maalikunstnikku Tartu ülikoolist

    JAAN ELKEN

    Ekspositsioonipinnad saadi sel aastal kolme kesksemasse kunstinäitamispaika Tartu linnas: lisaks juba traditsioonilisele kunstimuuseumi pildigaleriile ülikooli Y-galeriis ja Tartu Kunstimajas. Kõrgeima, maksimumhinde pälvis üheksast maalilõpetajast ainukesena Helina Loidi maalisari ?Surve all? (juhendaja Jaan Elken, retsensent Tiiu Talvistu), mida eksponeeriti kunstimuuseumi viltuse maja suurimas saalis ja kabeliruumis. Helina Loid sai ka Lembit Rändi stipendiumi; sel aastal anti see kümnendat korda. Loidi nimi on juba vilksatanud näitustel, tuletame meelde tema abstraktsioone eelmisel suvel kümme naisabstraktsionisti rühmanäitusel Tartu Kunstimajas, kus ta Lola Liivati kirgliku värvitundlemise oma ülitugevate, lausa maskuliinsetena mõjuvate paakunud laava koloriidis suureformaadiliste lõuenditega matti mängis; vähemasti kujunes tollal Monumentaalgaleriisse lavastatud näituse noorima ja vanima osavõtja duell intrigeerivalt loominguliseks. ?Ich bin ein Maler?i? kontekstis maalis ta Tallinna Kunstihoone seinale monokroomse, kahte noort poissi seina najale nõjatumas kujutava paarisakti. Tinglikult võibki ?Ich bin ein Maler?il? eksponeeritut lugeda praeguse ekspositsiooni proovitööks. ?Surve all? koosneb neljast hiigelformaadis (kaugelt üle 2 meetri) must-valgest figuratsioonist ja neljast hõõguva punasega aktsentueeritud mustjast nonfiguraalsest lõuendipalakast. Abstraktse kunsti mõttetusest ja mõttekusest postmodernistlikus kunstisituatsioonis võiks pikalt pajatada, kuid siinne variant, vormimängitamise hüljanud sisuliini järgiv maatriks jahmatas. Isiknäituse mõõtu välja andev komplekt on anga?eeritud AIDSi temaatikaga ja seega on niigi efektsed must/valges/hallis kummastunud meesaktid eksistentsiaalset mõõdet omandamas. Must-valgest fotomaalimisest on viimase paari aastaga eesti nooremas maalis juba jõutud moekli?ee kujundada, Loid purustab selle veenvalt ja jõuliselt: ta paiskab töödesse niipalju hillitsetud raevu ja kalkust, et näituseruumis pole lihtne ükskõikseks jääda. Tartu kooli eripära on hea anatoomiatundmine ja natuurist maalimise suur osakaal õppeprotsessis, kontseptualiseeriva alge lisandumine ja fotomaterjali kasutamine annab Loidile vaid teatud lohaka elegantsi ja üleoleku materjali ülesmaalimisel lisaks ? ja see mõjub. Aluseks on konkreetne case, niigi faktina esitatu omandab sotsiaalse mõõtme, mis kriibib ebamugavalt.

    Hando Tamme maalipaar ?Mees ja naine? (juhendaja Peeter Allik, retsensent Mari Sobolev) üritab sünteesida graafiliselt maalitud figuraalset osa maalilise abstraktsionismi võtmes, veidi poriselt maalitud somnambuulsete foonidega. Retsensent Mari Sobolevile andis see põhjuse rääkida tööde lagunemisest abstraktseks taustaks ja figuraalseks esiplaaniks. Igati huvitav ja uudne tundub olevat aga noore autori pöördumine eakate inimeste kujutamise poole, veidi Leon Golubi stilisatsiooni meenutav käekiri on paratamatult veel kobavas, väljakujunemata järgus.

    Anna Mägi maalikolmik ?Side? (juhendaja Jaan Elken, retsensent Mare Joonsalu) oli maalitud poeetilise realismi võtmes. Mahlakalt rikka, hämar-roheka koloriidiga suureformaadiline lõuend pimedast niitjast, samuti ka nagu vanem daam teetassiga valge linaga laua ääres, olid maalitud justkui ?postimpressionistliku?, valgust püüdvalt lahtise pintslikirjaga. Praeguseks juba pea hääbuv oskus intrigeeris Tiit Pääsukest märkima ilmselget professionaalsust teostuses ja tekkivat soovi pilti ?edasi maalida?. Diplomandi enda nimetatud alapealkiri ?Inimene ja aeg? ja avalikul kaitsmisel arenenud diskussioon viitab, et erilise eripärata, kuid sellegipoolest uusi mõjusid käsnana sisse imev Tartu maalikool polegi pelgalt kunstiajalooline fiktsioon, vaid reaalsus ka 2004. aastal. Mägi kolmas töö, fragment paakunud vanainimesekätest, refereeris eeskujuna küll juba pigem Jenny Saville?i ja Lucian Freudi kui Lembit Saartsi või Ilmar Malinit.

