Toeta
Otsi

feminism

  • Wiik eurooplaste juurtest

    Martin Ehala

    Kalevi Wiik, EUROOPLASTE JUURED. Tõlkinud Iris Metsmägi. Ilmamaa, 2005. 496 lk.

    Selle raamatu näol on tegemist väga ambitsioonika katsega keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest. Käsitlus on mahukas ja laiahaardeline. Samas pean kohe lisama, et Wiik on oma ideede esitamisel lennukas, sageli sellisel määral, mis seab kahtluse alla ta teadusliku objektiivsuse.

     

    Soomeugrilased jääajajärgses Euroopas

     

    Kogu teose läbivaks teemaks on hüpotees, et soome-ugri (SU) keelte kõnelejad moodustasid jääaja järel ja enne põlluharimise levikut baski keelte kõnelejate kõrval ühe Euroopa kahest tuumrahvast. Nende, st meie populatsioon ulatunuvat Põhja- ja Läänemere ääres Cambridge’i lähedalt (mis siis oli mandri Euroopa osa) suure kaarega Berliini ja Donetski juurest kuni Uuraliteni välja. Eduka küttrahvana olime sotsiaalse hierarhia tipus, nii et meiega kokkupuutes olnud baskide hõimud võtsid meie keele ja elulaadi omaks.

    Olukord muutus kardinaalselt põlluharimise saabumise järel Euroopasse. Saatuse tahtel sattus esimeste põlluharijate teele indoeuroopa (IE) väikekeel, mida kõneldi kuskil Balkani kolkas. Paraku andis põlluharimine küttimise ees olulise eelise, mille tulemusel IE keel ja kultuur hakkasid levima alguses IE populatsiooni laienemise teel, hiljem aga kultuurilise innovatsioonina. Arheoloog Renfrew järgi väidab Wiik, et uus tehnoloogia (põlluharimine) moodustas koos kultuuri ja keelega ühise ihaldusväärse paketi, mis võeti põlluharijatega piirnevate küttrahvaste poolt täiega üle. Täpselt nii juhtuski Lääne-Euroopa soomeugrilastega, kes põlluharimisele üleminekuga ühes läksid üle ka IE keelele.

    Keelevahetuse tulemusel aga jäi IE keelde ulatuslik SU substraat, st SU foneetiliste ja grammatiliste tunnuste ladestus. See oli nii tugev, et selle tulemusel kujunesid lausa uued IE harud nagu germaani, balti ja slaavi. Oma väidete tõestuseks toob Wiik esile rea keelemuutusi germaani algkeeles, mis toimusid väidetavalt soomeugrilaste keelevahetuse tagajärjel.

     

    Tulevikus tõestatavad?

     

    Teadmine soomeugrilaste muistsest vägevusest on loomulikult meelikosutav, kriitiline lugeja aga soovib ilmselt veenduda ka selle hüpoteesi teaduslikus põhjendatuses. Paraku siin tuleb tal pettuda. Wiigi töö näeb välja teaduslik, sest ta kasutab laialdaselt eri teadusvaldkondade uuringute tulemusi. Paraku esitab ta nende põhjal hüpoteese ja teeb järeldusi, mis kuidagi eeldustest ei tulene. Mis veelgi hullem, sageli väänab ta andmeid, et need sobiksid paremini tema väidetega.

    Ühe eredamaid näiteid selle kohta võib leida otse sissejuhatuse alguses. Et õigustada oma ülijulgeid hüpoteese, tsiteerib Wiik Cavalli-Sforzat, keelte ja geenide koosuurimise tunnustatud asjatundjat: “If nothing else, the presentation of clear hypotheses that can be tested is, we believe, a valuable contribution” ja esitab kohe selle järel tsitaadi vaba tõlke: “…kasu võib olla ka niisuguste selgete hüpoteeside esitamisest, mille tõelevastavust võib kontrollida alles tulevikus” (lk 17). Kui nüüd veidi mõelda, siis hypotheses that can be tested on testable hypotheses ehk eesti keeli kontrollitavad hüpoteesid ja just kontrollitavate hüpoteeside esitamist peab Cavalli-Sforza õigustatuks. Samas sellised hüpoteesid, mille tõelevastavust võib kontrollida alles tulevikus ei ole kontrollitavad, sest praegu neid kontrollida ei saa ja mitte keegi ei tea, kas ja millal nad üldse kontrollitavaks osutuvad. Sellised hüpoteesid on inglise keeles untestable hypotheses – vastand sellele, mida Cavalli Sforza oma tsitaadiga tegelikult silmas pidas. Säärane tõlkega manipuleerimine teeb kriitikameelega lugeja juba alguseks valvsaks ja mitte asjata – kogu raamat on kirjutatud samas võtmes. 

    Kõige pealetükkivamad on ilmselt kaardid. Kuigi Wiik sissejuhatuses kinnitab, et kaartidel kasutatud värvisümboolika on vaid illustratiivne (kollane värv SU, sinine IE, roheline germaani, jne), kasutab ta värve läbivalt ka nendel kaartidel, mille algautorid pole võtnud seisukohta keelte kohta, vaid kujutanud lihtsalt arheoloogiliste kultuuride piire. Wiik küll mainib, et kaart põhineb sellel või teisel allikal ja annab viite autoriteetsele uurijale, kuid jätab mainimata, et värvid on lisanud ta ise. Mõnikord ta isegi ei anna värvide tähendusi, vaid lihtsalt ütleb, et kaardil on kujutatud seda ja teist arheoloogilist kultuuri, ja värvib need seda värvi, mis sobib tema hüpoteesiga.  Seose kultuuride ja keelte vahel leiab raamatut läbiva värvisümboolika põhjal juba lugeja ise. Raamatus on üle 200 kaardi, mis kõik ühe järjekindlusega kasutavad sama demagoogilist võtet: loovad implitsiitseid seoseid kõrvutatud nähtuste vahel ja jätavad nii mõnigi kord mulje, et ka kaartide lähteautorid jagavad Wiigi hüpoteese.

     

    Viitamata väited

     

    Raamatu lugemise teeb vaevaliseks seegi, et Wiik ei anna palju viiteid. Nii on raske öelda, millised väited kuuluvad talle, millised mitte. Leheküljel 58 ta näiteks ütleb, et 10 000 aastat tagasi oli Eestis veel mammuteid, kuid mitte Soomes, mille territooriumi olid hõivanud mammutile ebasoodsad metsad. See, et Eestist on leitud mammutiluid, on fakt, kust on aga pärit väide, et Soomes olid tollal metsad? Oma aruga arvanuks, et Soomes, mis oli jääle lähemal, pidanuks tollal olema tundra ja Eestis mets, mitte vastupidi. Lehekülg edasi väidab jälle, et Aurignaci migratsioonidest võtsid osa peaaegu ainult mehed ja et need migratsioonid seletavad 50% tänapäeva Euroopa meesliinide geenipärandist. Viimane pool sellest väitest on geeniuuringutega tõestatud, kust on aga pärit väide, et migratsioonis osalesid põhiliselt mehed? Teades, et Aurignaci migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse, tekib kriitilisel lugejal kohe küsimus, et kui selles rändes osalesid peaaegu ainult mehed, siis kuidas nad ilma naisteta mitme tuhande aasta jooksul paljunesid ja oma geenipärandit levitasid. Sellised viitamata väited muudavad raamatu lugemise frustreerivaks – ei tea enam, mida uskuda, mida mitte. Andmete kontrollimiseks teistest allikatest läheb lõpuks rohkem aega kui raamatu enda lugemisele.

    Asja teeb hullemaks see, et Wiik kasutab argumentatsiooni vaheldumisi narratiiviga: tõsiteaduslike andmete vahele maalib ta pildikesi möödunud aegadest, jättes mulje, et ka need pildikesed põhinevad uuringutel, kuigi need on vaid ta fantaasia vili. Võtame näiteks tema põhiväite germaanlaste soomeugrilikust päritolust.

