Toeta
Otsi

feminism

  • „Cabaret Derrida” kui postmodernismi kriisi näide

    Margus Kiis

    Aga põhikava parim omadus oli kiirus ja kompaktsus. 5–15 minutit pikad osad järgnesid üksteisele vahetpidamata ja see oli tore. Mis sest, et mingist lubatud „ühendatud suurvormist” polnud piuksugi. Esineti enamasti publikust kaugel kõrgetel  rõdudel.  Rokkivam (muusikaliselt) osa koosnes peamiselt kahest end primaarsele tasemele viinud plikadebändist Plixid ja Miip ning kolmest nn elektropunkartistist (Kap Bambino, Kania Tieffer, Chungin). Esimesed on hakanud paremini mängima ja see on halb: Miip nägi välja nagu endast nooremate Plixide kalkuleeritud kloon. Elektropunkaritest oli eesti mees Chungin kõige huvitavam, isegi meloodiline (!) ja üsnagi atraktiivse kostüümiga. Ülejäänud kaks (väljamaalt, mmmm…) olid lihtsalt primitiivsete elektrosaundide taustal kriiskavad-rabelevad naised, mis pole oma veerand sajandit enam ei šokeeriv, avangard ega punk. Programmi lõpul esinenud Kap Bambino selgakrabamisega ja röövimisega sai Toomas Thetlof aga oma nii vajalikud 15 sekundit kuulsust  kätte. 

    Kiwa (?) ja Alan Proosa videosid oli kehv vaadata, kuna need olid projitseeritud väikestele ekraanidele ja alati toimus midagi hoopis teisel pool (näiteks järjekordne trash-moe demonstratsioon või jagas printsess tasuta mälupulki).

    Nii, Suur Kunst. Sellel üritusel korduv lati alt läbijooksmine. Kuid siiski, päris programmi algupoole Robyn Foxi laser-show+mürin+Erkki Luugi etlemine ajuti. Laser on 40 aastat juba tehnilise progressi särav sümbol, funkab endiselt, kaasas kõlav madal mürin mõjub tõesti munadele. Erkki Luugi modernistlik-tõsine kuju on sellistel glämmüritustel tõeline ehe. See töötas.

    Aga kohe järgnev anonüümse autori „Paper doll non-existent fashion collection” („Pabernukkude olematu moekollektsioon”), no mis see siis oli? Pabernukud võis olla hea idee, aga nende lihtsalt kõigutamine  viis minutit küll mitte. Hiljem mängis Anthony Pateras oma tuntud „prepareeritud” klaverit: sel mehel on häid esinemisi ka olnud, aga nüüd oli küll täiesti suva oi-ma-olen-nii-naljakas-nagu-Elton John-klimberdamine.

    Nojah, kui Thetlof oli Bambinoga ära jooksnud, ehmatati rahvast lõpupauguga (ehk stardipauk on banaalsem nähtus) ja Kiwa & kamp kukkusid laval esitama „Vabandust, vabandust, palume vabandust”. Oot-oot, see on ju lõik ühest Martiini & Aldar Talviste kunstietendusest üritusel „Art+Rock=Performance” aastast 2005 Y-galerii hoovil. Järjekordne tsitaat? Oehhh….

    Sellel üritusel tekkis mul hulk mõtteid, mis, nagu hiljem välja tuli, tekkisid mitmel teiselgi. Esiteks see, et kaasaegne postmodernistlik kunst on omadega jõudnud täiesti mõttetusse tilulilu-faasi, kus ta on väga sõltumatu, sest temast midagi ei sõltu. Ta ei loe enam, sest igasuguse arengu on asendanud lõputu kordamine, isemõtlemise tsiteerimine, kindlad vaated vedel pluralism, sõnumiga manifestid  tühi mula ja radikaalsuse hukatuslik fun-fun-fun. Viimane oli õigustatud ehk 90ndatel, kui maailm puhkas külmast sõjast ja meie okupatsioonist.  Aga  praegu, kui meid korraga ähvardavad järjekordne hull USA president, vastik Venemaa ja lagastav Hiina pluss kliimakatastroof ja palju muid muresid, kunst ei saa, ei tohi olla enam mingi ohutu ninnu-nännu, mõttetu pidu. Tühisust on meie ümber niigi palju ja tuleb pidevalt juurde.

    Aga õnneks hakkab inimestel sellisest jurast juba kõrini saama. Vabadussamba juhtum on selge võitlus postmodernistliku (tsiteeriv, kontekstuaalne, populaarne jne nagu 1980ndate arhitektuur) taiese vastu, mis 1990ndatel Suure Lennarti õnnistusel oleks tõenäoliselt  kergelt püsti pandud. See on oluline  märk, et kunst hakkab jälle oluliseks, relevantseks saama. Nii või teisiti.

    Kunst peab muutuma jälle oluliseks, tugevaks, mõjuvaks, kindlaks nagu ka teoreetikud ja kriitikud! TAHAN, et kunst puudutaks, vaimustaks, kurvastaks,  ehmataks, õõnestaks, hirmutaks, rõõmustaks,  ähvardaks, vastandaks, õpetaks, erutaks,  originaalitseks. Vaat nii!

     

     

  • “Fidelio”, Beethoven ja Kaljuste

    Tiiu Levald

    Beethoveni ooper “Fidelio” pole ooperilavadel olnud kuigi sage külaline juba selle loomisaastaist (1805-1806 ja viimane, siingi kõlanud variant 1814) peale, kuna teose vokaalpartiid nõuavad hea koolituse ja vastupidavusega lauljaid. Nagu lavastaja Liis Kolle on kavalehel tabavalt märkinud: “Tema muusikalis-moraalset kõrgust ja teatraalset avaldusvormi on raske ühisele nimetajale viia”. Nimelt puudus Beethovenil kahjuks üks omadus – lavakunsti omapära tajumine. Ka ta ise ei pidanud “Fideliot” täiuslikuks ning lõpetatuks, ent kuna ta hakkas juba 1801. aastast kurdistuma ja aastal 1819 suhtles ta teistega vaid oma vestlusalbumi kaudu, siis on järeltulevad põlved lihtsalt fakti ees: tuleb kuulata tema meile jäetud jumaliku muusika sõnumit ning püüda hakkama saada konarustega libretos.

    Seni kuuldud salvestised on jätnud “Fideliost” üsna pompoosse, saksa romantismile omase liialdatud paatose tõttu ka venitatud mulje. Lisaks veel asjaolu, et sageli on üle dramatiseeritud peategelaste vokaalpartiisid ning kõrvaltegelased jälle kuidagi kergekaaluliseks tehtud.