    Tartu ülikooli Y-galeriis esinesid isiknäituse mõõtu komplektidega Maret Suurmets (sari ?Minu sisemine maailm?, juhendaja Jaan Elken, retsensent Juta Kivimäe) ja Anna Kainulainen (?M(h)üsteeria?, juhendaja Anne Parmasto, retsensent Reet Pulk). Kainulainen, kelle ampluaa ennast väljendada on õppetöödes ulatunud XIX sajandi akadeemilisest naturalismist kuni käreda abstraktsuseni, on maalinud jõulises poolabstraktses/poolrealistlikus võtmes dekonstrueeritud altarimaali. Praegune kombinatsioon, musta ja kollase duellile rajatud maskuliinselt vertikaalsed Kristused ja horisontaalsed Maarja-Magdaleenat kujutavad kilbid on fragmendid Jeesuse ristilöömise loost Uue Testamendi järgi. Meil diplomitöö teemana haruldase usuteema heal tasemel lahendamise võtme andis diplomand ise, kes leidis, et temavanune eestlane (Kainulainen on Soome vabariigi kodanik) poleks üldjuhul suuteline teemaga loomulikult suhestuma ja sisulist dialoogi pidama, kogemuse pikaajalisus ja katkestuse puudumine on Kainulaineni eelis. Pean silmas just sellise tasandi dialoogi, mis ei tingi kunstilises kvaliteedis. Maret Suurmetsa kosmogoonilised visioonid, mis paistavad samas lähtuvat otsekui amorfsetest bioloogilistest vormidest, näikse dialoogis olevat Tartu vaimu ja Ilmar Malini koloriidiliste tõekspidamistega. Peene kullaga kirjutatud käsulausetena loovad kalligraafilised stroofid Suurmetsa maalidel veel ühe tasandi töödega suhestumiseks, niigi veidi religioossetena mõjuvatena (aga just niimoodi kõhklevalt, ettevaatlikult pooliroonilises võtmes ja mitte avalikult ikooni-traditsioonile viitavalt) loovad nad koos Kainulaise avaakordiga Y-galeriis müstilise, krüptilise aardekambri meeleolu.

    Suuresti juhusest johtuvalt jäi selle aasta TÜ bakalaureusekraadiga lõpetajate rabedaim osa Tartu Kunstimaja saalidesse, või mine tea: järsku söövad kõrged, kultuurimaja aktusesaali meenutava arhitektuuriga ruumid ise tööde väe ära? Piret Mikkelsen on üks nendest, kelle koolitööd on aastate vältel mitmetel õppetooli väljaspool oma maja korraldatud näitustel selgrooks olnud. Ehk segas kahel erialal paralleelne bakalaureusekraadi kaitsmine (maalile lisaks eesti filoloogia) sel korral piisavalt maalile keskenduda? Mikkelsen esitas kaks teemat ?Lühis? ja ?Kontakt? (juhendaja Anne Parmasto, retsensent Mari Sobolev ). Jalgpalli kujutamine üldisema metafoorina inimsuhete kaardistamiseks on omapärane, tundub nagu korjaksid noored kunstnikud järjest üles nn. põlatud teemasid, teemasid mida alles hiljuti nomenklatuurse nõukogude kunstiga seostati.