    Germaani keeled tekkisid Taani ja Lõuna-Skandinaavia piirkonnas. See on enam-vähem kindel tõsiasi. Taani ja Skandinaavia lõunaosa rahvastik on pärit Prantsusmaa lõunaosast, kust see jääaja lõppedes oma praegusele asualale liikus. See on geeniuuringutega tõestatud fakt. Wiik väidab, et nad kõnelesid algselt mingit baski keele laadset keelt. Selle kohta pole vähimaidki tõendeid. Pärale jõudnud, segunesid nad Ukrainast pärit rahvastikuga. See on geeniuuringutega toetatud väide.  Segunemise tulemusel võtsid baskilaadse keele kõnelejad omaks SU keele. Selle kohta pole vähimaidki tõendeid. Umbes 4200 e.m.a kujunes nendel aladel välja nn Ertebølle-Ellerbecki (EB) kultuur. See on fakt. Umbes 3200 e.m.a hakkas see kultuur vastu võtma lõunas asuvatelt IE põlluharijatelt laensõnu. Selle kohta pole tõendeid. Seejärel kujunes IE keel kohalikuks lingua franca’ks. Selle kohta pole tõendeid. Seejärel hääbus EB kultuuris räägitud SU keel.  Ei ole teada, kas EB kultuuris üldse räägiti SU keelt. Ja isegi kui räägiti ja see keel hääbus keelevahetuse tõttu, nagu Wiik väidab, ei ole vähimatki võimalust teada, kas seal oli algselt baski substraati ja IE laensõnu, sest see keel on hääbunud, ilma et keegi oleks neid nähtusi saanud tuvastada. Keeleteadlasena teab Wiik seda suurepäraselt, ometi pajatab ta sellis
    est arengust lk 128 kindlas kõneviisis justkui tõestisündinud asjust.

     

    Lugeja lollitamine

     

    Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, teeb ta oma argumentatsioonis vigu, mis, arvestades, et tegu on foneetikuga, ei saa olla tekkinud teadmatusest. Näiteks väidab ta lk 161, et SU kõnelejad kuulevad aspiratsiooni inglise sõnades pie ja kite, vaatamata sellele, et  p ja k on neis sõnades aspireerimata. Tegelikult on p ja k neis sõnades aspireeritud, seda teab iga foneetik. Lehe teisel poolel toob ta ka näiteid sellistest sõnadest, kus p ja k tõesti ei ole aspireeritud (spy ja sky). Seda võiks ju pidada näpukaks, kui esimesed näited ei toetaks tema väidet, et SU kõnelejad kuulsid aspiratsiooni ka aspireerimata häälikutes, ja teised näited väidet, et nad ei kuulnud aspiratsiooni, kui p ja k olid konsonantühendis. Mulle tundub, et siin on püütud mittespetsialistist lugejat lihtsalt lollitada. Ja mitte ühe korra.

    Näiteks väidab ta lk 165, et vanad germaani laenud kärsiä ja pyrkiä annavad tunnistust, et germaani keeles olid juba SU-mõjulise i-umlaudi alged, sest vastasel korral oleks neis sõnades pidanud esisilbis olema vastavalt a ja u. Vaevalt kümme rida allpool paljastab ta tegeliku põhjuse: SU vokaalharmoonia tõttu nõudis teises silbis olev i esisilpi eesvokaale (ä ja y). Need ei olnud seal germaani lähtekeeles, vaid tekkisid SU fonotaktikareeglite rahuldamiseks. Wiik väidab seda ise, ometi ei sega see tal asja mõni rida ülevalpool maha salgamast, et tugevdada oma hüpoteesi SU substraadist germaani keeles.

    Seda laadi muinasjuttu, faktide moonutamist ja demagoogiat on raamatus rohkesti, läbi põimituna objektiivsete ülevaadetega tõsiteaduslikest töödest. Sellest on kahju, sest niimoodi raamat mitte ei propageeri, vaid diskrediteerib uuenduslikke meetodeid, mida ajaloolises keeleteaduses viimase viieteistkümne aasta jooksul on hakatud kasutama. Jääb vaid loota, et keegi seda käsiraamatu või õpikuna ei hakka kasutama.

     

     

  • Keel meie ümber

    JOONAS HELLERMA

    Need on üldteada tõed keele dünaamilisusest. Erisused saavad aga minna teatud piirini ja tihti ei teagi, kust läheb piir slängi ja keele risustamise vahel. Senikaua, kuni släng, keelelised katsetused või toorlaenud jäävad kitsasse ringi, mingi seltskonna või huvirühma leksikoni, mis aitab neil endid määratleda ja oma identiteeti leida, pole selles midagi hukkamõistmist väärivat. Peaks see aga liigselt vohama hakkama avalikus sõnakasutuses, võib seda juba keele solkimiseks pidada.

    Inimeste omavahelises suhtluses pole üdini täpne keelereeglite järgimine ammugi kohustuslik, seevastu laiema avalikkuse ees esinemine nõuab seda kindlasti. See kehtib nii sõnavara kui ka valitud keelendite kohta. Meedias sõna võttes pole mõeldav valimatult sõnu loopida ja ükskõik, mida suust välja sülitada. Tihti tundub, et selline lõtvus on aga hoopiski taotluslik, bravuurikalt julges sõnakasutuses nähakse mõjusat võimalust asju kindlakäeliselt paika panna.

    ETV alternatiivsetele lähenemisnurkadele apelleeriv ?Tegelikkuse keskus? laveerib tihti sellistel piiridel. ETV kultuuriprogrammis on sellel saatel oma kindel koht, mida võimendab hea eetriaeg. Ometi tundub, et alternatiivsusega peab tingimata kaasas käima robustsus ja labasus vande- ja roppsõnade näol, mida saatejuht Juku-Kalle Raid tossava pläru ja õllekannu tagant saadete vestlusringides vabalt vohada laseb. Mõni jämedam väljend võib tõesti vahest tabavalt rõhutada mõnd mõttekäiku või emotsiooni. Eks lenda ka Urmas Oti intervjuudes sõnu ?sitt? ja ?pask?. Tema puhul on aga sellise sõnakasutuse mõjumiseks foonil väljapeetuse ja professionaalsuse õhkkond, mille taustal mõni soolasem sõna pigem koloriitsust juurde annab. ?Tegelikkuse keskuse? puhul jääb aga mulje, et labasuse oreool on saate kohustuslik osa ? ainult nii on võimalik alternatiivsust rõhutada.

    Alati selline vabameelsus ei tööta. Taotletavat otseütlemise õhkkonda kipub seesugune jämedakoelisus sageli varjutama, madaldades nii kõigi saateosaliste esinemist.

    Kui vulgaarset kõnepruuki on lihtne muust eristada, siis palju märkamatum on intellektuaalse sõnakasutusega ülepingutamine, mille lõpptulemuseks on palju keerulist sõnavara ja lausekonstruktsiooni, mis peidab endas sisulist tühjust. Näiteks on jällegi ?Tegelikkuse keskus?, kus ETV juhatuse esimees Ilmar Raag on praktiseerinud meediakriitika tegemist. Rubriik, millel paraku järjepidevust pole tekkinud. Kuigi Raag keskendub üldistele nähtustele meedias, puudutamata kohalikul meediamaastikul toimuvat, on ikkagi küsitav, kas Eesti suurima meediaorganisatsiooni juht endale üldse tohikski lubada sellist lisaharrastust. Huvide konflikt on ju ilmne, meediakriitika saab olla objektiivne siiski ainult kõrvalseisja pilgu läbi. Raagi trumbiks on, teadagi, särav hariduskäik, millele võrdväärset täna just paljudel kõrvale panna pole. Nii et tuleb asjade sellise seisuga ilmselt leppida. Eestimaa on lihtsalt väike ja ainuüksi meediakriitikale spetsialiseerunud autoriteete peab arvatavasti veel ootama. Raagi meediaanalüüs on täis kaunilt viimistletud intellektuaalseid keerdkäike, kus otsitakse kohati ka esmapilgul mõeldamatumate asjade seoseid meedias toimivate tendentside mõistmisel. Võibolla polegi kõigile antud teaduspõhist meediaanalüüsi oma mitmekihilisuses ja keerukuses mõista, kuid veebruari alguses nähtud meediaülevaade jäi kuulajale segaseks, kandes killustatuse pitserit.

