feminism

Juhan Smuul (1922 ? 1971) Ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa.

Juhan Viiding (1948 ? 1995) Täiesti terav, täiesti valus ? käis minu kannul viimne passioon. Just nagu seest, kuid ometi väljast on need ohvrid, mida ma toon.

Täna esietendub Rakvere teatris ?Johannese passioon?. Üllar Saaremäe lavastus viib kokku Juhan Liiva (Toomas Suuman), Juhan Smuuli (Urmas Lennuk) ja Juhan Viidingu (Erik Ruus või Üllar Saaremäe) luule. Teistes osades Anneli Rahkema ja Peeter Rästas. Kunstnik Kristi Leppik, liikumise seadnud Laine Mägi.

6. aprillil arutlesid ?Johannese passiooni? teemal Üllar Saaremäe, Toomas Suuman ja Kristi Leppik, küsis Pille-Riin Purje.

Pille-Riin Purje: Miks on vaja rääkida väikese teatri väikese saali marginaalsest lavastusest?

Üllar Saaremäe: Just sellepärast, et see on ühes väikeses teatris, väikeses saalis. Kolm suurepärast eesti poeeti kutsusid kohale selle, mis kohe sünnib või juba elus on.

Toomas Suuman: Ei pea sõitma Rakverre, ei pea vaatama ühtegi etendust, ei pea lugema ainsatki luuletust ? elu on võimalik täiesti normaalselt ära elada, tegelikult ei juhtu ju mitte midagi.

Ü. S.: Tõesti, ei ole vaja lugeda luuletusi ? kui sa seda ei tee, ei juhtugi su elus mitte midagi!

T. S.: Kui me taustsüsteemi ümber tõstame, on rääkimine möödapääsmatu. Lavastus käsitleb kolme meesluuletaja tekste, millest Eesti mööda vaadata ei saa, ei poliitiku ega taluinimese tasandil.

Kristi Leppik: Need on luuletajad, kes lasevad kõlada eesti keelel. Tulge kuulake ilusat eesti keelt.

P.-R. P.:  On sel lavastusel vaimusugulasi, eeskujusid?

Ü. S.: Minu jaoks on see elurada, mida kõnnin. Oma rollide ja tegemistega ma ajan ikka ühte ja sama asja. Ka luulelavastustes, mida olen hää sõbra Rohumaaga koos teinud, üksi ei ole varem teinud jah. Aga see on minu hetk ja öelda, et ma ei olnud kommunistlik noor, tähendab midagi maha salata. See on sild lugema õppimisest siiamaani.

T. S.: Juhan Liiv, Juhan Smuul, Juhan Viiding ? XX sajandi eesti luuletajad, ka Liiv kirjutas oma geniaalsema loomingu XX sajandil, kuigi suri 1913. Nende tekstide energia kannab võimsat informatsiooni: maa, rahva, mineviku, tänapäeva, prohvetliku nägemusena tuleviku kohta. On pööraselt huvitav nad uuesti ellu äratada. Nad pole kunagi surnudki! Ometi on nad kummalises unustuses, mõjutades samal ajal meie igapäevast olemist.

K. L.:  Ma arvan, et kõik ?eeskujud?, millele oleks võinud toetuda, on osa meie mälust, on kogemusena vereringes sees.

P.-R. P.:  Smuulil on mõiste ?madal valulävi?. Kas luulelavastust tehes kulub valulävi veel madalamaks? (Vastajad ebalevad, ju ei ole Smuuli ?Jäine raamat? passiooni lõikunud?)

Ü. S.: Närvid võtab ta küll rõõmsalt rippu, päris jääkilluga ajus siukest asja ei tee.

K. L.:  Siis on pigem tundlikkusest juttu.

P.-R. P.:  Madal valulävi ongi tundlikkus, ehk Smuul seda mõtleski?

Ü. S.: Luulelavastuse tegemine ei ole sugugi mingi tundlemine.