    Eve Kippari hiigelaltarina lahendatud figuratsioon ?Õigus?(juhendaja Jaan Elken, retsensent Juta Kivimäe) on salvadordalilike mõõtmete ja proportsiooninihetega maalitud ja Kunstimaja suure saali keskel molbertitel eksponeeritud hiigeltriptühhon. Ambitsioonikalt kavandatu toetuseks tuleb mainida, et Kippar veab üllatavalt välja suurel formaadil toimuva kontrollimise: järelimpressionistlikult, tartulikus maneeris voogavad foonid ja peeterallikulik ülesuurendatud fotorealistlik figuratsioon koos moodustavad töö selgroo. Ajal, kui eklektika pole enam patt, langeb maitseliste väärtuste kaalumine tõe ja õiguse altarilt puhtalt intuitsiooni ja sisetunde küsimuseks, igatahes paras pähkel igasugustele kunsti hindavatele kogudele ja ?üriidele kus konsensus ja argumenteeritud seisukohavõtud vajalikud. Anne Vasara ?Kaks emast puuki energiavõsas?(juhendaja Jüri Kask, retsensent Imat Suuman) esitas polloclikku värvipritsimist, klapitades neist vähenõudlikke dekoratiivseid paneele. Hindamiskomisjoni liikmete vaikimine oli siinkohal kõnekas. Teine puhtalt abstraktse maalisarjaga lõpetaja Anne Kook esitas 6 tööst koosneva uusgeomeetrilise valkjas-roosa-lillakas koloriidis sarja ?Kus ma magades käin? (juhendaja Anne Parmasto, retsensent Tiiu Talvistu). Unenäoteema sidumine geomeetrilise, andrestoltsilikult eri faktuure ja maalitehnilisi nippe esitava laadiga (mis sest et kohati pitsilis-valge uduna) tundus mitmele kõnelejale konstrueeritud ja kunstlik. Retsensent Tiiu Talvistu, kes ka hindamiskomisjoni liige oli, eksperthinnang Koogi stiilip
    uhtale sarjale oli kõrge ja tunnustav.

    Tartu Ülikooli diplomi on saanud järjekordne täiendus kõrgkoolitatud maalijaid. Selle aasta saak on piisavalt kaalukas, et andis kaitsmiskomisjoni esimehele Harry Liivrannale põhjuse võrdluses Rotermanni soolalaos hiljuti eksponeeritud EKA maalieriala lõpetajatega rääkida mitmekesisemast ja huvitavamast pildist Tartu kasuks. Taoline sõbralik maavõistlus Tartu-Tallinn teljel tuleb erialale tervikuna vaid kasuks, seda möönsid ka komisjonis osalenud Tallinna professorid Tiit Pääsuke ja Kaido Ole.

  • Näitus “Ellujääjad. Lume ja jää linnud” Läänemaa Muuseumis

    Läänemaa Muuseum

    Lindude pildistamisele spetsialiseerunud Markus Varesvuo (s. 1960) on tunnustatud linnufotograaf nii Soomes kui välismaal. Tuhandeid tema fotosid on avaldatud loodusajakirjades ja -raamatutes kõikjal maailmas ning ta on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Lisaks erialaväljaannetele leiab tema fotosid ka reklaamides ja mitmesuguste toodete kujunduses. Samuti kasutatakse tema loomingut linnukaitsetöös mitmel pool Euroopas.

    Varesvuo pildistab peamiselt Euroopas pesitsevaid linde. Huvi lindude vastu tekkis tal 11-aastaselt, pildistama hakkas ta neid 15-aastaselt. Põhikohaga linnufotograaf on ta aastast 2005. Suurepärased meistriteosed sünnivad praegu Canoni fotoaparaatide EOS 1D ja 1Ds mark III abil, enamasti 500 mm ja 800 mm objektiividega.

    Varesvuo on koostanud viis raamatut, neid kõiki iseloomustab tugev visuaalsus ja emotsionaalsus. Tema fotodega raamat ”Ellujääjad. Lume ja jää linnud” valiti 2008. aasta Soome kauneimate raamatute hulka. Põhjala talv on karm, kuid paljud linnuliigid saavad hakkama ka raskete ilmastikutingimustega. Igal linnuliigil on oma ellujäämisviis.

    Näitus ”Ellujääjad. Lume ja jää linnud” on Soome Instituudi rändnäitus ja selle on koostanud Lintukuva oy ja Soome Instituudi Tartu osakond.

    Näitus on avatud alates 7.märtsist ning jääb avatuks 31.märtsini 2013.