    Kõrva riivavad juhud, kus intellektuaalse ja erudeeritud sõnakasutuse kõrval torgatakse äkitselt ka mõni madal väljend ? kokku satuvad kõrg- ja madalstiili elemendid. See võib mingis kontekstis olla ka põhjendatud ja tabav, kuid mitte alati. Nii leiame Postimehe rubriigi ?Essee? pealkirjadest Kerttu Rakke arutluse pealkirjaga ?Pläägutus ja hala Eesti naise edukuse teemadel?. Kahtlasevõitu sõnakasutus, mis peidab endas lõtva ja arrogantset hoiakut.

    Keele hoidmine ja austamine ei tähenda ainult võõrkeelte mõju ohjamist. Ehkki mitte sajanditepikkuse traditsiooniga Euroopa kultuurkeel, pakub ka meie emakeel ohtralt võimalusi ennast arusaadavalt ja kaunilt väljendada. Tasub ainult natukene mõelda, enne kui kõike suust välja pilduda.

  • Konverents “Käbid ja Kännud. Anu Raud 70”

    Solveig Jahnke

    Konverentsi kava:

    10.30-11.00 Kohvi ja kogunemine

    I sessioon (11.00 -13.00 )

    Õpilased ja Õpetaja

    Moderaator: prof. Signe Kivi, EKA rektor

    11:00 – Signe Kivi. Kuidas me kursusega Kihnus praktikal käisime ja sinna oma südamed kaotasime…

    11:20 – Lylian Meister. Minu eluaegsed triibulised ja admirali Roosiaed.

    11.40 – Kirill Safonov. Anu ja moodne kaos Kirillist.

    12.00 – Aet Ollisaar. Teekond Kihnust Käärikule

    12.20 – Ave Matsin. Kuda puu, nõnda vili. Anu Raua tegevusest Viljandimaal.

    12.40 – Anu Raud. Õppimisest ja õpetamisest.

    13.00 – 14.00  Lõuna KUKU klubis või ümbruskonna söögikohtades (omal kulul)

    II sessioon (14.00 -17.00 )

    Pärand ja Pärijad

    Moderaator: Heinz Valk, Eesti Kunstiakadeemia vilistlane, kunstnik ja ühiskonnategelane

    14.00 – Heinz Valk. Rahvakunsti võlust
    14.20 – Krista Aru. Kuidas Heimtali mustriloomade tõukari ERMi jõudis

    14.40 – Mark Soosaar. Traditsioonilise elustiili kirjad

    15.00 – Mai Levin. Anu Raua vaipade lood

    15.20 – Vappu Vabar. Anu Raua gobelään “Kogujad” ja kogujad.

    15.40 – Vilma Reinholm. Raamat Anust.

    16.00 -17.00 Vestlus ja suupisted. Võimalus vaadata Anu Raua näitust “Eesti asi”.

    Lisainfo ja küsimused:

    Lylian Meister: lylian.meister@artun.ee, mob 53026619.

    Karin Gross: karin.gross@artun.ee, tel 6267 103.

  • Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale

    Jaan Undusk

    Poliitiline hoiak avaldub usuliste, seisuslike, rahvuslike jne eelistuste kaudu. XVI-XVII sajandi luteri pastoreist kroonikud (Balthasar Russow, Christian Kelch) sõdivad ägedalt katoliku kiriku ideoloogia ja ilmaliku poliitika vastu, seesama joon torkab silma vastureformatsiooni-aegsetes jutlustes (Georg Müller). Ordukroonikate aadliuhkusele vastandub Russowi aadlikriitika. Sagedane on terav Vene-vaenulisus (Johannes Renner), kuid ka  siin esineb muutlikkust isegi ühe autori piires. Kelchi Liivimaa kroonika põhiosas ollakse venelaste suhtes salliv, selle käsikirja jäänud järjes aga venevaenulik – otsustavaks sai vahepealne Põhjasõja-kogemus. XVIII sajandi lõpu ajalookirjutuses (Garlieb Merkel) toimub täispööre kogu senise saksa Baltikumi-poliitika mõtestamises: kristliku õilistumise asemel tuuakse ajaloo taustakujundina sisse selle vastand – ühiskonna täielik allakäik kristlike vallutajate võimu all. Dekadents oli poliitiline valik. Poliitiline mõõde polnud iseloomulik mitte ainult publitsistlikele žanridele, vaid ka ilukirjandusele. Baltikumi saksakeelne  belletristika jäi lõpuni põhiliselt identsuskirjanduseks.

    Selle peaülesanne oli seisusliku (ühiskonna ülemkiht), rahvusliku (ideeline ühtekuuluvus Saksamaaga), territoriaalse (riiklik autonoomia Venemaa piires) identsuse pidev kehtestamine ja taaskehtestamine. Selle kõrval ei olnud jõudu lahendada suuri kunstilisi ülesandeid. Seda möönab tagasivaates 1925. aastal ka baltisaksa kirjandusloolane Arthur Behrsing: „Meie maa sakslusel on juba 700 aastat meeles mõlkunud eeskätt enesealalhoiumõtted. Neist mõtteist lähtuvalt oleme enestele sepistanud oma moraali, oma poliitika, oma elulaadi, ning  selle vähese, mis meil kunstist ja teadusest tarvis. Siit saab ka selgeks, miks meil kunst enamasti varjuelu on elanud.”

    Kas kehtib see ka eestlaste ja lätlaste kohta? Eesti- ja lätikeelne jutukirjandus baltisaksa kirjakultuuri rüpes paljundas esialgu Balti ühiskonna poliitiliselt korrektseid inimtüüpe (kuulekas talupoeg, isalik härra jne) ja situatsioone, mil pidi olema seisusi kasvatav mõju. Eesti rahvuskangelane Kalevipoeg – ja selles seisneb tema suurus – paistab selle taustal silma just poliitilise ebakorrektsusega nii isiklikus (magab oma õega) kui ka avalikus elus (kingib võõrale isaisade seaduste kogu). Seda on põhjendatud folkloristliku materjali sunniga, kuid kahtlemata mängib siin kaasa rahvuseepose looja, vana vingumehe F. R. Kreutzwaldi teadlikult baltisaksa trafarette trotsiv valik. Kalevipoeg oli esimene vaba inimene Balti kirjaruumis, esimene artist ja anarhist, kes inimliku innuga osales nii heas kui ka kurjas. Sealtpeale võis hakata rääkima kunstilisest mõtlemisest. Poliitilises mõttes on huvitavad situatsioonid, kus ühiskond seisab mitme vastanduva ja ühtviisi tõenäolise valiku ees. Ajaloos teostub neist vaid üks, mis tundub tagantjärele ainuvõimalik. 

    Kogu XIX sajandi jooksul jäi Baltikumis päevakorrale keelepoliitika. 1813. aastal alustas pastor J. H. Rosenplänter oma ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache väljaandmist, pannes aluse eesti rahvuskeele ideoloogiale. Samal ajal korraldas Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Selts aastatel 1817–1819 avaliku germaniseerimise-alase arutelu, kus isegi mitmed teenekad rahvavalgustajad (nii näiteks Saaremaal esimese eesti keeleseltsi asutanud J. W. L. von Luce) möönsid eestlaste ja lätlaste saksastamise eeliseid – nii jõutakse kiiremini kõrge hariduse juurde. Vaidlus ei käinud mitte  niivõrd „heade” ja „kurjade”, vaid pigem valgustusliku (parim keel on harituim keel) ja romantilise (parim keel on emakeel) keelefilosoofia vahel, mis aga omandas poliitilise iseloomu. Piiskop Ferdinand Walteri 1864. aasta maapäevajutlus diskrediteeris germaniseerimisidee siiski poliitilises mõttes lõplikult. 1869. aastal ilmus Carl Schirreni „Liivimaa vastus”, kus astutakse jõuliselt välja nn Balti erikorra kaitseks ehk Baltikumi ajaloolise saksakeelse ja -meelse autonoomia eest Vene riigi koosseisus.