P.-R. P.:  Tõeline tundlikkus ei ole tundlemine.

K. L.:  Just nimelt!

Ü. S.: No siis on see armastus.

T. S.: Ei saa rääkida tundlemisest ja tundest, võib rääkida äratundmisest. Luuletuse tekst on võtnud kokku närvid-väljapoole-elanud luuletajaisiksuse ühe hetke, täpse, terava, valusa, õnneliku, rõõmsa? Luuletajad on ise ammu mulla all ja see, millised nad välja nägid, milline oli nende intonatsioon, kui palju keegi tina pani, kui hull keegi parasjagu oli, ei oma tähtsust. Nende võtetega tekstile lähenemine viib ummikteele.

Ü. S.: Luuletus on äärmiselt kodeeritud, ei pruugigi leida õiget numeratsiooni, millega teda avada, kui endas ei ole võtit. Ma olen väga kurb, et ma ei oska maalida, aga ma arvan, et see on sarnane tõelise luuletuse kirjutamisega.

K. L.:  Just! Kujundid, mida sa lood verbaalselt, ja kujundid, mida sa lood visuaalselt ? õhk ja ruum, mis sa sinna vahele jätad?

P.-R. P.: Kuidas kolm Juhanit kokku said? Minu esimene reaktsioon oli: ohoo, Smuul! Liiv ja Viiding on ootuspärasemad.

Ü. S.: Idee sündis proosaliselt. Ühel talvisel tuulisel õhtul ei olnud Toomasel kiiret ega mul tahtmist kuhugi minna? Võtsime viina ja, nagu mul tihti juhtub, hakkasin Viidingu värsse lausuma. Toomas vastas Liivaga, täpselt üheaegselt me saime aru, et see asi tuleb ära teha! Kuidas Smuul tuli, peab Toomas rääkima, tema on ?ametlik maaletooja?.

T. S.: Korraga ma nägin: sajand eesti luules, kolm luuletajat on võtnud Eesti olemise kokku. Igaüks omas ajas. Kõigi nimed on Juhanid. Ja kui lugeda ridamisi nende loomingut: kujundid, sõnad, väljendid langevad kokku!

Ü. S.: Mina tahtsin hirmsasti, et tekstid omavahel kõneleksid. Muidu oleks võinud teha seisukohavõtud ühest-teisest-kolmandast, aga et nad omavahel räägiksid. Muid võimalusi neil ju enam ei ole, lauset moodustada saad ainult sellest, mis kirja pandud.

T. S.: Tuleb laiali lammutada luule krestomaatilisus. Luulega tegeldakse nagu mingi nurgataguse filosoofiaga, et näe, õrnahingelised kirjutasid? Ahah, kirjutasid selle pärast, Liiva puhul on eriti ?selge?: hulluke oli, elu oi-oi-oi kui raske, õnnis hing käis ringi? Mis on sel pistmist luulega?! Tõeline luuletus on karm värk! Luuletekstidega peab olema ettevaatlik. Sa ei ole iial kaitstud ühe hetke eest, kui oled parasjagu valmis, tunned ära! Äratundmist ära seletada, seda me proovime teha, kasutades sõnasõnalist teksti, mis kirja pandud aastakümned tagasi.

Ü. S.: ?aga peninukid öösel tulid aeda / läksid liivaauku kus kord tüdruk mängis / et saaks mänguasjad ükskord ära kaeda? (Viiding).

P.-R. P.:  Võti teatri koduleheküljel: ?Paber on lahinguväli. Luule on sõda??

T. S.: Paber on ju lahinguväli, nagu tühi lava, tühi lõuend. Kõik kirjutajad teavad valge paberi needust. Grafomaanid täidavad ühtlase tiheda käekirjaga lehekülgede virnu?

Ü. S.: Luulesse peituminek on väga aus. Ma niisugusi asju ainult teeksingi. Ma ise elada ei julge. Mis see sõda muud on? Hävitan, annan tuld, lähen kallale, et mitte iseennast näha.