  • Paljas, läbipaistev ja lame

    Evi Arujärv

    Vastuvõtja tasandil tähendab metafoorsus alati meeletajude klastrit või sünergiat, mingit totaalsust, sisemist helinat. Seda  totaalsuse ja sünergia kogemust ilmselt peetaksegi silmas, kui kõneldakse kõrgkultuuri „sügavusest”. Ühest küljest tähendab metafoorsus alati teadvuse hüpet üle tajude eraldatuse ja omaenese isiksusliku piiratuse. Teisest küljest on metafoorne kunstikõne alati ka „tõelust” varjav eesriie, dekoratsioon ja mõistukõne. Inimene, kes mingil põhjusel „ei kuule” metafoori helinat, ei taju selle „ruumilisust”, võib sellele alati ette heita ka maneerlikkust, võltsi olekut ja isegi sisemist tühjust. Kui metafoorsus rüütab ja varjab ka kirglikult kõneldes,  siis demokraatiaparadigma tuumaks on avalikkuse, avalikustamise, kättesaadavuse, ligipääsetavuse ja avatuse tüvimõiste, mis kehastub sellistes enam või vähem politiseeritud ja paljudesse eluvaldkondadesse ulatuvates loosungites ja märksõnades nagu „läbipaistvus”, „paljastamine”, „avatus”, „osalus”, „rohujuure tasand” jne. Kultuuri demokratiseerumine tähendab ka lihtsate ja „loomulike” eluavalduste, spontaansete impulsside ja tsenseerimata „rahva hääle” pühitsemist – pisukest mentaalset revolutsiooni, aga ka sotsiaalsust ja kehalisust.  Varjava – ja sageli ka valitutele mõistetava – mõistukõnena on metafoorsus „eluläheduse” ilmingutega suures ja paratamatus vastuolus. Tänaste elulooraamatute populaarsus on metafoorsuse hülgamise ilmekas näide.

    Muidugi on nende hulgas ka reflekteerivaid lugusid, aga oma praeguses olekus iseloomustab seda valdav püüdlus vabaneda fiktiivsetest ja maneerlikest lisanditest – metafoorsest „kirjanduslikkusest” –, et kirjeldada põhjalikult ja kompromissitult nimiautori elu sotsiaalseid ja füsioloogilisi intiimsusi. 

    Ostuedetabelite tippu jõudnud elulooraamatud loovad üldinimliku osadustunde, mis hõlmab peamiselt inimlike vajaduste ja ihade alumisi kihte. Eheduse seisukohalt on väga oluline ka minategelase füüsiline ja sotsiaalne identifitseeritavus. „Eluläheduse” püüdlusega seostub ka surma ja inimkeha vigastamisega seotud tabude ületamine – krimiseriaalides veristatud inimlihaga küllastatud teleekraan. Või agressiivsest seksuaalsusest nõretavad muusikavideod, mis justkui heidavad julget valgust inimese „loomusele”. Võiks öelda: püüd hüljata metafoorid, et paljastada  olukordade ja inimeste „loomust” või algolekut, on nüüdiskultuuri üks võimsamaid mootoreid. Selle püüdluse tulemus on ometi vastupidine.

    Ohjeldamatu kehalisus ei kultiveeri ega vabasta seksuaalsust, vaid mõjub pigem tuimestina, tekitades üleküllastust ja vajadust üha ekstreemsemate ergutite järele. Hoolimata veristatud inimliha hulgast, ümbritseb teadmist surelikkusest ja isiklikust surmast suurem tabude müür kui kunagi varem. „Kompromissitu” paljastamine kui omaette eesmärk teeb maailma lamedaks ning hävitab tunnetusiha. Ka näiteks meediatüdimus  on selle märke. Paradoks, aga metafoor kui võimalus kõnelda „ühe” kaudu „teisest” toob kultuuri peale tunnetusliku „ruumilisuse” ka märksa enam erootilist pinget kui otsatu paljastav (sotsiaalne, kehaline, demokraatlik) „elulähedus”. Mis kõige tähtsam – inimlik võime näha „ühes” „teist” on nii seoste nägemise kui ka sotsiaalse empaatia vaimne alusstruktuur. Väetades üleliia „rohujuure tasandit” ehk üksikisiku spontaanseid impulsse, hävitab demokraatia neid mõlemaid.

  • Zahharenkovas on haaret

    Matti Reimann

    Sten Lassmann koos viiuldaja Rūta Lipinjaitytėga esitab Martinů Kammerkontserdi klaverile, viiulile, löökpillidele ja kammerorkestrile. Kuulda saab veel Raveli G-duur Klaverikontserti, kus solistiks Peeter Laul ja Chick Corea Klaverikontserti nr 2 Vestard Šimkuse esituses. Kavade kokkuseadmisel tundub olevat ühtset maitset ja püüdu natuke vältida „iga päev” kõlavaid teoseid. Eesti muusikat see sari ei puuduta.

    Niisiis esines esimesel kontserdil Tallinna Kammerorkester, dirigeeris Juha Kangas, solistiks oli Irina Zahharenkova, kelle esituses kõlas Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 488.

    Irina Zahharenkova kohta tuleb öelda, et viimastel aastatel on ta saavutanud nii erakordset edu rahvusvahelistel konkurssidel, et eesti ajakirjandus pole sellele lihtsalt jõudnud reageerida. Et tema võimetest pilti saada, on vajalik kogu see saavutuste rida siin korraga ära tuua.