    See rahvusprintsiibi poliitilise tähtsustamise vastu sõdiv teos kujunes tegelikult baltisaksluse rahvuspoliitiliseks  manifestiks. 1870. aastal ilmus selle eesti paralleelina C. R. Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet”, tõusva eestluse manifest, mis oli omakorda suunatud Balti erikorra vastu ja millega taotleti poliitilisi õigusi eestlastele ja eestikeelsele kultuurile – ikka sellesama Vene kotka tiiva all. Tegu oli niisiis kahe üheaegse ja teineteisele vastanduva rahvusliku apellatsiooniga Vene keskvõimu suunas, kes vastas neile saalomonlikult kolmanda tee valimisega – venestusaktsioonide tugevdamisega. 1878. aastal hakkas Jakobson välja andma Sakalat, esimest eestikeelset poliitilist ajalehte. „Kõik, mida Jakobson puudutas,  muutus poliitiliseks. Tema jaoks ei olnud puht-majanduslikke probleeme, ka viljavaheldussüsteem või veise- ja hobusetõud olid poliitilised küsimused” (Ea Jansen). Täpselt selsamal aastal kirjutas Tartus baltisaksa liberaal Hermann Samson von Himmelstiern – kes oli muide Eesti Aleksandrikooli mõtte innukas vastane – oma suurt poleemikat tekitanud „Liivimaa tagasivaateis”, et Balti maaküsimus laheneb vaid siis, kui „tunnustatakse kõigi selle maa elanike võrdset poliitilist õigust osaleda tema valitsemises. Kes ütleb poliitika, ütleb kompromiss”.

    See oli baltisakslase suust vaat et ennekuulmatu. Ehkki mõiste „poliitika” võeti Baltimail tarvitusele juba vähemasti XVIII sajandi lõpul (selle mõiste ajaloo täpsem uurimine Balti kasutustraditsioonis oleks tänuväärne ettevõtmine!), märkame just 1870. aastail selle spetsiifilise tähenduse tekkimist nii saksa kui ka eesti poolel: poliitika hakkab üha enam tähendama avalikkust ja osalust, publiiksust ja partitsipatsiooni, kõigi seisuste avalikku osalemist riigi valitsemises. Eesti rahvuslaste ja baltisaksa liberaalide seas liigutakse põhimõtteliselt samas suunas, kuid ollakse siiski vastastikku teravas opositsioonis. Mõlemad püüavad poliitilise võrdõiguslikkuse poliitikas kindlustada endale teisest „võrdsemat”  staatust. Siit algab tee Baltikumi tänapäeva. Need hajamõtted kirjutamise ja poliitika vahekordade kohta Liivimaal said paberile pandud aasta algul kui üleskutse konverentsiks. Üleskutsele vastas veerandsada teadlast Eestist, Saksamaalt ja Lätist. 19. – 21. septembrini toimub Tartus viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mille korraldavad Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tartu ülikooli raamatukogu koostöös Eesti Goethe-Seltsiga.

  • Suvelõpu viimased kammermuusika õied

    Heili Vaus-Tamm

    Iga ettevõtmine on (õnneks) korraldajate nägu. Tallinna kammermuusika festivali esinejad on akadeemilised ja mitme põlvkonna tunnustatud eesti muusikud. Sel aastal Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Mari Tampere, Marko Martin, Peep Lassmann, Oksana Sinkova, saksofonikvartett SaxEst jpt. Võimaluse festivali galakontserdil aariaid orkestriga kuulata andis muusikaakadeemia orkestrist välja kasvanud Festivali Kammerorkester (juhendaja Mari Tampere).

    Tallinna festivali puhul võib paralleeli tõmmata soomlaste fenomenaalse Kuhmo kammermuusika festivaliga. Viimasesse on kunstiline juht Vladimir Mendelssohn lisaks soomlastele endile maailmast esinema kogunud oma põnevamad ja ekstravertsemad mängupartnerid. Pille Lille festivalil esinevad siiski vaid eestlased.

    Üks ühine esineja selles muidu nii erineva käekirjaga seltskonnas on ometi – pianist Irina Zahharenkova. Soomes elav ja Tallinnas hariduse saanud neiu, kes ainsana Balti riikidest (eelmisel aastal ka Kremerata Baltica) esines põhjanaabrite kammermuusika peol juba teist aastat. Ja isegi esitatav teos oli Eesti ning Soome festivalil sama – Bachi “Goldbergi variatsioonid”. Kuhmo festivali kavad on aga programmilised, sisuliste seostega, ning annavad pealkirja-suunitluse kogu üritusele. Pille Lille festivali kavad tunduvad aga põhinevat sellel, mis esitajatele enim sobib.

     

    Neljapäevasel raekoja kontserdil kõlasid niisiis õhtu esimest poolt täitvad J. S. Bachi “Goldbergi variatsioonid” ja teises pooles Maurice Raveli Trio ning hispaania helilooja Joaquin Turina “Circulo”.

    Zahharenkova Bachi-tõlgendus on leebe ja süvenenud, kaugel autentse stiili epateerivast eredusest. Kõnekas oli seegi, et 46minutilise teose viimane noot oli võetud niisuguse tundega, et küll on kahju, aga otsa sai! Meelde jäid ootamatud pehmed piano’d, loomuliku kaarega kujundatud fraasid. Taotluslikult puudus eredus ja vähimgi efektsus, vaid hetkiti köitsid tähelepanu tõusvate käikude sätendavad jooned ja briljantne tehnika. Teos kasvas esituslikult kindluse ja mastaapsuse suunas, lõppedes siiski “unemuusikale” (kirjutatud ju unetu krahvi tellimusel) sobivas leebuses.

    Oli tore mõte panna noored, uhkete maailmakonkursside laureaadid (Bezrodny, Ainomäe ja Poll) kokku üheks trioks. Ja vahest hakkab suurtel solistidel ka kammermuusika tegemine meeldima, nii et tulevikus võiks neilt kuulda juba eredat ansamblikunsti. Praegu prevaleeris ansamblis pianist Mihkel Poll, kes koosseisule oma mänguga raamid ümber ja põhja alla pani. Aktiivselt sekkus ka tšellist Silver Ainomäe, kellelt sai kuulda nii mõnegi ereda fraasi ja kauni tooni. Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny jäi aga miskipärast noormeeste varju. Hetkiti võlus tema mängus ootamatult pilli sügavam, n-ö vioolatämber.

    Prantsuse impressionistidest on Raveli keerulisem esitada kui ühesemalt lüürilist ja oma erakordses läbipaistvuses hämmastavat Debussyd. Raveli helikeel on teravam ja mitmekesisem – nagu ta ka ise on oma mitmest rahvusest põlvnevat päritolu rõhutanud. Raveli muusika juures annavad parima tulemuse välisest impressionistlikust vabadusest ning pealispindsest loidusest välja purskuvad eksalteeritud momendid. Apaatsuse ja ereduse hurmav, ootamatu segu. Sellise mitmekihilisuse ja läbitunnetatud ansamblipartituurini noorte seekordne katse siiski ei ulatanud.

    Teose teise osa on helilooja kujundanud selgemate karakteritega ning siin rõõmustasid klaveri põnev ja napp tehniline kujund, tšello lai joon ning õhulised puhangud. Kolmandas osas köitis aeg-ajalt tähelepanu viiuli huvitavalt sügav tämber.

    Turina helitöö oli orkestraalsem, suurte laiade meloodiakaarte ning eredate harmooniatega – seega kergemini teostatav. Põnevat otsimist pakkus aga “Circulo” kohati veidi segane tundlikkus, lopsakate lõunamaiste värvide küllus, pärlendavad rütmid ja ootamatud lõpud. Teose lõpupoole rahunes helikeel impressionistlikku idülli, mis oli pikitud magusate meloodiate ja hõrkude harmooniatega. Tõeline lõunamaa öö. Mõnus vaheldus kuulata ka sellist vähe mängitavat repertuaari.

     

  • Ibsenit oodates

    Anu Salu?