    Kõnealune õhtu jättis aga sügava mulje just täiesti vastupidiste tõlgendustega. Tõnu Kaljustel on üks imeväärne omadus: ta oskab ja julgeb kummutada kivistunud müüte. Dirigent on võtnud aega kõikidele teemadele, mis väljendavad Leonore, Marzelline’i, Florestani, Rocco ja don Fernando ehedaid tundevarjundeid, ning filigraansuseni olid välja töötatud kõik dünaamikavarjundid. Loomulikult sai see võimalikuks seetõttu, et on tehtud õige panus lauljatele: vastavalt Aile Asszonyi, Kädy Plaas, Mati Turi, Uku Joller ja Priit Volmer. Lisaks muidugi äärmiselt paindlik Tallinna Kammerorkester.

    Eelarvamusi kummutav oli Aile Asszonyi Leonore vokaalpartii käsitlus. Kui hiljutisel kontserdil Estonias jäi mulje, et lauljanna pürgib lüürilis-koloratuurse hääleliigi poole, siis nüüd oli kuulda tema pöördumist oma hääle suurima väärtuse, lopsakalt dramaatilise varjundi suunas. Selles partiis on ilu ja võlu ning ka mitmeid tessituurilisi karisid, kuid Asszonyi ületas need komistusteta.

    Võib oletada, et Viinistu ruum lauljaid ja mängijaid akustiliselt ei toetanud, ent kuulajal ei jäänud midagi tabamata. Erakordselt peenekoelisena kõlasid nii I vaatuse kvartett kui II vaatuse kvintett koos kooriga. Kuna lauldi ilma nüüdseks nii populaarseks saanud peamikrofonideta, siis peab au andma kõigile lauljatele ja dirigendi oskusele hoida kõlapilti loomulikus tasakaalus. Õhuruumi oli antud kõikidele emotsioonidele ning kuulajani toodi õhuline ja kirglik Beethoven.

    Lausa pitsilise kujundusega mõjus Marzelline’i I vaatuse aaria: Kädy Plaasi häälde on ilmunud lopsakust ja naiselikku volüümi ning rollilahendus on seetõttu palju võitnud, puudus täiesti seni nähtud subretilik käsitlus. Mati Turi loodud kangelane Florestan oli lauldud kõlavalt. Roll iseenesest seab laulja kaunis üheplaanilisse olukorda: nälgimisest ja piinamisest vaevatud mees, keda on tulnud päästma vapper naine, osaleb sündmuste käigus passiivselt. Seejuures peab laulja aaria lõpus vastu pidama kõik need meeletud kordused ebamugavas üleminekuregistris. See paistiski lauljat veidi väsitavat.

    Kuid dirigent suunas kuulaja oskuslikult järgmistele teemadele. Tänu lavastaja abistavale käele olid kõik tegelased saanud hästi selge karakterijoonise: jõulise kuju lõi kurjuse kehastusena Rainer Vilu don Pizarro rollis, vaatamata sellele, et see bassile mõeldud vokaalpartii on tema helgele ja säravale baritonile liialt madal. Ning üsna väikeste lavakogemustega Raul Mikson lõi kaunilt kõlavast tenorist hoolimata usutavalt eemaletõukava vangivalvur Jaquino rolli.

    Hästi kõlasid ka Uku Jolleri soolod Roccona ja ansamblitele andis tema lüüriline bass küll hea vundamendi. Akustilises mõttes oli oma esimese soologa eelistatud olukorras Priit Volmer, sest kõik, mis toimus rõdul, jõudis saali eriti hästi. Tema ilus hääl ja maitsekas fraseerimine don Fernando rollis kandis endas seda helget sõnumit, milleni Beethoven jõudis oma ooperi finaalis. Lavastaja ja dirigendi idee jätta välja ooperi melodraama-lõigud on tulnud etendusele igati kasuks – see silus ebakõlad libretos ja tõi ooperi kuulajaskonnale lähemale.

    Eelteadmine, et Beethoveni rolli on kaasatud kolm kuulsat eesti rahva naerutajat (Tarmo Leinatamm, Peeter Oja ja Hannes Võrno) tekitas esimese reaktsioonina küsimuse: “Miks selline reklaamivõte?” Kuid peab tõdema, et need kolm andekat kunstnikku võivad mõjuda ka ülimalt tõsimeelselt. Ning kunstnik Ann Lumiste eri stiilide kombineerimine nii kostüümides kui tegelaste välisilmes andis ainult hoogu juurde loole kui muinasjutule, mida too ooper ju tegelikult ongi.

     

     

  • Filmimaailm

    Aare Ermel

    Briti Filmiinstituudi (BFI) administratsiooni kinnitusel sisaldavad nende arhiivid umbkaudu 230 000 mängufilmi, lühifilmi ja dokumentaali ning 675 000 televisiooniprogrammi koopiat. Möödunud nädalal teavitas BFI juhtkond maailma filmiavalikkust sellest, et viimaks ometi on olemas reaalne võimalus teha see hindamatu varamu lähitulevikus kättesaadavaks igale filmihuvilisele. Tõsi küll, kõik see võtab veel üksjagu aega ning päris tasuta seda infot uudistajaile siiski ei jagata. Ilmselt tasub edaspidi tihedamalt külastada Briti Filmiinstituudi kodulehekülge www.bfi.org.uk.

     

    Maharadža hispaanlannast naise lugu

     

    Javier Moro raamat “Passion India” sai võrdlemisi kähku bestselleriks. On ju tegemist tõestisündinud tuhkatriinulooga ilusast hispaania tantsijannast Anita Delgadost, kes sündis Málaga kohvikupidaja tütrena ja kellest sai Briti Impeeriumi viimastel aastatel Kapurthala jõuka maharadža Jagajit Singhi elukaaslane ja valitseja haaremi perenaine nimega Prem Kaur. Raamatu ekraniseerimisõigused omandas hispaania filmidiiva Penélope Cruz ning Hollywood on tulevasest menuprojektist ülimalt huvitatud. Poleks vaid neid vana maharadža tüütuid järeltulijaid, kellele idee põrmugi ei meeldi. Nimelt olevat kõmuraamatus kirjeldatu skandaalihõnguline fiktsioon, mitte tõsilugu.

     

     

    “Primitiivne London”

    Praegu lööb Suurbritannias laineid dokumentaalfilm “Primitive London”, kus antakse kuuldavasti ülevaatlik, kuid üpriski äraspidine ettekujutus sellest, kuidas elati selles suurlinnas 1960. aastail. Esialgu on teost näinud vähesed, kuna filmi ametlik esilinastus leiab aset 18. septembril Londoni National Film Theatre’is. Loomulikult leidub nurisejaid, kellele nostalgiline retro kohe kuidagi ei meeldi. Kuid pole vähe ka neid “kuldsetel kuuekümnendatel” elanuid, kes suhtuvad mahukast filmimaterjalist kokku monteeritud kaootilisse mosaiiki positiivselt.