K. L.:  Kunstnik, luuletaja, inimene, kellel on midagi öelda, temas toimuvad meeletud sisemised võitlused. Keegi, kes tuli meid päästma, on öelnud: mitte rahu ei ole ma tulnud tooma, vaid mõõka. Tõde ja ausus on hingekäristav, keegi ei olegi tulnud meile pai tegema.

T. S.: Lahing mille nimel? Vabaduse ja tõe nimel! Otsida paarisõnalist kujundit, et tõde väljendada, et vaba olla!

P.-R. P.:  Teine peibutuslause: ?Luuletamine on ainus tõeline meestetöö??

K. L.:  Seda on küll mehed kirjutanud!

Ü. S.: Mina jään endale kindlaks: see on peituminek. Kui mehe tõeline töö on peituminek, siis on see tõeline töö!

T. S.: Võib tõlgendada ka nõnda, et see on lõputu põgenemine, ainult et ega eest ära küll ei jõua, mitte iial, mitte kuhugi.  

Ü. S.: Ma ei pea peitumineku all silmas ärakadumist. Peitu saab minna ka sõtta, ja täiega!

P.-R. P.:  Mis on peitumineku vastand? Millal peidust välja tullakse?

Ü. S.: Kui keegi on kümneni lugenud ja su ära näeb, siis sa ei ole peidus enam.

P.-R. P.:  Tekib küsimus, kes on ?keegi??

Ü. S.: Aga sellest ongi lavastus, otsapidi ka.

T. S.: Meie eesmärk pole kuulutada, et nood kolm meest on olnud ?õigemad? kui teised inimesed. Kurat võtaks, see on ikka needus! Liiv ütleb luuletuses ?Noor-Eestile? otse: miks te tõstate kilbile haiget, sassis elusaatusega inimest, miks te ei austa teadlast, kooliõpetajat, otsige sealt oma riik, rahvas ja rahu! Ometi sünnib luuletajaid. Elavad kohutavalt üksi, lühikest aega, joovad end surnuks, tapetakse duellil? Kõik, mis ta a(s)jalikus elus tahab toimetada, läheb untsu! Aga talle on üks teine uks lahti, millest t
ema sisse vaatab, aeg-ajalt astub üle läve ja jutustab teistele, kes lugeda viitsivad, mida sealpool nägi. Mina arvan, et sellest on sõna otseses mõttes kasu, jah, just, kasu ülejäänud inimestele, kellele too uks on lootusetult kinni, ja väga hea, muidu läheks kogu rahvas hulluks! Vastand peituminemisele on lihtne: inimene peab sööma, jooma, riides käima, mehele minema, naise võtma, kasvatama üles palju lapsi. Ei peaks väga palju soprama luule sees, ainult? Et me ei harjuks ära, et üks reaalsus, see ongi kõik. See viib ühiskonna ummikusse. Ei saa kohe mitte tõele vastata, et me oma viie meelega tunnetame maailmakõiksust adekvaatselt. Need tuuletõmbed, mida suured luuletajad uksi-aknaid lahti kiskudes täiest kõrist kuulutavad ? nad hoiavad maailma tasakaalus, raputavad liiga kindlat reaalsust.

P.-R. P.:  Mis see ?Johannese passioon? siis on, see tume ruum ? XX sajandi Eesti või teispoolsuse kvintessents? Või mõlemad?

K. L.:  Nii ühte kui teist, pluss veel midagi.

T. S.: Ei, ainult üks! Kirgliku olemise kvintessents!

Ü. S.: Puhastustuli. Me ei mõista neid luuletajaid õigeks ega hukka ? nad ei olegi konkreetsed inimesed, on nende tekstid. Nad oleme meie ise. Need on tekstid, millele ma kirjutan kahe käe ja kahe verega alla. Üks veredest on must.