    Kolm Suzannah’t: Haide Männamäe,

    Terje Rinne ja Lii Tedre. Indrek Sarapuu

    Jon Fosse, “Suzannah”. Tõlkinud Elvi Lumet, lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende. Osades Lii Tedre, Haide Männamäe ja Terje Rinne, kontrabassil Meeme Saareväli. Variuse lavastuse esietendus rahvusraamatukogu teatrisaalis 20. III.

    Pole kahtlust, et Henrik Ibsen on surnud. Surnud, surnud juba ligi sada aastat, maikuus 1906. Surnud ilma Nobeli preemiat saamata, aga sellele vaatamata maailma suurima dramaturgina – võib-olla on ta seda koguni tänagi, sada aastat hiljem.

    Jon Fosse näidendis “Suzannah. Monoloog kolmele näitlejale” ei ole vanaproua Ibsen (1836 –1914) alati päris kindel, kas see meesterahvas, kellega ta ligi viiskümmend aastat (1858 –1906) oli koos elanud, on ikka surnud, või tukub ta ikka veel diivanil, või koogutab kirjutuslaua taga. Vanaproua Suzannah on Pärnu Endla näitleja Lii Tedre suurepärane sooritus. Ehkki rahvusraamatukogu keldrisaali lava on kitsas ega peaks soodustama  hiilgerollide sündi.  

    Fosse näidend on ühelt poolt nagu Godot’ootamine, teiselt poolt aga kultuurilooline dokument, mis pistetud Becketti valmistatud torusse. Kõik, millest kolm Suzannah’t räägivad, vastab ajaloolisele tõele: jah, Henrik Ibsen sai noorpõlves teenijatüdrukuga vallaspoja, jah, Henrik ja Suzannah Ibseni poeg Sigurd abiellus papa põlise rivaali Björnstjerne Björnsoni tütre Bergljotiga, jah, erakirjad on põletatud ja me ei tea Ibsenite abielupaari eraelust kuigi palju. Liiatigi veetis Ibsen suure osa elust välismaal ja põlgas üldiselt nii Norrat kui ka norralasi. Seepärast lähebki ehk Jon Fosse kergema vastupanu teed, ja kui Norra Ringhääling tellib temalt Ibseni-teemalise näidendi,  pistab ta selle Becketti loodud torusse. Olgu siis abstraktne Ibseni ootamine, kui tahetakse.

    Kolm eri vanuses naist on koos laval, igaüks omas ajas, ja muudkui ootavad. Kordavad fraase ja liigutusi, kuni kõik teada faktid on palju kordi läbi korratud. Ja siis, kui hakkad ootama teist vaatust, on ootamine läbi, Ibsenit ei tulnud, tuli hoopis Griegi kena meloodia, Solveigi Peer Gynti ootamise laul, ja kõik lähevad laiali.

    Ometi on öeldud, et ilma Suzannah’ta pole Henrik Ibsenit ja ilma Henrik Ibsenita pole Suzannah’t. Michael Meyeri standardbiograafia “Henrik Ibsen” (1970) väidab, et Ibseni eraelu on väljastpoolt vaadates nagu suletud raamat, aga kõik viitab sellele, et Suzannah oli kirjaniku jõuallikaks. “Ta on just see karakter, keda ma vajan,” kirjutas Ibsen kirjas aastast 1870, “ebaloogiline, aga tugeva poeetilise instinktiga, suuremeelse mõtteviisiga ja peaaegu meeletu vihaga igasuguse väikluse vastu.” Suzannah’l ja Ibsenil oli suur ühine eesmärk: Henrik Ibseni looming, ütleb Norra telefilmi “Suzannah” tutvustaja Pål Hovengen Plassen.

    Fantaseerisin omapead edasi, kuidas oleks võinud ootusi täita, kuidas Fosse oleks võinud kirjutada oma kammernäidendile ka teise vaatuse, kus mingilgi moel oleks lähenetud Ibseni loomingule, vihjatud kuidagimoodigi “Brandile” ja “Peer Gyntile”, “Nukumajale”, “Metspardile” – neile imelistele draamadele, millele ükski ajastu pole leidnud lõplikku lahendust, ja jõutud siis selle filosoofilise eluloo lõppu, dramaatilisse epiloogi “Kui me surnud ärkame” (1899), kus Professori “elu armastus” Irene ütleb: “Ka minul oli vaja elada – ja enese kui inimese kohust täita. Vaata, selle kõik jätsin ma kõrvale, viskasin nurka, et ennast sinule allutada… Kunagi ei oleks ma pidanud end sinu käsutusse andma – luuletaja.” Irene ja Suzannah dialoogi oleks võinud arendada kas või feminismi/traditsionalismi võtmes. Igatahes oleks Ibseni loomingust olnud laenata mõttearendusi, millega täita rohkemgi kui teist vaatust. Ja ehkki Ibseni eraelust pole palju dramatismi lavale välja panna, on tema loodud maailmast võtta seda rohkem.

    Georg Brandes on Ibseni surma puhul öelnud: “Tema nimi oli kolme Põhjamaa riigi kirjanduses suurim, suurim, mis neis iial on esile kerkinud. Temas kulmineerus see vaimuelu, mida need kolm maad on elanud kaks sajandit.”

    Ehkki Fosse “Suzannah” oli minu jaoks justkui ainult esimene vaatus tõelisest draamast, esitas teater Varius Heidi Sarapuu juhtimisel seda siiski parimal võimalikul moel, peale Lii Tedre olid olukorra kõrgusel ka Haide Männamäe ja Terje Rinne.

    Loodetavasti on publikul võimalus koos Variusega Ibsenit oodata ka pärast 100 aasta taguse surmapäeva möödumist.

     

  • Suur ja veel suurem päike

    Mathura

    Jaan Kaplinski, Kaks päikest. Tänapäev, 2005. 264 lk.

    Leian, et iga kvaliteetse lasteraamatu ilmumine on sündmus. Seda enam on see nii, kui selle lasteraamatu autor-kokkupanija on sedavõrd väljapaistev isiksus ja kirjanik nagu Jaan Kaplinski. Õigupoolest olin ammu oodanud mõnd uut seda laadi raamatut, mida oleks oma viieaastasele hoolealusele-sõbrale väga hää meel ette lugeda. Selles raamatus tundusid talle kõik pealkirjad üksteise järel aga lausa nii huvitavad, et pidin peaaegu kogu raamatu ühekorraga ette lugema. ?Sammuv puu?, ?Mees surnute maal?, ?Delfiin naiseks?, ?Kuidas päike taevasse visati?, ?Nõiasarv?, ?Miks loomad metsas elavad?, ?Kuidas loomad said pepud?, ?Kuidas mehed ja naised hakkasid koos elama? ? kõlavad väga põnevalt, eluliseltki, kas pole? Ning seda enam on see raamat kutsuv, et seda täidavad ka Kalli Kalde kaunid illustratsioonid, mis haakuvad hästi lugude meeleoluga ning mõjuvad kirjeldatavate rahvaste ja nende pärimuse kujutamises ehedalt.

     

    Jutuvestja traditsioon

     

    ?Kaks päikest? hõlmab pärimuslugusid paljudelt põlisrahvastelt üle kogu maailma Gröönimaast Aafrikani ja Austraaliast Ameerikani. Tagatipuks veel paar lugu Eestistki. Selles raamatus avaldab Kaplinski ilmselt enam kui kunagi varem veel üht oma annet ? jutuvestja oma. Silma hakkab oskuslikult ja tabavalt kasutatud laialdane sõnavara, keelevormide vaba, ent meeleolukas kasutus ning vestmise sundimatu ja vahetu laad. Lood ise ja Kaplinski selgitused-märkused siin-seal sulanduvad loomulikuks tervikuks. Eks iseenesest lähtu kogu proosakirjandus algselt just jutuvestmise traditsioonist, mistõttu võiks arvata, et viimast vahel proovida ja harjutada võiks tulla kasuks igale kirjanikule.