    Asjaosaliste kinnitusel on kõik “Primitiivses Londonis” näidatav igalt poolt kokku laenatud ning pidavat sarnanema pohmellihommiku muljetamisega päev varem toimunud suurejoonelisest pillerkaarist. Ilmse eeskujuna nimetatakse näiteks itaallase Gualtiero Jacopetti 1961. aasta kassafilmi “Mondo Cane”. Muidugi mõista ei puudu kaadrid Michelangelo Antonioni klassikafilmist “Blow-up”, Peter Whiteheadi vähenähtud dokist “Tonite Let’s All Make Love In London” ja John Betjemani krestomaatilisest tele-esseest “Metro-Land”. Ajastu märkidena vilksatavad ekraanil Mick Jagger, Julie Christie, David Hockney, Brigitte Bardot ja paljud teised toonased prominendid.

     

     

    Lähiminevikus lahkunuid

    Daniel Schmid (26. XII 1941 – 5. VIII 2006), saksa filmiklassiku Rainer Werner Fassbinderi lähikonda kuulunud šveitsi filmi- ja ooperilavastaja. Ehkki mõlemad vaimustusid kitšist ja sõjajärgse Hollywoodi melodraamalavastajate “kroonimata kuninga” Douglas Sirki loomingust, ei olnud Schmidi tööd sugugi nii realistlikud kui näiteks Fassbinderi omad. Pigem võis neid filme iseloomustada sõnapaaridega “radikaalne estetism” ja “barokne tundeküllasus”. Paljudes Schmidi varasemates filmilavastustes kehastas naispeaosa Fassbinderi kunagine elukaaslane ja muusa Ingrid Caven (“La Paloma”, 1974; “Inglite vari”, 1976; “Violanta”, 1977). Teisi olulisemaid töid: mängufilmid “Väljaspool hooaega” (1992) ja “Beresina ehk Šveitsi viimased päevad” (1999), dokumentaalfilm “Tosca suudlus” (1984), ooperid “Lulu” (Alban Berg), “Wilhelm Tell” (Rossini), “Purtitaanid” (Bellini) ja “Trubaduur” (Verdi).

     

     

  • Kajab vastu: Sure ära ehk Ka kriitiku käes on ligimese saatus

    Tiit Palu

    On üks erand, mille puhul see tarkus on kasutu – kui kriitik kuulutab sulle välja surmaotsuse. Surmamõistetul pole aga teatavasti enam midagi kaotada, vähemalt selle kohtu silmis, kes otsuse langetas.

    Just sellise, surmamõistva otsuse langetas 2006. aasta sõnalavastuste žürii Endla lavastuse “Mis värvi on vabadus” kohta. Otsus ilmus 7. aprilli Sirbis, žürii töö ülevaates pealkirja all “Lavastaja käes on ligimese saatus – nii saalis kui laval”. Ülevaatest selgub, et tegemist on ohtliku tendentsiga üleüldiselt ning mõttetu eksperimendiga konkreetselt. Žürii kvalifitseeris selle lavastuse “igavuse teatriks”.

    Nimetatud lavastuse kohta on ilmunud ka kommentaare, kus tegijate heades kavatsustes ei ole kaheldud (kummalisel kombel isegi ühe žüriiliikme sulest 4 kuud tagasi) ja, nagu ikka ette tuleb, on ilmunud ka ebakompetentseid kirjutisi (kas ma eksin, kui pean ebakompetentseiks artikleid, kus käsiteldav teatritöö on ainult ettekääne mingi muu probleemi kergitamiseks?). Aastapreemiate žürii seisukoht on aga midagi enamat kui ühe autori või väljaande oma – langetatud otsus, nagu ülemkohtute puhul tavaks, edasikaebamisele ei kuulu.

    Õnneks tehakse teatrit siiski vaatajale ning žüriide valiku põhjal ei avata ega suleta otseselt ühegi teatri uksi. See toimub kaudselt, selles suhtes on aastapreemiate jagamine tõhus instrument eesti teatrielu kujundamisel. Loomingulisi tõekspidamisi see ei tekita ega murra, kuid kellelgi kergendab, kellelgi raskendab kunstitegemist.

    Paraku ei ole “Mis värvi on vabadus” juhuslik ambitsioonikas eksperiment, vaid Endla pealavastaja ja tema mõttekaaslaste järjekordne samm oma tõe ja oma teatri otsinguil. Vastakaid arvamusi on see lavastus tõepoolest esile kutsunud, kuid ettevalmistusajal kogetud erakordne tegemislust, mis ei haaranud mitte ainult truppi, vaid kogu teatrit, oli ainult ühtmoodi mõistetav – see oli tore ja huvitav töö. Näitlejadki ei nurisenud, vaid tarvitasid oma “elementaarseid oskusi” üpris pühendunult. Ja publiku poolelt tean inimesi, kes võimalusel käivad tükki ikka uuesti vaatamas.

    Kõigele sellele tagasi mõeldes ning meenutades heasoovlikku kriitikat (eriti “ühte semiootikut”, kelle kirjutis oli ütlemata huvitav ja värskendav teatriteemaline lugu), teatan raske südamega, et ehkki meil kästi surra, me vist ikkagi keeldume seda korraldust täitmast.

    Silver Vahtre,

    “Mis värvi on vabaduse” kunstnik-lavastaja

     

    Tere, Reet Neimar!

     

    Lugesin ajalehest intervjuud Sinuga, Eesti teatri toitva emaga. Jutt oli aastapreemiatest, kuid tubli lõik oli pühendatud ka minu lavastusele “Mis värvi on vabadus” Endlas. Sinu sõnul liigitas  aastapreemiate žürii selle “igavuse teatriks”. Mu meelest on siin juba stiili, sest kaht mulle kõige kallimat lavastust, “Raimundit” ja “Vabadust” on tabanud nii kiidulaul kui ütlused “igav” ja “mitteteater”. Olen uhke, et on õnnestunud teha tükke, mis Sinu pähe ei mahu. Huvitav siiski, et pidasid vajalikuks näppu viibutada. Väga kasulik oleks teada ka seda, mida arvas žürii kõigi teiste premeerimata jäänud lavastuste kohta. Ma ikka mõtlen teatrist ja viimasel ajal vähe psühholoogilisest  realismist, mida nii kalliks pead. Mis puutub “Vabaduse” tegemisse, siis oli see meile kõigile väga  huvitav töö, ka näitlejatele. Tundsime isegi, et lavastus on õnnestunud. Selle repliigi kirjutan aga sellepärast, et näen Sinu pistodatorkes sama retoorikat, nagu esineks avaldusega president Bush, kes ütleb, kust jookseb kurjuse telg, et vähemad vennikesed teaksid joonduda.