T. S.: Et siis venoosne?

Ü. S.: Kummaline, et see on niimoodi sattunud, et hetkel on Johannes Paulus läinud. Mis oli tema passioon, kahe sõnaga? Ta hoidis ära kiriku muutumise huvikeskuseks. Hirmus tore oleks, kui igal pool on fun kogu aeg, aga selle musta taeva all tihtilugu ei ole niimoodi.

T. S.: Need kolm luuletajat on lahti kirjutanud eestlase olemise, minu meelest on see  tähtis. Nüüd keegi ütleb kõrvalt: no mis see eestlane olemine, jälle eputame, oleme snoobid, jamame oma alaväärsuskompleksidega? Ei! Me otsime oma identiteedikriisist kõikvõimalikke väljapääsuteid, aga ainukese, mida mööda peaks ehk minema ? sinna viiva ukse taome laudadega kinni. Kas me ükskord ei lepi sellega, et Eestis ongi must lagi, miks peab lage paaniliselt vikerkaarevärviliseks võõpama?! Mõningate asjadega võiks leppida, iseendas, varsti saja aasta pikkuse kultuuriloo jooksul. Leppida, mitte unustada! Määratus olla eestlane. Äramääratus.

P.-R. P.:  ?Me sees on võimalused ? nad on määratud? (Viiding).

T. S.: Eesti meeste luuletekstid on jõulised, maad, rahvast, aega ja inimest täiel rinnal, rõõmuga lahkavad. Nii pöörast kirge täis, et oleks meie abieludes see sees, me ei vajaks ühtki emapalka, maa oleks täidetud lastega! See lootus ja jõud, mida need kolm meest on oma tekstidesse eesti keeles sisse kirjutanud, annaks taevas, et me jaksaksime selle sealt lahti lugeda. Pean kasutama sõna, mida ma ei salli, aga siin on ta õige: tänapäevased eesti luuletajad peavad rängalt pingutama, et olla niivõrd sädelevalt, elegantselt moodsad nagu need kolm meest! Oi, nad on ajas, ikka veel ajast ees? Tee järgi või maksa kinni!

P.-R. P.:  Kas Üllar Saaremäe lavastajana üha kaugeneb muinasjutust?

Ü. S.: Ei suuda ennast jagada: mina kui lavastaja, mina kui inimene? Minu meelest on ka ?Johannese passioon? muinasjutt. Ilusa lõputa.

P.-R. P.:  Kuis see oli: ?ilusa lõputa? või ?ilus ja lõputa??

Ü. S.: Ilusa lõputa. Aga võib-olla ka ilus ja lõputa. Tuisuga!

P.-R. P.:  Rakvere teatris tuleb kevad tuisuga.

Ü. S.: Mis ta ikka nii erandlik lavastus on. Aga väga tahaks, et sel lool on kõlapind suurem kui tavaliselt. Et detsembris ilmuvas teatriankeedis ei oleks kirjas ?kahjuks nägemata?. Võtke, kurat, ükskord süda rindu, tulge vaatama!

Repro

24. mail tähistati Berliinis tõenäoliselt maailma vanima lavastaja George Tabori 92. sünnipäeva. Etendati tema enda lavastatud Samuel Becketti näidendit “Godot’d oodates”. Pärast etendust tõid teatritöötajad lavale 92 Tabori-kooki, mis üksteise järel üles loetleti. Seejärel laulis Berliner Ensemble’i täismaja vanahärrale sünnipäevalaulu.

George Tabori on: lavastaja ja näitekirjanik, Budapestis sündinud ungari juut inglise passi, ameerika eksiili ja saksa teatriajalooga, armastatuim ja vanim teatritegija maailmas, kelle elu on tema enda sõnul valitsenud juhus. See juhus on mehe viinud Ungarist läbi Inglismaa Bulgaariasse, Türki, Iisraeli, Egiptusesse ning kahekümneks aastaks Ameerikasse. Praegu on ta ringiga Saksamaal, elab Berliinis ja töötab palgalise lavastajana Claus Peymanni juhitud Berliner Ensemble’is. Järgmiseks augustiks lavastab ta Sophoklese “Antigone”.