    Öelnud, et tegu on lasteraamatuga, jään aga nüüd ometigi mõttesse, kas ?Kaht päikest? võib ikka sellisena määratleda ? või vähemasti ainult sellisena. Eesti keeles on meil olemas huvitav sõna ?muinasjutt?, mis, kui järele mõelda, ei tähenda hoopiski mitte väljamõeldud juttu, vaid iidset juttu, lugu sellest, mis toimus kunagi ammu. Inglise keeles öeldakse fairy tale, mis tähendab ?haldjate lugu?. Arvan, et need on tähendused, mida ei saa pidada juhuslikuks ning mille üle tasub mõtiskleda. Miks tunduvad muinaslood meile uskumatud? ? Sest meil puudub selline kogemus. Aga see, et meil puudub tänapäeval see kogemus, ei peaks ju tingimata tähendama, et see oli ka ammustel aegadel ilmvõimatu. Pole ju tõsist põhjust väita, et inimestel ei saanud olla võimeid, millest me nüüd pole teadlikud. Võib-olla tuleneb sellest ka raamatu alapealkiri ?Teistmoodi muinaslood??

    Pealegi õpetab ?Kaks päikest? meile hulganisti väärtusi, mis elus olulised ja praktilised meie siseelukvaliteedi kasvatamiseks. Õpetab tunnetuslikkust, häädust, tõe kõnelemist, austust suuremate ja vanemate vastu, lihtsust ja teistega arvestamist. Raamat on ilmunud sarjas ?Minu esimene raamat? ning kui see tähendab raamatut, mille lugema õppiv laps võiks esimesena läbi lugeda, siis minu meelest võiks seda sama hästi pidada raamatuks, mille juurde naasta ka palju hiljem oma argisest ja pragmaatilisest maailmast, üle kordamaks, millised on siis esmased ja muistsed väärtused ja üllad omadused.

     

    Kuulis, kuidas maa kasvab

     

    Raamatu nimiloos on lõik: ?Poiss kasvas kiiresti, sai targaks ja tugevaks, nõiavägi oli temal ka alles. Mäletas kõik, mis olnud, teadis kõik. Kuulis, kuidas maa kasvab; mõistis, mida linnud ja kõrred kõnelevad, kuidas kivi hingab, millest vaikib vesi ja tuhiseb tuul. Teadis sedagi, mida keegi inimestest tunneb ja mõtleb, teadis inimeste teid ja saatusi.? Need on oskused, mille tänapäeval paljud inimesed on kaotanud-unustanud ja ilmselt leidub neidki, kes neid ilmvõimatuks väljamõeldiseks peavad. Kuivõrd rikkam oleks aga elu, kui need võimed oleksid meile sama loomulikud nagu võime kuulda, kompida või näha.

    Lugu ise räägib oskusest soovida tarku soove. Kaks meest näevad ühel päeval taevas korraga kaht päikest ning taipavad, et soov, mille nad nüüd soovivad, läheb täide, milline see ka ei oleks. Üks neist kasutab seda arukalt, teine mitte. Ehk väljendab selle loo nimilooks valimine soovi tänasel päeval meelde tuletada, et enne kui midagi tahta või vastu võtta, peaksime hästi mõistma, mida üks või teine soov pikemas plaanis tähendab.

     

    Mõelda tuleb

     

    Niisiis võib ?Kaht päikest? pidada väga kosutavaks, kui mitte soovituslikuks kirjanduseks suurtele niisamuti kui väikestele. Ehk siis, kui me pärast lapsepõlve oma ?esimesi raamatuid? jäädavalt kõrvale ei jätaks, asuksime ka kindlamalt inimese ja looduse harmoonias ? tasakaalus iseenda ja ümbritsevaga ? ning suudaksime rohkem märgata ja uskuda ka väikesi imesid iga päev enese ümber. Ehk siis oleks vähem põhjust manitsusteks, mida Mereema suust kuulda ühes eskimote muinasloos: ?Kui sa maa pääle tagasi lähed, ütle oma rahvale, et nad kõiki vana aja säädusi ja kombeid hoolega peaksid. Inimesed ei viitsi tihtipääle hästi elada ja nende nurjatused kogunevad mustuseks minu pääle ja teevad mind ropuks ja inetuks. Ma saadan hää meelega inimestele jahiloomi, aga nüüd pidin neid kinni hoidma, et inimesed hakkaksid oma tegude üle järele mõtlema. Niikaua, kui sa maa pääl elad, pead sa ikka jälle minu pool käima ja mind kammima ja puhastama. Seda pead sa ka oma järeltulijatel käskima teha. Ei ole sünnis, et inimesed ainult söögi pääle mõtlevad.?

  • Kunstiakadeemia sõna kultuuripoliitikas

    Alo Paistik

    EKA 90. aastapäeva konverentsil 29. X kõnelesid audoktorid Udo Kultermann ja Juhani Pallasmaa, Jüri Soolepi modereeritud ümarlauas osalesid Halldor Gislason, François Penz, Bruce Brown, Peter McGrory ja Michael U. Henzel.

    Eesti Kunstiakadeemia tähistas hiljaaegu 90. tegevusaastat. Nagu mõned märkinud on, mis siis sellest ? siin ja seal saab ikka mõni haridusasutus aasta vanemaks. Ilmselt on seda mõistnud ka akadeemia ise, sest muidu puhtformaalsele ja korraks üle meediakünnise lipsavale tähtpäevale on nutikalt laiemalt huvipakkuv sisu antud.

    Vale oleks öelda, et kunstiakadeemia on taasiseseisvumisajal identiteedikriisis vaevelnud, kuid vaieldamatult on püütud viimased viisteist aastat vormida oma kultuurilist positsiooni ühiskonnas. See väljendub nii nimemuutustes, verevahetusprotsessis kui möödunud aasta-paari jooksul tehtud katsetes visandada kunstiakadeemia tulevane ühiskondlik roll.

    Sel aastal astuti kunstiakadeemias konstruktiivne samm: koostati kümne aasta tegevusstrateegia, mis keskendub olmeliste haldus- ja juhtimisküsimuste kõrval kunstihariduse, ühiskonna, majanduse ja kultuuripoliitika küsimustele. Seejuures rõhuasetusega disainile ja urbanistikale akadeemia arenguperspektiivides, mille avamiseks ja sõnastamiseks pidupäevaürituste raames korraldatud konverentsile kutsuti esinema kahe promoveeritud audoktori kõrval viis arhitektuuri ja disaini uute tendentsidega kursis t teadlast.

     

    Loovtööstus majanduse ja poliitika kõrvale

    Kõnealuse strateegia ja konverentsi üks olulisemaid märksõnu on ?loovtööstus? (creative industries) või sisuliselt samatähenduslik ?kultuuritööstus? (cultural industries; vt Jan Verwijnen ?On Cultural Industries?), mis pöörab tähelepanu disainile ja arhitektuurile kui kahele majanduslikult kõige suurema potentsiaaliga alale. See annab kaudselt vastuse ka küsimusele, miks korraldati just arhitektuuri- ja disaini-, mitte keraamikakonverents.

    Loovtööstuse mõtestamine algab majanduse ja poliitikaga kõrvuti seisva ja suhtleva kultuurimudeli omaksvõtmisest. Sellise käsitluse kohaselt tuleb ümber hinnata poliitika ja kultuuri ning majanduse ja kultuuri suhted, eriti institutsionaalsel tasandil. Nende arusaamade juurdudes on näha riiklikul tasandil majanduse ja kultuuriga tegelevate organisatsioonide vastutus- ja tegevuspiiride nihkumist. Kunstiakadeemia peab sellest lähtuvalt oma arengustrateegias vajalikuks sekkuda aktiivsemalt ühiskondlikesse protsessidesse ja teadvustada kultuuri majanduslikke väljavaateid. Et nii seotakse kultuuri ja majanduse areng, siis muutuvad ka majandus- ning haridus- ja teadusministeeriumi kultuuripoliitilised ülesanded.