    Teatan, et uraani rikastamine Endlas jätkub.

     

  • Luuletaja kirjad

    Linnar Priim?

    Kai-Mai Olbrit tuntakse kui hispaania hingega naist, kes paljusid asju elus ja kunstis teeb ikkagi, kõigest hoolimata, teiste kiuste, au rebours. Viimati valmis temast selleteemaline telesaadegi. Tema ettevõtlikkus väärib imetlust – just nagu “omal jõul läbi Andide” on ta toime tulnud fantastiliste kunstiprojektidega. Tema pühendumus väärib imestust – usun, et nii suurt osa oma isiklikust rahast pole kunsti alla pannud mitte ükski praegu elus kunstnik. Respekt!

    Tuleb omaks võtta äratundmine, et andekas inimene on igal alal üheandekas. Kai-Mai Olbri puhul kehtib see eriti ilmselt. Tema loojanatuur on sedavõrd terviklik, et avaldub just sünteetilistes kunstivormides. Tema näitusi ei avata luule-, muusika- ja tantsuetenduseta, milles kõigis tal on oma kujuandev roll. Loominguline süntees ehte-, kostüümi- ning installatsioonikunstnikuna, luuletajana, hispanistina ja viimaks ka monteerijana tipnes minu meelest tema videofilmis “Aheldatud laul” (2000; vt Sirp 19. V 2000). Iga kord, kui püüda Kai-Mai Olbrit vaadelda eraldi mingis ühes rollis, tuleb tõdeda, et osa on väiksem kui tervik. Alles see, kelle silmis iga tema teos on pars pro toto, saab aimu, mida tegelikult näeb.

    Nõnda on Kai-Mai Olbriga kui luuletajagagi. Tal on ilmunud kaks luulekogu: “Pöördumatud sõnad” (1991) ning “Õhtune post” (2005). See viimane väärib tähelepanu.

    Raamat koosneb kolmest osast. Esimene, “Saatmata kirjad”, pakub lühivorme, mida on raske liigitada (epigrammid, gregeriiad, mõistusalmid, maksiimid?), sest need on kirjutatud autori sotsiaalse ja seltskondliku närviga. Kui mina olnuksin tolle kogu toimetaja, oleksin soovitanud need välja jätta, sest Kai-Mai Olbri sõnaosavus ega tabavus, ka mitte ainevaldamus pole sel alal võrreldav ei poliitikute ega kolumnistide omaga. Panna raamatu algusesse niisugune värsiplokk tähendab blokeerida paljude edasine lugemishimu. Eks seda ole talle öeldud, aga tema teeb ikkagi oma – ja minu meelest lavastusliku vea. Teater alaku garderoobist, aga mitte luulekogu! Garderoobis võetakse riided ära või pannakse selga – mis on ju alati, ka teatris, piinlik maine tegevus üleva kunsti palge ees. Säärast isiklikku lahti- ning ümberriietumist pakuvad “Saatmata kirjad”.

    Aga kui see ligi poolt raamatu lehekülgedest hõivav luulegarderoob vahele jätta ja minna kohe teise, põhiosa juurde, mis kannab nime “Kirjad sahtlisse”, siis seisame silmitsi andeka inimese isikupärase luulega. See on kujundiehituselt kohati rabe, selles on vuuke ja vorme, mille peaks täitma muusikaga või akvarelltehnikas illustratsioonidega, aga see on ühest tükist, mille nimi on Kai-Mai Olbri. Kohati paistab argisest sõnamängust veel “Saatmata kirjade” autor (riimida teineteise otsa peaaegu keelatuseni kaalukas “salasõnu” ja publitsistlik “teisisõnu”! – lk 68). Aga juba järgmises reas on säärane kerge ehmatus läinud ja luuletaja kujundikeel viib lugeja jälle endaga. Puhuti näen ma “kaneelist torni” tooni (lk 67), puhuti loen vastust küsimusele, “kuidas portreteerida lindu” (lk 71), aga need on vaid vürtsid ja värvid, mille kompositsioon kannab nime “Kai-Mai Olbri”. Mõnikord ragistab autor läbi kujundite: imeilus “Piisad peksavad meeletult / vastu vett märke, et / pime vesi saaks aru…” – ja äkki edasi: “… enne kui kirjaoskamatu…” – ah, milline kantseliitlik sõnalohe! Aga siis jälle: “… ja / unesegane hommikutuul / tuleb ning / tähendused kustutab.” Lõpp taas ohjas! (Luuletus lk 75.) Niisuguseid värsse lugedes tekib vahepeal tunne, et Kai-Mai Olbri kujutlused vormuvad tegelikult hispaania keeles, kus sõna “kirjaoskamatu” (analfabeto) on luules täiesti omal kohal. Eesti keeles on mõned luuletused liiga telliskivised (“Ehted”, lk 78) – aga nood telliskivid on ibeeria värvi, selles riimide loksumises, neis häälikukordusi on galeegi romansi rütmi. Ja korraga sähvab, hoolimata igast keelest: “Kui ma suudaksin / liikuda sama kiirelt / kui mõte / sekund enne surma – / võiksin ehk jõuda / veel sinuni.” Ma ei tea, kas eesti luule oleks ilma Kai-Mai Olbrita vaesem. Aga koos temaga on eesti luule millegi võrra rikkam.

    Mille võrra, sellele annab vastuse raamatu kolmas osa, “Kirjad Hispaaniasse”, mille luuletused on kirjutatudki sealses keeles ja neid saadab kõrval autori tõlge. Siin näeme, kuidas hispaania areaalist, vasakult leheküljelt, paremale, eesti areaali liikudes ei muutu mitte üksnes keel, vaid ka kujundisüsteem, too kõige raskemini vahendatav pildilis-helilis-kultuuriline ollus, mida on nimetatud “rahva hingeks” ning millest on rääkinud Johann Gottfried Herder ja Wilhelm Wundt, Johannes Semper ning Aleksander Aspel, Ain Kaalep ja Jüri Talvet. Kai-Mai Olbri luule võiks eesti kirjanduses oluline olla just meie rahvuskeelse kujundliku mõtlemise selgitajana. Niikuinii on tänase eesti luule põhiküsimuseks kunstilisuse küsimus – eesti luulest, mida täna pimesi ja semutsi kiidetakse, ei leia enam kunsti! Kai-Mai Olbri “Õhtusest postist” veel leiab.

    Kai-Mai Olbri looming ei ole ehk surematu. Aga ta ise on vananematu – ikka iseendaks jääv, ikkagi, kõigest hoolimata, teiste kiuste, au rebours. Respekt! Kunst on inimese üks kõige kaugemale ulatuvaid kehaosi.

     

  • Eesti Ajaloomuuseum ja Niguliste muuseum kutsuvad soodsalt muuseumisse tähistama pärandiaastat!