    2003 II preemia ja eriauhind Čiurlionise teose esituse eest Čiurlionise-nimelisel rahvusvahelisel klaverikonkursil Leedus;

    2004 I auhind, publiku preemia ja eripreemia parima kaasaegse teose esituse eest Hispaania rahvusvahelisel konkursil „Premio Jaén”;

    2004 III auhind Belgia Festival van Vlaanderen’i rahvusvahelisel konkursil;

    2005 II auhind ning eripreemia prantsuse muusika esituse eest ja kaasaegse muusika esituse eest Prantsusmaa Epinali rahvusvahelisel konkursil;

    2005 III auhind ja eripreemia kaasaegse teose esitamise eest rahvusvahelisel klavessiinimängijate konkursil „Praha kevad”;

    2005 I auhind ja eripreemia Enescu Sonata in G esituse eest Rumeenia Enescu-nimelisel konkursil;

    2005 III auhind Šveitsi rahvusvahelisel klaverikonkursil;

    2006 I auhind ja eripreemia Mozarti sonaadi esituse eest ning eripreemia Casagrande teose esituse eest Itaalia Alessandro Casagrande nimelisel rahvusvahelisel konkursil;

    2006 I auhind ja publikupreemia Bachi konkursil Leipzigis;

    2006 IV auhind Villa-Lobosi-nimelisel rahvusvahelisel konkursil Brasiilias.

     

    Ilma ütlematagi on kõik selge. Niisugusel puhul oleks kohane ka teatud riiklik tunnustus.

    Zahharenkovas on haaret, mitmekülgsust ja tõmmet. Eripreemiad räägivad ka millestki, olgu see siis žürii poolt või publikult tunnustuse märgiks antud. Sellest võib välja lugeda, et ta valdab laia ja erinevaid nõudeid esitavat repertuaari. Lisaks veel need etüüdid, mis on ka vaja konkursil komistamata ära mängida. Ainult Bachi konkursil saab ilma etüüdideta läbi. Aga Bachil on jälle „Clavier Übung”, neid on neli osa, neljas neist „Goldbergi variatsioonid”, vaat kus harjutus.

    Kes siis on Zahharenkova õpetajad? Eelkõige Lilian Semper ja Soomes Hui-Ying Liu Tawaststjerna. Eestis on ta klavessiini õppinud Maris Valk-Falki juures. Viimastel aastatel on ta aga saanud korduvalt nõuandeid András Schiffilt!

    Igaühel, kes hakkab esitama Mozarti kontserti, tekib küsimus, millest alustada ja mis siis edasi saab. Kõlanud A-duur kontserdi kontseptsioon oli terviklik. Pianist loomulikult ei läinud sellele libedale, mis on paljudele üsna ahvatlev, et esimene osa on helge, teine kurb ja kolmas rõõmus. Esimese osa peateema bassis la-noodil on paljude interpreetide eest peidus väike organiseeriv orelpunkt. Zahharenkova mängus oli see olemas. Kõrvalteema on Mozartil antud modulatsioonide reana, lisaks veel ülemises hääles kõlav punkteeritud rütm, mis suurendab ärevust.

    Kui temaatiline materjal oli läbi viidud, hakkasid tema esituses muusikas olevad seosed tööle ja see puudutas nii töötlust, repriisi kui kadentsi. Kadents on ju koht, kus solist saab näidata erinevaid võimalusi, kuidas eelnenud muusikalist materjali võib käsitleda. Zahharenkova ei unustanud, mis enne oli toimunud. II osas hoolitses ta 6/8 siciliana-taolise rütmi ja väljendusrikka meloodia eest, suurendades osa lõpus emotsionaalset pinget. Mõningat vabanemist ja säravat kontsertlikkust, mida ka Mozart vajalikuks pidas, võimaldab viimane osa, mida siis pianist, dirigent ja orkester täiel määral kasutasid.

    Kontserdi alguses kõlas ukraina helilooja Valentin Silvestrovi keelpillipala „Hymn”, vaikne, aeglane, ilusakõlaline, kergete dissonantsidega varjutatud muusika, mille rütmilisust organiseerisid pizzicato’d. Teise poole alguses kõlas Sibeliuse loomingust lavamuusika: kolm pala Järnefeldti sümbolistlikule draamale „Surm”. Ettekanne oli mõjuv. Niisugune muusika – milline see näidend veel on, kui selle jaoks oli võimalik „Valse triste” kirjutada!