    Teine oluline, samuti  kogu ühiskonna arenguga seotud suund on urbanistika ja üldine arhitektuuripoliitika. Kunstiharidus ja ühiskond astuvad dialoogi kogu elukeskkonna loomise eesmärgil. Ettekanded andsid siin kolm vormikamat pidepunkti: arhitektuuri ja disaini koostöö hoone tasandil (Michael U. Henzeli ettekanne ?Differentiation and Performance?), arhitektuuri regionaalsete eripärade säilitamine nivelleerivas maailmamajanduses ja -kultuuris (Udo Kultermanni ettekanne ?Multicultural Exchange and Regional Identity?) ning ruumiillusiooni loodumine (François Penzi ettekanne ?Architecture of Illusions?).

    Michael Henzel esindas oma ettekandes argiarhitektuuris perifeerset, kuid aktuaalset suunda: bioloogilisi rakusüsteeme eeskujuks võttes püütakse luua dünaamilisi arhitektuurseid konstruktsioone, mille abil oleks võimalik ehitada hooneid hoopis uutel alustel ning neid hiljem ka teistmoodi hallata. Sellel, küll arhitektuuri ebakonventsionaalseil piirimail, kuid Eestis ja mujal arhitektuurikoolides üha rohkem tutvustataval valdkonnal on otsesed seosed ka majanduse ja ökonoomsema mõtlemisega.

    Teine, regionaalsete kultuuriliste eripärade säilitamine ja väärtustamine on aga teema, mis ei puutu kindlasti mitte ainult arhitektuuri, vaid rahvuslikku ja regionaalsesse kultuuri üldiselt. Samal ajal on tegemist ehk kõige vastuolulisema tahuga kultuuripoliitikas. Ühelt pool esitatakse rahvuskultuurile majandusliku konkurentsivõime pretensioon ja seotakse kultuurieksistents edukusega maailmamajanduslikul areenil, teiselt poolt püütakse kultuuri kaitsta ülemaailmse standardiseerimise ja ühtlustamise eest, mis ähvardab teda majandusega kokkupuutes paratamatult.

     

    Digitaalne ruumiillusioon

    Rohkem filmiteooria vaatepunktist rääkis arhitektuurist François Penz, panustades siiski ka Jüri Soolepi käsitletud ?kaleidoskoopilisse vaatekohta?, mida arhitektuuri ja disaini piire kompav konverents esindas.  Kiire ja näitlik ülevaade ruumiillusiooni konstrueerimisest filmis ja meedias pani pigem kahtlema reaalse ruumi vajalikkuses. Ajal, mil digitaalne ja kiirelt ligipääsetav pilt konkureerib üha rohkem tegeliku ruumikogemusega, võib küsida, miks üldse vaeva näha reaalsuse ehitamisega, kui illusoorse loomine on tunduvalt hõlpsam ja emotsionaalselt võrreldavalt tulemusrikas. Juba ammu müüvad kinnisvarafirmad veel ehitamata ruumi digitaalse pildi. See, millised konstruktsioonid siin toimivad ja mida tähele panna, on jälle mõtteaineks arhitektitele ja disaineritele.

    Jääb ainult loota, et kunstiakadeemia suudab ka tegelikkuses ellu viia oma strateegilises plaanis sõnastatud  üllad eesmärgid.

  • ETDM-i uued haridusprogrammid lastele ja täiskasvanutele

    ETDM

    Olete oodatud osalema Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi uutes haridusprogrammides, mis on mõeldud nii lastele/noortele kui ka täiskasvanutele:
     
    “MARIMEKKO. DISAIN. SOOME”
    LISAÜRITUSTE PROGRAMM
     
    Siiditrüki töötoad kõigile huvilistele (alates 12 a):

    16.03 kell 12.00
    06.04 kell 12.00
    
20.04 kell 12.00
    Tekstiilikunstnik Kristel Laurits viib Marimekko näitusel läbi ringkäigu ja tutvustab näituse põhjal erinevaid tekstiilile trükkimise tehnikaid. Kunstniku juhendamisel saab töötoas katsetada siiditrüki tehnikaga. Osalejatel on võimalus kujundada oma muster või kasutada erakordselt ainult nende töötubade raames Marimekko tehase mustritega siiditrüki raame. Palume ise kaasa võtta puuvillast kangast või T-särke.
    Hind: 10 eurot (sisaldab tööks vajalikke materjale, võimalus on osta lisaks puuvillakangast koti toorikuid (valged),1 tk hind 2 eurot).
     
    Marimekko haridusprogramm koolidele
    “Marimekko maa”
    Toimumise aeg: 06.03-26.04.2013
    Sihtrühm: algklassid, põhikool, gümnaasium
    Hind: 3 eurot
    Jalutame mööda värvidest ja mustritest kirevat näitusesaali ja tutvume Soome ikoonilise rõiva- ja tekstiilifirma Marimekkoga. Saame teada, kuidas kõik alguse sai ja kuhu firma on tänaseks jõudnud. Tutvume tähtsamate Marimekko disainerite ja nende loominguga – uurime tehnikaid, põnevaid kangaid ning erinevaid mustreid.
    Pärast ekskursiooni laseme ennast vabaks, kuulame positiivset lillelaste muusikat ja Marimekko kirevast maailmast inspireerituna saab igaüks katsetada kartulitrüki tehnikat!
    Lisainfo ja registreerimine: Sandra Sirp, haridus@etdm.ee
     
    
20. ja 21.03 kell 13-16 Marimekko ühepäevane linnalaager lastele vanuses 9-14 a
    Juhendajad: Kristel Laurits, Sanda Sirp
    Hind: 15 eurot
    Teeme ringkäigu Marimekko näitusel, millest inspireerituna saab igaüks katsetada siiditrüki tehnikat kanga peal. Valmib enda kujundatud ja trükitud kangast kott, T-särk vms.
    Lisainfo ja registreerimine: Sandra Sirp, haridus@etdm.ee
     
    Ringkäigud Marimekko näitusel Eesti kunstnike ja kirjanikuga:

    07.03 kell 17.00 Peeter Kuutma (tekstiilikunstnik)

    24.03 kell 12.00 Lylian Meister (tekstiilikunstnik)

    03.04 kell 17.00 Maimu Berg (kirjanik)

    21.04 kell 12.00 Helene Vetik (disainer) 

    24.04 kell 17.00 Signe Kivi (tekstiilikunstnik)
    Lisainfo ja registreerimine: Ketli Tiitsar, ketli@etdm.ee
    Sissepääs muuseumipiletiga
     
    Ladina-Ameerika ehtenäitusega kaasnev haridusprogramm
    “Mõtle järele”
    Toimumise aeg: 06.03-26.04.2013
    Sihtrühm: algklassid, põhikool, gümnaasium
    Hind: 3 eurot
    Tule ja tutvu Ladina-Ameerika kaasaegse ehtekunstiga näitusel „Mõtle järele. Uus Ladina-Ameerika ehe“, mis peegeldab Ladina-Ameerika kultuuri laiemalt. Ehted peegeldavad nii meie isiklikku maailma kui ka meie kultuuri – nii tutvumegi erinevate lugudega, mida meile kunstnikud läbi ehete ja oskusliku materjalikasutuse jutustavad. Ehtel on oma eesmärk ja jõud, mida on eriti hästi tunda Ladina-Ameerika ehtekunstis, mis kannab endaga kaasas nii pikka ja vägevat ajalugu.
    Pärast näitust tule ja osale mõtete revolutsioonis! Jaga maailmaga oma mõtteid, avastusi, soove – kujunda oma sõnumiga rinnamärk ning ole osa uue ajastu mõtete paraadist!
    Lisainfo ja registreerimine: Sandra Sirp, haridus@etdm.ee

  • Kunst, mitte dekoreerimine

    Piret Lindpere, kultuuriministeeriumi asekantsler

    Ega seadus veel valmis ka ole. Võimalikult lihtne regulatsiooniakt määratleb üldprintsiibid (mis ongi seaduse ülesanne), korralduslik külg hakkab elama oma elu. Kõiki üksikjuhtumeid ei saa ette näha ega kirjeldada. Õnneks on Eestil õppida  muu Euroopa poole sajandi protsendikunsti-kogemusest – eri kujul ja mitmete nimetuste all kehtib seadus suuremas osas läänemaailmas. Seadusel on kaks lähtekohta:

    1) Sotsiaalse ruumi korrastamine kunstiteoste abil on kurvastavalt juhuslik;

    2) kunstnikud on ühiskonnas ülekohtuselt kasutamata potentsiaal.