    Reti Meema

    TULE JA PANE KOKKU KUULSA FABIAN VON FERSENI RÜÜ SUURGILDI HOONES JA NIGULISTE MUUSEUMIS!

    Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone ja Niguliste muuseum kutsuvad kõiki tähistama pärandiaastat ja otsima näitustelt põnevaid ajaloolisi esemeid. Kaks väärikat Tallinna vanalinna keskaegset hoonet, Suurgildi hoone ja Niguliste kirik, majutavad uhkeid esemeid minevikust. Ja nagu ikka headel sõpradel kombeks, kipuvad ka asjad vahepeal külla minema. Nii on Suurgildi hoone püsiekspositsioonist rändama läinud 17. sajandil Tallinnas sündinud ja siia maetud Rootsi kuningriigi kindralfeldmarssali Fabian von Ferseni kuldbrokaadist surikuub. Muuseumikülastajatel on võimalik see üles otsida Niguliste muuseumi populaarselt näituselt „Ars moriendi – suremise kunst”. Surirüü juurde kuulunud mütsi võib aga näha gildihoone näituseruumis „Asja hing“.

    Alates 9. märtsist 2013 pakume võimalust külastada Eesti Ajaloomuuseumi püsinäitust „VISA HING. 11 000 aastat Eesti ajalugu” ja Niguliste muuseumi näitust „Ars moriendi – suremise kunst”  tavapärasest soodsama piletihinnaga. Kasutage suurepärast võimalust külastada kahte põnevat näitust Tallinna vanalinnas.

    Sooduspileti saab lunastada pärast seda, kui muuseumikülastaja on ühes muuseumis juba käinud: Niguliste muuseumi näituse „Ars moriendi – suremise kunst” piletiga on sissepääs Eesti Ajaloomuuseumi näitusele „VISA HING“ soodushinnaga ja vastupidi. Selleks tuleb kassas näidata tavahinnaga ostetud piletit!  Sooduskampaania kehtib kuni 2. juunini 2013.

    Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone (Pikk 17) hinnad Niguliste muuseumi pileti esitamisel:

    Täispilet: 3 eurot (tavahind 5 eurot)

    Sooduspilet õpilasele, üliõpilasele, pensionärile: 2 eurot (tavahind 3 eurot)

    Perepilet: 7 eurot (tavahind 9 eurot)

    Niguliste muuseumi  (Niguliste 3) hinnad Suurgildi hoone pileti esitamisel:

    Täispilet: 2 eurot (tavahind 3,50 eurot)

    Sooduspilet õpilasele, üliõpilasele, pensionärile: 1.20 eurot (tavahind 2 eurot)

    Perepilet: 5 eurot (tavahind 7 eurot)

    Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones avatud püsinäitus „VISA HING. 11 000 aastat Eesti ajalugu” aitab mõista siin elanud inimeste erakordsust ning tutvustab neid enim mõjutanud ajaloosündmusi. Ekspositsioon avab Eesti inimeste minevikku põnevate teemaruumide kaudu. Väljapanekul „Asja hing” on teiste eksootiliste ja haruldaste asjade hulgas eksponeeritud mitmeid surmakultuuriga seotud esemeid. Näha saab nii Fabian von Ferseni kuue juurde kuulunud mütsi, kassi sarkofaagi, muumia kätt, vaenlase juustest valmistatud käevõru ja palju muud eksootilist.

    Niguliste muuseumi näitus „Ars moriendi – suremise kunst” keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis. Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas ka 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub.

    Tule ja avasta asjade hinge !

  • Ehituspalavik

    Kaarel Tarand

    Estoonlaste usu järgi pole enam kaugel päev, mil rahvusooperi juurdeehitusest saab tõsiasi. On see siis aastal 2012 või 2013, polevatki tähtis. Vältimatu asi, kui riigi kultuuripoliitika näeb ka edaspidi ette rahvusvahelise tasemega muusikateatri tegutsemist Eestis. Eesti Kontsert soovib välja ehitada kontserdimaja Kesk-Eestis ja Peterburis. Teatrihooned vajavad kümneid või isegi sadu miljoneid ehituskroone. Raamatukogud, muuseumid … 

    Muusikaakadeemia sünnipäeval väljendas rektor Peep Lassmann taas veendumust, et akadeemia hoone juurdeehitus, oma suur saal kõige juurdekuuluvaga, saab valmis juba 2011. aastal. Selles pole midagi ebarealistlikku, kui välja arvata väide, et ehituse finantseerimine antud tähtaja piires peaks toimuma kehtiva skeemi järgi ehk kultuurkapitali kaudu hasartmängumaksust. Hasartmängumaksu seaduse §7 (2) sätestati kunagi, et ehituskuludeks läheb „Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu  kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele”. Valitsus ja riigikogu ostsid endale selle finantseerimisskeemi kaudu oma lootuste järgi alatiseks hingerahu tüütute majanõudjate eest. Seaduseparagrahvi järgi saab öelda: oodake, kord on olemas ja küllap tuleb ka teie aeg.

    Kultuurkapitali seaduses omakorda on ühena nõukogu ülesannetest kirjas jaotada „hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult  tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti”. Kultuuriministeeriumi 2008. aasta aruandes leidub tabel, kus kirjas ka Kumu laenu tagasimaksete graafik. Aruande järgi oli pangale tasuda veel 611 miljonit krooni, millest tänavu kavatseti maksta 80, ja 2010–2012 vastavalt 151, 277 ja 103 miljonit krooni. Teatavasti kuulub välisabi kõrval eeltoodud skeemi järgi osaliselt finantseerimisele ka Eesti Rahva Muuseumi uus kompleks (seaduse mõttes siis teine objekt „kuni kahest”). Pole erilist tähtsust, kas ERM i hoone laenu aastaseks tagasimakseks kuluks 20 või 200 miljonit, kehtivate seaduste järgi ei saa uut, kolmandat (olgu selleks EMTA või Estonia juurdeehitus või mõni muu) ehitust alustada enne, kui Kumuga on lõpetatud. Pole vist enam kellelegi saladus, et eestlaste hasartmängukäitumine on aastaga põhjalikult muutunud.