    Kõrvalepõikena tuleb öelda, et kavalehelt võis lugeda uusi käsitlusi Sibeliuse muusika kohta: „Sibeliuse orkestrialast meisterlikkust on aga sageli varjutanud tema kooriteoste ja laulude ilu, ka on ta kirjutanud kenakese hulga kõrgelt hinnatud kergemat sorti muusikat.” Iga asja, mis pähe tuleb, ei pea mitte ära trükkima. Ka kavaleht on informatsiooni ja hariduse allikas.

    Kontserdi lõpetas Haydni Sümfoonia nr 94 G-duur ja selle energiline esitusviis näis viitavat sellele, et Haydnil oli õpilane, kelle nimeks Ludwig van Beethoven. Probleemiks hakkas muutuma Valge saali kaja eriti forte-dünaamikas, mis läks pisut vastuollu saali iseloomu ja akustikaga. Aga orkester mängis ja kõlas nii, nagu dirigent soovis, ning Juha Kangase taotlused olid publikule arusaadavad. Saalitäis kuulajaid võttis kontserdi väga hästi vastu.

     

     

  • Feministliku kunsti lugu

    Mare Tralla

    2007. aastal on toimunud mitmeid rahvusvahelisi kunstisündmusi, millega on tähistatud feministliku kunsti rohkem kui 40aastast aktiivset tegevust. Jaanuaris peeti New Yorgi MOMA organiseeritud sümpoosion “The Feminist Future” (“Feministlik tulevik”) ja märtsist juulini sai vaadata kaht olulist feministliku kunsti näitust Ameerika Ühendriikides: Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ajaloolist 1960.–80. aastate feministlikku kunsti käsitlevast Connie Butleri kureeritud “Wack! Art and the Feminist Revolution” (“Voh! Kunst ja feministlik revolutsioon”) ning New Yorgi Brooklyni muuseumis Elisabeth A. Sackleri feministliku kunsti keskuse avaüritust viimase kahe kümnendi kunstnike tegevusele kontsentreeritud Maura Reilly ja Linda Nochlini kureeritud “Global Feminisms” / “Globaalsed feminismid” näitust. Olulised Euroopa kaasaegse kunsti institutsioonid nagu Moderna Museet Stockholmis ja Tate Modern Londonis on aga teatanud, et kavatsevad oma kollektsioone senisest rohkem täiendada naiskunstnike loominguga, et tasakaalustada seni liialt meeskunstnike-keskseid kogusid.

    Juuli alguses oli mul võimalus külastada Bilbao kunstimuuseumis avatud näitust “Kiss Kiss Bang Bang. 45 years of Art and Feminism”, mis on kolmas rahvusvaheline feministliku kunsti suurnäitus sel aastal. Bilbao näitusel on esitatud feministlikke suundumusi kunstis 1960ndatest kuni kaasajani. Näituse kataloogi eessõnas kirjeldab kuraator Xabier Arakistain feministlikku kunsti kui XX sajandi kunsti kõige olulisemat liikumist, mis on kõige revolutsioonilisemalt muutnud meie arusaamist sellest, mis on kaasaegne kunst. Arakistain põhjendab seda, et eelkõige feministlikud kunstiteosed on küsimärgi alla seadnud nii hegemoonilised sotsiosoolised kui ka kunstikoodid.1 Feministlikud kunstnikud on järjekindlalt analüüsinud ja kritiseerinud representatsioonisüsteeme, mis kujundavad ja edastavad soolisi, rassilisi ja seksuaalsuse stereotüüpe, millel põhineb inimühiskonnas eksisteeriv ebavõrdsus.

    Näitus “Kiss Kiss Bang Bang” annab hea krestomaatilise ülevaate peamistest feministlikest diskursustest kunstis viimase 45 aasta jooksul. Kuraatori sooviks oli komplekteerida ekspositsioon, mis alustaks dialoogi kohaliku hispaania avalikkuse ja kunstiringkondadega ning tooks ühtlasi välja eksponeeritud kunstiteoste loomise sotsiaalse konteksti. Hispaania konteksti on turistina raske hinnata, kuna selle kujundab eelkõige pealispindne tänaval kogetu. See loob pildi suhteliselt maskuliinsest ühiskonnast, kus dialoogi feministlike diskursustega tundub tõepoolest vaja minevat. Mingis osas jälgis näitus minu arvates liialt nn väikese feminstliku kunstiajaloo õpiku maatriksit, kus on hoolega edastatud tuntumate loojate nimekiri. Arvestades aga konteksti, milles ja kellele “Kiss Kiss Bang Bang” mõeldud oli, toimib näitus suurepäraselt. Teeb kadedaks, et Eesti publikul ei ole võimalust seda kogeda.