    Üllatav on lugeda arvamust, nagu oleks barjäär kaasaegse kunsti ja publiku vahel kultuuriministeeriumi paranoiline ettekujutus: „Ministeeriumi kurss ei tohiks olla iseenesele takistuste väljamõtlemine selleks, et neid kangelaslikult ületada”. 

    Ükski ametkond ega seadus ei suuda panna inimesi kunsti mõistma. Pole vahet, kas me nimetame olukorda, kus valdaval osal inimkonnast on eelarvamus, et kaasaegne kunst on elitaarne, võõrastav ja kole, barjääriks või lõheks (ilmselt on viimane Eesti puhul tõesti õigem sõna, kuna nõukogude ajast jäänud suur ja sügav kunstihariduslik auk on paraku siiani täitmata) – vastuolu kaasaegse kunsti ja publiku vahel on alati olemas olnud nii läänes kui Eestis. Põhjusi on palju, üks neist on väga lihtne: kunst ei seostu üldse inimeste enda eluga. Protsendiprintsiip toob seega kunsti galeriidest kohtadesse,  kus oma argielu elatakse. On see ikka ohutu? Mõõdukal määral kunsti peaks rahvas välja kannatama.

    Eesti praktikat silme eest läbi lastes meenub kindlasti 1960ndate „kunstide süntees”: Kalevi spordihalli ja Mustamäe esimeste majade monumentaalgrafiitod, „raadiotuvi” või mõned mosaiikseinad, lisaks väärikate hoonete interjöörikaunistused. Isegi kui need muigama panevad, on tegemist tollase kunsti stiilipuhaste näidetega. Uuest Eestist võib positiivse algatusena esile tõsta kaduviku mehi Rakvere teatri ukse ees, kusjuures tollal, aastate eest, toimus kõik protsendikunsti  menetlusreeglite kohaselt: kunstiprotsent kirjutati riigihankesse sisse, teatrijuht koos arhitekti ja teatri kunstnikuga otsustasid skulptuuri kasuks ning ehkki ehitusfirma püüdis omapead otsida kunstnikku, kes „töö odavalt ära teeks”, jäi tellija kunstilistele kaalutlustele kindlaks. „Hõõrumist tekitavad stsenaariumid”, mida Tarand näeb, tulevad nagunii. Ka mitmed teised – ja need ei teki mitte seaduse puudulikkusest, vaid elust enesest. Mis ei tähenda loomulikult, et ilma protsendiseaduseta edasi võiks elada. Miks seadus näeb ette ainult konkreetse objekti jaoks tellitud uudisloomingu, pole raske mõista: kogu ilu kõrval on seaduse üks eesmärk kunstnikke elus hoida, anda neile võimalus ja stiimul uue loomiseks. Selle seaduse raames ongi paraku antiigipoest kristall-lühtri või kunstigaleriist maali toomine välistatud.

    Palun, erapatronaaž ja deponeerimisvõimalus on alati olemas! Eks iga seadus võimalda mingilgi määral erandeid, nii pole ka välistatud, et ideekonkursil osalev kunstnik kasutab uue kvaliteedi loomisel oma varem valminud loomingut. Eks elu näita. Kui muinsuskaitseliste objektide juurde ei tohi/taha integreerida  kaasaegset kunsti, on iga objekti puhul kindlasti mõni eelarvesse muidu mitte mahtuv unistus: selle võib teoks teha klaasikunstnik vitraaži näol, tekstiilikunstnik ajastutruu seinavaibana või leiab hoone juures oma koha metallikunstniku väärikas sepis. Skulptuuridest rääkimata. Ega kunstnike loominguline vabadus lehvi ühegi objekti puhul piiramatult, ikka seab hoone ja selle kvaliteet omad piirid. Päris kindlasti on protsendiprintsiip objekti-, mitte seadusekeskne. Nagu loomakaitseseadus ei otsusta, kas inimesed peaksid armastama triibulisi kasse või täpilisi sigu, nii ei saa protsendiseadus  elimineerida „ebaselgust kunstiküsimuses” (Tarand). Liidud seisavad loomulikult oma tsunftihuvide eest ning ideekonkursi žürii koosseisud saavad olema sama head või halvad, nagu need on ka praegu konkursside korraldamisel. 2/3 loomeinimeste kuulumine komisjoni peaks siiski koledamad stsenaariumid ära hoidma.

    Kindlasti ei tohi aga hoone arhitekt ja sisekujundaja jääda „ausasse vähemusse” – integreeritava kunstiteose autorilt eeldatakse paindumist vastavalt hoonele, mitte vastupidi. Juba näeb Tarand vaimusilmas, kuidas hankeprotsessi ebatervelt  politiseerida: „Miski ei välista, et tellija esindajaks laseks end nimetada minister X ja vallavanem Y”. Loodetavasti jääb olukord, kus absoluutselt kõik eluvaldkonnad Eestis politiseeritud on, siiski halvimatesse unenägudesse või ulmestsenaariumisse. Mis aga juhtub, kui žürii koosseisu satub jäärapäine preester või ignorantne poliitik – selliseid juhtumeid välistada ei saa ja paraku ei ole meil ka harimatuse ja halva maitse keelustamise seadust. Kõlab idealistlikult, kuid jääb lootus, et pärast mitut võidumonumendi juhtumi taolist ämbrisseastumist jõuavad poliitilised otsustajad niikaugele, et usaldavad  erialainimesi. Mis on kunst, jäägu kunstniku otsustada. Seda arvamust tuleb usaldada ja austada. Dialoogi kaudu peab protsendiprintsiibi järjekindlal juurutamisel selline äratundmine jõudma ka kunstižüriideni, võtku aega mis võtab.

    Nii et protsendikunsti menetlust võib käsitleda omamoodi kunstialase kirjaoskuse kursusena. Mart Kalmu kartus, et protsendikunstil on kalduvus muutuda majade dekoreerimise vahendiks, on ilmselt põhjendatud. Teisedki Euroopa riigid on seisnud kahtluste ees, kas protsendikunstis väljendub kohalik kunstipraktika parimal moel; kas kunsti ei hakka pärssima vastutulek publiku ootustele; kas ei hakka moodustuma insaideritest „protsendikunstnike” ring (paratamatult on Eesti kunstiturul aktiivsete osalejate arv piiratud); kas avalik konkurss on ikka kõige parem vorm soovitud tulemuse saamiseks jne. Lisaks vastased a priori, kes on veendunud, et kunst ei peagi olema igaühele mõistetav ning loov kunstnik hoiab kaugele protsessidest, millel on pistmist riikliku tellimise või suunamisega, mis võib mingilgi määral kunsti sõltumatust ohustada. Nii ollakse mõneski Euroopa riigis liikumas  rangelt objektipõhisest protsendiprintsiibist laiematele avaliku kunsti programmidele, mis võimaldavad üksikute teoste kõrval või asemel (protsendiprintsiipi ehitustegevuses loomulikult säilitades) ressursside akumulatsiooni laiahaardelisemate kunstiprojektide teostamiseks.

    Selliste strateegiate juhtimine eeldab koordineeriva üksuse olemasolu. Nii vastutab näiteks Hollandis protsendiskeemi rakendamise eest riigiarhitekti büroo, kes koostab lähteülesandeid, valib kunstnikke, kooskõlastab projektdokumentatsioonid-eelarved ja teostab või tellib uurimusi visuaalkunsti valdkonnas. Sellist  rakendusasutust vajab kindlasti ka Eesti. Esialgu püüame me siin iga hinna eest vältida lisakulutusi hankijale ja koormust riigieelarvele. Ning ehitusmahte arvestades ei too kindlasti protsendiseadus kaasa kunstnike rikastumist või nende töökoormuse enneolematut tõusu.

Sirp