Imeilus naine jalutab köiel, kukub alla ja sureb

George Tabori elu on olnud sama kirju ja vastuoluline kui XX sajand. Tema esimene teatriga seotud mälestus seletab võib-olla kogu tema hilisemat teatrimõistmist. Tabori oli kolme- või neljaaastane, kui isa ta esmakordselt tsirkusesse viis. Tsirkuses oli imekaunis sädeleva kleidiga köielkõndija, kes kukkus keset etendust kõrgelt alla surnuks. Väike Tabori arvas, et selline võikski teater olla: imeilus naine jalutab köiel, kukub alla ja sureb. Kõik on aus ja ilus.

19aastasena läheb Tabori esimest korda Berliini, töötab peenes hotellis kelneri ja administraatorina ning näeb, kuidas Hitler 1933. aastal võimu haarab. Seejärel on Tabori juudina sunnitud lahkuma: ta emigreerub Londonisse, kus asub tööle ajakirjaniku ja väliskorrespondendina. Tööülesanded viivad teda Sofiasse, Istanbuli, Jeruusalemma ja Kairosse. Sõja ajal läks olukord Istanbulis nii teravaks, et noor Tabori peab lavastama oma enesetapu, kirjutama lahkumiskirja ning elama kolm aastat valenime all härra Turnerina. Istanbulis olles helistab ta vanematele Ungarisse, et nad emigreeruksid, kuid vanemad jäävad siiski Budapesti. Isa hukkub Auschwitzi gaasikambris, kuid ema saab imekombel põgenema ning elab pärast sõda poja juures Londonis. Tabori emast on Michael Verhoeven 1994. aastal lavastanud filmi “Mutters Courage”.

1947. aastal külastab George Tabori USAd. Algselt kolmekuuseks plaanitud reisist saab üle kahekümne aasta pikkune kirev eluperiood. Tabori elab Hollywoodis ja New Yorgis, on sõber Greta Garbo, Gene Kelly, Elizabeth Tayloriga, töötab koos Elia Kazani ja Alfred Hitchcockiga, tutvub Bertolt Brechti, Thomas Manni ja Lyon Feuchtwangeriga.

Värvikate isiksuste keskel Kazan, Hitchcock, Brecht…

Lavastajana peab ta oma õpetajaks aga režissöör Elia Kazani, kuid 1952. aastal jookseb nende vahelt läbi suur must kass. Senaator McCarthy’ ajal sattus Tabori kommunistliku partei liikmena musta nimekirja. Sinna sattumise eest peab ta tänama just Kazani, kes andis oma naha päästmiseks parteikaaslased võimudele välja. Sellega oli kriips peal Tabori töötamisel Hollywoodis või televisioonis. Tabori oli Kazani peale muidugi vihane ega rääkinud temaga viis aastat. Juhuslikult New Yorgi tänaval kohtudes leppisid nad lõpuks siiski ära.

Koostöö Hitchcockiga vältas Tabori jaoks vaid ühe filmi jagu, sest Taborile oli vastumeelne Hitchcocki ülim täpsus juba enne võtteperioodi algust, samuti ei nõustunud ta Hitchcocki suhtumisega näitlejatesse kui orjadesse. Taboril on aga näitlejatesse täiesti teine suhtumine: ta armastab ja austab neid ning lavastusprotsess on tema jaoks suur koostöö, kus kedagi millekski ei sunnita. Tabori ise aga ütleb: Hitchcock oli armas inimene ja tema juures sai alati hästi süüa.