    Riigieelarves peegeldub see tõsiasjana, et kui 2008. aasta eelarvesse laekus hasartmängumaksu 484 miljonit (planeeritud oli koguni 525 miljonit), siis tänavuste lisaeelarvetega  on loodetud laekumiseks määratud 276 miljonit krooni, mis hea õnne korral ligilähedaselt ka täis saadakse. Või siis jäädakse 10–20 miljoniga miinusesse. Kultuuriehitistele koguneb tsiteeritud seaduste järgi tänavu seega maksimaalselt 80 miljonit, millega saaks ehk Kumu makse hädaga tehtud. Järgmiseks aastaks aga ennustab rahandusministeerium hasartmängumaksu laekumise edasist langust, kogulaekumist kuni 210 miljonit krooni. Sellest pudeneks kultuuriehitistele napilt 60 miljonit. Ja kui arvata (lootusrikkalt), et Eesti elanikud massiliselt  mängurluse juurde tagasi ei pöördu ja me linnu kasiinoparadiisideks välismaalastele välja ei arendata, siis ei hakka kasvama ka maksulaekumised. Intressikulu suurenemist, lepingutrahve jm arvesse võtmatagi tähendaks see, et Kumu laenu maksame kultuurkapitali kaudu tagasi veel kümme aastat. Ja enne selle äramaksmist uut objekti ette võtta ei saa. Midagi muud kui vajadust muuta seadust oleks sellest kõigest järeldada õige kultuurivaenulik.

    Täpsemalt, kui on selge, et kehtiv süsteem ei kindlusta piisavat hulka  raha, siis tuleb välja mõelda järgmine ja parem süsteem ning jätta omal ajal Kumu ehitamise võimalikuks teinud skeem ajastu vaimsusele tüüpilise näitena ajalukku. Eesti iseseisvus ja riigivõim on viimase kümne aastaga hoogsalt kindlustunud, turufundamentalismi tõmbetuul kultuurivallast taandumas ja seega kadunud ka alus kartuseks, et äkki „nad” lõpetavad kultuuri rahastamise üldse ära ja panevad selle alles jäänud tükid „isemajandamisele”. Jonnakas korrutamine, et praegust süsteemi ei tohi puudutada, sest see on kunagi end õigustanud, ei tekita  eelarvesse sentigi.

     

  • Mees nagu orkester. Juubelieskiisid

    ?ar Mark

    Arhitektidiplom on ka Leonhard Lapinil ja see ongi ainus tema kõrgharidust tõendav dokument. Arhitektuuriharidus on aga olnud selleks kandvaks karkassiks, millele juubilar on aastakümnete jooksul peale ehitanud kogu eespool kirjeldatud loomingulise ja kõrgprofessionaalse mitmekesisuse. Nii on ta oma isiku ja tegevusega olnud omamoodi näitlik illustratsioon vanade kreeklaste tuntud mõtteterale, et „arhitektuur on kõikide kunstide ema”. Paljast arhitektidiplomist pole selleks kõigeks aga mõistagi piisanud – kardan küll, et suur osa selle dokumendi hilisemaid omanikke ei oska isegi korralikult taburetti joonistada, rääkimata siis loomulikust hingesugulusest kujutava kunstiga.

    Leonhard Lapini puhul on ilmselt lisaks tema enda väga headele ning loometegevust soodustavatele geenidele otsustavaks olnud õppimis- ja kujunemisaastate atmosfäär ning seltskond. Siinkohal tuleks veel tagantjärele au anda tolleaegsele populaarsele ERKI-le koos oma kvaliteetse arhitektuurikateedriga. Sellele on lisandunud hilisem ning tänaseni kestev „eneseehitamine” mitmekülgse loomingulise ja õppetegevuse näol, kus erinevad osad tihti üksteisega seostuvalt koos omamoodi tervikpildi moodustavad.*

    Kuigi Lapin mõnikord omavahelistes keskusteludes ja võib-olla väikese teesklusvarjundiga kirunud on, et tal tööd rabavat arhitektuuribürood ja suuri töid pole olnud, on tegelik seis osutunud kõiki asjaolusid arvestades just ainuõigeks. Sellise mitmekülgse ja pulbitseva loojanatuuri puhul oleks pidev ning koormav ainuseotus tuimalt igat masti töid vorpiva bürooga sama küsitav nagu tornkraanaga tikutoosi tõstmine – juba vanad roomlased teadsid, et „parem Gallia külavanem kui Roomas teine konsul”. Mõned investori „kaasautorsusega” ja kõigi poolt üksmeelselt kirutud suured hoonekobarad kesklinnas ei oleks mingil juhul üles kaalunud professorihärrast ehituskunstniku senist universaalset ja säravat loojastaatust ning pealegi: kes meist siis ei teaks, et „väike on ilus”. Seda kogesime Lapiniga omal nahal aastaid tagasi ise, kui skandaaliga lõppenud Kihnu rahvamaja väikest hoonet projekteerides tundsime korraks õhus Suure Arhitektuuri harvaesinevat ja nii erutavat lõhna.

    Märksa paremini läks aga veerand sajandit tagasi omaaegses Valgevenes, kus näidis-super-giga-megakolhoosi lasteaia ja mänguväljakute projekteerimisel oli tellija jätnud  meile absoluutselt vabad käed ning tema ainus nõue oli, „et oleks ilus”. Projekteerisin ise lasteaiahoone ja palusin Leonhard Lapinil kaasautorina lahendada kogu mänguväljakute kompleksi. Tänase juubilari tolleaegseid ning maimukestesse puutuvaid teadmisi ja kogemusi arvestades oli see riskantne otsus, aga tasus ennast kuhjaga – ma ei ole varem ega hiljem uhkemaid mänguväljakuid näinud. Pealegi ei olnud need mänguväljakud tavamõistes, vaid see oli ülimalt atraktiivne, stiilne ja hoonega sobiv lastelinn tsentraalse amfiteatri, eri materjalidest suurte ruumiliste struktuuride, tornide, labürintide, katusealuste, kaetud käikude, skulpturaalsete liivakastide ja veel tont teab millega. See kõik realiseeriti viimase vindini ja kvaliteetselt ning pealekauba õnnestus meil veel korraks oma silmaga ning lähedalt isegi kommunismi näha – mis sest, et väga tillukesel maatükil.

    Väikeseid objekte on Lapin projekteerinud palju: olgu nendeks siis skulpturaalne ja linnaruumiga harmoneeruv Vabaduse kell Tallinnas või kümned kaunid ja originaalsed eramud Eestimaal, lisaks paljud konkursiprojektid ja suurte arhitektuuri- ning kunstinäituste väga stiilsed kujundused. Nii on ta täielikult õigustanud teist poolt Frank Lloyd Wrighti mõtteterast, et „arhitektina võib olla väike suures, aga ka suur väikeses”.

    Leonhard Lapini roll Eesti arhitektuuri- ja kunstiloos on olnud seega väga unikaalne, hõlmates peale praktilise tegevuse ehitus- ja kujutava kunsti probleemide teoreetilist mõtestamist, ning seda nii tagasivaatavalt kui tänast päeva puudutavalt. Selle tulemuseks on mitme paksu raamatu jagu erialaseid artikleid, analüüse ja teoreetilisi seisukohti ning siin on ta ära teinud pool kutseliste kriitikute tööd. Tõepoolest – mees nagu orkester! Lisaks hoogne näitusetegevus meil ja mujal ning professori tool kunstiakadeemias, mis õnneks garanteerib teadmiste ja kogemuste edasikestmise.