    Näituse kuraator on käsitlenud feministlikku projekti kui globaalset  protsessi, mis toimib siiani ja on lõpule viimata. Vaatamata sellele, et ta on üritanud oma valikutes olla rahvusvaheline, kaasates isegi kunstnikke Aafrikast, domineerib näitusel Ameerika Ühendriikide kunstnike looming, nii nagu sageli levinumates feministliku kunsti ajaloolistes käsitlustes. Samas puuduvad näituselt peaaegu täielikult briti kunstnikud, ka Ida-Euroopa ja Aasia on sootuks esindamata. See viib omakorda representatsiooni ja võimu probleemistiku juurde: keda ja miks feministlikus kunstiajaloos esitatakse ning millised sisemised geopoliitilised ja kultuurilised diskrimineerimised aset leiavad? Ning loomulikult miks.

    Viimane on omaette temaatika, milleks paraku selle näituse käsitlemise juures ruumi ei jätku. Kuivõrd aga antud näitusega on seatud eesmärgiks anda globaalse feministliku kunstipraktika ülevaade, siis jäi Ida-Euroopa ja Aasia kultuuriregiooni puudumine teravalt silma. Seda enam, et Ida-Euroopa naiskunstnikud on viimasel paaril kümnendil tegelenud aktiivselt pea kõigi näituse teemadega, analüüsides ja kritiseerides nii naiste olukorda oma kodumaal kui ka reflekteerides senist lääne feministlikku kunstipraktikat.

    “Kiss Kiss Bang Bang” ei püüa ühtselt defineerida arusaamist feminismist, vaid annab pigem pildi eri voolustest ja kunstnike põlvkondadest, kes oma loomingus on suhestunud feministliku liikumisega. Näitus on organiseeritud viie keskse feministliku diskursuse temaatika alusel: naiste võitlus kodaniku- ja poliitiliste õiguste eest; sugupoolte, soolisuse ja seksuaalsuse kultuurilised konstruktsioonid; naiste kehade liberaliseerimine; naistevastase vägivalla hukkamõistmine; naiste nähtavaletoomise ja nende inimkonna ajalukku kaasamise feministlik praktika. Need omavahel seotud teemad on sulandunud näitusel tervikuks. Kohaliku dialoogi alustamiseks on kuraator tellinud iga alateema juurde noortelt hispaania kunstnikelt või teoreetikutelt videoteose, mis teema sisse juhatab ja aitab seda kohalikule publikule seletada.

     

    Yoko Ono performance, feministliku kunsti praeguse aja peegeldus

    Nii ruumiliselt kui kontseptuaalselt juhatab näituse sisse Monica Sjöö 1968. aastal valminud ökofeministlikke tõekspidamisi kosmilise ürgema kohta esitav maal “God Giving Birth” (“Sünnitav jumal”), mis kujutab jumalat sünnitava naisena. Kujutan ette, et katoliiklikus Hispaanias tekitab see feministliku kunsti ikonograafiline teos ka tänapäeval samasugust pahameelt nagu 1973. aastal kristlike brittide hulgas.  Sjöö maal lammutab efektiivselt patriarhaalsete sugupoolte kultuurilisi konstruktsioone, kuigi ei ole näituse esteetiliselt kõige radikaalsem ega šokeerivam teos. Külastasin näitust koos meessoost kaaslasega, kelles enamik eksponaate tekitas ebamugavustunnet. Talle tundus, et selline naise keha ja soolisuse demonstreerimine nagu Valie Exporti, Judy Chicago, Carolee Schneemanni, Cindy Shermani, VNS Matrixi või Itziar Okarizi teostes on liialt jõhker ja otsene ega peaks olema avalikkusele eksponeeritud. Eriti vihastas teda Itziar Okarizi avalikes ja privaatsetes ruumides läbi viidud urineerimisaktsiooni dokumentatsioon. Mu kaaslase reaktsioon tegi mind üheaegselt nii rõõmsaks kui kurvaks. Rõõmsaks seetõttu, et juba ajalooks saanud teosed toimivad endiselt radikaalselt, aga kurvaks sellepärast, et tema arusaamatus, miks naiskunstnikud just nimelt sellist visuaalset keelt ja šokeerivat taktikat kasutavad, illustreerib liigagi kõnekalt, et feministlikku diskursust/praktikat ei aktsepteerita endiselt ja  mitte ainult Eestis.