New Yorgis elades töötab Tabori kümme aastat Lee Strasbergi näitestuudios. Stuudiost saavad alguse tema teatritöö põhimõtted ning sealt võtab ta kaasa moto: näitlejad peavad muutuma inimesteks ja mitte vastupidi. Ta kohtub ka Brechtiga, kes istub tavalises teksaülikonnas põrandal ja suitsetab sigarit. “Brecht ei olnud meeldiv inimene, kuid üks paremaid näitekirjanikke pärast Shakespeare’i,” arvab Tabori. Ta lavastab Brechti korduvalt nii New Yorgis kui Saksamaal.

1969. aastal kolib Tabori Saksamaale. Küsimusele, miks, vastab ta, et ilmselt seepärast, et tol ajal oli Saksamaal maailma parim teater. Ja ilmselt on tänaseni, lisab ta. Saksamaal asutab ta Bremeni teatrilabori (1975 – 78), kus rakendab Strasbergi stuudios saadud kogemusi. Pikemalt elab Tabori Viinis, kus juhatab teatrit “Der Kreis” (“Ring”).

Lavastab “Mein Kampfi”

Oluliseks lavastuseks saab 1987. aastal “Mein Kampf”, kus Hitlerit kujutatakse naeruväärse karikatuurina. Tol ajal oli säärane ajalookäsitus skandaalne. 1992. aastal saab Tabori esimese mitte saksa keeles kirjutajana maineka Georg Büchneri auhinna (enamik ta tekste on inglise keelest tõlkinud ta praegune abikaasa Ursula). Austrias teeb Tabori koostööd lavastaja Claus Peymanniga, kellega koos tulevadki 1999. aastal Berliner Ensemble’isse. Tabori Brechti-lavastusega algab Claus Peymanni ajastu Berliner Ensemble’is.

George Tabori on kirjutanud umbes 30 näidendit, mille läbiv teema on surm ja selle kujutamine naljana. Nii oma romaanide kui ka näidenditega soovib Tabori hoida inimeste mälu erksana ning leida lepitust ajalooga. Teater on Tabori jaoks lõputu protsess. Teatris saab alati kahelda ning teda saab alati uuesti avastada. Becketti kuulus lause: “läbi kukkuda, uuesti proovida, paremini läbi kukkuda” käib täpselt Tabori kohta.

Berliner Ensemble’i mängukavas on kaks Tabori lavastust – tema enda näidend “Juubel” (kirjutatud 1982. aastal) ja sünnipäevaks lavastatud “Godot’d oodates”.

Surm läbi naeru

“Juubel” räägib loo surnuaial kohtuvatest inimestest: kokku saavad hauakaevaja ja noor neonats ning perekond surnuid. Surnud tegelastest keegi pole surnud loomulikku surma: Lotte upub telefoni keskjaama keldris enne veel tuttavatele helistades ja nendega hüvasti jättes; noor tüdruk Mitzi paneb pea gaasiahju; homo Helmut poob end üles; juuksur Otto, viimase armastatu, võtab unetablette ja upub vannis. “Juubel” on tüüpiline Tabori näidend, mis kujutab surma läbi naeru. Eriti jõhkraid nalju teeb neonats: “Kuidas mahutada kakskümmend juuti Volkswagenisse? Kaks ette, kolm taha, teised tuhatoosis kaasa.” Taborile on omane eriliselt must ja groteskne huumor. Näidend on kollaaž, mis koosneb mälestuskildudest. Selle eessõnas kirjutab Tabori: “Igal elul on oma algus, keskpaik ja lõpp, kuigi mitte ilmtingimata selles järjekorras.” Üks näidendi tegelastest küsib: “Mis saab otsa lõppenud laulust?” “See jääb,” vastab ta ise. Seegi on Taborile omane mõttekäik: kõik, mis on kunagi toimunud, jääb alles ning eksisteerib edasi inimeste mälus ja mälestustes.

Kui “Juubeli” lavastus tundus oma mälestuste kuhjas kuidagi surnud ja tolmune, siis “Godot’d oodates” oli märksa elavam. Alguses plaanitud – nagu “Juubelgi” – Berliner Ensemble’i väikesesse saali, kuid publiku nõudmisel viidi lavastus suurde saali üle. Tõesti, Tabori on siin armastatud, piletid “Godot’le” on pikalt välja müüdud ning sünnipäevaetendus oli puupüsti täis.