    Väikese romantikavarjundiga ning suhteliselt harva pruugitav sõna „ehituskunstnik” sobib tema puhul nagu valatult ja juubeliõnnitluste kõrval tuleb veel kord kukalt kratsides imestada, kui kiiresti aeg küll lendab.

    Toomas Rein

     

    *Tema puhul on väga raske tõmmata piiri, kus lõpeb arhitekt ja algab kunstnik või kus lõpeb poeet ja algab publitsist: arhitektoon muutub märkamatult arhitektuuriks, artiklist võib aga saada graafiliste lehtede seeria. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja nii võib täna valmida arhitektuurne projekt, kuu hiljem aga ilmub trükist uus raamat ning nädala pärast avatakse järjekordne isikunäitus.

    E. M. Ciorani on öelnud 10 aastat enne Leonhard Lapini sündi: „Poliitikud, usupuhastajad ja kõik teised, kes toovad ettekäändeks üldsuse huvid, on petised. Kunstnik on ainus, kelle vale ei ole totaalne, sest tema leiutab üksnes iseennast.”

    Leonhard Lapin on kuuskümmend aastat tagasi sündinud Eesti arhitekt ja kunstnik. Küllap on tõeotsingud, kas teadlikult või teadmatult Lapini viinud arhitektuuri juurest tõele lähemale, kunsti juurde. Arhitekti ausam pool ilmneb ikka kunstis, sest ehituses on lõpmatul määral kompromisse. Samal ajal kui Lapin on kunstis iseennast leiutanud, ei ole ta eemaldunud arhitektuurist ja on seisnud ikka üldsuse huvide eest. Pole ime, et murrangulisel ajal oli Lapin üks neid, kes püüdsid Eesti nõukogude arhitektide liitu muuta tänapäevaseks organisatsiooniks. Aastatel 1990–2003 oli just tema see, kes koostas, kujundas ja toimetas arhitektide liidu ajakirja Ehituskunst. Kõike korraga, sest seis oli revolutsiooniline, maailmakord sassis ja raha polnud.

    Pole lootustki üles lugeda neid õppetoole, nõukodasid, seltse ja volikogusid, mille liige ta on olnud. Ikka täiega, sest Lapinil on olnud, mida öelda, ja ta on teadnud, mida muuta. Seda imeteldavam on tema mõju ja jõud kunstniku ja publitsistina: alati intrigeerimas ja äratamas magajaid.

    Vahel on mulle tundunud, et Lapinit austatakse välismaal rohkemgi kui Eestis. Eestis on ta meiega koos kasvanud ja niivõrd meie kõikide osaks saanud, et mõnikord ei märkagi, et ta on kuhugi kõrgustesse kadunud.

     

  • Mehe hirm jääda luuseriks

    Sigrid Saarep

    Aleksi Salmenperä satiirilis-realistlikus filmis „Mehe töö” valib peategelane Juha (Tommi Korpela) vaesusest pääsemiseks enesemüümise, täpsemalt meesprostituudi töö. Irriteeriv. Sajandeid Swiftist hiljem ei piina enam nälg, vaid hirm saada luuseriks. Kasumile orienteerunud sootsiumis põletab töötuks jäämine tugevama häbimärgi kui tasulise naiserahuldaja või poliitilise prostituudi amet. Edukas mees võib hoorata ja vanemaid mudeleid aeg-ajalt uuematega täiendada, tema põhikuvand sellest ei muutu.

    Põhjamaad on tuntud oma võrdõiguslikkuse poolest. Filmi peaosaline Tommi Korpela ja režissöör Aleksi Salmenperä rääkisid ajakirjanikele, et Soomes saadi peamiselt tagasisidet naissoost kriitikutelt, kuigi film on tehtud mehe positsioonilt ja mehelikku huumorimeelt silmas pidades. Kahelt eesti meeskriitikult kuulsin filmi esilinastuse järel arvamust, et film on igav ega küündi „Sügisballi” poolegi. Aga mehed, film on hoopis teises võtmes! „Sügisball” on äärmiselt esteetiline ja intellektuaalne film (vähemalt seda on stsenaariumi aluseks võetud Mati Undi romaan), „Mehe töö” aga kurbkoomiline, realistlik film euroelu standardite lõugade vahel siplejate jõupingutustest. (Vahemärkusena kasutan juhust ja kiidan Jasper Zoova vaimustavast lühifilmist ja sürreaalulmest koosnevat teravat eurosatiiri „Parallel EU!”, mida saab näha Kumu kunstimuuseumis Tallinna XIV graafikatriennaali näitusel „Poliitiline/Poeetiline”.)

    Euroopa ühiskodus on väidetavalt kõigile tagatud võrdsed õigused ja võimalused tööturul. Mehel peaks samuti olema õigus oma ametiga kaasnevale erutusele ja häbile. Nagu „mehe töös” selgub, kaob erutusseisund kiiresti, ei aita ka turgutavad rõõmupillid ega teenitud raha. Spliin on totaalne.

    Mille poolest siis erineb vaese ja rikka mehe promiskuiteet? Edumees saab raha eest õiguse valida parimat, mökul valikuvõimalus (vulgariseerunud eliit eeldab, et koguni igasugune selekteeriv võime) puudub ja talle jäävad edumehe ülejäägid. Lisaks kannatab abielumehest õnnetu Juha valede emotsionaalse taaga all, mida on raske taluda. Ta petab oma naist, lapsi ja eelkõige iseennast. Filmi alguses on lõik, kus Juha sutenööriks palgatud sõber Olli (Jani Volanen) iseloomustab Juhale võimalikke tulevasi seksuaalpartnereid: nad võivad olla vanad, vigased, haisvad, paksud ja jõledad. Juha ei heitu teda ees ootavast perspektiivist ja usub kõigega hakkama saavat. Juha endised töökaaslased usuvad omakorda, et Juha on paradiisi sattunud ja saab mõnuga „mehe tööd” teha.

    Enne Eesti esilinastust rääkis Salmenperä, et Juha tegelaskuju oleks võinud ka mõnda teistsugust bisnist ajama hakata, kuid meesprostituudi amet tundus režissöörile kõige tavatum ja grotesksem valik. Salmenperäl oli võimalik filmi tegemisel kasutada Soome meesprostituutidega läbi viidud sotsioloogilist küsitlust. Seega võib oletada, et lavastatud kaadrid on tõepärased. On teada, et Soomes peeti tõsised arutelud teemal, mil moel teha puudega inimestele seksteenus kättesaadavaks ja just sellepärast ei tohiks prostitutsiooni kriminaliseerida. Filmi valmimise käigus kerkis üles küsimus, kas Downi sündroomiga 17aastase tüdruku kasutamine näitlejana on eetiline. Tänapäeva demokraatiale on üsna tüüpiline, et lõputu hulk vähemuste õiguste eest võitlejaid hakkavad kellegi teise ehk siis vähemuse nimel rääkima, väites taas enesekindlalt, et vähemusel puuduvad oskused ja võime ise enda eest seista. Oma rolliga sai tüdruk igati võluvalt hakkama, ei tekkinud tunnet, et kunsti nimel oli ohver toodud.