    Kogu näituse kõige kõnekam ja ehk isegi feministliku kunstidiskursuse praeguse hetke peegeldus on esmapilgul mitte eriti šokeeriv Yoko Ono performance “Cut Piece” (“Lõigatud tükk” 1965 ja 2003).  Tundub pea uskumatu, et “Cut Piece’i” loomise ajal, polnud Ono oma sõnul veel feministlikust liikumisest teadlik 2,sest see teos seostub niivõrd kõnekalt feministlike naisekeha poliitiliste ja seksuaalsete kodeeringute lahkamisega. Ono esialgne idee oli pigem kunstniku ja vaataja interaktsiooni ja koosproduktsiooni/dekonstruktsiooni kontseptuaalsete printsiipide järgimine ja testimine. Ta ei soovinud rõhutada enda soorolli eripära ning arvas, et autor oleks võinud sama hästi olla ka mees. Kuid ometi just see, et tegemist on naisekehaga, millelt publik on kutsutud tükk tüki haaval riideid seljast ära lõikama, on selle performance’i kunstiajalukku kirjutanud.  1960ndate performance’i-dokumentatsiooni vaadates hakkab lausa valus: noore naisena oma keha vaatajate meelevalda andnud passiivselt istuv Ono ei näi olukorda kontrolli all hoidvat, vaid on pigem vägivalla ohver. Kõnekalt muutub kunstnik ainult objektiks, mille suhtes puudub pea igasugune respekt, mõnest eriti agressiivselt kääre kasutavast vaatajast saab aga vaata et tõeline vägistaja. 1960ndate performance’i brutaalsus tuleb veelgi tugevamalt esile kõrvutatuna umbes 40 aastat hiljem Pariisis taasesitatud performance’i-dokumentatsioonig
    a. Tege­­mist on täielikult teistsuguse sündmusega radikaalselt teises kontekstis, seda nii kunstniku isiku kui kultuurilise ja poliitilise olukorra osas. Kõigepealt on performance’i teostaja noorest naisekehast saanud vana 70aastase naise keha: 40 aastaga on Onost kujunenud sümbol ja tema ühiskondlik positsioon tõusnud publiku enamusest kõrgemale. Nüüd on Ono vägagi teadlik feministlikust diskursusest, nii nagu on seda ka publik, ja performance’it esitatakse suurel laval ilmselt täissaalile – publik on kohale tõtanud kuulsust vaatama. Emotsionaalselt on tegemist peaaegu rituaalse ülistusaktsiooniga, kus vaatajad vägagi aupaklikult lõikavad endale meeneks kaasa vaid miniatuurseid killukesi Ono kleidist, enamasti on nüüd vaataja see, kellest kumab teatud ebamugavuse tunne. Võimu vahekord on vahetunud: Ono näib küll passiivne, aga situatsioon on täielikult tema kontrolli all. Ma ei saa kuidagi nõustuda Beatriz Preciadoga, kes leiab näituse kataloogis, et see publiku meene hankimine vähendab 2003. aasta performance’i kriitilist potentsiaali3. Minu arvates on ühe performance’i kahe versiooni dokumentatsiooni koos esitamine pigem tõstnud selle kriitilist kõnekust, võimendades algversiooni kõiki tasandeid ja tuues sisse lisaks naise ealisuse dimensiooni, mis ühegi teise kunstniku loomingus nii illustratiivselt esile ei tule. Lisaks astub Ono 2003. aasta performance eneserefleksiivselt dialoogi kogu senise feministliku kunstidiskursusega.

    Nii nagu Ono on küpsemaks saanud ja tema ühiskondlik positsioon muutunud, nii on seda ka kogu feministlik diskursus ning esialgsetele šokeerivatele meetmetele, aktsioonidele on lisandunud nüüd juba kättevõidetud positsioonidelt peetud lahingud. 45 aasta jooksul on naiskunstnikud peaaegu kõigis maailma regioonides kas väiksemal või suuremal määral suhestunud kõigi “Kiss Kiss Bang Bang” näituse teemadega, toetades, alustades või edasi arendades kohalikke feministlikke diskursusi vastavalt  ajaloolistele, sotsiaalsetele ja poliitilis­­kultuurilistele iseärasustele. Eestis kipume vahetevahel unustama, kui privilegeeritud, aga samas ebavõrdses ühiskonnas me elame. Nii sisemine kui väline kriitika meie ühiskonna ja kultuuri kohta on ebasoovitav ja kahjustab rahvusuhkust. Feminism on endiselt skandaal ja ebavajalik, ehkki teatud dialoog toimib, kuigi levib visalt. Ilmselt on osaliselt põhjuseks harimatus feministliku diskursuse alal. Eestis on aeg ajalooliselt ülevaatliku rahvusvahelise feministliku kunsti suurnäituse jaoks juba ammu küps ja ma väga loodan seda Eestis lähitulevikus näha.

     

Sirp