Becketti krestomaatiline näidend kui tsirkus

Beckettit peabki Tabori parimaks näitekirjanikuks. Mõne aja elasid nad isegi kõrvuti tubades Berliini ühe ülikooli ruumides, kuid Beckett oli hommikuti alati kiirem ning nii ei näinudki Tabori teda. Beckett soovis “Godot’d oodates” kirjutada lõbusa näitemänguna ning lavastaja Tabori on seda ka nii mõistnud. Laval on avali teatrimäng, õigemini tsirkus, kahe k
louni Vladimiri ja Estragoniga. Näeme rohelise vaiba ja neoonrohelise äärega kaetud ringi. Kohustusliku puu kõrval on lava kohal ka valjuhääldi, mis lööb särama iga kord, kui nimetatakse Godot’ nime. Teises vaatuses lülitab Vladimir kolm neoonrohelist puulehte põlema – on kevad. Enne etenduse algust ripub lava ees õhuke valge kardin, mille peale on trükitud Hieronymus Boschi maal “Kristus kannab risti” (1490). Mitu elementi viitaksid justkui näidendi Jumalaga seotud tõlgendusele, kuid Taborit see siiski põhjalikumalt ei huvita. Võib-olla tuli talle lavastades meelde artikli alguses mainitud lapsena kogetud tsirkuseelamus ning ta tahtis sarnast ausat ja avali teatrit ka ise publikule näidata.

Vladimir ja Estragon on kui vananev klounipaar. Vladimir on vanem ja kogenum, Estragon on noor ja roheline sahmija. Vladimir mäletab kõike, samal ajal kui Estragon kõik unustab. Nad on klounid pappnina, triibuliste sokkide ja punase parukata. Tsirkuslikkust rõhutab ka see, et Godot’lt teateid toovat poissi mängib üleni punases liliput. Näidend on lavastatud teatrimänguna. Näitlejad astuvad pidevalt oma rollist välja ning võtavad mängu ka etteütleja, kellega suhtlemine tekitab mitmeid koomilisi situatsioone. Estragon etteütlejale: “Vladimir ei ütle midagi. Mida ma pean tegema? Kas on juba vaheaeg?” Etteütleja: “Ei, mängi edasi.” Ja ütleb talle lauseid ette. Estragon suhtleb ka publikuga ning seletab: “Midagi ei toimu. Kedagi ei tule. Kedagi ei lähe. Jube.” Liigutavalt terav reaalsuse sissetung toimub stseenis, kus Vladimir üritab puu all magada ning unelaulu asemel hakkab Estragon koos publikuga vaikselt laulma sünnipäevalaulu. Estragon toriseb selle peale: “Mitte nii valjusti!”

Viimased 10 – 12 aastat teeb aina oma viimast lavastust

George Tabori on teatritegijana eelkõige huvitav kui nähtus. Ta ise arvab, et ta on üldse maailma vanim aktiivne teatritegija ning märgib, et näiteks Sophokles lõpetas 80-aastasena. Viimased kümme-kaksteist aastat teeb Tabori enda jutu järgi oma viimast lavastust ning ta on öelnud, et tahaks lõpetada maailma kõige parema näidendi – “Kuningas Leari” – lavastamisega.

Ilmselt on saksakeelses teatrimaailmas Tabori suurim teene holokausti teemaga tegelemine. Sakslastele on siiani omane oma ajalukku – just Hitleriga seotud ajalukku – suure krambi ja paatosega suhtuda. Tabori on oma näidendite ja lavastustega seda krampi kindlasti leevendanud: kui juba juut, kelle isagi sai kontsentratsioonilaagris surma, vaatab ajalugu läbi nalja, siis suudaksid võib-olla sakslasedki oma krambist üle saada.