    Mehe ja naise omavahelistesse suhetesse on keemia kõrval alati kaasatud alkeemia. Kui nähtav ei toimi, aitab nähtamatu. Aga kui mees on väsinud, nüristunud ja tühi, mis saab siis? Sellele oskab ehk vastata dr Mumma või mõni tema kolleegidest. „Mehe töö” sellele vastust ei anna, kuigi inimsuhted tunduvad olevat ka selle filmi  peateemaks. Juha on näiliselt saamatule olekule vaatamata äärmiselt empaatiline kuju, kes tunneb, kuid ei tea, „mida naised tahavad”. Ta oskab kiita naiste silmade ilu, jagada silitusi ja saab hästi hakkama noore puudega tüdrukuga. Ainult Juha ei tea, et naised vajavad seltsi ja armastavad rääkimist. Rääkida ei oska ka Juha naine, kelle masendunud oleku põhjustest on filmi alguses mõneti raske aru saada. Enamik filmi tegelastest tunneb millestki kohustuslikust või tõelisest puudust. Juha otsib tööd, mis annaks tagasi ühiskondliku ja perekondliku positsiooni. Olli igatseb taga mahamängitud isa rolli. Olli bioloogiline poeg oma tööga koormatud tegelikku isa Juhat. Juha naine (tegelikult ka kõik teised naised, kes on lohutuseks gigolo tellinud) tahaks, et mees räägiks temaga. Aga kes ütleb Juhale, mida tema tahab? Võib ju olla, et selle teadasaamiseks, millised asjad elus on väärtuslikud, tuleb läbi käia häbi ja alanduse solgitorust. Toon taas ühe temaatilise paralleeli kunstivallast. Sel aastal esindab Veneetsia biennaalil Eestit Marko Mäetamme töö „Kaotaja paradiis”, mis kujutab keskealise mehe hirme ja urelust ning potentsiaalset reetmist edu nimel.

    Kui läheneda mehe nõrkustele positiivsete, nn pehmete väärtuste perspektiivis, siis tundub, et luuseril ja jobul on oodata ausamat, kuid kas ka helgemat tulevikku.

     

     

  • Vardo Rumessen – kullakaevaja kivisel põllul

    Heili Vaus-Tamm

    Minu enda konservatooriumipäevilt (s.o 20 aastat tagasi) meenuvad kuuldused Rumesseni Skrjabini-õhtutest kui millestki väga omapärasest, pühendunust ja ainulaadsest. Tuline Skrjabin ühelt poolt ning eesti heliloojad (eriti Saar, Tubin, Eller, Tobias) teiselt, on see muusika, mis Rumesseni interpreedinatuurile läbi aegade eriti omane olnud. Eks oli Skrjabingi oma hiidpublikuga mägedekontserdi ideega eksalteeritud maailmaparandaja ja maksimalist. Viimased omadused pole võõrad ka Rumessennile. Samas Mart Saare maailm – Hüpassaare soomaastiku jändriku, eatu ning visa soomänni fenomen. Polaarsustest koosneb ka Rumesseni kui pianisti olemus – ning kava, mis talle olemuslikult sobib.

    Kumu kui kontserdisaali kasutuselevõtmise alguses poolteise aasta eest esitas Rumessen Chopini kava. Nii omapärast Chopini pole ma veel kuulnud: pagenduses romantiku valulis-virtuoossetest teostest oli saanud karm ja sirgjooneline helimaailm. Märkimisväärne, et Chopini nootide vahele nii palju Rumessenit mahtus!

    Kõnealuse tähtpäevakontserdi hiidkava oli aga tervenisti kõik Rumesseni “oma” muusika. Ja kui pianist oma kõnes nimetas, et eesti muusika kõlab meie kontserdisaalides teenimatult harva, siis vähemalt sellist hulka eesti klaveriprelüüde pole küll vist kunagi ühel õhtul esitatud.

    Eks interpreedi isiksus paista tema mängust välja – ja Rumesseni kui inimese sihikindlus ning kompromissitus jätab pitseri ka tema interpretatsioonile. Pika kava puhul on sel nii plussid kui miinused. Paljudest väikestest teostest koosnev kava liitub tervikuks ja haarab kaasa, aga värve, pooltoone ning nüansse jääb väheks. Kohati oleks tahtnud kivisel põllul rühkimise vahele selga sirutada ning pilgu rõõmsalt kaugusse saata.

    Eesti muusikas on väga vähe nalja ja huumorit. Kuigi viimasel ajal on seda viga noored heliloojad (eriti Tauno Aints ja Timo Steiner) püüdnud parandada. Kui humoorikat lugu mängitakse surmtõsiselt, on aga eriti kahju. Nii et Tubina “Kuke tants” balletist “Kratt” kõlas Arvo Leiburi ja Vardo Rumesseni ettekandes vägagi asjalikult. Lõpu bravuurne kiirendus (tinglikult siis mingi kuke lendutõusmise pilt) oli mängitud sihipärase kindlameelsusega nagu kosmosesüstiku start. Samas võis aga kogu kava vältel ainult imetleda pianisti tehnikat.

    Kui Rumesseni sooloprelüüdide kaleidoskoop jagas süvenemishetki ja kargust, siis Mati Turi esitus tõi heledamaid värve ja kaunist piano’t. Kontserdi lõpuloo imehea valik, Oja Klaverkvintett, aga valas emotsioone juurde. Eduard Oja on eesti muusika kohta haruldase meloodiaande ning avatud tundelaadiga helilooja. Nii toimus kvinteti mänguski järkjärguline avanemine, ja terve õhtu meeleolu kandus karmist eesti helikeelest voogavasse romantismi. Äkki kuulis Leiburi viiuli imeilusat tooni.

    Ja kui Virve Normet nimetab kavalehel Vardo Rumessenit eesti heliteoste “väljakaevamise” ja väärtustamise eest kullakaevajaks, siis kontsert ise andis tast aimu kui kullakaevajast, kes on ametis Eesti kivisel põllul. Nii tõi ta need kivise põllu kullaterad ka oma kontserdikavas publiku ette. Ning meie asi on neid edasi hoida ja mitte lasta unustusemulda tagasi vajuda.

     

     

Sirp